|
Eelmises Kuulutajas kirjutasime,
et ajakiri Teekäija on saanud saja-aastaseks. Käesoleval
kuul tähistas 80-aastast juubelit ajaleht Eesti Kirik.
Märtsikuus on väike tähtpäev ka Kuulutajal - esimese
numbri ilmumisest on nüüd möödunud viisteist aastat.
1989. aastal oli Eesti veel Nõukogude Liidus.
Endine karm kord oli hakanud murenema. Vabadustuulte
puhumise üheks ilminguks oli ka kirikulehtedele ilmumislubade
andmine. Et tuleb aeg, millal usulistele trükistele
üldse mingeid piiranguid ei ole, oli siis veel unistus.
Viisteist aastat hiljem oleme täiesti teises
riiklikus, majanduslikus ja usulises olukorras. Paljud
ettevõtmised on selle aja jooksul jäänud minevikku kas
aegumise või võimaluste lõppemise tõttu. Täname Jumalat,
kes läbi aastate on andnud Kuulutajale lugejaid, kirjutajaid,
palvetajaid ja annetajaid. Ilma nendeta ei oleks leht
püsinud ega püsi ka tulevikus.
"Kuuluta sõna, astu esile," kirjutas
apostel Paulus Timoteosele (2Ti 4,2). Sama ülesanne
oli ja on Kuulutajal.
 MINEVIK
MÕJUTAB TULEVIKKU
Toimetaja kommentaar
Alanud kevad paistab juba kõikjalt välja. Kõrgelt
käiv päike näitab sooja aja tulekut.
Poliitikas on peaaegu kogu aeg kuum. Ajakirjandus
toob meieni eelkõige skandaalid ja õnnetused. Niisuguse
info tulv on paljud ära tüüdanud või muutnud ükskõikseks.
Ükskõiksus ja hoolimatus pole aga kunagi head kaasa
toonud.
KURVAD AASTAPÄEVAD
Käesoleval kuul möödus 60 aastat Tallinna ja Narva
pommitamisest Nõukogude lennuväe poolt. Vanast Narvast
ei ole peaaegu midagi järele jäänud, oma osa mängis
siin ka sõjajärgne poliitika. Tallinnas hävis 40 protsenti
elamispinnast, varemetes olid Niguliste kirik, Estonia
teater ja paljud teised väärtuslikud hooned. Sõjalised
ja tööstusobjektid jäid peaaegu puutumata.
Praegu on väga aktuaalne terrorismivastane võitlus.
Terrorist ründab rahulikke elanikke, et tekitada hirmu
ja selle läbi mõjutada sõjaväelasi ning poliitilisi
otsustajaid. Äsja Hispaanias valimiste eel toimunud
rongiplahvatused on selle mõju kohta hea näide - võitis
opositsioon. Hirmutamine oli Eesti linnu purustades
ka Nõukogude väejuhatuse eesmärgiks.
Kuidas sõda Eesti pinnal edasi kulges, teame kõik.
Mis jäi rahva mällu ja milline oli eestlaste suhtumine
Nõukogude võimu, on ka teada. Muidugi ei olnud rahva
negatiivse hoiaku ainus põhjus Tallinna ja Narva pommitamine.
Märtsis oli ju veel üks kurb aastapäev - küüditamise
oma. Ka see oli osa meie rahva vastasest terrorist.
Kurbi mälestusi on teisigi.
Terrorism võib tuua ajutise edu, aga võib jätta rahvaste
vahele pinged aastakümneteks ja aastasadadeks. Kahjuks
heateod inimeste meeles nii kaua ei püsi. Jumala jaoks
need aga ei aegu: "Aga Issanda heldus on igavesest
igavesti nendele, kes Teda kardavad, ja Tema õigus jääb
laste lastele, neile, kes peavad Tema lepingut ja mõtlevad
Tema korraldustele, et teha nende järgi" ( Ps 103,17-18).
VALIMISED TULEKUL
Ajakirjanduse tähelepanu keskpunkti tõusis mõneks
ajaks modell Carmen Kass. Põhjuseks oli tema tulevane
kandideerimine europarlamenti Res Publica nimekirjas.
Juba mõnda aega varem teatavaks saanud kümnevõistleja
Erki Noole kandideerimine Isamaaliidu nimekirjas sai
ka uuesti ajalehtede jututeemaks.
Europarlamendi valimistele tõmbas veel tähelepanu
presidendi otsus mitte välja kuulutada valimisseaduse
parandust. Nüüdseks on president selle küll välja kuulutanud.
Kumb valimisviis õiglasem ja parem on, kas Riigikogu
eelmise koosseisu poolt vastuvõetud kinniste nimekirjadega
või nüüd parandatud seaduse järgi avatud nimekirjadega,
selles osas lähevad asjatundjate arvamused lahku. Mõni
ütleb, et tegelikult vahet polegi.
Peamine häda on selles, et meil tehakse oma erakonna
võidu nimel kõik näitemänguks. Europarlamendis tuleb
ju tööd teha. Kumb saab sellega paremini hakkama, kas
modell või sportlane? Kui peame nende vahel valima,
siis mille alusel? Kumbki pole esitanud oma poliitilisi
vaateid ja keegi pole neid õieti küsinudki. Aga peaks
kindlasti küsima. Ei hakata ju europarlamendis otsuseid
vastu võtma sportlike tulemuste ega riidemoodide järgi.
"Taibukas teeb kõike teadlikult, aga alp näitab
oma rumalust. Õel käskjalg toob õnnetuse, aga ustav
saadik toob tervise" (Õp 13,16-17). Missuguse sõnumi
viivad Eesti esindajad Brüsselisse ja toovad sealt koju?
Keda me selleks usaldame? See ei ole tühine küsimus.
Kaduma on läinud umbes kolmandik riigi julgeolekuvarusse
kuulunud
vilja. Niisugust häbematust ei oskagi kommenteerida.
MIDAGI HEAD
Kõigi muude sõnumite hulgast tegi üks tõesti rõõmu.
Inglismaalt Eestisse lennanud tohtrid vabastasid Tallinna
loomaaia elevandi Carli kuu aega vaevanud hambavalust.
Vägevad puurid ja muud tööriistad, mida nad kasutasid,
meenutasid ehitustööliste omi. Hambaplommi läbimõõt
oli neli sentimeetrit. Õp 12,10 on kirjas: "Õige
hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm."
Kirikukalender näitab, et oleme Kristuse kannatusajas.
Teenimatu kannatus, mis Issandale osaks sai, vabastas
iga uskliku patukoormast. "Teda haavati meie üleastumiste
pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli Tema
peal, et meil oleks rahu, ja Tema vermete läbi on meile
tervis tulnud" (Js 53,5). Usk Jeesusesse on tõelise
optimismi alus, mis püsib ka siis, kui sõnumid kogu
maailmast meid hirmutavad.
UNUSTAMINE
"Sest Jumal ei ole ülekohtune, et Ta unustaks
ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud Tema
nimele, kui te pühadele abiks olite ja veelgi olete.
Ärge unustage head teha ja osadust pidada, sest sellised
ohvrid on Jumala meele järgi."
Heebrealastele 6,10;13,16
Õigusega võib öelda, et unustamine on inimeste üldtuntud
nõrkusi. Suur osa õnnetusi ja hädasid on järgnenud unustamisele.
Kuskil unustas ennast ema ja tulemuseks oli õnnetus
lapsega. Unustusse jäetud tulekolde tagajärjeks on mõnelgi
korral olnud kurb mälestus ja varemed endisest kodust.
Mõnigi korralik autojuht unustas enese ja liiklusolukorra
vaid hetkeks ja kohe järgnes sellele õnnetus, vahel
isegi surm. Õpilane unustas eksamiks valmistuda ning
tulemused olid väga kurvad. Mõnegi unustamise tulemuseks
on olnud pisarad, südamevalu, sõprussuhete katkemine
ja raskused perekonnaelus.
Kahjuks esineb ka usklike juures unustamise pahet.
Sageli kuuleme ütlust: "Andestage, ma unustasin!"
Nõnda jääb mõndagi head, vajalikku ja mitmeid Jumala
tahtmisi täitmata. Neid kurbi tagajärgi mõistame vahel
ka siinses elus, kuid täies ulatuses näeme neid igavikus
ja seal tuleb meil nende eest aru anda. Sellele tõsiasjale
peaksime tõsiselt mõtlema.
MIS PÕHJUSTAB UNUSTAMIST?
Neid põhjusi on üsna palju, peatume ainult mõne olulisema
juures.
Kiire elutempo on üheks unustamist soodustavaks teguriks.
Puudub aeg möödunud elamuste juures peatumiseks, järelemõtlemiseks,
mis oli õigesti või valesti tehtud ja mida olime unustanud
tegemata. Mineviku elamuste rahulik läbitöötamine võimaldab
vahel unustamise vigu parandada ja on ravimiks uute
unustamiste vastu. Kuid kahjuks meie ei leia selleks
vajalikku aega ja põeme ikka unustamistõbe kui kroonilist
ja isegi süvenevat pahet.
Sama kordub ka palveelus, Piibli lugemisel ja kõige
kuulduga koosolekuil, sest elukiirus viib mõtted mujale
ja nii ununeb kõik loetu ja kuuldu, mille tulemuseks
on usuelu kängumine.
Tänapäeval esinev närvilisus põhjustab üsna sageli
unustamist peaaegu igal elualal. Närvilisust ei peeta
enam mingisuguseks haiguseks, millest püütakse lahti
saada, vaid see on kujunenud paratamatuks elunähteks,
endastmõistetavaks olukorraks käesoleval ajastul. Aga
kui palju unustamist põhjustab närvilisus, sellele ei
mõeldagi, ja mis on nende unustamiste tagajärjeks, ka
sellest pole keegi huvitatud, sest kõik närvitsevad
ja unustavad. Elu läheb oma rada ja mida siin ikka teha
saab. Vabandatakse sellega: "Kui teised unustavad,
siis võin mina ka unustada."
Ükskõikne suhtumine unustamisse süvendab unustamist.
Me peame igasuguste pahede ja iseloomuvigade, ka unustamise
vastu võitlema ja mida tõsisemalt seda teeme, seda rutem
ja kindlamini nendest vabaneme. Ükskõiksus on sooja
pesa andmine pahedele, samuti ka unustamisele. Ja sellepärast
paljud ei vabanegi unustamisest, et nad selle vastu
tõsiselt ei võitle ega Jumala abi selleks ei kasuta.
Omaette nähtus on vanadusest või teatud haigustest
tulenev unustamine ja mälu kaotamine. Seda häda saab
parandada ainult Jumal oma väes, inimene ise siin midagi
teha ei saa.
MIDA EI TOHI UNUSTADA?
Ära unusta, mis Jumal sulle head on teinud, nagu Taavet
laulis: "Kiida, mu hing, Jehoovat, ja ära unusta
kõiki Tema heategusid!" (Ps 103,2).
Mõnikord on inimesel raske unustada talle osaks saanud
paha ja ülekohut, kuid ta unustab kergesti Jumala heateod,
kus Jumal otse või kellegi läbi teda on aidanud, rõõmustanud,
head teinud ning mõnegi häda ja õnnetuse eest hoidnud
ja varjanud.
Jumala armu ja headust oleme palju rohkem kogenud
kui suudame mõista ja aimata, seda igal päeval ja ajal,
alates meie sündimisest kuni tänase päevani. Kiitku
ka meie hing Issandat Tema heategude eest!
Jumala Sõna on mõnigi kord meiega rääkinud, kuid natukese
aja möödudes on see ununenud ja selle õnnistus on kadunud.
Ka koosolekuis oleme kogenud Sõna õnnistusi ja saanud
mõneski küsimuses uut selgust ja valgust. Ka selle osa
kattis unustamise tume vari ja südamesse jäi kurb tühjus
ja vaimulik vaesus. Jumala ilmutused Sõna kaudu, isiklikud
elamused Jumalaga ja Tema Poja Jeesusega ning selgunud
tõed - ära unusta neid!
Ärgem unustagem inimesi, kes meile kunagi on head
teinud, meid kuidagi aidanud või rõõmustanud. Need inimesed
on Jumala truud ja sõnakuulelikud teenijad, on inglid
meie heaks. Selliseid inimesi on vähe ja neid unustada
oleks suurim tänamatus ja ülekohus nende vastu. Ja võib
juhtuda, et Jumal ei saadagi neid enam meie juurde,
kui meie neid kunagi vajame ja ootame. Ärgem unustagem,
et tänulikkus valmistab teed uutele õnnistustele!
Kuid ärgem unustagem kunagi ka abivajajaid ja kaasvõitlejaid,
vendi ja õdesid, nagu lugesime: "Ärge unustage
head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on
Jumala meele järgi" (He 13, 16). Oleme rõõmsad,
kui meid meeles peetakse ja aidatakse, kuid sageli unustame
oma võimete kohaselt teisi abivajajaid aidata.
Ärgem unustagem, et kellegi aitamine kas ajalikult
või vaimulikult rõõmustab ka Jumalat ja on nagu Jeesusele
tehtud. Kui me selle tegemata jätame, siis rõõmustab
saatan, aga Jumal kurvastab. Ning arutegemise päeval
võidakse meid saata igavesse karistusse, nagu Jeesus
seda ütles: "Siis Ta vastab neile nõnda: "Tõesti
ma ütlen teile, et mida te iganes ei ole teinud ühele
nende vähemate seast, seda te ei ole minulegi teinud."
Ja need lähevad igavesse karistusse, aga õiged igavesse
elusse!" (Mt 25,45-46).
Seepärast ärgem unustagem head teha ja ligimesi aidata!
Me ei tohi unustada tõsiasja, et Jeesus tuleb, kas
ajaliku surma läbi meid siit ära viima või ilmub Ta
pilvedel, aga Ta tuleb, võib-olla isegi varem kui oleme
oodanud. "Vaata, ma tulen pea, ja mu palk on minuga
tasuda kätte igaühele nõnda nagu tema tegu on!"
(Ilm 22,12).
Kui Jeesus tuleb meid surma läbi siit ära viima, siis
on lõpp kõigil selle elu raskustel ja hädadel, tööl
ja võitlustel. Kuid siis on lõpp ka kõigil armuvõimalustel
nii enese puhtamaks ja pühamaks saamiseks kui ka teiste
heaks midagi tegemiseks. Kui oleme milleski võlgu Jumalale,
kogudusele või kaasinimestele, siis lahkume siit ka
võlglastena.
Ilmub Jeesus aga pilvedel, siis on kas õnnis vastuminek
või kurb ja õnnetu mahajäämine. Seepärast ära unusta
Jeesuse tulemist ega ennast Talle vastuminekuks valmistamast.
Nüüd veel üks osa unustamisest.
ON ASJU JA SÜNDMUSI, MIDA PEAME UNUSTAMA
Apostel Paulus kirjutas filiplastele: "Ma unustan
ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees"
(Fi 3,13).
Paulus ei olnud unustaja. Ta kirjad tõendavad seda.
Ikka ta tervitab, tänab, teeb eestpalveid. Üksikasju
tuletab ta meelde aastate möödudes, vanglas olles, uute
ülesannete ja isikute keskel viibides. Ka ei unustanud
ta oma kohustusi ega oma pöördumiseelses elus tehtud
vigu ja pahategusid.
Ta unustas selle, mis kunagi ta elus tundus ja oli
nii tähtis ja suur, teistest kõrgemal olev, unustas
enese tähtsuse ning inimeste austuse ja lugupidamise
ning paljutõotava tuleviku. Kui Kristus sai tema elu
sisuks, siis toimus kiire ja täielik endiste asjade
väljakolimine südamest ja mälust, et neid jäädavalt
unustada.
Ka meie peame selles osas järgima apostel Paulust.
Kui Jeesus, Õnnistegija, on saanud meie südames eluaseme,
siis unustagem kõik endise elu naudingud, meelitav maailm
oma ihade ja pattudega ning petlike lubadustega. Ärgem
laskem neid enam oma uut elu segada ega meid Jeesuse
järgimisest kõrvale meelitada. Nende mitteunustamine
võib meile saada kiusatuseks nendega uuesti tegelema
hakata, mis kujuneks traagiliseks hukatuseks, nagu see
mõnegi Jumala lapsega on juhtunud.
Jeesus ütles: "Mõtelge Loti naisele!" (Lk
17,32). See on tõsiseks hoiatuseks neile, kellel on
kiusatus tagasi vaadata vana elu Soodomale, kust neid
Jumala inglid välja tõid.
Peame ka unustama meile osaks saanud halva - laimu
ja valestimõistmise, vaenu ja ülekohtu, teravad ütlused
ja häbistava kohtlemise, ka meie armastuse ja heategude
jalgadega tallamise ja hülgamise jne.
Kõike seda ei ole kerge andestada ega unustada. Kuid
siiski peame seda tegema, sest Jumal on andestanud ja
unustanud meie vead, patud ja rumalused. Aga nüüd, olles
Tema lapsed, andestab Jumal meile selliselt, kuidas
me teistele
andeks anname ja unustame. Nõnda me ju loeme Meie Isa
palves: "Ja anna meile andeks meie võlad, nagu
meiegi andeks anname oma võlglastele" (Mt 6,12).
Tähendab: tahad sa andestust, andesta ka, ja tahad
sa oma vigade unustamist, siis unusta ise ka. Selliselt
peab toimima iga usklik, kes tahab olla tõeline Jumala
laps.
Aidaku Jumal meid seda kõike unustada, mida peame
unustama ning meeles pidada kõike, mida ei tohi unustada.
Olgu ja saagu see meie püüdeks ja palveks!
JAAN TREUFELDT
23.08.1892-8.03.1970
Pärnu Saalemi, Pärnu Immaanueli ja Viljandi EKB koguduse
pastor
RELIGIOONIÕPETUS
KÜTAB KIRGI
 Aktuaalne
teema
Religiooniõpetusest koolides on viimastel
nädalatel ilmalikus ajakirjanduses suhteliselt palju
juttu olnud. Kuulutajale selgitas seda teemat Tartu
Ülikooli religioonipedagoogika dotsent PILLE VALK, kelle
doktoritöö teemaks oli "Eesti kooli religiooniõpetuse
kontseptsioon".
Sa ei ole ainult teoreetik, vaid Sul
on praktiline koolikogemus.
1983-1990 olin ajaloo, kunstiajaloo ja kultuuriajaloo
õpetaja. Üle kümne aasta olen olnud pühapäevakooli õpetaja.
Praegu annan Tartu kristlikus noortekodus kirikutundi.
13 aastat olen koolitanud õpetajaid Tartu Ülikooli
ajaloo osakonnas ja õpetanud teoloogidele kiriku ajalugu.
Pärast magistrikraadi kaitsmist 1996 pakuti mõlemasse
teaduskonda täiskohta. Ajalooõpetajate koolitamine on
pensionini ilus selge amet. Keegi ei küsi, kas ajalugu
peab koolis õpetama. Teisel pool oli usuteaduskond,
kus üle pika aja tuli luua õpetajakoolituse õppekava.
See saigi minu tööks.
Religiooniõpetus Eesti koolides on
läbi teinud mitu järku.
Esimene usuõpetuse ainekava töötati välja 1991. aastal.
Iseküsimus, palju sellest juhinduti.
Oma doktoritöös pakkusin välja ilmalikule üldhariduskoolile
sobiva religiooniõpetuse alused. Koostöös religiooniõpetuse
ainenõukoguga olen välja töötanud ainekava tööversiooni.
Kuna religiooniõpetus kuulub valikainete hulka ja
valikainete ainekavad ei ole reglementeeritud, siis
on igal õpetajal võimalus õpetada oma ainekava järgi.
Kui tahame vältida probleeme, siis tuleks ainekavad
ja õppematerjalid ametlikult kinnitada ning tagada õpetajakoolituse
raamnõuetele vastav õpetajate väljaõpe.
Miks tõstetakse religiooniõpetuse
teema puhul kohe esile inkvisitsioon ja teised väärnähtused?
Sest muud ei teata. Meie rahva teadmised usu kohta
on äärmiselt lünklikud. Need ei olegi alati teadmised,
vaid pigem hoiakud ja eelarvamused, mida väga tugevalt
on kujundanud ka meie lähiminevik. Tihti on seal taga
ka isiklikud ebameeldivad kogemused.
Haridus- ja teadusminister Toivo Maimets
on esinenud väga negatiivselt kohustusliku religiooniõpetuse
kohta.
See on ajakirjanduse poolt tugevasti ülevõimendatud
seisukoht. Meie koostööle ministeeriumiga pole midagi
ette heita.
Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo
ütles, et usuõpetust on väga vaja.
Siin ei maksa kahte asja segi ajada. Üks asi on see,
kas me räägime usuõpetuse kohustuslikkusest või vabatahtlikkusest
või konstateerime, et sellealaseid teadmisi on vaja.
Jaak Aaviksoo arvates on tegemist nii olulise ainega,
et ühe tunni nädalas peaks kõigis klassides selleks
aega leidma.
Kas Sinu arvates peaks religiooniõpetus
olema kohustuslik?
Religiooniõpetuse õppimine peab olema tagatud kõigis
Eesti koolides. Oma ainekava kontseptsiooni kokkupanemisel
olen lähtunud sellest, et see peaks sobima kõigile õpilastele
sõltumata nende maailmavaatelisest taustast.
Kas Sa eeldad, et kõik õpilased õpivad
religiooniõpetust 12 aastat?
Praegu õpetatakse religiooniõpetust või sellele analoogilisi
aineid kas algklassides või gümnaasiumis. Neid koole,
kus see oleks läbi 12 aasta, võib ühe käe sõrmedel kokku
lugeda.
Seetõttu ei ole mõeldav välja tulla niisuguse ainekavaga,
mis eeldab järjepidevust läbi 12 aasta. Oleme välja
töötanud iga kooliastme kohta tuumkursuse. Lisaks saab
käsitletavaid teemasid laiendada valikkursuste kaudu.
Nende süsteem on veel välja töötamata. Seal saaks arvestada
õpilaste huvisid ja paikkondlikke eripärasid.
Miks ei või religiooniõpetuse temaatikat
ära peita teistesse ainetesse - kunstiõpetusse, kirjandusse
jne?
Niisugune mudel ei ole ennast Euroopa koolipraktikas
õigustanud. Materjali on nii palju, et see lihtsalt
ei mahu teiste ainete sisse. Oluliseks tuleb pidada
süsteemsete teadmiste tekkimist. Õpetajad ei ole saanud
vastavat ettevalmistust. Kas peame täiendkoolitama 20
tuhat õpetajat või koolitame 500-600 eriala asjatundjat?
Kuidas siis on lood õpetajate kaadriga?
Eestis on umbes 600 üldhariduskooli. Eesti Kirikute
Nõukogu (EKN) andmetel oleks valmis koolis õpetama veidi
alla 200 inimese. Kui homme peaksime hakkama kõigis
koolides õpetama, siis vastava ettevalmistusega spetsialiste
napib.
Kaadriküsimus on valdkond, kus igasugused läbikukkumised
tohutult võimenduvad. Ilma õpetajakoolitust läbi tegemata
ei laseks ma ühtegi inimest kooli tööle.
Millises seisus on õppematerjalid?
Tänu EKNile on meil põhikooli osas tuumkursuste materjalid
olemas. Gümnaasiumi jaoks on kaks põhiõpikut, mille
autoriks on Toomas Jürgenstein - piibliõpik ja kiriku
ajaloo õpik. Valikkursustele on need suurepärased. Uuele
ainekavale on vaja natuke teistsuguseid õpikuid.
Õppematerjalid peaksid olema võimalikult kaasaegsed
ja paindlikud, seda võimaldab nende ülespanek internetti.
Sealt võib koostada materjalid, mis arvestavad konkreetset
kooli ja klassi. Mitmel pool maailmas kasutatakse paljude
ainete õpetamiseks sama süsteemi.
Täname!
6. märtsil 2004 Tartus
USKLIKUD
PEAVAD OMA ÕIGUSTE EEST SEISMA
 Euroopa
Evangeelse Alliansi Brüsselis töötav grupp kutsus 16.-18.
veebruarini külla Euroopa Liiduga (EL) ühinevate maade
kirikute esindajad. Kutse oli kohalike alliansside eestseisuste
liikmetele. Eestist käisid ainult ajakirjanikud - Raadio
7 programmijuht-direktor, ajakirja Valgus tegevtoimetaja
HELLE AAN, kes Kuulutajale sellest reisist rääkis, ja
Eesti Kristliku Televisiooni direktor Peeter Võsu.
MIKS TEID BRÜSSELISSE KUTSUTI?
Eesmärk oli näidata, kuidas kirikud võiksid näha Euroopa
Liidus võimalust kaastööks ja koostööks. Meil on millegipärast
tekkinud arvamus, et seal midagi niisugust võimalik
ei ole.
KAS SA OLED EUROPESSIMIST VÕI EUROOPTIMIST?
Oleneb küsimusest. Kuna ma olen ajakirjanduslikul
tööl, siis ma ei püüa kajastada isiklikke seisukohti,
vaid näidata probleemide lahendusi. Püüan innustada
inimesi, et nad saaksid julgustatud neis probleemides,
mida nad ainult ühekülgselt näevad.
MIS SIND BRÜSSELIS ÜLLATAS?
Me oleme kuulnud, et kui läheme ELi, siis saab kirikutel
olema väga raske. Sinna juurde on räägitud, et Euroopas
kirikud tühjenevad ja väga paljudes maades on kaotatud
riigikiriku staatus.
Külastasin 1997 ja nüüd Brüsseli Püha Miikaeli ja
Püha Gudule kirikut. See on suurim katedraal Brüsselis.
Tollal käis kirikus kapitaalremont, nüüdseks on põhirestaureerimine
lõpetatud. Vaatasin, kas kirik on muuseum või töötav
kogudus. On mõlemat. Hetkel, kui ma kirikusse astusin,
oli tütarlastekoori kontsert. Missad toimuvad kaks korda
päevas. Ka evangeelsed kogudused tegutsevad aktiivselt.
Brüsselis käisime läbi kõik tähtsamad ELi hooned,
tutvusime töö korraldusega. Mind üllatas, et seal on
nii palju inimesi, kes tunnevad isiklikult Jeesust.
Kristlasest saadik valib oma meeskonda kristlastest
ametnikud. Siin on, millest meil valijatena õppida.
Ametnikud on keskeltläbi 30-aastased. Nad teevad kõvasti
tööd, tööpäevad on väga pikad. Eestis räägitakse ainult
sellest, et neile makstakse palju raha.
Mind huvitas, et kui inimene on usklik, kui palju
ta sellest rääkida võib. Selgus, et nad ei häbene oma
usklikkust. Usklikel ametnikel on oma võrgustik ja osadusgrupid.
Nende kaudu võivad nad mõjutada otsuseid, mille kohta
meie kodus ütleme, et ah, sellest ei tule midagi.
Peeter Võsu võttis osa ühest koduosadusgrupist. Kõik
olid 28-30-aastased eri rahvustest inimesed. Nad palvetasid
koos, lugesid Piiblit ja arutasid oma probleeme.
Kui palju osadusgruppe Eestis samal tasemel tegutseb?
Täna on meie Riigikogus kümmekond inimest, kes küll
tunnistavad oma seotust kirikuga, aga kahjuks ühiseks
palveosaduseks neil üksmeelt ei jätku.
AGA BRÜSSELIS PROBLEEME JU JÄTKUB?
Rääkisime Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodi
ühe nõuandjaga, kes on katoliiklane, väga tõsiselt uuest
põhiseaduslikust lepingust. Üldiselt on teada, et selle
sissejuhatuses puudub viide kristlusele. Aga kas keegi
on lugenud läbi kogu selle dokumendi?
ÜTLE, MITU EESTLAST ON LÄBI LUGENUD
EESTI PÕHISEADUSE?
Selles asi ongi. Ainult räägitakse, aga ise pole lugenud.
Tuleb välja, et tegelikult on kõik kristlikud väärtused
ELi põhiseaduslikus lepingus sees.
KAS KRISTLUS EI VÕIKS SIISKI OLLA
SELGELT NIMETATUD?
Oli kaks vastandlikku seisukohta. Ühed arvasid, et
peaks kindlasti olema, teised jälle, et võib jääda ka
nii, nagu on. Siiski tehakse väga tõsist lobitööd, et
sõna "kristlik" põhiseaduslikku lepingusse
tuleks.
Loomulikult võiks seal olla nimetatud ka kümme käsku
ja muud head põhimõtted. Kuidas saavutada olukorras,
kus Euroopas on nii palju erinevaid uske, traditsioone
ja rahvusi, et kirik jääks keset küla - on enam kui
kompromisside kunst.
Vahetevahel on isegi tark mitte nimetada asju nende
õigete nimedega, vaid mõelda, miks vanarahvas targu
hundi asemel ütles susi. Kui vaadata, millele tuginevad
need väärtused, mis selles hästi paksus põhiseaduslikus
lepingus kirjas on, siis need on kristlikud. Ei ole
öeldud, et siin on see ja too käsk, aga tegelikult on
lepingus kümme käsku sees.
SINU JUTUS OLI SÕNA "LOBITÖÖ".
Inimestele on antud võrdsed õigused. Küsimus on selles,
kuidas oma õiguste eest võidelda. Peeter Võsu ütles,
et tema õppis ära, kui suur tähtsus lobitööl on. Meie
Eesti kristlastena ei ole seda üldse väärtustanud. Kui
midagi tahad, tuleb selleks palju tööd teha. Mitte nii,
et lähed lööd rusika lauale - nüüd olgu olla. Teine
tuleb ja lööb kõvemini. Mõlemal on võimalus oma õigust
nõuda.
Inglismaal on vastu võetud seadus samasooliste ühenduste
kohta, kus on öeldud, et see on leping, mitte abielu.
Evangeelne allianss tegi kõvasti tööd selleks, et see
nii jääks. Brüsselis oli Rootsi alliansi esindaja väga
mures sellesama probleemi pärast. Mina tegin meie grupile
ettepaneku, et me võiksime toetada sealset evangeelset
allianssi. Eesti Evangeelse Alliansi president Meego
Remmel saatiski pärast juhatuse pooldavat otsust vastava
toetuskirja.
Nägin Brüsselis, et näiteks homode lobitöö käib palju
paremini kui meie kristlaste oma. Me tõmbume nurka ja
nutame - näe, maailm teeb meile liiga! - aga nemad on
teinud nii aktiivset tööd, et vaadatakse üle ka varem
vastuvõetud seadused. Ei tohi olla nii, et ainukesed,
kes enda eest seisavad, on homod. Me peame oma väärtuste
eest seisma. Me ei kasuta neid võimalusi, mis meil on.
MIS PÕHISEADUSLIKUS LEPPES SULLE MEELDIS?
Artikkel 51 ütleb, et "liit austab ega piira
liikmesriikide kirikute ja usuühenduste ega usklike
kogukondade staatust riigi õiguse kohaselt". Meie
Eestis arvame, et kui oleme ELis, siis Eesti kirikute
staatus ja saatus oleneb sellest, mida Brüsselis öeldakse.
Tegelikult see nii ei ole. Kuivõrd nüüd keegi seal teeb
lobitööd selleks, et Eestis midagi muutuks või meie
teeme lobitööd selleks, et ei muutuks Brüsselis või
siin, see on iseküsimus.
"Liit austab samavõrra ka filosoofiliste ja mitteusuliste
organisatsioonide staatust." See käib mittetulundusühingute
kohta ja meie kirikud on ka mittetulundusühingud.
Eestis ei ole räägitud, et "tunnustades nende
identiteeti ja konkreetset panust, peab liit nende kirikute
ja organisatsioonidega avatud, läbipaistvat ja regulaarset
dialoogi". See tähendab, et sind võetakse partnerina.
Meie ei oska tihti veel oma koduski partnerina käituda.
Sageli räägitakse, kui palju pahesid EL meile toob.
Enamik pahesid on ju Eestis juba olemas. Võiksime imestada,
et meid ikka ELi tahetakse - oleme ju prostitutsiooni,
abordi, enesetappude ja HIV-epideemia maa. Miks me ei
taha küsida, mida meie, kirikuinimesed, saaksime nende
olukordade muutmiseks teha?
NÄHA ON, ET SA SAID BRÜSSELIST JULGUST.
Läksin sellele konverentsile eelarvamusega, et mida
seal siis ikka räägitakse. Brüsselis nägin, mida ma
võin ajakirjanikuna teha ja kuidas ma saan aidata Eestimaa
inimest, kes arvab, et "see rong on meie jaoks
nüüd läinud".
Kohe on tulemas europarlamendi saadikute valimised.
Kristlastena oleme ühiskonna osa ja sõltume neist, kes
teevad otsuseid. Me peaksime vaatama mitte ainult valitavate
nina pikkust ja silmavärvi. Ma sain Brüsselist julgustuse
küsida kandideerivatelt inimestelt, missugustele väärtustele
nad oma otsuseid tehes tuginevad. Meil on ka pärast
valimisi võimalus uurida, mida meie esindajad Brüsselis
teevad, mille poolt nad hääletavad ja millele tuginevad,
kui hääletavad. Hea on, kui saadikud teavad, et me oleme
nende tegemistest huvitatud.
Me kohtusime Brüsselis paljude kristlik-demokraatlike
parteide esindajatega. Nad olid tõsised usklikud, mitte
lihtsalt mingi maailmavaate pooldajad. Meie käest küsiti,
kes Eestist on tulemas ja kuivõrd oleks nendega kohe
võimalik alustada koostööd. Isegi kui tulija ei ole
kristlane, kas on temaga võimalik alustada avatud dialoogi,
mis võib ka palju aidata.
PEALE SAADIKUTE ON VEEL AMETNIKUD.
Nendega on sama lugu. Kõige huvitavam kohtumine Brüsselis
oli mul lätlasega, kes on seal töötanud ametnikuna viimased
neli aastat. Noor mees ja väga tõsine kristlane. Tema
jutust õhkus otsusekindlust, mida annab kristlike väärtuste
tundmine ja nende järgimine.
Osaliselt maksis meie sõidu euroopa allianss. Nad
kirjutasid selleks projekti. Kui oleks pidanud ise kogu
sõidu maksma, poleks ma saanud minna. Meid majutati
usklike ametnike juurde. Igal hommikul kell üheksa algasid
kohtumised, hommikust sõime 7.45. Laud oli kaetud ja
igaüks luges piiblisalmi, me palvetasime koos. Imeline
osadus. Kõik see oli tehtud spetsiaalselt meie jaoks.
See hool liigutas mind väga - olin neile ju lihtsalt
üks külalistest, võõras. Aga ma ei tundnud end nende
kodus võõrana.
SEALSED KRISTLASED MEELDISID SULLE.
Meil on kujunenud arvamus, et kristlaste mõju on justkui
olematu. Brüsselis kogesin vastupidist. Euroopas on
370 miljonit inimest. Vaid kümme miljonit on evangeelseid
kristlasi. Igaühele jääb 37 inimest, kelle eest võiks
palvetada. Mitme eest me tegelikult palvetame? Siin
on võti. Ka meie evangeelne allianss võiks pöörata sellele
tähelepanu, sest palve kaudu muutub nii palju.
Kõige kurvem oli minu jaoks kohtuda rumeenlastega,
kes võtsid samuti sellest kohtumisest osa, kuigi Rumeenia
veel 1. maist ELi liikmeks ei saa. Sotsialismi ajal
tähendas kristlaseks olemine neil valitseva võimu vastu
olemist. Nüüd, vabas riigis elades on inimesed väga
pettunud, sest pole enam kellegi vastu olla. Milleks
veel pidada oma põhimõtteid?
Ka Eestis otsitakse vaenlast: "Kas me sellist
Eesti Vabariiki tahtsime!" Samas ütleme, et Jumal
on meile vabaduse kinkinud. Kui sellest lähtume, kas
me käitume kaotajatena või võitjatena? Nüüd oleme kõrvalseisjad.
Kui midagi muud teha ei saa, siis saame palvetada. Paljusid
asju, mida kätega muuta ei saa, saab muuta läbi palve.
TÄNAME!
6. märtsil 2004 Tartus
VALI
PARIM OSA!
Hirmus epideemia on haaranud maad. Keegi ei ole sellest
tõvest hoitud. Väikesed lapsed kannatavad selle tagajärjel
samamoodi nagu vanem põlvkond ja vahepealsed vanused.
Ei ole kiiret ravimeetodit ja paljud inimesed ei saa
sellest hädast kunagi lahti. See lõhub perekondi, teeb
inimesed võimetuks edukalt töötama ja toob kaasa palju
teisi haigusi. Päris kindlasti laastas see haigus juba
20. sajandil ja paistab, et 21. sajandil on see veel
surmavam. Tõve nimi on rahmeldamine.
Me elame tegusas ühiskonnas. Kunagi varem pole olnud
nii palju võimalusi valida, mida kõike võib teha. Aga
pole olnud ka nii palju pealepressimist, mis meie ajaplaanides
kajastub. Isegi kõige nooremad pole sellest hoitud.
Üks Ameerika meedia viimase paari aasta muredest on
laste äärmuseni pingeline päevaplaan. Vanemad on nad
nii paljudeks koolivälisteks ettevõtmisteks ja üritusteks
kirja pannud, et lapsepõlv paistab kaotsi minevat.
AINULT KURTMINE
Nancy Leigh DeMoss küsis ühel naiste nädalalõpukonverentsil
osavõtjatelt: "Millisena leiab Jumal teid sellel
nädalalõpul?"
Siin on mõned vastused:
"Mul on tunne, et igalt poolt tulev surve on
mind täiesti rööpast välja viinud."
"Mul on nii palju stressi ja vastutust."
"Olen mõnikord liiga seotud ja päeva lõpus selgub,
et ma ei olegi neid asju teinud, mida ma kõige rohkem
teha oleksin tahtnud."
"Minust jäi koju maha kohutav segadus ja ma vajan
uut vaimu, et kõigele sellele vastu minna, mis mind
järgmisel nädalal ootab."
"Ma valiksin hea meelega aeglasema tempo. Mul
on tunne, nagu oleksin orav üha kiiremini keerlevas
rattas. Kui ma prooviksin maha hüpata, siis komistaksin
ja lendaksin uppi."
"Rahmeldamine on mult kogu rõõmu röövinud."
Kuigi meie põlvkonna rahmeldamine paistab olevat jõudnud
äärmuseni, ei ole see ainult meie ajastu probleem. Ameerika
kirikureformaator Alexander Campbell kirjutas 150 aastat
tagasi: "Praegune ajastu ei ole niisugune, mil
andumus tähtsat rolli mängiks. Meestel ei ole aega mõtete
mõlgutamiseks, palvetamiseks, enda kallal juurdlemiseks.
Neil on liiga palju ajalehti lugeda, liiga palju poliitilisi
küsimusi läbi arutada, liiga palju äri teha."
Kristlik kirjanik Philip Patterson kirjutas: "Ajaloolane
Will Durant märkas kunagi, et "kes kiirustab, ei
ole päris tsiviliseeritud". Et selle ütlusega nõustuda,
pole vaja muud, kui jälgida inimeste käitumist tipptunnil
autoteel või metroojaamas. Minu meeli täidab päris tugevalt
küsimus: kuidas viia tasakaalu kristliku elu vajadused
ja üleskutse olla tasane?"
Kiirustamisajastul on ilma kellata raske hakkama saada
VÄLJAPÄÄSU OTSIMAS
Seda tahaksin selgitada. Kuidas saavad kristlased
ajal, mida iseloomustab väsimatu tegutsemine, teistmoodi
elada? Kas me võime keset palavikulist elustiili õppida
Issanda peale toetuma?
Kas on võimalik, et sel ajal, kui me Issandat teenime,
kaotame Kristuse läheduse rõõmu? Kas me oleme muutunud
sellisteks nagu Marta, kes valmistas köögis Jeesusele
süüa ja jäi ilma Jeesuse jalge ees istumise rõõmust?
"Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse
ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis Ta vastu.
Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus
maha Issanda jalgade juurde ja kuulas Tema kõnet. Marta
aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli
Jeesuse juurde ning ütles: "Issand, kas sa ei hooli
sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle
talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!" Aga Issand
vastas talle: "Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad
ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja
on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära"
(Lk 10,38-42).
Enamik meist on rohkem Marta kui Maarja sarnased.
Parema meelega teeksime midagi Jeesuse heaks kui lihtsalt
istuksime Tema jalgade ees. Selline aktiivne elustiil
viib sageli kurnatusse ja läbipõlemisse.
Palun ärge mõistke mind valesti - elu Jeesuse teenistusse
andmine on hea, soovitav, see tasub ennast. Aga teenimine
peab olema tasakaalustatud Jeesuse jalgade ees istumisega.
Me peame leidma aega ka Issandaga meeldivaks kahekesiolemiseks
ja Teda kuulama.
Tahaks juba kiiremini edasi sõita
TARVIS ON ÜHT
Kas te olete kuulnud Jeesuse sõnu, mida Ta Martale
vastas, kui see oma õe abivalmiduse puudumise üle kaebas?
Ta ütles Martale ja meile, et Maarja on valinud hea
osa. Kas te suudate seda ette kujutada? Meie tegusas
maailmas tuleb täna keegi ja ütleb meile, et ainult
üks asi on oluline ja peab saama tehtud. Seda on tõesti
raske mõista. Ja ometi, kui vabastav see on, kui tunnetame,
et siin räägib meie Issand ja Õpetaja oma täiuslikus
tarkuses. Ta ütleb meile: "Tarvis on vaid üht."
Ja see üks on Tema jalgade ees istumine, Tema juuresoleku
nautimine, Tema hääle kuulamine.
Lahendus liigsele rahmeldamisele ei ole laiskus. See
ei ole vastutuse eest põgenemine või andumine puhkamisele.
Esimesele kohale tuleb panna see, mis Jeesuse arvates
esimesele kohale kuulub. See on prioriteetide uus järjestamine,
mille juures me ühe asja, mis oluline on, oma elu keskmesse
asetame ja võimaldame kõigel muul sealt lahkuda.
Kui me õpime Jeesuse jalge juurde istuma, siis avastame,
et päev möödub korrapärasemalt ja vähem kurnavalt. Selle
asemel, et proovida kõike teha, millest me arvame, et
peaksime selle päeva jooksul ära tegema, paneme tähele
Tema rahulikku vaikset häält, mis meid juhatab seda
tegema, mis Temalt pärineb.
Jeesus jättis meile eeskujuks oma elustiili. Ta ütles:
"Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes
mu on läkitanud, ja lõpetan Tema töö" (Jh 4,34).
Ta asus oma Isa tahtmise täitmisele visa otsustavusega,
aga mitte kunagi närviliselt, puhkamata või kontrollimatult.
Me ei näe Jeesust kunagi kiirustamas. Ja oma märkimisväärse
elu lõpus, veidi üle kolmeaastase teenistuse järel võis
Ta öelda: "See on lõpetatud!" (Jh 19,30).
Jeesus annab meile Jh 14,10 võtme kõige selle teostamiseks,
mille Isa Talle ülesandeks tegi: "Neid sõnu, mida
ma teile ütlen, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes
asub minus, teeb oma tegusid."
Jeesus elas sisemises ühenduses Isaga ja oli nii võimeline
ainult sellele kontsentreeruma, mis vajalik oli.
Meie unustame selle ja soovides aidata ja teenida,
asume iga probleemi ja situatsiooni kallale, ilma selgeks
tegemata, kas see on midagi sellist, mida Jumal meilt
ootab. Jeesus õpetab meile, et peame esimesed asjad
esimesele kohale asetama. Kui te kõige esmalt Tema jalgade
ette istute, siis olete valmis teenima.
Ravimi rahmeldamise vastu leiame me siis, kui veedame
oma elu seesmises ühenduses Kristusega.
Herold
KRISTLASI
KIUSATAKSE TAGA
USA Kongressi poolt 1998. aastal moodustatud usuvabaduse
jälgimise komisjoni hinnangul on eriti rasked ja püsivad
usuvabaduse rikkumised üheteistkümnes riigis: Birmas,
Põhja-Koreas, Eritreas, Indias, Iraanis, Pakistanis,
Hiinas, Saudi Araabias, Sudaanis, Turkmenistanis ja
Vietnamis. Kõigis neis riikides kiusatakse kristlasi
taga vähemalt riigiorganite teadmisel, kui isegi mitte
osalusel.
Komisjon kutsus välisminister Colin Powelli üles neid
panema "eriti murettekitavate riikide" nimekirja.
See kohustaks USA valitsust nendelt riikidelt usuvabadust
nõudma kasvõi sanktsioonide abil. Eritrea, India, Pakistan,
Saudi Araabia, Turkmenistan ja Vietnam praegu selles
nimekirjas ei ole, kuigi komisjon nimetab näiteks Saudi
Araabiat juba neljandat korda.
Saudi Araabias ei ole komisjoni arvates üldse mingit
usuvabadust. Valitsus on keelanud igasuguse muu usuga
tegelemise peale valitseva sunniitliku islami. Peale
selle peaks USA valitsus arvestama tõsiste signaalidega
selle kohta, et saudid finantseerivad üle maailma niisuguse
religioosse ideoloogia levitamist, mis propageerib viha,
sallimatust ja teisi inimõiguste rikkumisi mittemoslemite
suhtes.
Erinevate religioonide esindajatest koosnev komisjon
sunnib USA valitsust võtma teravamaid meetmeid "eriti
murettekitavate riikide" suhtes. Eritähelepanu
on peale nende riikide ära teeninud veel Valgevene,
Kuuba, Egiptus, Gruusia, Indoneesia, Laos, Nigeeria
ja Usbekistan. Iraak kustutati sellest nimekirjast pärast
Saddam Husseini kukutamist.
idea Spektrum
Eks kaks varblast müüda veeringu eest?
Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.
Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.
Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi.
Matteuse 10,29-31
ARAABLASED
ASUTAVAD KOGUDUSI
Euroopa Baptistiföderatsioon soovib senisest aktiivsemalt
asutada ja toetada baptistikogudusi araabiakeelsetes
maades. Seda näeb ette kohalike misjonäride kasutamise
projekt.
Projekti koordinaator Daniel Truciewicz Wroclawist
(Poola) ütles, et juba praegu on paljudes Lähis-Ida
maades kasvavad baptistikogudused. Liibanonis on baptistikoguduste
arv 1945. aasta kolmelt kasvanud tänaseks 29ni. Kogudustesse
kuulub seal kaks tuhat inimest. Kogudustel on kaks üldhariduskooli
ja 50 üliõpilasega teoloogiline seminar.
Jordaanias on 20 baptistikogudust, üks baptistide
haigla ning pealinnas Ammanis 1500 õpilasega baptistide
kool ja teoloogiline seminar. Süürias on kuus baptistikogudust
umbes kahesaja liikmega. Üks baptist töötab misjonärina
beduiinide juures. Nelja aastaga on koguduseliikmete
arv ristitute arvel kasvanud 23 võrra. Baptistikogudusi
ja aktiivset misjonitööd on ka Iisraelis, Palestiina
aladel, Egiptuses, Sudaanis, Tuneesias ja nüüd ka Iraagis.
Enamikus araabiakeelsetes maades lähtub baptistikoguduste
loomise initsiatiiv kohalikelt usklikelt. Alles hiljem
lähevad välismaalased neile appi.
Eelkõige Liibanoni baptistid loodavad peatset vaimulikku
ärkamist araabia rahvaste hulgas. Juba nüüd avaldab
Liibanoni ja Jordaania baptistide koostöö kogu regioonile
positiivset mõju.
Die Gemeinde
TÕLGID
TÖÖTAVAD AKTIIVSELT
Üha enam inimesi saavad Piiblit lugeda oma emakeeles.
Möödunud aastal tõusis Piibli või selle osade tõlgete
arv 52 võrra ja jõudis 2355ni.
Hinnanguliselt on maailmas 6500 elavat keelt. Seega
on Piibel jätkuvalt kõige laiemalt levinud raamat maailma
ajaloos. Piibliseltsidel on käsil umbes 720 tõlkimisprojekti
enam kui 600 keelde. Vana ja Uus Testament on tõlgitud
414 keelde, see on üheksa võrra rohkem kui aasta tagasi.
Terve Uus Testament on olemas 1068 keeles.
Kõige rohkem on Piiblit tõlgitud Aafrika keeltesse
- 665 korda. Aasias on tõlgete arvuks 585, Austraalias
ja Okeaanias 414. Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere saartel
on 404 tõlget, Euroopas 209 ja Põhja-Ameerikas 75 tõlget.
Kunstkeeltesse nagu esperanto on kolm tõlget.
Ühinenud Piibliseltsid
MEENUTAME
TÖÖMEHI
OSKAR OLVIK
 90
aastat sünnist
Oskar Olvik sündis 24. veebruaril 1914 Kadrina kirikumõisa
rentniku jumalakartlikus perekonnas. Järgmisel aastal
isa haigestus raskelt ja suri. Poja kasvatas üles ema.
Pidevalt tuli võidelda majandusraskustega.
1922 alustas Oskar Olvik õpinguid Kihlevere neljaklassilises
algkoolis. Kadrina algkooli eduka lõpetamise eest sai
ta pastorilt kingituseks Uue Testamendi.
1934 lõpetas Oskar Olvik Rakvere poeglaste gümnaasiumi
ja teenis 12 kuud kaitseväes Tallinna sidepataljonis.
Selle järel asus ta tööle Rakvere kindlustusseltsi.
1936 astus Oskar Olvik Tartu Ülikooli usuteaduskonda.
Mitteusklikuna usuteadust õppides puudus tal südamerahu.
27. aprillil 1938 andis ta oma elu Jumalale. Sügisel
astus ta esimest korda usklikuna üles oma koduküla rahva
ees. Tartus hakkas ta evangeeliumi kristlaste vabakoguduses
pidama piiblitunde. Esimese jutluse kirikukantslist
pidas ta 1. jaanuaril 1939 Haljala kirikus.
1940 augustikuus õnnestus Oskar Olvikul kiirendatud
korras sooritada Tartu Ülikoolis lõpueksamid. Septembris
usuteaduskond likvideeriti.
17. mail 1941 abiellus Oskar Olvik Tartu Pauluse kirikus
meditsiiniõe Valli Saadega. Laulatas õpetaja Harri Haamer.
Oskar Olvik asus tööle kindlustuse alal Võrus. Veebruaris
1941 lasti ta usu pärast töölt lahti.
7. novembril 1941 valis Tallinna Karmeli Evangeeliumi
Kristlaste Vabakogudus Oskar Olviku ühel häälel pastoriks.
Töö oli õnnistusrikas. Kogudusega liitus palju noori.
Neist said hiljem pastoriteks Osvald Talts, Karl Tutsu,
Dimitri Lipping ja Rein Uuemõis. Koguduste ühendamise
ajal Olevistesse 1950 oli Karmeli koguduses ligi 200
liiget.
Oskar Olvik teenis koos Osvald Tärgiga Oleviste koguduse
pastorina. Ta oli ka koguduse nõukogu esimees. Eriti
hinnatud olid pastorite neljapäevased piiblitunnid.
Oskar Olviku jutlused olid väga südamlikud.
Oskar Olvik oli õppejõuks 1956-1960 korraldatud usuteaduslikel
kursustel. Ta koostas nende jaoks konspektid "Vana
Testamendi sissejuhatus", "Homileetika",
"Iisraeli rahva ajalugu", "Genesis",
"Psalmid", "1. Korintose kiri" ja
"Kristlik eetika".
Oskar Olviku südamel oli eriliselt ärkamise ootus,
selle eest palvetamine ja kaastööliste innustamine.
1968 alustati tema initsiatiivil Olevistes nn. ansambliõhtutega,
millest kasvas välja Effataa-ärkamine.
Oskar Olvik suri jõululaupäeval, 24. detsembril 1977,
kui ta pidi jutlustama. Jutlus oli ette valmistatud,
kuid jäi pidamata.
HENNO HUNT
ANDRES
TETERMANN
 150
aastat sünnist
Andres Tetermann sündis 16. märtsil 1854 Pärnumaal
Tammiste vallas Võlla külas Mätiku talu saunikuperes.
Esimese vaimuliku äratuse sai Andres Tetermann 12-aastasena.
Pöördumine tuli täismeheeas. 1880 jõudis ärkamine Pärnumaale
ning taluperedes hakati koosolekuid pidama. Ühel niisugusel
koosolekul sai Andres Tetermann usklikuks. Koos Jüri
Milliga hakkas ta uurima saksakeelset baptistlikku kirjandust.
1884 mais läks Andres Tetermann koos Jüri Milliga
jalgsi Pärnust Tallinna, sealt Haapsallu ja tagasi Pärnusse,
et baptistide kohta selgust saada. 18. augusti öösel
1884 ristis Riia saksakeelse baptistikoguduse pastor
Julius Herrmann Tammiste küla lähedal ojas kaheksa inimest,
kelle hulgas oli ka Andres Tetermann. Sellega tekkis
Pärnu baptistikogudus.
1886-1887 oli Andres Tetermann rändraamatukaupmees
ja käis Piibleid ning muud vaimulikku kirjandust müües
Eestimaa läbi. Sellest said tõenäoliselt nime ajakiri
Teekäija ning Andres Tetermanni välja antud lauluraamatud
"Siioni teekäija evangeeliumi laulud" ja "Teekäija
kandle hääled".
1888 abiellus Andres Tetermann Minna Westenbergiga.
1890-1920 oli Andres Tetermann Tallinna esimese (Kalju)
baptistikoguduse pastor ja 1890-1895 ka Rummu-Valkla
baptistikoguduse pastor. Sellesse aega (1902) jääb Kalju
koguduse uue kiriku avamine.
1904-1919 oli Andres Tetermann ajakirja Teekäija toimetaja.
1907-1912 omas Andres Tetermann koos Johannes Felsbergiga
trükikoda, mille eesmärgiks oli edendada usulise kirjanduse
trükkimist ja levitamist Eestis.
1908-1920 juhtis Andres Tetermann Eesti baptistikoguduste
ühendust.
1920 siirdus Andres Tetermann USAsse. 1921-1923 oli
ta ajakirja Amerika Teekäija toimetaja ja 1922-1925
juhtis New Yorgi eestikeelset baptistikogudust.
Oma külakooli haridust täiendas Andres Tetermann iseõppijana
nii usuteaduses kui ka keeltes. Ta valdas saksa keelt
ja vaatas vaidlusaluseid piiblikohti kreekakeelsest
Piiblist. Ameerikasse asudes ei tundnud ta hirmu ka
inglise keele ees.
Andres Tetermann oli aktiivne kooritöö edendaja, viljakas
luuletaja ja tõlkija. Praegu Eesti EKB Koguduste Liidus
kasutatavas lauluraamatus "Vaimulikud laulud"
on 66 tema tõlgitud laulu ja neli tema sõnadega laulu.
Andres Tetermann suri 20. mail 1925 Ameerikas.
KADUNUD
POJA LUGU TARTUS
 5.-7.
märtsini korraldas pastor Jürgen Nitschke (Berliin)
Tartu Salemi koguduses seminari, kus tõlgendas hollandlase
Henri Nouweni raamatut "Olgu Tema pilt sinu südames"
ja Rembrandti maali "Kadunud poja tagasitulek".
Kohal oli 80-100 inimest. Jürgen Nitschke sõnul ei
olnud eesmärgiks teadmiste jagamine, vaid kadunud poja
loo, raamatu sisu ja maalil kujutatu läbielamine Jumala
ees. Arutati kolme küsimust - milleks on Jumal inimese
kutsunud, kui kaugele ta võib Jumalast eemalduda ja
kus on õieti tema kodu.
Jürgen Nitscke ütles, et ta tuli Tartusse, sest talle
meeldivad vennad-õed Eestis. Teine põhjus oli see, et
raamat ja Rembrandti pilt on teda väga liigutanud. Ise
on ta analoogilist seminari Berliinis kaks korda kuulanud.
LÜHIDALT
28. veebruaril oli Tallinnas Balti Misjonikeskuses
pühapäevakooli õpetajate päev teemal "Lapse tee
Jumala juurde". Päev sisaldas ettekandeid ja praktilisi
õpikodasid. Osales enam kui 130 inimest üle Eesti.
Oma tööd tutvustasid Eesti EKB Koguduste Liidu laste-
ja noortetöö keskus, Avatud Piibli Ühing ja Eesti Lastemisjon.
Avatud olid Logose kirjastuse raamatupood ja erinevate
organisatsioonide õppematerjalide müügiletid.
* * *
 29.
veebruaril ordineeriti Tartu Annelinna koguduses diakoniks
ILMAR ROOSIMAA. Teenistust juhatas koguduse pastor Kalmer
Marimaa, jutluse pidas Eesti EKB Koguduste Liidu asepresident
Peeter Tamm. Ordineerimispalve pidasid Kalmer Marimaa,
ordineeritava isa pastor Peeter Roosimaa ja Peeter Tamm.
7. märtsil toimus Mooste koguduses täiskogu koosolek,
kus valiti koguduse uueks pastoriks ERMO JÜRMA (pildil).
Koguduse eelmine pastor Tarmo Õun asus möödunud aastal
tööle Valga Betaania kogudusse. Pärast seda aitasid
Mooste koguduse töös kaasa Ermo Jürma ja koguduse kunagine
pastor Feliks Viira.
* * *
 18.
märtsil valisid liikmeskirikute esindajad Eesti Kirikute
Nõukogule järgmiseks kolmeaastaseks perioodiks presidendi
ning asepresidendid.
Presidendiks valiti tagasi 1993. aastast kirikute
nõukogu tööd juhtinud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku
piiskop EINAR SOONE. Ühe asepresidendina jätkab Pärnu
Immaanueli koguduse pastor JOOSEP TAMMO (pildil). Teiseks
asepresidendiks valiti katoliku kiriku peavikaar Eestis
PHILIPPE JOURDAN.
|
