Sellel fotol tundub Tartu Salemi kiriku veel maa peal asuv torn hoone kiviosast kõrgem olevat. Mulje on petlik. Neli tonni kaaluv konstruktsioon on 15 meetrit kõrge, hoone ise 22,5 meetrit. 11. juunil sai Salemi kirik 37,5 meetri kõrguseks. Kirikutorniga samal päeval pühitses kogudus ka oma uue " Estonia " tiibklaveri. Mõned pildid sellest rõõmsast päevast on Kuulutaja viimasel leheküljel.

Niisuguseid sõrestiktorne, nagu Salemi kirik endale sai, Eestis rohkem ei ole. Mujal Euroopas pole sellised tornid haruldased. Kõik kirikud ja nende tornid ei pea olema sarnased. Midagi erilist võiks olla igas kirikuhoones. Enamasti on ka.

Torn teeb Salemi kiriku kaugemalt nähtavaks. See ju kirikutornide üks mõte ongi. Roostevaba rist rohelise sõrestiku tipus viib mõtted Jeesusele Kristusele. Temast kuulutatakse ka nendes pühakodades, millel torni ei ole. Enamik vabakoguduste ehitatud hooneid Eestis on ju ilma tornideta, kuid see ei vähenda nende tähendust Jumala sõna kuulutamise paikadena.

Arvuti leidis eestikeelsest Piiblist sõna "torn" mitmesuguses seoses 71 korda. Enamasti on tegemist kaitsetornidega, näiteks Psalm 48,13-14: "Kõndige ümber Siioni ning tehke tiir ta ümber, lugege ära ta tornid! Pange hästi tähele ta kindlustust." Aga Õpetussõnad 18,10 ei piirdu sõjalise kaitsega: "Issanda nimi on tugev torn: sinna jookseb õige ja leiab varju." See torn püsib ka siis, kui kõigi teiste aeg mööda saab.

ME EI HÄBENE EVANGEELIUMI

Toimetaja kommentaar

Juunikuu kõrgpunkt oli kahtlemata võidupüha ja jaanilaupäev. Esimese puhul on kurvastav Postimehe küsitluse tulemus - vaid kaks inimest kümnest teab, et tähistatakse Võnnu lahingu võitu sakslaste üle 85 aastat tagasi.

Jaanipäeva pidajate hulgas äratas meedia tähelepanu 14-aastane purjus noormees, kes tabati Mercedese roolist. Ülemaailmset tähelepanu tõmbavad hoopis teised sündmused.

SURI RONALD REAGAN

5. juunil suri 93-aastaselt USAd 1981-1989 valitsenud president Ronald Reagan. Ta oli juba aastaid avalikkuse eest varjul, sest põdes Alzheimeri tõbe.

Ronald Reaganil oli oluline roll selles, et Eesti vabaks sai. Tema järjekindel poliitika Nõukogude Liidu suhtes lõi keskkonna, mis meie maa taasiseseisvumiseks vajalik oli. Tegelik vabanemine tuli juba järgmise presidendi ajal.

Ronald Reaganit on hinnatud kui väga tugevat presidenti. Küll on arutatud selle üle, kas ta oma viimastel ametiaastatel suutis täie jõuga riiki juhtida või mitte. Igatahes oli ta kokku pannud valitsemisvõimelise meeskonna ja ei jätnud ka ise nõrgukese muljet.

Edukate valitsejate puhul on ikka otsitud heade tulemuste põhjust. Üks teooria on selline, et endise näitlejana Ronald Reagan lihtsalt mängis presidenti. Ilmselt on see seletus väga nõrkadel jalgadel.

Palju huvitavam on evangelist Billy Grahami hinnang Ronald Reagani kohta: "Ta oli usklikum, kui enamik inimesi teadis." Siia juurde võiks tsiteerida Pühakirja: "Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: Tema juhib seda, kuhu Ta iganes tahab" (Õp 21,1). Edukuses pole sel juhul enam midagi üllatavat.

Ronald Reagan (vasakul) ja Mihhail Gorbatšov

EUROOPA LIIT PRAKTIKAS

Euroopa Liit ei ole meile enam teooria. 13. juunil valiti Eestis europarlamendi saadikuid. Osavõtjate väga väike protsent näitas, et sellest organist midagi ei teata või ei loodeta. Kõige tähtsamad tulemused olid Toomas Hendrik Ilvese mäekõrgune edumaa teiste kandidaatide ees ja valitsuse juhtiva erakonna Res Publica kaotus. Kuivõrd europarlament meie elu mõjutama hakkab või mida Eesti esindajad seal ära teha suudavad, näitab aeg.

Viis päeva hiljem kooskõlastasid Euroopa Liidu riikide valitsusjuhid põhiseadusliku leppe teksti. Ainult Poola seisis lõpuni selle eest, et seal ka Jumalat nimetataks.

Saksamaa ametist lahkuv president Johannes Rau ütles vahetult enne valitsusjuhtide otsust rahvuslikul palvushommikusöögil Berliinis: "Ma ei tea, kas Jumala-seos Euroopa põhiseadusesse sisse läheb. Aga et me Jumalast kinni hoiame - et me teame, et me Jumalast hoitud oleme - see on olulisem kui igasugune põhiseadustekst."

Kindlasti on igaühe isiklik kontakt Jumalaga olulisem kui deklaratiivne rida põhiseaduses, mis üksikisikule vähe mõjub. Kahju ainult, et Euroopa valitsusjuhtidel see isiklik kontakt nii väike või olematu on. Muidu oleks nad pidanud vajalikuks seda ka väljendada. Euroopa Liidu usupuudus on liikmesriikide usupuuduse summa.

NÕUPIDAMINE LAULASMAAL

Laulasmaal peetud Läänemeremaade Nõukogu riikide peaministrite kohtumine jäi osavõtjate tasemelt nõrgaks. Mitmed valitsusjuhid jäid tulemata ja saatsid kellegi enda asemel. Küllap näitab see nimetatud organi väikest kaalu. Euroopa Liitu esindas sellel kohtumisel eurovolinik Siim Kallas.

Kõige enam äratas ajakirjanike tähelepanu Venemaa peaminister Mihhail Fradkov. Suhtumist Eestisse näitas ta sellega, et lükkas tagasi peaminister Juhan Partsi soovi omavaheliseks kohtumiseks ja läks hoopis kalale. Venemaal on ikka Eesti kohta ütlemist olnud ja nüüd oli hea võimalus oma suhtumist Eesti pinnal näidata. Diplomaatial on oma keel. Et Venemaa peaministri iga liigutus jõuab meediasse, oli kerge vajalikud märguanded maailmale laiali saata.

Kui demonstratsioonid tehtud, siis midagi räägiti ka. Kas tõsist juttu, seda ei tea. Söögilauas olevat Mihhail Fradkov istunud Juhan Partsi ja Siim Kallase vahel.

JEESUS KRISTUS SUPERSTART

Tartus etendus Andrew Lloyd Weberi ja Tim Rice'i rokkooper "Jesus Christ Superstar". Huvi oli suur ja ka vihmast läbi ligunenud vaatajad jäid nähtuga rahule.

Tartu Salemi kogudus kasutas tuntud pealkirja ära ja korraldas samal ajal ürituste sarja "Jeesus Kristus superstart". See on hea näide võimaluse kasutamisest evangeeliumi kuulutamiseks.

Apostel Paulus kirjutas: "Ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub" (Ro 1,16). Kuni evangeeliumi kuulutatakse, tuleb inimesi Kristuse juurde.

JEESUS MAKSIS KALLI HINNA

"Peetrus ütles: "Vaata, meie oleme oma vara maha jätnud ja järgnenud sulle." Tema aga ütles neile: "Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on jätnud maha maja või naise või vennad või vanemad või lapsed Jumala riigi pärast, kes mitmevõrra tagasi ei saaks sel ajal, ja tuleval ajastul igavest elu.""

Luuka 18,28-30

Teie konverentsi teema on palverännak ja Issanda järgimine. Ma püstitan küsimuse - mis ma õieti sellest saan, et ma Jeesust järgin ja igal jumalateenistusel kohal olen?

Mõni ütleb, et Jumala au on liiga suur selleks, et nii küsida. Aga Peetrus käis igasuguste küsimustega Jeesuse juures. Ta oli niisugune jünger, kes mõnikord enne rääkis ja alles siis mõtles. Aga ta küsis ausalt ja siiralt.

Täpselt nii on see küsimus esitatud Matteuse evangeeliumis: "Vaata, meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud sulle. Mis siis meile saab?" (Mt 19,27).

KÜSIMINE ON LUBATUD

Väga paljud kristlased on segaduses ja pettunud. Nad panustavad tohutult palju Jumalasse ja kogudusse. Nad ütlevad, et ei taha mingit tänu ega tasu selle eest. Tegelikult ei ole nad ikkagi rahul. Võib-olla peaksime ausalt ja otse küsima nagu Peetrus, mis me sellest saame.

Minu jaoks on selline küsimus juba omaette jutlus sõltumata Jeesuse vastusest. Kõigest, mis meisse puutub, võib ausalt Jeesusega rääkida. Vähemalt niikaua, kui me Temaga räägime, ei jäta me Teda maha. Niikaua, kui me Isaga räägime kui lapsed, elamegi me nagu Tema lapsed. Isegi kui meile vastatakse nii, et me päris täpselt aru ei saa, on see ikkagi vestlus Temaga.

Küsimus, mis ma sellest saan, on tänapäeva naudinguühiskonna küsimus. Võime neid inimesi kritiseerida, aga nii küsitakse. Me peame nende inimestega arvestama, kes nii küsivad. Kui sul pole head vastust sellele küsimusele, siis ei saa sa neid inimesi kutsuda endaga kaasa.

MITMEKORDNE HÜVITUS

Jeesus vastab teisiti kui oodatakse. Ta ei ütle, kui suur on arm ja kui suur on sinu elamuste hulk. Ta ütleb, et ei ole kedagi, kes on jätnud maha maja või naise või vennad või vanemad või lapsed Jumala riigi pärast, kes mitmevõrra tagasi ei saaks sel ajal, ja tuleval ajastul igavest elu. Jeesus ei räägi ainult igavikust, vaid ütleb, et ka selles ajastus antakse mitmekordselt tagasi. Ma ei julge väga konkreetset määra ütelda, kuid on lubatud, et tagasi saad rohkem, kui oled investeerinud.

Ma mõistsin seda oma vanematekodus. Meie peres oli üheksa last. Vanemad tahtsid meid väga tervislikult toita. Ei mingit magusat! Kuid mõnikord tulid külalised ja tõid šokolaadi. Vanemad püüdsid seda peita, aga alati see ei õnnestunud.

Näiteks meie koguduse pastor tõi alati lastele šokolaadi. Ta oli väga hea hingehoidja. Siis juhtuski, et tahvel oli laual ja me kõik vahtisime seda ning tahtsime šokolaadi süüa. Meid oli üheksa ja laual oli ainult üks tahvel.

Ema ütles: "Te saate piisavalt." See oli usuküsimus, mitte nägemise küsimus. Võiksime arutada Piibli küsimust: "Mis sellest saab nii paljudele?" (Jh 6,9). Siis ma sain ühe huvitava kogemuse. Kuigi laual oli ainult üks tahvel šokolaadi, võttis ema kuskilt seda veel välja. Tal olid mingid allikad. Meie olime otsinud, aga mitte leidnud. Kui see kordus jälle ja jälle, siis ma nägin, et võin uskuda, mida ema meile kinnitab. Tal oli alati rohkem, kui oskasin arvata. See lause, et sa saad nii palju, kui vaja, muutus usutavaks.

Jeesus ütles Peetrusele, et ta saab piisavalt. Jeesus ei väljendanud täpselt nii, aga see mõte sisaldus Tema praktilises tegevuses. Samamoodi, nagu ema meid õpetas, saadakse kogemused Jumalalt. Märgatakse, et Jumal annab jälle ja jälle. Alati võime uskuda, et saame piisavalt.

Võib ju lihtsalt sõnu teha. Võib rääkida kaitstusest ja rahust. Aga ka sellest saab aru ainult see inimene, kes on neid asju kogenud. Tuleb käia koos Jeesusega ja saada kogemus - Tema sõna kehtib.

Võib-olla teiegi küsite, et mis me sellest saame ja ei tea õiget vastust. Pöörame selle küsimuse teistpidi. Kuidas oleks elu ilma Jeesuseta? Tasuks kaks tundi maha istuda ja mõtelda, missugune oleks elu siis, kui me ei olekski kristlased. Küsigem enda käest, mis oleks siis, kui me ilma usuta taevasse saaksime? Kas me tahaksime seal olla ilma Jeesuseta? Selle üle tasub ausalt järele mõtelda. Vastus oleks alati "ei".

Võib-olla sind naerdakse koolis Jeesuse pärast. Vanemaid inimesi on Tema pärast taga kiusatud. Nad oleksid võinud pääseda ja öelda, et elavad ilma Jumalata, aga nad ei teinud seda. Nad märkasid, et see on õige, mida Jeesus on tõotanud - Ta annab piisavalt. Ta on oma sõna pidanud.

On veel tõotus, mis puudutab igavest elu. Ma ei tea, kuidas on lood Eestis, aga Saksamaal me räägime igavikust harva. Ei hakata inimesi igavikujuttudega trööstima.

Mina olen harjunud palju taevast rääkima. Ma räägin suurtel noortekogunemistel ja minult küsitakse, miks peaks inimene kristlane olema. Ma vastan - et taevasse saada. Üks asi on kindel siin ilmas - kord me sureme. Kas me peaksime siis häbenema igavikust rääkida? Kas meil peaks olema piinlik teada, et saame taevasse?

Mõnikord on meil piinlik, sest inimesed mõistavad vähe seda ala. See tegelikult puudutab inimesi. Kui ma ütlen, et saan kristlasena taevasse, siis inimesed aimavad, et ilma Jeesuseta sinna ei saa. Ega keegi pole selle vastu, et oleme religioossed - palun, see on teie hobi, te võite sellega tegelda. Aga kui ma hakkan igavesest elust rääkima, siis läheb asi nende jaoks konkreetseks. Kuid mida oleks meie usk väärt ilma igavese elu kindluseta?

TASU ON GARANTEERITUD

Me saime selgust kahes asjas - me saame selles elus rohkem, kui loota võime ja igavese elu. See on meie tasu. Aga me teame, et pole tasu ära teeninud. Kuidas toimib teenimatu tasu?

Meil on kirikus igasuguseid kombeid. Koguduse pidustustel on niinimetatud ratsasõit - lapsed ratsutavad isade õlgadel. Isad jooksevad, kuni kokku vajuvad ja lapsed saavad võiduau. See on teenimatu tasu.

Õndsust ei saa ära teenida. Ometi räägib Jeesus tasumisest. Saadakse tasu Jeesuse usaldamise eest.

Küsitakse - kust ma tean, et see kõik tõsi on? Võime rääkida, et kogeme Jumala Poja tõelisust. Aga mis siis, kui ma seda endale ainult ette kujutan? Ja mis siis, kui ma ei koge Jumala juuresolekut? Kuidas siis on tasu kindlusega? Ilmselt oli Luukas evangeeliumi kirjutades selle küsimuseni jõudnud.

Vahetult sellele sündmusele järgneb Jeesuse esimene kannatamise kuulutamine. Need kaks - tasu ja Jeesuse kannatamine on koos. On igasuguseid religioone, kes lubavad paljusid asju. Võib küsida - miks peaks just Jeesust uskuma?

Peamine põhjus uskumiseks ei ole mitte see, mida Ta tõotab. Tõeline põhjus on see, mida Jeesus on teinud. Jeesus ei ole mitte ainult tõotusi andnud, vaid on ka nende hinna maksnud. See teeb Tema tõotused uskumisväärseteks. See eristab Teda teistest religioonidest. Religiooni olemus on, et kui sa praegu oled kuulekas, siis Jumal kunagi teeb midagi sinu heaks. Kristluse olemus on, et Jumal on sinu heaks midagi teinud, ole selle pärast Talle sõnakuulelik.

Me ei tea päris täpselt, milline meie tasu olema saab. Me ei oska taevalikku õndsust kirjeldada. Aga ühte me teame - meie tasu taevas vastab selle ohvri suurusele, mille Jeesus on toonud.

Kujuta ette, et firma pakub sulle ametisõitudeks autot. Muidugi sa tahaks teada, mis marki see auto on. Mehed küsivad ainult marki, aga naistele on ka värv tähtis. Aga ülemus ei ütle. Siis võib küsida, mis see auto maksab ja ülemus vastab, et 50 tuhat eurot (ligi 800 tuhat krooni). See on kõrge hind, järelikult on auto hea. Sa ei tea marki, aga sa tead, et see on väärtuslik auto, sest sa tead hinda.

Meie taevalik õndsus saab olema imeline. Me ei tea, milline see on, aga me teame, kui kallis see on. Ja selle hinna eest saab tõelise peo.

Jeesus on põrgust läbi käinud. Seal ei olnud midagi mõnusat. Ta ei teinud seda selleks, et me mõningaid religioosseid tundeid omaksime. Ta ei läinud põrgusse, et meil oleks vaga süda. See, mida Ta tegi, garanteerib meile midagi ettekujutamatut.

Kui meil on silme ees, mida Jumal tegi, siis me ainult ei korruta seda, et Kristus on surnud meie eest. Me peame mõistma, mida Jumal on tegelikult teinud meie heaks, kui Jeesus suri. Me peame aru saama, miks Kolgatal pimedaks läks. See ei olnud päikesevarjutus. Pimedus näitas, et sündisid imelised asjad ja kogu kosmos sattus ärevusse. Kogu patt ja pimedusemaailm sai Kolgatal löödud, ja seda märgati füüsiliselt.

Kui Jumal meile seda avaks, siis võiks rahulikult nõjatuda oma pingile, sest me teame, et saame piisavalt. Ohver oli kirjeldamatult suur ja selle tõttu on meie kirkus kirjeldamatult suur.

Mida tähendab Jeesust järgida? Ma tean vastust, sest Jeesus on hinna juba maksnud. See hind annab meile kogu taeva õnne.

Mis ma siis saan sellest, et olen Jeesust järginud? Väga palju juba siin ja igavese elu.

RUDOLF WESTERHEIDE
Ülemaailmse Evangeelse Alliansi täitevkomitee liige
Jutlus 21. mail 2004 Eesti Evangeelse Alliansi konverentsil Harkujärve kirikus

TARTU SALEMI KIRIKU EHITUS JÄTKUB

Aktuaalne teema

11. juunil sai Tartu Salemi kirik torni. Palusime koguduse haldusjuhil MERIKE UUDAMil rääkida, kuidas kiriku ehitamine on kulgenud ja millises seisus nüüd ollakse.

Mida tähendab Sinu ametinimetus?

Vastutan koguduse majanduselu ja ehitustegevuse eest. Kuni aastani 2000 oli selles ametis minu abikaasa Kalev Uudam. Otsin rahalisi vahendeid, tegelen personaliga.

Minu põhiülesanne on kindlustada, et ehitus läheks edasi ja kirik saaks ühel päeval valmis. Kiriku ehitamise algusest peale on olnud minu osaks väliskontaktide leidmine ja hoidmine.

Kui palju ehitus on seni maksma läinud?

Umbes 13-14 miljonit krooni. Selle summa sees on materjalide maksumus, töötasud ja transport. Me oleme saanud firmasid palgata ainult väga konkreetsetele töödele.

1990. aasta detsembris läksid mehed metsa ja langetasid Viljandimaal esimese puu. Meil oli sõpruskogudus Rootsis, kes andis sada tuhat Rootsi krooni, mille eest ostsime soodsa hinnaga suure koguse silikaatkive ja maksime projekti kinni. Tookord tundus, et nõrkeme juba kivide laadimisega ära ja kes need küll seina paneb.

Ometi pandi need seina.

Alustasime ehitusega 1992. aasta suvel. Ehitusmeister oli Harald Liht, kes töötas väsimatult ehitusel kümme aastat, andes keerulisemate detailide juures ka konstruktoritele juhiseid.

Omal ajal sai Soomest ostetud Scania veoauto, millel oli tõstemehhanism. Kõrgemale läks käterammul edasi. See ehitus oli puhas käsitöö.

Alati ei ole kõik kergesti läinud?

Septembri lõpus 1993 juhtus õnnetus. Harald Liht hakkas üht keldrilae paneeli paika lükkama, kukkus nelja meetri kõrguselt betoonpõrandale ja sai üliraskesti vigastada. Ta tervenes ime läbi ja juba aprillis 1994 hakkas tasapisi jälle tööle.

1995. aasta talvel peatasime ehituse, sest raha ei olnud ja külmaga ei oleks saanudki midagi teha.

Kõige rängem aeg oli vist pärast tulekahju?

23. juulil 1997 süüdati hoone katuslagi. Sel ajal olid ka sõbrad Texasest külas ja meie silme all sai peaaegu valminud katuslagi tuhaks. Me ei saanud aru, miks see pidi juhtuma. Kui nii mõnelgi tuli väsimus ja käegalöömise tunne, siis minu abikaasa jäi kindlaks, et kõik tulekahjust tekkinud rämps tuleks kiiresti ära koristada ja kohe taastama hakata. Abistamas olid nii sõpruskoguduse inimesed Texasest kui ka paljud kaasusklikud siinsetest kogudustest.

Meile tuli kohe appi firma, kes oli katusefermid teinud. Nad tegid hea hinnaga uued. Teati, et see kirik põles ja inimesed andsid palju abi ning võib-olla tulekahju isegi kiirendas ehitamist.

Üksteist kuud hiljem toimus tänujumalateenistus, õnnetus oli peaaegu ununenud. Kirikul olid siis juba aknad ees, tellingud saalist väljas ja osa seinu värvitud. Ainult Jumal oskab valusad haavad nii tervendada.

Kas on olnud kunagi rahakuhi ees?

Ei. Palju on tulnud teha ususamme lootuses, et arved saavad ühel päeval makstud. Oleme tänulikud mitmetele firmadele, kes on mõnikord isegi pool aastat kannatlikult oodanud arvete tasumist.

Kogu see ehituse lugu on olnud koordineeritud taevast. Ja mitte ainult suured asjad, vaid päevast päeva näed, kuidas ka sinu väiksemaid töid-tegemisi juhitakse taevast.

Texase abi on olnud oluline?

Bryani Esimese Baptistikoguduse rahvaga kohtusime siis, kui nad ehitasid Kõrgemat Usuteaduslikku Seminari. Nad külastasid meie vana palvelat. Pakkusime neile oma kitsastes ruumides tassikese teed ja rääkisime oma plaanidest. Tookord nad ei lubanud midagi, aga ühel 1993. aasta märtsikuu pühapäeva õhtul helistasid, et tulevad appi. Oli see vast üllatus!

Kas kogudusel on võlgu?

Kaks väga armsat venda, ärimehed Paul Ward ja Richard Conolly Ohiost Ameerikast laenasid meile neli aastat tagasi 50 000 dollarit. Nüüd, mõni päev pärast torni paigaldamist saime sõnumi, et võlg on kustutatud. Nii korraldab asju Jumal.

Kas kirik on nüüd valmis?

Kaugeltki mitte. Ventilatsiooniseadmed on veel väga poolikud. Torni ruumid on kõik välja ehitamata. Vundament tuleb väljast ilusaks teha, esitrepp on plaatidega katmata. Peauksed tahavad ülelihvimist, sest raha oli vähe ja tellisime need odavalt firmalt.

Oleme väga tänulikud Tartu linnavalitsusele ja linnapeale, kes andsid torni jaoks sada tuhat krooni. Loodame jätkuvalt nende heatahtlikule suhtumisele ja abistavale käele nii torni valgustamisel kui ümbruse haljastustöödel.

Mida see kõik on Sulle tähendanud?

See on olnud ääretult ilus aeg ja oma töötajatega leiame, et kirikus töötamine on kõige toredam ja vaheldusrikkam asi. See on tähendanud päevast päeva Jumalale lootmist, Jumalaga koos käimist ja Jumala imede kogemist.

Kas ehitusasjade endale selgeks tegemine pole olnud raske?

Ega minul polegi vaja olnud palju endale selgeks teha. Mina usaldasin meie fantastilisi töömehi Harald Lihti, Toivo Rooset ja Eino Pitkat, nemad teadsid kõike, samuti kujunesid välja usaldusväärsed firmad, kellele saime loota. Meil on ääretult tubli ehituse järelevalve teostaja proua Kersti Lepik.

See ehitus on olnud kogu koguduse ühine mure. Meie endine karjane Jüri Jürgenson aitas pidevalt kaasa nii praktilises töös kui ka tööplaanide tegemisel. See ehitusprotsess on puudutanud iga koguduse liiget ja tänu sellele toetusele on mured rõõmude varju jäänud.

Kuidas Sa inimlikult vastu oled pidanud?

Ma ei ole muretseja tüüp. Jumal on seni aidanud ja küll Ta aitab veel. Nii on Jüri Jürgenson mind ikka kinnitanud.

See hoone on meie kogudusele suur ime ja eriti rõõmsad oleme, et kirik on pühapäevahommikuti rahvast täis. On palju uusi inimesi ja meie sõbrad Texasest muretsevad juba, et kirik sai väike.

1. Torn on veel maa peal ja autokraanat valmistatakse tõsteks ette.
2. Ehitusmees paneb silindri ürikutega torni konstruktsiooni sisse.
3. Ehitajate tegevust jälgivad Salemi koguduse endine pastor Jüri Jürgenson (vasakul), praegune pastor Meego Remmel ja Tartu linnapea Andrus Ansip.
4. Torn kerkib.
5. Pidupäevalistele pakuti kirikukujulist torti.

KRISTUSE KULLA KAEVAJA

Tallinnas pidas Uue Testamendi ajastuloo loenguid dr. WESLEY PADDOCK (65), kes on Austrias asuva Ameerika piibliinstituudi TCMi õppejõud. Seal õpivad ka mitmed eestlased. Külaskäik Eestisse andis hea võimaluse saada temalt Kuulutaja jaoks intervjuu.

Milline oli Teie lapsepõlv?

Ma kasvasin üles mägedes, mu esimene kodu asetses kolme kilomeetri kõrgusel üle merepinna. Minu isa oli kaevur ja ma olin tema üle väga uhke. Ma ise ei tahtnud küll kaevuriks saada, aga ma soovisin olla oma isa sarnane.

Kui olin 14-aastane, siis otsustas isa sealt ära kolida, sest linn oli väga korrumpeerunud ja ainuke meelelahutus nii suurte kui ka väiksemate jaoks oli kohalik baar. Isa kartis, et nii nagu paljudest teistest, võivad ka tema lastest kooli lõpetamise järel alkohoolikud saada.

Kuidas Teil tekkis huvi Piibli vastu?

Kui ma veel keskkoolis õppisin, nägin ühel päeval oma sõpra põllul tööd tegemas. Läksin talle appi. Hiljem tuli sinna ta isa ja ütles mulle küllalt konkreetsel toonil: "Sina jääd ka lõunale!" Muidugi tuli mul sellega nõustuda. Selle maja perenaine kutsus mu kirikusse. Kuu aega hiljem sain seal usklikuks ja pärast kooli lõpetamist otsustasin minna õppima piibli­kolledžisse.

Millal kohtusite oma abikaasaga?

Me tutvusime Arlettaga piiblikoolis umbes neli aastat hiljem. Pärast kuuekuulist tutvust otsustasime abielluda. See oli väga hea valik, meil on olnud õnnelik abielu. Nüüd oleme olnud abielus 42 aastat, meil on viis täiskasvanud last ja seitse lapselast.

Me mõlemad kasvasime üles kodudes, kus usuti abielu kestvusesse ja kus abikaasad olid teineteise suhtes väga ustavad ja pühendunud. Abielludes uskusime, et meie abielu on igavene ja et meil tuleb üksteist respekteerida ning armastada. Võin öelda, et me ei ole mitte kunagi isegi mõelnud lahkuminekust.

Te olete nii piibliprofessor kui ka misjonär.

Kohtusin aastaid tagasi misjonäridega, kes töötasid navaho indiaanlaste reservatsioonis. Me saime headeks sõpradeks, ma hakkasin neid abistama, artikleid kirjutama ja koostasin misjonialase õppeprogrammi. Sel ajal oli meie piiblikoolides väga vähe misjonialast õpet ja me tundsime selle järele üpris teravat vajadust. Navaho indiaanlaste reservatsiooni kasutasime nii-öelda laboratooriumina.

Kuni 1985. aastani ei olnud me ametlikult misjonäridena ordineeritud, kuid siis sõitsime Keeniasse ja elasime seal kolm aastat. Tegelikult olin ma aga misjonär juba ammu enne seda.

Kas on mingeid kindlaid reegleid, mida tuleb misjonitöös järgida?

Tuleb õppida tundma selle maa kultuuri ja rahva mõttelaadi. Ehkki meie seda ei teinud, õpivad head misjonärid ära ka kohaliku keele. Ma töötasin Keenias ühes ülikoolis ja sinna tuli üliõpilasi kogu Aafrikast. Keenias on üheks riigikeeleks inglise keel. Õppetöös kasutasime inglise keelt ja nõnda ei tulnudki mul kohapealset keelt ära õppida.

Eksisteerib üks tähtis printsiip - sinu esmane eesmärk on näidata, et sa hoolid sellest rahvast ja armastad neid. Kui sa nõnda talitad, siis pole tähtsust, kas sa oled ameeriklane, eestlane, venelane või hiinlane. Me püüdsime just nõnda talitada. Tulemus oli, et nii indiaanlased kui ka aafriklased olid meie vastu väga lahked ja sõbralikud.

Milles seisnes Teie misjonitöö?

Navahode keskel aitasin ma misjonäre neid õpetades, aga ka nende tööks vajalikku raha kogudes. Aafrikas õpetasin ma pastoreid nende töös. Aafriklased teadsid juba seda, kuidas efektiivselt oma rahvale evangeeliumi kuulutada. Ei olnud tarvis, et ma impordiksin neile "Nelja vaimulikku tõsiasja" või muud programmi.

Ma töötasin seal ühe 30-aastase mehega, kes oli keskkooli direktor ja pastor ning kes oli selleks ajaks oma rahva seas rajanud juba 80 uut kogudust! See, mida too mees vajas, oli abi, kuidas nende koguduste igasuguse väljaõppeta pastoreid tööks ette valmistada. Nii ma sõitsin nende sekka ja õpetasin neile nädala kestel kas Vana või Uut Testamenti või muid Piibli aineid.

On kaks viisi, kuidas erinevates kultuurides toime tulla - üks on minna oma tööplaani või programmiga ja püüda rahvast veenda, et just selliselt tuleb toimida ning nõuda, et kõik seda järgiksid. Kui töötad piirkonnas, kus pole ühtegi kristlast, siis peab tõepoolest plaan või programm olema. Piirkonnas, kus kristlased juba eksisteerivad, on olukord teine. Nõnda oli meie eesmärgiks olla tugigrupiks, mis aitab neil oma eesmärke ellu viia.

Üks Eesti koguduse juhte küsis minult: "Mida te arvate, et meil tuleks teha?" Ma vastasin, et teie teate, millised on siinsed vajadused ja mida tuleb teha. Kui me saame milleski abiks olla, siis teatage ja me püüame seda osutada.

Kas Ameerika kristlased on oma pastoritele piisavalt toeks?

Mind ordineeriti pastoriks 1960. aastal. Nüüd olen üle kuue aasta ühe maakoguduse pastoriks paigas, kus kogukond on suurelt osalt lagunenud, aga ometi on seal 80-100 regulaarset jumalateenistustest osavõtjat. Ma kasutaksin ainult selle koguduse näidet, kuna on ka neid kogudusi, kes oma pastorit ei toeta. Samas - kogudused, kes ei toeta oma pastorit, ei kasva ka.

Kui ma sellesse kogudusse tööle läksin, siis otsustasin, et esimesest päevast alates tahan neid võrdselt armastada ning mitte tähele panna väljaspool seisjate kaebusi. Kui ma näen neid inimesi igal pühapäeva hommikul, on see nagu suguvõsa kokkutulek - nad on mu perekonnaliikmed ja ma armastan neid kõiki. Nad teavad seda ja omalt poolt on ka nemad olnud väga armastavad ja lahked meie vastu.

Nende seas on üks perekond, kes viib meid igal pühapäeval lõunastama ja ehkki me ei taha neid ära kasutada, on see nõnda olnud nende tungiv soov.

2001. aastal, kui ma sõitsin neljaks kuuks Austriasse õpetama, rääkisin ma sellest oma koguduses. Nad nõustusid sellega ja siis küsis keegi juhatuse liikmetest: "Kas sel ajal sinu kulutused ka kasvavad?" Mul tuli seda möönda ja seepeale otsustasid nad maksta mulle sellel ajal täispalka. Nad olid meile toeks ka muul viisil, kirju kirjutades ja meid meeles pidades.

Jumalariigi töös toob see esile suure kasu, kui inimesed otsustavad oma pastorile toeks olla. Mitte seepärast, et pastorid oleksid kui "väikesed jumalad", aga nad teevad oma tööd ja väärivad respekti.

Kaua Te olete olnud koostöös TCMiga?

Aastast 2001. Rektor dr. Eleanor Daniel on meie hea sõber ja ma olin talle varem avaldanud, et oleksin nõus ka Austrias õpetama. Kui selgus, et mul tuleb neli kuud vaba aega, siis me ka tulime. Tol ajal käisin õpetamas veel Tšehhi Vabariigis Olomoucis, Ukrainas Hersonis ja Vladimiris Venemaal. 2002. aastal olin nädala Rumeenias, Eestist reisin õpetama Moldovasse.

Mida te ütleksite siis, kui Teie elu kriisis või ohus oleks?

Alustaksin sellega, et aasta tagasi diagnoositi mul vähkkasvaja. See on väga hirmutav diagnoos. Aga mul oli hea arst, mulle tehti operatsioon ja selle aasta märtsis öeldi mulle, et kasvajast ei ole ühtegi märki. Ometi tuleb mul kogu ülejäänud elu iga kolme kuu järel kontrollis käia. Aga minu suhtumine oli selline, et kui elu nüüd lõpeb, olen ma juba oma asjad korraldanud ning valmis oma Issanda juurde minema. Mul ei ole hirmu taolistes olukordades!

Alustasime sellega, et olete kaevuri poeg. Kas võite öelda, et olete juba oma kulla leidnud?

Kui oled Kristuse teenistuses, siis see, mida sa oled teha võinud, ongi kuld. 1988. aastal oli meil abikaasaga vaja välja selgitada, mis on elus kõige tähtsam. Me olime lahkunud Keeniast, kuna seal meie töölubasid enam ei pikendatud. Olime kõik oma vara Keeniasse jätnud, mu raamatukogu oli sinna jäänud. Me tulime koju tühjade kätega ja mõistsime, et ei pruugi kunagi enam oma asju näha. Sel korral me mõistsime, et kõige tähtsam ei ole mitte lapsed, raha ega kodu - vaid see, et me oleme veel teineteise jaoks olemas. Muidugi tuleb aeg, kui üks meist lahkub igavesse koju, aga kuni selle ajani oleme teineteisega ja kui oleme koos, siis on sellest küllalt!

Kuidas Te järjestate oma elu prioriteete?

Kõigepealt Jumal, siis mu naine ja perekond, siis kogudus ja õpetamine nii ülikoolis kui ka muudes paikades.

Mis on Teie lemmikkirjakoht Piiblis?

Habakuki 2,4: "Õige elab oma usust!" Samas usun, et Piibli suurim teema suhete koha pealt on Johannese 17,1.4, kus Jeesus ütleb oma Isale: "Kirgasta oma Poega . Mina olen sind kirgastanud maa peal."

Aastaid tagasi esitas keegi Argentiina pastor mõtte, mille ma leidsin suurepärase olevat. Ta ütles, et Piiblis on kolm armastuse taset. Kõigepealt: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!" (Mt 22,39). Järgmine tase on: "Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!" (Jh 15,12). See oli Jeesuse käsk ja tegelikult ainus Jeesuse poolt antud uus käsk. Jh 17 toob Jeesus meid aga uuele tasemele ja siin on tegemist au osutamisega kellelegi teisele. Ma usun, et kristlastena peame otsima seda, kuidas üksteisele austust avaldada. Sama kehtib ka abikaasade osas: kui üks teisest räägib, peaks ta rääkima vaid seda, mis teisele au toob. Samuti kohtlen ma oma lapsi ja kaastöölisi.

Milline mulje jäi Teile Eestist?

Ma olen nautinud Eestis viibimist. Siia tulles ma ei teadnud sellest maast suurt midagi, kuid Jumal on mind siin rikkalikult õnnistanud. Ma viin koju palju pilte ja lugusid, ja kodus ülikoolis õpetades saavad siin omandatud lood ka seal kõlama. See on olnud suurepärane kogemus ja ma loodan, et ühel päeval võin ma abikaasaga siia tagasi tulla.

Küsitles ja pildistas
HELDUR KAJASTE
TCMi koordinaator Eestis
5. juunil 2004

TALLINNAS KOGUNESID VANGLAKAPLANID

1.-7. juunil toimus Tallinnas viies Rahvusvahelise Vanglakaplanite Assotsiatsiooni Euroopa-konverents. 132 vanglakaplanit 27 Euroopa riigist esindasid anglikaani, õigeusu, katoliiklikku, luterlikku ja reformeeritud kirikut ning vabakogudusi. Euroopa riikidele lisaks olid esindajad ka Kanadast ning USAst. Konverentsi teema oli "Ma olin vangis ja te tulite mu juurde" (Mt 25,36).

Rahvusvaheline Vanglakaplanite Assotsiatsioon loodi 1985. aastal Šveitsis. Konverentsil vastuvõetud deklaratsioonis on nimetatud organisatsiooni eesmärgina kaitsta ja edendada õigust ja õiglust, mis põhinevad piibellikul arusaamal inimlikkusest, Jeesuse Kristuse vabastaval ja õigekstegeval sõnumil ning kinnipeetavate isikute inimõigustel. Rõhutati vajadust tihedama koostöö järele koguduste ning vanglakaplanite vahel, et tagada hingehoid kinnipeetavate isikute pereliikmetele ning järeltöö vanglast vabanenuile.

AINUS ESINDAJA

Ainus Eesti EKB Koguduste Liidu esindaja vanglakaplanite seas on Ämari vangla kaplan OLIUS THALING. Ta võttis osa ka konverentsist.

Olius Thalingu sõnul on Eesti valitsus kaplanaadi omaks võtnud ja tunnustab seda. Meil on 16 kaplanit erinevates vanglates üle Eesti. Kõik kohad on täidetud. Mõnes vanglas on kaks-kolm kaplanit. On mindud seda teed, et võimalikult palju tuua vanglatesse erinevate uskkondade kaplaneid.

Olius Thaling on vanglas töötanud 12 aastat.

Üks kaplan Eesti EKB Koguduste Liidust on liiga vähe. Olius Thaling on seda teemat mitu korda üles tõstnud, ka viimasel liidu konverentsil. Sama juttu on ta rääkinud Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Uutel kaplanitel peab olema kõrgem usuteaduslik haridus ja nad peavad omama pastori ordinatsiooni. Muidugi peab neil olema oma uskkonna soovitus. "Ma pole enam noor, oleks vaja järeltulija välja õpetada," ütles Olius Thaling.

VANGIDE JA PERSONALIGA

"Nad on eksinud inimesed," ütles Olius Thaling vangide kohta. "Ma tean, kes on nende eksitaja olnud."

Võib-olla paljudele on vangid lihtsalt pätid ja vastavalt sellele neisse ka suhtutakse. Olius Thaling on aastatega näinud, kuidas need nõndanimetatud pätid muutuvad Jumala lasteks, paremaid pole ta isegi väljas kohanud.

Vanglas käib täielik kogudusetöö, kus kaplan on karjane. Ämaris on iga nädal piiblitund, omavaheline osadus ja jumalateenistus. Osadusgrupis käib koos kuni 20 meest. Nende tulek on täielikult vabatahtlik. Kaplanil on võimalik igale poole minna - kambrisse, kartserisse, haiglasse, isolaatorisse ja teavitada, et vanglas selline kirikutöö toimub. Eriti on teavet vaja uutele vangidele.

Olius Thalingu arvates vangid tunnevad inimesi, neid petta ei saa. Usaldus kaplani vastu on aastatega tekkinud. Tal ei ole olnud ühtegi ebameeldivat kogemust. Asja juurde kuulub ka see, et mõni vang palub midagi keelatut sisse tuua. Kaplan on vaimulik, aga ka vanglaametnik ja allub täielikult vangla korrale. Kui vang näeb, kuidas kaplan ise korrale allub ja ei riku seda, siis ta teist korda keelatud tegu paluma ei tule. Ka teised vangid näevad, et kaplan on aus.

Kaplan töötab ka vangla personaliga. Välismaal on see ammune süsteem. Eestis ei julge vanglatöötajad alati kaplani poole pöörduda. Personal vajab samuti Jumalat ja kaplan saab neid inimesi aidata. Vanglatöö on tohutult raske, inimesele depressiivne. Kõik ei pea vastu. Mitu juhust on olnud, kus vanglatöötaja lõpetab elu enesetapuga.

JUMALA KUTSE

Olius Thalingu jaoks on kaplanitöö Jumala kutse. See sai alguse ajast, kui ta elas veel patuelu. Ta töötas restoranis. Ühel hetkel ei saanud ta seda tööd enam jätkata. Ta avas baari ja tal tekkis südamehäire. Tuli baar kinni panna ja kiirabi kutsuda. Ta oli kuu aega haiguslehel. Arstid ei saanud aru, mis viga on. Nii juhtus see mitu korda. Jumal sekkus Olius Thalingu ellu. Tema eest oli lapsena väga palju palutud. Ta oli ema poolt metodistlikust perekonnast pärit.

12 aastat tagasi öeldi televiisoris, et Tallinna külastab Ameerika kristliku vanglamisjoni president Frank Costatino. See oli Sitsiilia päritolu mees, endine gangster, kes pöördus vanglas ja vabanedes alustas vanglakaplanaadiga. Külaline käis nelipühi kirikus, kus Olius Thaling tavaliselt ei käinud.

Selle mehe kuulamisest sai alguse Olius Thalingu vanglatöö. Ta lõpetas Suurupis nelipühikiriku aastase piiblikooli. Frank Costatino saatis kooli vanglakaplanite õpetajaid. Alguses käis Olius Thaling vanglas viis aastat vabatahtlikuna.

Eestis on vangide arv väga suur. Soomes on 3600 vangi, Eestis umbes 6000. Aga Soomes on elanikke mitu korda rohkem. See, et Eestis ehitatakse uusi kaasaegseid vanglaid, on tingitud Euroopa Liidust. Neil on kindlad nõuded ja Eesti peab neid täitma. Aga vangla on vangla. Uues kambrisüsteemiga vanglas ei suuda mõni inimene üldse vastu pidada.

Praegu määratakse palju tingimisi karistusi. Olius Thalingu hinnangul hävitab 10-15-aastane karistus inimese täielikult. Juba pärast viit aastat on inimene muutunud. On muidugi ka erandeid. Mehed, kes on koguni 20 aastat vangis olnud ja on vanglas saanud Jumalaga lepitatud, tulevad välja ja tunnistavad, et ei saa arugi, et on vanglas olnud.

AU SAAGU JUMALALE

Usklikuks saanutest tuleb vanglasse tagasi kümnest üks. Teisi tuleb tagasi 75-80 protsenti. 12 aastaga on Olius Thaling juhatanud Jumala juurde ja ristinud üle 200 mehe.

"Olgu arvud kuidas on, mitte mina ei tee seda tööd," ütles Olius Thaling. "Algusaegadel ma tundsin, et olen kõva mees. Mida kaugemale edasi, seda rohkem on mulle selgeks saanud, et mina olen seal üks suur null, ainult Jeesus Kristus on see, kes teeb tööd. Au Tema nimele! Mina olen lihtsalt vahetalitaja, kes juhatab inimesi Jeesuse juurde."

LÜHITEATEID

BAPTISTIDE MAAILMALIIT LÕHENES

Suurim USA protestantlik kirik, 16 miljoni liikmega Lõuna Baptistiliit otsustas alates 1. oktoobrist katkestada suhted Baptistide Maailmaliiduga (BWA). BWAsse kuulub praegu 211 baptistiliitu 47 miljoni koguduseliikmega. Maailmaliit jääb ilma oma kõige suuremast ja maksujõulisemast liikmest, kes kattis umbes kolmandiku kuludest.

BWAle heidetakse Lõuna Baptisti­liidu poolt ette, et see on poliitiliselt liiga vasakul, teoloogiliselt liiga liberaalne ja pooldab naiste ordineerimist, mõned kogudused taluvad homo­seksu­aale ning mõned liidud seavad kahtluse alla Piibli eksimatuse. Lõuna Baptisti­liit moodustas töögrupi, mis hakkab uurima, kuidas edaspidi konservatiivsete evangelikaalidega üle maailma sidet pidada.

BWA peasekretär Denton Lotz ütles: "See on nagu lahutusega - lapsed kannatavad." Ta lükkas tagasi etteheited ameerikavastasuses ja liberaalsuses. BWA on konservatiivne evangeli­kaalne liikumine. BWA sees olevat lahkumiseteade valdavalt kriitikat esile kutsunud.

idea Spektrum

EESTI KIRIKUTE NÕUKOGUS

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) igakuisel töökoosolekul 27. mail võeti teadmiseks hiljuti asutatud Eesti Kirikute Noortenõukogu juhatuse koosseis. Noortenõukogu esimeheks on valitud ELARI TAMM Eesti EKB Koguduste Liidust.

Eesti Kirikute Noortenõukogu asutati 1. aprillil senise noorteesindajate ümarlaua põhjal. Noortenõukogu koondab EKNi liikmeskirikute noorteesindajaid ja on juriidiliselt iseseisev organisatsioon.

KÕRGEMAST USUTEADUSLIKUST SEMINARIST

Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris kaitsesid diplomitöid KERSTI AADER ("Koguduse kui terviku ja noortetöö haru integreeritus", juhendaja Einike Pilli, oponent Risto Tamm), OTT ARO ("Iisraeli kuningriigi tekkimine", juhendaja Ermo Jürma, oponent Joosep Tammo), JÜRI ROOTS ("Tunnistusteoloogia James William McClendoni käsitluses", juhendaja Ain Riistan, oponent Meego Remmel) ja PEETER TAMM ("Kaasaegse hermeneutika algusest - F.Schleiermacheri mõistmishermeneutika", juhendaja Peeter Roosimaa, oponent Ain Riistan).

Koondeksami sooritas KARIN HANSSON. Kõik eelnimetatud ja lisaks veel sügisel diplomitöö kaitsnud BIRJO MARTIN said diplomi 18. juunil.

KUULUS JUTLUSTAJA TALLINNAS

6. juunil jutlustas Tallinna Linnahallis USA pastor DAVID WILKERSON. David Wilkerson sai tuntuks umbes 40 aastat tagasi tööga New Yorgi tänavajõukude seas ning sellest kirjutatud raamatuga "Puss ja ristikangelased".

MAHASALATUD HÄVITUSTÖÖ

Esimene rahvamõrv 20. sajandil on tänaseni kuriteo sooritajate järeltulijate poolt maha salatud. See juhtus Esimese maailmasõja segastel aegadel, mida Osmani riigi radikaalsed "noortürklased" ära kasutasid, et vihatud armeenia vähemusest lahti saada.

1915. aastal kihutasid nad armeenlased nende majadest välja, lõid maha imikud ja raugad, vägistasid ja lõid risti naised, lasksid oma ohvritel stepis janusse surra, raiusid lastel käed maha, "nii et nendega oleks võinud tänavat sillutada", nagu jahmunud Saksa konsul Mosulist teatas. Teadlased hindavad surnute arvu umbes poolteisele miljonile.

See õudus on ulatuslikult dokumenteeritud. Tänase Armeenia Vabariigi pealinna Jerevani serval on ühele künkale püstitatud mälestuspaik Zizernakaberd (Pääsukesekindlus). Sinna on kogutud teated sellest kohutavast sündmusest. Need on pärit prantslastelt, inglastelt, venelastelt, kanadalastelt, argentiinlastelt, sakslastelt. Armeenia rahvamõrva mälestamispäeval 24. aprillil marsivad igal aastal sajad tuhanded inimesed selle hoiatava mälestusmärgi juurde, asetavad igavese tule juurde lilli ja nutavad 12 kiviseina juures.

Türgi eitab Kaukasuse holokausti tänaseni. Kogu maailma ajaloolaste teateid nimetatakse "Armeenia propagandaks". Riike, mis rahvamõrva ametlikult tunnustavad - nagu alles hiljuti Šveits - mõistetakse teravalt hukka. Lääne meediat, mis kuriteost räägib, tavaliselt ähvardatakse. Türgi koolides on rangelt keelatud tundides seda kuritegu mainida.

KARJED KOSTAVAD TÄNASENI

Burastan Jerizian on üks viimaseid tänaseni elus olevaid rahvamõrva tunnistajaid. Juba ammu 90. eluaasta piiri ületanud vana naine ärritub ja väänleb otsekui valudes, kui ta oma lapsepõlve hirmsatest elamustest räägib. Pulm Lääne-Armeenias lõppes veresaunaga. "Ühel rasedal naisel lõikasid Türgi sõdurid kõhu lõhki, rebisid lapse välja ja viskasid naise tulle," nuuksub ta, "tänaseni kõlavad karjed minu kõrvus."

Burastan Jerizian

NOA LAEVA JÄÄNUSED

Armeenia on vana kristlik maa. Selgetel päevadel võib Jerevanist näha 5165 meetri kõrguse Ararati mäe liustikke. Peaaegu iga armeenlane on veendunud, et kuskil seal üleval igaveses jääs on alles Noa laeva jäänused. Aga Araratile ei pääse - kui punased Kaukasuses valitsesid, andsid nad mäe 1921. aastal armeenlaste kohkumuseks nende põlisvaenlasele Türgile.

Türgi blokeerib tänaseni igasugust kaubandust naaberriigi Armeeniaga. Põhjendatakse seda Mägi-Karabahhi "seadusevastase okupeerimisega". See ala kuulus Nõukogude ajal Türgi vennasrahvale aserbaidžaanlastele. Et Mägi-Karabahhi elanikest on 70 protsenti kristlastest armeenlased, kes end islami rõhumise vastu kaitsesid, sellest vaikitakse.

Ka teiste naabrite hulgast ei leia Armeenia sõpru. Lisaks islami mulladeriigile Iraanile on Armeenial ühine piir ebastabiilse Gruusiaga, mille lõunaosa on kindlalt mitmesuguste hästiorganiseeritud jõukude valduses.

Armeenia kannatusterohke ajalugu on vaevalt mõne teise rahva omaga võrreldav. Ikka ja jälle on riiki okupeeritud ja vallutatud, rõhutud pärslaste, araablaste, osmanite ja venelaste poolt. Rahvamõrv, sõda Aserbaidžaaniga, üks kaasaja kohutavamaid maavärisemisi 1988. aastal. Kuid armeenlased tõusid uuesti jalgadele. Nad säilitasid oma identiteedi tänu oma erilisele keelele ja kirjale ning sügavalt juurdunud kristlusele.

Armeenia kirik loeb oma alguseks apostlite Juudas Taddeuse ja Bartolomeuse misjonit, kes surid aastal 66 Armeenias märtrisurma. Pärimuse järgi tegi kuningas Tiridates III juba aastal 301 ristiusu riigiusuks. Uhkusega peavad armeenlased oma kehva "Hajastani" ("Inimeste kodumaa") maailma kõige vanemaks kristlikuks riigiks.

Zizernakaberd

MAAILM VAATAB KÕRVALE

Armeenia on praegu üks maailma vaesemaid riike. Umbes 80 protsenti elanikest on tööta. "Igal talvel saame me teateid, et inimesed külmetavad ja nälgivad," teatab Šveitsi-Saksa abiorganisatsiooni "Diaconia" president Hans-Rudolf Hintermann. "Diaconia" varustab Armeenias pidevalt toidu ja riietega üle kümne tuhande lapse ja hoolitseb meditsiinilise teenindamise eest. "Paljulapseliste perede olukord on möödunud aastatel koguni halvemaks läinud," teab Hintermann.

Türgi on etniliselt ja usuliselt seotud Aserbaidžaaniga ja nende embargol on selles viletsuses tähtis osa. Moslemi äärmuslased, kes unistavad islami riikide ühendusest Kaspia ja Musta mere vahel, ähvardavad isegi armeenlaste täieliku hävitamisega. Läänes ei ületa see uudistekünnist. Vaevalt huvitab kedagi väike kristlik umbes kolme miljoni elanikuga riik. Maailm vaatab kõrvale, kui jutt on Armeenia viletsusest - nagu tookordki 89 aastat tagasi.

JÜRGEN TH. MÜLLER
idea Spektrum

ÜHTE VANEMAT KIRIKUT ÄHVARDAB KADU

Üks vanemaid kristlikke kogukondi - Iraagis umbes 1,5 miljonist assüürlasest koosnevad kirikud - on kadumise äärel. Enamik assüürlasi räägib tänaseni Jeesuse poolt kasutatud aramea keelt. Assüürlased kardavad, et konfliktides šiiidi ja sunniidi moslemite ning ka erinevate kurdi grupeeringute vahel tehakse nad pihuks ja põrmuks.

Kui Iraagi demokratiseerumisprotsess ei vii eri rahvaste rahuliku kõrvutielamiseni, siis on oodata assüürlaste massilist väljarännet. Juba praegu põgenevad paljud kristlikud perekonnad, ütles Assüüria vaimulik Ken Joseph. Nad kardavad islami äärmuslasi, kes peavad kristlasi USA käsilasteks. Ka on kristlased pettunud üleminekuaja põhiseaduses, kus islam on kuulutatud ametlikuks usuks. Üleminekuvalitsuse ainus kristlane on emigratsiooniminister.

Enamik assüürlasi kuulub Kaldea kirikusse, kus on umbes 670 tuhat inimest. Selle kõrval on veel kolm kirikut - Assüüria, Süüria õigeusu ja Armeenia kirik. Protestantism jõudis Iraaki alles 1920. aastal Briti misjonäride kaudu. 1960. aastatel tekkisid ka väikesed evangelikaalsed kogudused.

HÄVITATI KIRIKUID JA KLOOSTREID

Pärast Baathi partei võimuletulekut Iraagis Saddam Husseini juhtimisel 1968. aastal vahistati ja hukati suuri kristlaste gruppe. 200 assüürlaste küla purustati, 150 kirikut ja kloostrit tehti maatasa. Iraani ja Iraagi sõja ajal tapeti 40 tuhat assüürlast. Lootus suuremale rahule Lahesõja järel moodustatud Põhja-Iraagi kaitsetsoonis osutus petlikuks, sest sageli sattusid assüürlased rivaalitsevate kurdi gruppide rinnete vahele.

Ka Saddam Husseini kukutamine ei ole olukorda eriti parandanud. Üleminekuaja põhiseadus andis küll esimest korda uuemal ajal assüürlastele olemasoluõiguse, kuid seadis enamiku nende küladest kurdi moslemite kontrolli alla, kes on korduvalt osutunud kristlaste tagakiusajateks.

idea Spektrum

MOSLEMITE ARV IISRAELIS KASVAB

Iisraelis kasvab araabia elanikkond tunduvalt kiiremini kui juudi oma. See selgub Jeruusalemmas avaldatud statistikaandmetest. Nende järgi kasvas elanikkond Iisraelis 2002. aastal 1,9 protsenti ja jõudis 6,7 miljonini. Juutide osa kasvas ainult 1,4 protsenti ja moslemite osa 3,4 protsenti. Juudi naised sünnitavad keskmiselt 2,6 last ja moslemi naised 4,6.

Juutide madala iibe tulemuseks on, et 5,1 miljonist juudist on 26 protsenti nooremad kui 14-aastased. Hoopis teine olukord on 1,07 miljoni moslemi juures, keda on praegu elanikkonnast 16 protsenti. Alla 14-aastaste osakaal on neil 43 protsenti. Selle tulemusena on neljandik Iisraeli lastest moslemid. Statistikabüroo hinnangul kasvab moslemite osakaal elanikkonna hulgas 2020. aastaks 20 protsendile.

PALJUD LÄHEVAD TAGASI

Iisraeli riigi loomise ajal 1948. aastal elas seal umbes 150 tuhat araablast ja 650 tuhat juuti. Seejärel hakkas eelkõige endisest Nõukogude Liidust juute juurde tulema - 2,5 miljonit. See kasvuallikas paistab kuivavat - Venemaale läheb rohkem inimesi tagasi kui sealt juurde tuleb. USAs, kus elab enamik kaheksast miljonist juudist väljaspool Iisraeli, ei ole erilist huvi väljarändamise vastu Pühale Maale. Alates Iisraeli riigi loomisest on Põhja-Ameerikast tulnud kokku vähem kui sada tuhat inimest.

Eelmisel aastal oli Iisraeli sisserändajate arv 24 434, mis on kõige väiksem viimase 15 aasta jooksul.

Suured pered on ainult ortodokssetel
juutidel - siin on nad piduriietuses
puurimi püha ajal

PÜHA MAA MOSLEMITE KÄES

Eksperdid arvavad, et juudid ei ole Jor­dani ja Vahemere vahel enam kaua ena­muses. Umbes kümnest miljonist ini­mesest Pühal Maal on juba nüüd pea­aegu pooled moslemid - 4,86 miljonit.

idea Spektrum