Siim Teekeli foto

Sellel pildil olevad inimesed ei ole kogunenud tavalisele jumalateenistusele. Oleviste kiriku eeskojas loeti ette kogu Piibel. Ei olnud jutlust, tunnistusi ega muusikat. Jumala Sõna üksinda oli avaldamas oma mõju. Talvel külm eeskoda sai suvel suurepärase ettevõtmise asukohaks.

Suvi on oodatud. Eestis on soe aeg küllaltki lühike. Loomulikult püütakse puhata ja ära minna tööga seotud keskkonnast. Usklike puhkus ei saa olla aeg ilma Jumalata. Vaba aeg pakub uusi kogemusi Issandaga ja võimalust kuulutada Temast. Teised paigad ja teised inimesed lubavad vaadet elule tavapärasest erineva nurga alt. Jumal ei ole ühekülgne ja ka Tema riigi tööks on erinevaid võimalusi.

Laulja kirjutas: “Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot! Issanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing; mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole... Sest üks päev sinu õuedes on parem kui muid tuhat; ma seisan pigemini läve juures oma Jumala kojas, kui viibin õelate majades.” (Psalm 84,2—3.11). See on püha mõtteviis. Vaimulikud suveüritused muudavad Jumala kodadeks mõnegi hoone või paiga vabas looduses, mis seda tavaliselt ei ole.

Piibli ettelugemisest Olevistes loe intervjuud!

EESTIL TULEB TÄITA OMA KOHT

Toimetaja kommentaar

EUROOPA KRISTLIKEST JUURTEST

14. septembri rahvahääletuse eel paisub Eestis poleemika Euroopa Liidu teemadel. Kristlased on muidugi huvitatud sellest, et evangeelium saaks takistusteta kuulutatud ning ilmalikud võimud ei sekkuks koguduste asjadesse. Euroopas leviv homode tunnustamine ja moslemite sisseränne on tekitanud paljudes hirmu. Siiski ei ole probleemid kirikutes tingitud Euroopa Liidu nõudmistest, vaid kirikute ilmalikustumisest.

Katoliku ja õigeusu kirikud astusid välja selle eest, et tulevases Euroopa Liidu põhiseaduses oleksid mainitud ka Euroopa kristlikud juured. Poliitikud seisavad sellele vastu, kartes muu-usuliste reageeringut, eelkõige moslemite oma. Üks tulevane võimalik Euroopa Liidu liige on ju muhameedlik Türgi. Silma ei ole hakanud protestantlike kirikute seisukohavõtte. Hinnata tuleks Poola presidendi Aleksander Kwasniewski sõnu: “Ma olen ateist ja kõik teavad seda. Aga ei ole mingit vabandust sellele, et plaanitavas Euroopa põhiseaduses osutatakse Kreekale ja vanale Roomale ning valgustusajale, mitte aga kristlikele väärtustele, mis on olnud Euroopa arengule nii otsustavad.”

Eesti kui Euroopa Liidu tõenäolise tulevase liikmesmaa usklikud peaksid oma valitsusele märku andma, milline on meie seisukoht selles küsimuses. Euroopa Liidu põhiseadus ei ole ju veel vastu võetud ja praegu saab selle teksti veel muuta.

IRAAGI KRIIS EI OLE LÕPPENUD

Ameerika Ühendriikide president ja Suurbritannia peaminister on sattunud raskustesse, sest nad ei suuda enam põhjendada Iraagi sõja toimumist. Kardetud massihävitusrelvi pole Iraagist leitud. Hea muidugi, et Saddam Husseini võimutsemine lõppenud on. See diktaator oli ilmselt ohtlikum oma rahvale kui ülejäänud maailmale.

Võib-olla Saddam Husseinil ei olnudki tõesti neid relvi. Ta hoidis olematute relvadega oma vastaseid pidevalt hirmul. Tõenäoliselt pikendas see hirm tema valitsemisaega. Lõpuks viis see aga sõjani, mis ta võimult kõrvaldas.

Tundub, et hirmutamistaktika oli välja töötatud ka selleks ajaks, kui Saddam Husseini enam ei ole. Mingit kindlat märki sellest, et diktaator oleks elus, ei ole tulnud. On küll näidatud videosid ja ette mängitud linte tema esinemistega, kuid need võivad olla varem valmis tehtud. Need tekstid ju kutsuvad üles vastupanule, aga seda, et ameeriklased võivad maa vallutada, võis ette näha ja vastava kõne ammu enne sõda linti võtta. Nii hoiavad surnud diktaatori mõttekaaslased nende lintide abil ikka veel üleval huvi tema isiku vastu ja tekitavad ameeriklastele ja muule maailmale probleeme.

Iraagi armee mingit märkimisväärset vastupanu sõja ajal ei osutanud. Nüüd, kus sõda on lõppenud, rünnatakse võõraid. Kas see on partisanisõda või üksiküritajate vastuhakk, ei oska hinnata. Kuna meiegi sõjaväelased on nüüd Iraagis, on seal toimuv meile tähtsamaks muutunud.

Miks peavad Eesti sõjaväelased minema kaugetesse maadesse ja meid konfliktidesse segama? Kas tegemist on hirmsa kohustusega, mis kaasneb Eesti tulevase kuulumisega NATOsse?

Riigil on oma huvid ja sõjaväelastel peale kodumaa teenimise eesmärgi ka isiklikud püüdlused. Ükski eestlane ei ole välismissioonile läinud sundkorras. Nad on kutselised sõjaväelased, kes on huvitatud väljaõppest ja karjäärist. Mõlemaks annavad välismissioonid hea võimaluse. Muidugi on nende elud ohus, aga see kuulub sõjaväelase vabatahtlikult valitud elukutse juurde. Teine lugu oleks ajateenijatega, kuid neid ei ole Iraaki ega mujale välismaale saadetud.

EESTI MIMIKRI

Jumala looduses on huvitav nähtus, mida nimetatakse mimikriks — kahjutu söödav loom sarnaneb mürgise ja ohtlikuga. Tänu välimusele on kahjutul loomal rohkem lootust ellu jääda.

Eestlased on harjunud arvama, et meie maa ja rahvas on midagi väga erilist, teiste poolt tuntud ning hinnatud. Tõenäoliselt mõtlevad nii endast kõik rahvad. Seoses Euroopa Liitu astumise rahvahääletusega on hakanud levima arusaam, et kui hääletame vastu, siis oleme tõeliselt vabad või luuakse meile varsti palju paremad tingimused liitu astumiseks.

Eesti juhtkonnal kulus tükk aega, et meid üldse Euroopa Liitu tahtma hakataks. Vaevalt meid põlvili paluma tuldaks, kui me rahvahääletusel “ei” ütleksime. Andkem endale aru, et oleme väga väike riik. Tähtis on Eesti eelkõige meile endale. Oleme kahjutu kärbsena joonistanud endast herilase ja peeglisse vaadates hakanud ise uskuma, et olemegi herilane. Tõenäoliselt oleme jäänud ainsaks, kes seda usub.

Mingit ühtset seisukohta Euroopa Liidu suhtes kõigil eestlastel ega ka kõigil kristlastel olla ei saa. Kes tahab, et Eesti Euroopa Liitu läheks, tegutsegu vastavalt. Kes ei taha, ka sellel tuleb oma selguse järgi teha.

Õnn ei tule siiski maistest asjadest. Laulja kirjutas: “Paljud ütlevad: “Kes annab meile näha head?” Issand, tõsta meie peale oma palge valgus!” (Ps 4,7).

Ameerika sõdurid teevad Iraagis miine kahjutuks

USK TOETUB KINDLALE SÕNALE

“Ja meil on veel kindlam prohvetlik sõna, ja te teete hästi, et te seda tähele panete kui küünalt, mis paistab pimedas paigas, kuni päev jõuab kätte ning koidutäht tõuseb teie südames.”
2. Peetruse 1,19

Peetrus kirjutas ja nagu kriipsutas alla, et kristlaste käes olev sõnum on ülevam ning eelistatum võrreldes sõnumiga, mis oli eelmistel põlvedel. Iisraelil olid ka prohvetid ja õpetajad olnud, kuid Peetrus rõhutas, et kristlastel olev sõnum on üle selle, see on veel kindlam kui prohvetite sõnum. Tähendab, see on eriti usaldusväärne.

Prohveti sõna oli vanas Iisraelis kaaluv. See ei tähendanud mitte alati ennustust, vaid olukorra hinnangut, juhtnööri ja tulevikusuunda. See oli tark ja Jumalast sisendatud sõna, mis väljendas Tema tahet.

Tänapäeva inimestel on ka mitmesuguseid juhtnööre ning tarku õpetajaid ja neil on midagi teistele öelda. Inimesed tahaksid kõike teada, sest see on nende loomusesse istutatud. Aga mitte kõik ei ole usaldusväärne, mille järele inimesed sirutuvad.

Peetrus rõhutas, et meil on veel kindlam prohvetlik sõna. Tähendab, see erineb teiste pakutavast. Ka see, mida tänapäeva usklikud kuulutavad, erineb sellest, mida inimesed igal pool mujal kuulevad. Nad kuulevad huvitavat, mõtlemapanevat, mõnikord ka vaieldavat. Inimestel on võimalik väga palju lugeda – nad on ju kirjaoskajad.

MAAILMA TARKUS VANANEB

Kas see, mida Peetrus julges rõhutada, peaks ka täna kehtima? Jumala sõna on tõesti eriline. See on palju kindlam kui kõik muud sõnad.

Imelik asi — ka kõige targemad raamatud vananevad. Keegi inimene pakkus mulle: “Mul on häid tehnikaalaseid raamatuid. Sa töötad sellel alal, kas sa ei tahaks neid endale võtta, ma annan päris muidu?” Ma läksin vaatama ja lehitsesin neid ning pidin kahjuks ütlema, et ei saa neist mitte ühtegi tarvitada. Need raamatud on vananenud. Tehnikaala areneb nii kiiresti, et vanade raamatutega ei ole midagi teha. Need võiksid ainult ajaloolist huvi pakkuda, et vaadata, kuidas mingit asja omal ajal käsitleti, kuid praegu neid töös tarvitada ei saa.

Üks minu kaastöötaja istus laua ääres ja luges ühte raamatut. See oli minu raamat, ta oli selle võtnud ja kasutas seda. Ma ütlesin: “Kallis sõber, ära kasuta seda raamatut, sest see on trükitud 1952. aastal. Seal on andmed, mis ei vasta enam tänapäevale.” Andsin talle uuema raamatu ja ütlesin: “Võta siit need andmed.”

Nii vananevad inimeste teadmised ja tarkus, tõed, tõekspidamised ning arusaamised maailmast — kõik need muutuvad tänapäeval ruttu. Aga ka inimlikud autoriteedid muutuvad. Need, kellega varem väga arvestati, nendega enam ei arvestata.

Kas on seda vaja veel eraldi alla kriipsutada, kui palju muudatusi on näinud meie silmad — raha väärtus, juhtivad isikud, valitsused, riigid ja maakaardid on muutunud.

INIMENE JA JUMAL ON JÄÄNUD SAMAKS

Kõige selle peale ütles Peetrus: “Meil on veel kindlam prohvetlik sõna.” On midagi, mis on kindel, mille peale võib ikka loota, mis ei vanane, ei muutu, ja see on Jumala Sõna. Selles on kirjas põhimõisted, mis niipalju, kui me inimajalugu tunneme, ei ole muutunud.

Inglise kirjanik Bernard Shaw, kes tahtis väga moodne ja ajakohane olla, kriipsutas alla, et vaatamata tehnika ja teaduse arengule ei ole inimese tundemaailm muutunud. Ta võrdles seda Aristotelese-aegse inimese omaga. Nende mõne tuhande aasta jooksul, mis Aristotelesest kuni Bernard Shaw’ni oli, ei ole märgata inimese tundemaailma muutust.

Jumala Sõna vaatab veel kaugemaid ajajärke inimkonna elus ja põhimõisted ei ole muutunud. Patt elab ikka ja toob surma ning õnnetust. Tõde, mida Piibel räägib, on täna samasugune. Õnnetu on elu, mis tuleb viinast, lodevast elust, vargusest ja valest, jumalakartuse ning südametunnistuse puudusest. Kui loeme Piibli alglehekülgi, millest meid lahutavad paljud tuhanded aastad, siis leiame, et midagi pole muutunud.

Ka Jumal ei ole muutunud. Selles kõige kindlamas Sõnas on räägitud igavesest Jumalast. See paneb meid üllatuma, kui loeme nende inimeste elust Piibli lehekülgedelt, kes tuhandeid aastaid enne meid elasid. Nende välised elutingimused erinesid meie omast, riietus, välimus ja elumajad olid teistsugused ning keelgi oli teistsugune kui meil. Aga kui me loeme nende südamete elamustest Jumalaga, siis nad on nii lähedased, nagu see oleks alles eile kirjutatud.

KINDEL JA PÜSIV

Inimese ja Jumala vahekord, mida Piibel käsitleb, on midagi kindlat ja väga püsivat. Peetrus tundis seda, kui ta kristlastele rõhutas, et meil on veel kindlam prohvetlik sõna. See sõna maksab tänapäevalgi, sest see kõik täitub. See ütleb: “Hüüa mind appi kitsikuse päeval; siis ma tõmban sind sellest välja” (Ps 50,15). Paljud võivad tunnistada: “Ma palusin ja Jumal aitas.” Piiblis on öeldud, et kes iial Issanda nime appi hüüab, meelt parandab ja oma pattu kahetseb, see peab õndsaks saama.

Ka tänapäeval veel tulevad kadunud pojad ja tütred nagu Jeesuse tähendamissõnas, kahetsevad oma raiskuläinud elu ja saavad uue elu. Kõik see teostub, toimub vastuvaidlematu korra järgi ja seda korda ei ole keegi saanud muuta, see ei ole vananenud. See on kindlaim prohvetisõna.

Aga ka see, mida me täna veel ei näe — Jumala igavik — tuleb sama kindlalt. Maailm, see tähendab uskumatud inimesed, on mitte üksnes meil, vaid ka mujal maailmas väga üleolevad usklike suhtes. See oli meil Eestis vanal ajalgi nii. Mina olen noorest saadik usklik, ma olen liikunud oma ameti tõttu haritud inimeste keskel ja ma tean seda üleolekut, kui keegi kuuleb, et teine on usklik. Niisuguseid inimesi on igal pool, kes leiavad, et usk olevat kuidagi vananenud, sest selle alused on tõesti väga vanad.

Selle maailma üleolevale suhtumisele vastab Jumal oma üleolekuga. Ta annab usklike kätte midagi, mis on maailmast üle. Just selle sõnumi kindlus on üks asi, mis on üle. Usklik võib sellele toetuda, see ei peta teda kunagi, sel ajal kui maailm on saanud paljudes asjades petetud. Selle taga seisab jõud, mis on suurem kui ükski jõud maailmas, see on jumalik vägi.

Niisiis, kui Peetrus alla kriipsutas, et see on veel kindlam, siis kõigepealt peame ise selles väga veendunud olema, peame seda proovima, et see nii on, ja meil on võimalus seda proovida. Mitte ainult teiste jutu järgi rääkida, vaid seda ise läbi elada. Siis meil on võimalus sellest igale inimesele rääkida kui oma isiklikku kogemust.

See tuleb inimestele õnneks, kui nad usklikega kokku puutuvad ja märkavad, et siin nii üliväga muutuvas ja kõikuvas maailmas on midagi kindlat, millele võib toetuda, ja see on Jumala Sõna.

HUGO OENGO
1907-1978
Eesti Metodisti Kiriku superintendent

OLEVISTES LOETI ETTE KOGU PIIBEL

Aktuaalne teema

Tallinna Oleviste koguduses loeti 29. juunist 4. juulini valjusti ette kogu Piibel. Lugejaid oli 62. Piibel jõuti läbi lugeda planeeritust üks päev kiiremini.

Kuulutaja vestluskaaslaseks oli lugemise kolmandal päeval Oleviste koguduse pastor-evangelist ÜLO NIINEMÄGI.

Piibli ettelugemine oli Sinu idee?

Mul tuli see mõte juba mitme aasta eest. Mõni aeg tagasi loeti Rakveres Kalevipoega ette ja vana idee plahvatas uuesti — kui üldse Eestis üks raamat peaks saama ette loetud, siis peaks see olema Piibel.

Käisin selle mõtte välja Oleviste koguduse juhatuses ja see võeti väga soojalt vastu. Kõik tundsid selles Jumala sõrme ja suur rõõm tuli meie peale, kui me sellele mõtlesime. Eks me nii saamegi midagi ära teha, et üks annab ühe mõtte siit ja teine sealt.

Algul oli mõte lugeda Piiblit kirikus sees. Kunagi ütles Joosep Tammo, et Olevistel on nii kena eeskoda. Nüüdseks on see paik leidnud päris palju populaarsust. See on väga kenaks tehtud ja seal on arhailine kivipõrandaga kirik säilinud. Nüüd sai eeskoda Piibli ettelugemise pühalikuks otstarbeks eraldatud. Lugemise aja sisse jääb õige mitu pulma – loetakse edasi. Läheb leinarong kirikusse – lugemine jätkub. Turistid ja koosolekukülastajad käivad eeskojast läbi. Ikka leidub inimesi, kes tulevad ning on näha, et nende silmad on lugeja peal ja nad kuulavad.

Lugemine algab kell kuus hommikul ja lõpeb keskööl. Kas esimesel ja viimasel tunnil ka kuulajaid on?

Igal kellaajal on kuulajaid ja lugejaid. Paljudele sobivad just hommikutunnid ja mõnele hilisõhtu. Peab ütlema, et selles on ka oma võlu – jääda lõpuni rivisse.

Osal kuulajatest on Piiblid kaasas ja nad jälgivad teksti.

Inimesed tahavad ise kaasa lugeda. Paljudel on teine piiblitõlge, me loeme kõige uuemat. On huvitav jälgida, kuidas meie keel on loetavamaks ja suupärasemaks tehtud, kuidas eesti piiblikeel on arenenud.

Milline mõju on Piibli ettelugemisel olnud?

Sellega on kaasnenud uus mõõde, mida ma varem pole tundnud. On räägitud, et Piibli lugemine on vaimulik sõjapidamine, et see puhastab ja teeb meid seesmiselt uueks. Ma näen, et inimesed vaimustuvad ja muutuvad. See on kirgastumise kogemus. Sa kõnnid nagu aupilve sees. Ma olen näinud, kuidas Püha Vaim koosolekul jutluse peale tegutseb. Siin tunned, kuidas Sõna sind nagu aeglasel tulel praeb ja valmistab. Ma tahan, et Eesti kristlased võiksid seda tunda.

Jumala Sõnal on väga eriline võime meid üles ehitada, meile pärand anda, meid puhastada ja tugevaks teha. Eesti kristlased on seda Jumala relva liiga vähe kasutanud. Ma kutsun üles — võtke Piibli lugemiseks aega. Lugege häälega Piiblit ja proovige, mida see korda saadab teie juures. Ei ole kerge üksi häälega lugeda. Võib-olla oleks kasulik kokku tulla, nagu tullakse palvele, ja lugeda.

Miks Sa soovitad lugeda Piiblit valjusti?

On tehtud statistikat, et kui me kuuleme ja näeme, siis jätame palju enam meelde. Teiseks sellepärast, et kuuldavalt öeldud sõna toob esile meie usu. Piibel on meie usu alus, meie vaimulik toit. “Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu” (Ro 10,17). Usk on pärit Jumala Sõnast. Jumala Sõna saadab midagi head korda, mille mõju me tegelikult ei mõista.

Piiblis on öeldud, et Jumal rääkis. Me pöördume oma juurte juurde, sest vanal ajal räägiti Sõna. Tekstid loeti kogudusele ette ja usk kasvas. Tänapäeval loetakse üks kirjakoht ja sellele järgneb mitukümmend minutit jutlust. Väga ilus on, kui Pühakirja lihtsalt loetakse. Ma näen selles Jumala sõrme, sest esmalt on Jumala Sõna otsekui tuli, teiseks otsekui vasar, mis purustab kalju (Jr 23,29) ja kolmandaks nagu kaheterane mõõk, mis eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja (He 4,12).

Kas Piibli ettelugemine on reklaamiüritus või on sellel vaimulik eesmärk?

Otseselt vaimulik. Reklaam ei olnud taotlus, vaid tuli pealekauba. Me ei olnud erilisi üleskutseid ka kogudusele teinud. Me ei pannud lugemist isegi töökavasse sisse. Koguduses on aktiivseid noori inimesi, kes koos vanematekogu esimehe Siim Teekeliga tegid pressiteate. Sellele reageeriti aktiivselt. Esimese päeva pärastlõunast peale olid siin telejaamade kaamerad ning erinevate ajakirjandusväljaannete ja raadiote esindajad kohal. Piibli ettelugemine on saanud päris laia avalikkuse tähelepanu.

Sa oled rõõmus selle üle?

Kui ühiskond sellist üritust esile tõstab – ma usun, et see on samm tervenemise poole. Väga palju on tähelepanu ettevõtmistel, mille pärast me peaksime häbenema. Mul on tõsiselt hea meel, et niisugune tõsine üritus on saanud tähelepanu osaliseks.

Milline on Sinu järgmine idee?

Üks mõte on mulle mitu korda vendade ühispalves tulnud, kui Tallinna pastorid on koos olnud — muuta nurina plats Toompeal, kuhu tullakse virisema oma raske elu ja halbade valitsejate pärast, kiituseväljakuks. Võiksime võtta loa ning laulda 20. augustil seal vabanemisaegseid laule ja tänada Jumalat.

1. juulil 2003 Olevistes

ELU TULEB LIHTSALT JA AUSALT ELADA

Kuulutajas on varem ilmunud MEELIS ALLSALU (47) kirjutisi. Nüüd teeme temaga lähemat tutvust.

KUIDAS SA USULE TULID?

Minu vanemad on usklikud inimesed. 17-aastaselt sattusin usklike laagrisse, kus mind pandi niisugusesse olukorda, et pidin tegema valiku usu ja maailma vahel. Alateadvuses olin juba ammu otsuse teinud, et kunagi tuleb seda asja kaaluda. Ma sain usklikuks, olen selle otsuse juurde jäänud ja ei ole seda kahetsenud.

MIDA TÄHENDAB SULLE USK?

Minu jaoks on esikohal see, et usk on inimese elu eesmärgi ja olemasolu põhjuse realiseerimine. Jumal on loonud inimese enda jaoks.

KUIDAS SA SEDA EESMÄRKI REALISEERID?

Olen enda jaoks sõnastanud kaks tingimust. Esimene on Kristus, kes on suurema osa meie jaoks ära teinud. Teine on, et ei tohi üle astuda Piibli moraalinormidest, siis olen ka oma osa teinud.

See on teoreetiliselt nii. Igapäevases elus peab see igas asjas kuidagi väljenduma.

SA ÕPPISID EPAS METSANDUST. MIS SIND METSAS HUVITAB?

Tööd tehes ei mõtle, mis huvitab. Tunnen ennast metsas hästi. Olen metsanduses olnud kokku 20 aastat. Üle poole sellest ajast istusin kontoris. Seal ei olnud huvitav. Nüüd käin metsas tööl ja seal meeldib rohkem.

KAS SA JAGAD SEDA KARTUST, ET EESTI METSAD HÄVITATAKSE ÄRA?

Mina olen kokku puutunud riigimetsaga. Seal on kõik projekteeritud ja kasutus on kindlasti palju mõistlikum kui see Vene ajal oli. Raiet tehakse korralikumalt. Taastamine ja uue metsa istutamine on tänu raiele kvaliteetsem. Erametsadest ei oska ma rääkida.

KUIDAS SA PÄRNUSSE SATTUSID, OLED JU PÄRIT TARTUST?

Mõned asjad on tehtud teadlikult Jumala tahtmist otsides. Ühel hetkel sain teadmise, et tuleb sinna minna. Pärast EPAt sai kolm sundaastat täis ja mõtlesin, mida edasi teha. Pool aega olin sõjaväes ja pool Virumaal. Tundsin, et kisub Pärnu poole.

MIDA SA PÄRNUS TEGEMA HAKKASID?

Esialgu olin vaba mees. Töötasin alla aasta valvurina. Öösel üleval olemine ei istunud. Siis hakkasin kütjaks, nagu mõnedki vagad inimesed on olnud. Mõtlesin, et selle kõrvalt on hea vaba olla.

Käisin ringi siin ja seal. Olin Tartu Kolgata koguduse liige. Enne abiellumist astusin Pärnu Immaanueli kogudusse. Vahel laulsin ja mängisin kitarri. Tegin ise laule. See oli kiriklik taidlus. Jumala riigi töö on see, mille Jumal on sulle andnud. Kui sa lihtsalt teed enda ja teiste rõõmuks, siis see on küll tore, aga ei tea, kas seda saab Jumala riigi tööks nimetada.

Siis abiellusin ning tuli töökohta ja elamist otsida. Läksin metsandusse tagasi ja sain abimetsaülemaks. Mulle anti terve maja kätte. See oli ametikorter ja hiljem sain selle ära erastada. Maja on Pärnu linna piirist ühe kilomeetri kaugusel.

KUI SUUR ON SINU PERE?

Mul on abikaasa Moonika ja kolm teismelist poega.

KOGU SINU SUGUVÕSA ON USKLIKUD INIMESED JA TEEVAD JUMALA RIIGI TÖÖD.

Mina eriti ei tee, aga teised teevad küll.

SA OLED JU PÄRNU IMMAANUELI KOGUDUSE JUHATUSE ESIMEES.

Meil on tugev pastor (Joosep Tammo), kes saab koguduse esindamisega hakkama. Kord kuus pean lastele jutlust ja vahel mõne muidu kõne ka. Meil on väike neljaliikmeline meesansambel. Oleme viimasel aastal sellega päris tihedalt esinenud.

KAS LAULATE SINU KIRJUTATUD LAULE?

Ma enam laule ei kirjuta. Neid laule, mis omal ajal sai tehtud, laulame küll. Sõnad olid kuskil kirjas ja viisid jäid meelde. Laulame ka spirituaale. Osa laulude autoriks on Alari Allikas.

Erilist muusikahuvi mul ei ole, aga ma lihtsalt teen. Lastemuusikakoolis õppisin tšellot. Praegu ma seda enam ei mängi, üks katkine pill on kodus. Jõulude ajal mängin lastele viiulit. Ansamblis on kõigil pill. Mina mängin mandoliini ja kitarri. Veel on meil suupill ja bassmandoliin, vahel on trumm ka olnud. Kaks lauljat on Pärnu Saalemi kogudusest. Esineme meie kahes koguduses ja käime Shalomi misjoniga väljas. Pärnu vanglas esineme paar korda aastas ja mujal ka.

VAHEPEAL SA KIRJUTASID PALJU. SINU ARTIKLEID ILMUS NII TEEKÄIJAS KUI KA KUULUTAJAS.

Artiklite kirjutamisega ma praegu ei tegele. Kirjutasin kunagi ka ühe raamatu, mis ilmus — “Jeesus ja variserid”.

SINU JUTUSTUS “KÄGU”, MIS RÄÄKIS AFGANISTANI SÕJAST JA ILMUS KUULUTAJAS JÄRGNEVA JUTUNA 1997. AASTAL, MEELDIS RAHVALE.

Mulle pakuti, et selle loo võiks eraldi välja anda, aga see on liiga lühike. Pilte pole ka kuskilt võtta.

KUIDAS AFGANISTANI SÕDA SULLE MÕJUS?

Teatud olukorrad jätsid seal minu tervisele jälje. Olin jaokomandör ja mõned poisid läksid kaduma. Vahel olen näinud mingit sõjaolukorda unes.

Surmasaanud, keda mina nägin, surid seal oma suurest rumalusest, mitte lahingus. Surma sai rohkem dessantväelasi, jalaväelasi vähem. Laskmisi ikka oli.

Aasta või paar pärast sõjaväge ei saanud ma telerist sõjafilme vaadata. Kujutasin kõike väga reaalselt ette. Nüüd on see üle läinud.

MIDA SA ARVAD AFGANISTANI OLUKORRAST PRAEGU?

Inimesed on seal harimatud ja vaesed. Niipalju kui mina aru saan, on nende kõige suurem probleem tohutu killustatus. Nad ei ole võimelised omavahel kokku leppima. Mina seda seal ei näinud, olen sellest pärast lugenud.

Kui keegi suudaks hakata seda maad haldama, oleks hea. Ma ei mõtle siin Afganistani ristiusustamist. Kui omal ajal sakslased Eesti ristiusustasid, oli see kokkuvõttes hea. Meetodit ei saa õigustada, aga tulemus oli hea. Ilma selleta ei oleks Eesti riiki, oleksime nagu teised soome-ugri rahvad Venemaa rüpes.

Väike positiivne emotsioon. Afgaanide traditsiooni ja usu austamine on mõnes mõttes kadestamisväärne. Võrrelgem Euroopa liberaalse kristlusega! Mul on sellises eas lapsed, et mõtlen — küll oleks hea, kui nad oleksid nii sõnakuulelikud nagu moslemid. Rõhutan — mitte õpetuses, vaid tõsiduses peaksime neist eeskuju võtma.

MILLINE TÄHTSUS ON SINU JAOKS HARIDUSEL?

Mida rohkem on inimesel teadmisi, seda paremini oskab ta ohtudest, rumalustest ja hädadest eemale hoida. Ka usk, mis rajaneb ajupesul – inimene pole muud näinudki – ei rahulda. Inimene peab tegema vaba valiku Kristuse kasuks.

MISSUGUSED ISIKUD ON SULLE MÕJU AVALDANUD?

Joosep Tammo oli minu usule tulekul osaline. Tema veeretas jutulõnga selles laagris Pärnumaal, kus ma usklikuks sain.

Johannes Kähr tegeles Tartu Kolgata koguduses noortega. Tema mõjutas meid oma vaikses südamevagaduses.

Olen kasutanud oma vana sõbra Peeter Vardja ütlusi ja väljendusi. Temaga sai koos muusikat tehtud. Ta armastas ütelda: “Miks ka mitte?” Vahel tuleb teha asju, mida ei taha. Kui siis ütled, et tahad, pole aus. Kui ütled, et ei taha, oled eetiliselt eksinud. Kui ütlen: “Miks ka mitte?” siis lähen edasi ja teen ära. Tulen psühholoogiliselt sellest välja.

KAS SÜDAMEAUSUS ON SULLE OLULINE?

Jah.

TÄNAME!

8. juulil 2003

Kõigepealt tuleb kord luua oma mõtetes ja südames

LÜHIDALT

Alates 1. maist loobus Paul Gill Lihula EKB Koguduse pastori ametist. Koguduse pastori ajutine kohustetäitja on EDUARD KAKKO.

* * *

13. juulil seati Meiuste EKB Koguduses uue pastorina ametisse URMAS METSAMAA.

* * *

25. juunil Tartu Salemi kirikut külastanud Tartu linnapea Andrus Ansip leidis, et kaasaegses Tartus on kirikute ja koguduste roll linnakodanike jaoks aina suurenev. “Just kogudused on olnud need, kes on toonud meie inimeste hinge jälle tagasi rahu,” kinnitas linnapea. Tema arvates on kirikute puhul hingelise tasakaalu tagasiandmine meie inimestele olnud kõige tänuväärsem.

Salemi kiriku kohta ütles Andrus Ansip, et see on “suurepärane kirik ja väga ilus kirikuhoone, siia on pandud sisse hing”. Ka Karlova linnaosas on sel kirikul linnapea sõnul suurem tähendus kui lihtsalt baptistide kirikuks olemine. Tegemist on ümbruskonna inimestele avatud keskusega nii vaimses kui ka kultuurilises mõttes.

MA KARTSIN, ET PIIBEL PLAHVATAB

Ma olin noor Vene teadlane, kes unistas sellest, et keemias midagi ära teha. Kogu 1978. aasta suve töötasin ma tugevasti ja sügisel sain suure ning ihaldusväärse kingi: mind saadeti koos grupi nõukogude loodusteadlaste ja juhtivate kommunistidega Lääne-Saksamaale.

1978 olid sellised reisid veel väga haruldased ja mina olin ainus teadlane meie keemiateaduskonnast, keda selle reisiga autasustati. Oli imeline viibida Lääne-Saksamaal ja külastada Kasselit, Mainzi, Maini-äärset Frankfurti ja teisi Saksa linnu. Igal pool võeti meid vastu kõrgete ametnike, ajakirjanike ja väga sõbralike inimeste poolt.

Ma ei suuda enam kõiki nimesid ja kohti meenutada, aga mis mulle rohkem kui kahekümne aasta tagant veel meenub ning mis mind tookord väga üllatas ja šokeeris, oli venekeelne Piibel, mille ma oma voodi kõrvalt hotellist leidsin. See oli üks neid eksemplare, mida Gideonide ühing üle maailma hotellides, haiglates ja arstide vastuvõturuumides tasuta välja paneb. Keegi pidi need spetsiaalselt meie turistide jaoks sinna viima.

Koolis ja ülikoolis olin kuulnud, et Piibel on halb ning ohtlik raamat. Nõukogude teadlastele oli see ebasoovitav raamat, seetõttu ei olnud ma Piiblit seni kordagi näinud ega lugenud. Minu jaoks oli väga erutav keelatud raamatut otse oma hotellivoodi kõrvalt leida. Ma olin noor ja uudishimulik teadlane – tahtsin kindlasti keelatud raamatut avada ja ise läbi uurida.

SALAJANE LUGEMINE

“Ära puutu seda!” karjatas mu toanaaber Valentin. “Seal on kindlasti lõhkeaine sees!” Mulle tulid meelde lood mänguasjadest, nukkudest ja muudest ilusatest asjadest, kuhu oli peidetud lõhkekeha, sellepärast otsustasin Piiblit mitte näpugagi puutuda.

Öösel olid mul ilusad unenäod, ma tundsin midagi heledat ja sooja enda kõrval. Kui ma ärkasin, oli Valentin vannitoas. Olin üksi toas, sellepärast võtsin ikkagi keelatud raamatu, avasin selle ja hakkasin lugema. Ma lugesin väga ruttu, sest ei tahtnud, et Valentin mind lugemas näeks. Aga kui olin alustanud, ei saanud ma enam lõpetada. Vaatamata kiirele lugemisele jäi ometi midagi minu südamesse alles: “Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas” (2Ko 5,1).

TOANAABER OLI JULGEOLEKUST

Tänaseni ei suuda ma mõista, miks oli Valentin nii vihaselt Piibli vastu. Hiljem sain teada, et ta tegi koostööd KGBga. Minu jaoks ei olnudki see kõige hullem – teadsin, et paljud nõukogude inimesed KGB heaks töötasid. See oli kõige lihtsam tee hea töökoha ja ihaldatud positsiooni saavutamiseks.

Igatahes tegi tema tõrjuv hoiak Piibli suhtes raamatu minu jaoks veelgi huvitavamaks. Sõnad, et mul võiks olla kodu taevas, mõjusid mulle väga kütkestavalt. Ma mõtlesin paljude aastate jooksul neile sõnadele, need valgustasid minu elu. Elasime väga väikeses korteris – me magasime neljakesi ühes toas, minu kirjutuslauaks oli söögilaud köögis. Unistasin imeilusast Jumala kojast taevas. Ma ei saa öelda, et oleksin usklikuks saanud 1968. aastal pärast seda, kui ma esimest korda Piiblit lugesin, aga mulle sai selgeks, et olin tundma õppinud midagi väga vajalikku ja võimsat. Mul tekkis tugev tahtmine jälle Piiblit lugeda.

MINUST SAI GIDEON

Nüüd olen ma Venemaal ise Gideonide ühingu kaastöötaja. Ma panen Piibleid Moskva hotellidesse, haiglatesse, koolidesse, ülikoolidesse ja vanglatesse. Täna ma mõistan, et tookord ei olnud sakslastel lihtne Kasselist ja Mainzist venekeelseid Piibleid leida ning neid hotellidesse tuua, kus mõned venelased kaks ööd magasid.

DMITRI MUSTAFIN
Gideonide ühingu Moskva grupi esimees
idea Spektrum

Välismaalt

LIBEERIA BAPTISTID PALUVAD SÕJALIST ABI

Lääne-Aafrika rannikul asuva Libeeria baptistiliidu peasekretär Emile Sam-Peal palus rahvusvahelist sõjalist sekkumist, et vältida oma kodumaa langemist täielikku anarhiasse. Ta kartis, et ilma välisriikide sõjavägede kohaloluta saab riigi pealinnast “teine Bunia”. Bunia on Kongo suurlinn, kus vaenulike grupeeringute vahelise võitluse tagajärjel kaotas elu sadu inimesi. “Me vajame teie abi. Palun palvetage meie maa pärast,” ütles Emile Sam-Peal kohtumisel Baptistide Maailmaliidu abiorganisatsiooni BWAid peasekretäri Paul Montacute’iga.

2001. aasta lõpust alates esineb Libeerias kokkupõrkeid mässuliste ja valitsusvägede vahel. Juunis tungisid mässajad pealinna Monroviasse. Nad on paljudes maa osades võimu üle võtnud.

Libeeria president James Taylor oli varem ise mässuliste pealik, enne kui ta 1997. aastal presidendiks valiti. Rahvusvaheline sõjakurjategijate tribunal naaberriigis Sierra Leones esitas hiljuti süüdistuse tema vastu, kuna ta olevat vastutav veriste võitluste eest sealses kodusõjas aastatel 1991—2002. Ta olevat toetanud Sierra Leone mässulisi, kes kümneid tuhandeid inimesi tapsid või sandistasid. Sajad tuhanded Sierra Leone inimesed on põgenikena Libeerias. Üksnes pealinna Monrovia külje all olevas põgenikelaagris oli sada tuhat inimest, kes olevat vägivalla eest nüüd maa sisealadele viidud. Prantsuse sõjaväelased on paljud linnas elavad välismaalased viinud Monroviast merel olevale sõjalaevale. Ameerika Ühendriigid on sõjalise sekkumise tingimusena nõudnud president James Taylori lahkumist riigist.

Libeeria riigi lõid 1847. aastal USAst ümberasustatud endised neegerorjad. Nende järeltulijad moodustasid riigi kõrgkihi ja valitsejaskonna.

1980. aastal kukutati riigipöördega tolleaegne president William Tolbert, kes aastatel 1965—1970 oli Baptistide Maailmaliidu presidendiks. William Tolbert võitles korruptsiooni vastu ja püüdis üles ehitada stabiilset majandust. Riigipöörajad tapsid presidendi ja Ameerika neegerorjade järeltulijate juhtivad tegelased. Pärast seda ei ole Libeerias olnud rahu ega riigil rahvusvahelist autoriteeti.

70 protsenti Libeeria kolmemiljonilisest elanikkonnast on loodususundite pooldajad, 20 protsenti on moslemid ja 10 protsenti kristlike kirikute liikmed.

Die Gemeinde, idea Spektrum, Internet

Aafrika – vaene ja vaevatud kontinent

LÕUNA-AAFRIKA BAPTIST JUHIB ÜLEMAAILMSET EVANGEELSET ALLIANSSI

Lõuna-Aafrika baptistipastor Ndaba Mazabane on Ülemaailmse Evangeelse Alliansi uus nõukogu esimees. Tema eelkäijaks eelmisel viiel aastal oli Prantsuse ärimees David Detert. Ülemaailmne allianss ühendab umbes 150 miljonit evangelikaalset kristlast enam kui 120 maal.

Mazabane juhib perekondade tugevdamise kristlikku organisatsiooni Lõuna-Aafrikas. Alates 2001. aastast on ta Aafrika Evangeelse Alliansi eesotsas. Ta ütles uuele kohale valimise järel, et Jeesus Kristus on ainus tee inimkonna lunastamiseks. Seda sõnumit tuleb üle maailma levitada. Ta kutsus evangelikaale üles koos teiste kristlike gruppidega tegutsema elutingimuste parandamise nimel. “Me tahame valju häälega suurema aususe ja õigluse nimel üles astuda,” ütles ta.

idea Spektrum

KINDRAL VABANDAS BAPTISTIDE EES

Kesk-Aafrika Vabariigi seni rahvusvaheliselt tunnustamata president kindral Francois Bozizé külastas pealinnas Banguis enam kui tuhande osavõtjaga baptistide jumalateenistust, kus jutlustas maa baptistiliidu president Paul Changé. President Bozizé vabandas jumalateenistusel oma sõdurite vägivalla pärast. Ta tuli märtsis riigipöördega võimule ja tema sõdurid ründasid võitluste käigus korduvalt ka kirikuid. President lubas, et midagi sellist enam ei juhtu.

Changé võttis riigipea vabanduse vastu ja kinkis talle tänuks Piibli. Euroopa Baptistimisjoni andmetel on olukord riigis pärast riigipööret oluliselt rahunenud. Ka rünnakud kirikutele on lõppenud.

Euroopa Baptistimisjon toetab Kesk-Aafrika Vabariigis mitmeid kirikusiseseid projekte, sealhulgas ka vaimulike töötegijate ettevalmistamist. Palju efektiivsem olevat investeerida kohalikesse misjonäridesse kui välismaiseid misjonäre maale lähetada.

Die Gemeinde

MÄLESTUSTAHVEL BALTHASAR HUBMAIERILE

Viinis rehabiliteeriti üks tuntumaid anabaptiste, ketserina hukatud Balthasar Hubmaier (1485—1528). 10. juunil avati talle pidulikult mälestustahvel. Piduliku sündmuse põhjuseks oli 475 aasta möödumine Hubmaieri hukkamisest ja Austria baptistiliidu 50. aastapäev.

Hubmaier oli teoloog ja filosoof, kes viis 1524. aastal Waldshutis läbi reformatsiooni. Samal aastal liitus ta Zürichis anabaptistidega ja hakkas kuulutama usklike ristimist. Oma peateoses “Ketseritest ja nende põletajatest” eitas ta riigi õigust usuasjadesse sekkuda. 1527 süüdistati teda osavõtus talupoegade sõjast, ta arreteeriti ja saadeti välja Austriasse. Kui ta keeldus oma vaadetest loobumast, mõisteti ta ketserina surma.

Baptistide Maailmaliidu peasekretär Denton Lotz toonitas mälestustahvli avamisel riigi ja kiriku lahushoidmise vajadust. Kui riik ja kirik on tihedalt seotud, rõhutakse alati vähemusi. Igal juhul olevat kirikutel õigus riigile selle vead kätte näidata.

Austria hariduse, teaduse ja kultuuriministeeriumi kultuuriameti juht Werner Jisa pidas riigi kohuseks usule ruumi anda. Varem praktiseeritud riigi ja kiriku seos Austrias olevat küll olnud mõeldud inimeste heaks, kuid tegi tegelikult halba.

Pidulikul sündmusel osales ka Euroopa Baptistiföderatsiooni peasekretär Theo Angelov.

Die Gemeinde

Balthasar Hubmaieri mälestustahvlilt võeti kate

ISSAND SUUDAB HOMOSID MUUTA

USA suurim protestantlik kirik, konservatiivne Lõuna Baptistiliit, on aastaid kritiseerinud homoseksuaalsust. 16,2 miljoni liikmega kirik kuulutas oma aastakonverentsil, et homoks ei pea jääma. Homosid tuleb halastusega kohelda ja neid Jeesuse Kristuse juurde kutsuda. “Homoseksualistid võivad saada vabaks sellest patusest, hävitavast elustiilist,” ütles eetika ja usuvabaduse komisjoni president Richard Land konverentsist osavõtnud 7000 inimese ees. “Homod peavad teadma, et Jumal armastab neid ja nende elustiilist on olemas väljapääs.”

Baptistiliidu töögrupp pani ette, et liidu umbes 42 tuhat kogudust homodele erilist tähelepanu pööraksid. Selleks valmistatakse ette piibliõppematerjal, endiste homode tunnistused ja ettepanekud tööks aidsihaigetega. Resolutsioonis keeldutakse samasooliste vaheliste abielude tunnustamisest ja nõutakse perekondade tugevdamist.

Tervitatakse USA valitsuse plaani eraldada 15 miljardit dollarit võitluseks aidsi vastu. Samas manitsetakse, et ei loodetaks kondoomide jagamise peale. Selgitusprogrammid, mis põhineksid piibellikul arusaamal seksuaalsusest ja kutsuksid üles karskusele väljaspool abielu, oleksid mõjuvamad.

idea Spektrum

TERROR MUUTUS ÕNNISTUSEKS

Terrorirünnakud 11. septembril 2001 New Yorgis ja Washingtonis ning plahvatus diskoteegis Indoneesias Bali saarel oktoobris 2002 on toonud kaasa suurema vabaduse kristlaste tegutsemisele Indoneesias. Seda teatas Indoneesias tegutsev Austraalia misjonär dr. Jeff Hammond.

Viimase nelja aasta jooksul on Indoneesias kristlaste ja moslemite vahelistes kokkupõrgetes üle viie tuhande kristlase surma saanud, üle kümne tuhande kiriku on süüdatud ja pool miljonit kristlast on oma kodudest välja kihutatud. Pärast Bali saare plahvatust on aga kirikut hakatud tõsiselt võtma. “Meil on pärast seda palju enam vabadust ja vähem vastuseisu evangeelsetele aktsioonidele,” ütles Hammond.

Kuigi terror on 40-miljonilise kristliku vähemuse olukorda riigis parandanud, ei tähenda see terrori õigustamist.

Die Gemeinde

In Memoriam: ILMAR-JOHANNES KURG

Ilmar Kurg sündis 26. mail 1922. aastal Tallinna lähedal Kallavere külas. Lasterikkas talupoja perekonnas kasvades tuli tal kuueaastasena käia vanaisaga karjas, 13-aastasena aga olla juba talus künnimees. Kohaliku algkooli lõpetamise järel õppis ta Keila Põllutöökoolis. Sõja-aastail töötas ta Tallinnas ja sõdis Soome armees Karjala rindel.

Esimesed kokkupuuted elava usuga sai Ilmar Kurg lapsepõlves naabertalu kaudu, kus peeti palvetunde. Palmipuudepüha laupäeval 1947 Tallinna Allika koguduses otsustas ta anda oma elu Jumalale. Ta elas üle päästmise rõõmu. Kogu järgneva elu oli tal armastusega täidetud süda ja ta oli nakatavalt rõõmsameelne. Andunult osales ta Allika koguduse vaimulikus töös, hiljem Oleviste koguduses diakonina, lauljana segakooris ja tunnistajana.

Ilmar Kurg abiellus 22. juulil 1950 Kethe Toomsaluga. Jumal kinkis neile kolm last ja neliteist lapselast.

1956. aastal asus Ilmar Kurg õppima EKB usuteaduslikel kursustel.

1958. aasta sügisel suunati Ilmar Kurg Mustvee Baptistikoguduse pastoriks. Ta teenis rõõmuga kogudust 14 aastat. Koguduse palvela asus Peipsi järve ääres. Seal elades koges ta erilisi Jumala õnnistusi, mis kinnitasid teda väga ta esimesel vaimulikul tööpõllul. Seitse aastat võis ta pere elada ühe katuse all koos Rootsi baptistimisjonäri Emilie Bertelsoniga, kellel oli hea väljaõpe ja pikaajalised kogemused vaimulikus töös.

Aastatel 1970—1975 teenis Ilmar Kurg Rakvere Karmeli kogudust. Sealt leidis ta häid kaastöölisi ja abi koguduse liikmete poolt.

Aastatel 1976—1989 oli Ilmar Kurg Pärnu Immaanueli koguduse pastoriks. Koos paljude ustavate kaastöölistega ja eestpalvetajatega andus ta Jumala riigi tööle.

Pastoritöö kõrval oli Ilmar Kurg armastatud ja oodatud evangelist Eestimaa kogudustes. Ta eriline rõõm oli palvetada inimestega, kes otsisid ja leidsid lunastuse Kristuses. Talle veel kingitud tervisega elas ta viimastel aastatel kaasa koguduse igapäevaelule ning külastas haigeid ja vanu nende kodudes. Ilmar Kurg igatses olla Jumala kaastööline nendes ülesannetes, mis talle olid usaldatud. See igatsus täitus.

Ilmar Kurg lahkus 28. juunil 2003 halvatuse tagajärjel, kaks kuud pärast abikaasat. Ta sängitati mulda 4. juulil Jõelähtme kiriku kalmistule esivanemate matmispaika abikaasa kõrvale.