Inimkond on saanud ühe kurva kogemuse võrra rikkamaks. Kagu-Aasias hukkus tsunami tagajärjel sadu tuhandeid inimesi. Eurooplastele eelkõige meeldiva puhkepiirkonnana tuntud alal on kogu elu segi paisatud.

Oleme harjunud Eestit looduslike tingimuste poolest üsna turvaliseks paigaks pidama. Torm ja uputus, mis laastas jaanuari algul meie maad, sunnib seda arvamust muutma.

Kui ehitusspetsialistid alles arutavad, kas peaks Eesti rannaaladel kehtestama majadele kõrgema vundamendi nõude, siis usulised põhimõtted on ammu Piiblis kirjas. Jeesus ütles: “Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.” (Mt 7,26–27).

Maja kindlustamine veeuputuse vastu algab projekti valikust. Igavikuks valmistumine nõuab elu üleandmist Jeesusele. Seda tuleb teha kohe, sest keegi ei tea, palju talle päevi on antud.

Laulja ütles: “Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi” (Psalm 32,6).

JUMALA JA INIMESE MÕTTED

Toimetaja kommentaar

Poliitikas on olnud tähtsaid sündmusi. Eesti president käis Moskvas. Ameerikas ja Ukrainas vannutati president ametisse.

KUIDAS JUMAL VÕIS?

Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata. Piiblit lugedes näeme, et Jumal ei tõota inimestele kerget elu. Elu juurde kuulub ka valu ja surm.

Paulus ja Barnabas “kinnitasid jüngrite hingi, julgustades neid jääma ususse ja seletades, et meil tuleb paljude viletsuste kaudu sisse minna Jumala riiki” (Ap 14,22). Jeesus ütles: “Tuleb suuri maavärinaid ning kohati näljahäda ja katku ning hirmsaid ja suuri tunnustähti taevast” (Lk 21,11). Jeesus ise läbis inimkonda lunastades kujutlematud kannatused.

Ükski inimene ei ela üksinda siin ilmas. Tema elu on põimitud teiste saatustega ja suurte üleuniversumiliste sihtidega. Nii ei ole kõik, mis meid elus tabab, otseselt meist põhjustatud.

Jumal on elu määranud kaheks osaks. Lühikesele maisele elule järgneb igavene. Jumala seisukohast vaadates suundub inimene surres ühest elust teise ja esimese elu lõpetamine ei ole Tema jaoks kuritegu.

Kagu-Aasia katastroof tabas kahte erinevat osa inimesi. Ühed olid kohalikud elanikud. See on mittekristlik piirkond, kus religioonidest valitsevad islam, budism ja hinduism. Sealsetest maadest on viimastel aastatel tulnud palju teateid kristlaste tagakiusamisest. Nüüd on kannatanutele appi läinud aga eelkõige just kristliku tagapõhjaga maad.

Euroopa puhkajatele tundus seni see ala paradiisina. Muidugi pääses sinna eelkõige rikkam rahvas. Jõuluaega sisustati Kristuse kummardamise asemel kõikvõimalike lõbutsemistega. Muidugi saab ka eksootilistes maades kristlikult jõule pidada ja ei saa väita, et ükski turist seda ei teinud.

Päris kindlasti ei saa Jumalat süüdistada inimeste valimatus kahjustamises. Üks inimene oli tsunami ajal rannas, teine sisemaal või mõne maja kõrgemal korrusel. Kas me saame seda juhuseks pidada või näeme siin Jumala kätt?

Kui võtame kannatusi ja raskusi elu ühe osana, oskame rõõmu tunda ka headest päevadest.

POLIITILINE KORREKTSUS

Siin on nõndanimetatud poliitilise korrektsusega mindud üle igasuguste piiride. Mis oleks saanud ristiusust, kui apostlid oleksid oma usku varjanud, püüdes paganaid mitte häirida?

Jeesus ütles: “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad” (Mt 28,19). Seda juhist saab täita ainult avalik usk. Poliitilise korrektsuse nõudjatel ilmselt endal niisugust usku ei olegi, mis teiseusulisi häirida võiks. Nende mõtteviisi tulemuseks võib aga olla see, et võõra mõtteviisiga sisserändajad haaravad ühel päeval oma mõju alla korrektsust taotlevate maade põliselanikud. Ainult Kristuse evangeeliumi avalik kuulutamine võib seda takistada.

PRESIDENT BUSHI UUS AMETIAEG

Nõukogude ajal õpetati meile, et riigi juhtkonda toetab kogu rahvas. Teame, et see oli valepropaganda. Täielikust toetusest võib unistada ainult rahvast eemaldunud diktaator oma pettekujutelmades. Demokraatias ei ole see võimalik. George W.Bush kogus presidendiks saamiseks piisava hulga hääli ja tal on õigus valitseda.

Selle üle, et Ameerika president on usklik ja julgeb seda ka avalikult tunnistada, võime ainult rõõmu tunda. Oleks see teistegi valitsejatega nii!

PRESIDENT RÜÜTEL KÄIS MOSKVAS

Nagu ikka Eestis suhete puhul Venemaaga kombeks on, kahtlustati presidenti enne ja pärast visiiti riigi kahjustamises. Tegelikult on Eesti presidendil esindusülesanded ja midagi erilist otsustada või lubada ta ei saa. Pealegi ei pidanud Arnold Rüütel Moskvas improviseerima, vaid ta läks välja kodus ettevalmistatud sõnumiga.

Eesti ei saa ilma Venemaaga suhtlemata, sest tegemist on naabriga. Kerge selle naabriga ei ole. Palugem Jumalat, kes valitseb kodumaiste ja võõramaiste valitsejate üle.

NEMAD EI PANNUD TÄHELE

“Sest nii nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust – sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära – nõnda on ka Inimese Poja tulemine.”

Matteuse 24,38–39

Mis oli Noa-aegsete inimeste patt? Jeesus ei nimeta seda. Aga Tema sõnadest ja kogu Piibli veeuputuse jutustusest paistab, et nad hukkusid karistuseks oma patu pärast.

Venelastel on vanasõna: “Kui pea on ohus, siis juuste pärast ei muretseta.” Just seda Noa-aegne ühiskond tegi. Võrreldes nende peade kohal rippuva ohuga oli söömine ja joomine, meheleminek ja naisevõtmine teise järgu tähtsusega. Nad ei tõstnud pilku toidulaualt ega naise ilult, et näha oma pea kohal rippuvat mõõka.

See ei olnud üks patt, üks kuri tegu, ega ka mitte kümme kurja tegu, vaid kuri teguviis. Mitte sada ega tuhat kurja mõtet polnud see, mispärast Jumal Noa-aegse ühiskonna hävitas, vaid kuri mõtteviis. See oli vale hoiak, väär ellusuhtumine, mis ei näinud seda, mida oli väga vaja.

Maailm on täis inimesi, kes küsivad: “Mis on mu patt? Ma söön ja joon, elan perekonnaelu ja teen tööd. Miks ei peaks Jumal minuga rahul olema?”

MIDA EI PANDA TÄHELE?

See ei pruugi tähendada, et see oli otseselt Jumalat eitav ühiskond. Ent on selge, et kui nad ka uskusid Jumalat, siis oli see formaalne uskumine.

Et Jumalal võivad olla inimesele teatud kõlbelised nõuded, milleks inimene on kohustatud vastutustunde pärast Jumala ees ja aruandmise pärast Temale – see moraali kandev teadmine ja tunne oli suudetud inimestes tappa. Inimene tegutses ohjeldamatult nii, nagu ta tungid teda kihutasid.

Mõiste “Jumal” omaksvõtmine oma ellu tähendab tunnustada Teda loojana ja käigus hoidjana, suveräänina ja autoriteedina – see tähendab olulisimana ja tähtsaimana.

ELU TÄHTSAM KUI IGAVIK

Kuid miks sa praktiliselt selle järgi ei tegutse? Miks see igavik, millesse sa usud, sind põrmugi ei kujunda? Kas igavik pole tähtsam kui 60–80-aastane, vaid erandjuhtudel veidi pikem eluiga?

Kristus rõhutas: “Mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju?” (Mt 16,26). Miks jääb see hoiatus nii kergelt silmapaari vahele?

IHU TÄHTSAM KUI HING

Aga miks me hoolime vähem sellest, kas süda on puhas? Ometi kujundab sisemus igaühte meist, välimus ainult näitab meid teistele. Miks meid ei valda ilge tunne, tahtmine ennast põhjalikult puhastada ja pesta pärast seda, kui oleme olnud sunnitud kokku puutuma räpase ja alatu hingelaadiga inimestega, nilbete raamatutega, piltidega, mõttekäikudega, labastavate kõnelustega?

Me püüame säilitada head nime. Miks me vähemalt samavõrra ei hoolitse selle eest, et see isik oleks puhas, kes seda nime kannab?

Sellepärast, et me vaatame oma elu valest otsast. Asjad ei ole tähtsuse järgi asetatud, vaid just vähemtähtsad asjad on pandud ettepoole.

Me hoolitseme keha tervise eest. Kas me samamoodi hoolitseme hinge ja vaimu tervise eest? Kas treenime endas tõearmastust või allume valele? Kas püüdleme siirusele või lubame endale väljendusi, mis ei vasta meie tegelikele tõekspidamistele? Valega, võltsiga, näilise libedusega on kergem inimeste vahelt läbi pugeda kui järjekindlusega, aususega, siirusega.

Kui juba räägime südamest ja hingest, siis võiks pisut rääkida ka südamesoojusest. Sa ei pane südant oma töösse, palvesse, endale võetud kohustustesse, isegi mitte armastusse, oma kodusse, laste kasvatamisse. Sellepärast lähevad kodud lõhki ja lapsed kasvavad viltu.

EI MÄRKA HOIATUST

Noa laevaehitamine ise oli Jumala hoiatus. Kindlasti oli inimesi, kes tulid Noalt küsima, miks ta kuivale maale laeva ehitab. Noa jutustus oli sensatsioon. Teade levis kulutulena ja uudishimulikud tulid vaatama. Ja siis tuli päev, mil Noa laeva läks. See oli Jumala viimane hoiatus ja ka seda ei pandud tähele.

Tolleaegset, samuti kui tänapäevast inimest iseloomustab teravalt see, et ei panda tähele kurjuse kasvamist. Ajalugu tõestab, et kasvav kurjus tähendab ka lähenevat hävingut.

St Pierre’i maavärinas Marti­­nique’i saarel aastal 1902 hukkus 26 tuhat inimest. Maavärin kroonis selle linna ja maa kõlbelist künismi.

See on katoliiklik maa, kus ülestõusmispühade tseremooniasse kuulub protsessioon, mille ees kantakse ristilöödud Kristuse kuju. 1902. aasta ülestõusmispühadel veidi enne katastroofilist 8. mai maavärinat korraldati St Pierre’i linnas avalik Jumalat teotav rongkäik, kus protsessiooni eesotsas kanti ristilöödud siga.

1908. aasta Messiina maavärin Sitsiilias oli St Pierre’i omast veel võimsam. Selles hukkus 84 tuhat inimest linna 120 tuhandelisest elanikkonnast. Nädal enne katastroofi, jõulu eel, liikus sealses seltskonnas luuletus, mis ka trükis avaldati: “Jeesuslaps, kui sa oled olemas, siis tõesta meile seda vähemalt ühe maavärinaga.” 28. detsembril oli maavärin kohal, milles ainult üheksa protsenti linna hoonetest püsti jäi.

Need olid kohalikud patud ja kohalikud kohtud nende üle. Kuid mida peame ütlema täna? Kõlbeline langus ja Jumalast lahtiütlemine kuni pilke ja teotuseni ei ole enam kohalik, vaid üldine. Jumala kohut provotseeritakse enneolematult laias mastaabis. Tähendab, et on tulemas mitte kohaliku tähtsusega, vaid üldine katastroof.

Kuid miks ta veel ei tule? Seda provotseeritakse ju väga ammu juba ja üha enam kasvavalt. – Sellepärast, et kurjusele on kogu maailmas ka üha kasvav vastujõud.

On hulgaliselt kristlasi, kelle pühadusejanu kasvab iga päevaga. Hulgad kristlased otsivad lähenemist üksteisele ja üksteisemõistmist üle erinevate nimetuste ja dogmaatiliste arusaamade. See kõik viivitab sündmuste käiku, aga samaaegselt ka süvendab kriisi ja valmistab ette katastroofi rängemal ja ulatuslikumal kujul.

Maailm on nagu känd, millesse puuraiuja on kiilu ajanud ja iga sündmus on nagu hoop, mis laiendab pragu seni, kuni kord maailma kaks erinevat poolt kõlbeliselt laiali visatakse ja selles toimuv protsess ja käärimine oma lõpplahenduse leiab.

TÄHELEPANEMATUS HÄVITAB

Mis on tööõnnetuste taga? Keegi ei pühendanud küllaldast tähele­pa­nu ohutustehnika eeskirjadele ning selle tulemuseks oli suur õnnetus – mõnel juhul invaliidus, vahel surm ja häving.

Tähelepanematus hävitab tervise, sissetulekud, koduõnne, vaimsed võimed. Tähelepanematus hävitab oleviku ja tuleviku, elud ja igaviku perspektiivid. Sellepärast, et asjad pole järjestatud tähtsuse järgi, vaid mugavuse, meeldivuse ja kergelt saavutatavuse järgi.

HÄVIB SÜDAMEPUHTUS

Cicero ütles: “Hoidu meelelisusest, sest kui sa oled avanud end sellele, leiad enda suutmatuna mõelda millestki muust!”

Puhtus on väärt meie igaühe täit tähelepanu. Vangistus, nälg ja surm on väiksemad pahed kui rüvetatud süda ja hing. Jeesuse vana õpilane ütles: “Igaüks, kellel on selline lootus Tema peale, puhastab ennast, just nagu Tema on puhas” (1Jh 3,3).

HÄVIB SÜDAMESOOJUS

Nii on kustunud ja kustutatud kõik tuled. Pole enam tuld, mis soojendab, sest alles on ainult külm elu.

Muidugi ei iseloomusta see kaugeltki kõiki, aga see on suund, mis areneb. See suund viib hävingule.

HÄVIB SÜDAME AUSUS

Ja kui ei ole Jumalat, kellele tuleb aru anda, kes ise on aus ning näeb ja tunneb kõiki mu tegusid ja nende motiive, miks ma siis peaksin olema aus? Nii hävib südame ausus, sest pole kellegi ees aus olla.

HÄVIB IGAVIK

Aga miks sa elu ohtude silmapilgul tahaksid, et igavik oleks sinu ees lahti? Miks sa surma lähenedes tahaksid vahekorrad igavikuga korraldada? Miks sa soovid, et su haual öeldaks, et igavik sai sinu ja sina said tema?

Ajad ja olukorrad muutuvad ja mingid suured Jumala ettevalmistused on teoksil. Paneme me seda tähele?

Keegi kunstnik oma õpilastega oli väljas joonistamas. Üks noormees oli tegevuses maastiku maalimisega, mis nagu suples loojuva päikese toreduses. Esiplaanil oli suur küün. Meister vaatas veidi noormehe tegevust ja ütles talle siis väga rõhutatult: “Kui te raiskate nii palju aega selle küüni katuselaastude täpsele joonistamisele, siis teil ei jää aega päikeseloojangu maalimiseks. Teil tuleb valida nende kahe vahel.”

See on sama, mida Suur Meister Kristus tahab meile öelda. Paljud ei märka loojuvat päikest. Ei panda tähele, kui jõudsalt meie maailm sammub vastu katastroofile ja õhtule. Ei panda tähele, kuidas kustub meie igaühe elu ja kuidas kaovad käest me elu ja igaviku väärtused.

Kristus pakub käe, et lunastuse, lepituse ja andestuse kaudu viia meid vastu uuele toredale päikesetõusule. Tähtsaim on panna tähele seda kätt ja Tema pakkumist!

EFRAIM JOEL DAHL
1907–1985
Avaldatud lühendatult

INGE OJALA TÖÖTAB UUES AMETIS

Aktuaalne teema

Sotsiaaltöö keskusel Sõbra Käsi on uudist – Tallinnas Koskla tänaval alustas jaanuari alguses tööd lastemaja. Sellest rääkis Kuulutajale Sõbra Käe lastetöö projektijuht INGE OJALA.

Millega on tegemist?

See on mõnus lastemaja, kus esimesel korrusel töötab päevakeskus, teisele tulevad kasuperede eluruumid ning kolmandal hakkavad elama need hoolealused, kes on kasuperes suureks kasvanud ja vajavad veel natuke hoolt ja abi. Praegu on pool esimest korrust päevakeskuse kasutada ja pool kasuperede käsutuses.

Mis on kasupere?

See on perekond, kus lastel on kasuvanemad. Ühel kasuvanemal võib olla neli kuni viis last. See on tunduvalt parem kui mistahes lastekodu.

Põhivastutus nende laste eest, kes siin praegu elavad, on minu peal. Nad on minuga kogu aeg koos elanud, kui töötasin veel Peeteli kirikus. Peale minu on siin veel kaks inimest, kes kasuperelastega tegelevad.

Mul on kogu aeg südames olnud kasupered. Riigi ja linnavõimude poliitika on selline, et ka suured lastekodud tahetakse teha kasuperedeks.

Miks Sa lapsed Peeteli lastekodust ära tõid?

See oli nende enda soov. Ma olin neile olnud ema eest. Kui ema valib teise töö või kolib teise kohta, siis ta ei jäta ju lapsi maha.

Sõbra Käe maja on suurem ja siin saab veel rohkem tänavalapsi aidata. Lisaks on selles majas mul võimalik teha sotsiaalalaseid koolitusi ja raamatuid välja anda.

Kas Sa likvideerisid Peeteli lastekodu?

Võtsime kaasa ainult isiklikud asjad. Peeteli kogudus saab nüüd veel rohkem tänavalaste tööd teha, sest neil on kohad vabad. Töötajad on alles, turvakodu ja päevakeskus töötavad edasi ning lastepuudust neil küll ei teki.

Kas Peeteli lastekodu oli Sinu rajatud?

Ma ei tahaks endale mingit au võtta, aga nii see oli.

Kust Sul üldse tekkis mõte hakata lastekodu tegema?

Ma nägin Kopli lapsi. Mis sest kasu on, kui käime seal kasvõi kaks korda nädalas oma toidukotiga. Peame midagi ette võtma, et lapsed saaksid koolis käia.

Kui inimene on seitse aastat ühe koha peal töötanud, kas ta võib siis teise kohta minna?

Seda peabki tegema, sest ta ammendab ennast. Igal inimesel on õigus valida oma tee. Me saame Peeteli töötajatega siiani läbi.

Olen neli aastat olnud Sõbra Käe juhatuse liige. Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo palus, et ma paneksin selle maja tööle. Ma ei taha öelda, et kirikute vahel peab mingi vahe olema, aga mul oli võlatunne oma kiriku ees.

Sõbra Käe esimene juht Evald Timmas ja tema abilised tahtsid aastaid, et lastele tuleks oma maja. Nüüd on see olemas. See on suure töö ja pikkade palvete tagajärg.

Kas seda maja ei võetud liiga vara kasutusele? Sinu ja laste jaoks ei ole ju kõik veel valmis.

Üks idee oli, et suuremad poisid saaksid olla abiks oma toa ehitamisel ja neil tekiks oma kodu tunne. See on töökasvatus.

Ka Peetelis alustasin ma nullist. Nii näeb, mida tegelikult vaja on. Minu jaoks ei ole see probleem. Mulle meeldib olla ise kättpidi töös. Ma tahan lapse arengut näha. Ma ei taha kaheksast viieni tööl käia.

Kas kasupered on kristlikud?

Ikka. Töötajad on usklikud inimesed. Meil on kord nädalas piiblitund. Lastekodu lapsed on seitse aastat piibliõpet saanud.

Ma ei poolda pealepressimist. Kõik peab tulema loomulikul teel. Lapsed teavad, kellelt toit pärit. Enne sööki paneme käed kokku. See ei ole mingi teater, vaid tuleb seestpoolt.

Kes siin kõik kinni maksab?

Sõbra Käsi toetab. Riigi poolt tuleb alates veebruarist lapse kohta 1700 krooni kuus. Loomulikult toetavad Sõbra Käe vanakraami poed.

Kas selle maja lõpuni ehitamiseks on raha olemas?

Ei ole. Praegu teise korruse ehitus seisab. Peame veel sponsoreid otsima ja ise mõndagi tegema, et maja valmis saaks.

Kas Sa oma raamatute materjali saad praktilisest tööst?

Kogu elu meie ümber on minu raamatute materjal. Kirjutan siis, kui lapsed magavad või neil on koolivaheaeg. Siis on nad kuskil peredes või maal. Kuna oleme selle ajaga tõesti kokku kasvanud, siis ma igatsen väga nende järele ja hakkan kirjutama.

Loe palun ette oma raamatute pealkirjad!

“Andesta, ma kasvasin tänaval”, “Asendusema”, “Hullud päevad”, “Päikesetunnil” ja “Keelatud vili”. Trükis on “Teismelistele ja teismelistega”.

Täname!

16. jaanuaril 2005 Tallinnas

JUMAL TOIMETAB KÕIK HÄSTI

Pärnu Saalemi koguduse pastor KALJU PÕLDROOS (65) leidis 9. jaanuari ööl, et tema kodu on keset vett. Sellest ja loomulikult ka vaimulikust tööst palusime tal Kuulutajale rääkida.

Üleujutus kahjustas Sinu kodu.

Kuulsin uudistest, et tuleb suur torm ja ka meri võib tõusta. Abikaasa ütles, et tema ei taha koju jääda, sest kardab kolinat ja mürinat ning kui vesi ka veel tuleb… Ma olen ka Samaaria misjoni Pärnu piirkonna juhataja. Kuna selle kontor on õhtul tühi, siis läksime sinna ööbima. Sellega me päästsime oma auto uputuse käest.

Ma käisin öösel kella kolme ajal kodu vaatamas, sõitsin randa ja Vana-Pärnusse. Vesi oli küll tõusnud, aga meie majast oli veel kahe kvartali kaugusel. Kella viie ajal oli vesi juba Samaaria õues ja ka minu maja ümber umbes meetri kõrguselt.

Koju pääsesime kella kolme-nelja paiku päeval, kui vesi oli juba alanenud 30–40 sentimeetrini. Siis avastasime ka, et toas oli olnud umbes 30 sentimeetrit vett. Must kõntsakord oli maha jäänud.

Võtsime abikaasaga üks ühe ja teine teise toa ja hakkasime lapiga põrandaid pesema. Tegime tule pliidi alla ja ahju. Kui köetud oli, avasime uksed ja aknad, et värske õhk läbi käiks. Hiljem võtsin ka põrandaliistud ja seinakatteplaadid ära, et soe ligi pääseks ja vesi välja auruks.

Praegu ei ole olukord kõige hullem, kuid mõtted liiguvad, et kevadel tuleb uued põrandad teha.

See maja on Sul oma kätega ehitatud?

Kahjuks jah. Teha ei osanud, aga sai valmis ja elada saab. Öeldakse, et esimene maja tee vaenlasele, teine sõbrale ja kolmas endale. Mina tegin esimese endale, teise tegin Jumalale – see oli Lihula palvela. Kolmas oli Saalem ja neljas Samaaria.

Pärnus on ju ennegi uputanud?

Minu maja uputas 1967. aasta 18. oktoobri tormi ajal. Maja ehitamist alustasin 1966. aastal. Vesi oli vundamendiga tasa, aga põrandaid veel ei olnud ja vesi kahju ei teinud. Seinad olid tehtud ja vundamenti ei saanud enam kõrgemaks teha. Sel ajal oli minu majal üks kõrgemaid vundamente, kui teistega võrrelda. Seekord tõusis vesi veel kõrgemale.

Keldri uputas ära?

Uputas siis ja nüüd ka. Nüüd kandis linnavalitsus kulu ja võttis vee keldrist välja. Elektrisüsteem kannatada ei saanud.

Kas koguduseliikmetest keegi jäi veel vee kätte?

Saalemi koguduse üks õde elab ranna pool. Päästjad tulid ja tahtsid ta ära viia. Ta oli unesegune ja ütles, et pole viga midagi. Siis märkas, et vesi on voodi kõrval ja hakkab külge märjaks tegema. Päästjad läksid minema, ta jooksis akna juurde, koputas ja hüüdis, et ärge minge, tulge tagasi. Ta viidi paadiga ära.

Olen kuulnud, et ka Immaanueli kogudusest jäi üks inimene Vana-Pärnus vee kätte. Praegu rohkem ei tea.

Rootsist üks kriisiabistaja pakub abi, mõni seda kindlasti vajab, aga abi pole veel kohal. Praegu korjan andmeid kannatanute kohta.

Kas tormi ajal jumalateenistus toimus? Pärnus ju soovitasid võimud inimestel mitte välja minna.

Läksin ise kodust ära sellises riietuses, millega ei sobi pühakotta minna. Aivar Raudver viis jumalateenistuse läbi. Inimesi oli ainult 15. Palvelas oli elekter olemas. Kodus ei olnud elektrit ega töötanud telefon, ka mobiil oli väljas.

Kas uputusel ja tormil on olnud vaimulikku mõju?

Inimesed on palju saasta torude kaudu merre saatnud. Kui Jeesuse veri puhastab inimeste südamed pattudest, siis tormi abil saadab Jumal mere saasta inimestele tagasi. Kalad tahavad ka elada, nemad vajavad puhast vett.

Olen küll ise kannataja, aga ütlen, et Jumal toimib hästi ja õigesti. Sageli Jumal karistab patuseid, et neid meeleparandusele tuua. Kui ülekohtune kannatab, siis kannatavad ka Jumala lapsed nende kõrval. Aga siiski Jumal annab tarkust, kuidas sellest raskest olukorrast välja tulla. Jumala sõnas on öeldud, et küll Tema toimetab kõik hästi (Ps 37,5). Mina ei nurise, vaid tänan.

Kui kaua Sa oled pastor olnud?

15. mail saab 25 aastat. Alustasin Lihulas. Saalemis läheb 12. aasta. Vahepeal olin kahes koguduses korraga.

Sa olid nii Lihulas kui ka Saalemis alustaja?

Lihulas enne kogudust ei olnud. Massu ja Rannamõisa kogudused ühendati Lihula koguduseks ja ehitati palvela. Olin seal põhiline ehitaja. Ostsime alustatud individuaalmaja. Katus oli sellel juba peal, sõrestik oli valmis. Seinte täide, põrandad, laed, küttekolded ja kõrvalhoone tulid teha.

1991. aastal anti Pärnu Saalemi koguduse vana palvela tagasi, mis oli ligi 40 aastat Kalevi spordisaal olnud. Sellel ajal oli Eesti EKB Koguduste Liidul Pärnus ainult Immaanueli kogudus.

Maja oli vist väga viletsas seisukorras?

Linnavalitsuse ja ka paljude teiste arvamus oli, et see hoone tuleb kokku lükata, kuna ta oli nii armetus olukorras.

Kui selles majas oli veel spordisaal, vaatasin ükskord uksest sisse. Ruum oli tumeroheline ja ma mõtlesin, et siia majja ei tule ma kunagi. Remondi ajal sai maja nii armsaks, et ei saanud kunagi enne kella 12 õhtul koju minna. Me lõpetasime 1993. aasta oktoobri algul. 17. oktoobril 1993. aastal oli palvela taasavamine.

Mulle pakuti algul seal töödejuhataja kohta, aga ma ei võtnud vastu ja töötasin bussijuhina edasi. Aasta hiljem läks Immaanueli koguduse juhatuse esimees Eino Luide igavikku. Tema oli Saalemi koguduse ja palvela taastamise eestvedaja. Töödejuhataja elas Räpinas ja tal oli kaugelt raske käia. Pastor Ilmar Kurg saatis ta ära ja kutsus minu. Mul oli tööl päeval vaba aega ja ma võtsin selle pakkumise vastu. Olin ka materjalidega varustaja ja kui aega oli, siis võtsin haamri või labida kätte ja tegin tööd ka.

Millal Sa Saalemi pastoriks said?

Kui maja hakkas valmis saama, siis pidasime seal juba palvetunde. Ühel päeval enne palvetundi seisin saali ukselävel ja üks sisemine hääl ütles, et küllap sul tuleb siia ka vaimulikule tööle jääda. Kui palvela avati, pandi mind liidu presidendi Joosep Tammo poolt pastori kohustetäitjaks. Valimised olid detsembris. Mind valiti nelja kandidaadi seast.

Kuidas kogudusetöö on läinud?

Alustasime 43 koguduseliikmega. Aasta pärast lahkus Alari Allikas 12 liikmega ja moodustas Sool ja Valgus koguduse. Praegu on 85 liiget. Igal aastal on olnud väike juurdekasv. Ka kustutatud on nimekirjast küllalt palju ja igavikku on liikmeid läinud.

Võin öelda, et Jumal on meie tööd õnnistanud. Usun, et Ta õnnistab jätkuvalt ja kogudus kasvab niikaua, kuni Issand järele tuleb ja meid sinna viib, kuhu Ta on läinud asemeid valmistama.

Millega Samaaria misjon tegeleb?

Samaaria majas elavad kodutud, vangist vabanenud, alkohoolikud. Me püüame neile anda kodutunnet. Nad ööbivad seal, aitame neil dokumendid korda ajada. Nad saavad kolm korda päevas sooja toitu, riided selga. Meil on 13 voodikohta. Maja on talvel ikka täis, suvel on pisut vähem rahvast.

Jumala sõna ütleb, et minge aedade äärde ja sundige neid sisse tulema. Jumal tahab, et taevariik saaks täis (Lk 14,23).

Hoolealustega käib tõsine töö?

Igal hommikul kell 8.30 on piiblitund. Me kasutame metodisti kiriku poolt välja antud “Päevasõna”. Selle järel võtame piibliteksti. Loeme terve peatüki läbi. Iga mees loeb väikese lõigu. Arutame, mida Jumala sõna räägib, võrdleme seda igapäevase eluga ja püüame nii teha, et mehed oma mõtteid hakkaksid avaldama. Enam-vähem igal aastal on üks mees usule tulnud.

Pärast piiblitundi koorib osa mehi kartuleid. Meil on ka kasutatud riiete kauplused ja ladu. Mõned mehed viivad kaupa laost kauplustesse. Mehed ise koristavad ka maja. Vajaduse korral hakkab üks mees pesu pesema, kuivatama ja triikima.

Samaaria maja on hoolealused ise ehitanud, see on endine katlamaja. Oleme vanakesi aidanud puude lõhkumisel ja riita panemisel. Tööd leiame meestele piisavalt.

Paljud firmad käivad küsimas, et neile oleks mingit töömeest vaja. Mehed lähevad firmadesse ja jäävadki. Väga paljudest on saanud korralikud tööinimesed. Abistame mehi ka korteri leidmisel.

Kes vähegi tahab, leiab normaalse elu. 40–50 protsenti hakkavad korralikult elama. Vaid seitse-kaheksa inimest on kümne aasta jooksul läinud vanglasse tagasi. Igal aastal käib meilt umbes 50 inimest läbi.

Kas Saalemi ja Samaaria tööd on omavahel seotud?

Üks on kogudus ja teine mittetulundusühing. Ühendab see, et Saalemi koguduse liikmed on Samaarias tööl. Aivar Raudver on turvakodu juhataja, koguduse juhatuse liige Heldur Aas on ehitustööde juhataja. Meie kogudusest on ka kokk.

Pärnus on veel üks misjon, mis on Saalemi kogudusega seotud.

Meie koguduse liige Anne Aas on Shalomi misjoni juhataja. Ma olen Jumalale tänulik, et meie koguduses on palju aktiivseid inimesi. Nad on alustanud seda tööd ja nii on see jäänud seotuks meie kogudusega. Mõlemad misjonid on siiski kogudustevahelised.

Saalemi kogudus on alguse saanud Sinisest Ristist 96 aastat tagasi. Sinine Rist tegeles alkohoolikutega ja aitas neid järjele, tegi sotsiaaltööd. Kui kogudus sai taastatud, siis jätkasime nii sotsiaal- kui ka vaimulikku tööd.

Kas laste- ja noortega ka tegeldakse?

Saalemi kogudusel on pühapäevakool ja noortetöö. Meil on maapunkt Talil, seal on suur lastetöö. Jõuluajal tegime sinna 50–60 laste kingipakki. Paar inimest on seal usule tulnud ja suvel õnnistasime kümme last. Tööpunktid on Varblas ja Sindis ning alustame Pärnu-Jaagupis.

Mulle meenuvad Johannes Jäägeri sõnad enne, kui ta kokku vajus. Kui temalt küsiti, mida peaks talle tegema, siis ta vastas: “Paluge patuste eest!” Palvetage ikka, nagu Jeesus käskis, et lõikuse Issand läkitaks töötegijaid välja oma viinamäele (Mt 9,38)!

Täname!

17. jaanuaril 2005

JUMAL VIIS LÄBI VALU

Pärast kooli lõpetamist ja mööbelsepa eriala omandamist kasutas ta 1991. aastal võimalust minna elama Saksamaale. Võõra keele õppis ta kiiresti selgeks. Ta tutvus oma tulevase mehe Robertiga, kes oli Rumeenia sakslane. Nad abiellusid ja aasta hiljem sündis tütar Deborah.

Joana Kloos töötas maiustustevabrikus ja Roberti vanaema hoidis last. “Mulle ei meenu, et mul mingit huviala oleks olnud,” ütles Joana Kloos. “Ma olin nagu masin. Tööd oli palju ja lapse jaoks jäi vähe aega. Nii möödus terve nädal. Meil oli plaanis maja osta, muid eesmärke meil ei olnud.”

Jumalateenistustel perekond siis peaaegu ei käinud. Deborah seevastu sai vanaemalt kristliku kasvatuse ja käis koos temaga vennastekoguduse lastetunnis. Kui vanemad õhtulauas sööma hakkasid, manitses Deborah neid: “Me peame palvetama ka!”

VIIMANE REIS

Veidi enne keskööd teatas Deborah tagaistmelt: “Ma palvetan nüüd ja jään siis magama.” Need olid viimased sõnad tema elus. Ta surus end vastu pruuni plüüzkassi ja uinus.

“Miks te nii palju toiduaineid kaasa veate?” torises piirivalveametnik. “Ega Rumeenia ole Somaalia.” Joana Kloos vaidles temaga ja lõpuks võisid nad kõik kaasa võtta. Viimast korda vahetasid Robert ja Joana Kloos rooli taga kohti. Robert juhtis ja Joana magas kõrvalistmel.

Kell oli 7.30 hommikul ja sihtpunktini oli jäänud veel umbes 30 kilomeetrit, kui nende auto vastutuleva sõidukiga kokku põrkas. Teises autos istus kolm meest, kes olid teel jumalateenistusele. Kõik said kohe surma.

Kuid Joana Kloos jäi ellu. Ta kuulis, kuidas keegi väljast vastu autot prõmmis. “Oh Jumal, siin põleb keegi,” kuulis Joana Kloos. Hääl kostis talle nagu teisest ilmast. Pikkamööda taipas ta, et mõeldi teda. Auto uks avati, kaks kätt haarasid ta järele ning tirisid ta välja. Välja minnes kaotas ta ühe kinga. Paljajalu jooksis ta üle tee. “Oli väga külm ja ma tundsin kivist asfalti.”

Joana Kloos tahtis päästa oma tütart, ta tahtis tagasi auto juurde, kuid ta ei näinud midagi. Ta tahtis joosta, kuid keegi hoidis teda kinni. Ta kuulis veel, kuidas nende auto bensiinipaak plahvatas. Siis kaotas ta teadvuse.

Joana Kloosi pere sai samal päeval telerist teada, et Robert ja Deborah on surnud. Robert paiskus õnnetuse ajal vastu rooliratast, tema iste tuli lahti ja muljus surnuks tagaistmel magava lapse.

40 PÄEVA KOOMAS

Kahe kuu jooksul opereeriti teda 16 korda. Arstid eemaldasid tema põlenud naha. Nad võtsid seljalt ja jalgadelt nahka ja istutasid tema näole ja käele. Nad amputeerisid tema vasaku käe ja parema käe sõrmed, pärast konstrueerisid nad uued silmalaud.

Igapäevane sidemete vahetamine tegi Joanale valu, kuid ta ei saanud karjuda ega nutta. Ta kaotas ajatunnetuse, teda vaevasid hirmsad, piiritult kurvad pildid. Ta nägi unes verd ja konveierit, mida mööda läksid maharaiutud ning äravisatud käed ja jalad.

PILK PEEGLISSE

Kui Joana Kloos esimest korda pärast õnnetust peeglisse vaatas, talus ta seda vaadet vaid mõne sekundi. “Mõte, et ma pean selle näoga edasi elama, oli minu jaoks lihtsalt talumatu. Ma olin väsinud, lihtsalt väsinud ja kurb. Mul ei olnud jõudu oma elu üle järele mõelda.”

Uus nahk kiskus pingule, Joana Kloosile oli vaja valuvaigisteid ja antidepressante. Vaja oli uusi operatsioone, mis naha olukorda parandaksid. Ta tegi läbi ravikuuri, mille juures teda toetasid tema õde, ämm ja meheõde Sofia Kloos, kes luges talle iga päev lastepiiblit ette.

Jälle kodus olles külastasid nad vennastekoguduse jumalateenistusi. “Ma ei tea enam, kes jutlustas. Ma tean ainult, et jutlustaja kutsus üles koos Jeesusega elama,” meenutas Joana Kloos. “Ma olin olnud peaaegu surnud. Ma tundsin, et Jumal laskis mul õnnetuse üle elada, et ma Tema kasuks otsustaksin. Ma ei saanud enam ühtegi minutit kauem viivitada.” Pärast jumalateenistust palvetas ta koos meheõe Sofia Kloosiga ja sai usklikuks. Kui Joana Kloos nüüd oma koguduses leivamurdmisel osaleb, peab keegi tema eest leiva küljest tüki murdma.

EHMUNUD PILGUD

Mõnikord küsitakse temalt, kuidas ta saab Jumalat uskuda, kui ta mehe ja lapse kaotas ning tervisest ilma jäi. “Enne, kui ma kristlaseks sain, mõtlesin ma samamoodi,” ütles Joana Kloos. “Minu abielu, meie laps, töö ja tervis – ma võtsin seda loomulikuna. Täna mõistan ma seda teisiti. Mult on palju võetud, aga ka palju kingitud: mul on õhk hingamiseks, ma saan näha, mul on kogudus ja meheõe perekond ning eelkõige – mul on igavene elu!”

KARSTEN HUHN
idea Spektrum

LÜHIDALT EESTIST

23. septembril 2004 toimus Mäevalla palvelas valitsuse istung, tähistamaks 60 aasta möödumist Otto Tiefi valitsuse viimasest istungist samas majas. Peaminister Juhan Parts lubas toetada maja renoveerimist. Valitsus pidas sõna.

Mäevalla baptistikogudus ühines 2003. aastal Ridala kogudusega, kuid majas käib hoolas töö Peeter Padu juhtimisel edasi.

KRISTLASI KIUSATAKSE TAGA

Pastor oli haarangust üllatunud. Ka varasematel aastatel on olnud selliseid rünnakuid, kuid viimasel kolmel aastal enam mitte. Kogudus üritab juba kaheksa aastat end ametlikult registreerida. Kuigi kõik riigi nõuded on täidetud, kogudust registreeritud ei ole. Ka avaldused Usbekistani presidendile Islam Karimovile pole edu toonud.

Usbekistani 25 miljonist elanikust on 90 protsenti moslemid. Baptistiliitu kuulub 37 kogudust umbes 3800 liikmega.

Die Gemeinde

Nigeeria politsei võttis kinni kümme relvastatud moslemit. Neid süüdistatakse verise rünnaku korraldamises kristlikule evangelisatsiooniüritusele Põhja-Nigeeria Jigawa provintsi pealinnas Dutses. Seal tapeti kaks inimest ja 20 sai haavata.

Moslemid on korduvalt rünnanud kristlikke ettevõtmisi Nigeerias. Aasta tagasi põletati samas osariigis Kazaure linnas maha kümme kirikut ja üle saja elamu purustati. Kasvav vägivald teeb kristlaste elu raskeks, kaebavad kirikujuhid. Ka teistes riigi põhjapoolsetes provintsides, kus on ülekaalus moslemid, tuleb järjest ette rünnakuid kristlaste vastu.

Nigeeria 120 miljonist elanikust on kirikuliikmeid 49 protsenti, 45 protsenti on moslemid ja ülejäänud loodusreligioonide pooldajad.

idea Spektrum

VIRGINIA BAPTISTID TAHAVAD MAAILMALIITU

Peaaegu miljon baptisti USA Virginia osariigist tahavad liituda Baptistide Maailmaliiduga (BWA). Liidu konverents otsustas ka suurendada eelarvet, et maailmaliitu rahaliselt toetada.

Liidu majandusdirektor John Upton ütles, et Virginia baptistid on olnud BWAs selle asutamisest peale 1905. aastal. Siiani olid nad seal Lõuna Baptistiliidu kaudu. Kuna Lõuna Baptisti­liit astus BWAst eelmise aasta 1. oktoobril välja, peab nüüd otse seda “strateegilist ja ajalooliselt kasvavat partnerlust” jätkama. Virginia baptistid tahavad säilitada sõprussidemed teiste kristlastega üle maailma.

Die Gemeinde

KALJO RAID

21. jaanuari keskpäeval lahkus igavestesse majadesse pastor ja helilooja Kaljo Raid. Ta sündis 4. märtsil 1921. aastal. Pärast alg- ja keskhariduse omandamist astus ta Tallinna Konservatooriumi. Selle lõpetas ta 1944. aasta kevadel summa cum laude helikunstniku diplomiga. Ta töötas tšellistina Eesti Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkestris kuni Eestist lahkumiseni. Samal ajal lõi Kaljo Raid hulga helitöid, nende hulgas mitmeid kooripalasid ja oma Esimese Sümfoonia.

Elavale usule tuli Kaljo Raid Nõmme Baptistikoguduses ja ristiti jutlustaja Richard Kaupsi poolt. Koguduses töötas ta kaasa muusika alal.

1944. aasta sügisel siirdus Kaljo Raid põgenikevooluga Rootsi Stockholmi ja sealt paar aastat hiljem USAsse õpinguid jätkama Andover Newtoni Usuteadlikus Koolis. Nimetatud kooli lõpetas ta usuteaduse bakalaureuse kraadiga.

Edasi tegutses Kaljo Raid mõned aastad muusikaõpetajana St Paulis Bethel Kolledzis, samal ajal end täiendades rahvusvaheliselt tuntud muusikakeskustes Tanglewoodis ja Aspenis Colorado osariigis.

1954. aastal kutsus Toronto Eesti Baptisti Kogudus Kaljo Raidi oma jutlustajaks-pastoriks ja sama aasta sügisel asus ta Torontosse. Sellel kohal töötas ta viljakalt ja õnnistatult 36 aastat. Ta ordineeriti 18. veebruaril 1955. aastal, omandades Kanada Baptistiliidu tunnustuse.

Kaljo Raidi töö algaastad olid noore koguduse kasvuaastad, kus uute liikmete hulgas oli niihästi äsja Kanadasse saabujaid kui ka siin usule tulnuid. Koguduses tegutsesid mitmed koorid, ansamblid ja solistid. Korraldati laagreid ning konverentse. Pastori õhutusel asuti uue ajakohase kiriku ehitamisele ja see avati 1963. aastal.

Eriline koht Kaljo Raidi tegevuses oli raadiotööl. Varsti pärast Torontosse asumist alustas ta “Vabadusekuulutuse“ raadiosaadetega, mis olid Torontos kuuldavad pühapäeva pärastlõunati. Pikemat või lühemat aega läksid saated eetrisse ka St Paulis, Miamis, Vancouveris ja New Yorgis ning lühilainel Trans World ja Ibra saatjate kaudu Eestisse. Anti välja rida heliplaate, trükiseid ja perioodikat.

Olla sama koguduse pastoriks 36 aastat, see vajab erilist püsivust, pinget ja värskust. On tarvis armastust, et juhtida noori ja vanu, perekondi ja üksikuid, mehi ja naisi, poisse ja tüdrukuid. Selleks on tarvis pikka meelt, et tegelda samade liikmetega, nende tugevuste ning nõrkustega. On tarvis avastada uusi töömeetodeid aitamaks levitada sama proovitud ja ajatut sõnumit. Seda suutis Kaljo Raid teha nende aastate jooksul Jumala abiga, Issanda armus ning Vaimu võidmisega.

Kaljo Raid on aastaid olnud Välis-Eesti baptistiliidu esimees ja ajakirja Usurändur toimetuse liige ning järjekindel kaastööline. Tšellistina on ta olnud oodatud esineja niihästi eesti kui ka Kanada ning USA publiku hulgas. Perioodiliselt on ta tegutsenud ka kooride juhina. Ta on välja andnud mitmeid vaimulikke raamatuid ja reisikirjeldusi. Viljakas oli tema loominguline tegevus muusika alal. Selle tulemuseks oli hulk pikemaid või lühemaid palu kooridele, solistidele ja ansamblitele. Üheks olulisemaks teoseks on ooper “Tulised Vankrid“, mis kanti esmakordselt ette 1996. aastal helilooja 75. aasta juubeli tähistamisel. Kokku on Kaljo Raid loonud kolm sümfooniat, mis on salvestatud Eesti ja välismaa orkestrite poolt.

1982. aastal abiellus Kaljo Raid Varje Puuga Tallinnas, saades selle sammuga viie lapse kasuisaks. Nendest kolm – Viljar, Laire ja Astra asusid koos emaga elama Torontosse. Poeg Helari ja tütar Merle jäid elama Eestisse.

1990. aasta jaanuarikuus andis Kaljo Raid koguduse töö üle pastor Jüri Puusaagile. Kuid ka puhkuseaastail jätkus ta aktiivsus Jumala riigis nii oma koguduse keskel pastor-emeeritusena kui ka soome ja kanada kogudustes muusikuna. Ka viimastel aastatel, vaatamata tõsise haiguse põdemisele on paljud saanud õnnistatud Kaljo Raidi sisukatest jutlustest ning sõnavõttudest. Ta jäi lõpuni truuks oma kutsumusele.

Kaljo Raidi lahkumine tekitab suure tühimiku Eesti vaimulikus töös, Välis-Eesti usklike keskel ja Toronto Eesti Baptisti Koguduses. Meie palve on, et Issand lohutaks leinajaid.

“Üks vürst Iisraelis on langenud” (2Sa 3,38).

PEETER KAUPS

SALEMI KOGUDUS MEENUTAS VIIVE MÄESARAPUUD

Tartu Salemi koguduse armastatud liige Viive Mäesarapuu lahkus igavikku pärast lühikest rasket haigust veidi enne oma 50. sünnipäeva. Juubeli puhul meenutasime teda pühapäeval, 16. jaanuaril. Pärastlõunal kogunes Salemi kiriku keldrisaali palju osavõtjaid – mitmete koguduste liikmeid, endisi töö- ja õpingukaaslasi, sõpru, lähedasi ja omakseid.

Ruumi sisenedes kostsid Viive tuttavad laulu- ja kitarrimänguhelid. Teda laulmas ja rääkimas kuuldes oli tunne, et ta on elavana meie keskel. Pärast pastor Meego Remmeli avakõnet, palvet ja väikest kehakinnitust läksime tema elu mälestuste rajale. Paljude meenutus- ja armastuskõnede kaudu rullus lahti tema värvikas elukangas.

Viive käis oma eluteed koos Jumalaga noorusest alates. Tema tõsine püüd oli olla Jumalale lähedal, Talle end jäägitult üle anda. Seetõttu oli Jumal saanud teda varustada paljude annetega. Ta tegi rikkalikku armastuskülvi nii sõna, laulu, igapäevase elu ja töö kui ka rohkete palvete kaudu.

Viive oli inimene, kellel oli imeline võime näha looduse ilu. Ta võttis ette pikki jalutuskäike põldudele ja aasadele. Oli võrratu kaasa elada sellele, kuidas ta ümbritsevat tajus. Ta õpetas loodust vaatama lahtiste silmade ja avatud südamega. “Vaata neid kivikesi, kui ilusad ja siledad nad on… ja vaata, mis nende vahel kasvab…” “Vaata neid lambakesi, nende silmad on nii armsad…” “Vaata seda linnukest seal kivi otsas, kui uhke ta on…” “Vaata, isa, võta sinna hekki üks auk sisse, siis sa näed päikeseloojangut…” Ta koges looduse kaudu Jumala kõnet. Meelde tulevad Viive sõnad: “Kui Jumal meid juba siin maa peal nii palju rõõmustab, kui väga palju enam on ilu ja rõõmu taevas! Kui suur ja imeline Ta on!”

Viive oli inimene täis ilumeelt, kunsti- ja kirjandusarmastust. Tal oli and rääkida, and kuulata ja and teha muusikat. Mälestuspäeva sõnavõttudest jäi kõlama, et Viive oli nagu tükike taevast, päikesekiireke, küünlaleek, kes säras kõigile, kelle keskel ta liikus ja käis.

Ta oli väga õnnelik, et võis end panustada Salemi kiriku ehitustöösse, tehes seda Issandale – väga vastutustundlikult, korralikult, ääretult ustavalt.

Viive osales aktiivselt noortetöös, hämmastades oma suutlikkusega leida noorte inimestega ühist keelt, neid toetada, julgustada ja hea sõnaga aidata.

Viive hääl on tuntud laialdasele kuulajaskonnale. Praegugi pereraadiot lahti keerates kuuleme tema armsat selge diktsiooniga mahedat häält lugemas ja laulmas.

Elu viimase perioodi pühendas ta misjonile, töötades kristlikus organisatsioonis Agape. Samal ajal tegi Viive Salemi kiriku heliarhiivi. Kunagi ei tahtnud ta esile jääda selles, mis ta oli teinud.

Igaks asjaks võttis Viive aega. Ta ei armastanud kiirustada töös, ka mitte eestpalves, vestluses ega oma rõõmu jagamises.

Viive põhimõte oli kanda hoolt, et kõik suhted oleksid korras. Ta ütles: “Amet, mida me kõik eluaeg õpime, on ligimeseks olemine. Oluliseks minu elus on osadus Jumalaga, samuti korras ja korrastatud inimsuhted.”

Viive teadis, et on ainult üks igavene väärtus – see on Igavene Elu. Ja selle Elu saladus peitub Jumala kuulamises, Tema tahte täitmises ning taevase Isa usaldamises. Ta haaras sellest kogu oma eluga.

Viive oli palvetav inimene. Ta klammerdus Jumala külge. Ükski asi, sealhulgas ajapuudus, ei tohtinud välja tõrjuda Jumalaga üksiolemise aega. Tema südames oli soov – olla üks Jumalaga.

Kui Viive oma raskes haiguses palvetas, siis ei nõudnud ta endale tervist. Kuigi ta teadis, et Jumalal pole raske teda tervendada, palus ta usalduses, et sünniks armastava Isa tahe. “Mul ei ole üldse kahju siit ära minna, ma igatsen lennata Taevase Mesipuu poole…” Pärast õliga võidmist ja palvet (pastorite Meego Remmeli ja Jüri Jürgensoni poolt) ütles Viive: “Ma tunnen, et mind on võitud taevasse, Kristuse Pruudiks.” Viimsele unele jäädes tõmbus ta nägu õndsale rõõmule. Armsa naeratusega näis ta ütlevat: “Minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatus ja kogu haiguse valu-vaev üldse mainimist saabuva kirkuse kõrval, mida mulle nüüd ilmutatakse.”

Viive elutöö sai tehtud ja Jumal kutsus ta ära. Jumal aitas Viivel minna nii, nagu ta oli igatsenud – vaikselt, ilma valudeta, südame valmistatuses ja Issanda nägemise ootuses, oma kodus 23. novembril 2004.

Viive soov oli: “Suurel hommikul näeme jälle.” See oli ta kindel lootus ja veendumus. Püüdkem kõik selle poole.

MARGIT ROOSE

Toimetuselt. Viive Mäesarapuu on Kuulutaja päise autor. Ta tahtis teha uue, nüüd juba arvutikujunduses, kuid ei jõudnud enam.