Sellel pildil on Valga katoliku kirik. Nõukogude ajal tehti sellest võimla. Peremehe kätt hoones tunda ei olnud. Kui maja seisukord halvenes, jäeti see maha. Lõpuks langes katus sisse.

Nüüd on hoone jälle kiriku käes. Sellele on tehtud juurdeehitus ja seest näeb ka peasaal väga kena välja. Aga väljast on veel palju teha. Selle hoone käekäigus peegeldub meie ajalugu.

Eesti Vabariik tähistas aastapäeva. Meie maad on lõhutud ja lagastatud, rahvas on palju kannatanud. Nüüd on jälle ülesehitamise aeg. Valmis ei paista riik aga saavat. Ega saagi kunagi, sest elu peab edasi minema.

Paljude pilgud on suunatud nende maade poole, kus elu tundub meie omast parem olevat. Tegelikult tuleks rohkem üles vaadata, anda elu Jumalale, kõrvaldades patud Jeesuse Kristuse läbi. Siis alles muutub elu õnnistusrikkaks: “Ja su omad ehitavad üles muistsed varemed, sa taastad endiste põlvede alusmüürid; sind nimetatakse “lõhutud müüride parandajaks”, “teeradade käidavaks tegijaks” (Js 58,12).

TULGE JA SELETAGEM ISEKESKIS

Toimetaja kommentaar

Veebruar on möödunud teravates poliitilistes vaidlustes. Oma osa on siin kindlasti eesseisvatel valimistel. Kampaania juba käib ja iga erakond püüab end näidata.

Veebruar on Eesti Vabariigi aastapäeva kuu. Ikka veel tuleb meie riigil klaarida idanaabriga ajalugu. Lootust, et kord saavad suhted olema heanaaberlikud, ei maksa kaotada.

PEREKOND JA KRISTLIKUD JUURED

Seekord tuleb kiita Euroopa Komisjoni volinikku ja endist Reformierakonna esimeest Siim Kallast. Tema Postimehe arvamusliidrite lõunasöögil peetud ettekanne sarnanes vastuvoolu ujumisega. Kui selle põhiteesidest kujuneks ettekandja koduerakonna liin, oleks see oluline edasiminek Eesti poliitikas.

Siim Kallas rääkis perekonna tähtsusest ja islamist. Islamil on tugevad perekonnatraditsioonid. Miks ei loobu muhameedlased oma tavadest isegi Lääne-Euroopas, kus keegi ei saa sundida neid täitma?

Siim Kallas ütles, et islami usulis-poliitiline eesmärk on lüüa kristlust. “Sellel taustal näib mulle läänemaailma innukus vaikida kogu lääne kultuuri kristlikest alustest üsna ebaloogilisena. … Kui nemad on jõuliselt võistlemas kristlusega, miks meie siis anname sõjaka ateismi ja kristluse ignoreerimisega omad positsioonid käest?” küsis Siim Kallas.

Rääkides Rocco Buttiglione juhtumist, ütles Siim Kallas: “On justkui olemas mingi pealiin, mis ütleb, et igasuguseid vähemusi tuleb soosida ja igasuguseid vanu perekondlikke väärtusi tuleb eitada. Sallivus on justkui muutunud omamoodi sallimatuks ideoloogiaks.”

Siim Kallas arvas, et vanade põhimõtete elustamisest rääkijat võidakse hakata tagurlaseks pidama. Siiski leidis ta vähemalt kolm ajendit tugeva perekonna kasuks: islami levik ja tugevnemine, mõtteviisi muutus Ameerika Ühendriikides (ta mõtles George W.Bushi valimisvõidu põhjusi) ja inimlik mõõde. Midagi on tema arvates meie ebakindlas maailmas puudu – “Äkki on see kindlustunne, mida annab kodu ja perekond, vanemad ja lapsed?”

Oleme Kuulutajas korduvalt kirjutanud islami survest. Kristlike väärtuste märkamine pole tagurlus, vaid progress.

EESTI SAI UUE VÄLISMINISTRI

Kuna kaitsepolitsei avastas välisministeeriumis salajaste dokumentide kadumise, tuli välisminister Kristiina Ojulandil ametist lahkuda. Reformierakond ennustas küll ennetähtaegseid parlamendivalimisi või valitsuse jätkamist uue peaministri juhtimisel, kuid midagi niisugust ei juhtunud.

Uueks välisministriks esitas Reformierakond Riigikogu aseesimehe Rein Langi kandidatuuri ja ta kinnitati ametisse. Poliitilises võitluses sai peaministri erakond Res Publica plusspunkti Reformierakonna vastu, kes oli sunnitud oma sõnu tagasi võtma. Mõlemad erakonnad on kasutanud teise kohta küllaltki teravaid väljendeid.

Kahjuks viidi kodused poliitilised võitlused laia maailma ette. Pahandus välisministeeriumis äratab rohkem tähelepanu kui pahandus mõnes kohaliku tähtsusega ametkonnas. Viie erakonna peasekretärid süüdistasid Postimeest seotuses Reformierakonnaga ja kirjutasid sellest lehe Norra omanik-kontserni Schibsted Grupi juhatusele.

Avalik poliitiline võitlus on tavaline asi kõikides demokraatlikes ühiskondades. Mittedemokraatlikes riikides jäävad intriigid lihtrahva silmade eest varjule ja võib jääda mulje, et kõik on üksmeelsed. Siiski võib arvata, et neid, keda poripildumine rõõmustab, on vähem kui neid, keda see pahandab. Karta on, et üheks tulemuseks on rahva väike valimisaktiivsus.

SÜDA PEAB PUHTAKS SAAMA ELUAJAL

Vene riigiduuma väliskomitee esimees Konstantin Kossatšjov ütles usutluses Postimehele ja Eesti Päevalehele, et Venemaa ei saa veel kirjutada kogu tõde oma ajaloost, sest ei või solvata vanemat põlvkonda, kes enda arvates elas ausalt ja teenis oma kodumaad. Et kõiges selgusele jõuda, olevat vaja aega.

Ega Venemaal oma minevikuga kerge ole. Aga üldiselt ei peeta viisakaks oodata teise inimese surma. Pealegi – terve põlvkonna surma. Ja üldse – millise põlvkonna surma? Kas ka nende surma, kes veel 1991. aastal interrinde miitingutel punaseid lippe lehvitasid? Või ka selle noore naise surma, kes teismelisena laulva revolutsiooni ajal sinimustvalge lipu maha kiskus ja trotslikult telekaamera ees vaikis?

Nii võib väga kummaliste järeldusteni jõuda. Piibel õpetab meile midagi muud. “Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.” (Js 1,18).

Jumala ees peab süda puhtaks saama juba inimese maa peal elades. Kahju, kui seda põhimõtet ei saa rakendada tervete ühiskondade kohta.

VAENLASE ARMASTAMISEST

“Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks!”

Matteuse 5,43–45

Tõenäoliselt pole ühtegi Jeesuse manitsust olnud nii raske täita kui käsku armastada oma vaenlasi. Mõned inimesed on ausameelselt tundnud, et seda on võimatu teha. Teised, nende hulgas filosoof Nietzsche, väidavad, et Jeesuse üleskutse vaenlast armastada on tõendiks, et kristlik eetika on mõeldud nõrkadele ja argadele, mitte tugevatele ja julgetele. Nad ütlevad, et Jeesus oli ebapraktiline idealist.

Hoolimata kiuslikest küsimustest ja isemeelseist vastustest muutub see Jeesuse käsk meile järjest tungivamaks väljakutseks. Üks maailma vapustus teise järele tuletab meile meelde, et kaasaegne inimene kõnnib vihateel ja see viib hävingusse. Käsk “armastage oma vaenlasi” on meie ellujäämise tingimatu eeldus. Jeesus oli praktiline realist.

KUIDAS SAAME ARMASTADA OMA VAENLAST??

Eelkõige peame harjutama ja pidevalt arendama andestamist. Võimatu on üritadagi vaenlast armastada, kui me ei pea vältimatuks andestada neile, kes teevad meile halba. Vajalik on ka teada, et andestamise algatajaks peab olema see inimene, kellele ülekohut on tehtud.

Eksijal on võimalik andestust paluda. Ta võib ise otsustada nagu kadunud poeg ja minna põksuva südamega rändama andekssaamise lootuses. Kuid ainult solvatud ligimene, kadunud poja puhul kodus olev armastav isa, saab lasta andestamise hellal vihmal voolata me üle.

Andestamine ei tähenda, et ei hoolitaks toimunust või et halvale teole antakse teine nimetus. See tähendab pigem seda, et halb tegu pole enam takistajaks sõprussuhetele. Andestamine loob õhkkonna, mis on hädavajalik uue alguse jaoks.

Sõnad “ma küll andestan sulle, aga ei unusta kunagi, mida oled teinud”, ei selgita andestamise tõelist loomust. Kindlasti ei saagi unustada, kui mõeldakse, et asi täiesti meelest kaob. Andestamine tähendab unustamist sellel viisil, et pahategu ei ole enam takistuseks uutele suhetele.

Samuti ei saa me öelda: “Andestan sulle, kuid ei taha enam sinuga tegemist teha.” Andestamine on leping, mille sõlmimisel astume jällegi teineteisega ühendusse.

Teiseks peame tunnetama, et vaenlase või ligimese halb tegu ei iseloomusta teda kunagi täielikult. Headuse põhiainet leidub pahimaski vaenlases. Meie elus mässab alati sisesõda. Võime korrata apostel Pauluse sõnu: “Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen” (Rooma 7,19).

Ka kõige halvemas inimeses on midagi head. Kui vaatame välispinnast allapoole, tormakas vihahoos sooritatud halvast teost sügavamale, siis näeme, et tema tegudes ilmnev rikutus ning kurjus ei anna õiget pilti kogu ta loomusest. Märkame, et ta viha on tekkinud hirmust, kõrkusest, teadmatusest, eelarvamustest või väärkäsitlusest. Kuid sellest hoolimata teame, et Jumala näo püsivaid jooni leiame temagi olemuses.

Kolmandaks pole õige vaenlast lüüa või alandada, vaid katsuda võita ta sõprust ning mõistmist. Tal on paratamatult oma nõrkusehetked ja siis saame lennutada oma hävitava oda ta külge. Kuid me ei või seda teha. Iga sõna ning tegu edendagu vastastikust armastust ja vabastagu hea tahte rikkalikku varu.

Armastus on midagi palju sügavamat kui sentimentaalne tundepuhang. Kreekakeelses Uues Testamendis on mõistele “armastus” antud kolm astet. Kolmas sõna “agape” tähendab kõikide inimeste mõistmist ning loovat ja vabastavat heatahtlikkust. Agape on ülevoolav armastus, mis ei palu midagi vastukingiks. See on inimsüdames tegutsev Jumala armastus. Armastame iga inimest, sest Jumal armastab teda. Armastame inimest, kes teeb halba, kuigi vihkame tema tegu.

Nüüd saame aru, mida mõtles Jeesus, öeldes: “Armastage oma vaenlast.” Peame olema rõõmsad, et Ta ei öelnud: “Austage oma vaenlasi.” Mõningaid inimesi on peaaegu võimatu austada. See on tundeline ning hell sõna. Kuidas saame osutada hellust inimesele, kelle avalikuks eesmärgiks on meie hävitamine ja kes asetab me teele lugematuid komistuskive? Kuidas saab austada inimest, kes ähvardab oma lapsi ja kodu? See on võimatu. Kuid Jeesus teadis, et armastus on suurem austamisest. Kui Ta käsib meid vaenlasi armastada, siis Ta kõneleb mõistmisest ja kõiki hõlvavast loovast ning vabastavast armastusest. Ainult seda teed astudes ja vastates kõigile sellise armastusega, võime olla meie taevase Isa lapsed.

MIKS PEAKSIME ARMASTAMA OMA VAENLASI??

Esimene põhjus on peaaegu silmanähtav. Kui vastad vihaga, siis viha mitmekordistub ja muudab juba niigi tähtedeta öö veel süngemaks pimeduseks. Pimedus ei aja minema pimedust, ainult valgus võib seda teha. Viha ei eemalda viha, ainult armastus on selleks suuteline.

Viha mitmekordistab viha, vägivald lisab vägivalda ja karmus põhjustab endisest enam karmust allapoole viivas keerises.

Teine põhjus, miks peame vaenlasi armastama, on see, et viha haavab hinge ja moonutab isiksust. Me mõtleme liiga tihti ainult sellele, kuidas ta mõjustab oma objekti. Oleme näinud ta hirmsaid tagajärgi, kui vihast hõivatud Hitleri-nimeline hull põhjustas kuue miljoni juudi surma, kui verejanuline põhjakiht on teinud mustanahalistele tohutut ülekohut, kui südametud rõhujad on jubedalt teotanud miljoneid Jumala lapsi ja ka sõja süngetes koledustes oleme näinud viha tagajärgi.

Kuid asjal on teinegi pool. Viha on sama kahjustav sellele, kes vihkab, kui sellele, keda vihatakse. Kaugele arenenud vähktõve kombel närib viha hinge ja kulutab eluks vajalikku terviklikkust. Viha hävitab inimese arvustusvõime ja objektiivsuse. Inimene võib kujutleda ilusat inetuna ja inetut ilusana, ajada segi tõe valega.

Doktor E. Franklin Frazieri huvitav essee “Uurimus rassieelarvamuste põhjustest ja olemusest” sisaldab mitmeid näiteid valgeist, kes olid täiesti normaalsed, sõbralikud ning meeldivad inimesed igapäevases läbikäimises teiste valgetega, kuid kui neid kutsuti üles pidama musti samaväärseiks või kõnelema rassiülekohtust, siis suhtusid nad sellesse uskumatult arutult ja tasakaalutult. Moodne hingeteadus saab aru sellest, mida Jeesus õpetas sadade aastate eest – viha hajutab isiksust, aga armastus tugevdab seda imestusväärselt ning järjekindlalt.

Kolmas põhjus, miks peame vaenlasi armastama, on see, et armastus on ainuke jõud, mis suudab muuta vaenlase sõbraks.

Lincoln jättis ajalukku suurepärase näite leppimisest. Valimisvõitluses oli ta peavastaseks mees nimega Stanton, kes mingisugusel põhjusel Lincolni vihkas. Ta püüdis kõigest jõust halvustada Lincolni ja takistada teda igas asjas. Ta püüdis kõigest jõust halvustada Lincolni seltskonna silmis. Stantoni viha Lincolni vastu oli juurdunud nii sügavale, et ta kõneles ebasõbralikke sõnu Lincolni välimusegi kohta ja katsus õelate rünnakutega teda takistada igas asjas.

Sellest hoolimata valiti Lincoln Ameerika Ühendriikide presidendiks. Tal tuli valida mees kaitseministri tähtsale kohale. Kas võite kujutleda, kelle ta kutsus sellesse ametisse? Just Stan­toni. Kui see uudis levis, tõusis Lin­colni lähikonnas otse torm. Lincolni vastus oli täpne ja tuumakas: “Tunnen küll Stantonit. Tean kõiki neid koledaid asju, mida ta minust on kõnelnud. Kuid rahvale mõeldes on ta minu meelest sellele kohale sobiv mees.” Nii sai Stantonist kaitseminister, kes osutas suuri teeneid oma rahvale ja presidendile.

Mõned aastad hiljem Lincoln mõrvati. Kõigist tema kohta öeldud sõnadest jäävad suurimaiks Stantoni sõnad. Kord nii kibedalt vihatud mehe surnukeha juures seistes kõneles Stanton temast kui ühest suurimast meeste hulgas, kes kunagi on elanud ja lisas: “Nüüd kuulub ta kõikidele aegadele.” Armastuse jõuga muutis Lincoln vihamehe sõbraks.

Sama seisukoha ajel kõneles Lin­coln sõbralikus toonis kodusõja ajal lõunaosariikidest, kui tunded olid kibestumise tipul. Keegi jahmunud kuulaja küsis, kuidas ta saab nii teha ja Lincoln vastas: “Proua, kas ma ei hävita oma vaenlasi, kui ma muudan nad oma sõpradeks?”

MIS ON KÕIGE TÄHTSAM?

Veel otsustavam põhjus on selgesti väljendatud Jeesuse sõnades: “Armastage oma vaenlasi, et te saaksite oma taevase Isa lasteks.” Meil tuleb armastada oma vaenlasi, sest ainult neid armastades õpime tundma Jumalat ja elama läbi Ta pühaduse kaunidust.

Kerge on märgata, et see kõik on paikapidav ka rassiprobleemi suhtes. Enam kui kolm sajandit on Ameerika mustanahalised kandnud rõhumise koormat. Kui meid sunnitakse elama nii hävitavates oludes, tunneme kiusatust kibestuda ja vastata samasuguse vihaga. Aga kui nii juhtub, siis on uus kord, mida taotleme, ainult vana korra teisend. Peame jõuliselt ja alandlikult vihale vastu minema armastusega.

Ajaloos on külluses ühiskondi, kes viha ning vägivalla tundeile alludes hävisid. Meie peame minema teist teed, et päästa oma rahvast ja inimkonda. See ei tähenda, et peaksime loobuma oma õigustatud püüdlustest. Kuid nii tegutsedes ei tohi me hüljata armastuse õigust ning kohust. Samal ajal kui jälestame rassivaenu, tuleb meil armastada selle pooldajaid.

Oma õelamatele vastastele ütleme: “Me vastame teie võimele kannatusi põhjustada võimega neid taluda. Me asetame teie füüsilise jõu vastu oma vaimse jõu. Tehke meile, mida te tahate ja me armastame teid ikka. Me ei saa hea südametunnistusega alluda teie ebaõiglastele seadustele, sest võitlus pahede vastu on samasugune moraalne kohustus kui hea toetamine. Heitke meid vanglasse, aga me armastame teid ikka. Heitke pomm meie kodusse ja ähvardage meie lapsi, kuid me armastame teid ikka. Saatke vägivalla tarvitajad südaööl meile kallale, pekske meid ja jätke lamama poolsurnutena, kuid me armastame teid ikka. Olge siiski kindlad selles, et me murrame teie vastuseisu oma võimega kannatada. Kord me saavutame vabaduse ja seda mitte ainult enestele.”

Armastus on kõige tugevam võim maailmas. See on loov jõud, millest Kristuse elu annab nii ilusa näite, on kõige võimsam vahend inimkonna pürgimustes rahu ja julgeoleku poole. Mineviku suured väejuhid on surnud ja nende riigid on lagunenud ning muutunud tuhaks, aga Jumala riik, mis ehitati kindlalt ning majesteetlikult armastuse aluspõhjale, kasvab üha.

Jeesusel on igavesti õigus. Ajalugu on tulvil selliste rahvaste pleekinud luid, kes keeldusid Teda kuulamast. Kui meie kuulaksime Teda ja teeksime Ta sõnade järgi enne, kui on liiga hilja! Kui meie tõsiselt tunneksime, et me kunagi ei saa taevase Isa lasteks enne, kui me armastame oma vaenlasi ja palvetame nende eest, kes meid vaenavad!

MARTIN LUTHER KING
1929–1968
Jutlus on avaldatud lühendatult

ILMUS UUE TESTAMENDI AJALOOLISE VÄLJAANDE FAKSIIMILETRÜKK

Aktuaalne teema

Äsja ilmus 1715. aasta Uue Testamendi väljaande faksiimiletrükk. Kuna Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi dotsendi PEETER ROOSIMAA doktoritöö pealkirjaks oli “Uue Testamendi eestikeelsetest tõlgetest ja tõlkimist toetavast eksegeesist”, palusime tal uustrükki kommenteerida.

Miks oli vaja seda faksiimiletrükki?

Küllap oleks saanud ilma ka, aga hea, et see välja anti. Tegemist on esimese põhjaeestikeelse Uue Testamendiga. Sellest on säilinud üsna vähe eksemplare ja neid on ainult mõnes raamatukogus. Neid oli võimalik kasutada väga piiratult, muidu oleks need üksikud eksemplarid katki läinud.

Kes olid uusväljaande initsiaatorid?

Massimo Guerrini Itaaliast oli rahastanud juba ühte varasemat eesti kirjanduse vana väljaande faksiimilet – Fr.R.Kreutzwaldi “Maailm ja mõnda ja mis seal sees leida on” 1849. aastast. Ta oli nõus rahastama veel midagi. Ta kirjutab enda osa kohta: “Olla Uue Testamendi uusväljaande eestvedajaks on midagi sellist, mis ka väljaspool kitsalt kirjastuslikke ja keelelisi küsimusi pakub täiesti erilise kogemuse. Töö edenedes jõuab varem või hiljem kätte hetk, kui tunned iseennast selle monumentaalse teose ees lõputult väiksena. … Ja eelkõige meeldib mulle mõelda, et minu roll käesoleva Uue Testamendi faksiimile väljaande algatamisel võiks olla tunnistuseks kõige siiramast vendlusetundest rahvaste vahel.”

Selle Uue Testamendi väljaande ilmumiseks näitas olulist initsiatiivi Eesti Rahvusraamatukogu. Oma panuse andsid mitmed tublid inimesed. Näiteks kirjutas uuele väljaandele eessõna Kristiina Ross, Toomas Paul tõlkis eesti keelde eesõna, mis 1715. aasta Uuel Testamendil oli saksakeelne.

Kui suur on uue väljaande trükiarv?

50 eksemplari on nahkköites ja 500 tavalises. Väljaanne ei ole mõeldud massiliseks kasutamiseks. Osa läheb raamatukogudele, osa välismaale, kaastöölised ja teadlased said muist endale. Väljaande kõik eksemplarid on nummerdatud.

Tavalugejal vist ei tasugi seda endale igatseda?

Seda võib raamatukogudest ikka saada. Kes tahab lihtsalt Piiblit lugeda, sellele on tänapäevane keel sobivam. Sellel väljaandel on eelkõige keeleteaduslik tähendus – kuidas Piiblit on tõlgitud, milline tuli tekst üle mitme keele tõlkides.

Milline on 1715. aasta Uue Testamendi eesti keel?

Kes oskab niisugust kirja lugeda, saab tekstist täiesti aru. Lugeda oleks ladusam, kui saksapärased artiklid välja jätta ja osa sõnu asendada, ka on eesti keel tublisti edasi arenenud.

Väga suur teksti redigeerimine toimus 1729. aasta kordusväljaande tarvis. Võimalik, et osaliselt on teksti ka uuesti tõlgitud. Nii on Uue Testamendi esimese ja teise väljaande tekstid oluliselt erinevad.

Milline on 1739. aasta esimese piibliväljaande Uue Testamendi keel?

Uue Testamendi osas on 1729. aasta teksti väga minimaalselt redigeeritud.

Kes oli 1715. aasta väljaande tõlkija?

Täpselt ei ole see teada. Üks või mitu inimest kasutas olemasolevaid materjale. Ilmselt oli aluseks vähemalt kaks eeskujuteksti. Üks nendest oli A.Virginiuse ja J.Hornungi oma.

See tõlge ei olnud kreeka keelest?

1686. aastal avaldati saksa keele vahendusel tõlgitud lõunaeestikeelne Wastne Testament, mis oli üheks eeskujutekstiks põhjaeestikeelsele Uuele Testamendile. Kreekakeelsel tekstil oli abistav ülesanne. Mida aeg edasi, seda rohkem kasutati teksti redigeerimiseks kreeka keele abi.

Viimased Uue Testamendi tõlked on aga tehtud kreeka keelest. 1739. aasta Piibli Vana Testamendi tõlge tehti kohe heebrea keelest.

Nii ei saagi küsida, kumb oli parem tõlge, kas Wastne Testament või 1715. aasta Uus Testament?

Kuna tänapäevane eesti keel lähtub põhjaeesti keelest, siis on meile kodusem 1715. aasta väljaanne. Tollel ajal aga jättis Wastne Testament keeleliselt isegi vast ühtlasema mulje.

Milline on eriti huvitav piiblitõlge eesti keelde?

Huvitavaid tõlkeid on mitugi. Kasvõi juubelipiibel 1939. aastast. 1968. aasta väljaanne on omaette tõlge. Aga on tunda, et tõlkijal on olnud ees varasemad tekstid. Piiblit on tõlkinud vaimulikud ja kui mitte muidu, siis on neil vähemalt alateadvuses ka eelmised tekstid.

Miks vanad tõlked ei rahulda ja tehakse uusi?

Meie keel muutub. Piibel tuleb panna kaasaegsesse eesti keelde.

Igas tõlkes ja redaktsioonis on teatud nüansse. Paljusid väljendeid ei ole võimalik otse tõlkida. Kui erinevaid tõlkeid või redaktsioone kõrvutada, siis võib neist mõndagi olulist välja lugeda ja paremini aru saada, mida originaaltekstis on mõeldud.

Täname!

18. veebruaril 2005

ÕNN ON OLLA JUMALALE LIGI

Valkla Baptistikoguduse pastor TIIT NIILO sai 70-aastaseks. See oli heaks põhjuseks teda küsimustega tülitada.

Kas Sa oled Riigikogu liige?

Ei, seal on minu onupoja poeg. Tal on täpselt sama nimi nagu minul – Tiit Niilo. Möödunud suvel oli ta meie koguduse 110. aastapäeval. Siis oli vahva tunne, et kaks ühenimelist meest on kohal.

Kust Sa pärit oled?

Minu kodu on Haapsalus. Seal olen sündinud, kasvanud ja koolis käinud ning 1954. aasta kevadel keskkooli lõpetanud.

Kas Sinu lapsepõlvekodu oli usklik?

Kahjuks ei olnud. Aga meil oli korrektne kõlbeline tase. Isa ei olnud pahede ori, nagu tavaliselt mehed on. Ta oli väga ettevõtlik talumees. Eesti ajal oli ta Lääne maavalitsuse töötaja ja hinnatud inimene. Ta töötas hobusekasvatuse alal ja oli Eesti hobusetõuseltsi sekretär. Nõukogude ajal oli ta suure kolhoosi esimees ja tegeles veel muude asjadega.

Kuidas mitteusklikust perest usklik poeg ja pastor tuli?

Usust me kaugel ka ei olnud. Haapsalu baptistikoguduse kunagise pastori Gustav Ferdinand Nõlvaku vanaisa ja minu vanavanaisa olid vennad. Nii oli meil usklikega tugevaid sidemeid. Gustav Ferdinand Nõlvak on minu neljanda klassi kiituskirjale alla kirjutanud kui meie kooli õpetaja. Ta õpetas mind ka ja sain tema käest viie.

Millal Sa pöördusid?

1953. aasta jõulude ajal oli Fr.R.Kreutzwaldi 150. juubel. Kirjandusõpetaja andis mulle ülesande teha temast aulaloeng. Uurisin materjali läbi nii põhjalikult nagu oskasin ja sain. See andis mulle uue tõuke, eriti Kreutzwaldi elulõpu luuletused andsid mulle teise suuna.

Olin aktiivne kommunistlik noor. Me jäime napilt välja 1949. aasta küüditamisest. Isa ütles 1950. aastal, et kui tehakse ettepanek komsomoli astuda, siis ära keeldu.

Hakkasin ka kirikutes käima, eriti 1954. aasta kevadel. Käisin Haapsalus läbi metodisti, baptisti, luteri ja adventisti pühakojad. Hea mulje jätsid nad mulle kõik. Aga huvitaval kombel üks metodistide pühapäevaõhtune jumalateenistus avaldas kõige võimsamat mõju.

Koos keskkooli lõpuga tuli ka tõsine igatsus Jumala järele. Enne Tartusse õppima minekut koduõuelt ära tulles karjamaal suure tamme all ma põlvitasin ja palusin esimest korda elus: “Jumal, andesta, et ma sind ei ole tundnud ega mõistnud, aga ma palun sinu abi teele, mis on ees.”

Kummaline oli, et ülikooli sain sisse ja septembris-oktoobris toimus Tartu Salemi koguduses põhjalik ja lõplik pöördumine. Mul täitus möödunud sügisel pool sajandit seda teed.

Mida Sa õppima asusid?

Bioloogiat. Teaduskonna dekaaniks oli meeletu ateist Anatoli Mitt. Teisel kursusel tehti vägev koosolek, kus mind sarjati – mida ma üldse endast kujutan, käin Salemi palvelas ja laulan kooris, võtan sõna koos teiste noortega. Mind visati komsomolist välja. Pärast seda oli kohe tunda, et ülikoolist visatakse ka välja.

Ma ei tahtnud mingil tingimusel Vene sõjaväkke minna. Vahetasin kooli. Johannes Kähr kinnitas mind eriliselt salmiga Js 41,10: “Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!” Käisin veel kodus ära ja läksin EPAsse üle. Kaotasin ühe aasta, tegin kolm eksamit järele, aga tulemuseks oli see, et sain rahulikult edasi õppida.

Lõpetada Sa ikka ei saanud?

Viimasel hetkel, 1960. aastal lõpueksamite eel kutsus rektor Minna Klement mind välja. Ta ütles, et üks kahest – kas diplom või usk, mõlemat ei saa. Mina vastasin, et need on mõlemad toredad asjad. See olevat võimatu, sest kõrgema haridusega mees ei saavat kunagi usklik olla. Ma ütlesin, et pole ju kellelegi paha teinud. Lõpetada mul ei lastud.

Nüüd on Sul diplom siiski käes?

Uute aegade tulekul 1991. aasta sügisel kutsus rektor Olev Saveli mind välja: ”Milles asi, su kursusekaaslased nõuavad, et ma pean sulle diplomi andma.” Ta õppis minust aasta hiljem ja teadis mind. Ma ütlesin, et mul jäi ju diplomitöö pooleli. Ta käskis mul kirjutada essee.

Tegin seda paar-kolm kuud. Teema oli “Maaelu areng läbi muutlike aegade”. Tsiteerisin kõvasti Piiblit, tegin ülevaate maaelu arengutest kultuurilooliselt – mis oli enne Teist maailmasõda ja mis sellele järgnes. Seal oli hinnang kolhooside hävitamisele ja süsteemi kokkukukkumisele, et see on ka kuri asi, mis on lääne poolt tulemas. Igaüks pistab oma taskud täis ja irvitab lihtsate tööinimeste üle, kes oma elu ja töö on ära andnud. Ütlesin lõpukreedoks, et varsti tuleb nälg, häda, tööpuudus ja üksteise meeletu õgimine.

Milline oli usklike üliõpilaste elu 1950. aastatel?

Minu arvates oli see võrratult tore aeg. Siis olid üliõpilased Jüri Jürgenson, Aamo Remmel, Jaan Ugam, Rein Ratas, Johannes Kähr ja veel mitu armsat venda. Me olime sõela peal küll, aga usukindlus kasvas. Tartust me diplomit ei saanud.

Käisime hoolega piiblitundides. Kuulasime Artur Eimanit, Paul Himma oli võrratu mees. Tema ristis mind ja õnnistas kogudusse. Minu hinge jäi ta umbes nii nagu Põhja-Eestis oli Osvald Tärk. Muidugi oli teisi väga võrratuid mehi ka.

Te ei peitnud oma usku?

Võib-olla veidi peitsime ka. Pidasime sünnipäevi, tulime vaikselt kokku. Sellist vastutustundetust nagu praegu siis ei olnud. Olime ääretu pieteeditunde ja jumalakartuse mõju all.

Näiteks Efraim Joel Dahl tuli 1956. aastal asumiselt tagasi kõnelejaks Kolgata kogudusse. Ta tegi noortele ettekandeid. Tema sõnum oli alati võrratu.

Elasime kaks aastat ühes toas – Efraim Joel Dahl, Johannes Kähr ja mina. Dahl oli sõjaeelse baptisti­seminari haridusega, andekas ja järjekindel. Väga palju oli temalt õppida.

Mida Sa Tartust lahkudes tegema hakkasid?

Kui kevadel jäin diplomist ilma, siis suvel abiellusin. Haapsalust Tartu tulles peatusin ikka Tallinnas. Minu vend oli pedagoogilises instituudis, õppis saksa keelt. Tema jäi ka diplomist usu pärast ilma.

Hakkasin Olevistes käima. Kohtusin Kohila inimestega ja leidsin sealt abikaasa. Osvald Tärk laulatas meid, õnnistas meie lapsed ja ordineeris mind 1967. aasta suvel.

Kuidas Sa Valklasse sattusid?

Pastor olen 1966. aasta kevadest. Elasime Tallinnas peaaegu kuus aastat. Tallinnas olid korteriolud väga kitsad. Oskar Vahersalu Valkla baptisti­koguduse juhatusest, kes oli enne sõda lõpetanud seminari, kutsus meid Valklasse. Ta ütles, et Valkla palvelas on neli tuba ja köök tühjad ning ootavad meid. Ja kolhoosile on vaja zootehnikut.

Kolhoosi esimees suhtus minusse väga soodsalt. Paberit ei küsinud, peaasi, et mees on mees. Pühapäeval tee, mida tahad, aga argipäeval ole kohal. Kuus ja pool aastat olin zootehnik ja pastor korraga. Siis nõuti ootamatult kõrgemalt poolt, et ma pean sellest töökohast loobuma. Ma olevat väga ohtlik inimene, vaimulik ei sobivat kolhoosi juhtivasse ametisse.

Uutel aegadel on mind kaks korda valitud Kuusalu vallavolikogusse. 2. veebruari Ida-Harju ajalehes Sõnumitooja oli minust pildiga lugu. Kuusalu valla volikogu andis mulle juubeli puhul valla aumärgi.

Kuidas on töö koguduses läinud?

Töö on olnud enam-vähem stabiilne. On olnud tõuse ja ka langusi. Hulk noori, kes tulid suure tuhinaga, on kahjuks ära läinud. Praegu ei ole halb aeg. Inimesed armastavad meile tulla. Tuleb ka luterlasi, sest meil on soojad ruumid.

Oleme 33 kilomeetri kaugusel Tallinnast ja pealinn tõmbab inimesi ära. Aga jääjaid ja tulijaid on ka. Paljud käivad tööl ja õpivad Tallinnas. Osa koguduseliikmeid elavad ka seal.

Minu kõige parem evangeeliumi kuulutamise osa on olnud läbi matuste, sünnipäevade ja juubelite.

Sa käisid nõukogude ajal Soomes õppimas.

1973–1974 olin ma kahes piiblikoolis – vabakiriku ja nelipühi omades ja kolm-neli kuud Helsingi ülikooli usuteaduskonnas. See oli üllatuspakkumine meie liidule. Ma olin pärast sõda esimene, kes pääses välismaale õppima. Pärast on teised doktoritöid teinud, mina olen ikka küla lugija-vennaks jäänud.

Sa oled üldse palju rännanud.

See on pikem lugu. Soome mineku eel üritasin minna Kaliforniasse oma tädi külastama. Kolm-neli kutset said eitava vastuse. Lõpuks anti mulle luba, et proovida, mis mees ma õieti olen. Aastaid hiljem sai Robert Võsu teada, et jõuti järeldusele, et see on aus ja siiras mees, tõsine usumees ja mitte vingerdaja.

Olen Ameerikas mitu korda käinud. Esimene kord mõtlesin, et see on ainuke. Olin seal kolm kuud. Kui koju jõudsin, olin väga väsinud. Pärast olen neljal viimasel Toronto konverentsil käinud. Edgar Toompuu kutsus 1992. aastal kahel korral mind Vancouveri kogudusse pastoriks. Ka San Francisco luteri kiriku pastoriks kutsuti. See oli poolametlik kutse. Sinna kogudusse kuulub baptiste, metodiste ja vist adventiste ka. Eestlasi on sinna vähe jäänud. Muidugi ma loobusin. Ka Eestis on mind paljudesse kohtadesse kutsutud.

Sinu peres on kõik usklikud?

On küll, tänu Jumalale!

Kõige põnevam ja kaunim on see, et elu on elatud nii puhtalt kui võimalik. Sõpru on mul tohutult palju. Kõik pastorid ja vanemad vennad-õed. Need on sellised sõprussuhted, mida kuskilt mujalt ei leia. Läbi Kristuse igavesti uueneva jumaliku väe tuleb ainuke eluõnn. Nagu Aasaf ütleb: “Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi!” (Ps 73,28). Jumala ligiolu on eluõnne kõige suurem varandus.

Täname!

3. veebruaril 2005
Tartu Salemi kirikus

ELU TSUNAMI PIIRKONNAS TAASTUB PIKKAMÖÖDA

Sõidame tundide kaupa külast külla piki rannikuala. Tegelikult sõidame ülesehituskohast ülesehituskohta. Ma näen kohutavalt palju hävingut – kuhjade viisi palmilehti, mis kunagi katuseid katsid ja peeni puuroikaid, mis hütte püsti hoidsid.

Kui tõlk ei oleks rääkinud, et enne hiidlaine tulekut elasid siin rannas inimesed, poleks ma ise selle peale tulnud. Kõik on tühi, ühtegi inimest ei ole näha. Palmiroigastest ja plastikust uued hütid tekivad rannast kaugemal. Elu käib kuskil nende vahel. Kes on haige, lebab lihtsalt maas. Kui tal on õnne, siis on tal ka õhuke riisimatt külje all. Samas kõrval käivad ringi kanad ja pühad lehmad – kuskil läheduses on nende jaoks veeküna.

KÕIK LÄKS KADUMA

Me läheme koos saatjaga nende juurde. Meil on kaasas riisi ja kupongid, millega nad lähemast külast osta saaksid, mida neile tarvis on. Küsime, kas saaksime neid aidata. Võiksime korraldada kontakte mõne kirikuga. Mingit vastust ei tule. On ainult tardunud pilk, mis on suunatud meist mööda.

Küsime naiselt, kes mõni meeter eemal istub, miks nad meile ei vasta. Ta räägib, et ema ja tütar elasid varem ookeanist mitte kaugemal kui 20 meetrit. Nad kaotasid kõik – mehe, kuus venda-õde, vanaema, paadi, kõik oma vähesed tarbeasjad. Sellest ajast peale, kui laine kõik kaasa viis, ei ole nad kellegagi rääkinud.

MEIL ON PLAANID

Ikka ja jälle kuulen ma, et hädaabi aeg on möödas. Haiged on hooldatud ja kaose asemele hakkab tulema normaalne elu. Nüüd on oluline ülesehitus. Tuleb ehitada uued hütid, purustatud paadid korda teha ja vanemateta laste eest hoolitseda.

Miljoneid dollareid kogutakse ja saadetakse veel aastate kaupa siia. Aga ikka veel puudub selline abi, mis avaks inimestele võimaluse tulevikus ise toime tulla. Selles osas tahaksime kohalikega mõtteid vahetada.

Lastekodud on valmis orbusid ja vanemate hoolitsusest ilma jäänud lapsi vastu võtma. Niisuguseid on Põhja-Tais ja maa kaguosas. Kogudused on alustanud programme elumajade ja koolide ülesehitamiseks. Piiblikoolide õpilased Tamil-Nadu osariigist Lõuna-Indias remondivad rannikul kirikuid.

Ärgem siis unustagem Kagu-Aasia inimesi ega ka seda nimetut ema tumma tütrega kuskil seal Lõuna-India rannas. Neist inimestest ei kirjutanud ma selleks, et ajalehtedesse kõmulisi pealkirju saada või mitmekesisele ülesehitustööle erilist lisa tuua. Aga need inimesed vajavad edaspidigi meie toetust – on oht, et nad peatselt unustatakse.

MAIKE FEHTKE
Internetist
Pildid idea Spektrumist

JUMAL AVAS MINU SÜDAME

Olen 23-aastane. Lõpetasin Nizni Novgorodis ehitusinstituudi. Selles linnas võtsin ka Jeesuse vastu oma Issandaks ja Päästjaks.

Evangeelseid koosolekuid külastades sain ma Jumalast palju teada – Tema armastusest ja armust ning sellest, et Ta on minu Looja. Varem ei olnud ma sellest midagi kuulnud ja ei teadnud midagi. Teada saada polnudki õieti kuskilt. Ma olen Jumalale tänulik, et ta viis mind sellele evangeelsele koosolekule, kus jutlustas välismaine misjonär. Seal avanesid mu silmad ja minu vaade sellele ilmale muutus täielikult.

Teid võib-olla huvitab, mis siis ikkagi viis mind sinna. Vastata võiks lihtsalt – see oli Jumal. Tema korraldas kõik nii, et ma mõistaksin, millises seisundis ma olen selles ilmas ja kuhu ma peaksin minema, mis on elu mõte ja kes armastab mind tohutu, ammendamatu armastusega.

Püüan veidi kirjeldada oma elu enne pöördumist.

MA KAOTASIN OMA EMA

Ema oli terve. Ta naeratas, mäletan seniajani ta nägu. Aga järgmisel päeval Nizni Novgorodis sain ma telegrammi, et ema on surnud.

Ma ei uskunud seda telegrammi. Mõtlesin, et see on viga, sest polnud ju ööpäevagi sellest, kui ta oli elus ja terve. Ja kuni kojujõudmiseni ma ei uskunud, et teda enam ei ole. Uskuma hakkasin alles siis, kui teda nägin.

Püüdsin aru saada, miks nii juhtus. Ja kui Jumal on olemas, miks Ta seda lubas ja võttis mult ära kõige kallima inimese, kes mul oli. Siis tuli mul mõte, et isegi kui Jumal on, Ta ei hooli minust ja minu elust.

Ma olin vihane kõigi ja ka iseenda peale. Mulle ei olnud niisugust Jumalat tarvis. Enda peale olin vihane sellepärast, et sõitsin ära päev varem, just sel päeval, kui ema suri. Oleksin ma koju jäänud, oleks ema veel elus.

MINUST SAI JOODIK

Peatusin, kui raha otsa sai. Ärajoodud veinist ja sellepärast, et mul ei olnud enam ema, oli mul väga paha. Ma ei tea, kuidas mul õnnestus see aeg üle elada. Kuidas mu organism suutis vastu pidada – ilmselt ainult tänu Jumalale.

Sellest ajast ma langesin üha alla ja alla, elasin ainult endale ja teised inimesed mind ei huvitanud. Muidugi, mulle jäi veel isa. Aga tema läks ema juurest ära mõned kuud enne ema surma. Kuigi isa armastas mind, tuli sageli minu juurde, olin ma tema peale pahane, et ta meid maha jättis.

Võib-olla et ainuke, kes mulle sel ajal midagi tähendas, oli minu noorem vend, keda ma väga armastan. Ainult tema pärast ma käisingi kodus. Sõitsin koju kahe nädala takka, võtsin viina kaasa ja me jõime vennaga mitu päeva.

Jah, siis ma ei taibanud, milleni see võib viia. Kuigi seda oli tegelikult kohe näha. Hakkasin üha halvemini õppima. Suure vaevaga tegin ära need eksamid ja arvestused, mis olid vajalikud instituudis püsimiseks. Sõitnud koju, veetsin üha sagedamini aega mitte õppides, vaid pudeli taga istudes.

Nii möödus poolteist aastat. Minu vend sai 18-aastaseks ja võeti sõjaväkke. Sel päeval ma jõin viimast korda. Viin muutus mulle vastikuks, mul sai joomisest isu täis. Oma osa mängis see, et inimene, kellega ma jõin, sõitis minema ja pidi tagasi tulema alles kahe aasta pärast. Ja siis ma ütlesin kõigile, et enam ma ei joo.

MINU ELLU TULI JUMAL

Läks mõni kuu ja Jumal tegi minuga imet. Ma muutusin täiesti teistsuguseks. Jumal muutis mind. Ta andis mulle uue südame. Ja nüüd ma armastan Teda. Ma armastan kõiki inimesi maailmas. Ma olen selle eest Jumalale tänulik.

Mõni aeg tagasi leidsin ma töö. Varsti tuleb mu vend sõjaväest tagasi ja ma palun Jumalat, et Ta muudaks ka venna elu.

DMITRI PETRJAJEV
Kogumikust
“Kui Jumal puudutab südant”

KOLM MÕJUKAIMAT BAPTISTI

Seoses Baptistide Maailmaliidu (BWA) 100. aastapäevaga nimetas selle peasekretär Denton Lotz kolme ülemaailmselt tuntud baptisti, kes tema arvates on eriti kujundanud 20. sajandit. Inimõiguslane Martin Luther King, evangelist Billy Graham ja kunagine USA president Jimmy Carter seisid nende usuliste põhiväärtuste eest, mis baptistidele üle maailma tähtsad on – sotsiaalne õiglus, evangelisatsioon ja inimõigused.

Denton Lotz nentis siiski, et baptistide hulgas ei ole praegu veel ühtegi uut sarnast ülemaailmselt tunnustatud juhti esile kerkinud: “Palvetagem, et Jumal saadaks prohvetliku ja piibelliku sõnaga mehi ja naisi, kes seisaksid Jumala riigi kasvu ja arengu eest.”

Denton Lotz meenutas kristluse arengut viimase saja aasta jooksul, mil maailmaliit selles osales. BWA asutamise ajal Londonis 1905. aastal elas 85 protsenti kõigist kristlastest Euroopas ja USAs. Praegu on 60 protsenti kristlastest Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas. Maad, mis enne misjonäre vastu võtsid, saadavad nüüd ise misjonäre välja. BWA on sellest teinud ka järeldusi – nii on maailmaliidu presidentideks olnud baptistid Brasiiliast, Libeeriast, Hiinast ja Lõuna-Koreast.

Samas kahetses Denton Lotz, et baptistide ühtsusliikumine ei ole toonud kaasa samalaadset mõtteviisi poliitilisel alal. 1905. aastal oldi veendunud, et ees seisab kristlik sajand. Kaks maailmasõda tõmbasid sellele lootusele kriipsu peale. Sellise arengu lõpus seisab Euroopa Liit, mis keeldus kristlikku usku oma põhiseaduses nimetamast.

BWA peasekretär tõi esile ka enesekriitilisi toone. Ta meenutas, et suurim liikmeskirik, 16 miljoni liikmega USA Lõuna Baptistiliit, lahkus eelmisel aastal maailmaliidust. Sellele vaatamata on 211 liikmeskirikut 32 miljoni ristitud koguduseliikme ja nende üle 80 miljoni perekonnaliikmega piisavaks põhjuseks, et 27.–31. juulini Suurbritannias Birminghamis maailmaliidu sajandat sünnipäeva tähistada.

Die Gemeinde
Heldur Kajaste foto

TEKIB UUS MAAILMALIIT

USA Lõuna Baptistiliit tahab juulikuus luua uue ülemaailmse baptistide katusorganisatsiooni. Sellest teatas USA teadeteagentuur ABP, viidates Lõuna Baptistiliidu eetika ja usuvabaduse komisjoni presidendile Richard Landile. Land soovib sõita juulikuus Varssavisse, et seal asutada alternatiiv Baptistide Maailmaliidule.

Üritus Varssavis peaks ABP teatel olema võimaluse korral konkurendiks maailmaliidu juubelile Birminghamis (vt eelmist artiklit). Maailmaliidule heitis Lõuna Baptistiliit ette vaimulikku liberaalsust ja kasvavat ameerikavastasust.

ABP teatel kinnitas Lõuna Baptisti­liidu peasekretär Morris Chapman ürituse toimumist Varssavis. Samas oli ta vastu kiirustavatele järeldustele – kohtumine mõnede baptistiliidritega ei ole niisugune, et seal saaks kohe uue organisatsiooni asutada. Järgmistel aastatel tuleks sõita ka teistele kontinentidele ja kohtuda samameelsete baptisti­liidri­tega, et “mõelda võrgustiku arengu üle”.

Teade selle kohta, et Lõuna Baptisti­liit tahab luua Varssavis alternatiivi maailmaliidule, on Poola baptistiliidus leidnud vastuseisu. Selle president Andrzej Seweryn ütles Euroopa Baptisti­föde­ratsiooni pressiteenistusele: “Meie ei tea midagi. Meil pole selle kohtumisega mingit pistmist.” Olevat üldse arusaamatu, miks Lõuna Baptistiliit just Varssavi oma uue organisatsiooni asutamiskohaks välja on valinud. Poola baptistid on kindlalt Euroopa Baptistiföde­ratsiooni ja Baptistide Maailmaliidu poolel ja suhtuvad igasse katsesse neid lõhestada eitavalt.

Die Gemeinde

MUST, JUMALAKARTLIK, TARK NING VÕIMAS

Washingtonis Rahvuslikus Presbüterlikus Kirikus, kuulsaimas USA reformeeritud kirikus, palvetavad pühapäeviti kõrvuti kaks võimsat naist. Üks neist on valge – senaator Elizabeth Dole. Teine on must – USA välisminister Condoleezza Rice.

Väljast paistab see sale Stanfordi ülikooli endine rektor nagu isikustatud enesekindlus – distsiplineeritud politoloog ja klaverimängija. Aga tema tädi Genoa Ray McPhatter ütles: “Condi teab, et Issand juhib teda. Ta õppis seda juba lapsena, et Jumalale ei ole miski võimatu.”

Kole episood USA uusimast ajaloost aitas kaasa, et see avalikult evangelikaalne intelligent USA kõige mõjuvõimsamaks naiseks sai. 13. septembril 1963 plahvatas USA lõunaosariigis Alabamas Birminghami linnas 16. tänava baptistikirikus pomm, mis rebis lõhki neli väikest mustanahalist tüdrukut. See mõjutas erinevalt kahte noort tunnistajat.

VIHKAMINE VÕI RISTIUSK?

Teine tunnistaja oli kaheksa-aastane vaimuliku tütar Condoleezza Rice. Kui pomm plahvatas, siis oli ta sündmuskoha lähedal oma isa kirikus.

RASSIDE LAHUTAMINE

USA lõunaosariikides valitses siis veel range rasside lahutamine. “Minu vanemad veensid mind igatahes, et me ei või küll kaubamaja einelauas hamburgerit süüa, aga Ameerika Ühendriikide presidendiks võime saada küll.”

15-AASTASELT ÜLIÕPILANE

Oma usu jättis ta aga hooletusse. Siis kohtas ta supermarketis ühe mustade koguduse koorijuhti, kes otsis klaverimängijat. Condoleezza Rice läks ilma rahata appi ja koges mustade jumalateenistuste spontaansust. See süütas taas tema usu.

PÖÖRDEPUNKT

Ühine usk muutis ta president George W. Bushi lähimaks usaldusisikuks. Temast võiks isegi Bushi ametijärglane saada, kui ta nelja aasta pärast prooviks Valgesse Majja kandideerida. Sest mida ütles tema pastorist isa kunagi manitsedes? “Ameerika Ühendriikide presidendiks – selleks võid sa küll saada.”

UWE SIEMON-NETTO
idea Spektrum