|
Pildikülg
14.–17. juulini toimusid Viimsis Eesti EKB Koguduste Liidu suvepäevad koos Eesti gospelkooride festivaliga. Suvepäevadega tähistati saja aasta möödumist evangeeliumi kristlaste liikumise algusest Eestis.
Suvepäevade põhiüritused olid Viimsi spordihallis, aga kasutati ka Viimsi Vabakoguduse kirikut. Ühel õhtul koguneti ööpalvusele Pirita kloostri varemetesse, kus on tehtud ka siin olev pilt.
Küllap iga osavõtja teeks suvepäevade üritustest erineva pingerea – üks alustaks ööpalvusest, teine gospelmuusikast, kolmas pilkudest ajalukku, neljas seminaridest või uutest rõõmsatest kohtumistest usuvendade ja -õdedega – inimesed on ju väga erinevad. Aga niisuguste ürituste võlu ongi selles, et igaüks leiab sealt midagi ja mõni saab vaimuliku elamuse või kogemuse sealtki, kust ei osanud oodata.
Apostel Paulus kirjutas: “Tänu olgu Jumalale tema ütlemata suure anni eest!” (2Ko 9,15).
 VARJUPAIK KÕIGEKÕRGEMA
KAITSE ALL
Toimetaja kommentaar
Üks viimaste aastate kurikuulsaid kuupäevi on 11. september. Võib-olla igaüks ei mäletagi enam, millise aastaga oli tegemist, kuid sündmus ise ja kuupäev on meeles. Terrorismiteema ei kao inimeste teadvusest, sest uued hirmuteod ei lase seda juhtuda.
Eestis oli skandaal politsei peadirektori autokasutamise ümber. Kuigi EMORi arvamusküsitluse kohaselt oli see vähetähtis teema, heietatakse seda ikka edasi.
TERRORI TUME VARI
7. juulil plahvatas Londonis neli pommi. Möödus vaid kaks nädalat, kui seda kuritegu püüti matkida. Õnneks ei olnud uued proovijad asjatundjad ja suur kahju jäi tulemata. Varsti järgnenud pommiplahvatus Egiptuse kuurortlinnas Sharm el-Sheikhis paneb mõtlema tuhandeid puhkajaid, kellele see paik meeldima on hakanud.
Politsei teeb oma tööd ja palju terroriakte on ära hoitud, kuid kõiki terroriste ei suudeta enne kuritegu avastada. Londoni esimeste pommipanijate isikud tehti väga ruttu kindlaks. Teise terrorirünnaku järel sai politseinike kuulide läbi surma süütu inimene. “Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad,” ütles kunagi üks kurjuse klassikuid küüniliselt.
Kui kurjategijaid on palju, siis on lootust, et info kuidagi liikuma hakkab. Kuidas aga avastada üksik enesetaputerrorist, kes vaikselt kuskil tagatoas pommi teeb?
Mõnel on lahendus olemas – väed tuleb Iraagist välja tuua! Küllap on olukord Iraagis üks terrorismi põhjustest, aga kindlasti mitte ainus. Teatud osa moslemite pime viha lääne vastu oli enne Iraagi sõda olemas ja ilmselt jääb püsima ka pärast olukorra stabiliseerumist selles riigis.
Järgmise terroriakti aega ja kohta ei tea keegi, kuid tulemata see ei jää. Eesti poliitikute arvates ei ole meie maa terroristide jaoks ahvatlev. Siiski, Eesti sõjaväelased osalevad rahvusvahelistes aktsioonides ja meie maal on objekte, mille ründamine tekitaks ülemaailmset kära. Seda terroristidele tarvis ongi.
Elu on ohte täis, aga Piibel lubab meile tuge: “Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: “Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!”” (Ps 91,1–2).
PEADIREKTORI AUTOKIRG
Politseiameti peadirektor Robert Antropov laskis oma vanemad julgestuspolitsei luksusmaasturiga Saaremaale viia. Kära tõustes oli ta sunnitud andma lahkumisavalduse, mille siseminister Kalle Laanet rahuldamata jättis.
Robert Antropovil ei olnud see esimene autokasutamise skandaal. Korra varem oli ta kihutanud Saaremaale uhke Hummeriga, mida keegi talle proovida pakkus. Tookordses loos vassis Antropov üsna palju, aga jäi siiski ametisse.
Ilmselt on Robert Antropovil nagu paljudel teistelgi meestel nõrkus kiirete ja võimsate autode suhtes. Ametikoht annab talle võimalusi neid lähemalt näha ja nii tekib ka tahtmine nendega sõita. Ehk õpib kõrge ametnik nüüd oma kirge taltsutama.
Robert Antropov maksis maasturi kasutamise eest ja mingit kuritegu tema teos ei tuvastatud, sest ametiautode kasutamise reeglid on leebed. Antropov ja siseminister möönsid, et riivatud on rahva õiglustunnet.
“Riik pole veel võimeline oma pensionäre õieti üleval pidama. Kas neil häbi ei ole,” pahandas keegi netikommentaaris. Tavalisele inimesele ei paku keegi Hummerit proovida ja tal pole võimalust kasutada julgestuspolitsei maasturit. Kõrged ametnikud ei tohiks rahvast oma privileegide uhkustava kasutamisega ärritada. Omaette küsimus on, kust läheb rahva õiglustunde ja kadeduse piir.
Aastaid vaadati Eestis asutuse auto kasutamise võimalusele kui palgalisale. Selle nimel lepitigi väiksema palgaga (see ei käi politseiameti peadirektori kohta). Kui autode kasutamist oluliselt karmistataks, tekiks ka pahameel.
Robert Antropovi loo lõpplahendus tekitab küsimusi. Teda karistati lisatasu äravõtmise ja puhkuse edasilükkamisega, kuigi ta ei olevat seadusi rikkunud. Mille eest siis karistati? Kas rahva õiglustunne nõuab või lubab niisugust karistamist? Kui seadused ei vasta rahva õiglustundele, siis tuleb neid muuta, aga ilma seadusliku aluseta, lihtsalt rahvale meeldimiseks, karistada ei tohi. Muidu satume väga libedale teele.
Eesti Päevaleht tõi Robert Antropovi skandaali tegelikuks põhjuseks võimuvõitluse politseiametis. Raske on kontrollida, kas see oli tema ametist kangutamise katse põhjuseks või mitte. Aga argumente kellegi lahtikangutamiseks pole tavaliselt vaja vastastel välja mõelda, sest asjaosalised pakuvad neid ise.
“Issand teeb mulle head mu õigust mööda, Ta tasub mulle mu käte puhtust mööda” (Ps 18,21), oli Issanda sulane Taavet veendunud. Need sõnad kehtivad tänaseni. Kuid kõigepealt peaks igaüks vaatama oma käsi.
Niisuguse sõiduki kasutamine
tekitab ka kadedust – miks mina ei
oska. Selliste ratastega tegi perekond
Harrison Eesti EKB Koguduste
Liidu suvepäevade lastetelgis
tsirkust.
PIKK MEEL JA JUMALA USALDAMINE
Jutlus
“Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale. Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: “Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?” Tema lausus neile: “See on vihamehe töö.” Siis küsisid sulased temalt: “Kas sa tahad, et me läheme ning selle kokku korjame?” Ei, vastas tema, sest muidu te kisuksite raiheina korjates üles ka nisu. Laske mõlemaid ühtmoodi kasvada lõikuseni ja lõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: “Koguge esmalt raihein ja siduge kimpu põletamiseks, nisu aga pange kokku mu aita!””
Matteuse 13,24–30
Mõned ajad tagasi jooksis Eesti kinodes film “Taevane kuningriik”. Selle tegevus toimub 12. sajandil Lõuna-Prantsusmaal ja Palestiinas. Film püüab käsitleda ristirüütlite võitluse problemaatika mitmekihilisust.
Noor sepp Balian astus pärast isiklikke saatuselööke oma isa jälgedesse ja temast sai ristirüütel. Pühale maale jõudes tõmmati ta kaasa kristlike rüütlite ja muhameedlike suguharude vahelisse võitlusse.
Film puudutab väga kaasaegseid teemasid ja vaimseid hoiakuid. Globaalse korra probleemid, suurriikide majanduslikud huvid ja islami terroristid annavad tänagi plahvatusliku segu selles usufanaatikute, kergemeelsete idealistide, poliitikute, militaristide ja majandusmeeste maailmas. Üha enam kirjeldatakse seda pinget tsivilisatsioonide, kultuuride ja religioonide kokkupõrkena. Tõsi, maailma heaks ja kurjaks lihtsustatud jagamine on sama ohtlik kui 12.–13. sajandil.
NISU JA LUSTE
Hea ja kuri on enamasti väga lähedalt teineteisega seotud. Jeesus kirjeldas seda olukorda võrdumiga raiheinast (lustest), mis kasvas nisupõllul. Radikaalsed lahendused – nii endastmõistetavad kui nad ka ei tunduks – halvendavad olukorda.
Kas see tähendab seda, et me peaksime lihtsalt käed rüpes pealt vaatama, kui eksitatud idealistid ja fanaatikud hukatusele vastu lähevad? Kas me peame lihtsalt ootama, kuni probleemid kuidagi iseenesest lahenevad? Pikameelsus ja ükskõiksus ning vastutustundetus seisavad üksteisele sama lähedal kui hea ja kuri.
HEA JA KURI
Jeesus lähtus veendumusest, et hea ja kuri on olemas ning need on teineteisest eristatavad.
Mitte kõik, mis meie ümber ja meis endis toimub, ei ole võrdselt hea. On jõude, mis sünnitavad kurja ja ei põrku millegi ees tagasi. Need jõud toimivad keset meie maailma ja vahel ka keset kristlikku kogudust.
Kes on vähegi püüdnud oma hinge vaadata, peab ehmunult ütlema: “Ka mina olen võimeline hävitama, kahju sünnitama, üle laipade minema. Ka minus peituvad agressiivsed ja hävitavad jõud. Minu tungidel ja kirgedel on eesmärke, mille poole nad maksku mis maksab püüdlevad…”
Kohe nende kõrval – ja vahel lausa omavahel põimununa – õitsevad ideaalid, hea tahe, parimad kavatsused ja soov olla hea või isegi täiuslik. Ka need jõud püüavad end teostada.
Inimestes, kellega me koos elame, elab hea ja kuri samamoodi kõrvuti. Vahel oleme üllatunud, kuidas agressiivsus ja destruktiivsus ilmnevad isegi “süütutes lastes”. Nad võivad olla kohutavalt kurjad. Kasvatuse kõige suuremaks väljakutseks on elu mõlema poolega elama õppida.
Üks viimaseid Austrias tehtud uurimusi perekondade lagunemise kohta andis niisuguse vastuse. Peamine põhjus on liialt kõrged ideaalid ja nõudmised elukaaslasele. Varem olid inimesed leplikumad ja trööstisid end sealpoolsusega, nüüd üksnes siinpoolse õnnega. Killukese õnne nimel siinpoolsuses ollakse valmis hävitama iseenda, abikaasa ja laste elu. See on kõrgete ootuste terror.
SUND HINNATA
Me võiksime Piiblile viidates öelda, et inimese loomusse kuulub asju nimepidi nimetada. Looja ise on meid sellisena loonud. Keel on andnud meile võimaluse asju eristada ja sorteerida. Nii me siis nimetame, eristame, hindame ja teeme kindlaks. Üksnes sellistena saame me kultuursete olenditena selles maailmas elada. Eelkõige peame me suutma eristada, mida teha ja mida mitte teha, mis on kasulik ja mis kahjulik, mis on hea ja mis kuri.
Suvepäevade patroon Tunne Kelam (vasakul) ja Joosep Tammo
Evangeelium lustest nisupõllul näib sisaldavat aga üleskutset jätta see hindamine kõrvale. Me peame oma silme all laskma lustel kasvada. Isegi teadmise juures, et see luste ei sattunud põllule juhuslikult, vaid pahatahtlikult öö varjus sinna külvatuna.
Niisiis, jüngreid tuleks igati kiita nende hea kavatsuse eest luste põllult välja kiskuda.
IDEAALIDEST EI PIISA
Jeesus ütles siin meile: idealistlikest hoiakutest ei piisa. Hea ja kurja tundmaõppimise protsessis jõuab enamik inimesi faasi, kus nad arendavad suurejoonelisi ideaale ja püüavad neid teatud radikaalsusega järgida. Ikka ja jälle lähevad inimesed oma ideaalide nimel barrikaadidele ja on valmis vahel nende eest isegi surema.
Jeesus järgis oma ideaali Jumala riigist äärmiselt põhimõttekindlalt, andes selle eest oma elu. Vääriti mõistetud radikaalsuse heitis Ta aga kõrvale.
Jeesus kasutas oma seisukoha selgitamiseks põllumehe lihtsat kogemust. Luste juured on nisu juurtega heas mullas põimunud. Enne lõikust pole võimalik neid lahutada.
Põllumees peab suutma oodata. Looduses vajab kõik kasvuks aega. Jeesus lähtus sellest, et nisu on umbrohust ja lustest üle. Põllumehel on vaja usaldada loodust, see tähendab Loojat.
Jeesus distantseerus siin selgelt law and order poliitikast. Ettepanek laud puhtaks lüüa tähendaks koos sellega ka palju head hävitada. Umbrohu efektiivne hävitamine tooks kaasa surnud ja viljatu põllu.
“Mitte väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi,” ütles Issand.
SURMA PÕLD
Vahel me teeme seda lahutust oma hinnangutes ja eelarvamustes, püüdes nii oma elu põllulappi puhtana hoida. Kuid inimlike hinnangute ja eelarvamustega puhastatud põld on surma väli:
Su isa oli vangis, järelikult ka sinust saab kurjategija. Sa varastasid, järelikult teed sa seda jälle. Sa oled rikas, järelikult ei tea sa viletsusest midagi. Sa oled kurnamise vastu, järelikult oled sa kommunist. Sa kritiseerid kirikut, järelikult oled ketser. Sa oled oma kirikule truu, järelikult puudub sul tolerantsus. Sa oled kristlusest kaugel, järelikult ei saa sa hea olla. Sa nimetad end kristlaseks, järelikult oled sa oma armastuses silmakirjalik. Sa oled noor, järelikult sa ei tea elust midagi. Sa oled vana, järelikult jääd sa elule ette. Sa pead kinni moraalsetest väärtustest, järelikult sa oled reaktsionäär. Sa otsid uusi teid, järelikult reedad sa isade usu.
ELU PÕLD
Jeesus ütles: “Ma armastan nisu, sellepärast andke aega. Teie ideaalid peavad elu sõeltelt läbi käima.” Selle hea töö, mida Jumal meie juures on alanud, viib Ta ka lõpule.
Unistus vabadusest, võrdsusest ja vennalikkusest vajas aastasadu, kuni need väärtused leidsid üldise tunnustuse. Inimõigused, naiste võrdõiguslikkus ja vähemuste kaitsmine on veel tänagi suureks väljakutseks. Hea ja kuri on siingi sedavõrd omavahel põimunud, et vajame aega, kuni saab selgeks, mis ulatuses, milliseid õigusi ja milliseid vähemusi tuleb kaitsta. Jumala kohtute tuul sõelub tõelise nisu välja. Issand ütles: “Laske mõlemaid ühtmoodi kasvada lõikuseni.”
Vahel on meil jüngritena nii raske, et me ei tea, mida paluda. Apostel Paulus ütles: “Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub Ta pühade eest. Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on Tema kavatsuse kohaselt kutsutud.” (Ro 8,26–28).
JUMAL ON PEREMEES
Me vaatame suure respektiga neile inimestele, kes pühendasid kogu elu oma ideaalidele. Me mõtleme tänutundega evangeeliumi kristlaste liikumisele, mille lipukirjaks oli armastus, osadus ja pühitsus. Mehed nagu K. L. Marley, J. Laks, A. Sildos, A. Arder, E. Luide jt jätsid kustumatu jälje meie koguduste ajalukku. Me imetleme nende põhimõttekindlust ja radikaalsust. Samas ei olnud ükski neist veatu. Nende pühitsus oli Jeesus Kristus.
Radikaalsus, milles puudub Kristuse meelsus, võib muutuda sama hävitavaks jõuks kui raihein nisupõllul. Jeesuse võrdumid lustest nisus ja haputaignast viitavad peale radikaalsuse veel kahele voorusele, mis on selleks, et hea võiks kurja võita, ülitähtsad: need on pikk meel ja Jumala usaldamine.
Jumala usaldamine ja ootamine ei ole mitte jõuetuse, vaid Jumala suuruse ja väe ülistus. Jumal on maailma peremees ja üksnes Tema mõistab kord kohut. Meie meeleheitlikud katsed selles maailmas kõik ise korda seada kõnelevad usu nõrkusest. Kannatlik armastus osutub aga tugevamaks kui surm.
Üks mu hea sõber oli Londonis kahekorruselises punases bussis ajal, kui toimusid islamistide poolt korraldatud terroriaktid. Ta kirjeldas rahva kindlameelsust ja hoiakute kujunemist. Sama päeva õhtul ilmus üks tabloide suure pealkirjaga “Terroristid ei võida meid kunagi.” Inimesed keerasid lehed kokku, asetasid autode klaasi alla, käisid nende lehtedega mööda tänavaid nii, et see pealkiri oli kõigile nähtav.
Jeesus tahab täna meile öelda: “Ärge kartke, kurjuse külvatud luste ei võida teid kunagi.” Tuleb päev, mil kurjus kaotab. Nisu on peremehele alati olulisem kui luste. Julgustagem üksteist ja laskem endas headusel kasvada.
Me vajame Jumala usaldamist ja pikka meelt paljudes väikestes asjades, et hea võiks lõpuks osutuda tugevamaks kui kuri: noorte kasvatamine, hingeliselt haigete hooldamine, vanade inimeste eest hoolitsemine, võitlus õigluse eest inimsuhetes, lepituse pikk tee – kogu kristlik argipäev vajab seda. Sest Jumala riik on “õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus” (Ro 14,17).
See on Jeesuse tee – pühitsuse ja rahu tee. Sellel teel ütleb viimase sõna see, kes on külvanud nisu.
JOOSEP TAMMO
Eesti EKB Koguduste
Liidu president
Jutlus liidu suvepäevadel
17. juulil 2005
Avaldatud lühendatult
UUS ÕPPEPROREKTOR TEGUTSEB
 Aktuaalne teema
Senine Kõrgema Usuteadusliku Seminari õppeprorektor Daily Valk lahkub Eestist. Sellesse ametisse asub nüüd MIRJAM LINK. Kuulutajat huvitas, kuidas tal töösse sisseelamine läheb.
Mis ajast Sa oled õppeprorektor?
Hakkan ametlikult tööle 15. augustist, kuid juba praegu püüame koos Daily Valguga tunniplaani kokku saada. Seega eeltöö käib.
Kuidas Sa sellele tööle sattusid?
Rektor Meego Remmelit tunnen juba päris pikka aega, tema isa Aamo Remmel on minu pastor Viljandi Baptistikoguduses. Rohkem suhtlesime eelmisel aastal Prahas. Meego Remmel käis Rahvusvahelises Baptistide Teoloogilises Seminaris doktoritööd kirjutamas. Mina osalesin seal üheaastases teoloogiaõppe programmis. Õppisime teoloogia-alaseid aineid ja inglise keelt. Meid oli 16 tudengit erinevatest riikidest.
Milline haridus Sul enne oli?
Olen lõpetanud Tartu Ülikooli ungari ja eesti filoloogina. Nüüd õpin Tartu Ülikooli magistriõppes haridusjuhtimist ja esimene aasta sai äsja läbi.
Mis töid Sa oled enne teinud?
Olen viis aastat õpetanud Tartu Audentese erakoolis eesti keelt ja kirjandust ning samal ajal Mainori kõrgkoolis eesti keelt ja eneseväljendust. Seega olen nii täiskasvanute kui ka laste õpetamisega tegelenud. Need tööd ei ole teineteist kunagi seganud, pigem täiendanud.
Pärast ülikooli lõpetamist olin Ungaris aasta aega eesti keele lektor Szombathelyi Pedagoogilises Kõrgkoolis.
Kas teised ametid jäävad seminari tööle minnes ära?
Ära jääb Mainori kõrgkool. Audentese erakoolis on mul oma viies klass juhatada ja seal jätkan eesti keele ning kirjanduse õpetamist. Nii seminaris kui ka Audenteses on mul pool kohta, nii et tulen kindlasti toime.
Millisena Sa tööd seminaris ette kujutad?
Olen maja ja inimestega veidi tutvunud ning lõputööde kaitsmisi kuulanud. Mul on positiivsed ootused ilma illusioonideta. Arvan, et igas uues töökohas toob sisseelamisaeg ootamatuid probleeme, aga kuna kolleegid ja tudengid tunduvad hästi sõbralikud olevat, ei usu, et ületamatuid raskusi ette tuleb. Ma arvan, et seal on hea meeskonnatöö.
Kas Sa lähed seminari uuendama või jätkad sealt, kus töö praegu on?
Jätkan sealt. Kindlasti on kõik erinevad inimesed seda tööd veidi omamoodi teinud. Igaüks on oma isiksusega andnud erineva panuse. Tagantjärele on seda alati kergem näha, milline kellegi osa on olnud.
Mida toob seminari uus õppeaasta?
Seminar jätkab endiselt usuteadusliku kõrghariduse andmist ning pakub koolitusvõimalusi nii koguduste kui ka ühiskonna vajaduste teenimiseks.
Õppekava on laiapõhjaline ning huvitav ja on välja kujunenud tugev õppejõudude meeskond. Minu lootus on, et sellele väärt programmile leidub ka tublisid õppijaid. Kursus, mis äsja lõpetas, oli üsna arvukas ja loodan, et vähemalt sama palju tuleb uusi tudengeid. Õppetöö vorm on kaugõpe – kord kuus kolmapäevast laupäevani.
Millal on avalduste esitamise tähtaeg?
12. august. Seminari astumise eelduseks on keskharidus. Lisaks esitatud dokumentidele on vastuvõtukatsed (Piibli tundmine, arvutioskus, võõrkeel, vestlus). Arvestame kõikide inimeste individuaalsust.
Kas seminaril on peale kõrgkoolikursuse veel midagi plaanis?
Igati põnev on selle aasta täienduskoolituse kalender, mis pakub iga kuu esimesel nädalalõpul võimalusi erinevateks kohtumisteks – iseenda, lähedaste, grupi, igaviku, maailma, teistsuguse inimesega. Koolitused ei ole üksteisest sõltuvad, seega on võimalik valida enda jaoks aktuaalsed ja hingelähedased teemad. Plaanin ise osaleda ja julgen neid kindlasti kõigile soovitada.
Samuti on täienduskoolitused spetsialistidele – raamatupidamine ja seadusandlus kogudustes, karismaatika, sotsiaaltöö, raseduskriis, koolitus bioloogia ning inimeseõpetuse õpetajatele ning Euroopa Liidu rahataotlusprojektide teemaline kursus.
Mida Sa kavatsed “igaveste üliõpilastega” teha, kes ei lõpeta ega lõpeta seminari?
Ei ole veel sellele mõelnud, prioriteediks on olnud praegused ehk loodetavasti “ajutised” ja tulevased üliõpilased. Aga äkki õnnestuks neile leida uus motivatsioon, et nad tunneksid ise, et tahavad lõpetada. Kedagi vägisi midagi tegema panna ei saa.
Ega vägisi pole kedagi seminari veetud ka.
Loodetavasti mitte. Ühel mu sõbral, igavesel õppijal, on kombeks naljaga pooleks öelda, et kuskile sissesaamine pole erilist midagi, aga katsu sa välja saada... Igatahes toetan ja motiveerin tudengeid nii hästi kui oskan.
Täname!
22. juulil 2005 telefoni teel
ERINEVUSED EI TOHI TAKISTADA KOOSTÖÖD
Intervjuu
Eesti EKB Koguduste Liidu suvepäevadel osales Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) president BILLY TARANGER (57) Norrast. Järgnevalt esitame tema vastused Kuulutaja küsimustele.
Billy on inglise nimi.
Minu isa oli pastor. Peres oli juba kaks poega ja isa tahtis tütart. Kui mina sündisin, ütles ta, et minust peab saama pastor ja sellepärast paneb ta mulle nimeks Billy. Nimi ei ole pandud Billy Grahami järgi, sest ma olen sündinud 1948. aastal, kui tema alles tegevust alustas. Sain nime ameerika evangelisti Billy Sunday (1862–1935) järgi. Ma olen lugenud isa käsikirju. Ta jutlustas Billy Sunday tegevusest ja tahtis minust ka jutlustajat teha.
Milliseid ameteid Sa veel pead?
Olin 17 aastat pastor ja kaheksa aastat Norra baptistiliidu peasekretär. Viimased kolm aastat olen olnud Norra baptistiseminari rektor. EBFi president olen ma veel vaid mõne kuu ja siis on see aeg möödas.
Kui suur on Norra baptistiliit?
Meil on viis tuhat koguduseliiget ja 71 kogudust. Peaaegu sama suur liit nagu Eestis.
Milline on Norra seminar?
Seminar asub kümne kilomeetri kaugusel Oslo südalinnast. Õppevormid on väga mitmekesised. Kohapeale tulevad üliõpilased kaheks päevaks nädalas. Me tahame, et nad töötaksid kogudustes. Selline õppevorm on väga hea keskealistele, kes tahavad uut tööd. Nad saavad olla oma pere juures ja ei pea kolima pealinna elama. Seminaris õpib ka päris noori inimesi, kes tulevad kohe pärast keskkooli.
12 üliõpilast õpib pastoriks, seitse õpilast on üheaastases piiblikoolis, neljanädalastel kursustel käib kümme ja interneti teel õpib kuus inimest.
Mida Sa ise õpetad?
Mul on palju erinevaid aineid. Eks ma pean lugema seda, mida teised endale ei taha. Minu jaoks on väga huvitav homileetika, seda ma armastan. Õpetan ka teisi religioone ning Vana ja Uut Testamenti.
Millise hariduse seminar annab?
Kolmeaastase kursuse läbinutele anname bakalaureusekraadi. Magistrikraadi anda on Norras raske. Ka bakalaureusekraadi andmise õiguse saime alles sel aastal. Magistrikraadi saamiseks võib minna edasi õppima Prahasse Rahvusvahelisse Baptistide Teoloogilisse Seminari.
EBFi keskus on nüüd samuti Prahas.
EBFi keskus on ikka rännanud koos peasekretäridega. Knud Wümpelmanni ajal oli see Taanis, Karl Heinz Walteriga läks Saksamaale ja Theo Angeloviga Bulgaariasse. Kolm aastat tagasi otsustasime, et kolime Prahasse ja jääme sinna.
Ma arvan, et see on õige otsus. Praha on ilus linn Euroopa keskel ja sinna ei ole kallis sõita. Eelmistesse kohtadesse ei olnud teiste maade inimestel kerge pääseda. Paljud tulevad Prahasse õppima, peasekretär õpib seal üliõpilasi tundma ja see on väga vajalik. Ka on Prahas peasekretäril väga hea büroo.
Norrast on Praha kaugel.
Ma olen seal olnud ainult paar korda. Sofias käisin kord aastas. Olen sel aastal käinud 20 maal ja kahe aasta jooksul 40 maal. Ma külastasin maid, mitte ei istunud Prahas.
Järgmiseks EBFi presidendiks saab Helari Puu. Kas teda ootab raske töö?
See on huvitav amet. Saab käia erinevates kohtades ja rääkida väga huvitavate inimestega. Ikka on midagi õppida ja saab osaleda Jumala õnnistuse jagamises. Viimasel aastal olin 80 päeva reisidel.
Suurem töö on peasekretäril, kes on palgaline. Peasekretär Tony Peck on väga asjalik, samuti büroos töötav sekretär.
President palka ei saa, sellepärast on mul veel teine amet. Ka Helari Puul on vaja lisaks mingit muud tööd teha.
Kes teeb rektoritööd, kui Sa 80 päeva aastas välismaal oled?
See ei ole hea küsimus. Püüan sõita nädalavahetustel ja puhkuse ajal. Istun väga pikad päevad oma kontoris. Keegi teine minu tööd ära ei tee.
Norra on pikk ja kitsas maa mere rannikul. Oslost Venemaa piirini ei ole vist lühem maa kui Prahasse?
Kui me Norra kaardi peal põhja-lõuna suunda keeraksime, ulatuks meie maa Itaaliani. Sõitsin peasekretärina Norras lennukiga ja kohale jõudes üürisin auto.
Kas Norra baptistikogudused asuvad kogu maal või ainult Oslo piirkonnas?
Kogudused on kogu maal. Meil on põhjas palju kalurite kogudusi. Seal on väikesed asulad ja kogudused on ka väikesed.
Kui pastorid on kalurid, siis on neil inimeste püüdmine ka selge.
Jah, see on hea kompositsioon.
Mida head oskad Sa öelda Norra baptismist?
Meil on palju noori ja väga hea noortetöö. Me teeme palju tööd ka “uute norralastega”. Umbes 20 protsenti koguduste liikmetest on teistest maadest tulnud inimesed. Meil on vietnamlaste kogudus, tamilite (Sri Lanka) kogudus, ka aafriklaste kogudus.
Kas nad räägivad norra keelt?
Mitte eriti hästi ja sellepärast on neil jumalateenistused emakeeles. Pastorid oskavad tavaliselt ka norra või inglise keelt.
Kuidas norralased suhtuvad “uutesse norralastesse”?
Mitte ainult hästi. Sageli ollakse kriitilised. Ka kogudustes on probleeme. Ma olin Oslos pastoriks ja meil oli vietnami grupp. Suhtlemine ei olnud lihtne.
Norras on üks poliitiline partei sisserännule väga vastu. Kuid Norra on suur maa ja meile tuleb umbes poolteist tuhat inimest aastas. See ei ole suur probleem.
Miks on vaimulik töö sisserännanutega nii edukas?
Meil on üks vietnami pastor olnud 15 aastat liidu palgal, ka teisi oleme toetanud. Liidule on see oluline. Mõned inimesed tulevad oma kodumaalt Norrasse juba baptistidena ja tahavad oma rahvuskaaslasi evangeliseerida. Nad on väga head evangelistid.
Kas Norras on muhameedlasi?
Moslemid on luterlaste järel suuruselt teine usugrupp. Nad tahavad endale Norras mošeesid ja minarette.
Kas muezzinid võivad sealt inimesi palvele kutsuda?
Üks kord nädalas reedel, mitte viis korda päevas.
Meie baptistidena oleme usuvabaduse poolt ja ka muhameedlastel peavad olema oma võimalused.
Uuel kodumaal tahetakse elada oma vanade kommete järgi.
Meil on Ameerikas norra kirikud ja inimesed elavad seal nagu Norras. Muhameedlikes maades on see muidugi probleemiks. See ei ole hea, et nendes maades usuvabadust ei ole. Ma olen paljude maade ministritega usuvabadusest rääkinud. Mitmete maade baptistidel on probleeme, näiteks Kõrgõzstanis.
Kas usuvabaduste osas on märgata positiivseid arenguid?
Paljud maad püüavad oma usuvabaduse asju korda ajada, sest nad tahavad Euroopa Liitu pääseda. See on oluline Türgis, Rumeenias, Bulgaarias, Albaanias, Horvaatias ja teistes selle piirkonna riikides. Ka mujal tahetakse raha saada ja sellepärast püüavad poliitikud usuvabaduse asju korda ajada.
Näiteks Saudi Araabiale pole raha vaja.
See on huvitav küsimus. Ma arvan, et USA peab neile survet avaldama. USA välisminister Condoleezza Rice kritiseeris Saudi Araabiat. Ka mina olen kirjutanud meie peaministrile, et loomulikult on Saudi Araabia meile oluline, aga miks ei ole seal usuvabadust? Me peame kasutama kõiki võimalusi selle saavutamiseks.
Ka Iisraelis ja Palestiinas rääkisin, et baptistid vajavad tunnustust, kuigi nad on seal väike vähemus. Nii saab EBF aidata.
Norra ei ole Euroopa Liidus.
Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga Norra ei vaja Euroopa Liitu. Me oleme ilma ka rikkad. 51 protsenti norralastest on Euroopa Liidu vastu.
Kuid paljud riigid tahaksid seal olla. Me maksame Euroopa Liidule viis miljardit Norra krooni aastas (umbes kümme miljardit Eesti krooni) selle eest, et saaksime oma kala ja naftat tollivabalt Euroopa Liitu müüa.
Euroopa Liitu astumise eel oli Eestis kristlasi, kes Norra näidet tuues ütlesid, et me ei vaja Euroopa Liitu. Ja sealt tulevat Antikristus.
See argument ei kõlba. Kui Euroopa Liidus oli veel seitse maad, siis öeldi, et kui kolm veel sinna astub, tuleb Antikristus. Nüüd on maid palju rohkem. Saatanal ja Antikristusel on võim kõikjal, ka väljaspool Euroopa Liitu.
Mida Sa oled EBFi tööst Norra jaoks õppinud?
Ma olen näinud, et igasugustes oludes võivad kogudused kasvada. Igal pool on võimalik Kristuse heaks töötada. Me võime selleks kasutada erinevaid teid.
Väikesed kalurikogudused fjordide ääres võivad püsima jääda?
Muidugi peab seal inimesi elama. Ilma inimesteta ei saa kogudusi olla.
Ka vaestes maades saab töötada. Ma tulin just Moldovast, Bulgaariast ja Kosovost. Inimeste vaesusele vaatamata võivad kogudused kasvada.
Milleks siis rikkaks saada?
Ka rikastes maades võib hästi minna. Me tahame, et Rootsist tuleks EBFi koosseisu Örebro misjon. Nad ütlevad, et nende kogudused sekulariseerunud suurtes linnades kasvavad.
Uutes oludes peavad kogudused ka muutuma.
Kogudused muutuvad heas mõttes “ilmalikeks”. Me kasutame nüüd draamat, erinevaid muusikainstrumente ja muud, mis varem ei olnud vastuvõetav. Muidugi ei ole kõik uus hea, aga me ei tohi öelda, et kõik uus on halb. Me peame alati heas suunas minema. Me peame üritama kõike head kogudustes kasutada.
Mis jäi presidendiametist murena Sinu südamesse?
Kahju, et Ameerika Lõuna Baptistiliit Baptistide Maailmaliidust lahkus. Selline hoiak, et me oleme erinevad ja seetõttu ei saa koos töötada, on ohtlik, see on suur viga. Meie maad on erinevad ja meie kogudused on erinevad, aga me peame koos töötama.
Kas praegu tegutsetakse selle nimel, et Lõuna Baptistiliit tagasi tuleks?
Jah, me küsime EBFi liikmesliitudelt, milline on nende hoiak. Septembris saame öelda tulemuse ja selle alusel otsuse vastu võtta.
Täname!
15. juulil 2005 Viimsis
KÕIGI AEGADE SEMINARISTIDE KOKKUSAAMINE VIIMSIS
Eesti EKB Koguduste Liidu suvepäevade aegu said Viimsis kokku läbi aegade liidu koolides usuteadust tudeerinud inimesed. 15. juulil hotellis Athena lõunasöögile kogunenutest oli kindlasti väärikaim osavõtja vanim seminarilõpetaja Eestis, Tallinna Kalju Baptistikoguduse kauaaegne diakon, juhatuse esimees ning pastori asetäitja Herbert Loogna.
Tänavu 91. sünnipäeva pühitsev vaimulik näitas veerandsajale osalejale juba 70 aastat tagasi ehk 1935. aastal saadud seminari lõputunnistust ja jagas isiklikke mälestusi “eestiaegsest” seminarist, selle rektoritest Adam Podinist ja Osvald Tärgist ning nende eeskujul õpitust ja ellurakendatust. Oli hämmastav tõdeda vana venna suurepärast “vormi” nii füüsilis-vaimses kui ka homileetilis-intellektuaalses plaanis. Nii oli tema kõne kindlasti kokkusaamise pärl.
Herbert Loogna (vasakul) mälestusi jagamas
Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo rõhutas oma tervituses Eesti erinevaid vabakiriklikke usutraditsioone arendanud niidistikest lõimunud liidu seminari osatähtsust liidu identiteedi kujunemisel. Tervituseks, mälestuste jagamiseks ja heade tulevikusoovide edasiandmiseks võtsid sõna liidu asepresident ja seminari endine rektor Ermo Jürma, Tartu Ülikooli õppeprorektor Tõnu Lehtsaar, Euroopa Baptistiföderatsiooni president Billy Taranger, hetkel Prahas Rahvusvahelises Baptistide Teoloogilises Seminaris õppejõududena töötavad Toivo ja Einike Pilli, poolpõrandaalustel aegadel usuteaduslikku koolitust saanud pastorid Tiit Niilo ja Aamo Remmel, taasavatud seminari esimese lennuga lõpetanud ja pastoritööle suundunud Erki Tamm ning lõunasöögi kokkukutsujaks olnud rektor Meego Remmel.
Viimane kinkis kõigile osalenutele üle aegade sidusa seminariosaduse märgiks liidu vastilmunud ajaloolis-teoloogilist arengut kajastava artiklite kogumiku “Teekond teisenevas ajas”.
Mitmed osalenud märkisid, et taoline kokkusaamine võiks muutuda traditsiooniks, haarates kaasa neidki seminariste, kel seekord osalemiseks võimalust polnud.
MEEGO REMMEL
LÜHIUUDISEID EESTIST
Baptistid, luterlased ja kohalik omavalitsus on pannud Rakkes jõud kokku, et rajada mahapõlenud kiriku asemele uus hoone. Ühiseks tegevuseks loodi mittetulundusühing Rakke Kirik, kus on võrdsete osapooltena esindatud Rakke vald, keda esindab vallavanem Andrus Blok, Rando Selbak Rakke baptistikogudusest ja Tauno Toompuu EELK Simuna Siimona ja Juuda kogudusest. Seni baptistidele kuulunud kinnistu läks vastloodud mittetulundusühingule.
“Võimalusi hakati otsima kohe, kui kirik maha põles,” meenutas abivallavanem Indrek Kõlu, kelle kinnitusel lubas algul oma abi ka riik, kuid loobus sellest hiljem. Vald on eraldanud praegu sada tuhat krooni ning jätkab aktiivselt kaasrahastajate otsimist.
Vahepeal leidis Rakke baptistikoguduse juht Rando Selbak Tallinnast arhitekti, kes uue kiriku projekti tegema asus. “Sinna läks ka esialgselt kogutud raha,” rääkis Selbak. Kiriku ehitamine läheb prognoosi kohaselt maksma ligi viis miljonit krooni.
Kahe konfessiooni tülliminekut usuküsimuste vallas ei peljata. “Kasutasime ju vana majagi ühiselt, miks siis mitte koos uut ehitada,” arutles Rando Selbak.
Lisaks vallale otsivad raha kiriku ehituseks ka mõlemad kogudused. “Loodame kasutada oma kontakte Soomes, Rootsis, Norras ja Saksamaal ning jätkame võimaluste otsimist ka Eestis,” rääkis Simuna koguduse õpetaja Tauno Toompuu, viidates olukorrale, kus iga summa on teretulnud. “Elame usus ja hakkame vaikselt pihta,” tähendas Rando Selbak.
Uude majja on planeeritud võimalused noortega tegelemiseks ja sotsiaaltööks, samuti eluruumid ja kontorid kahele kogudusele. Torni pannakse üles põlengust päästetud kell.
Info Virumaa Teatajast
* * *
10. juulil toimus Palivere Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduses URMAS KOPPE ordineerimisteenistus. Avapalvuse pidas Sutlepa Baptistikoguduse pastor Toomas Vallimäe. Kogudusele jutlustas Haapsalu Baptistikoguduse pastor Eerik Rahkema. Jutluse ordineeritavale pidas Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo. Ordineerimispalves osalesid J. Tammo, E. Rahkema ja Haapsalu Evangeelse Vabakoguduse pastor Peeter Vikman.
JUTLUSTADA TULEB SÜDAMLIKULT
Reinhard Weissi (81) Saksamaalt pidi ajakirjanik tükk aega veenma, enne kui ta oli nõus endast rääkima. Ta ei olnud kindel, et tema elulugu teiste jaoks piisavalt põnev on. Kaheksa aastat käis ta koolis ja pärast õppis lukksepaks. See amet päästis hiljem tõenäoliselt tema elu.
Weiss kasvas usklikus kodus. “Ma kasvasin ususse. Ma ei tea, millal ma otsuse tegin, kuid ma tean, et olen alati veendunud usklik olnud. Isegi siis, kui minus veel mõndagi muutuma pidi.”
PIIBEL ALATI KAASAS
Weissi noorus langes Hitleri aega. Kui ta 1942. aastal 18-aastaseks sai, tuli kutse sõjaväkke. Vastavalt oma ettevalmistusele töötas ta veoautode remonditöökojas.
Weissi paigutati korduvalt ümber. Kord pidi ta minema rindele Venemaale, siis Aafrikasse, aga ikka tuli midagi viimasel hetkel vahele.
Kuhu ta ka ei läinud, taskupiibel oli alati kaasas. “Palve ja piiblilugemine kuulus alati minu elu juurde.” Weiss ei läinud teiste sõduritega bordelli ega jooma. “Minu kaaslased teadsid, et olen kristlane, kuigi ma neile usust midagi ei rääkinud. Ma olin vilets tunnistaja.”
Lõpuks pidi Weiss Normandias ameeriklaste vastu sõdima minema. Ta sai pommikillust haavata ja pandi mitmeks kuuks laatsaretti. Viimased sõjakuud oli ta idarindel. “Iga kord, kui venelased ründasid, tõmbus meie väeosa tagasi. Mul ei tulnud kunagi võidelda ega tulistada. Alles viimasel sõjapäeval nägin esimest korda vaenlast. Jumal hoidis mind tuhat korda.”
SÕJAVANGIST JUTLUSTAJAKS
Sõja lõppedes langes Weiss vangi. Enamik tema kaaslastest pidid Uuralites Jekaterinburgis kivimurrus töötama. Osa neist ei elanud suurt füüsilist koormust ja viletsat toitu üle. Weiss töötas jällegi tänu oma ametile töökojas. Kahe aasta pärast võis ta koju tagasi pöörduda.
Weiss ei teadnud, kas peab edasi lukksepana töötama ja pakkus Jumalale välja: “Kui järgmisel nädalal keegi mulle jutlustajatööst räägib, tahan ma selleks saada.” Neli päeva hiljem küsis üks jutlustaja, kas Weiss ei tahaks vaba jutlustajakohta vastu võtta. Ta oli nõus.
“Esimesed jutlustamiskatsed olid armetud,” meenutas ta. “Mulle ei ole jutlustamine kunagi kerge olnud. Mõnikord uurisin pühapäeval veel viis minutit enne kümmet piibliteksti. Ainult ühes olin ma kindel – jutlustada tuleb südamest ja Kristus peab olema jutluse keskpunktiks.”
EI MINGI KANGELANE
Juba aasta hiljem lõpetas Weiss kaheaastase piiblikursuse. Seejärel töötas ta jutlustajana koos oma naise Edeltraudiga mitmes luterlikus koguduses. “Ma ei ole olnud mingi kangelane ega tuleviku kujundaja. Tegin lihtsalt seda, mida oli tarvis ja andsin sõnumi edasi. Kui meile tuli joodikuid, hakkasime tegelema nendega. Kui kogudusse tuli üha enam pensionäre, avastasime kohvikannu misjoniomadused ja hakkasime korraldama pensionäride koosviibimisi. Me hakkasime kahest-kolmest inimesest peale ja hiljem tuli teisi juurde. Tänapäeval käivad asjad kahjuks vastupidi – kui ainult neli-viis inimest tuleb, siis arvatakse, et töö tuleb ära lõpetada.”
Erilised olid Weissi slaidiseeriad – looduspildid, mida saatsid klassikaline muusika ja piiblisalmid. Omal ajal laenas ta neid Ida-Saksamaal paljudele kogudustele välja.
Alates 1991. aastast on Weiss pensionil. Ta jutlustab veel mõned korrad aastas ja peab pensionäridele palvetunde.
KARSTEN HUHN
idea Spektrum
“MA USUN, ET JUMAL HOIATAB MEID PRAEGU”
Kehaliselt nõrgana, aga murdumatu vaimse säraga kuulutas ameerika evangelist Billy Graham oma viimasel suurüritusel evangeeliumi. Peaaegu veerand miljonit külastajat tuli 24.–26. juunini New Yorgi Queensi linnaossa kuulama 86-aastast baptistijutlustajat. 8273 kuulajat järgisid tema üleskutset alustada uut elu usus Jeesusesse Kristusesse – enamik neist olid alla 25 aasta vanad. “Otsus, mille te täna õhtul teete, mõjutab teie tulevikku siin ja igavikus,” rõhutas Graham avateenistusel nõrga häälega. Kasvavat vägivalda USAs pidas ta lõpuaegade tunnuseks: “Ma usun, et Jumal hoiatab meid praegu,” ütles Graham. Tema esinemine tõlgiti 13 keelde.
Billy Grahamil on Parkinsoni tõbi, eesnäärmevähk, vesi ajus ja vaevused puusaluumurru tagajärjel. Intervjuus enne evangelisatsiooni ütles ta, et teda julgustas see, kuidas surev paavst Johannes Paulus II oma väärikust vaatamata põdurale ihule hoidis. Ka tema olevat valmis sellest ilmast lahkuma.
3,2 MILJONIT SAI KRISTLASTEKS
Graham kuulub kirikuajaloo kõige suurema kuulutuspiirkonnaga jutlustajate hulka. Ta on alates 1949. aastast jutlustanud 210 miljonile inimesele 185 maal. Seejuures on Grahami üleskutse peale 3,2 miljonit inimest kristlaseks saanud.
Oma elueesmärki kirjeldas Graham selliselt: “Ma tahan aidata inimesi leida isiklik suhe Jumalaga. See sünnib, nagu ma usun, Jeesuse Kristuse läbi.” Läbimurre tema töös tuli 1957. aastal New Yorgis – tookord pidi ta kuueks nädalaks planeeritud evangelisatsiooni 16 nädalale pikendama, sest tema sõnum leidis nii head vastuvõttu.
“MA ARMASTAN SEDA MEEST”
Graham kuulub maailma kõige tuntumate inimeste hulka. Alates 1955. aastast on Gallupi instituut 47 korral pannud ta kümne kõige tähelepanuväärsema mehe nimekirja. Ta on palvetanud enamiku pärast Teist maailmasõda valitsenud USA presidentidega.
Viimasest evangelisatsioonist võttis osa ka endine president Bill Clinton koos oma abikaasa, New Yorgi senaatori Hillary Clintoniga. Clinton ütles, et võlgneb Grahamile palju: “Ma armastan seda meest.” Praegune president George W. Bush peab Grahami teeneks, et ta 40-aastaselt loobus alkoholist ja hakkas tõsiselt ristiusuga tegelema.
Billy Graham annab teatepulga oma 53-aastasele pojale Franklinile edasi, kes on juba Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni eesotsas.
idea Spektrum
AITÄH, BILLY GRAHAM!
Koos paljude teistega tänan ma Jumalat Tema saadiku Billy Grahami eest. Ta on viimane suurmees klassikaliste ameerika evangelistide seas. Graham kuulub ühte ritta alates George Whitefieldist (1714–1770) ja lõpetades 19. sajandil Charles Finney (1792–1875) ja D. L. Moodyga (1837–1899). Siis tuli pikk ajavahe, kuni noor Billy Graham sai vaimuliku kutse ja muutus kiiresti kogu maailmas tuntud evangelistiks. Tänaseks on Billy Grahamist saanud erilise kaaluga kirikuajalooline isik ja töölt lahkudes peaks ta kirikute poolt vastava hinnangu saama.
OIKUMEENILINE ISIKSUS
Billy Grahamit ei peaks hindama ainult evangelikaalsest vaatevinklist, vaid ta on sõna tõsises mõttes oikumeeniline isiksus. Ta tegutses 185 maal ja on julgustanud tegema põhjapanevat otsust Jeesuse Kristuse kasuks loendamatuid inimesi kõikidest uskkondadest ja religioonidest. See oli tema elumõte.
Ta ei olnud Ameerika poliitik, kuid ta oli esimene mees oma elukutse esindajate seast, kes otsis üles tipp-poliitikud nii Moskvas kui ka Põhja-Koreas ja tunnistas neile isiklikes vestlustes evangeeliumist.
VABA MEES
Kui silmatorkavalt lähedal Billy Graham USA presidentidele ka ei paistnud olevat, jäi ta ometi vabaks meheks. Eurooplased pidid nägema, et ta jäi alati rahvuslikult meelestatud USA kodanikuks, kuid tema evangeelne sõnum kuulus kogu maailmale. Ta ei lasknud ennast siduda poliitiliste ja kristlike voolude tahtmistega. Seda heidetakse talle USAs parempoolsete kristlaste poolt siiani ette. Billy Grahami lahkumine on tundlik hetk kõigile, kes aastakümneid selle usumehe tegevust on jälginud, sageli ka kriitiliselt. Nad on aga enam ja enam mõistnud, et kirikuajaloos on tõelisi isiksusi, kes on seesmises vabaduses üle uskkondlikest, teoloogilistest ja vaimsetest piiridest.
Tänu olgu Jumalale! Aitäh, Billy Graham!
JOHANNES HANSEN
idea Spektrum
EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDU SUVEPÄEVAD
14.–17. juulini Viimsis
1. Viimsi spordihallis.
2. Ööpalvusel Pirita kloostri varemetes kõneles kloostri vaimulik Vello Salo (paremal). Palvusel osalesid ka kloostri nunnad.
3. Viljar Weimann (vasakul) ja Heiki Palm esinemas kammerkontserdil Viimsi Vabakoguduse kirikus.
4. Halliki Nummert ja Dave Benton solistidena gospelgalal.
5. Lastetelgis oli oma programm, mida hoolega jälgiti.
6. Suvepäevad lõppesid leivamurdmisega. Pildil jagavad leiba ja karikat suvepäevade programmijuht Indrek Luide (vasakul) ja Tallinna Allika koguduse pastor Erki Tamm (taldrikuga).
|
