|
Ühel õhtul kogunes Nuutsakule palvele 53 meest mitmest kogudusest. Ühist aega oli planeeritud ka järgmiseks hommikuks. Osa rahvast pidi varem koju minema, kuid need, kes lõpuni jäid, tulid hommikul pildile. Kuna fotograafe oli üsna mitmeid, ei ole kõiki siiski ühispildil näha. Seitset Nuutsakul tehtud fotot võib vaadata ka siit.
Mehi koguneb igal õhtul üle maailma – sageli mitte pühadel eesmärkidel. Neid on täis kõrtsid ja urkad, kogunetakse ka lausa teadlikult kurja tegema.
Apostel Paulusel on meestele hoopis teistsugune soov: “Ma tahan siis, et mehed igal pool palvetaksid, tõstes üles pühad käed ilma viha ja kahtlemiseta” (1Ti 2,8). Ja Jeesuse tõotus on hästi tuntud: “Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.” (Mt 18,19–20).
Mitmel rahvusvahelisel evangelistide kokkutulekul on kõlanud soovitus – suunake oma töö meestele ja naised tulevad ise järele. Võib-olla peakski nii tegema?
 PIIRID MUUTUVAD HÄGUSEKS
Toimetaja kommentaar
Valimised on möödas ja enamikus kohalikes omavalitsustes on alanud normaalne töö. Ajakirjandus otsib uusi teemasid, millega lugejate tähelepanu haarata.
Rohkem on hakatud tegelema küsimustega, mis on seotud usuga ja eetikaga. Nendest arutlustest ei tohiks usklikud kõrvale jääda.
VAIDLUS USUNDIÕPETUSE ÜLE
Peaminister Andrus Ansip pooldas ühes esinemises usundiõpetuse õpetamist koolis (vt siia) ning vallandas sellega aktiivse vaidluse. Kahjuks peab ütlema, et paljud kasutavad peaministri poolt nimetatud vabadust olla harimatu. Kommenteerijad ei tunne ala, millest nad kirjutavad.
Usundiõpetuse õpetajaid, eelkõige kristlasi, kujutatakse kui sallimatuid inimesi, kes õpilastele usku vägisi peale suruvad ja ajupesu teevad. Tõestada seda millegagi ei saa, sest enamikus koolides usundiõpetust ju ei õpetata. Tegemist on kirjutajate hirmu või usuvastase demagoogiaga. Varjatakse või ei teata, et Euroopas ja Ameerikas leviv kõige sallimine on oma alguse saanud just kristlusest, kuigi nüüdseks on see mõtteviis oma kristlikud juured peaaegu unustanud ja omandanud isegi kristlust tõrjuvat komponenti.
Kui noorsugu väärtustab usku väga madalalt, siis ei näita ka see usundiõpetuse kui õppeaine väikest väärtust, vaid seda, et noored usualast peaaegu midagi ei tea. Just selleks, et nad hakkaksid selles orienteeruma, olekski usundiõpetust tarvis. Paljud noored ei hinda ka matemaatikatunde, kuid keegi ei võta seda ainet õppekavast maha. Millegipärast ei kuulata selles osas õpilaste arvamust.
November on surnutepüha ja esimese advendi kuu. Usk õpetas varasematel aegadel inimesi elama, surema ja igavikku vaatama. Hüljates usundiõpetuse, kurdetakse ometi, et eestlaste eetiliste arusaamadega on midagi korrast ära. Midagi mõistlikku ei ole asemele pakkuda.
Koguja kirjutas: “Rõõmusta, noor mees, noores eas ja su süda tundku rõõmu su nooruspäevil! Käi oma südame teedel ja oma silmavaate järgi, aga tea, et Jumal viib sind kohtusse selle kõige pärast!” (Kg 11,9). Targalt korraldatud usundiõpetus võiks tänapäevalgi aidata noori olulistes küsimustes orienteerumisel.
Surnuaia taha visatud vanade ristide hunnik näitab inimeste ellusuhtumist
PIIRIDE ÄHMASTUMINE
Viimastel kuudel on toimunud mitu üldsust vapustanud kuritegu. Tallinna kesklinnas tapeti koolitüdruk. Kuritegeliku ilma tähtsad tegelased tapeti tunnistajate silma all. Mõrtsukate kohta midagi teada ei ole.
Häirib see, kuidas ajakirjandus kurjategijatest kirjutab. Neid kujutatakse kui normaalseid inimesi meie keskel, koguni eestimeelsete meestena. Kurjategijad suhtlevad äri- ja poliitikailma tippudega. Tapetud kurjategija matustest kõlbab avaldada fotoreportaaži.
Väike meenutus minevikust. Eesti vabanemise järel oli periood, kus ajakirjanduses kirjutati lõbumajadest kui normaalse elu nähtusest. Nende “teenindavat personali” tutvustati väärikate daamidena ja “teenuste” kasutajaid soliidsete härrasmeestena. Nüüdseks on see teema õnneks kadunud. Bordellid küll mitte.
Kuritegelik maailm on ikka püüdnud sisse tungida legaalsesse ärisse ja poliitikasse. Suured rahad annavad selleks head eeldused. Piir lubatu ja lubamatu vahel ähmastub. Noorele põlvkonnale antakse väga halba eeskuju. Kui nii jätkub, on oodata veel jõhkramaid kuritegusid, veel häbematumat rahapesu, veel rängemat ühiskonna allakäiku.
Ajalugu kordub. Prohvet Jeremija kirjutas: “Otsekui lindudega täidetud puurid on nende kojad täis kavalust. Seetõttu on nad saanud suureks ja rikkaks, on läinud lihavaks ja läikivaks. Nad astuvad üle iga piiri, ka kurjades tegudes: nad ei aja kohtuasju, vaeslapse kohtuasja, et seda lahendada, ja nad ei mõista õigust vaestele. Kas ma ei peaks neid sellepärast karistama? ütleb Issand.” (Jr 5,27–29).
Jeremija ajal karistus tuli. Aga meeleparandus on kasulikum kui karistus.
TÖÖPUUDUS VÄHENEB
Tööpuudus Eestis on langenud 1993. aasta tasemele. Rõõmustavad muidugi need, kellel tööd on. Töötu tahab ise tööd, ainult statistikast ta rõõmustada ei saa.
Inimesi on igasuguseid. Mõni ei tahagi tööd. Ka töötutesse suhtutakse erinevalt. Ühed püüavad töötust vähendada ja teised pahandavad, miks töötute peale nii palju aega ja riigi raha raisatakse.
Tundub, et tööpuuduse vähenemisest ei räägita ainult lugejate rõõmustamiseks. Eesmärgiks on õigustada Eestisse teistest maadest tööjõu toomist. Tulemus võib olla aga selline, nagu mässaval Prantsusmaal. Eesti poliitikud peaksid hoiatavast eeskujust õppima.
“Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee” (Õp 14,12).
ARMASTUS PANEB TEGUTSEMA
“Ja kui Jeesus oli sõitnud paadiga taas vastaskaldale, kogunes suur rahvahulk Tema juurde, ning Ta oli järve ääres. Ja tuli üks sünagoogi ülemaid nimega Jairus, langes Jeesust nähes Ta jalge ette maha ja palus Teda väga: “Mu tütreke on hinge vaakumas. Oh et sa tuleksid, paneksid käed tema peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu!” Ja Jeesus läks temaga. Ja suur rahvahulk käis temaga kaasas ning tungles ta ümber. … Kui ta alles kõneles, tuldi sünagoogi ülema poolt ja öeldi: “Su tütar on surnud, mis sa enam Õpetajat tülitad!” Aga Jeesus jättis tähele panemata, mida räägiti, ja ütles sünagoogi ülemale: “Ära karda, usu ainult!” Ja Ta ei lasknud endaga kaasa tulla kedagi peale Peetruse ja Jaakobuse ja Jaakobuse venna Johannese. Ja nad tulid sünagoogi ülema kotta ning Ta nägi käratsemist ja nutjaid ja valjult itkejaid ja sisse astudes ütles Ta neile: “Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!” Ja nad naersid Tema üle. Jeesus aga ajas kõik välja, võttis kaasa lapse isa ja ema ja oma kaaslased ning läks sinna, kus oli laps. Ja võttes kinni lapse käest, ütles talle: “Talita kuum!” See on tõlkes: “Tüdruk, ma ütlen sulle, ärka üles!” Ja tüdruk tõusis kohe püsti ja kõndis; ta oli juba kaheteistkümneaastane. Ja nad hämmastusid üliväga. Ja Jeesus keelas neid karmilt, et keegi ei tohi saada seda teada, ja käskis anda tüdrukule süüa.”
Markuse 5,21–24.35–43
Piiblis on palju lugusid isadest. Seal on mehi, kes olid suure vastutusega isad ja perekonnapead nagu Aadam, Noa, Aabraham, Jaakob, Taavet ja teised. Kahjuks tuleb öelda, et kedagi neist ei saa eeskujuks seada kogu nende elu jooksul. See kõneleb meile Jumala Sõna otsekohesusest – neid isasid, kelle lood on meieni jõudnud Piibli vahendusel, ei ilustata, vaid neid näidatakse nende läbikukkumistes ja eksimustes, valede otsuste tegijatena ja selle tõttu raskuste põhjustajatena. Kuid see kõneleb ka inimeste patususest, sealhulgas isarolli puudulikust täitmisest maailmas, kus kõik on patust mõjutatud.
Samas on isasid, kellest meile palju ei räägita, ent me saame neist aimu mõne üksiku sündmuse põhjal. Ühega neist teeme siin tutvust.
SUNDIS TEGUTSEMA
Sündmuse taustaks oli rahvahulk Kapernaumas järve rannal. Siin kohtas Jeesus ühte murelikku isa. Selleks oli üks sünagoogi – juudi palvemaja – ülemaid Jairus. Sünagoogis oli tavaliselt rohkem kui üks ülem. Nende ülesandeks oli jumalateenistuse juhtimine. Jairus oli saavutanud tunnustuse ja ühiskondliku positsiooni. Ent nüüd oli tal suur mure oma tütre pärast.
See on tähelepanuväärne – hoolimata oma saavutustest ja positsioonist ei olnud Jairus kaugenenud oma lastest ja nende muredest. Elame ajas, mil saavutuste ja tunnustusega käib sageli kaasas kaugenemine lähisuhetest. Tihti on nii, et mida rohkem on meestel saavutusi, seda nõrgemad on pered, seda kaugemale jääb isa oma lastest. Ent mitte selles loos. Isegi sünagoogi ühe ülemana on Jairusel aega oma tütre jaoks.
Vahel juhtub sedagi, et koguduste juhid ja evangelistid on suuremal määral olemas teiste inimeste jaoks. Neil on muret paljude inimestega, suur vastutus, nad väärivad suurt tunnustust, ent oma laste murede ja rõõmude jaoks ei jää enam aega ega tähelepanu. Siin oli asi teisiti. Jairuse mure oli ka väga suur – tema armas laps, 12-aastane tütar, oli suremas haige.
Võime mõista, et Jairuse positsiooniga mehele ei olnud Jeesuse poole pöördumine sugugi lihtne. Asi oli selles, et sünagoogi aktiivsed toetajad ja kaastöölised olid tavaliselt kirjatundjad ja variserid. Ent just nemad olid Jeesusega opositsioonis. Nad ei tunnustanud Jeesuse tegevust ega Tema õpetust. Võib arvata, et Jairuse parimad kaastöölised olid tugevalt selle vastu, et ta otsis Jeesuselt abi. Võib-olla seletab see, miks Jeesuse poole ei pöördutud varem, vaid alles nüüd, kui haigus oli võtnud väga tõsise pöörde.
Jairus ei saatnud abi paluma ühtegi oma pere liikmetest ega majapidamises olevatest teenijatest, vaid läks ise. Võib-olla selleks, et tal polnud vaja kuulujutte teemal “ta ei julgenud ise minna, vaid ta saatis kellegi teise”. Jairus ju armastas oma tütart. Armastus pani ta tegutsema, sundis teda ületama seltskonna ja kolleegide arvamusi ning abi otsima. Ta tegi seda, kui see ka tähendanuks tema autoriteedi langemist või tema halvustamist.
Jairus kohtus Jeesusega ja langes Tema ette maha. Lisaks armastusele oma lapse vastu oli selles palves midagi veel – Jairus uskus, et Jeesus suudab ja tahab aidata.
VASTAS PALVELE
Neid palveid, mille tõukejõuks on armastus lähedaste ja sõprade vastu ning mida kannab usk Jeesusesse – neid palveid võetakse kuulda. Jeesus asus koos Jairusega teele. Milline kergendus oli see isale – abi oli teel! Küll oleks Jairus tahtnud oma abikaasale kuidagi teada anda – Jeesus nõustus tulema, oleme varsti kohal!
Jeesus asus liikuma, ent teel tekkis viivitus. Iga viivitus võis aga maksta tüdruku elu. Evangeeliumis on siin vahepala naisest, kes otsis rahva seas võimalust Jeesust puudutada ja uskus, et see teda aitab. Aitaski, ent Jeesus tahtis seda naist aidata enam – et ta suudaks ka tunnistada sellest, mis Jumal temale oli teinud, nii et tema usk ei jääks kartuse alla kinni. See kõik võttis aega. Võime arvata, et Jairus ei olnud kõige rahulikum mees selles rahvahulgas.
USUPROOV
Samal ajal, kui rahvas hämmastusega kuulas tervenenud naise tunnistust, tuldi Jairuse kodust teda otsima teatega, et tema armas tütar on surnud.
Nad ütlesid: “Mis sa ikka Jeesust enam tülitad?” Mis võis toimuda Jairuse südames? Kindlasti võis seal olla küsimus – miks Jeesus viivitas, miks Ta ei kiirustanud mu lapse juurde?
Meiegi elus võib tekkida olukordi, kus inimesed tulevad ja ütlevad: “Mis sa ikka Jumalat enam tülitad.” On emasid ja isasid, kes iseenda kohta nii mõtlevad: “Mis ma ikka Jumalat enam tülitan, mind on juba nii kasvatatud, küll ma saan ka edaspidi kuidagi hakkama.”
Ent pane tähele – kui sa oled Jumala laps, siis on see lapse õigus oma Taevase Isa poole pöörduda. Sa ei tülita Jumalat, Ta ootab, et sinuga suhelda! Ta ootab, et sa oma elu Temaga jagad.
Kui sa aga ei ole veel Jumala laps, siis on see sinu inimõigus – otsida abi oma Loojalt! Ära lase kellelgi ega millelgi seda õigust endalt röövida!
Vahel tuleb selline usuproov meile kui vanematele: “Mis sa Jumalat enam tülitad, sa oled oma lapsed kasvatanud, nad on oma elus teised otsused teinud ja Jumalast kaugemale läinud, mida sa nüüd enam muuta saad!?”
Siin tuleb tähele panna vähemalt kahte olulist tõde. Esiteks, alati on mõtet pöörduda Jeesuse poole usu ja armastusega. Kui üldse üks lugu evangeeliumis räägib Jeesuse poole pöördumisest, siis see on lugu, mis meile kinnitab – alati on mõtet rääkida Jeesusega ja paluda Tema abi, isegi siis, kui inimlikult on kõik abiandmise aeg juba möödas.
Teiseks, tuleb tõdeda, et mõned asjad ei vääri meie tähelepanu. “Aga Jeesus jättis tähele panemata, mida räägiti, ja ütles sünagoogi ülemale: “Ära karda, usu ainult!”” (s 36). Mõned soovitused, mõned inimesed jäid Jeesuse poolt tähele panemata. Siin ei olnud Jeesusel midagi isiklikku nende inimeste vastu. Need olid soovitused, mis ei olnud sündinud usaldusest Jumala vastu ja usust Jeesusesse, kes oli asunud tegutsema, keda isa palve ja usk olid juba liikuma pannud. Jeesus tahtis kinnitada isa usku, mida teised võisid oma soovitusega maha võtta ja vähendada.
Ma usun, et Jeesus tahab ka sinu usku kinnitada, kui sa oled Tema poole pöördunud kellegi pärast. Võib-olla ka iseenese pärast.
TULI ISSANDALT
Jairuse majas käis suur tundeline leinamine. Sellel ajal kuulus leinakommete juurde, et ka naabrinaised tulid ja aitasid kaasa. See oli ühine leinaitk.
Muidugi on küsimuseks, kumma diagnoos oli täpsem – Jeesuse või leinajate oma. Magamist on eufemismina surma kohta kasutatud ka mujal Uues Testamendis. Ka Laatsaruse kohta, kes oli surnud, kasutas Jeesus seda sõna – “ta magab”. Võimalik, et Jeesus pidas silmas seda, et ehkki tütarlaps enam ei hinganud ja selles mõttes oli surnud, ei olnud ta lõplikult veel surmavalda üle antud. Evangelist räägib meile Jeesuse meelevallast taastada elu ja tuua inimene elule tagasi surma meelevalla alt.
Siiski, Jeesus ei olnud valmis aitama tüdrukut, kui ruumi täitis rahvas, kes pidas teda surnuks. Jeesuse jaoks oli oluline, kes olid Tema ümber sellel hetkel, kes olid selle teo tunnistajad. Jairus ja tema abikaasa olid Jeesuselt abi palunud. Need olid inimesed, kelle südames olid usk Jeesusesse, usaldus Tema vastu. Jeesuse imetegude tunnistajateks on ikka ja jälle inimesed, kes Temasse usuvad. Inimesed, kes usuvad, et Jeesus suudab ja tahab aidata.
Võime selle põhjal öelda, et oluline on ka usuline atmosfäär – Jeesus pole selle suhtes ükskõikne. Usuline ootus avaldab mõju, ootus avab võimalusi, mida varem polnud. Inimeste usulised ootused ja valmisolek Jumala uutele tegudele on äärmiselt olulised.
Jeesus vajas tunnistajaid, kes nägid, mis toimus ja kelle jaoks see jäi kogemuseks – Issand Jeesus on ka surma võitja. Lisaks kolmele jüngrile olid seal toas tüdruku isa ja ema, kuna ka nende südames oli usku sellesse, mida Jeesus ütles.
Jeesus ilmutas oma meelevalda haiguse ja surma hinguse üle. Tütarlaps tõusis oma ema ja isa suureks hämmelduseks jalule. Issand on võitja kõigi surmajõudude üle.
Meiegi vajame armastust, mis paneb meid tegutsema. Meie maa vajab mehi ja isasid, keda motiveerib armastus oma laste ja abikaasa vastu, ja kes armastuse pärast otsivad abi Jeesuselt. Ehkki meie lootus ja usk pannakse proovile, tasub Issandalt abi paluda ja Teda usaldada. Issand ütleb: “Ära karda, usu ainult!”
PEETER TAMM
Elva Baptistikoguduse pastor
MUUSIKUTE MITMEKESINE TÖÖ
Aktuaalne teema
19. novembril oli Tallinnas Eesti EKB Koguduste Liidu muusikatöötajate aastakonverents “Märka muusikat”. Kuulutajale rääkis oma tööst liidu muusikatöö koordinaator TÄHTI LEHTSAAR.
Milleks on liidule vaja muusikatöö koordinaatorit?
Liidu suurüritused toimuvad Eesti erinevates kohtades ja varem püüdsid vastavate piirkondade inimesed ise kava kokku panna. Kuna iga kord ei ole mõtet hakata uuesti jalgratast leiutama, siis leiti, et peaks olema inimene, kes sellega tegeleb. Sealt sai minu töö alguse.
Milline on Sinu ettevalmistus selleks tööks?
Olen lõpetanud Kõrgema Usuteadusliku Seminari pastoraalteoloogia alal kirikumuusika lisaerialaga. Võtsin seminaris õppimise ajal erinevatest muusikakoolidest lisakursusi.
Töötan Tartu Kolgata koguduse muusikajuhina. Muude kollektiivide kõrval olen üle kümne aasta tegelenud ka lasteansamblitega. Kuus aastat tagasi hakkasime kevadeti korraldama erinevate koguduste laululastega ühiseid laulupäevi, kus oli hea ühiselt suvepäevade repertuaari õppida. Selle kaudu tulin juba rohkem liidu töösse.
Mida muusikatöö koordinaatorilt oodatakse?
Eelmise aasta novembris oli esimene suurem muusikute info- ja ideedepäev. Tahtsime teada, mida muusikud ootavad koordineerijalt ja loodavalt muusikatoimkonnalt.
Esmane vajadus oli andmebaasi loomine ja info jagamine. Aarne Põder tegi arvutiprogrammi ja kohe-kohe on tekkimas võimalus sisestada interneti kaudu infot oma koguduse muusikakollektiivide kohta ja igal aastal seda vajadusel korrigeerida. Sellest andmebaasist saab teha erinevaid päringuid, näiteks on võimalik teada saada, kui palju on meie liidus instrumentaliste. Ka on plaanis andmebaasi info põhjal saada ülevaade meie kogudustes tegutsevatest muusikakollektiividest. Sellest võiksid huvitatud olla pastorid, kui nad tahavad oma kogudustesse kedagi muusikaga teenima kutsuda.
Pidevalt on üleval repertuaariküsimus. Eelmisel sügisel alustasime ka selles suunas tööd. Tallinnas ja Tartus võiks olla füüsiline noodiarhiiv, aga esialgu peaks iga kogudus tegema nimekirja oma kogus olevatest nootidest, kus oleks pealkiri, helilooja ja sõnade autor. Nimekirjad lähevad arvutisse ja nende alusel saab tellida noote nendelt kogudustelt, kellel need olemas on. Muidugi peab vaatama, et autorikaitse nõudeid ei rikutaks.
Noodikogu puhul saab koostööd teha teiste kirikutega. Tavaliselt ei otsita ju baptistide või luterlaste laule, vaid näiteks segakoori või naiskoori laule.
Muusikud ootavad ka erinevaid erialaseid koolitusi. Neid on plaanis korraldada koostöös seminariga.
Kas üks inimene on suuteline haarama kogu muusikat klassikast ülistuseni?
Siin tuleb kindlasti töö ära jagada. Iga alaga tegelevad teatud inimesed. Kui teeme õppepäevi, siis on need muidugi diferentseeritud. Oluline on, et iga muusikuni jõuaks info, millised üritused ja koolitused toimumas on. Info peab liikuma ka erinevate konfessioonide vahel, et üritused ajaliselt ei kattuks.
Oleme loomas muusikatöö piirkondade süsteemi. Eesti on jagatud kaheksaks piirkonnaks, millel on muusikatöö juhid, kes jõuaksid oma piirkonna kogudusteni. Piirkonna muusikud võiksid üks-kaks korda aastas kokku saada, oma töökogemusi jagada ja üksteise eest palvetada. Kui vaja, siis aitavad piirkonna muusikajuhid ka koguduste muusikainfot andmebaasi sisestada.
Meie lauludest on palju versioone. Kas originaalide taastamist ka taotletakse?
Seda on püütud teha, aga seni pole see õnnestunud. Eriti hull on asi ülistuslaulude puhul, millest on tehtud palju erinevaid tõlkeid. Kui plaanitakse välja anda mingi uus laulik, eks siis selle koostajad püüavad sinna kõige õigemaid versioone leida.
Kas koordinaatori ülesanne on muusikat normeerida?
Vabakirikute rikkus on olnud erinevad muusikastiilid. Siin ei saa rangeid raame seada. Muusika on aegadega muutunud ja me peame suutma aktsepteerida erinevaid stiile.
Läbi aegade on tekitanud küsimusi erinevate muusikastiilide sobivus kirikusse. Iga kogudus tunnetab siin ise oma piire ja vajadusi. Kui on olemas traditsioonilise koorimuusika tegijad, siis seda peab kindlasti hoidma. Kui on palju noori, saab teha noortemuusikat, väikeste lastega peredele on olemas beebilaulu võimalused jne.
Kas Sa oled muusika kvaliteedi suhtes kriitiline?
Mida suurem on kogudus, seda kvaliteetsemat muusikat peaks tegema. Kui on olemas õppinud inimesed, siis ei tohiks muusikalist taset alla lasta. Kui väikeses koguduses on aga iseõppinud muusikuid, siis tuleks neid igati julgustada oma oskusi kasutama. Muidugi, kui on võimalik, peaksid nad ennast edasi arendama.
Kas Sul on infot, kui paljudes kogudustes muusikat üldse tehakse?
Kui andmebaas käima läheb, siis saab täpsemalt öelda, kuid mulje on, et 75 protsendis kogudustes on olemas mingisugune muusikatöö.
On vaja oskust leida muusikuid ja neid kogudustes rakendada. Kui koguduses on muusikuid, siis see innustab ka noori muusikat õppima minema. Eeskuju on väga tähtis.
Täname!
21. novembril 2005 telefoni teel
ESIKOHAL OLEV USK VÄÄRTUSTAB KOGU ELU
VALDEKO SÄRE (73) on arhitekt ja kuulub Tartu Kolgata Baptistikogudusse. Vestluse käigus selgus, et tegemist on väga mitmekülgsete huvidega inimesega.
Kas Sa oled põlistartlane?
Olen sündinud Tartus, kuid noorpõlves elasin oma tädi juures Palamusel ja mõni aeg vanaema-vanaisa juures Pikkjärvel. Aga need kohad ei ole Tartust kaugel. Põhiliselt olen Tartus elanud.
Kuidas Sa usklikuks said?
Minu ema oli väga usklik inimene. Ta oli metodisti koguduse liige. Käisin enne sõda temaga metodistide palvelas Vallikraavi tänaval pühapäevakoolis. See pühakoda põles maha.
Pärast sõda käisin küll vahetevahel koos emaga ja ka iseseisvalt metodistide juures ning pärast ka Kolgatal. Aga tol ajal ma ei pöördunud ning tõsist uskumist ei olnud.
Ema palvetas väga minu pärast. Ikka leidsin ta hommikuti tema toast põlvitamast. See läks mulle südamesse. Mina olen selline ja tema ahastab ning on minu pärast mures! Ema suri ja mina olin ikka niiöelda reapatune.
Ühel oktoobrikuu päeval tekkis mu näole paise. Mind pandi ravile ja aastavahetuseks sain sellest üle. Arst ütles, et kui see oleks kauem kestnud, siis oleks haigus võinud ajju minna. Kevadel nägin und. Päike paistis ja väga ilus unenägu oli. Üks hääl ütles mulle: “Sellesse haigusesse surrakse kevadel.” Ärkasin üles ja mõtlesin sügavalt selle üle järele. Rohkem Taevaisa mind enam ei kutsu ja kui kutsub, siis juba ära!
See oli 1982. aastal ja ema oli juba kümme aastat surnud. Käisin tihedalt läbi Uudu Ripsiga, sest minu abikaasa on tema õde. Ta ütles, et see võib tõesti olla taevase Isa kutse. Mul tekkis selge soov oma elu Jeesusele anda. Palusin koos Uuduga patuse palve. Sellest ajast peale olen Jeesuse läbi Taevaisa laps ja mu patud on mulle andeks antud.
Kuidas Sinust arhitekt sai?
Palamuse kooli esimeses klassis vaatas joonistamisõpetaja minu tööd ja võttis selle ära. Pärast tuli välja, et ta oli toonud selle kuuendas klassis eeskujuks. Tollel ajal oligi selles koolis kuus klassi.
Ma ei ole kõrgkoolidiplomiga arhitekt, aga ma olen praktik. Lõpetasin Tartu ehitustehnikumis ehitus- ja arhitektuuriosakonna. Läksin sellele alale tööle Eesti Projekti kohe, kui kooli lõpetasin ning töötasin kuni pensionile jäämiseni mitmes Tartu asutuses projekteerijana ja ehituse järelevalves. Käisin EPAs ka, aga see jäi mul haigestumise tõttu lõpetamata.
Milliseid maju Sa oled projekteerinud?
Põhiliselt olen teinud individuaalelamuid, suuremad hooned on tööstuslikud. Osa Estiko tööstusobjekte on minu projekteeritud. Minu projektide järgi on ehitatud poolsada või rohkemgi elamut, ma ei ole neid kokku lugenud, suvilaid teist nii palju Tartus, selle ümbruses ja mujal Eestis.
Sa oled projekteerinud ka palvelaid?
Kõigepealt tegin projekti Jõgeva Baptistikoguduse jaoks. Nendel oli suur tahtmine ehitama hakata. Olen seda projekti teinud kaks korda, sest esimest tuli kaasaegsemaks ümber teha.
Puka kiriku jaoks tegin juurdeehituse projekti ja Antsla palvelale ümberehituse oma. Rakke jaoks tegin eskiisprojekti, aga nad arvasid, et kirik tuleks liiga suur. Firma, kes hakkab seal ehitama, tegi ise projekti ka.
Nendest projektidest on realiseeritud ainult Antsla palvela oma. Pukas hakati ka tegema, aga töö jäi pooleli. Vaestes väikestes kogudustes seisab kõik raha taga.
Kas Su oma maja on ka enda projekti järgi tehtud?
Jah. Selle projekteerisin ja ehitasime otsast lõpuni ise. Abikaasa ostis toidu ja mina ehitusmaterjali, poisid aitasid ehitada.
Maja on ilusa koha peal. See koht oli minu lapsepõlveunistus. Huvitav, kuidas Taevaisa kõike korraldab. Elasin väikese poisina Suure Kaare tänaval. Soinaste tänaval, kus ma praegu elan, oli meierei. Ümbruskonna rahvas pidas lehmi. Kui ma tulin kaheliitrise kilumannerguga, sendid peos, piima tooma, siis vaatasin üle Soinaste tänava. Siin oli professor Mathieseni dendraarium – iluaed, hiigelilus ja tuuleturbiin töötas. Mina vaatasin seda, silmad suured ja mõtlesin: “Kui ma suureks saan, siis tahan siia elama tulla.” Saingi krundi Mathieseni kõrvale.
Mis on Merikotkas?
Lisaks arhitekti tööle tegelen hobikorras lastega. Nõukogude ajal tegin seda pioneerimajas. Mõned aastad olin kutseline purjesporditreener. Merikotkas on väike laste jahtklubi. Sellega alustasime juba nõukogude aja lõpul.
Et lapsi õpetada, pidid Sa ise ju ka purjetaja olema?
Minu kursusel oli üks Pärnu poiss. Mina tegelesin jalgrattaspordiga ja sõitsin päris hästi. Tollel ajal oli võidusõiduratas haruldus ja Pärnu poiss ajas mulle peale, et annaksin talle sõita. Mina küsisin, mida ma vastu saan. Ta lubas mind purjetama viia. Mõtlesin, et see igavene vesine asi, aga andsin talle siiski ratta üheks päevaks. Ta viis mind purjetama ja see hakkas mulle nii meeldima, et käisin paar nädalat temaga kaasas. Viisin jalgratta klubisse ära ja ütlesin, et mina sellega enam ei sõida.
Vaevalt ma oleksin aastakümnete viisi jalgrattal Tartu või Eesti meistriks tulnud. Aga purjetamises saavutasin ma kõike seda. Ma olin mitmel korral Eesti meister ja esikolmikus ka, Tartu meister palju kordi.
Tartus ei ole ju merd.
Me purjetame Saadjärvel ja Pangodi järvel. Suvel oleme kaks nädalat Võrtsjärve ääres laagris. Käime ka merel.
Kas te teete endale laevad ise valmis?
Suvelaevu, millega vee peal saab sõita, tuleb osta. Need on plastikust. Jääpurjekad teeme kõik ise. Eelmisel aastal käisime jääpurjetamises maailmameistrivõistlustel ja minu kasvandik tuli esimese kümne hulka. Sel talvel tahame jälle minna.
Purjetamine ei ole Merikotka ainuke tegevusala?
Mul on poiste jaoks ka laevamudeliring. Seegi on pioneerimajast alates. Me teeme igasuguseid – raadio teel juhitavaid ja elektrimootoriga vees sõitvaid laevu ning stendimudeleid kummuti peale panekuks.
Sul peavad lahtised käed olema?
Minu isa ei olnud kodune inimene. Ta oli viinaori. Kõik meesterahva tööd tuli mul kodus ära teha. Kui olin 16-aastame, siis isa suri. Elu õpetas mind. Aga võib-olla tõesti, et ma ei ole intelligendikene, vaid rohkem töömehe moodi.
Mulle meeldib puutöö. Teen puulõiget, kui aega on. Olen teinud päris palju seinaplaate. Olen restaureerinud mööblit ja teinud ise rokokoo-, barokk- ja klassikastiilis mööblit. See on ka ise õpitud. Olen lugenud kirjandust ja uurinud vanade meistrite tööd. Muretsesin endale tööriistad ja mul on puu- ja metallitöö jaoks töötuba.
Põhjalikumalt hakkasin puulõikega tegelema 1970. aastal. Mu abikaasa õhutas mind selleks. Ma sain minna välismaale, tol ajal oli see haruldane asi. Mu õde abiellus Soome skulptoriga. Õemees õpetas mulle puulõikekunsti niisuguseid võtteid, mida ma ise ei teadnud.
Lastetöö jaoks peab ka annet olema.
Ma ei tunne, et ma midagi erilist olen. On läinud nii, et ma nendega tegelen, ma saan nendega hakkama ja nad armastavad mind.
Koguduses ei ole ma laste ja noortega töötanud, see on olnud noorte õdede rida. Mina olen nüüd juba liiga vana. Kui oleks pakutud, võib-olla oleksin hakkama saanud.
Kuidas Sa nõukogude ajal lastega tegeleda said?
Alguses ma läksin pioneerimajja ühele tuttavale abiliseks ja nii ma sinna jäin. Kui ma usklikuks sain, siis selgus, et niisugune inimene õpetajaks ja treeneriks ei kõlba. Mind taheti pioneerimajast välja lüüa. Pioneerimaja direktriss seisis minu eest ja ütles, et tunneb mind ning ma väärin seda kohta. Tolleaegne partei linnakomitee esimene sekretär Indrek Toome oli öelnud linnakomitee istungil, kus see asi üles tõsteti, et me teame seltsimees Säret ja olgu ta budist või baptist või ükskõik kes, aga ta on oma ala mees ja jätame ta rahule. Nii ma pääsesin ära.
Kui ma usklikuks sain, siis seltskond minu ümber muutus kohe. Enne olid ühed sõbrad, pärast teised. Olen olnud lepliku meelega, pole kellelegi kurja tahtnud, olen püüdnud inimestega hästi läbi saada. Nii ei ole minu usu vastu rohkem räigeid väljaastumisi olnud.
Mida Sa tõstaksid esile oma 23 usuaastast?
Sõnakuulutaja ma ei ole. Kui koguduses oli vähe vendi, siis ma kõnelesin ka, aga see oli hädaabinõu. Muidu olen jõudumööda kõigis töödes, mida on vaja olnud teha, kaasa teinud. Olin varem koguduse juhatuses, nüüd teevad seda tööd nooremad inimesed. Olen aidanud koguduse vendi ja õdesid transpordiga, mida Taevaisa mulle on andnud.
Ma tänan väga Taevaisa, et Ta kinnitas mind ning andis mulle mõistmist ja arusaamist keerulistes olukordades, nii et ma jäin usus püsima. Tuleb valida, mis on primaarne. Kui selleks on usk, siis muu jääb tagaplaanile. Ma palusin, et mind hoitaks niisugustest asjadest, kus ma ei ole tugev ja mis võiksid mulle kiusatuseks olla. Jumal on mind hoidnud.
Täname!
18. novembril 2005 telefoni teel
TORMISILMAS
Moslemite rünnakud kristlaste vastu on Aafrika rahvarikkaimas riigis Nigeerias dramaatiliselt kasvanud. Veebruarist 2004 on Plateau osariigis tapetud 1500–2000 kristlast, nende seas 14 pastorit. Tapetutest on maha jäänud 1300–1500 lesknaist, 8000 last on kaotanud ühe vanema või jäänud päris vaeslapseks. Maha on põletatud 269 kirikut.
Sajad inimesed tegid meile laineplekiga kaetud kirikuhoone ees võimsa vastuvõtu. Meie autojuht pidi ettevaatlikult läbi rahvahulga sõitma. Ka kohaliku kirikuringkonna pastorid tervitasid meid rõõmsalt jumalakoja esisel tolmusel platsil. Nad olid ääretult tänulikud meie külastuse pärast. See stseen kordus meie reisi vältel tänapäeva ühe hirmsama ja vähemtuntuma ususõja toimumispaika veel mitu korda. Meie teekond maa keskossa järgis verist lõhet kristlaste ja moslemite vahel.
PALVE OLI AINUS KAITSE
Enamikus kirikutes, mida me külastasime, ei jätkunud kõigile nendele leskedele istekohti, kelle mehed moslemite äkkrünnakutes mõrvati. Nad istusid tihedalt üksteise kõrval põrandal. Nende seas oli palju noori nägusid.
Üks naistest oli pastorilesk Rahab. Ta põgenes kümne lapsega moslemite eest ja otsis varjupaika kristlaste juures. Ta jutustas meile, et keset pühapäevast jumalateenistust kõlasid nende külas äkki püssilasud ja hüüe “Allah akbar”. Hütid võtsid kiiresti tuld. Rahabi mees läks koos mõne teisega välja, et lauldes ja palvetades ründajatele vastu astuda. See oli nende ainus kaitsevahend. Naised ja lapsed põgenesid sel ajal. Rahab kaotas mehe ja ühe poja, kellel elusalt kõik jäsemed maha raiuti. Kirik ja küla hütid tehti kahe tunniga maatasa.
KANTAKSE KIVIHAAVAL LAIALI
Teiste leskede lood ei jäänud oma ebainimlikkuses Rahabi omale milleski alla. Need tõendasid moslemitest mässajate ning nende traaditõmbajate ja finantseerijate külma, plaanitsetud fanatismi. See läheb nii kaugele, et kirikud kantakse kivihaaval laiali, kuni vaid põrand alles jääb. Hästi relvastatud sõdalased piiravad küla ümber, tapavad mehed ja põletavad kõik maha.
USULINE PÜSSIROHUTÜNN
Rahab ja teised naised ning ka lapsed pidid oma silmadega nägema, kuidas nende abikaasad, pojad, vennad ning isad julmalt tapeti. Lesed ja vaeslapsed istusid kivistunud, valust vaevatud nägudega, kui me neilt läbielamiste kohta küsisime. Valju nuttu ja hädakisa ei pidanud me siiski kuulma. Ühe naise näol nägime küll harva väikesi pisaraid, mis peaaegu märkamatult üle põskede teed otsisid.
Nigeeria on usuline püssirohutünn, mis iga hetk võib täielikult õhku lennata. Nii kristlasi kui ka moslemeid on elanikkonnast umbes 45 protsenti. Põhjas elavad valdavalt moslemid, lõunas on ülekaalus kristlased. Plateau osariik, mis asub riigi keskel, on nagu puhvriks kahe kogukonna vahel, on kui tormisilm pidevalt võitlusväljaks ühele maailmas vaevalt märgatavale ususõjale.
Juhtivad moslemivaimulikud ei ole praeguse olukorraga mingil juhul rahul. Nad tahaksid kogu maa saada šaria (moslemi seaduse) alla. 13 osariiki 36st on selle juba välja kuulutanud. Kõigil tähtsatel ühiskondlikel positsioonidel, ülikoolides ja meedias istuvad moslemid, kes kristlusevastaste väljenditega meelsust üles kütavad ja ei kohku tagasi ka teadete võltsimisest. Samal ajal, kui lääne meedias eelkõige kristlaste kättemaksurünnakutest räägitakse, jääb nimetamata tõde püüdlustest Nigeeria kõigi vahenditega islamile vallutada.
EESMÄRGIPÄRANE TEGUTSEMINE
Näiteks Plateau osariigis tuleb moslemite eesmärgipärane tegutsemine hästi ilmsiks. Kuigi siin on üle 90 protsendi elanikest kristlased, tahavad moslemid kõigi vahenditega võimu osariigis enda kätte saada. “Algul me arvasime, et nad tahavad meiega rahulikult koos elada,” ütles üks Nigeeria Kristliku Kogukonna esindaja, kuhu kõik kristlikud kirikud on ühinenud. “Siis näitasid nad muidugi oma õiget nägu ja alustasid võitlust meie vastu.”
Palgasõdurid naaberriikidest Tšaadist ja Nigerist lasevad endale selle verise käsitöö eest maksta. Raha mõrtsukatööks tuleb meile räägitu põhjal õliriigist Saudi Araabiast ja Iraanist.
“ME OLEME VEEL SEAL!”
Kuidas saame me neid kristlasi trööstida? Millised on õiged sõnad, et julgustada inimesi, kes on näinud ettekujutamatuid julmusi? Me märkasime kiiresti, et lääne mõtteviisiga kannatustest ja kiusatustest siin kaugele ei jõua. Aafrika kristlaste mentaliteet on eriline ja see avaldas meile tugevat muljet: naine, kes alles äsja vaikselt nuttis, osales nüüd koguduse läbitungivas ülistuses. Koguduse juht tervitas neid vägeva hüüuga “Kiitke Issandat!” “Halleluuja!” kõlas vastuseks. See on dialoog, mis mõjub nagu sõnum maailmale: “Vaadake siia, me oleme veel siin Jumala armu läbi!” Kristlased ei anna alla, nad tahavad edasi tegutseda.
MITTE MINEMA JOOSTA
Nii on isegi Yelwa linnas, mis on massimõrva sünonüümiks. Veebruaris 2004 hukkus siin rahutuste ajal 1500 kristlast. Lihtsad puuristid umbes viis korda viis meetrit haaraval künkal meenutavad seda jubedust. See on kiirustades kaevatud 46 inimese massihaud.
Kuid kogudus vaatab julgelt tulevikku teadmisega, et Kristus seisab nende kõrval. Purustatud kirik on taas üles ehitatud. Tooliread kirikus ulatuvad praegu keskkohani. “Me tahame kasvada,” seletas meile koguduse juht. “Me nägime siin põrgut,” täiendas lesk Rebekka, kes on üle elanud kolm kallaletungi. “Siin võib iga hetk kõike juhtuda. Ja sellele vaatamata ei või me niisama jalga lasta. Me peame Kristust tunnistama. Me anname oma elu täiesti Jumala kätte.”
MOSLEMEID TULEB ARMASTADA
Nigeeria kirikud on raskel tagakiusamisajal kokku kasvanud. “Varem oli uskkondade vahel vihkamist ja kibedust,” jutustas Justin La-Nibetle Kristuse Kirikust. Täna teadvat erinevatesse uskkondadesse kuuluvad kristlased, mis neid ühendab ja et neil on üksteist vaja. “Meil on ju üks ja sama vaenlane,” jätkas La-Nibetle. “See on saatan ise, mitte moslemid. Nemad on ainult tema tööriistad, et kirikut hävitada.”
Aga kuidas saaks ületada viha, mis põleb niisama palavalt nagu päike taevas? “Me peame moslemeid sihikindlalt armastama. Ja kui me tõesti nagu kristlased elame, siis nad näevad ja tunnevad, et Jumal neid samuti armastab ja et Ta tahab, et nad Tema lasteks saaksid.”
MANUEL LIESENFELD
idea Spektrum
HARIDUSUUDISEID
20. septembril kaitses Tartu Ülikooli usuteaduskonnas doktoriväitekirja “Terviklik elukestva õppe kontseptsioon Eesti protestantlike koguduste kontekstis” EINIKE PILLI. Talle omistati teoloogiadoktori kraad.
Tööd juhendas professor Tõnu Lehtsaar Tartu Ülikoolist ning oponeerisid teoloogiadoktor Hannele Toto Repo Helsingi Ülikoolist ja filosoofiadoktor Larissa Jõgi Tallinna Ülikoolist.
Einike Pilli on lõpetanud Kõrgema Usuteadusliku Seminari selle esimeses lennus 1993. aastal.
* * *
25. oktoobril kaitses Tartu Ülikooli usuteaduskonnas doktoriväitekirja “Vaimulikud kaitsejõududes. Eesti kaitseväe kaplaniteenistus ja eellugu” Eesti kaitseväe peakaplan kolonel TÕNIS NÕMMIK ning sai teoloogiadoktori kraadi.
Doktoritöö juhendaja oli usuteaduskonna professor Tarmo Kulmar, oponeerisid Tartu Ülikooli kultuuripsühholoogiaprofessor Peeter Tulviste ja ajaloodoktor kolonelleitnant Villu Tamul Kaitsejõudude Peastaabist.
* * *
18. novembril kaitses Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris lõputöid abielupaar Jan ja Leena Pavlenko Kohtla-Järve Peeteli kogudusest.
JAN PAVLENKO diplomitöö teemaks oli “Jumala tahte tunnetamise meetodid Eesti vene baptistikogudustes”. Venekeelse töö juhendajaks oli Ermo Jürma ja retsensendiks Ruudi Leinus.
LEENA PAVLENKO teemaks oli “Eesti ja vene noorukite enesehinnang”. Eestikeelse töö juhendajaks oli Einike Pilli ja retsensendiks Karita Kibuspuu.
* * *
19. novembril toimus Valkla Baptistikoguduse palvelas Oleviste piiblikooli palve- ja õppepäev, millel osales 30 inimest. Palvepäeva juhatas Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo. Ta pidas ettekande liidu ajaloost, vaimulaadist, õpetusest ja praegusest olukorrast. Ta toonitas, et liidu põhiväärtusteks on ehtsus, elulisus, Kristuse-kesksus, balansseeritud õpetus, karismaatilisus ja lihtsus. Liit ei ole eelkõige koguduste koostööks loodud organisatsioon, vaid ühise usu ja armastuse väljendus. Jumal on usklikke kutsunud kuulutama evangeeliumi Jeesusest Kristusest Püha Vaimu väes. Liidu motoks võiks olla “Armastus võidab kõik!”
KAKS KONVERENTSI
27. oktoobril toimus Tartus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste aulas teine rahvusvaheline teaduskonverents “Religioon ja poliitika multikultuurilises Euroopas: vaatenurgad ja väljakutsed”, kus lisaks Eesti esindajatele (prof dr Alar Laats, piiskop Philippe Jourdan, kolonelleitnant Einar Laigna, analüütik Paul Goble, magistrid Meego Remmel, Ain Riistan ja Alar Kilp) esinesid ka prof dr Erich Geldbach Bochumi ülikoolist ja juhtiv katoliku poliitiline mõtleja dr Maciej Zieba dominiiklaste ordust. Konverentsist võttis osa umbes paarsada õpetlast ja tudengit.
Esinejad käsitlesid tänases Euroopas leiduvat pinget läänelik-sekulaarse inimõiguste tõlgenduse ja traditsiooniliste väärtuste vahel. Konverentsi korraldajad on veendunud, et dialoogis erinevate teadusharude vahel on võimalik paremini mõista religiooni ja poliitika suhteid.
Konverentsi ettekannete põhjal ilmub järgmisel aastal inglisekeelne raamat. Järgmise aasta alguses on kavas rajada religiooni ja poliitika küsimusi akadeemiliselt uurivaid ja õpetavaid inimesi ning institutsioone ühendav selts.
* * *
11. novembril korraldas EELK Tallinnas konverentsi “Kristlikest väärtustest Eesti poliitikas”. Oma nägemuse esitasid Eesti Vabariigi president ja peaminister, parlamendierakondade esindajad ning mitmed haritlased.
President Arnold Rüütli hinnangul on kristlikud väärtused euroopalikus kultuuriruumis kinnistunud üldinimlikena. Eeskujuks aususe ja kristlike normide järgimisel peaksid olema avaliku elu tegelased.
Doktor Alar Laatsi arvates on kümne käsu täitmisega hätta jäädud nii minevikus kui ka olevikus. Meelt parandama peaks kogu rahvas eesotsas kiriku, valitsuse ja erakondadega nii, et võetaks tõsiselt nii neid käske kui ka kaasinimest.
Peaminister Andrus Ansip tõlgendas olukorda, kus usundiõpetust saab vaid üks protsent õpilastest ehk sisuliselt usundiõpetust koolides pole, kui vabadust olla harimatu. Ta nägi vajadust, et meedia, riik ja kirik seisaksid ühiselt ja jõulisel traditsiooniliste pereväärtuste ning tugeva ja terve perekonna eest.
Res Publica esimees Taavi Veskimägi nägi kristlike väärtuste kriisi väljendumist poliitikas eelkõige kiirele heaolule pühendumises. Ühepäevaperemehena taotletakse kiiret kasu tulevaste põlvkondade arvelt, järgitakse sõpruskondade huve ja kasu. Isamaaliidu esimehe Tõnis Lukase hinnangul peaksid kirikud rohkem ühiskonnaprobleemide lahendamisele kaasa rääkima.
Kuigi mitmed sõnavõtjad rõhutasid kristlikku pärandit, toonitasid regionaalminister Jaan Õunapuu (Rahvaliit), sotsiaaldemokraat Jaan Kaplinski ja keskerakondlane Enn Eesmaa, et kaasaegsed eetilised normid on suures osas mittekristlikku päritolu. Jaan Õunapuu hinnangul on kümme käsku usunditeülene ja tuleneb inimsusest. Peamiste kristlike väärtustena tõi ta välja eneseohverduse teiste heaolu nimel ning konsensuse otsimise. Algkoguduse apostlid ei hääletanud kunagi, vaid arutasid ja jõudsid konsensuseni.
Enn Eesmaa kõneles eetika allikatest. Jaan Kaplinski leidis, et ei saa pidada kristlikeks väärtusteks edu ja rikkuste-kesksust. Patt seisneb pigem varanduse endale hoidmises kui varanduste ümberjagamises. Ta kutsus kirikut aktiivsemalt ja julgemalt oma seisukohti välja ütlema.
Ilmar Tomusk kristlikust rahvaparteist toonitas, et arusaam pahast avalikust sektorist ja ausast ärisektorist on müüt. Kristlastel on pea sama raske poliitikas mitte osaleda (ka võimukandjate eest palvetamine on osalemine poliitikas) kui poliitikas kristlasteks jääda.
Doktor Margit Sutrop tõi peamise probleemina esile demokraatia alusväärtuse – võrdsuse – eiramise Eesti ühiskonnas. Eestis domineerib individualism. Teoloogiline põhjendus, et Jumal on inimesed loonud oma näo järgi ja sellepärast tuleb kõiki inimesi austada, ei ole meie moraali aluseks.
Magister Alar Kilp leidis, et suuremad poliitilised erakonnad ja ka valdav enamik usklikest ei soovi Eesti poliitikas näha sekulaarsete humanistlike väärtustega vastanduvaid väärtusi ja erakondi.
ALAR KILP
PALVEÖÖ NUUTSAKUL
11.–12. novembril oli Nuutsaku palve-, õppe- ja puhkekeskuses Tartu Kolgata Baptistikoguduse poolt organiseerituna Lõuna-Eesti vendade palveöö.
1. Õhtust palveosa juhatas Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo.
2. Eestpalve.
3. “Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli” (Ap 2,3). Ööpimeduses mindi tõrvikutega järve kaldale, et uuendada kunagist ristimistõotust.
4. Hommikul anti süüa ka.
5. Kuigi lauldi palju, oli hea kuulata ka Heiki Palmi tšellomängu.
6. Suure erandina tuli korraks saali ka üks naine – Nuutsaku perenaisel Leili Vainural oli sünnipäev.
7. Hommikust palveosa juhatanud Tartu Kolgata koguduse pastor Leho Paldre on kojusõiduvalmis.
|
