Niisugune oli Paju lahingu mälestusmärk ühel külmal veebruari õhtupoolikul Eesti Vabariigi aastapäeva eel. Vabadussõja ajal toimus selles paigas tähtis lahing ning hea, et ka praegu seda veel meenutatakse.

Nagu paljusid teisi vabadussõja mälestusmärke, on ka seda kaks korda püstitatud. Niisugune on olnud meie ajalugu. Kas mingite teistsuguste otsuste vastuvõtmisel Eesti juhtide poolt oleks meie riigi käekäik olnud parem või halvem, selle ümber võib spekuleerida, aga me ei saa seda kunagi teada. Aeg on pöördumatu.

Loomulik on tahta, et Eesti vabadus oleks püsiv ja selle pärast ei tuleks kunagi enam relvaga võidelda. Aga kord on ka praegune aeg minevik. Kas elame nii, et sellest jääb Eesti vaimulikku ja ilmalikku ajalukku ilus jälg? Ka pessimistidel tasuks pingutada.

Jeesus õpetas meid palvetama: «Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!» (Mt 6,10). See palve peaks olema meie südametes ja huultel, kui mõtleme oma kodumaale.

JUMALA SILMAD JÄLGIVAD MAAD

Toimetaja kommentaar

Ka Eestis pole praegu kerge. Ühed hakkavad raskustes sajatama, teised lahendusi otsima. Loomulik oleks nende teiste hulka kuuluda.

ARAABIA MÄSSAB

Egiptuse kaal on selle piirkonna maade hulgas väga suur ja sellepärast pühendatakse talle palju tähelepanu. Egiptuse relvajõud on maailmas kümnendal kohal ja sinna kuulub 468 tuhat meest.

Mõnede kommenteerijate arvates tegi lääs vea, kui ei toetanud enam Hosni Mubaraki püsimist. Aga kui kaua tasub toestada 82-aastase presidendi kõikuvat tooli? Küllap otsiti kulisside taga võimalusi uue läänemeelse liidri leidmiseks. Rahvarahutustest haaratud riiki ei ole aga kindlasti kerge mõjutada.

Eesti Päevaleht kirjutas, et rahutused on noore vihase töötu mehe nägu. Noored ja keevalised, rahapuuduses ning jõude olevad araabia mehed hakkavad kergesti mässama. Kui keegi neile usutavalt vaenlase kätte näitab, on nad valmis sõdima ning mõned ka enesetaputerroristiks hakkama. Vaenlasteks sobivad suurepäraselt Iisrael ning valge elanikkonnaga arenenud riigid. Seda näitas ka Ameerika naisajakirjaniku läbipeksmine ja vägistamine vabadusvõitluse peaareenil Tahriri väljakul Kairos.

Oleks rumal külvata paanikat. Sama rumal on peita pea liiva alla ja näha moslemimaailmas vaid eksootilist naabrit, kuhu minna turismireisile ja sooja mere äärde suvitama.

Muhameedlased ei näe läänemaailmas ainult rikast piirkonda, kust paremat elu otsida. Nende silmis on see ka tulevane islami valitsetav ala. Kahjuks pole läänel enam ei kristlikku tunnetust ega innukust oma kultuuri kaitseks. Hädaldatakse küll. «Ma otsisin nende hulgast meest, kes laoks müüri üles ja seisaks minu ees müüripraos maa heaks, et ma seda ei hävitaks; aga ma ei leidnud,» ütles Jumal kord ühe teise ajastu kohta (Hs 22,30). Praegu pole siiski veel kõik kadunud. Midagi oleneb iga kristlase usust.

VALIMISED ON UKSE EES

Kes oleksid kõige paremad valitsejad? Igaüks peab ise valiku tegema. Usklik peab otsustama koos Jumalaga.

Kas Jumala tehtud valik ei peaks tähendama ühe kindla isiku või erakonna alalist juhtimist? Eluaegse liidri traditsioon on mõnelgi pool maailmas säilinud, aga Araabia kogemused näitavad, et midagi head sellest ei tule.

Valitsejate pidev vahetumine on kasulikum. Parlamendis ja valitsuskoalitsioonis on erinevate vaadetega inimesed, kelle koostöös ja vaidlustes pannakse riigi arengujooned paika. Niisugused inimesed leitakse valimiste teel. Halvasti valitsevad isikud kaotavad oma koha tavaliselt ilma mässudeta.

Kampaania käigus on räägitud erinevate valimislubaduste hinnast. Kui tahame tulevikus hästi elada, ei tohi valida seda, kes kõige odavamalt lubab hakkama saada. Otsustav on mõistlik hind ja areng. Ei tohi mõtelda ka ainult enda ühiskonnaklassi heaolule, kuigi see on meile loomulikult tähtis. Apostel Paulus kirjutas: «Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest» (1Tm 2,1). Nii peaks meie vaade olema võimalikult lai.

PÕLENG HAAPSALUS

«Jumal, kus sa olid, kui need lapsukesed hukkusid?» küsis Õhtulehe esikülg. Ta oli taevas ja Tema silmad jälgisid kogu maad (2Aj 16,9; Sk 4,10). Seda on inimestel raske mõista, sest nende kogemused sisaldavad vaid maist elu, mida tahetakse kannatustevabalt elada. Aga olemas on ka igavene taevas. Seal on Jumal ja sinna on Jeesus meile eluasemed valmistanud (Jh 14,2).

Põlenud lastekodu olevat õigesti projekteeritud, ehitatud ja ekspluateeritud. Kõik see ei taganud turvalisust. Turvalist elu ei tule maa peal kunagi. Surm, leinamine, kisendamine ning valu kaovad alles koos selle maaga (Ilm 21,4).

«Jumala käes on mu pääste ja mu au; mu jõu kalju, mu pelgupaik on Jumalas,» ütles laulja (Ps 62,8). Olgem toeks ja teenäitajaks neile, kes pole veel osanud Jumala käest abi otsida.

TEE TA SÕNADE JÄRGI!

Lk 6,46–49

Üks armas rootsi laul ütleb: «Rohkem korraga ei maksa võtta kui üks päev, üksainus silmapilk. Olen õnnelik, ei Ta mind jäta, kõikjal saadab mind Ta armupilk. Ta on tõotand ikka muret kanda igal ajal oma laste eest. Lubab kõik, mis vaja, mulle anda, Ta võib päästa iga häda eest.»

Kas sa mäletad eelmisel aastal kuuldud sõnumit kaheksast usklikust arstist, kes pidid Afganistanis oma elu jätma? Nende surmasüüks oli kristluse levitamine. Mõtlesin seda kuuldes – mida tunnevad küll nende lähedased? Kas ja kuidas suudaksid nemad laulda seda laulu ja sõnu «Ta võib päästa iga häda eest»?

VASTUPIDAV EHITIS

Me ei suuda vältida iga veeuputust oma elus. Need mõjutavad igaüht, ka usklikke. Kuid ometi on nõnda, et mõned kaotavad kõik igas uputuses, teised aga jäävad püsima ka siis, kui torm möllab ja vesi tõuseb.

Kas lihtsalt uskumine õigetesse asjadesse nagu doktriinid, Jeesuse sõnad või koguni Piibel tervikuna hoiavad meid tormide eest? Kui elutormid tõusevad ja vesi kerkib, kas Jumala olemasolusse uskumine aitab meil pääseda uppumisest ja laostumisest? Kas ainuüksi uskumine Jumalasse on piisav, et aidata meil taluda elu võimsaid kaoseid? Mõned tõepoolest arvavad nii ja kahjuks ekslikult. Maailma tabanud õnnetuste käes kannatavad ka need, kes Jumalat usuvad.

Jeesus küsis oma kuulajailt: «Aga miks te mind hüüate: «Issand, Issand!» ega tee, mida ma ütlen?» See küsimus on suunatud igaühele, kes vale ja ohtliku otsuse teeb.

Jeesus ütles, et veeuputustele vastupidava elu ehitamiseks tuleb tulla Tema juurde, kuulda Tema sõnu ja teha nende järgi. Ühtainustki neist kolmest ei saa ära jätta.

Milline on inimene, kes järgib neid kolme asja? Jeesus jutustas loo inimesest, kes maja ehitades kaevas, süvendas ja rajas aluse kaljule. Hea on tähele panna, et mitte veeuputuse aegu, vaid juba enne seda! Ning Jeesus jätkas: «Kui siis tuli suurvesi, paiskus vool vastu seda maja, aga ei suutnud seda kõigutada, sest see oli ehitatud hästi.»

Ometi ei ole mitte kõik inimesed sellised. Issandal oli tuua veel teinegi näide: «Aga kes kuuleb ega tee, see on inimese sarnane, kes ehitas maja maa peale ilma aluseta; tulvaveed paiskusid selle vastu ja see varises kohe kokku, ja selle maja varisemine oli ränk.»

Igaühele on antud valida nende kahe võimaluse vahel! Jumal on meile kõigile elu andnud. Me keegi ei tea, kui kaua meil seda eluhoonet ehitada tuleb, kuid tõsiasi on, et me peame seda tegema oma surmatunnini. Seepärast on meie enda huvides valida ehitamiseks parim plaan!

Paigas, kus ma elan, on kaks maja. Ühes elab minu pere ja teine on koera jaoks. Mõlemad asuvad üpris heas kohas, veidi kõrgemal kui muu maapind. Aga minu maja on sügavusse kaevatud, koera oma mitte. Kui veeuputus peaks tulema, tuleks mul tema kuuti vist merest otsima minna!

Liiva- ja lumelosse saab alati kergemini ja kiiremini teha kui midagi paekivist ehitada. Need lossid võivad olla väga ilusad! Ainult et küsimus jääb – kui kauaks? Seepärast tuleb meil eneselt küsida – kas me tahame vaid väljapaistvat, paremat ja teinekord ehk kadestamisväärset elu, või tahame püsima jääda?

KANNATUSTEL ON MÕTE

Võib-olla on keegi juba segaduses. Kas me ei olegi kõigiti kaitstud? Tuletan veelkord meelde kaheksat Afganistanis tapetud kristlast. Või kas me mäletame neid Rootsi usklikke noori, kes aastaid tagasi «Estoniaga» uppusid?

Jeesus ütles, et meil tuleb kuulda Tema sõnu. Ka meie teksti lõpusalmide juures tuleb meil hoolitseda selle eest, et me Jeesust õieti kuuleksime või muidu võime hätta sattuda!

KINDEL ALUS

Meie elu on täis valikuid. Vale valik ajab ka parimad autod kraavi, nagu uudistest näha võib. Enne kui me midagi ehitame, peame valima aluse, sest just see määrab ehituse tugevuse ja püsimajäämise.

Elus on ainult üks õige alus, millele oma hoone ehitada – vaimulik kalju Jeesus Kristus. Kõik muu on ebapiisav ja inimlik. Apostel Paulus kirjutas: «Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab. Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus.» (1Kr 3,10–11).

JEESUSE SÕNA

Kas ei kõla see kui elu keset ränkasid torme ja tuuli? Ja ometi need, kes teevad Issanda sõna järgi, jäävad seisma ning enamgi veel – kas pole selline armastust täis eluhoone kui pilkupüüdev tuledes särav loss kõigile tormidele, tuultele ning uputustele vaatamata?

Jeesus ütles sedagi: «Kes ei jäta maha kõike, ei saa olla minu jünger» (Lk 14,33). Sinna sekka kuulusid ka vanemad, lapsed, vennad ja õed. Kas see tähendab, et me ei peaks neist enam hoolima? Ei, vaid me jätame nad selles mõttes ja teadmises, et kõik, mis meil on, kuulub Issandale.

Iiob kaotas kord oma elus kõik ja ikka tänas Jumalat. Kas tegemist oli meelest ära inimesega? Kaugeltki mitte! Aga Iiob oli kõik juba enne üle andnud! Ta mõistis, et ka tema pere kuulub Issandale ja on Tema päralt – olgu elus või surmas.

Kas ei ole see teadmine just selline kalju, millele oma elu- ja usuhoone rajada? Kaljut ei saa ümber tõsta ega kaasa vedada nagu haagissuvilat, nagu meile meeldib. Kalju olemusega tuleb arvestada ja sellega leppida. Just sellel kaljul jääb meie igavene eluhoone püsima!

Kas me teeme Jeesuse sõnade järgi? Kui nõuame kogu aeg Jumalalt rikkust, heaolu või tervist, kas siis pole nõnda, et me pole seda rikkust, heaolu ega tervist tegelikult veel Issandale üle andnud? Kui me aga ütleme oma palvetes Jumalale: «Sinu tahtmine sündigu,» siis anname midagi ära Jumala enese kätte, jätame kõik Tema otsustada, nii raske kui see ka pole. See räägib Jumala usaldamisest meie elus.

JUMALA ABIGA

Nii mõnegi inimese elu aluseks on Jeesus, kuid ometi on ta ehitanud Jeesuse sõnu tähele panemata jättes. Võib-olla suudad sa tsiteerida mitmeid piiblisalme, kuid samas ei tee sa nende järgi ja tagajärjeks on, et su elu on pettumuseks nii sulle kui nendele, kes sind armastavad. Ka sinu olukord ei ole lootusetu, sest sa võid ümber ehitada! Uuesti alustada, sügavuti minna ja avastada taas õige ja tugeva aluse Kristuses.

Ma tean üht meest, kes on minu jaoks kui ime. Ta on ehitanud kiriku ja juhatab üht väikest kogudust. Mõni aasta tagasi koges ta erilisi rünnakuid. Pisarad silmis, ütles ta mulle: «Mu tütar palus minu käest kooli minemiseks ranitsat, aga mul ei olnud raha!» Et peret ära toita, müüs ta maha oma sõiduauto. Ning seda meest süüdistati mõne koguduseliikme poolt rahade vasakule toimetamises! Ma teadsin, et see oli valesüüdistus. Ma teadsin, et need süüdistajad polnud kunagi ise tundnud huvi selle vastu, kuidas nende pastor toime tuleb. Nii mõnigi oleks sellest kogudusest seepeale lahkunud. Aga tema jäi. Ta oli oma elu rajanud kaljule.

Mäletate veel seda laulu, millega alustasin? Ta võib päästa! Ta suudab seda. Kuid just nimelt – võib!

Üks mu lähedane sugulane on rängalt kannatanud. Tema elu on täis valu ja küsimust – miks ometi? Ma ei tea vastust sellele küsimusele. Vahel on tormid ja tuuled, mis vastu koda puhuvad, väga jõulised ja tugevad. Ometi jääb meie igavene eluhoone püsima. Sest tähtsam kui see, et Issand võib päästa iga häda eest, on teadmine, mis samas laulusalmis veidi eespool kirjas oli: «Olen õnnelik, ei Ta mind jäta, kõikjal saadab mind Ta armupilk.»

Tahad sa tunda end sellisel kaljul? Olla tõeliselt üle antud? Selleks on vaja kolme asja: tulla Jeesuse juurde, kuulda Tema sõnu ja ka teha nende järgi. Tee nõnda ja sa jääd püsima!

HELDUR KAJASTE
Tallinna Oleviste koguduse pastor

BILL HYBELS KÄIS TALLINNAS

Aktuaalne teema

5. veebruaril oli Tallinnas EKNK Toompea keskuses seminar Bill Hybelsiga, Willow Creeki koguduse pastori ja GLSi juhtimiskonverentside peakorraldajaga Chicagost. EEKBL – Valduste OÜ juhataja MEELIS KIBUSPUU (34) on kolm aastat organiseerinud Tallinnas GLSi videokonverentse. Kuulutaja palus temalt intervjuu.

Miks Bill Hybels ise intervjuusid ei andnud?

Tema reisid on väga intensiivsed. 12 päeva jooksul külastas ta seitset riiki. Ta keskendus seminarile ja loobus kõigest kõrvalisest.

Kuidas Sa GLSi peale sattusid?

2006. aastal oli GLS Soomes. Olin selleks ajaks Eesti EKB Koguduste Liidus töötanud kaheksa aastat, väga väsinud ning ilmselt läbipõlemise piiril. Kuna olen ilmaliku majandusharidusega, keerlesid mu mõtted tõsiselt selle ümber, et minna tagasi ärisektorisse.

Juhtimisteema oli üks mu erialasid ülikoolis. Nägin GLSi reklaami, kuid kohe ei taibanud, et see on videokonverents ja mõtlesin, kuidas nii tuntud inimesed Soome kokku on saadud. Eelmisel õhtul tühistati kõik laevareisid, sest torm tõusis. Ainuke laev, mis läks, oli meie oma. Esimesest loengust jäin küll ilma, kuid olles teist kuulanud kümme minutit, teadsin täpselt, miks see laev pidi väljuma. Kuulsin sõnu, mida tol hetkel väga vajasin. Kõneleja rääkis oma tähtsaimast juhtimisotsusest, et ta pidi pühenduma oma perekonnale ja kõike läbi selle mõtestama. Ka kristlike juhtidena oleme eelkõige oma perekondade pead. Oli ka üks ettekanne läbipõlemisest, mis vastas minu olukorrale.

Arvan, et GLS muutis mu elu. Nägin, kuidas koguduse- ja ärijuhtimise head küljed on suudetud kokku panna ja nende kaudu antakse tõeliselt kvaliteetset õpetust. Tundsin sel hetkel kutsumust, et kui on kunagi võimalik GLS Eestisse saada, siis ma olen valmis sellele pühenduma.

Kas GLS on Sinu jaoks ka äri?

Ma isiklikult ei teeni selle pealt sentigi ja GLS ei ole ka organisatsiooni mõttes äri. Minu jaoks on olnud oluline, et olen saanud käia Chicagos GLSi konverentsidel. Seal kohtud erinevatest maailma nurkadest tulnud GLSi inimestega. Kuuled nende lugusid ning näed pühendunud ja säravaid silmi.

GLS toimub Eestis tänu vabatahtlikele tegijatele. Esimesel kahel aastal Ameerika toetas meid, nüüd oleme oma rahakoti peal. Meie eesmärk on ots-otsaga kokku tulla ja hoida konverentsi hind osalejatele nii madalal kui võimalik.

Kus Sa Bill Hybelsiga kokku said?

Olen temaga paar korda kokku juhtunud. Ta on väga sümpaatne inimene. Minu jaoks on ta üks suuremaid eeskujusid väljaspool Eestit. Nii tema raamatud kui ka ettekanded on mind palju mõjutanud.

Bill Hybels käis 2007. aastal Helsingis. Sattusin temaga lõunalauas kõrvuti istuma ja tekkis väike vestlus. Eelmisel suvel paluti mul Willow Creeki koguduse laval GLSi eelõhtul väike tunnistus öelda. Kõik, kes laval käisid, kutsuti Bill Hybelsi koju õhtusöögile. See oli väga meeldiv kogemus.

Pabistasin selle esinemise pärast mitu nädalat ette, sest neil on kõik väga põhjalikult ette valmistatud. Laval tundsin korraga, et tuli meeletu rahu. Ma ei olnud midagi teinud, et sinna saada, ja mõtlesin, et küll Jumal toetab. Pärast kuulsin, et Bill Hybels oli ka Eesti pärast palvetanud ning see oli kinnitav ning julgustav.

Kuidas õnnestus Bill Hybels Eestisse saada?

Kui kuulsime, et ta selliseid seminare aegajalt teeb, siis lihtsalt avaldasime soovi. Südamesse tuli tunne, et see oleks meie juhtidele kõnekas ja tähendusrikas. Bill Hybelsil on väga suur meeskond. Kindlasti küsitakse talt, kuhu ta tahab sõita, aga antakse ka mingid valikud ette. Me taotlesime tema tulekut juba eelmisel aastal, kui ta siia piirkonda tuli. Aga siis tuli ta Soome ja me käisime teda seal kuulamas. Möödunud aasta augusti lõpus tuli aga meile kinnitus, et 2011. aastal tuleb ta Eestisse.

Mida andis Bill Hybelsi kohalkäik lisaks teadmisele, et ta on siin olnud?

Bill Hybels omab koguduse juhtimise vallas ääretult suurt kogemust. Igaüks võis temalt küsida, mida tahtis. Usun, et see andis juhtidele päris palju. Mul oleks eriti hea meel, kui tema räägitu mõnda juhti pisut nagu kratsiks, et siin on koht, kus mul on arenemisruumi. Kindlasti on Bill Hybelsi enesedistsipliin ja suhtumine oma kutsumusse eeskujuks igale koguduse juhile.

Võib vaielda, kas kogudust juhib ainult Jumal või juhivad inimesed, kelle kaudu Jumal tegutseb. Arvan, et GLS on andnud võimaluse mõista, kui oluline on inimeste ja meeskonna roll. Koguduste juhtidel ja kogudustel on väga suur vastutus ühiskonna ees. Vahel me alahindame seda.

Sellisel üritusel ei saa paraku auditoorium väga suur olla. Pidime valiku tegema, et tuleksid eri konfessioonide inimesed ja eelistasime neid kogudusi, kes on GLSil osalenud.

Ma olen ääretult tänulik neile kogudustele ja juhtidele, kes on GLSi toetanud. Me tahame lihtsalt teenida kogudusi. Olen rõõmus, et Bill Hybelsi isik ja GLS on nii hästi vastu võetud. Mina isiklikult tunnen ja seda on kinnitanud ka teised, et GLS on praegu üks Jumala tööriist.

Täname!

14. veebruaril 2011 Tartus

RASKE AEG PANEB ABISTAMA

Eesti EKB Koguduste Liidu üks allasutustest on sotsiaaltöö keskus Sõbra Käsi. Eelmisest suvest töötab selle juhatajana LIIVI REILSON, kellele Kuulutaja esitas mõne küsimuse.

Millised eeldused Sul olid, et Sind valiti Sõbra Käe juhatajaks?

Olen olnud aastaid kaubanduses ärijuht ja ka personalijuht. Kaubanduskeskuste õitseajal oli minu alluvuses ligi kakssada töötajat. Sõbra Käe juhiks tulin pearaamatupidaja ametist.

Kuidas Sa niisugustest ametitest sotsiaaltööle sattusid?

Firmat juhtides meeldisid mulle kõige rohkem kohtumised inimestega. Personalijuhina sain töötajatega väga kiiresti hea klapi. Juhtus ka, et pärast tööaega tuli mõni töötaja ja unustas end minu kabinetti. Me hakkasime rääkima tema elust, rõõmudest ja muredest. Mul tekkis igatsus, et tahaksin rohkem inimestega töötada ja reaalselt nende elu paremuse poole mõjutada, anda neile lootust.

Keegi ütles kunagi, et kui inimene on 40 aastat vanaks saanud, siis on tal pool elu ära kulutatud. Mõtlesin sellele 40. sünnipäeval ja tahtsin jätta ellu veel ühe jälje.

Inimene, kes veel ei tunne Jumalat, saab kiriku sotsiaaltöö kaudu ühest käest tavalise leiva lauale ja teisest käest vaimuliku leiva. Sotsiaaltöö on ka sillaks kiriku ja riigi vahel.

Milline on Sinu usuline taust?

Minu lapsepõlv oli seotud Kalju baptistikogudusega, pühapäevakooliga ja selleaegsete sõpradega. Minu isa Ruben Reinvald oli koorijuht ja helilooja, ema on pärit pastor August Sammeli perekonnast. Vaimulikud väärtused on minus tiksunud sündimisest saadik.

Sõbra Käsi oli esialgu tuntud välismaalt tulnud pakkide jagajana, hiljem oli tal ka väike lastekodu. Ilmselt on töö nüüd muutunud?

1990. aastate algul, kui Sõbra Käsi loodi, oli välismaiste toidukoormate järgi vajadus. Olime üsna vaesed ja toitu oli vähe isegi neil, kellel raha oli. Praegu on ka raske aeg, kuid teisel viisil. Töötust on väga palju.

Lastekodu lastest on saanud noored elluastujad. Minu hoole all on üheksa noort inimest. Üürisime neile Saksa baptistiliidu toel korterid. Kaks poissi maksavad nüüd juba ise oma korterite eest.

Toiduainete hinnad on terves maailmas tõusnud, meil ka. Kas peaks jälle pakke jagama hakkama?

Me jagamegi. Igal nädalal saab viiskümmend vähekindlustatud peret meilt Kalju kirikust toiduabipaki. Kalju kogudus ja Sõbra Käsi on toidu jagamisel Eesti Toidupanga koostööpartnerid. Me anname pakid Põhja-Tallinna sotsiaalosakonna nimekirjas olevatele inimestele.

Ma alustasin jagamist vabatahtlikuna ja teen seda nüüd Sõbra Käe juhina. Mulle on see olnud algusest peale südamelähedane, sest nii on võimalus abivajajatega otseselt kokku puutuda. See annab mulle ideesid, kuidas inimesi paremini aidata.

Mõni arvab, et sotsiaaltoetusi pole üldse vaja, peaksid olema ainult supiköögid.

Ma ei arva nii. Aga supiköök on meil Tallinnas ka olemas.

Inimesi, kes vajavad toiduabi, on laias laastus kahte sorti. Ühed vajavad kala ja teised õnge, et kala püüdma minna. Supiköögis käijatest ei ole kolmel neljandikul vist enam lootustki tööle saada. Need on alkohoolikud või narkomaanid ja kuna praegu ei ole ka korralikele inimestele piisavalt tööd, siis nemad on mängust väljas. Samas üks neljandik võib veel tööd leida ja end jalgadele aidata.

See on üks minu tulevikuvisioonidest. Kui endised lastekodulapsed saab ellu aidatud, siis järgmise projektina on mul mõttes aidata neid inimesi, kes tahaksid õnge saada. Nad vajaksid hingehoidlikku või muud spetsiaalset abi, et leida endale veel üks ellujäämise võimalus.

Kas need kolm neljandikku surevad nälga, kui neid ühel päeval enam ei toideta?

See oleneb inimese meelelaadist, kuid üritan teha kõik endast oleneva selleks, et supiköögis jätkuks suppi iga abivajaja jaoks.

Mille poolest erinevad pakisaajad supisööjatest?

Pakke saavad eelkõige lastega perede emad, kes on hetkel tööta ja kellel on sissetulek alla toimetulekupiiri. Nemad vajavad peaaegu kõik õnge, võimalust saada tööle. Võib-olla lihtsamale tööle. Paljud neist ei räägi hästi eesti keelt, aga nad on toimekad inimesed, kes vajaksid kasvõi miinimumpalgaga tööd ja nad suudaksid selle toidukoti oma perele ise osta.

Supiköögis käib rohkem mehi. Igal neljapäeval on seal Alfa kursus, mida veab Oleviste Hoolekanne. Meie ühine soov on, et inimesed parandaksid meelt ja Jumala armu ime läbi võiksid sellest august välja tulla. Need inimesed on mul eriti südame peal, kellel see soov hakkab tekkima.

Supiköök on Sõbra Käe ülalpidamisel. Meid toetab Tallinna linn sotsiaal- ja tervishoiuameti kaudu ja Saksa baptistiliit. Meil on ka kodumaiseid toetajaid. Üks suuremaid on Oleviste kogudus. Sõbra Käsi oma viiekümne vabatahtlikuga annab tasuta tööjõu.

Kuidas Sa väldid seda, et keegi püüaks supi või paki abiga lihtsalt oma kulusid kokku hoida – ta tegelikult ei vajagi toetust?

Me ei jäta ühtegi inimest ukse taha. See on ligimesearmastuse väljendamise viis. Kõik on teretulnud.

Kui keegi on eluaeg tööd teinud ja on järsku tööta jäänud, mingit rahatagavara aga ei ole, siis ta tulebki suppi sööma?

Need on selle ühe neljandiku hulgas. Selline olukord tekib tegelikult kergesti. Kõigepealt kaotad töö. Järgmise etapina kaotad kodu, sest kodulaen on seotud kindla sissetuleku ja töökohaga. Seejärel laguneb ka perekond. Kui inimene on stressis ja tema soov on tuhast tõusta, ta lihtsalt ei tea, millisel viisil, aga tema soov on tugev, siis seda inimest tahaks aidata.

Kas Sa niisuguseid inimesi pole kohanud, kes arvavad, et kes surema peab, las sureb, ja külm talv teebki õhu puhtamaks?

Minu juurde niisugused inimesed ei tule ja ma loodan, et neid ei ole. Võib-olla ma olen natuke sinisilmne. Mind ümbritsevad teistsugused inimesed, kellega me koostööd teeme. Eriti tahaksin ma rõhutada vabatahtlikke, kes oma aega panustavad selleks, et teisi aidata.

Vabatahtliku tööga pole eestlased harjunud – kõige eest tahetakse palka saada.

See mõtteviis on muutunud. Mul on tunne, et inimeste soov aidata ja hoolimine on viimaste aastatega suurenenud. Tegelikult on see soov alati olemas olnud.

Kust need viiskümmend pärit on?

Eelkõige erinevatest kirikutest. Vene õigeusukirik aitab teisipäeval. Neljapäeval ja laupäeval on Kalju ning Oleviste koostöös teiste Tallinna ja lähiümbruse kirikute vabatahtlikega, pühapäeval naiskodukaitse.

Rõõmu teevad mulle noored vabatahtlikud organisatsoonist Serve the City (teeni linna), kes oma säravalt lahke teenimisega tekitavad minus tunde, et vabatahtlike järelkasv on Eestimaal täiesti olemas.

Kas heategija on ise rikas või vaene inimene?

Vaimselt rikas kindlasti. On neid, kellel on, mida jagada, mis endal üle jääb. Kindlasti on ka inimesi, keda ennast on aidatud ja kes tahaks nüüd ise aidata. Nad märkavad üksteist ja see on armas.

Supiköögis käib 250 inimest. Kodutuid ja hädalisi on ju palju rohkem. Kas selle piisaga meres tasub tegelda?

Igal juhul tasub. Ilmselt võiks supikööke rohkem ja igas linnas olla. Ma usun, et kirikute juures ka midagi toimub. Sügisel ma mõtlesin, et talv on tulemas ja supiköögi külastajate arv võib kolmesajani tõusta. Seda ei juhtunud. See tekitab minus tunde, et ehk hakkab Eestis elu paremaks minema ja ehk siis on neid, kes ei vaja enam seda suppi. Vaeseid on alati, aga küsimus on selles, kui palju neid on.

Kas see on riigi süü, et niisuguseid abistajaid tarvis on?

Ma ei süüdista riiki. Riik otsib võimalusi, kuidas inimesi aidata ja see on suur eesõigus, kui ta tahab koostööpartneriks kirikut. Meil on võimalus ennast kristlastena nähtavaks teha. Pühapäeval on jumalateenistus ja see on meie pidupäev, kus saame koos olla. Samas meie töö on minna kirikust välja ja aidata inimesi väljaspool.

Kas Sõbra Käsi riiete jagamisega ka veel tegeleb?

Esmaspäeviti on meil riideabi jagamine. Riided on pärit meie sõpradelt Soomest, Rootsist ja Norrast. Ka meie kohalikud inimesed on neid pakkunud. Samuti on firmad kogunud oma töötajatelt riideid ja meile toonud. Oleme saanud need supiköögis laiali jagada.

Kuhu peaks Sõbra Käsi suuna edasi seadma?

Esmasest abistamisest tahaks natuke kaugemale vaadata. Oleks vaja luua nõustamispunkte kohaliku omavalitsuse ja kiriku koostöös. Teha seda vaimulikul viisil, maine ja hingeline leib kokku panna.

Märtsis on mul plaanis teha enne liidu aastakonverentsi koguduste sotsiaaltöötajatele infopäev. Tahan, et mul oleksid otsesed kontaktid kogudustega, et ma teaksin, kellele abi saata ja kellele loota. Suuri kogudusi ma tunnen, aga väikeste abivajadus võib olla isegi suurem, aga mu silm ei ole sinna veel jõudnud.

Liidu peasekretär Erki Tamm on toidupanga nõukogu esimees. Liidu koguduste aruandesse on tekkinud sotsiaaltöö punkt. Kas see näitab suundumust, et oodatakse suuremat pühendumist sotsiaaltööle?

Ma väga loodan seda. See on tänase päeva märk. Pastor kõike ei jõua, aga võib-olla leidub koguduses mõni inimene, kes tahaks talle sotsiaaltöös toeks olla. Ehk on inimesi, kes tahaks märgata neid, kes on nendest veel raskemas olukorras. Tavaliselt neid ikka on, seda võib-olla ei nimetatagi sotsiaaltööks ja keegi pole taibanud, et see on aruande punkt.

Täname!

18. veebruaril 2011 Tallinnas

KESET KOOLERAT JA SUREVAID LAPSI

Kui abielupaar kuulis, et üks ambulantsi, töökoja, kooli ja külalistemajaga väike misjonijaam Kirde-Haitis naistearsti ja medõde otsib, tundsid nad kutsumust minna. Misjonijaam asutati 2001. aastal ühe Hollandi abielupaari poolt tihedas koostöös Haiti baptistidega.

Et Haitile pääseda, andis abielupaar ära kõik – töökohad, kodu, sõpraderingi. Ka oma säästud pidid nad välja panema, et reisikulusid katta. Toetust said nad oma koduselt baptistikoguduselt ja Michael Willi lapsepõlveaegselt vennastekoguduselt.

KUI LAPS SUREB …

Misjonärid kirjeldasid, kuidas raske kõhulahtisusega kolmeaastane tüdruk nende juurde ambulantsi toodi. Kuna ema ei saanud enam haige lapse eest hoolitseda, magas laps nende voodis. Öösel ei saanud keegi magada, sest lapsel oli tihti vaja tualetti minna. Abile vaatamata suri ta järgmisel päeval. Mis nüüd edasi? «On oluline, et me teineteist toetame ja muredest räägime. Kõige rohkem aitab meid Jumal. Ta trööstib ja annab jälle jõudu, et patsiente edasi aidata.» Paljud raskesti haiged patsiendid võlgnevad arstidepaarile oma elu.

ARMASTUS ESIMESEST SILMAPILGUST

Misjonäritöö on avaldanud mõju ka nende perekonnaelule. Neid on nüüd kolm, neist on saanud Levi vanemad. Poiss sündis teel ambulantsi. Tema ema suri varsti pärast sünnitamist. Vanaema surus poisi Esther Willi käte vahele. Isa seletas, et ei saa lapse eest hoolitseda.

Nüüd tahavad misjonärid poisi lapsendada. Vormistamine võib kaks aastat aega võtta, kuni kõik formaalsused täidetud saavad. Poiss on nende jaoks «armastus esimesest silmapilgust». «Me ei oska oma elu ilma temata enam ettegi kujutada.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

PIIBLIGA RÄNNAKUL

Klaus Deckenbach on väljaõppinud tisler. Viie aasta jooksul külastas ta 40 maad ja sai rännakul kristlaseks. Miks ta just tisleriks õppis, ei saa ta enam isegi aru. Õppimise ajal talle see amet meeldis.

Enne sõltumatu töömehetee alustamist otsustas Klaus Deckenbach veidi rännata. Vanadel aegadel olevat käsitöölistel kombeks olnud kolme aasta ja ühe päeva jooksul kodust vähemalt 50 kilomeetri kaugusel olla. Klaus Deckenbachil läks kauem aega – 1988. aastast kuni 1993. aastani käis ta maa kuni Lõuna-Aafrikani läbi – jalgsi, juhuslike autodega ja ka ühistranspordiga. Tee peal tööd leida ei olnud raske – sageli paluti teda mööblit tegema või remondiks appi. Kui ta koju tagasi tuli, sai temast tisleri asemel pastor.

Kuus nädalat pärast reisi algust ostis Klaus Deckenbach kirbuturult Piibli ja hakkas seda lugema. Kõige rohkem meeldisid talle psalmid. Sellest peale vaimustus ta nii kaasinimestest kui ka Jumala loodu ilust. Ka tema suhtumine seksi ja rahasse muutus.

ELU OLI OHUS

Üks mällusööbinud kogemus oli Klaus Deckenbachil Kaplinnas. Ta käis diskol ja kohtas pärast ühte noort abielupaari. Nad rääkisid Jumalast. Sellel oli tulemusi. Jõudnud tagasi oma tuppa, langes Klaus Deckenbach põlvedele. Esimest korda elus palus ta teadlikult Jumalal oma ellu tulla: «See oli minu elu pöördepunkt.»

AKTIIVNE MISJONÄR

Sellest on nüüd 17 aastat möödas. Kojusaabumine oli Klaus Deckenbachi jaoks paras kultuurišokk, mille mõju pole siiani kadunud. Paljude inimeste pinnapealsus teeb talle muret. Ta on nii paljudest raskustest läbi käinud. Sellepärast tundub talle mõnigi asi tarbetu ja tühisena. Kuid pikkamööda on ta õppinud oma kaasinimesi mõistma.

Varsti pärast kojutulekut õppis Klaus Deckenbach teoloogiat ja leidis kontakti vabakogudusega. Ta alustas koos üheksa kaaslasega uue koguduse rajamist. 2008. aastast toimuvad jumalateenistused ja koos käib juba 40 inimest. Nüüd tahavad nad 25 kilomeetri kaugusele järgmise koguduse asutada.

Klaus Deckenbachil kulub pastoritööle pool ajast. Ülejäänud pool on ta vabakutseline nõustaja ja evangelist. Kirbuturult ostetud Piibel on tal peaaegu alati kaasas.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

BILLY GRAHAMI SOOVITUSI

92-aastane ameerika evangelist Billy Graham kuulub kõige tuntumate jutlustajate hulka – ta on kuulutanud hinnanguliselt 210 miljonile inimesele 185 maal. Pärast abikaasa Ruthi surma 14. juunil 2007 elab ta tagasitõmbunult oma majas Montreatis USA Põhja-Carolina osariigis. Tal on Parkinsoni tõbi ja ta vajab põetamist.

Billy Graham andis soovitusi vanadele inimestele. Nad peaksid iga päeva võtma kui Jumala kingitust ja Teda iga päev selle eest tänama. Peale selle peaksid nad tõsisemalt suhtuma igavikku. «Taevas annab meile lootust ja laseb meil igapäevaseid koormaid kergemini kanda,» ütles ta intervjuus USA ajakirjale Christianity Today.

Billy Graham ei saa ütelda, et talle vanadus koos selle hädadega eriti meeldiks ja ta teab, et paremaks enam ei lähe. Aga ta aktsepteerib seda kui Jumala plaani. Ta tsiteerib Piiblist 1Tm 6,6: «Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega» (1968. aasta eestikeelne piiblitõlge). Kristlased peaksid end taevale orienteerima: «See maailm koos kõigi valude, murede ja koormatega ei ole meie päris kodumaa.» Ta teab, et kaua enam ei lähe, kuni ta taeva jõuab.

Billy Graham on kolme tütre ja kahe poja isa. Ta soovitab lastel õigeaegselt sellega arvestada, et nende vanemad muutuvad vanadeks ja põdurateks. Lapsed vajavad kannatlikkust ja tähelepanelikkust nende vajaduste suhtes – nii hingeliste kui vaimulike suhtes. Mõnikord tahavad vanemad vaid teada, et nende lapsed on kohal ja hoolitsevad nende eest. Mõnikord võib olla vajalik ka näiteks autovõtmete äravõtmine, rahaliste asjade korraldamine või uue kodu muretsemine, kus on nende eest lihtsam hoolitseda.

See võib raske olla. Lapsed peaksid püüdma mõista, millist kohanemist kolimine vanadele tähendab. Kõigepealt peaksid nad oma vanemate eest palvetama, et need Jumala rahu ja tröösti kogeksid.

idea Spektrum

LÜHIDALT

1. veebruaril kaitses Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel Prahas Rahvusvahelises Baptistide Teoloogilises Seminaris (IBTS) doktorikraadi teemal «Mu süda, ärka üles ja kiida Loojat lauldes. Voorusetunnetus primaarteoloogilises anabaptistlikus ja Eesti baptistlikus lauluvaras». Seminar annab kraade koostöös Walesi ülikooliga. Selle ülikooli reeglite kohaselt peab Meego Remmel kolme kuu jooksul esitama hindamiskomisjoni ettepanekuid arvestava töö puhtandi, mille järel kraad kinnitatakse.

Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel ja Valgevene EKB Koguduste Liidu president Viktor Krutko allkirjastasid 16. veebruaril Minskis liitudevahelise koostööleppe aastateks 2011–2013.

17. veebruaril valiti Eesti Kirikute Nõukogu korralisel töökoosolekul EKNi uueks täitevsekretäriks Ruudi Leinus, kes tegi seni seda tööd kohusetäitjana.

Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel kutsus liidu kogudusi üles 12-päevasele palve- ja paastuajale Eesti maa ja rahva tuleviku pärast alates 23. veebruarist kuni Riigikogu valimistepäevani 6. märtsil. Jumal on tõotanud: «Kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa.» (2Aj 7,14).

BILL HYBELS TALLINNAS

EKNK Toompea keskuses 5. veebruaril 2011

1. Seminari avas Meelis Kibuspuu
2. Vaade saali
3. Bill Hybels küsimustele vastamas
4. Teiste seas esitas küsimusi metodistipastor Üllas Tankler
5. Bill Hybelsil tuli ka autogramme anda
6. Vaheajal jäid pildile päästearmeelased

Loe intervjuud ülevalt!