Heldur Kajaste foto

Harva näeb nii innustunult üles kantsli poole vaatavaid inimesi nagu Tallinna Oleviste piiblikooli õppeaasta pidulikul lõpetamisel. Küllap oli neil põhjust sel päeval rõõmustada. Tõenäoliselt mitte ainult saadud tunnistuse pärast, vaid ka usulise kogemuse pärast, mille nad piiblikoolist said. Saadud impulsi suurust näitab paljude õppijate otsus omandada vaimulik kõrgharidus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Oleviste piiblikoolist loe 11. leheküljelt.

Usk tuleb kuuldust, aga kuuldu Kristuse sõna kaudu (Rooma 10,17). Nii oleks vaja, et inimeste pilgud ja kõrvad oleksid ikka rohkem pööratud sinna, kus Kristust kuulutatakse. Küll Issand siis nendega töötab, sest Tema sõna on elav ja vägev ja teravam kui ükski kaheterane mõõk (Heebrea 4,12). Piibel ütleb meile veel, et Issand on pika meelega inimeste vastu, sest Ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele (2. Peetruse 3,9).

“Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust mulle abi tuleb! Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa!” (Psalm 121,1–2). Laulja teadis, kuhu abi pärast pöörduda. Paljud tänapäeva inimesed seda kahjuks ei tea. Nii on kõigil kristlastel ülesanne nende pilgud õigesse suunda pöörata. See aitab ka endal hoida õiget sihti alati silmade ees.

SEISAME ALATI VALIKUTE EES

Toimetaja kommentaar

Eesti on nüüd Euroopa Liidus. Teatud ühiskonnakihid juba lõikavad sellest kasu. Teised jälle saavad kõik oma ebaõnnestumised Euroopa Liidu kaela ajada. Igal juhul on tegemist reaalsusega, millega tuleb arvestada.

Eestist on saanud suure liidu väike osa. Piirid on avardunud. “Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!” ütles Jeesus (Mk 16,15). Levimas on hoopis teine mõtteviis: “Täna või homme läheme sellesse või teise linna ja veedame seal ühe aasta ning kaupleme ja saame kasu!” (Jk 4,13). Jeesuse sõnade taga on Jumala õnnistus. Inimlikud plaanid teostuvad harva täielikult.

KÄIB VALIMISKAMPAANIA

13. juunil on europarlamendi valimised. Valimiskampaania käib palju loiumalt kui kohalike volikogude või Riigikogu valimiste puhul. Kampaania kõrghetked on veel ees, need saabuvad vahetult enne valimisi.

Kuigi valimiseelsetes sõnavõttudes räägitakse sageli Eesti siseprobleemidest, ei minda europarlamenti neid lahendama. Muidugi tuleb seal kaitsta Eesti huve, aga Eesti siseküsimused jäävad ikka Riigikogu ja omavalitsuste otsustada. Seda peaks arvestama ka kandidaatide ja erakondade reklaame kuulates.

Ristiusk vajab Eestis ja kogu Euroopas kaitsmist ning edustamist. Sellepärast võiks olla meie kõigi palveteemaks, et Eestist ja teistest riikidest valitaks niisugused inimesed europarlamenti, kes kristlusele kasulikke ja kristlikest põhimõtetest lähtuvaid seadusi vastu võtaksid.

IRAAGI KRIIS

Sõda Iraagis ei olevat, aga inimesi sureb seal iga päev. Varsti peaks võim selles riigis minema kohalike kätte. Uutele võimumeestele pannakse aga pomme. Ebapopulaarsed on nii kaugelt tulnud vabastajad kui ka nende käsilased.

Suurt vastukaja on tekitanud iraaklastest vangide piinamise kohta ajakirjanduses avaldatud fotod. Kui suur pidi küll olema nende sõdurite karistamatuse tunne, kui nad oma tegudest pilte tegid! Väga kahjulikult mõjub vangide piinamine kahtlemata kristlaste mainele muhameedlaste silmis, kuigi nad ise kristlasi paremini ei kohtle.

Ehkki sõjavang võib paljude silmis olla vangidest kõige vihatum, on kõige kergem süütult sattuda just sõjavangide hulka. Ei saa ju tavaline sõdur valida, kas ta läheb sõtta või ei lähe.

Sõjavangide ja üldse vangide väärkohtlemine on igavene teema. “Kaevandusi murrab võõras rahvas, unustatuina, eemal jalaastumisest, kõlguvad nad kõikudes, inimestest kaugel,” teadis Iiob (Ii 28,4; 1968. aasta tõlge). Tänapäevane arusaam on selline, et ka kurjategija ning vaenlasega ei tohi kuritegelikult käituda. Eesmärgiks peaks ju olema paranemine, normaalse elu taastamine või tekitamine. Jeesus pidas vangide külastamist õigetele iseloomulikuks teoks (Mt 25,36).

Sõjavangide teema populaarsus ajakirjanduses tõi kaasa ühe suure pettuse – Suurbritannia ajaleht Daily Mirror avaldas vangide piinamise lavastatud pildid. Leht teenis sellest kenakese raha. Kuni pettuse avalikuks saamiseni tuli riigi juhtidel ja sõjaväe esindajatel palju pahandusi üle elada. Ajalehe peatoimetaja küll vallandati, kuid palju kurja oli juba tehtud. See näitab, et ajakirjanduses avaldatusse tuleb suhtuda kriitikaga. Nagu alati, on kasulik mõtelda oma peaga ja rakendada oma usku.

Kujutluses peaks silme ees olema uus ja ilus, millele lagunev ja kole
ruumi annab

VÕITLUS JOOMISE VASTU

Suureks vaidlusteemaks on Eestis saanud küsimus, kas peaks keelama öösel ja teatud pidupäevadel alkoholi müügi ning lõpetama alkoholi reklaamimise. Vastased ütlevad, et sellest pole kasu ja hakkab õitsema salaviinamüük. Mõnigi on ka avalikult kurvastanud, et jääb ise vajalikul hetkel pudelist ilma.

Ükski võitlus joomise vastu täieliku karskuseni loomulikult ei vii. Ka nüüd leidub neid, kes silmakirjatsema, keelust kõrvale hiilima või januste arvel ebaseaduslikult teenima hakkavad. Aga see ei saa olla argument. Piirangute kehtestamine mõjub vähemalt seaduskuulekatele inimestele ja neid ei ole mitte vähe.

Senistest reklaamidest paistab, et alkohol on kasulik ja selle tarvitamine igal võimalikul juhul väga õige. Eriti halvasti mõjub see noortele. Piirangud paneksid ehk mõnegi inimese mõtlema. Apostel Paulus kirjutas: “Seaduse kaudu tuleb patutundmine” (Ro 3,20).

Kuulda on hädaldamist suitsu ja alkoholi hinna tõusu pärast. Selle kommentaari kirjutaja ei ole nende hindadega üldse kursis. Eesti baptistikogudustel on seni olnud hea põhimõte, et seda kraami usklikud ei tarvita – mitte mingil määral ega mitte kunagi. Küll tahaks, et see põhimõte püsiks ja leviks.

ISSAND OTSIB KADUNUID

“Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: “Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.

Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: “Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!” Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.”

Jeesus ütles: “Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: “Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!” Ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult. Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle. Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: “Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!”” Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud. Aga poeg ütles isale: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” Ent isa ütles oma sulastele: “Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!” Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.”

Luuka 15,4–24

Need kolm lühikest lugu näitavad meile, millistena Jumal näeb inimesi. Ma tahaksin selle piiblikoha kohta öelda nelja asja, mis selgitavad, kuidas Jumal meist mõtleb ja mida Ta meie suhtes tunneb.

MIDAGI OLI KAOTSI LÄINUD

Esimene asi, mida me märkame, on see, et midagi või keegi oli kadunud. Esimeses loos oli lammas kadunud. Võimalik, et see lammas ei kadunud sihilikult. Ta tegi oma tahtmist, midagi niisugust, mis tundus õige olevat. Karja juurest lahkudes jäi ta kadunuks.

Teises loos kadus münt. Loomulikult ei saanud münt ise selleks midagi teha, et kaduda.

Kolmandas tähendamissõnas läks noorem poeg teadlikult kaduma. Ta otsustas ise ära minna. Ta oli kadunud oma isa ja pere jaoks.

Nende kolme loo kaudu võime näha Jumala vaadet. Tema näeb, et inimesed on kadunud ja Temast lahus.

Osa inimesi ei ole sihilikult kaduma läinud. Neil ei olnud kurje plaane, aga nad ignoreerisid Jumalat nagu see väike lammas ignoreeris oma karjast. Inimesed teevad, mida nad tahavad ja lähevad oma teed. Mõeldes karjäärile, rahale või naudingutele lõpetatakse lahus Jumalast, kadunutena.

Mõned inimesed võivad kaduda nagu see münt. Võib-olla nende vanemad ei olnud kristlased, võib-olla nad kasvasid üles ateistlikus ühiskonnas. Neil ei olnud kunagi võimalust kuulda midagi Jumalast ega Tema armastusest või sellest, et Jeesus on tee Jumala juurde. Ja ometi on ka nemad kadunud.

Aga osa inimesi on nagu kadunud poeg. Nad on sihilikult läinud eemale ja elanud lahus Jumalast. Neil oli võimalus usaldada Jeesust, aga nad tõstsid mässu. Nad otsustasid minna Jumalast lahku.

Jumala vaatepunktist on need inimesed ometi kõik kadunud. Piibel ütleb, et kõik inimesed on nagu lambad, igaüks on läinud oma teed. Piibel ütleb, et kõik inimesed on pattu teinud ja patt lahutab neid Jumalast.

KADUNU OLI VÄÄRTUSLIK

Teiseks märkame nendes tähendamissõnades, et see, mis oli kaduma läinud, oli tohutult väärtuslik. Lammas oli väga palju väärt. Karjase elu ja eluga toimetulek sõltus lambast. Iga lammas oli talle tähtis.

Ka münt oli ülimalt väärtuslik. See ei olnud kümnesendine Eesti raha. Kaotad kümme senti ja seda ei ole väga palju. See münt oli puhtast hõbedast. See oli väärtese. Korraga oli üks kümnendik naise väärtesemetest kadunud.

Mis võiks inimesele olla tähtsam kui ta oma poeg? Jumal tahab öelda, et inimesed on Talle väga tähtsad. Piibel ütleb, et Jumal on nõnda inimesi maailmas armastanud, et Ta andis oma Poja Jeesuse. Kes iganes Temasse usub, see ei hukku. Inimene ei pea jääma kadunuks, lahutatuks Jumalast, vaid tal peab olema igavene elu. Elu ja osadus Jumalaga juba siin maa peal, aga ka igavikus.

OTSITI SUURE HOOLEGA

Kolmandaks märkame, et kadunu oli nii väärtuslik, et võeti ette tohutu otsing. Karjane ei unustanud oma lammast. Lammas oli talle nii tähtis, et ta läks teda otsima. Seda tehes võttis karjane endale riski. Ta jättis ülejäänud 99 lammast ja läks otsima, otsima ja otsima, kuni ta lõpuks leidis. Siis ta võttis rõõmsalt selle lamba oma õlgadele ja läks tagasi.

Münt oli nii väärtuslik, et naine otsis kogu maja läbi. Ta pühkis maja puhtaks, võimalik, et nihutas mööblit. Ta otsis igast nurgast. Ta tegi kõik võimaliku, et leida oma kadunud münt.

Isa otsis oma poega. Ta pidas targemaks mitte minna pojale kaugele maale järele. Poeg elas seal lodevat elu. Isa teadis, et kui inimesed teadlikult tahavad ära minna, siis nad vajavad aega, et tulla mõistusele ja mõista ka seda, milline rumalus tegelikult oli lahkuda. Kui poeg mõistis, et oli valesti toiminud, et tema elulaad oli vale, siis ta oli valmis alanduma, et koju tagasi tulla.

Tagasiteel koju kohtas teda isa. See näitab, et isa ootas poega. Võimalik, et isa läks iga päev teele ja vaatas, kas poeg tuleb tagasi. Jeesus ütles, et kui poeg oli veel kaugel, siis isa nägi teda ja jooksis talle vastu.

Inimesed, kes on kadunud, on Jumalale tohutult tähtsad. Jumal on otsustanud ette võtta otsinguprotsessi, et leida kadunud ja lõpetada lahutatus. Jumal on maksnud kalli hinna. Jeesus jättis taevase turvalisuse ja tuli siia brutaalsesse maailma.

Jeesus ise ütles: “Ma olen tulnud otsima ja päästma kadunuid.” Ta võttis kõik abinõud tarvitusele. Ta ei kaalutlenud hinda, Ta oli valmis iseenda elu jätma. Ta suri meie eest ristil, et maksta meie patuhind. Piibel ütleb, et Jeesus Kristus suri meie pattude eest, õige ülekohtuste eest, et tuua meid Jumala juurde. Veel tänagi otsib Jumal kadunud inimest. Jumala Püha Vaim töötab siin maailmas. Ta töötab inimeste südametes, et leida ja päästa kadunuid.

LEIDMINE TÕI SUURE RÕÕMU

Neljandaks näeme, et kui kadunu leiti, tuli suur pidu. Kui karjane leidis oma lamba, siis ta kutsus kõik naaberkarjased kokku. Ta ütles: “Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” Kui naine leidis oma mündi, siis ta kutsus ka oma naabrid kokku: “Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!” Isa tegi suure pidusöögi, kui ta noorem poeg tagasi tuli. Ta ütles: “Olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud.”

Jeesus ütles: “Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.” Kas sa kuulsid seda? Sellistena näeb Jumal inimesi. Me oleme kadunud, aga ometi oleme me Talle tähtsad. Jeesuse Kristuse elu, surma ja ülestõusmise läbi ning Püha Vaimu töö läbi otsib Jumal veel tänagi kadunud inimesi. Ta tahab iga inimese jaoks korraldada pidusöögi.

MIDA SA ISE SAAD TEHA?

Võib-olla sa oled kadunud ja ei teadnudki seda enne, kui kuulsid seda sõnumit. Sa oled Jumalale väärtuslik. Jumal armastab sind sedavõrd, et saatis oma Poja, kes suri sinu eest ristil. Pärast seda, kui Ta suri, tõusis Ta surnuist üles. Ta on praegu elus ja Püha Vaim töötab sinu südame juures, et leida sind ja tuua tagasi Jumala juurde, et lahutatus sinu ja Jumala vahel saaks ületatud.

Kuidas sa vastad sellele, et Jumal sind otsib? Kõigepealt peaksid mõistma ja tunnistama, et oled patune ja sellepärast Jumalast lahus. Aga kui sa tunnistad Jumalale oma pattu, võid usus vastu võtta andestuse, usaldada oma elu Jeesusele Kristusele. Võid paluda, et Tema oleks sinu elu Issand ja Õnnistegija, sinu elu juht. Et ristilöödud ja ülestõusnud Issand tuleks ja elaks ka sinu südames. Siis on lahusolek möödas ja taevas tuleb suur pidu.

Võime kujutleda, kuidas taevase laua kohale on tõmmatud suur silt ja sinu nimi on seal peal. Jumal tahab sinu pärast pidu pidada ja pühitseda sinuga kohtumise hetke.

DAVID ADAMS
9. mail 2004 Tartu Salemi kirikus Saksamaa vabakirikute meeskoori kontsertjumalateenistusell

David Adams (paremal) ja Meego Remmel

NOORED KÄISID PIIBLIPÄEVADEL

Aktuaalne teema

23.—25. aprillil olid Tartus Sadamateatris Eesti EKB Koguduste Liidu 26. noorte piiblipäevad teemal “Alati üks”. Kuulutajaga rääkis piiblipäevade peaorganisaator, liidu noortesekretär ELARI TAMM (25).

Mitmendat korda Sa piiblipäevadel oled?

Osalenud olen ma tõenäoliselt aastast 1995. Võib-olla käisin ka varem, aga ma ei mäleta. Kuna piiblipäevad on määratud noortele alates 14. eluaastast, siis on see aastaarv reaalne.

Neljandat aastat olen nüüd ise piiblipäevade organiseerija.

Kas need piiblipäevad, millel Sa ise osalejana käisid, andsid Sulle midagi?

Kahtlemata. Ma nägin, et mu sõbrad tulid seal usule ja ma palvetasin nendega koos. See oli kindlasti kasuks minu vaimulikule arengule. Ise sain ma usklikuks 11-aastaselt, aga sõprade pöördumine oli mulle usuliseks kinnituseks.

Kas ka seekord kutsutakse eestpalvele?

Meil on neli koosolekut ja iga koosoleku lõpus anname võimaluse eestpalveks.

Palvetasin esimesel koosolekul ühe tüdrukuga. Ta ütles, et ei tunne Jumalat. Ütlesin, et kolm koosolekut on veel jäänud ja kui Jumal sind puudutab, siis kohtume siin üsna peagi.

Kui palju rahvast on piiblipäevadele tulnud?

Julgen arvata, et meid on üle kuuesaja. Siin on nooremaid kui 14, kuid ka üle 30-aastaseid. Tudengiealisi on küllaga, oleme ju Tartus.

Miks noored siia tulevad?

Päris mitmel põhjusel. Siin saavad kokku sõbrad erinevatest kogudustest. Oluline on osaduslik moment – hea tunne, kui kuussada noort on koos ja laulavad Jumalale austust. Niisugust kvaliteeti – muusika, videod – ei näe iga päev, eriti kui oled maakogudusest.

Kas probleeme ka on?

Ei ütleks. Piiblipäevade korraldamisel on peamiselt kaks külge – organisatoorne ja sisuline. Need käivad käsikäes, et noored võiks tulla uuestisünnile või saada muudetud ja aktiivsemaks.

Me lahendame siin probleeme. Näiteks kaks tüdrukut olid eestpalvel, kes ütlesid, et nende maine usklikena on koolis alla käinud. Ma ütlesin neile, et lõpetage näitlemine, ärge püüdke end näidata sellistena, nagu tahaksite olla, vaid laske Jumalal ennast vormida.

Öömajal ei ole pahandusi olnud?

Ma kuulsin, et öösel oli kolme-neljani möllu olnud. Aga see on täiesti normaalne. See on iga-aastane nähtus, et noored magama ei saa. Siin on nad ainult kaks ööd, pärast magavad kodus välja.

Kuidas rahaga välja tulete?

Ega kiita ei ole, aga kui Jumal kutsub, siis Ta ka varustab. Ta on avanud kinniseid uksi. Oleme kogenud, et kui on viimane aeg arved ära maksta, siis me saame ka selleks võimaluse. Praegu ei ole veel kuludest täielikku ülevaadet.

Miks valisite asukohaks Sadamateatri?

Vaatasime Tartus ringi ja selgus, et siin on võimalik huvitavat lavakujundust teha. Siin ei ole vaja palju dekoratsioone, sest see on pime akendeta ruum (black box teater). Valgusega annab mängida ja ruumi on piisavalt.

Mida Sa ütleksid nendele lastevanematele, kelle kõrvad ei kannataks siinset muusikat välja?

Ka nemad olid kunagi noored ja nende vanemad vaatasid, et nende muusika ei kõlba kuskile. Ometi kasvasid nad üles ja tulid usule. Anname noortele võimaluse olla noored. Muidugi vajavad nad toetust ja armastust, et tee, mida nad käivad, oleks Jumala tahtes.

Kuidas on korraldatud toitlustamine?

Tänavu on meil oma söögitoimkond ja me toitlustame ise. Ma usun, et suudame teha toidu, mis noortele maitseb. Tundub, et nad naudivad oma sööki.

Mida siis noortele pakutakse, kas kartulikrõpse?

See oleks täiesti nende maitse järgi, aga me tuleme vastu ka vanemate soovile, et noortel kõhud täis saaks ja seedimist ära ei rikuks. Siin on salatit, õuna, hommikul putru, juua jne.

Kõik osalejad ei ole Eesti EKB Koguduste Liidust.

Seekord on meil siin palju nelipühilasi, luterlasi, karismaatilise episkopaalkiriku noori, metodiste. Igal aastal loeme piiblipäevadel seitse-kaheksa kirikut, kes osalevad. Esinejad on enamasti meie liidust, aga me kasutame ka teiste kirikute asjalikke inimesi.

Mis jumalateenistuste sisuks on?

Meie peakõneleja Paul Duncan räägib kõigil neljal koosolekul. Jutluste teemad on üles ehitatud Õpetussõnadele. Seda selleks, et anda väga praktilist ja usuelule head toetavat toitu.

Milliseid teemasid jututubades kasutati?

Räägiti palvest, rasketest küsimustest, sektidest, modernsest evangelismist, loovast noortetööst, avalikust kõnest, ülistusest.

Kes on Sinu peamised abilised?

Peep Saar, Triin Rait, Helari Hellenurm, Andrus Kasesalu, Jüri Roots ning Tartu Salemi koguduse misjonärid Creg Hammer, Dave Cupery ja Chris Brock.

Mida Sa ütleksid kokkuvõtteks?

Kui noored ei leia eeskujusid kirikust, siis nad leiavad need mujalt. Noored vajavad kristlikke eeskujusid, kes ei ela võõrast elu, mis ei haaku reaalsusega, vaid neid, kes elavad välja Jumalat ja julgevad oma usku tunnistada neile vastuvõetaval moel.

Täname!

24. aprillil 2004 Tartu Sadamateatris

HANS RAUA TÖÖ ELAB EDASI

15.–21. mail pidas Euroopa Kristlik Misjon Tallinnas sajandat juubelit. Misjoni direktor VINCENT PRICE andis Kuulutajale intervjuu.

MIKS PEETI JUUBELIKONVERENTS TALLINNAS?

Euroopa Kristlik Misjon asutati Tallinnas 1. jaanuaril 1904. aastal. Selle juhiks oli Hans Raud. Sellepärast tulime siia kokku konverentsi pidama ja Jumalat tänama.

Tavaliselt koguneme üle aasta. Oleksime pidanud eelmisel aastal konverentsi pidama, kuid ma arvasin, et peaksime sajandat aastat tähistama Eestis. Ma olen teistes maades aastate jooksul palju Eestist rääkinud. Kreeklased, hispaanlased, rumeenlased ja teised pole aga iial Eestis käinud. Neile oli tähtis siia tulla.

ME TEAME HANS RAUAST VÄGA VÄHE.

Hans Raual oli vennastekoguduse tagapõhi. Tööd alustades oli ta 23—24 aastat vana. Eestist läks ta Inglismaale. Walesis oli 1904. aastal suur ärkamine, mis teda sügavalt mõjutas. Ta läks Ameerikasse, et Euroopa vaimulike vajaduste rahuldamiseks abi paluda.

Enne sõda toetas Euroopa Kristlik Misjon Eestis Kristlikku Perekonnalehte. Hans Raud kirjutas raamatuid, mida levitati eesti ja vene keeles Eestis ja mujal.

NEID, KES NÄGID WALESI ÄRKAMIST, OLI TEISIGI, KUID NEIST EI SAANUD MISJONIJUHTE. HANS RAUD PIDI OLEMA TÄHELEPANUVÄÄRNE INIMENE?

Misjon sai alguse ühel palveõhtul. Palvetati öö läbi. Need olid kõik erilised inimesed. Enamik inimesi ei ole võimelised öö läbi palvetama. Nad andsid ennast Issanda käsutusse ja olid veendunud, et Issand on oma käe pannud Hans Raua peale eriliseks tööks.

SA ÜTLED KOGU AEG GANS.

Kõigis kirjutistes nii inglise keeles kui ka Eestis on alati olnud G.P.Raud. Initsiaalid on pärit tema tsaariaegsest passist – Gans Petrovitš.

KUIDAS EUROOPA KRISTLIKU MISJONI TÖÖ HAKKAS ARENEMA?

Algus oli Eestis ja Venemaal. Hiljem läks töö edasi Poolasse, Saksamaale, Hispaaniasse, Portugali, Kreekasse, Austriasse ja mujale.

SEDA KÕIKE PEAKS LÄHEMALT UURIMA. KAS MISJONIL ON KIRJUTATUD AJALUGU?

Midagi on, aga see ei ole kronoloogia, kus oleks aastate kaupa öeldud, mida millalgi tehti. Me teame näiteks, mis aastal alustati tööd Hispaanias, Portugalis ja Austrias. Teame, et 1910. aastal toetati Kiievis pastorite konverentsi. Mul on sellest ka pilt. Seal oli umbes tuhat osavõtjat.

KAS HANS RAUAST JÄI JÄRELE DOKUMENTE VÕI PÄEVIKUID?

Ma küll ei tea. Meil on vanu fotosid ja mõned on mul kaasas. Need on tehtud 1920. aastatel Eestis. Mul on Hans Raua raamatuid, aga korralikku ajalugu pole ma kuskilt saanud.

Hans Raud ei pidanud päevikut. Ta kirjutas ühe raamatu tööst Euroopas ja mõnda huvitavat minevikust, aga see ei ole lugu temast endast. Tema süda kuulus vaimulikule tööle Euroopas ja sellest ta ka kirjutas.

PRAEGU ON EUROOPA KRISTLIKUL MISJONIL KAKS HARU.

Umbes 12 aastat tagasi Inglismaa grupp tahtis mõnda asja teisiti teha nii usualal kui ka misjonifilosoofias. Meie grupp Põhja-Ameerikas ja ka Lõuna-Aafrika grupp ei nõustunud. Me rääkisime selle üle palju ja lõpuks otsustasime, et parem on tööd eraldi jätkata.

KUI PALJU ON TEIL MISJONÄRE?

Meil on neid umbes sada. Enamik neist on pärit Põhja-Ameerikast. Misjonärid töötavad Hispaanias, Kreekas, Itaalias, Tšehhis, Rumeenias, Venemaal, Ukrainas, Belgias, Hollandis, Serbias. Misjonärid on meil ainult Euroopas.

Rahaline ja palvetoetus tuleb põhiliselt Põhja-Ameerikast ja Lõuna-Aafrikast, aga ka Euroopast, näiteks Saksamaalt. Meie töö Euroopas oleks võimatu ilma Põhja-Ameerika toetuseta.

MILLINE ON EUROOPA KRISTLIKU MISJONI ÕPETUS?

Meie misjonärid ei ole kõik nime poolest baptistid, kuid usu poolest küll. Lääne-Euroopas on kirikuid, mida ei nimetata baptistlikeks, aga tegelikult on seda.

MIDA PEAB MISJON ERITI SILMAS?

Meie seisukohalt on väga oluline, et teeksime koostööd kohalike kogudustega. Kui me misjonäre välja saadame, siis peame neid kogudusi ka julgustama ja toetama. Me oleme andnud inimestele majanduslikku abi ja ka oma inimesi saatnud piibliseminaridesse ja -koolidesse appi. Praegu toetame me umbes 300 pastoriperet Ida-Euroopas.

KUS LÄHEB TÖÖ KÕIGE PAREMINI?

Väga hästi läheb Venemaal Omski oblastis ja Ukrainas Zaporožje oblastis. See ei ole meie töö, vaid koostöö. Oluline on kohalik piiblikolledž. Töö on oluliselt laienenud ja töötajad vajavad väljaõpet. Ei aita, kui luuakse kogudusi. Peavad olema head inimesed nende eesotsas, kes Piiblit tunnevad.

MISJONITÖÖ TULEMUSTEGA VÕIB SIIS RAHUL OLLA?

Kui ma külastan Armeeniat, Eestit, Ukrainat või Venemaad, siis ma tahan koguduste kasvu näha. Aga Eesti kogudustel on vastutus mitte ainult selle ees, et oma maad Issandale võita, vaid ka Venemaad, Hispaaniat, Brasiiliat, kogu maailma. See pole ainult Põhja-Ameerika või Suurbritannia kristlaste ülesanne.

Jerevanis toetame me piibliseminari. Seal on 56 üliõpilast. Mõne aasta eest oli Jerevanis pastorite konverents. Ma küsisin, miks on neil südames töö Jumalale Armeenias, kuid nad ei läkita kedagi Türki? Ma tean minevikuprobleemi, et miljon armeenlast tapeti Türgis. Paljudes südametes on viha, aga neil on vastutus ka Türgi ja Aserbaidžaani ees. Piibel käsib minna kogu maailma. Nüüd on meil Armeenia misjonär Türgis. See on mulle suur julgustus.

MIS SIDEMED ON MISJONIL LÕUNA-AAFRIKAGA?

Sealt saame me abi majanduslikult, misjonäridega ja kirjandusega. Oleme teinud seal suurtes linnades evangelisatsiooni ja konverentse. Iga kord räägin ma Euroopa vaimulikest vajadustest.

Mitte kunagi ei küsi ma raha. Kui Jumal on meie tööga, siis annavad inimesed selleks raha. See ei ole minu töö ega minu misjon, see on Jumala töö. Kui Jumal teeb tööd, siis Ta avab inimeste südamed.

Meil on palju häid sõpru Lõuna-Aafrikas, nii pastoreid kui ka teisi. Need kogudused ei vaja meie materiaalset toetust. Enamasti on need valgete kogudused. Mustad toetavad tavaliselt mustade tööd Aafrikas.

Probleeme on raha kursiga. Dollar oli veel hiljuti eurost tugevam, nüüd on vastupidi. Kümme aastat tagasi oli Lõuna-Aafrika rand tugev raha. Nüüd saame me Lõuna-Aafrikast suuri summasid, aga väljaspool Aafrikat on see raha praktiliselt väärtusetu.

KUIDAS RAHA MISJONILE TULEB?

Inimesed saadavad. Meil on ajakiri, kus me räägime oma tööst Euroopa maades. Meie misjonäridel on sõbrad ja kogudused, kes nende tööd toetavad. Muidu oleks see võimatu. Aastas kulub umbes kaks miljonit Kanada dollarit.

Pean ütlema, et raha on alati probleem. Aga mind julgustab, et Jumal on Jumal. Kui Ta mingit tööd alustab, siis on Tal sellega eesmärk. Kui Jumalal on eesmärk, siis Ta annab oma abi. Kust abi tuleb, seda ma ei tea.

Ma tean misjoniorganisatsioone, kellel on päris palju raha. Nad ei pane kõike käiku, vaid neil on alati reserv. Mina ja minu kaastöölised näeme väga suuri vajadusi. Oleks ettekujutamatu, et paneme näiteks miljon dollarit panka seisma. Ma tean inimesi, kellel pole oma pühakoda või pole neil Piiblit. See teeb mind kurvaks ja kui me midagi saame, siis saadame selle kiiresti edasi.

KA KUULUTAJA TÄNAB TOETUSE EEST MEIE LEHELE. ME EI SAA KÜLL LEHTE AINULT SELLEST VÄLJA ANDA, AGA ABI ON MEILE VÄGA VAJALIK.

See on meie rõõm.

KUI SUUR ON MISJONI BÜROO?

Seal on kolm inimest. Meile pole suurt bürood vaja. Meil on mõned inimesed Põhja-Ameerikas, kes külastavad kogudusi ja jutustavad, mida Jumal teeb. Nad elavad Põhja-Ameerikas, kuid külastavad tihti Euroopat.

Üks abielupaar töötas üle 40 aasta Itaalias. Nad tulid tagasi Ühendriikidesse ja töötavad seal, aga lähevad näiteks paariks-kolmeks nädalaks piibliseminari Omskisse või Rumeeniasse.

MIS ON SINU SUURIM RÕÕM?

Suurim rõõm on muidugi see, kui inimesed usule tulevad. Me kuuleme seda iga nädal erinevatest Euroopa osadest. Ausalt öeldes tulevad nad küll Ukrainas paremini usule kui Hispaanias. Lääne-Euroopaga on pahasti. Seal on vaja ärkamist. Lugesin hiljuti Inglismaa kohta, et veidi üle veerandi elanikkonnast ei ole seal usuga seotud. Paljudel inimestel ei ole õrna aimugi, kes Jeesus on.

Mind on viimastel aastatel rõõmustanud see, et oleme viis pühakoda ehitanud, koole toetanud, erinevates keeltes raamatuid välja andnud. Isiklikult olen võinud erinevaid maid külastada, inimesi tundma õppinud. Meil on usaldusväärsed partnerid, imelised inimesed. Kui tulen Eestisse, siis ei ole see minu jaoks ainult üks maa, vaid see on inimesed, keda ma isiklikult tunnen. On palju, mille eest ma võin olla väga tänulik.

MILLIST PERSPEKTIIVI NÄED SA MISJONIL JÄRGMISEKS SAJAKS AASTAKS?

Olen palju lugenud meie misjoni minevikust ja Hans Rauast. Ma arvan, et mõistan tema südant. Tal oli armastust koguduse vastu. Ta uskus, et me vastutame koguduste eest. Meie esimesed kaastöölised Eestis olid Eestist. Poolas, Venemaal ja Ukrainas olid esimesed kaastöölised nendest maadest. Kohalikel on esimene vastutus. Kohalikud peavad seda tööd ka kõigepealt toetama. Kohalikud oskavad keelt, mina seda ei mõista. Meie võime toetada. See oli Hans Raua jaoks tähtis.

Nagu alustasime, nii jätkame. Meil ei ole oma huvi nendes maades. Jumal töötab ka Eestis ja tema plaan on seotud kogudusega. Sellepärast toetame me kogudusi, misjonitööd, konverentse ja kirjanduse väljaandmist. Meie aitame kaasa, aga tegeliku töö teevad kohalikud.

TÄNAME!

15. mail 2004 Tallinnas

MA VÕTSIN VIIMASENA UUE TESTAMENDI

“Raamatud siin on lugemiseks. Kes tõesti lugeda tahab, võib ühe raamatu võtta,” ütles seitsmendas klassis meie usuõpetuse õpetaja, kui külaline Gideonide organisatsioonist oma ettekande oli lõpetanud. See misjoniorganisatsioon jagab koolides, hotellides, haiglates ja vanglates tasuta Uusi Testamente.

Kuna ma ei teadnud, kas ma ikka tahan seda raamatut lugeda, jätsin ainsana selle võtmata. Vahetunni ajal aga lehitsesid kõik vaimustunult oma uusi rohelisi raamatukesi. Nüüd tahtsin ka mina endale Gideonide Piiblit ja läksin klassi tagasi. Sealt leidsin ma veel eest meie õpetaja ja raamatuid jagava mehe. Ta andis mulle ühe ja mina otsustasin, et nüüd pean ma seda lugema ka.

KUMMALINE RAAMAT

Kuna ma kasvasin eriliste kristlike huvideta kodus, oli see raamat mulle muidugi võõras. Ma hakkasin lugema nagu raamatuid ikka loetakse – algusest peale.

Minu tookordseid mõtteid: “See lugu Jeesusest on vaimustav! Nagu ettearvamatu lõpuga kriminull. Ja suurepärane tõotus lõpus: “Mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” Aga mis see siis on? Järgmises peatükis algab sama lugu otsast peale? Kummaline raamat! Peaks vaatama, kuidas see edasi läheb!”

Ma lehitsesin lõpuni, lauludeni. Psalm 32 läks selleaegsele 12-aastasele südamesse.

“Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud… Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest.” Et kinni mätsimine on mõttetu, seda ma teadsin: minu ema nuuskis alati kõik välja, kui ma mingi pahandusega olin hakkama saanud.

Aga ka teine mõte oli mulle tuttav: “Ma tunnistan Issandale oma üleastumised. Siis andsid sina mu patu süüteo andeks.” Alati on kasulik kohe tõtt rääkida. Ja Jumala juures peaks see samamoodi olema?

Kes Jumalast lahti ütleb, teeb oma elu ilmaasjata raskeks: “Õelal on palju valu, aga kes loodab Issanda peale, seda ümbritseb heldus.”

Gideonide organisatsioon jagab Uusi Testamente ka Eestis

PISARATENI LIIGUTATUD

See oli kunagi õhtul voodis, kui ma seda lugesin ja need sõnad mind nagu ei kunagi varem tabasid ning pisarad välja tõid. Mulle meenus tekst Gideonide Uue Testamendi tagakaanel. Ma lugesin sealt piiblisõnu, mis rääkisid Jumala armastusest ja andestusest. Ma rääkisin Jumalaga ja tänasin Teda. Jeesus sai mu kätte ja mina olin kindel, et ei taha enam kunagi Temast vabaneda. Et seda mitte unustada, kandsin oma nime raamatusse selleks ettenähtud kohta.

Seejärel leidsin endale vaimuliku kodu, kus pühapäeviti käima hakkasin. Kohe leeriaja järel oli meil üks noortejuht, kes noortetöö üles ehitas. Selle naise juures märkasid peale minu ka teised elavat sidet Jeesusega. Tema eeskuju ja osadus omavanuste kristlastega lasksid mind usus kasvada.

MITTE JULGUST KAOTADA!

Ma pühendusin mõned aastad noortetööle ja õppisin teoloogiat. Praegu olen ma luteri kiriku pastor ja töötan kaasa ka koguduste arengu ja misjoni alal.

Mul on sõnum Jeesuselt. On hetki, kus mõeldakse – kas tasub vaeva näha? Ma tahaksin teid julgustada. Minu kogemus on, et inimene, kes algul Uut Testamenti ei taha, on mõnikord just see, kellele Pühakiri kunagi kõige tähtsamaks saab.

STEFAN NIX
idea Spektrum

UUENEMINE

Kõik, mis elab, peab uuenema. Vanu maju ja vanu riideid võib parandada ja uuendada, aga nad on ikkagi sama ehitusmaterjal ja riie.

Uuendus läheb sügavamale. See sünnib iga elava olevuse sisemuses. See ei ole kunagi juurde lisatud.

Mida kõrgem on eluvorm, seda sagedamini peab sündima uuendus. Puu võib terve talve seista, ilma et mahl vabalt voolaks läbi tüve ja oksastiku. Käsi võib olla mõned tunnid ihust lahutatud, ilma et see kaotaks elava organi toimimisvõimet. Aga inimaju ei kannata mitte kümmet minutitki olla ilma hapnikurikka vere juurdevooluta.

Elu kõige kõrgem vorm on elu Jumalas. Ja elu Jumalas seisneb selles, et Elu Püha Vaim on saanud eluaseme meie sisemuses. Vaimu meie sees elamise läbi sünnib alaline sisemine uuenemine. See sünnib isegi siis, kui me sellele ei mõtle ja ei loe pühi sõnu ja ei palveta. Kirjas seisab: “Saada uueks oma mõttelaadilt” (Ef 4,23).

Ja see on niihästi õnn kui ka arm, sest ilma selle varjatud uuenduseta oleksime me kõik ammu kaotanud elu Jumalas. Aga teadmine, et Vaim me sees elab ja teadmine varjatud uuendusest ei pea nii mõjuma, et me jätaksime hooletusse igapäevase uuenduse otsimise.

Kui keha peab toimima normaalselt, siis vajab see igapäevast toitmist, kuigi me mõnda aega võime oleleda niihästi ilma söögita kui ka joogita. Ja et me vaimulik elu läheks normaalselt, vajab see igapäevast toitu Issanda Sõna läbi, vaikust Jumala ees ja pühi, häid mõtteid.

Sellest ei ole niisiis küllalt, et me käime kirikus ja mõnikord võtame osa ühisest jumalateenistusest. Kui me ei õpi isiklikult hoolitsema oma seesmise inimese eest ja tarvitama neid abinõusid, mis Issand on andnud me vaimulikuks kasvamiseks, siis läheb sisemise uuenemisega pahasti. Me võime sisemiselt surra, kuigi meil on usulised vormid alles. Ja kui me ei sure, siis me oleme vähemalt kindlasti mitteküllaldaselt toidetud.

Aga peale igapäevase uuenduse oleme me ometi enamuses sellistena loodud, et meile vahetevahel on vaja erilisi uuenemise aegu.

Loidus meie sees mõjub nii, et väga kergesti jääme tuimaks ja uinume. Siis muutub elu Jumalaga millekski muuks kui see peaks olema. Ja siis on me ainsaks päästeks uus jumalik vahelesegamine ja sügav uuendus.

Tänapäeva usklike üheks kõige suurematest hädaohtudest on katsuda elada sellest, mis meil kord oli. Ei ole mingi kunst lasta inimesi tunnistada kunagisest pöördumisest, kunagisest Vaimuga ristimisest ja kunagisest usulisest elamusest. Aga raskem on leida selliseid inimesi, kes noorusliku värskusega võivad tunnistada praegustest vaimuliku elu rikkustest.

Me kogume usulisi kogemusi, aga unustame, et iga päev ja iga tund peavad uuendavad jõud meist läbi voolama, et meie siseelu oleks normaalne.

Meie Päästja kirjeldas normaalset vaimulikku elu, kui Ta ütles: “Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks” (Jh 4,14).

Ta ei ütelnud “kes jõi”, vaid “kes joob”. See, kes iga päev elab sellises vahekorras oma Päästjaga, et ta iga tund võtab vastu seda sisemist rikkust, mida Issand tahab anda, see ei janune kunagi, sest tema sees on midagi, mis täidab ta vaimuliku ja igavese inimese jumaliku sisuga.

See on uskliku kõige kõrgem eesmärk. Aga kui oleme ära libisenud uskliku normaalsest vahekorrast Jumalaga, ei tohi me rahule jääda, vaid peame oma südame põhjast hüüdma seda vana palvet:

“Too meid, Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume! Uuenda meie päevi nagu muiste!” (Nl 5,21).

Uuenda minu päevad! Ja aita mul täita tingimused tõeliseks uuenemiseks!

FRANK MANGS

HENDRIK KOKAMÄGI 120

Hendrik Kokamägi sündis 9. mail 1884 Taagepera mõisas Valgamaal. Ta põlvneb Eesti kultuuriloos tuntud suguvõsast.

Hendrik Kokamägi õppis 1904–1910 Helsingi misjonikoolis. Pärast kooli lõpetamist läks ta Hiinasse misjonäriks, kus töötas seitse aastat. Hiinas abiellus ta kaasmisjonäri soomlanna Alma Maria Uuraslahtiga.

Hiinast naasid Kokamäed 1917. aastal Soome. Kaks aastat hiljem, Vabadussõja ajal, tuldi Tallinna.

Hendrik Kokamägi oli 1920. aastast Hiiumaal Pühalepa koguduse õpetaja ja varsti ka Lääne-Saare praost. Ta oli väga tunnustatud jutlustaja ja vaimulik juht. Tema Hiiumaa aastad langesid kokku seal toimunud vaimuliku ärkamise ajaga, milles tal oli oluline osa täita. 1923. aastal loobus ta ametist.

1924. aastal asus Hendrik Kokamägi Tallinnas tööle Briti ja Välismaa Piibliseltsi esindajana ja piiblilao juhatajana. Piibliseltsi esindajana töötas ta kuni 1940. aastani, mil selts nõukogude võimude poolt suleti ning piibliladu natsionaliseeriti.

Tallinnas elades astus Hendrik Kokamägi Immaanueli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudusse. Ta oli alliansskomitee liige ja andis koos V.Ölvingssoniga välja Piibli Ajakirja. Ta oli ka Eesti Baptisti Jutlustajate Seminari õppejõud, tegeles aktiivselt pühapäevakoolide tööga, kirjutas mitmeid traktaate. Piibliseltsi esindajana võttis ta osa Piibli tõlkimise komisjoni tööst.

1944. aastal põgenes Hendrik Kokamägi nõukogude okupatsiooni eest Soome, samal aastal siirdus sealt edasi Rootsi ja 1953. aastal Kanadasse. Rootsis ja Kanadas elades tegutses Hendrik Kokamägi vabakoguduste jutlustajana.

Hendrik Kokamägi suri 15. detsembril 1960 oma kodus Torontos ning on maetud Toronto Yorki kalmistule.

JAAN BÄRENSON

TÜTAR MEENUTAB HENDRIK KOKAMÄGE

Pärast kooli jooksin tihti isa juurde piiblilattu. Aknal ilutses piibliseltsi plakat, millel oli külvaja viskamas teri põllule ning igasuguses suuruses ja köites Piibleid ja Uusi Testamente.

Sisenedes laoruumi lõi vastu huvitav trükimusta lõhn. Suured pakk-kastid seisid avatult laoruumi tagumises osas. Sealt tõstis isa Piibleid letile ja suurde klaaskappi.

Imetlusega vaatlesin imekauneid nahkköiteid ja kuldseid, kuldpunaseid ning punaseid Piiblite servi. Imepisike ingliskeelne Uus Testament punaste nahkkaantega sai ja jäi kohe mu imetlusobjektiks, kuni sain selle isalt kingituseks. Ühest maailmajaost teise on see rännanud mu käekotis minuga kaasa.

Meie kodus oli piibliseltsi töö ja Piiblite müümine alaliseks kõneaineks. Saime sellest üsna haaratud ja koos minu õe Valvikkiga otsustasime ka kord piiblimüüja ametit proovida. Olime siis 15–18-aastased ja meie kodu oli Pääskülas.

Saime isalt Piibleid, Uusi Testamente ja piibliosasid ning pakkisime oma kalli kauba õhtul portfellidesse. Isa jälgis huviga meie toimetusi ja ütles: “Piibliosasid võite ka kinkida, kui juhtub, et te kaubale ei saa.”

Järgmisel hommikul asusime varakult teele. Oli imeilus kevadpäev. Päike paistis ja õhk oli täis kaskede hurmavat lõhna. Suunasime oma sammud läbi männimetsa üle liivamägede Harku poole. Varsti taipasime, et olime valinud vale tee, sest alles pärast tunniajalist kõndimist jõudsime küladesse.

Seal siis hakkasime käima talust tallu. Üsna põksuva südamega astusime talu väravast sisse ja koputasime uksele. Peaaegu alati avas keegi ukse ja vaatas meid imestusega. Tutvustasime endid kui gümnaasiumiõpilasi, kes nüüd on Piibleid müümas.

Mõnes kohas suleti kohe uks, aga mitmes talus kutsuti meid elutuppa ja sooviti meie kaupa näha. Keegi ei käitunud halvasti, oldi viisakad, aga öeldi ka viisakalt ära, kuigi olime omalt poolt katsunud jutustada piibliraamatu tähtsusest ja tunnistanud Kristusest, kes meid on lunastanud ja keda armastame.

Keskpäevaks olime jõudnud läbi küla ja karjamaade kruusasele kaldavallile, kust avanes vaade merele. Seal puhkasime jalgu ja sõime ema poolt kaasapandud võileivad. Siis jätkasime veel mõned tunnid oma rännakut.

Pärastlõunal oli taludes enam rahvast kodus ja huvi meie vastu suurem. Müüsime kaks Piiblit ja vist ühe Uue Testamendi ning mõned piibliosad. Viimaseid jätsime ka kingituseks, nagu isa oli lubanud.

Päev veeres õhtule. Ilm oli muutunud soojaks ja väsimus hakkas võimust võtma. Pöörasime sammud kitsarööpmelise raudtee Harku jaama ja sõitsime koju. Kodurahvas sõi õhtueinet, kui tuppa astusime. Meid tervitati rõõmu ja põnevusega.

“Noh, kuidas siis meie piiblimüüjate käsi käib?” küsis isa.

“Kerge see töö küll ei ole,” vastasime nagu ühest suust ja istusime suure mõnuga lauda õhtusöögile.

“Mõelge, kui hea on teil jõuda koju pärast päevatööd,” ütles isa siis. “Meie piiblimüüjatel pole tihti teada öömajakohta ega õhtusööki, kui nad rändavad ringi meie kodumaal.”

TAIMI PROOS
Usurändur 1987
Avaldatud lühendatult

LÜHIDALT

27. aprillil kogunes Tallinnas oma esimesele töökoosolekule Eesti EKB Koguduste Liidu uus vanematekogu. Vanematekogu valis endale esimeheks liidu asepresidendi Ermo Jürma, aseesimeheks sai Peeter Tamm.

Liidu presidendi Joosep Tammo ettepanekul valiti kuni sügiseni uus juhatuse koosseis. Põhikirja järgi kuuluvad juhatusse president (on juhatuse esimees) ja asepresident. Peasekretäriks valiti Helari Puu, juhatuse liikmeteks Meelis Kibuspuu ja Meego Remmel.

Liidu misjonisekretäriks valiti Peeter Tamm.

* * *

2. mail valis Tallinna Allika Baptistikoguduse üldkogu koguduse pastoriks 11 aastat Kärdla Baptistikogudust teeninud Erki Tamme. Erki Tamm asub tööle suve lõpupoole.

* * *

3. mai õhtul süttis Pärnu Immaanueli palvela. Kõige rohkem sai kannatada katus. Värskelt remonditud palvelas on veekahjustused.

Praeguseks on katus parandatud, kuid värvimata. Koguduse pastori Joosep Tammo sõnul tuleb uuendada elektrisüsteem. Ta tänas kõiki, kes kogudust õnnetuse järel on toetanud.

Pärnu Immaanueli Kogudusel on arve number 1120146076 Hansapangas, kuhu soovijad võivad oma toetuse kanda.

* * *

18. mail kaitses Tartu Ülikooli usuteaduskonnas doktoriväitekirja Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja Tartu Ülikooli õppejõud Peeter Roosimaa. Tema doktoritöö teema oli “Uue Testamendi eestikeelsetest tõlgetest ja tõlkimist toetavast eksegeesist”.

* * *

23. mail toimus Pärnu Saalemi palvelas kaheksas meeste laulupäev, mida juhatas pastor Kalju Põldroos. Erinevatest kogudustest oli kokku tulnud 60 laulumeest, kes ühiselt ja erinevates väiksemates koosseisudes Issandat teenisid.

Ühendkoori juhatasid Udo Raide (Pärnu Immaanueli kogudus) ning Mary Tedre ja Kaie Kant (mõlemad Oleviste). Programmi mitmekesistasid Nõmme Baptistikoguduse ansambel, Isad ja Pojad Haapsalust ning Pärnu Saalemi meeste ansambel Valge Vene.

Laulupäevalisi tervitas Helari Puu, kes laulis ka soololaulu. Jutluse pidas Erki Tamm. Laulupäeval osales Joosep Tammo, kes ütles lõpusõna ning palvetas koos Helari Puu ja Herman Mäemetsaga liidu meestetöö eestvedajate Eduard Kakko, Erki Tamme ja Daniel Kanti eest.

Kokkutulnud mälestasid igavikku astunud laulusõpru, teiste hulgas Ermo Toomi, kes oli meeste laulupäeva idee üks algatajaid.

* * *

Eesti EKB Koguduste Liit võttis kasutusele uued kantseleiruumid Tallinnas Jakobsoni 14. Senine keskuse maja Pargi 9 on müüdud.

OLEVISTE PIIBLIKOOLIS LÕPPES ÕPPEAASTA

22. mail oli Tallinnas Oleviste piiblikoolis esimese õppeaasta pidulik lõpetamine. Kiriku kooriruumis sai tunnistuse 67 inimest, neist 22 on asunud õppima ka Kõrgema Usuteadusliku Seminari teoloogia põhikursusel.

13 õppepäeva jooksul käsitleti Uut ja Vana Testamenti, kirikulugu, konfessiooniõpetust, Eest EKB Koguduste Liidu ajalugu, uususundeid, pastoraaleetikat ning kristliku spiritualiteedi küsimusi.

Lõpetamisele olid tulnud mitmed kooli õppejõud: Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo, Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Meego Remmel, Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku peavikaar Heigo Ritsbek, Tallinna Kalju Baptistikoguduse pastor Argo Buinevitš ning Oleviste pastor Rein Uuemõis ja Oleviste vanematekogu esimees Teet Uuemõis.

Lõpetajaid tervitasid Oleviste piiblikooli nõukogu liige Haljand Uuemõis, Joosep Tammo ja Meego Remmel. Paljudele kaastöölistele öeldi tänusõnad ning Oleviste piiblikooli idee autorile ja suure vaeva nägijale vanempastor Siim Teekelile kingiti tänutäheks magamata tundide eest unetarbed – müts ja padi. Õpilaste ja õppejõudude erilise tänu pälvis piiblikooli juhataja Kristiina Krabi. Ühise laulu ja palve järel jätkus lõpetamine kohvilaua ümber.

Piiblikool on kaheaastane ning sellega on võimalik liituda juba sel sügisel. Järgmisel õppeaastal uuritakse ja proovitakse piiblikoolis Piibli tõlgendamist, Iisraeli rahva ajaloo mõistmist, hingehoidlikku nõustamist ning kõnekunsti.

HELDUR KAJASTE
Oleviste piiblikooli õpilane