Viidad Telli Kuulutaja
Kuulutaja

   Märts 2015

   Veebruar 2015

   Jaanuar 2015

   Kuulutajad 2014

   Kuulutajad 2013

   Kuulutajad 2012

   Kuulutajad 2011

   Kuulutajad 2010

   Kuulutajad 2009

   Kuulutajad 2008

   Kuulutajad 2007

   Kuulutajad 2006

   Kuulutajad 2005

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

   

NR. 4 (306) Aprill 2015 XXVII AASTAKÄIK

Sisukord

Maa ja rahvas vajavad õnnistust. Toimetaja kommentaar * Kolm ohumärki. Jutlus * Aktuaalne teema: Riigikogus tööd jätkub * Osadus püsib juba 25 aastat. Intervjuu * Nunn aitab tagakiusatud kristlasi * Endine narkomaan kuulutab Kristust * Koos Jeesusega pilvede kohal * Suhtarvud muutuvad ristiusu kahjuks * Eesti EKB Koguduste Liidu lõuna piirkonna nõupidamine. Fotod *

Foto: Heldur Kajaste

Igal kevadel peab Eesti EKB Koguduste Liit oma aastakonverentsi. Nii tehti ka seekord 17. ja 18. aprillil Nõmme Baptistikoguduse pühakojas. Pildile on jäänud lõpujumalateenistus.

Liidu president Meego Remmel teatas, et järgmisel kevadel toimuval valimiskonverentsil ta uueks ametiajaks enam ei kandideeri. Seega tuleb liidul endale uus juht leida. Varasemaid liidu presidente on praegu pastoritena tegutsemas kolm, kõik hinnatud mehed. Pastoritöö on kutsumus, presidendiks olemine üks võimalik amet. Aga sellest jääb liidu ajalukku kindlasti märgatav jälg.

«Olge veelgi innukamad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist, sest kui te seda teete, ei väärata te iial,» kirjutas apostel Peetrus (2Pt 1,10). Oleme kõik kutsutud Jeesust järgima usklike inimestena. Igale leiab Tema oma riigis sobiva koha, ja kui Ta peab vajalikuks, siis ka ameti. Tundkem sellest rõõmu ja teenigem Issandat!

 

MAA JA RAHVAS VAJAVAD ÕNNISTUST

Toimetaja kommentaar

Kohutav katastroof Alpides, kus abipiloot teadlikult lennuki 150 inimesega alla kukutas, jääb ilmselt kauaks meelde. Mis toimus selle inimese mõtlemises? Tehnilised vead, halvad ilmaolud, lendurite terviseprobleemid, inimlikud eksitused jne võivad samuti viia hirmsate õnnetusteni, kuid niisugune teadlik massimõrv ei mahu pähe.

Enesetaputerrorism on tänapäeval kahjuks väga levinud, eriti islamistide poolt. Lendurmõrtsukat küll tavaliseks terroristiks pidada ei saa. Ta ei võidelnud mingi idee eest. Ilmselt ei suutnud ta lihtsalt oma isiklikke koormaid kanda ja hukutas nördinult lennukitäie inimesi. Leinajaid suudab tõeliselt trööstida vaid Jumal: «Õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees» (Ps 10,14).

UUS EESTI VALITSUS HAKKAS TÖÖLE

Uus Riigikogu töötab (loe intervjuud alt) ja valitsus on samuti ametis. Läbirääkimised selle moodustamiseks osutusid ebatavaliselt pikaks. Negatiivne meelestatus, mida selle valitsusega seoses algusest peale õhutatakse, on uus nähtus. Tavaliselt antakse uutele valitsejatele sada päeva rahulikumat aega sisse elamiseks ja esimeste otsuste tegemiseks, nüüd seda ei tehtud. Ükski valitsus pole kõigile meelepärane, aga praegust hakati kritiseerima enne, kui ta tööle sai hakata.

Ilmselt ootas avalikkus rohkem uusi nägusid valitsejate sekka. Sellest annab märku kahe uue erakonna tulek Riigikogusse. Valitsuses on aga ikka vanad tuntud erakonnad ja juba ammu poliitikas osalevad inimesed. Mõnel ei ole küll vanust väga palju ja see tähendab, et neid võib veel kaua poliitikas näha.

Riigikogu valimiskampaanias tuldi välja paljude ilusate loosungitega. Kainelt mõtlevale inimesele oli kohe selge, et paljud neist ei ole realiseeritavad. Aga midagi tuleb uuel valitsusel teha, et elu edasi läheks. Ja raha saab riik peamiselt maksudest. Ähvardav kütuseaktsiisi tõus on juba ärevust tekitanud. Esimese tõusu elaks ju üle, aga nelja aasta jooksul peaks maks üha suurenema.

Riigi maksutulu võib mitut viisi kasvatada. Esimene on maksude tõstmine, teine palkade kasv ja tarbimise suurendamine. Esimest on lihtsam teha, tulemus on kohe käega katsutav, aga rahvale vastukarva. Teine nõuab aastaid tarka ja vaevalist tegutsemist, kuid annab parema tulemuse ja õnnelikuma rahva.

Eesti riigi edu on meie kõigi huvides. Me ei peaks õhutama musti meeleolusid, vaid pakkuma välja edumeelseid lahendusi, ise tegema reaalseid häid tegusid. Kindlasti on vaja ka Jumala abi, et rahu püsiks meie maal ja ümberkaudu ning tehtavatel töödel oleks Tema õnnistus: «Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu! Meie kätetööd Ta kinnitagu meile! Kinnita meie kätetööd!» (Ps 90,17).

SADA AASTAT ARMEENIA GENOTSIIDI ALGUSEST

24. aprillil 1915 algasid Türgis tapatalgud, mille käigus hukkus poolteist miljonit armeenlast. Ja kuigi Türgi tunnistab ainult poole miljoni armeenlase hukkumist ja sedagi sõja, mitte teadliku hävitamise tulemusena, on ka see arv väga suur.

Pool miljonit armeenlast põgenes teistesse maadesse. Suur osa Armeenia territooriumist jäi Türgile. Sinna jäi ka armeenlaste rahvuslik sümbol Ararati mägi, mis on üle maailma kuulus tänu veeuputuse loole Piiblis. Tänapäeval on Armeenias umbes kolm miljonit elanikku, riigis on Vene väed, naaberriigi Aserbaidžaaniga jätkub tüli Mägi-Karabahhi pärast. Kristliku Armeenia olukorra teeb keeruliseks ümbritsetus moslemiriikidest, ainus kristlik naaber on Gruusia.

Peame tunnistama, et tavaline eestlane eriti palju Armeeniast ei tea ja sellele riigile ei mõtle. Aga me peaksime seda tegema! Nii ajaloolise genotsiidi kui ka tänapäeva pärast: «Kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta, siis kasvab inimlaste julgus kurja teha» (Kg 8,11). Seda on viimased sada aastat näidanud. Nii võiks usklikud suurte kriisikollete kõrval palvetada ka Armeenia pärast. See paik ja rahvas igatsevad rahu.

Tänapäeva Türgisse suhtumine on eraldi teema. Kõiki järgnevaid põlvkondi ei tohi süüdistada nende isade kunagistes kuritegudes. Aga Türgile teeks au tõe tunnistamine. See võimaldaks neil normaliseerida suhted ka Armeeniaga. Ja patu tunnistamisel on alati olnud puhastav mõju. Patt vajab andestamist, maa ja rahvas õnnistust.

 


Armeenia genotsiidi mälestustahvel Jeruusalemma vanalinnas.

 

 

KOLM OHUMÄRKI

«Peetrus istus aga väljas õuel. Ja ta juurde astus üks teenijatüdruk ja ütles: «Ka sina olid galilealase Jeesusega.» Aga tema salgas kõigi ees: «Ma ei mõista, mida sa räägid!» Kui ta läks aga värava poole, nägi teda teine teenijatüdruk ja ütles neile, kes seal olid: «Tema oli naatsaretlase Jeesusega.» Ja taas salgas ta vandega: «Ma ei tunne seda inimest!» Üsna varsti ütlesid aga sealviibijad Peetrusele ligi astudes: «Tõesti, ka sina oled üks nende seast, sest su kõneviiski annab su ära.» Siis hakkas ta hirmsasti sajatama ja vanduma: «Ma ei tunne seda inimest!» Ja kohe laulis kukk ja Peetrusele tuli meelde, mis Jeesus oli öelnud: «Enne kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära.»»

Matteuse 26,69–75

Jeesus on alati kutsunud inimesi ennast järgima (näiteks Mt 9,9). Kui inimene võtab selle kutse vastu, on tehtud alles esimene samm. Järgimine tähendab pidevat liikumist suunas, kuhu eesmineja parasjagu läheb.

Kellegi järgimine võib toimuda väga lähedalt, paar sammu eeskujust tagapool, kuid see võib toimuda ka suurelt distantsilt, nii et järgitavat polegi vahepeal enam korralikult näha. Kuidas saame aru, kui kaugelt me Jeesust järgime?

ESIMENE OHUMÄRK

Kas oled vahel tundnud, et elutempo on läinud uskumatult kiireks ja kogu hingamisruum on sinu elust kadunud? Tegelen pulmafotograafiaga ja olen Jumalale väga tänulik, et Ta on mind õnnistanud tööga, mis mulle meeldib. Mida aasta edasi, seda rohkem pulmi on olnud võimalik pildistada.

Mõnikord võib aga juhtuda, et fookus liigub õnnistajalt õnnistusele ja möödunud suvel minu jaoks nii läkski. Eelmisel hooajal pildistasin 28 pulma, lisaks olid mitmed teised kohustused ja sügisel algav ülikool tähendas seda, et mul oli pidevalt väga kiire.

Olen alati tahtnud, et üheks minu elu juhtivaks salmiks võiks olla Mk 8,36: «Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?» Aga ühel hetkel sain aru, et tegelikult ma selle salmi järgi ei elanud. Ületöötamine hakkas tegema kahju minu hingele.

Kui olin mõistnud, et minu suhe Jeesusega ei ole piisavalt lähedane, üritasin rohkem aega Jumalale võtta. Probleem oli selles, et isegi kui tegin nii-öelda jõuga enda ajakavasse ruumi, liikusid mu mõtted pidevalt töö ja tegemata asjade juurde.

Esimene ohumärk on see, et meie mõtted ei ole Jumalal, vaid kõigel muul. Kui Jumala riigis kaasa töötamine ei tekita indu ja põnevust, vaid tundub hoopis veel ühe raske lisakohustusena, siis võiks süttida punane tuli. Piiblis on öeldud, et mõtleksime sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal (Kl 3,2).

TEINE OHUMÄRK

Vaatame koos ühte tuntud lugu Peetrusest, kuidas ta salgas Jeesuse. Jeesus oli kinni võetud, et Ta risti lüüa. Ta viidi ülempreester Kaifase juurde. Mt 26,58 on öeldud: «Peetrus järgnes Talle eemalt kuni ülempreestri õueni, läks sisse ja istus maha teenijate juurde, et näha, kuidas asi lõpeb.» Lugu jätkub juba salgamise kirjeldusega.

Kui Jeesus oli oma «karjääri» tipul – Ta oli just viis tuhat meest ime läbi ära toitnud ja rahvas tahtis Teda kuningaks teha – oli Peetrus kohe valmis ennast Jeesuse jüngrina tutvustama. Nüüd, mil olukord enam tore ei tundunud, oli Peetruse jaoks Jeesuse järgimise hind äkitselt tõusnud väga palju kõrgemaks. Peetruse jaoks muutusid küsimused ja inimesed ohuallikaiks.

Teine ohumärk – kui keegi hakkab meie usu kohta küsima, kas näeme selles võimalust jagada oma usku või tunnetame hoopis ohtu ja üritame teema kõrvale viia? Kui me ei järgi Jeesust enam piisavalt lähedalt, siis võib selline hirm kergesti tekkida, sest elame maailmas, mis liigub hoopis teises suunas kui Jeesus.

KOLMAS OHUMÄRK

Kui kooseluseadus oli Eesti meedias aktuaalne teema, sain aru, et paljud noored eestlased olid hakanud kristlasi homovihkajateks pidama. Mõistsin, et minul ei ole kindlasti võimalik kõigi eelarvamusi kontrollida, kuid teadsin, et mu kohustus on vaadata enda sisse.

1Pt 3,15–16 on öeldud: «Pühitsege Issandat Kristust oma südames, olles alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on. Kuid tehke seda tasadusega ja aupaklikult, omades head südametunnistust, et need, kes laimavad teie head käitumist Kristuses, jääksid häbisse just selles, milles nad teid halvustavad.»

Tekib olukordi, kus peame kristlastena tõe eest seisma samamoodi nagu perekonna kaitsmise puhul. Aga kõige olulisem on see, et me ka ise suurima tõe ehk armastuse järgi elaksime. Pole midagi parata, kui meid peetakse vihkajateks. Jeesus teadis, et nii läheb ja andis sellest teada juba rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi.

Aga kui tekib kokkupuutepunkt, kui mittekristlane näeb meie elu lähedalt, peab ta nägema seal Jumala tõde ja Jumala armastust. «Vihka pattu, armasta patust» on lihtne öelda, kuid kui meie ellu tulevad reaalsed inimesed, keda armastama peame, siis ei pruugi see nii lihtne olla.

Kui oleme käitunud puhta südametunnistuse järgi, ei pea me kartma, mida teised meist arvavad. Karta tuleks seda, kui räägime midagi muud, võrreldes sellega, kuidas ise elame. Kolmas ohumärk seisneb selles, kui meie sõnade ja tegude vahel on lõhe.

Kristlase üks peamisi eesmärke on jagada rõõmusõnumit. Inimesed peavad evangeeliumi kuulma, aga nad peavad seda ka nägema. Alles siis, kui meie sõnad ja teod on omavahel harmoonias, elame tõeliselt Jeesuse eeskuju järgi.

JEESUS OOTAB MEELEPARANDUST

Elu ei ole kunagi täiuslik ja seetõttu võime avastada, et mõni ohumärk on ennast näidanud. Jeesus on sellega arvestanud ja ootab meid tagasi järgima Teda väga lähedalt. Ilm 2,5 on öeldud: «Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid!» Vaatame, kus oleme eksinud ja pöördume läbi meeleparanduse tagasi Jeesuse lähedusse.

Elus võivad tulla ajad, mil võib tunduda, et Jeesuse järgimine on liiga raske. Tekib kahtlus, kas see kõik on ikka pingutamist väärt. Kord, kui Jeesus oli pidanud ühe eriti raske jutluse ja paljud Tema jüngritest lahkusid Tema juurest, küsis Jeesus oma kaheteistkümnelt apostlilt: «Kas teiegi tahate ära minna?» Ja seesama Siimon Peetrus vastas: «Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad.» (Jh 6,67–68).

Jeesus on ainuke, kellel on igavese elu sõnad. Järelikult ei saa miski olla nii raske, et see oleks piisav põhjus mitte Teda järgida. Mõistame seda ainult juhul, kui vaatame elu igavikulises perspektiivis.

Jeesus on öelnud: «Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on jätnud maha maja või naise või vennad või vanemad või lapsed Jumala riigi pärast, kes mitmevõrra tagasi ei saaks sel ajal, ja tuleval ajastul igavest elu» (Lk 18,29–30). See tähendab, et kõik, millest loobume, antakse meile tagasi hoopis suuremal määral.

Kas sinu igapäevased mõtted on taevastel asjadel või hoopis argielu muredel? Kui keegi hakkab sinu usu kohta küsima, kas näed selles võimalust jagada oma usku või tunnetad hoopis ohtu ja üritad teema kõrvale viia? Kas sinu sõnad ja teod on kooskõlas või valitseb nende vahel lõhe?

Mina isiklikult soovin, et võiksin ära tunda, kui olen eksinud – et siis pöörduda ja järgida Jeesust väga lähedalt. See aitab mul elada tõelist elu, mille juhtmõtteks võib olla: «Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?» (Mk 8,36).

VALDUR ROSENVALD

 

RIIGIKOGUS TÖÖD JÄTKUB

Aktuaalne teema

Riigikogu 13. koosseisu ees andis 30. märtsil ametivande uue parlamendi vanim liige REIN RATAS (76).

Mis tunne oli esindada kõiki Riigikogu liikmeid?

Tõsine tunne. Ma andsin vande ja pean vastutama selle eest, mida ma lubasin. Sellele ette loetud tekstile toetudes andsid ka teised kohalolevad Riigikogu liikmed oma allkirja.

Sa olid ka üle-eelmises Riigikogus. Miks Sa 76-aastaselt uuesti sinna läksid?

Ma tundsin, et mulle on veel antud tervist ja tahet teha midagi jõudumööda oma kodumaa heaks ja kuna mul on ka varasem Toompea kogemus, siis palusin Kõigekõrgema juhtimist. Ma sain selle.

Sa oled loodusteadusliku haridusega ja tegutsed veel oma erialal.

Olen Euroakadeemias professori kohal 0,2 koormusega, loen mõningaid keskkonnaalaseid kursusi. 1999–2003 olin Eesti Maaülikooli säästva arengu professor. Elu austamise ja jätkusuutlikkuse tagamiseks soovitan kõigil lugeda 5Ms 22,6–7.

Meie majanduse, sotsiaalvaldkonna ja kogu elu alus on see, mida me looduselt saame. Riigikogu tööks on põhiliselt seaduseloome. Meil on mitukümmend keskkonnaalast seadust, mida me kasutame ja vastavalt vajadusele muudame, lisame uusi ja lõpetame vanade kehtivuse.

Nii on minu erialane ja Riigikogu töö omavahel seotud. Riigikogu liige ei jõua ega peagi eranditult kõigi asjadega, mis on parlamendi menetluses, isiklikult tegelema. Igal on oma nišš. Nagu ka valitsus tervikuna tegeleb kõigi Eesti asjadega, aga seal on 15 ministrit ja neil on omavaheline tööjaotus.

Sinu partei (Keskerakond) ei saanud valitsusse. Kas see tähendab midagi Sinu jaoks?

See tähendab väga palju. Ma olen nimetanud pikemat aega opositsioonis olemist siseriiklikuks emigratsiooniks. Sul võivad olla head, üllad ja olemuslikult õiged seisukohad, ettepanekud ning eelnõud, aga kui sa ei ole valitseva koalitsiooni liige, siis leiavad need väga harva realiseerimist. Selle kohta öeldakse «teerull». Nii on see olnud Riigikogus läinud kaheksa aasta vältel, mil minu erakond on olnud opositsioonis ja midagi niisugust võisin ma kohata ka Tallinna linnavolikogus olles. Seal on minu erakond ainuvõimul ja teeb opositsiooniga enamvähem sama, mida Toompeal teeb valitsev koalitsioon.

Igaüks tahaks olla teerulli peal, mitte all.

See on loomulik. Küsimus ei ole isiklikus edevas ambitsioonis. Iga inimene tahaks olla looja ja näha, et on midagi korda saatnud. Nii on ka poliitikas – Riigikogus, linna ja valla volikogus. Aga see looming realiseerub seal üldjuhul siis, kui sa oled võimul.

Keskerakonna jäämine opositsiooni oli enamvähem kindel. Kas oli mõtet minna neljaks aastaks peaga vastu seina jooksma?

See pole päris kohane väljend. Poliitikas on nii seatud, et peavad olema võimuparteid ja opositsioon. Seal, kus opositsiooni ei ole, on diktatuur ja areng pidurdub. Kui võimul on liiga kaua üks ja sama seltskond, siis tekib tardumine. Ma ei oska öelda, kui kaua minu erakond Toompeal peab opositsioonis olema, kas järgmised neli, kolm, kaks või ainult ühe aasta. Võimalusi on palju.

Kas Sa saad Riigikogus hääletada oma südametunnistuse järgi?

Meie riigi põhiseadus annab selleks õiguse – Riigikogu liikme mandaat on vaba. Muidugi tuleb arvestada ka oma erakonna fraktsiooni distsipliiniga, aga ainult teatud piirini. Kui minu südametunnistus ütleb midagi muud, siis ma saan oma fraktsioonis öelda, et ma ei ole esitatud seisukohaga nõus ja vastava eelnõu poolt ei hääleta. Äärmisel juhul läheb minikodusõjaks, aga mõõdukamal juhul ma ei võta lihtsalt hääletamisest osa. Ma olen kindel, et oma südametunnistuse vastu ma hääletama ei hakka.

Kas usklikkus ja Riigikogu liikme amet ei lähe omavahel vastuollu?

Miks nad peaksid vastuollu minema! Ma arvan, et olla usklikuna Riigikogus on lihtsam ja kergem kui olla mõne riigi valitsuse liige, riigijuht või kohtunik, kes peab otsustama näiteks konkreetselt elu ja surma üle. Ma ei näe oma lihtsa tasandi juures rohkem usuvaenulikku või usku välistavat olemust kui ükskõik millises teises ametis olles. Omal ajal oli Karl Kaups Riigivolikogu liige ja usklikke on parlamendis olnud hiljemgi.

Vaadates nüüdiselu erinevaid väljendusviise, tahaks omalt poolt teha midagi selleks, et me säilitaksime oma kristlikku vaimsust ja pärandit, et me seda maha ei vaikiks, nagu suur osa Euroopast kahjuks juba teeb. Kui palju see õnnestub, ma ei tea, aga mingisugune minu hääle mõju võiks sellel olla.

Täname!

8. aprillil 2015
telefoni teel

 

OSADUS PÜSIB JUBA 25 AASTAT

Eesti EKB Koguduste Liidu lõuna piirkonna töötegijad kohtusid 11. aprillil Tartu Salemi kirikus. Juttu tehti misjonist. LARS LEVÉN (65) Rootsist rääkis oma kogemustest. Ta on olnud 37 aastat pastoriks väikeses Alunda linnas. Alunda kogudusest sai umbes 25 aastat tagasi Elva baptistikoguduse sõpruskogudus. Intervjuu tõlkis Peeter Tamm.

Kas Sa nii kaua ühes koguduses töötades ära pole tüdinenud või läbi põlenud?

Absoluutselt mitte. Tuleb olla Jeesusele nii lähedal kui saab. Ma loen palju ja täiendan ennast, kohtun huvitavate inimestega, et saada uusi ideid. Olen väga energiline inimene. Olen järjekindel ja visa, pean vastu, ei loobu. Ma jõuan lahenduseni, ükskõik kui kaua see aega võtab.

Praegune Alunda kogudus on liitkogudus. Kuidas liitumine käis?

Liitumine algas läbirääkimistega 1993. aastal. Läbirääkimised kestsid kaks aastat ja kogudused liitusid 1995. aastal.

Nende aastate jooksul said kogudused tihti kokku. Otsustasime, et alustame uut asja, mitte ei tegele vanaga edasi. Kogunesime seni väikestes kirikutes, üheskoos ehitasime täiesti uue hoone. Kõik liitunud kogudused said aru, et midagi peab vanast maha jääma, kõike ei saa kaasa võtta, kuid midagi me ka võidame. Selle kõige üle käis diskussioon. Olime väga avatud ristimise küsimuses. Ei olnud suuri probleeme.

Ühinedes oli koguduses alla kahesaja liikme, nüüd on meil 278 liiget. Ühinemine mõjus hästi. 13 aastat pärast liitumist tuli ehitada uuele kirikule juurdeehitusena uus suurem saal.

Mis eelmiste koguduste pastoritest sai?

Üks pastor olin mina, teine teenis enne kahte meiega ühinevat kogudust, kumbagi poole kohaga. Ta jätkas ka uues koguduses poole koormusega. Mõne aasta pärast ta lõpetas pastoritöö ja sai uue koha kooli majandusjuhatajana. Uus töökoht meeldis talle. Ta on siiamaani meie koguduse liige ja nüüd juba pensionil. Ta on koguduses aktiivne ja kõneleb, kui palutakse.

Alunda ja selle ümbrus on kogudusele kuuluvaid hooneid täis.

See oli nii. Meil on peahoone linna keskuses ja viis kabelit külades on ka alles.

Kust nii palju jõudu võetakse, et kogu tööd teha?

Minu jõud tuleb osadusest Jumalaga Jeesuse kaudu. Ma olen märganud, et kui teen ühe sammu usus Jeesusesse, annab see väga palju energiat järgmisi astuda. Samas iga asi võtab aega. Paljude pastorite probleem on see, et neil on küll mõte midagi teha, aga nad tahavad, et see peab mõne kuuga realiseeruma.

Mina olen pikalt olnud ühes ja samas koguduses. Kui hakkasin rääkima, et meil on vaja pühakoda laiendada ja ma andsin selle visiooni kogudusele edasi, siis oli pikka aega täielik vaikus, keegi ei reageerinud sellele. Aasta hiljem hakkasin sellest uuesti rääkima. Uue mõttega harjumine võtab aega. Kui pastor sellest aru saab, siis võib palju asju juhtuda.

Kas Sa sõnastaksid oma töö peamise reegli, millest Sa lähtud?

Ma tahan teenida Jumalat, mu süda põleb. Ma tahan, et inimesed saaksid päästetud. Aga et päästesõnumit inimestele kuulutada, peab kõigepealt nendeni jõudma.

Kristlane peab olema rõõmus selle üle, et ta on kristlane. Tal peab olema julgust tegutseda. Kristlasel on põhjust olla tänulik, sest ta on leidnud elu kõige suurema väärtuse. Kui sa oled näinud, et Jumal teeb imesid, siis see annab jõudu edasi minna, siis sa saad aru, et miski ei ole võimatu.

Ma armastan Jeesust Kristust. Ma räägin Jeesusest rohkem kui Jumalast. Ma räägin väga palju Pühast Vaimust. Me kõik vajame Püha Vaimu, Tema annab meie usule elu.

Alundas on umbes kaks tuhat elanikku ja teil on suur kogudus. See ei ole vist väga tavaline Rootsi väikestes linnades?

Meil on elavaid väikesi kogudusi maapiirkondades, aga see ei ole reegel. Ma arvan, et on mitmes mõttes hea, kui pastor on pikemat aega ühe koha peal. On hea, kui koguduses on palve olulisel kohal. Meie koguduses on väga palju palvet. Meil on hea juhtkond, nad julgevad olla avatud uutele asjadele. Nad ei jää rahule, kui tehakse asju nii, nagu kogu aeg on tehtud.

Võib-olla väikesed kogudused on liiga kartlikud, meie ei ole. Oleme suuri samme astunud. Me ei saanud ühtegi neist sammudest tegemata jätta, meil on kõigi nende üle hea meel. Muidugi ei ole kõik veel valmis, tuleb järgmisi samme astuda.

Mõned kogudused ei pea oluliseks õpetada Jeesusest ja Pühast Vaimust. Nad räägivad, justkui Jumal oleks kuskil kaugel eemal. Nad arutavad väga palju sotsiaalseid ja poliitilisi asju. Nad on unustanud ära põhiülesande – jõuda päästega inimesteni. Sellepärast on ka kogudustel sageli inimestele vähe mõju.

Kuidas Sul jätkub energiat ka teistes maades tegutsemiseks?

Olla Eestis kolm päeva annab mulle energiat minna tagasi Rootsi ja jätkata seal tööd. Olen siin koos heade sõpradega. Ma leian mõistmist, aga ma saan ka uusi ideid. See annab mulle palju, ma võidan sellest.

Enamik neist, kes 25 aastat tagasi Eestis käisid, on ammu tüdinenud.

Ma näen seda ka teisi maid vaadates, aga meie jätkame. Tavaliselt jaksatakse paar aastat tegutseda ja siis see lõpeb. Aga abistajad leiavad uusi kohti. Ega nad ei jäta abi andmata, nad annavad lihtsalt uutesse kohtadesse. Alati on mitmel pool maailmas raskeid olukordi. Alati on huvitav minna uude kohta. Päris lihtne on alustada uut projekti, kuid lõpuni viia ei ole nii lihtne.

Kas sidemete katkemise põhjus on selles, et materiaalne projekt ei kasva üle vaimulikuks?

Väga oluline on, kui kogudus püüab aidata. Vasaku käega anname materiaalset abi, aga paremaga jagame sõnumit. Kui mõlemat teha, siis ei väsi ära.

Ma näen Eestis suuri vajadusi. Lõuna-Eesti kogudused püüavad teha päris erinevaid asju. Nad ei tunne end piisavalt varustatuna. Sageli on raskusi alustamisega. Ma näen, et tahetakse teha tööd Jumalale.

Inimesed on natuke kartlikud tunnistama, et nad on kristlased. Ma näen murelikkust – olen kristlane, aga teised ei aktsepteeri seda, sellepärast parem hoian oma suu kinni. Mina näen seda teisiti. Olen väga rõõmus ja julge, et võin olla kristlane. Ma olen Võitjaga koos. Ma saan aru sellest, kuidas maailm ja universum on loodud. Tean, et kõigel on tähendus ja põhjus. Minu vastus on väga lihtne, kuid vajalik – Jumal on olemas!

Sellepärast võib olla julge ja uhke. Kui sa oled julge, tänulik, teadlikult Jumala laps, siis sa ei saa olla kartlik ja häbelik. Meie koguduses on kõik liikmed tänulikud ja uhked selle üle, et nad on kristlased ja meie koguduse liikmed.

Milline mõju on olnud Lõuna-Eestis koguduste ja Alunda koguduse koostööl?

Palju on muutunud. See on alandlikuks tegev kogemus. Oleme saatnud suurtes kogustes abisaadetisi Eestisse, riideabi eelkõige – ligi 21 tuhat pakki. See on olnud abiks peredele, selleks nädalaks või kuuks või mõneks ajaks.

Oleme saanud julgustada paljusid inimesi Eestis. Kui vaesest perest inimene saab igal aastal abipaki, siis ta hakkab mõtlema, et on mingid inimesed, kes mõtlevad tema peale. Jumal ei ole teda unustanud ja see julgustab teda inimesena.

Olen kindel, et meie kogudus on julgustanud siin neid kogudusi, kellega me oleme läbi käinud. Arvan, et pastorid ja juhtkond on muutunud rohkem karismaatilisemaks, julgemaks ja uhkemaks Jeesuse üle ja rohkem Jeesuse-keskseks.

Arvan seda, aga alandlikus meeles. Ma ei ole kindel, et Otepää Palveränduri koguduse hoone oleks valmis ilma meie abita. Käisime kolm aastat järjest ja töötasime seal meeskonnana. See oli kohapeal julgustuseks. Tõime ka tööriistu ja rahalisi annetusi. Ka Antslas oleks olnud mitu rasket hetke ilma meie abi ja toetuseta. Loodan, et me oleme avaldanud head mõju ka Elva kogudusele.

Paljud inimesed Lõuna-Eestist on käinud meil külas ja saanud julgustatud. See on olnud hea mõju. Olen ka vähemalt viiekümne inimesega Eestis palvetanud nende pääste pärast.

Suurte ettevõtmiste jaoks on vaja raha. Kust see tuleb?

Me ei ole rikas kogudus. Meil ei ole jõukaid liikmeid, vaid on tavalised tööinimesed. Aga kui midagi puudutab nende sisemust, siis nad tahavad panustada, nad tahavad palju anda. Jumal on meid rahaliselt varustanud.

Kui ehitasime pühakoja laiendust, läks see kõvasti maksma – üle kümne miljoni Rootsi krooni. Saime ühest fondist veidi raha, kohalik omavalitsus andis sada tuhat krooni, müüsime ühe oma kinnisvara. Seda kõike oli vähe meie suure vajaduse kõrval.

Me kogusime lihtsalt, inimesed annetasid päris suure raha, nad olid huvitatud, et asi läheks edasi. Rahas ei ole kunagi probleem, probleem on inimeste südametes.

Täname!

11. aprillil 2015
Skype’i vahendusel

 

NUNN AITAB TAGAKIUSATUD KRISTLASI

Hatune Dogan on oma elus palju viletsust näinud. Alates 2007. aastast külastab ta Lähis-Idas tagakiusatud kristlasi. Ta töötab Türgi pagulaslaagrites, reisib Iraagi ja Süüria kriisipiirkondadesse.

Kõigepealt muretseb Hatune Dogan põgenikele toitu, vett ja ravimeid. Kuigi ta on väljaõppinud medõde, teoloog ja psühhoterapeut, ootavad inimesed eelkõige võimalust oma elulugu ära rääkida. Nad on tänulikud, et keegi neid kuulab, koos nendega nutab ja nende eest palvetab.

ETTEKUJUTAMATU KANNATUS

Sellest ajast, kui Islamiriik märatseb, on teated kristlaste saatusest Iraagist ja Süüriast veelgi kohutavamad. Vanemaid sunnitakse pealt vaatama, kuidas terroristid nende tütreid vägistavad. Või röövivad Islamiriigi sõdurid kristlaste lapsi, et lunaraha välja pressida. Hatune Dogan ei suuda unustada pilte sandistatud inimestest ja põletushaavadest nende kehadel.

Hatune Dogani usk Jeesusesse Kristusesse ei ole kannatuste survel murdunud. «Ükskõik, millisesse hädasse ma satun, lõpus on lunastus.» Ta teeb kõike Jeesuse nimel: «Selletõttu võin ma ka Tema jõule toetuda.»

Hatune Dogan loodab, et Jeesuse jõud tugevdab ka neid kristlasi, kelle pered Islamiriigi terror hävitanud on. Nendele jääb trööst, et mõrvatud on nüüd Jumala juures: «Me oleme kristlased. Me ei või kogu eluks leina toppama jääda.»

ELU KÕIGE VAESEMATE HEAKS

Et Hatune Dogani süda on avatud põgenikele, tuleneb tema enda eluloost. Ta sündis 1970. aastal Kagu-Türgis. Tema pere kuulus väikesesse süüria-ortodoksi vähemusse, neid alandati ja terroriseeriti moslemite poolt. Kristlastel ei olnud õigusi. Kui tema isa sai tapmisähvardusi, otsustas pere 1984. aastal Saksamaale põgeneda.

17-aastaselt astus Hatune Dogan kloostrisse. Üks väike moment 1999. aastal Indias muutis ta elu. Ta nägi seal kibedas vaesuses vaevlevat peret, kes elas ainult presendi all. Veelombis magas laps. Nunn jälgis vanemaid, kuidas nad ettevaatlikult lameda kivi lapse keha alla lükkasid, et ta ei peaks enam vees lebama. Milline lootusetus!

Sellest hetkest peale otsustas Hatune Dogan oma elu vaestele pühendada. See oli annetustest finantseeritava ühingu «Aitavad käed» sünnihetk. Selles leiab nüüd rakendust umbes viis tuhat vabatahtlikku.

ÄRGE OLGE KÕIGEGA NÕUS!

«Ma ehitaksin hea meelega sildu erinevate mõtteviiside vahel,» ütleb Hatune Dogan. Näha ühendavat ja mitte lahutavat, olevat aga islamiga raske: «Dialoog ei ole islami poolt enamasti soovitav.»

Kristlaste ümber on islami ohtlikud voolud. Mida rohkem pinda kristlased sallivuse märgiks ära annavad, seda tugevamalt astub esile radikaliseeruv islam. Seepärast tahab Hatune Dogan ka tulevikus sõjapiirkondadesse reisida, et oma sõnumite abil Euroopat üles raputada.

DANIELA STÄDTER
idea Spektrum

 


«Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad,
teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Eks
see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui
sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest? Siis ilmub
su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti.» (Js 58,6–8).

 

 

ENDINE NARKOMAAN KUULUTAB KRISTUST

Andreas Obergriessnig sündis 1955. aastal ja tema elu algusosa ei olnud just meeldiv. Isa temast ei hoolinud, ema oli vägivaldne. Ükskord peksis ta poega nii julmalt, et teda tuli haiglas kokku lappida.

Seejärel pandi Andreas Obergriessnig Austrias lastekodusse, hiljem saadeti Saksamaale kasuperesse. 12-aastaselt tuli katoliiklik internaatkool. Sealt sai ta esimesed kogemused narkootikumidega. 16-aastaselt põgenes ta koolist ja elas kolm aastat Amsterdami tänavail.

Andreas Obergriessnig räägib: «18 aastat sisustas minu elu vajadus narkootikumide järele. Need olid aastad täis hirmu, viletsust ja õudust. Vanglasse sisse ja vanglast välja, üledoosid, kopsupõletikud, kollatõbi, korduvad heroiinimürgistused. Ma jäin mitmel korral hädavaevalt ellu.»

PÕHJALIK ELUMUUTUS

1975. aastal võttis Andreas Obergriessnig naise. Varsti sai ka naisest sõltlane. Hiljem hakkasid nad elama Kölnis eraldi korterites.

1985. aastaks oli Andreas Obergriessnig täiesti põhja käinud, aga laskis siis kellelgi end evangeelsele koosolekule kutsuda. Sel päeval muutus tema elu põhjalikult. 30-aastasest mehest sai kristlane: «Jutluse ajal tundsin äkki, nagu oleks eesriie mu silmade eest ära tõmmatud. Ma teadsin, et see mees räägib tõtt! Ma teadsin lihtsalt sellest hetkest alates absoluutse kindlusega, et Piibli Jumal on tõesti olemas!»

Uskumatu, aga ka Andreas Obergriessnigi naine sai samal ajal kristlaseks. Üks narkomaanide nõustaja oli talle öelnud, et ainult Jeesus ja ime võivad teda aidata. Nõustaja luges talle Piiblist ette ja küsis, kas ta tahab usklikuks saada. Naine vastas jaatavalt.

TÖÖ HÄDALISTEGA

Andreas Obergriessnig töötas oma äia firmas veoautojuhina ja hakkas mõne aja pärast töö kõrvalt ühes nelipühilaste seminaris õppima. Abielupaar hakkas töötama Kölnis kodututega. Hiljem sai Andreas Obergriessnigist jutlustaja ja tööjuht ühes narkomaanide kohvikus.

Mõnedel sõltlastel, kes puhastamata narkoainet endale süstisid, olid kahjustatud jäsemed amputeeritud. Paljud surid. Andreas Obergriessnig ütleb: «Need inimesed ei ole teistsugused kui sina ja mina. Oma sügavas sisemuses igatsevad nad armastuse järele. Paljud tahaksid teistsugust elu, aga narkosõltuvus on kahjuks tugevam.»

TÄNU PÄÄSTE EEST

Kaheksa aasta eest kutsus üks luterlik kogudus Andreas Obergriessnigi noortetööd tegema. «Ma ei arvanud, et minusugusele niisugust tööd pakutakse.» Nüüd peab ta kooliõpilastele ettekandeid, et nad narkootikumide järele ei haaraks.

Aga Andreas Obergriessnig tahtis veel rohkem teha ja laskis end abijutlustajaks koolitada. Ta võib nüüd koguduses teha kõike, mida pastorgi – ristida, jutlustada, laulatada ja matta. Tema, kes ta oli 18 aastat põhjas, ordineeriti vaimulikuks! Milline elukäik!

Narkosõltuvusest vabanemine ei tulnud siiski päevapealt. «Ma ei saanud tükk aega arugi, et Jumal on mind viletsusest välja toonud ja täielikult vabastanud. Ma olen Talle nii tänulik, et Ta mind päästis,» ütleb Andreas Obergriessnig nüüd.

DANIELA STÄDTER
idea Spektrum

 

KOOS JEESUSEGA PILVEDE KOHAL

«Ma ei ole oma elukutset ise valinud,» räägib Arno Rentsch oma otsusest lenduriks hakata. 44-aastaselt sai temast kristlane ja alles seejärel selgus talle: «Jumal määras mulle selle ameti.» Selle kinnituseks peab ta oma leerisalmi: «Kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad» (Js 40,31).

Kui Arno Rentsch usklikuks sai, oli ta juba 15 aastat lennanud ühes suures Euroopa lennufirmas. Ta tüüris niisuguseid lennukeid nagu Airbus A 320 – see on sama tüüp, mille Germanwingsi arvatav lendurmõrvar 24. märtsil Prantsuse Alpides puruks kukutas.

Aastatel enne pöördumist oli Arno Rentschil sageli surmahirm. «Iga inimene teab, et ta peab ükskord surema. Et pärast 70. või 80. eluaastat lihtsalt kõik lõpeb, on minus alati kahtlusi äratanud.»

Arno Rentsch õppis tehnoloogiat ja otsustas pärast kohtumist ühe piloodikandidaadiga ala vahetada. Ainsana 20 proovijast sooritas ta eksami ja lubati lenduri väljaõppele.

KUI ON PROBLEEME

Teadmine Jumala ligiolust aitab Arno Rentschi ametiülesannete täitmisel. «Peamure lendamise juures ei ole start või maandumine, vaid ootamatused, mida ikka juhtub. Hea on teada, et võime Jumala poole pöörduda. Kuidas edasi läheb, on Tema suveräänne otsus.»

Keerulisi juhtumeid on Arno Rentschi pika karjääri jooksul mitu korda olnud. Nagu näiteks 2005. aastal, kui ta Madriidi lennates varsti pärast Maini-äärse Frankfurdi lennuväljalt õhku tõusmist märkas probleeme lennuki teliku juures ja pidi tagasi pöörduma.

Päris kriitilisi olukordi tuleb pardal ette harvem. Sellele vaatamata on pilootidel igal aastal seitse eksamit ja nad treenivad tundide kaupa simulaatoril igasuguste võimalike probleemide lahendamist. Etteheited, et tänapäeva lendurid olevat kaasaegse tehnika tõttu lendamise kunsti unustanud, lükkab Arno Rentsch tagasi.

Lennukite kaptenite hingelist seisundit kontrollitakse pidevalt. Lendurid, kellel ilmnevad testides ka kõige väiksemad kõrvalekaldumised, võetakse kohe ametist maha. On väga oluline, et iga meeskonna liikmed, kes koos lendavad, üksteist tunnevad ja toetavad. «Lendamise juures sõltub kõik sellest, kas me üksteist igapidi usaldada võime,» ütleb Arno Rentsch.

KRISTLIK VÕRGUSTIK

Kristlike lendurite ühendus, mille juhtkonda Arno Rentsch kuulub, pakub lenduritele julgustust ja vaimulikku tuge. Kui Arno Rentsch pärast pöördumist ühendusse astus, oli ta üllatunud, kui palju kristlasi lennunduses on. Nende hulgas on tehnikuid, lennujuhte ja pardapersonali. Nad tulevad regulaarselt palvele kokku. Ühingu üleilmne võrgustik võimaldab suhtlemist teiste kristlastest kolleegidega kõigil kontinentidel.

Mida teeb kristlasest lendur teistmoodi kui mittekristlane? Arno Rentsch vastab lihtsalt: «Palvetab! Ma palvetan iga päev nii üldiste asjade kui ka konkreetselt oma lendude eest.» Ja iga kord istub ta uuesti julgelt lennukisse: «Meie abi on Issanda nimes, kes on teinud taeva ja maa» (Ps 124,8).

THORSTEN BRÜCKNER
idea Spektrum

 

SUHTARVUD MUUTUVAD RISTIUSU KAHJUKS

USA uuringuinstituudi Pew prognoosi kohaselt muutub maailma rahvastiku usuline pilt lähemate aastakümnete jooksul oluliselt. Aastaks 2050 on moslemeid umbes sama palju kui kristlasi (praegu on kristlus kõige suurem usk). 2070. aastaks võib moslemite arv kristlasi juba ületada, kui praegused arengud jätkuvad. Põhjuseks on ühelt poolt suurem rahvastiku juurdekasv moslemite seas ja teiselt poolt usuvahetus.

Euroopas on aastaks 2050 kümme protsenti moslemeid. Umbes 40 protsenti kristlastest elab Aafrikas lõuna pool Saharat. Kristlaste arv maailmas tõuseb praeguselt 2,17 miljardilt 2,92 miljardini ja moslemite arv 1,6 miljardilt 2,76 miljardini. Arvestades maailma rahvastiku kasvu, langeb kristlaste osakaal veidi – 31,45 protsendilt 31,4-ni, moslemite osakaal aga kasvab 23,2 protsendilt 29,7 protsendini.

idea Spektrum

 

Eesti EKB Koguduste Liidu LÕUNA PIIRKONNA NÕUPIDAMINE

11. aprillil 2015 Tartu Salemi kirikus

1. Laulavad Heli-Riin Meri ja Lauri Mikvelt.
2. Ühise laulu ajal tõusti püsti.
3. Koit Kask, Ermo Jürma, Rivo Rajandu ja Tõnu Lehtsaar.
4. Ilmar Roosimaa ja Peeter Lemats tänavad ettekande eest Lars Levéni.
5. Suvel läheb grupp noori misjonireisile.
6. Jael Puusaag räägib misjonitööst Bosnias.

 

kuulutaja@hotmail.com