Kevad on lilleaeg. Ka selle aasta suhteliselt külmal maikuul võisime nende ilu nautida. Kinkisime neid emadele emadepäevaks, kaunistasime oma kodusid ja pühakodasid. Kas selleks kasutati kallist võõramaist poelille või leiti ilu metsa alt ja koduaiast, sõltus juba soovidest ja rahakoti paksusest.

Piibel lilledest palju ei räägi. Põhiliselt on võrdlusi neist kasutatud Ülemlaulus. Kuid Jeesus kõneles lilledest mäejutluses, kutsudes üles mitte muretsema: “Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist” (Mt 6,28-29).

Üsna mai lõpus oli taevaminemispüha. Jeesus on taevas Isa paremal käel. Jälgides ülevalt inimeste elu maa peal, ei ole Tema mured majanduslikud, kuigi Ta meie eest hoolitseb. Suurustavale Peetrusele ütles Ta: “Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks” (Lk 22,32). Omades sama muret, oleme Issanda Jeesuse mõttekaaslased.

JEESUSE KUNINGRIIK ASUB TAEVAS

Toimetaja kommentaar

Poliitikas puuduvad praegu väga uued teemad. Vähe on asju, mis toimuksid ühe kuu jooksul. Seda ei saa tahtagi — õiges poliitikas planeeritakse sündmusi pika aja peale, arengud kestavad aastaid.

Tänu hästi kättesaadavale infole on meie pilgud tihti pööratud kaugel toimuvatele sündmustele. Omavahel ühendatud maailmas on nendel mõju ka Eestile. Meie mõju muule maailmale, niipalju kui seda üldse on, avaldub Eesti riigi välispoliitikas, kuid kindlasti ka selles, milline on meie kodumaine olukord.

KÕRGED SIHID

Maikuu meedia üks meelisteemasid oli justiitsminister Ken-Marti Vaheri kiiruseületamine ja küsimus, kas ta peaks valitsusest lahkuma. Teatavasti peaminister Juhan Parts teda ametist ei vabastanud.

Ken-Marti Vaher kuulub Res Publicasse, mis lubas valijatele uut poliitikat ja kõrgete eetiliste normide järgimist. Justiitsministri kui selle erakonna ühe tipp-poliitiku puhul tuli aga välja, et tegemist on kroonilise liikluseeskirjade rikkujaga.

Ken-Marti Vaheri juhtum vähendas kahtlemata Res Publica populaarsust ja usaldusväärsust. On avaldatud arvamust, et nii kõrgeid eesmärke ei tohiks seada, nagu see erakond tegi — niikuinii ei suudeta neid saavutada.

Kõrgushüppevõistlustel seatakse latt nii kõrgele, et sellest suudetaks üle hüpata. Erilist tähelepanu äratavad aga rekordikatsed, kus latt on tavapärasest kõrgemal. Senise rekordi purustanud sportlane on mõnda aega tähelepanu keskpunktis. Tema saavutatud tulemuse ületamine muutub teistele ihaldatud eesmärgiks ning mõne aja pärast muutubki kunagine rekord paljude jaoks tavaliseks.

Nii ei tohiks ka poliitikas häid eesmärke põlata. Unistus peaks olema lati praegusest tasemest kindlasti kõrgemalgi. Muidugi tuleks tegude järgi vaadata, kas ilusat eesmärki üldse seati või oli tegemist valimispropagandaga. Viimasel juhul ei tuleks põlata head loosungit, vaid jätta valimata need, kes seda mustasid. Vareseparvele hinnangut andes ei tohiks lähtuda ühest valgest linnust ega lambakarja hinnates vaadata ainult ühte musta looma. Nii ei saa ka ühe poliitiku järgi hinnata kõiki teisi.

Ken-Marti Vaher on veel väga noor inimene. Temavanuste puhul on tegelikult kõik veel ees. Päriselt maha kanda teda kindlasti ei tohiks. Loodetavasti on juhtunu talle ja teistele õpetuseks.

Jeesus seadis meie ette kõrged sihid. “Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik,” ütles Ta oma jüngritele (Mt 5,48). Latti madalamale lasta Ta ei luba.

ROPPUS IIDOLIKS

Hiljuti liikus internetis üleskutse koguda allkirju Kanal 2 telesaate “Salasuhe” keelamiseks. Kas nende allkirjadega keegi arvestaks, ei tea, aga üle igasuguste piiride on selle saatega mindud küll.

Mehe ja naise suhete juurde on läbi aegade kuulunud ka truudus. Selles saates antakse oma armastatu kaamerate ees võõrasse voodisse. Raha ja kuulsuse nimel loobutakse kõigest, mis kunagi inimestele püha on olnud. Kõik toimunu arutatakse veel läbi kõmulehtede artiklites. Saate tegelastest tehakse kuulsused ja nende tegusid esitletakse normaalsetena.

Niisuguste saadetega kehtestatakse vaatajatele norm. Õigemini – normid tühistatakse. Kui Res Publica puhul oli juttu kõrgele tõstetud latist, siis siin on latt üldse maha võetud. Kes peaks tulevikus Eesti elu edasi viima, kui mingeid kõrgemaid moraalseid ja eetilisi eesmärke noortele enam ei seata?

Niisugustelt inimestelt võetakse ka vaimulik tulevik: “Seda teadke kindlasti, et ühelgi hoorajal ega kõlvatul ega ahnitsejal — tähendab ebajumalateenreil — ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis,” kirjutas apostel Paulus (Ef 5,5). Nii ei tohi usklikkond sellistest nähtustest lihtsalt kõrvale vaadata, vaid peab nende vastu võitlema. See on võitlus inimeste hingede pärast.

MEIE TULEVANE LIIT

Kommentaari lõpuks põikame korraks Euroopa Liitu, kuhu ka Eesti tõenäoliselt kuuluma hakkab. Paljud kristlased kardavad, et sellest liidust tuleb jumalakartmatus ja kõlvatus ka Eestisse. “Salasuhe” on üks näide sellest, et roppus on juba Eestis olemas. Võiksime ehk head mõju avaldada teistelegi, kui oma maal otsustavalt niisuguste nähtuste vastu astuksime.

Euroopa Liidus arutatakse tulevase põhiseaduse üle. See näeks ette praeguse liidu valitsemissüsteemi olulist muutmist. Euroopa Liidule tekiks näiteks presidendi ja välisministri ametikoht.

Tegelikult ei kajasta uus põhiseadus mitte kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide seisukohti. Praegu ei ole veel üldse selge, millised muudatused tulevad ja millal nad tulevad. Igal juhul puudutab Euroopa Liidu olukord Eestit. Ka siis, kui Eesti Euroopa Liitu ei astu, mõjutab majanduslikult ja poliitiliselt tugev naaber meie arengut. Seepärast peab Euroopa Liit jätkuvalt kuuluma kristlaste palveteemade hulka.

Jeesus ütles: “Minu kuningriik ei ole sellest maailmast” (Jh 18,36) ning “Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi” (Mt 6,33). Tema sõna on usaldusväärne.

KRISTUS TERVENDAB ÜHISKONNA

Keegi on öelnud, et kes pole olnud nooruses revolutsionäär, see ei ole tegelikult noor olnudki. Jumala armust mitmed aastad tagasi poliitikasse minnes lootsin, et mul on rohkem võimalusi maailmaparandamiseks. Nii absoluutselt aga, nagu minu teema sedastab, ei julge ma inimestest uskuda ega väita. Seda eriti juhul, kui peame eesmärgina silmas ühiskonda, milles elame.

Jah, ma usun, et Kristus tervendab ühiskonna absoluutselt. Kuid usun, et Ta teeb seda väga tõsise lõikuse kaudu päevade lõpus, nagu ütles seda püha Peetrus:

“ Ent praegused taevad ja maa säilitatakse sama sõna läbi ning hoitakse alal tule jaoks jumalatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks” (2Pe 3,7).

KRISTUS VÕITIS SAATANA

Nii selle kirjakoha kui ka kogu Piibli ning ajaloo valgel tuleb tõdeda, et inimkonna mõtte ja südametunnistuse saastamisele ei tule lõppu, enne kui Jumal selle tegemise võimaluse lõpetab.

Kindlasti küsite, kas Kristus ei tulnudki just selleks maailma, et tühistada kuradi, suurima ühiskonna mürgitaja tegusid ja selle tagajärgi? Jah, just selleks saatis Jumal oma Poja. Kuid apostel Johannes andis selgesti mõista, et see pole automaatsete tagajärgedega protsess:

“Kes pattu teeb, see on kuradist; sest kurat teeb pattu algusest saadik. Selleks on Jumala Poeg ilmunud, et Ta tühistaks kuradi teod” (1Jh 3,8).

Piibel räägib meile saatana kahest saatuslike tagajärgedega teost. Saatan valetab ja juhib sellega inimese Jumalast eemale. Jumalast ja tõest lahutatud inimene eksleb ilma sisemise kaardita maailmas, kuni hukkub meeleheites. Jeesus ei tulnud looma uut ühiskondlikku formatsiooni, kus vale kuulamine ja järgimine võimalik pole. Jeesus tuli saatana poolt petetuid ja räsituid päästma hukkumisest sellega, et Ta näitab neile isiklikult teed Jumala juurde.

“ Siis rääkis Jeesus jälle neile ning ütles: “Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!”” (Jh 8,12).

Niisiis ei püüdnud Kristus oma maapealse elu jooksul olla abstraktse ühiskonna parandaja, vaid Ta astus iga appihüüdja ligi ja küsis: “Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” (Mk 10,51). See on Kristuse tee ühiskonna muutmiseks: pakkuda abi inimesele muutumiseks.

KRISTUSE SÕPRADEKS

Täna teeb Kristus maailmas sedasama oma järgijate kaudu. Kuid siin on ka ohtusid. Käsumeelsuses ühiskonnaparandamisele orienteeritud kogudus lõpetab ise meeleheites. Üks tänane Eesti juhtpoliitik on öelnud, et suurim viga, mida inimesed teevad, on see, et nad loodavad, et kristlastest poliitikud suudavad paradiisi maa peale tuua. Sellekohased pettemanöövrid kirikus tõotuste andmisega lõpevad samasuguse farsiga nagu valitsuspartei liikmete tagasiastumisküsimus kiiruseületamiste tõttu.

Tuleb tõdeda, et koguduski pole täiuslik. Postimehe lisas Arter kirjutati 17. mail end Peetruse järglasteks tituleerinud Vatikani juhtide Teise maailmasõja eelsetest lepingutest Hitleriga. Oleksin ülekohtune, kui väidaksin, et kui kogu maailm saaks meie koguduse sarnaseks, siis poleks tülisid ega väärnähtusi. Mõelgem kasvõi sellele, kui maailm koosneks minusugustest inimestest, kas siis võiks öelda, et ühiskond on paranenud?

Mis me siin nüüd ütleme? Kas Kristuse kuulutus on olnud mõttetu, sest on jäänud sedavõrd viljatuks? Või Tema ristisurm ning lunastus jõuetu inimeste patususe ees? Mõõtes inimest käsueetika mõõdupuuga, satume koos apostel Paulusega ahastusse: “Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?” (Ro 7,24).

Uuestisünni läbi elanud inimestena ei ole me muutunud mitte tõe kehastusteks, vaid saanud sõbraks Temaga, kes ütles enda kohta: “Mina olen…tõde” (Jh 14,6). Lunastatutena oleme uues seisuses — vabad patuorjusest. See tähendab, et oleme saanud võimelisteks elama Jumala tahte järgi. Jeesuse järel käies võime küll eksida, kuid Temaga koos mitte kunagi hukkuda!

Kaks tuhat aastat kristlikku evangeeliumikuulutust pole inimühiskonda, ka mitte kristlikku Läänt terveks teinud. Siit on alanud ja siin on toimunud kõige hävituslikumad sõjad. Samas võime küsida: kas see on toimunud Kristuse pakutud lahenduste vastuvõtmise ja nende järgi teotsemise või hoopis nende kõrvalelükkamise tõttu?

Arvan, et Lääne ühiskond on pärinud oma parema osa, mille üle me nii uhked oleme, just kristlusest. Olgu see siis iga inimese vaba valiku ja solidaarsuse põhimõte või ka majanduslik edasipüüdlikkus. Küll aga pole vaja luua illusiooni, et muudame selle maailma Jumala riigiks, kus valitseb õiglus, rahu ja õnn. See saab teostuma lõplikult taevas.

IGAÜHEL OMA OSA

Kuid taevariigi ehitamisega on juba alustatud. Seda tehakse nende inimestega, kes Kristust tõsiselt võtavad ja end Tema armuvalitsuse alla annavad. Jumal ei luba taevalootuses enda ega teiste maiseid elusid hooletusse jätta. Meie koguduse endine pastor Ado Kaups on öelnud, et röövel sai küll viimasel elutunnil armu Jumala käest ja see pani taevainglid rõõmustama. Küll aga oli ta terve oma elu röövimisega paljudele inimestele häda tekitanud.

Olen näinud paljusid vaevatud kristlasi, kes kannavad endas kogu maailma päästmise valu. Paraku on see vaev üksnes Kristusele jõukohane, kes suri küll selle all, kuid tõusis Jumala väes üles.

Nägin üht katastroofifilmi, kus pärast juhtunut kümneid ja sadu inimesi ajutiselt ülespandud telki toodi. Arstid töötasid oma jõu piiril. Nad olid verised ja väsinud. Üks neist kaotas ühel hetkel enesevalitsemise. Ta värises üle keha, nuttis ning karjus: “Ma ei suuda neid kõiki aidata!” Tema juurde astus vanem kolleeg, kes võttis tal õlgadest kinni, vaatas talle otsa ning ütles: “Kõiki ei suuda sina tõesti aidata, kuid näe, siin on üks kannatanu. Seo tema haavad kinni.”

Kristus on maailma Päästja. Tema on kõigi inimeste pattude pärast surnud ning sellega neile võimaluse andnud pääseda katastroofi eest, mis tabab iga jumalatut. Kuid selles päästmistöös on ka meil oma osa. Igaühel erinev vormilt, kuid ühise missiooniga. Jeesus ütles:

“Teie olete maa sool…. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda varjule linn, mis asetseb mäe otsas. Ei süüdata ka küünalt ega panda seda vaka alla, vaid küünlajalale ja see paistab kõikidele… Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas.” (Mt 5,13-16).

ERKI TAMM
Kärdla Baptistikoguduse pastor
Jutlus Eesti EKB Liidu palve- ja paastupäeval Tartu Salemi kirikus
17. mail 2003

LÜHIDALT

EESTIST

9. märtsil toimus Oleviste koguduses vanglakaplan Olius Thalingu pastoriks ordineerimine. Jutluse pidas Helari Puu, ordineerimispalvest võtsid osa Rein Uuemõis, Ülo Meriloo ja Ants Rebane.

* * *

26.aprillil valis Eesti Evangeelse Alliansi üldkoosolek Tallinnas järgmiseks kolmeks aastaks alliansile uue juhtkonna. Juhatuse liikmeteks valiti Heigo Ritsbek (peasekretär), Meego Remmel (president), Ove Sander (asepresident) ja Indrek Luide (sekretär). Eestseisuse liikmeteks valiti 17 inimest.

Eesti Evangeelne Allianss on erinevaid Eestimaa evangeelseid kirikuid, üksikkogudusi, parakiriklikke organisatsioone ja üksikkristlasi ühendav organisatsioon.

* * *

25.-27. aprillil toimusid Tallinnas Kalevi spordihallis 25. korda üle-eestilised noorte piiblipäevad pealkirjaga “Pöördepunkt“.

* * *

27. aprillil õnnistati Valga Lootuse koguduses diakoniks Nikolai Kalašnikov. Õnnistuspalve pidasid Nikolai Orehhov, Valeri Vetšerkovski ja Üllas Linder.

* * *

3. mail toimus Oleviste kirikus ligi saja osalejaga neljas lastekooride laulupäev, mis kulmineerus kaasateenimisega 4. mai hommikusel jumalateenistusel.

* * *

3. mail oli Vana-Ahtmes Eesti EKB Liidu naiste kevadpäev.
Vastuvõtjateks olid vene õed Peeteli baptistikogudusest.
Kevadpäeva peaesineja oli Taimi Vanaselja, kes rääkis erinevatest naistest Piiblis, analüüsides nende kuulekust ja ka sõnakuulmatust.

SEMINAR MUUDAB ENNAST

Aktuaalne teema

Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris on toimumas muutused. Nende kohta jagab selgitusi seminari Vana Testamendi õppejõud ERMO JÜRMA.

Milline on kõige suurem muutus?

Juba üle aasta tagasi otsustas Eesti EKB Liidu vanematekogu, et seminar läheb üle 3+2 õppesüsteemile nagu kogu Eesti kõrgharidussüsteem.

See on vist paratamatu?

Kui meil käis hiljuti Euroopa Evangeelse Akrediteerimise Assotsiatsiooni komisjon, siis nad ütlesid, et näevad esimest kooli, mis sellele on üle läinud. Eesti riik on teistest varem alustanud.

Milliseks pidasid akrediteerijad seminari taset?

Komisjon tegi ettepaneku akrediteerida seminar ajaks, mil esimene lend kolmeaastase õppekava läbinuid lõpetama hakkab.

Eesti komisjon käis seminaris mitu aastat tagasi. Kuna nende eelmine akrediteering veel kehtib, siis 3+2 süsteemile üle minnes meilt uut ei nõutud.

Milline on teine suur muutus?

Vanematekogu otsustas, et päeva- ja kaugõppe asemele tuleb mobiilsem sessioonõpe. See tähendab, et Tartus toimuvad loengud maksimaalselt kahel nädalal kuus. Kui kellelgi on rohkem õppimiseks aega ja ta tahab seda intensiivselt teha, siis võib ta Tartus elada ja õppida, teised käivad aeg-ajalt kodust. Nii ei saagi öelda, et päevaõpe päriselt ära kaob, aga ta lüheneb.

Põhjuseks on vist majandusprobleemid? Kas seminari maja antakse rendile?

Osa seminari majast üüritakse juba praegu välja ja seda on alati tehtud. Omal ajal saime maja ehitada piisavalt suure perspektiiviga. Seminarile jäävad siin oma ruumid alles.

Paljud arvavad, et seminar peaks olema hoopis Tallinnas.

Issand on igal pool ühesugune. Minu arvates seminar küll vales linnas ei ole. Liidu konverents ja juhatus tegid omal ajal selle otsuse Jumala palge ees.

Probleem on ilmselt Tallinna inimestes, kes tahaksid kodulinnas õppida. Pealegi on Tallinnas suuremaid kogudusi ja sealt oleks lootust saada rohkem õppijaid kui mujalt.

Ka Tallinnast pärit noorel inimesel on kasulik elukogemuse saamiseks kodust lahkuda ja minna teise linna õppima. Pastoreid vajavad eelkõige maal ja väljaspool Tallinna olevad kogudused. Töötegijaid on kasulik väljaspool pealinna ette valmistada. Kui saadame inimesed Tallinna õppima, saab see linn neile liiga armsaks ja nad ei taha sealt enam ära minna.

Kas Tallinna linnast kinni hoidvate inimeste ja sealsete koguduste tööjõu pärast ei peaks ka muretsema?

Kindlasti peaks. Äsja lõpetanud Programm 7 ehk aastasel piiblikoolil oli üks grupp Tallinnas ja teine Tartus.

Millised väiksemad kursused tegutsesid sel aastal seminari käe all?

Seminari ja Eesti Kirikute Nõukogu koostöös oli oikumeenika koolitus. Lõpetajaid oli 17. Programm 7 lõpetas sel aastal 46 inimest ning pastorite juhtimisalase täiendkoolituse 12 inimest.

Järgmisel õppeaastal on seminaris Programm 7, nõustamiskoolitus ja sotsiaaleetika kursus.

Seminarist oodatakse rohkem pastoreid.

Seminari lõpetanutest on tulnud päris palju pastoreid, aga mitte kõigist ei ole neid saanud. Kui kogudused noored vennad selle mõttega seminari saadavad ja neid toetavad, siis pastoreid ikka tuleb. Aga sada protsenti pole see kuskil õnnestunud. Võib-olla oleks see õnnetus, kui kogudused peaksid kõik lõpetanud pastoriteks vastu võtma.

Mida teha seminari lõpetanud õdedega?

Enamik neist on leidnud endale tegevuse kogudustes. Neid on ka koolides. Kogudustes on hea, kui neil on aktiivsed ja õppinud kaastöölised. Palvetame selle pärast, kuidas otsustatakse religiooniõpetuse küsimus koolides. Seminari lõpetanud õpetavad koolides ka teisi aineid.

Nii seminari astudes kui lõpetades on noore inimese silme ees majandusprobleemid.

Lugesin äsja Ameerika andmeid. Ka seal saavad pastorid tunduvalt alla keskmise palka ja väikestes paikades ei jätku töötegijaid. Küll sai hakkama katoliku kirik, kes maksis tsentraalselt kõigile enam-vähem võrdselt palka.

Hiljuti ütlesid meile Ameerika külalised, et Eesti ees on väga tõsine dilemma. Et väikeses kohas töö edasi läheks, peaks pastor olema täisajaga sellel tööl. Aga see ei ole võimalik. Kogudused peaksid mõtlema, kuidas seda teha. Me ei saa pikemas plaanis päris õppimata meestega evangeeliumi edukalt kuulutada.

Kas Jumala riigi tööd ei peaks armastusest ja entusiasmist tegema?

Nii on seda kogu aeg tehtud ja tehakse ka praegu. Kui mina läksin pastorina tööle, ütles vanempresbüter Robert Võsu mulle selgelt, et rikkaks ma ei saa ja ära ka ei sure ning nii see on.

Seminar alustas kampaaniat “Kingi Eesti EKB Liidule uus töötegija”. Ma arvan, et see idee vääriks paljude poolt järgimist. Kes ei ole ise võimelised minema kuulutama, võiks toetada kedagi teist, kes õpiks ja teeks seda ka tema eest.

Kas Sinu arvates on seminar väärt kool?

Kui vaadata meie lõpetanuid töös, siis vaevalt nad ilma seminarita oleksid nii tublid.

Täname!

16. mail Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

TORONTO BAPTISTIKOGUDUSE SÕBRAD ASUVAD KOGU EESTIS

Pärast kaheaastast vaheaega külastas taas kodumaad Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor JÜRI PUUSAAG (63). Milliseid mõtteid külaskäik tõi, sellest rääkis ta ka Kuulutajale.

SA OLED OLNUD VEERAND SAJANDIT PASTORITÖÖL.

25-aastasest pastoristaažist olen olnud 12 aastat Tallinna Kalju koguduses ja 13 aastat Torontos.

Ma tunnen, et Jumal tegi õige otsuse, et mind Torontosse saatis. Sealne kogudus on kujunenud heaks sponsoriks Eesti EKB Liidule. Kui Torontos ei oleks olnud Eesti elu tundvat pastorit, siis oleksid paljud projektid kujunenud hoopis teistsuguseks.

KAS SA JULGED PÄRIS KINDLALT ÖELDA, ET OLED PRAEGUSTE EESTI OLUDEGA KURSIS?

Ei. Mida aeg edasi, seda ebakompetentsemaks ma muutun ja sellepärast on minu siin käimine vajalik. Kui ma Torontost ära tulin, siis mulle öeldi, et ma lähen nüüd puhkusereisile. Võib-olla on see nii inimeste puhul, kes tulevad siia ainult sugulasi vaatama, aga mulle on see ametireis.

KUI KAUA VÕTTIS SUL AEGA TORONTO REAALSUSTESSE SISSEELAMINE?

Ma ei julgeks öelda, et ma tänase päevani olen neisse täielikult sisse elanud. Sinna minnes tundsime abikaasa Ellega väga suurt hirmu, kuidas meid vastu võetakse. Aga see toimus üllatavalt kiiresti.

Väga palju on kaasa aidanud see, et Elle hakkas algusest peale tööle ajalehe toimetuses ja on nüüd Eesti Elu peatoimetaja. Ajaleht on nagu eestluse närvikeskus. Ma olen leidnud hea vastuvõtu, kuid pastori roll ühiskonnas taandub kogu aeg. Ajakirjanduse kaudu oleme jõudnud jalad maha panna. Elle kohta öeldakse, et proua Puusaag, teie kirjutage meie eest, teie mõtlete juba nagu meie ja saate meist väga hästi aru.

Seni oli tundmatu asi, et naine võiks olla peatoimetaja, pealegi veel baptistipastori naine ja meretaguse haridusega. Kui Elle hakkas alguses artikleid ja juhtkirju kirjutama, siis arvati, pastor kirjutab need tema eest valmis.

MEIL ON EESTIS PALJU NAISTOIMETAJAID.

Väliseestlased on säilitanud oma sõjaeelse mentaliteedi. Sellel on oma head ja ka halvad küljed. Nad tahavad säilitada niisugust Eestit, nagu oli enne 1940. aastat.

KUI EI OLEKS TULNUD VENE OKUPATSIOONI, KAS ME ELAKSIME SIIS PRAEGU NIISUGUSES EESTIS, NAGU OLI ENNE 1940. AASTAT?

Ei mingil juhul. Aga neid inimesi peab mõistma. See eestlaskond ei ole majandusemigrandid, nad on poliitilised. Seda, mis on inimeselt jõuga ära võetud, püüab ta säilitada ja tagasi saada.

MIKS ON TORONTO KOGUDUS MUUTUNUD EESTI KOGUDUSTELE NII TÄHTSAKS?

Põhjus on vist selles, et Toronto on väliseestlaste peamine kogunemiskoht. Seal on inimesi kõigist maakondadest, kõikidest usulistest liikumistest. Toronto on väliseesti keskustest olnud kõige avatum Eesti oludele ka nõukogude ajal.

Ma tunnetan meie koguduse vastutust. Kui teised välismaa kogudused võivad endale Eestis valida sõpruskogudusi, siis meie sõbrad on kõik Eesti kogudused.

Loomulikult ei suuda me lõpmatult suurendada oma toetuste hulka. See on olnud Jumala ime, et need aastad, mis ma olen olnud Torontos, ei ole meie annetuste tase langenud. Ma olen matnud selles koguduses 90 inimest ja juurde oleme võtnud 50. Inimesed on vanemaks jäänud, aga nende armastus koguduse ja Eesti töö vastu on kompenseerinud selle languse. Praegu on liikmete nimekirjas 226 inimest.

KAS TORONTO KOGUDUSES ON KA INGLISKEELSEID INIMESI?

Meil on 70 protsenti neid, kellel on esimene keel eesti keel ja teine inglise keel. 30 protsendil on vastupidi. Koguduses on umbkeelseid mitte-eestlasi, kes on abiellunud meie koguduse liikmetega. Neile meeldib meie õhkkond ja neid hoiab koguduses ka see, et meie pühapäevased jumalateenistused on sünkroontõlkega inglise keelde. Meie noorte- ja lastetöö on peamiselt ingliskeelne.

KUI PALJU ON KODUMAALT EESTLASI TULNUD TEIE KOGUDUSSE?

Eestist on Torontosse tulnud pärast 1990. aastat umbes 300—400 inimest. Nende osavõtt koguduse tööst oli väga aktiivne, kui nende jalad ei olnud põhjas. Esialgsest kogudusega seotud grupist umbes veerand on liitunud kogudusega.

Kui ei oleks kodumaalt eestlasi tulnud, siis oleks eesti kool kannatanud, ajaleht kannatanud, eestlaste kauplused oleksid lõpetanud töö. Praegu on see kõik üle võetud uute tulijate poolt.

KUIDAS MÕJUTAB EESTI VABADUS VÄLISEESTLASTE MÕTTEVIISI?

Nüüd võitlevad väliseestlased Eesti parteide eest. Enamik vanemaid väliseestlasi on joondunud Isamaaliidu järgi. Res Publica, kes tuli ja tegi head reklaami, leidis väga hea vastukaja. Uus eestlaste põlvkond on kõigile poliitilistele vooludele avatud, kui nad üldse on Eestiga seotud.

KUIDAS SA HINDAKSID KOGUDUSTE OLUKORDA KODUMAAL?

Mulle meeldib toitlustamise kohta käiv loosung, et eestlane peaks sööma kodumaist toitu. Usulises pildis peaks hakkama kehtima sama seadus. Seni võeti kõike seda, mis Läänest tuli, ahmides vastu. Aga eestlastel on niisuguseid kogemusi, mida Lääne kristlastel ei ole. Minu siia tuleku üks mõte oli julgustada inimesi hindama seda, mis Eestis on. See on väärt, et seda uuesti üles otsida ja kasutama hakata.

Kui ma Kanadas nii palju külastaksin seminare, kursusi ja laagreid, millal ma siis koguduse tööd teeksin? Iga sissetulnud lektor õpetab võib-olla ise asja, nüüd on aeg panna jalad maha ja hakata praktiliselt tööle nende oskustega ja vaimuannetega, mida omame.

PALJUD EESTI KOGUDUSED ON VÄIKESED.

Tuleb koopereeruda. Ka Läänes on palju väikesi kogudusi. See on päris tavaline, et kolme väikest kogudust teenib üks pastor. Kolme peale kokku maksavad nad talle mõistliku palga.

Väikese koguduse töö stiil peaks olema hoopis teine kui suure koguduse oma. Tähtis on, et tööpunkt oleks avatud ja inimestel oleks kuhugi minna. Pidasin seminaris loengu teemal “VTK – väike, tugev kogudus”. Suur kogudus koosneb tegelikult väikestest gruppidest ehk väikestest kogudustest. Tänapäeva inimene, kes tuleb üleorganiseeritud firmast, otsib just sõprusringkonda, kus tal ei oleks sellist koormust nagu firmas.

Me oleme harjunud sellega, et üks grupp inimesi peab teiste ees esinema. Miks väikesel kogudusel peaks olema koor? Väike kogudus ise ongi koor. Tänapäeval igatsetakse ühislaulmist ja ülistamist. Väike kogudus ise ongi selline grupp.

Ma ei räägi koguduse kasvamise vastu. Tuleb tegutseda ja mitte raisata aega arutlemise peale, et miks kogudus suur ei ole. Jumal on see, kes laseb kasvada.

MEIL ON ÜSNA SUURED MAJANDUSPROBLEEMID.

Põhja-Ameerika mõttelaadile on täiesti võõras, et kirik tegeleks näiteks aktsiatega. Kui me hakkaksime millegi niisugusega tegelema, siis kirik kaotaks oma staatuse ja maksusoodustused. Praktilisemad on spontaansed annetused, sest Jumala Vaim annab inimestele südamesse annetada. Vabakogudused ei saa elada liikmemaksudest nagu suured kirikud, kus on sajad tuhanded liikmed. Me oleme harjunud kümnisega. Spontaanne on üle kümnise.

Eestis tahetakse kiriklikult elada Lääne kirikute tasemel või isegi üle selle, vaatamata riikide majandustasemetele. Minu arvates hakkab välistoetuste aeg läbi saama. Eestil on endal potentsiaali. Asjatu on hirm, et kui raha ei ole ja mingi asja kokku tõmbame, siis on see surmapatt Jumala ees. Tema ei oota meie käest rohkem, kui me suudame kanda. Vabaduse tulles hakati töötama majanduslikult ülepakutud mahus. Tuleb kokku tõmmata ja töö läheb edasi.

Meie Ontario-Quebeci baptistiliidul on 32 tuhande liikmega liidu juhtimiseks suhteliselt väike keskus. Lõpetasime oma ajakirja väljaandmise, sest ei jõudnud enam. Panime kinni oma piiblikooli, mille 18 aastat tagasi tegime. Jõuti lihtsalt järeldusele, et me ei suuda enam seda hoida. Eestis vaadatakse liiga palju keskuse poole – abi saamiseks, kuid mitte andmiseks. Vabakoguduslik mõtteviis on tugev kogudus ja tagasihoidlik keskus.

KAS MIDAGI TULEB ÄRAJÄÄVA ASEMELE?

Kindlasti tuleb. Aga asi, mis enam ennast ei õigusta, tuleb ära lõpetada. Aeg muutub väga kiiresti. Näiteks äris on tavaline asi, et firmad kujundatakse ümber.

SINA VIST ENAM EESTISSE ELAMA EI TULE?

Jumal on mind Kanadasse viinud ja võib sealt ka tagasi tuua. Mul on poeg Eestis. Ta ütles kohe alguses, et tema Kanadasse elama ei jää, saab oma diplomi ja läheb Eestisse tagasi. Tütre panime baptistide pansionitüüpi piiblikooli, kus ta aasta aega elas ja temast tehti väga kiiresti Kanada tüdruk.

SUL OLI KALJU KOGUDUSE PASTORINA UUENDUSMEELSE PASTORI KUULSUS. NÜÜD JUHID SA KONSERVATIIVSET KOGUDUST.

Toronto kogudus on hoopis teistsugune kui Kalju kogudus. See tuletab mulle meelde Olevistet, kus ma olen kasvanud – oludest tingituna pandi Torontos ligi 50 kogudust kokku. Sinna tulid ju nende Eesti koguduste esindajad.

Torontos on minu peamõte hoida kogudust tasakaalustatult koos. Kuna kogudus vananeb, siis püüan neile pakkuda ka sellises olukorras täisväärtuslikku vaimulikku elustiili. Kaljus oli lennuk tõusuteel, aga me peame oskama ka pehmelt maanduda.

Toronto kogudus püsib. Oleme säilitanud põlvkondade järjepidevuse ja ühtsuse. Kui meil seda ei oleks, siis kogudus laguneks ära. Kodumaa vaimulikule tööle tuleks kindlasti suureks kasuks mineviku usuliste väärtuste hindamine ja parem koostöö erinevate põlvkondade vahel.

Jäägem palvetama üksteise eest!

TÄNAME!

15. mail 2003 Tallinnas

ME KÄISIME ILUSAL HIINAMAAL

Hiinast pärit Ameerika misjonär Aron Chen elas seitse aastat Eestis, seejärel läkitas Jumal ta Hiinasse. Eestist lahkudes soovis Aron, et võiksime talle ühel päeval külla sõita.

Sellel kevadel saigi unistus teoks – Oleviste koguduse vanempastor Rein Uuemõis abikaasaga, Mustamäe Vabakoguduse pastor Priit Pesur ning mina ja mu abikaasa istusime märtsi lõpus Helsingis lennukisse, et lennata kaheksa ja poole tunniga õhtust hommikusse, Pekingisse.

Olime Hiinas kümme päeva, et saada osa Chenide ning Olevistest pärit Aili ja Tõnis Roosimaa elust ning tööst. Aron tahtis meile selle aja jooksul võimalikult palju näidata, et mõistaksime maa vaimulikku olukorda ja näeksime kaunist Hiinamaad.

Tõnis Roosimaa tuli meile Pekingi lennujaama vastu. Tema keeleoskus oli Hiinamaal asendamatu, sest ilma kohaliku keeleta seal hakkama ei saa. Aili ja Tõnis Roosimaa on omandanud hiina kõnekeele ning jätkavad oma õpinguid Kunmingi ülikoolis. Kohati näis, nagu oleks Tõnis rohkem hiinlane kui hiinlased ise, ta suhtles nendega vabalt ja tundis end nende keskel hästi. Kuna ta on hiinlastest palju pikem ja blond ning oskab nende keelt, siis näis, et hiinlased peavad temast lugu.

HIINA KRISTLUS

1,3-miljardilise rahvaarvuga riigis on ametlikel andmetel seitse miljonit kristlast. Seda arvu ei saa tõeseks pidada, kuna viimastel aastatel on Hiina registreerimata kogudustes olnud ärkamisi. Kogunetakse kodudes ja peetakse regiooniti omavahelist sidet. Tihti teenib üks pastor 200—300 kogudust ja kogudusse kuulub umbes 20—30 inimest. Grupid käivad regulaarselt koos, pastorid külastavad grupijuhte, peavad neile seminare ning on neile vaimulikult toeks.

Hiinas on kristlikest kirikutest registreeritud ainult kaks: katoliku kirik ja Hiina kristlik kogudus. Külastasime Kunmingi linnas üht ametlikku kristlikku kogudust. Pühakoja seinale oli kinnitatud silt “Headuse ja pühaduse tempel”. Kogudus ise jättis hea mulje. Juba veerand tundi enne jumalateenistuse algust olid kõik kohad hõivatud. Siis tuldi roosade taburettidega ja täideti vahekäigud, ka esik oli rahvast tulvil, väljas olid valjuhääldid ja inimesed istusid akende all. Saalis võis olla umbes tuhat inimest, ülejäänute arvu ei oska öelda.

Kõige meeldejäävam oli see, kuidas need inimesed teenistusel osalesid. Jumalateenistuse kord sarnanes meie omaga, kuid ühe eripäraga. Enne alguspalvet loeti omapärasel viisil Jumala Sõna: pastor luges ühe salmi, kogudus järgmise ning niimoodi vaheldumisi. Palve ajal oli saalist kuulda palvekohinat. Hea oli näha, kuidas jutluse ajal Piiblit lapati ja kaasa teeniti.

Mitmed on öelnud, et registreeritud kirik on Hiina julgeoleku käepikendus ja on olemas vaid usuvabaduse näitamiseks. Ma ei oska selle kohta midagi öelda, kuid üht pean täheldama, et koosolekul tundsin tõelist venna ja õe osadust.

Tõde on ka see, et registreerimata kogudustest on palju töötegijaid vangistatud. Nende süü võib olla küllalt väike, näiteks naaberkoguduses jutlustamine. Rahva hulgas on alati informaatoreid, kes asjast teada annavad. Oma koguduse piires tegutsemist üldiselt ei takistata.

Hiina riigi ametlik soosing kuulub budistidele ning Buddha kloostreid on viimasel ajal ehitatud väga palju. Arvestades seda, et 2008. aastal on Pekingis olümpiamängud, püüab Hiina igati läänemaailmale näidata, et neil ei ole inimõiguste rikkumisi ja kõigil religioonidel on õigus tegutseda.

Kõigest hoolimata ei teenita Hiinas elavat Jumalat. Seda võis tuntavalt kogeda Taevase Rahu väljakul ja Keelatud Linnas. Keisri paleedes on üle 9000 toa, kõikjal on ebajumalakujusid ja ohverduskohti viljakuse, vee, tule ja inimeste heaks. Rahvas käib ja kummardab, kõikjal müüakse budistlikku atribuutikat. Seda vaadates tekib kurb ja rusuv tunne.

ILUS MAA

Nägime Hiinast vaid ühte murdosa, peaasjalikult linnu. Kui olime Hiinasse jõudnud, külastasime Pekingit ja käisime Hiina müüril. Pealinnast lendasime Kunmingi linna, mis on 2200 kilomeetri kaugusel lõunas. Nii Tõnis ja Aili Roosimaa kui ka Aron ja Janet Chen elavad selles linnas. Oli 25 kraadi sooja, kasvasid palmid, lilled õitsesid.

Mõneks päevaks sõitsime rongiga Kunmingist läände, 400 kilomeetri kaugusele Tiibeti mägedesse, et sealse rahva ja loodusega tutvust teha. Seda ala nimetatakse Hiina Šveitsiks. Sõitsime autoga 2000 meetri kõrgusele, edasi trossiga veel 600 meetrit ja jalgsi 400 meetrit. Olime “maailma katusel”.

Hiinas on iga väiksemgi maalapp haritud, sest rahvaarv on suur ja nad kõik vajavad toitu. Surnuaiad on mäekülgedel ja paikades, mida ei saa kasutada põllumajanduseks.

KOMMUNISTLIK MAA

Hiina on kommunistlik maa, kuigi me seda igal sammul ei kogenud. Aga siiski — punalipud lehvisid. Nende esimene kommunistlik juht Mao Zedong on paigutatud Pekingi Taevase Rahu väljakul olevasse mausoleumi, kuhu on prii sissepääs. Meie seal ei käinud, kuid võisime tema pilku tabada kõigilt rahatähtedelt alates kümnejüaanisest. Müügil on tema raamatud ja vanemad parteisõdurid kannavad ka Mao riietust — sinist sonimütsi ja kuube.

Kommunistlikus Hiinas on vabaturumajandus. Hoolimata elanike arvust, mis on eestlastega võrreldes määratu, tuleb neilegi leida rakendust. Restoranis võib sind korraga teenindada kuus ettekandjat. See tähendab, et töökohti on loodud kunstlikult. Vabaturumajandust reguleeritakse maksude abil. Välismaalastele, kes Hiinas ettevõtlusega tegelevad, on maksud väga kõrged.

Hiinlased on kuulekad ja nad on harjunud kõike koos tegema. Pekingis tullakse hommikul kell seitse tänavale, pannakse raadio maha ja võimeldakse, joostakse, sõidetakse jalgratastega ning siis minnakse tööle. Seda tehakse sunnita ja nii Mao Zedongi aegadest saadik. Televiisorist võis kuulda kauneid laule, mille sisuks oli — me oleme väga rõõmsad, et meil on kommunistlik partei.

Rahvas võtab oma riigikorda tõsisemalt kui Nõukogude Liidus. Pea iga päev oli televisioonis mingi kohtuprotsess, kus kedagi surma mõisteti — teistele hirmuks.

Ülle Teekel, Rein Uuemõis, Tõnis Roosimaa ja Priit Pesur Hiina müüril. Siim Teekeli foto.

HUVITAV MAA

Hiinlased söövad kõike, millel on jalad, välja arvatud tool ja laud. Turgudel müüakse igasuguseid elusaid mardikaid ja sitikaid. Võetakse peoga ja pannakse pannile keeva rasva sisse. Minu abikaasal oli tõsiseid raskusi taolise toiduga, mina püüdsin kõike proovida. Muidugi, mõned asjad meeldisid enam ja teistega ei harjunudki. Õnneks on suuremates linnades olemas ka McDonaldsid. Meile olid need vastuvõetava toidupoolise hankimise kohaks.

Huvitav on see, et nii haiglas kui ka vanglas puudub ühistoitlustamine. Omaksed toovad toidu või võetakse väike gaasipliit kaasa ja toit tehakse kohapeal valmis.

Tavaline hiinlane on vaene, eriti maal. Neil puudub rahaline sissetulek, elatakse põllusaagist. Ka nende nn kolhoosid on enamikus laiali läinud. Rahvas põgeneb linnadesse. Otsitakse tööotsi ja elatakse sõna otseses mõttes hurtsikutes ning saadakse väga väikest raha.

Teine põhjus, miks maalt linnadesse põgenetakse, on soov sünnitada. Hiina ametliku poliitika kohaselt tohib peres olla üks laps. Maal on kohe näha, kui kellelgi sünnib rohkem. Kui emad ei raatsi aborti teha, siis nad tulevad linna, et kuskil sünnitada ja oma last kasvatada.

Hiina on jalgrataste maa. Pekingis sõidavad jalgrattad, rikšad, sõiduautod ja bussid kõik läbisegi. Tipptunnil oli Pekingis ühel ristteel kaheksa liiklusreguleerijat. Nad sättisid meile arusaamatul moel autosid ritta, et neid läbi lasta. Selles virrvarris nägime me kõigest ühte avariid.

Hiinast kujunes mu elus seni huvitavaim rännak. Kohtasime väga intelligentseid ja haritud hiinlasi ja tõdesime, et nad on väga ilusad. Nende keskel olles nägime, et nad ei olegi nii ühte nägu kui arvasime. Hiinas tekkis armastus, lugupidamine ja kaastunne selle rahva vastu.

SIIM TEEKEL

USK ON HINNAS

Umbes 84 protsenti USA täiskasvanud elanikest peab end kristlasteks. Kuni 40-aastaste seas on nende osa 80 protsendi ümber ja vanemate kui 60-aastaste puhul üle 90 protsendi. Umbes iga neljas täiskasvanud ameeriklane nimetab end katoliiklaseks ja iga viies baptistiks.

Niisuguste tulemusteni viisid pikaajalised arvamusuuringud Kalifornias Venturas asuvas Barna instituudis. Nende kohaselt ei ole usulised eelistused viimase kümne aastaga eriti muutunud. Vaid traditsioonilised protestantlikud kirikud nagu luterlased, metodistid, reformeeritud ja anglikaanid on pooldajaskonda kaotanud. Nende osa on langenud 20 protsendilt 13 protsendile. Instituudi juhi George Barna sõnul on üllatav, et liitudesse mittekuuluvad kogudused ei suuda oma osa suurendada. See püsib viie protsendi ümber. Sama stabiilsed olid ka ateistid ja kirikutesse mittekuuluvad inimesed kümne protsendiga.

Ühe Gallupi küsitluse põhjal usub ligi 86 protsenti 282 miljonist USA elanikust Jumalasse. 68 protsenti on veendunud kuradi olemasolus. Kuradi olemasolu eitab 20 protsenti. Ülejäänud ei oska vastata. Kuradit usub rohkem protestante (79 protsenti) kui katoliiklasi (70 protsenti).

Äsja ilmunud Ameerika ja Kanada kirikute aastaraamatu andmetel kasvab Põhja-Ameerikas kõige kiiremini Episkopaalne Aafriklaste Metodisti Siioni Kirik. Oma andmetel kasvasid nad ühe aastaga peaaegu 12 protsenti. Roomakatoliku kirik on teatanud 2,5-protsendilisest ja nelipühilik Assembly of God 1,9-protsendilisest kasvust. Sama tugevalt kasvas mormoonide arv. Teiste uskkondade tulemused olid nõrgemad.

USAs kuulub kirikutesse 159 miljonit inimest ehk 56 protsenti elanikkonnast.

idea Spektrum

KRISTLASI ÄHVARDAB VÄGIVALD

Arvukad vägivallateod on viimastel päevadel maksnud kristlaste elu Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Lähis-Idas ja Aasias.

TUNDMATUTE POOLT TAPETUD

Põhja-Kolumbia linnas Tierraltas ründasid 6. mail 25 relvastatud meest evangelikaalset kogudust. Nad lõikasid 80-aastasel pastoril Miguel Mariano Posadal ja kassapidajal Girardo Velasquezil kõrid läbi ning lasksid maha 80-aastase pastorinaise Natividad Plandoni ja 17-aastase Julio Torrese.

Calis ilmuva päevalehe El Pais andmetel ei ole seni ükski mässuliste grupp kuritegu omaks tunnistanud. Kolumbia Evangeelse Alliansi esimehe Hector Pardo sõnul ei ole piirkonnas seni tegutsenud kommunistlikke mässajaid. Kolumbias käib juba aastakümneid võitlus vasakpoolsete ülestõusnute ja valitsuse ning ka uimastikartellide vahel.

KRISTLANE HUKKUS PLAHVATUSES

Põhja-Liibanonis sai 6. mail surma Jordaania kristlane, kui üritati pommiplahvatusega tappa misjonäriperekonda.

Jamil al-Rifai (28) oli 1997. aastal põgenenud Liibanoni, sest kodumaal ähvardati teda ristiusku ülemineku pärast. Tema korter oli sadamalinnas Tripolis misjonäriperekonna maja kõrval.

Hollandlane Gerrit Griffioen ja tema sakslannast naine Bärbel elasid plahvatuse kahjustamata üle, kuid üks nende lastest, üheksa-aastane poeg, sai kergelt haavata. Griffioen on sajaprotsendiliselt kindel, et rünnak oli suunatud tema ja ta perekonna vastu. Ta on oma 20-aastase tegevuse jooksul korduvalt tapmisähvardusi saanud.

See oli teine mõrvakatse misjonäride vastu Liibanonis poole aasta jooksul. 21. novembril tappis üks palestiinlasest kurjategija Siidonis kolme lasuga pähe 31-aastase meditsiiniõe Bonnie Weatheralli (vt Kuulutaja möödunud aasta detsembrinumbrit). USA baptistimisjonär töötas palestiinlaste sünnitusmajas.

MÕRV JEESUS-FILMI JÄREL

Bangladeshis pussitati surnuks kohaliku rahva seast pärit evangelist. Ööl vastu 24. aprilli ründas Hridoy Royd tema maja ees seitse või kaheksa nugadega meest. Ta sai kohe surma. Roy oli enne näidanud Jeesus-filmi. Bangladeshi kristlik vähemus peab Royd oma rahva esimeseks kristlikuks märtriks.

EVANGELIKAALID PIINAPINGIS

Ida-Aafrikas asuvas Eritreas teravneb evangelikaalide tagakiusamine. 7. mail ründas politsei pealinnas Asmaras karismaatilise koguduse palvekoosolekut ning võttis kinni 21 naist ja 35 meest. Alates veebruarist on julgeolekujõud vahistanud üle 300 protestandi, kuna nende koosolekud ei ole soovitavad. Eritreas tunnustatakse vaid õigeusu, luteri ja roomakatoliku kirikut ning islamit. Vangistuses on kristlasi tunnistajate teadete kohaselt piinatud ja vägistatud.

USUVAHETUST EI TUNNUSTATA

Egiptuses on üks kristlik abielupaar veebruarikuust alates vahi all, sest naine keeldub tagasi minemast islami usku. Naagla Fahmy laskis end 1996. aastal ristida ja abiellus samal aastal kristlase Malak Gawargios Fahmyga.

MOSLEM PIDAS MISJONÄRIDE TAPMIST OMA KOHUSEKS

Jeemenis kolme Ameerika misjonäri tapmises süüdistatav moslem iseloomustas oma tegu kui religioosset kohustust. Nagu Aabid Abdur-Razzaq Kamil protsessil ütles, planeeris ta tapmist juba pikka aega ja uuris andmeid oma ohvrite kohta. Misjonärid, kes töötasid Ameerika baptistide haiglas Jibla linnas, olevat pööranud moslemeid kristlasteks. Ajalehe New York Times teate kohaselt nõudis prokurör Kamilile surmanuhtlust.

Ameeriklased Kathleen Gariety, Martha Myers ja William Koehn tapeti ning Donald Caswell sai haavata eelmise aasta 30. detsembril (vt Kuulutaja jaanuarinumbrit).

Süüpingis on ka teine kahtlusalune Ali al-Jarallah. Mõlemal arvatakse olevat side ka terrorivõrgustikuga Al Qaida. Kamili korterist leiti helisalvestisi Osama bin Ladeni häälega. Kamil ja Jarallah kuuluvad üheteistkümneliikmelisse islami ekstremistide gruppi, keda Jeemenis süüdistatakse plaanis tappa poliitikuid, ajakirjanikke ja kristlikke misjonäre.

idea Spektrum

VASTUSEIS JA ÕNNISTUS

KEELATI KRISTLIKKE RAAMATUID

Valdavalt islamlikus Malaisias keelati 35 raamatut, kuna need on siseministeeriumi arvates ohuks inimeste sisemisele rahule. Keelatute hulgas on 11 kristlikku teost ja piiblitõlge ibani keelde. Nende raamatute trükkimine ja levitamine toob kaasa kuni kolmeaastase vabadusekaotuse või kuni 75 tuhande Eesti krooni suuruse trahvi.

Eriti arusaamatu on kristlastele piiblitõlke keelamine. See on olemas 1988. aastast. Iga viie aasta tagant on Malaisia piibliselts välja andnud viis tuhat eksemplari, ilma et see kedagi häirinud oleks. “Me ei saa ilma Piibliteta jumalateenistusi pidada,” kurtis Sarawaki kirikuühenduse esimees Lawrence Banyie.

Teised keelatud kristlikud raamatud on rahvusvaheliselt tuntud autorite teosed või uurimused islami kohta. Malaisias on islam ametlik usk, kuid riik kindlustab vabaduse ka teistele uskudele. Raamatute keelamine võib olla järeleandmine radikaalsetele moslemitele.

25-miljonilise elanikkonnaga riigis on moslemeid umbes 58%, budiste ja Hiina uskude pooldajaid 22%, kristlasi 9%, hinduiste 5% ning ülejäänud on teiste religioonide järgijad.

OOTAMATU ABI

Üks USA kristlik abielupaar andis abi endisele pornokaupmehele, kes oli oma poest kristlike raamatute kaupluse teinud.

Michael Braithwaite Putneyst (Kentucky osariik) sai eelmisel aastal kristlaseks. Oktoobris sulges ta oma sekspoe ja põletas kogu kauba, mis tal oli. Ta seadis sisse kristlike raamatute poe. Kuid äri ei hakanud korralikult käima ja ta tahtis juba loobuda, kui Ron ja Phyllis Branstetter kahe kaubaautoga ette sõitsid.

Ohio osariigist pärit abielupaar oli Braithwaite’i lugu lugenud ja otsustas talle viia annetatud Piibleid ja muid kristlikke raamatuid ning kaupa. “Jumal olgu tänatud, see on taeva kingitus,” oli Braithwaite’i esimene reaktsioon ootamatule kingitusele. Nüüd, kus riiulid jälle täis on, loodab ta äri edenema hakkavat.

idea Spektrum

LÜHIDALT

SARS MÕJUTAB KIRIKUELU

Uus äge kopsuhaigus SARS sunnib ära jätma Baptistide Maailmaliidu noortekongressi, mis pidi toimuma 16.—21. juulini Hongkongis. Kokkusaamisele oodati kaheksat tuhandet noort baptisti kogu maailmast. Paljudes loodetavates osavõtjates oli SARS ärevust tekitanud. Ei ole mingit mõtet asjatult riskida. Maailmaliidu noortejuhi Emmet Dunni sõnul lükatakse kongress edasi 2004. aasta augustikuusse ja kohaks jääb ikka Hongkong.

Die Gemeinde

TÄISPUHUTAV KIRIK

Kogudustele, kellel ei ole oma kirikuhoonet, pakutakse uudset lahendust. Inglane Michael Gill on välja mõelnud täispuhutava kiriku. See on koos torniga umbes 16 meetri kõrgune, sama pikk ja umbes kaheksa meetrit lai. Kirikusse mahub istuma 60 inimest. Ka orel, altar, kantsel, kirikupingid ja küünlad kuuluvad selle juurde.

Gilli sõnul annab tema leiutis kogudustele suurema vabaduse. Talle on juba tulnud üüri- ja ostutellimusi enam kui 20 maalt.

KOHUS LUBAS PÄÄSTEARMEE MOSKVASSE

Linnakohus otsustas, et Päästearmee võib Moskvas edasi töötada. Novembris 2000 oli apellatsioonikohus keeldunud Venemaa pealinnas Päästearmeed registreerimast. Järgnes õigustüli mitme otsuse ja apellatsiooniga.

Linnakohtu otsusega saab Päästearmee nüüd Moskvas lõpliku tunnustuse, mis ülejäänud Venemaal kehtib juba alates eelmisest aastast. “See on suur võit Päästearmeele ning tohutu võit usuvabadusele ja õigusriiklusele Venemaal,” ütles Religiooni ja Avaliku Poliitika Instituudi president Joseph K.Grieboski (Washington).

1991. aastal alustas moto “Suppi, seepi, hingepäästmist” all tegutsev Päästearmee pärast sunnitud 70-aastast pausi taas tööd endise Nõukogude Liidu aladel. Neil on Moskvas kuus kogudust koos supiköökide ja muude sotsiaalsete ettevõtmistega.

idea Spektrum