Valimisreklaamid on jälle vallutanud Eestimaa. Suurte plakatite taga, all ja ümber on väiksemad. Inimesi reklaamitakse nagu kaupa. Fantastilised lubadused ajavad rahval pea segi. Tohutud summad kulutatakse selle nimel, et võimule pääseda.

Eestis oli alles hiljuti aeg, kus lihtsa inimese käest keegi ei küsinud, kes teda valitsema peaks. Nüüdne demokraatia võib tunduda tüütu, kuid Eesti on meie riik ja valimised on meie võimalus selle käekäigule kaasa rääkida.

Kunagi ütles üks vana usklik mees, et tema valib ainult Kristuse. Kahtlemata on Issand ainus, kes inimeste hingeprobleemid lahendab. Aga Temal on võim mõjutada või muuta iga nähtust siin maailmas. Enamasti kasutab Ta selleks inimesi — nii valitsejaid kui ka nende valijaid.

Apostel Paulus kirjutas: “Mida te iganes teete, seda tehke südamest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele, teades, et te saate Issandalt pärandi palga!” (Kl 3,23—24). Küllap kehtib see põhimõte ka kahekümne esimesel sajandil toimuvate valimiste kohta.

MITTE NÕNDA, NAGU MAAILM ANNAB

Toimetaja kommentaar

Eesti Vabariik sai 85-aastaseks. Tähtpäev sattus ärevale ajale. Suured riigid valmistuvad Iraagi sõjaks, väikeses Eestis on valimisvõitlus lõpusirgel.

SISEMINISTER LAHKUS AMETIST

Üheks viimaste nädalate suuremaks uudiseks oli siseminister Ain Seppiku ametist lahkumine. Põhjuseks koolipoiste vangipanemine nõukogude ajal. Õigem oleks öelda, et ülemkohtu koosseis, kuhu kuulus ka Seppik, ei muutnud alamastme kohtu süüdimõistvat otsust.

Kahtlemata oli tegemist valimiseelse rünnakuga. Polnud ju see lugu äsja sündinud, küll aga parajal ajal välja otsitud. Seepärast peaks Ain Seppiku tegevust uurima rahulikul ajal pärast valimisi. Ka tollaste 15-aastaste koolipoiste tegu vajaks õiglast hinnangut. Kindlasti polnud nad fašistid, nagu neid on süüdistatud. Neist kui vabadusvõitlejatest pole laiem üldsus ka midagi enne kuulnud. Ilmselt ei olnud nad nagu teisedki eestlased nõukogude võimuga rahul. Enamik kirusid ja rääkisid anekdoote, aga mõned jäid millegipärast vahele. Kahju koolipoistest. Võib-olla jõudis keegi Moskvasse raporteerida “hirmsate kurjategijate” kinninabimisest ja sellega oligi poiste saatus otsustatud. Selle ajani, millal enamik julges valjusti oma arvamust ütelda ja keegi enam rääkijaid ei kimbutanud, oli veel mõned aastad aega.

Keegi soovitas ajakirjanduses mitte liiga sügavalt arhiivides tuhnida. Küllap leiaks igaühe kohta nõukogude ajast mingi süüdistuse — kasvõi “punasel” teemal kirjutatud kohustusliku koolikirjandi. Ehk peaks rohkem tähelepanu pöörama sellele, mida inimesed tegid Eesti vabanemise ajal ja vabanenud Eestis ning rakendama Piibli tuntud põhimõtet:

“Aga kui õel pöördub kõigist oma pattudest, mis ta on teinud, ja peab kõiki mu määrusi ja teeb, mis on kohus ja õige — siis peab ta tõesti elama; ta ei sure. Ühtegi tema üleastumist, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada; oma õiguse pärast, mida ta on osutanud, peab ta jääma elama. Kas mul tõesti peaks olema hea meel õela surmast, ütleb Issand Jumal? Kas mitte sellest, et ta pöördub ära oma teedelt ja jääb elama?” (Hs 18,21—23).

Huvitav, kuidas mõjub skandaal Ain Seppiku valimistulemustele? Vahel tundub, et unustatakse üks paradoks — ka negatiivne reklaam on reklaam. Kes ei oska selle kõrvale teha head positiivset reklaami iseendale ja oma erakonnale, olgu parem vait.

EESTI TOETAS AMEERIKAT

Eesti toetas nn. Vilniuse grupi avalduses Ameerika Ühendriikide Iraagi-poliitikat ning sai selle eest kiita USA presidendilt ja laita Prantsuse presidendilt. Loodame, et tülitsejate vahele trügija tavaline saatus — sinikad ja muhud — jäävad seekord Eestil saamata.

Kas Eestil peab olema oma arvamus Iraagi sõja suhtes? Õp 26,17 on kirjutatud: “Otsekui koera kõrvust haarab kinni see, kes mööda minnes vihastab riiu pärast, millega temal ei ole tegemist.” Kunagi olevat keegi öelnud: “Kui meie Ants sõjast koju tuleb, siis sõdigu teised nii palju, kui tahavad!”

Kui ükskõikseid saab palju olema, on kurjategijatel vabad käed. Mis juhtuks siis, kui abi vajaks Eesti ja meie diplomaadid leiaks kõikjalt ainult hoolimatult kõrvaltvaatajaid? Kindlasti peab ka väikeriigil olema õigus öelda oma arvamus. Vahel on tal koguni kohustus seda teha.

Iseküsimus on, kui palju valitsuste ja rahvaste arvamused omavahel klapivad. Iraagi sõja suhtes ei ole ka usklikud üksmeelel. Meretaguse näitena võiks tuua Ameerika Lõuna Baptistiliidu juhatuse liikme Richard Landi toetuse Iraagi sõjale: “Baptistide valdav enamus toetab presidendi Iraagi-poliitikat. Nad usuvad, et on olemas põhjus õiglaseks sõjaks.” Ajalugu olevat tõestanud, et “rahustamispoliitika selliste inimeste puhul nagu Hitler ja Saddam ei aita”.

Vastandina ütles Baptistide Maailmaliidu peasekretär Denton Lotz oma isikliku seisukoha, et ta on põhimõtteliselt iga sõja vastu. Eriti peaks vältima tsivilisatsioonide kokkupõrkeid, mis viivad automaatselt maailmareligioonide konfliktini. “Me peame palvetama ja rahu nimel tööd tegema. Me ei tohi haarata mõõka,” ütles Lotz. Samal ajal arvas ta, et diktaator Saddam Husseinile ei tohiks mingil juhul järeleandmisi teha.

Seoses võimaliku Iraagi sõjaga vaieldi NATOs pikalt Türgi kaitsmise üle. Õnneks sõda veel ei käi. Türgi on piisavalt suur maa ning suudab ise ennast kaitsta. Kui kunagi Eesti kaitsmise pärast nii pikalt peaks vaieldama, ei jää meist midagi järele. Pealegi ei ole maised relvad piisavad kellegi kaitsmiseks. Jumal andis meile vabaduse ja peame palvetama, et Temale oleks meelepärane seda meile säilitada.

Berliinis kogunesid Iraagi sõja vastasele demonstratsioonile teiste hulgas ka pastorid.

EESTI SPORTLASED ON TUBLID

Üks ala, kus eestlased on üksmeelsed, on meie suusatajate kiitmine. Medalid maailmameistrivõistlustelt räägivad ise enda eest. Maksimaliste, kes oleks tahtnud, et kõik meie sportlased oleks seal oma elu parimad tulemused saavutanud, ei maksa kuulata. Millal nad ise oma elu parima teo tegid? Midagi ühendavat oligi Eestile vaja — valimiseelne võitlus on liiga kurnav.

Jeesus ütles: “Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!” (Jh 14,27).

MÄÄRATUD LAPSEÕIGUSE OSALISTEKS

“Nõnda nagu Ta meid on valinud Tema sees enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud Tema ees armastuses, meid ette ära määrates lapseõiguse osalisiks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heaksarvamisel, oma armu au kiituseks, mille Ta meile on kinkinud selles Armsas.”
Efesose 1,4-6

Jumala valiku eesmärk on, et Tema omad oleksid pühad ja laitmatud. Sõna “püha” on apostel Pauluse lemmiksõna. Uues Testamendis on 60 korral usklikke inimesi nimetatud pühadeks ja ainult kolm korda kristlasteks.

Kes on pühad? Pühad ei ole inimesed, kes poleks üldse pattu teinud. Need on pühad, kes tunnevad oma pattu ja ei tule ilma Õnnistegijata toime. Pühad on need, kes ei vaja Õnnistegijat mitte ainult üks kord, vaid alati. Pühad on need, kes tunnetavad enda “mina” rikutud olekut ja taipavad, kui sügav on inimese langus. Mida vaesemaks nad saavad, seda rikkamad nad on.

Pühad ja laitmatud — nende sõnade taga ei ole mitte võidupidu mäetipul, vaid kestev tung kõrgemale, ülespoole ja edasiruttamisele. Kõige olulisem on Jumala inimese eluhoiak. Usklik ruttab vastu Kristuse ilmumise päevale ja selles olukorras kehtib Issanda sõna “Kes on püha, see saagu veel pühamaks”.

Samal ajal — kes on rüve, rüvetub veel enam ja kes ülekohut teeb, teeb seda veel rohkem. Meie eluviis peab vastama Jumala Sõna ootusele “pühad ja laitmatud”. See tähendab oma maise elu ümberkujundamist pühaks ja laitmatuks Jumala abiga. See tähendab kõndida iga päev Jumala Sõna valgusel.

Apostel kirjutas, et me oleme MÄÄRATUD LAPSEÕIGUSE OSALISTEKS. Mida kujutab endast nimetus “Jumala laps”? See näitab meie uue elu suhet Jumalaga.

Kui Paulus iseloomustas pöördumata paganate suhet Jumalaga, siis ta tarvitas sõna “võõrad” (Ef 2,12). Nad ei olnud vaenlased, kuid nad ei tundnud Teda. Inimesi, kes on kuulnud elavast Jumalast, kuid on põlanud Tema ära, nimetab Piibel vaenlasteks (Ro 5,10). Neid, kes soovivad käsu kaudu ja enda teenete alusel reguleerida oma suhet Jumalaga, nimetab Piibel orjadeks — nendeks, kellel puudub vaba tahe. Peale orjade võiks olla veel palgalised, nagu need viinamäe töölised, kes said õhtul oma tasu kätte ja läksid oma teed. Neid võiks võrrelda inimestega, kes tulevad aeg-ajalt Jumala juurde, kuid lähevad jälle ära.

Kuid me võime olla Jumala lapsed ja seda armust. Uus Testament kasutab Jumala lapse õiguse saamise kohta kahte pilti. Üks neist on lapseks saamine sünni teel. Meile on tuntud Piibli väljendid “ülevalt sündimine”, “uuestisündimine”, “vaimust sündimine” ja “Jumalast sündimine”. Neid sõnu kasutas põhiliselt apostel Johannes.

Paulus kasutas aga väljendeid “lapseks võtmine” ja “lapseks määramine”. Kaasaegne sõna on “adopteerimine” — see on asetada kedagi poja või tütre õigustesse ja seisusesse. Selles lõigus rääkis apostel Jumala tööst. Jumal lapsendab meid oma poegade ja tütardena oma perekonna liikmeteks.

Pauluse kaasaegses maailmas, kus Rooma seadused olid üldiselt kehtivad, võis selle sõna piltlik tähendus ütelda hoopis rohkem kui meie päevil. Tolleaegne perekond baseerus isa meelevallal. See tähendab, et isa omas perekonna üle absoluutset võimu niikaua, kui ta elas. Ta võis müüa oma lapse orjaks või isegi mõista tema surma. See õigus kehtis ka siis, kui poeg oli juba täiskasvanud, kui ta oli küllalt vana ja võttis osa näiteks poliitilisest elust ning omas üldise lugupidamise.

On ilmne, et lapsendamine oli väga tõsine asi. Seda võeti sageli ette selleks, et mõni perekond välja ei sureks, kuna puudusid järeltulijad. Adopteerimist tähistati sümboolse ostu-müügi tehinguga. Toodi välja kaalud ja kulla ning hõbeda kukrud. Kahel korral müüs lapse tõeline isa sümboolselt oma poja ja kahel korral osteti ta uuesti tagasi. Lõpuks müüs isa ta kolmandat korda ja poega ei ostetud enam tagasi. Pärast seda tuli lapsendajal minna Rooma magistraadi juurde ja teatada adopteerimise faktist. Kui adopteerimine oli vormistatud, siis omas adopteeritu kõik seadusliku poja õigused ja kohustused uues perekonnas, kaasa arvatud uus nimi. Seaduse silmis oli ta täiesti uus isik, justkui vastsündinu, uus ilmakodanik. Kusjuures ta oli nii uus, et isegi kõik võlad ja kohustused seoses tema eelneva perekonnaga olid tühistatud, nii nagu neid ei oleks üldse olnudki. Nagu Paulus ütles Jumala teost: “Vana on möödunud, uus on tekkinud.”

Kallid vennad ja õed! Meie olime need, kes allusid absoluutsele patu ja maailma võimule. Me olime selle meelevallas, olime sündimise poolest, nagu Pühakiri ütleb, viha lapsed. — Perekonda sündis väike laps. Kõik olid selle üle õnnelikud. Ta oli nii rõõmus ja naeratav. Läks kolm-neli aastat mööda ja see väike laps oli jonni täis ning vanemad ei teadnud, mida peale hakata.

Me tunnetame imelikku mõju ja meelevalda selles maailmas. Inimesed teevad asju, mida nad ei tahaks teha. — Ja siis tuli Jumala arm, mis muutis kõik. See tõi meile lapseõiguse.

Lapsendamine tähendab kogu mineviku minema pühkimist ja meid uuteks inimesteks kuulutamist. See ei ole ainult juriidiline ja vormiline, vaid ka orgaaniline ühendus Jumalaga. Muidu Jumal oleks ainult kasuisa, sest kasupoja all me mõistame niisugust, kes on tunnistatud küll seaduslikult pojaks, aga ta ei ole sündinud pojaks. Mõlemad mõisted on vajalikud ja täiendavad teineteist — uussünd toonitab orgaanilist sidet ja lapseks võtmine õiguslikku deklaratsiooni.

Keegi ei saa öelda: mina hakkan Jumala lapseks. Ja siiski ON VÕIMALIK JUMALA LAPSEKS SAADA.

Apostel Johannes läks oma evangeeliumis tagasi kuni asjade alguseni ja ütles: “Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema au kui Isast ainusündinud Poja au.” Johannes kirjutas edasi, kuidas Jeesus tuli siia maailma, tuli omade sekka ja Tema omad ei võtnud Teda vastu. Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, kes usuvad Tema nimesse. Kõigest minnakse kiiresti üle, üle aastatuhandete ja sündmuste, mis on maailma loomise ja Jumala Poja siia maailma tulemise vahel. Johannes jäi peatuma seal, kus Jumal andis meile meelevalla saada Tema lapseks.

See on suur ja püha saladus. See on püha tund inimese elus, kui Jumala Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.

Ühes armsas laulus jutustas keegi oma elust ja ütles: “Päästja karjast eksinud olin, ilma kõrbes kui kadund tall, sealt mind hingekarjane leidis, kandis koju mind õla peal. Lapseõigust kinkis Ta mulle, Isa kotta igavest jään, Talle veri puhtaks mind peseb, et valgemaks kui lumi ma saan.” Selle on kõik need läbi elanud, kes on Kristuse võtnud vastu ja saanud lapse õiguse osaliseks.

Me kõik olime sügavale langenud, patuga koormatud, patu orjusesse seotud, kadunud pojad ja tütred. Nüüd oleme Jumala armastuse läbi määratud Tema Poja osadusse, võetud Kõigekõrgema perekonna liikmeteks. Igavene Jumal tahab sind ja mind ülendada üle kõige loodu ja ühendada iseenesega. Piibel ütleb, et vaid poeg jääb igavesti koju või majasse. Sulane võib ka seal oma tööd teha, aga ühel päeval tema tööleping lõpeb ja ta ei jää sinna. Käsu õigusel ja enda teenetel põhinev teenistus lõpeb ikka ära, sest ei ole jäädavat ühendust. Aga sul, keda Jumal on oma armastusega haaranud, keda Ta on teinud oma lapseõiguse osaliseks, on võimalus jääda igavesti.

Need, keda ahistas surmaotsus, keda oli viidud orjusesse, ülendatakse pojaseisusesse, neile antakse lapseõigus ja nad kuulutatakse Jumala enda perekonda kuuluvaks.

Kallid sõbrad! Me ei oska seletada uussünni saladust. See on mõistmatu inimestele, kes seisavad väljaspool, see oli mõistmatu Nikodeemusele ja on samuti mõistmatu kaasaja inimestele — kuidas kõik võiks toimuda. Aga Looja ühendus oma looduga on Piiblis väga selgelt väljendatud ja tunnetatud.

Soovin südamest, et me võiksime mõista selle õnnistuse rikkust, mida kujutab endast Jumala lapseks olemine. Kui sulle on antud lapseõigus, siis Jumal ei tagane sellest, Ta ei võta seda ära. Kadunud poeg tuli ja kujutles, et talle antakse mingi palgalise või sulase koht isa majas. Üle tema huulte tulid sõnad: “Isa! Ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole väärt, et mind su pojaks hüütakse.” Ja siis tuli välja, et isa ei olnud oma südames heitnud teda välja lapseseisusest. Isa silmis jäi ta ikkagi lapseks, ta armastas teda. Tal oli tema suhtes lootusi, ta oli varunud tema jaoks kalli kuue ja kõik, mida see vilets poeg vajas. Nõnda on Jumalal anda sulle lapseõigus ja arm.

Apostel Johannes seisis selle ees suure imetlusega ja hüüdis: “Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks! Ja seda me olemegi. Sellepärast maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne Teda. Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed ega ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme; aga me teame, et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased, sest me näeme siis Teda nagu Tema on. Ja igaüks, kellel on niisugune lootus Tema peale, puhastab ennast, nõnda nagu Temagi on puhas.”

KALJO RAID
1918—1995
Kohila baptistikoguduse pastor

PEAKAPLANID KOHTUSID TALLINNAS

Aktuaalne teema

14. veebruaril andis Eesti Vabariigi president Tõnis Nõmmikule koloneli auastme. Ardi Hallismaa foto

Eesti Kaitsejõudude kaplanaat korraldas 3.—7. veebruaril Tallinnas koostöös Ameerika Ühendriikide Euroopa väekoondisega 14. ülemaailmse sõjaväe peakaplanite konverentsi. Vikerraadio 9. veebruari “Kirikuelu” saates intervjueeris saatejuht Meelis Süld Eesti Kaitsejõudude peakaplanit TÕNIS NÕMMIKut. Avaldame lühendatult selle intervjuu saatejuhi loal.

Millistest maadest olid peakaplanid Eestisse kogunenud?

Siin oli 111 inimest 37 riigist. NATO riikidest puudus vaid Itaalia. Peale nende olid kaplanid veel riikidest, mis osalevad programmis Partnerlus Rahu Nimel. Kaugematest maadest olid esindatud Lõuna-Aafrika ja Austraalia. Meil oli siin kristlasi, juute ja üks islamiusu esindaja. Tulemata jäi Korea, selle tõttu ei olnud budausu kaplaniteenistuse esindajat.

Millised teemad olid arutusel?

Teemaks oli kaplanite väljaõpe terrorismi ajastul. Traditsiooniliselt teenivad kaplanid elavaid ja surijaid ning austavad surnuid sõja ajal. Kui algasid rahutagamisoperatsioonid, tuli uus tegevus juurde — hoolitseda nende eest, kes jäid kas koju maha või läksid rahutagamisoperatsioonidele. Kuna need ei ole nii kardetavad kui laussõda, tõi see esile inimeste muid probleeme, eriti perekondlikke probleeme. Lahutuste arv tõusis nende ajal palju suuremaks kui sõja ajal. Nüüd on tulnud juurde terrorism.

Mida see tähendab kaplanitele? Peab olema alaline valmisolek nagu pritsimeestel. See nõuab teistsugust väljaõpet. Seni on iga riik andnud oma kaplanitele ise väljaõppe või on saatnud nad välismaale õppima. Nüüd toimub esimest korda maikuus Saksamaal Oberammergaus NATO kaplanite kursus. Peamine ongi seal, kuidas reageerida terrorirünnakutele.

Kas konverentsi võiks võtta tunnustusena Eesti kaplanaadi heale tööle?

Kõigepealt on see tunnustus Eestile kui riigile, kes on vääriline saama kutset NATOsse. See on tunnustus meie kaitseväele ja kolmandaks on see tunnustus meie kaplaniteenistusele.

Kui suur on Eestis kaplaniteenistus?

Meil on praegu 17 kaplanit tegevteenistuses kaitseväes, piirivalves ja sõjaväestatud päästeteenistuses. Lisaks sellele on meil üheksa eraisikust kaplanit, kes töötavad ilma rahata kaitseliidus. Mobilisatsioonireservis on 11 reservkaplanit. 33 usuteaduse üliõpilast on läbinud reservkaplanite väljaõppe. Kui nad ordineeritakse ja akadeemiline haridus on kätte saadud, siis võivad nad saada reservkaplaniteks.

Tegevteenistusse võtame ainult neid vaimulikke, kes on läbinud kaplanite väljaõppe ja kes on juba reservkaplanid.

Konverentsil oli ka teiste religioonide esindajaid. Kas Eesti kaplaniteenistuses on ka teisi vaimulikke peale kristlaste?

Ei ole. Mittekristlasi on meil kaitseväes väga vähe. Juudi rabid Inglismaalt, Hollandist, Ungarist, Prantsusmaalt ja Belgiast oleks hea meelega tahtnud kohtuda meie juudiusuliste kaitseväelastega. Me otsisime neid, kuid ei leidnud ühtegi. Meil on olnud juudiusulisi ajateenijaid. Meil ei ole praegu ka muhameedlasi, ka neid on mõned üksikud olnud. Maausulised ütlesid, et neil olevat palju liikmeid. Me otsisime neid ka ja selgus, et kaks või kolm on praegu kaitseväes. Tegemist on olnud harekrišnalaste ja mormoonidega.

Kaplanid, kelle üksustes neid teenib, hoolitsevad selle eest, et need inimesed saaksid vähemalt kord kuus oma jumalateenistustele või kuidas nad oma organisatsioonis neid nimetavad. Me püüame kõiki neid teenida. Ilmselt ei saa kunagi rahalised võimalused olema nii head, et me võiksime ühe või kahe inimese jaoks võtta kaitseväkke tööle kõigi uskude vaimulikud.

Meil on praegu kaplanite hulgas kaks õigeusklikku, kaks nelipühilast, üks baptist, üks metodist ja 11 luterlast. Me püüame eestlaste kuuluvust kirikutesse oma kaplanite koosseisus peegeldada.

Usuvabadus tähendab seda, et me ei saa mingit usku inimestele peale suruda ja teisest küljest me ei saa inimestel keelata osaleda oma kiriku jumalateenistustel. Me ei piira mitte kedagi sellepärast, et ta mõnda vähemtuntud usku kuulub, kui nende usukombed ei riku avalikku korda.

Missugused on Eesti kaplanaadi vajadused?

Meile on öeldud, et Eesti kaplaniteenistus vastab NATO nõuetele ja meil on selle üle hea meel. Arvestades, et meil on väikesed majanduslikud võimalused, püüame tõsta oma kaplanite akadeemilist ja muud väljaõpet. Me saadame nii palju kui võimalik oma kaplaneid välismaale, eriti Kanada, Inglismaa ja USA kaplanite õppeasutustesse.

Neli tegevteenistuses olevat kaplanit taotlevad magistrikraadi. Kolmel on juba magistrikraad. Kaplanid täiendavad ka oma sõjaväelisi kogemusi.

KRISTLANE JÄÄGU KRISTLASEKS KA LÕPUAEGADEL

Kolm päeva pidas Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris loenguid dr. JEFF B.POOL Texasest USAst. Tema teemaks oli “Eshatoloogia 20. sajandi teoloogias”. Ühel õhtul oli laiemale kuulajaskonnale määratud arutelu “Maailmalõpule viitavad kirjakohad Uues Testamendis, nende tõlgendamine ja väärtõlgendamine”.

Jeff B.Pool on mitmete teoloogia-alaste raamatute autor ja toimetaja, arvukate artiklite autor. Praegu töötab ta õppejõu ning uurimisprogrammide juhina. Ta on olnud ka baptistikoguduses pastoriks.

Intervjuud vahendas Ain Riistan.

KAS ESHATOLOOGIA (ÕPETUS VIIMSETEST AEGADEST) ON TEIE PIDEV HUVIALA?

Eshatoloogia ei ole minu peamine huvi, kuid kõik kristlikud doktriinid on selle teemaga seotud. Tegemist on selle osaga kristlikust usust, kus me mõtleme oma lootustele, nende lõplikule täitumisele.

MILLISED HARUD ON ESHATOLOOGIAL?

Ühelt poolt me võiksime rääkida prohvetlikust eshatoloogiast, mis räägib sellest, kuidas Jumal tegutseb ajaloo sees.

Apokalüptiline eshatoloogia on teistsugune. Inimesed ootavad muutusi ja nad ei näe, et need kuidagi võiksid teostuda. Siis hakatakse appi paluma Jumalat, et Tema imelisel viisil sekkuks. Maailma peetakse nii võimsaks ja korrumpeerunuks, et Jumal peab kogu vana võimu ära hävitama ja uue looma.

Prohvetlikus eshatoloogias on Jumal küll see, kes põhiliselt tegutseb, aga mingi osa on siin ka inimestel täita. Apokalüptika puhul on inimesed muutuste suhtes passiivsed ja kõik on Jumala teha.

KUIDAS MÕJUTAB ESHATOLOOGIA PRAEGUST MAAILMAPILTI?

Moslemite valmidus märtrisurmaks enesetapurünnakute kaudu saab oma tõuke islami eshatoloogilistest ootustest — nende arusaamast, mis juhtub selle elu lõpul, mille nad on ohverdanud teiste inimeste heaolu nimel. Palestiinas ja mujal, kus moslemid tunnevad, et neid on läänemaailma poolt mingil moel survatud, tekib neil tunne, et midagi tuleb teha. See lähtub abitusest ja meeleheitest. Ring aga jätkub, sest teod, mis lähtuvad nende inimeste ängistusest, loovad ängistust teisel pool. Nii on Ameerika Ühendriikides praegu väga palju ärevust ja mõtteid selle üle, kuidas ajalugu kulgeb.

Aga ängistus ei ole ainsaks eshatoloogiliste ootuste põhjuseks. Kui vaatame USA ajalugu, siis seal on neid ootusi kogu aeg olnud. Ühendriigid on kogu aeg tajunud, et vajavad mingit suuremat eesmärki oma elus. 19. sajandil oli teolooge, kes ütlesid, et Jumala riik ongi juba maa peale tulnud Ameerika Ühendriikide kujul! Peab silmas pidama, et traditsioonilised eshatoloogiad on prohvetlikud — me ise teeme ja loome midagi.

Nüüd on uue ja värskena tulemas apokalüptiliste eshatoloogiate laine. Selle aluseks on põhiliselt fundamentalistlikud kristlikud teoloogiad. Miks on Ameerika Ühendriigid olnud nii valmis toetama Iisraeli? Osaliselt sellepärast, et paljud kristlased USAs on Iisraeli-meelsed. See ei ole põhjustatud poliitilistest või sotsiaalsetest veendumustest, vaid nad on lihtsalt lugenud Rooma kirja ja seda sõna-sõnaliselt tõlgendanud.

Seda tüüpi eshatoloogial, millele tulevad lisaks teatud poliitilised sündmused maailmas, on väga tugev mõju just konservatiivsetele kristlastele Ameerikas. Terve rida telejutlustajaid arutavad, mida see või teine sündmus maailma lõpuaegade skeemis tähendab. Iga järgmine esinemine on eelmisest põnevam ja huvitavam ning inimeste ärevus piitsutatakse üles. Silmas tuleb pidada, et siin on tegemist teatud tüüpi eshatoloogilise mudeli eelistamisega.

Iraagi sõda ei ole veel alanud ja Põhja-Korea on andnud märku, et neil on olemas tuumarelvad. Väga suur oht on keemiliseks ja bioloogiliseks sõjaks ning on võimalik, et neid massihävitusrelvi kasutatakse Ameerika suurlinnade vastu. Ameeriklased mõtlevad väga tõsiselt nendele asjadele ja apokalüptiline mõtlemine on hoogu võtmas. Praegune juhtkond tuleb siin appi, rõhutades seda, et Ameerika Ühendriikidel on eriline roll maailmas. See on vana asi, aga nüüd on see jälle üles võetud.

KAS TEIE TÕLGENDATE ESHATOLOOGILISI KIRJAKOHTI SÕNA-SÕNALT VÕI ON TEIL MINGI MUU KÄSITLUS?

Kui me loeme Ilmutuseraamatut, siis näeme, et see on algusest peale täis sümboleid. Järelikult on seal palju asju, mida ei saa otseselt määratleda.

Teiseks peame hoolega jälgima, kuidas me Piibli kirjakohti tõlgendame ja kuidas meie tõlgendust kasutatakse. Kogu minu piiblilugemisel ja tõlgendamisel ükskõik millise kirjakoha puhul on üks printsiip, mis pärineb Jeesuse õpetusest: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk. Aga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!” (Mt 22,37—40). Kogu Jumala ilmutus on inimestele antud selleks, et aidata neil mõista Jumala armastust ja ligimesearmastust. Ilmutuseraamatule ja apokalüptilisele keelepruugile laieneb see samuti. Kui minu lugemine ja tõlgendus ei aita inimestel seda Jeesuse poolt püstitatud suurt eesmärki täita, siis ma olen läbi kukkunud.

MIDA ÜTELDA INIMESELE, KES ARVAB, ET ELAME APOKALÜPTILISES AJASTUS JA LIGIMESEARMASTUSEGA POLE ENAM MIDAGI PEALE HAKATA?

Me ei saa midagi ära anda oma kristlase-iseloomust isegi maailma lõpus. Oleks ülimalt mittekristlik, kui ma jätaksin ära ainsa asja, mis jääb — usu, lootuse ja armastuse (1Ko 13,13).

MILLIST HUVI TE KOHTASITE MEIE SEMINARISTIDE HULGAS?

Mõnes mõttes ehedamat või paremini põhjendatud huvi nende küsimuste vastu. Rääkisime kohtumõistmisest, päästest, Kristuse teisest tulemisest, taevast ja põrgust. Küsisime väga tõsiselt üksteise käest, kuhu need teemad sobivad. Kuidas rääkida nendest asjadest inimestele, kellega me koguduses töötame? Kuidas seda õpetada, et see oleks usule julgustav ja kinnitav?

KAS TAEVAS JA PÕRGU ON TEILE REAALSED ASJAD?

Muidugi. Mida Uus Testament ütleb? Need kaks reaalsust on järjepidevuses reaalsustega, mida me selles elus kogeme — mida tähendab olla meeltparandamata patune ja mida tähendab olla päästetud patune.

KA TAEVALINN JA VÄÄVLIJÄRV?

Need on kujundid, mis püüavad väljendada taeva puhul kõige ilusamat ja põrgu puhul kõige jubedamat. Taevas on paik, kus Jumal suhtleb nende inimestega, keda Ta on loonud, kus Ta armastab neid ja nemad armastavad Teda. Põrgu on selle vastand — nende inimeste olukord, kes on otsustanud ehitada elu oma vahenditega ja kes on põhimõtteliselt otsustanud elada ilma Jumalata.

See on ju sisuliselt enesehävitus. 4Mo 11 on pilt sellest, kuidas Iisraeli lapsed rändasid kõrbes ringi, nad olid vabad ja mannast tüdinud. Siis nad nõudsid Mooseselt liha. Mooses tõi selle kaebuse Jumala ette. Jumal saatis neile vutid. Inimesed sõid ja surid. Loo mõte on selles, et Jumal ei riku vägivaldselt meie vabadust, vaid Ta lubab meil iseennast hävitada. See on õpetusega põrgust heas kooskõlas. Põrgu ei ole paik, kus Jumal oma vastastele kätte maksab, vaid paik, kuhu lähevad enesehävitajad.

MIS TEID ENNAST ESHATOLOOGIAS KÕIGE ROHKEM HUVITAB?

Küsimus, kus Jumal selle kõige keskel on. Milline on Jumala tegevuse mõju kõigi nende lõpuaja asjade juures? Kuidas see mõjutab Jumalat ennast? Jumal on rikastatud sellest kiitusest, tänust ja armastusest, mida Ta oma loodult saab. Au kuulub ainult Temale.

MIS ON TÄHTIS, AGA SELLELE EI PÖÖRATA TÄHELEPANU?

Ilmutuseraamatu puhul pööratakse tähelepanu kõikvõimalikele detailidele ja põhisõnum jääb tähelepanuta. Põhisõnum on ju see, et me kuulutame lootust ja ehitame üles lootust. Detailidele tähelepanu pöörates on tagajärjeks tihti rohkem hirm kui lootus.

MILLISES AJASTUS ON MEIE LOOTUS, KAS AINULT IGAVIKUS VÕI KA SIIN MAAILMAS?

Kristluse puhul ei saa eshatoloogiat päris kindlasti taandada apokalüptikaks. Muidu kaotaks õpetus pühitsusest, kristlikust elust ja eetikast oma mõtte või selle osakaal ning tähendus väheneks.

Miks me peaksime muretsema kohutava tuleviku pärast? Kui me teame, et meil on õige suhe Jumalaga ja me elame välja Tema armastust? Kui me teame, et Jumal on meiega ja töötab meie elu kaudu selles maailmas, kui me Vaimu juhtimisel üritame Jumalale lähemale saada? Püha Vaim on meie garantii. Tema on tunnistus ja tõotus sellest, et võit tuleb.

Mida iganes me tulevikult ootame, põhiasjad on meil tõotusena olevikus käes. Kui meie suhe Jumalaga praegu on korras, siis ükskõik milline eshatoloogiline areng aset leiaks, meil ei ole tarvis muretseda. Kes tunneb tõelist huvi tuleviku vastu, tehku kindlaks, kas ta tunneb Kristust täna.

TÕENÄOLISELT TULEB IRAAGIS SÕDA. MIDA PEAKS KRISTLASED TEGEMA?

Peaksime veelgi veendunumalt ja hoolsamalt evangeeliumi kuulutama. Ma ei usu, et kristlased peaksid tegema kompromisse oma iseloomuga, selleks et tunda end mugavalt poliitilises reaalsuses. Kas kristlased peatavad diktaatoreid? Mitte väga sageli. Aga kristlased peavad kõnelema, kui nad näevad, et maailmas on midagi korrast ära. President George W.Bushile ei ole Ühendriikides ühemõttelist toetust, kuid samas antakse endale väga selgesti aru, et Saddam Hussein on tõeline diktaator.

Tahaksin veel öelda, et see on minu esimene reis Eestisse. Ma olen kogenud väga palju ilusat, mida ma ei osanud oodata. Olen tohtinud õppida inimestelt, keda kohtasin. Mul on tekkinud soov siia tagasi tulla.

TÄNAME!

15. veebruaril 2003 Tartus

JÕULUPAKID JÕUDSID TÕRVA-MAILE VÄGA SUURE HILINEMISEGA

Viiendat aastat on Tõrva Immaanueli kogudus vahendanud Franklin Grahami juhitava rahvusvahelise organisatsiooni Samaritan’s Purse (Samaarlase Kukkur) jõulupakke Tõrva ja linna ümbruse lastele. Pakid on kokku pandud USA, Austraalia, Kanada, Hollandi, Soome, Suurbritannia ja Saksamaa koguduste ning pühapäevakoolide poolt.

Nagu eelmistelgi aastatel, jõudsid pakid ka tänavu Eestisse suure hilinemisega. Immaanueli koguduse pastori Enn Palmiku sõnul panevad ameeriklased pakid kokku tänupühal, mida tähistatakse novembri neljandal neljapäeval. Perekonnad ostavad paki jaoks 5—10 tooteartiklit ja valmis pakid saadetakse riikide kaupa laiali. Pakid lähevad 70 miljonile lapsele 90 riiki ja neid ei jõuta üle mere õigeks ajaks kohale toimetada.

HILINENUD JÕULURÕÕM

Pakkide saatjate soov on, et nende jagajateks oleksid kogudused, jagataks evangeelsetel üritusel ning kingitaks ka raamat, kus on jõulusõnum sees. Viimased aastad on raamat olnud üks ja sama, sest eeldatakse, et saajad on igal aastal uued inimesed.

Enn Palmik organiseeris Tõrva misjonimajas neli üritust pakkide kätteandmiseks. Ligi 400 last ei mahuks korraga ühte ruumi ära ja pakid on pealegi eri vanuses lastele.

Jaanuari keskel perepäeval said pakid kõige väiksemad, kes käivad misjonimajas beebilaulmise ringis. Perepäeva jumalateenistus algaski emade ja beebide ühise laulmisega. Lapsevanematele ütlesid päevakohase sõnumi Tähti ja Tõnu Lehtsaar Tartust. Muusikalise osa ja jõulunäidendi esitasid pühapäevakooli lapsed. Sellistel perepäeva jumalateenistustel on kohal saalitäis noori perekondi. Eriti põnev on jälgida noori isasid, kes on tulnud filmima ja pildistama oma beebi esimest esinemist. Samas on võimalus nendele noortele peredele mõistetaval viisil edasi anda evangeelne sõnum.

Jaanuari lõpus esines pakkide jagamisel Going Up — kogudustevaheline noortemeeskond, kes korraldab kristlikke üritusi Tartus. Nad esitasid Enn Palmiku hinnangul väga huvitava tunniajase evangeelse kava. Sinna kuulusid omavalmistatud videod, mängud, mõnus jõulunäidend, hea tunnistus ja lõpuks ühine palve. Pakk oli tipuks sinna juurde. Going Upiga tahaks Immaanueli kogudus koostööd kindlasti jätkata. Samas tahaks nad julgustada tartlasi minema selliste evangeelsete programmidega ka teistesse Eestimaa paikadesse.

Viimane pakijagamine jäi veebruarikuu kolmandale pühapäevale. See oli küll juba sõbrapäeva jumalateenistus, sest jõulud olid liiga kaugel. Jõuluraamat anti ikka. Sõbralaule laulis umbes 35 Tõrva linna laulustuudio last ja sõbrapäeva sõnumi ütles pastor. Kuulajaid oli saja ümber.

PAKID LÄKSID KÜLADESSE

Pakisaatjate soov oli, et need ei läheks linnadesse, vaid väiksematesse kohtadesse. Immaanueli kogudus valis sel aastal välja Läti piiri ääres asuva Koorküla ja Helme sanatoorse internaatkooli lapsed. Enn Palmik hindas kõrgelt Helme valla sotsiaaltöötajate abi. Nendega koos viiakse seda projekti läbi neljandat aastat. Vallavalitsus on seda ka rahaliselt toetanud.

Kahjuks ei ole kõik koolid, kelle poole on pöördutud, olnud sellest projektist huvitatud. On esinenud lausa vastutöötamist. Ega kellelegi pakke vägisi kaela määrita.

Enn Palmik on pidanud nende pakkide pärast päris palju tööd tegema. Igal aastal tuli käia kolm-neli korda Tartus nõupidamistel. Aruandlus on väga põhjalik — ürituste kirjeldused, fotod, ajakirjanduses ilmunud artiklid ja videomaterjal tuleb saata korraldajatele.

Neil, kes üle Eesti Samaritan’s Purse projekti veavad, tuleb jännata toiduainete litsentsi, tolli, transpordi, laopindade ja mille kõigega veel. Samas on need pakid toonud paljudele lastele rõõmu ja põnevust. Vähemalt Tõrvas on selle töö tulemusena tulnud uusi lapsi nii pühapäevakooli kui ka poistegruppi. Lisaks sellele on tekkinud palju uusi kontakte, mille kaudu saab inimesi Alfa kursustele ja jumalateenistustele kutsuda. Küllap oleks head rääkida teistestki paikadest.

Lapsed uurisid põnevusega pakkide sisu

ABI ANTAKSE ISE KA

Abivajajaid on tegelikult kõigis vanustes inimeste seas. Immaanueli kogudus püüab neid leida ja aidata. Kogudus paneb ise pakke kokku sotsiaaltöö keskuselt Sõbra Käsi saadud toiduainetest ja viib need Helme valla abivajajatele pensionäridele koju. Juhatust saab vallast, kuid nimekirju ei tohi nad enam välja anda. Eelmisel aastal sõideti koos valla töötajatega abivajajate kodud läbi.

Kummalise juhtumina rääkis Enn Palmik loo, kus Tõrva koguduse abiviijad jõudsid ühe maamaja juurde. Naised läksid pakkidega majja ja autojuht jäi välja selga sirutama. Tema ehmatuseks läks äkki teisel pool maja aken lahti ja üks mees kargas sealt välja. Autojuht kartis, et nüüd läheb löömaks. Selgus, et õde ja vend olid nii tülis, et õde ei lasknud venda oma toa kaudu majast välja ja see pidi hoopiski akna kaudu käima. Valla töötajate sõnutsi oli sama probleem tekkinud isegi siis, kui kiirabi tuli meest raske haiguse puhul aitama. Tungival nõudmisel lasti meedikud ukse kaudu haige juurde. Seekord pidi aga toidupaki kättesaanud mees taas akna kaudu oma tuppa ronima. Samas tulid koguduse õed tagasi ka rõõmsate uudistega. Nad said mitme inimesega palvetada ja nende murelikke südameid lohutada.

On asju, mida ilmselt pakkidega ei ravi. Saaks suhted Jumala ja inimestega korda, läheks pakke võib-olla vähemgi vaja.

“Ma olen eelmistel aastatel ise laulnud, mänginud ja mässanud neil üritustel. See oli esimene aasta, kus olin kuulaja. Kui ise kaasa teed, siis on kõik südamelähedasem.

Sel aastal oli üritus normaalne. Videod olid ägedad. Mina jäin rahule. Mina jagasin pakke. Pidin vaatama, et kõik õiged pakid saaksid — vastavalt vanusele ning poiss saaks poisi paki ja tüdruk tüdruku oma.”

Karina Palmik
osavõtja

PILVEDEST TAEVASSE

Rick Douglas Husband ja Michalel P. Anderson

Kaks Columbia süstikul hukkunud astronauti olid veendunud kristlased

Maailm oli vapustatud seitsme astronaudi hukust kosmosesüstikul Columbia, mis plahvatas veerand tundi enne plaanitsetud maandumist 1. veebruaril Texase osariigi kohal USAs. Mitmetes järelhüüetes on olnud juttu sellest, et süstiku komandör Rick Douglas Husband oli veendunud kristlane.

“Rick oli vist kõige jumalakartlikum inimene, keda ma kunagi kohanud olen,” ütles Houstoni Grace Community koguduse pastor Steve O’Donohoe õnnetuse järel intervjuus kristlikule teabeteenistusele “Crosswalk”. 45-aastane Husband ja tema naine Evelyn kuulusid kaheksa aastat sellesse kogudusse ja võtsid koos oma laste Laura (12) ja Matthew’ga (7) koguduse tööst osa. Husband osales meestegruppides ja lastekirikus. “Ainus aeg, millal Rick koguduse ettevõtmistelt puudus, oli töö ajal NASAs,” ütles O’Donohoe. Tema igapäevane usk oli loomulik. Pastor oli kuulsa koguduseliikmega korduvalt tema kodus palvetanud.

LAULUD ARMASTUSEST JUMALA VASTU

Husbandi kirg oli kirikukoor. “Imeline tunne on, kui võin laulda Jumalale, kui väga ma Teda armastan,” ütles ta veidi enne äralendu intervjuus NASAle.

Kõige ilusamaks elukogemuseks nimetas ta oma abielu ja laste sündi. Ta olevat olnud “vapustatud Jumala headusest, mida Ta meile nende kahe imelise lapsega näidanud on”. Komandör võttis kristliku lastekodu jaoks reisile kaasa mõned esemed, mida ta tahtis tagasijõudmise järel üle anda kui kosmosest kaasatoodud väikest kingitust.

KEEGI KONTROLLIB KÕIKE

Husbandiga samasse kogudusse kuulus ka 43-aastane astronaut Michael P. Anderson. Tema abikaasa nimi on Sandy ja neil on kaks tütart. Nad kuulusid pastor O’Donohoe sõnul koguduse vaiksete liikmete hulka. Aga ka Anderson elas teadmises, et inimese elukäiku ei saa pidada juhuseks. Ta oli kogenud, et miljonid erinevad asjad sätitakse just nii paika, et tema unistused tõeks saaksid. “Ja teate, seal on keegi, kes kõike kontrolli all hoiab,” andis ta NASA intervjueerijale teada.

BUSH: “NAD ON KODUS”

Astronautide kogudus on nüüd kutsutud nende omakseid trööstima. Pastor O’Donohoe paistab olevat lootusrikas: “Need naised on tugevad kristlased ja nende lapsed tunnevad samuti Issandat. Nad teavad, et nende isad ja abikaasad on taevas. Nii traagiline kui see ka ei ole — see on trööst, mis meil on. Meie jaoks oleks olnud parem, kui Rick ja Mike oleksid meie keskel elanud. Aga nüüd on nad Jeesuse juures — ja nende jaoks on see parem.”

Columbia hukk

USA president Bush väljendas seda nii: hukkunud astronaudid ei pöördunud küll tagasi koju oma perede juurde, kuid nad on kodus.

MARCUS MOCKLER
idea Spektrum

Lühidalt

TALLINNAS ASUTATI UUS KOGUDUS

16. veebruaril asutati Eesti EKB Liidu Tallinna Mustamäe Kristlik Vabakogudus.

1991. aastal rajas Oleviste kogudus Mustamäele oma osakonna. Töö on nende aastate vältel vilja kandnud ja selle jätkuks toimus iseseisva koguduse moodustamine.

Asutamiskoosolekul võeti vastu koguduse põhikiri, valiti kolmeliikmeline juhatus ja kaheliikmeline revisjonikomisjon. Pastoriks valiti 12 aastat osakonna juhatajaks olnud diakon Priit Pesur, diakoniks Riho Uusväli ja diakonissideks Ragne Pesur ja Malle Pihelgas. Asutamiskoosolekust võttis osa 29 uue koguduse liiget.

Pidulikku jumalateenistust juhatas Eesti EKB Liidu president Helari Puu. Jutlustas Oleviste koguduse vanempastor Rein Uuemõis. Seejärel toimus Priit Pesuri pastoriametisse seadmine, mida viisid läbi Rein Uuemõis, Oleviste koguduse pastor Ülo Meriloo ja Helari Puu. Järgnes diakoni ja diakonisside ordineerimine, mida viisid läbi eelpoolnimetatud vennad ja Priit Pesur.

Tervituste osas soovisid uuele kogudusele õnnistust ja Jumala juhtimist Ülo Meriloo, Kevin Mason ja Jim Harrison. Kokkuvõtva jutluse pidas Helari Puu. Muusikat tegi koguduse 15-liikmeline ülistusrühm, mida juhatas Sirje Kullus. Õnnitleti Ülo Merilood tema 77. sünnipäeva puhul.

Jumalateenistusel osales 83 inimest. Kogudus töötab Tallinna Tööstushariduskeskuse suures saalis Sõpruse puiestee ja Linnu tee nurgal.

SIIM TEEKEL
Oleviste koguduse vanematekogu esimees

UUS PASTOR VALGAS

2. veebruaril valiti Valga Betaania Baptistikoguduse uueks pastoriks TARMO ÕUN, kes seni teenis Mooste EKB Kogudust.

Vastavalt Betaania koguduse põhikirjale on pastor ühtlasi ka juhatuse esimees. Juhatuse liikmeteks valiti Üllas Linder ja Johannes Lemats.

PALVE- JA PAASTUPÄEV VÕRUS

Võru Baptistikoguduse pastor Toivo Teekel tegi kogudustele üleskutse võtta 24. veebruar 2003 palve- ja paastupäevaks Eestimaa pärast. Üleskutset toetas Eesti EKB Liidu president Helari Puu.

Toivo Teekeli teatel oli Võru Baptistikoguduses 24. veebruaril kaks palvekoosolekut. Hommikul oli rahvast umbes sama palju kui pühapäeviti. Osalejate hulgas oli ka teiste Võru koguduste liikmeid.

Toivo Teekel ütles, et plaanis ei ole alustada traditsiooni. Palve- ja paastupäeva ajendiks oli käesolev aasta ja eriti sügisel toimuv euroreferendum. Teda häiris, et Riigikogu valimispropagandas ei pöörata referendumile mingit tähelepanu. Selle asemel räägitakse maksuprotsentidest ja lisakuupalgast.

Kui palju kogudusi üleskutset järgis ning palve- ja paastupäeva korraldas, ei olnud Kuulutaja ilmumise ajaks veel teada.

SOS! TULE ALLIANSSKONVERENTSILE!

Eesti Evangeelse Alliansi (EEA) eesmärgiks on austada Jumalat, aidates üksikkristlasi, kogudusi, uskkondi ja parakiriklikke organisatsioone tõhustada evangelismi ja jüngerlust kõigi inimgruppide keskel Eestimaal. Et seda sihti saavutada ning üksteist selle poole püüdlemisel julgustada, korraldab EEA järjekordse alliansskonverentsi, mis leiab aset Tallinnas 7.—8. märtsil metodisti kiriku ruumes (Narva maantee 51), teemaks seekord rahvusvahelist hädasignaali märgistavad tähed “SOS”.

Maailm, kelle keskele meid evangeelse kristlaskonnana on lähetatud, vajab päästet. Iga päev signaliseeritakse selle maailma hukulaevalt appikutsuvat SOS-sõnumit: “Päästke meie hinged!”. Samas teame ja tunnetame, et just nüüd on päästepäev — “See on see päev, mille Issand on teinud!” Kellena ja kuidas me end sellel pingeväljal elades leiame? On’s meie kogudused tänapäevasteks evangeelseteks väljakutseteks valmis? Oleme me võimelised ületama isikliku mugandumise ja organisatsioonikeskse mõtlemise, et korraldada erinevate kirikute ja kirikutevaheliste misjoniorganisatsioonide koostöös ühiseid päästeoperatsioone? Kuidas praktiliselt selleni jõuda? Kõik need ja paljud muud elulised küsimused leiavad käsitlemist eeloleval konverentsil üles astuvate Eesti ja välismaa evangeelsete tippkõnelejate plenaarettekannetes ning regionaalset koondumist võimaldavates rühmaaruteludes. Lisaks pakub alliansskonverents oma “misjonimessiga” harukordset võimalust luua kontakte hulga Eestis tegutsevate misjoniorganisatsioonidega. Ühtlasi peetakse ära EEA aastakoosolek, kus valitakse ka alliansi uus juhtkond.

EEA tahab nende kahe sisuka konverentsipäevaga igaühele kinnitada, et Jumal on panustanud selle maailma päästeoperatsioonis endast kõik Kristuse evangeeliumi päästvasse sõnumisse ja evangeelse kristlaskonna valmisolekusse seda kehastada. Nii tähendab SOS viimselt meie jaoks — SEE ON SEE! See on see päev, päästepäev, meie kristlaseks olemise mõtte elluviimise päev. Tule ja leia oma elu missioon koos meiega!

MEEGO REMMEL
EEA peasekretär