Tänapäeval ei saa enam peaaegu kuskil läbi ilma arvutiteta. Need on ka kirikute ja koguduste kantseleides ning pastorite töölaudadel. Arvutites on piiblitekst ja palju muud vajalikku materjali. Arvutite abil käib koguduste raamatupidamine ja peetakse kirjavahetust. Arvutid annavad hea võimaluse isegi jumalateenistuste kujundamiseks. Ka Kuulutaja ei saa valmis ilma arvutiteta.

Tänavuse märtsikuu kulminatsiooniks on Kristuse surma ja ülestõusmise meenutamine. "Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale" (Ga 6,14), leidis arvuti ruttu üles apostel Pauluse tunnistuse.

Olenemata sellest, kas vaimulikku sõnumit kirjutatakse sulepeaga, kirjutusmasinal või arvuti abil, peab kehtima piiblitekst "Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames. See on ususõna, mida me kuulutame." (Ro 10,8).

TÕE TUNNETAMINE TULEB RASKELT

Toimetaja kommentaar

Eestlase jaoks on Eesti maailma keskpunkt. Sündmused, mis siin toimuvad, on meile loomulikult väga olulised.

Teisalt võib ühe haige inimese saatus kuskil kauges paigas haarata järsku terve maailma tähelepanu. Sarnased olukorrad võivad korduda mujalgi, ka meil. Peame neiks valmis olema.

EESTIS VAHETUB VÕIM

Poliitiline olukord Eestis on praegu keeruline. Tallinnas tuli juba võimule uus koalitsioon, vabariigi valitsus on peatselt vahetumas.

Ükski Eesti valitsus pole püsinud tervet Riigikogu ametiaega. Üsna ruttu on muutunud valitsusjuhtide isikud ebapopulaarseks, koalitsioonierakondade omavahelised suhted on läinud sassi ja valitsuste töövõime on langenud ohtlikult madalale. Nii läks ka seekord Juhan Partsi juhitud valitsusega.

Ajaleht Postimees väitis, et Saksa parlamendis ei panda ühtegi umbusaldust hääletusele enne, kui pole uut valitsust valmis. Eesti poliitikutel niisugust tarkust veel ei ole. Selle kommentaari kirjutamise ajal ei ole veel selgust, millised erakonnad moodustavad uue valitsuse, kes saab peaministriks.

Praegune Riigikogu koosseis võimaldab moodustada ainult koalitsioonivalitsusi. See tähendab põhimõtete omavahel selgeksrääkimist ja kompromisside tegemist. Loodetavasti saavad Eesti poliitikud sellega hakkama. Et olukord on eemalseisvatele inimestele ettearvamatu, seda näitasid Riigikogu juhatuse äsjased valimised, kus erakonnad otsustasid viimasel hetkel oma eelistused ümber.

Valitsuskriisid ei ole teistes riikides midagi haruldast. Me tahaksime ikkagi, et Eesti ja eestlased oleksid midagi erilist, kõik oleksid omavahel sõbrad ja ajaksid ühte joont. Nagu ühtsust ei ole lihtrahva seas, ei ole seda ka juhtide hulgas.

Apostel Paulus kutsus üles tegema palveid ülemate eest, nähes ühte eesmärki – et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid (1Ti 2,4). Parem vaimulik olukord tooks omakorda kaasa stabiilsema elu meie riigis.

Euroopa Liitu astumise kampaania ajal sai peaminister Juhan Parts Tõrvas rahvaga suhtlemisega hästi hakkama. Nüüd lahkub tema juhitud valitsus ametist.

TERRI SCHIAVO JUHTUM

Novembris 2003 ilmus Kuulutajas tõlkeartikkel koomas olevast ameeriklannast Terri Schiavost, kellel abikaasa tahtis surra lasta, vanemad, inimõiguslased ja kristlased aga võitlesid tema elu eest. Tookord jäeti haige elama, selle kommentaari kirjutamise ajal on aga kõik kohtuinstantsid otsustanud tal surra lasta ja Terri Schiavo elu on lõppemas.

Paljud kommentaatorid ütlevad, et inimene ei tohiks endale võtta Jumala rolli. Kes võtab endale Tema rolli, kas see, kes nõndanimetatud lootusetult haiget elus hoiab (Jumala käest saadud tarkusega) või see, kes tal surra laseb? Kes ütleb, millal on haige seisund lootusetu? Aprillis 2000 oli Kuulutajas tõlkelugu haigest, kes tuli välja 16 aastat kestnud koomast.

Terri Schiavo juhtumiga tegeldi USAs väga kõrgel tasemel. President George W.Bush lendas Texasest pealinna, et anda vajalik allkiri ja proovida haige elu päästa. Aga ka president ei saa kohtuotsuste vastu midagi teha. Muidugi süüdistatakse presidenti selles, et ta püüab konservatiivsete kristlaste poolehoidu.

Miks pööratakse ühele inimesele nii palju tähelepanu, ta ei ole ju ainuke surija? Üks põhjus on selles, et Terri Schiavol on neid, kes tema eest lõpuni võitlevad, kasutades kõiki kättesaadavaid vahendeid. Probleemi teravus ja oskuslik esitamine tõmbavad tähelepanu. Poliitikute ja inimõiguslaste seisukohalt on oluline pretsedentide loomine, mis aitaks tulevikus analoogilisi probleeme lahendada.

Terri Schiavo ja teiste kunstlikult elus hoitavate haigete lugudes põimuvad eetilised ja usulised probleemid majanduslike ning perekondlikega. Terri Schiavo abikaasa on juba 15 aastat tegelikult oma naisest ilma, tal on mitteametlikult uus perekond. Haigete elushoidmine on väga kallis ja seda raha võiks kulutada nende heaks, kellel on rohkem lootust. Hooldamise eest makstakse kellelegi raha, haige surma korral võib keegi saada päranduse. Pärandus võib sõltuda sugulaste suremise järjekorrast jne.

Me võiksime jätta Ameerika tema probleemidega tegelema, kui needsamad küsimused ei kerkiks üles ka Eestis. Ka meil arutatakse eutanaasia (halastussurma) üle. Varem või hiljem jõuavad need küsimused Eesti seadusandjate ette. Just niisugustel puhkudel on vaja, et kristlastel oleks oma seisukoht ja nad ütleksid selle välja nii sageli kui tarvis.

Apostel Paulus lõpetab oma sõnumi Kristuse võidust surma ja patu üle sõnadega "olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine". See kehtib iga eluvaldkonna kristliku mõjutamise kohta.

USK JA TEOD

"Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: "Mul on usk!", aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa? Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: "Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!", aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku – mis oleks sellest kasu? Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud."

Jaakobuse 2,14-17

Inimesed ihkavad saada päästetud; üksikud soovivad vabaneda ülekilodest, aga paljud otsivad hingerahu. Pääste pakkumine on enamiku religioonide ja filosoofiate, õpetuste ja meetodite põhitaotlus. Neid järgides töötavad paljud inimesed raskelt.

Kristlaste leeriski on kaks äärmust. Ühed jaatavad küll Jeesuse tööd, aga lisavad sinna oma ränkraske töö (isetehtud kohustused, antud tõotused). Nii sünnib vagadusliikumisi ja rõõmutuid seltskondi, kus pingutatakse, hambad ristis.

Teistel on küll päheõpitud usutunnistus, aga madal andumus ja lõtv moraal.

JAAKOBUS JA PAULUS

Segadust on ka vabakoguduste leeris. Jaakobusel on aga üks võti, mis tahab olla kui äratuskell me elus. Aastaid kirikupingis istunud kuulajale meenub aga teemaga "Usk ja teod" seonduv Jaakobuse ja Pauluse vastandamine.

Jaakobuse usu definitsioon on väga praktiline – päästva usuga kaasnevad teod. Usk iseeneses, ilma tegudeta, on aga surnud. Teod on usu elumärgid. Kui ühel puuoksal juulikuu keskel veel lehti ei ole, on ilmne, et ta on kuivanud ja surnud. Kui inimene enam ei liiguta, ei hinga ja pulss ei löö, on ta surnud.

Elav usk on kõige paremini defineeritud aktiivse kuulekuse läbi. Iga inimene Piiblis, kes austas Jumalat oma usuga, oli aktiivselt kuulekas.

Üks pastor külastas koguduseliiget, keda ta polnud kaua aega näinud. Vestluses avas too end ja rääkis innukalt, kuidas ta jumalateenistuste ajal on vaimus alati kohal. Pastor soovitas tal järgmisel korral ihu ka kaasa võtta.

Jaakobus leiab, et usk ei saa olla ainult intellektuaalne veendumus. Usk, mis ei suuda tegutseda ja vilja kanda, ei suuda ka päästa. Päästev usk on samaaegselt ka tegutsev usk. Pauluselt meenuvad meile jõulised laused, et me oleme õigeks mõistetud usu kaudu, lahus käsu tegudest. "Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata" (Ro 3,28). "Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks" (Ro 4,3). Jaakobus ja Paulus toovad näiteid Vana Testamendi samadest peatükkidest, neis on samad isikud (Aabraham, Raahab), kuid apostlite järeldused kõlavad erinevalt.

Jaakobus ja Paulus pole mitte karvupidi koos. Kui Paulus külastas neliteist aastat pärast oma evangeeliumi kuulutamise algust Jeruusalemma, siis kohtus ta Peetruse, Johannese ja Jaakobusega ning mehed ulatasid üksteisele parema käe (Ga 2,9). Pauluse viimasel Jeruusalemma külastusel kohtusid nad taas (Ap 21,18). Paulus rääkis siis oma plaanidest evangeli­seerida Kreekas ja Roomas ning kõike seda kuuldes Jaakobus rõõmustas. Nende evangeeliumites polnud erinevust! Küll aga vaatavad Jaakobus ja Paulus oma kirjades erinevaid probleeme.

Jaakobus kritiseerib pealiskaudset usku, mis ei too kaasa elumuutusi, kuigi inimene ise väidab usku omavat. Paulus ründab oma-õiget Seaduse täitmist, mis arvab, et nii võib teenida välja taevapileti.

Jaakobuse "teod" on Pühast Vaimust motiveeritud armastuse ja halastuse teod. Pauluse "teod" on rituaalkäsu täitmine selleks, et teenida Jumala heameelt, samas on talle tähtsad ka armastusteod (Ef 2,10; Ga 5,6).

Oluline on ka tähele panna, et Paulus fokuseerib oma vaate kristliku elu algusesse, mil Jumala arm uuendab meie elu. Jaakobus koondab oma mõtted järgnevale kristlikule elule ja innustab kõiki oma usku kuulekalt praktiseerima, kus teod näitavad usuelu ehtsust.

Mõlemad apostlid on ühel meelel selles, et (õigusepärane/taevane) õigeksmõistmine Jumala ees saab osaks vaid usu kaudu Kristusesse. Kuid (praktiline/maapealne) õigeksmõistmine inimeste ees avaldub usuelus esiletulnud tegudes.

USK ON ERAASI

Hoia oma usk endale ja lahuta see reaalelust, selline on tänini levinud valearusaam. Üks näide sellisest lonkavast usust on köietantsijalt Blon­dinilt.

Aastal 1860 tõmbas ta trossi üle Niagara kose, 305 meetrit pika ja 49 meetrit veest kõrgemal. Kogunenud rahva ja meedia ees tegi ta elukardetavaid trikke. Blondin kõndis jõe keskele ja tegi tagurpidi salto. Teisel korral seisis seal pea peal. Siis pani tooli kahe jalaga trossile ja istus balansseerides sellel.

Tema suurim trikk oli, kui ta küsis rahvahulgalt, kas nad usuvad, et ta suudab ühe mehe oma õlgadel üle kanda? Nad ülistasid teda ja ütlesid, et usuvad. Siis pöördus Blondin ühe eriti hääleka mehe poole ja ütles: "Roni mu õlgadele!" Mees kahvatas ja ütles: "Ei iial!" Temagi uskus Blondinisse, aga teatud punktini.

Blondin ei kandnud kunagi kedagi seljas üle jõe. Selle asemel lükkas ta kinniseotud silmadega üle jõe ühe käsikäru. Kuna ükski mees ei usaldanud sinna sisse istuda, siis ta võttis ühe naise, oma ema.

Vana Testamendi jutustus esitab meile ühe usumehe loo teise järel ja me näeme, kuidas Iisraeli Jumal töötas nende kaudu. Uus Testament hindab seda kõrgelt ja Heebrea kirjas tuletab terve peatükk neid usukangelasi meelde. Usku ja tegusid ei saa panna eraldiseisvaisse sahtlitesse. Usk pole üksnes meie pea-asi, vaid elav usk peab olema märgatav, "mina näitan sulle usku oma tegudega" (Jk 2,18). Ilmselt ei pea Jaakobus silmas aga oma usu variserlikku demonstreerimist.

Milline peaks olema meie usk? Patuvangist pääseme vaid uskudes Jeesuse Kristuse valatud verest tulevasse õigusesse. John Reisinger kirjutas ühest jutlustajate läbikatsumise meetodist: "Vale jutlustaja on alati meenutamas seda, mida meie peame tegema. Tema sõnum on pidevalt suunatud inimesele ja tegudele. Õige jutlustaja kõneleb inimestele sellest, mida Issand Jeesus Kristus meie eest on teinud. Tema sõnum on fokuseeritud Päästjale ja sellele, mis on juba tehtud."

Usk Issandasse juhib meid elu muutumise teekonnale, aga ilma järgneva viljakandmiseta jääks uskumine suureks küsitavuseks. Usk ei ole ju midagi, mida me vaid väidame endil olevat, vaid ta otsib väljendust konkreetsetes tegudes.

Üks ema saatis oma väikese poja poodi ja andis talle kaasa kümme krooni ning käskis, et poeg tooks kümme muna. Poest välja tulles poiss kiirustas, komistas ja kukkus. Kõik munad läksid katki ja kõnnitee oli lögane. Poiss võitles vapralt pisaratega. Mitu inimest peatusid ja tundsid muret, kas temaga on kõik korras ja ütlesid, kui kahju neil temast on. Kesk neid lohutussõnu pistis üks mees poisi pihku kümme krooni, aga siis ta pöördus lohutajate poole ja ütles: "Minu hoolitsus on kümme krooni väärt, kui suur on teie oma?"

Sõnad ei ole piisavad seal, kus meil on võimalus teha rohkem. Mõne küsimuse ees oleme aga nii nõutud ja jõuetud, et võime vaid palvetada või ülistada – see ei ole muidugi tühine asi, vaid suur teenistus! Usuelu ei tohi jääda kaasinimeste suhtes ükskõikseks ega tegevusetuks inimsõbralikkuseks. Siis ei ole usuelul selget märki osakssaanud õigeksmõistmisest. Paljudel ongi koguduses liiga pealiskaudne usk, mis taevateel ei pinguta. Rick Warren kirjutas (Teekäija 2/2005) neist senikasutamata võimalustest.

USK ON ÜHINE ASI

Me igatseme öelda koos Joosuaga: "Mina ja minu pere, meie teenime Issandat!" (Jo 24,15). Mina ja minu abikaasa; mina ja meie kogudus teenime Issandat! Mina ja meie palvegrupp! Mina ja meie ülistusgrupp! Mina ja meie vanematekogu teenime Issandat!

Käes on aeg, kus me võime usust väga palju kuulda küll raadiost, televisioonist, internetist, ajalehtedest, ajakirjadest, külastada kursuseid ja konverentse. Selle taustal on sündinud oht, et tegude tegemiseks nagu ei jäägi aega. Jaakobust aga ei huvita viisakas jutt, ta ootab tegutsemist ja väidab, et tõeline usk teeb kõnekaid armastustegusid.

Tänase koguduste liidu ellu süvenemine näitab, et kaasaja rikutus on ikka nii suur, et õnnestuvaks ühistööks oleks vaja ka kõigi koguduste paberimajandus korda teha, koostada kodukorrad, tunda ja täita neid. Meie koguduste liidu usk leiab oma väljenduse selles, kui toimivad meie tööharud!

Kolmkümmend viis aastat tagasi, kui olin veel noor usklik, tõi Tartu Kolgata noortetunnis nüüd juba igavikku jõudnud vend Johannes Kähr meeldesööbinud näite Conwayst. See oli mees, kes võttis nooruses oma eluhoiakuks põhimõtte: "Kui sa näed enda ümber üht vajadust, kus sina saad ja peaksid sekkuma, siis tegutse otsekohe!" Ta rajas ja pidas ülal mitut kristlikku asutust. Seal, kus tema oma jõust ei piisanud, läks ta julgelt abi ja nõu küsima ja sai seda. Meiegi elu võimaluste aeg võib olla vahest lühem kui aimame, seepärast tegutsegem otsustavalt. Vastakem oma kirjad ja täitkem oma lubadused.

Kuigi Jaakobus keskendub uskliku vastutusele, ei esita ta eeskirju, mida tohib, mida mitte. Ta on haaratud mõttest, et eksisteerib tõeline usk, mis kannab vilja. Samas on heade tegude vähesus märk sellest, et usk on suremas.

Olen märganud vahel endas ja teistes sellist tarka teoloogi, kes hakkab eelnenud mõttekäike kuuldes kohe protesteerima ja erandite eest kostma: seal on üks usklik veel liiga noor, et temalt tegusid oodata, teine aga on siin juba liiga vana jne. Kui sa olid aga näiteks oma koguduse poolt valitud aastakonverentsi toimekas delegaat, siis on ilmne, et Jaakobus kõnetab oma kirja loetud lõiguga just sind.

Kui meie usk on elav, siis ta päästab meid Jeesuse lõpetatud lunastustöö kaudu, aga teda saadavad ka usuteod. Usuinimene, kelles voolab elumahl, kannab Vaimu vilja, milleks on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus (Ga 5,22-23).

ERMO JÜRMA
Eesti EKB Koguduste Liidu asepresident,
Mooste Baptistikoguduse pastor

Jutlus liidu aastakonverentsil
11. märtsil 2005
Tartu Salemi kirikus

KARSKUS PEAB JÄÄMA NORMIKS

Aktuaalne teema

Eesti EKB Koguduste Liidu aruandluskonverentsil Tartus võeti vastu läkitus liidu kogudustele karskuse küsimustes. Sobiv isik selle teema arutamiseks oli Võru Baptistikoguduse pastor, Võru linnavalitsuse nõunik sotsiaalalal TOIVO TEEKEL.

Mis tekitab sotsiaalalal kõige rohkem probleeme?

Siin ei ole kaua vaja mõelda – kindlasti on alkohol paljude inimeste elus põhiprobleemide põhjus. Minu töö linnavalitsuses on suuresti selle tagajärgede likvideerimine.

Võru linnavolikogu võttis äsja vastu otsuse keelata öine alkoholimüük. Tunnen sellest rõõmu, aga alkoholi küüsist on ilma Jumala abita üsna raske pääseda.

Kas Sul on olnud usklikega muret alkoholi pärast?

Niisugust probleemi, et keegi usklikuna õigustaks alkoholi tarbimist, mul ei ole olnud. Aga kuulda on, et mõnel pool püütakse seda teha.

Meie ühiskonna arusaam on selline, et jumalakartlik inimene ei tarvita alkoholi. Seda võetakse enesestmõistetavalt ja pigemini kui keegi tarvitab, siis seda tuuakse kohe esile.

Poliitilistel vastuvõttudel pannakse osalejatele šampuseklaasid ette. Kas Sul on olnud probleeme sellega, et Sa ei joo?

See probleem on olnud. Linnavalitsuse vastuvõttudel on hakatud nüüd ka vett pakkuma. Ma olen seda väga konkreetselt nõudnud – miks te inimeste õigusi piirate? Peab olema niisugune jookide valik, et mina saaksin ka midagi juua. Ka paljud teised on seda kasutamas. Nad ütlevad, et andke seda "Toivo oma" ka.

Probleeme on ka sünnipäevadel ja matustel. Mina sellesse õnne ei usu, mis alkoholist tulevat ega sellesse tervisesse, mida nad selle kaudu tahavad edasi anda.

Kui kaugemaid aegu meenutada, siis nõukogude armees teenides olin mina ükskord oma rühmas ainuke poiss, kes oli kaine. Meie komandör organiseeriski nii, et kõik poisid said end täis juua. Hiljem lasti ta joomise pärast lahti.

Ma ei ole pidanud häbenema, et ei joo. Meeldiv on olla kaine peaga selle maailma keskel.

Sul on põline priilase veri.

Kindlasti oli see minu vanemate kasvatuses sees, et mingit kahtlustki ei olnud alkoholi suhtes. Kui on juba maast-madalast piire õpetatud, siis need mõjuvad väga selgelt ja hästi.

Miks kipub osal nooremast rahvast tulema selline mentaliteet, et natuke võib võtta?

Kindlasti on väga suur osa reklaamil. Kui kogu aeg kihiseb ja kobrutab silmade ees, siis ma mõtlen murega järeltuleva põlve peale. See, mida näed, hakkab salapäraselt mõjuma.

Me usume, et Kristus suudab vabastada kõigest patust. Aga kui mõnda asja patuks ei peeta, siis ei küsita sellest vabastust ka?

Tunnetus, kas on patt või ei ole, kipub väga kergesti häguseks minema, kui öeldakse, et kõik teevad nii. Inimesed ei pea patuks paljusid asju, mida Jumala sõna ütleb. Nad valetavad ja varastavad ning mõni palvetabki selle juures, et need asjad hästi läheksid. Sellepärast on õige suhtumine väga oluline.

Usukuulutajate kohustus on nimetada pattu otse patuks?

Ikka. Aga jutt jutuks. Üks väike järeleandmine või eeskuju kellegi vaimuliku juhi poolt võib teha aastatepikkuse õpetamise tühjaks.

Olen seda oma laste kasvatamisel kogenud. Töötasin puutööfirmas ja juhataja väga palus, et ma tuleksin pühapäeval välja. Pidasin jumalateenistuse ära ja läksin vaatama. Ma ei pidanudki tööd tegema, aga ainult see fakt, et isa läks pühapäeval tööle, avaldas mõju ühele mu pojale, kes ütles, et tal on ka tarvis pühapäeval asju ajada.

Ma nägin, et eksimine eeskujus võimendub. Jumala sõna on meile selgelt antud, peame seda austama, sest sealt tuleb meie õnnistus.

Mida peaks tegema alkoholiprobleeme omav usklik?

Nagu Ef 4,28 väga toredasti ütleb – kes varastab, ärgu varastagu enam. Kui tuled tõetundmisele, siis algab sinu vastutus, et sa lööd korra majja.

Paljud arvavad, et ka poliitika on räpane asi, millega usklikud tegelema ei peaks.

Ma loen loomulikuks, et me kristlastena oleksime esindatud nende asjade juures, mida riigis või kohaliku omavalitsuse tasandil tehakse ja otsustatakse. Minu eesmärk on olnud alati see, et pean igas ametis tegema oma tööd ausalt ja hästi. Kui ma ei lähe kaasa räpaste mängudega, siis minu osa ei ole räpane. Ka puidufirmas pakutakse, et varasta materjali.

Ma olen olnud kahes Võru volikogu koosseisus. Ma olen tänulik Jumalale, et ma ei ole pidanud kunagi sattuma räpasesse võitlusesse. Ma loen seda Jumala armuks.

Kas Sa kandideerid sügisel uuesti?

Jah, kavatsen kandideerida koos Eesti Kristliku Rahvapartei inimestega. Meie viimane loosung oli "Õigete õnnistusest kerkib linn" (Õp 11,11). Me usume, et kui õiged valitsevad, siis on rahval rahulikum.

Täname!

12. märtsil 2005
Tartu Salemi kirikus

USKLIK PEAB OLEMA VALMIS VASTUTUST KANDMA

Tartu Kolgata Baptistikoguduse juhatuse esimeheks on teist valimisperioodi LEA RIPS. Kuulutaja palus temalt intervjuu.

Kolgata koguduses on väga kõrgete kraadidega isikuid. Kuidas juhtus, et Sina juhatuse esimeheks said?

Kõige lihtsam oleks öelda, et valiti. Kui ma esimest korda sain juhatuse esimeheks, siis oli meil juhatuses kolm pastorit (Ermo Jürma, Toivo Pilli ja Leho Paldre). Siis oli ja on ka praegu kaks teaduste doktorit (Tõnu Lehtsaar ja Allan Hallik) ning muid staažikaid ja lugupeetud töötegijaid.

Kuigi mulle tarkade meeste seltskond väga meeldib, siiski üldjuhul arvan, et koguduse juhid võiksid olla mehed. Kahjuks ma rikun nüüd küll ise seda põhimõtet. Aga võib-olla on see õige aeg ja õige koht, kus Jumal saab mind kasutada.

Sellise tugeva meeskonna puhul peabki vist naisterahvas tasakaalustajaks olema. Aga kas niisugust küsimust pole keegi üles tõstnud, et "naised olgu koguduses vait" (1Ko 14,34)?

Millegipärast ei ole. Kui mulle ettepanek tehti, siis tõstsin ise selle küsimuse üles, et olen naisterahvas ja kuidas Tartu Kolgata kogudus, konservatiivne nagu ta on, võiks selle vastu võtta. Sain aru, et kui pastor Leho Paldre selle pakkumisega minu juurde tuli, oli ta ühe ja teisega juba rääkinud. Mingit vastuseisu või negatiivset suhtumist ei ole ma kogenud.

Sinu amet ei ole formaalne.

Seda mitte. Kui Tõnu Lehtsaar esimeheameti maha pani, siis ta ütles, et juhatuse esimees peab vastutama nii koguduse õunapuude tühjendamise eest kui ka selle eest, et kogudusel oleks pastor ja vaimulik töö läheks edasi. Tegelikult see ampluaa nii lai ongi.

Ma tunnistasin neile algul, et ei tea mittetulundusorganisatsiooni juhtimisest mitte midagi. Meil on perefirma ja selle juhatuse niiöelda koosolekud toimuvad kodus nii söögilaua taga, voodis kui ka saunas. Aga me tegime kodukorra ja töö on väga hästi laabunud.

Kas Sina valmistad koos pastoriga juhatuse koosolekud ette?

Me oleme Leho Paldrega ikka enne päevakorrapunktide osas kokku leppinud. Juhatuse koosolekud toimuvad üsna regulaarselt üks kord kuus.

Juhatuses on väga pühendunud ja distsiplineeritud liikmed. Sellise tugeva juhatuse puhul ei ole kõik kõigega ja kõigiga nõus. On eriarvamusi ja me ütleme need välja. Õnneks pole erinevused meil seni takistanud konstruktiivset koostööd.

Muidugi tuleb Sul kogudust ka esindada?

Põhikirja järgi võin ma kogudust ainuisikuliselt esindada. Teised juhatuse liikmed võivad seda teha ainult kollektiivselt. Aga ma ei ütleks, et minu käes on suur võim.

Kas Sinu töö on administratiivne või vaimulik?

Rohkem on administratiivset tööd või see paistab enam välja. Aga koguduses on majanduslik ja administratiivne töö samaaegselt ka vaimulik töö. Nagu ma viimasel üldkoosolekul aruandes ütlesin, on meie töö juhatuse liikmetele endale vaimulikuks kooliks olnud ja tuleb kokkuvõttes kogudusele kasuks.

Me oleme juhatuses palju ka täiesti vaimulikel teemadel rääkinud.

Too mõni näide, millega Sa viimasel ajal oled tegelenud.

Palju võtab minult praegu aega see, et üks koguduse liige pärandas kogudusele kinnistu Nõo vallas Meeri külas. Meil oli plaan müüa see vabanenud vangide rehabilitatsioonikeskuseks. Selle ümber on palju probleeme olnud ja seda on kajastatud ajakirjanduses. Kuna Nõo vald võttis vastu otsuse, et nad takistavad igati rehabilitatsiooni­keskuse tulekut valda, siis tegime otsuse müüa maa selle praegusele rentnikule.

Me näeme kaugemas sihis seda, et peaksime vahendeid koguma uue kogudusehoone ehitamiseks. Meie praegune maja on väliselt küll päris kena, aga tegelikult on see väga vana ja vajab palju kohendamist. Meil ei jätku ka ruume kõigi vajaduste jaoks.

Otsus tuleks teha lähemal ajal, aga millal ükskord ehitamiseni jõuame, see sõltub väga paljudest asjaoludest. Kuna meie krunt on väga väike, siis ei tasu sinna isegi juurdeehitust teha. Peaks ehitama kuskile teise kohta.

Kas kodus toetatakse Sinu tööd?

Minu abikaasa Ermo on koguduse diakon ja juhatuse liige. Võib-olla võiksime mõlemad olla esimehe ametis, sest ei ole ühtegi tõsisemat asja, mida me koos läbi ei arutaks. Sageli teeme seda poole ööni. Tõsistes asjades on Ermo rohkem juhataja kui mina.

Mida selline töö Sulle kui pereemale on tähendanud?

Õnneks on lapsed juba sellises vanuses, et ei pea neid kogu aeg üle vaatama. Juhatuse esimehe amet tähendab teatud kompromisse oma igapäevase töö, koduste tööde ja pereeluga. Aga need on ajutised, sest amet on ainult teatud ajaks.

Kui lapsed olid väikesed, ei oleks saanud niisugust tööd teha. Oleme oma perefirmaga tegelenud 13 aastat. Olen tundnud südametunnistuse piina, et vahel tuli lapsi telefoni teel kasvatada.

Sellise vastutuse jaoks, nagu koguduse juhatuse töö on, peab olema küpsem inimene. Päris noor inimene ei sobiks selleks.

Mida Sa koguduses veel teinud oled?

Ma olin kümme aastat pühapäevakooli õpetaja. See oli suure vastutusega töö. Pühapäevakooli töö kasvatas mind, sest ma pidin iga kord ennast vaimulikult pingutama tunde ette valmistades. Ise ma ei ole pühapäevakoolis käinud. Õppisime seda tööd kõik koos. Mu oma laps oli minu rühmas ja tema peal ma testisin kõik ära, kuidas tema vastu võttis ja aru sai. Nüüd on ta ise juba mitu aastat pühapäevakooli õpetaja olnud.

Palju aastaid on minu abikaasa vanemad olnud koguduse külaliste vastuvõtjad ja kuidagi märkamatult kandus see üle meie perele. Üheksakümnendate aastate algul, kui piirid lahti läksid, oli meie kodus pidevalt külalisi. Vahel on meil ööbitud isegi siis, kui meid ennast kodus polnud, vahel tuli vastu võtta nii suuri seltskondi, et ei jätkunud magamisriideid. Nüüd on külalisi küll palju harvem, aga ikka on tulnud aeg-ajalt kedagi võõrustada. Need kontaktid on minu ja meie pere silmaringi palju avardanud.

Mõnda aega püüdsin koguduses ka naistööd käima lükata, aga eriti hästi see ei õnnestunud. Praegu käib vaheldumisi meie ja ühe teise perekonna pool koos keskealiste osadusgrupp.

Mis Sulle rõõmu ja mis muret teeb?

Rõõmu teeb see, kui on inimesi, kes tahavad koguduse töös kaasa aidata. Hea meel on, kui neljasilmavestlustest, omavahel rääkimistest, kriitikast ning koguduse kasvatamisest ja õpetamisest on mingit positiivset muutust märgata.

Kurvaks teeb, et alati ei ole kõigi liikumiste ja ettevõtmiste taga tunda sügavat vaimulikku läbikaalumist. Innukus on hea, aga rumal ja lihalik innukus võib koguduses palju paha teha.

Aastate jooksul on mõnigi asi muutunud.

Nõukogude okupatsiooni ajal välise surve all olid inimesed vaimulikult sügavamad ja võtsid oma vaimulikku vastutust tõsisemalt. Nüüd on väliselt võimalused avardunud. Meil on sageli raske vahet teha, mis on Jumala tahtmine ja mis inimeste tahtmine. Mitte et meenutaksin heldinult, et nooruses oli kõik parem, sest ma nägin ka siis väga erinevaid asju ega olnud kõigega rahul ega kõige üle rõõmus.

Ka ei üldistaks ma, et praegune noorus on hukka läinud, aga nagu alati, on igasuguseid äärmusi. Ma näen väga innukalt edasipüüdlevaid noori, kes võtavad usuasja tõsiselt. Nad on kaugel igasugusest ilmalikust kergemeelsusest. Nad on isegi tõsisemad ja teevad etteheiteid, miks meie kogudusena ei võta seisukohta mõnede ilmingute suhtes.

Millises eas on Kolgata koguduse liikmed?

Meie koguduse keskmine vanus on ligi 51 aastat. Oleme keskealine kogudus. Pastor näitab igal aastal liikmete vanuselisuse diagrammi ja see on nagu kahe küüruga kaamel. Meil on noored ja vanad, aga tegelikult keskealisi on suhteliselt vähe.

Nagu mujal kogudustes, oli meil ka põlvkondade vahetus nii pastorite kui ka muude töötegijate osas. See on juba läbitud etapp. Küsimus on selles, kuidas uue põlvkonna juhid kogudust edasi viivad.

Kuidas Sa suhtuksid naispastorisse?

Mitte hästi. Ma olen täiesti kindlalt seisukohal, et kogudustes peaks sellisel kohal, kui ikka vähegi kogudust on, olema mehed. Naistel jätkub kogudustes tööd ilma pastoriametitagi.

Meil on seminari lõpetanud palju õdesid. Kas Sa ei ole heaks eeskujuks – paneme nad kõik juhatuste esimeesteks?

Ega kedagi panna ei saa. See peab koguduse seest välja kasvama. Mul ei ole vaimulikku haridust. Seminaris on erinevaid erialasid ja õed võivad teha erinevaid töid, näiteks minna pedagoogitööle.

Tegelikult vajavad meie kogudused tulevikus pastoreid. Praegugi on vakantseid kohti. Küsimus on selles, et meil ei ole noori vendi, kes seda vastutust tahaksid võtta. Meie vaimulik tase on sageli liiga nõrk selleks, et kasvatada järelkasvu, kes kaaluks Jumala tööd ja Tema kutset. Sageli on noorem põlvkond tegelemas meeleliste asjadega, mis ei soodusta vastutuse võtmist ja valikute tegemist.

Mida Sa enda arengust oluliseks pead?

Olen usklikust kodust pärit. Pean oma vaimulikuks isaks Osvald Tärki. Oli periood, kus ma noore usklikuna käisin iga kuu vähemalt korra tema juures. Mul olid küsimused üles kirjutatud, mis mul Piiblit lugedes olid tekkinud. Rääkisime nendest.

Nüüd on Osvald Tärgi lapselaps Kolgata koguduse pastoriks.

Olen vahest mõelnud, et see, mida ma tema vanaisalt sain oma usulises arengus, tuleb nüüd töös tagasi anda.

Milline on Kolgata koguduse ülesanne teiste koguduste seas?

Meil käib väga palju inimesi, kes ei ole meie koguduse liikmed. Palju on tudengeid, kes õppimisperioodil meil tegutsevad ja lähevad pärast jälle laiali oma kogudustesse. Me oleme noore põlvkonna kasvatajad ja tunnetame seda vastutust.

Tartu Annelinna kogudus sai alguse paljuski meie koguduse baasilt. On hea, et usklikel on valikuvõimalusi.

Kolgata kogudus on läbi aegade olnud suhteliselt konservatiivne ja hoidnud oma nägu. Me tahame, et Kolgata kogudus oleks baptistikogudus ja jääkski selleks.

Täname!

12. märtsil 2005
Tartu Salemi kirikus

JUMAL TÕI SUURE MUUTUSE

Vaevlesin raskes pohmellis oma voodis. Üritasin magada ja kaineks saada. Silmade sulgedes avanes mulle sõjamaastik – purukspommitatud majad, pommilehtrid, väändunud ja kooldunud raudkonstruktsioonid ning kõikjal vedelevad sõdurite laibad. Nende keskel mina ja üks saksa ohvitser, kellega ma vabalt suhtlesin, kuigi ma saksa keelt ei valda.

Miks sakslane, ei tea. Kas ma ise olin mundris, ka ei tea, kuid midagi ma temaga rääkisin ja rääkisin kuuldavalt, sest minu kaaslane, kes magas mu kõrval, kuulis mind rääkimas, minu hüüatusi ja karjeid.

Teine nägemus oli meeldivam. Olin muusikamaailmas. Minu ümber olid imelised meloodiad, nad olid äärmiselt ilusa helikeelega, orkestreeritud ning mahedad. Neid nagu voogas minu seest ning ärgates olid nad mul veel sedavõrd meeles, et suutsin meloodiat ümiseda. Mõtlesin omaette – kui kahju, et ma ei tunne noodikirja, mul ei ole klaverit ja ma ei saa neid meloodiaid üles kirjutada. Arutasin veel, et suurtel heliloojatel on vist samuti, inspiratsioon vallutab neid sügavas pohmellis.

JUMAL SUUDAB AIDATA

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Miks ma avan endas selle külje, mida vähesed teavad, mis kaasneb alkoholi tarbimisega ning mis paneb paljud mind põlgama?

Põhjus on väga lihtne – ma tahan tõestada, et Jumala halastust ja armastust pälvivad kõik inimesed. Jumal andestab ka inimesele, kes on langenud väga sügavale ning kes arstide arvates vajavad meditsiinilist sekkumist tugevate ravimite näol.

Mina nii ei arva. Jumal vabastab inimese sellest haigusest, nägemustest, vaimsest depressioonist ja kõigest, mis kaasneb alkoholiga, momentaanselt. Vaja on ainult sinu soovi, tahet ja palvet Jumala poole. Tuleb paluda andeks kogu eelneva elu patud, anda oma elu Jumala kätte ja saada tunnistus, et Jeesus Kristus on sinu Päästja ja Õnnistegija.

RIKUTUD TERVIS

Olen kindel, et paljud alkoholi küüsis olevad inimese näevad selliseid košmaare. Kas nad on just selliste süžeedega, ma ei tea, kuid olen kindel, et ärgates on inimene higine, ta on hirmul ja püüab neist õudukatest vabaneda järgmise portsu viina abil.

Selliste nägemustega ei harjuta. Nad muudavad sinu psüühikat sellisel määral, et hakkad ka kaine peaga kartma. Käid ka kainena ringi silmad maas, ei julge inimestele otsa vaadata, sind piinab süütunne ja tunne, nagu oleksid kellegi tapnud.

Ja ega see tunne ei peta – oled asunud iseenda pikaajalisele hävitamisele, sinus toimub aeglane suitsiid, mille lõpetab kas alkoholimürgitus, õnnetus või mõnel juhul ka tõeline kiire enesetapp.

Kust ma seda tean? Tean seda enda käest ning vaadeldes ja jälgides endiste sõprade elu. Paljud minu endised sõbrad ja joomakaaslased, minust aastaid nooremad, on just nii lõpetanud. Kärbunud maksad, mustaks põlenud sisikonnad, oksesse lämbumised, tulekahjudes hukkumised. Kõik need kaasnevad alkoholiga.

Enne Jumala lapseks saamist olin poolteise aasta jooksul kolm korda reanimatsioonis, kahel korral päästeti mind lämbumissurmast ja viimasel korral toodi mind tagasi ellu, kui jäin tulekahju kätte oma korteris. Kõik need olid ühel või teisel määral seotud alkoholiga, kuid Jumal hoidis mind.

Erilise armu osaliseks sain 28. augustil 1996. aastal, kui ma jäin neljaks tunniks põlevasse korterisse. Mind peeti surnuks, sest ei ole võimalik, et inimene, kes on neli tundi hinganud sisse põlemisjääke, pääseks eluga ja koer, kes oli ta kõrval, sureb.

Ja ometi nii juhtus. Arstid tõid mu ellu tagasi pärast kaheksatunnist jändamist – vereülekandeid, torusid, hapnikku ja kõike muud. Jumal juhtis arstide kätt, sest Ta vajas mind.

POOLTEIST VIIMAST

Kas ma siis oskasin juba tänada Jumalat selle armu eest? Kaugel sellest. Olin ise kõva poiss, mind päästis minu tugev organism ja juhus, mitte Jumal. Nii arvasin mina. Ma isegi ei mõelnud, et see võis olla Jumala viimane kutse, sest ma ei tundnud seda, õigemini ma ei tahtnud seda tunnistada.

Tagantjärele mõeldes on mulle endalegi vahest arusaamatu, miks Jumal minuga mässas. Aga sellepärast Ta ongi Jumal, et Talle on tähtis iga inimene. See eriline armastus, mida Ta ilmutab sinu päästmisel, on omane ainult Jumalale. Inimesed lööksid ammu käega, Jumal aga mitte.

Ometi läks veel poolteist aastat jätkuvat elupõletamist, pattu ja viinavõtmist enne, kui ma lõplikult murdusin. Murdusin selleks, et tõusta terve ja vabana, tõusta selleks, et rääkida Jeesusest.

Aga veel oli poolteist aastat. Selle sisse mahtus töökoha kaotus, ehitustööliseks olemine, juhutööd ja püüd oma firmaga jalad alla saada. Kõik jooksis liiva. Puudus see vundament, millele iga normaalne inimene rajab oma elu – puudus elav Jumal. Nüüd saan sellest aru, siis aga mitte.

Lootusetus ja vaimse tasakaalu täielik puudumine viis mõttele lõpetada oma elu. Üritasin seda üksi kodus olles. Lasksin vanni sooja vett täis ning üritasin sooni läbi lõigata. Alateadvuses teadsin, et ma seda ei tee, sest kardan ja see oli suur näitemäng elukaaslase ees. Mul ei olnud ju selgust, kuhu ma lähen, sest mingit elu ma siiski tunnistasin ka pärast surma. Aga põhjus oli üks – hirm, hirm ja veelkord hirm. Teadmatus.

ÕIGE KOHT

See oli 1998. aasta 6. aprilli õhtul, kui läksin välja ja jalutasin turu poole. Keerasin Pärnu Saalemi palvela poole. Ukse kõrval seisis teade, et järgmine teenistus – piiblitund – on kolmapäeval. Sel esmaspäeval olid aga uksed kinni.

Millegipärast ei otsinud ma teist kohta. Olin selles palvelas käinud pärast sõda pühapäevakoolis ning see oli alles mõned aastad taas avatud. Mina polnud pärast remonti sinna saanud.

Tuli oodata kolmapäeva. Püüdsin seda aega kuidagi täita ja mitte juua, et minna sinna kainelt. Ma isegi ei teadnud, miks ma sinna lähen. Mul oli ju kodus Piibel, oleksin võinud seda lugeda, kuid ei, ma lihtsalt pidin sinna sisse saama.

See igatsus muutus väljakannatamatuks. Vajadus rääkida, tunnistada ja vabaneda millestki raskest, maha suruvast, oli suur. Ma ei teadnud, mis minust saab. Ma ei olnud kunagi midagi usulist kogenud ja ei olnud suutnud mõista isa-ema palveid. Nad tõesti palusid minu eest, kuna olid tunnistajaks minu allakäigule.

Mul oli hirm, aga samal ajal ka igatsus. Olin jõudnud punkti, kus tee hargnes kaheks – üks tee oli lai ja seisis praktiliselt püsti minu ees ning kahel pool oli kuristik. Teine oli mulle tundmatu jalgrada, kohati rohtunud, kuid mitte hirmuäratav. Selle tee lõpus säras nagu avatud Saalemi uks. Valik oli minu, tagasiteed ei olnud.

Olin kohal juba umbes pool kuus. Pugesin taha pinki ja püüdsin olla nähtamatu. Kui pastor tuli mind teretama, tundus see mulle kummaline ja tekitas alguses tõrke. Sain sellest üle ning ütlesin, et soovin temaga rääkida. Ta ütles, et kohe algab piiblitund ning pärast seda on ta nõus mind kuulama.

Ma ei tea, millest seal tunnis räägiti. Ma isegi ei suuda meenutada, kes rääkis. Olin nii tegevuses iseendaga, olin nagu palavikus. Mida rääkida, millest alustada, kui palju rääkida, kui ausalt rääkida? Kõik need küsimused vaevasid mind.

MA SAIN VABAKS

Kui me lõpuks umbes 19.15 jäime pastoriga kahekesi väikesesse tuppa ja olime tutvunud, pääses minu seest välja nagu laviin. Ma ei suutnud peatuda, pastoril ei olnud vaja küsida. Ma rääkisin, rääkisin ja rääkisin. Valust ja igatsusest, joomisest ja püüdest sellest vabaneda, enesetapumõtetest ja töökoha kaotusest – kõigest, mis mind muserdas ja maha murdis.

Ma ei mäleta, kas ma nutsin, kuid kogu mu eneseuhkus, minu suur ego oli kadunud. Olin nagu suurt pahandust teinud laps, kes võttis lõpuks julguse kokku oma teod tunnistada ja andeks paluda.

Teadsin, et iga lausega, iga minutiga annan oma südamelt ära sinna aastatega kogunenud taaga. Ma ei teadnud, et astun samm-sammult lähemale Jumalale ning valmistun Temaga kohtuma. See seisund oli mulle nii võõras, aga samal ajal nii kergendust toov, et ma ei suutnud lõpetada enne, kui olin oma patuse elu toonud pastori ja ühtlasi Jumala ette.

Pastor ei kommenteerinud ega esitanud küsimusi minu elu kohta, vaid küsis ainult seda, kas ma tahan oma pattudest vabaneda ja saada Jumala lapseks. Ma ei mõistnud selle sõna tähendust, kuid ma tahtsin. Olin kindel, et hullemaks minna enam ei saa.

Vabanemine oli juba alanud. Pastor ütles, et nüüd palvetame. Ma ei osanud, vaid ägasin. Palusin andeks kogu eelneva elu, palusin ja soovisin Jumala armu, andsin tõotusi ja lubadusi. Siis oli kadunud kogu teesklus, uhkus, eneseimetlus – olin Jumala ees ja vaatasin Tema silmadesse.

Tundsin, et siin ja nüüd tehtud otsused on kogu eluks. Minu sisse voolas nagu uus elu. Olin unustanud selleks momendiks, kes olen, ning tundsin ennast tõesti uuestisündinuna. Tahtsin oma tundeid ja seda suurt armastuse tunnet kuidagi väljendada – kallistasime pastoriga teineteist kui vennad, kuigi olime tuttavad alles pool tundi. Rõõm ja vabanemise tunne olid täielikud.

Kojuminek mööda Karja tänavat oli nagu karjalaske kevad, kus vasikad rõõmsalt kepsutavad. Nii ka mina. Tahtsin iga vastutulijat kallistada, rõõmu jagada. Kindlasti peeti mind sel momendil pisut napakaks.

Ma olin Jumala laps. Selle teadvustamine võttis aega, kuid midagi minu sees ütles, et see on tõesti nii. Olin vaba ja õnnelik. Nii õnnelik, aga samas nii kurb, et ema-isa seda ei näe ja minu rõõmu ei jaga. Minu usklik ema suri 1987. aastal ja isa 1991. aastal.

See oli minu uue elu algus. Oli 8. aprill 1998 ja kell oli 19.40. Jumal oli mu endale saanud, Püha Vaim oli minusse asunud ja ma võisin tunnistada Jeesust Kristust oma Päästjaks ja Õnnistegijaks.

Selle mõistmine võttis veel aega. Aga algus oli tehtud, esimene samm astutud. Tänu Jumalale!

PEETER RANDMÄE
Peatselt ilmuvast raamatust
"Sündinud muutuma"

LÜHIUUDISEID EESTIST

KONVERENTS TARTUS

Konverentsil võeti liidu uueks liikmeks vastu Kohtla-Järve Evangeeliumi Kristlaste Kogudus "Lootus", kus pastoriks on Vladimir Tšerkasskihh.

Seoses liidu kahe vanematekogu liikme tööleasumisega teise piirkonna koguduse pastoriks (Erki Tamm Tallinna Allika Baptistikogudusse ja Eenok Palm Kehra Kogudusse), valiti konverentsil Hiiumaa piirkonna esindajaks vanematekogus Kärdla Baptistikoguduse pastor TARMO KÄHR ja Kirde-Eesti piirkonna esindajaks Rakvere Karmeli Koguduse pastor MEELIS ETTI.

Konverents kinnitas aruanded ja liidu 2005. aasta eelarve. Konverents käsitles karskuse teemat ja võttis selles küsimuses vastu läkituse.

Ermo Jürma konverentsil peetud jutlus on avaldatud Kuulutaja 3.–4. leheküljel, Toivo Teekeli intervjuu karskuse teemal 5. leheküljel ja pilte konverentsilt 11. leheküljel.

EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

Kogudusel on plaanis ehitada uus pühakoda, sest kaks aastat tagasi tuli neil oma kirik tagasi anda ennesõjaaegsele omanikule. Kohtumõistjate 7 eeskujul otsitakse 300 inimest, kellest igaüks annetaks uue pühakoja heaks poolteise aasta jooksul 1000 eurot. Paul Gilli sõnul on järjest ja järjest inimesi sellesse liikumisse astumas, aga veel on vabu kohti. Annetusi võetakse vastu ka nendelt, kes 1000 eurot maksta ei suuda.

Otsustati rakendada Tartu Kolgata koguduses diakonina varem Tallinna Kalju koguduses diakoniks ordineeritud RAIDO ORASt (29), kelle põhiliseks teenimisvaldkonnaks Kolgatal on noortetöö.

Otsustati ordineerida diakoniks ANTON PEREVOZTŠIKOV (30), kes tegutseb koguduse vene osakonnas ja töötab Tartu Pereraadio venekeelse programmi direktorina.

KOOSTÖÖST USKKONDADE VAHEL

Eestis õpib 2004/2005. õppeaastal rakenduslikes kõrgkoolides ning Tartu Ülikooli usuteaduskonna bakalaureuseõppes teoloogiat kokku 676 tudengit. ERI loomine ei tähendaks teoloogiliste kõrgkoolide kadumist, vaid koondumist ühise katuse alla.

ERI loomise idee läheb arutlusele Eesti Kirikute Nõukogu töökoosolekule.

SIIAMI KAKSIKUL LEAL ON JÄLLE ÕDE

Siiami kaksik Lea Block Saksamaalt, kelle õde Tabea kaksikute lahutamisoperatsiooni järel suri, sai 7. märtsil uue õe Dorothea.

Laste vanemad kuuluvad menno­niitide kogudusse. "Kuidas vanemad kaksikud Jumalalt vastu võtsid ja kuidas nad Tabea taas Jumala kätesse andsid, see mõjutas kogu haigla personali," ütles Bielefeldi Peeteli lastehaigla juhtiv arst Tilman Polster.

Lea kosub pikkamööda. Tal on vasakul kehapoolel halvatusnähte ja tal on probleeme nägemisega.

idea Spektrum

SAMBIA RIIGIPEAST SAI BAPTIST

Sambia riigipea ja valitsusjuht Levy Patrick Mwanawasa laskis end 27. veebruaril Lusakas baptisti­koguduses ristida. Riigipea oli pärast ristimist rõõmus: "Minu jaoks algab uus elu."

Ristimise juures olid diplomaadid ja erinevate kirikute kõrged esindajad, teiste hulgas Lusaka katoliiklik peapiiskop Merdado Mazombwe ja evangeelse alliansi peasekretär piiskop Paul Mususu.

idea Spektrum

EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDU KONVERENTSIL

1. Registreerimislaua ääres istuvad Tiia Teesaar (vasakul) ja Helju Jürma. Seisab Kehra koguduse pastor Eenok Palm.
2. Juba enne konverentsi algust võttis Raadio 7 jaoks aktiivselt intervjuusid Haldi Leinus. Tema vestluskaaslaseks on Emmaste-Nurste koguduse pastor Kaljo Järva.
3. Tiina Kivastik mängib orelit.
4. Konverentsi tuli tervitama EELK Tartu praostkonna abipraost Peeter Paenurm (vasakul). Tema kõrval istub Eesti EKB kogu­duste Liidu president Joosep Tammo. Nende taga on liidu uus misjonisekretär Agnes Böning.
5. Peeter Roosimaa (vasakul), Teisi Remmel, Joosep Tammo ja Toivo Pilli paneeldiskussioonis.
6. Johannes Saardi (paremal), kes lahkub töölt Nuutsaku Õppe- ja Puhkekeskusest, tänavad Joosep Tammo ja liidu peasekretär Ruudi Leinus.
7. Kohe algab konverentsi finaal – leivamurdmine.
8. Konverentsi kulude katteks oli võimalik annetada.