Tähti Lehtsaar (paremalt), Mari Vahermägi, Marika Lilander ja Tõnis Valk lõpetasid 12. juunil Kõrgema Usuteadusliku Seminari. Üheskoos istutasid nad seminari õuele puu. Selle vastu, et nii võiks aastatega sinna park tekkida, ei oleks vist kellelgi midagi.

Noorte kõrval õpib seminaris ikka ka neid, kellel on juba soliidne töökogemus. Pidev enesetäiendamine on normiks nii ilmalikul kui ka vaimulikul tööl edu saavutamiseks. Loodetavasti leidub varsti algaval uuel õppeaastal jälle neid, kellele seminar oma kooliks saab.

Laulja kirjutas: “Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad.

Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik mis ta teeb, läheb korda.” (Psalm 1,1—3).

ISSANDA NIMI OLGU KIIDETUD!

Toimetaja kommentaar

Üks endisaegne poliitik olevat oma järeltulijale soovitanud – algul tee mind maha ja pärast tegutse nagu mina. Kuna lugu omistatakse mitmetele ajaloolistele isikutele, ei ole nimesid mõtet nimetada.

Ajalugu näib korduvat ka Eestis. Loodetud muutuste toojad käituvad nagu endisedki. Kas just kõik, aga halb hakkab alati paremini silma. Uudistenäljas ajakirjanduse huvi iga väike asi suureks puhuda mängib ka oma rolli.

Võidupüha ja jaanipäev — Ristija Johannese sünnipäev — võtavad ehk natuke poliitilisi pingeid maha. Riigikogu on juba puhkusele läinud ning suvine aeg on ikka olnud talvisest rahulikum.

JÄLLE EUROOPA LIIT

Kuna Eesti Euroopa Liiduga ühinemist otsustav rahvahääletus läheneb, muutub vastav arutelu sisulisemaks ja teravamaks. Järgnev on pärit Eesti ajakirjandusest ja rõõmustab Euroopa Liidu pooldajaid.

Eesti suutis Euroopa tulevikukonvendis toimunud arutelude tulemust oluliselt meie kasuks mõjutada. Euroopa arvestas Eesti ja teiste väikeriikide seisukohtadega. Euroopa Liit jääb riikide liiduks, seal säilib vahelduv eesistumine. Euroopa Komisjonis säilib riikide võrdne esindatus, liidu presidenti ei tule ja liidust saab ka lahkuda. Loodetavasti saavad need Euroopa konstitutsioonilise lepingu meile kasulikud põhimõtted valitsustevahelisel konverentsil heaks kiidetud. Pärast läheb konstitutsiooniline leping liikmesriikidesse heakskiitmiseks.

Kristlaste kohus on oma otsused teha koos Jumalaga. Lisaks majanduslikele ja poliitilistele kaalutlustele peab olema ka vaimulik tunnetus.

Seni on kõik praegu Euroopa Liitu pürgivad riigid, kus on toimunud rahvahääletus, kiitnud liitu astumise heaks.

KESKERAKONNA DILEMMA

Keskerakonna liider Edgar Savisaar olevat Euroopa Liidu suhtes kahtlevalt meelestatud. Kõik on kuulujutu tasemel ja Edgar Savisaar annab otsestele küsimustele põiklevaid vastuseid.

Enamik Keskerakonna juhtpoliitikuid on selgelt väljendanud toetust Euroopa Liidule. Erakond on nii valitsuses kui ka opositsioonis olles tegutsenud Euroopa Liitu astumist toetavalt. Kas Keskerakond lõheneb või on tegemist kogenud poliitiku Edgar Savisaare kavala käiguga? Erakond lubab igaühel hääletada rahvahääletusel nii, nagu keegi soovib ja nii liidu pooldajad kui ka vastased on Keskerakonna poolt?

Millegipärast ei ole Edgar Savisaare põlised vastased veel kasutanud head võimalust teda teravalt rünnata. Kas antakse talle võimalus ise ennast kahjustada või on tegemist vaikiva kokkuleppega, kus üritatakse Euroopa Liidus kahtlejad tõmmata kindla poliitilise jõu kontrolli alla? Rahvaga hästi manipuleerida oskav liider võib kõhklejad viimasel hetkel panna meelt muutma, tuua rahvahääletusele rohkem osavõtjaid ja garanteerida selle õnnestumise.

Milline saab olema tegelikkus, selgub varsti.

Euroopa Liidul on külgetõmbe- ja tõukejõud. Pildil parlamendihoone Brüsselis.

TÄHTPÄEV VABANEMISE TEEL

15 aastat tagasi vahetati Eestis välja kompartei tippjuht – väga ebapopulaarse Karl Vaino asemele sai Vaino Väljas. Selles oli oma osa alanud vabanemisprotsessis ärganud rahval, rahuolematutel kohalikel parteitegelastel ja ka Nõukogude Liitu juhtival Mihhail Gorbatšovil. Vahetuse välist käiku on korduvalt kirjeldatud ja küllap on paljudel lugejatel toimunu veel endalgi meeles.

Mis toimus sel ajal ning paaril järgneval aastal võimu tagakambrites, sellest jääb kindlasti mõnigi asi saladuseks. Ilmne on, et Eesti vabanemist korraldas Jumala hea käsi.

Eesti on iseseisvuse ajal tohutult muutunud. Selle taga on olnud innukat tegevust, hoolimatut edasitrügimist, eneseohverdamist, nurinat ja valu. Jumal näeb meie südametesse. Meie mureks peaks olema, et Tema saaks meid õnnistada ja ei peaks karistama. Oleksime ise süüdi, kui peaksime kord oma riigile tagasi vaatama ja vaga Iiobi kombel ütlema: “Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!” (Ii 1,21).

ALATI TULEB PALVETADA JA MITTE TÜDIDA

“ Aga Ta ütles neile tähendamissõna, selleks et alati tuleks palvetada ja mitte tüdida. Ta ütles: “Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi. Samas linnas oli ka lesknaine. See tuli ta juurde ja ütles: kaitse mu õigust mu vastase vastu! Ja kaua aega ta ei tahtnud. Kuid pärast ta mõtles iseeneses: ehk ma küll Jumalat ei karda ja inimesi ei häbene, siis ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma temale õiguse, et ta viimaks ei tuleks ja mulle näkku ei lööks!” Siis ütles Issand: “Kuulge, mida see ülekohtune kohtunik ütleb! Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes Tema poole kisendavad ööd ja päevad, ja kas Ta peaks viivitama neid aidates? Ma ütlen teile: küll Ta peatselt muretseb neile õiguse! Siiski, kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku maa pealt?””

Luuka 18,1—8

Elu on täis valikuid. Igaüks meist valib, küll üht-, küll teistmoodi. Samas teeme valikuid ka usu valdkonnas. Valime, kas palvetada või teha midagi muud. Valime, kas palvetame kord, kaks või kolm korda päevas. Valime, kas meie palved kannavad juhuslikku iseloomu või on meil välja kujunenud regulaarsed palved. See võib olla meie juures küllaltki erinev.

Jeesus Kristus, meie Issand, andis nõu ja ütles: “Alati tuleks palvetada ja mitte tüdida.” Mida see tähendab? Kas seda, et kogu aeg, mil oleme ärkvel, me aina palvetaksime? Või tähendab see, et iga ettevõtmise puhul tuleks enne palvetada? Usun, et kõik sõltub sellest, kui edukad me tahame olla. Ütles ju Jeesus: “Ilma minuta ei või te midagi teha!” (Jh 15,5). Kui me tahame olla edukad Jumalale, siis tuleb meil olla väga püsivad palves.

RIKUTUD MAAILM

Oma väite kinnituseks tõi Jeesus ühe tol ajal tavalise elupildi. Altkäemaksu võtmine ja erapoolikus olid üsna moes. Kes soovis õigust saada, maksis kohtunikule ja tal oligi õigus. Meie päevil on vaja võtta hea advokaat ja küll tema juba leiab, kuidas must valgeks rääkida ning ega altkäemaksu võtminegi tundmatu asi ole. Nii mõnigi ilmne mõrtsukas lastakse lahti ja öeldakse, et ei olnud piisavalt süütõendeid. Mis sellest, et röövitud kraam tema käest kätte saadi. Või määratakse kurjategijale naeruväärselt väike karistus.

Ilmselt oli Jeesuse jutustuses tegu vaese lesknaisega, kes oli sattunud vastuollu võimsa vaenlasega. Ta ei suutnud kohtunikule maksta. Vastane tegi ülekohut ja kohtunik ei tahtnud vahele segada — mine tea, mis siis tema endaga juhtub? Pole just kerge minna rikaste ja mõjuvõimsatega vastuollu. Ehk oli ka selle kohtuniku venitamist mõjutanud altkäemaks?

Kui külastasin mõni aeg tagasi Lätit, helistas mu õde ja ütles, et oleksin hästi ettevaatlik kiirusega — Lätis on politsei ja sõjavägi tegutsemas, sest lasti maha üks tähtsamaid kohtunikke. Ta oli julgenud tõsiselt arutada maffiameeste ja prominentide tegusid ning ta tapeti oma koduõues.

Küllap ka selles loos oli kohtunikul hirm, aga lesknaine ei jätnud järele. Ta käis päevast päeva kohtunikule peale ja näitas kindlaid tõendeid oma õiguse kohta. Kohtunik aina lükkas arutelu edasi ning venitas ja venitas. Naine ei jätnud ikka järele. Ta käis igal päeval kohtuniku jutul. Ta muutus kohtunikule nii tüütavaks, et mees ei pidanud enam vastu. Vastupidiselt oma ülbetele tõekspidamistele mõistis ta naisele õiguse ja kaitses teda ta vastaste vastu. Ta mõtles iseeneses: “Ehk ma küll Jumalat ei karda ja inimesi ei häbene, siis ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma temale õiguse, et ta viimaks ei tuleks ja mulle näkku ei lööks!” Kohtunik oli tüdinenud pealekäimisest ja ühtlasi kartis ta naise meeleheidet. Naise soov õiguse järele oli nii suur.

PÜSIV PALVE

Siit Jeesuse sõnum usklikele: “Kuulge, mida see ülekohtune kohtunik ütleb! Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes Tema poole kisendavad ööd ja päevad, ja kas Ta peaks viivitama neid aidates? Ma ütlen teile: küll Ta peatselt muretseb neile õiguse!”

Siin oli Jeesuse tõotus palvekuulmiseks. Armsad sõbrad, Jumal ei jäta meie palveid ega appihüüdmisi tähelepanuta. Õiglane ja püha Jumal kuuleb oma laste palveid ning muretseb neile õiguse ja abi. Palvetage alati! Palvetage ka siis, kui te ei näe veel vastuse lähenemist ega oma probleemi lahenemist.

Jumal ootab meilt püsivust. Usk kasvab ja areneb püsivuse kaasabil. Ilma püsivuseta ei jõua keegi eesmärgile. Ja kui kalliks saab eesmärk siis, kui oleme selle nimel palju vaeva näinud ja tõsist võitlust võidelnud!

Lesknaine oli iga päev kohtunikule peale käinud ja igal päeval oli kohtunik ta tühjalt ära saatnud. Ikka ja jälle tuli ta pisaratega koju. Ta vastane aina irvitas ja tegi, mis heaks arvas. Ta oli karistamatu. Seadus teda ei puudutanud.

Ta oli rikas ja mõjuvõimas. Mingi lesknaine ajab siin veel õigust taga! Mis on õigus? Õigus on tugevama võim. Õigust teeb raha, nii oli ülekohtuse veendumus.

Aga lesknaine ei jätnud järele. Ta läks ikka ja uuesti ning palus kohtunikku: “Kaitse mu õigust mu vastase vastu!”

Ü hel päeval sai ta vastuse — hea küll! Mine, sul on õigus. Ülekohus lõpetatakse, sa saad oma õiguse. Mine rahuga.

Milline muusika oli see naise kõrvadele! Püsivus oli viinud ta eesmärgile. Ta oli võitnud.

Palju enam aitab Jumal oma äravalituid. Olge aga sama püsivad. Ärge tüdige, küll Jumal teab, millal on õige aeg vastamiseks. Ta vastab kindlasti ja aitab oma lapsi.

“ Olge rõõmsad lootuses, kannatlikud ahastuses, püsivad palves!” kirjutas apostel usklikele (Ro 12,12). Just püsivus on see, mida sageli usklikel ei jätku. Püsivuse puudumine võib viia usu kaotamiseni.

MURE USU PÄRAST

Jeesus lõpetas selle loo valulise küsimusega: “Siiski, kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku maa pealt?”

Seda salmi on püütud mõnikord vaadelda lahus jutustatud sündmusest, aga see ei oleks õige, sest salm kuulub selle teksti juurde. Just püsivuse puudumine viib inimesi Jumala juurest eemale.

Kui palju on neid, kes on alanud heade kavatsustega usuteed? Kui palju on neid, kes on andnud Jumalale lubadusi ja teinud tõotusi? Kuid kui palju on neid, kes neid kavatsusi, lubadusi ja tõotusi on pidanud?

Tihti on osutatud sellele, et tõsised usklikud on tavalised inimesed. Vähe on suuri ja suursuguseid. Tõsi see on. Aga need, kes on püsivad oma usus, saavutavad eesmärgi — hingede õndsuse! Apostel Peetrus kirjutas: “Et teie usk, kui see on läbi katsutud, leitaks kallihinnalisem olevat kullast, mis kaob ja siiski tules läbi katsutakse, ja oleks teile kiituseks ja hiilguseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te küll ei ole näinud, ja siiski armastate, kellesse te nüüd usute, kuigi te Teda ei näe, ja rõõmutsete ütlematu ning väga kalli rõõmuga, kes saavutate usu eesmärgi, hingede õndsuse.” (1Pe 1,7—9).

Nii nagu selle lesknaise püsivus pandi proovile, nii pannakse proovile ka meie püsivus. Meie usk katsutakse läbi ja siis, kui see on väärt kullaproovi, tuleb lahendus. Tuleb vastus. Tuleb võit. Ja siis on see meile väga kallis. Me oleme vaeva näinud, oleme püsivalt palunud ja hüüdnud Jumala poole ning Jumal lahendab olukorra jumalikul moel. Me täname ja ülistame Jumalat. Raskelt tulnud võit on suur võit.

Alati tuleks palvetada ja mitte tüdida!

AARE TAMM
Ridala Baptistikoguduse pastor

TARTU ÜLIKOOLIS ASUS TÖÖLE UUS ÕPPEPROREKTOR

Aktuaalne teema

12. juunil lõpetas Kõrgema Usuteadusliku Seminari teiste hulgas ka Tähti Lehtsaar. Abikaasat oli õnnitlemas ja lõpetajaid Tartu Ülikooli nimel tervitamas ülikooli uus õppeprorektor professor TÕNU LEHTSAAR, kes rääkis ameti vahetamisest ka Kuulutajale.

Milliste mõtetega oled Sa täna siin?

Väga piduliku tundega. Mind on sidunud seminariga mitmed rollid – olen olnud üliõpilane, õppejõud ja juhendaja. Tänase päeva seisuga olen ka vilistlase abikaasa, mis on minu jaoks täiesti uus staatus.

Kõik teised rollid peale üliõpilase vist jätkuvad?

Ma ei ole loobunud seminaris õpetamisest, kuigi mul ei pruugi selleks enam aega jätkuda.

Sa olid seni ülikooli usuteaduskonna dekaan. Kas seminar on teaduskonna konkurent?

Ma ei suhtu seminari nagu konkurenti. Eesmärk on ju üks, et Eestis oleks teoloogiliselt haritud inimesi. Seminari jaoks on oma nišš olemas.

Eesti EKB Liidule on seminar täiesti asendamatu. Kui me hindame viimase kümnekonna aasta lõikes meie liidu teoloogilise mõtte kujunemist, sotsiaalset staatust ja panust töötegijate järelkasvu, ei saa me seminarist üle ega ümber.

1. juunist oled Sa Tartu Ülikooli õppeprorektor. Miks Sa sellesse ametisse läksid?

Rektor tegi mulle täiesti ootamatult ettepaneku, millele ma ei olnud isegi mõelnud. Esialgu olin väga vastu, sest see on üsna raske koht. Pidasime läbirääkimisi, mõtlesin, palvetasin, rääkisin sõpradega ja jõudsin sinna punkti välja, et Jumala ees ei tohi ma “ei” öelda. Äkki Jumal ühel hetkel ütleb, et mul oli vaja, et sa oleksid sellel kohal, aga sa kartsid, et ei saa hakkama ja tahtsid rahulikumat elu, et oma äri ja asju ajada.

Sa võtad seda siis kui vaimulikku kutset?

Täielikult. Ma praegu veel ei tea, milles mu ülesanded konkreetselt seisnevad. Aga ma tunnen, et kästi minna.

Millises seisus Sa usuteaduskonna maha jätad?

Ma arvan, et heas seisus. Palju on uusi algatusi. Oleme alustanud avatud ülikoolis magistriõpet teoloogias ja religiooniantropoloogias. Oleme loonud religiooni ja teaduse dialoogi keskuse. Sellel aastal tuleb põhjalik remont bürooruumides.

Vähe tähtis ei ole ka see, et oleme eelarvemiinusest väljas. Kui asusin dekaanina tööle kolm aastat tagasi, oli teaduskond miinuses 415 tuhande krooniga. Jumal on teaduskonnale raha andnud, mina ei ole seda kuskilt võtnud. Oleme saanud eurograndi Euroopa Nõukogu viiendast raamprogrammist. Teaduse sihtfinantseeringud on selle aja jooksul kahekordistunud.

Usuteaduskonna dekaani kohuseid täidab järgmise aasta jooksul teoloogiadoktor Riho Altnurme. Ta on mees, kellest minul on väga hea meel.

Milles seisneb Sinu uus amet?

Ma pean juhtima Tartu Ülikooli õppetegevust. See hõlmab õppealast arendustegevust, välisüliõpilaste värbamist, õppekavade avamist ja käigushoidmist, Tartu Ülikooli kui õppeasutuse esindamist nii Eestis kui ka välismaal. Minu haldusalasse kuuluvad üle 17 tuhande üliõpilase, kõik õppejõud ja ka ülikooli kolledžid üle Eesti.

Sul on ülikoolis pikaaegne kogemus.

Olen pärast lõpetamist 1983. aastal töötanud ülikoolis erinevates ametites. Olen juhtinud ainult väikesi allüksusi, sealhulgas ka kõige väiksemat teaduskonda. Nii suure tööga ei ole ma kokku puutunud.

Mis saab nüüd Sinust kui õppejõust, psühholoogist ja teadlasest?

Jätkan ka õppejõuna väikese koormusega. Olen religioonipsühholoog ja õpetan seda ainet edasi. Ma arvan, et Tõnu Lehtsaar kui psühholoog puhkeb õitsele, sest uues ametis on psühholoogiat rohkem vaja kui kunagi varem.

Teaduse suhtes on kõige kitsam, sest prorektoriamet võtab kogu aja. Tahan vähemalt käimasolevad projektid lõpuni viia. Mul on ühe raamatu kirjutamine pooleli ja üks teadusfondi grant. Mul on veel kaks doktoranti, nende ja magistrantide juhendamist jätkan samuti.

Sa oled Tartu Kolgata Baptistikoguduse töötegija. Kas siin ka midagi muutub?

Olen koguduse diakon ja juhatuse liige ning jutlustan keskmiselt kolm korda kahe kuu jooksul. Nende ülesannete täitmist tahan igal juhul jätkata. Kogudusel on meie pere elus väga oluline koht.

Mida Sa Kuulutaja lugejatelt ootaksid?

Palun palvetage minu eest!

Soovime Sulle Jumala õnnistust kõigiks Sinu jätkuvateks ja uuteks ülesanneteks!

12. juunil 2003 Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

EESTI LASTEMISJON PAKUB KOGUDUSTELE KOOSTÖÖD

Suvel koolid ei tööta ning paljud kogudused korraldavad lastelaagreid ja muid vabaõhu-lasteüritusi. Eesti Lastemisjoni pakutavatest võimalustest rääkis Kuulutajale selle organisatsiooni töötaja MAILIS JÕGI.

Mailis Jõgi Oleviste kiriku tornis

MILLINE ON SINU ISIKLIK KOGEMUS LASTETÖÖST?

Olen olnud 13 aastat kristlane ja kuulun Tallinna Mustamäe Vabakogudusse. Pühapäevakoolis olen töötanud üheksa aastat. Alustasin teiste kõrvalt, tegin ühe ja teise väikese asja ning siis tuli aeg, millal tuli üksi laste ette minna.

Mul on sotsiaaltööharidus Tallinna Pedagoogikaülikoolist. Viis aastat pärast lõpetamist töötasin direktori asetäitjana ja õppealajuhatajana puuetega laste koolis, siis tuli Jumalalt kutse täisajaga Eesti Lastemisjonisse vaimulikule tööle minna.

MIDA KUJUTAB ENDAST EESTI LASTEMISJON?

Nimes on “lapsed” ja “misjon” sees. Aitame kaasa evangeeliumi kuulutamisele Eestimaa lastele ja teeme seda ka ise. Lastemisjon on uskkondadevaheline organisatsioon. Kuulume ülemaailmsesse organisatsiooni Child Evangelism Fellowship. See tegutseb 160 maal. Alguse sai organisatsioon Ameerikast eelmise sajandi alguses ja Euroopas hakkas tööle enne Teist maailmasõda.

Ametlikult on Eesti Lastemisjon tegutsenud aastast 1995. Tegelikult on töö käinud umbes kolmkümmend aastat. Algul hakati välismaalt sisse tooma lastetöö materjale. Peamine side käis Soome kaudu. Seal olid inimesed, kellele Jumal oli südamesse pannud, et Eesti lapsed kuuleksid evangeeliumi. Tehti ka koolitusi lastetöö tegijatele. Kõik see toimus muidugi salaja.

KUI PALJU TEIL TÖÖTAJAID ON?

Hetkel on kolm täisajaga töötajat. Palgad tulevad vabatahtlikest annetustest. On ka hulk vabatahtlikke, kes aeg-ajalt aitavad kas kursustel õpetamisega, Hea Sõnumi ringide läbiviimisega, viie päeva klubide tegemisel või muuga.

KÕIKIDEL USKKONDADEL ON OMA LASTETÖÖ OLEMAS. MILLEKS ON VAJA EESTI LASTEMISJONIT?

Me teeme tööd väljaspool kogudusi koostöös kogudustega. Me hindame kõrgelt seda, mida kogudused teevad. Kogudused siiski ei jõua kõigi lasteni. Meie põhimõte on, et läheme lapse juurde sinna, kus ta on. Tahame julgustada kogudusi rohkem välja minema, et evangeelium jõuaks ka nendeni, kellel ei ole loomulikku kontakti kogudustega.

MILLISED ON EESTI LASTEMISJONI TÖÖVORMID?

Need on päris mitmekesised. Talveperioodil oktoobrist kuni maikuuni viime läbi Hea Sõnumi ringe Tallinnas. Need toimuvad ühes kodus, Mustamäe Avatud Noortekeskuses ja Eesti EKB Liidu sotsiaaltöö fondi “Sõbra Käsi” laste päevakeskuses. See on sild kogudusse lastele, kellel kogudustega muud kokkupuudet ei ole. Kontakt tekib õpetaja kaudu ja meie eesmärk on laps koguduse juurde juhtida.

Suvevaheajal korraldame viie päeva klubisid. Otsime mänguplatsi, kus lapsi on palju ja viime seal viis päeva järjest samal kellaajal läbi lastepärase ja põneva programmi. Selleks tuleb kohalikult omavalitsuselt muidugi luba taotleda. Programm kestab 45—60 minutit. Pärast kutsume lapsed pühapäevakooli.

Sel suvel on taas laager Läänemaal, kuhu tulevad lapsed peamiselt sealsete koguduste pühapäevakoolide kaudu.

Anname välja erinevaid lastetöö materjale — piiblitundide sarju, kuldsalmide ja laulude näitlikke vahendeid, kirikuaasta pühadega seotud õppematerjale.

Kaks korda aastas korraldame ideedepäeva, kus jagame piiblisõnumit, peame loengu, mis on abiks lastetöö tegemisel ja tutvustame oma uusi materjale. Sinna on tulnud inimesi väga erinevatest kogudustest. Teeme seda Tallinnas ja Tartus ning vahel oleme sõitnud ka kohtadesse, kus on olnud palju huvilisi.

Korraldame kursusi lastetöö tegijatele. Kursus on kolmeastmeline, igaühes 30 tundi. Esimene aste annab põhjaliku ülevaate sellest, mis evangeelne sõnum üldse on. Paljud on ütelnud, et see pole olnud kasuks mitte ainult lastetööle, vaid ka endale selge pildi saamiseks.

KUIDAS EESTI LASTEMISJONIT FINANTSEERITAKSE?

Raha tuleb vabatahtlikest annetustest nii kodu- kui ka välismaalt. Meil ei ole suuri regulaarseid toetussummasid. Elame usust. Osa materjale saame kingitusena, kuid üldiselt ostame ning meie materjalid tuleb pühapäevakoolidel endal välja osta.

MILLISED ON OLNUD TEIE TÖÖ TULEMUSED?

Materjalide tegemine on seni olnud meie tugevaim töövaldkond. Otseselt oleme lastele evangeeliumi kuulutanud viimastel aastatel.

Päris paljud meie kursuste lõpetajad on jäänud lastetööle. Osa noori inimesi on küll olnud alles otsimisfaasis ja pole sellele tööle jäänud.

Ü he näite võiks veel tuua. Kui me esimest korda tegime viie päeva klubisid aastal 2001 Tallinnas Nõmme Baptistikoguduse ja Mustamäe Vabakogudusega, siis tuli Mustamäel kokku selline grupp lapsi, kes ei olnud midagi Jumalast kuulnud. Kümmekond last said päästetud ja mitmed neist tulid pühapäevakooli. Üks poiss neist käis ustavalt koguduses ja aeg-ajalt soovis, et me palvetaksime tema ema pärast. Selle aasta veebruaris tuli ema kogudusse ja sai ka usklikuks.

SEL SUVEL VIIE PÄEVA KLUBID JUBA KÄIVAD?

Meile tuli appi kolm tudengit Ameerika Ühendriikidest Moody Piibliinstituudist. Andsime sellest teada juba sügisel ja pakkusime üle Eesti kogudustele võimalust.

Olime juba Tallinnas ja Kohilas, seejärel Tõrvas ja Pukas, nüüd Järvakandi lähedal Petrula kristlikus keskuses. See koostööprojekt kestab juuni lõpuni. Juulis korraldame kohalike koguduste meeskondadega viie päeva klubisid Tallinnas.

KAS KOOSTÖÖ ON ERINEVATE USKKONDADE KOGUDUSTEGA?

Teeme koostööd kogudustega, kes soovivad kuulutada evangeeliumi lastele. Näiteks Amblas toimub viie päeva klubi koos luterliku kogudusega, Tapal baptistikogudusega, Aravetel Järvamaa Kristliku Keskusega ja Põlvamaal nelipühikiriku Krootuse kogudusega. Kohalikud kogudused panevad kuulutused välja, annavad lastele kutseid, osalevad programmis.

KUIDAS KÄIB KOGUDUSTEGA KONTAKTI LEIDMINE JA HOIDMINE?

Meie kontor Nõmme Baptistikoguduse ruumides ei ole kogu aeg rahvast täis, aga huvi materjalide ja koolituse vastu on suur. Inimesed teavad, et meilt võib abi saada ja nad tulevad meie juurde. Ideedepäevad toimuvad regulaarselt ja neil pakume alati uut õppematerjali.

Kontakti hoiame ka oma ringkirja kaudu, mida anname neli korda aastas tasuta välja. Seal on info ürituste kohta, vaimulik sõnum ja ideid lastetöö tegemiseks. Ringkirjaga soovime informeerida ning julgustada lastetöö tegijaid ning innustada inimesi palvetama laste ning Eesti Lastemisjoni töö eest. Eestpalve on meie töö aluseks.

KAS TEIE TÖÖTEGIJAD ON SAANUD VASTAVA VÄLJAÕPPE?

Täisajaga töötajatele korraldab koolitust meie Euroopa keskus, mis asub Šveitsis. Seal toimuvad kaks korda aastas kolmekuulised kursused. Vastavalt vajadustele toimub kursus ka erinevates piirkondades. Sel aastal tuleb see kursus ka Eestisse, osalevad Balti- ja Skandinaaviamaad.

RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ ON VIST PÄRIS SUUR?

Sidemed on väga tugevad. Materjalid hakkasid meile kunagi tulema Soomest. Kui Eesti sai vabaks, tuli Päiviö Kurkola Soomest appi organisatsiooni rajama.

Oskan rääkida Euroopast. Ainult paaris Euroopa riigis ei ole meie organisatsiooni. Pikaajalisem on töö olnud Lääne-Euroopa riikides. Nagu Eestis, nii käis varem salaja töö ka teistes Ida-Euroopa riikides. Kui vabadus tuli, saadeti neisse misjonäre ja kohalik töö läks edasi.

Idast on kõige tugevam töö praegu Rumeenias, Läänest Iirimaal. Seal on 50 töötegija ringis ja sama palju on välja saadetud misjonäre. Iirimaal oli mul võimalus terve aasta praktikal olla. See oli väga õnnistatud ja ma õppisin palju.

KÜMME AASTAT TAGASI OLI LASTETÖÖ KOGUDUSTES KAHTLEMATA SUUREM.

Praegu on lapsi ja töötegijaid vähem. Inimestel on oma elu ja kõige muuga väga palju tegemist. Lastevanemate huvi on hästi tähtis. Kümme aastat tagasi oli neil tahtmist lapsi pühapäevakooli saata. Kui vanemaid ei ole lapsi pühapäevakooli saatmas, tulevad nad siis, kui meelde tuleb. Igale poole mujale satub laps palju kindlamini — trenni, tantsima või laulma. Nende eest on ju makstud ja sinna tuleb minna. Vanemad ei mõista, et kristliku õpetuse saamine on lastele ka hästi tähtis.

Ma imetlen neid lastetöö tegijaid, kes on sellele tööle ustavaks jäänud vaatamata olukordadele, hoolimata sellest, et lapsi on vähe ja tundub, et milleks rabeleda. See on siiski seemne külvamine ja tühjalt sõnum tagasi ei tule.

MÕNES KOGUDUSES POLEGI PÜHAPÄEVAKOOLI.

Julgustaksin igal juhul proovima. Me võiksime pakkuda koolitust, mis annab julgust. Näitame Jumala Sõnast, miks lapsele üldse evangeeliumi kuulutada. Meil ei ole ainult teooria, vaid ka praktika. Igaüks saab õpetada kuldsalmi, korraldada piiblitunni, õppida, kuidas lapsele evangeeliumist rääkida isiklikult, niiöelda nõustada. Algul on inimesed kartlikud, aga pärast ütlevad, et see on nii hea, et saavad siin proovida, enne kui lähevad laste ette.

KES VÕIKS OLLA PÜHAPÄEVAKOOLI ÕPETAJAKS?

Enamik lastetöö tegijaid on naised, aga vaja oleks kindlasti ka mehi. 15—16-aastane noor võiks olla pühapäevakooliõpetaja abiline. Üks püsimajäämise saladusi on see, et inimene ei võta kohe kogu vastutust enda peale, vaid hakkab kogenuma kõrval tööle. Oleneb inimesest, aga päris vastutuse võiks juba 18—20-aastaselt võtta.

TÄNAME!

10. juunil 2003 Tallinna Oleviste kirikus

TERRORISTI ELU LEIDIS UUE MÕTTE KRISTUSES

Zimbabwe ei ole leidnud seesmist lepitust. Kõigepealt rõhuti Briti koloonias Rodeesias musti. 1980. aastal sai maa iseseisvaks. Nüüd rõhutakse seal diktaator Robert Mugabe võimu all valgeid. Aga isegi niisugustes äärmuslikes olukordades tegutseb Jumal. Seda näitab musta zimbabwelase Stephen Lungu pöördumine.

Sündinud 1942 Rodeesias, hiljem oma ema poolt maha jäetud, veetis ta lapsepõlve kodutuna. 1960. aastal liitus ta kommunistlik-rahvusliku noorteliikumisega ja tegutses maa vabastamise nimel brittide võimu alt. Järgnev on kirjeldus sellest, kuidas ta evangeelset koosolekut rünnates usklikuks sai.

Kuuekümnendate aastate alguses olin ma Rodeesia valitsuse silmis armetu marksist, kelle oleks pidanud riigireetmise pärast maha laskma. Olin andnud oma elu revolutsiooni teenistusse ja veendunud, et revolutsioon lahendaks kõik minu probleemid. Olime vabaduse nimel pidevalt tegevuses. Reedeõhtuti, kui oli palgapäev, ründasime jalakäijaid ja röövisime nad paljaks. Viskasime bensiinipomme parklatesse, sooritasime rünnakuid kirikutele, politseiautodele ja vabaõhukogunemistele.

Ühel päeval nägime ühel põllul linna lähedal suurt ümmargust telki, kuhu oli palju rahvast kogunenud. Inimesed hakkasid laulma. Need olid kristlased Lõuna-Aafrikast. Ma pöördusin oma jõugu poole: “Kuulake, Lõuna-Aafrikast ei tule midagi head. Seal on apartheid. Miks tulevad sihukesed inimesed Zimbabwesse ja jutlustavad oma Jumalast? Nad on ainult selleks siin, et meile ajupesu teha. Me veel õpetame neid!”

RÜNNAKU MÄRK

Jagasin oma kaksteist sõpra paaridesse. Nad pidid kohad ümber telgi sisse võtma. “Kell seitse õhtul ma vilistan ja igaüks viskab oma kivid või bensiinipommid telgi sissekäiku,” andsin ma juhise.

Kuni rünnaku alguseni läksime telki ja istusime kõige viimasesse pinki. Poodiumil seisis suur mustanahaline umbes kolmekümneaastane mees. Ta vaatas üle rahvahulga peade. Koosolek oli täiesti vait. Siis kõmistas ta järsku: “Rooma 6,23 on kirjutatud, et patu palk on surm. Jumal aga kingib meile Jeesuses Kristuses igavese elu, mis juba nüüd algab ja mitte kunagi ei lõpe.”

SURM — PATU PALK

Ma tahtsin kohe telgist lahkuda ja rünnakusignaali anda, aga märkasin, et jutlustaja on täiesti vaikseks jäänud. Ta seisis päris liikumatult. Tema sõna kajas vaikuses veel minu kõrvades. Patu eest makstakse surmaga. Olin arvanud, et meile hakkab toores karistusjutlus kaela sadama ja püüdsin end sisemiselt selle vastu häälestada. Aga jutlustaja vaikimise vastu polnud ma valmistunud. Kõik halb, mida ma viimasel ajal teinud olin, läks mul hingest läbi, ka viha, mis mind peaaegu ära õgis.

Siis hakkas jutlustaja jälle rääkima. “Ma pean nutma. Ma pean nutma, sest Püha Vaim ütles mulle, et siin on täna õhtul palju inimesi, kes peavad surema, kui nad Kristust oma ellu vastu ei võta.” Nagu elektrilöök käis minust läbi. Tahtsin kaost korraldada ja see kõneleja ütles, et ta teab meie plaani. Kust ta meie jõugust teadis? Šokist, mis mind tabas, oleks ma peaaegu oma paberkoti bensiinipudelitega maha pillanud.

Pikkamööda langesin paanikasse. Kui ta meie plaani teadis, siis teadsid ka tema abilised, kes me oleme. Seega ei tohtinud aega kaotada. “Sättige end valmis,” sosistasin ma. Samal ajal askeldasin ma oma kotis, et isetehtud bensiinipomme töökorda seada.

JUTLUSTAJA SÕRM

Siis ütles jutlustaja: “Te kõik olete pattu teinud. Te olete petnud. Te olete valetanud. Te olete teistele inimestele halba teinud.” Ikka ja jälle kargas tema sõrm üles. Mulle tulid meelde inimesed, kellele ma olin kallale tunginud. Paistis, nagu oleks jutlustaja otse minu peale näidanud ja teadnud kõiki mu patte, mis ma iial teinud olin. Jutlustaja sõrm, mis oli minu pihta sihitud, oli mind hüpnotiseerinud. Oma rünnakust ei mõtelnud ma vahepeal üldse enam.

Jutlustaja vahetas äkki teemat. Soojade, tundeliste sõnadega rääkis ta nüüd Jeesusest. Jeesus ei olnud suur valitseja, vaid vaene, ilma positsioonita mees. Ta pärines rahva hulgast, mis nagu meie omagi oli võõra valitseja võimu all. Tal ei olnud kodu ega raha. Sellele vaatamata oli Tal suur võim. Ta teadis elu saladust, parandas haigeid ja aitas neid. Tema elu sai otsa, kui need Tema hukkasid, kelle päästmise pärast Ta tulnud oli. Oma surma läbi on Ta meile toonud rahu Jumalaga.

Jutlustaja juhtis tähelepanu sellele, et igaüks, kes tahab, võib Jeesuse oma ellu vastu võtta. Võisin oma vaesuse ja patu Tema armastuse ja rikkuse vastu vahetada.

MA TAHTSIN VABAKS SAADA

Äkki sai mulle selgeks, millist vahetust Jeesus mulle pakkus. Pisarad kogu valu, üksinduse, enesevihkamise ja hirmu pärast, mis ma olin kogenud, voolasid üle mu põskede. Minu kambakaaslaste jaoks oli seda liiga palju. Nad muutusid rahutuks, kuid mind see ei huvitanud. Tahtsin saada vabaks sellest talumatust koormast, mida valu, seesmised haavad ja kurjus mulle peale olid pannud.

Nii haarasin ma oma koti bensiinipommidega, komistasin inimeste vahelt läbi ja läksin ette. Tahtsin lihtsalt jutlustaja lähedal olla. Ta pidi mind aitama seda Jeesust leida. Mu põlved ütlesid üles ja ma langesin jutlustaja ette põrandale. Sirutasin oma käed välja ja haarasin tema jalgadest tugevasti kinni.

Tugevad käed haarasid minu järele ja tahtsid mind ära tõmmata. Jutlustaja abilised olid ligi rutanud, sest nad pidasid segavaks, et üks nuttev noormees jutlustaja jalgade ümbert kinni hoidis. Minu hädaldav nutt läks veel tugevamaks.

PUHKES MÄSS

Järgmisel hetkel lendas kivirahe telki. Järgnes plahvatus. Bensiinipomm visati väljast telgi seinale ja telk läks põlema. Väikesed leegid nilpsasid ülespoole, aga nad ei levinud. Inimesed kisendasid paanikas ja tekkis kaos. Rahvas tungis välja. Mõned lükati maha ja peaaegu trambiti jalge alla.

Pärast sain teada, et poliitiline pinge viis kogu linnaosas mässule. Igal pool oli korrarikkumisi. Noored mustad näitasid oma viha ja vastuseisu valgete võimu suhtes.

Väljast kostus hüüdeid ja jalgade trampimist. Varsti selle järel sõitsid autod ette. Valitsus saatis eriüksuse, et mässukoldeid maha suruda. Väljas paistis möllavat põrgu. Sajad vägivaldsed demonstrandid mürgeldasid.

KAS JEESUS VÕIB PÄÄSTA?

Jutlustaja seisis ikka veel poodiumil. Ta sulges silmad ja ma taipasin, et ta tahab palvetada. Värisedes põlvitasin ma tema kõrval. “Noormees, mida saan ma sinu heaks teha?” küsis ta südamliku häälega.

“Kas Jeesus võib sellist inimest nagu mina päästa?” küsisin ma.

“Jah,” vastas ta. “Jeesus suri sinu eest. Jumal armastab sind.”

Miks ta nüüd Jumalast rääkima hakkas? Mida oli Jumal kunagi minu heaks teinud? Ta oli mind ju peaaegu nälga surra lasknud. Ma vastasin väga otse: “Jutlustaja, sa ütled mulle, et Jumal armastab mind. Sellepärast tapan ma su ära.” Haarasin noa järele. “Jumalast ei taha ma enam midagi kuulda. Aga sa pead mulle Jeesusest rääkima.”

Jutlustaja vaatas mulle ülevalt alla väga tõsiselt otsa. Ta pidi märkama minu kotti bensiinipommidega. Siis ta ütles: “Võib-olla sa räägid mulle kõigepealt midagi endast ja miks sulle Jeesust vaja on.”

NUTTEV JUTLUSTAJA

Ma rääkisin endast. Esialgu tulid sõnad ainult katkendlikult üle mu huulte. Siis aga jutustasin talle kogu oma loo. Esimest korda huvitas see kedagi. Rääkisin oma õnnetust lapsepõlvest. Isa vihkas mind ja hülgas mu. Vanemate abielu purunes. Ema jättis mind väikese lapsena saatuse hooleks. Jutustades elasin veelkord läbi kogu hirmu ja meeleheite. Rääkisin talle, kuidas ma öösiti silla all magasin, iga päev haisvatest prahitünnidest toiduaineid otsisin ja jõugu liikmeks sain.

Minu suureks imestuseks nuttis pastor koos minuga. Ta vaatas mulle otsa, nagu ma seni harjunud polnud. Tema pilgus oli kaastunne. Ta avas oma Piibli. “Ma tahaksin sulle midagi lugeda,” ütles ta, “mis sinusugustele inimestele määratud on. See on Jumala ja Tema Poja Jeesuse Kristuse lubadus meile. Psalm 27,10 seisab: “Sest mu isa ja ema hülgasid minu, aga Issand võtab mu üles.””

Pärast pöördumist 1964. aastal Harares: Lungu (paremal) õpib koos pimeda evangelisti Josias Ngaraga inglise keelt

FAKT: JUMALA ARMASTUS ON OLEMAS

See salm sai pöördepunktiks minu elus. Esimest korda tundsin ma, et Jumala armastus on tõesti olemas. Põlvitasin ja palvetasin. “Oh Jumal,” hüüdsin ma, “mul pole midagi, ma pole keegi, ma ei oska lugeda. Ma ei oska oma nimegi kirjutada. Võta mind vastu, oh Jumal, võta mind vastu. Ma kahetsen kogu kurja, mis ma teinud olen. Jeesus, anna mulle andeks ja võta mind vastu. Tahan oma ülejäänud elu selleks kasutada, et inimestele sinust jutustada.”

Järgmisel päeval pärast pöördumist läks Stephen Lungu politseisse, tunnistas üles oma kuriteod ja andis ära oma revolvri. Pärast kaheksatunnist ülekuulamist lasti ta vabaks. Üks politseinik andis talle raha tema esimese Piibli ostmiseks. Lungu õppis lugema ja kirjutama ning käis piiblikoolis. Ta misjoneeris Botswanas, Sambias, Lõuna-Aafrikas, Mosambiigis ja Zimbabwes. 1982. aastast kuulutab ta evangeeliumi Malawis.

idea Spektrum

JOHANNES TRAKSI SURMAST MÖÖDUS 50 AASTAT

Johannes Traks sündis 1910. aastal üks tund enne jõululaupäeva Ida-Virumaal Avinurme vallas Lohusuu külas. Alghariduse omandas ta kohalikus koolis.

Üks suur koolitund oli 17-aastasel Johannes Traksil Räpinas Lintu talus puhkust veetes. Koos kahe noorukiga läksid nad Peipsi järvele sõitma, aga järsku tõusis torm ja paat sattus lainete meelevalda. Läbimärjana pääsesid nad Venemaa randa, kus nad arreteeriti kui salakuulajad. Enne tuli palju vaeva näha, kui nad sealt vabaks said.

INNUKAS EVANGEELIUMI KUULUTAJA

Johannes Traks õppis usuteadust Keilas Eesti Baptisti Koguduste Jutlustajate Seminaris. Need õpingud jäid kahjuks tervislikel põhjustel pooleli. Tervise paranedes suunati Johannes Traks Tõrva Baptistikoguduse karjaseks, kus ta töötas umbes viis aastat.

1938. aastal siirdus Johannes Traks Mooste Baptistikogudusse. Seal oli tol ajal vilgas tegevus: pühapäeviti kaks jumalateenistust, iga nädal toimusid piibli- ja palvetunnid ning lauluharjutused. Töötasid pasuna-, mees- ja segakoor. Vana-aastat saadeti ikka palvelas ühiselt ära. Koguduse aastapäeval ei mahtunud hilinejad palvelasse ja seisid väljas akende taga. Ka hobused ei mahtunud palvela juurde, need viidi naabertalu õue.

Johannes Traks pidas ka taludes koosolekuid. Tema kuulutusteekonnad läksid jalgsi läbi Kärsa, Ahja, Rasina, Mehikoorma ja Räpina. Teinud ühe ringi, võttis ta mõne aja pärast järgmise ette.

Kes Johannes Traksi mäletavad, meenutavad ikka tänutundes tema head suhtlemisandi. Kuigi ta oli eelkõige innukas kõnemees, leidis ta ikka aega ka väikeste lastega tegelemiseks. Keerulisel sõjaajal hoolitses ta mujalt tulnud orbude eest.

Oma igapäevast leiba teenis Johannes Traks talumeeste juures sulasena töötades. Ta kogus oma käega nii talvekartuli kui muu vajaliku. Palvela taga mändide all asuva koguduse kalmistu hoidis ta eeskujulikus korras. Seal luua ja rehaga toimetades ütles ta külastajatele: “Näe, siin puhkab see ja seal too armas koguduseliige!”

RASKE ELULÕPP

3. oktoobril 1939. aastal abiellus Johannes Traks Võru koguduse õe Eha Tatrikuga. Nende ühine tee kestis ligi 15 aastat. Siis tuli läbi raske haiguse Johannes Traksile kojukutse.

Haigevoodil ütles Johannes Traks kord läbi pisarate: “Ehake, sa oled mul kõige armsam inimene maailmas ja nüüd pead sa minu ori olema.” Abikaasa vastas lohutavalt, et ole mureta, teen sinu heaks kõik, mida iganes suudan, et vaid sinu olukorda kergendada.

Surma lähenedes ütles Johannes Traks: “Nüüd, kui surm hakkab meid lahutama, mõistan, kui tugevad on abielusidemed. Enne, kui saan lahkuda, pean sind mõtetes viima “Morija mäele”, kuhu Aabraham viis oma armsa poja Iisaki.” Ta palus endale ulatada kitarri: “Ma tahan lastele laulda, sest varsti saan ma taevasse!” Nii kuulutas Issanda ustav sulane oma elu ajal ja ka surmatunnil.

TAEVA EELAIMUS

Nooremana ei pühendanud Johannes Traks unenägudele erilist tähelepanu, öeldes nende kohta, et kui suur aju puhkab, siis väike “teeb tükka”. Surmaeelseid unenägusid võttis ta täie tõsidusega.

Ü hel veebruarikuu hommikul 1953 ütles Johannes Traks, et tal tuleb vireleda veel jaanipäevani, sest talle öeldi, et varsti lõpeb kooliaeg ja algavad eksamid. Eksamite järel lahkutakse koolist.

Johannes Traks oli öelnud unenäos taevasele saadikule, et ei mäleta, kuidas ta maa pealt lahkus ja üles sai. Talle vastati, et seda ei mäleta siin enam mitte keegi.

Johannes Traks nägi, et oli eeltaevas, kus oli väga valge, puhas ja kasvasid palmid. Ta oli mõelnud, et kui eeltaevas on nii võrratult ilus, milline on siis küll päris taevas. Talle vastati, et sinna ei pääse enne, kui tuuakse vastavad riided. Oli mindud riideid tooma. Tema oli mõelnud, et näis, millised need taevased riided on, aga ärkas enne üles ja tal oli kahju, et oli veel maa peal. Taevasse tulnud mehi ja naisi igast ilmakaarest ning kõik olnud rõõmsad ja õnnelikud, et olid pääsenud maailma vaevast ja valudest.

Johannes Traks lahkus elukoolist 21. juunil 1953. aastal.

Eha Traksi ja Mooste koguduse liikmete meenutusi kogus
ERMO JÜRMA

NÕMMEL TÄHISTATI HERMELINE RUUSNA SÜNNIAASTAPÄEVA

13. juunil 2003 täitus 100 aastat Hermeline Ruusna sünnist. Tema kodukogudus Tallinnas Nõmmel tähistas seda mälestusjumalateenistusega, kus segakoor esitas mitmeid laule tema rikkalikust kooriloomingust.

Hermeline (Hermy) Ruusna sündis põliste hiidlaste Helene ja Johannes Salme kuuelapselise pere viienda lapsena. Vanemad, kuulunud päritolult õigeusukirikusse, olid saanud sajandi alguse äratustuultest sügavalt haaratud ja astusid baptistikogudusse, kus isa Johannest tunti kuulutajavennana.

Ema Helene asus pärast abikaasa varast surma (Hermy oli vaid kolme ja poole aastane) kolme lapsega – ülejäänud kolm puhkasid juba mullas – elama Tallinna Allika koguduse majja. Seal tundis väike perekond end kiiresti turvalisena ja haakus jõudumööda koguduse töösse. Kõik kolm last – Hermy ja temast vanemad õde Liidia ja vend Claudius – oli hoolsad pühapäevakoolilapsed ning hiljem tegevad noortekoondises. 16-aastasena elas Hermy läbi uuestisünni ja astus kogudusse.

NOORELT KOORIJUHIKS

Juba väikese koolitüdrukuna pälvis Hermy muusikaõpetajate erilise tähelepanu oma absoluutse kuulmise ja kõlava lauluhäälega.

Kui Hermy oli 18-aastane, tegi koguduse väike segakoor talle ettepaneku hakata koorijuhiks. See oli talle suur ja tõsine väljakutse. Ta taipas, et see ei olnud ainult muusikatöö, vaid kogu elu pühendamine Jumala riigile. Armastavad õed-vennad koguduses julgustasid ja toetasid. Innustavad muusikaõpetajad olid teinud piisava ettevalmistuse ja nõnda sai Hermyst Allika segakoorijuht.

Kui 1924. aastal sama koor Nõmme kogudusse külla kutsuti, avas Jumal pingis istuva noore venna August Ruusna silmad: “Vaata, see on sinu naine!” Nõnda sai alguse meie pere lugu. 1926. aastal õnnistati noorpaar Allika palvelas meheks-naiseks ja taevas köideti kaks südant eluajaks erakordse armastussidemega. August, suur laulumees, tõmmati kohe ka kõnelejate rivvi. Vastabiellunutest said koguduse pühendunud töötegijad. Iga vaba minut Jumala riigile!

Jumal kinkis perre kaks tütart – Helve ja Viive, kes esimestest elupäevadest mäletavad end koguduse keskel olevatena — esmalt Allika, hiljem Nõmme koguduses, kui elukoha muutus tõi perekonna Nõmme palvemajja. Hermyl oli siis 12 aastat koorijuhitööd Allikal seljataga, kui uus tööpõld Nõmmel tema kätte anti. August oli palju aastaid Nõmme Baptistikoguduse pastoriks. Ema koori ees, isa kantslis ja lauljate seas – nõnda mäletame oma vanemaid palju aastakümneid.

VILJAKAS HELILOOJA

Hermy “leidis” (just nii armastas ta ise öelda) oma esimesed laulud Nõmme palvela harmooniumilt. Esmalt lihtsad laulud, tasapisi suuremad vormid, kuni kantaatide ja oratooriumiteni “Jumala hääl läbi aegade”, “Kaotatud ja jälle leitud” ning “Issanda päeval”, mis on lauldavad ka üksikkooridena ja soolodena. Kirjutatud on need Nõmme koori ja soliste silmas pidades. Enamik lauludest on sündinud erilisest vaimulikust elamusest, tihti tühjas palvelas põlvedel. Ka tekstid oma lauludele “leidis” Hermy samast. Nõnda sündinud laulud võeti koori poolt õhina ja vaimustusega vastu ja said innuga õpitud. Tulemuseks oli viimase kohani tänulikke kuulajaid täis palvela.

Hermy oli 40 aastat koorijuht ja koguduse organist. Need olid ilusad aastad, kuni raske haigus sulges kõik uksed. Tänulikkus ja rõõmsameelsus ei jätnud Hermyt maha ka põdemise aastatel. Tütar Viive kodu pakkus emale-isale varju. Hoolitsevad käed alati lähedal, kuni saabus taevakodu kutse 18. detsembril 1981.

“ Oma laulud ma jätan teile”, ütles ema, kui oma vaimu Jumala hoolde andis.

Suurel hommikul näeme jälle!

Tütar HELVE