Olev Rahkema foto

Eesti EKB Koguduste Liit on saanud 120-aastaseks. 24. veebruaril 1884 ristiti Ungru jões esimesed Haapsalu baptistikoguduse liikmed. Sellepärast ongi Haapsalu palvela pilt meie ees.

Ajalugu tuleb kirja panna. Veebruarikuus on ümmargused tähtpäevad kolmel Eesti EKB Koguduste Liidu ajalukku läinud mehel. August Johannsoni sünnist möödus 140 ning Robert Võsu ja Oskar Olviku sünnist 90 aastat. Seekord ei õnnestunud toimetusel kuskilt saada Oskar Olviku elulugu, kuigi paljud teda veel mäletavad. Täpseid daatumeid tema elust ei tea aga peast keegi. Nii osutuski teeneka usumehe eluloo kiire koostamine ülejõukäivaks. Küllap pikkamööda saadakse ka sellega hakkama.

Palju väärtuslikke ajaloolisi dokumente on läinud kaduma, sest uued põlvkonnad ei ole neid osanud hinnata. Kui kellegi käes on koguduste või endiste aegade tublide usklike pabereid, siis ei tohiks neid hävitada. Kõigepealt peaks neid mõni asjatundja vaatama. Võib-olla aitavad just need dokumendid täita mõne lünga ajaloos.

Muidugi on kõik tallel taevas. Jeesus käskis jüngreid kõige enam rõõmustada selle üle, et nende nimed on taevasse kirja pandud (Lk 10,20).

POLIITIKA TUNGIB IGA INIMESE ELLU

Toimetaja kommentaar

Eesti Vabariik sai jälle aasta võrra vanemaks. Aastapäeva tähistamine tipnes presidendi vastuvõtuga. Riigipea osalusega ettevõtmised pälvisid loomulikult meedias kõige suuremat tähelepanu.

Samal päeval tehti ka vastlasõitu. Ilm oli ilus ja lund palju. Nagu paljude teistegi vanade pühade puhul, on sellegi päeva kristlik sisu täielikult ununenud. Tõenäoliselt ei suudaks usukauged inimesed üksiku tähtpäeva mõttest ka aru saada, kui neile seda selgitada. Tähelepanu peaks pöörama kõige tähtsamate tõdede selgitamisele - miks Kristus siia maailma tuli ja mida Ta siin tegi.

EESTI ISESEISVUS EI OLE LÕPPEMAS

Aastapäeva hommikul kuulsin arvamust, et tänavu on viimane presidendi vastuvõtt. Eesti astub ju Euroopa Liitu ja iseseisvuspäeva tähistamine muutub mõttetuks.

Euroopa Liitu hakkab koos Eestiga kuuluma 25 riiki. Varem liidus olnud 15 maad peavad ennast siiamaani iseseisvateks. Nende valitsused tegutsevad täie enesestmõistetavusega ega käi iga tühja asja Brüsselist küsimas. Kuningad ja presidendid ei ole pidanud vajalikuks oma ametitest loobuda. Euroopa Liitu kuuluva Suurbritannia kuninganna on koguni Kanada ja Austraalia formaalne riigipea.

Meil on ka teistsuguseid kogemusi. Ikka tuleb ette, et suured valitsejad tahaksid veel suuremateks saada. Mõnikord kuuleme, kuidas keegi idast või läänest meie suunas üleolevaid mõtteid või pealekäratusi saadab.

Seni on Eesti suutnud käituda riigina. Kindlameelsus Nõukogude Liidu lammutamisel ja Läänega liitumisel on pannud teisi meid tõsiselt võtma. Nii peaks see jätkumagi.

Nõukogude ajal võis sageli raadiost kuulda laulusõnu: "Mats võtab mütsi maha küll, siis seisab müts tal põues. See sünnib kodus, kirikus, kuid mitte mõisa õues." Väärikust ja sõltumatust ei saa kellelegi peale sundida. Kui me need ise kaotame, siis on nad läinud. Väike ja lugupeetud Eesti, kes teiste omasugustega koos töötades ka suurtelt vajaliku kätte saab, peaks olema meie tulevikupilt.

POLIITIKAS EI PUHATA LOORBERITEL

Tõenäoliselt asub üsna varsti eurovolinikuna tööle Eesti ekspeaminister Siim Kallas. Ka teistest uutest liikmesriikidest on kuulda, et Brüsselisse läkitatakse ministriametit pidanud mehi ja naisi.

On kõlanud kartusi, et liiga suur osa Eesti poliitilisest eliidist kipub euroliidu ametitesse ja kohapeale ei jää enam kogenud poliitikuid. Aga kui me tahame Euroopa Liidus etendada mingit kaalukamat rolli, siis ei saa sinna saata kodus proovimata inimesi. Siim Kallas on pidanud mitmeid erinevaid ameteid ja kogemusi peaks tal jätkuma.

Mõnikord küsitakse, mis sunnib inimesi minema poliitikasse ning tungima üha kõrgemale ja kaugemale. Kas see on ainult raha? Kindlasti ei ole raha tähtsusetu, kuid nii Riigikogus kui ka valitsuses on olnud neid, kellele sealt makstud palk ei kõlba õieti taskurahakski. Järelikult on ka muid põhjusi poliitikas osalemiseks.

Mis sunnib sportlasi võistlema? Nad ei kasvata oma lihaseid selleks, et neid üksi kodus peegli ees imetleda. Sportlased tahavad olla tähelepanu keskpunktis. Nad ei purusta oma rekordeid salaja tühjas saalis, vaid pooldajate ovatsioonide ja vastaste vile saatel, millest nad innustust saavad.

Nii on enamiku avaliku elu tegelastega, poliitikutega sealhulgas. Nende ideaaliks ei ole kaheksast viieni töö ja pärast seda pingevaba olemine kodus oma pere keskel. Nende hing ihkab võitlust ja tähelepanu ning järjest uute tulemuste saavutamist. Neile on antud selleks võimed, mis ootavad kasutamist. Kõigile selline eluviis ei sobi ja ei peagi sobima.

Paljud spordihuvilised ise sporti ei tee. Nad jälgivad võistlusi televiisorist ja neid nimetatakse tugitoolisportlasteks. Sama lugu on poliitikaga. Selleks, et tulemus oleks tugitoolipoliitikuile sobiv, on vaja nende kaasaelamist - hääli valimistel ja artikleid meedias.

KÕIK EI OLE KAUGELTKI IDEAALNE

Ei tahaks jätta siiski ilustatud pilti. Sport ei ole ainult puhas jõukatsumine, vaid sinna on tunginud doping, raha ja intriigid. Veel hullem on lugu poliitikaga.

Jeesus tõi võrdluse maailma ja jüngri meelsuse erinevusest: "Rahvaste kuningad valitsevad isandaina nende üle ja nende võimumehi hüütakse armulisiks isandaiks. Kuid teie ärge olge nõnda, vaid suurem teie seast olgu nagu noorem, ja ülem nõnda nagu see, kes teenib." (Lk 22,25-26).

Apostel Paulus kirjutas oma kogemustest: "Aga Ta ütles mulle: "Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!" Nii ma siis tahan meelsamini kiidelda oma nõtrustest, et Kristuse vägi asuks elama minusse." (2Ko 12,9).

Usklike kohus on olla hea kodanik ning eeskuju, Jumalale lootmise ja palvega mõjutada selle maailma käekäiku.

Neid ei huvita poliitika, nemad lasevad liugu

JEESUS VIIB SUREMATUSESSE

"Oli üks rikas mees. See riietus purpuri ja kalli lõuendiga ja elas iga päev rõõmsasti ja suuresti. Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees täis paiseid ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Ent koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid. Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha. Ja kui ta põrgus suures valus oli ja oma silmad üles tõstis, nägi ta Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Ja tema hüüdis ning ütles: isa Aabraham, halasta mu peale ja läkita Laatsarus, et ta oma sõrme otsa kastaks vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt piina selles tuleleegis! Aga Aabraham ütles: laps, mõtle, et sa oled hea põlve oma elus kätte saanud ja Laatsarus nõndasamuti kurja. Nüüd rõõmustatakse teda siin ja sina oled piinas. Ja kõige selle lisaks on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes siit tahavad minna teie juurde, ei saa mitte, ega need, kes seal on, ei saa tulla meie juurde! Aga ta ütles: ma palun siis sind, isa, et sa läkitaksid tema mu isa majasse, sest mul on viis venda - et ta kinnitaks neile, et nemadki ei satuks siia piinapaika! Kuid Aabraham ütles: neil on Mooses ja prohvetid, kuulaku nad neid! Aga tema ütles: ei mitte, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist läheks nende juurde, siis nad parandaksid meelt! Siis Aabraham ütles talle: kui nad ei kuula Moosest ja prohveteid, ei nad veenduks ka, kui keegi surnuist üles tõuseks!"

Luuka 16,19-31

Meie vaimusilma eest mööduvad arvutud inimhulgad. Olles ületanud ajalikkuse piiri, on nad astunud igavikku. Vaevalt oskame kujutleda seda suurt rongkäiku, mis liigub ajalikust elust üle piiri tundmatusse.

Meie pole veel astunud üle piiri, aga me läheneme sellele. Tunneme, kuidas tuhanded niidid seovad meid siinse elu ja inimestega. Raske on jätta elu - seda ainulaadset võimalust päikese all. Surma lähenedes tuntakse sageli, et iga tund on kallis, et ollakse halvasti kasutanud elu võimalusi.

Jumala Sõna annab võimaluse teada, mis meid ees ootab, astudes üle piiri igavikku. On hea, kui teame, et meid ootab ees lootusrikas elu. Selles tähendamissõnas on vastus küsimusele - mis seisab meil ees, kui astume ajalikust igavikku?

EES SEISAB PALJU UUT

Jeesus rõhutas oma tähendamissõnas, et on elu pärast surma. See tähendab meile suurt lahendust. Sageli öeldakse lihtsalt ja pealiskaudselt: "Ma ei usu igavest elu." Aga Jumala Poeg ütles meile, et siiski on igavene elu.

Keda peaksime uskuma? Kas neid kahtlejaid, kes ei tea midagi konkreetset ütelda igaviku kohta ja usuvad, et surmaga lõpeb kõik? Neil, kes ei usu hinge surematust ega igavest elu, ei ole tõestuseks tuua siiski mingit põhjendatud väidet.

Kui usume igavest elu, siis see tõde hakkab meie elu suunama. Teame, et elu jätkub ja elame täie vastutustundega.

Laatsarus seisis üllatuse ees, kui oli surmast läbi astunud. Inglid tulid ja kandsid ta Aabrahami sülle. "Aabrahami sülle" on juutide väljendus, mis tähendab õndsate riiki.

See on mõtlemapanev. Tulid uued olendid, kellega Laatsarusel ei olnud siiani mingit kokkupuudet olnud - vähemalt väliselt mitte. See oli üllatus. Ajalikus elus vaevasid teda paised, viletsus, sõprade puudumine, näljatunne. Vaid koerad tulid ja olid ta sõbrad, lakkudes teda. Temast hoiduti meelsamini. Ja nüüd tulid olendid, kes ei arvestanud ta isikut.

Kõik oli uueks saanud. Laatsarus oli sattunud Jumala ja õndsate riiki. Jumala Sõna ütleb, et need, kes selles elus on olnud üsna väikesed ja tähelepandamatud, elanud väikest, aga püha elu - neid tuntakse taevas. Neil on suur tulevik.

Ka rikkal mehel oli igavikus palju üllatusi. Ta rikkuse tähtsus ulatus hauani. Ilmselt oli ta matus nimetamisväärt sündmus. Laatsaruse matusest ei kõnelda aga midagi - sellele ei omistatud tähelepanu.

Kuid igavikus ei arvestatud maist positsiooni. Rikas mees leidis end ootamatult põrgust. Võib-olla sõna "põrgu" tundub mõnelegi ebameeldivana, millele ei tahetaks mõelda. Aga see sõna on tekstis ja meie ei saa sellest mööda minna.

Rikka mehe rikkus ja kõrgus ei kehtinud siin enam. Põrgus ta tõstis oma silmad üles ja nägi teist maailma. Ta nägi Aabrahami ja Laatsarust. Laulik ütles, et ta tõstab juba selles elus oma silmad mägede poole, kust talle abi tuleb (Ps 121,1). Rikkal mehel ei olnud ilmselt maises elus tarvis silmi üles tõsta. Aga põrgus ta tegi seda. See tähendas aga, et ta oli aastakümneid hilinenud. Nüüd ta nägi, mis kõik on olemas - see oli talle väga raske tõde.

Põrgus hakkas rikas mees paluma - palus iseenda eest ja halastust oma vendadele, kes elasid veel maapeal. Kes siin maailmas ei ole palunud, paluvad veel seal - kuid see palve on mõttetu. Mees palus, et Aabraham saadaks Laatsaruse, inimese, kes tuleb surnute riigist, tema vendade juurde. Ilmselt oli rikas mees harjunud sensatsioonidega ja ta vennad samuti.

Nüüd ta arvaski, et ehk niisugune sensatsioon paneks ta vennad mõtlema igavesele elule. Rikas uskus, et surnute kuulutusel on mõju, aga ta usk jäi hiljaks.

Rikas mees uskus nüüd, et meeleparandus on vajalik: "Kui keegi surnuist läheks nende juurde, siis nad parandaksid meelt!" Põrgus sai meeleparandus tähtsaks. Kas see ei kõnele meile väga tõsist jutlust? Me võime siin elus Jumala mõtetest kergelt mööda minna ja seal korraga saavad need meile eluliseks ja suureks.

EESSEISEV ON LOOGILISELT TAIBATAV JUBA SIIN ELUS

Igavik oli neile kahele mehele uudiseks. Aga meie võime Jeesuse tähendamissõna põhjal juba olla teadlikud sellest, mis meid igavikus ootab ja õigeid järeldusi teha.

Jeesus tahtis kõigepealt ütelda, et on kaks maailma, ajalik ja igavene. Need on teineteisega seotud, me ei saa neid võtta omaette ja neid lahutada.

Igavik sõltub ajalikust elust. Laatsaruse elust tulenes, et ta sai õndsate riiki ja rikka mehe elust, et ta leidis end korraga põrgust.

Määrav on, missugune on inimese süda. Laatsarusel ei olnud ilmselt midagi muud kui puhas süda. Ega sedagi olnud tal kerge hoida. Rikas elas oma rikkuses ja unustas vaese värava taga. Tühi kõht võis kergesti südant rikkuda, aga vaene Laatsarus hoidis selle siiski puhtana.

Rikas mees pidas väärtuslikuks seda, mis on kaduv. On hea, kui inimene võib elada muretult, aga see ei ole esmase tähtsusega. Tähtsam on puhas süda. See määrab inimese vahekorra Jumalaga. Igavikus mõõdetakse meid tõe mõõdupuuga.

Igaühel tuleb isiklikult vastutada oma elu eest. Ei ole enam määravad kaasinimeste arvamused. Laatsarusel polnud kedagi, kes oleks temast head rääkinud. Tema sõpradeks olid koerad. Rikka mehe sõbrad kostnuks tema eest, kiitnuks teda. Sageli oleme liiga sõltuvad inimeste arvamustest, unustades, et kord peame üksinda seisma Jumala absoluutse tõe ees.

Kui meeletu on mõte: mida teised inimesed ütlevad, kui ma pöördun? Parem oleks öelda: mida ütlevad teised igavikus? Mida sina, Paulus, meie kohta ütled? Aga veel tähtsam on küsida - Kristus, mida sina minu kohta ütled?

Mõni ehk loodab oma usklikule emale, isale või abikaasale. Ei, igavikus ei saa keegi enam aidata. Nii nagu inimene on, nii ta peab seisma Jumala palge ees. On tähtis, et Kristus oleks siis meie eestkostja. Kui siin maailmas oleme seotud Temaga, siis on igavikus Tema seisukoht määrav meie suhtes. Kuhu puu langeb, sinna ta jääb. Reeglipärane on, et igaüks sureb nii, nagu ta on elanud. On erandeid, aga iga erand kinnitab reeglit. Ei maksa mõelda, et enne surma veel midagi erilist meil tuleb. Mõlemad mehed surid, nagu nad elasid.

Mul oli koolivend. Mees hakkas jooma. Kõnelesin temaga mitu korda ja lootsin, et ta ellu tuleb muudatus ja meeleparandus. Aastad läksid. Möödunud sügisel sain teate, et koolivend on surnud. Ta suri purjuspäi õnnetut surma.

Kas meile ei tule vahel mõte: ma täna veel ei tahaks surra, ma ei ole veel nii valmis, aga küll ma end valmistan, enne kui surema hakkan? Kes ütleb, et see on võimalik? Kui palju oleme kandnud kalmistule neid, kes on lahkunud silmapilkselt, ilma et oleksid saanud sõnagi ütelda! Sellepärast olgu meile hoiatuseks - tavaliselt lahkume, nagu elame. Elagem siis nii, et lahkumine ei teeks meile muret.

Soovin südamest, et mõtleksime oma surematule hingele. Mis kasu on sellest, kui oleme leinatunnetega minevikumälestuste juures, aga öösi puudutab meid surma karm käsi ja me ei ole valmis? Kui hea, kui me koos Kristusega astume vastu tundmatule tulevikule, uuele olukorrale.

OSKAR OLVIK
24.02.1914 - 24.12.1977
Tallinna Oleviste koguduse pastor

KRISTUS MUUTIS MINU ELU

Olen 22-aastase poja ja 14-aastase tütre ema. Minu hobideks on heegeldamine, kudumine, õmblemine ja ristsõnade lahendamine.

Lapsepõlvest meenub, et mu vanaema oli usklik ja käis kirikus. Tema rääkis mulle Jumalast ja luges suurest gooti tähtedega Piiblist lugusid.

Hilisemad nõukogudeaegsed kooliaastad röövisid kõik selle väärtusliku, mis ma vanaemalt eluks kaasa sain. Alles siis, kui tuli uus vabaduse aeg, läksin kirikusse ja lasksin oma lapsed ristida. Kahjuks jäi see kokkupuude Jumalaga minu elus väga pealiskaudseks.

Rida aastaid hiljem kutsus korterinaaber mind Alfa kursusele. Seal õppisin ma palju põhjalikumalt Jumalat tundma. Kord näidati Tõrva misjonimajas suurel ekraanil filmi "Taeva väravad ja põrgu leegid". Pärast filmi vaatamist sain aru, et vanaviisi ma enam edasi elada ei saa. Sellest on vähe, et ma Jumalast midagi tean, nüüd tuleb teha kindel otsus, et Teda oma südamesse võtta. Ma mõistsin, et olen elus nii palju asju valesti teinud ja palusin Jumalalt, et Ta mu patud andeks annaks.

2002. aasta suvel mind ristiti ja ma liitusin kogudusega. Nüüd, kus Jumal elab minu südames, olen ma väga palju muutunud. Kui mul on probleemid, siis pöördun palves alati Tema poole ja Ta leiab ikka ja jälle lahendusi. Tunnen, et elu kristlasena on palju rahulikum. Ma tean, et Jumal ei jäta mind rasketes olukordades maha ning Tema juhib mu elu.

Ma soovin, et ka sina võtaksid Jeesuse Kristuse vastu oma Päästjaks ning saaksid Jumala lapseks.

MERJU ARST
Tõrvast

Jeesus ütles: "Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!"
Johannese 14,27

TEEKÄIJA JÕUAB TEISE SAJANDISSE

Aktuaalne teema

Heldur Kajaste foto

Eesti EKB Koguduste Liidu ajakiri Teekäija tähistab sajandat sünnipäeva. Kuulutajale andis lühiintervjuu Prahas Rahvusvahelises Baptistlikus Teoloogilises Seminaris õppejõuna töötav TOIVO PILLI.

Sa tegid ennesõjaaegsest Teekäijast magistritöö. Miks valisid just selle teema?

See tundus mulle huvitav. Ei tea, et keegi teine oleks Eestis püüdnud vabakirikute teoloogilist mõtet läbi ajakirjanduse fookuse uurida. Mõtlesin, et kuigi Teekäija oli kogudusi õpetav ja koguduste elu kajastav ajakiri, on just see aspekt põnev. See võimaldas mul küsida, milline oli koguduseliikmete teoloogiline mõte ja mis seda mõjutas.

Milline tähendus on Teekäijal olnud?

Teekäija on olnud kogudusi suunav, teoloogilist kokkukuuluvust edendav väljaanne, kuigi selles pole puudunud ka poleemilised artiklid. Arvan, et see toetas tugevasti kohalike koguduste identiteeditunnet.

Misjoniülesannet täitis Teekäija palju tagasihoidlikumalt. Tundub, et katsed ühendada Teekäijas evangelismiülesanne ja vaimuliku kasvu ülesanne ei ole olnud eriti õnnestunud. Võib-olla peaks iga väljaanne, nagu iga inimenegi, jääma oma liistude juurde - ja tegema seal oma parima.

Keda Sa tõstaksid esile Teekäija toimetajatest ja autoritest?

Toimetajatest muidugi Andres Tetermann. Tema andis Teekäijale selle näo, mis ajakirjal enne sõda oli. Tema pühendumine kirjasõnale oli tähelepanuväärne. Tetermann lähtus toimetajana koguduste praktilistest vajadustest. Tänapäeval ütleksime, et ta aitas kogudustel teoloogiliselt oma suhet ümbritseva maailmaga reflekteerida, teha järeldusi ja muuta oma käitumist, kui tarvis.

Kolmekümnendate aastate lõpul hakkas Teekäijat toimetama Evald Mänd. Kahjuks jäi tema toimetajaperiood lühikeseks.

Eesti autoritest nimetaksin Jüri Milli, August Johannsoni, Daniel Matsonit ja Karl Kaupsi.

Kas Teekäija sõnum on olnud vaimulikult stabiilne?

Mida sõnaga "stabiilne" silmas pidada? Iga ajakiri peab oma lugejaid natuke kaasa mõtlema ärgitama... Ka erinevad seisukohad, diskussioon, on omal kohal.

Aga stabiilne on Teekäija olnud selles mõttes, et tema üldeesmärk on lugejaid ja selle kaudu kogudusi tugevamaks muuta, aidata neil paremini orienteeruda tänapäeva tegelikes küsimustes ja anda neile Piibli toel ja Vaimu valgustusel tähendusrikkaid vastuseid.

Sa olid Teekäija toimetaja 1992-1994. Mida Sa taotlesid, saavutasid, ei saavutanud?

Mõtlen, et ajakiri muutus kogumikuformaadist ajakirjalikumaks. Lisandus pildimaterjal. Aga põhjalikuma vastuse peaks andma tollased lugejad ise.

Kui aktiivne Teekäija lugeja Sa ise oled?

Püüan säilitada ülevaadet sellest, mis Teekäijas ilmub. Kahjuks ei käi Teekäija mulle mu praegusesse elukohta Prahas, nii et pean numbreid tagantjärgi lugema.

Milline võiks olla Teekäija koht teiste väljaannete seas?

Arvan, et väljakujunenud traditsioonis on oma väärtused. Teekäijal kui väljaandel on palju eeldusi, et murda ekslik arusaam, nagu oleks teoloogia midagi igavat ja elukauget. Ma pean jällegi silmas koguduste teoloogiat, rohujuure vaimulikku arutelu. Sellise arutelu edendamine, kaasahaaravalt ja sisukalt, Piibli sõnumit värskel moel tänapäeva toovalt - selles näen Teekäija jätkuvat ülesannet.

Teekäijal ei ole praegu parimad ajad. Kuidas edasi minna? Kas peaks muutma sihtgruppi?

Teekäija lugeja on ärgas koguduseliige ja mõtlev usuhuviline. Minu arvates pole mingit põhjust sihtgruppi muuta. Pigem tasub püüelda selle poole, kuidas olemasolevaid väärtusi, mis Teekäijal kui väljaandel on selgelt olemas, süvendada ja arendada.

Ei ole mingit vajadust sarnaneda "kõmuajakirjandusele" - isegi mitte vaimulikule kõmuajakirjandusele, kui võin niisugust väljendit kasutada. Lugejad, kes on huvitatud vaimulikust kaasamõtlemisest muutuvas ja pluralistlikus ühiskonnas - need lugejad on täiesti olemas. Need on inimesed, kes võtavad tõsiselt küsimust, kuidas elada kristlasena nüüdisajas ja kes on valmis nägema vaeva, et leida õige tee Jumala rahva tarvis keset tänapäeva elulaadi ja mõtterägastikke. Need inimesed ei rahuldu valmisvastustega või lihtsustatud loosungitega, aga nad on tänulikud vaimuliku toetuse eest, mis aitab neid nende teekonnal edasi. Kirjasõna saab siin väga palju ära teha.

Täname ja soovime Sulle ning Teekäijale Jumala õnnistust.

Intervjuu on tehtud e-posti abil
19. veebruaril 2004

MAJANDUSKÜSIMUSED VAJAVAD KOHAST TÄHELEPANU

Koguduste ja Eesti EKB Koguduste Liidu eesmärk on vaimulik töö. Sellega kaasneb paratamatult ka majandustegevus, millest meile räägib liidu juhatuse liige, Kõrgema Usuteadusliku Seminari haldusprorektor, Valduste osaühingu juhataja ning liidu peasekretäri kohusetäitja MEELIS KIBUSPUU (27).

SAIME PIKA NIMEKIRJA AMETEID. MILLINE ETTEVALMISTUS JA PRAKTIKA ON SUL SELLEKS TÖÖKS?

Olen lõpetanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna juhtimise ja turunduse erialal. Esimene töökoht oli mul ühes toidu- ja esmatarbekaupadega tegelevas hulgimüügifirmas. Olin paigutaja - käisin kauplustes ja vaatasin, et firma kaubad oleksid võimalikult heade kohtade peal väljas. Seejärel olin müügiesindaja.

KUI VANALT SA USKLIKUKS SAID?

Kasvasin usklikus peres. Nii kaua, kui mäletan, olen kirikus käinud. Nii minu isa kui ka ema suguvõsad on usklikud, vanaisa Karl Kibuspuu käis ukselt uksele Piibleid müümas.

Sain päästetud päris lapsena. Oma seitsmendal sünnipäeval tahtsin oma elu Jumalale anda. Palvetasime perega. Vahel oli mul koguduses noortejuhina töötades raske noortele öelda, et mõistan neid ja saan neist aru, sest mul puudub endal maailmas olemise kogemus.

MIDA SA KOGUDUSES TEINUD OLED?

Minu sünnikogudus ja esimene armastus on Tallinna Oleviste kogudus. Seal tegelesin noortetöös poistega. Tartusse tulles hakkasin koos ühe sõbraga Kolgata koguduses ühte noortegruppi vedama. Praegu olen Tartu Kolgata koguduse liige.

Noortetööd ma enam ei tee. Muud kohustused tulid ja tundsin, et ei saa täielikult sellele tööle pühenduda. Koos abikaasa ja mõnede teiste noorte peredega oleme juba paar aastat teinud peretööd. Vahel pastor paneb jutlustama ka.

KAS MAJANDUS ON KOGUDUSES KÕRVALINE VALDKOND?

Kogudus peab pühenduma oma eesmärgile - evangeeliumi kuulutamisele. Sageli jäävad head ideed aga majandusküsimuste taha. Selle valdkonnaga peavad kogudused tegelema rohkem, kui nad tahaksid. Aga majandus ei saa koguduses kunagi olla eraldi eesmärk.

KUST SAAB LIIT RAHA?

Liidule tuleb raha kogudustelt. Kogudused saavad sissetulekute põhiosa annetustest. Liit peab leidma veel täiendavaid tuluallikaid. Ka välismaalt on meid toetatud, kuid abi on viimastel aastatel vähenenud. Tulevikus peame rohkem lootma oma kogudustele.

Lisaks on liidul Valduste osaühing, mille eesmärk on toetada liidu majandust.

KUI PALJU PEAKS USKLIK INIMENE ANNETAMA?

Piiblist lähtudes võiks see olla kümnis. Aga see on iga inimese südametunnistuse asi.

MILLISE OSA OMA SISSETULEKUST PEAKSID KOGUDUSED LIIDULE ANDMA?

Üks võimalus võiks ka siin olla kümnis. Tegelikult on kogudusi, mis annetavad rohkemgi. Pearaha meil kehtestatud ei ole. Kõik oleneb koguduse võimalustest.

Arvan, et kogudused saaksid liitu toetada rohkem kui seni. Liidu ülesanne on kogudustele enam selgitada, miks teda üldse vaja on ja milleks me raha vajame. Võib-olla mõni kogudus tunneb, et liit on kaugel ja teeb asju, millest nemad kasu ei saa. Tegelikult on liit ikka ainult koguduste jaoks.

MILLEKS ON VAJA VALDUSTE OSAÜHINGUT?

Valduste osaühing sai loodud selleks, et ta tegeleks liidu majandusasjadega. Küsimus oli, kuidas tekitada lisavahendeid ja paremini majandada. Selleks sai kokku kutsutud kogemustega majandusinimesed, kellest täna koosnebki Valduste osaühingu nõukogu.

Peamiselt oleme seni tegelenud kasutatud riiete müügiga. Nendest tuludest on toetatud põhiliselt Kõrgemat Usuteaduslikku Seminari. Oleme püüdnud ka majandada liidu kinnisvara.

KAS VALDUSTE OSAÜHING KOGUDUSTE MAJANDUSEGA EI TEGELE?

Ei, sest kogudused on iseseisvad. Ma näen küll võimalusi, et võiks areneda ka Valduste osaühingu ja koguduste vaheline koostöö. Paari kogudusega on see ka toimunud.

MILLINE KINNISVARA LIIDUL ON?

Liidu keskuse hoone Tallinnas, Nuutsaku õppe- ja puhkekeskus Viljandimaal ning Kõrgema Usuteadusliku Seminari hoone Tartus.

SEMINARIHOONE ON NEIST KÕIGE SUUREM.

Sellel saab sügisel kümme aastat valmimisest. Algusaastatel oli tudengeid rohkem, nüüd on neid vähem.

Peame kogu aeg endalt küsima, kuidas suudaksime maja võimalikult hästi ülal pidada. Paar aastat olid päris head, kui meilt üüris ruume Mainori majanduskool. Sel ajal majandas hoone end kenasti ära ja raha jäi seminari tegevuseks ka.

Samas on see hoone liidu jaoks väärtus, seda tasub arendada. Peab vaatama, milliseid ruume seminar vajab ja mida saab välja rentida.

Selge on see, et kool ise ei pea olema kinnisvaraarendaja, aga Valduste osaühingu jaoks on see üheks peamiseks eesmärgiks.

MIKS SEMINAR ENAM ISE HOONET ÄRA EI TÄIDA?

Meil on väikese Eesti kohta päris palju teoloogilisi õppeasutusi ja nad kõik ei saa olla tudengeid täis. Noorte jaoks on küsimus ka selles, mida selle haridusega peale hakata. Tööd leiab, aga palka ei saa.

Paari viimase sisseastumisega on tulnud rohkem selliseid inimesi, kellel on mingi esmane haridus omandatud ja kes juba töötavad kogudustes. Nad on tundnud, et vajavad vaimulikku haridust. See suund on väga hea. Need inimesed ei küsi endalt enam, mis ma selle haridusega teen. Nad teavad seda, on motiveeritud ja pühendunud õppima.

Selge on, et selliseid inimesi ei ole iga aasta suuri masse õppima tulemas. Aga meie uus õppesüsteem on nendele, kes töö kõrvalt õpivad, päris vastuvõetav.

MIS SAAB KESKUSE MAJAST?

Oleme leidnud, et see maja on meie jaoks liiga suur ja ülejõu käiv. Oleme hetkel seda meelt, et hoone tuleb realiseerida ja leida nii suur pind, nagu me vajame.

Seminarihoone võimaldab liidu arhiivi keskusest Tartusse kolida. Väike rahaline seeme on ka olemas, et arhiiv korda teha. Vajame selleks professionaalset arhivaari. Ka seminari vastav ruum tuleb kriitiliselt üle vaadata.

NUUTSAKUL PEAKS TULEVIKKU OLEMA?

Nuutsaku on looduslikult väga kaunis koht ja laagrite korraldamiseks ning koosviibimisteks ideaalne. Oleme püüdnud välisannetuste abil seal ehitada. Peahoone hakkab valmis saama ja külaliste toad on teist hooaega käigus. Tingimused on oluliselt paranenud.

Johannes Saard on peaaegu üksinda seal ehitanud ja kõike käigus hoidnud. Loomulikult on ta ennast panustanud rohkem kui palka saab.

Seni on Nuutsaku iga aasta meile kahjumit tootnud. Arvame, et nii kena laagrikoht peaks siiski end ära majandama. Selge on ka see, et üks inimene ei jõua seal kõike teha.

LIIDU PEASEKRETÄRI KOHUSETÄITJANA TULEB SUL TEGELDA EELARVEGA.

Liidu kulutused on olnud pidevalt suuremad kui tulud. See ei saa kaua nii jätkuda. Senise aastatepikkuse kahjumi olime sunnitud katma kahe kinnisvara müügiga. Muidu oleks selle rahaga võinud midagi muud teha kui jooksvat tegevust katta.

Oleme püüdnud oma kulud viia miinimumini. Laste- ja noortetööd peame juba kahe täiskoha asemel jätkama ühega. Ka misjonisekretär on poole kohaga. Misjonitööks ettenähtud välistoetused on aja jooksul vähenenud ja ka dollari kursi langus on mõjutanud misjonifondi tulusid. Seega tuleb meil põhiliselt tegelda tulude poolega.

MILLELE PEAKS RAHA KÜSIDES TÄHELEPANU PÖÖRAMA?

Tavaliselt annetajad ei toeta jooksvaid administratiivkulusid. Projektidest saavad annetajad aru, et neist tuleb kasu. Et projektid töötaks, peab ka administratiivpool töötama. Sellepärast peaks projektid arvestama ka üldkulusid.

MILLISED PROJEKTID LIIDUL ON?

Meil on kolm suurt projekti - noorte piiblipäevad, liidu suvepäevad ja lastepäev. Ka misjonifond ning laste- ja noortetöö keskus on liidu projektid. Sisuliselt on seda ka seminar.

Ka ajakirja Teekäija küsimus on olnud aastaid üleval. Oleks tore, kui ajakiri end ise ära tasuks. Ma olen võib-olla optimist, aga ma arvan, et see on võimalik. Praegu saame tulevikku vaadata veidi lootusrikkamalt. Oleme leidnud väga hea koostööpartneri Sõnasepa trükikoja näol. Nad on teinud rea analüüse ja nende juht Juhani Pesu usub Teekäija projekti.

KAS KOGUDUSTE PABERIMAJANDUS ON SELLINE, NAGU KAASAJAL NÕUTAKSE?

Kogudustele seadustes erandeid ei tehta ja nad peavad vaatama, et nende paberid vastaksid kõigile nõuetele ning maksud oleks makstud. Sageli pole kogudustes vastava ala inimesi. Seminar on korraldanud ühe kursuse nendele inimestele, kes kogudustes majandusega tegelevad. Siin saaks liit veel aidata ja nõu anda.

Kogudustes tehakse raamatupidamist enamasti tasuta. Liiduna ei ole me suutelised pakkuma kogudustele tasuta raamatupidamist. Küll aga teenusena oleks see võib-olla võimalik. Valduste osaühingu nõukogus on inimesed, kes on võimelised konsultatsiooni andma.

Rõhutan veelkord, et majandustegevus ei ole liidule omaette eesmärk. Samas on Valduste osaühingul kui liidu majandusfirmal eesmärgiks liidule tulu tuua.

TÄNAME!

20. veebruaril 2004 Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

SA VÕIAD MU PEAD ÕLIGA

Palju aastaid tagasi, kui ma olin kaheksandas klassis, oli meie seas üks raskete kehaliste puuetega tüdruk. Ta oli ülekaaluline, tal olid paksud prillid ja ühel jalal metalltugi. Ta ei olnud võimeline rohkem kirjutama kui ainult oma nime. Ta rääkis pudistades. Tal oli vaimse puudega inimese eriline pilk.

Meie, kes olime terved ja vigastamata ning targad, mõtlesime, et oli suur lõbu Valerie üle nalja heita. Meie arvates oli Valerie nii rumal, et ta ei saanud aru, kas me naersime tema üle või temaga koos. Ta tõesti naeratas meie inetute vempude peale, mida me talle mängisime.

Me ei olnud õppinud, et on inimesi, kes peavad võitlema kehalise, vaimse ja tundeelamusliku vigastusega, mida nad ei ole ise endale valinud. Me mõtlesime, et Valerie väline käitumine, seisukord ja harjumused olid kindlaks tõendiks, et tema oli meist alaväärtuslikum ning et kuidagiviisi oli meil kohustus lasta tal seda alaväärtuslikkust tunda.

Ma mäletan, et meile anti loodusõpetuses üks kodutöö teha. Pidime uurima teatud ämblikku ja temast kirjutama. Ma uurisin pikki tunde seda paeluvat looma. Ehitasin isegi tema maa-aluse pesa mudeli ühes eemal oleva kontroll-luugiga. Teised klassikaaslased esitasid ka oma kirjeldusi.

Valerie ei kirjutanud midagi ja me naersime. Tööde näitamisel oli tema viimane. Me ootasime, mis juhtub. Ta tõi välja purgi, milles oli kaks elusat ämblikku ja ütles: "Ma vaatlesin neid ämblikke, kui nad meie õue oma pesa tegid. Ma mõistan neid. Nad on nagu mina. Nad tahavad minna auku maa sees ja mitte iialgi sealt enam välja tulla."

Õpetaja pani selle töö eest hindeks "A". See oli õpilasele, kes oli püüdnud mõista, kuidas üks Jumala loodud olevustest end tunneb. Sel päeval me õppisime midagi armust - Jumala headusest ja halastusest.

AARE SAVIASTJATES

Apostel Paulus räägib Jumala armust, kui ta kirjeldab vastandlikkust hiilgava, suurepärase, särava Jumala valguse ja vaevaliste inimkehade vahel, kelledesse Jumal paneb oma valgust.

See valgus eemaldas loomisel pimeduse, kõrvaldas patu pimeduse ja tühistas surma pimeduse. Ja kus see on? Saviastjates.

See valgus valgustas Kristuse nägu ning pani selle kiirgama taevase Isa energia ja auga. Ja kus on see nüüd? See on ahistatud, kitsikuses, nõututes, tagakiusatud, meeleheitel, kehaliselt nõrgenevates, surevates, kõdunevates inimolevustes. Need on Pauluse sõnad, mitte minu. Ja see on arm.

Meil, inimestel, on õnnetu nõrkus. Meil on kalduvus uskuda, et kui meil on hea tervis, mõistus on ergas, tunded tulvavad tervislikus rütmis, siis on see meie õigus, meie loomulik olukord ja selle eest peaks meid kiidetamagi. Paulus aga näitab, et Jumal näib eelistavat oma töös nõrku ja põlatuid, et maailm võiks näha, et vägi on Jumala ja mitte meie oma.

On veel teine mõõde meie inimlikule uhkusele. Me kaldume uskuma, et kehaline või vaimne puudulikkus on märgiks, et neil inimestel puudub Jumal. Kui palju Valeriesid on hüljatud selle eksiõpetuse pärast!

Tõde on, et ükskõik kui head tervist me ka naudiksime, ainult Jumala arm hoiab meid ja me peame endid täielikult usaldama Temale haiguses ja tervises ning Teda armastama ja kalliks pidama, kuni surm viib meid ülestõusmise ihusse ja Jumala ligioleku rõõmusse.

SURMAVARJU ORG ON KA KARJASE ORG

Minu vanemad teenisid misjonäridena palju aastaid Issandat. Ema töötas õena ja piibliõpetajana ning oli usklikuks abikaasaks. Isa oli õpetaja, jutlustaja ja evangelist. Viimastel aastatel oli ta noorte misjonäride värbaja. Aga viimase 12 aasta jooksul on Parkinsoni tõbi isa nii armetuks teinud, et ta on oma endise isiku vari. Sain emalt Uus-Meremaalt kirja, kus ta kirjutab:

"Kaks viimast päeva on ta olnud endast väljas ja ma ei ole osanud midagi teha, mis oleks talle meelepärane. Tänu Jumalale, siin on üks haigla, kuhu saame ta viia, et ta järele vaadataks. Ma oleks soovinud sinuga rääkida sellest, et meie ihud on Püha Vaimu templid. Mis sünnib, kui keha ja vaim on lagunevas seisukorras? Väga kurb on teda näha eksleva pilguga, lootusetuna ja hirmununa. Kus on see tõotus: "Tema ei jäta sind maha ega hülga sind!"? Kuidas seda rakendada vaimselt rahutute kohta?"

Mida ma ütlen oma emale? Tema tunneb Piiblit ja usuteadust paremini kui mina. Ta käib oma Issandaga iga päev. Vaimuhaigus ja vigased inimesed on tema elukutse. Kus on hea uudis? Kus on armu märk? Ja kui paljud on küsinud neidsamu küsimusi, vaatamata Jumala armastamisele ja Kristuse usaldamisele.

Kas mitte isegi Kristus, mõtiskledes risti piinast, ei suutnud mõista Isa tahtmist, kuigi Ta alistus sellele? Eks meie Päästja hüüdnud väljakannatamatus üksinduses, kui ihu, meel ja vaim tundsid surma hävitustööd: "Miks sa mind oled maha jätnud?" Kas Jeesus ei mõista meid, kui me ei saa sellest kõigest aru?

Issand on mu Karjane. Surmavarju org on ka Karjase org. Ta teab selle maa-ala iga piirjoont, iga peidetud ohtu, iga looklevat käänakut.

Kui vaadata 22.-24. Taaveti laulu, siis näeme tähendusrikast järjekorda. Esiteks tuleb rist, siis puhkepaik, õli pea peale, armastus südame ümber, pidupäev hinge. Ja lõpuks jõuab võidupäev.

See ei ole alusetu lootus. Issand on Hea Karjane, kes ei peta. Laud, mille Kristus meile katab, teeb meid tugevaks iga vaenlase vastu. Ta viib meid kindlasse kohta ja võidule.

SA VÕIAD MU PEAD ÕLIGA

Taavet pidi olema rõõmus Jumala armu märki meelde tuletades. Ühel päeval oli Jumala sõnumitooja, vana prohvet Saamuel tulnud nende perekonna juurde ning valanud võideõli noore Taaveti peale, eraldades ta Jumala teenimiseks ja riigi trooni jaoks. Hirmsatel partisanisõja päevadel, maapaos Vilistimaal, rahvarahutuste ja lõpuks troonile astumise ajal oli Taavet kindlasti rõõmus, et ta peal oli Jumala armu märk. Ta koges hülgamist, reetmist, üksindust, vaesust, aga Jumal ei jätnud teda kunagi maha.

Apostel Johannes annab edasi Jeesuse imeilusa kõne (Jh 10), kus Ta ütleb: "Mina olen Hea Karjane." Seal antakse kuus tunnust Kristuse lammaste kohta. Nad tunnevad oma Karjast ja Tema häält. Nad kuulevad Teda kutsuvat igaühte nimepidi. Nad armastavad ja usaldavad Teda ning järgivad Teda.

Kas Ta on sinu Karjane? Kas Tema õli on sinu pea peal?

LÕPUKS

Mida ma ütlen oma emale? Ma ütlen, et ma armastan teda väga. Ja siiski Jumal armastab teda palju rohkem, kui mina suudan. Ma ütlen, et Jumal ei jäta teda iialgi maha. Ma ütlen, et Jumal ei ole mu isa maha jätnud, kuigi see saviriist on väga kulunud ja purunenud. Ma ütlen emale, et risti järele tulevad haljad rohumaad ja võidu pühitsemine. Ja ma ütlen talle, et nendes paljudes asjades, kus ma ei mõista Jumala kaalutlusi, palun ma Tema armu ja õli oma pea peale, et Teda usaldada, et Ta toob raskustest välja head.

"Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad!" (Ps 24,1)

Ma usun, et meil ei ole tarvis karta kurja, sest Jumal on meiega!

Ma usun, et usk kannatab tormi välja!

Ma usun, et lootus ja Kristuse usaldamine paisutavad meie purjesid ka siis, kui kõik muu on hullumeelsus.

Sa võiad mu pead õliga!

Dr. WILBUR SKEELS
Usurändur 1985
Avaldatud lühendatult

SÕBRA KÄSI AVAS LASTEPÄEVAKESKUSE

30. jaanuaril 2004. aastal avas sotsiaaltöö keskus Sõbra Käsi Tallinnas Koskla 2/9 lastepäevakeskuse. Lindi lõikasid läbi Eesti EKB Koguduste Liidu president Helari Puu ja Sõbra Käe juhatuse auliige, endine juhatuse esimees Evald Timmas.

Lastepäevakeskus asub Sõbra Käe poolt liisitavas majas, mis pärast liisinguaja täissaamist novembris saab Sõbra Käe omandiks. Lastepäevakeskus on seni töötanud üle kolme aasta rendipindadel.

Sõbra Käe tegevdirektori Koit Läätse sõnul on uutes ruumides hoone esimesel korrusel pinda 150 ruutmeetrit. Seal on võimalik vastu võtta umbes 25 last. Ruumid on mõeldud päevaseks tegevuseks. Lastele pakutakse sooja lõunat ja pesemisvõimalust, võib saada tasuta riideid ja jalanõusid. Laste aega sisustatakse mängudega ja nende jaoks on interneti püsiühendusega arvuti. Vajaduse korral antakse õpilastele järeleaitamistunde. Üks kord nädalas korraldab Eesti Lastemisjon Hea Sõnumi klubi.

Lastepäevakeskuse sihtgruppi kuuluvad probleemsed kodud, kus on alkoholiprobleemid ja sügav vaesus ning muud sõltuvused - näiteks narkomaania. Lastega tegeleb praegu kaks põhikohaga töötajat. Vaja oleks psühholoogiharidusega inimest. Eriti tahetakse tööle mehi.

Lastepäevakeskus on osa kodutute ja hoolitsuseta jäänud laste abistamise projektist. Kodutute jaoks on lähiajal valmimas ruumid teisel korrusel. Sinna loodetakse majutada 15-20 last.

Maja ostmist ja ehitamist sponsoreerisid Rootsi kristliku taustaga organisatsioonid. Laste toidu ja ülalpidamise jaoks kasutatakse Sõbra Käele kuuluva kahe kasutatud kauba poe sissetulekut. Sellel aastal saadi Rootsi misjonilepingu kirikult toetust jooksvate kulude katteks.

Helari Puu (vasakul) ja Evald Timmas linti läbi lõikamas

KAKS OMAAEGSET EESTVEDAJAT

AUGUST JOHANNSON

140 aastat sünnist

August Johannson sündis 19. veebruaril 1864 Peterburis (teistel andmetel Tallinnas). Sealses Aleksandrikoolis omandas ta vene ja saksa keele oskuse. Isa surma järel 1876 kolis 12-lapseline perekond Ridalasse Mäevalda, kus ema uuesti abiellus.

August Johannson sattus joomasõprade hulka. Kui tema sõber Mihkel Krabi oli usklikuks saanud, juhatas ta ka Johannsoni Jeesuse juurde. See toimus aastal 1880, kui Johansson oli alles 16-aastane.

Noored mehed hakkasid Jumala Sõnast uurima, mida see ütleb vaimulike talituste läbiviimise kohta. August Johansson oli nende hulgas, kes esimestena 13. septembril 1883 Ridalas usklike omavahelist Issanda surma mälestamist pidasid ning seetõttu luteri kirikust välja heideti. Vaen usuletulnute suhtes suurenes, mistõttu ka Johannson mitmel korral vanglas viibis.

August Johannson käis koos Mihkel Krabi ja Karl Hööveliga septembris 1883 Peterburis abi otsimas. Nad kohtusid saksakeelse baptistikoguduse pastori Adam Reinhold Schiewega, kes neile nõu andis. Johannson kutsus usklike hulka tunginud segaste õpetuste ning korralageduste eemaldamiseks Schiewe 1884 Eestisse. Viimane aitas kogudust asutada ning ristis 24. veebruaril 1884 Ungru jões esimesed Haapsalu baptistikoguduse liikmed, kelle seas oli ka Johannson.

August Johannson valiti kohe koos Jüri Zeisigiga koguduse (juriidiliselt Peterburi koguduse osakonna) etteotsa. Aasta töötas ta reisijutlustajana Haapsalus, Vormsis, Kärdlas ja Sutlepas, seejärel jutlustajana Haapsalus. 26. juunil 1888 õnnistas Schiewe Johannsoni jutlustaja ametisse, misjärel viis juba tema vaimulikke talitusi läbi.

1893-1894 õppis August Johannson Hamburgi baptistiseminaris.

6. augustil 1894 valiti August Johannson iseseisvaks saanud Haapsalu baptistikoguduse pastoriks. Sellel kohal teenis ta augustini 1906.

Eesti Baptisti Koguduste Ühenduse moodustamisel 1900 kuulus August Johannson selle eestseisusesse ja oli aastatel 1906-1908 selle esimees.

August Johannsoni juhatuse all tõusis koguduses õitsvale järjele pühapäevakool. Majanduslikud mured sundisid teda asuma Venemaa Baptistide Uniooni teenistusse pühapäevakoolide inspektorina, kellena tal tuli Venemaal palju reisida saksakeelsetes baptistikogudustes pühapäevakooli tööd korraldamas. Sel kohal töötas ta kolm aastat, misjärel pidi tervislikel põhjustel lahkuma.

1909 valiti August Johannson Rummu-Valkla baptistikoguduse teiseks pastoriks, kellena ta töötas aasta. 24. juunil 1911 asus ta Tallinna Allika baptistikoguduse pastori kohale, kus ta teenis 1917. aasta lõpuni. Tervise halvenemine ei lubanud jätkata.

1919 moodustati August Johannsoni algatusel Eesti Baptisti Kirjanduse Selts, mille eestseisuse esimeheks ta valiti. Samal aastal asus ta ajakirja Teekäija vastutavaks toimetajaks, jäädes selleks oma surmani.

1920 sai August Johannson taas Haapsalu baptistikoguduse pastoriks. Kojukutse saabus 9. aprillil 1921. Kokku oli ta Haapsalu koguduse teenistuses üle 23 aasta.

August Johannson oli tegev igal pool. Ta oli aastaid Haapsalu linnavolinik.

August Johannson kujunes juba noorelt Eesti baptismi juhiks Schiewe kõrval. Omamata põhjalikumat üld- ja usuteaduslikku haridust, suutis ta siiski loomupärase andekuse ja kuulekusega Vaimu juhtimisele usklikke mitmetest karidest läbi juhtida. Segavaimude suhtes võttis Johannson kindla seisukoha. Ta oli tõsine, sirgjooneline ja paiguti isegi range, armastas korda. Ta oli uurija vaimuga, pidas selgeid ja loogilisi kõnesid, tema sõnal oli mõju. Tema töö ja püüe olid alati rajatud Jumala Sõnale.

EERIK RAHKEMA

ROBERT VÕSU

90 aastat sünnist

Robert Võsu sündis 17. veebruaril 1914. aastal Tartus. Tema isa Peeter Võsu oli 1921. aastast Rõngu (Palupera) baptistikoguduse pastor.

Robert Võsu lõpetas kahe aastaga Raigaste kolmeklassilise külakooli ja seejärel Rõngu kihelkonnakooli.

Usklikuks sai Robert Võsu 15-aastasena 23. märtsil 1929 Tartus pärast viiekuulist sisemist võitlust päästmise kindluse pärast. 1930. aasta kevadel asutas ta pühapäevakooli, milles osales 30 last, sügisel alustas regulaarsete vaimulike koosolekutega Pukas.

Robert Võsu ristiti 30. juunil 1930 tema isa poolt.

1931 asus Robert Võsu õppima Eesti Baptisti Usuteaduse Seminari, mille lõpetamise järel suunati ta õppima Tartu Ülikooli. Enne ülikooli astumist lõpetas ta Tartus õhtugümnaasiumis kogu keskkooli kursuse kahe aastaga.

1938 valiti Robert Võsu Eesti baptistiliidu noortetöö rändsekretäriks. 1939-1940 oli ta noorteajakirja Elukevade toimetaja.

19. augustil 1939 abiellus Robert Võsu halastajaõe Leida Põllumaaga. Neile sündis kaks tütart ja poeg.

1943 lõpetas Robert Võsu Tartu Ülikooli kiitusega Eesti ja üldise ajaloo, filosoofia ja pedagoogika alal ning valmis magistritöö "Hallepietism Eestimaal 18. sajandil", mis jäi aga valitsuste muutuste tõttu vormistamata.

1944. aasta novembris valiti Robert Võsu Tallinna Kalju baptistikoguduse pastoriks. Ta ordineeriti 17. juunil 1945 Johannes Lipstoki ja Osvald Tärgi poolt. Kalju koguduse pastorina töötas ta 30 aastat.

Robert Võsu töötas ka nõukogude ajal viljakalt. Kui Kalju kirikut taheti koguduselt ära võtta, suutis Robert Võsu selle säilitada, vormistades hoone arhitektuurimälestusmärgiks.

1956-1960 oli võimalik legaalselt korraldada usuteaduslikud kursused. Robert Võsu oli kursuste sekretär. Ta koostas konspektid "Kristluse ajalugu" I-IV, "Mäejutlus", "Ilmutusraamat", "Ev. Kristlaste-Baptistide koguduste ajalugu", "Religiooniõpetus" ja "Piiblimaade geograafia".

1969 valiti Robert Võsu EKB Üleliidulise Nõukogu liikmeks ja 1979 selle presiidiumi liikmeks. 1970-1985 oli ta Eesti EKB koguduste vanempresbüter (praeguses mõistes Eesti EKB Koguduste Liidu president).

Vanempresbüterina kasutas Robert Võsu ülalnimetatud kursuste materjale mitteametlikuks töötegijate väljaõppeks ning korraldas pastorite õppepäevi. Tal õnnestus saata mitmeid inimesi välismaale õppima. Eesti vabanedes sai nendest Kõrgema Usuteadusliku Seminari õppejõudude tuumik.

1991-1992 toimetas Robert Võsu ajakirja Teekäija.

Kirjastus Logos on välja andnud Robert Võsu raamatu "Evangeelne eetika". Suur osa tema kirjutistest on jäänud nõukogude ajal puudunud trükivõimaluste tõttu käsikirja.

Robert Võsu suri 20. märtsil 1994 Tallinnas.

EESTI BAPTISMI PÕHIVÄÄRTUSED

EHTSUS

Tegemist oli algusest peale eheda ja ehtsa eestimaise ärkamisega, mis levis talust tallu ja külast külla. Inimesi tabas patutundmine, meeleparandusvajadus ning Issand ise ilmutas pattude andestuse ja uuestisünni armu.

Tänaseni ei ole me selle poolt, et inimesi kuidagi kunstlikult usklikuks teha. Kõik algab ehtsast Jumala palge otsimisest.

ELULISUS

Liikumapanevaks jõuks ei olnud mingid vaidlused õpetuspunktide üle. Koos Jumala armu kogemisega muutus ka elu. Vabaneti alkoholismist ja kombelõtvusest. Talutared said korstnad, hakati sööma noa ja kahvliga. Puhtus ja kultuursus levisid kõikjal. Üle põldude ja metsade kõlasid uued laulud.

KRISTUSE-KESKSUS

Kõikjal kuulutati Jeesust Kristust kui Päästjat. Teda järgiti, Tema sõna usaldati, Tema ümber koonduti. Temaga lahendati oma elu suured ja väikesed küsimused.

TASAKAALUSTATUS

Baptistikogudused sündisid tasakaalustatud õpetuse vajadusest. Nagu igas ärkamisliikumises, nii oli ka Läänemaal usulisi liialdusi. Kuid vennad uurisid hoolega Piiblit ja otsisid kogudusi, mis vastaks Pühakirja õpetusele. Nii leidsid Haapsalu vennad kontakti Peterburi baptistikoguduse ja vend Adam Reinhold Schiewega ning Pärnu vennad Riia baptistikoguduse ja vend Julius Hermanniga.

Tasakaalustatud õpetus on tänase päevani meie koguduste üheks olulisemaks ülesandeks uute vaimulike liikumiste keskel.

KARISMAATILISUS

Läbi baptistikoguduste ajaloo on Jumal meile kinkinud tõeliselt Jumala Vaimust juhitud karismaatilisi juhte. Tuletagem vaid meelde esimesi - August Johannson, Peeter Kaups, Andres Tetermann, Jüri Mill. Kuid sellest olulisem on olnud jätkuv arusaam, et Jumal ei ehita oma kogudust mitte õpetustele ja pastoritele, vaid me kõik oleme kutsutud pühaks preesterkonnaks. Iga koguduse liige on varustatud Püha Vaimu mõne anniga. Me vajame üksteist nagu liikmed ühes ihus.

Meie tulevik rajaneb koguduslikul Püha Vaimu andide kasutamisel.

LIHTSUS

Maailm on täis mitmesuguseid ristiusu vorme. Mõned neist on äärmiselt keerulised. Me oleme algusest peale otsinud rahvalähedast, lihtsat ja elumuutvat evangeeliumi! Lihtsus ei lahuta, vaid liidab, lihtsus ühendab neid, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse kui oma Päästjasse ja Õnnistegijasse.

JOOSEP TAMMO

Lõik Haapsalu baptistikoguduse 120. aastapäeva jutlusest
22. veebruaril 2004