Kuulutaja - Kristlik leht

Sellel pildil ei ole novembrikuine lumi, vaid pilved ülevalt vaadatuna. Vaade, mis avaneb lennuki aknast, on ülev ja võimas. Jumala looming on igati imetlusväärne.

Möödunud surnute mälestuspüha viis kindlasti paljude mõtted taevale. Mitte sellele, mida lennukist näha võib, vaid Jumala elupaigale. Need, kes on Jeesusesse uskunud ja õndsalt lahkunud, on meid seal ootamas.

Igavese tuleviku üle mõtisklemine peaks panema meid Issandat üha innukamalt kuulutama. Jumal ütles: "Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin" (Js 55,10-11).

KRISTLIKUD PÕHIMÕTTED TAGAVAD NORMAALSE ELU

Toimetaja kommentaar

Paljud sündmused ja nähtused vääriksid kommenteerimist, kuid peame nende hulgast tegema valiku. Üks valitu on suur poliitiline sündmus, millele on omistatud ka usulist tähendust. Teine on eetiline küsimus, mis kindlasti vajaks usulist lähenemist.

Jeesus õpetas tähendamissõnades maiste nähtuste kaudu Jumala riigi tõdesid. Usklike jaoks ei tohiks olla eluvaldkondi, mida ei vaadataks läbi vaimuliku filtri. Ainult nii saame tervikliku elupildi, mis austab Jumalat.

AMEERIKLASED VALISID SENISE PRESIDENDI

Ameerika Ühendriikides valiti uueks nelja-aastaseks ametiajaks taas presidendiks George W.Bush. See oli ebameeldivaks uudiseks paljudele eurooplastele, kes lootsid John Kerry võitu. Valimiste tulemuseks ei olnud aga mitte ainult Bushi isiklik võit, vaid ka vabariiklaste kindel ülekaal Senatis ja Esindajatekojas.

Paljud kommentaarid rõhutasid, et Bush sai taas presidendiks kristlaste häältega.

Miks hääletasid kristlased Bushi poolt? On ju tema esimesele valitsemisperioodile mõndagi ette heita. Iraagi sõda küll võideti kiiresti, kuid sõjajärgseks ajaks ei oldud piisavalt valmis. Ka sotsiaal- ja majanduspoliitika pärast on Bushi valitsusele palju etteheiteid tehtud.

Rõhutatakse, et valijad eelistasid eetikat majandusele ja Iraagile. Bush on astunud samme traditsioonilise perekonna kaitseks, homoabielude ja abortide vastu. Pärast abortide seadustamist Ülemkohtu poolt 1973. aastal on USAs emaihus tapetud 40 miljonit last. Nüüd on Bushil võimalus ametisse nimetada uusi konservatiivse mõttelaadiga ülemkohtunikke, kes jäävad sellele tööle eluajaks.

Bushi võidu nimel andsid ülekaalukalt oma hääle nii protestandid kui ka katoliiklased. Kirikust eemalseisjad ja juudid hääletasid rohkem Kerry poolt. Valimistest võeti aktiivselt osa. Esile tõstetakse kristlike väärtuste hindamist just noorte ameeriklaste seas.

Ameerikas on see poliitikule plussiks, kui ta end usklikuna esitleb ja regulaarselt kirikus käib. Peaksime kristlikke väärtusi ja põhimõtteid julgemalt ka Euroopas ja Eestis rõhutama. Siinne poliitika on puhtilmalik. Eestis on teleris ja trükiajakirjanduses avalikult välja öeldud vulgaarateistlikke seisukohti. Euroopa Komisjonist tuli välja jätta Itaalia poliitik katoliiklane Rocco Buttiglione, kes homoseksuaalsust patuks nimetas.

Kas Euroopas jäävad mõjukaks ja tugevnevad liberaalsed ilmalikud seisukohad või suudab Kristuse evangeelium head mõju avaldada, see sõltub iga kristlase tegevusest ja palvetest.

ISASEISUS VAJAB UUESTI AUSSETÕSTMIST

Isadepäeva puhul ilmunud artiklite hulgast äratasid tähelepanu need, mis seda pidupäeva halvaks panid. Teame, et paljudel lastel pole oma isast aimugi või on isa pere juurest lahkunud. Sellest tehti järeldus, et lapsi ei tohiks traumeerida isadest rääkimisega.

Tõenäoliselt peegeldus nendes kirjatükkides autorite isiklik kibestumine. Isaseisuse tabuteemaks tegemine tähendaks seda, et kahest vanemast ja nende lastest koosnev perekond muutuks üha haruldasemaks. Kui tahame, et tulevikus oleks meil rohkem normaalseid perekondi, peame ka isaseisuse taas ausse tõstma. Seda peaksid tegema nii mehed ise kui ka naised.

Saksa ajakiri idea Spektrum kirjutas endisest naisõiguslasest, kes oma minevikuga lõpparve tegi. Tema võitluse tulemuseks ei olevat vabad naised, vaid moonutatud mõttelaadiga inimesed nii meeste kui ka naiste seas. Õige tähelepanek, et mehed valitsevad maailma, olevat jätnud märkamata, et võim on vaid ühe protsendi meeste käes ning ülejäänud kannatavad koos naistega majandusliku ja ühiskondliku ebaõigluse all. Hirmust naisi ettekirjutustega ahistada on kõik piirid kaotatud. Tulemuseks aga ei olevat õnnelikud naised, vaid rahulolematud ja õnnetud. Nüüd olevat vaja juba meeste õiguste eest seisma hakata.

Eesti EKB Koguduste Liidus on hakatud aktiivselt korraldama meeste
palveöid. Pildil on isadepäeva eel Tõrva misjonimajas toimunud palveööst
osavõtjad, kes hommikuni vastu pidasid.

Kahtlemata peavad mehed ja naised olema seaduse ees võrdsed. Võrdsus peaks andma võimaluse mõlema soo rolli tõeliselt väärtustada. Kummagi ületähtsustamine või alahindamine saab ainult kahju tekitada.

Jeesus kutsub enda juurde kõiki vaevatuid ja koormatuid, et nad võiksid leida hingamise oma hingedele (Mt 11,28-29). See kehtib nii meeste, naiste kui ka laste kohta.

VABANEMINE ORJUSEST

Iga orjastatud, vangistatud ja aheldatud inimene ihkab ja püüab vabaneda kõigest, mis teda vangistab ja ta vabadust piirab. Jumala suur looming kajastub selles heitluses ja võitluses, sest Jumal lõi inimese vabaks isiksuseks, kellel on täiesti vaba tahe valida head või kurja.

Siis tuli midagi, mis inimese orjastas. Me nimetame seda patuks. Jeesus ütles selgesti, et kes pattu teeb, on patu ori (Jh 8,34), ja sellest orjusest ei saa inimene omal jõul vabaks.

Uues Testamendis nimetatakse Vana Testamendi käsku orjaikkeks (Ga 5,1), mis paneb range ikke inimese peale ja annab talle käske ja korraldusi, kuid tal ei ole vabastavat jõudu. Ka inimlik ülemvõim teeb nõrgema orjaks, sellest räägib ajalugu meile palju. Ja siis tekivad verised vabadusvõitlused elu ja surma peale.

Jaakob oma perega sattus nälja tõttu Egiptusesse, kus järgmine valitseja, kes Joosepit ei tundnud, tegi nad orjadeks (2Mo 1,8-13). Nii orjas Iisrael Egiptuses nelisada aastat. Nagu Piiblist loeme, oli nende olukord äärmiselt raske ja vilets, neid sunniti ja peksti halastamatult. Neil ei näinud orjatööst väljapääsu olevat. Jah, inimlikult näis see täiesti võimatu olevat.

Paljud inimesed on patuorjuses, maadlevad, võitlevad ja kisendavad, kuid vabanemist ei tule ega tule. Samuti on palju usklikke orjuses, nagu Iisrael oli Egiptuses. Nad tahaksid vabaneda kõigest madalast, neid siduvast, kuid nende palved, tunnistused, võitlemised ja katsumused ei ole neid vana mina orjusest välja viinud. Kuid ära heida meelt, väljapääs on olemas.

Klassikaline näide sellest, kuidas Jumala rahvas Iisrael vabanes, on meile suureks õpetuseks ja lohutuseks, et vabanemine on olemas. Vaatleme esiteks, mis Iisraeli ei vabastanud ja siis, mis neile vabanemise tõi.

MIS IISRAELI EI VABASTANUD

Neid ei vabastanud nende ohkamine teoorjuse pärast ja kisendamine, mis tõusis Jumala ette (2Mo 2,23). On öeldud, et Jumal kuulis nende ägamist ja mõtles oma lepingule. Ta vaatas nende peale ja mõistis neid (s. 24-25). Meie ohkamine ja kisendamine ei vabasta meid orjusest. Lohutagu see meid, et Jumal kuuleb meie kisendamist, näeb meie häda ja hakkab tegutsema (2Mo 3,7-8).

Kui Mooses ja Aaron tulid vabastava sõnumiga ja imetähtedega, kogudes rahva vanemad ja rahva enda juurde, siis loeme, et nad uskusid, et Jehoova on tundnud muret nende pärast ja et Ta nende viletsust on näinud. Nad kummardasid ja heitsid silmili (2Mo 4,29-31), kuid vabanemine jäi tulemata. Ainult uskumine ja imetähed ei vabastanud neid. Nii see on tänapäevalgi meiega. Me võime uskuda, näha imetegusid, kummardada ja kuulda vägevaid kõnesid, kuid see meid seesmiselt ei vabasta. Kõigi nendega peab veel midagi kaasas olema ja siis tuleb vabanemine. Sellest allpool.

Ka Moosese ja Aaroni tulek vaarao juurde ja vabastamise nõudmine Jumala nimel ei liigutanud orjaperemeest karvavõrra, et ta oleks orjakarjale vabaduse andnud, vaid ta lisas veel koormat ja kohustusi juurde. Nii läks nende olukord veel raskemaks (2Mo 5,1-13).

Paljud loodavad, et suured ja vägevad jumalamehed on võimelised neid vabastama - kui see ja see minuga palvetab või käega puudutab, siis peavad imed sündima. Kuid vana peremees, keda sa aastaid teeninud oled, ei karda vägevaid. Tulemus on, et mõnede olukord läheb raskemaks, pimedus tihedamaks ja valud suuremaks. Oleme kained ja mõtleme sügavalt, et tänapäeva suured jumalariigi tegelased ei saa meid vabastada - see pole nende käes, vaid kellegi teise käes.

Siis tulid Iisraeli laste ülevaatajad, koguduse juhid, oma kisaga vaarao juurde. Nad olid tõsiselt löödud hinge ja ihu poolest. Nad kaebasid rasket olukorda ja palusid kergendust, kuid nende kisendamine ja olukorra kirjeldamine oli vaid hüüdja hääl kõrbes. Mõjus isegi vastupidiselt - tuli minna ja täita endine norm (2Mo 5,14-19).

Nii ei vabastanud orje rahva ülevaatajate eestkostmine ja palved, vaid nad lahkusid kurvalt ja tegid Moosesele ja Aaronile etteheiteid (s. 20-21). Koguduse juhtide palved ei vabasta meid patu orjusest ja mina teenistusest. Hea on, kui nad palvetavad ja su olukorrale kaasa tunnevad, see maksab teatud määral Jumala ees ja aitab lahti harutada mõnd salasõlme, milles sipleme.

TALL VABASTAS IISRAELI ORJUSEST

Mooses oli sellest nii löödud, et tuli jälle Jumala ette. Ta pidi küsima tõsiseid küsimusi ja rasket olukorda kirjeldama ning Jumalale nagu etteheiteid tegema - sina ei ole oma rahvast tõesti mitte päästnud (s. 22-23). Jumal aga ütles: "Nüüd sa saad näha, mida ma vaaraole teen."

Siis läks kümme vägevat imetähte-nuhtlust üle Egiptuse, kuid ka need ei toonud Iisraelile orjusest vabanemist. Imed sündisid, vaarao puikles ja ränk orjus kestis, kuni paasatall tapeti ja siis sündis midagi võimsat. Nii ka imedega, need võivad meist üle minna, võivad meid vapustada, isegi hirmu valmistada, kuid nende läbi ei vabasta Jumal meid orjusest. Mida on siis veel vaja?

Nüüd loeme 2Mo 12,3-7: "Iga perevanem võtku tall, igale perele tall. . Kogu Iisraeli kogunenud kogudus tapku see õhtul. Ja nad võtku verd ning võidku ukse mõlemaid piitjalgu ja pealispuud kodades, kus nad seda söövad." Kui tall oli tapetud, selle verega väljast uksepiidad võitud ja kodades talle liha söödi, siis tuli auline vabanemine. Kui tall oli tulnud nende majadesse ja nende ellu, said nad orjusest vabaks. Siis murdus orjaperemehe võim ja ta ütles: "Minge!" Vabanemine tuli üksnes talle vere läbi.

Tuletame meelde, mida apostel Paulus ütles: "Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud" (1Ko 5,7). Ta verega võiti rist - taevavärav, Ta ihu murti, et sellest vaimulikult sööksime. See ongi suurreede suur mõte ja sisu. Kui leiame kontakti meie paasatalle Kristusega, saame auliselt vabaks. Teist vabanemisteed ei ole.

Lugeja, kui sa oled patu paeltes ja kirgede orjuses, kui oled püüdnud vabaneda nagu Iisrael muude vahendite läbi, sul oli kuidagi usku ilma Talle vereta, lootsid suurtele vaimulikele ja koguduse juhtidele ja võib-olla mõnele imele, ning leiad, et vabanemine ei tulnud, tule siis Kolgatale. Niipea, kui sa puutud kokku Talle verega ja igavese lunastamisega, saad täielikult vabaks. Orjaperemees - vaarao või saatan - kardab vaid Talle verd.

Usklik kaaskristlane, kui sinu elus on veel lihalikku, ebavaimulikku või on sinu iseloomus uhkust, suurelisust ja murdumatust, kui oled võidelnud, nutnud ja palunud, kuid vabanemist ei tulnud - tule Talle juurde ja Tema võib sind nendest vabastada.

Võib-olla lootsid sa Moosesele, Aaronile ja koguduse juhtidele, nad ehk ei suutnud sind aidata - Tall aga võib, Tema teostab vabastamist. Ta ei vabasta meid üksnes köidikutest ja nukrast orjameeleolust, vaid ka meie vanast minast.

Risti juures Kolgatal lahenevad kõik meie lahendamatud probleemid ja vana elu pinnal tehtud teod. Midagi muutub meie juures, tahame saada Jeesuse sarnaseks ja omada rohkem Talle meelt. Astume Tallega koos surmaelu künkale ja laseme endid Temaga ristile ülendada, et võiksime koos apostel Paulusega öelda: "Kuna me seda teame, et meie vana inimene on ühes Temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu" (Ro 6,6).

TALL TEEB USUTEE VÕIMALIKUKS

Üht asja tahaks veel esile tõsta. Nagu arvatakse, oli Iisraeli rahvast paar miljonit inimest, keda Jumal Egiptusest välja viis. Sellise arvu juures oli kindlasti vanu, rauku, nõtru ja haigeid, eriti sellise orjuse juures, nagu nad olid. Kas pidid jõuetud, nõdrad ja haiged maha jääma, kui teised rõõmuhõisetega orjusemaalt lahkusid? Ei. Nad pidid kõik väljuma.

Piiblis ei ole sellest midagi räägitud, kuidas nad paranesid ja jõudu said, ainult üks kirjakoht ütleb, et ei "olnud ühtki, kes oleks komistanud nende suguharude seas" (Ps 105,37). Tähendab, nad olid paranenud ja tugevaks saanud. Teine kirjakoht ütleb, et "Ta läkitas neile oma sõna ja parandas nad" (Ps 107,20). See ei ole otse küll Egiptuse kohta öeldud.

Paistab nii, et Mooses ja Aaron kõnelesid neile ja sõna, mida nad uskusid, parandas neid. Kuid teine olulisem asi on veel 2Mo 12. Seal on öeldud, et nad kõik sõid paasatalle. Oli üks jõukam kui teine, siis pidi naaber kehvemale naabrile paasatallest nii palju andma, et kõik süüa said. Neil kõigil oli ühine õnnistatud osa. Tundub, et seal toimus paasatalle süües see, mida prohvet Jesaja ütles: "Tõepoolest võttis Ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid!" (Js 53,4).

Lõpuks julgeme öelda, et Tall vabastas neid ka nõtrustest ja vigadest, et kõik võisid rõõmuga Egiptusest väljuda. Meie paasatallel Kristusel on meelevald kõige liha üle (Jh 17,2). Tal on meelevald meid ka parandada. Nii auline on Kolgata.

PIIBLISELTSI JÕULUMARGID

Käesolev aasta on juba üheksas, millal ilmuvad Eesti Piibliseltsi jõulumargid.

Põhjamaade piibliseltsidel on pikk jõulumarkide traditsioon. Esimesed Eesti jõulumargid ilmusid Taani Piibliseltsi poolt kujundatuna. Kõik need aastad on taanlased margid meile kinkinud.

Üheksa aastaga oleme kokku välja andnud üksteist jõulumarkide sarja. Aastal 2000 kujundas margid armeenia kunstnik, kuna sellel aastal tähistas Armeenia Kirik oma rajamise 1700. aastat.

Meilt on korduvalt küsitud, miks eesti kunstnikud ei kujunda piibliseltsi jõulumarke. Eelmise aasta jõulumargid kujundasidki eesti lapsed.

Seekord ei piirdunud piibliselts ainult taanlaste markidega, vaid andis välja kaks komplekti. Tänavused eesti oma jõulumargid kujundas kunstnik Epp-Maria Kokamägi. Piibliseltsi koostöö temaga on kestnud mitmeid aastaid. On ta ju ka uute eestikeelsete Piiblite kaanekujunduste autor.

Jõulumargid on toonud palju rõõmu nende saajatele ja on andnud paljudele võimaluse toetada neid, kes abi vajavad. Markide rahast on abi saanud koolid, lasteasutused, tänavalapsed, puudust kannatavad pered ja teisedki.

Olgu peatselt saabuval jõuluajal need kaunid jõulumargid tänuks ja rõõmuks paljudele!

SUVEPÄEVAD TUNGIVAD KÜLMA AEGA

Aktuaalne teema

Viimsi Vabakoguduses korraldati 6. novembril seminar "Vabakoguduslikud väärtused uuendusprotsessis". Kuna seminar peeti Eesti EKB Koguduste Liidu järgmiste suvepäevade ettevalmistamise raames, palusime sellest vestlema suvepäevade programmikomitee esimehe INDREK LUIDE.

14.-17. juulil 2005. aastal Viimsis. Viimsi on väga ilus koht ja seal on niisuguseid päevi hea korraldada. See on vabaõhuüritus suures telgis.

Kuna suvepäevade raames toimub ka gospelkooride festival, siis on vaja ühte päeva juurde.

Kuna järgmisel aastal saab evangeeliumi kristlaste liikumine Eestis saja-aastaseks, siis tahtsime seminari abil tutvustada selle liikumise põhiväärtusi. Peame plaane korraldada veel minikonverentse. Need ei ole kuulamiskonverentsid, vaid seal arendatakse vestlust. Me ei pusi ainult minevikus, vaid üks jalg on pidevalt tänapäevas.

Evangeeliumi kristlaste liikumine tõi Eesti usulisele maastikule häid eetilisi, moraalseid ja teoloogilisi väärtusi. Minu jaoks on selle märksõnad armastus, osadus ja pühitsus.

Jaan Bärenson tõi seminaril hästi esile selle, et kui 1880. aastatel tekkisid esimesed baptistikogudused, siis oli see põllumeeste või maarahva ärkamine. Sellel ajal ei olnud veel õieti tööliste seisust. 21 aasta jooksul see tekkis ja evangeeliumi kristlaste ärkamine oli linnaärkamine. Hiljem läks see ka maale.

See ongi huvitav, et ühelt poolt oli poliitiline kriis - ühiskond oli valmis muutusteks. Samal ajal oli vennastekoguduses pühitsuskriis ja sealt tulid vennad välja mitte uueks liikumiseks, vaid uueks osaduseks.

See tuli vanade ja noorte vahel. Lisaks oli ka küsimus, kas jääda esialgsete põhimõtete juurde. Mitmed koguduseliikmed tundsid vajadust usuristimise järele, kuid vanemad vennad tahtsid jääda lasteristimise juurde.

Ülekaalukalt jäi peale seisukoht, et ristimine on vaba ja kes tahab, see peab saama usus ristitud. Selle seisukoha peamised toetajad olid Karl Leopold Marley ja Johannes Laks. Lasteristimise pooldajate eesotsas oli Eduard Lilienthal.Tema tegi omaette koguduse, mis püsis veel umbes viis aastat.

Mis oleks evangeeliumi kristlastest saanud, kui neil poleks olnud niisugust andekat juhti nagu Karl Leopold Marley?

Igale ajale antakse vastavad isikud. Ma küsiksin ka, mis oleks siis saanud, kui poleks olnud Johannes Laksi, kes liikumise arengud algusest peale üles kirjutas? Teiste mälestusi on väga vähe säilinud.

Karl Leopold Marley juhtis evangeeliumi kristlasi kogu sõdadevahelise aja ja oli ajakirja Evangeeliumi Kristlane toimetaja kogu selle ilmumise perioodil.

Ta oli kahtlemata tippjuht. Aga me ei saa rääkida raudse käega juhtimisest. Evangeeliumi Kristlane olnud ainuke ajakiri Eesti Vabariigi usulise ajakirjanduse maastikul, kus kordagi ei kritiseeritud ühtegi teist liikumist. See oli väga positiivne.

Me meenutame seda nagu ka kõigi teiste liikumiste ajalugu. Otsime üles väärtusliku, mida säilitada. Eelkõige armastavad suhted, osadusliku momendi ja pühitsuse. Läheme kriisist edasi - kuidas ärkamise järel tekkisid kogudused ja tööpunktid. Sellest oleks õppida tänases Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidus.

Ajalugu on õppimiseks. Ehk saame selle kaudu anda uut värskust ka nendele väärtustele, mida me praegu omame. Meie seminari nimi rääkis uuendusprotsessist.

Ka tänapäeval tekivad uued liikumised. Inimestel on poliitikas erinev maailmanägemine ja vaatenurk. Kirikumaastikul on samamoodi. Küsimus on, kas me erinevatena sööme üksteist või saame koos edasi liikuda. Tõstame üles need väärtused, mida oleks vaja taas meelde tuletada, mis on põhiväärtused ja meie ühine ala.

USK EI PAKU TÜHJE LUBADUSI

Kuulutaja vestluskaaslaseks on seekord JAAN PUUSAAG, kes on töötanud 25 aastat Keila Baptistikoguduse pastorina. Käesoleva aasta kevadel sai ta 60-aastaseks. Sel ajal teenis ta ajutiselt Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudust Kanadas.

Oma otsuse Kristuse kasuks tegin ma 1955. aastal, kui Olevistes oli noorteliikumine. Sellest saab varsti 50 aastat. Olin siis kümneaastane.

Passi järgi olen sündinud Kärdlas. Meie pere oli sõja ajal seal maapaos. Elanud olen kogu aeg Tallinnas.

Oma isa ma pole näinudki. 1946. aastal ta arreteeriti. 1948. aastal ta suri Rõbinskis Jaroslavli oblastis, olles vaid 34-aastane.

Vancouveris mõtlesin 1944. aasta põgenemisteajale. Isa jäi kodumaale. Ta oli sinisilmne ja mõtles, et politseinikuna töötades oli ta ju lihtsalt riigiteenistuja. Aga sellest piisas.

Jah, ega see kerge ei olnud. Siiski peab nõukogude aega natuke kiitma - haridus anti tasuta.

Muusikuks läksin sellepärast, et see amet oli apoliitiline. Paljudel aladel oli usklikel probleeme.

Olin 18 aastat ERSOs. Läksin sinna tööle juba konservatooriumi ajal. Natuke aega õppimise ajal olin ka viiuliõpetaja.

Midagi pidi muidugi olema, aga arvan, et ma ei ole sündinud, vaid õppinud muusik. Nüüdki mängin, kus tarvis.

Keila kogudus oli ootamatult jäänud ilma pastorist. Tolleaegne vanempresbüter Robert Võsu soovitas mul selle peale mõelda. Samal ajal oli perekonnas mure kaheaastase Jaeli tervise pärast. Otsisin elu mõtet ja tundsin, et saan vaimulikul tööl olles elu igavikulist väärtust paremini edastada kui vaid viiulit mängides. Andsin oma nõusoleku.

Kogudustel oli siis kitsas aeg, ateismi mõju oli tugev. Paljud väikesed kogudused olid kiratsema jäänud. Umbes 15 aastaks tundus inimlikult vaadates tööd. Jumal on nii teinud, et kogudused püsivad. Ikka tuleb inimesi juurde. Keila kogudus on olnud 60-100 liikmega sada aastat.

Nõukogude ajal oli palju tühja juttu ja lubadusi. Kristlased ka räägivad, et kord tulevikus on õnnis aeg. Aga mis praegu on? Inimesed olid lubadustest tüdinud. Oli vaja tegutseda ja näidata kristluse väärtusi inimesi aidates. Minu suund oli sotsiaaltöö poole.

Meie kirik oli ilma kõrvalhooneta pisike kuivkäimlaga majake. Nüüd on kirik korda tehtud, meil on ilus juurdeehitus ja veel teisi hooneid.

Ma olen nagu Taavet maa-alasid laiendanud. Olen loonud edasiseks tööks tingimused. Saalomon ehitas templi. Noori on tulnud kogudusse juurde ja noortetöö läheb edasi.

1988. aastal algas kontaktide loomine ja hakkas tulema välisabi. Alustasime õigel ajal ja jäime reaalsuse piiridesse. Algul olid väga suured plaanid - ehitada uus kirik. Pühapäevakoolis oli üle 120 lapse, jõuluajal oli vana kirik lapsi täis. Tundus, et nüüd hakkab töö minema.

Meie sõpruskogudus Göteborgi Saroni kogudus ütles, et nemad aitavad ehitada abihoonet ja mitte kirikut. See pani asjad paika. Kirik jäi sellesse mõõtu, mis oli, kuid on mitmeti uuendatud.

Saime Adam Podini pärandusest juurde tema maja ja suure kivihoone. See oli Podini kiviait, millele oli ketrusvabriku jaoks teine korrus peale ehitatud. Sellel oli mitu kosilast, aga hind oli kõigest kümme tuhat krooni. Meil oli ostueesõigus.

MIKS OLI KOGUDUSEL VAJA KAHEKORRUSELISELE MAJALE VEEL KOLMAS KORRUS PEALE EHITADA?

Majal oli lame katus ja see sadas läbi. Nooremad ettevõtlikud mehed soovitasid, et kui juba kaldkatus peale teha, siis paneme seinad ka. Muidugi oli see küllalt kulukas. Seal on nüüd võimalused noortetöö, käsitööringi, pühapäevakooli ja skautide tööks. Tulevikus võiksid seal olla veel pastori ja noortejuhi korterid.

Podini majas on supiköök ja garaazides linna vaeste öömaja. Meil oli visioon, et saaksime suurde kivihoonesse Keilale noortekeskuse teha. Paraku linn sellist koostööd ei tahtnud ja tegi oma noortemaja. Ainult koguduse vahenditega on nii suure maja ülalpidamine ülejõukäiv.

Algul tuli lastelaagreid ise korraldada. Oma lapsed olid siis väikesed ja see oli nagu oma pere jaoks ka. Alustasime paari-kolme perekonnaga.

Olen väga tänulik, et meil on nüüd tragid juhid ja ma ei pea kõike ise tegema. Kui ma aasta ära olin, siis tundus, et kõik töötas. Probleeme oli muidugi ka, aga hakkama saadi.

Jah, kolm poega ja kolm tütart. Kõige vanem poeg on 30-aastane. Jael, kes on Bosnias misjonäriks, on 27 ja kõige noorem on 13-aastane. Enne, kui ma Kanadasse läksin, said ka viimased kolm ristitud.

Jael on Eesti EKB Koguduste Liidu misjonär. Ta on tragi, eesmärgiga, elujaatav ja elurõõmus. Ta ei ole läbi põlenud nelja aasta jooksul ja see on väga tähtis. Mitmed abitöölised pole hakkama saanud. Kristlastel on sisemine jõud, mis annab kindluse.

Minu abikaasa isa Meinhard Elmi on üks praegu kõige vanematest tegutsevatest pastoritest meie liidus. Ta on 77-aastane ja alustas tööd 22-aastaselt. Pärast sõda oli väga raske. Ta on olnud ustav ja suur eeskuju ning kogu aeg töötanud Hiiumaal Käinas ja varem ka Ühtris.

Vancouveri kogudus kutsub endale üheks aastaks Eestist pastoreid. Ma olin ühe korra seal enne külas käinud. Kogudus hakkas otsima nende hulgast, keda nad tundsid ja võib-olla keegi soovitas mind ka. Nende mõte oli, et läheksid pensioniealised, aga nüüd on sinna nooremaidki läinud. Mina olen pensionär, aga perekond ja lapsed on veel noored.

Kui minna kuskile üheks aastaks, siis tuleb säilitada seda, mis on. Muutma võib hakata teisel või kolmandal aastal.

KUI PASTORID KÄIVAD SEAL ÜHE AASTA KAUPA, SIIS JÄRELIKULT MIDAGI EI MUUDETAGI?

Selline võimalus on küll, et pastor midagi muudab, kuid mujal maailmas ja ka Vancouveris on see põhimõte, et koguduse juhatus vastutab töö edasimineku eest.

Aastad teevad oma töö. Me jaotasime koguduse humoorikalt selliselt, et 70-80-aastased on noored, 80-90 keskealised ja 90-100 vanad. Sealsed 80-90-aastased inimesed on toimekad, aktiivsed ja sõidavad autodega. Kogudus funktsioneerib laitmatult ning meie mõistes keskealised 40-60-aastased pered on vanadele suureks toeks.

Kui ma sinna läksin, olin ma korraga noor. Selle aasta üks suurematest väärtustest oligi see, et sain ennast jälle noorena tunda.

MIS PERSPEKTIIV SELLEL KOGUDUSEL ON? MITMEST LEHEST KÄIS LÄBI ARTIKKEL, ET VÄLISEESTLUS KAOB ÄRA.

Vägisi ei saa midagi teha. Kui võõral maal elada, siis sealne keel muutub põhikeeleks ja noored hakkavad seda kõnelema. Noortele, kes seal on sündinud ja kasvanud, on see kodumaa.

Erinevus praegu Eestist lahkujatest seisneb selles, et 60 aastat tagasi oli sundminek. Protestiks taheti säilitada oma keelt ja rahvust. Ka vabatahtlikult minejatel jäävad kolooniad oma keelega, aga eestlasi on selleks liiga vähe.

Kui noorem inimene tahab väga eesti keelt ja eesti meelt, siis ta saab tulla Eestisse tagasi. Las vanemad inimesed olla eesti meelsusega seal lõpuni. Eesti kogudus säilib Vancouveris niikaua, kui on eesti keel. Eesti kogudus inglise keelega on nonsenss.

Mulle oli see nagu sabatiaasta pärast 24-aastast tööd. Keilas oli 100-aastane juubel ja tundsin, et peaks puhkust saama. Mõnel maal antakse pastorile iga seitsmes aasta täie palgaga puhkust - mis on muidugi eriluksus.

See aasta ei olnud muidugi puhkus, vaid võimalus teha teistsugust tööd ja samas oli ka perele sissetulek olemas. Ega kodus kerge ei olnud. Kui vanasti Saaremaa ja Hiiumaa mehed sõitsid aastaid laevadega merd, pidi pere hakkama saama.

Aeg läks väga kiiresti, oli meeldiv keskkond ja mind võeti hästi vastu. Olen neile tänulik, et sain seal olla nii pastor kui ka poeg. Mitte, et ma pere järele poleks igatsenud. Abikaasa sai kevadel viibida Vancouveris kaks kuud ja noorima poja Juhani reis oli mulle sünnipäevakingiks.

Tänapäeval on internet ja saab suhelda, nagu pere oleks kõrvaltoas. Väike veebikaamera on arvuti peal ja võib ka üksteist näha, kui tarvis. Ei ole mingit kolmenädalast kirja ootamist. On telefonioperaatoreid, kelle kaudu saab suhteliselt odavalt rääkida.

Positiivses mõttes oli - inimesed olid palju avatumad kui Eestis. Omavahel võõrad inimesed naeratavad tänaval ja hakkavad juttu rääkima.

Vaesus ei tähenda seda, et inimene on sunnitud vaene olema. Seal ehitati suuri uhkeid maju vaeste jaoks, et nad tänaval ei elaks. Vaesed ei hoolinud sellest abist.

Seal on väga palju ringihulkujaid. See on niisugune elulaad. Nagu meil need inimesed, kes suudavad töötada ainult esimese palgapäevani. Kui inimene ei taha, siis ta ei pinguta.

Vancouveris on kliima soojem kui meil. Noored jõukate vanemate lapsed, kirjud nagu paabulinnud, magavad silla ääres koos koeraga. Väga suur probleem oli, et kiriku ukse trepi all hakati magama. Vaesus on kõige rohkem tingitud mõtlemisest.

ALBERT TAMMO 100

Albert Tammo sündis 10. oktoobril 1904 Hiiumaal Emmaste vallas Tärkma külas kapten Mihkel Tammo ja tema naise Maria kolmanda lapsena. Alghariduse sai ta Emmastes. Juba 11-aastasena tuli hakata laevas sõitma. Kuus aastat möödusid algul tekipoisina ja siis madrusena Läänemerd kündes.

17-aastaselt sai Albert Tammo Hiiumaal Harju külas Ulja talus usklikuks. Samal õhtul võttis Jeesuse oma ellu vastu ka hiljem teoloogi ja kirjanikuna tuntuks saanud Evald Mänd.

Albert Tammo sõnul oli 1920. aastate alguse usuline ärkamine Harjul võimas. Ärkamine tõi usule 300 inimest, kellest kogudusega ühines üle 150. Armastus Jumala vastu peegeldus külas kõigil elualadel.

Albert Tammo esialgseks kavatsuseks oli minna Tallinna merekooli edasi õppima. Ta läkski dokumente sisse viima, aga just eelmisel päeval oli arv täis saanud. Nii tuli minna sõjaväkke sundaega teenima.

Vahepeal ostis Albert Tammo isa Saaremaale 43-hektarise talu. Isa suri ootamatult 1929. aastal. Ta libises, aidates vabadiku naisel heinu tuua. Tekkis soolte keerd ja surm tuli lõikuslaual. Peres oli sel ajal viis alaealist last, kõige noorem neist oli viis kuud vana. Talul oli suur võlg. Nüüdsest pidi Albert Tammo talu majapidamise üle võtma. Kui tuli esimene võla tähtaeg, võitles ta üle nelja tunni palves Jumala ees. Lõpuks tuli vastus: "Ma tahan sind aidata!" Jumala abiga saidki talu võlad makstud. Kesistele sissetulekutele lisasid oma osa vend Gottfried, kes sõitis laevas ja õde Lilli, kes sai Kaarmale kooliõpetajaks.

Albert Tammost sai Kaarma Baptistikoguduse osakonna juhataja Sagaristis. Siin koondus 40-liikmeline usklike grupp. Kavatseti ehitada uus palvela. Rahagi sai kogutud, kuid sõja tõttu jäi ehitus teostamata.

Albert Tammost kujunes Saaremaal armastatud evangeeliumikuulutaja. 1935. aastal sõitis tolleaegne liidu juht Johannes Lipstok koos oma sekretäriga talle külla. Albert Tammo oli parajasti heinamaal niitmas. Külalisedki proovisid vikatit. Kaks nädalat hiljem tuli Tallinna Allika koguduselt kutse tulla koguduse kutsetööliseks. Albert Tammo võttis selle vastu. Kutsetöölise ülesandeks oli reisida ja jutlustada koguduse osakondades. Seda tööd tegi ta 1938. aastani.

Osvald Tärk soovitas Albert Tammol tulla usuteaduslikku seminari vabakuulajaks. Nelja-aastane õppetöö seminaris andis vaimuliku kutse ja keskhariduse. Seminari seekordne lend oli jõudnud just neljandasse aastasse. Nii alustaski Albert Tammo oma õpinguid koos neljanda kursusega. Ta tegi usuteaduslikes ainetes kõik eksamid koos teistega. Järgmisel aastal alustas ta õpinguid koos esimese kursusega. Kuna neljas kursus oli juba varem lõpetatud, anti Albert Tammole 1940. aastal seminari täieliku kursuse lõpudiplom. Samal aastal lõpetas seminar seoses poliitiliste muudatustega oma töö.

1938. aastal abiellus Albert Tammo Selma Rahneliga. Neile sündis kaheksa last, seitse tütart ja üks poeg. Kõige vanem tütar Anne suri 20-aastaselt. Elu andis Albert Tammole kõik suure pere õnnistused ja mured kahekordselt - esmalt isa pere ja siis oma pere näol.

1. juulil 1940 valiti Albert Tammo Rummu-Valkla Baptistikoguduse jutlustajaks. Koguduses oli sel ajal 245 liiget. Seal teenis ta ligi 20 aastat. Albert Tammo on ise nende aastate kohta öelnud: "Siis õppisin ellu rakendama Piibli tõdesid ja tunnetasin, et töö Jumala riigis ei ole tühine. Sõda ja sellele järgnenud sündmused ei jätnud puudutamata ka koguduse liikmete elu. Ka ma ise asusin koguduse töö kõrval tööle kolhoosis ehitustöölisena."

1959. aasta sügisel kutsuti Albert Tammo Pärnu Immaanueli Koguduse teenistusse. Pärnu usklikkogudused olid 1953. aastal valitsuse korraldusel ühte liidetud Henno tänava palvelasse. Ühendatud kogudus ei leidnud aga enda hulgast sobivat juhti, kel oleks üldine poolehoid. Albert Tammo ülesandeks kujunes ühtse vaimuliku pere loomine. Ta ise ütles selle kohta: "Sain Jumalalt palves selguse, et koguduse liitmine üheks vaimulikuks pereks peab toimuma mööda alanduse ja armastuse teed. Seda teed ma ka Jumala abiga kasutasin ja töötasin koguduse vanemana 17 aastat."

Suure pere kasvatamise kohta ütles Albert Tammo: "Kodune laste kasvatamine oli peamiselt abikaasa õlgadel. Mina püüdsin ainult isikliku ausa eluga ja palvetega neid kaasa kutsuda Kristust järgima." Kõik lapsed saidki päästetud ja töötavad Jumala riigis kaasa.

1976. aastal jäi Albert Tammo pensionile. Ta oli Jumala riigis ustav, kindlameelne ja usujulge tööline. Pensionieaski jätkas ta aktiivselt koguduse töös kaasaaitamist. Ta astus väsimatult sõnas ja palves üles, et teenida Jumala rahvast. Ta oli tõeline palveinimene.

Vanaduse saabudes, kui uneaeg jäi lühemaks, kasutas ta ärkveloleku aega palveks. Ta on öelnud: "Oma palvetes läbin terve maailma. Nimetaksin mõned valdkonnad: minu oma perekond ja omaksed, koguduseliikmed ja nende perekonnad; kõik Eesti vendluse kogudused ning Jumala riigi töö liidu ulatuses, riikide valitsused. . Euroopa riigid ja valitsused, eriti Iisrael; USA valitsus ja president Bush. Et rahu püsiks ja evangeelium leviks üle maailma."

85. juubelisünnipäeval esitatud küsimusele, kas tal on anda mõnda suunist koguduse vaimuliku elu täiustamiseks tulevikus, vastas Albert Tammo: "Jätkake tööd Piibli alusel alanduse ja armastuse vaimus, kasutades avanenud töövõimalusi jumaliku tarkusega."

Eluloo koostamisel on kasutatud Albert Tammo märkmeid ja Gustav Sihi poolt 85. juubelil tehtud intervjuud

JUMAL KORRALDAS JA PÄÄSTIS

Sündisin Tallinnas. Kaheaastaselt hakkasid mul ilmnema astma tundemärgid. Lõpuks läksid hood nii ägedaks, et arst soovitas meil kiiresti kuhugi maakohta elama minna.

Selleks kohaks valisid minu vanemad Kohila aleviku. Ema sai tööd gümnaasiumis vene keele õpetajana, isa aga jäi Tallinna lastepsühholoogi ametit pidama. Nägin teda ainult nädalavahetustel. Kui olin nelja-aastane, suri isa oma kolmandasse südamerabandusse ning koolis toimunud koondamise tagajärjel kaotas ema töö.

Ema suutis siiski kiiresti Tallinna politseiprefektuuris uue koha leida. Tal tuli iga päev bussiga Tallinna sõita. Järgmise koha leidmine Paldiski politseijaoskonnas sundis meid kolima sellesse linna. Olin just sel ajal lõpetanud esimese klassi.

Arvan, et paljud teavad, kuidas Paldiski linn välja nägi. Minule oli selline välimus veidi šokeeriv ja mul läks umbes viis kuud sellega harjumiseks. Kohila oli umbes sama kena kui minu tulevane kodulinn Tõrva.

Hakkasime otsima uut kohta, kuhu elama minna. Varsti ostsime uue korteri Vasalemmas. Korter koosnes ostu ajal vaid betoonseintest ning me palkasime mingi ehitusfirma moodi seltskonna korterit korda tegema. Kui me umbes nädal enne kolimist ette helistasime ning küsisime, kuidas elamisega lood on, vastati meile, et kõik on täiesti valmis ning me võime sisse kolida. Kui me korterit vaatama läksime, oli seal ainult juhtmestik välja vahetatud.

Emal tuli uude töökohta Rummu vangla sotsiaaltöötajana tööle minna ning olukorra sunnil üürisime Rummus teise korteri. See oli mu viimane kolimine koos emaga. Ühel õhtul oli tal insult, peagi langes ta koomasse ning suri. Olin siis 12-aastane. Kõik Eestis elavad sugulased olid juba enne minu isa surnud ja ma jäin enda arvates täiesti üksi.

Mu ema oli teinud kokkuleppe oma sõbranna Heliga, et kui temaga peaks midagi juhtuma, siis mul on koht, kuhu elama minna. Läksingi Heli juurde elama. Kahjuks oli ta sel ajal rase ning pidi varsti sünnitama. Elukaaslane oli ta just maha jätnud. Nii jäi ta üksi kahe lapsega - imiku ja teismelisega. Ma ei saanud sinna kauaks jääda.

Teades, et ma lastekodusse minna ei taha, püüdis Heli mind Tallinna oma sõbranna Sirje juurde elama saata. Ma läksingi, kuid Sirje saatis mind Eestimaa teise otsa Helme Sanatoorsesse Internaatkooli. Seal ei nõutud hooldusraha, kogu ülalpidamine oli riigi poolt.

Nüüd ei olnud mul enam kuskile minna. Kogu minu toitjakaotuspension, umbes 1500 krooni, läks Sirje taskusse. Ma arvan, et Sirje motiiv oligi veidi raha juurde teenida.

Helme koolis tekkisid mul uued sidemed. Sirje poja sõbranna ema oli Tõrvas klaveriõpetaja. Tema ise ei saanud mind enda juurde elama võtta, kuid tema kaudu sain tuttavaks Ainoga, kes oli mind nõus enda juurde võtma ja kasvatama. Nüüd olen juba kolm aastat elanud Tõrvas normaalset elu. Olen selle eest Ainole ja Jumalale väga tänulik.

Pärast Aino juurde asumist kutsuti mind Tõrva misjonimajja võimendusega tegelema. Ausalt öeldes kartsin ma seda maja. Olin meelestatud umbes nii, et mina endale mingit ajuloputust teha ei lase. Ja ega ma ei lasknudki. Kõik jutt, mida räägiti, läks mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Siis tuli Tõrva rühm ameeriklasi. Nad olid küll kristlased, kuid vaimulikku sõnumit ei jaganud. Ühel õhtul, kui nad üht vaimulikku laulu laulsid, puudutas see mind. Ma tundsin Jumala Vaimu ligiolu ning mu süda täitus suure rõõmuga. Tol õhtul ma enam-vähem "kepslesin" koju tagasi. Teadsin, mida tuleb teha ning sain päästetud.

Nüüd olen juba kolm aastat Jumalaga käinud ja kavatsen seda ka edaspidi teha. Kiitus Jumalale!

LÜHIDALT

10. oktoobril toimus Tartu Annelinna Koguduses OTT ARO diakoniks õnnistamine ja piirivalvevägede kaplaniks läkitamine. Pühitsustalitusest võtsid osa kaitsevägede vanemkaplan Taavi Laanepere, Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo ja Annelinna koguduse pastor Kalmer Marimaa.

13. oktoobril allkirjastas Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Meego Remmel Eesti EKB Koguduste Liidu vanematekogu poolt heakskiidetud koostööleppe seminari ja Tartu Teoloogia Akadeemia vahel. Leping reguleerib kahe eraõigusliku teoloogilise õppeasutuse vahelise akadeemilise koostööga seotud küsimusi.

13. novembril toimus Tallinnas Nõmme Vabaduse Baptistikoguduses Eesti EKB Koguduste Liidu naiste sügiskonverents. Konverentsil valiti kuueliikmeline liidu naistetöö juhatus, kuhu kuuluvad Anne Aas, Talvi Helde, Haldi Leinus, Anu Miilius, Karin Raja ja Nadezda Timofejeva.

13. novembril toimus Eesti Piibliseltsi 12. piiblipäev. Peeti viis ettekannet: "Piibel ja muusika" (Toomas Siitan), "Paabeli torni keelepoliitilisest struktuurist" (Mart Rannut), "Suur ja väike algustäht Piiblis" (Peeter Roosimaa), "Piibliseltside tegevusest 19. sajandi esimesel poolel Tartu- ja Võrumaal" (Vello Paatsi) ning "Briti ja Välismaa Piibliseltsi tegevuse kaks sajandit" (Jaan Bärenson).

14. novembril ordineeriti Joosep Tammo ja Eesti EKB Koguduste Liidu vanematekogu liikme Peeter Roosimaa poolt Jõgeva Baptistikoguduse pastor MARGUS KASK.

21. novembril õnnistati Valga Lootuse koguduses diakoniks pastori kohustetäitja VLADIMIR PTŠELNIKOV. Õnnistuspalve pidasid Joosep Tammo ja Üllas Linder.

Joosep Tammo (vasakul) kõnelemas Vladimir Ptšelnikovile ja Valga
Lootuse kogudusele. Keskel tõlk Julia Kalašnikova.

24. novembril valiti kirikukogu poolt Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku uueks peapiiskopiks Pärnu praostkonna praost assessor ANDRES PÕDER.

LIIBANONI BAPTISTID KUULUTAVAD SUDAANIS KRISTUST

Liibanoni baptistid hoolitsevad selle eest, et muhameedliku Põhja-Sudaani lapsed Jeesusest kuuleksid. Sellest teatas ringkirja kaudu Liibanoni Hariduse ja Sotsiaalse Arengu Selts, mis on Liibanoni baptistiliitu kuuluv katusorganisatsioon.

Selle seltsi neli töötajat kirjastusest "Dar Manhal Al Hayat" ("Eluallikas") on välja koolitanud Sudaani pealinna ümbrusest 478 inimest, kes kuuluvad 62 kogudusse ja 12 erinevasse uskkonda. Koolitusel kasutati lisaks õpikule ka araabiakeelset lastepiiblit. Projekti raames tuleb õpetust anda 960 pühapäevakooli õpetajale ja varustada 24 tuhat 5-16-aastast last lastepiiblitega. Need peaksid veel sel aastal Sudaani jõudma. Selts kutsus ringkirja saajaid eriti selle misjoniprojekti pärast palvetama. Kulud on umbes 65 tuhande dollari suurused ja kaetakse annetustest.

Kolm teoloogiaüliõpilaste gruppi Beiruti Araabia Baptistlikust Teoloogilisest Seminarist püüdsid viimastel loenguvabadel nädalatel ehitada Sudaanis üles vanglahingehoiu süsteemi ning noorte- ja naistetööd. Seminari 31 lõpetanut juba tegutseb misjonäridena Sudaanis.

Ülalnimetatud seltsi hoole all on Beirutis lisaks teoloogilisele seminarile veel ka baptistlik kool, kus õpivad peamiselt muhameedlastest lapsed lasteaiast kuni keskkooli lõpuni, ja kaks araabiakeelset kirjastust.

UKRAINA USKLIKUD MISJONEERIVAD AKTIIVSELT

Ukraina baptistid saadavad üha enam misjonäre välismaale. Praegu on neist Venemaal 450 inimest. 36 misjonäri töötab Afganistanis, Austraalias, Bosnias, Kanadas, Portugalis, Hispaanias ja Iisraelis - viimases eelkõige venekeelsete sisserändajate seas. Sellest teatas Euroopa Baptistiföderatsiooni istungil Beirutis Ukraina EKB Liidu peasekretär Viktor Kulbitš.

Osa misjonäre on võtnud Vene kodakondsuse, et sel viisil saada õigust alaliseks kohalviibimiseks. "Need inimesed on kuulnud Jumala kutset ja andnud ennast täiesti Tema käsutusse," ütles Viktor Kulbitš. Ilma Vene kodakondsuseta peavad misjonärid iga kolme kuu tagant Ukrainas käima, et oma viisat uuendada. Sageli puudub neil pika reisi jaoks raha.

Ka oma kodumaal on 400 misjonäri koguduste asutajatena tegutsemas. "Me tahame igasse linna ja külla vähemalt ühe koguduse asutada," teatas Viktor Kulbitš. Misjonlik aktiivsus kandvat üha rohkemat vilja.

Praegu on Ukrainas üle 2700 koguduse enam kui 150 tuhande liikmega ja poole miljoni jumalateenistustest osavõtjaga. 1989. aastal oli riigis umbes 89 tuhat baptisti ja umbes 1100 kogudust. Sellega on Ukraina baptistid kõige kiiremini kasvav liit Euroopas. Otsustavaks niisuguse kasvu juures olevat iga üksiku koguduseliikme misjonimeelsus.

TERRORISM OHUSTAB PIIBLI TÕLKIMIST

Wycliffi piiblitõlkijate juht Ameerika Ühendriikides Bruce Smith Floridast teatas, et terrorism ohustab piiblitõlkimise tööd. Nende organisatsioon on pidanud mitmetest maadest oma kaastöölised terrorirünnakute tõttu tagasi kutsuma.

Samas seisab piiblitõlkijate ees veel suur ülesanne. 2700 keelde pole veel tõlgitud ühtegi piiblisalmi. 380 miljonit inimest ootavad emakeelset Piiblit. Seni on Wycliffi piiblitõlkijad lõpetanud 500 tõlkeprojekti, mille tõttu saab 35 miljonit inimest lugeda omakeelset Pühakirja. 5300 kaastöölist 46 rahvusest töötavad umbes 1200 tõlkeprojektiga.

Üldse on teada 6819 keelt. Ühinenud Piibliseltside andmetel on Piibli osad praeguseks olemas 2355 keeles. Senise tõlkimistempo juures läheb veel 100-150 aastat, kuni need kõigis keeltes olemas on, väitis Bruce Smith.

BILLY GRAHAM EVANGELISEERIB JÄLLE

Billy Grahami hääl oli vaiksem kui tavaliselt, tema hõbedavärvi juuksed varasemast pikemad ning esimest korda pidi ta oma jutluse istudes lõpetama. Viimane suurevangelisatsioon Kansas Citys nõudis 85-aastaselt jutlustajalt ilmselt palju jõudu.

Sellele vaatamata pidas ta 7. oktoobril seda üritustesarja sisse juhatades "vägeva jutluse", teatas baptistlik teadeteagentuur BP maailmas kõige enam tuntud baptistijutlustaja viimasest ettevõtmisest.

Billy Graham pidas 20-minutise jutluse Johannese evangeeliumi kolmanda peatüki üle, kus ta rääkis võimalusest uut elu alustada. 15 minutit pärast algust pidi ta istuma, sest hakkas tuikuma. Tema poeg Franklin aitas tal istuda spetsiaalselt tema jaoks tehtud kantsli istmele. Billy Graham ise reageeris oma nõrkushoole naljaga. Ta ütles, et pole kunagi varem istudes jutlustanud ja üle 7700 kuulaja Arrowheadi staadionil vastas sellele aplausiga.

Üleskutse pühendada elu Jeesusele Kristusele esitas Billy Graham taas seistes. Sellel koosolekul tegi otsuse Kristuse kasuks 704 inimest.

BP teatel kannatab Billy Graham ikka veel maikuus kukkumise tagajärjel tekkinud vaagnaluumurru tagajärgede käes.

Sisukord