Mustvee Betaania koguduse uuele kirikule pandi 19. augustil nurgakivi. Jõgeva maavanem Aivar Kokk asetas silindri ürikutega vastavasse avasse vundamendis (pildil). Kuna linnas oli samal ajal suurem rahvaüritus, olid nurgakivi panekul tervitamas Eesti Vabariigi keskkonnaminister Villu Reiljan, regionaalminister Jaan Õunapuu, põllumajandusminister Ester Tuiksoo ja Mustvee linnapea Gennadi Kulkov. Muidugi olid kohal mitmed pastorid, kes oma tervituse ütlesid.

Ehitusteemat on käesolevas Kuulutajas veel. Lehes on pikemalt juttu ka äsja Birminghamis peetud Baptistide Maailmaliidu sajandale juubelile pühendatud kongressist. See ei ole kuiv info, vaid sisaldab olulist vaimulikku sõnumit.

Usk on tõsine asi. Tänapäeva kiirustavas ja mõneti pealiskaudses ühiskonnas ei ole kerge olla pühendunud usklik. Seda aga ootab meilt Jumal. Kristus on end meie heaks ohverdanud. “Sest te olete kallilt ostetud,” kirjutab apostel Paulus (1Ko 6,20).

JUMALA SILM JÄLGIB MEID IGAL POOL JA ALATI

Toimetaja kommentaar

Kurbi uudiseid tuleb siit ja sealt lennuõnnetuste kohta. Üks neist toimus kahjuks Eesti territooriumil – Tallinna-Helsingi reisikopter kukkus koos 14 inimesega merre.

TÄIELIK TURVALISUS ON VÕIMATU

Kopteriõnnetuse järel läks ajakirjanduses kohe lahti jutt, et Eestil pole ei tuukreid ega päästmiseks vajalikku tehnikat. Pärast tuli välja, et on nii mõndagi ja meie tuukrid näitasid end väga professionaalsetena. Midagi imelikku selles ei ole, et õnnetuste puhul tehakse naaberriikidega koostööd. Soomlased tulidki kohe appi. Pealegi kuulus kopter Soome firmale. Ennast ei tohi lasta eksitada meelitavatel reklaamidel ega paanikajuttudel.

Kopteriõnnetus ühendab kahte Eestiga seotud suurõnnetust. Lendur Peter Fredrikssonil oli väga positiivne roll Estonia katastroofi ajal, kui ta päästekopteri piloodina tõi elusana merest välja seitse inimest. Seekord ei õnnestunud tal päästa ei reisijaid ega ennast.

Ühel päeval lõpetavad uurijad oma töö ja annavad hinnangu kopteri seisukorrale, lennufirmale ja pilootide tegevusele. Kahjuks ei ole ükski õnnetus viimane. Inimkonna praktika näitab, et neid tuleb ikka veel. Ka kõige täiuslikumate ja hoolega kontrollitud seadmetega juhtub seletamatuid äpardusi.

Usklikud teavad, et nad ei ole kuskil üksi, ka mitte suurtes õnnetustes. “Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu,” laulis kuningas Taavet (Ps 139,5–6). Kindel on see, et elu läheb edasi. Katastroofid ei lõpeta lendamist, laevasõite ega kosmosereise.

VALIMISED TULEVAD ÜSNA VARSTI

Suurtes linnades kandideerib palju hästi tuntud inimesi, kes ajavad oma erakonna poliitikat. Väikestes kohtades see nii ei tarvitse olla. Erakondade positsioonid võivad mõnel pool olla veel üsna nõrgad ja valimisliitude moodustamine on sel juhul põhjendatud.

Kui ühele inimesele teeb kandideerimiseks ettepaneku mitu erakonda, siis kerkib paratamatult küsimusi. Kas ei ole sellel inimesel isiklikke veendumusi, et ta kõigile kõlbab? Või ei kavatsetagi valitsedes ajada mingit erakondlikku joont ja tähtis on lihtsalt saada oma meeskonda asjalikke inimesi, kes püüavad hääli ja teevad pärast vajaliku töö ära?

Kandideerimiseks on ettepanekuid tehtud ka paljudele usklikele. Kas ettepanek vastu võtta või mitte, seda ei saa keegi teisele inimesele ette kirjutada. Oma kogudusega või pastoriga võiks muidugi aru pidada.

Usklikud peaksid olema aktiivsed inimesed nii kiriku seinte vahel kui ka väljaspool. Kes näeb, et saab volikogu liikmena olla kasulik ühiskonnale ja kogudusele, see peaks kandideerima. Aga aktiivse elu elamiseks ei pea tingimata volikogusse kuuluma.

Kõigi kohta ühesugust otsust ei ole võimalik teha, samuti nagu ei saa kellelegi öelda, millise erakonna või kandidaadi poolt ta valimistel hääletama peab. Igaühel tuleb isiklikult otsustada Jumala palge ees.

Jeesus ütles (Mt 7,13–14): “Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.” Meie valikud peavad aitama meil minna ellu ja teisi sellele teele kaasa tõmmata.

OLULISIM PEITUB KRISTUSES

VÕIMALIKKE TEEMASID

Üks võimalusi minu jaoks oli kõnelda meie Päästjast kui rahuvürstist. Teiseks oli valida Matteuse evangeeliumist Jeesuse loetelu kristlase kohustuste kohta vaesuse ja kannatuste vastu võitlemisel. Rosa ja mina pühendame oma elud Carteri Keskusele ja meil on programmid 65 riigis üle maailma. Me saadame neisse oma inimesi ning läheme ise ja laseme kohalikel süveneda maailma kõige vaesemate, puudustkannatavate, kõrvaletõrjutud, unustatud ja väljajäetud inimeste vajadustesse. Me läheme Aafrika kõige kõrvalisemate piirkondade küladesse. Me tegeleme haigustega, mis on ammu välja juuritud ühiskonnas, mida meie tunneme. Me õpetame ka väiketalunikke, kuidas mitmekordselt suurendada nende söögiteravilja toodangut. Kui neis riikides on mingi pikaleveninud konflikt või kodusõda, siis me aitame korraldada ausad valimised.

Juuda raamat vastandab heategevuse ahnele palga taotlemisele. Ihnsad või ahned inimesed on nagu veeta pilved, mida tuul lõputult edasi ajab, aga mis kunagi ei toida nende all olevaid inimesi. Ja ta võrdleb neid viljatute puudega. Ka seda teksti oleks võinud kasutada.

LAHKHELIDE MÕJU

Paulus oli väga uhke enda rajatud koguduste üle, kuid sai peagi teada, et Galaatias ja muudes paikades oldi põhjalikult kõrvale kaldutud usu alusest. Nende juhid võtsid selge ja piisava Kristuse evangeeliumi sõnumi ja hakkasid sellele lisama muid nõudeid vastuvõtmiseks oma osaduskonda või püsimajäämiseks sellesse.

See on peaaegu täpne kirjeldus sellest katkust, mis ohustab tänapäeva kristliku kogukonna ühtsust ja tõhusust, kui fundamentalismi elementide abil püütakse ühtesid kristlasi ülendada ja teisi halvustada või välja praakida. Tervendav tegur, mis päästis algkristlased, oli tõdemus, et Kristusele lähemale tulemine vähendab inimlike erinevuste tähtsust ja lähendab Jumala teenijaid üksteisele.

Sel ajal, kui Paulus oma kirju kirjutas, oli kogu maailmas arvatavasti vaid umbes tuhat kristlast. Kolme sajandiga, kuni ajalooareenile astus püha Konstantinus, oli nende inimeste arv suurenenud umbes 30 miljonile ehk veidi üle poolele Rooma impeeriumi kodanikest. See tohutu kasv ristikirikus poleks olnud võimalik, kui algkoguduse liikmed oleksid olnud sama lõhestunud nagu meie tänapäeval.

LUBAMATUD LISANDUSED

Mis oli see neetud kuritegu, milles galaatlased süüdi olid? See oli väga lihtne – koguduse juhid lisasid oma täiendavaid nõudeid osaduseks ja päästeks.

Antud juhul kõigepealt nõue, et tuleb omaks võtta juudi käsuseadus ja lasta end ümber lõigata. Teised kogudused surusid peale nõude, mis puudutas ebajumalatele ohverdatud liha söömist. Mõned vaidlesid selle üle, millise päeva peaksid kristlased võtma hingamispäevaks. Ja teised vaidlesid selle üle, kes on kõige autoriteetsem apostel.

Trendil fundamentalismi suunas on ühiseid jooni. Peaaegu eranditult juhivad selliseid ettevõtmisi autoritaarsed mehed, kes peavad end teistest kõrgemateks ja omavad vastupandamatut soovi allutada naisi ja võimutseda oma kaasusklike üle. Teiseks, nad tõmbavad selge piiri endi kui tõeliste usklike ja teiste vahele, olles veendunud, et neil on õigus ning igaüks, kes neile vastu räägib, on alam ja väljaspool Jumala võrdse õnnistuse piirkonda.

Kolmandaks, fundamentalistid on sõjakad igasuguse väljakutse suhtes, mis nende uskumustele esitatakse. Ja lõpuks, nad kalduvad muutma oma enesemääratlust üha kitsamaks ja piiravamaks, isoleerima ennast ja dema­googitsema sotsiaalsetes ja emotsionaalsetes küsimustes ning pidama iga muudatust, koostööd, läbirääkimist või muud jõupingutust lahkarvamuste lahendamiseks nõrkuse märgiks. Kokku­võttes, fundamentalismi võib kirjeldada kolme sõnaga: jäikus, domineerimine ja eraldamine/eraldumine.

INIMLIKUD ERALDUSJOONED

Viimasel paaril aastal on mind kurvastanud, et mõned erinevused, millest mina täielikult aru ei saa, on meid eraldanud Lõuna Baptistiliidust. Mõned nende tippjuhtidest on otsustanud eralduda Baptistide Maailmaliidust. Ükski neist erinevustest, kes neid ka ei määratleks, ei ole piisavalt tähtis, et olla takistuseks leppimisele. Ma arvan, et me kõik loodame ja palume, et mitte liiga kauges tulevikus oleme me täielikult taasühinenud nendega ja teiste baptistidega.

Ma olen olnud poliitikas palju aastaid ja mul on piisavalt arusaamist mõistmaks, et me ei peaks ala­tähtsus­tama vastuolulisi küsimusi. Pole teada, kas Paulus nägi ette neid võimalikke vaidlusi, kuid ta tegi elavalt selgeks, et mistahes nendest küsimustest on meie päästmise hea sõnumi jaoks jäledus, mis võib meid lahutada üksteisest ja tõkestada või killustada seda vägevat Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulutamise jõge.

AINULT KRISTUS

Muidugi pole midagi viltu, kui usutakse fundamentaalsetesse asjadesse. Meil kõigil on fundamentaalsed uskumused, millest kõige tähtsam on evangeeliumi sõnum. See on väga lihtne: me oleme päästetud Jumala armust usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Paulus ütles galaatlastele, efeslastele, korintlastele ja teistele, et see on piisav alus, millel iga kristlane ja uskkond võib ühineda harmoonias ja rahus ning vastastikuses koostöös, et kanda Kristuse evangeelium kõigi rahvasteni.

Kuid seda ei ole juhtunud. Kahtlemata võib igaüks meist lapata Piiblit ja valida salme, mis tõestavad tema väiteid, et kõnelda Jumala eest autoriteetsemalt kui teised, vähem valgustatud inimesed. See on inimese loomulik kalduvus. Ja on paratamatu, et on tähtsaid asju, milles paljud teist on eriarvamusel, nii üksteisega kui kindlasti ka minuga.

DISKRIMINEERIMISE VASTU

Jeesus kohtles naisi kui võrdseid meestega. Ehkki nelja evangeeliumi kirjutajateks olid mehed, ei leidu neis ainsatki juhtu, mil Jeesus kiidaks heaks naiste soolise diskrimineerimise või eeldatava alaväärtuslikkuse.

Näib, et apostel Paulus kaldus kõrvale Jeesuse eeskujust ja omas eelarvamust naiste vastu, väites, et neid tuleb kohelda kui teisejärgulisi kristlasi, kes on allaheitlikud oma meestele, riietatud tagasihoidlikult ja koguduses vait.

Mina ei taha kunagi väita, et Pühakiri eksib. Minule on ilmne, et Paulus ei kehtesta siin sügavaid või üldisi teoloogilisi tegevuspõhimõtteid. Kirjas roomlastele nimetas ja tänas Paulus 28 silmapaistvat algkoguduste juhti, kellest vähemalt kümme olid naised. Tema selge teoloogiline sõnum on, et naisi tuleb kohelda kui täpselt võrdseid nende õiguses teenida Jumalat. “Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses” (Ga 3,28).

Kuid naistele võrdsete õiguste garanteerimine ei ole kriteerium kristlaste vahelise ühtsuse jaoks. Las selle pooldajad ja vastased teevad üksmeelselt koostööd. Mina käsitlen seda konkreetset küsimust sellepärast, et selgitada ülitähtsat mõtet: me võime taunida fundamentalismi, kui see puudutab kedagi teist, kuid meile, kes oleme kogunenud Baptistide Maailmaliidu pühadesse taradesse, on ka oluline seista vastu jäikuse, domineerimise ja eraldamise/eraldumise kiusatusele.

Minu lemmikpiiblisalmi kirjutas Paulus efeslastele: “Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses” (Ef 4,32).

Tänapäeva hiigelsuur ja mitmepalgeline kristlik maailm peab kõigepealt tõusma kõrgemale lõhestavatest vastuoludest, et järgida põhilist ja moonutamata evangeeliumi sõnumit – me oleme päästetud Jumala armust usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Ma ei taha rõhutada, et tuleb teha tööd erinevustest tervenemise suunas, vaid et tuleb tulla Kristuse ligi igaühel üksikult, sest kui me tuleme Kristusele lähemale, oleme lähemal üksteisele – ja et järgida oma Päästjat, kuulutades evangeeliumi kadunutele ja kergendades teiste kannatusi.

JAMES EARL (Jimmy) CARTER
Ameerika Ühendriikide ekspresident
Piiblitund Baptistide Maailmaliidu kongressil Birminghamis
Avaldatud lühendatult
Tõlkis Sulev Kivastik

VILJANDI UUS KIRIK VAJAB KIIRESTI KATUST

Aktuaalne teema

14. augustil tähistas Viljandi Bap­tisti­kogudus uue ehitatava kiriku müüride vahel 96. aastapäeva. Keset pärastlõunast kontsertjumalateenistust puhkenud tugev vihmasadu sundis katuseta saalist pagema nii muusikud kui ka kuulajad.

Koguduse pastor AAMO REMMEL andis Kuulutajale ülevaate ehituse praegusest olukorrast.

Mitu korda on koguduse aastapäev juba olnud pooleliolevas kirikus?

1999. aastal tulime esimest korda nende seinte vahele oma koguduse 90. juubeliaastapäeva pidama, seega seitsmendat korda.

Mitmes kord vihma sajab?

Seda on paaril korral juhtunud. Paar aastat tagasi õhtusel teenistusel jutlustas Meego Remmel ja ma võtsin vihmavarju ning panin tema kohale, et teda vihma eest kaitsta. Kuid jumalateenistuse katkestasime nüüd esimest korda. See on selge märk, et kirik vajab kiiresti katust.

Sel suvel on paika pandud katuse fermid ja neil on kile peal, aga see ei pidanud vihma.

See on plekialune kile, mis laseb õhku, soojust ja niiskust läbi. Teine kilekiht tuleb veel. Kui selle oleks ka jõudnud enne aastapäeva paigaldada, siis oleksime vihma eest kaitstud olnud.

Isegi kahekordse kilega ei või ometi talvele vastu minna?

Kahtlemata ei või. Kasvõi võlgadega, aga meil tuleb katusele plekk peale saada, et saabuv talv ei rikuks juba tehtud tööd.

Kas sama firma, mis fermid paika pani, paigaldaks ka pleki?

Nemad töötaksid hea meelega edasi. Ma tegin lepingu ainult 500 tuhande krooni peale, see on kuni kile paigaldamiseni. Rohkem ei olnud raha ja sellepärast ulatuslikumat lepingut teha ei olnud lihtsalt võimalik.

Terve katus läheks maksma poolteist miljonit krooni, siis oleks soojustus ja kõik muu vajalik katuse jaoks tehtud. 500 tuhat maksab ainult plekk koos paigaldusega.

Seega talvele vastu minemiseks oleks vaja kuskilt saada 500 tuhat?

Sada tuhat krooni on olemas, 400 tuhat läheks veel vaja. Kindlat head sponsorit, kes ehitust finantseeriks, kogudusel ei ole. Samas on meid toetatud mitmete summadega. Viimane suurem annetus tuli Whittieri koguduselt Ameerika Ühendriikidest.

Kas Viljandi linnavalitsus ka ehitust toetab?

Aasta tagasi käisin uue linnapea juures. Ta laskis mul avalduse kirjutada ja kuu aja pärast saime kirjaliku vastuse, et linn uusi ehitusi ei toeta. Samas olen tänulik linnavalitsusele, kes on meid aidanud aastapäevade kulude katmisel just kontsertide läbiviimiseks. Raha anti möödunud aastal ja ka sellel aastal.

Aga linnarahva huvi selle hoone vastu on märgata?

Väga paljud inimesed on küsinud, millal kirik ükskord valmis saab. Kui ehitus edasi läheb, on see linnale ka sõnum.

Meie kiriku ehituse pärast tuleks väga palju palvetada. Ma ei tea, kui palju. Ma tean, et meie Eesti kogudused ei suuda seda koormat kanda, sest need summad on väga suured, mis siia veel lähevad. Vaja on, et Jumal kingiks toetusi välismaalt. Ma usun, et kui Jumal on lubanud seda ehitust alustada ja pole lasknud meil kunagi lootusetusse seisu sattuda, siis on Tema tahe see kirik ka valmis ehitada.

Eesti EKB Koguduste Liidu kogudustel on mitmed ehitused pooleli. Kas nende vahel on konkurentsi tunda?

Kahtlemata tahab iga ehitav kogudus oma ehituse lõpuni viia ja see killustab ka liidu võimalusi toetusteks.

Mis Viljandi koguduse praegusest palvelast saab?

Kui me ei pea seda võlgade katteks maha müüma, siis minu unistus oleks sinna kristlik lasteaed teha. See maja sobiks selleks. Võib-olla peame vana maja hoopis välja rentima, et raha saada. Mõned on öelnud, et võiks selle maha müüa, aga enne ei saa seda teha, kui uus on olemas.

Kuhu annetajad saaksid oma toetuse üle kanda?

Viljandi Baptistikogudusel on arve number 221001121194 Hansapangas.

Täname!

14. augustil 2005 Viljandis

KAKS AMETIT TÄIENDAVAD TEINETEIST HÄSTI

Valga venekeelne Lootuse kogudus pidas juulikuus lastele ja noortele kristlikke laagreid. Neile oli appi tulnud WILHELM (Willi) DICK (34), kelle viiulimäng ja jutlused ärgitasid Kuulutajat tema käest intervjuud küsima.

Kust Sa pärit oled?

Oleme oma perekonnaga Venemaa päritoluga sakslased. Sündisin Siberis Omskis. 18-aastaselt läksin Saksamaale elama.

Sa räägid veel praegugi väga hästi vene keelt ja tsiteerid vabalt venekeelset Piiblit.

Saksamaal kasutan saksakeelset Piiblit. Ma lõpetasin Venemaal keskkooli ja käisin pärast veel ühe aasta muusikakoolis. Sellest piisab, et vene keelt osata. Kui keelt armastada ja palju lugeda, siis see säilib.

Me tegeleme väga palju evangeelse ja misjonitööga, toetame misjonäre Ukrainas, Venemaal, Valgevenes ja Eestis. Sellepärast pean oma vene keelt tasemel hoidma.

Kas kogudus, kus Sa töötad, on venekeelne?

Kuulun Saksamaal Gummers­bachis Venemaalt pärit sakslaste kogudusse, mis töötab saksa keeles. Vaid üks kord kuus on meil venekeelne jumalateenistus. Aga misjon “New Fields” või “Novõje Nivõ”, milles töötan, on tegelikult USAs ja seal on meil venekeelne kogudus.

Kus Sa siis õieti elad?

Viimased seitse aastat olen olnud Ameerikas. Ma õppisin ja abiellusin USAs, seal sündis meie poeg. Seal alustasime ka misjoniorganisatsiooniga “New Fields”. Praegu elan vaheldumisi kolm kuud Saksamaal ja kolm kuud Ameerikas.

Niisugune rändurielu ei saa ju kogu elu kesta.

See on väga pingeline ja raske, eriti pärast lapse sündi. Kuna minu abikaasa on Kasahstani kodanik, oli tal Saksamaale ja USAsse viisat vaja. Nüüd sai ta Saksamaale alalise elamisloa. Kui ta saab USA jaoks nn rohelise kaardi, siis läheme varem või hiljem päriselt sinna elama. See on paari-kolme aasta küsimus.

Sinu abikaasal olevat olnud raskusi Eesti viisaga.

Ainus Eesti konsulaat Saksamaal on Berliinis, see on meie kodust umbes 600 kilomeetri kaugusel. Viisat posti teel ei anta, vaid tuleb isiklikult kohale ilmuda. See tundus väga kummaline. Muude riikide viisasid saab reisibüroode kaudu. Aga meid võeti konsulaadis väga hästi vastu ja muid probleeme peale pika vahemaa sõitmise ei olnud.

Sa mängid väga hästi viiulit.

Ma õppisin Kölni kõrgemas muusikakoolis ja minust sai viiuliõpetaja. Õpetajana töötasin ainult õppimise ajal. Pärast muusikaõpinguid läksin kolme kuu pärast USAsse. Seal õppisin pool aastat inglise keelt ja seejärel asusin õppima teoloogiat ning sain magistrikraadi.

Sa oled siis ju elukutseline muusik ja teoloog korraga?

Minu põhitööks on misjon. Praegu olen Eestis, sest mõned inimesed Ameerikas toetavad Lootuse koguduse lastetööd.

Kui me kogudusi külastame, siis ma jutlustan ja mängin viiulit. Kasutan mõlemat elukutset Jumala austamiseks.

Sinu abikaasa mängib klaverit ja saadab Sinu viiulimängu.

Tema õppis muusikat Kasahstanis Pavlodaris. Kui me oma misjonitööd Ameerikas alustasime, oli meie vene koguduse jaoks vaja pianisti ja kedagi, kes oskaks lastega töötada. Saime tema tuttavate kaudu tuttavaks ja pakkusime talle tööd. Ta oli siis veel Kasahstanis. Mõne nädala pärast oli ta kohal.

Hakkasime koos mängima, ta asus muusikat edasi õppima ja sai magistrikraadi. Peaaegu kolme aasta pärast, kui olime palju koos mänginud ja kontserte andnud ning jumalateenistusi sisustanud, jõudsime selgusele, et tahame kogu elu koos elada. Ma olen väga õnnelik, et sellise otsuse tegime.

Milline on Eesti noorus võrreldes teiste paikade omaga?

Minu arvates on inimeste vajadused ja kiusatused igal pool ühesugused, asukohariik tähtsust ei oma. Lootuse koguduses on väga huvitav lastetöö, kuid vähe on täiskasvanud inimesi. Sellele kogudusele soovitaksin tugevasti palvetada, et Jumal neile ka täiskasvanuid kingiks – häid jutlustajaid, evangeliste, täiskasvanute töö tegijaid. Kogudus, mis koosneb valdavalt noortest ja lastest, täidab ühekülgselt Issanda käsku minna kõike maailma evangeeliumi kuulutama. Ka täiskasvanud vajavad evangeeliumi.

Positiivne on, et statistika järgi tulevad lapsed kergemini Jumala juurde kui täiskasvanud. Nii on Lootuse kogudus evangeliseerimiseks sobiva grupi välja valinud. 10–15 aasta pärast võib ehk näha, et see oli koguduse õige otsus.

Sa kuulud nende inimeste hulka, kes igal pool hakkama saavad.

Ma ei ütleks, et ma Saksamaal hästi integreerunud olen. Näiteks elukutse poolest ei ole see nii, sest meie misjon asub USAs.

Praegu on Saksa ühiskond võõraste suhtes vaenulikult meelestatud. Vaatamata haridusele on integreerumine väga raske. Keelt peab peaaegu aktsendivabalt valdama, et tööturul lootust oleks.

Paljud Venemaa sakslased on Saksamaale oma kultuuri kaasa toonud, nende arusaamine elust erineb kohalike omast. Nad elavad kinnises kogukonnas ja ei ava end kohalikele sakslastele ning kohalikud ei võta neid omaks.

Minu õpingukaaslased huvitusid peale muusika narkootikumidest ja tüdrukutest. Minu kui kristlase huvid olid teised ja nii oli ka minu ja nende vahel piir.

Sakslased ei ole usust ja elust Jumalale huvitatud. Sa võid ise nende suhtes avatud olla, aga sind ei võeta kristliku ideoloogia pärast omaks. Kohalike usklikega niisugust vahet muidugi ei ole.

Venemaalt tulnud ja kohalike usklike vahel on ometi suured erinevused.

Vahe on enamasti kultuuris. Kõige rohkem on seda näha välimuses – kuidas riietutakse, kas kantakse ehteid ja värvitakse end. Venemaalt tulnud usklikud on neis küsimustes konservatiivsed. Kohalikud usklikud sobivad palju paremini saksa ühiskonda.

Venemaa päritoluga saksa baptistidel on 10–12 erinevat koguduste liitu, mis omavahel koostööd ei tee. Kogudused võivad koostööd teha, aga liidud ei suuda seda. Kõigepealt peaksid liidud omavahel kokku saama ja selgeks tegema koguduse eesmärgi Saksamaal. Mõned mõtlevad ainult õigest välimusest, kõik muu on teisejärguline. Kes samamoodi ei mõtle, sellega koostööd ei tehta. Selleks, et kohalike liiduga kontakti võtta ja midagi koos teha, peavad sissesõitnud kõigepealt omavahel ära leppima.

Teine probleem on teoloogiline. Enamik Venemaa sakslaste kogudusi ei ole kalvinistlikud, kuid kohalike omad on. See ei tähenda, et koostööd ei saa teha. Aga siit tuleneb, et probleemid ei ole ainult kultuurilised.

Kas Gummersbachi kogudusel on kohalike sakslastega tekkinud head suhted?

Gummersbachi kogudus kuulub sellisesse Venemaa sakslaste liitu, mis on kohalikule baptisti­liidule lähedane. Meie liit on natuke modernsem teistest. Selline liin toob ka rohkem kohalikke kogudusse.

Kalvinismi probleem peaks Ameerikas veel suurem olema.

Enamik venelaste kogudusi Ameerikas töötab koos mennoniitidega, sest teo­loogiliselt on Ameerika menno­niidid vene baptistidele lähedasemad kui sealsed baptistid.

Ameerika venelastel on uues situatsioonis ja ühiskonnas eelkõige keeleprobleem. Saksamaal seda probleemi ei ole, sest jumalateenistused on saksa keeles.

Ameerika venelaste häda on selles, et nad ei oska inglise keelt. Nende lapsed õpivad inglise keele ruttu ära ja unustavad vene keele. Kogudustes on selletõttu põlvkondade erinevus palju suurem kui Saksamaal.

Keel on ju ka kultuur ja mõtlemisviis, milles maailma nähakse. Praktiliselt kasvavad lapsed üles hoopis teises kultuuris kui nende vanemad on olnud. On kaks võimalust – kas kõik ameerikalik surutakse maha ja noortele sunnitakse peale vanade mõtteviis või proovitakse integreeruda. Loomulikult on just integreeruvatel kogudustel tulevikku. Puhtvene kogudustel seda USAs ei ole.

Kas Ameerikasse viis Sind ainult õppimise huvi või ka kultuurikonflikt Saksamaal?

Venemaal me olime sakslased. Saksamaal ei võeta meid sakslastena, vaid venelastena. USAs seda probleemi ei ole, seal sulavad erinevad rahvad kokku.

Mina tahtsin inglise keelt õppida ja teoloogilist haridust saada. Inglise keeles oleks võimalik õppida kas Suurbritannias või Ameerikas. Üks minu sõber elas USAs ja kutsus mind sinna.

Millised eesmärgid on teie misjonil tulevikus Eestiga?

Tahame siinseid lapsi aidata. Mõtleme oma laagrikoha ülesehitamisele. Koostööks tahame häid, läbitöötatud projekte. Kui need on olemas, leiame ka sponsoreid. Aga varem või hiljem peab kohalik kogudus ise end finantseerima hakkama.

Praegu toetavad meie misjonit USAs enamasti venelased, aga läheme enam ja enam Ameerika kogudustele üle.

Täname!

31. juulil 2005 Valgas

BAPTISTID NÄEVAD MISSIOONI TULEVIKUKS

“Jeesus Kristus – elav vesi.” Sellise moto all toimus 27.–31. juulini Birminghamis Suurbritannias Baptistide Maailmaliidu sajandale aastapäevale pühendatud juubelikongress. Maailmaliitu (BML) kuuluva 213 liidu kogudustes on usklikke 47 miljonit. Kongressil oli üle 13 tuhande inimese 170 rahvusest. Nagu märkis David Coffey, Suurbritannia Baptistiliidu peasekretär ja BMLi vastvalitud president, on kongressile tulnute arv pärast pommiplahvatusi Londonis märk “nähtavast solidaarsusest” baptistide hulgas.

Kongressi vabatahtlik töötegija Ben Keen Inglismaalt ütles, et baptistid kogu maailmast lõid Briti baptistide jaoks kongressi ajal positiivse ja toetava keskkonna. See sõbralik atmosfäär aitas neil tunda, et nende kaaskristlased palvetavad nende eest ja mõtlevad neile. “See on tükike taevast, kui näed kogu maailma kokku tulevat ning jagavat Kristuse armastust,” lausus ta.

Mõnedki asjad, mis kajastuvad kongressi ülevaates, jäävad meile kaugeks, kuna elame suhtelise heaolu ühiskonnas. Aga inimkonna enamik elab võrreldamatult halvemates oludes, millest tulenevad probleemid inimõiguste, usuvabaduse, hariduse, majanduse ja tervishoiu valdkonnas.

Henry Blackaby (Kanada) peatus piiblitunnis tule-, vaimu- ja veeristimisel. Ta väljendas tungivat soovi, et Piiblis oleks sõna baptisma (eesti keeles on kasutatud sõna ristimine) ära tõlgitud, sest see annab mõistele arusaadava sisu ja näitab, mida ristimine endast kujutab. Me pole Kristusega pritsitud, vaid Temasse vajutatud. Rist tegeleb patuga radikaalselt. Jeesuse järgija peab võtma oma risti, st patust eemalduma. H. Blackaby kutsus üles patuga tõsiselt tegelema. Tulega ristimine – patuprobleemi lahendamine – peab eelnema Vaimuga ristimisele. Ärkamist takistab patule lahenduse mitteleidmine. “Asi pole mitte selles, kas sina oled võtnud Jeesuse vastu, vaid selles, kas Tema on sind vastu võtnud. Ma kardan, et põrgus on inimesi, kes palusid Jeesusel tulla oma ellu, kuid kes pole iial lubanud Jeesusel tegelda oma patuga.” Esmalt on vajutamine tulle, siis Pühasse Vaimusse, selle järel vees ristimine. Meie elu on demonstratsioon sellest, mida Jumal võib teha.

Rick Warren (pastor Kalifornias), kutsudes üles “uuele reformatsioonile” 21. sajandil, ütles kongressi delegaatidele: “Esimene reformatsioon käis usutunnistuse kohta. Seekordne peab käima tegude ja käitumise koha.” “Mitteteeniv kristlane tähendab vasturääkivust,” hoiatas ta. “Jumal ei päästnud sind mitte istumiseks, vettimiseks või tusatsemiseks. Ta päästis sind teenimiseks... Tähenduse annab teenimine.” “On aeg, et kogudus oleks tuntud selle poolest, mille poolt ta on, mitte selle poolest, mille vastu ta on.”

Osutades “suurtele hädadele” ehk “viiele globaalsele hiiglasele”, ütles R. Warren, et kogudused peavad tegelema vaimuliku tühjusega, egotsentrilise juhtimisega, vaesusega, haigusega ja harimatusega. Ta rõhutas, et ainus tõhus lahendus sellistele probleemidele on kohalik kogudus. Lahendus seisneb koguduste rajamises, teenivate juhtide ettevalmistamises, vaeste toetamises, haigete hooldamises ja uue põlvkonna harimises. “Mida Jeesus tegi oma füüsilises ihus olles, seda Ta eeldab meid tegevat Tema vaimulikus ihus (koguduses).”

“Miks me teeme seda? Miks me peaksime hoolima haigetest, vaestest, harimatutest ja vaimulikult tühjadest inimestest? Sellepärast, mida Jeesus on teinud meie heaks. Me teeme seda tänutundest,” ütles R. Warren. “On aeg lõpetada vaidlused Piibli üle ning alustada selle elluviimist. On aeg lõpetada kritiseerimine ning alustada koostööd. Kogudusel on aeg olla kogudus. See on see uus reformatsioon, mille pärast ma palvetan.”

Samal lainel olid ka Steve Chalki (vaimulik Londonis) rõhuasetused: “Inimesed ei hooli artikulatsioonist. Meie maailmas ei taha keegi sind kuulata, kui sa ei tee tegusid.” Ta ergutas usklikke olema enam kaasatud ühiskonna ellu, mille liikmeks nad on. “Tõeline religioon on inimeste taasühendamine Jumalaga ja üksteisega.” “Meie usk on avalik. See on personaalne, kuid pole mitte privaatne,” lausus ta.

Rääkides palvetamisest, ütles R. Warren, et kui tahetakse oma ellu Jumala õnnistusi, tuleks lõpetada palve “Palun õnnista seda, mida mina teen.” Selle asemel tuleks öelda: “Aita mind teha seda, mida sina õnnistad.”

Mida toovad eesseisvad sada aastat? “Denominatsioon ei kasva mitte üksi suuremaks ja mitmekesisemaks – kus juhtide hulgas on rohkem arengumaade inimesi – vaid on olemas ka baptistliku “perekonna” tunnustatud teoloogia ja tavad,” arvas Spurgeoni Kolledži rektor Nigel Wright. Cary Nelson, Carey Teoloogilisest Seminarist Vancouverist (Washingtoni osariik, USA) ütles: “Meil tuleb juhtida kogudus tagasi oma juurte juurde nõnda, et ta muutuks jälle liikumiseks, millel on oma piirid, kuid mis pole institutsioon; institutsioonid eksisteerivad sageli iseenda pärast, liikumised eksisteerivad teiste jaoks.”

Toni Campolo (Ameerika sotsioloogiaprofessor, jutlustaja), kes oma teravmeelsustega usurahvast naerma pani, ennustab, et 21. sajandil saab karismaatiline kristlus kätte oma õige koha. See saab olema revolutsiooniline sajand. Oleme läinud koguduse tegutsemisviisis väärat teed alates Konstantinuse ajast. Revolutsiooni on vaja pigem alt üles kui ülalt alla. Sel sajandil tuleb Püha Vaimu purse, väitis ta. Jumalariik pole mitte ainult tulevikus, vaid siin ja nüüd, “nagu taevas, nõnda ka maa peal”.

Kui saja aasta eest oli maailma baptistide ülekaalukas osa Euroopas ja Põhja-Ameerikas, siis nüüd on see Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. “See on uus paradigma nihe,” nentis Denton Lotz, kes jätkab BMLi peasekretärina. Lõunapoolkeral võib olla puudus rahast, poliitilisest vabadusest või mõjuvõimust, kuid “nemad hakkavad taas evangeliseerima maailma.”

D. Lotz kutsus baptiste üles “maailmale energiat andma”, uuendades oma pühendumust evangelismile, osaledes maailma kriisiolukordade lahendamisel ja astudes enesekindlalt vastu sekulaarse ühiskonna hädadele. Ta ründas lääne kultuuri “segiaetud seksuaalsust”, veendes: “Meie kristlastena peame seisma püha elu eest,” võideldes abielueelse ja abieluvälise seksi vastu, pornograafia ja homoseksuaalse käitumise vastu.

Juri Sipko, Vene EKB Liidu esimees, nimetas kõneldes janust ja selle kustutamisest, et “maailm peab oma pidu, ajades endast eemale igasuguse pühaduse. Miks jääb maailm kõrbeks, tühjaks? Näib, et 21. sajand vajab põhjalikku revideerimist Jeesuse järgimise osas. Võib-olla mina – aastatepikkuse staa­žiga usklik – olen ise janus ega voola üle. Meil ei tule ainult uurida, kuidas oli kunagi Jeesuse ajal, vaid tuleb teha seda, mis täna vaja.” Ta märkis, et neid, kes nõid Siimona taoliselt Püha Vaimu ekspluateerivad, on külluses, ja nimetas paari isikut, kelle tegevust Eestiski Life TV vahendusel näha võib.

Juri Sipko tõi välja ohustava enesekesksuse, mis avaldub pärast Venemaa vabaks saamist. See väljendub enda erilisuse rõhutamises: oleme läbinud kannatusi ja neis vastu pidanud, meie pühitsus jne. Ometi hoidsid meid ülal ka teiste maade usklike palved. Kahjuks oleme muutunud nii majanduslikul kui ka religiooni turul tarbijateks, püüdes oma positsioone kindlustada. “Vajaduses olev inimene, kes on paljaks röövitud ateismi jm poolt, on esmatähtis. Pole evangeeliumi ilma sotsiaalse vastutuseta,” toonitas ta.

Enne kongressi antud usutluses lausus 21. sajandi komitee juht David Emmanuel Goatley, et BMLi tugevaks küljeks peetakse tegevust inimõiguste ja usuvabaduse alal. Samuti tasub märkida ära BMLi abistamisorganisatsiooni (BWAid) tööd abiandmisel ja ühiskonna jätkusuutliku arengu tagamisel.

Küsimusele, miks peaks üksikisik või kogudus olema ühendatud selle ülemaailmse vendlusega, vastas Goatley: “Ma arvan, et väärtus, mille BML lisab kohalikule kogudusele või sellesse kuuluvale üksikule usklikule, on põhiliselt seotud meie kutsumusega olla misjonirahvas... Me ei suuda seda teha üksinda. Nõnda pole misjoniisikuks olemine individuaalne sport, vaid see on meeskonna jõupingutus ning meil tuleb olla üksteisele kaaslaseks, meil tuleb teistega koos töötada.”

Maailmaliidul on potentsiaali muutuda “palju suuremaks jõuks kristlikus elus kui varem,” sõnas Ühendriikide endine president Jimmy Carter. “Pean BMLi parimaks lahenduseks paljudele maailma probleemidele,” ütles ta. “Ma arvan, et on aeg plahvatuslikuks kasvuks.” Julgustades uut BMLi presidenti D. Coffeyd tema uues ametis, lausus J. Carter: “Ärge seadke oma eesmärke liiga madalale.”

Kongressiga seoses oli paratamatult kõne all ka kristlaste ühtsuse teema. David Coffey: “Me oleme väga eripalgeline perekond ning kui me ei raja oma ühtsust Jeesusele Kristusele, siis me ei saa seda rajada mitte millelegi muule, sest pole teist kindlat paika.”

Ülevaate koostas EERIK RAHKEMA

BIRMINGHAMIS TOIMUS NAISTEKONVERENTS

Konverentsi üritused, majutus ja toitlustamine olid väga hästi organiseeritud. Kokku oli tulnud 750 naist 63 erinevast riigist. Umbes sada naist jäi tulemata, sest ei saanud viisasid. Vanim osavõtja oli 82-aastane laulja Oklahomast ja noorim seitsmekuune Reina koos emaga Kamerunist. Oli ka kaks kolme põlvkonna esindajaga peret (vanaema, ema ja tütar).

Iga päev teenis muusikute grupp Bev Fosteri eestvedamisel, kes kirjutas ka konverentsile teemakohase laulu, mis konverentsi lõpus kõlas juba väga kindlalt ja hoogsalt. Iga päev olid hommikupalvused koos ülistusega, piiblitunnid, seminarid, eri kontinentide baptistide naistöö tutvustused, töökomisjonide aruanded ja õhtused suured pidulikud jumalateenistused, kus esinesid erinevad muusikud ja koorid.

Konverentsini oli maailmaliidu naistöö presidendiks Audrey Morikawa Torontost ja uueks presidendiks valiti Dorothy Selebano Lõuna-Aafrikast, naistöö direktorina jätkab Patsy Davis USAst.

Ülemaailmsetel üritustel, nii ka seekord, andsid tooni Aasia, Aafrika, Kariibi saarte ja Lõuna-Ameerika esindajad. Euroopa tundus olevat nii väike nende kõrval. Euroopat esindasid riigid põhiliselt ühe kuni viie esindajaga. Võrdluseks – Koreast ja Põhja-Ameerikast olid kohal koorid umbes saja lauljaga!

Euroopa tutvustamist vedasid siinse naistöö president Ewa Gutkowska (Poola) ja sekretär Janny Kingma (Holland). Korraldasime ka ühe Euroopa õhtu, kuhu tulime hilisõhtul, pärast ametlikke üritusi, kõik rahvariietes ja tõime kaasa oma kodumaa maiustusi-hõrgutisi – laud sai rikkalik ja osadus väga soe, südamlik ja õnnistatud.

Seminarides räägiti-arutleti järgmistel teemadel: värske lähenemine Jumala Sõnale; rikutud õigus ja järgitud õigus; kristlike naiste töö prostitutsiooni vastu; näidata välja kristlikku tugevust kultuuris, kus me elame; armastada oma naabrit; vaimselt ja füüsiliselt terve naine – terve maailm; lapsed riskide sees – meie vastutus; naised HIVi/AIDSi vastases võitluses; näha juhtimist ja võimujõudu uute silmadega; otsida ja leida tasakaal oma elus.

Toimusid näitused ja müügid ning muidugi vanade kontaktide uuendamine ja uute loomine. Lahkudes lubasime palvetada üksteise eest ja hoida kontakti.

Baptistide ülemaailmne naiste palve- ja ohvripäev peetakse esmaspäeval, 7. novembril 2005, millega ka meie võiksime ühineda. Eesti EKB Koguduste Liidu naiste sügispäev toimub 29. oktoobril Pärnu Peeteli koguduses.

HALDI LEINUS

LÜHIDALT EESTIST JA KAUGEMALT

Projekti toetab Euroopa Baptisti­föde­ratsioon ja Kalju kogudus.

Aare Tamm on töötanud pastorina Sadala, Kiviõli ja Ridala kogudustes kokku 34 aastat. Ta soovib jätkata tulevikus Jumala riigi tööd evangelistina. Valdo Nõlvak on usule tulnud ja ristitud Ridala Baptistikoguduses, lõpetanud Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Kolledži ning töötanud jutlustajana ja pastori asetäitjana Haapsalu Evangeelses Vabakoguduses.

Valdo Nõlvaku pastoriametisse seadmise talituse viis läbi Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo, õnnistust palusid Joosep Tammo, Aare Tamm, Haapsalu Baptisti­koguduse pastor Eerik Rahkema ja Haapsalu Evangeelse Vabakoguduse pastor Peeter Vikman. Uut pastorit tervitasid naaberkoguduste esindajad, Ridala Baptistikoguduse endine pastor Voldemar Kaasik ja Erich Tõkke Vancouverist.

MAAILMALIIDU KONGRESSIL

1. Haldi ja Ruudi Leinus Eesti EKB Koguduste Liidu tähisega kongressi peasaalis.
2. Ruudi Leinus, Gerda Mitt Brasiiliast, Haldi Leinus, Viive Medri Torontost, Aime ja Joosep Tammo ning Kalle Medri Torontost.
3. Ruudi ja Haldi Leinus, Einike ja Toivo Pilli ning Helle Liht.
4. Eesti kahvatu esindaja koos India folkloorirühmaga.
5. Haldi Leinus maailmaliidu meediajuhi Wendy Ryaniga, kes läheb pensionile ja siirdub Lõuna Aafrikasse.
6. Pilt naistekonverentsilt.
Pildid Haldi Leinuse erakogust