Oktoobrikuu esimesel päeval möödus sada aastat Eesti baptismi ühe suurkuju Osvald Tärgi sünnist. 22.-23. oktoobril peeti Tallinnas Oleviste kirikus juubelikonverents.

Käesolevas Kuulutajas on Osvald Tärgist üsna palju juttu. Seejuures ei pretendeeri leht ei juubilari ega juubelikonverentsi igakülgsele tutvustamisele. Piirdume neile mitmest küljest heidetud pilkudega.

Konverentsi esimesel päeval pidas Mari Vahermägi ettekande Osvald Tärgi eetikast. Ka Meego Remmel rääkis eetikaküsimustest ning pööras peatähelepanu karskusele. Teemat arutati eraldi väiksemates rühmades ja pildil on osa pastorite grupist.

Osvald Tärk oli kindlate veendumustega usumees. Vana aja seisukohti seatakse nüüd üsna sageli küsimärgi alla. Püütakse end vähem siduda.

Osvald Tärk leidis oma põhimõtted Piiblist. Usklike eetika peakski Pühakirjast pärinema. Muidugi on Piiblit erinevalt tõlgendatud. Aga rangemad moraalinõuded ja karske eluviis pole kunagi kellelegi kahjuks tulnud, küll aga enese lõdvaks laskmine.

"Ma palvetan, et teie armastus üha enam ja enam kasvaks tunnetuses ja kõiksuguses kogemises olulise kindlaksmääramiseks, et te oleksite puhtad ja laitmatud Kristuse päevani," kirjutas apostel Paulus (Filipi 1,9-10). See võiks olla ka meie palve ja püüd.

USK PUHASTAB MÕTTEVIISI

Toimetaja kommentaar

Poliitika võib tunduda kaugena ja tähtsate inimeste mängumaana. Ühel hetkel võime märgata, et see mõjutab ka meie elu.

Mõned sõnumid toovad hinge valu. Teised jätavad sündmuste kirglikkusele vaatamata külmaks. Kolmandad näitavad kunagiste argumentide kaalukust või mõttetust.

PINGEKOLLE IRAAGIS

Iraagis sai surma juba teine Eesti sõdur. Viis eestlast on haavatud. Kaks neist vajasid operatsiooni ja nende seisund oli raske. Sõdureid aitama saadeti Eestist kolm ohvitseri, kelle hulgas oli ka kaplan.

Ühest küljest on Eesti sõjaväelased elukutselised ja ise endale ameti valinud. Ka elukutselist sõjaväelast ei saadeta missioonile vägisi.

Teisest küljest peab küsima, miks Eesti riik üldse saadab meie mehi Iraaki ja teistesse pingekolletesse?

Poliitikutel on oma kaalutlused. Eesti on saanud osaks Lääne sõjalisest süsteemist ja Ameerika liitlaseks. Eestile on Ameerikat rohkem vaja kui Ameerikale Eestit. Ei ole välistatud, et kunagi vajab Eesti Ameerika sõjalist abi. Eesti tegelik osa Iraagis on sümboolne, mingit erilist rolli meie väike väesalk seal täita ei suuda.

Saddam Husseini kukutamine oli kindlasti kogu maailmale kasuks. Sellega on rahul tõenäoliselt ka suur osa iraaklastest. Ehk nad kiidaksid ameeriklasi, kui need oleksid maa diktaatorist vabastanud ja siis lahkunud.

Me ei tea, mis siis oleks juhtunud. Võib-olla kummardaksid iraaklased nüüd juba uut diktaatorit. Selline valitsemisviis on neile lihtsalt harjumuspärane. Kas uus juht oleks olnud muule maailmale meelepärane, ei oska keegi öelda.

Iraagi sõda ja sellele järgnev on näidanud, et soov vabaneda diktaatorist ei tähenda tahtmist üle võtta Lääne mõttemalle. Lääne demokraatia on võrsunud kristlikust mõtteviisist ning on sajanditepikkuse arengu tulemus. Muhameedlastele on see väga võõras. Ei Ameerika ega Eesti sõjaväelased suuda nende mõtlemist muuta.

Täiesti iseseisev küsimus on, kas Lääs ei ole kristlusest pärit mõtteviisi arendamisega kristlusest liiga kaugele läinud. Lääs on muutunud sallivaks kõige suhtes, mis nende põlist kultuuri ja mõttemaailma hävitab. Muhameedlased hoiavad oma usust ja traditsioonidest kinni ja püüavad neid Läändegi viia. Ka meile on vaja reaalset kristlust kristlike tavade asemele.

TALLINNAS VAHETUS VÕIM

Edgar Savisaarest sai Tallinna ekslinnapea. Kuigi tema tarkust ja võimeid üldiselt tunnustatakse, on tal ometi palju vastaseid.

Poliitika on kompromisside kunst ja ühe inimese domineerimine on võimalik vaid diktatuuris. Kuna teised tipp-poliitikud Savisaare juhtimisele alluda ei taha, on koalitsioone tema osavõtul peaaegu võimatu luua.

Keskerakond on ühe mehe juhitav erakond. Selle tippudel pole kuskile tõusta. Kes teisejärgulise rolliga ei lepi, peab minema. Nii tekkis Riigikogus endistest keskerakondlastest sotsiaalliberaalide fraktsioon.

Et koostööle ei ole tegelikuks takistuseks Keskerakonna poliitilised vaated, vaid Savisaare isik, seda näitab teiste Riigikogu fraktsioonide valmidus võtta sotsiaalliberaalid oma rüppe. Ning kohalikes volikogudes on Keskerakond koalitsioonides kõigi praeguste valitsuserakondadega ja ka Isamaaliiduga.

Ühes Eesti Päevalehe kommentaaris oli arvamus, et Edgar Savisaarega on nüüd lõpp. Vaevalt küll. Kui just tema tervis üles ei ütle. Mees on ju alles 54-aastane. Tõenäoliselt jääb Savisaare värvikas kuju veel kauaks Eesti poliitikasse. Sellel mehel ei ole lihtsalt kombeks alla anda.

EMAPALK TEGELIKKUSES

Eelmise aasta sügisel oli Eestis üheks vaidlusteemaks nõndanimetatud emapalk või vanemahüvitis. Osa poliitikuid levitas arvamust, et selle abil saavad rikkad liiga palju raha.

Äsja avaldatud andmete kohaselt on kolmandik saanud vanemahüvitist vaid miinimummääras. See tähendab, et nendel inimestel puudus enne sissetulek ja alles lapse sünd tõi raha. Miinimumpalga ulatuses toetuse saajaid oli veerand ja vaid kolm protsenti sai kätte lubatud maksimumi ehk need inimesed olid tõesti rikkad.

Seega kuulus üle poole hüvitise saajatest vaesemate hulka. Sotsiaalminister nägi vanemahüvitises vahendit, mis on paljud naised sünnitama pannud ja Eesti iibepilti parandanud.

Mitmed kommenteerijad järeldavad nüüd, et vanemahüvitise saamise nimel hakataksegi lapsi muretsema. Aga mille abil elatakse siis, kui laps suuremaks kasvab ja hüvitist enam ei maksta?

Läbi aegade on lastele vaadatud kui vanaduspõlve toele. Pisikeste laste arvel elamine on uuema aja nähtus. "Vaata, lapsed on pärisosa Issandalt, ihusugu on tasu Temalt," ütles laulja (Ps 127,3). Küllap on selleski küsimuses vaja usu poolt puhastatud mõtteviisi.

Kas lapsed peavad tooma oma vanematele rõõmu või raha?

KOLM PÕHJUST MEELEPARANDAMISEKS

"Selsamal ajal olid saabunud mõned, kes jutustasid Temale galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega. Ja Jeesus hakkas kõnelema ning ütles neile: "Kas arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muu Galilea rahvas, et nad seda said kannatada? Ma ütlen teile, et mitte sugugi, vaid kui te ei paranda meelt, lähete kõik samuti hukka! Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloa torn ja tappis nad, olid suuremad süüalused kui kõik inimesed, kes elavad Jeruusalemmas? Ma ütlen teile, et mitte sugugi, vaid kui te ei paranda meelt, siis lähete kõik samuti hukka!"

Ja Ta ütles selle tähendamissõna: "Ühel inimesel oli viigipuu; see oli istutatud tema viinamäkke. Ja ta tuli ning otsis sellelt vilja, aga ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: vaata, kolm aastat ma käin otsimas sellelt viigipuult vilja, aga ei leia. Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab? Aga see vastas ning ütles talle: isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle panen sõnnikut! Ehk ta hakkab edaspidi vilja kandma; aga kui mitte, siis raiu ta maha!"

Luuka 13,1-9

Sündmused, millest lugesime, kuuluvad Jeesuse kannatusteekonna juurde. Jeesus liikus Jeruusalemma poole. Pinge Ta elus kasvas iga päevaga. Oma sõnavõttudes püüdis Jeesus jõuda kõige lühemat teed mööda oma kuulutuse peamise eesmärgi - meeleparanduse - juurde. Käesolevas tekstis leiame kolm põhjust meeleparandamiseks.

ÜLEKOHTU OLEMASOLU

Jeesus oli just lõpetanud kõnelemise, kui Ta juurde tulid inimesed sünge päevauudisega. Pilaatus oli Jeruusalemmas toime pannud erakordselt raske veretöö.

Grupp galilealasi oli tulnud templisse ohverdama. Templi kõrval asuvas Antonia kindluses asus Rooma väeosa, kelle hooleks oli korravalve. Ilmselt panid ohverdajad toime mingi meeleavalduse, mida loeti ohtlikuks. Sõdurid tungisid templi õuele, kus tekkis vastuhakk. Tagajärg oli kurb. Suure altari juures, kus toodi ohvreid, voolas ühtlasi ka ohverdajate veri.

Info toojate arvates pidi Jeesus olema asjast huvitatud. Kui Ta tahab olla Messias, siis peaks Ta osa võtma rahva käekäigust. Ta peaks ütlema oma arvamuse Pilaatuse kohta.

Kui aga galilealased ise olid süüdlased, siis pidid nad olema erakordselt suured patused. Kuidas muidu mõista seda, et Jumal laskis neid hukkuda paganate käte läbi ja pealegi templis just sel ajal, kui nad olid teenimas Jumalat?

Jeesuse vastus üllatab meid. Ta ei eitanud asjaosaliste pattu. Kahtlemata oli Pilaatusel oma süü, kuid teda ei olnud kuulamas Jeesuse otsust. Hukkunud meestel oli ilmselt oma süü, kuid nende heaks ei olnud võimalik enam midagi öelda. Ainsad, kes sellest kurvast sündmusest võisid kasu saada, olid Jeesuse kuulajad. Nende poole Ta pöörduski: "Kui te ei paranda meelt, lähete samuti hukka!"

See oli prohvetlik sõnum. Jeesus nägi nende jõudude tegutsemist, mis kiskusid inimesi hukatuse poole. Galilealased, kes templis hukkusid, tahtsid rahva olukorda parandada omal viisil. Jeesus märkas galilealaste mõju levimist ja teadis, et rahutused hakkavad suurenema.

Pilaatuse veretöö oli vaid eelmänguks kohutavale sõjale. Aastal 70 p.Kr. hävitasid Rooma sõjaväed Palestiinas suure hulga elanikkonnast. Jeruusalemma langemisel otsisid linna kaitsjad meeleheitel varju templist, kuid seal tabas neid Tiituse mõõk. Jeesuse hoiatus täitus sõna-sõnalt. Meeleparandus oli ainus abinõu, mis oleks võinud juute päästa. Kui rahvas oleks toiminud Jeesuse nõuande järgi, oleks ajalugu kujunenud teisiti.

Kurjusejõudude olemasolu peaks olema meile meeleparanduse kutseks. Rohkem kui ükski inimpõlv on kaasaegsed näinud patu kohutavat mõju. Sõjad ja nende järellained on hävitanud kümneid miljoneid inimelusid. See ei tulnud ette valmistamata. Kõik algas mõne inimese südamest, kus pääses mõjule ahnus, vihkamine, usaldamatus ja kurjus. Aga millised jõud juhivad sind? Sinu praegune patutase on vaid sissejuhatuseks suurde õnnetusse.

Keskkooli lõpuklassi õpilane tuli koju ja ema avastas ta taskust suitsupaki. Poeg naeris ema ärevuse välja. Ema ütles: "Suitsupakk näitab mulle, millise tee sa oled valinud, ja see tee viib sind hukkumisele." Sedasama näitab napsiklaas, kergemeelne tegu, tigedad sõnad ja igasugune patu oras. Kui te meelt ei paranda, hukkute samuti kui suured patused. Ainus jõud, mis meid võib vabastada kurjusejõudude käest ja anda pühade mõjude kätte, on meeleparandus.

ÕNNETUSTE OLEMASOLU

Jeesus toob järgmise näite Jeruusalemmast. Linn sai oma vee allikast, mis asus väljaspool linnamüüri. Allikas oli hoolega varjatud, et vaenlane ei saaks seda piiramise puhul sulgeda. Maa-aluseid käike mööda juhiti vesi linna ja Siiloa tiik oli üheks veevõtu kohaks. Töölised olid parajasti kaevamas Siiloa torni juures, kui osa müürist varises ja 18 meest jäi rusude alla.

Ükski inimene ei tahtnud tekitada seda õnnetust. Josephuse ajaloost teame, et Pilaatus korraldas tol ajal Jeruusalemma veevarustuse süsteemi ümberehitamist. Raha võttis ta templi kassast, ja see tõi palju pahandusi. Oletame, et need mehed, kes tööõnnetusel surma said, olid saanud palka sellest rahast. Niisugusel juhul võisid inimesed kergesti pidada surmasaanuid suurteks patusteks.

Jeesuse seletus selle sündmuse kohta on kooskõlas eelmisega. Ta ei arutle sündmust töökaitse seisukohalt, vaid vaatleb selle usulist tähendust.

Õnnetusjuhtumitel on oma usuline kaal. Hukkunute armuaeg lõppes ootamatult. Nad ei saanud enam midagi ette võtta oma elu parandamiseks. Mees, kes hommikul oli oma kodunt lahkunud tülitsedes, sai surma koos sellega, kes oli lahkunud pärast seda, kui oli andnud enda ja oma perekonna Jumala armu kätte. Nüüd olid kõik 18 meest Jumala kohtu ees. Kogu Jeruusalemm teadis seda.

Iga surmajuhtum peaks meile meenutama meie oma elu kaduvust. Iga surmajuhtum, iga matuseauto, iga surnupärg on Jumalast antud meile meeleparandusjutluseks.

Õnnetusjuhtumil on ka oma prohvetlik tähendus. "Kui te ei paranda meelt, siis lähete kõik samuti hukka!" Need ei olnud tühised sõnad. Mõtelgem vaid hetkeks, kui palju inimesi sai surma Jeruusalemmas siis, kui Rooma sõjaväed murdsid maha linnamüürid ja purustasid hooned! Ütelgem koos prohvetiga: "Valmistu kohtama oma Jumalat!" (Am 4,12).

Niisugused tunded nagu lein, kaastunne ja kartus õnnetusjuhtumi puhul ei ole mõeldud raiskamiseks. Jumal tahab nende kaudu meiega kõnelda. Iga niisugune moment peab tegema meist paremad inimesed.

JUMALA HEADUS

Lugu viljatust viigipuust ei ole meile tundmatu. Puu oli aeda istutatud viljakandmiseks, kuid kolm aastat järgemööda ei andnud see ainsatki marja. Seda ei saanud panna ikalduse arvele, sest vaevalt on aeda, kus vili ikalduks kolm aastat järjest.

Viga oli puus endas ja seetõttu kuulus see hä­vi­tamisele. Siis tuli aga aednik ja pa­lus peremeest, et see kannataks veel ühe aasta. Ehk hakkab puu edaspidi vil­ja kandma. Sellega nõustus ka pere­­mees ja puu jäi veel üheks aastaks kasva­ma.

Apostel ütleb: "Või põlgad sa Tema helduse ja kannatlikkuse ja pika meele rohkust ega saa aru, et Jumala heldus sind ajab meelt parandama?" (Ro 2,4). Veretööd ja õnnetusjuhtumid kõnelevad meie vastu suhteliselt harva. Selletõttu võib tekkida arvamine, nagu ei puudutaks need nähtused meid.

Kuid Jumala headus on meie pidev kaaslane. Ükski meist ei saa elada ilma selleta. Tema laseb oma päikese tõusta kurjade ja heade üle. Kui osa tervisest on kadunud, siis see osa, mis sulle on alles jäänud, on ka Jumala and. Külastasin koguduseliiget, kelle jalad ei suuda enam palju kõndida. Koos palvetades olin üllatatud, kui rõõmsalt ta Jumalat tänas. Muuseas ütles ta: "Jumal, ma tänan sind nägemise eest, mõistuse eest ja tervete käte eest."

Jumala headus ei ole meie juhuslik, vaid pidev kaaslane. Aastast aastasse on see meid saatnud. Võime laulda koos Taavetiga: "Kiida, mu hing, Jehoovat, ja ära unusta kõiki Tema heategusid!" (Ps 103,2).

Eks sa tea, et Jumala heldus on sulle meeleparanduse kutseks! Oli sõjaaeg. Ühel ilusal suvehommikul võtsid isa, ema ja kaks last oma seljakotid ja sõitsid maale, kus oli rohkem lei­ba. Raudteejaamast oli veel üsna mitu kilomeetrit vaja jalgsi minna, enne kui nad jõudsid oma sugulase tallu.

Kõik olid väsinud ja tolmused. Talu juures oli vana veskitamm, kus külalapsed sulistasid ja ujusid. Sinna läksid ka linnast tulijad. Isa koos lastega läks vette, ema heitis rohule puhkama. Natukese aja pärast tuli üks väike kolmeaastane kohalik laps puhkava ema juurde ja ütles lapseliku rahuga: "Kõik linnalapsed uppusid ära."

Ema jooksis jõe kaldale ja nägi, kuidas isa sukeldus seal, kus väike mütsike oli veepinnal. Isa oli hea ujuja, kuid kaht last ei suutnud ta korraga päästa. Ema hüüdis appi ja varsti hüppas vette noormees, kes läks teise lapse järele. Jões oli sügav koht, mille olemasolu kohalikud teadsid, kuid nemad kui võõrad ei teadnud sellest midagi. Sinna sattusidki lapsed. Lõpuks olid lapsed kaldal ja toibusid.

Kui vanemad tahtsid appi rutanud noormeest tänada, oli see kadunud. Siis panid kõik neli oma käed kokku ja isa ütles: "Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind" (Js 43,2). Ema, kes seda lugu jutustas, ütles: "Sellest ajast alates olen kogenud uut usuelu ja Jumala lähedust." Siin tõi Jumala headus uue õnnistuse.

Jumal on meiega kannatlik selleks, et meil oleks aega meelt parandada. Paljud võtavad küll vastu armuaja, kuid ei võta vastu armu. Kui meie Jumalast antud armuaega ei kasuta õigesti, siis osutub see meile Jumala viha kogumise ajaks. Eks ütle apostel: "Ent sa kogud enesele viha oma kangusega ja patustpöördumata südamega" (Ro 2,5). Suur inimesearmastaja ise ütles: "Ehk ta hakkab edaspidi vilja kandma; aga kui mitte, siis raiu ta maha!"

Oma kannatusteekonnalt on Jeesus meile andnud kolmekordse meeleparanduskutse. Mida teed sina sellega?

OSVALD TÄRK
1904-1984
Jutlus on avaldatud lühendatult

OTEPÄÄ KOGUDUS KOLIS OMA KIRIKUSSE

Aktuaalne teema

Augustikuu Kuulutajas avaldasime fotod Otepää Evangeelse Vabakoguduse Palverändur 105. aastapäevast, mida peeti koguduse uue kiriku pooleliolevas suures saalis. Nüüd kolis kogudus Nüpli palvelast, kus kogu sõjajärgse aja on kogunetud, uue maja väikesesse saali.

Palusime intervjuu koguduse pastori MARGO MERI käest.

Millises seisus on uue kiriku ehitus?

Praegu tegeleme tõsiselt katlamajaga. Tahaksime kogu maja küttesüsteemi talveks korda saada ja kasutusele võtta.

Katlamajas on katlad ja mahupaagid paigaldatud. Toimub nende ühendamine. Küttepuud on olemas, kuid me ei oska veel täpselt hinnata, palju neid minema hakkab.

Majas on enamik torusid veetud. Esimest korrust hakatakse kütma põrandaküttega ja see on valmis.

Praegu köetakse pastoraadi küttesüsteemi ajutiselt elektriboileriga. Väikese saali teeme soojaks elektripuhuriga.

Aastapäeva ajal olid veel mitmed avad majal sulgemata või ajutiselt kinni.

Lisaks katlamaja ehitusele tegeleme praegu viimaste akende ja uste ettepanemisega. Talveks peab kõik kinni saama. Põhiline ongi selleks juba tehtud. Viis ameeriklast olid meil nädal aega abiks. Nemad annetasid meile ka ristikujulise akna. Siiani oli see laudadega kinni löödud.

Mille taga töö seisab?

Ega ei seisagi, töö läheb kogu aeg edasi. Alati võiks ju kiiremini minna, kuid siin on tihti materiaalsed piirangud ees. Selle jaoks, et katlamaja valmis saaks ja soe majja sisse, on raha olemas. Spetsialistid teevad oma tööd.

Kui maja soojaks saab, kas siis on veel vaja Otepää kogudust toetada?

Kui katlad kirikus käima saame, saab jätkata ehitustegevust talv läbi. Tahaksime valmis saada kolm külalistetuba duširuumi, WC, kaminasaali ja kööginurgaga. Hiljem lisandub saun, võõrastemaja ning konverentsikeskus.

Usaldame Jumalat ja oleme kogenud, et Tema avab inimeste südameid just õigel ajal. See on meie ühine töö ja siin saame kõik kaasa aidata, et Issanda nimi saaks kõrgeks tõstetud.

Kes on seni olnud koguduse peamised aitajad?

Praegu kannavad kõige suuremat koormat Rootsi kogudused. Nemad lubasid aidata meid kuni ehituse lõpuni. Jumal on selle neile südamesse pannud. Nad toetavad meie visiooni, et Jumalal on selle paigaga hea plaan ja tahavad teha kõik selleks, et see plaan täituks.

Palju on aitajaid ning toetajaid olnud ka Eestimaalt. Me oleme neile kõigile väga tänulikud. Vajame jätkuvalt eestpalveid ja toetusi.

Kas kogudus jättis nüüd Nüpli palvela lõplikult maha?

Tulime sealt ära juba augusti lõpus. Pidulikku lõpetamist me ei teinud. Avasime seal ajutiselt riietemüügi poe. Mõned väljastpoolt Otepääd koosolekule tulevad noored ööbivad ka seal.

Kas kogudus saab uues kirikus vastu võtta suusatajaid ja teisi puhkajaid?

Hetkel see veel võimalik ei ole. Aga peame mõtlema kindlasti maja ülalpidamise peale. Otepää on paik, kuhu tullakse meeleldi nii talvel kui ka suvel. Mitmed suurüritusedki toovad huvilisi kohale. See on rohkem kõrvaltegevus. Põhiline energia tuleb suunata ikkagi Jumala riigi tööle.

Missugused koosolekud toimuvad uues kirikus?

Reedeti on lasteklubi. Mitmed koguduse noored aitavad siin kaasa. Laupäeviti toimuvad noorteõhtud. Neid korraldab Evelyn Ainlo. Pühapäeviti on jumalateenistus.

Meie kogudus ei ole suur. Seetõttu peame kõik kaasa aitama igas töölõigus. Mitmed plaanid on veel lisaruumide taga kinni.

Pidulikku avamist praegu plaanis ei ole?

Ei taha veel lubadusi välja käia. Kaugel see aga enam pole. Väikest pidu ikka peame, kui mõni osa valmis saab. Järgmise aasta lõpuks tahaks suurema osa majast kasutusele võtta. See sõltub aga rahalistest võimalustest.

Mida koguduse endine pastor Kalev Ainlo teeb?

Tema on ehitustööde juhataja ning koguduse juhatuse esimees. Suure osa tööst teeb ta oma kätega, aga tal on mitmeid abilisi ka. Teisedki koguduse liikmed aitavad ehitusel võimalust mööda kaasa. Samuti on Kalev Ainlo abiks koguduse vaimulikus töös.

Sa elad oma perega juba pastoraadis?

Paar nädalat tagasi kolisime sisse. Praegu on siin veel väike segadus. Liistud on osaliselt panemata, esikus on vaja natuke värvida ja lakke plaadid panna. Monteerin tasapisi mööblit kokku.

Mul on kolm tütart, kes kõik käivad nii tavakoolis kui ka muusikakoolis. Üürisime juulikuust Otepääl korterit, nii said lapsed minna õppeaasta algusest juba kohalikku kooli.

Kas Sa käid iga päev Otepäält Tartusse tööl?

Jah. Praegu ei ole Otepääl mulle tööd pakkuda. Aga olen alati avatud uutele väljakutsetele.

Täname!

22. oktoobril 2004

Leho Paldre foto

OSVALD TÄRGI LAPSEPÕLVEKOGUDUS ELAB EDASI

Osvald Tärgi 100. sünniaastapäeva tähistamisest Olevistes võttis osa ka Emmaste-Nurste koguduse pastor KALJO JÄRVA (74) Hiiumaalt, kes jagas oma argipäeva- ja juubelimõtteid Kuulutajaga.

Kaljo Järva tegi Osvald Tärgi juubelil Olevistes alguspalve

Kunagi oli Emmaste-Nurste koguduse pastoriks Osvald Tärgi isa.

Ado Tärk oli koguduse pastor aastatel 1914-1940. Just enne teda läks Harju kogudus Nurstest lahku. Koguduse eesotsas oli siis Peeter Mets, kes oli juba teoloogilise haridusega. Ta oli õppinud Inglismaal parun Woldemar von Üxkülli ettevõtmisel.

Ado Tärgil teoloogilist haridust ei olnud, aga ta oli tõsine usumees ja hea selge loogilise sõnaga. Tema ajal kasvas kogudus tunduvalt. Ta oli surmani ametis. Mina ei ole teda näinud ega kuulnud.

Emmaste-Nurste oli Osvald Tärgi lapsepõlvekogudus.

Osvald Tärk sai usklikuks noore poisina. Ta oli siis 11-aastane. Ta tuli tõsisele pöördumisele. Isa ristis ta novembrikuus üsna külmal ajal ja üksinda. Ta kunagi ise mainis, et nooruses kasvas ta vanade usklike hulgas. Ta pidas seda ise plussiks.

Emmaste-Nurste kogudus kuulub Eesti vanemate baptistikoguduste hulka.

Kogudus sai alguse ühest vennast, kelle nimi oli Tõnis Kurist. Ta oli vennastekoguduse inimene ja sai südamesse minna Kärdlasse Peeter Kaupsiga kohtuma. Vist oli 1893. aasta. Ta oleks peaaegu ühinenud baptisti­kogudusega, aga kogudus pidas tema vastuseid liiga uhketeks ja ei võtnud teda vastu, kuigi Peeter Kaups oleks seda teinud.

Tõnis Kurist tuli Kärdlast ära sellise veendumusega, et sinna ta oma jalga enam ei tõsta. Koju tulles hakkas ta mõtlema, et huvitav, ma vihastusin ja see ei saa õige asi olla.

Mõne kuu pärast läks ta uuesti. Siis oli niisugune huvitav olukord, et Tõnis Kurist tundis end süüdlasena ja kogudus tundis end ka süüdlasena. Tekkis leppimise meeleolu ja õnnistatud õhkkond. Tõnis Kurist ristiti tolleaegse Peterburi Saksa koguduse pastori Adam Reinhold Schiewe poolt.

Ma ei tea, kui palju enne aega läks, kui Tõnis Kurist alustas palvetööd. Ühel koosolekul Käinas ütles ta Peeter Kaupsile, et ma olen kände juurinud ja uudismaad teinud, tulge nüüd seemet külvama. Kui siis Peeter Kaups Nurstesse tuli, puhkes ärkamine.

Algul oli Nurstes Kärdla koguduse osakond. 1901. aastal sai kogudus iseseisvaks ja alustas 103 liikmega. Mõne aastaga oli Peeter Kaupsi töö vilja kandnud.

Millises seisus on kogudus praegu?

Emmaste-Nurste kogudus on nüüd 103-aastane. Liikmeid on üsna väheks jäänud, ainult 14. Kõige parematel aegadel oli koguduses üle 300 liikme.

Kas küla ise on veel alles?

Küla on alles, aga Leisu kool, mis meie lähedal oli, likvideeriti tänavu ära, sest esimesse klassi läks ainult üks laps.

Kas Sa oskad öelda, kui palju koguduseliikmeid 1944. aastal Läände põgenes?

Koguduse liikmete kohta ma täpselt ei tea, aga kunagi ütles Osvald Tärgi vend Richard, et laulukoorist läks 44 inimest. Ma ei tea, palju neid lauljaid üldse oli, aga igal juhul rohkem, sest osa jäi veel alles.

Järelikult mõjus 1944. aasta Hiiumaale väga rängalt?

Eks jah, sest need, kes läksid, olid ikkagi elujõulisemad ja nooremad inimesed.

Kui palju Hiiumaal omal ajal kogudusi oli?

Pean lugema hakkama. Kärdla, Lauka, Kiduspää, Käina, Luguse, Jausa, Ligema, Harju, Nurste, Lepiku, Hagaste, Palade, Hilleste, Ühtri. Töö on lõpetanud Ligema, Hagaste, Kidus­pää ja Ühtri kogudused.

Kas Hiiumaa kogudused tegid omal ajal koostööd?

Kaks liini oli - priikogudused Peet Saueri ja baptistikogudused Peeter Kaupsi juhtimisel. Minu ajal said nad juba hästi läbi.

Saarel pole enam vist nii palju inimesi, et sellised suured kogudused olla saaksid?

Küllap saaks. Hiiumaal on ikkagi kümme tuhat elanikku. Kui tuleks ärkamine, saaks palvelad uuesti täis küll.

Kas Emmaste-Nurste koguduses on ainult vanemad inimesed?

Jah. Pooled on üle 80 ja 90 aasta vanad. Kuus ei saa peaaegu enam kodust välja. Kõik elavad ümbruskonnas.

Kas Sa lastetööd oled üritanud teha?

Pühapäevakool meil oli. Korra oli lapsi isegi 40 ringis. Lapsi jäi järjest vähemaks. Lõpuks jäi kaheksa noort poissi, tüdrukuid enam ei olnud. Kui siis tööle vahe sisse tekkis, ei saanud neid enam kokku.

Omaette huvitav - mujal on pühapäevakoolides rohkem tüdrukuid. Missugust tulevikku Sa Hiiumaa ja Emmaste-Nurste tööl näed?

Usun, et veel tuleb ärkamisi. Praegu on küll madalseis.

Millises seisukorras on Emmaste-Nurste palvela?

Tänu Toronto Eesti Baptisti Koguduse abile oleme jõudnud remondi ära teha. Ka üks meie koguduse endine liige, tänavu 101-aastaseks saanud Bernhard Holberg, toetas meid isiklikult.

Kuidas Emmaste-Nurste kogudusel nii head suhted Toronto kogudusega on?

Torontos oli palju Nurstest läinud inimesi. Ei tea, palju neid veel järel on, aga omal ajal läks neid sinna palju. Igal aastal tuleb mõni veel Nurstesse külla.

Kui kaua Sa oled Emmaste-Nurste koguduse pastor olnud?

Novembris saab 25 aastat.

Siis on Sul tööjuubel tulemas. Kuidas Sa vaimulikule tööle sattusid?

Olen usklikus peres sündinud ja kasvanud. Ma olin 12-aastane, kui usklikuks sain. See oli 1943. aastal.

Olin Kärdla koguduses diakon. 1974. aastal oli mul operatsioon, eemaldati vasak neer. Lubasin Jumalale, et kui Ta mind sellest haigusest välja toob, siis tahan Tema riigi tööd teha.

Pärast Ado Tärki oli Nurstes pastoriks Ferdinand Väljas. Ta elas kolm-neli kilomeetrit kaugemal ja ei jaksanud enam palvelas käia. Vanempresbüter Robert Võsu palus, et ma võtaksin ta oma hooleks ja viiksin palvelasse. See oli lihtne töö.

Tegin seda kuni 1979. aastani, kui Ferdinand Väljas suri. Siis pakuti pastoritööd mulle. Üks soovitajaid oli Osvald Tärk, kes oli matusel ja tegi mulle ettepaneku, et ma selle koorma endale võtaks. See on palju raskem kui autot juhtida. Ma ei julgenud "ei" öelda, sest olin Jumalale lubanud tööd teha.

Kas kogudusse on tulnud ka uusi inimesi?

Olen ise ristinud ainult kaks inimest, aga juurde on tulnud rohkem.

On Sul mõnda head eredamat näidet tuua?

Üks usklikuks saanud mees koguduseni ei jõudnud, enne suri ära. Ta oli lapsena pühapäevakoolis käinud. Pärast oli ta jõudnud isegi kommunistlikku parteisse astuda. Nüüd oli ta halvatuna ja pimedana voodis.

Ükskord tuli mul südamesse teda vaatama minna. Richard Luup Kärdlast oli ka kaasas. Tema oli sealt kandist pärit. Teel rääkisin, et mul on niisugune plaan ja Richard ütles, et temal on ka.

Kui läksime haige juurde, siis oli ta seisund armetu. Kuhu tõsteti, sinna ta jäi. Aga mõistus oli tal selge. Palusime tema eest. Jäi kahtlane tunne.

Tema abikaasa pakkus meile süüa. Haige oli kõrvaltoas voodis ja ma kuulsin, kuidas ta omaette tänas, et Jumal, sa võtsid mind ka vastu. Ta kogudusse ei jõudnud, aga igavese elu päris. Abikaasa sai ka hiljem usklikuks ja on koguduses.

Kas Sa oled ainuke kuulutaja Emmaste-Nurste koguduses?

Minuga käib Kärdlast kaasas Peeter Tamm, kes kunagi töötas Saaremaal. Olen püüdnud igal pühapäeval koosolekuid pidada. Mulle ei meeldi vahele jätta - äkki tuleb just sel päeval keegi, kes tahaks Jumalaga kokku saada.

Kui suur on Sinu pere?

Olen 1995. aastast lesk. Aga mul on kolm tütart ja nende pered. Kaks neist käivad usuteed. Loodan, et ka kolmas leiab Jumala.

Täname!

23. oktoobril 2004

OSVALD TÄRGI MÕJU PÜSIB TÄNASENI

23. oktoobri pärastlõunal jagati Oleviste kirikus meenutusi Osvald Tärgist. Sõnalisele osale lisaks kuulati Oleviste noortekoori vilistlaste kammerkoori laulu Marika Kahari, Urve Pihlaku ja Tähti Lehtsaare juhatusel.

Eesti EKB Koguduste Liidu presidendi Joosep Tammo arvates ei meeldiks Osvald Tärgile, et temast räägitakse. Rääkida tuleks Jeesusest Kristusest. Tema on tõeline valgus, kelle sarnaseks Osvald Tärk püüdis alati saada. Osvald Tärk oli rahulik ja kompetentne, vastas väärikalt, oli kursis uuema teoloogiaga. Vestlused temaga lõppesid alati palvega.

Tallinna Allika koguduse pastor Erki Tamm ütles, et Osvald Tärgi puhul räägitakse tavaliselt nõukogude ajast. Allika koguduse pastorina sai ta töötada ka vabas Eestis. Kahjuks on kirjalikud materjalid kadunud. Oma ülevaate tegi Erki Tamm vanade ajakirjaartiklite alusel.

Osvald Tärgi tööst Oleviste koguduse pastorina rääkis Tarmo Lige. Osvald Tärk tuli Olevistesse juba elukogemuse ja pastori kogemusega. Ta oli näinud 1944. aasta põgenemisi, 1949. aasta küüditamist, võimul oli parajasti Jossif Stalin. Olevistesse pandi kokku seitse kogudust. Kirikus lendasid ringi tuvid. Teha tuli suur remont. Innukas töö pani inimesed üksteisest hoolima.

Tarmo Lige

Osvald Tärk oli hea pihiisa. Ta oskas saladust pidada. Kogudusliku töö heaks näitajaks on see, et Olevistest on pastoriks läinud 51 venda.

Osvald Tärk oskas kogudust juhtida ja õigel ajal pensionile minna. Pensionile minnes rõhutas ta, et tuleb jääda rangelt Uue Testamendi piiridesse, hoida osadust, olla kohal, jääda kindlasti palvetesse, eelkõige eestpalvetesse.

Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Meego Remmel kõneles Osvald Tärgi teoloogilise hariduse fondist. Selle intresside abil toetatakse tudengite ja õppejõudude uurimistegevust. Aastas tuleb intresse umbes kümme tuhat krooni. Fondile on oodatud kõik annetused.

Oleviste koguduse vanempastor Siim Teekel meenutas Osvald Tärki kui hingehoidjat. Sõnavõtt on avaldatud leheküljel 10.

Oleviste koguduse pastor Ülo Meriloo rääkis Osvald Tärgist kui mentorist, kes oli huvitatud kasvamisest ja arengust, et Püha Vaim saaks valmistada inimesi väärikama tarvituse jaoks. Tal oli silma noortele ja ta jälgis muusikatööd.

Kuressaare koguduse pastor Herman Mäemets meenutas, kuidas ta andis salaja usuteaduslikel kursustel eksameid. Ametlikult ta õppida ei saanud, sest töötas õpetajana. Varsti avastas ta Oleviste neljapäevaõhtused piiblitunnid, mis olid tolleaegseks piiblikooliks. Ka pastorina töötades sai ta Osvald Tärgilt head vaimulikku nõu.

Suure-Jaani koguduse endine pastor Johannes Saard ütles, et kuigi Osvald Tärgil olid ainult tütred, olid tal ka vaimulikud pojad. Nende hulka luges ta ennastki ja meenutas olulist usulist abi, mida ta perega Osvald Tärgilt sai.

Aade Paldre

Osvald Tärgi tütred Marge Mäemets ja Aade Paldre ütlesid, et isa oli neile autoriteet, aga ka hea sõber. Palve oli kodus loomulik osa ja Piibel oli au sees.

Kui koolis tehti usule vastupropagandat, siis kodune õhkkond ei lasknud kahelda Jumala olemasolus ega Jeesuse armastuses.

Isa tuli Olevistesse optimismiga. Kui tee on Jumalast, siis on mingi uks ikka lahti. Kui on juba otsustatud, siis ei maksa kahetseda neid võimalusi, mis olid, vaid rahulikult ja tänulikult edasi minna.

Marge Mäemets

Kirik oli ja on nende perele nagu teiseks koduks.Isa õpetas, et kirikus tuleb olla vaikselt ka enne koosoleku algust, et mitte segada neid, kes tahavad olla vaikses palves. Hiljaks jäädes tuli palve ja Jumala sõna lugemise ajal oodata ukse juures, et mitte segada jumalateenistust.

Jumala ja teiste inimeste teenimine oli Osvald Tärgi elu sisu. Ta muretses kõigi koguduste pärast. Ta suutis olla vajalik ja kasulik kuni viimaste elupäevadeni.

Osvald Tärk ütles, et ainult Kristuse sarnaseks saades võib maailma mõjutada. Maailma sarnaseks saamine selle mõjutamiseks on vale tee.

Aade Paldre lõpetas isa sõnadega: "Kui ilus, kui meist jäävad pühad jäljed."

OSVALD TÄRK

Elulugu

Osvald Tärk sündis 1. oktoobril 1904 Lassi külas Hiiumaal kümnelapselise pere neljanda lapsena. Tema isa Ado Tärk oli 1914-1940 Emmaste-Nurste baptisti­koguduse pastor.

Kooli läks Osvald Tärk üheksa-aastasena. Ta käis kaks talve Leisu alg­koolis, lõpetades kaks esimest klassi ühe aastaga. Edasi läks ta Kuriste kihel­konnakooli, mis oli venekeelne ja -meelne kool ning kus õpetas õigeusu preester.

Osvald Tärk sai usklikuks 1916. aastal ja ristiti isa poolt 17. novembril 1916.

Koolitee jätkus Kärdla haridusseltsi koolis. Vahepeal katkestas õpingud Saksa okupatsioon. Pärast kuuendat klassi siirdus Osvald Tärk Haapsallu Läänemaa Õpetajate Seminari.

1922. aastal astus Osvald Tärk Eesti Baptisti Koguduste Jutlustajate Seminari Keilas, mille lõpetas 1925. aastal. Ta suunati edasi õppima USAsse Bostonisse usuteaduse instituuti. Ta lõpetas selle 1928. aastal. 1929 sai ta usutea­duse magistri kraadi Unioni Usuteaduse Seminarist Columbia ülikooli juures.

1929-1930 teenis Osvald Tärk Eesti kaitseväes. 22. augustil 1930 valiti ta Tallinna Allika baptistikoguduse pastoriks. 30. novembril 1930 ordineeriti ta Johannes Lipstoki, Adam Podini ja Ado Tärgi poolt.

24. juunil 1931 abiellus Osvald Tärk Elise Seppeliga. Peres oli kolm tütart. Abikaasa suri 2. novembril 1964.

Osvald Tärk oli Eesti Baptisti Usuühingute Liidu juhatuse liige 1930-1945, Eesti Baptisti Usuteaduse Seminari õpetaja 1931-1940 ning seminari juhataja 1938-1940.

1950 ühendati nõukogude võimu poolt seitse Tallinna kogudust Oleviste koguduseks. 17. septembrist 1950 kuni 31. augustini 1971 oli Osvald Tärk Oleviste koguduse pastor ja 1. septembrist 1971 kuni 31. oktoobrini 1977 koguduse palgaline jutlustaja.

1956-1960 oli Osvald Tärk Eesti EKB koguduste vanempresbüteri juures töötanud usuteaduslike kursuste juhataja. Kursuste jaoks koostas ta konspektid "Uue Testamendi sissejuhatus", "Aamos", "Hoosea", "Efesose kiri", "Jeesuse tähendamissõnad", "Piibli teoloogia", "Jumal" ja "Rooma kiri I-VIII peatükk".

1966. aastast tegeles Osvald Tärk kolm aastat lõhega Nõukogude Liidu EKB koguduste liidus, külastades Venemaa, Ukraina ja Kasahstani kogudusi.

Osvald Tärgi jutluste paljud aastakogumikud trükiti nõukogude ajal masinakirjas. Tema piibliseletusi avaldati venekeelses tõlkes ajakirjas Bratski Vestnik.

Pärast Eesti taasiseseisvumist on ilmunud Osvald Tärgi raamatud "Kümme käsku", "Markuse evangeelium", "Eelija", "Jumal", "Rooma kirja seletus", "Julgus elada ja surra" (kahes trükis) ning "777 mõttetera jutlustest". Tema kohta on avaldatud kogumikud "Uskuge Jumalasse" ning "Armastuse käsu all".

Osvald Tärk suri Tallinnas 25. mail 1984.

ENAMIK USKLIKKE LEIAB JUMALA LAPSEEAS

Maailmaevangelisatsiooni foorumil Pattayas (Tai) kurtis Lausanne'i komitee töögrupi "Lapsed viletsuses" juht inglane Patrick McDonald, et kristlased ja misjoniorganisatsioonid on kahetsusväärselt unarusse jätnud misjonitöö laste hulgas. "Me peame rohkem lapsi evangeliseerima, sest nemad on kiriku tulevik," ütles McDonald.

Kolmandik maailma elanikkonnast, tervelt kaks miljardit inimest, on nooremad kui 15-aastased. Sellele vaatamata suunavad kristlased oma misjonitöö peaaegu eranditult täiskasvanutele. Ainult 10-15 protsenti misjoniseltside rahast kulutatakse lastele.

Selline ebavõrdne vahendite kulutamine on vastuolus üldtuntud kogemustega, et 85 protsenti inimestest, kes on leidnud usu Jumalasse, on seda teinud lapseeas. Lausega "Laske lapsed olla ja ärge keelake neid minu juurde tulemast, sest selliste päralt on taevariik!" (Mt 19,14) nõudis Jeesus oma jüngritelt selgesõnaliselt laste evangeli­seerimist.

EVANGEELIUM JA SOTSIAALTÖÖ

Palve, ergutamine juhtide poolt ning kirikute, liitude ja organisatsioonide riikeületav koostöö on kristlaste kõige olulisemad panused tuleviku misjonis ja evangelisatsioonis. Niisuguse tulemuse andis küsitlus umbes 7000 inimese seas, kes töötavad kristlikes organisatsioonides.

Uuringu viis läbi ja kandis Pattayas ette misjoniteadlane Luis K.Bush (Argentiina ja USA). "Jutt käib materialismist, rassikonfliktidest, pluralismist ja postmodernismist haaratud ühiskonnast, mis vajab täielikku muutmist Jumala sõna läbi," ütles Bush.

Kuna umbes 200 miljonit last on peavarjuta, 120 miljonit ei saa või saab väga vähe haridust ning kümned tuhanded surevad igal aastal haiguste ja alatoitluse tagajärjel, peavad misjoniorganisatsioonid tegelema ka sotsiaaltööga. Evangeeliumi kuulutamine peab loomulikult olema esikohal, kuid kasvab ka vajadus sotsiaalsete probleemide tõstatamise järele misjonitöös. Evangeeliumi kuulutamine vaeste, kodutute, aidsihaigete ja narkomaanide seas peaks olema seotud sotsiaalse abistamisega.

idea Spektrum

OSVALD TÄRK HINGEHOIDJANA

Esimene kokkupuude Osvald Tärgiga olevat mul olnud 50 ja pool aastat tagasi. Ma ise seda kohtumist küll ei mäleta, kuid siis külastas pastor Osvald Tärk meie kodu ja õnnistas mind.

Vahepealsetel aastatel oli meil põgusaid, kuid mitte lähedasi kohtumisi, kuna minu elu liikus teises trajektooris.

1980. aastaks oli mu elu jooksnud ummikusse. Põlesin seesmiselt ja külastasin Oleviste kirikut, osaledes pea kõikidel jumalateenistustel. Mõned inimesed on hiljem tunnistanud, et pidasid mind KGB nuhiks, kuna olin alati kohal ja lahkusin alati lõpulaulu ajal. Kulus pool aastat, enne kui Osvald Tärk ja Ilmar Kurg põlvitasid koos minuga altari ees ja aitasid mul paluda Issandalt andestust ja lepitust.

Olin siis 27-aastane. Arvasin end palju teadvat, aga tegelikult ei teadnud ma vaimulikest asjadest suurt midagi. Indu oli palju, lugesin palju, aga ka küsimusi ja lahtisi otsi oli väga palju ning ma ei suutnud neile ise vastuseid leida.

Osvald Tärk, kes oli juba küllalt kõrges eas, oli valmis minuga tegelema. Käisin tema pool nädalas korra, mõnikord ka kaks.

Kõigepealt tahaksin meenutada seda, kuidas ta mind vastu võttis. Koduses miljöös võiks ju olla mugavalt kampsuni väel. Aga ta oli iga kord meie kohtumiseks valmistunud. Tal oli vest seljas ja lips ees. Naeratavalt ja lugupidavalt avas ta ukse kui kaua oodatud külalisele. Temalt võis õppida, et korrektne välimus on ka sõnum lugupidavast suhtumisest.

Jumala sõna ütleb 1Jh 1,9: "Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust." Olin kogenud vabanemist, uskusin, et Jeesus Kristus on mu Päästja, kuid tihti meenusid vanad korraldamata asjad ja inimsuhted. Vastuseta küsimusi oli palju. Olin korduvalt Jumalale oma muresid kurtnud, kuid vajasin ka inimest, kellega jagada ja kellega nõu pidada ning see mind ka Osvald Tärgi ukse taha viis.

Hingehooldajana meenutan Osvald Tärki kui ääretult tarka ja abivajajast lugupidavat venda. Tal oli üks eriline tarkus - ta arutas minu probleeme üks või kaks asja korraga. Korraldamata asju oli nii palju ja kui kõik oleks korraga ette võetud, siis oleks väga raske olnud sellest kõigest välja tulla.

Hingehoidlikus vestluses jäi Osvald Tärk alati ise varju. Ta ütles, et seda või teist teeme sellepärast, et Jumala sõna ütleb nii. Oli asju, mille kohta ta ütles, et seda teeme selleks, et aastate pärast saatan ega inimesed ei saaks sind süüdistada. Täna on need minu jaoks rohkem kui sõnad. Veel mõned aastad tagasi on mul olnud situatsioone, mida tema oskas ette näha, aga mina ei osanud.

Tagasi vaadates olen Jumalale tänulik, et oli niisugune vend, kes oskas mind avada, lehitseda ning mu samme ja elu ette näha. See on mulle tulnud kasuks ja õnnistuseks. Eks Jumalal on iga inimese jaoks oma teed ja hingehoidjad. Osvald Tärk seisis minu usuelu alguses mu kõrval ja ma olen Jumalale selle eest väga tänulik.

Lõpuks tahaksin rääkida veel ühe loo Osvald Tärgist, kes hingehoidjana teinekord ühe tabava lausega võis väga palju öelda.

Seda rääkis mulle üks õde, kes töötas Oleviste koguduses ja pidas Osvald Tärki oma pastoriks. Tolleaegne Oleviste koguduse teine pastor Oskar Olvik oli juhtinud õe tähelepanu puudujääkidele tema tegemistes. Õde tundis end solvatuna ning läks Osvald Tärgile kaebama. Tärk kuulanud kogu loo ära ja öelnud ainult ühe lause: "Kui sa armastaks vend Olvikut sama palju kui mind, siis sa ei räägiks mulle neid lugusid!"

SIIM TEEKEL
Sõnavõtt 23. oktoobril 2004

PIIBLISELTSID KOGUNESID WALESIS

Augustikuul toimus Newportis Walesis Ühinenud Piibliseltside maailmaassamblee, mis oli pühendatud Briti ja Välismaa Piibliseltsi 200. aastapäevale. Esindatud oli üle 140 rahvusliku piibliseltsi enam kui 400 osavõtjaga.

Assambleel valiti Peruust pärit misjoniteoloogi Samuel Escobari asemele Ühinenud Piibliseltside presidendiks jurist George Barton Uus-Meremaalt.

Assamblee teemaks oli "Jumala muutumatu sõna muutuvale maailmale". Samuel Escobar ütles oma ettekandes, et kahesaja aastaga, millal Briti ja Välismaa Piibliselts on tegutsenud, on maailm tundmatuseni muutunud. Kristlik kirik on muutunud globaalseks ja sellele on palju kaasa aidanud piibliseltside liikumine.

2003. aasta lõpuks olid Piibel ja selle osad ilmunud 2355 keeles. 1996. aastast kuni tänaseni on alustatud 119 uue tõlkeprojektiga. Sama aja jooksul on Piibel või selle osad ilmunud 438 keeles. Enam kui 600 keeles on tõlkeprojekt käsil. 1996-2003 on levitatud 4,5 miljardit eksemplari Piiblit ja selle osi.

Piibliseltside ees on järgnevatel aastatel ülesanne tõlkida Piibel igasse keelde, mida räägib vähemalt 500 000 inimest, Uus Testament keeltesse, millel on rääkijaid vähemalt 250 000 ja Piibli valik neisse keeltesse, mida räägib vähemalt 100 000 inimest.

Eesti Piibliselts võttis assambleest osa kolmandat korda. Selts on olnud juba pea kolmteist aastat osa Ühinenud Piibliseltside perest. Eestist käisid assambleel seltsi esimees Tiit Salumäe ja peasekretär Jaan Bärenson.

JAAN BÄRENSON

ISSAND PAKUB ABI

Olen sündinud Tartus. Enne mind oli peres juba viis last. Kaks nädalat pärast minu sündi jättis isa pere maha. Emal oli üksi raske kuut last kasvatada ja seepärast võttis tädi mind enda juurde. Tädil ei olnud küll lapsi, kuid mind viidi ikkagi kolmanda klassi kevadel Tilsi lastekodusse, kus ootas juba ees minu vend Vahur.

Pärast kaheksanda klassi lõpetamist läksin Tartusse tagasi, et õppida maalriks. Seal hakkasin koos teiste noortega käima Sõbra tänava kirikus. Olin 17-aastane, kui avasin oma südame Jumalale ja palusin Tal tulla oma ellu. See oli nii erakordne kogemus, et tunnetasin seda kogu oma olemusega.

Kõigepealt tundsin erilist rõõmu ja vabanemist. Oleksin tahtnud tantsida mööda katuseid ja puulatvu. Süda oli täis laulu, kõik koormad olid korraga ära võetud. See kõik oli minu jaoks nii imeline, et tekkis suur igatsus jagada seda erakordset kogemust kõigile teistele. Koos kiriku noortega sõitsime mitmel korral rongiga Tallinnasse. Isegi rongis laulsime vaimulikke laule ja võimaluse korral tunnistasime lausa tänaval teistele noortele, mida Jumal meie elus oli korda saatnud.

Tartus elades tegelesin aktiivselt kiriku noortetööga. Siis abiellusin ja kolisin maale elama. Kirikuelu jäi soiku ja unustasin kõik selle, mis Jumal minu südamesse oli pannud.

Selle tulemusena jooksis ka minu abielu kolme aasta pärast karile. Mees osutus nii vägivaldseks, et pidin tema juurest lastega ära kolima. Läksime kümne kilomeetri kaugusele, kuid sellest ei olnud kasu - mees käis ikka meie juures laamendamas. Lõpuks kutsus lapsepõlvesõbranna mind 1984. aastal Tõrvasse elama. Kahjuks püüdsin sealgi ilma Jumalata hakkama saada.

Kaks aastat hiljem tutvusin praeguse abikaasaga ja kui meile sündis tütar, lasksime abielu registreerida ja hiljem Helme kirikus laulatada. Lasksin ka oma lapsed ristida.

Sellega siiski probleemid minu elust ei kadunud. Aastad möödusid ja ma haigestusin ning pereelu muutus talumatuks. Tööl tekkisid probleemid. Seda kõike võiks iseloomustada kui õudusfilmi perekonnaelust.

Kõige selle juures ei pöördunud ma abi otsimiseks Jumala poole. Teadsin küll, et Tõrva misjonimajas on Alfa kursused, kuid alles siis, kui need toimusid juba teist aastat, otsustasin poole kursuse pealt sinna minna. Kui toimus kursuse väljasõit Elva lähedale, oli mul võimalus koos Elva koguduse pastoriga taas kummarduda Jumala ette, oma eksimused andeks paluda ja tunda kõike seda, mida ma kord nooruses Jumalaga käies olin kogenud. 2001. aasta suvel mind ristiti Õhne jões ja ma liitusin Tõrva Immaanueli kogudusega.

Kui tundub, et kõik on hävimas,
saab Jumal veel aidata

Praegu töötan ma Tartu vanglas. Vabal ajal keeran ikka lahti Tartu Pereraadio või Raadio 7. Olen Jumalale väga tänulik, et Ta on minu elu taas muutnud. Igatsen, et võiksin oma perele olla eeskujuks. Ainult Jumal võib meid muuta ja aidata, kui me Teda vastu võtame. Tema õpetab meid armastama, austama ning andeks andma iseendale ja oma ligimestele.

Astusin Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari, et paremini Jumalat tundma õppida. Tunnen, et Temal on minu elu jaoks eriline plaan. Au ja kiitus Jumalale, meie Isale taevas!

"Lõppeks, vennad, olge rõõmsad, seadke oma asjad korda, võtke manitsust, olge üksmeelsed, pidage rahu. Küll armastuse ja rahu Jumal on siis teiega!" (2Ko 13,11).

ANU VEIDERPASS

UUDISEID EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

3. oktoobril toimunud Mustvee Betaania koguduse täiskogu koosolekul valiti koguduse uueks pastoriks PAUL GILL, kes on varem töötanud Lihula koguduse pastorina.

* * *

Oleviste kiriku hoone on tagastatud Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule. 21. oktoobril kirjutas Oleviste koguduse vanempastor Siim Teekel alla vara tasuta kasutamise lepingule 25 aastaks (21. oktoobrist 2004 kuni 21. oktoobrini 2029). Leping reguleerib Oleviste kiriku, selle torni ja aia kasutamise korra.

"Oleme Jumalale tänulikud, et saame jätkata Tema teenimist meile nii armsaks saanud hoones. Tänan Oleviste koguduse nimel EELK peapiiskop Jaan Kiivitit ja haldusdirektor Mati Maanast, kes osavõtlikult ja vennalikult aitasid kaasa selle pikaajalise lepingu sõlmimisele," ütles Siim Teekel.

* * *

22. oktoobril kogunesid Oleviste kiriku käärkambrisse Eesti EKB Koguduste Liidu kauaaegsed töötegijad, kelle vanus on üle 65 aasta ning pastorite lesed. Neid tervitas liidu president Joosep Tammo. Järgnes pidulik lõunasöök, mille korraldas Oleviste kogudus.

Iga osavõtja sai liidu poolt mälestuseks Osvald Tärgi raamatu "777 mõttetera jutlustest" ja Asta Kaupsi poolt kingitusena raamatu "Pärija".