|
Kümme inimest sai 17. juunil Kõrgemast Usuteaduslikust Seminarist diplomi. Pildil on lõpetajad aktusel ühislaulu esitamas. Vasakult paremale seisavad Aarne Põder, Tarmo Õun, Tiiu Vent, Enno Tuulik, Aivar Raudver, Leili Vainura, Sirje Järvet, Helle Berg, Mailer Berg ja Alari Allikas. Bergide lapsed said ka vanemate rõõmust osa. Leili Vainura lõpetas religioonipedagoogika eriala, teised said diplomi pastoraalteoloogia alal.
Kõik lõpetajad on kogudustes aktiivselt tegutsemas. Viiel kogudusel (Võnnu, Valga Betaania, Hilleste, Lihula ning Pärnu Sool ja Valgus) ja Tõstamaa tööpunktil on nüüd teoloogilise kõrgharidusega juhid. Nii võib öelda, et õpetust anti õigetele inimestele.
Jeesus ütles: “Te hüüate mind “Õpetaja” ja “Issand”, ja seda te ütlete õigesti, sest see ma olen” (Jh 13,13). Kes Temalt õpib ja Temale allub, saab elule õige aluse.
 VASTAMATA KÜSIMUSI JÄI PALJU
Toimetaja kommentaar
14. juunil meenutasime 1941. aasta küüditamist ja 23. juunil oli võidupüha. Jaanilaupäevane tuletegemine kahjuks enamikule eestlastest Ristija Johannese sünnipäevaga ei seostunud.
Juunikuul toimunust saame puudutada ainult väikest osa. Püüame oma mätta otsast mõnede sündmuste üle mõtiskleda.
MÄÄRATI DIPLOMITE TASE
Eestis on lühikese ajavahemiku jooksul välja antud väga erineva kaaluga kõrgkooli- ja kraadidiplomeid. Milline on nende tase, ei ole kõigile tööandjatele selge. Nii pidi üks tööle konkureeriv nõukogude-aegse diplomiga inimene kuulma nipsakat vastust: “Meie võtsime juba tööle ühe bakalaureuse kraadiga noormehe!”
Nüüd määratles Eesti valitsus Nõukogude Liidus ja alates 20. augustist 1991 Eestis antud hariduskvalifikatsioonide vastavuse praegu kehtivale süsteemile. Nõukogude-aegne kõrgharidus näiteks sai võrdseks magistrikraadiga.
Diplomite tasemete määramine oli kindlasti vajalik, aga et see just niisugusena tehti, ei meeldi kõigile. Eriti palju poleemikat on tekitanud nelja-aastase õppekava (4+2) läbinud bakalaureuste võrdsustamine magistritega ehk nende lubamine doktorantuuri. Nende kraadide tase on kindlasti erinev. Kõik doktorantuuri ei kipu ka, aga senine võimalus end kaks aastat magistrantuuris täiendada võeti ära. Võib-olla oleks pidanud nende kraadide võrdsustamise asemel andma 4+2 süsteemi bakalaureustele võimaluse saada ühe aastaga uue (3+2) süsteemi magistriteks?
Käesolevas Kuulutajas on juttu Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõpetajatest. Rakenduslik kõrgharidus ja aastane õpetajakoolitus peaks valitsuse määruse kohaselt olema võrdne magistrikraadiga. Nii peaks osa lõpetanutest olema kohe doktorantuurikõlblikud?
Kõik ei ole siiski veel üheselt selge. Kõrgkoolid on huvitatud parema ettevalmistusega doktorantidest kui 4+2 süsteemi bakalaureuste õppeaeg seda on võimaldanud. Nii võib arvata, et diplomite tasemete määrusele tuleb veel muudatusi või täiendusi.
PÕHISEADUSLIK LEPE TUPIKUS
Prantsusmaa ja Hollandi valijad hääletasid Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe maha. Kehtima hakkamiseks tuleks see ratifitseerida kõigi 25 liikmesriigi poolt.
Kindlasti sunnib prantslaste ja hollandlaste otsus Euroopa Liidus midagi muutma. Küllap on õigus neil kommentaatoritel, kes ütlevad, et nende kahe riigi otsuseid mõjutasid eelkõige siseriiklikud küsimused. Arvata, et valijad ei saanud üldse aru, mille poolt või vastu nad hääletasid, siiski ei maksa. Vastu oldi näiteks liidu laienemisele. Ka Eesti on praegu veel abi saaja ehk Lääne-Euroopa riikide maksumaksjate raha kulutaja. Tavaline inimene oma raha rõõmuga võõraste maade tundmatute vajaduste jaoks ei anna.
Vaevalt eitava tulemuse andnud referendumid liidu lagunemiseni viivad, aga laienemist võivad need pidurdada küll. Kuulda on arvamust, et ehk jääb nüüd Türgi Euroopa Liitu vastu võtmata. Selle üle kurvastada küll ei oska.
VENEMAA POLE RAHUL
Eesti ratifitseeris Venemaaga sõlmitud piirilepingud ja president kuulutas seaduse välja. Ometi pole Venemaa rahul ja teatas, et kavatseb lepetest lahti öelda.
Venemaale ei meeldi Riigikogu ratifitseerimisotsuses tehtud viited. Tartu rahust rääkimine ja nõukogude aja nimetamine okupatsiooniks on Venemaale ikka vastukarva olnud. Venemaa väidab, et Riigikogu otsus võimaldab Eestil kunagi Venemaale jälle pretensioone esitada. Eesti arvates on territoriaalsetest nõudmistest nende lepingutega just loobutud.
Suurel riigil on väga raske oma sõnu tagasi võtta, isegi kui need on ilmselt valesti öeldud. Seepärast võib arvata, et piirilepingute ratifitseerimine võtab Venemaal palju aega. Mitmed Eesti riigitegelased on kutsunud üles säilitama rahu. Leedu ja Venemaa piirilepingute ratifitseerimine võttis neli aastat. Nii ei maksa ka meil kärsituks muutuda või oma otsuseid ümber sõnastama hakata.
Eestis on palju neid, kellele piirilepingute sõlmimine praegusel kujul oli vastukarva. Nemad rõõmustavad, kui lepingud kehtima ei hakka. Eestil ei ole aga mingit kindlust, et kunagi õnnestuks sõlmida Venemaaga paremad piirilepingud.
Jumala sõna ütleb: “Ärge lootke vürstide peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi! Õnnis on see, kelle abi on Jaakobi Jumal, kelle lootus on Issanda peale, oma Jumala peale, kes on teinud taeva ja maa, mere ja kõik, mis seal sees on, kes on ustav igavesti, kes mõistab õiglast kohut neile, kellele liiga tehakse.” (Ps 146,3.5–7).
Narva jõe suudme tagant paistab endine Eesti ala
KUI MÜÜRID LANGEVAD
“Usus langesid Jeeriko müürid.”
Heebrea 11,30
Keegi pöördus minu poole kommentaariga ja ütles: “Olen lugenud sinu raamatut “Võimatu võimalikkus”. Sa ütled, et ei ole vahet sõbra ja vaenlase vahel, aga minul on küll kindel vahe sellega, kes on sõber ja kes on vaenlane.” Ütlesin: “Nii peabki olema, sest teisiti see olla ei saagi. Sa ju lugesid eestpoolt, et inimesel on võimatu oma süüd tunnistada ja teise süüd andestada. Aga selleks tuli Jeesus Kristus, et sellist vahet eemaldada ja teha võimatu võimalikuks. Kui oled Kristuse vastu võtnud, siis süleled vaenlast nagu parimat sõpra, sest isegi sõber ei tähtsusta sind nii kui su vastane.”
LAHUTAVAD MÜÜRID
Ehitatakse lahutavaid müüre, need on rahvaste ja riikide, erinevate ühiskonnakihtide ja üksikisikute vahel. Seesmised müürid on abielupoolte, laste ja vanemate ning isegi kristlaste ja kristlaste südamete vahel. Sageli ei ehitata perekonnaõnne ega ühist usuhoonet, vaid suletakse ennast iseenda ehitatud müüride vahele, kus siis elatakse õnnetus üksinduses.
Kes meist ei tunneks neid kiviseid, maiseid looduslikke materjale, millega oleme oma südames ehitanud vahemüüre enda ja teiste vahele? Kellelegi meie seast ei ole tundmatu isekus, kadedus, kõrkus, ahnus ja vihavaen, mis on saanud põlguseks, aga ka sellised mõnusad materjalid nagu laiskus, mugavus ja argus. Selleks sobib veel palju muudki, nii odavamat kui kallimat materjali, mis on alati ja kõikjal kõigile kättesaadav, muudkui lao müüriks.
Vaata, kuidas uhkus ja isekus ehitasid müüri poja ja isa vahele, kui Absalom varastas Iisraeli meeste südamed Taavetilt, meelitades neid enese ambitsioonide poole (2Sa 15,1–6).
Isekus ei austa mitte kedagi peale iseenda. Ta elab vaid oma salakavala müüri taga. Ühest ainsast kadeduse ivakesest, mis tekkis naiste laulust, kasvas suur ületamatu müür Sauli südames tema ja Taaveti vahele (1Sa 18,6–8). Oh kui palju sõpru on muutunud leppimatuteks vaenlasteks lihtsalt kadedusest, mida ei saagi lepitada, sest see on salajane, millest teisel poolel ei pruugi olla aimugi. Lihtne ahnus ajas Juuda pühalt sõpruskonnalt raha varastama (Jh 12,6), eraldades teda Jeesusest uskmatuse müüriga. Ahnus on alati halastamatu ja täis kibedust.
Kõikide õnnetute abielude eeskujuks on küll Sauli tütar Miikal, kes armastas Taavetit (1Sa 18,28), aga kui tema uhkus sai solvatud, siis ta süda eraldus põlguses Taavetist (2Sa 6,16). Kõige kurvem on seejuures, et nad kõik hukkusid oma südame müüride all, nagu Afeki linna müüri langemisel hukkus 27 tuhat süürlast (1Ku 20,30).
JUMAL LAMMUTAB
Jeeriko müürid eraldasid hukkuvat maailma Jumala rahvast, aga kui müürid langesid, siis selle taga ootav Raahab koos kogu perega pääses eluga Jeeriko linnast (Jo 6,23) ja nad elavad Iisraeli keskel tänapäevani (Jo 6,25). Nahsoni poeg Salma abiellus Raahabiga ja temast sai üks Taaveti esiemadest, kuuludes isegi Jeesuse sugupuusse (Mt 1,4–6).
Kuidas varisevad südamest müürid? Niisamuti usus, nagu Jeeriko müürid langesid.
Iisrael ei oleks iial Jeeriko müüre suutnud lammutada, kui Jumal ei oleks olnud nendega ja nemad Jumalaga. Võiks ülistada pasunaid – vaat kui võimsad helivõnked, isegi kivid lagunesid! Ei, sarvest pasunail polnuks seda võimu, kui see ei oleks olnud Issanda võim.
Jumal oleks võinud aegsasti müürid kõrvaldada, aga Ta ei teinud seda enne, kui koos Iisraeliga. Iisraelil oli vaja usus seitse korda ümber linna käia, et müürid langeksid.
Miks pidi Eelija teener seitse korda mere poole vaatamas käima, enne kui ta nägi pisikest pilve suure vihmasaju eel (1Ku 18,43–44)? Miks tuleb seitsekümmend seitse korda vennale andestada (Mt 18,21–22)? Selleks, et usk kasvaks ja variseksid südame vaheseinad.
Ilma andestuseta ei lange ükski vahesein, ei inimese ja Issanda ega inimese ja inimese vahelt (Mt 6,14–15), aga ilma Kristuseta hoopiski mitte. Jumala rahvas saab olla edukas ainult koos Jumalaga. Ja mis meid Jumalaga seob, on südameusk. Kui lähed leppima, siis usu, et Jumal teeb seda, kui ei usu, siis parem ära mine uut tüli norima. Tee lõpparve oma nõudmistele enda südames ja oota Jumala aega.
Katkenud suhe mistahes inimesega viitab varjutatud suhtele Issandaga. Apostel Johannes väidab: “Kui keegi ütleb: “Mina armastan Jumalat” ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud.” (1Jh 4,20). Või jälle: “Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?” (1Jh 3,17).
Jeesus ei tule sinult küsima nagu Peetruselt: “Armastad sa mind?”, vaid sageli paneb su armastuse proovitulle. Sinu ette juhtub üks teenija, kes loob pingelise olukorra (Jh 18,26–27), milles näedki oma armastust Issanda vastu.
Üks väike tähelepanek – kui tunned oma sisemuses heameelt selle edust, kes on sulle haiget teinud ja tema komistuse puhul kaastunnet, siis on sinu armastus puhas ja vaba, aga kui tunned kahjurõõmu, siis otsi päästet Jeesuselt Kristuselt.
Temas on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu (Ef 2,14) ja kõrvaldanud selle lahutava seina, mis tegelikkuses teotab Jumalat (Hs 43,8). Usu kaudu langevad kõik Jeeriko müürid täies pikkuses ja laiuses, mitte kuhugi ei jää alles ainustki müürijuppi, nagu neid poleks olnudki – selline on täiuslik vabadus Kristuses.
UUS ELU
Mehed ja naised algavad nagu otsast peale uut puhast abielu, kui kõik kogunenud kibedused, kahtlused ja solvangud on pudenenud põrmu. Abielupaar, kes selliselt korrastas oma südameid, uuendas oma abielu nii, et laskis isegi sõrmused ümber valada, sest nende suhe oli nüüd kogemuslikult kõrgemal tasemel. Algul ju ei osata armastada.
Inimesed, kes enne ei tahtnud teineteisele teregi öelda, soovisid pärast südamemüüride lammutamist vastastikku teineteist edutada ja tunnustada. Need, kes enne vastastikku tögasid, kiidavad nüüd teineteise töid ja ettevõtmisi. Lapsed, kelle meelest olid vanemad rumalad lubjakad, räägivad pärast südamete vabanemist nende headusest ja elutarkusest. Töökaaslased – alluvad ja ülemused – ei ole enam tüütud norijad, vaid kui töökollektiiv ühiste rõõmude ja muredega.
Vaba südamega elu on kerge, päikeseline ja õnnis, kuigi vahest pingutav, koormav ja vastutav. Mõnele võib selline seisund tunduda sentimentaalselt naiivne, aga lapsemeel on ainus meel, mis viib Jumala riiki (Mt 18,3–4).
Kes kord Jeeriko müüride tagant on vabanenud, on valmis mistahes koormat kandma, et mitte enam Soodoma koledusi taluda. Pea meeles, usus varisevad südames kõik müürid ja siis ei ole enam varjatud venna-õe ega Kristuse pale. Seejuures ei tohi hetkekski unustada, et südame müüride lammutamine on Jumala töö (Fi 2,13) kooskõlas sinu tahte, usu ja palvega. Kui puudub südame omaniku tahe või kui ta ei tunnista vaheseinte olemasolu, siis ei sünni mitte midagi, kõik jääb nagu oli. Kui ainult jääks nagu oli, oleks ka hea, aga iga allesjäänud kibe juur on kiire kasvama ja tüli tegema ning teiste südameid rüvetama (He 12,15). Hoidku Issand selle õnnetuse eest!
UUS ÜHENDUS
Usus langesid Jeeriko müürid ja usus ehitati üles Jeruusalemma müürid (1Ku 3,1). Kuhu Jeeriko müürid langesid, sinna need jäid. Jeruusalemma müüre on korduvalt lammutatud, aga ikka jälle üles ehitatud ja laiendatud, sest need on Jumala müürid, mis ei lahuta, vaid ühendavad ja hoiavad Jumala rahvast koos (Js 49,14–16).
See Jeruusalemm, mis asub Palestiinas, on tänapäevani antud paganate tallata (Lk 21,24), aga me räägime uuest taevasest Jeruusalemmast (He 12,22), mille jaoks me ehitame endi usuhoonet (1Ko 3,10–15). Seda ei ehitata maistest lahutavatest materjalidest nagu vahemüüre, vaid uue ehituseks kasutame vaimseid, taevaseid, ühendavaid ja siduvaid materjale nagu armastus, tasadus ja alandlikkus (Mt 11,29). Siin ei ole egoistlikke eesmärke, vaid kõik toimub aususes ja ustavuses. Lahkus ei ole teesklus, vaid tõeline heatahtlikkus. Siin ei rabelda meeletus ahnuses, vaid töötatakse rahulikult ja pikameelselt. Pole põhjust kurta millegi üle, sellepärast on meel julge ja rõõmus, sest kogu meie elu on koostöö taevaste jõududega.
Need kaks linna – Jeeriko ja Jeruusalemm – on uskmatuse ja usu sümbolid. Esimene kaob, aga teine on igavene (Ilm 21,9–26), seepärast ära ole uskmatu, vaid usklik.
VASTASTIKUNE RÕÕM
Damaskuse kristlased olid ärevuses, sest nende poole oli teel mees, kellel olid kaasas kõrgete vaimulike volitused kõik kristlased siduda ja kohtusse viia. See mees oli juba oma viha näidanud Juudamaal ja nüüd pidi see toimuma ka Damaskuses. Ta ei näinud kristlases enam juuti ega inimest üldse, tema meelest oleks tulnud need kõik jõuga hävitada. Samas oli ta kindel, et ainult tema käes on õige relv, millega Jumala eest sõdida.
Teel olles paistis taevane valgus ta südamesse, tema südame kindluse müürid varisesid silmapilkselt, mille järel ta enam ei teadnud, mida teha. Pimedana talutati ta linna. Seal tuli mees, keda ta oli tulnud siduma ja kohtusse saatma ning ütles talle: “Saul, vend, Issand on mu läkitanud – Jeesus, kes end sulle näitas teel, mida mööda sa tulid, et sa jälle näeksid ja saaksid täis Püha Vaimu.” Ja kohe langes Sauluse silmadelt otsekui soomuseid ja ta nägi jälle. Ta tõusis püsti ja laskis enese ristida (Ap 9,17–18). Kui nüüd südamest olid varisenud müürid ja silmadelt soomused, nägi ta vaenlases venda ja temas nähti venda, ning Jeesuses Issandat, kellele oli väärt pühendada kogu elu.
JAAN HANNI
Valga Betaania ja Kohtla-Järve Saaroni koguduste
endine presbüter (pastor)
SÜDA SUNNIB KUULUTAMA
Aktuaalne teema
Tartus peeti 10.–12. juunil EELK kirikupäev ja laulupidu. Pauluse kirikus oli nn Oaas, kus esinesid oma väljapanekutega kõrgkoolid, meedia, misjoniorganisatsioonid jt. Ka Kuulutaja oli seal esindatud.
Värvika näituse oli üles pannud Soome misjoniorganisatsioon “Kylväjä”. Misjoni üks esindajatest RITVA PASANEN oskab eesti keelt ja vestles Kuulutajaga.
Mis on “Kylväjä”?
“Kylväjä” on Soome luterliku kiriku üks misjoniorganisatsioone, mis saadab misjonäre teistesse maadesse.
Siin on teie väljapanek Mongooliast. Mida “Kylväjä” seal teeb?
Kui Mongoolia allus veel Nõukogude Liidule, siis seal kristlasi ei olnud. Nii on kristlased seal üsna lühikest aega tegutseda saanud.
Nüüd on Mongoolias kolm-neli luterlikku kogudust ja teisi kristlikke kirikuid ka. Seal on just noori inimesi palju kristlasteks saanud.
“Kylväjä” alustas Mongoolias tööd 1997. aastal. Algul olid misjonärid ainult pealinnas Ulaanbaataris. Nüüd on neid seal kokku kuus ja nad tegutsevad lisaks pealinnale ka kahes maakonnas.
Paljud mongolid elavad veel jurtades. Ka Ulaanbaataris on jurtasid. “Kylväjä” misjonärid elavad küll mitmekorruselistes majades.
Mongoolias kasvatatakse karja ja süüakse palju liha. Meie misjonärid teevad seal näiteks villakursusi, õpetades inimesi tegema villast susse, kindaid ja muid asju. Selliseid asju mongolid teha ei oska. Kui inimesed õpivad ametit, siis nad leiavad ka tööd ja saavad leiba. Mongoolias on suur tööpuudus.
Kui mongolid tulevad koguduste juurde villakursustele, siis paljud neist leiavad ka usu.
Teine maa, mida te tutvustate, on Burjaatia.
Burjaatia on Ida-Siberis Venemaal. Seal elab erinevaid mongoli hõime, aga räägitakse palju vene keelt. “Kylväjä” saatis sinna tööle eestlase Pille Kruusi, kes töötas ühe talve pealinnas Ulan-Udes. Ta läheb nüüd sinna teiseks talveks.
Näitusel reklaamitakse “Kylväjä” trükised.
Me trükkisime Põltsamaal eesti keeles kolm lasteraamatut. Sealne luterlik kogudus on meie koostööpartner.
“Kylväjä” jaotab neid raamatuid tasuta. Kes need kinni maksab?
Soome misjonisõbrad, kes tahavad, et evangeelium jõuaks igaüheni Eestimaal.
Milline on Teie enda töö “Kylväjäs”?
Olen “Kylväjä” vabatahtlik misjonitöötaja Eestis. Käin siin viis-kuus korda aastas. Korraldame lastele pühapäevakoole, proovime koolitada pühapäevakooliõpetajaid. Külastame väikesi kohti ja kuulutame evangeeliumi. Kui on vaja, siis aitame humanitaarabiga ka.
“Kylväjäl” palgalisi misjonäre Eestis ei ole.
Kust Te selleks tööks aega leiate, kui Te palgaline ei ole?
Ma olen haiguspensionil. Minu abikaasa, kellega me koos tegutseme, töötab Muurame koguduse surnuaia valvurina (see on meie kodukogudus Jyväskylä lähedal). Vabal ajal käime Eestis. Kui me ei saa tulla, siis teevad töö ära eestlastest pühapäevakooli õpetajad.
Kas te töötate ainult luterlastega?
Tavaliselt luterlastega, aga muude kogudustega ka. Oleme külastanud ühe korra Palivere Vabakogudust.
Mis Teie elukutse on?
Olen saanud laste- ja noortetöö juhi väljaõppe ning olin koguduse noortetöö juht. Olen olnud praostkonna pühapäevkooli õpetajate koolitaja. Sama tööd tahan teha nüüd ka Eestis, nii palju kui jõudu on.
Kus Te eesti keele ära õppisite?
Käisin kümme aastat kaks tundi nädalas Soomes rahvaülikoolis eesti keelt õppimas. Meil on Põltsamaal ristilaps, kes ei oska soome keelt. Temaga ja tema perega räägime eesti keeles.
Soome luterlik kirik on olnud ikka aktiivne evangeeliumi kuulutamisel.
Soomel on olnud välismisjonärid väga kaua. See on kogudustele ja usklikele tähtis asi. Inimesed annetavad raha, et evangeeliumi võiks kuulutada igal pool.
Milline on olukord Eestis?
Ma lugesin Tartu Pauluse kiriku õpetaja Joel Luhametsa artiklist, et Eestis saab ainult viis protsenti lastest koolis usuõpetust või käib pühapäevakoolis. Kui lapsed saavad täiskasvanuks, siis ei saa neist kristlasi, kui keegi nendega lapseeas ei tööta. Meie arvates on eriti lastele vaja väga palju kuulutada.
Kas Soomes on olukord parem?
Soomes on veel koolides usuõpetus, mida jääb küll üha vähemaks. Kui vanemad ei taha, saavad nad lapse neist tundidest ära võtta ja siis õpetatakse sellel ajal neile midagi muud.
Ka pühapäevakoolid on vähenenud. Kogudused ei korralda enam neid nii palju ja see on paha. Asi läheb halvemaks.
Täname intervjuu eest!
11. juunil 2005
Tartu Pauluse kirikus
ÕPINGUD ANDSID SUURT KASU
17. juunil lõpetas Kõrgema Usuteadusliku Seminari SIRJE JÄRVET Pärnu Immaanueli kogudusest. Kuulutajat ajendas temalt intervjuud küsima hindele “suurepärane” kaitstud diplomitöö. Õigluse nimel tuleb lisada, et samale hindele kaitses töö ka Alari Allikas.
Mis on Sinu põhitegevus?
Olen Audru keskkoolis religiooniõpetuse õpetaja ja Audru vallas sotsiaalpedagoog.
Kuidas Sa usklikuks said?
Me elasime Virumaal Aasperes. Usklikuks sain Haljala luterlikus kirikus 1990. aastal. Aastaid helisesid mu kõrvus vanaema sõnad, kes ütles meile õega: “Lapsed, kui te kasvate suureks, siis minge ja laske end ära ristida!” Vanaema väga palju usuasjadest ei rääkinud. Nüüd olen teada saanud, et kui külas olid matused, siis kutsuti ta alati kirstupaneku juurde ja laulma. Tundsin vanaemaga hingelist sidet.
Nüüd oled Sa Pärnu Immaanueli koguduses.
Kui Eesti Vabariik taastati, kutsus isa meid Pärnumaale vanaisa tallu elama. Otsustasime vahetada elukohta. Ma olin saanud alles usklikuks ja Haljalas oli hea usklike osadus. Lastel olid head ristivanemad, tõsised usklikud, kes siiamaani nende eest palvetavad.
Ma arvasin, et kõik kirikud on sellised, aga nii see ei olnud. Aasta aega otsisime endale kogudust. Audrus oli Immaanueli koguduse pühapäevakool, kuhu kutsuti vahel ka lastevanemaid. Küsisin luba nende kogudust külastada. Hakkasime seal käima ja laulsime aeg-ajalt tütardega jumalateenistustel. Ükskord otsustasime, et meil peab kodukogudus olema. Hiljem sai abikaasa seal päästetud.
Mida Sa koguduses teed?
Olen koos abikaasaga aidanud Alfa-kursust teha: pidanud loenguid, aga rühmatöö juhtimine meeldib mulle rohkem. Aeg-ajalt olen mänginud flööti ja laulnud. Kord kuus tunnistan.
Kuidas talupidamine läheb?
Vanaisa elas aastaid juba linnas. Isa samuti, aga ta tegeles suviti maal mahepõllumajandusega. Keeruliste suhete tõttu isaga, kellel oli tugev alkoholisõltuvus, elasime vahepeal seitse aastat naabertalus ühe adventkoguduse õe juures. Praegu sellest majast mööda minnes nimetame seda aega hellitlevalt “õnnelikuks maapaoks”.
Kui vanaisa ja isa surid kolm aastat tagasi, läksime uuesti vanaisa tallu. Seal oli vaja suur remont teha, mis praegugi pole veel lõpuni jõudnud. Abikaasa jätkas isa alustatud teraviljakasvatust ja õppis ära mesilastega tegelemise, millega selles talus on tegeldud juba kolm põlve. Huvitav on see, et Tatra talus kasvatatakse ka tatart. Mina talupidamise asjadesse eriti ei sekku.
Kuidas Sa Audru kooli sattusid?
Töötasin 12 aastat Aaspere põhikoolis vene keele õpetajana. Tulime sealt ära ja tööd ei olnud. Olin noor kristlane ja lootsin, et küll Jumal midagi välja pakub. Ema ja teised närvitsesid, et miks ma midagi ei tee ja end töötuna arvele ei võta. Siis tuldi Audru koolist mulle koju ja pakuti eesti keele asendusõpetaja kohta.
Mingil ajal pidin tegema otsuse õpingute osas, et õpetaja ametis edasi töötada. Otsustasin, et ei lähe eesti keelt õppima ja astusin Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari. Kool oli religiooniõpetusest huvitatud ja nüüd olen seda ainet neli aastat õpetanud esimesest neljanda klassini.
Palun räägi Audru kooli religiooniõpetusest.
Tavaliselt lähen 1. septembril esimesse klassi ja räägin, et meie koolis on võimalus õppida vabatahtlikult religiooniõpetust. Jagan vanematele esimese kolme aasta programmi. Kes soovivad, panevad oma nime kirja. Need, kelle vanemad ei soovi, peavad muus tunnis osalema.
12. klassis annab religiooni- ja kultuurilugu kohaliku luterliku kiriku õpetaja. Selliseid koole, kus taolises mahus religiooniõpetust soositakse, on väga vähe.
Kas Sa lähtud Pille Valgu programmist?
Osalesin Pille Valgu pilootprojektis, aga mul on oma kontseptsioon ka. Tema programm näeb ette, et ühes vanuseastmes oleks usuõpetus ühele klassile. Mina jaotan programmi kõigi klasside vahel ära.
Kuidas Sinust sai Audru valla sotsiaalpedagoog?
Sellel tööl olen esimest aastat. Eesti keele õpetaja töö panin maha.
Tegelikult konkureerisin sotsiaalpedagoogi kohale juba paar aastat tagasi, aga siis ei olnud mul veel vajalikku haridust. Võeti paremate paberitega inimene, kellel puudus aga pedagoogiline kogemus.
Kui tuli uus konkurss, siis mul soovitati konkureerida. Ma poleks muidu läinud – kui oled korra kaotanud, siis on väike kartus hinges. Nädal enne 1. septembrit teatati, et otsustati minu kasuks.
Milles Sinu töö seisneb?
Vestlen õpilastega, kellel on probleeme koolis käimisega ja õppeedukusega. Mõnel lapsel on raskusi perekonnas või suhted õpetajatega ja teiste õpilastega sassis. Hea koostöö on teiste valla sotsiaaltöötajate ning kohaliku noorsoopolitseinikuga.
Kas õpilased usaldavad Sind, Sa oled ju õpetaja?
Praegu on mul küll olnud positiivsed kogemused. Sain ka enne õpilastega suhteliselt hästi läbi, sest olen juba aastaid tegelenud noorteühendusega TORE, kus koolitatakse noori märkama abivajajaid. Marakrattidest poisid on väga normaalsed, kui ajad nendega juttu ja võtad aega neid ära kuulata. Pean enda ülesandeks aidata õpilastel mõista ka õpetajaid.
Kas Sul oli enne seminari astumist juba kõrgharidus?
Mu haridustee oli mitmetel põhjustel jäänud poolikuks. Õppisin pärast keskkooli Georg Otsa nimelises muusikakoolis kaks aastat klassikalist laulu ja hiljem Tallinna Pedagoogikaülikoolis samuti kaks aastat vene keelt ja kirjandust.
Miks Sa valisid endale erialaks pastoraalteoloogia?
Kui me viis aastat tagasi alustasime, siis ei olnud võimalik kaugõppes religioonipedagoogikat õppida. Õnneks tuli vahepeal seminaris võimalus õppida põhierialale lisaks kaks aastat õpetajakoolituses.
Kuidas juhtus, et seekord on pooled seminari lõpetajad Pärnust?
See on tõesti ime, sest me ei olnud omavahel kokku leppinud, kui seminari tulime. Saime vahetult enne õppetöö algust teada ja sõitsime esimesel päeval Mailer Bergi Moskvitšiga Tartu. Aivar Raudver tuli bussiga ning jäi avaaktusele hiljaks. Pärast oli tema see, kelle bussiga iga kuu sai õpingutele sõidetud.
Ilmselt on Jumalal mõni eriline plaan pärnakatega, sest neid jäi veel seminari õppima. Üldse oli meil väga üksmeelne ja tore kursus. Lubasime kohe alguses üksteise pärast palvetada, et keegi maha ei jääks.
Kas õppimine tasus end ära?
Minu meelest oli see väga huvitav. Õppimiseks oli mul ilmselt mingi vajadus. Tahtsin saada rohkem teadmisi usu alal kui tavalistel kristlastel on.
Ka see on hea, et sain õpetaja kutse. Need, kes omandasid 20 aastat tagasi õpetaja diplomi, ei ole õppinud kõiki aineid, mis on seotud uute suundadega hariduses.
Saan kindlasti ka palka juurde. Seni ilma kõrghariduseta õpetajana töötades olen selles osas kõvasti kaotanud.
Seminaris õpitu on olnud mulle vajalik nii koguduslikust seisukohast kui ka koolis ja vallas töötades.
Mõned inimesed arvavad, et teoloogia õppimine on liiga teoreetiline.
Seminar on akadeemiline õppeasutus ja õppetöö peab olema sellele vastav. Kui üliõpilased juba töötavad kogudustes, siis nad ei jää õppides tööst kõrvale. Kogudusetööst saab vajalikku praktikat. Raskusi võib olla päris noortel, kes pole endale veel õiget kohta kogudusetöös leidnud.
Mõni arvab, et õppinud inimesed võivad usus leigeks jääda, aga see ei ole nii. Diplomitööd tehes kuulsin ühte kogudust külastades pastori jutlust, kus ta mainis, et teoloogilises seminaris võib usu kaotada. Pärast vesteldes ütlesin, et mina läksin seminari, aga ei ole usku kaotanud.
Kas kaugõppevorm ei ole raske?
On muidugi, aga saab hakkama. Õnneks hakkasin siis õppima, kui lapsed olid juba kodust välja läinud. Ja abikaasa on mul õppimist toetav. Ma ei saanud mõnikord raamatukogusse raamatuid õigel ajal tagasi viia, kuna abikaasa tahtis neid veel lugeda.
Mis Su diplomitöö teema oli?
“Evangelism ja selle meetodid evangelikaalsetes kogudustes”. Uurisin evangelismi meetodeid viimasel kümnel aastal kogudustes, kus toetutakse uuestisünni kogemusele.
Sain teada, et 40 protsenti inimesi tuleb usule teismeliseeas või vanuses 20–30 aastat. Järelikult tuleb kogudustes tähtsustada noortetööd. Vanuses 31–40 ei olnud mul ühtegi ankeeti meestelt. See on märk sellest, et sel perioodil tulevad mehed väga raskelt usule. Ka vanemas eas tuleb neid vähe.
Minu töö hüpotees oli, et Alfa-kursus on viimastel aastatel üks efektiivsemaid meetodeid, mille kaudu inimesed usule ja kogudusse tulevad ning see leidis kinnitust. Huvitav, et see meetod sobib just üle 40 aasta vanustele inimestele. 51–60-aastased panid Alfa-kursuse esikohale mõjutajate seas, mis on aidanud neid usule tulla. Huvitavaid uurimistulemusi oli veel teisigi.
Sa said ise ka oma uurimistööd tehes innustust?
Pastoritega intervjuusid tehes nägin palju head tööd, mida kogudustes tehakse. Alati seda ei kuulutata kõva häälega. Üks vend ütles, et tuleb vaeva näha evangeeliumi kuulutamise nimel.
Minu südamel on evangeeliumi kuulutamine mitte niivõrd spetsiaalselt, vaid et inimesed õpiksid oma igapäevases elus julgelt rääkima usuasjadest. Usku ei pea häbenema. Olen kogenud, et kui räägid oma töökaaslastega usust nagu normaalsest elu osast, siis suhtutakse sellesse normaalselt ja julgetakse üht-teist juurdegi küsida.
Milline on praegu Sinu meeleolu?
Kerge tunne on. Õpinguaastad olid toredad ja midagi pole kahetseda. Arutasime, et kord kuus võiksime Pärnu kursusekaaslastega kokku saada, et teoloogilisi vestlusi arendada.
Pärast diplomitööde kaitsmist istusime mõnedega Tsink Plekk Panges, sõime hiina toitu ja leidsime, et need, kes on seminaris käinud, näevad maailma natuke avaramalt, nad ei saa enam olla sellised nagu enne.
Täname!
17. juunil 2005 Kõrgemas
Usuteaduslikus Seminaris
AGA JUMAL VÕIB!
Juulis 1994 täitus meie unistus. Olime oma laste Beni (5) ja Apriliga (3) teel Saksamaale, kus pidime baptistimisjonäridena väikeses Grevenbroichi koguduses Düsseldorfi lähedal tööle hakkama.
Jäi mulje, nagu ründaks vaenlane meid kohe, kui meie jalad Saksamaa pinda puudutasid. Politsei sulges maksupettuse pärast keelekooli, kus me õppisime. Jäime ilma oma rahast, mille olime sisse maksnud. Järgmised katsumused olid tulekahju meie koguduse ruumides ja hulga koguduseliikmete kaotamine, kes erinevatel põhjustel kogudusest lahkusid. Nii hajus meie väike kogudus 1999. aastal laiali.
SUURIM VÄLJAKUTSE
Tegelikult oli kõige raskem veel ees. Juulis 2000 tundis Don end äkki halvasti. Tal oli kummaline tunne mao piirkonnas. Arst arvas, et see on tingitud stressist. Aga sümptomid ei kadunud, need arenesid iga päevaga edasi. Mõne päeva pärast tõusid valud lainetena maost kuni peani, Donil olid värinad paremal käel ja iga paari minuti järel kaotas ta täielikult teadvuse. Näis, nagu kaotaks ta mõistuse. Me sõitsime haiglasse, kus teda uurima hakati.
TUGEVAD KRAMBID
Päeva jooksul läksid tahtmatud tõmblused edasi üle kogu Doni parema kehapoole. Tema parem pool tõmbles kohutavalt, krambid tõmbasid teda ikka tugevamalt kokku. Järgmisel päeval viidi ta Düsseldorfi ülikooli kliinikusse. Tehti arvutult uuringuid ja korrati siis. Lõpuks näitas tomograaf Doni ajus haiglasi muutusi.
Nende haiglapäevade jooksul kasutasime iga võimalust, et evangeelseid traktaate levitada. Panime neid sissepääsuhalli ja patsientide ootesaalidesse. Don tunnistas Jeesusest mõlemale mehele, kellega ta tuba jagas. Tema Piibel, mis öökapil lebas, oli tunnistuseks igaühele, kes teda hooldas.
Doniga toimuv tundus meile mõttetu ja rumal, aga see oli osa Jumala imelisest plaanist. Doni vaimsed võimed vähenesid, ta muutus emotsionaalselt ebastabiilseks. Ta oli jõudnud dementsuse staadiumi. Kui ta proovis süüa, siis ta määris oma riided ära. Ta kukkus tihti, nii et tal olid muhud ning verised haavad peas ja kätel. Ta ei suutnud mõista, et ei tohi ilma abita tõusta.
KOHUTAV DIAGNOOS
Lõpuks ütles üks arst mulle, et Donil diagnoositi Creutzfeldt-Jakobi tõbi, mis on inimeste vorm hullu lehma tõvest. Ta ütles, et see haigus toob kaasa aju hävimise. Haigus on jõudnud juba nii kaugele, et Don varsti sureb. Ei olevat mingit võimalust haiguse kulgu peatada.
Ma hakkasin ettevalmistusi tegema Doni USAsse üleviimiseks ja palusin meie misjoniseltsi kaastöölisi meie pärast palvetada. Mitte ainult meie sõbrad kogudustes, kes meid toetasid, vaid ka misjonärid kogu maailmas said teada kurvast sõnumist. Tuhanded inimesed kandsid meie häda palves Jumala ette.
Arstid Indianapolises kinnitasid Saksa kolleegide diagnoosi: Donil jäi elada veel kuus kuud. Ja tema surm pidi raske tulema.
TÄNU HAIGUSE EEST
Ma ütlesin arstidele, et tahan Doni kodus oma vanemate juures ravida. Järgmised nädalad olid minu jaoks kõige pingutavamad.
Don unustas järjest ära, kus ta on. Ühel õhtul, kui ma teda voodisse viisin, ütlesin rohkem endale kui talle: “Ma ei tea enam, kuidas ma palvetama peaksin.” Don vastas: “Ütle lihtsalt: “Tänan haiguse eest.”” Jumal saatis meile iga päev julgustusi. Need tulid telefonikõnedega, kaartidega, kirjadega, e-mailidega, külastustega ja kinkidega. Paljud inimesed, keda ma isegi ei tundnud, kirjutasid meile, et nad palvetavad meie pärast.
Oktoobri alguses juhtus midagi uut: siin ja seal tegime kindlaks, et Jumal andis meile “jõu armuande”, nagu Don neid nimetas. Selle asemel, et 18 tundi iga päev magada, jäi ta nüüd sageli hoopis kauemaks ärkvele. Tal oli ikka veel krambihoogusid, aga need ei kestnud enam nii kaua nagu varem. Paar nädalat hiljem hakkas Don isegi majas ringi käima, ilma et keegi tal kogu aeg silma peal oleks pidanud hoidma, et ta ei kukuks.
6. jaanuari hommikul 2001. aastal panin Doni arsti juurde minekuks valmis. Plaanis oli uus tomograafiuuring. Kui me ooteruumis istusime, rääkisime isaga Doni elukindlustusest ja arutasime, kus lapsed ja mina elada võiksime, kui Doni enam ei ole. Kõik paistis sellele viitavat, et nii see ühel päeval läheb.
AINUS SELETUS
Kaks päeva hiljem helistas mulle neuroloog uuringu tulemuste pärast. Ta ütles, et nüüd on ajus veel ainult üks kahjustatud ala, mitte enam kaks nagu enne. Aga oli ju nii, et paranemine pidi võimatu olema! Ma tänasin ja kiitsin Jumalat sellise arengu eest.
Pärast seda, kui Don oli kuude kaupa pikki tunde maganud, ei õnnestunud tal enam tervet öödki järjest magada. Siis tõusis ta üles ja istus köögilaua taha Piiblit lugema. Alates 1. veebruarist võis ta krambivastaste rohtude kogust vähendada.
Ma palusin nüüd, et Don võiks täiesti terveks saada. Aprilli keskpaigaks oli tema üldseisund nii palju paranenud, et ta meiega koos pühapäevakoolis ja jumalateenistustel käia sai. Kui innustunud ja õnnelikud olime me esimesel pühapäevahommikul, kui me kogu perega jumalateenistusele minema hakkasime!
Selle paranemisfaasi ajal oli ka kurnatuse aegasid, kahtlust ja julgusetust. Doni jõud ja võimed paranesid siiski pidevalt ja see oli loomulikult suurepärane. Raskus seisnes selles, et vahepeal oli tugevaid tagasilööke. Me ei teadnud kunagi kindlalt, kas ta saab hakkama või millal ma vahele segama pidin, et alustatu lõpuni viia.
Järgnevate kuude jooksul jäid krambihood üha harvemaks ja nõrgemaks, kuni need septembri lõpuks kadusid. Järgmise läbivaatuse ajal ei leidnud arstid oma imestuseks enam väiksematki ajukoe kahjustust. See on seda enam imestamisväärne, et aju, erinevalt meie ülejäänud kehakoest, ei saa end ise parandada, kui on kahjustada saanud. Ainus seletus on, et Jumal parandas ajukoe!
JILL VANDERHOOF
Alates jaanuarist 2003 on
Don ja Jill Vanderhoof jälle
Saksamaal misjonitööl
idea Spektrum
LÜHIUUDISEID SIIT JA SEALT
28. mail toimus Oleviste piiblikooli lõpuaktus. Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Meego Remmel andis tunnistuse 75 õppijale, neist 48 said seminari Oleviste piiblikooli kahe-aastase kursuse lõputunnistuse ning 27 õppijat esimese aasta tunnistuse.
Sündmusele olid kaasa elama tulnud õppejõud ja lähedased. Õppejõude oli kahel aastal kokku üle kahekümne. Pidulikul aktusel tervitasid lõpetajaid Eesti EKB Koguduste Liidu peasekretär Ruudi Leinus, poliitik Tunne Kelam ja piiblikooli õppejõud, Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku peavikaar Heigo Ritsbek. Kirjaliku tervituse oli saatnud õppejõududest Peeter Roosimaa.
Oleviste koguduse ja piiblikooli õpilaste nimel tänati südamest kõiki vaevanägijaid, eriti aga piiblikooli direktorit Kristiina Krabi.
24. septembril algab Oleviste piiblikoolis uus õppeaasta, kuhu on oodatud ka uued õppijad. Samuti jätkab Tallinnas Kõrgema Usuteadusliku Seminari õpperühm.
* * *
21.–24. juunil oli Narva-Jõesuu Taassünni koguduses seminar Taanieli raamatust. Lektor oli presbüterliku kiriku pastor Kye Hyung Park Lõuna-Koreast Soulist. Osa võtsid pastorid ja koguduseliikmed Eesti ja Läti venekeelsetest EKB kogudustest.
Pastor Kye Hyung Park Narva-Jõesuus loengut pidamas
* * *
25. juunil korraldati Puka Vabakoguduses lahkumisõhtu. Koguduse pastor Ago Rand asub peatselt teenima Kohtla-Järve Saaroni kogudust. Kokku oli tulnud saalitäis rahvast, nende hulgas ka külalised Antsla, Elva, Otepää, Tõrva ja Valga Betaania kogudustest ning mujalt.
* * *
7.–10. juulil on Moldova pealinnas Chisinaus Franklin Grahami krusaad. Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni koordinaator Eestis Avo Valk ütles Kuulutajale, et korraldajad soovivad Eesti usklike eestpalvet.
EESTIS SÜNNIB KLOOSTRIFESTIVAL
15.–20. augustil Pirita kloostris
Suvi toob Eesti kultuurimaastikule festivali, kus peaosas Pirita klooster – nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Kõik etendused on kloostriga temaatiliselt seotud.
Esmakordne ning tähenduslik on see, et klooster ise osaleb aktiivselt uue festivali ülesehitamisel. Kasutusel pole mitte ainult müürid, vaid kogu kloostrikompleks. Ja see pole mitte üks paljudest suveüritustest, vaid Birgitta Festivalist saab Tallinna kui pealinna tunnusfestival. Tegijad seavad eelduseks, et see oleks kõrgeima kvaliteediga nii tehniliselt kui ka sisuliselt.
Tehnikapoolelt pakutakse juba sel aastal väga head heli ja valgust, etenduste transleerimist ekraanidele, tõusuga tooliridu, eesti- ja ingliskeelseid subtiitreid ooperile. Järgmiseks aastaks peaks tulema ajutine katus ja aknakilbid, mis muudavad paiga ka ilmastikukindlaks.
Pole vähetähtis, et selline suurejooneline festival toimub just kloostri egiidi all. Avaõhtul kõlavad gregoriaani koraalid Norra ansamblilt Scola Sancta Sunnivae ja meie oma Vox Clamantiselt. Gregooriuse laulu ajatust rõhutavad instrumentaalsed improvisatsioonid saksofonilt, kontrabassilt ja löökpillidelt.
19. augustil etendub Karmeliidi nunnakloostri traagiline lugu Poulenci “Karmeliitide dialoogid”. Jah, tavamõttes traagiline, aga tegelikult on jutt surmahirmu ületamisest. Laiemalt üldse hirmu ületamisest, ja seda õpib noor Blanche just karmeliidi nunnade keskel Suure Prantsuse Revolutsiooni terrori raskel ajal. Hirm on kõige halvavam, kõige rohkem inimeste psüühikat ja teovõimet laastavam tunne. Nunnade keskel aga kasvab noor neiu hingelt nii tugevaks, et läheb vabatahtlikult surma. Surma, mille eest ta seni igati põgeneda püüdis.
Võimas muusika ja uskumatult kaunis valgusrežii teevad ooperi väga elamuslikuks. Oluline lavakujunduselement on tagaseinas helenduv rist, mis olenevalt olukorrast kitseneb ja laieneb, millest paistab valgus, ja mille sees liiguvad nunnad Laudate Dominit lauldes viimsele teekonnale.
HEILI VAUS-TAMM
USUMEHI MINEVIKUST
JÜRI MILL
95 aastat surmast
Jüri Mill sündis 19. veebruaril 1861 Tori vallas Pärnumaal. Tema lapsepõlvekodu ja õpingute kohta puuduvad andmed. Nähtavasti töötas ta Sindis tekstiilivabrikus. Täisealise noormehena oli ta usust huvitatud, käis kirikus, vennastekoguduse koosolekutel ja ärkamisliikumise Sinti jõudmisel ka äratuskoosolekuil.
Tammistes pöördus palju noormehi, kes Andres Tetermanni juhtimisel käisid omavahel koos Piiblit lugemas ja palvetamas. Jüri Mill liitus nendega. Ülestõusmispühadel 1882 sai ta usklikuks. Samal aastal läks ta sõjaväkke sundaega teenima, kust vabanes kümne kuu pärast loosi läbi.
Kui Sindi õpetaja keelas noormeestel omavahelised kooskäimised, hakkasid nad käima vennastekoguduses. Õpetuslike vastuolude tõttu tuli neil sealt peagi lahkuda ning Milli ja Tetermanni juhtimisel hakati metsas koos käima.
Piiblit uurides oli noormeestele selgeks saanud usklike ristimise vajadus. Baptistide olemasolust kuulda saanud asuti uurima vastavat saksakeelset kirjandust. Kui Ristirahva Pühapäeva Lehes ilmus sõnum, et Tallinnas on kaheksa inimest ristitud ja baptistikogudus asutatud, otsustati minna seda vaatama. Jüri Mill ja Andres Tetermann läksid jalgsi Tallinna, sealt Haapsallu ja tagasi Pärnusse.
Seejärel lähetati Jüri Mill ja Johan Miil Riiga sealse baptistikogudusega kontakti võtma. Mõlemad ristiti Julius Herrmanni poolt 25. juulil 1884 ja astusid Riia Siioni baptistikogudusse.
Julius Herrmann kutsuti Eestisse. Ta ristis 18. augustil 1884 Sindis seitse inimest, pannes aluse Pärnu baptistikogudusele. See jäi esialgu Riia koguduse osakonnaks, mille juhatajaks sai Jüri Mill.
Julius Herrmanni vahendusel läks Jüri Mill üheks aastaks Saksamaale Einbecki baptistikogudusse abijutlustajaks, kus ta omandas praktikat ja lõpetas usuteadusliku kursuse.
Jüri Milli ordineerimisaeg ei ole teada. 6. märtsil 1887 kinnitas kuberner ta koguduse jutlustajaks.
24. novembril 1896 avati Pärnus Henno tänava palvela. See sai teoks suuresti tänu Jüri Milli organiseerimistööle.
1897–1906 oli Jüri Mill Eesti Baptistikoguduste Ühenduse esimees, olles seega praeguse Eesti EKB Koguduste Liidu esimeseks juhiks.
Jüri Mill oli mõjukas vaimulik isiksus. Andres Tetermann arvas, et ilma temata ei saa baptismi Eestis juhtida. Ometi lahkus ta igavikku juba 6. mail 1910, olles 49-aastane.
Koostatud Richard Kaupsi
artiklite järgi
KARL LEOPOLD MARLEY
115 aastat sünnist
Karl Leopold Marley sündis 5. mail 1890 Haapsalus perekonna esimese lapsena. Perekonnas olid veel vend Artur ning õed Melita (Egiptuse misjonär) ja Agnes.
K. L. Marley sai äratuse 1908. aastal jutlustaja Jakob Krökeri kaudu ja elas läbi uuestisünni. Põhjaliku pöördumise tulemusena sai ta Jumalalt kutse saada Tema riigi tööliseks.
Koos Karl Kaupsiga siirdus K. L. Marley mennoniitide piiblikooli Berdjanskisse Krimmi ja hiljem Hamburgi baptistiseminari. Kuigi Esimese maailmasõja puhkemine katkestas õpingud, lõpetas ta kooli pärast sõda.
K. L. Marley evangeelse töö alguseks võiks nimetada esimest äratusnädalat Kärdlas. Ta kahtles, kas Jumal saab teda tarvitada ja algas aralt. Kärdlas aga puhkesid esimesest koosolekust suured ärkamised, mis haarasid linna ja ümbruse. Nädalaid kestnud koosolekute kestel tuli päästmisele üle paarisaja inimese.
K. L. Marley mobiliseeriti koos K.Kaupsiga Vene sõjaväkke ja koos saadeti nad rindele. Seal oli tal üheks raskeks ülesandeks teatada oma sõbrale, et arstid peavad ta jala amputeerima. K.Kaups oli aga juba alistunud Jumala tahtele ja jäi otsusega rahule. Vabadussõjas teenis K. L. Marley Eesti sõjaväes, olles sõjaväe ametnik.
Pärast seminari lõpetamist valis Kodumaa Misjoni Ühing K. L. Marley rändjutlustajaks. Igal pool, kus ta tegutses, sai inimesi usklikuks. Sel ajal oli elav evangeeliumi kuulutus. Pea kõigis suurtes teatrisaalides ja rahvamajades kuulutati Kristust suurtele rahvahulkadele. Nendes oli K. L. Marley tegev koos teiste kuulutajatega. Samas ilmnes ta eriand töötada noortega. Nii valiti ta selleaegse noorteliikumise CE (Christian Endeavor) juhiks ja pidas järjekindlaid piiblitunde noortele meestele.
Samal ajajärgul arenes just peamiselt K. L. Marley juhtimisel ja organiseerimisel välja Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus. Väikselt alanud liikumine paisus tema tegevuse tõttu suureks koguduste võrguks, luues sidemeid samapõhimõtteliste liikumistega välismail. 1925–1940 andis ta välja vabakoguduse häälekandjat Evangeeliumi Kristlane.
K. L. Marleyl olid head sidemed usklike üliõpilastega, ta oli lektoriks nende suvistel konverentsidel. Samuti oli ta aktiivne Eesti välismisjoni tegevuses, toetades misjonäre peamiselt Egiptuses. Ta õhutas koos K.Kaupsiga alliansstegevust usklikkoguduste vahel, millest tekkisid iga-aastased suured alliansskonverentsid.
K. L. Marley abiellus Elsa Sõlega Kärdlast, kes sai ta eluaegseks kaaslaseks Jumala riigi töös.
Teise maailmasõja keerises siirdusid Marleyd Rootsi. K. L. Marley alustas kuulutamist põgenike seas ja toimetas 1944–1947 ajakirja Kodumaa Hääled. Ka mõni aasta hiljem USAsse ja Kanadasse saabunult jätkus ta vaimulik tegevus. Torontosse asutas ta Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduse, mis omab kirikuruumi ja töötab tänaseni. Samuti alustas ta 1947 uue ajakirja Usk ja Elu väljaandmisega, mille toimetamist jätkas hiljem Edmund Saraoja.
Peale intensiivse jumalariigi töö oli K.L. Marley andunud kunstnik ja kunstikoguja. Ta oli noorte maalijate julgustaja ning kutsus ellu mitmeid kunstiringe. Näitusi korraldas ta kuni oma 90. sünnipäevani.
K. L. Marley suri 19. detsembril 1981 Torontos.
PEETER KAUPS
KÕRGEMA USUTEADUSLIKU SEMINARI LÕPUAKTUS 17. JUUNIL
1. Tarmo Õun andis allkirja diplomi kättesaamise kohta.
2. Tänulilled õppejõududele: Daily Valk (vasakul), Meego Remmel, Tiia Teesaar, Andres Saumets, Ermo Jürma, Lembi Riistan ja Tähti Lehtsaar.
3. Alari Allikas näitas õpinguid jätkavate seminaristide kingitustest tehtud kompositsiooni.
4. Daily Valk (vasakul) lahkus õppeprorektori ametist. Teda tänasid Tiia Teesaar ja Meego Remmel. Uus õppeprorektor on Mirjam Link.
5. Leili Vainura ja Alari Allikas lõikasid lahti lõputordi. Aarne Põder vaatas seda nende selja tagant muheldes pealt.
6. Lõpetajad istutasid seminari aeda puu. Kaevamisjärg oli Aivar Raudveri käes ning Aarne Põder, Tarmo Õun ja Tiiu Vent olid pealtvaatajad.
Vaata ka esikülge ja intervjuud!
|
