|
Käesolevas Kuulutajas on palju juttu Tallinna Oleviste kirikus toimunud alliansskonverentsist “Üks Vaim – eri keeled”. Konverentsile kogunesid aktiivsed evangeelse sõnumi kuulutajad lähemalt ja kaugemalt.
Oleviste koguduses oli muudki olulist. 1. mail ordineeriti vanempastor Siim Teekel. Sellest tegi pildi Heldur Kajaste. Ordineerimispalve pidasid koguduse pastorid Rein Uuemõis (vasakul) ja Ülo Meriloo ning Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo. Altari ees seisab koguduse segakoor ning veel üsna mitu pastorit.
Jeesus ütles: “Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et Ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!” (Mt 9,37–38). Üks teade uute tegijate tööleasumisest on lehes veel. Võime nendegi üle rõõmustada.
Issand õnnistab neid, kes otsivad võimalusi töötamiseks, mitte sellest kõrvale hiilimiseks. Küsimus “Miks mina pean vaeva nägema?” ei ole sobiv Jumala riigis. Vaadakem ümber Issandast valgustatud silmadega ja tegutsegem!
 AJALUGU SÕLTUB POLIITIKAST
Toimetaja kommentaar
Maikuus vaadati väga palju ida poole. Möödus 60 aastat Teise maailmasõja lõpust Euroopas ja Eesti sõlmis Venemaaga piirilepingu.
Suure rahvaarvuga riigid peavad loomulikuks, et nad määravad terve maailma või vähemalt oma lähiümbruse käekäiku. Väikesel Eestil on raske oma olukorda teistele mõistetavaks teha. Mõningal määral on see õnnestunud.
BUSH KÄIS RIIAS
Enne sõitu Moskvasse käis Ameerika Ühendriikide president George W. Bush Riias. Ta kohtus Balti riikide presidentidega. See oli toetus kõigile kolmele riigile.
Kuigi president Arnold Rüütel kutsus Bushi ka Tallinna, valis ta Läti pealinna. Eestis pole ükski ametisolev Ameerika president käinud. Bush on varem olnud Vilniuses, Riias käis kunagi Bill Clinton.
Bushi külaskäigu ajal olnud Riia rahvast tühi, samuti nagu 9. mail Moskva. Kommentaarides imestati, kuhu kadus Moskva elanikkond. Laiad tänavad olid inimestest ja autodest tühjad.
Moskvast sõitis Bush Gruusiasse. Thbilisit tühjaks ei tehtud. Seal esines Bush suure rahvahulga ees. Tema lähedalt leiti käsigranaat. Kunagi ei tea, kus terroristid oma kurje plaane täide tahavad viia või psüühikahälvetega inimesed midagi ette võtavad. Sellepärast on julgeolekumeetmed mõistetavad. Ükski maa ei taha kuulsaks saada sellega, et tema pinnal Ameerika presidendiga midagi juhtub.
Tallinna on raske elanikest tühjana ette kujutada ja linnaelanikele oleks see kahtlemata ebamugav. Ehk on see lohutuseks, kui mõtleme, et Bush meile tulla ei tahtnud.
PIDU MOSKVAS
Moskvasse kogunes 9. mai tähistamiseks palju riigijuhte. Eesti ja Leedu presidente nende seas ei olnud. Läti president Vaira Vike-Freiberga oli kohal. Ta oli viimastel kuudel palju vaeva näinud, et saadaks aru – Teise maailmasõja lõpp ei toonud Balti riikidele vabadust.
Kommentaarides on arvatud, et Balti presidentide erinev käitumine võis olla omavahel kooskõlastatud, et rohkem tähelepanu haarata. Ei tea, kas see nii oli, aga tähelepanu tuli meile küll. Balti riikidele on toetust avaldatud nii Euroopa pealinnadest kui ka Ameerikast.
JÕHKER AJALUGU
Pärast 9. mai pidustusi ja kohtumist Euroopa Liidu riikide liidritega andis Venemaa president Vladimir Putin pressikonverentsi. Meie jaoks oli oluline tema vastus Eesti ajakirjaniku Astrid Kanneli küsimusele. Putin väitis, et jõi ülikooli ajal liiga palju õlut, aga tunneb siiski ajalugu. Kuigi ta mõne aastaarvuga eksis, oli tema ajalookäsitlus uudne.
Varem väitis Venemaa, et 1940. aastal toimus Eestis revolutsioon ja Eesti liitus vabatahtlikult Nõukogude Liiduga. Sellest enam juttu ei olnud. Putin ütles, et Venemaa andis 1918. aastal Bresti rahuga Eesti Saksamaale ja Saksamaa andis meie riigi 1939. aastal Venemaale tagasi. Seega mingit okupatsiooni ei toimunud, sest Eesti kuulus juba 1939. aastast Nõukogude Liidule. Putin möönis, et kõik see käis üle Balti rahvaste peade, aga aeg oli niisugune. Ja Nõukogude Liit mõistis 1989. aastal Molotov-Ribbentropi pakti hukka ning kuulutas selle kehtetuks. Seega pole enam vabandada vaja.
Huvitav, et suurriikide vanad õigused kehtivad, vaatamata nende kaotatud sõdadele ja sõlmitud uutele lepingutele. Niisuguse käsitluse puhul ei ole miski kindel.
PIIR MÄÄRATUD
Eesti ja Venemaa välisministrid allkirjastasid piirilepingu. Sellega seoses on Eestis väga palju sõnavõtte poolt ja vastu, rohkem küll vastu.
Mõned hirmud. Kardetakse, et Tartu rahu on nüüd oma kehtivuse kaotanud. Tõenäoliselt see nii ei ole, sest Eesti põhiseadus lubab piiri määrata ka teiste lepingutega. Öeldakse, et Venemaa võib Eesti Vabariigi ajalugu hakata lugema alates 1991. aastast. Ta teeb seda praegugi ja eelnevast on näha, et käsitleb ajalugu nii, nagu ise tahab. Me jätvat setud hätta. Piirid ei käi kunagi täpselt mööda etnilisi eraldusjooni, sest piirialadel elavad rahvad segamini, on palju segaperesidki.
Mõned arvavad, et Euroopa Liidu ja NATO liikmetena oleks me neilt toetust saanud Tartu rahu piiride tagasi nõudmiseks. Vaevalt küll, sest Euroopa riikide vahelised piirid ei ole etnilised, vaid on kujunenud sõdade käigus. Ja nii on mõnigi irooniliselt küsinud, kas peaksime Venemaale kallale minema?
Mõned erakonnad on sõnades väga piirilepingu vastu. Valitsuses olles on nad seda toetanud. Toetaks praegugi, kui ise valitseks, sest valitsused tegutsevad poliitilistest reaalsustest lähtudes. Küllap on neil hea meel, et leping sai alla kirjutatud ja ratifitseeritakse võõraste kätega. Vastuseis ebapopulaarsele lepingule võimaldab valimistel lisahääli saada. Kunagi ise taas võimule tulles on hea öelda, et mis me enam teha saame.
Mida öelda kokkuvõtteks? Ps 37,29: “Õiged pärivad maa ja elavad seal põliselt.” Meie tulevikku ei kindlusta mineviku õigus, vaid praegune usk Jumalasse.
Seis – siin on Eesti Vabariigi piir!
JUMALA VAIM TEGUTSEB
“See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand.”
Sakarja 4,6
Meie konverentsi teemaks on “Üks Vaim – eri keeled”. Heebrea kiri ütleb, et Jumal on viimseil päevil meile rääkinud Poja kaudu, kelle Ta on pannud kõigi asjade pärijaks ja peaks oma kogudusele. Jumala keel on Kristus!
Kuigi Kristus ihulikul kujul meie keskelt lahkus, tõotas Ta saata meile teise Lohutaja, Püha Vaimu, kes tuletab meelde kõik, mida Tema on õpetanud ja rääkinud ning ühendab meid Temaga, muudab meid Tema vaimulikuks ihuks, kirikuks.
VÄLJAKUTSETE KESKEL
Maailm meie ümber esitab meile tohutult väljakutseid – nii rahvastele, riikidele kui ka meile igaühele. Igal päeval ja hetkel tuleb meil lahendada keerukaid küsimusi ja langetada otsuseid.
Sageli me mõtleme, et vastused on meie endi käes. Tundub, et kui meil oleks väge ja võimu, küll me paneksime asjad paika. Siis tuleb tagasilangus ja paistab, et väge ja võimu võib palju olla, aga asjad ei lahene. Meie sisemised probleemid käivad meiega kaasas. Meie nõtrus, puudulikkus, poolikus ning patt vajavad lahendust ja lepitust.
Mind kutsuti kõnelema asutuste juhtidele sellest, miks selle sajandi algul on usuküsimused saanud maailmas ja ühiskonnas nõnda olulisteks ning tähtsateks. Kui alustasime sellest, milles probleemid õieti seisnevad, siis tuli välja, et need on inimeste ja maailma omad. Väga igapäevased ja mõnikord väga keerulised. Mulle tundub, et Jumal kõneleb ka nende kaudu ja paneb meid küsima, kas meil endal on vastuseid. Kas meil on midagi kõnelda maailmale? Kas usuküsimused ei ole just need, mis meile vastuse annavad?
Vahest lähevad põhjused ja tagajärjed, vahendid ja eesmärgid segi. Tahetakse lahendeid tänase päeva probleemidele, aga hoopis ilma Jumalata, Teda unustades ja Temast mööda minnes.
Minu käest küsiti näiteks, mida saaks kirik teha, et panna naised rohkem sünnitama. Mida võiks kirik teha, et hoida inimesi aidsi nakatumast? Aga ei küsitud, mida teha osaduse leidmiseks Jumalaga. Inimene ei mõtlegi Jumala peale, ta kardab ja väriseb aidsi ees. Ta tahaks, et oleks lapsi ja rahva elu jätkuks.
VÕIM JA VAIM
Väljakutsed on õigupoolest selleks, et näidata – Jumal üksi kõneleb ja vastab. Lahendused ei ole meie käes, kuipalju meil väge ja võimu ka oleks. Armastama ei saa kedagi sundida väe ja võimuga. Kedagi ei saa teha heaks inimeseks vangimaja ja politseiga. Ei saa lahendada sotsiaalseid küsimusi jõustruktuuride abil. Ainult Vaimu abil. Küsimus on, kelle ja millise vaimu abil. Kas meie oma nutika mõistuse ja terase vaimuga või püha ja kõrge, kõige vägevama, uueks loova Jumala Vaimu abil.
Läbi ajaloo on kõlanud küsimused, milline on vaimu ja võimu vahekord. Hiljuti tuletati ajakirjanduses meelde Jossif Stalini provotseerivat või alandavat küsimust: “Mitu diviisi on Rooma paavstil, et ta tahab maailma valitseda?” Ilmselt tahtis ta öelda, et võim maailmas on tema käes. Kummaline küll, kõik need diviisid ei hoidnud tema impeeriumi. Evangeelium, mida kuulutab kirik, on muutnud maailma. Sellelt oodatakse ka tänapäeval järjest rohkem vastuseid. Järjest suurem on huvi, mida ütlevad ristiinimesed.
See tuletab meelde Rooma keisrit Julianust, usutaganejat, kes võitles kristlaste vastu ja tahtis ennast maksma panna väe ja võimuga. Oma surmahetkel pidi ta tunnistama: “Galilealane, sa oled võitnud.” See, mis tundub mõnikord nii nõrk ja tühine – mis see Vaim ikka ära teeb, mul on tankid, raha ja positsioon – on otsustav. Kõige hea algus, mida me vajame, on Jumala loovas Vaimus, selles sõnumis, mida Jumala Vaim meile avab nägemaks lepitust Kristuses, uut inimest, uut loodut, Jumala armastust Kristuses.
Tuletame meelde Ga 5,22–23: “Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.” Milline lõpmata vägi ja võim peitub selles käegahaaramatus, nähtamatus Vaimus! Neis artiklites, mida meenutasin, imestatigi, kuidas nähtamatud taevased väehulgad on võitnud ära tankidiviisid. Ja võidavadki ära!
JUMALA SÕNA
Millele Sakarja oma prohvetlikus nägemuses viitab?
Paabeli vangipõlv oli lõppenud. Maa oli laastatud, Jumala rahvas ägas. Nad tahtsid üles ehitada Jeruusalemma ja taastada Tõotatud Maa. Nad tahtsid taastada templi. Palju jõudusid oli nende vastu. Kohalikud paganasuguharud mässasid, majanduslikud mured olid igaühe õlgadel. Töö ei edenenud. Vaimunõtrus tuli peale.
Siis kõneles prohvet seitsmeharulisest lambijalast. Ta küsis ingli käest, kes talle seda näitas, mis see on. Ingel vastas: “See on Issanda sõna, mis on öeldud Serubbaabelile.” See on Jumala kõne inimesega, Jumala sõnum meile. Sõnum, mis loob pühadust, mis loob inimestest püha rahva, mis ehitab üles templi ja kiriku.
JUMALA KOGUDUS
Seitsmeharuline lambijalg on ka nägija Johannese visioonis Ilmutuseraamatu esimeses peatükis. Johannes sai vastuse, et need on seitse kogudust, mille inglitele läkitatakse Jumala sõnum. See on visioon kirikust, Jumala templist, uuest Jeruusalemmast, uuest Iisraelist siin maa peal.
On seletatud, et seitse on püha arv, kolm pluss neli – kolmainus Jumal ja neli ilmakaart. Jumal, kelle tahe teostub maa peal nagu taevaski. See ei sünni väe ega võimu, vaid Jumala Vaimu läbi, kes teeb elavaks. See on uus loodu. Võime meelde tuletada loomislugu, kui Jumala Vaim hõljus vete kohal. Jeesus ütles, et kes ei sünni veest ja Vaimust, see ei pääse Jumala riiki.
Kui kõneleme nelipühast, siis kõneleme vägevast vaimutööst. Vaim langes nende peale, keda Kristuse sõnum, Tema elu, sõna lihakssaamine oli puudutanud ja kellele oli tõotatud see vaimuand. Püha Vaimu väljavalamine lõi kiriku. Aga see polnud lihtsalt vaimuand, vaid sel päeval ristiti ligi 3000 hinge. Peetruse jutluses kõlas, et teie ja teie laste päralt on see tõotus.
Kus on kirik? Vastuse on enamik kirikuid ühel või teisel moel sõnastanud. Luterlik kirik ütleb, et kirik on seal, kus Jumala sõna selgelt ja puhtalt kuulutatakse ning jagatakse sakramente. Kirikut ei loo inimesed ega usk, see on Jumala kingitus, Püha Vaimu töö meis. See on midagi sellist, mida me laste kombel tohime vastu võtta ja selle üle rõõmustada.
Just sellise suure kingituse, pühade osaduse, on Jumal kinkinud maailma kõigi nende kaudu, kes Tema sõna kuulevad ja lasevad end ristida, kes tahavad täituda Püha Vaimuga. Püha Vaim ei ole lahus Kristusest, Tema sõnast ja sellest osadusest, mis on nähtav.
Kirik on Kristuse ihu. Ihu siin maailmas on alati nähtav. Sellepärast ärge jääge kunagi üksi koju konutama, kui on koguduse kooskäimised. Ärgem arvakem, et me üksinda ehitame kirikut. Kirik on pühade osadus. Kirik on elavad kivid, kes liituvad kokku palves, usutunnistuses, Jumala sõna kuulamises ja kuulutamises. Nõnda ehitub Kristuse kirik ja mida rohkem on meid pühapäeviti kirikutes, seda kindlamalt me teame ja tunneme, et meie usk on kantud Pühast Vaimust.
Püha Vaim liidab meid kokku, kutsub ja äratab. Ärgem pangem kõrvu kinni, kui kirikukellad helisevad või kui pereraadiost või mujalt kuuleme, et on meie koguduse kokkutulek.
SAMA KIRIK
Minu käest küsis pereraadio reporter, kas meie tänane kirik on ikka samasugune, nagu ta oli apostlite ajal. Ning kui on midagi muud, kas see on suur viga ja mis siis peaks tegema.
Kui apostel Paulus astuks sisse näiteks Oleviste või Kaarli kiriku jumalateenistusele, mida ta seal kuuleks? Kui võetakse lahti kiri roomlastele või filiplastele ja loetakse seda, mida ta kord kirjutas ja püütakse veel hästi tekstipäraselt jutlustada, ma ei tea, kas Paulus jääks meiega rahule.
Aga tegelikult on see ju ime. Ikka seesama alus, seesama sõnum. Väliselt on maailm tohutult muutunud. Aga teist alust kui on juba pandud, ei saa keegi panna. See on Jumala Vaimu töö. Kristuse kirik mitte ainult ei sündinud, vaid ka elab ja püsib Püha Vaimu väes. Uskugem seda! Olgem ise sellest elust kantud, Püha Vaimu väega täidetud ja Kristuse tunnistajad siin maa peal. Selliseid kiriku ühtsuse tunnistajaid on läbi ajaloo väga palju.
ARMUST ÕNDSAKS
Rootsi-Mihkli kirikus avatakse näitus suurest kirikuisast pühast Augustinusest, kes umbes aastal 400 kirjutas raamatu “Pihtimused”. Ta on palju kirjutanud sellest, kuidas ta leidis elava Issanda. Nii nagu Martin Luther, kes tegi peaaegu kõik samamoodi nagu Augustinus.
Esiteks ta tundis, et on lõpmata patune inimene. Teiseks – ta ei saa patust vabaks, ta on hukka mõistetud. Kolmandaks kuulis ta ühte vaikset häält, mis juhatas ta Rooma kirja juurde. Ta leidis sealt, et me oleme armust õndsaks saanud, Jumala armuteo läbi, mis on Kristuses ilmunud.
Seda Augustinuse sõnumit jagab tegelikult kogu kristlik maailm. Seda tunnistas ka katoliku kirik, tehes Augustinusest kogu kristliku ajastu kõige suurema kirikuisa ja pühaku. Sellele toetub usupuhastus, evangeelne kirik.
Augustinus ja Luther juhtisid tähelepanu veel ühele asjale. Augustinus tegi seda vaidluses Pelagiusega, kes arvas, et küll ka inimene ise võib ponnistada, heaks hakata ja teenida välja Jumala armu oma heade tegudega. Augustinus oli väga sügavalt läbi elanud oma patuelu ja ütles: “Mina ei suuda. See, et ma olen päästetud, on ainuüksi Kristuse töö, see on Jumala töö.” Ta leidis, et see vaikne hääl, mis temas rääkima hakkas, ei olnud miski muu kui Jumala Püha Vaimu hääl.
Jumala ettehooldus meie päästmiseks algab juba sellest vaiksest häälest, kui Jumal oma Vaimuga meid puudutab, kutsub ja kogub, et üles ehitada oma kirikut, anda vastused maailmale ja meile enestele. See ei ole meie käes, see ei sünni väe ega võimuga, vaid Jumala Vaimuga, et luua meisse uus inimene. Et luua uus Iisrael ja uus Jeruusalemm – Tema kirik siin maa peal. See on imeline! Me ütleme usutunnistuses: “Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku kirikut.” Vaim ja kirik on kõrvu, on ühendatud!
Augustinus lõpetab oma raamatu: “Praegu, mil meie süda on sinu Vaimust innustatud, on meil kalduvus teha head. Varem aga, olles sinust eemal, oli meil kalduvus teha halba. Sina aga, hea ja ainuline Jumal, pole kunagi lakanud tegemast head… Sinult tuleb seda paluda, sinust otsida, sinu uksele koputada. Nõnda, ainult nõnda saadakse, nõnda leitakse, nõnda tehakse meile lahti.”
ANDRES PÕDER
EELK peapiiskop
Jutlus alliansskonverentsil
Oleviste kirikus 14. mail 2005
EUROOPA LIIT SÕLTUB MEIST
Aktuaalne teema
Alliansskonverentsil “Üks Vaim – eri keeled” esines JULIA DOXAT-PURSER Suurbritanniast, kes on Euroopa Evangeelse Alliansi (EEA) esindaja sotsiaalpoliitilistes küsimustes ja usuvabaduse koordinaator. Kuna tal on pikk praktika EEA esindamisel Euroopa Liidus (EL), ongi intervjuu põhiteemaks EL.
Intervjuu tõlkis Piret Simpson.
Kuidas peaksime ELi suhtuma?
EEAl ei ole hoiakut, mis oleks väga ELi poolt või vastu. EL sai alguse soovist parandada haavad pärast Teist maailmasõda. ELi alustaladeks on rahu, leppimine ja stabiilsus.
Teine valdkond on raha. See võib olla hea, aga sellest võib saada ka iidol.
ELiga seondub ka niisuguseid asju, mille üle me kristlastena ei ole õnnelikud. Brüsselis elades õppisin tundma kristlasi, kes töötavad ELi institutsioonides. Minule tundusid nad nagu Taaniel ja Joosep, kes teenivad Jumalat ja proovivad midagi mõjutada, kuid on väga palju üksinda. Ma tahaksin, et Jumala rahvas hakkaks palvetama nende pärast ja kogu ELi eest.
Kui EList saaks midagi väga halba ja kurja, siis Jumal kutsuks oma lapsed sealt välja.
Milleks on EEAl vaja esindajat ELi juurde?
EL eksisteerib, kas see meile meeldib või mitte, ta on olemas ja tal on ühiskonnas väga suur mõju. Kui meile ei meeldi midagi ELi juures, siis meil ei ole õigust kaevata ja öelda, et see on nii halb ja läbi mädanenud, kui me ise ei ole seal teinud soola ja valguse tööd.
Kas Teid võetakse igal pool jutule?
Mõned ametnikud on vastuvõtlikumad kui teised. Nad saavad aru, kui sul on ametlik positsioon, aga nad on nõus rääkima ka iga eraisikuga. Meil on ametlikud dialoogikoosolekud, aga need ei ole nii viljakad kui üks ühele vestlused ELi ametnikega.
Kas ELi seadused hakkavad kirikutele peale suruma mittekristlikke nähtusi?
Kõige lihtsam vastus on “võib-olla”. Kui Eesti astus ELi, pidite te vastu võtma kõik seadused, mis olid varem välja mõeldud. Kuna Eesti on nüüd liige, on teil võimalus neid seadusi koos teistega vormida. Kuigi Eesti on väike, ärge olge hirmul suurte riikide ees.
ELi seadused mõjuvad ainult seal, kus ELil on õigus midagi öelda. Näiteks EL ei saa Eestil käskida teha aborte. Tal ei ole võimu seadustada Eestis eutanaasiat.
Ma olin Brüsselis, kui arutati töölevõtu seadust. EL tahtis vältida diskrimineerimist tööle võtmisel. See on hea ja õiglane ning Jumal on õiglane Jumal. Aga me tahtsime seadustada, et usuorganisatsioonid saaksid võtta tööle inimesi, kes on samast usust ja vastavad selle nõuetele. Jumala armust tehti seadusesse muudatus, et kui see seadus võetakse vastu mingi riigi rahvusliku seadusena, siis on võimalik teha erandeid usuorganisatsioonidele. Liikmesriik võib seda teha ja ka mitte teha.
Üks Rootsi nelipühipastor mõisteti süüdi, sest ta rääkis homode vastu. Kas see tuli EList?
Seda tehti Rootsi seaduste järgi. Seoses sellega arutatakse praegu Brüsselis seadust inimeste kohta, kes tekitavad viha rassi, usu või seksuaalse orientatsiooni pärast. Meie jaoks on tähtis, et inimesed ei tohiks viha õhutada, kuid neil peaks olema õigus vabalt arvamust avaldada.
Eesti valitsuselt küsitakse arvamust selle seaduse kohta. Eesti usklikud peaksid julgelt oma valitsusega sellest rääkima.
Kuidas Te kommenteeriksite Rocco Buttiglione juhtumit?
Euroopa institutsioonides domineerivad kaks maailmapilti. On kristlased või mingi kristliku maailmavaatega inimesed ja on ilmalikud, kes soovivad, et mingit kristlikku mõju kuskil ei oleks.
Rocco Buttiglione juhtumis võitsid ilmalikud. Minu arvates on šokeeriv, et tal ei lubatud omada isiklikke vaateid. Ta ütles väga selgelt, et ei suru neid ELile peale. Osadele Euroopa Parlamendi liikmetele sellest ei piisanud.
Samas on Euroopa institutsioonides palju inimesi, kes on Rocco Buttiglionega sarnased. Ma arvan, et teil käib samuti maailmapiltide võitlus.
Kas Te olete optimist?
Isiklikult inimesena küll. ELi suhtes on teine asi. Ma räägin nüüd eraisikuna, mitte EEA esindajana.
Ma näen kahte suurt probleemi. Üks on see, et ELi poliitilistel juhtidel on väga erinev visioon sellest, millisena nad tahavad Euroopat näha. Osa tahavad seda näha kui rahvaste perekonda. Teised soovivad, et EL oleks supervõim ja Ameerika Ühendriikidele rivaaliks.
Teine on see, et inimesed, kes töötavad ELi keskuses, on võõrdunud neist, kes elavad kuskil kohapeal. Iroonia on selles, et võõrdumine põhjustab rahvaste üksteisest eemaldumist, mida EL tahtis vähendada oma loomisega.
Kui mõtlen ELi tuleviku peale, siis on palju rohkem võimalusi, et ta laguneb ja lõheneb, kui et temast võiks saada metsaline, nagu mõned kuulutavad.
Täname!
14. mail 2005
Tallinna Oleviste kirikus
KÜLALINE SOOVITAS USKLIKEL KOOS TÖÖTADA
Alliansskonverentsi “Üks Vaim – eri keeled” külaliseks oli Euroopa Evangeelse Alliansi (EEA) president, Bulgaaria baptistipastor NIKOLAI NEDELTŠEV (Nik Nedelchev, 56). Kuulutajale rääkis ta nii oma kodumaast kui ka laiemalt evangeelse alliansi tööst.
Palun andke meile veidi arvandmeid oma kodumaa kohta.
Bulgaaria elanike arv on peaaegu seitse ja pool miljonit. Evangeelsesse allianssi kuuluvates kirikutes on liikmeid umbes 150 tuhat. Baptiste on Bulgaarias umbes kaheksa tuhat.
Kuidas nii väikesest liidust on tulnud kaks sellist tuntud inimest nagu Theodor Angelov (Euroopa Baptistiföderatsiooni eelmine peasekretär) ja Teie?
Seda on teinud Issand.
Milline on Teie haridus?
Ilmaliku hariduse poolest olen ma ehitusinsener. Mul on vaimulik haridus USAst Dallase Teoloogilisest Seminarist ja doktorikraad Philadelphia Piibliinstituudist.
Kommunistide ajal oli meil kaugõppevormis piibliõpe aastatel 1979–1989. Võtsin kõigist kursustest osa.
Missuguseid ameteid Te olete pidanud?
Olin 16 aastat pastori asetäitja Theodor Angelovi isa alluvuses ja pärast tema surma valiti mind koguduse vanempastoriks. Olin selles ametis neli aastat. 1991 valiti mind Bulgaaria Evangeelse Teoloogilise Instituudi presidendiks ja teen seda tööd praegugi. Bulgaaria Evangeelses Alliansis olin ma peasekretär 1998. aastast. Viis aastat olen nüüd EEA president.
Kui palju Teie tööajast kulub alliansile?
Väga hea küsimus. Piibliinstituudile läheb 60 protsenti ajast. 30 protsenti läheb EEAle ja kümme protsenti teistele asjadele.
Kuidas edeneb evangeelse alliansi töö Bulgaarias?
Evangeelsel alliansil on ajalooline roll Bulgaaria arengus. Meie allianss on Euroopa üks vanemaid ja on asutatud 1862. aastal. Meil oli alati probleeme mitte riigi, vaid õigeusu kirikuga. Kui kommunistid võtsid võimu, siis nad keelasid alliansi, palju pastoreid läks vangi ja osa hukkusid. 1989. aastast oleme jälle registreeritud ja püüame olla heades suhetes õigeusu kirikuga, kuid neil on endal suur lõhe kiriku sees.
Millisena Te meenutaksite Todor Zivkovi aega?
Minu arvates oli Bulgaaria Nõukogude Liidule väga sõnakuulelik riik, seda nimetati Doonau-taguseks kubermanguks. Me ei olnud selle üle rõõmsad. Enamikul bulgaarlastel on head tunded venelaste ja nõukogude inimeste vastu vaatamata sellele, et see riik oli halb. Selles ei olnud ju süüdi lihtsad inimesed.
See oli väga raske aeg. Meil ei olnud vabadust. Olime miilitsa ja julgeolekujõudude poolt julmalt jälitatavad. Meil ei olnud võimalust ehitada kirikuid. Osa palvelaid olid avatud propaganda huvides.
Te ju ise töötasite sel ajal kirikus?
See on õige. Aga palju tööd tuli teha salaja. Palvelas olid ametlikud jumalateenistused. Suur osa meie tööst oli varjatud.
Milline positsioon on praegu Bulgaarias kommunistidel?
Endistest kommunistidest on saanud kapitalistid. Nad tegutsevad äris, on orienteerunud turumajandusele ja ei taha meenutada oma kommunistlikku minevikku. Nad on ka kõrgetel riiklikel ametikohtadel.
Bulgaarias on palju türklasi. Millised on kristlaste ja muhameedlaste suhted?
Kümme protsenti Bulgaaria elanikest on türklased. Bulgaaria muhameedlased on kultuurilt muhameedlased, mitte fundamentalistid. Nad on väga head inimesed, teevad tõsiselt tööd. Kuna ka õigeusklikud on formaalsed, siis nad peavad koos oma pühi, aidatakse vastastikku ja pingeid ei ole.
Kes on süüdi muhameedlaste arvu kasvus Euroopas?
Ma ei ütleks “süüdi”. Muhameedlased pole selles süüdi, et meie oma asju halvasti teeme. Meie oleme süüdi. Türgi usuasjade minister ütles mulle, et kui te elaksite tõeliselt oma usu järgi kümme protsenti, poleks islamil Euroopas mingit võimalust.
Kas me peaksime olema lihtsalt head kristlased või islamile ka vastu seisma?
Huvitav küsimus. Ajalooline tõde on see, et kui me elame nagu tõelised kristlased, siis on meil alati probleeme, aga me oleme valgus ja sool. Me ei peaks muutuma agressiivseteks teiste usundite suhtes. Issand kaitseb oma riiki.
Mis siis saab, kui Türgi astub Euroopa Liitu ja 70 miljonit türklast võivad Euroopas vabalt elu- ja töökohta valida?
See on tõeline väljakutse. On vaja hakata õigesti elama. Ma loodan, et Kristus tuleb enne Türgi astumist euroliitu.
Kuidas mõjus Bulgaariale Jugoslaavia kriis?
Majandusele oli sellel väga halb mõju. Oleme paljuski Jugoslaaviast sõltuvad. Poliitilisele ja etnilisele stabiilsusele halba mõju ei olnud.
Bulgaaria on stabiilsuse, taluvuse ja tolerantsuse oaas. Meie naaber ei ole nii stabiilne, aga me palume tema pärast.
Kas evangeelne allianss töötab kõigis Euroopa maades?
Rahvuslikku allianssi ei ole näiteks Ukrainas. Venemaal, Moldaavias, Sloveenias ja Valgevenes on see moodustamisel.
Millega Euroopa maade evangeelsed alliansid ja EEA tegelevad?
Meil ei ole šabloone. Igaüks töötab, nagu tahab. Bulgaarias on 22 eri tööala: naistetöö, lastetöö, noortetöö, sport, vanglatöö, kirjastamine jne. Hollandis, Saksamaal ja Suurbritannias osaletakse aktiivselt poliitikas ning tegeldakse kristliku eetika küsimustega. Alliansid esindavad inimesi õiguskaitseorganites, tegelevad kirjastamise, teoloogilise hariduse ja humanitaarinitsiatiividega, inimõiguste ja usuvabaduse küsimustega. Aitame riike ka teistel kontinentidel.
Millele pöörate esmatähelepanu suhetes eri maadega?
See sõltub riigist. Kui seal on rahvuslik allianss ja neil on milleski abi vaja, siis meil on vajalikud kontaktid ja me aitame probleeme ületada. Need on väga erinevad – haridus, usuvabadus, esindatus, seadused. Valime mõnest teisest riigist inimese, kes neid aitab. See võib-olla poliitiline liider, Euroopa Parlamendi liige või ekspert, kes läheb sellele maale.
Viimased kolm aastat aitame Valgevenet. Neil pole allianssi, kuid usklikud kutsuvad meid appi. Samuti oli Ukrainas.
Kas Ukrainas on poliitilisi probleeme?
Jah. Uus võim on seal vähe kestnud ja ma ei tea, kas need probleemid on kadunud.
Nimetage palun probleeme, mis on usklikel Euroopa maades.
Austrias ja Belgias on evangeelsed kogudused väikesed ning seadus nõudis registreerimiseks ja tunnustamiseks 20 tuhat liiget, mida mõnel polnud. Pärast toetust ja tegevust meie poolt võeti vastu uued seadused.
Serbias on ususeadus kehtestamisel, jumalateenistused käivad, probleeme on registreerimisega ja uskkondadevaheliste suhetega.
Aserbaidžaanis ja Gruusias pole allianssi. Seal oli rünnakuid kirikute vastu. Rumeenias ründasid õigeusupreestrid baptiste ja vennastekogudust. Õigeusukiriku juhtkonnast oleme kohtunud oikumeenilise patriarhi Bartolomeusega. Itaalias ja Austrias oli jutt katoliku preestritega ja kardinalidega.
Kas on maid, kus usklikud ise ei saa alliansi moodustamisega ja koostööga hakkama?
Näiteks Ukrainas pole baptistidel selleks tahet. Kohtusin nende liidritega ning EEA peasekretär oli seal novembris ja detsembris. Tulemusi veel ootame. Teistel uskkondadel Ukrainas on 1999. aastast tahtmine allianssi moodustada. Me ei tea, kaua saame oodata. Samas Venemaal mängivad baptistid väga positiivset rolli alliansi moodustamisel.
Kuidas töötab allianss väljaspool Euroopat?
Näiteks Indias on allianss väga tugev ja mõjukas, samuti Lõuna-Koreas, Filipiinidel, Austraalias, Malaisias ja Jaapanis. Aafrika allianss on tugev ja hästi organiseeritud, kuid neil on majandusprobleeme, sest nad on vaesed. Ladina-Ameerikas ja Kariibi basseinis areneb allianss hästi ja töö elavneb. Põhja-Ameerikas ei ole alliansstöö nii tugev. Kirikud on seal tugevad ja neil pole allianssi vaja.
Teil on reisides kontakte ka poliitikutega.
Eesti on esimene maa, mida külastades mul ei ole kohtumisi poliitikutega. Teil ei ole probleeme. Olen kohtunud riikide presidentidega, ministritega, parlamentide liikmetega. Kui kohalik allianss on olemas, siis on see nende organiseeritud. Kui ei ole, organiseerime ise.
Kas Teisse suhtutakse nagu riigitegelasse?
Vastavalt diplomaatilisele protokollile. EEA on evangeelsete kristlaste esindaja. Esindame 11 miljonit inimest, mis ei ole väike grupp.
On Teil diplomaatiline pass?
Mul on see olemas, kuid ma kasutan seda vähe. Ma olen bulgaarlane, mul pole tarvis viisasid. Aga näiteks Iraagis ma kasutasin seda.
Bulgaaria riik aitab minul ja EEAl täita meie ülesandeid. Enamasti pole abi vaja. Ükskord oli seda vaja Kosovos. Meie maa aitas lahendada mõningaid evangeelsete kristlaste probleeme Türgis. See oli kolm-neli aastat tagasi.
Kas olete Eestis enne käinud?
See on esimene kord ja ma olen väga rõõmus. Eesti on väike, aga ilus, väga hea maa. Arvan, et õpin siinsest ajaloost, geograafiast, vaimulikust elust, suhetest ja ilmast.
Aga kõige parem on ikka Bulgaaria, peaaegu paradiis. Meil on hea soe Must meri, suured jõed, kõrged mäed, tõesti hea kliima. Riigijuhtimisel on muidugi probleeme, on korruptsiooni ka. Aga ma arvan, et Bulgaaria nagu Eestigi liigub õiges suunas.
Teie soov meile?
Ma soovitan Eesti usklikel töötada koos. Ühtsust on vaja oma maa ja Euroopa jaoks.
Täname!
14. mail 2005 Tallinna Oleviste kirikus
MA NÄGIN JUMALA VALGUST
Teise maailmasõja lõpp tähendas ühtedele vabanemist ja teistele pika kannatusaja algust. Viimaste hulgas oli ka ameeriklane John H. Noble. Tema vanemad meelitati 1937. aastal USAst Detroidist Saksamaale optikafirmasse “Guthe ja Thorsch” ning nad kolisid Dresdenisse.
Noble elas 22-aastasena üle Dresdeni pommitamise. Pärast sõja lõppu arreteeriti saksa päritoluga kaupmees Nõukogude Liidu okupatsioonijõudude poolt ilma mingit seletust andmata. Sellest algas noore mehe jaoks peaaegu kümme aastat kestnud kannatusaeg vanglates ja laagrites, kus temast sai kristlane.
Kell oli 15.45 8. jaanuaril 1955, kui ma välismaalastele mõeldud piiripunktist “Checkpoint Charlie” Berliinis läbi sõitsin. Ma olin vaba! Kui ma õhtul magama heitsin ja oma silmad sulgesin, kuulsin kõrvus taas Vorkuta vangilaagri valvuri häält: “Ameeriklane, sa lähed koju!” Sel ööl tulid Vorkutas minu juurde mehed, kellega koos olin tööd teinud ja tuli ka mulle võõraid vange. Mõned ütlesid: “Kui sa vabaks saad, siis räägi maailmale, mis siin toimub!”
POLEGI AMEERIKLANE?
Kõik algas nii. Me käisime oma optikafirma pärast Kasselis ja jõudsime 4. juulil 1945 veidi enne südaööd taas Dresdenisse. Järgmisel hommikul viidi isa ja mind NKVD peakorterisse. Meile teatati, et nad said telegrammi New Yorgist. Selles olevat öeldud, et isa ei olegi Ameerika kodanik, seega võib meid vangistada. Isa vastas vaid, et kui selline telegramm tõesti olemas on, oleks see pidanud tulema Washingtonist ja mitte New Yorgist.
Hiljem lahutati mind isast. Minu jaoks algas peaaegu kümneaastane õudusunenägu kommunistlikes laagrites Saksamaal ja Nõukogude Liidus. Isa sai 1952. aastal vangistusest murtud mehena vabaks.
USU PÄRAST
14. septembril 1950 jõudsime vangitapiga Vorkutasse. Räägitakse, et see olevat maailma kõige külmem koht. Vorkutas kehtis kord, et ühtegi vangi ei hoitud samas laagris rohkem kui aasta, et tal ei tekiks isiklikke kontakte ülemustega või teiste vangidega.
Umbes veerand valvuritest tundis mõnu vangide valust ja kannatustest. Nad otsisid iga võimalust, et vange piinata või maha lasta.
Jumalateenistuste pidamine oli kõige rangemalt keelatud. Ja ometi toimusid kristlaste salajased kokkusaamised. Koht ja aeg anti kristlaste vahel suust suhu edasi.
Preester Janis Šivokas, samuti vang, reedeti, kui ta jumalateenistust pidas. Viis päeva kartsa jäises külmuses, käed ja jalad seinte külge aheldatud, betoonklots jalgade vahel ja ainult kolm “söömaaega” viie päeva jooksul kongis, mis oli nii suur nagu telefoniputka. Ta elas selle piinamise üle ja reedeti teist korda. Jälle karts. Kui ta sellegi ära talus, küsisin ma temalt, kas see oli väärt kannatamist. “Kunagi pole ma olnud Kristusele lähemal kui seal kartsas!” Kui ta kolmas kord tabati, murti tal enne kartsa panemist raudkangiga käed. Nagu valvurid ütlesid – et ta ei saaks enam kunagi oma käsi palveks kokku panna.
IME NUNNADEGA
Paljud tulid Vorkuta laagrites usule Kristusesse pärast seda, kui ühes naistelaagris “Tellisetehas 2” midagi üleloomulikku juhtus. Kolm katoliku õde olid arreteeritud. Mille eest, seda nad ei teadnud. Nad pidid oma nunnariided ära andma ja vangiriideid kandma. Nad aeti koos tuhandete teiste naistega välja lumme, et jäätunud maast telliste jaoks savi murda.
Kolm nunna keeldusid tööst. Nad nägid stalinlikus süsteemis kuradit. Kohe suleti nad kartsa, kinnitati kettidega seina külge ja jäeti viieks päevaks arktilise külma kätte. Seejärel kihutati nad uuesti tööle, kuid nad keeldusid jälle. Seekord seoti nad hullusärkidesse ja kallati veega üle, nii et käre pakane tegi hingamise peaaegu võimatuks. Jälle pidid nad tööle minema ja jälle nad keeldusid.
Kui valvurid nunnad laagrisse tagasi tõid, karistati neid, sest naistel ei olnud mingeid jälgi külmumisest. Vangid aga juubeldasid. Oli midagi, mille vastu kurjuse sulased olid võimetud. See paistis kõrgema võimuna kui Kremli oma.
UUS LAAGER
1953. aastal lasti vabaks 70 vangi, 1954. aastal ainult neli. Nüüd olin mina üks neist, kes võis minna. Ohvitseridest saadetuna astusime rongi. Päevase sõidu järel jõudsime Potmasse, kus valmistati vange vabanemiseks ette. Saabuvad vangid kaalusid kõvasti alla 50 kilo, siin pidid nad taas inimese väljanägemise saama.
Ma ei olnud kaua Potmas olnud, kui minu juurde tuli üks noor mees, kes tutvustas end arstina. “Ma tahaksin sinult midagi küsida. Seal laagri nurgas on üks väike barakk, kus lamab 12 vangi. Neil on mingi arusaamatu väga nakkav haigus ja nad on suremas. Vene vangivalvurid sellesse barakki ei lähe, neile on ükskõik, mis vangidest saab. Mul on vaja kedagi, kes neid inimesi aitaks. Kas sa teeksid seda?”
SURIJATE BARAKK
Olin olnud nõukogude vang üheksa ja pool aastat ja loodetavasti oli varsti tulemas vabanemine. Kas ma pidin nüüd sinna minema, nakatuma ja surema? Ma andsin talle ainsa ausa vastuse, mille võisin anda: “Kui sa küsid, kas ma tahan sinna minna, siis on vastuseks ei, ma ei taha. Aga kui keegi teine seda ei tee, siis mina teen.” “See on sinu töö,” vastas ta.
Läksin aeglaselt selle baraki juurde. Ma ei teadnud, kas tegin õigesti. Aga inimesed vajasid abi. Kui astusin pimedasse barakki, lõi mulle vastu vastik lehk. Vaatasin ringi, ei olnud mingeid ravimeid ega desinfitseerivaid aineid.
See oli surijate barakk. Mehed lebasid naridel, elavad skeletid, nad ei liigutanud end. Ukse ees seisis veidi vett, vähemalt leige vesi ja toit meeste jaoks oli olemas. Kõik, mis ma teha sain, oli neid pesta ja toita. Järgmiseks hommikuks oli üks neist surnud, ülejäänud üksteist elasid. Haarasin neil üksteise järel kätest ja tõmbasin nad istuma. Nad köhisid mulle näkku ja ma olin kindel, et saan nakkuse. Aga ma lubasin ja ei võinud sellest taganeda.
LOOTUSETU PÄÄSEMINE
Möödus umbes kaks kuud. Mul õnnestus mehed nii kaugele viia, et nad said ise süüa ja end pesta.
Oli 1954. aasta jõuluaeg. Murdsin köögi juurest küttepuude küljest paar kuuseoksa, et väikest jõulupuud meisterdada. Kaunistasime selle linaribadest lehvidega. Üksteist meest ja mina istusime selle väikese puukese ümber ja ümisesime jõululaule.
Vaatasime vaikides seda jõulupuud, kui üks sakslane püsti tõusis, mulle otsa vaatas ja vaikuse katkestas: “Ma arvan, et võin meie kõigi nimel kõnelda. Me lamasime surijatena, me teadsime, et sureme. Aga kui sina tulid, et meid aidata, vaatamata ohule, ütles igaüks meist, et me peame edasi elama, me ei tohi alla anda!” Ma tõmbasin ta lähemale ja vastasin: “Kas teate, mida jõulud tähendavad? Jeesus on sündinud, et meid aidata ja anda meile võimalus ellu jääda.” Kõik üksteist meest tervenesid ja said hiljem vabaks.
TAPETUD KOER
Kõige olulisem elamus näljaajast vanglas oli minu kokkusaamine Jumalaga. See andis mulle ikka jälle jõudu teha asju, mis oleksid võinud maksta minu elu: salajane käimine jumalateenistustel, valvekoera tapmine, kelle rasvaga me tuberkuloosihaigeid vange ravisime, ühe kaardi laagrist väljatoimetamine ja üheteistkümne surmahaige päästmine. Ma suutsin selle pimeda aja, milles miljonid minu ümber surid, üle elada, kuna ma nägin Jumala valgust.
JOHN H. NOBLE
idea Spektrum
AGAPE EESTI UUED JUHID ASTUSID AMETISSE
Kristlikul misjoniorganisatsioonil Agape Eesti on uued juhid. Reedel, 20. mail seati Tallinnas Balti Misjonikeskuses ametisse HERMAN ja KRISTEL JÜRGENS. Agape Eesti senised juhid Mike ja Suzanne Schatzmann pöörduvad tagasi oma kodumaale Ameerika Ühendriikidesse.
Agape Eesti on osa misjoniorganisatsioonist Campus Crusade for Christ (CCC). Kui CCC misjonärid 1993. aastal Eestis alustasid, seadsid nad üheks eesmärgiks, et tulevikus võtaksid siinse töö üle kohalikud inimesed. Usku kuulutada on kõige tõhusam just kuulajate emakeeles.
Mike ja Suzanne Schatzmann mõistsid, et nende ülesanne on täidetud ja on sobiv aeg anda juhtimine üle kohalikele misjonäridele. Oleme tänulikud Mike’ile ja Suzanne’ile, et nad olid kuulekad, järgnesid Jumala kutsele ja tulid kaheksa aastat tagasi Eestisse. Ei ole kerge asuda võõrale maale, võõra rahva keskele, hakata õppima võõrast keelt. Nende töö on kandnud head vilja, sest paljud noored on võtnud vastu Jeesuse oma isiklikuks päästjaks. Nüüd jätkavad Mike ja Suzanne CCC tööd Ameerikas.
Täna töötab Agape Eestis kaheksa täisajaga misjonäri. Mitme inimesega peetakse tööläbirääkimisi.
Usume, et Herman ja Kristel Jürgensi juhtimisel jätkub evangeelne töö Agape Eestis sama hästi kui seni ja paljud inimesed leiavad selle tulemusena Jumala. Soovime, et iga lugeja kannaks palves meie senised ja uued juhid Jumala ette. Niiviisi on igaühel võimalik misjonitööd toetada.
TÕNIS VALK
Agape Eesti
PANGARÖÖVEL LEIDIS PIIBLI
Minu elu Jeesusega algas üheksa aastat tagasi Bielefeldi linnas Saksamaal. Olin siis 34-aastane ja kaks viimast aastat kodutu. Minu vara koosnes varastatud magamiskotist ja riietest, mida kandsin.
Nii suvel kui ka talvel elasin ma lahtise taeva all ja magasin kas metsas telgis või pargipinkidel. Kerjasin raha toidu ja narkootikumide jaoks. Olin katkestanud igasugused sidemed oma perekonnaga, mul ei olnud sõpru ja nädalate kaupa ei rääkinud ma kellegagi.
RÜNNAK HOIUKASSALE
Väikekodanlikud arusaamad, milles mind kasvatati, mõjusid juba varakult mulle kitsaste ja rõhuvatena. Kui õppisin tundma vasakpoolseid rühmitusi, tundsin vabanemist. Anarhistlik eluviis, võitlus riiklike institutsioonide vastu ja vägivaldsed demonstratsioonid said minu elu sisuks. Sellel ajal sain elatist õppetoetustest ja juhuslikest töödest.
Kui mulle õppetoetusi enam ei makstud, oli mul valida – kas küsida sotsiaalabi, otsida tööd või “teenida” kuidagi teistmoodi elamiseks vajalikku raha. Poliitilistest vaadetest tuge saades otsustasin viimase variandi kasuks ja ründasin hoiukassat. Röövisin umbes 65 tuhat marka, millest elasin järgmised aastad.
Olin pettunud sellest, et paljud minu sõbrad ja tuttavad hakkasid tavapärast elu elama. Otsisin vabadust ning rändasin läbi Euroopa ja Põhja-Aafrika. Kui Saksamaale tagasi tulin, suutsin veel mõned kuud oma korteri eest maksta ja seejärel sai minust kodutu.
MIS LOOJAT HUVITAB
Teisel kodutu-talvel olin kehaliselt ja hingeliselt omadega läbi. Soojendasin end ühes Bielefeldi suures kaupluses ja leidsin pingilt gideonide väljaantud Uue Testamendi. See misjoniorganisatsioon, kuhu kuulub 240 tuhat liiget üle maailma, tegeleb Piiblite levitamisega hotellides, koolides ja vanglates.
Ma lugesin seda raamatut ja õppisin tundma maailma ajaloo kõige tähtsamat isikut Jeesust Kristust. Mida enam ma lugesin, seda selgemaks sai minu probleem – olin Jumala looming ja elasin täiesti lahus oma Loojast. Oma üllatuseks sain teada, et Jumal on minust huvitatud ja tahab minuga kontakti leida.
Ühel ööl, kui ma külma tõttu magama ei suutnud jääda, hakkasin Jumalaga rääkima ja palusin Temalt abi oma väljapääsmatus olukorras.
“Ja troonil istuja ütles: “Vaata, ma teen kõik uueks!” Tema ütles: “Kirjuta,
sest need sõnad on ustavad ja tõelised!”” (Ilm 21,5)
PARANEMINE JA ANDESTUS
Ma nägin Jeesust ristil ja Jumal andis mulle taipamist, et Ta oli seal minu süü, patu, sõltuvuse ja haiguse tõttu ning suri selle pärast. Nii palusin ma Jumalalt andestust oma senise elu pärast.
Sellest ööst peale ma muutusin. Ma tean, et olen Jumala laps ja kogen iga päev Tema isalikku armastust.
Algas sisemine paranemisprotsess ja ma õppisin andestama inimestele, kes mind olid haavanud. Samal ajal hakkasin neilt inimestelt andeks paluma, keda ma ise olin kahjustanud ja haavanud. Võtsin taas kontakti oma perekonnaga, kes aastaid enam ei teadnud, kas ma üldse elus olen.
Sel ajal õppisin tundma ka oma naist ja asutasin perekonna. Meil on nüüd kolm last. Hakkasin ise endale elatist teenima Noorte Meeste Kristliku Ühingu majahoidjana. Andsin end politseis üles ja mulle mõisteti tingimisi kaks aastat vangistust kolmeaastase katseajaga. Nüüd töötan ma Bielefeldis puuetega inimeste kodus.
Minu jaoks ei ole selles mingit kahtlust, et võlgnen oma täiesti uue elu väikesele Uuele Testamendile.
MATTHIAS FENGLER
idea Spektrum
ALLIANSSKONVERENTS “ÜKS VAIM – ERI KEELED”
13.–14. mail Tallinna Oleviste kirikus
1. Eesti Evangeelse Alliansi (EEA) president Meego Remmel (vasakul) ja külalised Julia Doxat-Purser ning Nikolai Nedeltšev.
2. EELK Rapla koguduse õpetaja Mihkel Kukk (paremal) saab Meego Remmelilt EEA liikmetunnistuse.
3. Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku vaimulikud liturgial.
4. Eesti EKB Koguduste Liidu misjonisekretär Agnes Böning andis lõpujumalateenistusel isikliku tunnistuse.
5. EEA täitevsekretär Indrek Luide (paremal) ja Valter Rooso Kuressaare Pereraadiost.
6. EELK peapiiskop Andres Põder (vasakul) ja Eesti Kristliku Nelipühikiriku piiskop emeeritus Märt Vähi. Mõlemad jutlustasid konverentsil.
|
