Vaikne rahu valitseb väikese metsajärve üle. Muidugi käib siingi inimesi ujumas või kala püüdmas, ümbritsevas metsas korjatakse marju ja seeni ning veealune maailm elab oma elu. See on loomulik.

Mõnes teises paigas möllavad kired. Kiired paadid sööstavad üle vee, inimesed punuvad intriige. Asulate solgivesi rikub loodust ja vaevalt on mõni kala veel ellu jäänud. Siia pole need hädad peaaegu veel jõudnud.

Jeesus oli minemas ristile ja ütles oma jüngritele: "Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud" (Jh 16,33). Jüngritest said Jeesuse evangeeliumi kuulutajad. Lugematu hulk rahutuid inimesi on leidnud aastasadade jooksul endale rahu Temas.

Apostel Pauluse kirjad algavad rahusoovidega. Sama mõtet leiame tema kirjade seest ja lõppudest. Rahusooviga peaks algama ja lõppema ka meie päevad. Küllap siis suureneb rahu meie ümber.

"Aga rahu Issand ise andku teile rahu alati ja igal viisil. Issand olgu teie kõikidega!" (2Te 3,16).

PIIBLIST EI TOHI EEMALDUDA

Toimetaja kommentaar

Vist küll kõige enam tähelepanu köitvaks sündmuseks augustikuus on Ateena olümpiamängud. Sellele, et mängude traditsiooni algus on seotud vanade kreeklaste ebajumalatega, enamik inimesi tähelepanu ei pööra.

Ka meie ei hakka seda pikemalt lahkama. Apostel Paulus ütles: "Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud, sest kui ma läksin läbi linna ja teie pühamuid silmitsesin, leidsin ka sellise altari, millele on kirjutatud: "Tundmatule Jumalale." Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, Teda kuulutan mina teile." (Ap 17,22-23).

Nii leidis apostel võimaluse Jumalast rääkimiseks. Ehk annavad selliseid võimalusi ka olümpiamängud.

SUUR SPORDIPIDU

Eestlasi läks olümpiamängudele palju, kuid medalisaajaid on vähe. Tegelikult jääb enamik teiste riikide võistlejatest ka auhindadest ilma. Isegi paljud kindlad esikohapretendendid ei suuda enda ja poolehoidjate lootusi täita.

Igal asjal on mitu külge. Kui kogu aeg võidaksid ühed ja samad sportlased, kaoks võistluste pinge. Hukka ei tohiks mõista ka endisi võitjaid, kelle paremad ajad on juba möödas. Parem võiks meenutada seda aega, millal nende saavutustest rõõmu tunti.

Olümpiamängud maksavad palju. Sinna sõitnud sportlaste eest ei tasu ainult asjahuvilised sponsorid, vaid ka maksumaksjad. Paljud viimastest on spordi suhtes täiesti ükskõiksed. Kas raha kulutamine on õigustatud, see on iga väljamineku puhul küsimus.

Võisteldes tugevamaga muutub nõrgem sportlane tugevamaks, mis annab talle lootust tulevikus paremini esineda. Nii võit kui ka kaotus annavad kogemuse. See peaks õigustama oma maal tuntud, kuid rahvusvahelistel võistlustel veel nõrgalt esinevate sportlaste saatmist mängudele.

Üldiselt võtavad riigid omavahelist mõõduvõtmist spordis tõsiselt. Edukas esinemine olümpiamängudel on tähtis suurtele ja võimsatele maadele, mandunud diktatuuridele ja ka väikeriikidele, kes kõik saavad end positiivsest küljest näidata. Eesti saab samuti teiste riikide seas tuttavamaks ja see ei ole paha.

Enamik inimesi ei ole sportlased. Aga normaalset füüsilist koormust vajab igaüks. Mida suurem on vaimne tööpinge, seda rohkem on tarvis selle tasakaalustamiseks kehalist. Igaüks peaks vaatama, kuidas ta vajaliku kätte saab.

Selle teema lõpuks võiks tuua paar kirjakohta, mida ikka sel puhul kasutatakse. Apostel Paulus kirjutas: "Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate! Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut. Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes, vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks" (1Ko 9,24-27).

Teisal ütles apostel: "Sest kehalisest harjutamisest on vähe kasu, aga jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus" (1Ti 4,8).

Ateena kunagine uhkus

AVALIK PATT

Tallinnas peeti homoparaadi. Piibli suhtumine on ühene: "Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!" (3 Mo 18,22) ja "Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust" (3Mo 20,13).

Ühe koolidirektori homodevastane arvamusavaldus Postimehes kutsus esile temavastase hüsteeria. Normaalsuse kaitsmine võib Eestis ohtlikuks minna. Sellele vaatamata ei tohi usklikud ja kirikud eemalduda Piibli mõtteviisist.

Inimõigused ja patu normaalseks asjaks kuulutamine ei ole üks ja sama. Patu hukkamõistmine ei ole diskrimineerimine. Pealegi ei pea inimene patusse jääma. Apostel Johannes kirjutas: "Kui me ütleme: "Meil ei ole pattu," siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust" (1Jh 1,8-9). See kehtib kõikide pattude kohta.

RELIGIOONIDE SEGAPUDER

Üks Saksamaa kirjastus andis välja ühise palveraamatu kristlastele, juutidele ja moslemitele. Raamat on mõeldud religioonidevahelisest koostööst huvitatud koguduseliikmetele ning kasutamiseks jumalateenistustel ja koolides. Ette valmistatakse vihmakindlas köites väljaannet sõjaväele.

Niisuguste raamatute koostajate arvates on religioon kultuuriline nähtus, mille taga ei ole Jumalat. Nagu eri rahvaste esindajad võivad kokku tulla ja vaheldumisi kaerajaani, kasatšokki ja polkat tantsida, nii võivad nad ka koos oma usukombeid täita - huvitav, erinevaid kultuure lähendav ja üksteisemõistmist soodustav tegevus.

Piibel ütleb Jeesuse kohta selgelt: "Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks" (Ap 4,12). Kes sellest sõnast ei lähtu, petab ennast ja oma järgijaid.

SILMADE LAHTI TEGEMINE

"Aga õndsad on teie silmad, et nad näevad." (Matteuse 13,16)

Mulle saabunud kirjade hulgas on üks ilusamaid sõbralt saadud sõnum Ühendriikidest, milles ta lühidalt kirjeldab oma tundeid pärast õnnestunud silmakae operatsiooni. Sõber oli pimedaks jäämas, pärast operatsiooni oli ta isegi kaks-kolm päeva täiesti pime - ja siis võis ta järsku jälle näha. Võis näha puid, põõsaid, päikest, sinitaevast ja inimesi, keda ta omadeks tohtis lugeda ning armastada. Milline sõnulkirjeldamatu elamus - ma olin pime ja nüüd näen!

Meie füüsiliste silmade ja kõrvade ning käte ja jalgade kõrval on Jumal oma armust meile kinkinud sama olulised, kui mitte tähtsamad, vaimulikud organid ja liikmed. Need on vahendeiks, millega tunnetame ning kogeme usulisi väärtusi ja tõdesid. Siingi, nagu füüsiliste liikmete puhul, satume sageli kasutamatusele, atrofeerumisele, vigastustele ja muule. Kae vaimulikkude silmade peal ei ole mingi erandnähe. Ka ei ole see moodne nähtus, vaid igivana tõbi. Nende arv võiks tõusta miljonitesse, kellele kuuluvad Laodikea kogudusele Püha Vaimu poolt adresseeritud ajatud manitsussõnad: "Ma annan sulle nõu osta minult . silmasalvi võida silmi, et sa näeksid" (Ilm 3,18). Vajame hädapärast silmade lahti tegemist, mis õnneks on võimalik ja mida kujukalt Uue Testamendi kõrval juba Vana Testament mõjuvalt demonstreerib. Vaatleme kolme näidet.

ALAKEM HAAGARI SILMADE LAHTI TEGEMISEGA (1Mo 21,8-21)

Usuisa Aabraham saadab oma naise Saara käsul ümmardaja Haagari koos selle poja Ismaeliga Beer-Seba kõrbe. Lootusetule teekonnale kaasa said nad leiva ja veelähkri, millest kõrbes vesi varsti otsa lõppes. Et mitte näha poja traagilist surma, heidab Haagar Ismaeli põõsa alla, istudes ise maha ammulaske kaugusele. Nii poeg kui ka ema tõstavad häält kibedaks nutuks. Ja siis, kõige kriitilisemal hetkel sekkub Jumal. Jumala ingel hüüab taevast: "Ära karda, sest Jumal on kuulnud poisi häält." Ime sünnib - "ja Jumal tegi ta silmad lahti, nõnda et ta nägi üht veekaevu; ta läks ning täitis lähkri veega ja andis poisile juua." See, mida kaetud pale ei märganud, seda nägid avatud silmad. Jumala armuline akt silmade lahti tegemise näol tõi nähtavale elupäästva veekaevu.

Kõrbega ei teinud tutvus üksnes Haagar oma pojaga, vaid hiljem ka kogu iisraeli rahvas. Nemadki avastasid kõrberännaku ühel raskemal silmapilgul veeallika "ja jõid kõik sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis neid järgis. Ent see kalju oli Kristus" (1Ko 10,4).

Ka meie Õnnistegija viidi kõrbe, kus Ta oli saatana kiusata. Ja just seal saavad Talle Jumala sõna vägi ja teenivad inglid elustavaks-värskendavaks kaevuks.

Varem või hiljem astub kõrb oma kõrvetava päikese, tulise liiva ja kiskjate loomadega iga inimese elukogemustesse. Siiski, kui auline on teada, et Jumal tahab ka sinu ja minu silmi avada elu rasketel tundidel. Kõrbes võime meiegi avastada senitundmatuid allikaid.

Veendusin öeldus uuesti alles hiljuti, kui ühte vanemat koguduseliiget haiglas külastasin. Arvasin eest leidvat haiget ning kaebavat inimest, sellevastu tervitas mind aga õnnelik Jumala laps. Ta oli haiguspäevadel avastanud uue veekaevu. Ta ütles: "Kuulsin, et teil oli möödunud pühapäeval kirikus väga kallis tund, seda teada saades sain minagi ülevoolava õnnistusega täidetud." Teiste õnnistuses niisutas temagi oma kõrbes janunevaid huuli.

Sõber - Juuda, Siinai, Sahara ja teised kõrbed on meile ehk tundmatud, mitte iialgi aga elukõrbed, milledesse meid viivad eluraskused, mured, hädad ja viletsused. Ärgem unustagem siis palvetamast: Issand, ava mu silmad, et näeksin lähedast veekaevu! Pea meeles, Kristus-Kalju läks Kolgatale selleks, et igal januneval hingel oleks külluses võtta tervendavat eluvett.

TEINE, KES VAJAS VANAS TESTAMENDIS SILMADE AVAMIST, OLI BILEAM (4Mo 22,22-35)

Iisraeli lapsed olid jõudnud oma rännakul Moabi lagendikele. Moabi kuningas Baalak, sellest kuulda saades, kutsus hirmunult käskjalad enese juurde. Viigu viimased sõnum prohvetile ning õnneandjale Bileamile, et needku see iisraeli rahvas ära. Seda aga keelas Jumal ning käskjalad olid sunnitud Bileami juurest tühjade kätega tagasi pöörduma. Ent kuningas ei jätnud. Ta saatis saadikud uuesti suuremate tasulubadustega õnneandja manu. Ja nüüd läks Bileam koos käskjalgadega. Ta ratsutas mööda kitsast teed, mida kahelt poolt palistas müür. Äkitselt peatus loom ja ükski sundimine ei pannud teda liikuma. Vastupidi, eesel surus peremehe jala vastu müüri ja heitis lõpuks hoopis maha.

Milles seisis asi, kus oli viga? "Siis Jehoova tegi lahti Bileami silmad ja ta nägi Jehoova inglit tee peal seisvat, paljastatud mõõk käes." Ingel ütles: "Vaata, ma olen su vastu välja astunud, sest see tee on minu meelest hukatuslik."

Enne pöördumist oli Saulus veendunud juudiusuline. Ta elu üheks suuremaks passiooniks oli vale hävitamine.

Ja väära hulka luges ta esmajoones noort, üha kasvavat kristlust. Oma eesmärkide läbiviimiseks olid Saulusel kõik teed lahti, ja kristlaste tagakiusamiseks olid tal volituspaberid taskus. Tal oli positsiooni ning prestiiži. Ent siis pani Jumal ise ta raja kinni. Sellest ajast peale on Damaskuse tee saanud kõikides keeltes radikaalse muutuse mõisteks. Nii nagu Bileamist sai pärast vastu müüri põrkumist Jumala rahva õnnistaja, nii muutus Saulus Pauluseks ja Kristuse koguduse üheks innukamaks ülesehitajaks.

Lugematuid õnnistusi on tuhandetele toonud Fanny Crosby lihtne laul "Oh kui helde on me Jeesus". Fanny Crosby oli füüsiliselt pime. Inimlikust seisukohast oli ta elu lootusetu, aga just selles pimedusetõkkes avas Jumal tema vaimsed silmad harvanähtud ilule. Võiks küsida, kes lõi Fanny Crosbyt füüsilise pimedusega - kas Jumal või saatan? Üks on kindel, Jumal kasutas Fanny suletud teed uue ja suurema visiooni produtseerimiseks, temast sai maailma usklikkonna armastatuim laulik.

Ei ole kunagi ülearune paluda Jumalalt selgeid silmi. Sinu lai, karjääritsev, materialistlik ja elunautiv asfaldiga sillutatud kõrgmaantee on nagu liivasse jooksnud. Miks? Jumal ise on takistavalt ette astunud, Ta tahab sind päästa ja su jalad taevateele asetada.

Lõpuks veel üks näide Vanast Testamendist silmade lahti tegemise kohta.

JUMAL AVAS PROHVET ELIISA POISI SILMAD (2Ku 6,8-23)

Jällegi kirjeldab see lugu meile iisraeli rahva ja ühe võõramaa kuninga suhteid. Süüria valitseja oli sõjaseisukorras Iisraeliga. Esimese vägede strateegiline paigutus anti jumalamehe Eliisa kaudu järjekindlalt teada Iisraeli kuningale. Süüria valitseja, teada saades, et tema plaanide nurjumises on süüdi Eliisa, laskis oma armeel prohveti kodulinna Dotani ümber piirata. Eliisa teener, nähes vaenlase vägesid, kukkus ehmunult hädaldama. Jumalamees aga lausus veendunult: "Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega." Eliisa palve peale sündis ime: "Ja Jehoova tegi lahti poisi silmad ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa."

Kehamõõtmeilt oli Taavet päris kääbus Koljati kõrval. Viimase naer ja pilked olid õigustatud. Pealegi astus Taavet hambuni relvastatud hiiglase vastu paljakäsi. Taavet aga võitis otsustava lahingu. Kuidas? Taaveti nähtamatuks lahingukaaslaseks oli Vägede Jehoova nimi. See fakt sai Koljatile saatuslikuks, vaimupimeduses ei märganud ta taevajõude oma vastase ümber.

Jeesus keeldus kategooriliselt Ketsemani aias kinnivõtmisel kasutamast Peetruse mõõga näiliselt efektiivseid lööke. Peetrus ei näinud leegioneid ingleid Jeesuse käsutuses, Jeesus aga nägi neid selgesti.

Ateistlikes riikides on pikki aastaid Kristuse kogudust püütud hävitada. Sellesse aktsiooni on rakendatud küll riiklik propaganda, nõndanimetatud teadus, politsei, tagakius, laimukampaania ja palju muud. Asjata vaevanägemine. Sageli on just ateistlikes maades kristlus tugevam ja jõulisem kui seal, kus kirikud tegutsevad lahedamates olukordades. Ateismile on tundmatud "tulised vankrid ja hobused", kes Jumala rahvast kaitsvalt piiravad. Tõsi, vaevalt oleks kirjanik Ain Kalmus võinud sobivamat pealkirja oma romaanile märter Polükarpuse elust leida kui "Tulised vankrid".

Tänapäeval tuleb sageli kuuldavale pessimistlikke noote kristluse edasise saatuse kohta ja seda eriti Ameerikas, Inglismaal ja Rootsis. Sotsioloogid juba arvestavad välja kirikute võimalikku eluiga ja sageli nad palju üle kümne aasta ei taha lubada, nii näitavat senine areng ning tendents. Üks Kanada vaimulikest ajakirjadest pani seda nähet analüüsides vastava juhtkirja pealkirjaks "Nähtamatu tegur". Selleks nähtamatuks teguriks on Kristus. Korduvalt läbi ajaloo on kirikule kadu kuulutatud. Ometi ei ole see teostunud. Vastus: maailmale nägematu Kristus on oma rahvaga. Kas ei peaks me palvetama - Jumal, tee argade ja uskmatute silmad lahti nägema Sinu väge, kaitset ja läbikandmist!

"Aga õndsad on teie silmad, et nad näevad," ütles Jeesus. Paljudel puudub nimetatud kallis omadus ja paraku ka meil usklikel on sageli nägemisvõime üsna puudulik. Issand, ava meie silmad! Küllap siis avastame ja märkame värskendavaid veekaeve keset kõrbemaad, Jumala ingleid valeteedel takistavalt ees seismas ja kaitsvaid taeva sõjaväe hulki meid ümbritsemas ka kõige kriitilisemal hetkel.

Alandlikkus on too silmasalv, mis imet teeb - see teeb Jumalale võimalikuks meie silmade avamise. Suureline meel ja enese nägemisvõimega uhkustamine ei vii aga kuhugi välja. Vastupidi: "Mina olen tulnud kohtumõistmiseks sellesse maailma, et need, kes ei näe, saaksid nägijaks, ja kes näevad, saaksid pimedaks," deklareeris Jeesus (Jh 9,39).

KALJO RAID
Toronto Eesti Baptisti Koguduse endine pastor
Usurändur 1970

AMEERIKLASED EHITASID TARTUSSE LASTE MÄNGUVÄLJAKU

Aktuaalne teema

Midrimaa lasteaia juures Tartus Vanemuise 28 avati 23. juulil Ameerika usklike abiga ehitatud laste mänguväljak. Eesti-poolseks vahendajaks oli EINIKE PILLI, kellele Kuulutaja esitas mõned küsimused.

Kuidas tekkis idee teha mänguväljak?

Lasteaia vana mänguväljak oli väga halvas seisus. Nii lasteaed kui ka lastevanemad püüdsid leida erinevaid viise selle renoveerimiseks. Rahast, mida suudeti saada projektide kirjutamise ja heategevuslaatadega, piisas vaevalt väljakut ümbritseva aia tegemiseks.

Minu lapsed käisid varem selles lasteaias. Kuulsin, et üks Ameerika kogudus tahab ehitada Tallinna Allika koguduse tulevase kiriku juurde mänguväljakut. Küsisin, kas oleks võimalik Eestisse veel ka teine väljak teha. Allika sõpruskoguduse esindaja Don Westerhoff leidis teise koguduse (Whittier Area Community Church), kes oli nõus ehitama mänguväljaku Tartusse.

Mõlemad Ameerika kogudused kuuluvad Eesti EKB Koguduste Liidu sõprusliitu Baptist General Conference'i.

Kas ameeriklased ehitasid mänguväljaku ise valmis?

Whittieri kogudus tegi koostööd organisatsiooniga Kids Around The World, mis tegeleb mänguväljakute ehitamisega erinevates maades. Selle esindajad käisid kaks korda Tartus, sõlmisid lepingu, tellisid Ameerikast tehasest mänguväljaku elemendid ja vastutasid kogu protsessi eest. Ehitama tulid nii Kids Around The Worldi inimesed kui ka Whittieri koguduse vabatahtlikud.

Mida tegid eestlased?

Väga palju aitasid ehitamisel kaasa lasteaia lastevanemad ja kasvatajad. Natuke osalesid ka kohalike baptistikoguduste inimesed. Koguduste vähest osalemist võib seletada sellega, et suvel on Tartus suhteliselt vähe rahvast, aga võib-olla oli idee mänguväljakust ka liiga harjumatu.

Miks üldse peaksid kogudused niisuguse ilmaliku asjaga tegelema?

Esiteks sellepärast, et sõnum peab jõudma inimesteni seal, kus nad on. Paljud kristlased lähtuvad sellest, et maailm peaks tulema nende juurde evangeeliumi kuulama. See on misjonikäsu valesti mõistmine. Tuleb ise minna, aidata sõnal saada lihaks, lasta soolal mõjuda. Jeesus näitab evangeeliumides selleks head eeskuju.

Teiseks tuleb näidata, et Jumal inimestest hoolib. Kiriku ajaloos on tehtud nii palju vigu, et läheb vaja suurt hulka häid tegusid, et seda kõike vähemalt neutraliseerida. Ka Jeesusel käisid head teod ja õpetus alati koos - esimesed kinnitasid teisi.

Kolmandaks elame sekulaarses ühiskonnas, milles usaldus usu ja kiriku vastu on väga väike. Seda usaldust saab tõsta algristikoguduse kombel suhteid luues ja sõprust hoides. Mänguväljakut ehitades tekkis väga ehtsaid kontakte inimeste vahel.

Mis seal mänguväljakul on?

Tüüpilised mänguväljaku elemendid - ronimiskohad, liumäed, kiiged. Vanast mänguväljakust jäid alles suured liivakastid. Linn andis raha väljaku liivaga katmiseks.

Ameeriklased tõid ka lauad ja pingid, kus pidasime pärast avamist kolmepäevase perefestivali.

Mida see endast kujutas?

Festivali korraldas Tartu Kristlik Perekeskus, mis koosneb kohalike baptistikoguduste inimestest. Valdavalt on seal Tartu Kolgata koguduse liikmed.

Perefestivalil olid lasteüritused ja vanematele mõeldud loengud. Õhtuti olid kontserdid, esimesel õhtul oli palvus. Festival lõppes perejumalateenistusega.

Oli huvitav jälgida, kuidas osa rahvast jälgis laval toimuvat distantsilt, aga kuna kasutati võimendust, said nad kõike kuulda. Peale perejumalateenistust toimus ühine söömaaeg, mille algusringi kogunesid kõik väljakul olijad. Püüdsime vähendada barjääri koguduste liikmete ja teiste linnas elavate inimeste vahel.

Kas kristlastel veel selle väljakuga midagi pistmist on?

Lasteaed kirjutas alla lepingule, et Tartu kogudused saavad seda väljakut tasuta kasutada lasteaiatööst vabal ajal kahenädalase etteteatamisega. Konkreetsematest plaanidest on olnud juttu sellest, et korraldada tuleval aastal seal Tartu koguduste ühine linnalaager linna lastele.

Kuidas tagatakse väljaku säilimine?

Väljaku värav on lukus, mis on korraga nii hea kui ka halb, kuid muidu ei ole võimalik väljakut korras hoida. See on linnarahvale avatud ainult siis, kui kristlased või lasteaed seal midagi korraldavad. Mis omakorda tähendab, et kui kogudused teevad üritusi, on huvi nendel osaleda keskmisest suurem.

Kas niisuguste väljakute ehitamine on moeasi? Linnad ehitavad neid ju ka oma jõududega.

Ilmselt on ühiskond jõudnud oma arengus niisugusesse järku, kus tehakse ka neid asju, millest kohest kasu ei saa. Lastesse investeerimine toob kasu alles kauges tulevikus.

Millised on olnud väljaku ehitamise tagajärjed?

Usun, et avalik arvamus kogudustest paranes. Me ise korraldajatena õppisime sellest palju - hakkasime Jumala tööd avaramalt nägema. Loodame, et see õppimisprotsess jätkub nii meie kui ka koguduste elus.

Täname!
14. augustil 2004

SALAJASES PALVEKAMBRIS KOHTUME JUMALAGA

1982. aasta detsembris läks VILJAR PUU WEIMANN (43) ema ja õdedega Kanadasse Torontosse elama. Sel suvel oli ta koos abikaasa ja lastega mitu nädalat Eestis. Ühel hommikul jagas ta oma mõtteid Kuulutajale.

Fotol: Viljar Puu Weimann abikaasaga Haapsalus konverentsil

KUIDAS SINUST WEIMANN SAI?

Minu perekonnanimi ei olnud ingliskeelses keskkonnas sobiv. Weimann oli ühe minu esiisa nimi enne eestistamist. Puu jätsin keskmiseks nimeks. Tuli minna vastavasse ametkonda, maksta raha ja nimi oligi muudetud.

KUI OLEVISTE NOORED KÄISID VALGAS, SIIS TEISED LÄKSID LINNA PEALE KOLAMA JA SINA JÄID PALVELA TAGARUUMI VIIULIT HARJUTAMA.

Olin ma nii rumal? Mulle meeldis väga ja meeldib praegugi viiulit mängida. Võib-olla oli mul siis kohusetunnet. Ma ise seda ei mäleta.

KAS SA SAID OMA VIIULIÕPINGUID JÄTKATA?

Ära minnes jäi mul Tallinnas konservatooriumi kolmas kursus pooleli. 1983. aastal sain minna Oral Robertsi Ülikooli USAs. See oli mu unistus. Seal oli muusikaosakond ja oma orkester. Nelja aastaga sain bakalaureuse kraadi viiuli alal. Teoloogia oli kõrvalalaks. Ma olin alati tahtnud teoloogiat õppida. Muusika oli olnud mu esimesi armastusi väiksest peale. Ka praegu on veel küsimus, kuidas neid kahte asja kokku panna.

Oral Robertsi Ülikool oli minu hingelaadile väga lähedane. Kaks korda nädalas tuli terve kool palvetundi - neli tuhat üliõpilast ja õppejõudu. Tohutu häid usuinimesi käis sealt läbi.

Alati oli mul küsimus - miks mina? Eesti on ju täis kümme korda andekamaid ja paremaid. Oma südamesopis tundsin, et Jumalal on plaan tuleviku suhtes. Sel suvel siin olles hakkan väheke nägema, mis Jumalal mõttes on.

KÕIK LÄKS SUL SIIS LADUSALT?

Kui ma Kanadasse läksin, siis ma ei osanud üldse inglise keelt. Paar kuud enne äraminekut püüdsin natuke pusida. Läksin sinna ja nemad rääkisid nagu meie siin - kiiresti, sõnadel vahesid ei olnud. Väga raske oli sellest aru saada.

Tahtsin õppima minna, aga keelt ei osanud ja raha ka ei olnud. Koolid on seal tasulised. Mitte nagu siin oli, et maksti stipendiumi. Aga seal olid raamatukogude juures kursused välismaalastele. Lõpuks sain ühte kooli, kus õppisin iga päev.

Jumal aitas, sain ülikooli juures testi kergelt läbi. Aga esimesel semestril töötasin kahe sõnaraamatuga. Lugesin inglise-eesti sõnaraamatuga ja kirjutasin sõnadele tähendused peale. Kui pidin kirjaliku töö tegema, siis võtsin eesti-inglise sõnaraamatu. Harjutasin viiulit ja tegin kodutöid. Mul oli hirmus nälg ja tahtmine õppida. See oli elus ainulaadne võimalus.

Kui ma Torontosse tulin, siis pandi mind nelja kuu pärast ingliskeelsel jumalateenistusel kõnelema. Jumal aitas. Pärast tuli välja, et olin kõnelenud 45 minutit.

MIS EDASI SAI?

Pärast lõpetamist läksin Kanadasse tagasi ja reaalsus trügis sisse. Viiuldajaid on palju ja orkestreid vähe. Sain siin-seal, eestikeelse lehe juures ja mujal veidi tööd. 1988 abiellusime. Saime kuidagi hakkama.

Ma armastasin väga dirigeerimist. Tallinnas konservatooriumis õppisin ka koorijuhtimist Kuno Arengu käe all. Igatsesin orkestridirigendiks saada. Ülikoolis olin kaks aastat abidirigent. Läksin 1987. aastal kuueks nädalaks USAsse Maine'i osariiki Pierre Monteux' dirigentide suvekooli. Järgmisel suvel läksin uuesti. 1989 võeti mind USAs Clevelandi muusikainstituuti. Sealt sain kahe aastaga magistrikraadi orkestri dirigeerimise alal.

Ka sellega oli raske tööd leida, igal pool tahetakse doktorikraadi. Kuulsin, et Huntsville'is on eesti dirigent ja orkester otsib teise viiuli rühma kontsertmeistrit ning luuakse abidirigendi koht. Ma polnud kaks aastat viiulit peaaegu mänginud. Mul oli kaks nädalat aega, et ennast vormi ajada ja minna konkursile. Võitsin kontsertmeistri koha ja kuu aja pärast abidirigendi koha.

Meil oli just esimene laps sündinud ja Jumal aitas. Ta on pidevalt nii korraldanud, et üks töö lõpeb ja teine tuleb. Läksin üheks aastaks Huntsville'i ja olen ikka veel seal. 12 aastat olin abidirigent. Praegu mängin seal ainult viiulit. Kaheksa aastat olen olnud Huntsville'i ooperi orkestri dirigent ja noorteorkestri dirigent.

KAS SA SEAL VAIMULIKKU TÖÖD KA TEED?

Ma olin peaaegu viis aastat ühe suure baptistikoguduse muusikajuht orkestri- ja instrumentaalmuusika alal. Ma ei tahtnud täisajalist kohta ja siis võttis üks kogudus mind poole ajaga. Olin seal muusikajuht üle kolme aasta.

Muusikajuht kahjuks ei jutlusta. Ameerika süsteemis jutlustab põhipastor. Abipastor saab ehk üks kord kuus pühapäeva õhtul ja nädala sees sõna võtta.

Praegu ma ei ole muusikajuht. Jumal pani mulle südamele, et pean ära lõpetama. Kui vähegi võimalik, iga pastor, iga Jumala riigi täisajaga tööline peaks nelja-viie aasta järel saama vähemalt pooleks aastaks eemale minna sellest tööst. Muidu Jumala riigi töö muutub tööks, mida tehakse leivateenimiseks. See muutub tööks ka neile, kes palka ei saa. Pühapäevast pühapäevani pead kogudust toitma. Peaks minema mõneks ajaks kõrvale, et võiks jälle värske vaatega tagasi tulla.

MIDA SA EESTIS TEGID?

Külastasime siin kogudusi ja pidasin Viimsi palvelas seminari ülistuse teemal.

KAS ÜLISTUS ON MUUSIKASTIIL?

Ülistus on südamehoiak Jumala poole. Mõnikord tehakse midagi sellepärast, et kuskil Ameerikas keegi teeb seda edukalt. Teeme ka järgi, tundub olevat hea ja mõnus. Aga miks?

Mõnikord on ülistusest saanud ainult šõu või esinemine. See teeb hingele tohutult valu. Ülistusseminaril oli esimene asi, mis ma ütlesin, et ülistusel ei ole otseselt midagi muusikaga tegemist. Muusika on vahend, mida me tarvitame. Me läheme otsima Jumalat ja Teda kiitma. Meie elu peab olema Jumala teenimine, ohver Jumalale.

Heebrea keeles on palju erinevaid sõnu, mis meil on tõlgitud ülistuseks. Üks tähendus on "käed välja sirutatud". Altari ees kummardati Jumala ees väljasirutatud kätega.

Minule on kõige suuremaks näiteks väike laps. Kui sa oled paar päeva kodust ära olnud, tuleb ta jooksuga sulle vastu. Sa pead ruttu kotid käest maha saama, sest ta hüppab sulle sülle. Sul peavad olema käed vabad, et saad temast kinni haarata. Piibel ütleb, et me peame saama laste sarnaseks. Peame minema joostes Isa juurde. See on ülistus. Muusika on vahend, mis vahel aitab meid selle punktini jõuda.

KOGUDUS VÕIKS ÜLISTADA, ILMA ET JÄRGIKS ÜLISTUSMUUSIKA STIILI?

Muidugi. Mina kasutan vanu hümne, põimin neid uute vahele. Need on võitud ja Jumala antud laulud, täis ülistust. Näiteks "Suur Jumal, kui ma näen, mis oled loonud." See on minu unistus. Kuidas sa ütled Jumalale: "Siis peab mu hing Sind kiitma lauluga!"? Mu suu on lahti ja ma ei suuda ära imestada, mida Ta on teinud. See on, mida sa teed oma Jumalale.

Või "Kui Jumala rahu on hinge sees mul, siis kõlab ka tormide sees mu südames ikka see rõõmustav laul: mul on hea, mul on hea, Jeesuses!"

Kui sa tead seda lugu - autori pere hukkus laevaõnnetuses. Ta läks teise laevaga sinna ja kui ta vaatas seda kohta, kus ta pere hukkus, siis Jumal andis talle selle laulu. See on ülistus.

ALATI EI OLE PÜÜDLUSED ÕIGED?

Mõnikord öeldakse: "Karjume kõvemini, muidu ei kuule!" ja muud sarnast. See on jama. Me hakkame ennast üles õhutama. Sügavat tähenduslikku arusaamist ei ole. Kui ülistus kujuneb massipsühhoosiks, siis on asi valesti. Selle vastu peab võitlema, see ei ole absoluutselt eesmärk.

Ma saan aru, miks paljud ei ole huvitatud ülistusest, sest see ei taba märki. Ülistus tähendab iga inimese ja Jumala kontakti, kuigi oleme kõik koos. Meie süda peab Jumala südamega kokku puutuma.

KUIDAS JÕUDA ÕIGE ÜLISTUSENI?

Psalm 91,1 ingliskeelne tõlge räägib salakohast (secret place). Teekond sinna on vaikne, vaevane ja põlvedel. Vanas Testamendis oli selleks kohaks kõige püham paik. Tänapäeval on eesriie purustatud, aga teekond sinna on jäänud. Me tahaks hüpata sinna ühe korraga, aga see võtab aega. See teekond on ülistus. Muusika peab meid aitama. Aga meil on aja surve peal ja siis pole ime, et me ei koge tõeliselt Jumala lähedust, sest me ei jõua Tema ette.

See salakoht peab igaühel kodus olema. Poisikestena olid meil salakohad kuskil metsas või puu otsas. Keegi ei tohtinud neid teada. Jumal kutsub sind oma sõbraks. Ainult sõber saab salakohta. Aga kui sa ikka mitu korda ühest kohast üle muru käid, siis teerada läheb sisse ja ka teised näevad seda.

Kui me nädala sees käime oma salajases palvekambris Jumalaga kohtumas, siis meie teame, kus see on ja teised näevad ka. Kui me pühapäeval kokku tuleme, siis me kogudusega jõuame kiiremini sinna. Aga kui keegi ei tea, kus see on, juhid kaasa arvatud, kõik sumavad ja otsivad, proovivad ühte ja teist, kutsuvad külalisi, kes näitaks meile teed, siis me kohale ei jõua. See on ammendamatu teema. Võiks pidada mitu seminari.

KAS SA PÄRISELT EESTISSE TULLA EI TAHA?

Ma olen õppinud elus, et see ei ole meie tahta. Piibli järgi on tark mees see, kes õpib kuulama Jumala häält. Me oleme 13 aastat olnud Alabamas. Ise ütleme, et oleme olnud eksiilis. Seal pole mingit sidet eestlastega. Kui minu tahtmine oleks, siis ma ei elaks seal. Kuna olen elu allutanud Jumalale, siis lasen Temal seda juhtida.

MIS SIND EESTIS HÄIRIS?

Meil on kaks last. Lootsin, et saan neid Eestis hoida eesti lastega koos ja nad saavad eesti keelt õppida. Aga kõik puterdavad nendega inglise keelt ja nemad ei pea üldse eesti keelt pingutama. Ma olen väga kurb selle üle.

Eestlane on väga paindlik ja püüab millegipärast kõigile meeldida. Peaks rohkem selgroogu olema ja uhkust tundma selle üle, et oled eestlane ja räägid eesti keelt.

Mind häirib ka eesti keele ärasodimine ingliskeelsete sõnadega. Kui oled väljas, siis kultuuri ja eestluse säilitamine on rohkem mõttes. Siin inimesed sellest ei hooli. Kultuur ja keel on need, mis säilitavad eestlase ja eestluse.

TÄNAME!

12. juulil 2004 Tallinnas

MA MURDUSIN JUMALA EES

Ma sündisin joodikute perekonnas. Kes teab, mida see tähendab, see mõistab mind. Oli vaesust, solvanguid, unetuid öid, lühidalt - õnnetu lapsepõlv. Selle mõjul ma kogelesin kõvasti.

Juba kümneaastaselt mõtlesin enesetapust, isegi proovisin, kuid miski segas alati. Nüüd ma tean, et see oli Jumala armastav käsi.

Kui olin 12-aastane, suri mu isa alkoholimürgitusse. Ema ei jätnud järele, vaid jõi edasi. 14-aastaselt jõin ja suitsetasin ise ka.

ELU EI OLE MUINASJUTT

Teismelisena tekkis mul romaanide lugemise kirg. Nautisin A.Dumas' ja teiste kirjanike raamatuid. Ootasin "printsi", kes teeb mind õnnelikuks, kannab kätel, mõistab poolelt sõnalt ja ainsast pilgust ning on võimeline andma minu eest oma elu.

Aga mida rohkem ma õppisin inimesi tundma, seda enam pettusin neis. 20-aastaselt hakkasin üha sagedamini enesetapust mõtlema. Selleks ajaks olin juba mehele läinud ja mul oli poeg. Abielu oli lahutuse piiril, sest mees pettis mind avalikult.

Enesetapust hoidsid mind mõtted lapsest. Ma mõistsin, et ta ei ole milleski süüdi ja peale minu pole teda kellelegi tarvis. Samas tahtsin kogu aeg, et minuga juhtuks mõni õnnetus, mis mu tapaks - siis ei oleks ma ise süüdi, et mind enam ei ole.

Tuli teine abielu. Esimene kord läksin mehele, sest olin armunud, kuid selgus, et mind ei armastatud. Teisel korral oli vastupidi - mind armastati, aga mina ei armastanud. Mõtlesin, et tähtsam on see, et mind armastataks. Kannatan välja ja hakkan ka armastama.

Selgus, et nii see ei lähe. Kui inimest ei armasta, siis ta hakkab sind üha enam tüütama, kuni hakkad teda vihkama. Peale selle osutus mu teine mees väga laisaks. Mina tahtsin meest, kelle selja taha võiksin end peita, aga tema tahtis ise minu selja taha peitu pugeda. Ma väsisin sellest väga ära.

HÄDAS "MINAGA"

Jälle läks lahutuseni ja siin näitas mees oma "mina". Ta mõnitas mind ja ähvardas noaga. Selleks ajaks olin juba psühhiaatrite juures ravil, minu tervis oli tugevalt kahjustatud. Lahutasime ja andsin endale sõna, et ei lähe enam kunagi mehele.

Mõtlesin sel ajal ainult endale, oma tunnetele, inimeste ebaõiglusele minu suhtes, süüdistasin oma õnnetustes kõiki ja kõike! Tundsin ennast teiste inimeste südametuse ohvrina. Nende tunded mind ei huvitanud. Minu "mina" varjas kõik muu.

Nüüd ma mõistan hästi neid inimesi, kes on oma "mina" vangis. See on õudne ja viib hullumeelsuseni. Ainult tänu Jumala armule olen elus ja mõistuse juures.

Ei läinud poolt aastatki, kui olin jälle mehel. Nüüd kohtasin väga head inimest, kes võttis mind kõigi mu puudustega oma õlgadele ja minu poja ka. Kuigi ma siis ei uskunud veel Jumalat, tundsin esimest korda oma elus, et Ta on olemas.

Kuid mõne aja pärast taipasin, et tahan jälle lahutust. Kohkusin, kui nägin, et ei suuda kellegagi rahulikult elada. Minu sees elas nii suur "mina", et teda ei suutnud keegi toita.

TÄIESTI LÄBI

Jälle tulid enesetapumõtted. Nüüd ma juba teadsin, et on olemas inimene, kes mu poja eest hoolitseks. Minu ajus keerles pidevalt seosetu mõte: "Sa oled väsinud, väga väsinud elust! Aga võib ju ka ära minna." Olin kõige suhtes ükskõikne, pidevalt depressioonis, miski ei teinud mulle rõõmu.

Sellel ajal selgus, et mu poja psüühika ei ole korras. Tal olid raskused õpingutes ja suhetes omavanustega. Peale selle veel mõned füüsilised puudused. Mõnikord tundus, et ta oli endasse korjanud kõik halva nii minu kui ka oma isa suguvõsast. Tundsin pidevalt süüd tema ees. See rõhus mind. Ja jälle tulid mõtted: "Ma olen väsinud. väsinud."

Minu lapsepõlves ei olnud armastust ja soojust ning sealt ei tulnud minusse seda jõukogust, mis oleks aidanud mul elada ja võita raskusi. Ma lihtsalt ei tulnud eluga toime, ei osanud elada. Mitte keegi ei olnud mind õpetanud. Inimene on niisugune olend, kellele on vaja eeskuju.

LEIDSIN UUE TEE

Ma tundsin ainult kahte teed: kas juua nagu ema või käituda nagu romaanide kangelannad. Juua ma ei tahtnud, aga elada nagu kangelannad ei õnnestunud - ajad on teised. Kui just mitte lõpetada nagu Anna Karenina enesetapuga.

Ükskord sattusin täiesti juhuslikult kristlaste koosolekule ja Jumal puudutas mind. Ma ei teadnud siis veel midagi Jeesusest. Oma südames tundsin, et mul on Isa, kes ei ole minu suhtes ükskõikne. Mind hämmastas mõte, et kõige Looja armastab mind! Ta mitte ainult ei näe mind, sellist liivatera universumis, vaid ma olen Talle ka väärtuslik! Seda seisundit ei ole võimalik sõnadega kirjeldada!

Andsin oma elu, millega ma enam ei osanud midagi teha, Tema tugevatesse kätesse ja võtsin Tema Poja oma südamesse vastu. Mõni aeg hiljem sain nägemuse, et Jeesus Kristus, kes jättis oma elu minu eest, ongi see prints, keda olin kogu elu otsinud! Ta armastab mind sellisena, nagu olen. Kui ma langen ja ei saa edasi minna, siis Ta kannab mind kätel.

Ta on alati minu kõrval. Seda ei suuda ükski inimene maailmas. Ta on alati minu poolt ja mitte vastu. Ta sõelub minuga toimunut nagu läbi erilise sõela, jättes alles ainult selle, mida suudan kanda ning mis tuleb mulle kasuks ja arendab mind.

Minu taevane Isa pani oma Poja kaudu minu südamesse selle vajaliku armastuse tagavara, mis aitab ületada raskusi, võtta inimesi sellisena, nagu nad on, hoida oma "mina" ristil. Algul ma mõistsin Isa armastust nagu lohutust piinatud südamele. Ta ilmutas mulle, mida Ta tegi minu heaks. Aga pärast Ta ütles: "Minu armastus ei ole ainult lohutus. Mine edasi. See viib sind ristile. Kes järgib mind, aga ei võta oma risti enese peale, ei kõlba mulle."

"Ja Jumal vaatas kõike, mis Ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea"
(1Mo 1,31)

VÕIT JA RÕÕM

Ristil kohtub minu tahe Isa omaga. Ma usun, et igal tõelisel usklikul tuleb oma Ketsemani aed, võib-olla isegi mitu. See on valus. Aga pärast tuleb võit ja rõõm Jeesuses Kristuses.

Mõnikord mulle tundus, et Jumal kohtleb mind julmalt, aga pärast ma nägin selle taga Isa armastavat kätt, mis distsiplineerib ja kasvatab. Ta ju karistab iga poega ja tütart, kelle vastu võtab. Kunagi ma lugesin, et kui vanemad oma lapsi ei karista, siis tekib neil aastatega ebakindluse tunne. See tähendab, et neil ei ole veendumust selles, et neid jälgitakse heas mõttes, et nad on vajalikud, et nende teed ja teod huvitavad vanemaid.

Sellepärast ma võtan Jumala süüdistusi ja karistust kui suurt armu! Tähendab, Ta on ikka veel minuga! Tähendab, Ta armastab mind!

NADEŽDA SIPTŠUK
Kogumikust "Kui Jumal puudutab südant"

JEESUS PÄÄSTIS MIND VARASES NOORUSES

Ma ei mäleta, et oleksin lapsepõlves midagi Jumalast kuulnud. Kuid tean täpselt, et 13-aastaselt ei uskunud ma üldse Jumalasse ja olin veendunud, et Teda ei ole olemas. Kui ma siis kuulsin, et mu ema usub Jumalat, oli see minu jaoks suur šokk.

Neil aegadel oli mul väga hea sõbranna. Ta on praegu ka alles. Me rääkisime temaga Jumala olemasolust ja otsustasime, et Teda ei ole. Läks mööda umbes pool aastat ja mulle hakkas tunduma, et Ta ikka on olemas. Arutasime seda jälle sõbrannaga ja otsustasime, et võib-olla Ta on tõesti olemas. Umbes kuue kuu pärast olime mõlemad kindlalt veendunud, et Jumal on olemas, me uskusime Temasse ja otsustasime lasta end õigeusu kirikus ristida. Üsna ruttu tegime selle teoks. Olime siis 14-aastased.

Sel ajal hakkasin tundma tühjust oma südames ja hinges. Mäletan, et elu ei olnud huvitav. Ma mõtlesin, mida teha järgmisel suvel. Mul oli igav.

Kui olin eelviimases, kümnendas klassis, vaatasin jõuluööl televiisorit. Saate nimi oli "Tee igavese armastuse juurde" ja see kestis umbes kaks-kolm tundi. Selles saates rääkisid inimesed Jeesusest, Tema ohvrist ja imedest, mida Ta oli teinud nende elus ja kuidas nende elu oli muutunud pärast kohtumist Jeesusega.

Saate lõpus öeldi, et kui te tahate, et Jeesus elaks teie südames, siis võite Teda selle pärast paluda. Sel hetkel ma mõtlesin, et ei ole vastu ja väga tahaks, et Jeesus elaks minu südames. Ma põlvitasin ja hakkasin palvetama, hakkasin nutma ise mõistmata, miks. Ma tahtsin väga, et Jeesus tõesti elaks minu südames, igas minu rakus, igal pool. Ma palusin Teda selle pärast ja nutsin. Sel hetkel ma muidugi veel ei taibanud, et Jeesus päästis mind ja tuli mu ellu.

Pärast järgmist suvevaheaega kogunesime viimasesse, üheteistkümnendasse klassi. Siis sain ma teada, et neli meie klassi tüdrukut usuvad Jeesusesse ja käivad mingis kirikus. Mul oli huvitav nendega rääkida ja läksin suure põnevusega nende kirikusse. Kogudus polnud veel nelja kuudki vana ja sinna kuulus 30 inimest. Ei olnud veel lauljaid ega head helitehnikat, ei olnud õieti midagi. Aga meiega oli Issand Jeesus. Kõik, mida jumalateenistusel tehti, oli huvitav ja ma jäin nendega. See oli 14. oktoobril 1992. aastal. Me veetsime väga palju aega koos. Me käisime kodudes palvetamas ja süvenesime Piiblisse ning see kasvatas meid.

Selle 12 aasta jooksul ei ole ma kordagi kahetsenud, et Jeesus mind päästis. Eriti õnnelik olen selle üle, et Ta päästis mind varases nooruses.

OLGA BORODAVKINA
28-aastane jurist Tjumenist, kes käis juulikuus OMi grupiga Eestis

PALVE PÄÄSTIS MÕRTSUKA KÄEST

"Mul on vaja sõita Mont de la Salle kloostrisse. Kas sa tead, kus see on?" 26. juunil 2003 küsis Michel Fourniret (62) kolmeteistaastaselt Marie-Ascension Kirombolt Belgia linnakeses Cineys teed.

Tüdruk kirjeldas valge pakiautoga sõitvale võõrale teed. Kuid see teeskles, et ei saa selgitusest aru ja palus tüdrukul kaasa sõita ning teda kohale juhatada.

Marie-Ascension kõhkles. Ta ei tohtivat võõraste meestega kaasa sõita, seletas ta. Võõras kiitis tema käitumise heaks, aga ei jätnud järele: "Ma olen kooliõpetaja ja perekonnaisa, mind võid sa usaldada."

Marie-Ascensioni isa on ka õpetaja ja ta on teda õpetanud teisi inimesi aitama. Lõpuks võttiski tüdruk kaasreisija kohal istet.

Keegi ei märganud Burundist pärit tüdruku kadumist. Vaevalt olid nad ära sõitnud, kui Fourniret' hääletoon muutus. "Ma karistan sind," ütles ta ja sundis teda end kindalaeka alla kitsasse ruumi ära peitma.

"KAS TE USUTE JUMALAT?"

"Härra, kas te kuulute Dutroux' jõuku?"

"Ei, ma olen hullem."

"Kas te usute Jumalat?"

"Milleks?"

"Kui jah, siis ei teeks te mulle midagi."

Fourniret vaikis. Marie-Ascension hakkas palvetama. Valju häälega palvetamine ärritas röövlit. Ta peatas auto, sidus lapse kinni ja hiivas ta pakiruumi.

Marie-Ascension märkas, et köidikud ei olnud tugevad. Ta sai jalad vabaks ja näris seejärel hammastega läbi nahkrihma, millega käed seotud olid. Ta vabastas ennast ja leidis nupu, millega sai seestpoolt külgmist liugust avada. Kui Fourniret ühel ristteel kiirust vähendas, söandas ta hüpata. Ta pääses põgenema!

Ta seisis keset metsa. Ühelt sildilt luges ta: "Ciney 25 kilomeetrit." Siis tuli talle sellel vähesõidetaval teel vastu naisautojuht, kes ta peale võttis. "Need ei olnud juhused, vaid Jumala vastus minu palvele," ütles Marie-Ascension.

Ta kirjeldas autojuhile, mis juhtus. Neile sõitis vastu pakiauto. Sarimõrvar oli ümber pööranud, et Marie-Ascension uuesti kinni püüda. See viis veidi hiljem tema kiire tabamiseni. Kuni lähema politseijaoskonnani kordasid Marie-Ascension ja autojuht omaette auto numbrimärki. Politsei saatis patrullauto röövlile koju ja võttis ta kinni.

"MA LÄHEN JAHILE"

Läks terve aasta, kuni sai selgeks, et nad tabasid sarimõrvari. Kui Fourniret' naine teada sai, et Belgia lastemõrtsuka Marc Dutroux' naine sai kaasosaluse eest 30 aastat vanglakaristust, tunnistas ta üles. Ta oli vähemalt kuue mõrva juures. "Ma lähen jahile," tavatses Fourniret naisele öelda, kui ta uut ohvrit otsima läks. Üheksa kuritegu on juba kindlaks tehtud, kuid politsei arvates oli ohvreid veel.

"Vapper tüdruk," pani päevaleht "Die Welt" Marie-Ascensioni loo pealkirjaks. Tütre pääsemine oli Marie-Ascensioni isa jaoks selline arm, et ta selle eest Jumalat tänada tahtis. Ta kutsus naabrid külla ja kirjutas sõpradele. Tuli üle 400 inimese, et tähistada Marie-Ascensioni pääsemist.

Tüdruku onu pidas Mont de la Salle kloostris jumalateenistuse. See on sama klooster, mille asukohta hallipäine mees pakiautost Marie-Ascensionilt küsis.

LUDWIG POTH
idea Spektrum

MOSLEMITELE EI NÄIDATA FILMI JEESUSEST

Malaisia oikumeenilise kirikunõukogu peasekretär Herman Shastri avaldas pettumust, et tema kodumaal ei saa moslemid näha Mel Gibsoni filmi "Kristuse kannatused". Pileteid müüakse ainult kristlikes kogudustes.

See film kujutab väga julmalt Jeesuse piitsutamist ja ristilöömist. Paljudes maades on film kujunenud tõeliseks kassahitiks.

Malaisia evangeelse alliansi peasekretär Wong Kim Kong ütles, et on üldse hea, et nende valdavalt moslemiusulisel maal seda filmi näidata saab. Ta loodab, et kokku näeb filmi 200 tuhat inimest.

idea Spektrum

USKLIKUD MEHED ON PAREMAD ISAD

Ajaleht USA Today väidab pikaajalistele uurimustele toetudes, et usklikud mehed on paremad isad. Evangelikaalsed mehed eelistavad patriarhaalset perekonnamudelit, on rohkem kiindunud oma peresse ja täidavad oma kohustusi paremini kui teistesse religioossetesse gruppidesse kuuluvad ja mitteusklikud mehed. Vähem on vägivalda peredes. Samas teevad need mehed vähem koduseid töid. 58 protsenti neist on arvamusel, et mehe ülesanne on eelkõige leiba teenida ja naise ülesanne kodus talitada.

Tulemused on pärit kolmest erinevast uuringust, mida on tehtud alates 1972. aastast mitmel korral.

idea Spektrum

LÜHIDALT

15. augustil valiti Kärdla Baptistikoguduse uueks pastoriks TARMO KÄHR. Tarmo Kähr on varem olnud Kohtla-Järve Saaroni Baptistikoguduse pastor ja Eesti EKB Koguduste Liidu peasekretär.

* * *

Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari on vastu võetud 19 uut üliõpilast. Välja on kuulutatud täiendav vastuvõtt. Avaldusi võetakse vastu 20. septembrini.

PILTE OTEPÄÄ KOGUDUSE AASTAPÄEVALT

1. Jumalateenistus peeti uues valmivas kirikus

2. Külas oli tubli ehitusbrigaad Elva sõpruskogudusest Rootsist Alundast

3. Palveränduri koguduse pastor Margo Meri abikaasa Leaga

4. Jutlustas Alunda koguduse pastor Lars Levén

Ehitustööd edenevad kiiremini, kui saadad oma annetuse Otepää Evangeelse Vabakoguduse Palverändur pangaarvele nr 1120119317 Hansapangas