|
22.–25. septembrini toimus Prahas Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) aastakoosolek, kus uueks EBFi presidendiks valiti eelmine Eesti EKB Koguduste Liidu president Helari Puu. Asepresidendiks valiti Horvaatia Baptistiliidu president Toma Magda, kes võtab kahe aasta pärast Helari Puult presidendiameti üle.
Pildil on hetk uue presidendi ametisseõnnistamiselt: EBFi ametist lahkuv president Billy Taranger (vasakul), Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo ja peasekretär Ruudi Leinus, Helari Puu ja EBFi peasekretär Anthony Peck. Paremalt esimene on Toma Magda.
Eesti usklikud kuuluvad ülemaailmsesse kristlaste perre. Nüüd on Helari Puu uue töö kaudu meie peale pandud rohkem vastutust ka kaugemata paikade eest.
Me ei ole ainult saajad, vaid ka andjad. Milline töö Helari Puud ootab, sellest peaks Kuulutaja alalistel lugejatel olema ettekujutus mitme endise EBFi presidendiga aastate jooksul tehtud intervjuude kaudu.
Laulja ütleb: “Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni” (Ps 139,9–10). Jumal tegutseb kõikjal, Tema õnnistav ja varjav mõju jõuab kõikjale, kus Ta sõna kuulutatakse.
 VALIMISED ÕPETAVAD JA HOIATAVAD
Toimetaja kommentaar
Äsja olid Eestis kohalike volikogude valimised. Nendest on lisaks sellele kommentaarile juttu ka allpool.
Üha rohkem räägitakse Eestis linnugripist. Kuigi paanikaks pole põhjust, ei peaks seda teemat ka päriselt ignoreerima.
KESKERAKOND VÕITIS VALIMISED
Paar aastat tagasi läbis ajalehti teade, et üks Bulgaaria mustlanna pani oma pojale nimeks Binladen. Kui naiselt küsiti, miks ta andis lapsele niisuguse hirmsa terroristi nime, vastas ta, et ega tema tea, kes see mees on, aga kogu aeg temast räägitakse ja nimi meeldis ka.
Samasugust efekti tõdesid paljud kommentaatorid äsjaste valimiste puhul Eestis. Keskerakonna materdamine andis soovitule vastupidise tulemuse – see erakond saavutas kõigist teistest parema tulemuse.
Palju kära tehti vahetult enne valimisi ilmunud kohukeseplakatite pärast, mis väidetavalt oli Keskerakonna varjatud reklaam. Must-valgel ei ole keegi seda suutnud muidugi tõestada, see tähendaks kampaania viletsat planeerimist. Tegelikult oli aktsioon väga hästi läbi viidud, olenemata sellest, kas reklaamiti Keskerakonda, kohukest või mõlemat. Ilmselt arvestati, et ajakirjandus läheb õnge ja hakkab selle reklaami pärast kära tegema ehk reklaami võimendama. Nii see läkski.
Keskerakonna vastased on valimistest valimistesse ikka ja jälle ühte ja sama viga korranud. Keskerakonna eksimustest (või asjadest, mida selliselt esitatakse) rääkides loodetakse temalt valijate hääli ära võtta. Sellel erakonnal on aga oma kindel valijaskond, kellele niisugune jutt on nagu hane selga vesi. Teiste erakondade pooldajad Keskerakonda niikuinii ei vali ja nende eelistust selline kära ei mõjuta. Valijad, kellel kindlat eelistust ei ole, käituvad nagu Bulgaaria mustlanna. Nii teevadki vastased Keskerakonnale oma raha eest reklaami. “Isegi rumalat peetakse targaks, kui ta vaikib, ja mõistlikuks, kui ta oma huuled kinni peab,” ütleb Pühakiri (Õp 17,28). Millal Eestis seda mõistetakse, ei tea.
Teised erakonnad lohutavad end sellega, et Keskerakond püüab venelaste hääli ja kasutavad seda oma propagandas. Aga see, et need erakonnad ise ei oska midagi pakkuda mitte-eestlastele, keda on umbes kolmandik valijate üldarvust, näitab nende teatud küündimatust. Tahame või ei taha, aga venelaste olemasolu Eestis on fakt ja mida aeg edasi läheb, seda suurem hulk muulasi omandab ka Eesti kodakondsuse.
Nendel valimistel oli valimisõigus ka mittekodanikel, Riigikogu valimistel aga mitte ja seetõttu ei saa öelda, millised oleksid praegusel hetkel Riigikogu valimiste tulemused. Kuna paljudes linnades ja valdades kuulusid erakonnad valimisliitudesse, ei ole erakondade kohta saadud andmed pealegi päris täpsed.
Kohukestereklaamist sai möödunud valimiste üks eetilisi küsimärke
OHTLIK LINNUGRIPP TULEB LÄHEMALE
Eestile üha lähemalt leitakse linnugrippi surnud linde. See tähendab, et peame selle nakkushaiguse tulekuks valmis olema. Selle võivad meile tuua nii rändlinnud kui ka reisilt tulevad inimesed.
Linnugripp on kindlasti lindudele ohtlik nakkushaigus. Kui linnud hakkavad kuskil nakatuma, võib see tähendada suure hulga kodulindude hävitamise vajadust ja tohutut majanduslikku kahju. Siiski on vähe teateid inimestest, kes sellesse haigusesse on nakatunud. Väidetavalt on üle maailma surnud 60 inimest. Võrreldes tavalise gripi ohvrite arvuga on seda üsna vähe.
On välja öeldud soovitusi mitte süüa toorest linnuliha (huvitav, kes seda Eestis sööb) ja tooreid mune. Teised jälle väidavad, et toiduga linnugripp inimesi ei nakata. Muidugi ei ütle ükski ärimees kunagi, et ärge ostke minu kaupa, see on ohtlik, kui just asi päris ilmne ei ole. Küll aga võib ärimees öelda, et ärge ostke teiste kaupa. Nii võib vastukampaania taga olla niisuguseid toiduainetööstusi, mis lindudest midagi ei tooda.
Linnugripi-paanikas on süüdistatud ka ravimitootjaid. Mõnel maal ostetakse paaniliselt kokku gripiravimeid, mis tegelikult linnugripi vastu ei aitavatki. Kasu saavad muidugi tootjad.
Gripp on ikka olnud külma aja haigus. Kindlasti on kasulik külmetumisest hoiduda. Siia juurde võiks nüüd rääkida kütusehindade tõusust, aga selleks ei ole enam ruumi.
Igasugune paanika suurendab haigestumisohtu. Võib jääda hoopis teise haigusse, mitte sellesse, mida kardetakse. Sellepärast on vaja rahulikku meelt ja kindlasti Jumalat paluda. Jumal ütles Egiptusest lahkunud Iisraelile: “Kui sa tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält ja teed, mis õige on Tema silmis, paned tähele Tema käske ja täidad kõiki Tema korraldusi, siis ma ei pane su peale ainsatki neist tõbedest, mis ma panin egiptlaste peale, sest mina olen Issand, su ravija” (2Mo 15,26).
KES VÕI MIS ON KADUNUD?
“Veel ütles Ta: “Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: “Isa, anna mulle kätte see osa vara, mis saab minule!” Ja isa jagas varanduse nende vahel. Ja ei möödunud palju päevi, kui noorem poeg kogus kokku kõik ja siirdus kaugele maale ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu. Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg ja puudus hakkas talle kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juurde seal maal ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale. Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: “Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks. Pea mind kui üht oma palgalist!”” Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. Aga poeg üles talle: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” Ent isa ütles oma sulastele: “Tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud!” Ja nemad hakkasid rõõmutsema.”
Luuka 15,11–24
Seda jutustust tunnevad paljud inimesed tähendamissõnana kadunud pojast. Me vaatame täna seda osa, kus esitatakse noorema poja lugu. Ta oli kaotanud palju, aga mitte kõike. Tal oli järel viimane õlekõrs.
KAOTATUD KODU
Kui noorem poeg isakodust lahkus, siis tõenäoliselt eesmärgiga rajada endale uus kodu kusagil sobivas kohas. Ma arvan, et ta lihtsalt soovis katsetada iseseisvat elu kaugel maal, olla vaba ja õnnelik.
Miks see ei õnnestunud? Ta lahkus kodust liiga vara. Ilmselt jäi teadmistest puudu. Kodus oli võimalik paljutki isa käest küsida. Kaugel maal häid nõuandjaid leida pole lihtne. Halvad tükivad ise ligi. Keegi on öelnud: elu on alati keerulisem kui mistahes õpetus temast. Kodus oli võimalik eksisammudest koos isaga üle saada. Kaugel maal polnud aitajaid, kõlvatusse ellu meelitajaid aga rohkem kui üks.
Lugesin hiljuti mõnesid põhikooli lõpuklassi kirjandeid teemal ”Unistuste kodu”. Valdav pilt, mis silma ette kerkis, oli selline: soovitakse kahekordset maja mere või järve ääres, milles on kuus tuba ning rõdu ja eriti rõhutatakse, et elutuba peab olema avar, et sinna mahuks palju sõpru. Peres on kaks last ja üks või mitu koera.
Kes õpetaks kõige valutuma tee, kuidas unistusi tegelikkuseks muuta? Ühes vaimulikus laulus on sõnad: “Kord armsast isakodust välja sa rändasid, otsides õnne, priiust, kuid kõiges pettusid.” Ma arvan, et lugejate seas on rohkem kui üks inimene, kes on seda omal nahal kogenud.
Eriti nukraks teeb asja see, et kui pärast tahakski tagasi pöörduda, siis sageli polegi enam kohta, kuhu minna. On vaid laul “Mul meelen kuldne kodukotus, ma sageste näe und veel sest, kos õndsä esä kallis katus mo varjas veikest latsekest.”
KAOTATUD VARA
Noorem poeg lahkus kodust suurte rahadega. See polnud küll pool isa varast, vaid vastavalt pärimisseadusele (5Mo 21,17) üks kolmandik. Ja ikkagi oli see ilmselt täiesti piisav algkapital, et iseseisvat elu alustada. Ka siin tabas teda ebaõnn, sest halvad sõbrad ei õpeta seda, kuidas häid investeeringuid teha. Pankasid ju veel ei olnud, kuhu raha panna protsente teenima või mustadeks päevadeks hoiule.
Nii leidiski noormees ennast ühel päeval olukorrast, kus enam leivarahagi ei olnud. Ta pöördus ühe farmeri poole, et mingitki tööd saada. Too saatis ta seakarja, aga ei andnud lõunaleiba kaasa. Tõenäoliselt lubas ta hiljem tasuda, kui töö tehtud. Aga seni?
Kaunad on rahakale kaalujälgijale ilmselt meele järele, aga kodutule ja rahatule noorele rännumehele mitte. Kui Sõna ütleb, et “ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega” (s. 16), siis jääb minule küll mulje, et see ei õnnestunud.
Põhikoolis on kirjutatud kirjandeid ka teemal “Kui mul oleks palju raha”. Kõige selle juures, mida selle rahaga kavatsetakse teha, on kaks probleemi. Üks probleem on selles, et on raskusi selle määratlemisega, kui palju seda raha peaks ikkagi olema. Selle rahasumma kirjapanek võtab enda alla vähemalt pool kirjarida. Teiseks ei leidnud ma sõnagi sellest, kuidas seda raha teenida! Siinkohal tuleb mulle meelde 2004. aastal Eestit külastanud kristlasest ärimehe Peter Danielsi ütlus, et andke mulle leht paberit ja kirjutusvahend ning laske mul tund aega kusagil toanurgas omaette olla ja ma annan teile tegelikult toimiva skeemi, kuidas teenida üks miljon dollarit. Ilmselt Austraalias see toimib!
Pärandusega või lotovõiduga sülle langevad suured rahad on reaalses elus erandid, mille peale ei saa oma tulevikku rajada. Ja mõnigi miljonivõtja on oma elu selle raha kulutamisega õnnetuks teinud. Täpselt nagu noorem poegki.
KAOTATUD LÄHEDASED
Kodust lahkudes lahkus noorem poeg ka isast ja vennast. Talle tundus, et isa ja venna seltskond kammitses teda. Ta soovis teistsugust seltskonda ja selle ta sai. Kuigi tekst ei selgita meile, milline see oli, võime väljendist “kõlvatu elu” aimata, et tal olid halvad sõbrad. Ja viimaks oli ta seakarjas.
Seapraest lugupidavale põhjamaalasele ei pruugi see kõige hullem ollagi – mõnigi lugeja on kuulnud asjalikke seakarjas käimise lugusid Eestimaalt – aga ühele puhastverd juudile oli see ilmselt halvim seltskond, mida üldse võis mõelda.
Selles täiesti asotsiaalses olukorras keskenes noorem poeg endasse (s. 17). Vana piiblitõlge kasutab siin väga ilusat väljendit “kui ta paremad mõtted saanud”. Millele või kellele ta siis mõtles? Ta ei mõelnud niivõrd isale või vennale, vaid hoopis paljudele isa palgalistele ja et “neil on leiba küllalt”.
Millele või kellele sina, hea lugeja, mõtled kriisihetkel? Kas seakarja ja Tallinna rae võrdlus ei tekita mõtet, et kellegi peale ei saa enam loota? Kui, siis vahest omaenda Kaval-Antsu või Tuhkatriinu mõistusele?
Õpetussõnades (18,24) on öeldud, et “mõni sõber on ustavam kui vend”. Noorema venna isakodust lahkumise põhjuseid oli mitu ja üheks põhjuseks olid ilmselt jahedad suhted vanema vennaga. Noorem vend arvas, et ta leiab sõpru, kes on paremad kui oma vend, aga sattus seakarja.
Rahvasuu ütleb: ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa oled. Sõpru saab valida ja peabki valima, aga siin on üks piir: kui sa hülgad oma lähedased sugulased, siis võid jõuda sarnasesse olukorda nagu noorem poeg.
VIIMANE ÕLEKÕRS
Nii istus siis noor mees seaküna ääres ja mõtles, kuni jõudis paremate mõteteni.
Mis kasu on teadmisest, et kellelgi kusagil läheb hästi, kui minul on surm suu juures?
Nooremat poega ei aidanud mälestused kodust, rahast ja headest sõpradest, vaid pilt isast. Ta mõtles: “Kui ma lähen ja palun Jumala ja isa käest andeks, vahest ta paneb mind oma paljude sulaste nimekirja viimasele reale? Ma ju tunnen oma isa südant. Vahest ta halastab minu peale? See on mu viimane võimalus. Ma lähen isa juurde!”
Isa vastuvõtt ületas kõik ootused. See on Piibli üks kaunimaid kohti. Isa jooksis pojale vastu ja haaras ta oma embusesse. Siit me saame aimu, milline on Jumal-Isa süda. Ta taastab poja õigused täielikult. Ja teeb veel peo ka.
KAS SEE ÕLEKÕRS ON IKKA TOIMIV?
Umbes 30 aastat tagasi kuulsin ma “kaasaegset” ümberjutustust kadunud poja loost. See kõlas umbes nii: “Ühel inimesel oli kaks poega. Nad elasid hästi ja tegid oma talus tööd. Ühel päeval isa suri. Pojad korraldasid talle kenad matused. Pärast matuseid asusid nad kumbki omaette elama, sest isa pärandus oli piisav iseseisvaks eluks. Aastad läksid ja ainult harva tuli isa neile meelde.” See tähendab, et kadunud poja loost oli saanud lugu kadunud isast.
Hiljuti rääkis üks kristlasest koolidirektor, et tal tuleb aeg-ajalt vestelda õpilastega, kes on millegi halvaga hakkama saanud. Kui ta siis nende käest küsib: “Mida su isa selle peale ütleb?” siis saab ta mõnigi kord vastuseks: “Mul polegi isa.”
Mind teeb murelikuks see, et paljudel inimestel puudub adekvaatne pilt isast. Või on see negatiivne või moonutatud. Paljudel inimestel on kadunud pilt Taevasest Isast.
Sellisel inimesel läheb seaküna juures päris raskeks. Kõik teadaolevad õlekõrred on ära kasutatud. Sellest viimasest, mis kadunud pojal oli, ei pruugi kaasaegsel inimesel aimugi olla. Kadunud poeg või kadunud tütar olla ei ole mingi ihaldatud seisus, aga kui kadunud pojal või tütrel ei ole pilti Isast, siis on olukord raskelt nutune.
Ma tänan Jumalat, et Ta on kinkinud mulle isa, kes rääkis mulle Taevasest Isast ja elas seda välja, milline võiks olla üks armastav isa. Ma ei unusta iialgi seda kolmapäeva õhtut Mustvee lähedal Rajaküla palvemajas, kui ma 12-aastasena tegin oma otsuse Jumala kasuks. Kui me palvest tõusime ja ma isa juurde läksin, siis kallistas ta mind ja ütles ainult ühe sõna: “Pojakene!”
Kui keegi vanematest sureb, siis räägitakse temast hiljem kui “kadunud emast” või “kadunud isast”. Minu isa surmast on möödas juba 15 aastat, aga minu isa Jumal elab. Minu isa Jumal on ka minu Jumal. Ma ei saa enam isa käest midagi küsida ega andeks paluda, aga Taevase Isa ette ma võin minna nii päeval kui ka öösel. Nii siis, kui mul on kodu või kui mul seda ei ole, nii siis, kui mul on raha või kui mul seda ei ole, nii siis, kui mul on sõpru ja vendi või kui neid napib. Ja ma võin öelda koos lauljaga: “Sest saab mul küll” või “mu Jeesust ja mu leitud paradiisi ei keegi minult enam ära võtta saa.”
EENOK PALM
Kehra koguduse pastor
POLIITIKA EI PEA OLEMA RÄPANE
Aktuaalne teema
ALAR KILP (36) on võrdleva politoloogia lektor ja doktorant Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas. Kuulutaja palus tal kommenteerida valimistejärgset olukorda Eestis.
Milline on Sinu uurimisteema?
Kiriku ja riigi suhted postkommunistlikes riikides, mõeldud on läänekristlikku kultuuriruumi. Sain bakalaureusekraadi usuteaduskonnast ja magistrikraadi politoloogiast, teemaks on kogu aeg olnud riik ja kirik.
Pereraadio kuulajad on tuttavad Sinu häälega ja Eesti Kiriku lugejad Sinu kommentaaridega.
Enamik saateid, kus minu häält kuulda on, on lindistatud juba 1997.–1998. aastal. Eesti Kirikus kirjutan poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel.
Kuidas Sa hindad äsjaste valimiste tulemusi?
Üha rohkem levib suhtumine, et hästi tark ja vaimukas on kiruda poliitikat ja poliitikuid. Need inimesed tegelevad meie ühiste asjadega ja kui seda hästi tehakse, siis on meil kõigil parem. Seda ei tohiks näha negatiivselt.
Seoses kohukeste ja korruptsioonikahtlustega on inimesed niisugust meeleolu veelgi rohkem üle võtnud. Just see meeleolu toidab demokraatia lõtku. Kui väga suur enamus hakkab nii mõtlema, siis demokraatia lõpeb ära.
Demokraatiast paremat süsteemi ma küll ei tea. Kui miski ei meeldi, siis peaks kõige kristlikum olema aidata seda muuta, mitte niisama istuda ja kiruda.
Positiivseks pean seda, et mõned parteid said Tallinna volikogusse tagasi. Mida rohkem on parteisid, seda kindlam on, et eriarvamused saavad jääda püsima ja korruptsioon on tõkestatud.
Paljude arvates oleks just ideaalne, kui kõik oleksid ühe mütsi all.
Inimestel on erinevad väärtushinnangud ja eluviisid. Kõik ei poolda politseinike ja õpetajate madalaid palku või pool-avalikku prostitutsiooni Tallinnas. Hea oleks, kui ka parteid peegeldaksid erinevaid väärtushinnanguid ja jääks oma seisukohtadele kindlaks. Siis saab ka rahvas usaldada, et nendele seisukohtadele jäädakse truuks.
Ei tegeldaks poliitikute eraelu kallal norimisega?
Kui inimene läheb poliitikasse, siis seab see ta meeletu kriitikatule alla. Selleks peab väga julge inimene olema. Poliitiku ärisuhetest, sõpradest, lapsepõlvest või mujalt otsitakse, millest saaks skandaali tekitada.
Keskerakonna ja Reformierakonna ülekaal teistest on väga suur.
See ei ole iseenesest hea ega halb. Kui tõesti tuleks niisugune olukord, et kohalikul tasandil või riigis üks partei võtaks 50 protsenti häältest, siis see partei viiks ellu oma programmi ja ise vastutaks kõige eest. Kui on mitu parteid koalitsioonis, siis ei ole õieti kellelgi vastutust – halvad asjad on partnerite süü ja head asjad kirjutatakse kõik endale. Näiteks Inglismaal ja USAs saadakse kahe suure parteiga hakkama.
Kuivõrd Eesti poliitika eetilisus on madalam või kõrgem teiste maade omast?
Meil on asjad veel väga head. Türgis lähevad kandidaadid omavahel käsipidi kokku. Vahemeremaades ja mõnikord ka Inglise parlamendis loobitakse üksteist millegagi. Ka võrreldes Venemaaga on meil väga viisakas.
Eesti on Kesk- ja Ida-Euroopas kõige väiksema korruptsioonitasemega riik. Aga kui me võrdleme ennast näiteks Soomega, siis oleme kaugel maas. Valimiskampaania käigus tullakse küll välja ka alusetute süüdistustega, kuid mõnda asja on vajagi tuua valguse kätte.
Uued valimised on varsti jälle tulemas. Mida peaks tegema kristlased?
Kui peame silmas neid, kel on kristlik motivatsioon nii tööks kui ka ühiskonnas ja poliitikas osalemiseks, siis selliseid on meil võib-olla paar-kolm protsenti elanikkonnast ja need on omavahel rohkem lõhenenud kui parteid. Kui meid on vähe, siis on loogiline, et ei sekkuta enne väga suurt kriisi ja seda veel ei ole.
Kui tuleb arutusele näiteks samasooliste abielu, kas peaksime oma arvamuse ütlema?
Ma arvan, et peaksime. Koolis õpetatakse 12-aastastele, et homoseksualism on lihtsalt üks seksuaalne suunitlus. Ükski ülemaailmne ega Euroopa seadus ei kohusta meid niimoodi õpetama. USAs just sellistes küsimustes hakatigi poliitikasse sekkuma. Kui kristlased üldse ei sekku, siis ühel hetkel võib olukord muutuda väga halvaks.
Eesti Kristliku Rahvapartei valimistulemus oli nõrk.
Kristlased ise ei hinda praegu seda parteid. Suur osa kristlastest ei mõtle poliitikast ja ühiskonnaelust läbi usuprisma. Meil ei ole niisugust situatsiooni, mis sunniks oma majanduslikke huvisid kõrvale jättes ainult usu eest seisma. See võib kujuneda, kuid aeg ei ole veel küps.
Kristlaste seisukohad ei ole veel ühiskonnas ka arusaadavad. Ma ei mõtle, et peaksime tegema oma kohukesi või minema kaubanduskeskustesse roose jagama, kuid ükski programm iseenesest ei too veel vajalikke hääli. Peab õppima kaasaegse demokraatliku poliitika keelt ja võitma rahva toetust.
Täname!
20. oktoobril 2005 telefoni teel
KAPLAN TÖÖTAB SUURE KOORMUSEGA
Juba üle kolme aasta, vangla avamisest alates, töötab Tartu vanglas vanemkaplan OLAVI ILUMETS (51).
Miks Sa asusid kaplanitööle?
Ma olen metodisti kiriku ordineeritud vaimulik 1992. aastast. Teenisin Räpina ja Kärsa kogudusi, mis on minu poolt rajatud. Muidugi asutab kogudusi Issand Jeesus Kristus, mina olin tööriist, keda Jumal sai kasutada.
Ma tundsin oma südames igatsust midagi muud teha. Tegelikult on kaplan pastor ja ma tegutsen ka koguduses – teenin kaasa Tartu metodisti koguduses sealse pastori kõrval.
Väikese koguduse pastori suur mure on, et ta peab olema iga pühapäev rakkes ja ei saa kunagi minna mujale kedagi teist kuulama või teenima. Tartu vanglas panin kohe alguses paika, et hommikul olen oma kodukoguduses ja siis tulen vanglateenistusi läbi viima. Nii saan ise kastetud ja saan ka teisi kasta.
Kui suur on Sinu töökoormus?
See on suurem kui koguduse vaimulikuna. Lisaks jumalateenistustele, piiblitundidele ja grupitööle on individuaalsed nõustamised – päevas peab viie kuni kümne mehega kambrites läbi viima hingehoidliku vestluse.
Tahaksin rõhutada, et vanglakaplaniks ei peaks tulema noor ülikoolilõpetanu. Vaja oleks aasta või paar enne kogudust teenida. Me vajame natuke elukogemust. Ühele noorele mehele ütles kinnipeetav, et sellel on vähem eluaastaid kui tema on kinni istunud ja küsis: “Mida on sul mulle rääkida?”
Noored kaplanikandidaadid mõtlevad, et vanglas on hea, sest seal on kindel palk. Koguduse vaimulikul ei ole palga saamine kindel või kui ongi, siis on see väga väike. Aga palgale lisaks on Jumala õnnistus. Jumal hoolitseb läbi erinevate võimaluste.
Kas vangla kord ei tekita stressi?
Kaplan on kindla raami sees. Teda võidakse tööle tulles täiesti läbi otsida, kotid vaadatakse alati läbi. Kui kirikus läks teenistus 15–20 minutit üle, ei juhtunud midagi. Siin peavad mehed 19.45 olema kirikust väljas, et jõuda õhtusele rivistusele. Kell kaheksa pannakse kambrid lukku.
Õnneks vangla kirikus ei pea mehed käima konvoi saatel ja käed seljal. Tartu vanglas oleme suutnud niikaugele jõuda, et kõik süüdimõistetud võivad kirikusse tulla. See on ainuke koht, kuhu võivad tulla nii eluaegsed kui ka endised politseinikud erinevatest sektoritest, kes muidu kokku ei saaks. Harva, kui valvur teenistusel osaleb. Jumala armule toetudes on meil kirikus hea õhkkond.
Vanglas püütakse takistada vangide omavahelisi jutuajamisi. Kirik võiks ju olla hea konspiratiivne kohtumispaik.
Eks seda mõned on üritanudki kasutada. Ma olen ikka meestele öelnud, et palvetage, et segaja vaim ei saaks siia tulla. Oleme suutnud Jumala abiga ja Püha Vaimu läbi valitseda seda teenistust. Me teenime Jumalat, mitte ei edasta infot.
Sa külastad mehi ka kambrites.
Kaplan peab rahuldama kinnipeetavate avaldused võimaluse korral nädala jooksul. Me võime minna kambrisse ka siis, kui soovi ei avaldata. Vahel mõni ema helistab ja tunneb muret poja käekäigu pärast või helistab usklik vanaema või naaber. Me läheme ja teeme tutvust. Harva öeldakse, et ei taheta kohtuda.
Kas mõnikord ei taheta Sinuga midagi edasi saata?
Oleme teinud selgeks, kes me oleme ja miks me oleme. Mehed austavad seda. Esialgu proovitakse, aga kui ütled ära, et ma ei tohi seda teha, siis rohkem ei proovita. Mehed hindavad ausust ja otsekohesust. Kui lähed kinnipeetavate juurde kavalate vastustega, siis nad tabavad selle ära.
Kas vanglas on kogudus?
Kirikute nõukogu seisukoht on, et vanglas kogudust olla ei saa. Kinnipeetav peab saama teenindatud just tema konfessiooni kuuluva vaimuliku poolt või traditsioonide järgi.
Sisemiselt me oleme kogudus. Meil on väga hea klapp kaplanite vahel – meil teenib luterlik diakon, õigeusu preester, baptistikoguduse diakoniss ja mina olen metodisti kiriku vaimulik.
Vanglavaimulikul peab endal oikumeeniline meelsus olema?
Jah. John Wesley rõhutas alati, et räägime sellest, mis meid ühendab, mitte sellest, mis meid lahutab. Kui sinu süda on sama siiras minu vastu nagu minu süda sinu vastu, siis me võime teineteisele anda käe ja koos edasi minna. Huvitav on see, et Eesti kaplanaat on üldse väga kirju. Teistes endise idabloki maades ei ole suutnud kaplanaat veel sellist ühtsust saavutada. Eesti kaplanid käivad üks kord kuus palveosaduses ja meil on väga hea koostöö. Tänu Jumalale!
Vanglasse ei satu ju pühad mehed. Järelikult on see misjonitöö tulemus, et nad kirikus käima on hakanud?
Nii ja naa. Esiteks, kinnipeetaval on vähe tegevust ja kirikus käimine on tema jaoks võimalus ennast tuulutada, saada välja kambrist ja rutiinsest seltskonnast. Edasi oleme me seemnekülvajad.
Seda on kristlastena raske mõista, aga kaplan peab teenindama ka moslemeid ja taarausulisi. Peame nägema neid kui inimesi, kes vajavad mõistmist ja ärakuulamist ning oma vaimuliku kohalekutsumist. Me ei saa vanglasse minna ainult misjoneerima, ehkki südames tahaksime seda teha. Piibel käsib targalt tööd teha.
Mõni saab usklikuks ka.
Muidugi. Ja usklikke me püüame rohkem teenindada, et nad saaksid rohkem vaimulikku rooga. Muretseme kirjandust. Üks osa on see, mida me riigilt suudame välja kaubelda. Üritame leida sponsoreid, et vaimulikku kirjandust rohkem oleks, sest seda ka kaob palju. Kõik lugejad ei ole ju usklikud. Hiljuti oli mul kohtumine ühe mehega, kellel oli väga igav. Ta kutsus mind välja ja kuna tal muid raamatuid ei olnud, siis ta küsis, kas mul ei ole midagi vaimulikku. Ma andsin talle kaks raamatut. Ta võttis need tänulikult vastu. Jumal saab kasutada niisuguseid olukordi.
Oleme väga tänulikud ka Kuulutaja eest. See oli esimene ajaleht, mis hakkas regulaarselt vanglasse tulema. Mehed loevad seda kogu aeg.
Adventkirikul on vanglafond või vanglatoimkond. Nad ostavad oma ajakirja ja jagavad vanglatesse. Nüüd saime ka metodisti kiriku ajakirja Koduteel Tartu vanglasse. Kahjuks kõik konfessioonid ei ole valmis sellist ohvrit tooma.
Mõnegi kinnipeetava hinge peal on raskeid asju. Kas pihisaladuse pidamine raskeks ei lähe?
Me peame oskama asjad Jumalale üle anda ja mitte teiste koormaid kogu aeg endaga kaasas kandma. Aga ega see nii ka ei ole, et 900 meest Tartu vanglas muudkui pihivad. Paljud lihtsalt vestlevad, aga on ka tõsiseid asju, mis vajavad sügavat pihti. Pihisaladus on püha ja seda ei tohi kuritarvitada.
Seega vangid usaldavad Sind?
Väike läbikatsumine on kogu aeg. Sa ei tohi kinnipeetavaga kahekesi tõrvata mõnda valvurit. Sa pead olema väga õiglane. Kui sa näed, et asjad on viltu, siis sa pead julgema seda ütelda. Vaimulik on vangla personali ja kinnipeetava vaheline puhver. Mõni vang on viha täis personali peale, ta ei saa seda mujal näidata, tuleb mu juurde ja valab kogu oma sapi välja. Pärast ütleb, et nüüd on hea kerge ära minna. Ta teab, et ma ei kirjuta ettekannet selle peale.
Kuidas suhtub vangla personal kirikusse?
Hästi. Mõnel on ka skeptilist suhtumist. Ega me ei olegi ainult kinnipeetavate jaoks, vaid ka valvurite ja juhtkonna jaoks. Me oleme igal hommikul pool tundi valmis personaliga palvetama, sest me ise palvetame vaimulikega sel ajal. Ma ei kujuta vanglatööd ette ilma palveta, kus me kanname kinnipeetavate eestpalved ja uue alanud päeva Issanda ette. Me teeme personalile alati jõuluteenistuse ja osavõtt on aktiivne.
Inimesed maandavad ennast erinevalt. Meil on vanglas tööl mitmete erinevate koguduste liikmeid. Nendel on lihtsam, nad maandavad oma pinged oma kirikus Issanda armule toetudes. Kahjuks mõni mittekristlane maandab ennast alkoholiga ja see on üheks põhjuseks, miks vanglates on nii suur kaadri voolavus. Töö on väga stressirohke ja palk on väike. Inimesed põlevad ruttu läbi ja lähevad ära.
Mõnikord pahandatakse, miks raisatakse nii palju raha vangide peale.
Võib-olla peaks palju rohkem raha kulutama rehabilitatsioonile. Kui inimene saab vanglast välja, peaks temaga tõsiselt tegelema, et ta uuesti kinni ei kukuks. Me oleme kohtunud Rootsi rehabilitatsioonikeskuse töötajatega. Nende tööd viivad paljuski läbi endised kinnipeetavad. Patrooniks on kuningas ja kuninganna. Nende endiste vangide tagasilangemise protsent on ainult kolm. Ainult need kolm protsenti hakkavad maksumaksja raha kulutama, ülejäänud saavad ise hakkama.
Kas Tartu vangla ei ole siiski vangidele liiga hea?
Ma olen selle vastu, et tehakse selliseid suuri vanglaid. Efektiivsemad oleksid väiksemad, kuigi materiaalselt oleks see kulukam.
Murru vangla on ammu ajast ja arust. See ei ole vangla, vaid kuritegevuse taastootmine. Tartu vangla kinnipeetavad, kes ei taha veel õigele elule naasta, ütlevad, et Murru vangla on nagu vabadus linnule, aga Tartu vangla on puur linnule. Uued kambersüsteemis vanglad pidurdavad teatud määral retsidiivsust.
Kui kellelgi tekib tahtmine tulla vanglasse pühapäevaks jumalateenistusele, kas lastakse sisse?
Kui ta teatab mulle oma soovist ja annab oma isikuandmed ning kui ei ole väga musta minevikku, siis teen taotluse. Näiteks Valgast käib üks kord kuus väike grupp vene vendi. Me muidugi kontrollime vaimulikult neid inimesi, keda me siia laseme. Me räägime ainult Jeesusest ja mida Ta on teinud meie eludes.
Tartu on natuke tõrjuv vangla suhtes ja siit on väga raske leida vabatahtlikke. Ma olen tohutult tänulik neile üksikutele, kes suudavad ja tahavad käia vanglas kinnipeetavaid teenimas. Kui me saadame kinnipeetavad vanglast välja, siis nad vajavad väga palju tugiisikuid. Ei piisa ainult valmisolekust, vaid vaja on natuke ka õpetust saada. Muidu võivad väga heasüdamlikud inimesed palju haiget saada.
Kas jääd pensionini vanglasse tööle?
Tegin plaani, et vähemalt viieks aastaks pean vanglasse jääma, sest vähema ajaga ei suuda inimene neid mõtteid ellu rakendada, milleks ta tuli. Aga eks mu mõte uitab. Olen rehabilitatsioonitööga tugevasti haaratud. Meie tulevikunägemus on ehitada Tartu külje alla küla vabanenud kinnipeetavate jaoks. Võib-olla on see minu järgmine suurem väljakutse. Uitmõte on luua Eestis üks väike eravangla, kus võiks olla kristlastest personal.
Täname!
22. oktoobril 2005 Tartus
KES ON KRISTLANE?
Kristlane on see, kes on Jumala laps, kes usub Kristusesse, kel on igavene elu ja kel on lootust taevasse pääsemiseks. Kuid mida õieti tähendab öeldu ning kuidas saada kristlaseks?
MITTE AINULT KRISTUSE ÕPETUST JÄRGIDES
Kindlasti peab kristlasel olema teatud suhe Kristusega. Seepärast tarvitame ka sõna “kristlane”. Aga kes on Kristus ja mida Ta on korda saatnud?
On neid, kes ütlevad, et Ta oli suur õpetaja. Tema õpetust järgides oleme kristlased. Ometi need, kes selliselt on proovinud toimida, on hiljem leidnud, et nad peavad Temast igavesti lahus olema.
Pane tähele sõna “proovinud”. Mäejutluses leiame Kristuse kokkuvõtte Seadusest. “Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!” (Mt 5,48). Juhul, kui sinu taevasse pääsemise lootus on rajatud Tema õpetuse järgimisele, siis pea meeles, et Ta nõuab täiuslikkust. Midagi vähemat ei ava sulle taeva väravat.
Me ei leia Piiblist alust väitele, et tee oma parim ning siis pääsed taeva. Proovida selliselt kristlane olla tähendab needuse alla sattumist. “Kõik need, kes rajavad end Seaduse tegudele, on needuse all, sest on kirjutatud: “Neetud on igaüks, kes ei püsi kõiges, mis on kirjutatud Seaduse raamatusse, et ta seda täidaks”” (Ga 3,10). Pane tähele, Kiri ütleb “kõiges” ja “seda täidab”. Seepärast veelkord – ükski ei või kristlane olla vaid oma parimat tehes või Kristuse õpetust järgides.
MITTE ÕIGESTI TOIMIDES
On teisi, kes ütlevad: ma olen ristitud, ma olen leeris käinud, ma olen kiriku liige või käin kirikus, ma annetan heategevaks otstarbeks (või kirikule), ma palun, loen Piiblit, töötan inimkonna heaks jne. Järelikult olen kristlane ning peaksin taeva pääsema. Kuid siiski, öeldes nii, vihjad jällegi sellele, et su lootus baseerub millelegi, mida oled ise korda saatnud (nii hea kui see ka on). Jumala Sõna aga ütleb: “Seaduse tegude tõttu ei mõisteta kedagi õigeks Tema ees” (Ro 3,20). See, mida teed enda lunastuse heaks: kirikuskäimine, palumine, töö jne, on kõik käsu teod ning ei paranda sinu suhet Jumalaga ega ava sulle ka kunagi taeva ust.
VAID VASTU VÕTTES TEMA LUNASTUST
Kristus andis enne taevaminekut jüngritele juhendi, kuidas Teda järgida. “Siis Ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama ja ütles neile: “Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist. Ja Tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad.” (Lk 25,45–48).
Vastavalt Kristuse enese sõnadele olid Tema maapealse elu kõige olulisemateks sündmusteks Tema kannatus, surm ja ülestõusmine. Me teame, et Jumal saatis Jeesuse maailma selle päästmiseks. “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3,16). Lunastuseni ei jõutud mitte Kristuse õpetuse kaudu, vaid Tema surma ja ületõusmise läbi.
LASTES OMA PATUD KUSTUDA
Kuidas võiksime nüüd rakendada seda iseenda juures? Kristus ütles, et jüngrid peaksid meeleparandust ning pattude andekssaamist kuulutama. Meeleparandus tähendab patukahetsust ning patule seljapööramist. Pattude andekssaamine aga tähendab patu kustutamist. Järelikult siis, kristlane on see, kes on enda pattu kahetsenud ning on tulnud Kristuse juurde selleks, et vastu võtta patukustutust.
Piibel ütleb väga selgesti, et kõik inimesed on patused: “Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest” (Ro 3,23). Kristlased on patused nagu mittekristlasedki. Ometi on esimestes ka midagi erinevat.
Kristlane on päästetud patune. Ta on kahetsenud oma pattu ja on pöördunud Kristuse poole pattude andekssaamiseks Tema Kolgatal valatud vere läbi. Seepärast pidigi Jeesus surema. “Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Ro 6,23). Iga patune, kes vastu ei võta Kristuse lunastustööd, kohtab kord igavest surma ja Jumalast eemalolekut.
OLLA TUNNISTAJA
Pane tähele ka seda, et Kristus ütles: “Te olete nende asjade tunnistajad.” Jüngrid ei pidanud ainult Tema surmast ja ülestõusmisest tunnistama, vaid ka meeleparandust ja andekssaamist, st nende eneste patu ülestunnistuse kogemust ja andestust Kristuse risti kaudu.
Niisiis, kristlane peab olema tunnistaja. Tunnistaja, kes kuulutab maailmale, et Kristus suri, tõusis hauast ja nüüd on Tema valatud vere läbi võimalik kogeda pattude andestust. See peab aga kindlasti kogemus olema, mitte ainult intellektuaalne tõekspidamine.
Tunnistaja on see, kes on näinud, kuulnud ja kogenud. Seepärast tõeline kristlane on kogenud eespoolöeldut oma elus. Ei piisa sellest, et teame midagi Kristusest, ei, me peame Teda tundma. Selline vahekord Kristusega on isiklik. Kristlane on Kristuse juurde isiklikult tulnud. On tunnistanud üles oma süü ning vastu võtnud lunastuse Tema vere kaudu. Selle tagajärjel muutub Kristus tema isiklikuks Päästjaks ja Issandaks.
Usk, mis on ainult mõistuslik, on surnud. Seevastu usk, mida on isiklikult vastu võetud, on elav usk. Kristlane elab isiklikus osaduses Kristusega. Sõber, on see ka sinu kogemus? Oled sa kristlane?
MARGARET MILLER
Usurändur 1954
ÕPIME KAUGE MAA KOOLIS
Minul ja mu sõbrannal Riinul tuli mõte proovida, mis tunne oleks olla vahetusõpilane. Juba üle kümne aasta on meil Norras Tonstadis väga hea peretuttav Olav Heggdal. Ta on Filadelfia koguduse pastor ja endine koolidirektor.
Temaga võtsimegi ühendust ja küsisime, kas oleks võimalik Norrasse tulla. Ta muretses meile koolis koha ja peale selle kohaliku valla poolt sellise toetuse, et majutuse ja toidu eest ei pea me ise tasuma. 15. augustil, kui siia saabusime, tuli ta meile lennujaama vastu ja on kogu aeg meie eest hoolt kandnud.
Norra on imeilus maa. Kõrged mäed, palju veekogusid ja sõbralikud inimesed. Tonstad on suhteliselt väike. Siin elab umbes tuhat inimest, on mõned poed, kaks bensiinijaama, pagaritöökoda ja Euroopa üks võimsamaid hüdroelektrijaamu Sira-Kvina, tänu millele on see üks Norra rikkamaid piirkondi.
KIRIKUTÖÖ
Väikese paiga kohta on siin palju kirikuid – nelipühi ja luterlik kirik ning baptistikirik, kus hetkel pidevat tööd ei toimu. Kokkusaamispaigaks on maja, mida kutsutakse Bedehusetiks. See ei kuulu kindlale kogudusele. Seal on palju erinevaid töötegijaid, kes üritusi korraldavad. Toimuvad perepäevad, palveõhtud, misjonikoosolekud ja mitmed teised teenistused.
Jumalateenistused on suhteliselt sarnased Eesti kirikute omale. Jutlused on enamasti umbes 40 minutit pikad. Peale selle on veel lühikesed tunnistused ning laulud. Mitmeid laule võib ka meie laulikust leida, aga siin lauldakse alati akordioni ja kitarri saatel. Teenistused lõpevad tavaliselt kohvijoomise ja juturääkimisega.
Mõned nädalad käis iga päev Bedehusetis külalisjutlustaja Nils Kåre. Esimesed korrad käisin seal üksinda. Siis otsustasin Riinu ka kaasa kutsuda. See oli talle esialgu vastumeelne, aga ta siiski tuli.
Iga korraga hakkas talle seal üha rohkem meeldima. Ühel reede õhtul tundis ta, et see on koht, kuhu tema kuulub ning ta tegi otsuse ja võttis Jeesuse oma südamesse vastu.
Alates sellest päevast hakkasime koos teenistuste läbiviimisele kaasa aitama. Oleme esitanud eestikeelseid kristlikke laule ja iga kord midagi laulude juurde rääkinud. Samuti aitame kirikus kaasa pühapäevakoolitöös. Võtame osa noorteõhtutest ja erinevatest teenistustest.
MEIE KOOL
Sõnal “kool” on siin kindlasti teine tähendus kui Eestis. Meie koolis käib umbes sada õpilast vanuses 16–19, meie klassis on 22 õpilast.
Koolipäev algab tavaliselt kell 8.15, erandiks on esmaspäev, millal tunnid algavad kell 9.55. Iga päev on kolm-neli tundi, mis kestavad 90 minutit. Tundide keskel ja vahel on lühikesed pausid ning lõunavaheaeg kestab 30 minutit. Tunnid ise on suhteliselt vabad. Tunni ajal võib süüa, juua, ise pinke paigutada, juttu rääkida ja palju muud Eesti õpilastele võõrast teha.
Enamik õpetajaid on noored inimesed ja palju on mehi. Õpetajad suhtlevad õpilastega nagu sõpradega ja vastupidi. Õpetajaid kutsutakse eesnime pidi ning normaalne on ka see, kui tunni ajal õpetaja ei istu laua taga, vaid hoopis laua peal. Tundides tehakse väga palju rühmatööd ja oluliseks peetakse arvuti kasutamist. Õpilaspäevikuid siin ei kasutata. Kui kodutöö, mida antakse umbes kord nädalas, ununeb, siis saab seda alati arvutist üle kontrollida.
Õppetase on võrreldes Eestiga väga erinev. Siin ei ole meil ajalugu, bioloogiat, keemiat ega füüsikat. Nende asemel on teadus, kus iga tund tehakse katseid. Samuti on ökonoomia, mis toimub arvutiklassis ja mille ajal poole tunnist võib vabalt enda äranägemise järgi kasutada. Eriti ei ole rõhku pandud ka matemaatikale, sest siin õpime asju, mida Eestis juba kaks kuni neli aastat tagasi oleme õppinud. Kuna meie kool on spordikallakuga, siis on mitmed erinevad trennid ja palju teooriatunde.
Peale Norra kultuuriga tutvumise oleme õppinud pisut ka norra keelt. Iga päev peame kasutama kolme keelt: eesti, inglise ja norra. Vahel on see pisut raske, aga keeleoskus tuleb alati kasuks. Siin oldud aja jooksul oleme saanud palju uusi kogemusi ja kohanud mitmeid erinevaid inimesi. Iga päev toob endaga kaasa midagi uut.
MOONIKA PALMIK
LÜHIUUDISEID EESTIST JA KAUGEMALT
8. oktoobril algas Kõrgema Usuteadusliku Seminari Oleviste piiblikooli kolmas õppeaasta. Oleviste kiriku altari ette oli kogunenud 60 õppijat, neist pooled uued õppijad. Avaaktusel soovis seminari rektor Meego Remmel, et kõik õpitu leiaks jumalariigi ülesehitamisel rakendamist. Piiblikooli juhataja Kristiina Krabi selgitas õppetöö sisulist poolt. Esimesel õppepäeval oli lektoriks dr Heigo Ritsbek, kes pidas loengu kiriku ajaloost.
* * *
9. oktoobril ordineeriti Pärnu Sool ja Valgus koguduses pastoriks RISTO TAMM. Ta on usule tulnud Rapla Vabakoguduses, lõpetanud Tartus Kõrgema Usuteadusliku Seminari ning töötab ajaloo ja religiooniloo õpetajana mitmes Pärnu koolis. Ordineerimispalve pidasid Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo, Sool ja Valgus koguduse vanempastor Alari Allikas ja Rapla Vabakoguduse endine pastor Indrek Luide.
* * *
15. oktoobril oli Paides Eesti EKB Koguduste Liidu 11. lastepäev. Kokku tuli ligi 500 pühapäevakoolilast kogu Eestist. Rühmades õpiti tundma apostel Pauluse töid ja tegemisi. Kohtuti Pärnus töötava misjonäri Brian Karliku ja tema 12-aastase tütre Elisabethiga ning video vahendusel olid kohal ka Hiinas töötavad misjonärid. Rongkäigus mindi läbi linna ühisgümnaasiumist kultuurikeskusesse, kus toimus Juhhei lastekoori kontsert. Lastekooris laulis ligi 70 last.
* * *
18.–20. oktoobrini korraldas Baptistide Maailmaliit (BWA) Sankt-Peterburi lähedal Zelenogorski pansionaadis “Morskoi Priboi” “Elava vee” konverentsi. Niisuguseid konverentse viiakse maailma erinevates kohtades läbi regionaalsel põhimõttel.
Kokku oli tulnud ligi 230 osavõtjat endise Nõukogude Liidu territooriumilt ja väljastpoolt. Eestit esindasid Eesti EKB Koguduste Liidu peasekretär Ruudi Leinus, misjonisekretär Agnes Böning, Lasnamäe koguduse rajaja Argo Buinevits ja naistöö esindaja Nadezda Timofejeva. Ameti tõttu oli kohal Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) president Helari Puu.
Konverentsi peakorraldajaks olid Tony Cupit BWAst ja Venemaa EKB Liit. Põhiettekannetega esinesid BWA president David Coffey, peasekretär Denton Lotz, EBFi peasekretär Tony Peck ja Billy Grahami tütar Anne Graham Lotz. Lisaks ettekannetele toimusid seminarid, rühmatööd ja suured õhtused jumalateenistused.
* * *
20. oktoobril sõlmis Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokolli Tartu Ülikooliga, millest lähtuvalt tehakse koostööd usuteadusliku teadustöö ja hariduse arendamise vallas Eestis. Lepingu allkirjastasid Eesti Kirikute Nõukogu president piiskop Einar Soone ja Tartu Ülikooli õppeprorektor professor Tõnu Lehtsaar.
Eesti Kirikute Nõukogu kuulutas välja oikumeeniliste aastapreemiate konkursi. Aastapreemiate kandidaadid tuleb esitada hiljemalt 9. novembriks 2005.
* * *
21.–22. oktoobrini toimusid Tartus Kõrgema Usuteadusliku Seminari ruumides Eesti EKB Koguduste Liidu pastorite osaduspäevad teemal “Jumal hoolib oma riigi töötegijatest”. Avajumalateenistusel kõneles Vincent Price Kanadast. Toimus mõttevahetus, kuidas arendada liidus pastorite hingehoiu süsteemi. Sellele järgnes ööpalvus Tartu Salemi kirikus.
Teise päeva hommikul pidas Elva Baptistikoguduse pastor Peeter Tamm piiblitunni ühe piirkonna koguduste omavahelistest suhetest Antiookia koguduse näitel (Ap 11,19–30). Pärast kohvipausi tutvustas misjonitööd Agnes Böning, muusikatöö võimalustest rääkis Lehari Kaustel, ajakirja Teekäija seisust ja tulevikust Juhani Pesu. Ruudi Leinus kõneles piirkondliku töö tähtsusest ja selle läbiviimise majanduslikest ressurssidest. Pärast lõunat arutleti liidu arengukava sisu üle. Seejärel toimus osaduspäevade lõpujumalateenistus, kus jutlustas Joosep Tammo.
Vt. fotosid ajalehe lõpus!
* * *
23. oktoobril ordineeriti Tallinna Nõmme Baptistikoguduses diakonissideks ÜLLE JUURMA, ÜLLE KALVIK, MARI VAHERMÄGI ja ANNELI VINKEL ning diakonideks VELLO KALVIK, VAIDO PALMIK ja JOEL VAHERMÄGI. Pärast ordinatsioonitalitust paluti erilist õnnistust diakon Anton Tuulele ja diakoniss Mari Vahermägile, kes pastor Taavo Lige soovil, juhatuse otsusel ja koguduse toetusel teenivad kogudust abipastoritena.
Joosep Tammo tõi enne õnnistamistalitust välja Eesti EKB Koguduste Liidu põhimõtte, et pastoreiks ordineeritakse üksnes vendi, sest selline on Piiblis antud kord. Samas on liidu ajaloos olnud silmapaistvaid õdesid, kes on töötanud diakonissidena pastori kohustes.
EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDU PASTORITE OSADUSPÄEVAD
1. Vaade saali.
2. Poeg ja isa kõrvuti – Meego ja Aamo Remmel.
3. Ermo Rips jäi teisi pildistades ise pildile.
4. Ermo Jürma ja Juhani Pesu said koridoris kokku.
5. Vincent Price Kanadast pidas hea ja meeleoluka jutluse.
6. Ruudi Leinus kohvikus kringlit võtmas.
7. Salemi kirikus peeti ööpalvus.
|
