|
Jälle jõulud ja aastalõpp. Õhtud on pimedad, aga meie kodud ja linnade tänavad on rõõmsa väljanägemisega. Elavad küünlad ja mitmesugused tehisvalgused annavad sellele ajale ilu ja omapära.
Jeesuse sünd tõi maailma uue valguse. Lühikest aega Petlemma taevas nähtud Issanda auhiilgus oli eelkäijaks valgusele, mis kahekümne sajandi jooksul on säranud usklike südametes. Kõik, kes Jeesuse vastu on võtnud, on saanud meelevalla saada Jumala lasteks, kes usuvad Tema nimesse (Jh 1,12).
Heale võimalusele vaatamata kehtib ikka veel evangelisti kurb järeldus, et valgus paistab pimeduses ja pimedus ei võta seda omaks (Jh 1,5). Taevased väehulgad laulsid Petlemma kohal Jumalale ülistuslaulu üle kahe tuhande aasta tagasi, aga nende lootus rahule ja Jumalale meelepärasele inimkonnale on ikka veel lootus (Lk 2,14). Või õigemini – see on palju kordi täide läinud üksikinimeste juures, aga iga põlvkond ja iga inimene eraldi peab oma südant Jumalale valmistama. Seda peab tegema ka iga kaasaegne inimene.
Milline aeg selleks veel parem peaks olema kui jõuluaeg? “Tulge Jumala ligi, siis tuleb Tema teie ligi!” (Jk 4,8).
 SUUR POLIITIKA EI MÖÖDU EESTIST
Toimetaja kommentaar
Jõuluaeg ja aastalõpp ei vabasta maailma poliitilistest võitlustest. Kõik ei saa pühi pidada või ei tahagi seda. Võiksime vaadata kasvõi Iraani poole, mille president ähvardab avalikult Iisraeli. Mõlemale rahvale oleks vaja Kristust, sest Temata nende vahele rahu ei tule.
Meie seekordsed teemad näitavad, et maailm on väikeseks jäänud ja kõik on meiega seotud. See ei ole muidugi ammu enam uudis.
TÄHTIS KÜLALINE
Suurbritannia peaministri Tony Blairi neljatunnine külaskäik Tallinna oli Eesti jaoks tähelepanuväärne sündmus. Ajakirjandus tegi sellest turvateemalise põnevusloo, kuid visiidi sisu ei jäänud ka märkamata.
Briti peaministri julgeoleku tagamine oli keeruline ettevõtmine. Kui Tony Blairiga oleks Eesti pinnal midagi juhtunud, oleks meie riik üle maailma halvas mõttes kuulsaks saanud.
Niisuguste külaliste vastuvõtmine kuulub iseseisvaks riigiks olemise juurde. Kui mõni perekond tahab vaikselt ja tähelepandamatult elada ja raha kokku hoida, siis on tal see võimalus olemas. Riik peab olema aktiivne, et temaga arvestataks nii majanduse kui ka julgeoleku küsimustes.
Tony Blairi tõi Tallinna euroliidu eelarve arutelu. Nõukogude Liidus lahendati rahaasjad laia avalikkuse teadmata ja ülemnõukogu saadikud tõstsid üldsõnalise eelarve sisusse tungimata korraks kätt. Teistmoodi poleks neil lastud tehagi. Euroopa Liidus tuleb Eestil oma sõna öelda, mõttekaaslasi leida ja selliselt endale kasulikud tulemused saavutada.
Euroliidu sees on väga erinevaid huvisid ja kompromissi leidmine ei ole lihtne. Eelarve osas see pärast pikki läbirääkimisi saavutati. Järgmised majanduslikud ja poliitilised küsimused ootavad nüüd oma järge.
KANTSLERIST TORUPANIJAKS
Saksamaa ametist lahkunud kantsler Gerhard Schröder asub juhtima Vene–Saksa gaasiprojekti. Lepingule Läänemere põhja gaasitorustiku ehitamise kohta kirjutas ta ise kantslerina alla. Eestist lähedalt mööda minevas torus ei oska meie poliitikud seni midagi kasulikku näha, ohtusid aga küll.
Alles hiljuti süüdistati Eesti ajakirjanduses Ain Hanschmidti selles, et ta valmistas endale pangajuhina ette suure varanduse ja uued kasulikud ametid. Nagu näeme, ei ole tema käitumises midagi erilist. Meie juhtivad tegelased on olnud lihtsalt oma pikema traditsiooniga Lääne kolleegide usinad õpilased.
Kunagi ütles üks Tallinna linnapeadest, et selles ametis saab väga hea info ja sidemed, mis on kasulikud ärivaldkonda tööle asumisel. Poliitilised ametikohad ei ole kellelegi pensionini kindlustatud. Kuhu pärast ametist lahkumist oma teadmised ja suhted panna? Nende kasutamine peaks olema loomulik. Kui aga keegi teadlikult poliitikuna oma seisust kasutades endale erafirmasse sooja kohta ette valmistab, siis ei ole see eetiline.
Et äris on kohad mõnes mõttes soojemad kui poliitikas, seda näitab ka Gerhard Schröderi juhtum. Räägitakse, et tema palk torufirma eesotsas saab olema viis korda suurem kui kantslerina! Kuid poliitikasse viib inimesi võim, tuntus, võimalus midagi olulist ära teha, mis paljude jaoks raha üles kaalub. Ka Gerhard Schröder oleks kindlasti tahtnud kantsler edasi olla.
RIKKUS TULEB VAEVALISELT
Väga paljudel Eesti inimestel ei ole igapäevasteks vajadustekski raha. Nad ei osta aktsiaid ega tunne huvi, kuidas nendega raha tekitatakse.
Leidus siiski 16 tuhat eraisikut (mitte ainult Eestist), kes ostsid viimastel nädalatel Tallinki aktsiaid. Küllap lootsid paljud kiiresti teenida. Kõigi ootuste vastaselt langes aktsia hind ühe nädalaga ligi seitse protsenti. Lootust on, et see on ajutine langus.
Ratsa rikkaks saavad vähesed. Enamiku inimeste osaks on teenida igapäevast leiba palgalistena. Nende hulka kuulub tegelikult ka Gerhard Schröder. Selline võrdlus paljudele kindlasti ei meeldi. “Saaks ma aastagagi nii palju palka kui peadirektor ühe kuuga,” unistas kord ühe suurfirma lihtteenistuja. Ühed palgalised mõlemad, aga väga ebavõrdsed.
“Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head!” kirjutas Koguja (11,6). See soovitus ei ole kaotanud oma päevakajalisust, sest on tänaseni kõige kindlam tee äraelamiseks.
Pühade ajal peaksime mõtlema häid mõtteid. “Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale!” soovitas meile apostel Paulus (Kl 3,16).
Ilusad kommikarbid on väga sobivad pühadekingiks. Siingi näeme
tänapäevast majanduslikku võistlust – eestimaiste maiustuste kõrvale
trügivad jõuliselt teiste maade omad.
RÕÕMUSÕNUMI SAMMUDE KAJA
“Olgu teil kingad jalas valmiduseks kuulutada evangeeliumi.”
Efesose 6,15
“Minnes kuulutage ja ütelge: Taevariik on lähedal!”
Matteuse 10,7
Mõeldes jõulupühadele ja nende tähendusele, leiame ikka ja jälle midagi uut ja vaimustavat – kuidas kogu elu võib olla läbi põimitud Issanda tulemise sammude kajast! Olgu need mõtted jõulujutluse asemel.
31. oktoobril 1978. aastal pühitseti Tallinna Toomkirikus piiskopiks Edgar Hark. Sellel sündmusel osalesid kõik luterliku kiriku vaimulikud, umbes 80 meest oma ornaadis. Nad tulid konsistooriumi hoonest ja suundusid kirikusse.
Tee ääres kükitas üks mees ja hoidis mikrofoni maa ligi. See oli Soome raadioreporter, kes lindistas õpetajate sammude kaja. Kas see sammude kaja tähendas midagi neile, kes seda pealt vaatasid, minagi teiste hulgas?
KAJA PÜSIB
Siin maailmas astuvad ja on astunud tuhanded Sõna kuulutajad. Kas ka meie tahame olla nende hulgas? Jesaja kuulis kord Issanda häält küsivat: “Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” Ja ta vastas: “Vaata, siin ma olen, läkita mind!” (Js 6,8). Siin ma olen! Mida vastame meie?
8. oktoobril 1896. aastal tapeti Aafrikas eesti esimesed misjonärid Evald Oviir ja ta kaaslane Karl Segebrok. Paar aastat hiljem võttis see metsik suguharu koos oma pealikuga vastu Kristuse. Nende noorelt märtrisurma surnud meeste sammude kaja on kuulda veel tänapäevalgi Kesk-Aafrikas.
16. augustil 1873 saabusid Eestisse Rootsi misjonärid Thure Emanuel Thorén ja Lars J. Österblom, kelle sammude kaja on kuuldav kõigis meie vabakogudustes. Tartu Kolgata Baptistikogudus, kuhu Jumala armust võin kuuluda, sai alguse kahe mehe tööst, need olid Mihkel Oidermann ja Jaan Paidrasson. 1901. aastast alates on kostnud siin alustatud kuulutuse kaudu meieni rõõmusõnum.
Kui kõik usklikud ühes meeles nõnda sammuvad – kas see ei peaks kuulda olema selles maailmas!? Kas see on ikka koguduse palve: “Oh Püha Vaim, tule ja elusta meid, et su rahva sammude kaja veel midagi tähendaks sellele maailmale!”
Et selles maailmas nii vähe on kuulda nende sammude kaja, kes ühesuguses armastuses ja sõpruses astuksid üle selle maa, siis tunnistab see inimkonna, ka usklike, sügavast vaesusest, millegi eluliselt väga olulise puudumist, üksolemise puudumist.
1895. aastal sai Jeesuse sõna “Et nad üks oleksid!” kuulsaks üle maailma. Seitse üliõpilast tunnetasid selle palve väärtust ja rajasid Kristliku Üliõpilaste Maailmaliidu. Nad tulid kokku Rootsis ühes mahajäetud Birgitta kloostris. Initsiaator oli John Moth. Need seitse pidasid konverentsi ja asutasid selle liidu. Nad tundsid, et Jeesus on nende keskel ja on neid ühendanud, kuigi nad olid erinevatest rahvustest ja uskkondadest. John Moth oli Ameerikast, teised Euroopast. Möödunud saja aasta jooksul on selle algatuse läbi Kristuse vastu võtnud sajad tuhanded üliõpilased.
KADUNUD VÄÄRTUSED
Julgen öelda, et meie maa ja rahvas elab vaimsuse defitsiidi tingimustes. Meie rahva südames on headuse vaesus. Meie rahva käest on suurel määral kaduma läinud perekonnaõnn, mis on aluseks igale edukale ühiskonnale ja riigile. Meie täidame maa lastega, kelle hingeelu on lõhutud, tasakaalust välja viidud. Nii kultiveerime julmust. Aga iga defektne perekond on rahvuslik õnnetus! Kes paneb veel tähele nende sammude kaja, kes kuulutavad Jumalat, Teda, kes tuli jõuluööl rõõmusõnumiga? Siiski on Jumal hoolitsenud selle eest, et meie maal ja kõikjal oleks Tema Sõna kuulutajaid. See näitab, et Jumal on mures meie saatuse pärast!
Billy Graham vaatleb ühes oma raamatus tänapäeva ühiskonda, eriti noorsugu ja ütleb, et nad ise ka ei tea, mida nad otsivad ja tahavad. Nad kõiguvad päevast päeva sügava tühjustunde ja fanaatilise innu vahel. Psühholoogia nimetab seda identiteedikriisiks. See on olukord, kus inimene otsib iseennast.
PURUNENUD ILLUSIOONID
Tegelikult on see kriis, milleni viivad purunenud illusioonid ja sellest tulenev ebakindlus. Nimetan neist illusioonidest mõnda.
Esiteks – elu üheks tähtsamaks asjaks peetakse meelelahutusest saadavat lõbu. Sellega tahetakse unustada iseennast.
Teine illusioon on selles, et raha ja omand teevad õnnelikuks. Selle kohta ütleb Piibel: “Ta andis neile, mis nad palusid, kuid saatis tühjuse nende hinge!” (Ps 106,15). Oleme ohus kujuneda hingetuks rahvaks.
Järgmine illusioon on arvamuses, et on võimalik saavutada püsivat rahu ja et inimene suudab seda saavutada ilma Jumalata. Aga niikaua, kui inimese südames on himu, ahnus ja viha, ei lakka taplus ja sõda.
Neljas illusioon on uskumises, et inimene on oma loomult hea. Juba Aristoteles ütles: “Ei ole midagi head inimeses!” Jeremija ütles: “Süda on petlikum kui kõik muu ja lootusetult rikutud!” (Jr 17,9). Piibli järgi ei ole inimene oma loomult hea. Ta on vastuhakkaja alates Eedenist, kuigi seal oli parem keskkond ja geenidki olid veel rikkumata.
Lõpuks – kõige kurvem illusioon on see, et piisab religioonist ilma isikliku andumiseta Kristusele, pole vaja aktiivset usuelu!
ISSAND ON LEITAV
Jumalal on meile midagi olulist anda, Ta pakub meile lihtsat ja toimivat usku Jeesuse Kristuse isikus. Kui küsida, mis on tõde, mis õige, mis vale, kas on olemas moraalne seadus, mis ei valmista pettumust, siis julgen öelda: “Jah, on küll! See ei ole mitte hingetu koodeks, vaid elav isik Jeesus Kristus! Temasse uskudes sa ei pettu!” Ta muudab inimesi ja on enese kanda võtnud meie patusüü.
Temal on väga olulist öelda ka neile, kes Teda armastavad.
Ta ütleb oma järgijatele: “Kuulutage ja ütelge: Taevariik on lähedal!” (Mt 10,7). Kallis sõber, sa kuuled nendes sõnades üht taevast sammude kaja, Ta tuleb ja seisatab su südame ukse taga!
Paljudele on olnud see küsimuseks: “Kuidas ma võiksin leida armastaja Jumala?” Paljudel on kahtlus Jumala olemasolus. Millise tee valime meie, mida usud sina?
Immanuel Kantile kuuluvad sõnad: “Tähed taevas ja meie südametunnistus tõendavad, et Jumal on olemas!” Paljud inimesed on arad dialoogiks, nad ei tule iial pastori või mõne uskliku juurde, et kõnelda oma hinge vajaduste üle. Kuigi inimene näeb oma illusioonide taga tühjust, kardab ta dialoogi. Julgustan: pea nõu mõne tõsise vaimuliku inimesega. Seda enam, et kaalul ei ole mitte ainult maised väärtused, vaid ka igavene elu.
KOOSTÖÖS ISSANDAGA
Ka Jumal püüab meiega mitmel viisil rääkida: Pühakirja kaudu, kantsli kaudu, looduse kaudu, kannatuste läbi, headusega. Kui me tõepoolest tahame veenduda Jumala olemasolus ja Tema armastuses, siis tuleb palves pöörduda Tema poole, Temaga kõnelda, otsida dialoogi. Selleks kutsub Jumal ise meid oma Sõnas üles: “Tulge Jumala ligi, siis tuleb Tema teie ligi!” (Jk 4,8). “Pöörduge minu juurde, siis ma pöördun teie juurde!” (Sk 1,3). “Kes otsivad mind, need leiavad minu!” (Õp 8,17). Jeesus ise ütles: “Paluge, siis antakse teile, otsige, siis te leiate, koputage, siis avatakse teile!” (Mt 7,7).
Jumal kutsub inimest armastusega, pakub võimalust. Miks? Ta ei saa ennast salata, Ta on armastuse Jumal, Ta tahab meile midagi anda. Ta ütleb: “Ma annan sulle taevariigi!”
Mis on see salapärane taevariik? – Taevariik on Jumala valitsus, kus kehtivad Tema seadused. Seal on koos ülisuured väärtused: õigus, rahu ja rõõm, seal on pidev Püha Vaimu keskkond. Jeesus oma isikus on Jumala igavese autrooni juurest toonud jõuluööl taevariigi meie juurde, ja kui Ta teostas meie pattude lepituse Kolgatal, võis tulla taevariik meie südametesse, tuues kaasa rahu ja rõõmu. Palveta selle pärast, kõnele Jumalaga!
PÜHENDU ISSANDALE!
Inimesele tundub ta elu tühisena, kui ta ei ole end pühendanud õilsatele eesmärkidele. Pühendumine Jumalale väärtustab meie isikut ja elu üldse. Võib-olla oled sina just see, kelle läbi Jumala rõõmusõnumi sammude kaja peab kuuldavaks saama selles maailmas. Et sinagi võiksid hüüda: “Parandage meelt, taevariik on lähedal!” Võib-olla oled sina see, keda Issand kutsub eksinuile näitama õiget teed, oma lähedaste või perekonna rüpes ütlema: “Sa oled oodatud! Su võlad on makstud! Meie vend Jeesus Kristus on need lunastanud Kolgatal ristipuul!” Võib-olla on Jumalal sinule heroiline ülesanne, et sa oma elu pead jätma taevariigi tunnistamise pärast, et su haualgi kasvaks igaviku vili!
Olgu meil valmisolu kuulutada igavest rõõmusõnumit, “sest see on Jumala vägi igaühele, kes usub” (Ro 1,16). Kui me seda teeme, siis võime laulda koos Peeter Sinkiga: “Ma usun siin armuimesid veel, elu jaatavate jõudude võitu, tuleb kevad ja katab mustava maa, läbi ööde näen saabuvat koitu!” – Mu armsad, see on Jumala kutse, jõulusõnumi trompetihüüd, rõõmusõnumi sammude kaja, mis ootab vastamist.
“Keda ma läkitan, kes meilt läheb?” Kas oled see sina, kes ütleb: “Vaata, siin ma olen, läkita mind!”?
UUDU RIPS
RELIGIOONIANTROPOLOOGID KAITSESID MAGISTRIKRAADI
9. detsembril kaitsesid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas religiooniantropoloogia alal magistrikraadi Kaja Karo (“Eenok Haameri visioon eestlaste rahvuslik-religioossest olemusest”) ja Tiina Sepp (“Palverändurid ja turistid teel Santiago de Compostelasse”). Kuna nad on sel alal esimesed magistrikraadi kaitsnud üliõpilased, on Kuulutaja vestluskaaslaseks seekord usuteaduskonna religiooniantropoloogia programmijuht magister AIN RIISTAN.
Millal alustati religiooniantropoloogia magistriprogrammiga?
See käivitati aastal 2002, kui võeti vastu esimesed üliõpilased. Ettevalmistus algas juba 2000. aasta suvel. Idee autoriks oli professor Tõnu Lehtsaar.
Mis selle programmi eesmärk oli?
Ühelt poolt oli teaduskonnale raha vaja ja tasulise programmi kaudu oli võimalik seda juurde saada. Teiselt poolt teadvustati sihtgrupi probleem. Klassikaline teoloogiline haridus on suunatud väga kitsalt vaimulike koolitamisele. Me teadvustasime endale, et Eestis on piisavalt palju inimesi, kes oleksid usuasjadest huvitatud, aga ei taha tegelda piiblikeelte põhjaliku tundmaõppimisega ja muude selliste asjadega, vaid neid huvitaks usk tänapäevases kontekstis ja selle uurimine.
Religiooniantropoloogi töökohti pole ju olemas.
Kui inimene on saanud hea süstemaatilise hariduse, siis ta lööb igas eluvaldkonnas läbi. Religiooniantropoloogi haridusega inimene võib tegeleda kirikus või koguduses kõigi selliste töödega, mis ei ole otseselt vaimuliku amet – kõigega, mis puudutab koguduse ja ühiskonna suhteid.
Kas Sa koostasid ise programmi?
Sellel ajal vaadati ümber kõik õppekavad, sest ülikool läks üle 3+2 süsteemile. Religiooniantropoloogia aineprogrammi loomine käis koostöös teaduskonna teiste õppejõududega. Need õppejõud, kelle tegevus ulatus väljapoole tavalise teoloogia piire, said kaasa haaratud. Seega ei hakanud õppejõud selle programmi jaoks spetsiaalselt antropoloogiaga tegelema.
Kui palju on selles ainekavas religiooni ja kui palju antropoloogiat?
Praeguses variandis on religiooni ülekaal küllalt suur. Oleme esitanud taotluse, et järgmisest aastast võiks meile tulla kaheks aastaks külalisõppejõuna tööle elukutseline antropoloog välismaalt. Kui see õnnestub, siis antropoloogia osakaal kasvab. Kõik oleneb rahastamise otsusest, mis tehakse alles märtsis.
Kui populaarne aine on religiooniantropoloogia?
Esimesel aastal tuli meile seitse üliõpilast, teisel jälle seitse, kolmandal 18 ja neljandal 12. Huvi ei ole küll massiline, aga siiski piisav ja me vaatame optimistlikult tulevikku.
Terve rida kaplaneid nii sõjaväe- kui ka vanglakaplanaadist leiavad, et just see eriala aitab neil oma tööd paremini teha. Kasvav trend on, et usuteaduse alal lõpetanud tahavad oma jätkuharidust saada religiooniantropoloogia ja mitte teoloogia alal.
Milline on religiooniantropoloogia magistrantide eelnev kõrgharidus ja töökogemus?
2005. aastal tahtis religiooniantropoloogiasse õppima tulla usuteaduskonna, Tartu Teoloogia Akadeemia ja pedagoogikaülikooli lõpetanutest kaks inimest, ühe andsid EELK Usuteaduse Instituut, Kõrgem Usuteaduslik Seminar, EMK Teoloogiline Seminar, kunstiakadeemia, EBS, akadeemia Nord ja kunstiakadeemia Pärnu kolledž.
Nende inimeste igapäevased ametid on projektijuht, kirikuõpetaja, kaplan, laste varjupaiga töötaja, disainer, kirjastuse tegevjuht, arhitekti assistent ja linnavalitsuse ametnik. Üliõpilaste hulgas on ka üks töötu ja üks pensionär. Viimane õpib edukalt ja on kõik oma tööd seni ära teinud.
Kas eelnev haridus mõjutab õppimistulemusi?
Erineva taustaga inimestel on erinevad tugevad kohad. Usuteaduse taustaga inimesed löövad paremini läbi teoloogilistes ainetes ja teistelt aladelt tulevatel inimestel võib paremini minna antropoloogiaga seotud ainetes.
Nüüd on kaks esimest inimest jõudnud magistrikraadini.
Kaks väga tubli inimest. Nende tööd kajastavad väga hästi seda, mida me oleme teha üritanud. Meie kontseptsiooniks on vaadata inimese religioosset mõõdet tänapäeva ühiskonnas ja kõik erinevad õppeained on just sellega seotud. Saime kaks väga erinevat, aga milleski sarnast tööd. Uuritakse usklikku inimest.
Kui on olemas esimesed magistrid, siis peaks neile ka edasiõppimist võimaldama?
Just nii. Mul on rõõm teatada, et 2006. aasta sügisest avatakse usuteaduskonnas religiooniantropoloogia doktoriõppe kava.
Täname!
9. detsembril 2005 Tartu Ülikoolis
RIINA VÄNDRE NÄEB KODUTUTES INIMESI
RIINA VÄNDRE on Res Publica meediajuht. Oleviste kirikus tuntakse teda elu hammasrataste vahele jäänud inimeste aitajana.
Sinu igapäevane töö on seotud üsna tähtsate inimestega.
Olen viimased kümme aastat töötanud erinevates tipporganisatsioonides suhtekorraldajana. Olen seda tööd nautinud ja selles arenenud. See on nagu eluülikooli moodi.
Samal ajal tegeled Sa nendega, kellel ei ole elus üldse hästi läinud.
Kodututega tegelemine tuli minu ellu koos kirikuga. Mu elus oli raske periood, minu abielu läks lahku. See ei ole üldse kristlik, aga ma ei olnud siis elava usuga tuttav. Mõtlesin, et otsin kirikust abi, kuna olin keskkooli ajal kirikukooris laulnud, leeris käinud ja mul olid kirikust väga head mälestused kui lohutavast, kaitsvate müüridega kindlusest.
Mu vanatädi oli Oleviste koguduse liige ja niikaua kui ma mäletan, palvetas ta alati minu pärast. Mind kutsuti Olevistesse Alfa kursusele, läksin sinna selle teadmisega, et õpin seal eneseabi nippe. Mõtlesin, et ei hakka siis enam endast niipalju andma, vaid nippide abil võtma.
Läks täiesti teisiti. Sain usklikuks ja kohtusin Milvi Aaslaidiga, kes töötas Olevistes kodututega, tema eeskuju oli mulle nakkav. Kodutute olukord tundus nii ülekohtune ja see, mida tema suutis teha, paistis üleloomulik.
Mõtlesin, et saan pressiesindajana aidata. Käisin võileibu tegemas ja hakkasin kodutute olukorda ajakirjanikele teadvustama.
Sulle meeldib töötada rikaste ja ilusatega?
Nendega on selles mõttes kindlasti meeldivam, et nad ei lõhna ega ole räpased. Teise kandi pealt on nad palju keerukamad isiksused, kohati kõvad jäärapead. Töö väline pool on kodututega ebameeldiv, aga inimestena on nad lihtsamad, südamlikumad ja toredamad.
Need kaks äärmust tulid ise minu ellu, ma ei valinud teadlikult. Arvan, et mõlemad tööd tasakaalustavad mingil määral teineteist.
Sa pead kodutute jaoks annetusi otsima ja selleks on vist kasulik rikastega koos töötada?
Meie tuntud rikkad ei ole tegelikult ka Eesti mõistes rikkad. Nende palk on rahvale lihtsalt teada, aga päris rikastega nad võistelda ei suuda.
Rikkad mõistavad väga hästi raha lugeda. Mida rohkem seda on, seda suurem on mure, mida sellega teha. Mulle tundub, et mida rikkam keegi on, seda rohkem tal raha tarvis on.
Sponsorite leidmine ei ole lihtne, sest rikas inimene ei usalda kedagi ja on ettevaatlik. Minu ettevõtmisi vaadati heatahtlikult, aga suuri summasid ei tõtatud andma.
Piibel ütleb: “Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse telkidesse” (Lk 16,9). Mujal maailmas on auasi, et rikas inimene tegeleb heategevusega. Meil see vist pole kombeks?
Nii ja naa. Üks väga rikas poliitik meie erakonnast annetas 25 tuhat krooni kodutute heaks ja palus, et ma tema nime ei avalikustaks. Tean asutust, kus on väga rikkad inimesed ja kus on võetud auasjaks, et niisugustest asjadest ei kõnelda ning odavat populaarsust ei koguta. Arvan, et nii käituvad paljud rikkad.
Palun räägi kodutute tööst Olevistes!
Meeskonnas on kümmekond inimest. Kõige raskemat haru, kodutute toitlustamist, veab Milvi Aaslaid. Tema ümber on koondunud need, kellel on õhtuti vaba aega, et teha võileibu ja käia kolm korda nädalas neid varjupaikadesse viimas. Toitlustasime varem kabelis, aga pärast tekkis probleeme lastevanematega, kes ei tahtnud oma lapsi enam sinna pühapäevakooli lasta. See on väga delikaatne probleem ja tegelikult ma mõistan mõlemaid pooli.
Kodutute Alfa kursust, mis on olnud viimastel talvedel, veab Reet Palmre. Mina korraldan erinevaid üritusi, nagu saunapäevad ja jõulupuu kodututele, otsin sponsoreid ja suhtlen ajakirjanikega.
Paar aastat tagasi käisin kodututega Kurgjal ekskursioonil. Saime kahekordse bussi ja panime kodutud ratastoolide ja karkudega peale. Leppisime kokku, et seal alkoholi ei tarvita ja nad kõik täitsid seda kokkulepet. Nad on hästi tänulikud, kui nendele mõeldakse.
Kas midagi muutus, kui Sina hakkasid kodututega tegelema?
Ma arvan, et see teema läks avalikumale pinnale. Enamik inimesi, kui neilt küsida, ütlevad, et ka neil on raske oma igapäevast leiba kümne küünega teenida, miks kodutuid rohkem hinnatakse ja aidatakse? Nad on ise oma olukorras süüdi! Kui 28. novembril oli kodutute saunapäev, tegi TV3 küsitluse, kas kodutu inimene on ise süüdi või mitte. 64 protsenti vastas, et ei ole.
Süüdlasi on loomulikult ka nende hulgas. Eks inimene peab ise vastutama oma saatuse ja käekäigu eest. Samas ei ole me keegi kaitstud. Me keegi ei tea, mis siis juhtub, kui meil psüühikas mingi krõks ära käib ja meil ei ole enam motivatsiooni ega tahet, et hoida oma tööd või elujärge.
Kas eesmärgiks on ainult aitamine või ka kodutute normaalsele elule tagasi toomine?
Esimesel aastal me olime entusiasmi täis, et juba järgmisel aastal hakkame kala asemel õnge andma. Ma arvan, et kuni viis protsenti kodututest õnnestub tagasi tuua. Linnavalitsuse arvates on see protsent kümme. Sõltub, kui sügavale inimene on kukkunud.
Esimesed hoolealused olid tublid, aga nad vajavad järelevaatamist, aitamist ja kogu aeg andestamist. Nad komistavad ja kukuvad, tõusevad jälle püsti. Võib-olla ei olegi meie roll nende elukäiku muuta, see on nende ja Jumala vaheline asi.
Kas pakutav abi on inimlik või vaimulik?
Kiriku juures on loomulik, et see on ka hingehoiuabi. Ma ei tea, kui palju me koguduseliikmetena oskame vaimulikku abi pakkuda, aga võib-olla armastus, lahke sõna ja hea suhtumine võrdubki nende jaoks sellega. Neile on esmane, et nad saavad oma kõhu täis ja ihu puhtaks, lahke sõna ja mingi elujärje. Siis võib eeldada, et nad tahavad kuulata ka seda, mida Jumalal pakkuda on. Nad ei ole esialgu võimelised sõnumit vastu võtma.
Ometi korraldatakse Olevistes kodututele Alfa kursusi?
Kodutud võtavad seda võimalusena külmal talvel sooja tuppa tulla, saada tass kohvi ja pirukas. Loomulikult nad kuulavad, kuna nendega tegeletakse. Ega see halb ei ole, kuid nende saamatut olukorda me ära kasutada ei tohi. See on minu isiklik arvamus, et need inimesed ei ole kõige adekvaatsemad oma elu hindama ja oma pöördumist otsustama.
Palun räägi saunapäevast!
See oli tore päev. Viisime varjupaikadesse kuulutused ja eks nad ise omavahel levitasid sõnumit. Kodutuid nähes kirtsutavad inimesed nende lõhna pärast nina. Õnneks on ka Tallinna linnavalitsus aru saanud, et varjupaigas saavad pesta ainult sealsed majalised. Neile on kakssada kohta, aga kodutuid on kaks-kolm tuhat.
Linn maksis sel aastal sauna rendi. Tuli valida selline päev, et saaks pärast seda kaks päeva ruume tuulutada, kuna eelmisel aastal oli probleem tavaklientidega – ruum ei lõhnanud enam hästi, kuigi desinfitseeriti korralikult.
Kas kodutud oleksid parema meelega puhtad inimesed?
Ma arvan, et mõned kodutud tahaksid kindlasti puhtad olla, aga on inimesi, kes ongi harjunud mitte pesema. Mõni tuli saunagi lihtsalt sööma ja sooja. Mõni sõi kaks tundi järjest ja supikausse me ei lugenud – läks nii palju, kui mahtus.
Andsime kõigile puhta pesu ja riided selga ning kaasa veel ka. Vanad riided läksid prügikottidega Jõelähtme prügimäele. Need ei kõlba enam kuskile.
See pesemine oli ju ainult korraks?
Uue aasta alguses teeme uue saunapäeva. Tahaks nii, et vähemalt üks kord poolteise kuu jooksul saaks kodutud end pesta.
Pahandajaid on ka, aga kodutud on samuti inimesed. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui Tallinna linn võimaldaks eraldi sauna vaestele. Sinna saaks inimesed oma vanu riideid tuua ja kõike saaks seal korraldada. Linn pole sellist luksust võimalikuks pidanud – keegi peab selle eest ju maksma.
Kõik kodutud ei ela varjupaikades.
Elatakse erinevates kohtades – kuurides, vanades majades, metsas onnides, trepialustes. Vahel juhtub, et nad panevad tahtmatult mõne maja põlema.
Eelmisel aastal käis kirikus üks 80-aastane mammi. Hambaid tal suus ei olnud, rääkis, et elab trepi all. Varjupaigas on 74-aastane Johannes ja 76-aastane Raimond. Saunas käis üks 18-aastane poiss, kes nägi välja nagu 14. Tal on ilmselt kasv kinni jäänud tänavaelu ja ma ei tea mille tarbimise tõttu.
Kes tahab välja rabeleda, see läheb varjupaika ja allub reeglitele. Kes on käega löönud, sellel on palju lihtsam alkoholi ja muu käepärase eluks vajalikuga kuskil metsas oma onnis kükitada.
Varjupaigas ei tohi alkoholi tarvitada, peab sõna kuulama ja reegleid täitma. See on neile kohati alandav. Ka kodututel on mingi väärikus, nad on ju inimesed.
Kas töö kodututega pole ikkagi tulekustutamine?
Ei ole. Ma näen, kui palju rõõmu see nendele inimestele teeb. Oleme tõestanud, et ei jäta neid maha, nad saavad ikka kuskile tulla, nendega räägitakse ja tegeldakse, neid peetakse inimesteks. Ma arvan, et seda on neile vaja.
Jeesus ütles: “Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head” (Mk 14,7).
Ühiskond liigub sellise võidujooksu ja kapakuga edasi, ma ei näe ühtegi asja, mis seda peataks. Osa inimesi lihtsalt on nõrgemad, ei pea vastu ja jäävad maha. Me võime oma ideaalides tahta, et meil oleks ilus ühiskond, aga see ei ole võimalik.
Pärnu metanoolikriisi puhul oli ütlejaid, et las kärvavad, saab õhu puhtamaks ja ühiskonnale tuleb odavam.
Ma tahaks nendelt inimestelt küsida, kas nad siis ka nii mõtleksid, kui see juhtuks nende lähedastega?
Täname!
30. novembril 2005 Tallinnas
MA LEIDSIN JUMALA VANGLAS
Ma olen 28-aastane mustlane endisest Jugoslaaviast. Mul ei ole olnud õiget kodumaad ja perekonna turvalist tuge pole ma kunagi tundnud.
Tavaliselt hindavad mustlased elu suurperes väga kõrgelt. Minu elu läks hoopis teisiti. Mu isa lasti sõja ajal minu silmade all maha ja ema vägistati. Ka tema on surnud. Mul pole enam juuri.
Mul ei olnud kunagi võimalust omandada kooliharidust või õppida ametit, sain vaid veidi õpetust puu- ja metallitööks. Abiellusin varakult oma nooruse armastusega, mustlannaga muidugi. Kuna meil ei olnud endises Jugoslaavias tööalaseid, majanduslikke ega ühiskondlikke väljavaateid, siis rändasime välja Saksamaale ja lõpuks Šveitsi.
Me otsisime oma lastele võimalusi paremaks tulevikuks. Minu pagulusmaale Šveitsi – võib-olla saab sellest kunagi isegi minu kodumaa – ei tulnud ma üllataval kombel salaja üle piiri, vaid läbi ametliku piiripunkti ilma igasuguse kontrollita.
TÄIESTI LÄBI
Aga ma ei leidnud Šveitsis mingit tööd. Püüdsin ennast ja selleks ajaks juba kaheksaliikmeliseks kasvanud peret vee peal hoida sotsiaalabiga. Selles täiesti väljapääsmatus olukorras hakkasin ma meeleheitest suitsetama, jooma ja kangeid narkootikume kasutama.
Narkootikumide jaoks hakkasin kulutama oma perele määratud abiraha. Nii sai meie abielu ja pereelu üha rohkem kahjustatud. Lastevanema ülesanded käisid meile üha enam ja enam üle jõu.
Ma ei suutnud sageli enam oma tundeid kontrollida. Asi läks tihti vägivalla kasutamiseni – ka minu kõige armsamate vastu mu oma peres. Juba varem käisin ma oma päritolumaal sellepärast ühe korra psühhiaatriahaiglas ravil.
Šveitsi riiklike institutsioonidega ei osanud ma suhelda. Mõned ametkonnad oleksid mind vist isegi abistada saanud, aga minu närv oli must ja ma tundsin end mittepiisavalt nõustatuna ja ilma toeta jäetuna. Minu initsiatiivi ja vastutustunnet ei suutnud nad äratada ega ergutada.
Olin nagu nõiaringis ja lõpuks ühel hullumeelsel abituse ja ülepinge silmapilgul kaotasin täielikult kontrolli enda üle. Lõin väga tugevasti oma armsat kaheaastast poega, kes parajasti virises ja karjus. Oma vihahoo põhjuseid ei suuda ma enam mõista, ma olin tookord nagu endast ära. Minu väike poeg suri mõned päevad hiljem haiglas oma isa tekitatud vigastustesse.
MIND PANDI VANGI
Politsei võttis mu kohe kinni, kuulas üle ja pani eeluurimisvanglasse. Olin hävitatud ja täiesti nõutu. Kuna mul lubati iga päev vaid üheks tunniks kaheinimesekambrist välja minna, oli mul hästi palju aega järelemõtlemiseks, aga pikka aega ei suutnud ma ühtki selget mõtet mõtelda.
Minu naiselt ja lastelt võeti eeluurimisametnike poolt julgeoleku kaalutlustel külastusõigus, mida ma tajusin kui täielikku ebaõiglust. Ma olin meeleheite äärel, kuid ei suutnud kaua aega iseennast süüdlaseks pidada. Ma mõtlesin, et minu tegu oli tahtmatu, üksnes hädast, võimetustundest ja abitusest tingitud. Igal võimalusel tegin ma katseid seda keeldu kuidagi lõdvendada ning küsisin oma naise ja allesjäänud viie lapse käekäigu järele. Kuid mulle ei tahetud vastu tulla.
Siis tegin edutu enesetapukatse ja mind saadeti psühhiaatrilisele kontrollile. Sealt antud teatises märgiti, et mul on kergelt vähenenud vastutusvõime või pigem intellektuaalsed võimed veidi piiratud.
MULLE TULI ABILINE
Aeg läks edasi ja poole aasta pärast kuulsin ma lõpuks võimalusest taotleda neutraalse vabatahtliku abilise külaskäiku. Pikka aega ei tahtnud mind aga keegi vaatama tulla ja ma hakkasin juba lootust kaotama. Lõpuks, 2004. aasta detsembri algul, teatati mulle ühe mehe tulekust.
Esimest korda kohtudes olin väga põnevil. Vanuse poolest oleks see mees võinud minu isa olla. Ta oli rahulik, sõbralik ja suhtles minuga suure respektiga. Ta ei küsinud minult minu kuriteo kohta, vaid kinnitas mulle itaalia keeles, mis on minu kodune keel, et kõik, mida me omavahel räägime, jääb meie vahele. Ta ei sõltuvat ühestki ametkonnast, kohtust, politseist ega vanglast ning ei vastutavat nende ees (teisiti oleks see ainult siis, kui ma seaduse piirid ületaksin). Ma võivat ise määrata meie vestlusteemad ja külastuste tiheduse. Ja kui ma teda ükskord enam näha ei taha, tohtivat ma seda talle öelda. Ta võtvat mind tõsiselt ja sellega andis ta kohe meie tutvuse alguses väikese osa minu kadunud väärikusest tagasi. See tegi head.
Ma oleksin tahtnud teada, kuidas mu naisel ja lastel läheb. Oli näha, et ta otsiks meelsasti kontakti minu perega ja tooks mulle teateid. Kohus oli aga kontaktid keelanud ja nii kaua kui ma eeluurimisvangistuses olin, oli otsene kontakt minu omastega ka temale keelatud. Ta ei tahtnud ka salaja sellest tingimusest üle astuda. See oli raske, aga ma püüdsin sellega leppida. Ma tohtisin talle alati oma vajadustest, hirmudest ja igatsustest rääkida. Mul oli tunne, et ta usub mind.
MINU PÄRAST PALVETATI
Vahetult enne 2004. aasta jõule lahutati lõpuks ametlikult minu abielu. Mis siis nüüd edasi pidi saama? Mu külaline ei andnud mulle asjatuid lootusi, kuid ta jutustas mulle ühest, kelle jaoks ei ole ületamatuid raskusi – Jeesusest Kristusest. Ma uskusin Jumalasse oma õigeusklike vaadete kohaselt, aga isiklik side Temaga oli mulle selle ajani veel tundmatu.
Minu külaline laskis mul ka oma ellu vaadata. Tal ei olnud kõik otse ja patuta läinud. Sügava meeleheite ajal oli ta aga vankumatut toetust kogenud. See mõjus usutavalt ja julgustas mind. See võimalus olevat ka mul. Ta külastas mind reeglipäraselt, kui võimalik, siis iga kahe nädala järel ja tal tuli selleks peaaegu tund aega teel olla.
Ükskord (ja mulle täiesti ootamatult) küsis ta minult, kas ma tean, et tema ja paar sõpra reeglipäraselt minu ja mu armsate pärast palvetavad? Ma olin sügavalt liigutatud. Mida? Sellise inimese pärast nagu mina? Suure enesestmõistetavusega kinnitas ta seda mulle. Ta tahtis teada, kas tal selleks õigust on? Muidugi, armas sõber! – Kas ma nüüd kohe mõtlesin “sõber” või ütlesin ka?
MA TUNDSIN OMA SÜÜD
Me rääkisime paljudest eluvaldkondadest, minevikust, tänapäevast ja tulevikust. Ja ühe niisuguse vestluse ajal kevadel 2005 tuli minust äkki spontaanselt lause: “Ma tean, et see on kõik minu süü!” Ma olin ise rabatud, minu kohta ju öeldi, et ma olen äärmiselt tasakaalutu ja mul ei ole süütunnet. Kes või mis mõjutas nüüd mind? Minu sõber võttis selle lause ilma suurte emotsioonideta teadmiseks, aga vahetevahel meenutas mulle seda.
Ootasin ikka veel kohtuistungit ja karistusmäära. Meie vestlused arenesid ja süvenesid. Ma usun, et see võis olla juunis, kui ma võisin suure enesestmõistetavuse ja veendumusega öelda: “Ma palusin andeks.”
“Kellelt sa andeks palusid?” tahtis mu sõber teada.
“Jumalalt ja oma naiselt, aga ma ei tea, kas seda võetakse vastu.”
Seda ei olnud mul niisama kerge uskuda. Aga minu sõber kinnitas mulle, et Jumal näeb kõigepealt meie südameid ja lubab täielikku andestust, nagu ei oleks süütegu kunagi juhtunudki. Ma mõtisklen sellest veel ja loodan, et ühel päeval seda täielikult uskuda ja südames omada võin.
KARM OTSUS
Oktoobris 2005 oli kohtuistung. Mu sõber oli minuga kella kümnest hommikul poole kuueni õhtul. Otsus oli minu jaoks kõva löök. Kaitsja taotles viit aastat ning prokurör seitset ja poolt aastat. Kohus määras lõpuks üheksa aastat vangistust. Juba eeluurimisvanglas istutud poolteist aastat arvestati sinna sisse ja maalt väljasaatmist ei määratud.
Ma olen praegu selle otsuse seedimise protsessis. Ma pean kandma oma kuriteo tagajärgi. Kuidas minu abielu ja perega edasi läheb ja mida toovad kohe saabuvad jõulud, seda ma ei tea veel. Aga ma tean ühte, kes ütles: “Mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”
idea Spektrum Spezial
KÕIKJAL EI OLE USUVABADUST
Vene õigeusukirik lükkas tagasi USA välisministeeriumi hinnangu Venemaale kui eelarvamusliku usupoliitikaga riigile. USA välisministeerium nimetas novembri algul avalikustatud iga-aastases usuvabaduste raportis Venemaad riigiks, kus suhtutakse eelarvamuslikult väiksematesse konfessioonidesse.
Raportit, mis annab hinnangu usuvabadustele 197 riigis, esitles ajakirjanikele USA välisminister Condoleezza Rice.
Kõige halvem on usuvabaduste olukord Myanmaris, Hiinas, Põhja-Koreas ja Kuubal. Riikidena, kus võimud suhtuvad vaenulikult usuvähemustesse, nimetatakse Eritread, Iraani, Laost, Saudi Araabiat, Sudaani, Usbekistani ja Vietnami. Kolmandasse rühma kuuluvates riikides – Bangladeshis, Egiptuses, Indias ja Sri Lankal ignoreerivad võimud usurühmade diskrimineerimist.
Venemaa on neljandas rühmas, mille võimud viivad mittepeamiste religioonide esindajate suhtes ellu eelarvamuslikku poliitikat. Raportis märgitakse muuhulgas, et Vene eriteenistused peavad mitmete usurühmade liidreid julgeolekuohuks. Koos Venemaaga on selles kategoorias Aserbaidžaan, Valgevene, Brunei, Indoneesia, Pakistan ja Türgi.
Raportis märgitakse, et usuvabaduste olukord on oluliselt paranenud Gruusias, Indias, Türkmenistanis, Araabia Ühendemiraatides ja Vietnamis.
LÜHIDALT EESTIST
1. detsembril avati Tallinnas Koskla tänaval Eesti EKB Koguduste Liidu Kosklapere Kodu ruumid. Praegu elab seal 13 last – viis tüdrukut ja kaheksa poissi.
Kodu pühitses sisse liidu president Joosep Tammo. Kokkutulnuid tervitasid liidu sihtasutuse “Sõbra käsi” tegevdirektor Koit Lääts, Rootsi Misjonikiriku esindaja Bertil Viden, Kristiine linnajao ning koguduste esindajad. Sissepühitsemist juhatas liidu peasekretär Ruudi Leinus.
* * *
5. detsembri varahommikul oli Tallinnas Mustpeade majas rahvuslik palvushommikusöök, mille korraldasid Eesti Kirikute Nõukogu ja Eesti Evangeelne Allianss. Kohal olid Eesti Vabariigi president abikaasaga, peaminister, ministreid ja Riigikogu liikmeid, linnapäid ja teisi tuntud inimesi.
Ettekande “Täidetud missioon” pidas professor Toomas Paul. See on avaldatud 10. detsembri Postimehe kultuurilisas.
Lühikeses intervjuus rääkis Riigikogu liige Olev Laanjärv palvest oma elus. Ta nimetas, et on Oleviste koguduse liige. Olev Laanjärv ütles, et Riigikogu liikmeid on väike arv, aga nad otsustavad väga suurte summade üle. Täielikku õiglust saavutada on väga raske, aga sinnapoole peab püüdlema. Sellest mõttest tulenes tema palvesoov.
Palvushommikusöögi lõpuminutitel tulid saalitäie rahva ette palvetama Eesti kirikute juhtivad tegelased (pildil).
* * *
5. detsembril valis Oleviste koguduse vanematekogu kogudusele pastoreid. Pastorina jätkavad Rein Uuemõis, Ülo Meriloo, Ülo Niinemägi ja Henno Hunt. Lisaks neile valiti uueks pastoriks Heldur Kajaste.
Oleviste kogudust teenib seitse pastorit. Vanempastor Siim Teekel ja noortepastor Veljo Kaptein valiti novembris 2003.
* * *
8. detsembril ristis Ämari vangla kaplan Olius Thaling kaheksa meest vanuses 20–60 aastat. Maikuus ristiti vanglas kuus meest ning seega käesoleval aastal kokku 14 meest. Olius Thaling on teinud Jumala riigi tööd Ämari vanglas alates 1992. aastast.
* * *
Narva-Jõesuu Taassünni koguduse uue kiriku ehitus on jõudnud lõpusirgele. Jäänud on treppide ja rõdu viimistlustööd. Veel sel aastal lõpetatakse gaasitrassi ehitus ja viiakse kirik gaasiküttele.
Mustvee Betaania Kogudus alustas oma uue kiriku ehitustöid 6. juunil ja nurgakivi asetati 19. augustil. Suur osa seintest on laotud. Kahjuks lahkus ehitusfirma kallimale objektile ja töö jäi pooleli. Betoonitööd vahelae ja seinte osas jätkuvad taas kevadel. Talvel ostetakse ehitusmaterjali ja otsitakse raha.
Viljandi Baptistikoguduse uue kiriku saalile loodetakse käesoleva aasta lõpuks katus peale saada.
* * *
Eesti Kirikute Nõukogu tänavused oikumeenilised aastapreemiad pälvisid EMK Teoloogiline Seminar ja EELK Saarte praostkonna praost emeeritus, kauaaegne Kihelkonna ja Kärla koguduste õpetaja Elmar Reinsoo.
SUUR KOORIJUUBEL
19. novembril tähistati Tallinna Oleviste kirikus mandoliini-meeskoori 75. aastapäeva. Koorist on välja kasvanud meeskoor ja mandoliinikoor.
1. Mandoliinikoor juubelil esinemas.
2. Kirsika Teekel koori juhatamas.
3. Niisugustest käsitsi kirjutatud noodiraamatutest on koor aastakümneid laulnud.
4. Koguduse vanempastor Siim Teekel, mandoliinikoori vanem Endel Palmik ning koorijuhid Veiko Teekel, Kirsika Teekel ja Leida Haavasalu.
5. Kaie Kant jagas lilli.
6. Ekspastor Voldemar Kaasik laulmas ja mandoliini mängimas.
7. Kunagisest meeskoorist sai ammu segakoor.
Heldur Kajaste fotod
|
