|
Vaade Oleviste koguduse aastapäeval altariruumist kirikusse Heldur Kajaste foto
Tallinna Oleviste kogudus tähistas 18. septembril oma 55. aastapäeva. Peeti kaks jumalateenistust vaimuliku sõnumi, laulu ja meenutustega.
Oleviste kirik on väga ilus, soliidne ja ligitõmbav. Näiteks tahavad seal paljud paarid end laulatada. Isegi Eesti katoliku kiriku piiskopi pühitsemiseks kasutati seda kirikut.
Väline ilu ei ole pühakodade juures siiski määrav. 55 aasta jooksul on kõige olulisemaks olnud see side, mille inimesed on Olevistes leidnud Jumalaga. Seal on alanud paljude inimeste usutee ja lõppenud nende igavikku jõudmisega. Seal on kogetud, et Jeesus annab inimesele elu ja kõike ülirohkesti (Jh 10,10).
“Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad,” kirjutas apostel Paulus (1Ko 2,9). Issand jätkab oma head tööd.
 JEESUS NÄITAS EESKUJU
Toimetaja kommentaar
Eesti poliitiline elu keerleb praegu ümber kohalike volikogude valimiste. “Ei mäleta nii räpast kampaaniat,” ütles üks kommenteerija. Kas olukord just nii hull on, aga võitlus on äge.
Meie ülesanne on igas olukorras jääda inimesteks ja kristlasteks. Issanda poolt on selleks toetus olemas.
HARIDUSMINISTRI JUHTUM
Juba eelmises kommentaaris nimetasime haridusminister Mailis Repsi intervjuud Marimaal, kus väljaöeldu ei vastanud Eesti valitsuse ametlikule poliitikale. Vahepeal lisandus sellele infot, et haridusminister on veel sobimatuid seisukohti avaldanud.
Keskerakond ja valitsus toetasid siiski Mailis Repsi. Riigikogus tunnistas minister oma visiidi Marimaale ebaõnnestunuks. Umbusaldushääletusel ei jätkunud opositsioonil hääli tema mahavõtmiseks. See on osa tavalisest võimuvõitlusest. Omasid toetatakse (meenutagem, et Juhan Partsi valitsus läks erru justiitsminister Ken Marti Vaherit kaitstes), vastaseid tümitatakse niipalju kui võimalik.
Ühele asjale tahaks siiski tähelepanu juhtida. Mailis Reps ütles osa oma arvamusi söögilauas, kus ta vestles eesti keeles Eesti diplomaatidega, kuigi väljaspool Eestit. Selline asi peaks küll lubatud olema. Kellelegi ei tohiks suukorvi pähe panna. Iseasi on ministri avalikult antud intervjuu.
Poliitiline võitlus ei käi mitte ainult ideede, vaid ka inimeste ümber ja võib-olla eelkõige inimeste ümber. Kahjuks meie poliitiline kultuur inimesi ei säästa. Seda tuleks teha isegi ilmselt eksinud poliitikute puhul. Kristlike printsiipidega niisugune võitlus küll kokku ei lähe. “Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu,” ütles Jeesus rängalt eksinud inimesele (Jh 8,11).
KAS NATO KAITSEB?
Leedus kukkus alla Vene hävituslennuk. Kuidas see Leedu territooriumi kohale sattus ja miks alla kukkus, seda alles uuritakse.
Üles on kerkinud küsimus, miks NATO lennukid, mis Balti riikide õhuruumi valvavad, Vene lennuki Leedu kohale lubasid. Kas Balti õhuruum on ikka piisavalt kaitstud? Kas üldse saab juhitavuse kaotanud allakukkuva lennuki eest kaitsta? Kui ei saa, siis on võimalik riket teeselda ja saata võõrale territooriumile ohtlik laadung pomme, kemikaale või mida iganes.
On ka küsitud, et äkki oli see provokatsioon ja Venemaa testis Balti riikide õhukaitset. See on muidugi võimalik, aga tänapäevane hävituslennuk on natuke liiga kallis, et seda kaotada. Kindlasti Venemaa leiaks ja on juba leidnud odavamaid vahendeid oma testide tegemiseks. Rahvusvaheline kära on ka selle juhtumi ümber suur. Venemaa kaitseminister pidi oma Leedu kolleegilt isegi vabandust paluma. Nagu teame, on Venemaal seda alati raske teha olnud.
Riikide, rahvaste ja üksikinimeste üle on vaja Jumala kaitsvat kätt. “Sest ei idast ega läänest ega kõrbe poolt tule ülendamist, vaid Jumal on, kes mõistab kohut; Ta alandab ühte ja ülendab teist,” ütleb Pühakiri (Ps 75,7–8).
KATRINA LAASTAMISTÖÖ
Orkaan Katrina uputas New Orleansi linna Ameerika Ühendriikides. President George W. Bush lubas linna taas üles ehitada. Teda on süüdistatud selle katastroofiga seoses saamatuses. Muidugi ei saa president kõike ise teha, kuid ta vastutab terve riigi toimimise eest.
Ameerikale abi pakkunud riikide seas on ka Eesti. Paljusid inimesi vaevab küsimus, miks peab väike ja vaene Eesti teisi aitama, kui endalgi veel pole elu korras.
Ega elu ei saagi kunagi nii korda, et midagi enam teha ei annaks. Seda näitab ka rikka Ameerika abipalve Katrina järel. Aga siin on veel üks aspekt. Visiidil Iraaki nimetas peaminister Andrus Ansip eesti meeste võõrale maale saatmise ühe põhjusena väljaõpet. Katastroofiabi spetsialistid saavad praktilise väljaõppe hädaolukorras tegutsedes. Nii käivadki meie inimesed seda võõrastel maadel saamas. Ja kui Eestis peaks mingi raske õnnetus juhtuma, on meil omal väike kogenud spetsialistide meeskond olemas ning need, kellega koos nad mujal maailmas on töötanud, tulevad Eestile appi.
Jeesus tõi abiandja eeskujuks halastaja samaarlase. Küllap oli preestril ja leviidil võimalusi rohkem, aga nad jätsid haavatu hätta. Sellest eeskujust on võrsunud kogu tänapäevane arstiabi- ja sotsiaalhooldussüsteem. Nüüd, kus need on olemas, ei tohiks kristlaste halastav meelsus muutuda.
“Paljud ütlevad: “Kes annab meile näha head?” Issand, tõsta meie peale oma palge valgus!” (Ps 4,7).
Inimene vajab hoolt nagu majagi - muidu on varsti alles ainult varemed
OLE RÕÕMUS JA ÕPI RÕÕMUSTAMA KOOS TEISTEGA
“Taevariik on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele. Kui ta oli töölistega päevapalga kokku leppinud ühele teenarile, läkitas ta nad oma viinamäele. Ja kui ta läks välja kolmandal tunnil, nägi ta turul teisi jõude seismas ja ta ütles neilegi: “Minge ka teie viinamäele, ja ma annan teile, mis iganes õiglane!” Ja need läksid. Taas läks ta välja kuuendal ja üheksandal tunnil ning tegi nõndasamuti. Aga kui ta üheteistkümnendal tunnil välja läks, leidis ta teisi seisvat ja ütles neilegi: “Mis te siin kogu päeva jõude seisate?” Nad ütlesid talle: “Meid ei ole keegi palganud.” Ta ütles neile: “Minge ka teie viinamäele!” Aga kui õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: “Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni!” Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari. Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari. Aga kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid majaisanda üle: “Need viimased on töötanud ainult ühe tunni, ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!” Isand aga vastas ühele nendest: “Sõber, ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile? Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi! Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?” Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud.”
Matteuse 20,1–16
Luba mul küsida sinu käest üks provokatiivne küsimus.
Oled sa teinud piisavalt selleks, et võiksid taevariiki pääseda?
Just sellise kalkuleeriva hoiakuga tuli üks rikas noor mees Jeesuse juurde. Sellest jutustab Matteus eelmises peatükis. Erinevalt valdavast enamikust meie aja noortest, oli tema ja tema ajastu inimeste jaoks küsimus taevasesse kuningriiki pääsemisest ääretult tähtis.
Markus oma evangeeliumis on tabanud ka Jeesuse emotsioone selles kohtumises. Kirjutab ju ta, et Jeesus tundis armastust selle noormehe vastu (10,21). Küllap oli ta üks neist kaunitest õilishingedest, keda võime kohata ka meie kommertsialiseerunud maailmas. Temast peeti lugu, sest ta oli heatahtlik kaaslane. Kunagi ei unustanud ta oma vanemaid ning sageli külastas ta neid oma perega. Teda teati kui äärmiselt ausat meest, seepärast usaldati teda ka kõige keerukamates olukordades. Minus tekitas sarnase süpaatiatunde Postimehe lisast mitte ammu loetud intervjuu ühest rikkast, aga äärmiselt tagasihoidlikust ja intelligentsest noorest eesti ärimehest.
Siiski ei jätnud Jeesust külastanud noormeest külmaks ka heaolu, mida võib pakkuda maine “kuningriik”. Selle nimel oli ta pingutanud ning ta tegevus oli olnud viljakas. Oli ta ju rikkaks saanud.
Jeesus märkas vastandlikke jõuvälju, mis mehe hinge olid lõhestanud.
Just siit sai alguse arutelu, mille võttis üles Peetrus. Peetrusele ei andnud rahu, mida ta oli näinud. Noormees, keda nad olid kohanud, polnud oma rikkuse pärast upsakas. Jeesus andis talle lootust taevariiki pääsemiseks. Oli vaja “vaid” jagada oma varandus vaestele ja saada Jeesuse järgijaks. Arvata võib, et seda juhtumit kirja pannes meenus ka Matteusele tema kohtumine Jeesusega. Oli ju temagi tundnud toona võitlust oma hinges. Ühest küljest väljakutse pühendada oma elu Jeesuse järgimisele, teisalt soov elada normaalset ja jõukat elu. Matteus tegi otsuse Jeesusega minna, kohatud noormees aga ei tundnud endas selleks jõudu jätkuvat. Selline taevatee tundus talle liiga karm.
Peetruse jaoks, kes nähtu üle hakkas taas kõval häälel mõtlema, oli taevariiki pääsemine olnud noorest peale tähtis. Ka tema oli pidanud loobuma “tavalisest” elust. Nad olid teinud, mida Jeesus sellelegi mehele oli soovitanud ja Jeesus hindas seda. Samas hoiatas Ta neid, et nad ei langeks samasse lõksu, kuhu kohatud mees oli langenud. Jüngridki olid hakanud kalkuleerima, kui palju olid nad panustanud jumalariigi heaks ning neile tundus õiglane, et Jumal peaks neid väärilise tasuga meeles pidama.
Kuulanud ära Peetruse küsimused, rääkis Jeesus oma jüngritele ühe loo. See pidi selgitama, kuidas näeb asju Tema, kelle meelevallas on jagada tasu.
Lugu ise on viinamarjade koristamisest.
Meie jaoks üpris võõras teema, kuid Piiblis leidub rohkeid ja värvikaid kirjeldusi selle kohta. Jesaja kirjutab:
“Ma tahan nüüd laulda oma armsamast, mu armsama laulu tema viinamäest. Mu armsamal on viinamägi viljakal mäenõlvakul. Ta kaevas ja puhastas kividest ning istutas häid viinapuid; ta ehitas selle keskele torni, ta raius sinna ka surutõrre. Siis ta ootas, et see kasvataks häid kobaraid...” (Js 5,1–2).
Kui viinamarjad on küpsed, peab koristamine toimuma kiiresti. Koristatavate viinamarjade küpsusastmest oleneb valmistatava veini kvaliteet. Kuna tegemist on hooajatööga, siis on vaja ajutiselt palgata töölisi. Saak osutus aga suuremaks ja tööd oli rohkem, kui peremees alguses arvestada oskas. Nii käis ta kogu päeva lisatööjõudu otsimas.
Selle tavaelust pärit loo kaudu vastas Jeesus oma jüngrite küsimustele Tema järgimise mõtte ja hinna kohta.
Kõigepealt ütles Ta sedasama, millest Matteus jutustab oma evangeeliumi 9 peatükis. Rännates läbi külade ja linnade, nägi Jeesus vaesust ja ülekohut, füüsilist ja vaimset rõhutust, igatsust julgustuse ja mõtestatud elu järele. Seepeale ütles Ta oma jüngreile: “Lõikust on palju, töötegijaid vähe.” (9,37). Ei ole vaja vist hakata tõestama, et see pole sugugi erinev sellest, mida me ümberringi meie maailmas näeme. Ainult raamistik on muutunud.
Lugesin sel suvel Korea presbüteriaani 30 000 liikmega hiigelkoguduse pastori John H. Oaki raamatut tervest kogudusest (“Healthy christians make a healthy church”). Peamise väljakutsena näeb ta nii oma koguduses kui ka kogu kristlikus kirikus (ilmik)liikmete aktiivsesse evangeliseerimisse kaasamist. Ta ütleb, et Jeesus “vajab inimesi, kes jätkaks Tema missiooni”.
Kentsakana tundub stagnaaegse töölkäimisjutuga võrreldav kiitus uskliku kohta, kes on aktiivne jumalateenistuste külastaja. Pastor on üksi jõuetu ning jääb viljatuks koguduses, kui tal ei õnnestu “palgata” töötegijaid. Mitte niivõrd jumalateenistuse sisustamiseks kui isiklikuks evangelismiks.
Meie koguduse kammerkoor käis sel suvel kontsertreisil Saksamaal. Kordaminek saatis meid igas mõttes. Ometi oli olulisim kogemus hoopis reisieelne eesmärgipüstitus. Ühes sõidueelses proovis jagasin mõtteid sellest, kuidas Jeesus läkitas seitsekümmend (kaks) jüngrit linnadesse, kuhu Ta kavatses ise hiljem minna (Lk 10). See lugu hakkas reisi ajal meiega kaasa elama. Paljud tunnistasid, et esmakordselt mõtestasid nad oma tegevust lahti sel viisil. Püüdsime leida aega sõnajagamiseks ja palveks. Vahetasime mõtteid oma kogemustest. Tegime eestpalveid abivajajate eest, kellest saime teada isegi telefoni teel. Me käisime Issanda jüngritena sellel reisil ühest linnast teise.
Kui sa tunned, et oled olnud vaid “aktiivne” koosolekulkäija, siis Jeesuse kutse saada Tema tõeliseks jüngriks ning tulla tööle Tema viinamäele kuulub ka sulle.
Selle tähendamissõna teravik on suunatud tegelikult aga tasu küsimusele. “Mis siis meile saab,” oli Peetrus Jeesuse käest küsinud.
Tõepoolest paneb selle viinamäe omaniku lähenemine imestama. Meie palgamaksmise tavaga see kokku ei käi. Meil öeldakse: “Kuidas töö, nõnda palk.” Tema aga laskis maksta tund aega tööd teinud töölisele sama palju kui sellele, kes hommikust peale vaeva nägi. Siiski pole selles midagi ebaõiglast. Ega terve päeva tööd teinud ei kurtnudki palga väiksuse üle. Neid tegi tigedaks näiline ebavõrdsus. Seepärast unustasid nad kohati ka selle, et olid vaid palgalised, mitte kohtunikud.
Küllap kohtas Jeesus sellist suhtumist inimeste keskel sedavõrd sageli, et Ta pühendas sellele tähelepanu mitmel korral. Kadunud poja loos torises vanem poeg, et isa pole teda töö eest piisavalt austanud. Variserid pahandusid, kui Jeesus hurjutas neid austavate kohtade hõivamise eest pühakojas ning tölneri õigekstegemise pärast mõistuloos. “Või on sinu silm kade, et mina olen hea,” laskis Jeesus jutustatud loos peremehel pahastelt töölistelt küsida.
Jumala üllameelsus ja arm on pahandanud inimesi läbi aegade. Äsjailmunud Sadhu Sundar Singhi raamatus “Nägemusi teisest ilmast” jutustab ta preestrist, kes oli ebameeldivalt üllatunud, kui tema koguduse lihtliige sai taevas suurema au osaliseks kui tema, sest see oli olnud alandlik ja hoolas. Hommikuterevisioonis (19. septembril 2005) tähendas saatejuht Anu Välba Dave Bentonile, kes oli rääkinud gospelmuusika sisust, et kas ta ei karda, et eestlased ei pruugi olla vaimustatud gospelkontsertide külastamisest, kus Jumalat ülistatakse. Tõepoolest on meil kohutavalt raske tänada alandlikult üksteist, saati siis Jumalat. Ometi on rõõmsas tänumeeles mitte ainult enda kordaminekute, vaid ka teiste hea käekäigu pärast midagi suuremeelset.
Tegelikult rääkis Jeesus siin tasust, mille Isa on varunud kõigile neile, kes on uskunud Poega ning Teda järginud.
See tasu on igavene elu Jumala kuningriigis.
Oma raamatus “Sõna sai lihaks” mainib Stanley Jones ühte taksojuhti, kellele vana ustav klient tegi lihtsalt tänutäheks sõbraliku ja armastusväärse kohtlemise eest testamendi. Uudis testamendist levis teiste taksojuhtide keskel. Üks taksojuht otsustas samuti hakata sõbralikuks eesmärgiga, et autosse juhtuks rikas, testamenti kavatsev vanur. Osutanud teatud aja sõbralikkust ja armastust klientide vastu, oli ta lõpuks tõdenud: “Ma ei vaja enam testamenti. Olen juba saanud oma palga.”
Kokkuvõtteks võiks öelda, et tundkem rõõmu sellest, et oleme armu saanud Jumala käest, sest Ta on meid kutsunud oma teenistusse ning rõõmustagem koos nendega, kes on päästetud. Kasvõi üle noatera.
ERKI TAMM
Tallinna Allika
Baptistikoguduse pastor
18. septembril 2005
Allika koguduses
PÄRNU VAIMULIKUD TEEVAD KOOSTÖÖD
Pärnu Vaimulike Ühendus saatis ajakirjandusele teate, et sealsete koguduste juhid Pärnu volikogusse ei kandideeri. Pärnu Sool ja Valgus koguduse pastor ALARI ALLIKAS räägib oma linna vaimulike koostööst.
Miks otsustasid Pärnu vaimulikud volikogusse mitte kandideerida?
Esiteks ei ole see vandenõu Pärnu poliitikute vastu. Teiseks, nagu preester Ardalion Keskküla ütles, on vaimulikul kahte isandat korraga raske teenida. Kolmandaks, kogudusse võib kuuluda erinevate erakondade esindajaid ja erinevate vaadetega inimesi, seetõttu oleks hea, kui koguduse juht oleks poliitiliselt neutraalne. Poliitikasse minek oleks teiste kristlaste, mitte vaimulike osa.
Kas te mõistate hukka neid vaimulikke, kes teistes linnades või valdades kandideerivad?
Ei mõista, igaühel on vabadus. Väiksemates kohtades ei ole võib-olla omavalitsuse tegevus nii politiseeritud, tahetakse lihtsalt midagi kohaliku eluolu parandamiseks ära teha. Tingimata ei pea igal pool käima poliitiline lehmakauplemine.
EELK praegune peapiiskop Andres Põder ju kuulus varem Pärnu volikogusse?
Ta oli seal. Meie otsus tuleneb ka isikutest. Pärnus ei ole praegu ühtegi pastorit, kes tahaks kandideerida. Kellelgi ei ole poliitilisi ambitsioone. Kui keegi kangesti tahaks poliitikaga tegeleda, siis ilmselt me vastu ei töötaks.
Mis on Pärnu Vaimulike Ühendus?
See ühendab Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute Pärnus asuvate koguduste juhte ja ka mõnede selliste vabakoguduste pastoreid, mis ei ole kirikute nõukogus. Kokku osaleb 13 kogudust.
Milline on koostöö eesmärk?
Esimene on vendade osadus, selle pidamine ja tähtsustamine. Teiseks infovahetus. Me ju töötame ühes linnas. Kui probleeme ja nägemusi saab koos jagada, siis tuleb see teenimistööle kasuks. Kolmandaks – me suudame üheskoos paremini esindada kristlaskonda ühiskonnas ja suhelda Pärnu võimudega.
Kas vaimulike ühendus on seni juba palju ära teinud?
Alguse sai ühendus 2004. aasta jõulukontserdi korraldamisest. Ettevalmistused algasid aasta varem. Teine kontsert toimus ülestõusmispühade ajal. Mõlemad olid Pärnu Kontserdimajas ja täissaaliga. Sealt arenesid edasi järgmised mõtted. Senise koostöö hindan ma väga heaks.
Mida kirikud volikogu kandidaatidelt soovivad?
Esimene kohtumine kandidaatidega oli tutvumiseks. Tahaksime esile tõsta perekonda ja selle väärtustamist.
Kõike ei saa kohalik võim muidugi teha ja ka riiklikult on raske neid asju lahendada. Valitseb üldine kommertslik tendents. Tähelepanu on rohkem pööratud sellele, mis laastab perekonda. See suund on ka kommertslikus meedias.
Soovime, et võimu juurde saaksid mõistlikud inimesed, kes suudaksid elu edasi viia ja selliseid väärtusi kilbil hoida, mis kirikutele sobivad.
Mis Sul endal praegu päevakorras on?
Esiteks taotlen Sool ja Valgus koguduse õitsengut ja teiseks on Pärnu Shalomi piiblikooli juhtimine.
See piiblikool on päris uus ettevõtmine?
Tahame Shalomi abikeskusest liikuda rohkem misjoniorganisatsiooni suunas. Kooli ellukutsumine on osa sellest nägemusest. Otsus tehti kevadisel Shalomi täiskogu koosolekul, kuigi suund oli võetud juba varem.
Kellele see kool on määratud?
Soovitavalt neile, kellel on keskharidus käes. Vormiliselt on see Kõrgema Usuteadusliku Seminari täiendkoolitus. Eesmärgiks on nii haridus kui ka vaimulik areng, aga rõhuasetus on vaimulikul arengul. Praktika osakaal on suurem kui teoorial.
Kool on statsionaarne. Õppetöö kestab ühe aasta. Õpilased elavad õpilaskodus ja Immaanueli kogudus on pakkunud neile õpperuumid. Praegu on koolis seitse eestlast ja üks inglane, aga tema käib vahepeal ära.
Kes on õppejõud?
Kõigepealt seminari õppejõud ning teiseks kohalikud koguduste juhid ja inimesed, kellel on kogemusi, mida edasi anda.
Kas siin mängib mingit rolli see, et kevadel lõpetas viis Pärnu inimest Kõrgema Usuteadusliku Seminari?
See tegi meie olukorra kergemaks. Meil on nüüd inimesi, kes võivad õpetada.
Piiblikool on ka üks koguduste koostöö näide.
Kirikute vaheline koostöö jätkub päris aktiivselt. Oktoobris lavastatakse Pärnu Kontserdimajas “Taeva väravad ja põrgu leegid”. Toimub kogudustevahelisi noorteüritusi ning Sool ja Valgus kogudus teeb ise ka aktiivselt noortetööd. Üritame iga kuu ühe suurema noorteüritusega hakkama saada.
Täname!
19. septembril 2005 telefoni teel
EVELYN JA KASPARS MISJONEERISID AAFRIKAS
EVELYN ja KASPARS APINIS on misjonärid. Evelyn on pärit Hiiumaalt ja Kaspars Lätist. Nende elukoht on Kuramaal. Sel suvel olid nad kaks kuud Ugandas. Kuulutajale jagas sellest reisist muljeid Evelyn, sest temaga sai eesti keeles rääkida.
Kuidas Sinust sai misjonär?
Misjonikutse sain ma 17-aastaselt Pärnus noorte piiblipäevadel. Vastasin jaatavalt – tahan minna sinna, kuhu Jumal saadab. Tegelikult võttis veel seitse aastat, enne kui ma reaalselt kuhugi läksin. Lõpetasin vahepeal ülikooli sotsiaaltöötajana ja osalesin suviti OMi kampaaniates kaks korda Eestis ja ühe korra Venemaal. Seejärel läksin Noorte Missiooni jüngrikooli Lätti. Arvasin, et pärast kooli lähen Leetu, aga viie koolikuu jooksul näitas Jumal, et Läti on mu õige koht.
Kas Sinu otsuses mängis mingit rolli Kasparsiga kohtumine?
Me kohtusime tõesti selles koolis. Kui Jumala kutse tuli, ei olnud meil veel mingeid ühiseid tulevikuplaane.
Läti keel on Sul nüüd vist selge?
Päris hästi ma veel ei räägi. Suhtleme Kasparsiga põhiliselt inglise keeles. Tema saab eesti keelega poes hakkama, kui vaja.
Mina töötan Noorte Missioonis peamiselt arvutiga, teen kontoritöid ja hoian raamatukogu korras. Lätikeelseid töid teen vähe, kuid saan hakkama, kui keegi mind keeleliselt kontrollib. Väga palju asju tuleb teha inglise keeles. Ümbertrükkimiste ja kujundamise juures ei pea keelt vabalt valdama.
Kuidas Sa Aafrikasse sattusid?
Ma teadsin, et Jumal kutsus mind tööle füüsiliste puuetega inimestega. Kui kohtusime Kasparsiga, siis selgus, et ta jagab minu visiooni, aga tal ei ole vastavat haridust. Palusime Jumalalt, et kui see on Tema tahtmine, võiksime seda tööd koos teha, aga meil oleks vaja seda kuskil õppida.
Leidsime sobiva kooli Austraaliast Noorte Missioonist. Kursuse nimi oli “Sissejuhatus esmasesse tervishoidu”. Meid võeti sinna isegi vastu, aga sõiduraha ei olnud. Siis soovitati meile samasugust kooli Inglismaal. Teadsime vaid, et kui see on Jumala tahtmine, siis tuleb ka raha. Piiril peeti meid viis tundi kinni, sest meil ei olnud vajalikku summat kaasas. Kolme õppekuu jooksul toetati meid niipalju, et saime kogu õppemaksu ära maksta.
Koolis oli kolm kuud teooriat ja kaks kuud praktikat. Nii palju raha, et minna praktikale Ugandasse, meil ei olnud.
Mis edasi sai?
Leppisime kokku, et saame praktikale minna aasta hiljem. Pikema vahe puhul oleks pidanud terve kooli uuesti läbi tegema. Palvetasime terve aasta, et saaksime Ugandasse minna. Regulaarseid toetajaid on meil üsna vähe, piisab vaid Lätis elamiseks, kuid ei piisa kaugemal käimiseks.
Töötasime Noorte Missioonis nagu ennegi. Pool aastat varem ostsime Inglismaale lennukipiletid. Kui kohale jõudsime, oli meil veerand rahast olemas ning kuu aja jooksul toetasid meid mitmed inimesed. Paar päeva enne Ugandasse minekut tuli viimane osa rahast. Tean nende inimeste nimesid, kes meid aitasid, aga paljusid neist ei tunne. Toetas ka Toronto Eesti Baptisti Koguduse misjonitoimkond. See oli meile suur üllatus.
Kas oli tunda, et Uganda puhul on tegemist ebastabiilse piirkonnaga?
Ebastabiilne on viimastel aastatel olnud Põhja-Uganda, aga meie olime lõunas. Näha oli, et sõda on olnud, aga ebaturvalisust ei olnud tunda. Me olime alati tähelepanu keskpunktis ja oodatud.
Mis keeles te seal suhtlesite?
Uganda on endine Inglise koloonia ja sealne riigikeel on inglise keel. Seal on 52 kohalikku keelt ja nad suhtlevad isegi omavahel inglise keeles.
Peale inglise keele räägitakse palju ka luganda keelt. Piiblid olid neil luganda keeles (kuid ka inglise- ja suahiilikeelseid kasutatakse) ning nägin ka mõnda õpperaamatut selles keeles. Viktoria järve saartel, kus olime, räägiti ja kirjutati peale inglise ja luganda keele ka suahiili keeles.
Milline oli teie riietus?
Naised seal lühikesi pükse ei kanna, see oleks täiesti mõeldamatu. Pikki pükse linnades vahel kantakse, aga meie töötasime külades ja seal ei oleks ka pikad püksid kultuuriliselt vastuvõetavad olnud. Nad ei oleks meie õpetust kuulda võtnud. Naised kannavad üle põlve ulatuvaid kleite või seelikuid ja mehed pikki pükse. Sellepärast oli ka mootorratta tagaistmeks naistesadul, kus tuli küljega sõidusuunas istuda.
Kuidas Sa iseloomustaksid Uganda majanduslikku olukorda?
Linnades on inimestel rohkem raha ja võimalusi. Külades ja saartel on elamiseks savionn ja sissetulekut peaaegu ei ole. Ma ei saa aru, kuidas nad on võimelised ära elama. Isegi nende rikkad on meie mõistes vaesed.
Samas on neil nii suur külalislahkus, et nad kulutavad viimase raha ära, et külalistele midagi pakkuda. Me elasime alguses parimas majas selles piirkonnas. Meie mõistes oli see päris vaene maja.
Pärast Aafrikat ei julge ma enam öelda, et olen vaene või mul ei ole raha. Meil on olemas majad ja toit, töökoht. See tähendaks aafriklase jaoks rikkust.
Meil arvatakse, et Aafrikas on hea elu – soe kliima, istud palmi all ja ootad, millal vili pähe kukub.
Mehed võivad niimoodi istuda. Aga selleks, et puuvili pähe kukuks, tuleb enne maad harida.
Kas Inglismaale tagasi jõudes saite kõik kopsupõletiku?
Ei saanud. Aga siiamaani, kui teised kannavad T-särke, on minul kaks džemprit seljas. Mina olen väga soojalembeline. Minu jaoks oli seal paras temperatuur, kuid Kaspars tundis end natuke halvasti palavuse pärast. Et olime peaaegu ekvaatoril, siis arvasime, et on palju soojem. Temperatuur oli varjus üle 30 kraadi.
Kuna läksime sinna vihmaperioodi lõpul, siis oli päris külmi päevi, kus me kõik kandsime sooje džempreid. Me ei kujutanud ette, et Aafrikas võib nii külm olla.
Milline on Ugandas haridustase ja sanitaarne olukord?
Linnades on suurem osa inimesi haritud. Kes olid piisavalt koolis käinud, oskasid inglise keelt. Maakohtades oli tunda, et haridus on madalam.
Hügieeni ja sanitaarse olukorra kohta võiks öelda, et meie mõistes seda ei olnud. Nende hütid olid puhtad, aga praht visati paar meetrit oma kodust eemale. Loomad ja lapsed käisid prügi sees ja tõid seda tuppa.
Ma ei näinud küll ühtegi inimest, kes haiseks. Kuna nad söövad põhiliselt sõrmedega, siis enne sööki pestakse käsi. Samas muul ajal käte pesemine ei olnud väga tavaline.
Järvevesi ei ole eriti puhas. Seal pestakse ennast ja seda vett ka juuakse, muidugi keedetult. Saartel oligi ainukeseks veeks järvevesi.
Palun iseloomusta Uganda teid ja liiklust.
Suured teed olid nagu meie külavaheteed. Need olid asfalteeritud, aga auke oli halvasti parandatud ja tee oli väga hüplik. Külavaheteed olid hullemad. Kaspars kommenteeris ühte teed, et see on nagu Läti kartulipõld. Väikestesse küladesse läksid ainult jalgrajad.
Me sõitsime suurematel teedel kohalike mikrobussidega, mida nad taksodeks nimetasid. Küladesse läksime mootorrataste tagaistmel. Neid kutsuti boda-bodaks. See oli tavaline transport nende jaoks.
Ugandas on levinud aids.
Ugandas oli varem aidsi nakatunuid 30–35 protsenti rahvastikust. Kuna valitsus teadvustas seda probleemi ja hakkas tegutsema, siis tänaseks on nakatumine langenud viiele protsendile. Muidugi teab igaüks, mis on aids ja igaühel on mõni tuttav, kes on surnud aidsi. Kui oli verega kokkupuuteid, siis me kandsime kindaid ja hoidsime ennast nii palju kui võimalik.
Kas Aafrikas on üldiselt aids vähenemas?
See on ainult Ugandas nii. Neil on tugev ennetustöö. Kasutatakse kristlikke printsiipe. Inimestele räägitakse, et nad hoiduksid seksist enne abiellumist ja oleksid oma abikaasadele truud. Need on kaks peamist punkti, millest räägitakse ja mille pärast aidsi levik on seal aeglustunud.
Mis oli teie ülesanne Ugandas?
Meditsiiniliselt oli meil kaks ülesannet – tegime ennetustööd ja ravisime lihtsamaid haigusi. Meil olid kaasas medõed ja kohapealt oli meiega arst, kes tegeles meie jaoks liiga keeruliste probleemidega.
Külavanemaga oli räägitud ja oli teada, millal me tuleme. Kes olid huvitatud, tulid meid kuulama. Püüdsime asju seletada piltlikult. Kasutasime draamasid ja sketše, et õpetamist lihtsustada.
Terviseõpetuse lõpetasime alati vaimuliku sõnumiga. Kui me rääkisime toitumisest, siis lisasime, et Jeesus on eluleib. Ilma Temata ei saa me elada. Me võime süüa füüsilist leiba ja olla tugevad, aga kui meil ei ole Jeesust, siis me ei ole vaimselt tugevad. Paar inimest said päästetud.
Pärast õpetamist võtsime inimesi jutule. Meil oli väike kliinik. Kasparsi lemmiktöö oli süstimine ja vaktsineerimine. Tavaliselt ta ei saanud väga palju esmaabi anda, kuna tema juurde tuli alati mehi, kes tahtsid kuulata Jumala sõna. Ta aitas teha ka administratiivset tööd ja diagnoosida. Minu osa oli ravimeid välja anda ehk nii-öelda apteekri roll. Sellele lisaks ravisime haavu ja diagnoosisime haigusi. Peamiseks probleemiks olid malaaria ja nahahaigused.
Mida Sa nüüd edasi teed?
Saadud praktikat saab kasutada ka mujal. Meditsiini on alati kasulik õppida. Meie silmaring laienes. Kui võimalus oleks ja see on Jumala tahtmine, me läheksime kas lühemaks või pikemaks ajaks Aafrikasse tagasi. Kuni kevadeni teeme kindlasti Lätis juba harjumuspärast tööd – mina administratiivset tööd, aga Kasparsi tööks on meie mõistes majandusjuhataja koht. Kaspars sooviks õppida füsioteraapiat.
Esmase tervishoiu koolis on ka järgmise astme kursus, kuid seda viiakse läbi vaid Havail ja praegu ei kujuta me ette, et kunagi sinna läheksime. Nende inimestega, kes Inglismaa koolis töötavad, jäid meil väga tihedad sidemed.
Me ei tea täpselt, mida tulevik toob. Tahaksime töötada puuetega inimestega ja me loodame, et see visioon hakkab rohkem täituma Lätis.
Täname!
13. septembril 2005 telefoni teel
PÜHITSUSTALITUS OTEPÄÄL
Otepää Evangeelne Vabakogudus Palverändur pühitses 28. augustil oma uue kiriku saali. Suure rahvahulga seas oli lisaks kohalikele palju ehitusele kaasa aidanud kaugemalt tulnud inimesi.
Koguduse endise pastori ja ehitustöö vedaja Kalev Ainlo meenutuste kohaselt sai 1991. aasta lõpus vundamendiauk maasse. Järgmisel aastal hakati ehitama. Kogu ehitusmaksumus on seni olnud üle 2,5 miljoni krooni. Nii odavalt on saadud tänu sellele, et tohutult palju tööd on tehtud ilma rahata ja lihtsast, osaliselt juba rublaajal muretsetud materjalist.
Tegelikult pole maja kaugeltki valmis, ka kirikusaal veel päriselt mitte. Näiteks rõdule tuli avapäeval ronida mööda redelit.
SEE OLI VAHESPURT
Koguduse pastor Margo Meri ütles, et tema südames on tänu Jumalale selle eest, mis Ta on lubanud korda minna ning suur ootus, mida Ta veel teeb. Kui tähtaega poleks avalikult välja kuulutatud, ei oleks ehitusega ka jõuluks nii kaugele saanud. Pastori sõnul ei taha kogudus hoogu palju maha võtta ja ehitamine jätkub.
Nüüd, kus saal on õnnistatud, tekivad uued võimalused. Kogudus tahab täiustada oma vaimulikku tööd. Eelmisel õhtul enne avapäeva oli kontsertjumalateenistus, kus esinesid Viimsi gospelkoor ja tüdrukuteansambel, tšellist Heiki Palm ja solist Annika-Mai Purje. “Avastasime, et siin kõlab väga hästi klassikaline muusika,” ütles Margo Meri. “Tahame kontserte jätkata ja teha neid regulaarselt ning pakkuda linnarahvale võimalusi siia tulla.”
EI OLE VAEVATUD
“Ma ei ole veel väsinud, suudan veel teha tööd ja olen täis optimismi,” ütles Kalev Ainlo. Ehitust alustades ei olnud tal illusioone, et töö peaks kergelt või kiiresti minema. Ta arvas, et läheb veel raskemalt ja kauem. Keegi oli talle ütelnud, et sellise koormuse puhul on avapäeval tema kirst kirikus, aga nii see õnneks ei olnud.
Kalev Ainlo ütles, et järgmiseks probleemiks on talvekütte muretsemine. Suur maja vajab seda palju. Need on materiaalsed mured. Sisulises mõttes pole maja kasutamisega mingeid probleeme. Nüpli vana palvela, kus varem töötati, oli ammu ajale jalgu ja kogudusetööks väikeseks jäänud.
“Mis oleks elu ilma selle kirikuta, selle ehituseta, mis oleks kogudus ilma nende sõpradeta – selleta, mida oleme Jumalalt vastu võtnud. Temalt tuleb ainult positiivset, ka raskus on positiivne. Õnnistus, sõprus, armastus, ka materiaalne toetus, on mitu korda suuremad kui vaev ja raskus,” ütles Kalev Ainlo. Ta nimetas kogudusi nii kodu- kui ka välismaalt, kes tulid appi ehitama või toetasid tööd materiaalselt. Avapäeval olid paljudest neist esindajad kohal, mitmest Rootsi ja Norra kogudusest olid tulnud suured grupid.
VALLAVANEM ON RAHUL
Otepää vallavanem Aivar Nigol tänas Kalev Ainlot, kes on nii palju sellesse kirikusse pannud. Kirikuid ehitatakse võib-olla saja-kahesaja aasta jooksul üks. Otepääle uue kiriku tekkimine on seega suur sündmus.
Hoone on võimas ja esinduslik. Eesmärgiks oligi teha maja, kuhu inimesed tahavad tulla ja mis oleks nägus. Otepääl on väga ilus luterlik Maarja kirik. Palveränduri kirikus on tänapäevane arhitektuur, sisekujundus ja materjalid. Võrdlus ongi huvitav – milline oli kirik sajandeid tagasi ja milline praegu.
Vallavanem arvas, et uus kirik aktiviseerib elu Otepääl ja ka kogudusel hakkab paremini minema. Pastoriga on räägitud, et põhimõtteliselt saaks saali kasutada ka kultuuriürituste jaoks.
“Kogudus on koht, kuhu inimene tuleb, et mõtelda Jumalale ja enda tegemistele. Siit saab ta abi, siin saab rääkida oma muredest ja rõõmudest. Meie näeme kogudust inimestele vaimse toe ja hingeabi andjana. Sellega toetatakse ka valda. Kogudusel on valdkond, mida kohalik omavalitsus katta ei saa,” ütles Aivar Nigol.
RÕÕMUPÄEV PALJUDELE
Norra pensionärist kooliõpetaja Olav Djupvik Lillehammerist oli esimest korda Otepääl 1995. aastal. Neil oli üks projekt Eestis ja siis räägiti talle ka uuest kirikust. “Rääkisin sõpradega, kogusime raha ja saatsime siia. Aitame edaspidi ka,” ütles ta. Otepääd on ta külastanud viis korda. Tema ja ta sõbrad on luterlikust kirikust. Uskkondade erinevus pole neid häirinud.
Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo tundis samuti rõõmu, et Otepääl on asjad edenenud. Liidus on praegu pooleli mitmed ehitused. “Kui pere laieneb, siis on vaja laiendada ka kodu. See annab lootust tulevikku vaadata,” kommenteeris ta.
Joosep Tammo loodab, et ka Viljandis ja Mustvees läheb hästi ning ühel päeval avatakse seal uued kirikud. Et Rakkes ehitatakse kirik kahe uskkonna ühiskasutuseks, siis on seal veel vaja ühist sammu leida.
ANDESTUS SURIVOODI JUURES
Alguses ei ennustanud miski ohtu. Viieaastasel Andreasel oli väike palavik, mis viie päeva jooksul ära ei kadunud. Aga lastearstil oli hirmus kahtlus, mida uuringud haiglas hiljem kinnitasid – Andreasel oli leukeemia. Ema Karola oli šokiseisus: “Ahmisin õhku ja tundsin oma põskedel pisaraid ning jooksin tualetti. Alles seal suutsin jälle oma mõtteid koondada,” meenutas ta.
MIKS JUMAL SEDA LUBAS?
Väikese pere kogu elurütm läks nüüd segi. Ema polnud selle hetkeni Jumalast hoolinud. Kirik ei olnud talle küll lapseeast võõras, aga oli muutunud ammu tühjaks traditsiooniks. “Ehtsat igatsust Jumalat leida ei olnud selle hetkeni keegi minus äratanud,” rääkis ta tagasi vaadates. Aga ikkagi tekkis kahtlus: “Jumal, miks sa seda juhtuda lubasid?”
Oma last vanemad siiski julgustasid. Nad tahtsid koos võidelda, kuni Andreas jälle terveks saab. Arstid nägid ainsat väljapääsu luuüdi siirdamises. Kuus tuhat inimest lasksid end uurida. Sobivat doonorit siiski ei leitud.
LIHTNE LAPSEPALVE
Selles olukorras luges Karola Kunstmann ühte raamatut leukeemiast, mille oli välja andnud üks misjoniselts. Meeleheitel ema tundis, et see raamat rääkis temaga ja ta võttis autoriga ühendust. Päevast päeva rääkisid kaks naist omavahel telefoni teel, palvetasid ja võitlesid sisemise rahu pärast. See andis Karola Kunstmannile jõudu.
Poega vaevasid suured hirmud. Sel lootuse- ja mureajal luges ema haigevoodi ääres lapsepalve: “Kuhu ma lähen või kus ma seisan, on armas Jumal minuga.” Juhtus ootamatu: Andreasel ei olnud sellest hetkest peale enam nutukrampe. Ta ütles: “Ema, Jeesus on minuga. Mul ei ole enam hirmu.” Ometi oli kadunud viimne lootus – ema tüvirakkude ülekandmine ei toonud kergendust.
Varsti pärast seda langes Andreas koomasse. Karola Kunstmanni vaevas sellel hüvastijätutunnil südametunnistus. Ta palus oma pojalt ja Jeesuselt põlvili andeks kõigi vigade ja läbikukkumiste eest. Kui Andreas suri, teadis ema, et poeg läks Jumala juurde.
KUI USK KÜPSEB
Vaatamata leinale või just selle pärast tahtis Karola Kunstmann nüüd Jeesust Kristust lähemalt tundma õppida, hakkas Piiblit lugema ja leidis sealt oma küsimustele vastused. Täna tunnistab ta, kuidas Jumal tema elu muutis: “Koos Jeesuse Kristusega sai võimalikuks taluda meie lapse kohutavalt rasket ja pikka kannatusaega, Andrease kõrval kuni viimse tunnini seista ja seejärel sügavat leina taluda. Jeesuse kaudu sai minu elu eesmärgi ja mul on lootust. Sest ma tean, et taevas näeme me jälle.”
HOLGER SEITZ
idea Spektrum
LÜHIDALT EESTIST
11. septembril seati Kohtla-Järve Saaroni Baptistikoguduse pastoriks senine Puka Vabakoguduse pastor AGO RAND. Sõna jagasid Kiviõli Vabakoguduse pastor Allan Lilleorg, Rakvere Karmeli Koguduse pastor Meelis Etti ja Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo. Nemad viisid läbi ka õnnistuspalve.
* * *
Ööl vastu 14. septembrit purustati Kohtla-Järve Saaroni palvela 40 akent. Kahju suurus on umbes kümme tuhat krooni. Praeguseks on aknad parandatud.
* * *
18. septembril oli Kuressaare Siioni Koguduses pastorite vahetus. Herman Mäemets, kes on kogudust teeninud ligi 45 aastat, läks emerituuri. Tema asemele sai MARGUS MÄEMETS. Uue pastori seadis ametisse Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo koos senise pastoriga. Margus Mäemets on kaua aega töötanud isa kõrval koguduse abipastorina.
HERMAN MÄEMETS asub aastaks teenima Vancouveri Ühendatud Eesti Baptisti Kogudust.
* * *
10. septembril pühitseti Oleviste kirikus katoliku kiriku piiskopiks PHILIPPE JOURDAN (pildil, Heldur Kajaste foto).
* * *
15. septembril Tallinnas Oleviste kirikus toimunud Eesti Kirikute Nõukogu töökoosolekul moodustati Eesti teoloogiliste kõrgkoolide lähemat koostööd ja võimalikku lõimumist käsitlev töörühm. Töörühmas on esindatud nii teoloogilisi õppeasutusi omavad kui ka protsessist üldiselt huvitatud kirikud ja koguduste liidud. Töörühma juhib Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Meego Remmel.
Võeti teadmiseks liikmeskirikute uued esindajad Eesti Kirikute Nõukogus – Eesti Metodisti Kiriku uus superintendent pastor Taavi Hollman ja Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku pastor Meelis Maikalu.
Koosolekul mälestati nõukogu pikaajalist liiget, 31. augustil igavikku kutsutud EELK peapiiskop emeritus Jaan Kiivitit.
“SEE ASI ON MINULT”
Mu laps, mul on täna sulle üks sõnum. Las ma sosistan selle sulle kõrva, et see võiks eemale juhtida tormipilve, mis võiks tõusta sinu taevale; et see võiks siledaks muuta konarliku tee, millel sul tuleb ehk kõndida. See sõnum on lühike – ainult neli sõna – kuid lase neil vajuda oma hinge, sest sa võid seda kasutada nagu patja, millel võid puhata oma väsinud pead: “See asi on minult.”
Oled sa kunagi mõtelnud, et kõik, mis puudutab sind, puudutab ka mind? Sest kes puutub sinusse, puutub minu silmaterasse (Sk 2,12). Ma tahan, et sa õpiksid, et kui kiusatused tõusevad ja kui vaenlane tuleb su vastu nagu tõusev vesi, et see asi on minult. Mina olen lubanud seda juhtuda. Tea siis, et sinu nõrkus vajab minu tugevust ja sinu kindelolek seisneb selles, et mina sõdin sinu eest.
Sa oled väga kallis mu silmis (Js 43,4), sellepärast on sinu õpetamine minu eriline rõõm.
On sul rahalisi raskusi? Kas sul on raske ots-otsaga kokku saada? See on minult, sest mina olen sinu rahakoti hoidja. Võta minult ja looda minule! Minu tagavarad on otsatud (Fi 4,19). Proovi minu tõotusi! Ärgu öeldagu sinu kohta, et selles asjas te ei uskunud Jumalat (5Mo 1,32).
Oled sa hingeliselt raskes olukorras? Ümbritsetud inimestest, kes ei mõista sind; kes kunagi ei küsi sinu maitse kohta, kes paigutavad sind viimasele kohale? – See asi on minult. Mina olen olukordade Issand. Sa ei sattunud sellesse olukorda kogemata – see on koht, kust ma tahtsin, et sa läbi lähed. Eks sa ole palunud, et sa saaksid alandlikuks? Vaata siis, ma olen paigutanud sind sellesse kooli, kus seda õpitakse.
On sul olnud valuöösid? – See asi on minult. Mina olen mees täis valu ja piina. Kas inimeste kaastunne ja lohutus ei ole sind suutnud lohutada? Ma olen lubanud seda nii sündida, et sa pöörduksid minu poole ja saaksid jäädava lohutuse (2Te 2,16–17).
Kas oled pettunud oma sõbras, kellele avasid oma südame? – See asi on minult. Ma olen lubanud sellel pettumusel tulla, et sa õpiksid, et parim sõber olen mina. Mina tahan olla see, kellele sa usaldad kõik oma mõtted ja soovid. Kas keegi on rääkinud sinust asju, mis ei ole õiged? Jäta need mulle ja hoia ennast minu lähedale, varjule kurjade keelte eest, sest mina toon õiguse välja kui päevaselguse (Ps 37,6).
On su plaanid segi paisatud? Oled maha surutud ja nõrkemas? – See asi on minult. Sa tegid oma plaanid ja alles siis tulid palvega, et ma neid õnnistaksin. Aga mina tahan, et sa laseksid minul teha plaane sinu jaoks, siis ma võtan ka vastutuse, sest see asi on liiga raske sinu jaoks. Sa ei ole ise võimeline seda läbi viima.
Kas oled igatsenud mõnda suurt ülesannet või tööd, mida oleksid võinud minule teha, kuid selle asemel oled leidnud end kõrvale panduna, võimetuna, valu ja nõrkusega voodis? – See asi on minult. Ma ei saanud sinult tähelepanu su tegevusrikastel päevadel, nüüd ma tahan õpetada sulle oma sügavamaid õppetunde. Need ka teenivad, kes ainult seisavad ja ootavad. Mõned mu suurimad töötegijad on need, kes on eraldatud aktiivsest teenistusest, et nad õpiksid käsitlema palve sõjariistu.
Oled sa ootamatult kutsutud vastu võtma rasket ja vastutavat positsiooni? Astu välja, toetudes minule! Usalda mulle oma raskused ja ma õnnistan sinu tööd ja kõike, kuhu paned oma käed külge (5Mo 15,10).
Pea meeles, et takistused on jumalikud juhtnöörid. Torge kaob, kui sa õpid mind nägema igas asjas.
“Võtke südamesse kõik need sõnad, mis ma täna teile kordan, mis te peate andma käsuna oma lastele… Sest see ei ole tühine sõna, mis teile korda ei lähe, vaid see on teie elu.” (5Mo 32,46–47).
L. B. SNOW
Usurändur 1977
LASTEKOOR JUHHEI ESITLES UUT CD-PLAATI
|
