“Kalla, kallis Isa käsi, rahu minu südame!” laulis rahvas 22. oktoobril Karula luteri kirikus. Laulu sõnade autori, Karulast pärit vaimuliku, kirjaniku ja poliitiku Jaan Lattiku sünnist möödus sel päeval 125 aastat. Palvusega kirikus alustati juubelile pühendatud konverentsi.

Jaan Lattiku kodukirikust on järel ainult varemed. Pildil paistavad need uue kiriku tagant puude vahelt. Hea, et Karulas on nüüdki hakkajaid inimesi, kes varemete kõrval seisnud vanast kiviküünist uue pühakoja tegid.

Psalm 103,16 ütleb: “Kui tuul temast üle käib, ei ole teda ja tema ase ei tunne teda enam.” Kauaks ajaks kadus rahva meelest ka karmide aegade tuulte poolt kodumaalt pagulusse aetud Jaan Lattik. Kuskil on ometi meie kohta tõde teada ja püsivalt säilitatud. See koht ei ole maa peal. Ilmutuse 20,12 räägib sellest, kuidas kord taevased raamatud avatakse ja nende põhjal kohut mõistetakse.

“Saagu mulle lepitajaks, Lunastaja, Sinu rist,” ütleb juba tsiteeritud laul. Kelle jaoks selle sõnad teoks saavad, see võib taevaste raamatute avanemist ilma igasuguse hirmuta oodata.

EESTI VAJAB ÜKSMEELT

Toimetaja kommentaar

20. oktoobril kirjutati alla ühiskondlik lepe. Kui tähtsa sündmusega tegemist on, selle kohta on arvamused erinevad. 38 organisatsiooni andsid leppele allkirja, teiste hulgas Eesti Kirikute Nõukogu ja Eesti Kristlik Rahvapartei. Kolm olulist erakonda – Keskerakond, Reformierakond ja Res Publica – seda ei teinud.

Ühiskondliku leppe teksti ei ole mõtet ümber jutustada, see on igaühele kättesaadav. Kommentaarides on esile tõstetud, et keskenduti lastele ja haridusele. Sooviks on vähemalt kahekordne elatustaseme tõus ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähenemine aastaks 2015.

ÜLDSÕNALINE EI OLE MÕTTETU

Igale ühiskondliku leppe lugejale torkab silma selle üldsõnalisus. See on vastaste üheks peamiseks etteheiteks. Kuna lepet ei võetud vastu häälteenamusega, vaid iga allakirjutaja pidi olema nõus sisuga tervikuna, siis nii suure hulga osapoolte kokkulepe ei saanudki olla väga detailne.

Leppe patrooniks on president Arnold Rüütel. Tema sõnul tekkis vajadus leppe järele ühiskonnas endas. Allakirjutanud osapoolte kirevus näitab, et seda vajadust tunnetati.

Reformierakond väitis, et suudaks viia allakirjutamiseni parema ja konkreetsema leppe. Hea, kui ta seda teeb, kuid ilmselt ei oleks siis tegemist eriti laia temaatikat haarava dokumendiga. Erinevaid konkreetseid leppeid, mis elaksid üle parlamendikoosseisud ja valitsused, ongi vaja. Eesti valitsused püsivad keskmiselt ainult üks aasta ja neli kuud. Praegu on nii, et mõnigi hea plaan, mida hakatakse ellu viima, unustatakse järgmise ministri poolt.

Ühiskondliku leppe idee ei ole eestlaste väljamõeldis. Neid on tehtud teistelgi maadel. Niisugused lepped ei saa kunagi lõplikult valmis, vaid neid uuendatakse teatud aja tagant. Näiteks Iirimaa edu olevat tingitud just niisuguste lepete sõlmimisest. Nii vähemalt väidavad Eesti leppe eestkõnelejad.

Eesti inimesed peavad õppima üksteist arvestavalt elama. Kas selleks sõlmitakse pidulikult ühiskondlikke leppeid või aetakse asju teistmoodi, see on juba iseküsimus.

VÕIMUTA PRESIDENDI “OMAVOLI”

Riigikogus tõusis jälle päevakorda presidendi otsevalimise küsimus. Selle vastased ütlevad, et milleks valida otse presidenti, kes ei saa rahvale midagi lubadagi, sest talle ei ole põhiseaduse poolt antud võimu lubaduste teostamiseks.

Presidenti on ikkagi vaja. Aegade jooksul on praegune president näidanud end hea kompromissimeistrina. Võimuta president suutis näiteks ühiskondliku leppe viia allakirjutamiseni.

Jättes presidendi otsevalimise küsimuse asjade edasist arengut ootama, vaatame Arnold Rüütli käiku New Yorki ÜRO Peaassambleele. Nimelt kohtus president seal mitmete maade poliitikutega. Ühed heidavad talle ette, et tal polnud õigust iseseisvalt poliitikat ajada ja teised, et ta ei rääkinud piisavalt tõsist juttu.

Kes on käinud mingilgi konverentsil, see teab, et aktiivne tegevus käib ka väljaspool kava. Planeeritud või planeerimata kohtumised vaheajal jalutades või söögilauas määravad nii mõndagi. Seal kuulatakse maad ja sõlmitakse tutvusi. Mõnikord otsustatakse tähtsad asjad ära, kuid enamasti kasutatakse kergemat stiili. Sel juhul räägitakse näiteks ilmast või perekonnaliikmete käekäigust. Kui jutt klapib, siis lepitakse kokku juba tõsisem kohtumine omavahel või pannakse alluvad tööle.

Arnold Rüütlile heidetakse näiteks ette, et ta rääkis ÜRO peasekretäri Kofi Annaniga kohtudes Eesti laulupidudest. Kaugest minevikust meenub, et ühel kriisihetkel said mingil üritusel kokku Nõukogude Liidu ja USA välisministrid. Nad olevat rääkinud omavahel ainult balletist. Asjasse mitte pühendatud inimesena ei tea öelda, mille mõjul kahe riigi suhted paranema hakkasid, aga see päev jõudis ükskord kätte. Diplomaatia on sajanditega välja töötatud peen kunst, millel on oma reeglid. Mida ei ole kasulik otse öelda, seda tehakse mõistu.

PAHANDUSED RIIGIKOGU SAADIKUTE PÄRAST

Väga teravaks on läinud tüli Riigikogu saadikute palkade ja hüvitiste pärast. Üldine hinnang parlamendile kipub rahva seas madalale langema.

Parlamendiliikmed saavad igal pool head palka. Loomulik on ka see, et ükski ametimees ei pea ajama tööasju oma raha eest, olgu tema palk väike või suur. Praegune Riigikogu liikmete kulude hüvitamise süsteem on ilmselt tüli tekitav. Mitmed saadikud ei oska ka riigimehelikult käituda. Probleem on olemas, aga arvestama peab sellega, et ajakirjandus kasutab suurepärast võimalust rahvast ärritavaid lugusid kirjutada, sest need müüvad hästi.

Tõenäoliselt leitakse lähemal ajal Riigikogu liikmete hüvitiste probleemile mingi lahendus. Lahendust vajavad ka vaesemate inimeste mured, sest ühiskonna varanduslik kihistumine on läinud väga suureks.

Probleemid maa peal ei kao kunagi. Vähemalt mitte enne, kui “maa on täis Issanda tundmist — otsekui veed katavad merepõhja” (Jesaja 11,9).

Kes ehitaks silla ühiskonna erinevate kihtide vahele?

JEESUS TULI JA AITAS

“Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi Jeesus enese eemale minema. Ja nad käisid Temale peale ning ütlesid: “Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev veereb!” Ja Tema läks sisse nende juurde jääma. Ja sündis, kui Ta nendega lauas istus, et Ta võttis leiva, õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis nende silmad läksid lahti ja nad tundsid Tema ära! Ja Tema kadus nende silmist. Ja nad ütlesid üksteisele: “Eks meie süda põlenud meie sees, kui Ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?” Ja nad tõusid samal tunnil ja läksid tagasi Jeruusalemma ja leidsid koos olevat need üksteistkümmend ja kaaslased, kes ütlesid: “Issand on tõesti üles tõusnud ja Siimonale ilmunud!” Ja nemad ise jutustasid, mis teel oli sündinud ja kuidas nad Tema olid leivamurdmisest ära tundnud.”

Luuka 24,28-35

On saabunud sügis, lehed on enamikus langenud ja juba on sadanud lund. Vaadates meie ümber surevale loodusele, sunnib see meid mõtlema ka meie elusügisele.

Loetud sündmus asetas meie ette kaks meest, kes olid kiirel sammul ruttamas, sest õhtu lähenes ja varjud andsid sellest juba märku. Nende samme kiirendas nii kartus jääda ööseks teele kui ka hirm ja valu möödunud päevade sündmuste pärast.

MEHED OLID LÄINUD LOOTUSETUNA TEELE

Kõige raskem oli meestele see, et Jeesus polnud nendega. Nad olid ju nii harjunud lõpetama oma päeva koos Jeesusega, kas siis möllas torm või oli nende ümber näljast nõrkev rahvahulk. Jeesusega koos lahenesid kõik rasked ja keerulised olukorrad imeliselt.

On äärmiselt kurb, kui avastame, et meie päevateekond on kulgenud ilma Jeesuseta. Milline traagika, kui alles eluõhtul avastame, et kogu meie möödunud elu on olnud vale. Meie elus pole olnud ruumi ega kohta Jeesusele.

Prohvet Joona raamat kõneleb meile sellest, kuidas ühel päeval kogu Niineve linn seisis suure küsimuse ees – mida teha, sest nende elu oli elatud ilma Jumalata. Kui nelipühapäeval kolm tuhat meest avastasid, et nende elus polnud kohta Jeesusele, siis nad pöördusid ahastuses apostlite poole: “Mehed, vennad, mis me peame tegema?”

See on alati kurb ja ahastamapanev avastus, kui leiame, et Jeesus polegi meiega. Rahu on kadunud ning ahastus täitnud südame. Siis oleme nagu Vana Testamendi kadunud poeg Simson, kes unest ärgates ei teadnud, et tema jõud oli lõppenud.

Need kaks meest Emmause teel arvasid, et keegi ei tea, kuhu nad on suundumas ja nii nad eemaldusid iga sammuga Jeruusalemmast selle asemel, et sinna jääda.

Paljud inimesed on eemaldumas kirikutest ja mõnedki kirikud maailmas on eemaldumas Jumalast ja Jumala seadustest, ordineerides homosid Jumala teenriteks, selle asemel, et jääda kindlaks Piibli tõdedele.

Kuigi need kaks meest seal Emmause teel arvasid, et nende valitud tee on õige, ei arvanud Jeesus nii. Samuti ei saa Jeesus täna õigeks pidada nende inimeste ja kirikute elusuunda, mis ei ole Piibliga kooskõlas.

On sinu elusuund selline, millele taevas saab kinkida oma õnnistuse?

TEEKOND ILMA JEESUSETA OLI LÄBI PÕIMITUD MUREDEST

Mured algasid siis, kui õhtu oli kätte jõudmas ja mehed mõistsid, et vajavad kedagi enda kõrvale, kellele nad võiksid toetuda, eriti nüüd, kus kogu tulevik näis nii lootusetuna.

Samal ajal näris nende meeste südametes kahtlus, kas oli ikka õige lahkuda Jeruusalemmast. Kuulsid nad ju nii hämmastavaid uudiseid naistelt, kes tulid haua juurest ja teatasid, et Jeesus on üles tõusnud. Ka jüngrid, kes ruttasid haua juurde, leidsid selle tühjana eest. Ja nüüd veel see imeline teekaaslane, kes avas ühe Pühakirja salmi teise järel. Kõik need Pühakirja salmid kõnelesid neile möödunud päevade sündmustest ja mis kõige imelikum, suunasid nende pilgud üksnes Jeesusele.

Nad olid pettunud mehed ja nii nad jagasid oma pettumust ka selle tundmatu teekaaslasega: “Ent meie lootsime Tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab.”

Sina, kes sa täna oled oma elusügisesse jõudnud, istud oma toas võib-olla sarnaste tunnetega. Kõik sinu suured lootused on purunenud. Lootsid pikka ja õnnelikku abielu, aga see kestis väga lühikest aega. Lootsid lastest tuge, aga neid pole enam sinu kõrval. Lootsid kindlustatud vanaduspõlve, aga see pole täitunud jne. Näeme ju nii palju pettunud lootustega inimesi enda ümber.

Meenub 1932. aasta olümpiavõitja Helene Madison. Temast kirjutati ajalehtedes, et ta suudab mööda ujuda ükskõik millisest naisest maailmas. Aga pärast 23 rahvusvahelise võistluse meistritiitli võitmist ja kõigi tolleaja maailmarekordite purustamist kadus ta silmapiirilt.

30 aastat hiljem kirjutati temast hoopis teistsugune lugu. Ta leiti meeleheites istumas ühes üksikus toas keldrikorrusel, lootusetult haigena ja maailma poolt unustatuna. Helene mõlgutas mõtteid, kuidas endalt elu võtta — kas avada gaasikraan või teha seda autoga sõites, et aga pääseda vähist põhjustatud piinarikkast surmast. Ajakirjanik, kes teda külastas, veenis teda muutma meelt ja abi otsima.

Aasta hiljem Helene Madison suri, aga mitte ilma lootuseta. Meenutades tema surma, kirjutas sama ajakirjanik: “Kõige lõpuks Helene Madison asetas oma kõhna, nõrga käe tema voodiserval istuva vaimuliku nõustaja kätte ja palus Issandat Jeesust tulla tema südamesse. Ta leidis selle imelise rahu, mida oli edutult otsinud nii paljudelt elu kõrvalteedelt.”

Mida siis teha, kui ka sinu tulevik näib nii musta ja pimedana? Tee sama, mida tegid need kaks meest Emmause teel, kui nad pöördusid oma hingekitsikuses Jeesuse poole, öeldes: “Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev veereb!” Tee sedasama, mida tegi Helene Madison.

KOGEMUS JEESUSE LÄHEDALOLUST VIIS MEHED TAGASI JERUUSALEMMA

Need kaks meest kogesid Jeesuse abi oma elus kahel viisil: palve ja Jumala Sõna läbi. Nad palusid, et Issand jääks nende juurde ja kuulasid Jumala Sõna: “Ja Jeesus hakkas peale Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis Temast kõigis kirjades oli öeldud.”

Need kaks äraproovitud teed viivad ka sind Jeesuse juurde. Need on nagu kaks aeru sinu elupaadis, mida kasutades jõuad eesmärgile.

Tõeline osadus Jeesusega saabus siis, kui Jeesus neile leiba murdis. Sajandid on möödunud, kuid Jeesuse poolt seatud püha õhtusöömaaeg pole kaotanud oma imelist mõju meile.

Meie kõigi eludes on pimedaid tunde, kus tunneme ennast üksikuna ja mahajäetuna. Seda on kogenud isegi suured Jumala mehed.

Suur evangelist Billy Graham kirjutab ühest sellisest hetkest. “Elasin kord üle pimeda perioodi, mil palvetasin ja palvetasin, kuid taevas tundus olevat nagu vask mu pea kohal. Tundsin, nagu oleks Jumal kadunud ja nagu oleksin selles katsumuses oma koormaga üksi jäänud. See oli mu hingeline pime öö. Kirjutasin oma emale sellest elamusest ja iialgi ei unusta ma tema vastust: “Poeg, on aegu, millal Jumal sinu usu proovimiseks tagasi tõmbub. Ta tahab, et sa pimeduses Teda usaldaksid. Nüüd, mu poeg, siruta selles udus välja oma usukäed ja sa leiad seal Tema käe.” Pisarais langesin voodi kõrvale põlvedele, tundes Jumala ülevoolavat ligiolu.”

Mõeldes veel nende kahe mehe kogemusele teel Emmause poole, võime näha, kui oluline on, et me ei unustaks isiklikku palvet, Piibli lugemist ega ka osa võtmast oma koguduse leivamurdmisest. Tehes seda, koged sama, mida Billy Graham ja mida kogesid ka need kaks meest Emmause teel.

Piibel ütleb meile: “Ja nad tõusid samal tunnil ja läksid tagasi Jeruusalemma.” Korraga oli kadunud kõik kartus ja hirm, ei kohutanud enam öövarjud ega pimedus ja nad alustasid tagasiteed Jeruusalemma. Nad ei lükanud oma teekonda järgmisele päevale, vaid alustasid kohe. On arm, kui meile on veel kingitud võimalus tagasi pöörduda.

Kui nüüd sügisel võid enda ees näha valminud vilja, siis Jumal igatseb näha ka sinu taeva jaoks valminud vilja. Aidaku meid Jumal, et kui Jeesus eluõhtul läheneb ka meile, ei peaks Ta leidma eest ainult lehti, vaid tõeliselt valminud vilja.

AAMO REMMEL
Viljandi Baptistikoguduse pastor

ELU VAJAB KAITSET

Aktuaalne teema

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) korraldas 18. oktoobril Tartu Salemi kirikus seminari “Elu algus”, millest võttis osa 54 inimest erinevatest uskkondadest. Millega tegu, sellest rääkis Kuulutajale EKNi eluväärtuste töörühma juht LEA KÜÜNARPUU, kes on Eesti Kristlikus Nelipühi Kirikus meediatoimetaja ja hingehooldaja.

Mis oli selle seminari mõte?

Selle seminari eesmärk oli rääkida elust ja millal see algab — kas sünniga või palju varem. Tahtsime tuua välja piibelliku arusaama elu pühadusest. Nagu Jumal on püha, nii on Ta andnud ka inimestele ülesande olla püha. Rääkisime sellest, kuidas saame kaitsta ema ja sündimata last.

Kas seminar oli osa mingist suuremast süsteemist?

See oli esimene samm. Analoogilisi seminare teeme üle riigi. 15. novembril toimub seminar Tallinnas Mardi 11 Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku ruumides, järgmisel aastal Saaremaal, Hiiumaal ja Viljandis.

Kust tuli idee niisugust tööd teha?

EKN moodustab vajaduse korral töörühmi teatud eluvaldkondade jaoks. Iga konfessioon annab neisse oma esindaja. Olin abordi ja steriliseerimise töörühmas, mis töötas välja seisukohta Riigikogu vastava seaduseelnõu jaoks. EKNi koduleheküljel on meie avaldus õiguskantslerile, õiguskantsler Allar Jõksi vastus ja EKNi pöördumine Eesti rahva poole selles küsimuses.

Kui palju tehakse Eestis aborte ja milline on meie olukord teiste maadega võrreldes?

2003. aastal on olnud aborte natuke rohkem kui sünnitusi. Ungaris, Rumeenias, Tšehhis ja Slovakkias on suhtarvud samad. Poolas ja Iirimaal on abort keelatud tänu tugevale katoliiklusele. Seal on aborte statistika järgi 100—150 aastas. Paneb imestama, et kuidas see võimalik on, aga nurgataguseid aborte statistikas ei ole.

Kas kõigil kirikutel on elu alguse küsimuses ühine seisukoht?

Meie ühine seisukoht on, et elu algab viljastumise momendil.

See on vastuolus ilmaliku ühiskonna arusaamaga.

Maailm ütleb, et kui naine tahab aborti teha, siis ta teeb. Seadusega on see lubatud kolmel esimesel raseduskuul. Me ei tee oma seminare maailmale, oleme nendega erineval seisukohal niikuinii.

Me ei oota lahendusi valitsuselt ja võimudelt, vaid alustame praktilise tegevusega. Tuleb õpetada ja leida praktiline võimalus nõustada kristlasi, et nende kaudu leida tee kirikust väljapoole.

Kas kristlaste keskel on abordiga probleeme?

Inimesed tulevad maailmast kogudusse valede mõtetega ja tehtud tegudega. Mida noorem on kogudus, seda rohkem tuleb selliseid inimesi. Need asjad ei pruugi kohe välja tulla. Aga kui nad tulevad, siis on hea, kui inimesed teavad, et on olemas sellega tegelev töörühm.

Jumal on andestaja Jumal. Ta tahab, et me tunnistame oma pattu. “Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust” (1Jh 1,9).

Sageli räägitakse meditsiinilistest näidustustest abordile. Võivad ju olla oht ema elule, loote väärarengud jne.

Inimesele antakse teada, mida meditsiin ütleb ja ta peab oma südametunnistuse järgi otsustama. Me ei võta kelleltki isiklikku vastutust. Kas isa ja ema usaldavad Jumalat, mida Tema teeb? Mehed vajavad samamoodi julgustamist nagu naisedki.

Tean juhuseid, kus on öeldud, et sünnitamine on vastunäidustatud, aga tegelikult oli laps terve. Vanemad annavad allkirja, et ei ole abordiga nõus, et ei oleks probleeme arstidega. Ma ei tea ühtegi juhust, kus ema oleks elu kaotanud. Tean juhust, kus laps suri.

See on suures vastuolus ilmaliku praktikaga.

Me ei pöördu maailma poole, vaid teeme selgitustööd kristlastele. Meie eesmärk on olla soolaks maailmale. Heebrea naised olid kiired oma poegi päästma (2Mo 1). Siin on samasugune olukord, et lapsi määratakse surmale, kuid kogudus ütleb elule “jaa”.

Koguduses on kogu aeg rohkem lapsi olnud kui väljaspool. Maailm näeb pragmaatilist külge ja kurdab, et ei ole iivet, ei ole, kes pensioni võiks toota. Kui oleme Jumala lapsed, siis näeme kuningriiki. Tähtis on, et kogudusse ei tuleks mitte ainult need, kes väljastpoolt pöörduvad, vaid et ka kuningriik toodaks kuninga lapsi.

Millised praktilised plaanid on lisaks nendele seminaridele?

Tahaksime leida ja hakata koolitama inimesi nõustajaametisse, teha turvakodusid rasedatele. Loodame esimese turvakodu teha Tartusse. Seal saaks inimese ära kuulata, anda nõu ja olla temaga koos kõik üheksa kuud, kui ta otsustab sünnitada. Kui naine peab kodust lahkuma, siis ta saab olla turvakodus. Põhjuste skaala selleks on väga ulatuslik ja juhtumid on väga erinevad.

Täname!

18. oktoobril 2003
Tartu Salemi kirikus

VÕÕRASTE MAADE OLUKORD PUUDUTAB KA EESTIT

Eesti kaitseväe kaplan URMAS ROOSIMAA tuli hiljuti välislähetuselt Afganistanist. Ilmalikust vaatevinklist on tema tööd mitmes ajalehes valgustatud. Püüame tema sõidule nüüd lisaks ka vaimulikust küljest vaadata.

Urmas Roosimaa vastas Kuulutaja küsimustele interneti vahendusel.

MIKS SA LÄKSID AFGANISTANI? OLI SUL VÕIMALUS SELLEST KEELDUDA?

Afganistani läksin seetõttu, et päästeamet saatis mind sinna grupijuhiks. Ma tahtsin saada missioonikogemust. Keeldumise võimalus mulle anti, kuid ma võtsin selle pakkumise siiski vastu.

KAS AFGANISTANIS OLI SINU ELU OHUS JA KAS KOJU JÕUDMINE OLI SUUR KERGENDUS?

Afganistanis minu elu otseselt ohus ei olnud. Elasime üsnagi turvalises ameeriklaste Bagrami õhujõudude baasis, mida ümbritsesid valvepostidega turvaaiad. Muidugi, sajaprotsendilist julgeolekut Afganistanis ei ole. Koju jõudmist ma suureks kergenduseks ei pea, aga loomulikult on kodus palju parem kui seal kaugel maal.

MILLINE OLI KLIIMAVAHETUSE MÕJU SULLE?

Kliima erinevus on võrreldes Eestiga väga suur. Õhuniiskus on Afganistanis hoopis väiksem, samuti on see maa merepinnast palju kõrgemal kui Eesti. Tavaline oli, et päeval oli varjus üle 40 kraadi sooja. Alguses oli vaja sealse kliimaga harjuda. Olin Afganistanis üle poolteise kuu. Eestisse tagasi tulles ma õnneks haigeks ei jäänud, harjusin siinsete ilmadega väga kiiresti ära.

KUIDAS SA ISELOOMUSTAKSID AFGANISTANI PRAEGUST OLUKORDA?

Afganistanis on üle kahekümne aasta sõditud. Maa on ikka piisavalt ära laastatud. Arvatavalt on sealses maapõues praegu veel üle kümne miljoni maamiini, mis igal aastal kustutavad kümneid ja kümneid eluküünlaid ning vigastavad sadu inimesi. Igal pool on näha sõja tekitatud purustusi. Kohe hakkab silma tohutu vaesus. Eurooplasel on seda harjumatu vaadata.

KUIDAS SUHTUVAD AFGAANID VÕÕRVÄGEDESSE?

Selge on see, et väga paljudele ei meeldi, et riigis on võõrväed, samas saadakse aru, et ilma nendeta oleks hetkel olukord veelgi ebastabiilsem. Üldiselt oli Talibani võimu alt pääsemine rahvale suur kergendus.

KAS SA NÄGID LAHINGUTEGEVUST OMA SILMAGA?

Eestlaste grupp ei puutunud lahingutegevusega kokku, meil olid teised ülesanded. Kuid kaugelt võisime lahinguid näha — mägedes, mis olid paarikümne kilomeetri kaugusel. Haavatuid ja hukkunuid me ei näinud. Baasist väljas käies kohtasime küll invaliide, kes olid sõjategevuse tõttu kaotanud jala või käe.

MILLEGA KONKREETSELT EESTLASED AFGANISTANIS TEGELEVAD?

Afganistanis on Eesti päästeameti demineerijate ja koerajuhtide grupp ja ka kaitsejõudude demineerijate grupp. Põhiline, millega meie üksus tegeles, oli baasi territooriumile saabuvate autode läbivaatus pommikoertega ja lõhkekehade kahjutuks tegemine. Kõik baasi tulevad autod kontrollitakse üle, et ei toodaks sisse keelatud asju.

MIKS EESTI SÕJAVÄELASED PEAKSID OSALEMA VÄLISMISSIOONIDEL? MIS SEE MEIE ASI ON, PALJU AMEERIKLASED SÕDIVAD, ERITI VEEL SIIS, KUI SEE MAA ON MEIST VÄGA KAUGEL?

Võiks ju vastu küsida, et miks Vabadussõja ajal tuldi meile Soomest ja Inglismaalt appi. Arvan, et me peaksime praegust maailma situatsiooni natuke laiemalt vaatama. Meie ülesanne ei ole enam olla ainult pealtvaataja, vaid meist on saanud need, kes annavad oma panuse maailma turvalisusse. Laiemalt mõeldes on see ka meie asi, mis sünnib täna Afganistanis või Iraagis.

KUIDAS AMEERIKLASED EESTI SÕJAVÄELASTESSE SUHTUSID?

Ameeriklastega läbisaamine oli meil väga hea. Mõlemapoolselt oli suhtumine väga positiivne.

KUI PALJU SA KOHALIKE INIMESTEGA KOKKU PUUTUSID?

Baasi territooriumil võimaldatakse kohalikel tööd saada. Põhiliselt antakse sellist tööd, mis ei vaja suuri teadmisi ja oskusi. Kahjuks kohalikud üldjuhul ei valda rahvusvaheliselt enamkasutatud keeli ja nendega suhtlemine oli keeleliselt piiratud.

Baasist väljas käies jäi meelde, et väikesed lapsed olid väga hakkajad. Põhiline, mida igal pool hüüti, oli: “How are you?” (“Kuidas käsi käib?”) ja “Give me water!” (“Anna mulle vett!”).

KUI SUUR ON LOOTUS, ET AFGANISTANIS VÕIKS TULLA RAHU?

Alati jääb lootus, aga millal päris rahu tuleb, seda on väga raske ette ennustada. On piisavalt neid, kellele praegune olukord seal meeltmööda ei ole.

SA OLID BAGRAMIS GRUPIJUHT. KAS SA TEGID KA KAPLANITÖÖD?

Otsest vaimuliku tööd ei tulnud mul teha. Grupis, kellega olin, olid kõik mittekristlased. Muidugi ma vestlesin nendega, paaril korral ka vaimulikel teemadel. Põhiline oli hingehoidlik hoolekanne ja jälgimine, et kõik oleks grupis korras.

MIKS SA ÕPPISID DEMINEERIJAKS?

Demineerimise eriala on olnud mulle kaua hingelähedane ning seetõttu olen seda õppinud ja tegelen sellega kaplaniameti kõrvalt. Sõjaväeline eriala ei ole kaplanitele kohustuslik.

KAS SÕJAVÄES PEETAKSE KAPLANIT TÄISVÄÄRTUSLIKUKS SÕJAVÄELASEKS?

Olen kohanud erinevaid arvamusi. Leian, et on positiivne, kui kaplan tunneb ka sõjaasjandust ja oskab selles valdkonnas oma arvamust avaldada, aga eelkõige on ta ikka vaimulik. Kõik muu on teisejärguline.

SA LÄBISID EESTI SÕJAVÄE AJATEENIJANA. KAS SEE AEG AJENDAS SIND KAPLANIKS SAAMA?

Sõjaväes käisin ma üheksa aastat tagasi ja sellel ajal alles hakati looma kaplaniteenistust Eestis. Olles ise ajateenija, nägin reaalset vajadust kaplaniteenistuse järele ja see andis mulle edasiseks tõuke.

KUI HEA ETTEVALMISTUSE KAPLANITÖÖKS ANNAB KÕRGEM USUTEADUSLIK SEMINAR?

Usun, et üsnagi hea ettevalmistuse. Kaplan on ju eelkõige sõjaväe vaimulik ja seega kõrgem vaimulik haridus on väga oluline. Ka seminari suunitlus hingehoiutöö osas on oluline tegur.

KAS BAGRAMIS OLI VEEL KAPLANEID?

Ma ise puutusin kokku viie-kuue kaplaniga. Baasi territooriumil asus kabel, kus peeti jumalateenistusi, piiblitunde ja muid vaimulikke üritusi. Selliselt sain suhelda ka teiste kaplanitega.

PALUN VÕRDLE KAPLANITÖÖD VÄEOSA KODUSES BAASIS JA VÄLISMISSIOONIL.

Koduses väeosas on tegemist eelkõige ajateenijatega, kes on sõjaväkke tulnud kaheksaks kuuks. Välismissioonil osalevad elukutselised sõjaväelased. Sellelt tasandilt on ka erinevad ülesanded. Missioonil ei pea ma pikki loenguid eetikast, käitumisest jms, vaid jälgin grupi tööd ja suhtlen grupiga. Väeosas on loengud õppekavades sees. Ka on väeosas palju rohkem erinevaid inimesi ja selliselt ka potentsiaalselt rohkem erialast tööd.

MILLEGA TEGELDI BAGRAMIS TEENISTUSEST VABAL AJAL?

Vaba aega oli meil suhteliselt palju. Seda täitsime põhiliselt erinevate vaba aja veetmise võimalustega — sport, lugemine, TV, internet. Mina lugesin üsnagi palju erinevat vaimulikku kirjandust.

SA OLED NÕMME BAPTISTIKOGUDUSE ABIPASTOR. KUI PALJU ON SUL AEGA SELLE KOGUDUSE JAOKS?

Sõjaväe töö kõrvalt on tegelikult üsna vähe aega koguduse jaoks, sest kaplanitöö on põhitöökoht. Ja ka perele tuleb aega pühendada. Võimaluste piires aitan selles töös kaasa, aga loomulikult oleks aega juurde vaja. Ööpäevas võiks ju olla 36 tundi.

PALUN VÕRDLE KAPLANI JA PASTORI TÖÖD.

Kaplan puutub kokku eelkõige mittekristlastest noorte meestega. Kaplanina ongi suurem võimalus ligineda nendele, kes tavapäraselt ei tea kristlusest mitte midagi, kes käivad kirikus vaid jõulude ajal. Nendega hästi suheldes on võimalik kuulutada Sõna. Tsiviilis on pastori praktiline töö kaplani tööst erinev. Pastoril on kindel kogudus. Juba liikmete vanuse ja vajaduste erinevus on suur.

KAS TAGASI VAADATES VÕID ÖELDA, ET AFGANISTANIS KÄIK OLI KASULIK?

Ma sain päris palju häid kogemusi. Sain ennast paremini tundma õppida, kuidas tulen toime erinevate olukordade ja raskustega. Hindan seda aega kõrgelt nii vaimulikult kui ka sõjaväeliselt. Eelkõige aga tunnen, et vaimulikult oli see aeg kasvatav.

KAS OLEKSID VALMIS JÄLLE MINEMA AFGANISTANI VÕI MÕNELE UUELE MISSIOONILE?

Uuesti sellisele missioonile minemist kaaluksin ma väga sügavalt, sest perele on selline aeg väga raske. Veel enam, kui peres on väikesed lapsed.

MIDA ARVAB SINU OHTLIKUST ELUKUTSEST SINU ABIKAASA?

Ta on juba harjunud, et ma olen natuke “hull” vaimulik.

TÄNAME!

TÄNA, KUI SA TEMA HÄÄLT KUULED...

Pole midagi erilist selles, kui oma igapäevase elu keskel korraga seisatume ja hüüame: “Oh, mulle tuli just praegu midagi meelde, mis ma pean tegema!” Mõnikord jätame siis tegevuse, mis meil käsil, kohe sinnapaika ja kiirustame täitma, mis meenus. Teinekord järgneb esimesele mõttele kohe teine: “Pole kiiret, ma jõuan seda teha ka homme.” Pahatihti on aga kõik ununenud juba järgmisel päeval. Homsest saab ülehomme ja nii läheb päevade rida edasi. Ja nii läheb meie elu, mille jooksul täidame oma ülesandeid ja kohustusi paremini või halvemini.

Isiklikult aga usun seda, et on päevi ja momente meie elus, millal Jumal ise paneb meid seisatama: “Pea kinni! Jäta kõik ja mine tee, mis ma sulle ütlen. Mine ja tee seda kohe!” See ei peagi sündima mingisugusel üleloomulikul viisil. See võib olla ainult üks sõna, mida keegi ütles, üks telefonikõne, kiri või lihtsalt korraga kindel teadmine meie südames: pean tegutsema ja kohe. Olen selliseid momente elanud üle ja reageerinud erineval viisil. Olen näinud ka oma reageerimise tagajärgi. Tahan oma mälestustest jutustada kaks lugu.

Ära viivita, tule ja aita, sest elu on ohus!

ESIMENE LUGU juhtus siis, kui töötasin Stockholmis Radiumhemmetis – kuulsas Rootsi vähiraviasutuses. Juba paar kuud oli minu osakonnas lamanud keskealine mees, kellel oli pahaloomuline kasvaja rinnakorvis, söögi- ja hingetoru piirkonnas. Operatsioon ei olnud võimalik ja kiiritusravi andis ainult ajutist kergendust. Oli ainult aja küsimus, millal ta pidi lämbumissurma surema. Kiiritusravi lõppedes saatsime ta jälle kopsu- ja südamehaiguste osakonda – Thoraxi kliinikusse, mis asus Radiumhemmetist umbes viieteistminutilise jalutuskäigu kaugusel. Omal jalal lahkus ta osakonnast, pikkamööda ja nagu tõrkudes, sest küllap ta teadis, et see oli viimast korda.

Paar kuud oli möödunud. Uued haiged, töö ja tegevus olid kustutanud mälestuse Hellströmist. Aga ühel hommikul, kui olin olnud oma järjekordses öövalves, ärkasin ehmatades enne kella seitset: mis on saanud Hellströmist? Kas ta elab veel? Võib-olla on ta juba surnud ja ma ei rääkinud talle kordagi Jumalast. Riietusin kiiresti ja tõttasin pooljoostes Thoraxi kliinikusse. Informatsioonist sain teada, et Hellström on veel haiglas, teisel korrusel, tuba number kaheksa. Ja sealt leidsingi tema, lamamas poolistukil kõrgetele patjadele toetudes. Nägu oli sinakashall ja iga hingetõmme suur pingutus.

Mind nähes läks kerge naeratus üle ta näo: “Doktor, teie tulite mind vaatama! Näete ise, see ei kesta enam kaua.” Noogutasin sõnatult peaga ja haarasin ta käe. See oli külm ja niiske. Haigla harilik rutiin läks haigetoas edasi. Põetajad tulid ja läksid. Üks viis ära öised joogiklaasid, teine tuli värske veega, kolmas pühkis tolmu. Ja kõige selle keskel lamas inimene nii üksi ja nii lähedal igaviku lävele.

Tuba jäi õnneks vaikseks, põetajad kadusid kohvi jooma. Hakkasin jutustama Jumalast, Tema armastusest ja armust. Rääkisin Jumala Pojast, kes on lunastanud meid pattudest oma surmaga ja võitnud surma, nii “et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!”

“Kas usute seda?”

“Usun. Aga kogu elu on läinud ja ma pole Jumala peale mõelnud. Kuidas siis nüüd, nii enne surma! Ma ei ole seda ära teeninud.”

“Me ei olegi seda ära teeninud – see on kõik armust, Hellström. Kas tahate paluda minuga koos?” Keegi tõmbas haigetoa ukse järsku lahti, aga sulges selle jälle ja kadus. Nii anti meile veel vaikne hetk. Tänasin Jumalat Tema igavese armastuse eest, Kristuse lunastustöö eest, andeksandmise eest. Tänasin, et Jumal on vastu võtnud Hellströmi oma lapseks ja viib ta koju oma igavesse riiki.

Kui vaatasin haigele, oli ta näole tulnud vaikne rõõm: “Ma ei karda enam. Nüüd on kõik hästi.” Surusin veelkord ta kätt ja läksin vaikselt toast. Kui paari tunni pärast helistasin osakonna õele, sain teada, et Hellström oli just surnud. “Kuidas ta suri, õde?” – “Väga vaikselt ja rahulikult.” Õde jäi nagu korraks mõttesse ja ütles siis: “Jah, ta suri tõesti väga rahulikult ja see oli ometi lämbumissurm.”

Ja nüüd jutustan TEISE LOO. Kuidas küll sooviksin, et see lugu poleks iialgi juhtunud; kuidas sooviksin, et ma ei peaks seda jutustama. Aga teen seda siiski meeldetuletuseks ja hoiatuseks nii endale kui teile, mu sõbrad.

See lugu juhtus mõni aasta hiljem. Olin siirdunud tööle Stockholmi Södra haiglasse neuroradioloogia eriosakonda, kus pikad tööpäevad ja vastutusrikas ja pingeline töö olid viinud mind füüsilise ja psüühilise väsimuse seisundisse. See selgitab teatud määral ka minu käitumist alljärgnevas loos, aga ei ole mingi vabandus.

Kui ühel neljapäeva õhtul olin jõudnud koju ja just alustanud köögis toidu valmistamist, helises telefon. Tõstsin telefonitoru ja sealt kostis mu sõbranna hääl: “Kas mäletad Leena Simsi? Ta on nüüd Stockholmis?” – “Miks ma ei mäleta, kuidas ta elab?” – “Tal on väga raske. Pärast mehe surma on ta katsunud ikkagi ülikoolis edasi õppida, teenides raha vabal ajal ja nii elatades ennast ja oma tütart. Nüüd aga on ta kokku varisemas. Ta ei jaksa enam. Ta närvid on läbi, ei maga ega jaksa töötada. Ta on vajumas väga sügavasse depressiooni. Kas sa ei saaks talle helistada ja minna teda vaatama? Ehk saaks teda aidata.”

Võtsin telefoninumbri ja lubasin helistada. Rääkisime veel veidi ja lõpetasime siis kõneluse. Vaatasin, et kell oli juba pool seitse. Toidu valmistamine ootas. Vaatasin veelkord telefoninumbrile. Kui teeksin seda kohe ja räägiksin temaga? Aga ei, teen köögis kõik valmis ja helistan hiljem. Ja nii ma ruttasin kööki.

Kuidas see õhtu läks, ei mäleta täpselt. Üks asi ajas teist taga. Telefoninumber laual ootas ja õhtust sai öö. Viimne öö Leena Simsile, kelle ahastus ja meeleheide kasvas ja kasvas, kuni ta ei jaksanud enam.

Reede õhtul koju jõudnud, nägin laual telefoninumbrit. Imelik rahutus tuli südamesse. Mõtlesin, et helistan nüüd kohe. Samas helises telefon. Mu sõbranna! “Taimi, sul pole enam vaja Leena Simsile helistada, ta võttis täna ise oma elu.”

Olin viivitanud, olin hiljaks jäänud, igavesti hiljaks. “Mu Jumal, miks ma ei helistanud talle eile!” Üle kümne aasta on sellest möödunud, aga mu kahetsev hüüe on sama: miks ma ei helistanud talle kohe!

Küll on möödunud päevade hõlma jäänud tegemata tegusid, kuuldud, kuid unustatud meeldetuletusi, Jumala sõnumeid, mis on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes!

Kuid need lood on olnud sulle meeldetuletuseks. Kui sulle veel kord kostab Jumala hääl, ära siis viivita enam! Tee täna kohe, mis tuleb teha!

TAIMI PROOS
Usurändur 1980

LÜHIDALT

EBF VALIS HELARI PUU ASEPRESIDENDIKS

Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) iga-aastasel nõukogu koosolekul, mis seekord peeti 24.—28. septembrini Radoscis Poolas, valiti EBFi uueks peasekretäriks ühehäälselt Anthony (Tony) Peck. Peck on baptistipastor ja endine Suurbritannia Yorkshire’i Baptistiliidu peasekretär. Peck asub ametisse 2004. aastal pärast praeguse peasekretäri Theo Angelovi volituste lõppemist.

Samuti valiti EBFi uus president, kelleks sai Norra Baptistiliidu peasekretär Billy Taranger. EBFi asepresidendiks valiti Eesti EKB Koguduste Liidu president Helari Puu. Asepresidendi volitused kestavad kaks aastat, mille järel temast saab kaheks aastaks EBFi president.

ELMAR SUIGUSSAAR 102

10. oktoobril sai 102-aastaseks Valga vanim elanik Elmar Suigussaar.

Kuna eakas sünnipäevalaps on Eesti piirivalve veteran, tuli teda külastama Valga piirivalvepiirkonna delegatsioon. Elmar Suigussaarele anti Eesti piirivalve teeneteplaat. Niisugune plaat annetatakse piirivalve peadirektori poolt eriliste teenete eest Eesti piiride kaitsel ja ka teenekatele piirivalveveteranidele.

Elmar Suigussaar näeb väga hea välja. Ta suudab kodus liikuda ja luubiga lugeda. Muidugi vajab ta oma tütre Elga Teesalu hoolitsust.

Elmar Suigussaar on Valga Betaania Baptistikoguduse juhatuse auliige. Palve ja Jumala Sõna on tema elu loomulikuks osaks. Ta tunneb alati huvi koguduse töö vastu.

Elmar Suigussaar piirivalve teeneteplaadiga

Kuulutaja juulinumbris oli juttu Piibli ettelugemisest Oleviste kirikus. Oleviste eeskujust sai innustust Ridala Baptistikogudus. Alates septembri esimesest pühapäevast loetakse seal koosolekute alguses Uuest Testamendist kolm peatükki. Iga peatüki loeb erinev inimene, kes selleks kodus valmistub. Kokkulepe lugemiseks tehakse vähemalt nädal varem. Nii on erinevad inimesed koosoleku käigus kaasa haaratud. Piibli lugemisele järgneb tunnistuste osa, korjandus ja jutlus.

Koguduse pastori Aare Tamme sõnul on ta näinud lausa pisaratega lugemist. Kogu koosolek sulab. Lugemisega väärtustatakse Jumala Sõna. Kodudes loetakse Piiblit liiga vähe. On ka hoolsaid lugejaid, kuid laisku või ajapuuduses siplejaid on rohkem. Aare Tamme arvates toob selline Piibli lugemine juurde ka neid, kes kodus rohkem Piiblit kasutama hakkavad. “See uuendus on meile juba olnud õnnistuseks,” ütles Aare Tamm.

***

5. oktoobril avas kristlik kirjastusselts Logos raamatukaupluse uues kohas Tallinna Metodisti Kiriku hoones Narva maantee 51. Poe ümberkolimine oli tingitud sellest, et senine üüripind müüdi maha ja uued omanikud teevad sinna hotelli.

Esialgu on uus pood avatud esmaspäevast reedeni kell 10—17 ja iga kuu esimesel pühapäeval 12—16. Pood on avatud ka kirikus toimuvate suuremate ürituste ajal.

Logose direktori Tiina Nõlvaku sõnul on see ainus Logosele kuuluv raamatupood. Nende kirjandust võib aga leida ka tavapoodidest. Väga edukad on Oleviste koguduse müügilett ja Tartu Pauluse kiriku raamatupood.

***

19. oktoobril oli Tõrva kirikkammersaalis meeste laulupäev. Külas olid Oleviste koguduse meeskoor ja Elva baptistikoguduse meesansambel. Kohalikest lauljatest osales Tõrva linna meesansambel. Koos lauljatega oli kohal 180 inimest. Laulupäev korraldati Tõrva Immaanueli koguduse ja Helme luteri kiriku koostöös.

Laulupäeva alustas Oleviste meeskoor. Koguduse tervituse ütles Rein Ratas. Seejärel laulis Tõrva meesansambel ja sõna võttis Helme koguduse pastor Arvo Lasting. Elva meeste laulu vahele ütles Eesti EKB Koguduste Liidu ja koguduse tervituse Peeter Tamm. Kõige lõpuks laulsid kõik mehed koos “Hoia, Jumal, Eestit”. Seda korrati koos rahvaga.

“Kiriku meeskoor on juba üsna suur haruldus Eestis,” ütles Tõrva Immaanueli koguduse pastor Enn Palmik. “Tundub, et see päev meeldis osavõtjatele.”

NAISED KOGUNESID TÕRVA MISJONIMAJAS SÜGISPÄEVALE

27. septembril oli Tõrva misjonimaja naisi täis – Eesti EKB Koguduste Liit korraldas seal naiste sügispäeva. Kohal oli üle 120 inimese, kõige kaugemad olid tulnud Tallinnast ja Kohtla-Järvelt.

Vanuselt olid osalejad väga erinevad – koolitüdrukutest pensionärideni. Väikesele grupile venelastele korraldati tõlge. Osalejate seas oli ka mõni mees – peamiselt pastorid ja autojuhid.

Päev oli tihe – misjonimajas olnud sisulisele osale lisaks oli kavas kontsert Tõrva kirikkammersaalis ja näituse külastamine Patküla koolis. Kuna osalejatel paluti kaasa võtta ka midagi toidulauale panemiseks, kujunes lõunasöök hästi mitmekesiseks.

KAUGELT SAADUD IDEE

Naistepäeva peakorraldajaks oli Haldi Leinus. Idee hakata naistetööd tegema sai ta 1990. aastal Lõuna-Koreast. Soulis oli Baptistide Maailmaliidu kongress, millest sai esimest korda osa võtta Nõukogude Liidu vabalt valitud delegatsioon. Eestist oli kümme esindajat, kelle hulgas oli ka Haldi Leinus.

Kongressil oli Haldi Leinuse sõnul vägev naiste osa. “Idamaade” naistele langes eriline tähelepanu, sest nemad olid teiste hulgas esimest korda. Haldi Leinus kohtus seal Mai-Britt Vehkaojaga, kes teeb Soome rootsikeelsete baptistide hulgas naistetööd. Tema oli üllatunud, kuuldes, et Eestis eraldi naistetööd kogudustes ei olegi. Ta julgustas sellega alustama. Haldi Leinusele mõte meeldis ja ta hakkas organiseerima.

Alustuseks tehti heategevusmüüke ja mitmesuguseid kokkusaamisi. 1994. aastast korraldatakse üle-eestilisi kevad- ja sügispäevi. Esimene kord koguneti Tartu Kolgata koguduses, Tõrvas oli 21. niisugune üritus.

Iga kord on kogunemisel oma teema. Väga sageli on need olnud koguduse- või kodukesksed. Mõned näited: “Issand, meie kodu muuda” ja “Iga uuendus algab minust endast”. Eelmine kord rääkis Taimi Vanaselja naiste palve tähtsusest.

Seekordne teema kasvaski välja kevadpäeva ettekandest. Kuna liidu suvepäevade teemaks oli “Kristuse sarnaseks”, siis sobis Tõrvas rääkida kuuletumisest ja allumisest. Esimest korda oli sellisel kogunemisel paneeldiskussioon. Seda juhtis neli daami – kaks olid vallalised ja kaks abielus. Haldi Leinus ütles pärast, et see oli huvitavam kui ühe inimese ettekanne. Päeva lõpus jaguneti mitmesse gruppi – vallalised, abielunaised ja lesed eraldi. Mehi nende gruppide juttu kuulama ei lastud.

HEA MULJE

Haldi Leinus hindas kõrgelt Tõrva Immaanueli koguduse ja pastor Enn Palmiku ettevalmistustööd. Kava oli mitmekesine ja õnneks oli ilm väga hea. Paljud olid esimest korda Tõrvas ja said sellest linnast hea mulje.

Enn Palmik tutvustas kokkutulnutele misjonimaja. Selleks oli tehtud isegi väike videofilm. Praegune misjonimaja oli kunagi baptistikoguduse palvela ja tehti nõukogude ajal kultuurimajaks. 1997. aastal anti maja kogudusele tagasi üsna viletsas seisus. Toonane linnapea oli arvanud, et kui juba linn ei suutnud maja korda teha, mida siis üks väike kogudus sellega peale hakkab.

Praeguseks on maja tundmatuseni muutunud. Hoones on ilus saal, köök, väike kohvikuruum, külalistetoad, kaminaruum, kontor, korralikud sanitaarruumid. Uuendamine jätkub.

Tegevus käib misjonimajas peaaegu kõigil nädalapäevadel. Pühapäeviti on jumalateenistused, nädala sees peetakse beebikooli, poisteklubi, pühapäevakooli, inglise keele klubi, eakate koosviibimisi ja muudki.

Päeva lõpus teatas Haldi Leinus, kes end isehakanud naistevedajaks nimetas, et tahaks juhtimise kellelegi üle anda. Ta ei loobu tööst, vaid on valmis uut juhti rõõmuga aitama.

Haldi Leinus käis paneeldiskussiooni ajal mööda saali ja andis sõnavõtjatele
mikrofoni

Rõõm oli näha sellist suurepäraselt korraldatud päeva ning sellele kaasa elada. Naistel tuli mõte ja nad korraldasid ürituse ära. Juba mitmendat aastat järjest.

Mehed vajaksid ka selliseid päevi, kus teemadeks oleksid näiteks alandlikkus, pühadus, armastus jms.

Tegelikult on ju meeste päevadeks töötegijate piirkondlikud kokkutulekud ja pastorite päevad. Millegipärast pole need eriti populaarsed. Ikka samad inimesed koos. Ilmselt kukub just nendel valitud päevadel paljudel meestel “härg kaevu“.

Aga naised tulevad kokku ja kogevad õnnistusi, millest tihti mehed unistavad ning me ei saa aru, kuidas naised nii tublid on.

Margo Meri
Otepää Palveränduri koguduse pastor

KAKS PREEMIAT

Eesti Kirikute Nõukogu AASTAPREEMIA 2003 LOKAAL-OIKUMEENIA VALDKONNAS antakse pikaajalise tegevuse eest erinevate liikmeskirikute kogudustevahelises töös.

Preemia laureaadiks võib saada inimene, kes oma tegevusega on kaasa aidanud erinevate liikmeskirikute kogudustevahelisele koostööle. Preemia võib saada ka inimeste rühm või organisatsioon.

Preemia suurus on 7 000 krooni.

Eesti Kirikute Nõukogu OIKUMEENILINE AASTAPREEMIA 2003 antakse silmapaistvate saavutuste eest oikumeenilistes valdkondades.

Preemia laureaadiks võib saada inimene, kes oma isiku või tegevusega on sellel aastal kehastanud Kiriku kui Kristuse Ihu ühtsust selle mitmekesisuses. Preemia võib saada ka inimeste rühm või organisatsioon.

Preemia suurus on 10 000 krooni.

Kandidaate võivad esitada kõik Eestis alaliselt elavad isikud. Kandidaadiks ei saa ennast ise esitada.

Ettepanekud aastapreemiate kandidaatide osas esitada Eesti Kirikute Nõukogule kirjalikult aadressil Tehnika 115, 10139 Tallinn, tuues ära järgmised andmed:

1. kandidaadi nimi;
2. kandidaadi kontaktandmed;
3. kandidaadile preemia andmise põhjendus;
4. lühike kirjeldus kandidaadi elust ja teenistuskäigust.

Ettepanek peab olema varustatud esitaja aadressi ja telefoniga. Eesti Kirikute Nõukogu jätab endale õiguse teha kandidaatide kohta täiendavaid järelpärimisi.

Kandidaatide esitamise tähtaeg on 12. november 2003.

Kirikute nõukogu võib preemiaid ka jagada. Preemiad antakse koos aukirjaga kätte kirikuaasta alguses.

PÖÖRDUMINE

Pöördun pastorite, õpetajate, koorijuhtide ja kõigi kristlaste poole palvega kirja panna elukogemused, milles on ilmne Jumala osalus, et need avaldada kogumikus “Võimatu võimalikkus” (Lk 18,27).

Meie rikkalikel kirjanduslaudadel on paljude tõlketööde hulgas vaid mõned kodumaised raamatud. Kuuleme ja loeme ikka kaugetest usklikest, aga kas meie maal ei olegi Jumalat? Kas meil puuduvad rikkad usus? Kas meil midagi kaunist ei sünni? Miks me vaikime ega tunnista Issanda tegudest?

Kas me pole läbinud kangelaslikku võitluste teed läbi ateistliku põrgu? Kas tulevased põlvkonnad ei peaks teada saama, millistest tuleahjudest ja lõvipuuridest on usklikud läbi käinud nii tööl, koolis kui ka kodus? Sa oled olemas ja kasvanud üles, kas nägid selles Jumala kätt? Kui nägid, siis ära vaiki, ära viivita, vaid rutta kirja panema, aeg lausa kukub käest.

Oled päästetud patust, kurjusest, surmast ja kohtust, naudid vabadust ja puhta elu õndsust Kristuses, sul on üllad vaimulikud kogemused koos Kristusega, millest paljudel aimugi ei ole. Kirjuta ja sellest saab evangeelium otsijatele.

Piibel koosneb isiklikest kirjadest. Mis jäi kirjutamata, on jäänud kadunuks, seepärast palun sind, jäta midagi oma kogemustest Jumalaga sellesse globaliseeruvasse maailma.

Palun saada oma kirjutis postiga Aia 3—5, 68203 Valga või e-postiga hannid@hot.ee. Minu telefon on 058 026 760.

JAAN HANNI