Sügisel majade ümber seisnud suured puuriidad on palju väiksemateks kahanenud. Aeg-ajalt talvisest taevast paistev hele päike kuulutab, et kevad läheneb. Päevad on juba tükk maad pikemaks veninud, kui nad jõulude ajal olid.

Siiski on alles jaanuari lõpp ja võib-olla saame veel päris krõbedat külma tunda. Hooletu majaomanik ostab nüüd kalli raha eest märgi küttepuid ja kuulab ahjust ilusa praksumise asemel ebameeldivat visisemist. Ta vaatab igatsedes kraadiklaasi ja kalendrit, kuid kumbki ei taha veel sooja aja tulekut kuulutada.

Eesti ei asu ekvaatoril, kus on alati soe ja aastaaegade vahetumist ei ole tunda. Siin peab arvestama külma ajaga oma maja ehitamisel ja raha planeerimisel. Talv, mis kunagi pole taeva jäänud, õpetab seda tarkust igal aastal uuesti.

Jeesus Kristus ütles: “Maa ja taeva nägu te oskate mõista, aga kuidas te ei mõista seda aega? Ja miks te ka iseenestest ei otsusta, mis on õige?” (Luuka 12,56-57). Kas meie ajastu inimesed on targemad kui Jeesuse kaasaegsed?

PALUJA SAAB, OTSIJA LEIAB ja KOPUTAJALE AVATAKSE

Toimetaja kommentaar

Terve aasta on möödunud esimese kommentaari ilmumisest. Sellega seoses võiks teha väikese tagasivaate.

Kuulutaja põhiülesanne on vaimuliku sõnumi edasiandmine. Kommentaarides püüdsime samuti temaatikat vaimulikult käsitleda.

Kommentaar peaks olema päevakajaline. See on tema eelis ja puudus. Päevakajaline vananeb väga ruttu. Piibliteksti seletavat jutlust võib veel aastakümnete pärast huviga lugeda. Uued uudised viivad huvi vanadelt peaaegu kohe ära.

Päevakajalisuse pärast ongi toimetus laita saanud. Saab ju mingit nähtust kajastada ainult selle momendini, mil kommentaar valmib. Sündmus võib aga jätkuda, sellest võivad ilmneda uued asjaolud ja sellega kommentaari väärtus väheneb või kaob. Sedalaadi artiklite puhul on aegumine paratamatu ja loodetavasti lugejad mõistavad seda.

Mõni teema on toonud kiitvaid vastukajasid. Loomulikult on toimetusel siis hea meel.

Kommentaarid jätkuvad. Vastukajad on väga oodatud. Lehte on kergem teha, kui meie jutt ei ole monoloog, vaid dialoog.

KAS SÕDA IRAAGIS TULEB?

Ameerika—Iraagi konflikti põhjusi on otsitud lisaks Iraagi liidri isikule ja poliitikale naftast ja Ameerikast endast. Ilmselt põimuvad erinevad asjaolud omavahel. Neid, kes peavad jõu kasutamist sobivaks lahenduseks, on kõigi rahvaste hulgas alati olnud. Sõjaväelaste erihuvidele pannakse Lääne tsivilisatsioonis vastukaaluks tsiviilpoliitikud. Diktaatoritel on tavaliselt tsiviilülikonnale lisaks ka kindrali- või marssalivorm kapis rippumas.

Seoses Iraagi sõjaga peaks kindlasti ühele asjale veel tähelepanu juhtima. Käesolevaski Kuulutajas on palju juttu moslemitest — nii nende terroritegudest kui ka imbumisest formaalselt kristlikesse ühiskondadesse. Lihtsale moslemile serveeritakse Iraagi sõda kui kristlaste sõda nende vastu. Tagakiusu tunnetades tugevneb usuline kindlus. Isegi siis, kui sõja tulemuseks peaks olema Lääne tüüpi demokraatia tekkimine Iraagis, võib negatiivne suhtumine kristlastesse püsida pärast sõda aastakümneid elavana. Mida teeb see misjonile, on igaühele selge.

Kuidas mõjub Iraagi sõda Eestile? Kõige parem oleks väita, et üldse ei mõju — Iraak on ju meist nii kaugel. Kahjuks seda nii öelda ei saa. Tänapäeva maailmas on kõik seotud kõigiga. Fanaatilised moslemid võivad üritada kätte maksta kõigile kristlastele. Nafta hind mõjutab kõiki maid, kellel seda maavara ei ole, sealhulgas ka Eestit. Samas võib sõjas kannatada saanud Iraagi ülesehitamiseks tehtavatest tellimustest mõni väike osa ka Eestile sattuda. Viimane oleks muidugi positiivne tulemus. Eesti väeosi ilmselt sellesse sõtta ei lähe. Mõni üksik eestlane võib sinna sattuda küll.

Võib-olla on praegu veel lootust Iraagi sõda ära hoida. Ilmselt ei aita siin protestidemonstratsioonid või muud sellised aktsioonid. Need rahustavad rohkem korraldajate ja osavõtjate südametunnistust või võimaldavad neil end esile tõsta. Kristlased on läbi aegade kasutanud palvet. Selle mõju on kõige kindlam. Kui Iraagi konflikt lastakse Jumalal lahendada, on tulemus kõigist võimalikest kõige parem.

Lahesõja lõpus süütas Iraak Kuveidi naftatornid

JÄLLE VALIMISED

Praegu võiks jälle rääkida valimistest. Riigikogu valimiskampaania ei ole täistuure veel sisse saanud. Paras aeg oleks sellest rääkida järgmises lehes. Veel ei tea, palju selleks siis ruumi jätkub — võib-olla nõuab mõni teine teema veebruaris Kuulutajalt olulisemat tähelepanu. Sissejuhatuses räägitu täienduseks võiks lisada, et oleme püüdnud lugejates tekitada mõistmist. Ühel ajakirjanike konverentsil öeldi, et iga väljaanne peaks valimiste eel selgesti välja ütlema oma eelistuse. Me ei arva seda. Kuulutaja ei tahaks olla kellegi õuelaulikuks või lahmivaks mahategijaks, nagu see ilmalikus ajakirjanduses käib. Kuulujutud ja kollane ajakirjandus on palju segadusi tekitanud. Hea, kui meie lugejad saavad mõistliku ja kristlikus meelsuses esitatud käsitluse. Kas see seni on õnnestunud, otsustagu iga lugeja ise. Kommentaari kirjutaja on samuti ainult inimene.

Prohvet kirjutas Paabeli vangipõlves olevatele juutidele Jumala käsul: “Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust. Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid. Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest.” (Jeremija 29,11-13).

JEESUSE ESIMESED JÜNGRID

“Järgmisel päeval seisis Johannes jälle seal, ja kaks tema jüngrit. Ja kui ta nägi Jeesust kõndivat, ütles ta: “Ennäe, see on Jumala Tall!” Ja need kaks jüngrit kuulsid tema ütlust ja järgisid Jeesust. Aga Jeesus pöördus ümber, ja nähes neid Teda järgivat, ütles Ta neile: “Mida te otsite?” Aga nemad ütlesid Talle: “Rabi!” — see tähendab meie keeli õpetaja — “Kus sa asud?” Ta ütles neile: “Tulge ja vaadake!” Nad tulidki ja nägid, kus Ta asus, ja nad jäid Tema juurde selle päeva. See oli arvata kümnes tund. Andreas, Siimon Peetruse vend, oli üks neist kahest, kes oli kuulnud Johannese ütlust ja hakanud Jeesust järgima. Tema leiab esiteks oma venna Siimona ja ütleb temale: “Me oleme leidnud Messia!” — see on meie keeli Kristuse.”

Johannese 1,35-41

Jordani kaldal peeti suuri vabaõhujumalateenistusi. Seal polnud templit ega altarit, ei preestrite ametirõivaid ega leviitide laulu, aga seal oli Jumalast läkitatud kuulutaja, keda hüüti Ristija Johanneseks. Selle mehe sõnal oli suur vaimulik mõju. Inimesed hakkasid tundma oma pattu ja kahetsesid oma halba elu Jumala ees. Patukahetsuse tõsidust märgiti ära ristimisega Jordani jões.

Messia ootamine oli kõige põnevamaks päevateemaks. Just Tema saabumiseks valmistasidki inimesed ennast patukahetsuse kaudu. Ja siis saabus päev, millal Johannese sõrm näitas kellegi läheneva mehe suunas ja prohvet hüüdis meeldejäävad sõnad: “Ennäe, see on Jumala Tall!” Ootus oli muutunud tegelikkuseks. Messias oli saabunud.

Kaks noormeest Ristija Johannese jüngrite hulgast otsustasid Jeesust järgida. Neist said Jeesuse esimesed jüngrid. Selle sammuga said nad teenäitajateks suurtele hulkadele.

KAHE NOORMEHE TEGU VÄÄRIB LÄHEMAT VAATLUST

Kas on meil neist midagi õppida? Kas on meil midagi õppida neist, kes kuulsid sedasama, mida kuulsid need kaks, kuid ei teinud kuuldust õigeid järeldusi?

Mõtleme esiteks neile, kes Jeesust ei järginud. Suured hulgad ootasid Messiat. Miks ei püüdnud nad siis Jeesusega lähemat kontakti luua?

Ühed jätsid selle tegemata, sest nad pidasid Johannese tunnistust põhjendamatuks. Nad nägid Jeesuses tavalist inimest. Milleks pidada Teda Jumala Talleks, kes võtab ära maailma patu? Nad ei näinud Jeesuses seda, mida nägi Johannes. Ja nii palju usaldust neil Johannese vastu ei olnud, et nad oleksid ta sõna lihtsalt uskunud.

Jumalateenistustel on tänaseni neid, kes ei näe, mida Issanda tunnistajad näevad. “Kristlase usurännakus” jutustas Bunyan evangelistist, kes näitas patuga koormatud mehele teed Jumala linna poole. Evangelist püüdis ta tähelepanu juhtida silmapiiril asuvale kitsale väravale, kuid mees ei näinud seda. Evangelist küsis: “Aga kas sa näed valguse kuma seal eemal?” Küsitu vastas: “Seda nagu näeksin.” Selle peal ütles evangelist: “Pea seda silmas! Otse minnes jõuad värava juurde.” Kõigile kahtlejaile võin vaid korrata Bunyani sõnu. Järgi seda valgust, mida sina näed ja nii võib kahtlejast saada Jeesuse järgija.

Jordani kaldal oli neidki, kes uskusid küll Johannest, aga ei teinud kuuldud sõnast praktilisi järeldusi. Nende arvates vääris kõrbeprohveti sõna täit usaldust. Ja sellega nad piirdusidki. Ikka alles on Jumala sõna juures neid inimesi, kes usuvad ristiusu põhitõdesid. Kui keegi neilt küsib: “Kas oli see vale, mida kirikus räägiti?” siis võivad nad täie veendumusega vastata: “Ei olnud!” Kui küsida: “Kas sa otsustasid teostada seda, mida kuulutati?” siis peavad nad tunnistama, et niisugust otsust nad ei teinud. Nad ei saa Jeesuse jüngriteks enne, kui nad loobuvad oma passiivsusest ja asuvad usuteele.

Nende hulgas, kes Jeesust ei järginud, olid ka imetlejad. Nad uskusid kõike seda, mida nad nägid ja kuulsid. Jordani kaldalt läksid nad ära põneva teatega. Nad rääkisid teistelegi sellest, mis oli juhtunud. Need inimesed võisid jutustada ka kahest noormehest, kes olid läinud Jeesuse teele. Aga nende endi ellu see uuendust ei toonud.

Kas on vähe neid, kes Jumala sõna kuulutuskoosolekult lahkuvad põnevate teadetega? Nad teavad täpselt, kui palju inimesi tuli eestpalvele ja kes said usklikuks. Aga nad ise ei ole Jeesuse jüngrid. Raske on aidata neid, kes viivad hingeõnnistuse küsimuse päevauudiste tasemele.

Jordani kaldal oli rahva hulgas kaks noormeest, kes võtsid prohveti sõna praktilise tõsidusega. Ühe nimi oli Andreas, teise nime Piibel ei nimeta, kuid tegelikult ei ole kahtlust, et see oli pärastine apostel Johannes. Noormehed uskusid iga sõna kõrbeprohveti kuulutusest. Neile oli kohe selge, et nemad peavad tegema Messia ilmumisest praktilised järeldused.

See oli nende elu suurpäev ja ainulaadne võimalus. Kui Jeesus mööda teed neist eemaldus, otsustasid nad Temale järele minna. Just see otsus oli nende elus määrava tähtsusega.

Kas sina oleksid niisugustes tingimustes seda teinud? Kas sina tuleksid täna Jeesuse juurde kui Tema poolehoidja, kui Ta oleks täna nähtavalt meie hulgas? Tema juurde on praegu võimalik tulla palves usu kaudu. Tema kutsub meid. Tema ootab meid.

Johannes nimetas hiljem seda momenti Jeesuse vastuvõtmiseks, kui patune ja Jeesus kokku saavad. Oma evangeeliumis kirjutas ta vanas eas: “Kõigile, kes Teda vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, kes usuvad Tema nimesse” (Jh 1,12). Loe seda uuesti. Loe seda põlvedel ja küsi endalt: “Kas mina olen Jeesuse vastu võtnud? Kas sellel alusel võin ma ennast Jumala lapseks tunnistada?” Selle järele loe Jh 6,37: “Kes minu juurde tuleb,” ütles Jeesus, “seda ma ei lükka välja.” Selle salmi eest võid Teda põlvedel tänada.

Nii toimub Jeesuse juurde tulles kahekordne vastuvõtmine. Inimene võtab vastu Jeesuse ja Jeesus võtab vastu inimese. See loob mõlemapoolse sõpruse, mis toob kestva tagajärje.

Ristija Johannese vabaõhujumalateenistustest on öeldud, et tema juurde rändasid kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma elanikud (Mk 1,5), aga Jeesuse ilmumise esimesel päeval leidus ainult kaks noormeest, kes Teda vastu võtsid. Tänu Jumalale nende kahe eest! Kes on täna need kaks, kes teevad oma otsuse?

KAHE NOORMEHE TEO TULEMUSED ÄRATAVAD TÄHELEPANU

Nad saavutasid selle, mida võib inimesele anda ainult usk Jeesusesse. Tuhanded südamed hellitasid Messia saabumise lootusi. Tegelikult leidsid Teda ainult need kaks, kes võtsid vaevaks Teda järgida. Jeesus ütles: “Õndsad on silmad, kes näevad, mida teie näete! Sest ma ütlen teile, et palju prohveteid ja kuningaid on tahtnud näha, mida teie näete, ja ei ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ja ei ole kuulnud!” (Lk 10,23-24). Arvan, et meie linnas on tuhandeid inimesi, kes tahaksid endale hüvesid, mida Jeesus on tulnud tooma, aga tegelikult leiavad Tema ainult need, kes on valmis Tema järgimiseks vaeva nägema.

Õp 2,4 on öeldud, et need, kes otsivad tarkust nagu hõbedat ja püüavad seda leida nagu peidetud varandust, saavutavad selle. Oleme lugenud geoloogidest, kes on avastanud hinnalisi maapõuevarasid taiga sügavustest ja mägede kõrgustest. Kas nad said leidjaiks sel teel, et istusid kodus ja unistasid? Ei ilmaski! Neil oli vaja välja minna ja suurte vaevadega ületada ohtlikke raskusi, enne kui nad midagi avastasid.

Nii leitakse ka usulised väärtused. Jumal ütles prohvet Jeremija kaudu: “Te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest!” (Jr 29,13). Asugem otsijate hulka, siis oleme varsti ka leidjate hulgas! Ärgem kartkem vaeva ega raskust! Leidmisrõõm tasub selle. Kahele esimesele jüngrile oli leidmisrõõm nii mõjuv, et veel kümnete aastate pärast oli neil meeles kellaaeg, millal nad Jeesusega kokku said. Paljud meist võivad kinnitada sedasama.

Esimesed jüngrid kogesid leidmise õnne, aga nad said ka Jeesuse juurde jäämise õnnistuse. Jeesuse juurde tulek ei toonud endaga ainult hetkelist meeleolutõusu, vaid jüngrid leidsid Temas oma elu suunanäitaja ja valitseja. Nende ellu ei tulnud iialgi enam aega, millal nad oleksid hakanud elama Jeesuseta.

Johannes pühendab Issanda juurde jäämise õnnistusele oma evangeeliumi 15. peatüki. Seal esitas Jeesus allegooria viinapuust ja okstest. Oks kannab vilja ainult siis, kui ta jääb elu osadusse tüvega, ja usklik kannab uue elu vilja siis, kui ta jääb Jeesuse osadusse.

Sellest tekstist leiame ka veel kolmanda õnnistuse, mille osaliseks said kaks esimest jüngrit — see oli teenimise õnnistus. Andreas kutsus kohe järgmisel päeval oma venna Peetruse Jeesuse juurde. Venna kutsumine toimus Andrease enda südame sunnil. Andreas oli ilmselt üsna tavaliste võimetega noormees. Ta ei tõusnud iialgi juhtivale positsioonile. Aga tema ülesandeks kujuneski teiste toomine Jeesuse juurde. Andreas oli see jünger, kes tõi toidupuuduse puhul Jeesuse juurde poisi, kellel oli viis leiba ja kaks kala. Ilmselt oli Andreasel endal üsna piinlik nii väikese pakkumisega Jeesuse ette tulla, kuid sellest sai söömaaeg 5000 mehele (Jh 6). Teinekord tõi Andreas koos Filippusega kreeklased Jeesuse juurde ja sellest kujunes erakordne silmapilk Jeesuse elus (Jh 12).

Jeesus usaldas tavaliste võimetega inimesi ning õnnistas nende tööd. Ärgu keegi arvaku, et Jeesus ei vaja tema tööd! Viimses kohtus ütleb Jeesus: “Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!” (Mt 25,40).

Jüngrid, kes tulid esimestena Jeesuse juurde, said leidmise, jäämise ja teenimise õnnistuse osalisteks. Need kolm õnnistust on avatud igale jüngrile.

Jeesus alustas oma Messia-tööd kahe jüngriga. Sellest ajast alates pole tee Jeesuse selja taga iialgi enam tühi olnud. Ikka on leidunud noori ja vanu, mehi ja naisi, kes Teda on järginud.

Kes on täna need kaks, kes alustavad oma teed Jeesusega? Kas oled sina üks neist?

OSVALD TÄRK
(1904-1984)
Osvald Tärk teenis pastorina Tallinna Allika ja Oleviste kogudusi

USU- ja SÜDAMETUNNISTUSE VABADUS

Aktuaalne teema

Viimastel kuudel on Eestis mitmel korral häält tõstnud mittekristlikud usulised vähemused — moslemid, maausulised ja teised, kes on protesteerinud kristlaste “eelistamise” vastu. On ju kristlaste käes kaplanite ametikohad, usuõpetus koolides on valdavalt kristlust tutvustav, tähtpäevadel osalevad riigitegelased kristlikel jumalateenistustel jne.

Kas ristiusu selline positsioon on õigustatud? Kuulutaja esindaja rääkis sel teemal baptistipastor GERARD HEMMINGSiga Londonist, kes osales Riias konverentsil “Piibli arusaam armust”.

Milline positsioon on ristiusul Suurbritannias?

Meie riigil on rikkalik kristlik pärand. Nelisada aastat on meil emakeelne Piibel. Jumal on meie maad minevikus õnnistanud suurte ärkamistega. Kristlusel on olnud võtmeroll meie parlamentliku demokraatia, seaduste ja kohtusüsteemi arengus.

Anglikaani kirik on Suurbritannias riigikirik. Selle eesotsas on kuninganna. Kõigil ametlikel sündmustel on mingi roll ka sellel kirikul. Varem oli anglikaani kirikul palju privileege, mida teistel kirikutel ei olnud. Nüüd on kõik usud seaduse ees võrdsed.

20. sajandil usu mõju Suurbritannias vähenes. Kristlusel on veel kultuuris juhtroll, kuid valitsus rõhutab inimõigusi, mis garanteerivad võimaluse oma vaadete propageerimiseks ka moslemitele, hindudele ja teistele.

Kas Suurbritannia armee kaplanid on kristlased? Kas kaplan võiks olla näiteks moslem?

Suurbritannia armees on kaplaneid nii anglikaani, katoliku kui ka vabakirikutest. Kaplan on armees selleks, et sõjaväelast toetada. Ma arvan, et enamik armeest nõuaks endale kristlikke kaplaneid, sest islam on neile võõras.

Moslemeid pole armees eriti palju. Neil, kes seal on, on ka vabadus oma usku järgida.

Milline usuõpetus on Suurbritannia koolides?

Kui mina käisin koolis, oli usuõpetuse tunnis põhitähelepanu ristiusul. Praegu on see aine kohustuslik, kuid ei pea olema kristlik. Mõne jaoks on see eksamiaine, teise jaoks üldhariv. Palju sõltub õppeasutusest endast. Suuremas osas antakse üldist religiooniõpetust. Paljudes on usuõpetus anglikaani kiriku käes. Aga koolides tegutsevad ka teised kirikud. Ka mina käin ühes kohalikus koolis Kristusest rääkimas.

Lapsevanemad saavad valida kooli, kui kuskil kuulutatakse näiteks islamit. Ka kristlikust koolist võib lapsi ära võtta.

Baptistid on tavaliselt aktiivsed usu- ja südametunnistuse vabaduse kaitsjad, sest nad ise on olnud tagakiusatavad. Kas Lääne vabaduste kõigile kohaldamine on õigustatud?

Me vajame vabadust kuulutada evangeeliumi Kristusest. Riik ei tohi sekkuda kiriku töösse ja ellu. Me usume, et evangeeliumile pole riigi toetust tarvis.

Iga kuues Londoni elanik on sündinud väljaspool Suurbritanniat. Nende hulgas, kes tulid mujalt, on paljud avatud evangeeliumile. Osa neist oma kodumaal evangeeliumi kuulda ei saanud. Jumal on nagu kogu maailma Londonisse kokku toonud, et nad võiksid siin evangeeliumi kuulda. Muist neist inimestest lähevad tagasi oma kodumaale kristlastena.

Miks on Suurbritannias vabadus? Just evangeeliumi pärast. Evangeeliumi kuulutamist kunagi takistati. Nüüd ma võin lihtsalt minna tänavale ja kuulutada evangeeliumi ja keegi ei tohi mind takistada. Ma võin levitada kirjandust. Kui me pööraksime oma seadused teiste vastu, pöörduksid need ka meie vastu.

Riigil on võim, kuid see on piiratud. Riik võib kehtestada makse, anda välja seadusi, mis soodustavad head ja karistavad kurja. Kui inimene oma tegevusega kahjustab riiklikku süsteemi, peab riik ütlema “ei”. Kui moslem elab seaduskuulekat elu, siis on tal vabadus oma kodus õpetada islamit ja minna oma pühakotta. Kui homod tahavad teha oma kooselu seaduslikuks, siis riik peaks ütlema “ei”. Riik ei saa aga takistada seda, mida inimene oma kodus teeb.

Kas moslemid võivad teha mošee Londoni kesklinna ja muezzin kutsuda minaretist inimesi palvele, nagu nende usk nõuab?

Ehituseks on vaja luba. Mõnes kohas on see antud, kuid muezzin ei või kutsuda palvele. Selline luba on neile ainult paaris kohas antud.

Kui nende käitumine segab meie ühiskonna aluseid, siis riik keelab seda kõigi rahu huvides. Riik aga ei saa minna nende mošeesse ja öelda, mida nad võivad uskuda ja mida mitte. Aga politsei tungis ühte moslemi pühakotta Londonis ja arreteeris mõned inimesed, sest neid kahtlustati terrorismis. Osa moslemi vaimulikke propageeris usulist vaenu. Riik ütleb sellele “ei”.

Täname!

Eesti usulised vähemused nõuavad kristlastelt sisuliselt kõrvale astumist. Meie maa ajalugu on aga kristlik. Muid vaateid ei tohi loomulikult taga kiusata, kuid neile ei ole vajadust ka kasvuhoonetingimusi luua.

Iga hea põhimõte, mida rakendatakse ilma mõistuseta ja jumalakartuseta, võib lõpuks viia absurdini või koguni kahjulike tulemusteni. Nii on Läänes mõnigi kord jõutud olukorda, kus vähemusel on kõik õigused, enamus peab aga vait olema.

Me ei saa inimestel keelata valesid valikuid teha. Meie kohus on õige õpetus — Kristuse evangeelium — nii selgelt ja intensiivselt esitada, et nad selle valiksid.

25. jaanuaril 2003 Riias

TEGIJA JAOKS ON JUMALA RIIGIS PALJU VÕIMALUSI

Aktiivsed inimesed on enamasti tegevad mitmel alal. 44-aastane PEETER VÕSU on põhitööl Eesti Kristliku Televisiooni direktorina. Kõrvalametites on ta Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti osakonnas ja organisatsioonis Noorte Missioon juhatuse esimees.

SINU VARASEST NOORUSEST EI PAISTNUD VIST EELDUSI SAADA JUMALA RIIGI TÖÖLISEKS?

Olen pärit kristlikust kodust, kuid teismeliseeas läksin usust väga kaugele. Langesin sügavalt niisuguse tuntud pahe sisse nagu joomine, jooksin kodunt ära ja elu läks igati allamäge.

Olin ainult 17-aastane, kui hakkasin naist võtma. Sel ajal olime Pillega juba mõnda aega koos elanud. Tahtsime kiriklikku laulatust ja see viis meid tegelikku kontakti usklikega. Läksime Oleviste kirikusse pastor Oskar Olvikuga laulatuse asjus rääkima ja pidime veel nii mõnigi kord seal käima. Mitte palju varem olid alanud Olevistes Effataa noortekoosolekud. Mul ei ole meeles, milline oli sõnum nendel õhtutel, kuid mäletan selgelt, et mõistsin, et nemad olid õnnelikud ja minul puudus elu mõte, nendel oli õigus ja minul ei olnud. Umbes nädal pärast abiellumist langetasime koos abikaasaga otsuse kogu oma elu Kristust järgida. Oleme selle juurde jäänud. Meil on kolm last, kõik on juba täiskasvanud ja järgivad Kristust.

MILLINE ON SINU KOOLIHARIDUS?

Olen kogu oma elu õppinud. Enne Jumala poole pöördumist oli õppimine katkenud. Pärast uut algust koos Kristusega hakkasime ka uuesti õppima. Koos abikaasaga lõpetasime keskkooli, mis oli pooleli jäänud. Pärast ütles sisetunne, et tuleb osata inglise keelt. Õppisin Tallinna keeltekoolis neli aastat inglise keelt ja kui see läbi sai, siis kaks aastat soome keelt.

Organisatsioon Noorte Missioon pakkus võimalust õppida kaks aastat õhtuti Piibli põhitõdesid ja õigeid suhteid Jumala ja inimestega ning evangelisatsiooni. Sama organisatsiooni abiga sain minna Havaile, kus läbisin kristliku juhtimiskursuse ülikooli ühe semestri ulatuses.

Seoses kristliku teletöö juhtimisega vajasin vastavat väljaõpet. Üsna palju sain seda lühiajalistelt kursustelt, aga kuna aeg läks edasi ja nõuded kasvasid ning ma ei olnud ka ise oma oskustega rahul, astusin Concordia Ülikooli. Lõpetasin selle elektroonilise meedia erialal aastal 2001. Praegu olen jälle üliõpilane, sest läksin selle aasta alguses kommunikatsiooni mänedžmendi magistrikursusele.

Usun, et elukestev õppimine on iga inimese vajaduseks, et tasemel püsida. Vanadest õpingutest on praegu võtta ainult õppimise kogemus ja teatud põhitõed. Elu läheb edasi ja et uute arengutega kursis püsida, on vaja aina juurde õppida.

MIS ON NOORTE MISSIOON?

See on maailma suurim rahvusvaheline misjoniorganisatsioon “Youth With a Mission”, mille otsene tõlge oleks Noored Missiooniga, kuid eesti keeles kõlab nimi paremini nimetavas käändes. Eestis rajasime selle haruorganisatsiooni 1990. aastal. Tegevusega hakkasime peale juba pisut varem. See oli üks esimesi võimalusi teha midagi kristlikku väljaspool kirikuseinu. Tuleb nentida, et kahjuks suur hulk inimesi kirikusse ei tule, kuid nad vajavad kristlikku sõnumit. Ainus võimalus selleks on minna sinna, kus nad on.

Noorte Missiooni raames on üks pikaajalisemaid projekte olnud gospelfestivalide korraldamine. Tegime seda kümme aastat, korraldades igal aastal põhiõhtud Tallinna linnahallis, millele eelnes tavaliselt seeria kontserte koolides, vanglates ja vabas õhus.

Noorte Missiooni tööharudest on mitmed kindlasti kuulnud King’s Kids rühmadest, mis hõlmasid enamasti suveti noori ja lapsi. Ansambel Üks Tee tegutses neli aastat, andis välja kaks linti ning tegi kontsertreise Euroopas ja ka USAs. Läbi aastate on Noorte Missiooni töö viinud nii kodumaalt kui välismaalt misjonirühmi kinnipidamiskohtadesse, koolidesse ja noortekogunemistele.

KAS SA NOORTE MISSIOONI JUHTIMISEKS NÜÜD JUBA LIIGA VANA EI OLE?

Jätsingi juba selle organisatsiooni juhtimise noorematele! Uuteks tegevjuhtideks alates tänavusest aastast on Piret ja Alastair Simpson — minu tütar ja väimees, kes tulid Inglismaalt siia sellele tööle. Ligi kaheksa aastat on täisajaga mind selles töös assisteerinud Kaja Corcoran, kes plaanib ka uute juhtide käe all jätkata.

Minu töökoormus oli juba ammu üle pea kasvanud ning mistahes organisatsioonile on parem, kui seda juhivad inimesed, kes saavad sellele pühendada kogu energia ja aja.

PALUN RÄÄGI EESTI KRISTLIKUST TELEVISIOONIST!

Mind kutsuti 1990. aastal Noorte Missiooni juhina Lausanne’i liikumise konverentsile Moskvasse. Juhtusin seal ühte söögilauda Kanada kõige suurema kristliku telejaama juhi David Mainsiga, kes seoses uue situatsiooniga Ida-Euroopas oli alustamas kristliku teletöö koolitusega Austrias. Tajusin, et Eesti vajas kristlikke telesaateid. Küsisin kursuse ankeedid veel enne, kui lauast lahkusime. Minu vend Andres, kes oli sel ajal väga noor kristlane, nõustus otsekohe minema, kui sellest kuulis. Sealt tagasi tulnud, oli tal juba valmis idee teletöö alustamiseks ja see teostus umbes nädal pärast Eesti iseseisvuse saavutamist.

1992. aasta alguseks oli meie saateaeg kasvanud üheksa tunnini nädalas, kuid üsna pea leidsime, et sellise ettevõtmise rahastamine hakkas meil üle jõu käima. Rublaaeg lõppes ja Eesti krooni tulekuga kaasnes kulude kasv. Neid ei jõudnud enam väikestest annetustest katta. Läksime koos Andresega Euroopa Kristliku Meedia Assotsiatsiooni konverentsile, kus meie algatusega haakus Hollandi fondi 3xM juht Martien Timmer. Ta nägi, et võtsime oma ettevõtmist tõsiselt ning mõistis ja hindas meie vaimulikku visiooni. 1993. aastal annetas see fond Eesti Kristlikule Televisioonile tööks seadmed, mis olid vaid kõige põhilisemad ja hädavajalikumad, kuid ületasid oma hinnaga meie kujutlusvõime piirid. Fond 3xM on meid siiani toetanud nii jooksvate kulude katmise kui ka koolituse korraldamise ja nõustamisega.

Kristlikus televisioonis on praegu viis inimest täisajaga tööl ja paar inimest osalise ajaga. Minust sai selle tegevjuht 1995. aastal. Andres jäi juhatuse esimeheks. Aasta tagasi lahkus Andres igavikku.

Meie põhisaade “Kirikuelu kroonika” on eetris kord nädalas veerand tundi. Eesti Televisioon alustab sellega laupäeviti oma saatepäeva. Saate täpne algusaeg sõltub teiste saadete pikkusest. Saate kordus on esmaspäeviti. “Kirikuelu kroonika” mõte on kajastada võimalikult kõikehaaravalt Eesti vaimulikul maastikul toimuvaid sündmusi. Me üritame mitte ainult loetleda, mis on toimunud, vaid valgustada ka sisulist külge. Oleme üritanud seda objektiivselt teha ilma kedagi või midagi olulist välja jätmata.

Meie saate vaatajaskonnas on suhteliselt palju inimesi, kellel on lihtsalt huvi Eesti ühiskonnas toimuva vastu. Oleme teadlikult oma saate suunanud mitte ainult kristlikule publikule.

SA OLED KOKKU PUUTUNUD PALJUDE HUVITAVATE INIMESTEGA.

Alates gospelfestivalide ajast on siin käinud palju värvikaid ja huvitavaid inimesi. Väga ereda mulje jättis gospellaulja Sheila Walsh. Lauljatest võiks veel nimetada Larnell Harrist, Rick Cuad ja kindlasti ka paaril korral Eestis käinud Debbie Rieksi.

Olen kohtunud ka mitmete rahvusvaheliselt tuntud vaimulike juhtidega. Nendest võiks nimetada Noorte Missiooni alustajat ja juhti Loren Cunninghami ja mitmete raamatute autorit Jack Hayfordi. Palju olen suhelnud huvitavate poliitikute ja ühiskonnaelu tegelastega. Aastaid tagasi tutvusin Euroopa Komisjoni kõrge ametniku Eamann Ruaiciga. Paaril korral olen kohtunud Avraham Benjaminiga, Iisraeli suursaadikuga Baltimaades. Viimati oli meie külaliseks Europarlamendi liige Rijk van Dam Hollandi kristlikust parteist. Eestist nimetan siinkohal inimese, kes on mulle mitmeti olnud toeks ja positiivseks eeskujuks — Concordia Ülikooli meediateaduskonna dekaani Hagi Šeini.

Kaugematest kontaktidest meenub viimane sõit Iisraeli, mis oli minu jaoks eriti värvikas. Kohtusime peaminister Ariel Sharoniga ja käisime suhteliselt väikese delegatsiooniga ka president Moshe Katsavi vastuvõtul. See avardas minu vaateid nende inimeste hoiakute, motiivide ja poliitika suhtes.

KUI PALJU SA IISRAELIS OLED KÄINUD?

Ainult kaks korda. Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti osakonna etteotsa asusin pärast seda, kui minu vend Andres, kes seda juhtis, autoõnnetusel surma sai. Olen üritanud seda organisatsiooni elus hoida. Iisrael on maailma sündmuste keskpaik olnud läbi ajaloo ja on seda ka täna. Jumal on selle rahva selleks valinud ja määranud. Kahjuks tunnen oma aja ja võimaluste piiratust kõigi nende ülesannete täitmisel.

Õnneks ei tee ma seda tööd üksi. Tallinnas, Iisraeli keskuses on meil üks täisajaga töötegija ja mitmed vabatahtlikud. Ajakiri Jeruusalemma Sõnumid ilmub edasi, olen selle peatoimetaja. Ka sellele ei saa ma väga palju aega pühendada, aga meil on väga hea tegevtoimetaja Piret Udikas ja vabatahtlik Marika Jaagumägi, kes on ajakirja valmimise eest vastutanud. Üks kord aastas püüame korraldame Iisraeli-reise. Andrese juhtimisel toimusid need sagedamini, kuid ka selle töölõigu jaoks oleks vaja ühte vabatahtlikku.

KAS SA KIIDAD HEAKS KÕIK, MIDA IISRAEL TEEB?

Ma ei arva, et Iisrael teeks kõik õigesti ja hästi, aga ma arvan, et selle maalapikese on Jumal andnud Iisraeli rahvale. Kahtlemata teevad nad sellel nii häid kui ka halbu tegusid, nii nagu iga rahva hulgas on igasuguseid inimesi. Usun siiski, et neil on õigus oma kodumaal elada ja kuna araablastel on ligi viissada korda rohkem maad kui juutidel, siis selle vaid poole Eestimaa suuruse riigi küljest veel lisamaa saamine on araablaste poolt ilmne tüli norimine ja ettekääne, mida ei saa tõsiselt võtta. Tõsiselt ei saa võtta ka kõike, mis meediast Iisraeli vastu kostab. See on enamasti tendentslik ja araablaste kasuks kallutatud.

KAS SA ISE EI KALDU?

Meediaharidusega inimesena ütlen, et objektiivset uudist ei ole olemas. Igasugune uudis on natuke tema autori nägu. Siiski on teatud piirid, millest tõsiseltvõetav ajakirjanik ei tohiks üle astuda.

MIDA ÜTLEKSID LÕPETUSEKS?

Mitmete ülesannete, kohustuste ja ametite täitmisel on minule oluliseks abiks olnud toetav ja mõistev abikaasa. Usun, et paljudel tegusatel inimestel on olnud sama kogemus. Ilmtingimata on vaja igal päeval uut visiooni ja läbilöögivõimet Jumalalt, kellele saagu ka kogu au, kui midagi on õnnestunud hästi teha.

TÄNAME JA SOOVIME SULLE ISA ÕNNISTUST SINU MITMEPALGELISEKS TÖÖKS.

20. jaanuaril 2003

VIIMASED KAKSKÜMMEND DOLLARIT

Kolmapäeva õhtul kogunes koor nagu tavaliselt harjutusele. Vaheajal pöördus koorijuht kõigi lauljate poole:

“Meie hulgas on üks abielupaar, kellel on suured majanduslikud raskused. Ma ei taha teist kedagi panna ebamugavasse olukorda, sellepärast jätan nime ütlemata. Igaüks, kes saab neid rahaliselt aidata, tulgu pärast harjutust minu juurde.”

Meil on suur koor — sada kolmkümmend lauljat. Meie koorijuht Tom palub aeg-ajalt abi sellele või teisele koguduseliikmele, vahel ka peredele, kellel on vaja eestpalvet või materiaalset toetust. Me kõik usaldame Tomi. Teame, et kui ta kellelegi abi küsib, siis on tal kõik hästi läbi mõeldud ja hoolega kaalutud. Hindame teda väga selle pärast, et ta ei ütle välja hättasattunu nime ega räägi tema raskest olukorrast.

Kui me pärast harjutust noote ära panime, vaatas mu naine Susan minu poole ja ütles:

“Kujuta ette, meie hulgas on inimesi, kes elavad veel halvemates tingimustes kui meie. Kui palju sul raha kaasas on?”

Tegin rahakoti lahti, seal oli üks 20-dollarine ja kolm ühedollarilist.

“See on kõik, mis mul on,” vastasin ma. “Miks sa küsid?”

“Vaata,” ütles ta, “kui Tom küsib abi sellele abielupaarile, siis peaksime meie ka aitama. Äkki annaks need kakskümmend dollarit?”

Viivitasin vastusega, kuid lõpuks otsustasin talle tõtt öelda:

“Tead, kallis, ma just ütlesin sulle, et see raha on kõik, mis mul on. Tegelikult ei ole mul rohkem üldse midagi. Sa ju tead, et homme ähvardati meil elekter välja lülitada, kui me arvet ära ei maksa, aga meie pangaarvel ei ole midagi.”

Mu naine vastas: “Aga kui meil niikuinii raha ei ole, et elektriarvet maksta, siis need kakskümmend dollarit meid ka ei päästa. Võime need heaks otstarbeks ära anda. Mul on kuidagi eriline tunne, et Issand ootab seda meilt.”

Mul on juba ammu selge, et minu hääl ei maksa midagi, kui mu naine on mingi otsuse vastu võtnud ja arvab selle olevat Jumala tahtega kooskõlas. Tal on alati õigus. Ja seekord suutis ta mind väga ruttu pehmeks rääkida.

Läksin tagasi ruumi, kus me just laulsime ja nägin seal Tomi kooriliikmete keskel. Mõni andis talle raha, mõni kirjutas tšeki. Ma ei ütelnud midagi, andsin talle lihtsalt need kakskümmend dollarit ja läksin ruttu välja.

MEIE RAHAASJAD LÄKSID ALLAMÄGE

Koduteel kinnitas mu naine veelkord vastuvõetud otsuse õigsust: “Kas pole suurepärane, et ka meie saime aidata seda abielupaari?” Kiitsin talle järele, aga ise hakkasin mõtlema sellele, kuidas meie raskeid rahalisi probleeme lahendada.

Meie asjad läksid üldiselt halvasti. Kolm aastat tagasi asutasin koos oma parima sõbraga väikese firma ja panin sellesse kõik meie säästud. Võtsime laenu ja loobusime kasumist, et iga saadud dollar investeerida firmasse.

Isegi aasta hiljem ei võinud me kiidelda kasumist. Selletõttu pidi mu naine minema ühte firmasse sekretärina tööle. Tema palgast suutsime me siiski vaevalt ots otsaga kokku tulla. Müüsime oma osa kaasomanikele, aga kuna ka neil polnud mingeid sissetulekuid, ei saanud nad meile raha maksta.

Ma läksin tööle suurde toiduainete kauplusesse. Töö oli edukas, asjad edenesid hästi ning üheteistkümne kuu pärast sain ma võtta pangast laenu ja osta järelmaksuga väikese maja. Jõudsime ära maksta ainult esimese osamaksu, kui meid tabas järjekordne majanduslik löök — firma, kus ma töötasin, läks pankrotti. Ma mitte ainult ei kaotanud tööd, vaid siplesin ka võlgades.

Viimasel neljal kuul tegin mitu katset meie materiaalset olukorda parandada, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Müüsin kala, siis tegin punutud mööblit, kuid see oli ajutine töö, alalist polnud kuskilt näha. Mida ma ka ette ei võtnud, kui palju avaldusi tööle saamiseks ka ei saatnud — kõik oli asjatu.

Sel õhtul, kui Tom palus koorilauljatelt ühele perele abi, kulutasime koos naisega oma viimased säästud ja avaldasime kuulutuse maja müügiks. Meie toiduainete varud kahanesid. Me ei suutnud enam maksta saabuvaid arveid. Me ei saanud enam aidata rahaliselt ka oma last, kes on üliõpilane. Mõtlesime juba ka auto ära müüa.

ÜLLATAV ABI

Me ei näinud enam mingit väljapääsu ja lootsime ainult Issandale. Järgmisel päeval kell kümme hommikul helises telefon. See oli Tom:

“Kas sa saaksid mind täna hommikul aidata? Ma ei hoia sind kauem kinni kui pool tundi.” Olin nõus.

“Hästi,” ütles ta, “ootan sind poole tunni pärast.”

Kui olin end tema kabinetis mugavalt sisse seadnud, vaatas ta mulle oma kirjutuslaua tagant otsa ja küsis äkki:

“Kuidas läheb, Charlie? Kuidas Susan elab?”

“Oh,” vastasin ma põiklevalt, sest arvasin, et küsimus on esitatud lihtsalt viisakusest, “tuleb kuidagi välja keerutada.”

“Kas sa tööd leidsid?”

“Ei, ei leidnud.”

Mõtlesin palavikuliselt selle üle, kust ta võis teada, et jäin tööta. Pärast seda, kui minu tööandja pankroti välja kuulutas, otsustasime Susaniga kindlalt, et ei räägi sellest ega oma materiaalsest olukorrast kellelegi, välja arvatud meie kõige paremad sõbrad. Palusime ka neil sellest mitte kellelegi rääkida. Me ei tahtnud, et koguduseliikmed meie pärast muret tunneksid. Usaldasime Issandat ja elasime lootuses, et Ta ei jäta meid.

Oma palvegrupis me palusime ainult meie pärast palvetada. Sellepärast olime veendunud, et meil on siiamaani õnnestunud koguduse eest oma materiaalseid raskusi varjata.

Ma olin keeletu, kui Tom hakkas selgitama: “Sina ja sinu naine olite meile viimasel ajal suureks õnnistuseks. Te näitasite meile, kui tugev on teie usk. Te saite meile ja paljudele, keda te ise ei tunnegi, eeskujuks ja tunnistuseks. Täna tahan ma öelda sulle ja sinu naisele, et me armastame teid ja palvetame teie eest.”

Olin nii vapustatud sellest, et Issand sellisel kombel meie rasket olukorda kasutas, et mulle tulid pisarad silma. Kui ma vaatasin Tomile, siis nägin, et ka tema oli sügavalt liigutatud.

“Kas sa suudad endale ette kujutada, mis tunne mul oli, kui sa ulatasid mulle kakskümmend dollarit? Ma ju teadsin, et sul pole aimugi, kellele me raha korjame. Peale selle oli mulle selge, et teile oli seegi summa üle jõu,” jätkas Tom.

Nende sõnadega võttis ta laualt ümbriku ja ulatas selle mulle: “See on sulle. Issand näeb kõik. Te ei pea seda raha tagasi maksma. Oleme veendunud, et teie asjad hakkavad paremini minema. Tahame teid lihtsalt aidata.”

Kui ma ümbriku lahti tegin, nägin seal tšekki 1500 dollarile. Pisarad voolasid mul silmist ja ma suutsin vaid kogeleda: “Kiitus Issandale!”

Ei tea miks, kuid mul oli veel taskus tšekiraamat. Kirjutasin kähku tšeki välja, selgitades Tomile, et see on kümnis kingitusest, mille just sain.

“Aga seda pole küll tarvis,” protesteeris ta.

“Ja kuidas veel on vaja,” väitsin mina. Seejärel me palvetasime koos.

Maksnud elektriarve ära, helistasin naisele: “Kuule, sa ei oska ettegi kujutada, kellele me raha korjasime.”

Ta ei teadnud, mida vastata ja mina prahvatasin pisaraid tagasi hoides telefonitorusse:

“Sa ei usu, aga see raha oli määratud meile.” Nüüd hakkas nutma ka minu naine — tänust Issanda vastu.

Kui me päeva lõpuks olime kõik arved ära maksnud, jäi meile taskusse kuus senti.

Tänu Issandale!

Kogumikust “Kui Jumal puudutab südameid”

AASTAVAHETUSEL TAPETI KRISTLASI

Mõrvad ja terror kristlaste vastu varjutasid Araabias ja Aasias aastavahetuse rõõmu.

MÕRVAR TULISTAS OMA RAHVA AITAJAID

Rangelt islamistlikus Jeemenis laskis mõrtsukas 30. detsembril 200 kilomeetrit pealinnast Sanast lõuna pool Jibla kristlikus haiglas maha kolm ameeriklast. Pealtnägijate tunnistusel suutis islami ekstremist 32-aastane Abed Abdul Razak Kamil petta haigla turvatöötajaid, peites oma relva nagu haige beebi rätiku sisse. Majas leidis ta kolm ameeriklast vestlemas ja avas tule. Ameeriklased said kohapeal surma. Seejärel otsis mõrtsukas üles apteekri ja tulistas teda kõhtu. Mees sai raskelt haavata, aga tema elu ei ole ohus. Kamil andis end julgeolekujõudude kätte ja arreteeriti.

Haigla kuulub Ameerika Lõuna Baptistiliidu misjoniorganisatsioonile. Aastas ravitakse seal umbes 40 tuhandet patsienti, paljud vaesed saavad abi tasuta. Politsei arreteeris üle 30 sõjaka moslemi. Enamik neist on vaimulikud, kes on silma paistnud provotseerivate jutlustega reedestel palvustel. Uuritakse, kas mõrtsukas Kamilil oli sidemeid Al Qaida terrorivõrgustikuga. Islamistid heidavad Jeemeni valitsusele ette koostööd ameeriklastega.

TAPETUD JÕULUJUMALATEENISTUSEL

Pakistanis said jõululaupäeva jumalateenistusel surma kolm kristlastest tütarlast. Veel 15 inimest said haavata, kui kaks moslemite naisteriietesse mähitud mõrtsukat viskasid käsigranaadid protestantlikku kirikusse Chianwalas, 70 kilomeetrit Lahorest loodes. Kokku neli kahtlusalust, nende seas üks islami vaimulik, kes oma jutlustes kutsus üles vihale ja vägivallale kristlaste vastu, võeti 25. detsembril kinni. Meedia teatel kritiseeris Pakistani peaminister Zafarullah Khan Jamali rünnakut kui “argpükslikku tegu, mis pidi õhutama usulist vaenu”. Mõned tunnid varem leidis Pakistani politsei Islamabadist ühe kiriku lähedalt koti granaatidega. Tõenäoliselt oli ka seal rünnak plaanis.

Verised jõulud: Chianwaladei Daska kirik Pakistanis pärast rünnakut

INDIAS RÜNNATI PROTESTANTLIKKU KIRIKUT

Ka Indias rünnati pühade ajal protestantlikku kirikut. Maliapotas Nadia ringkonnas ründasid relvastatud mehed jumalateenistusele kogunenud kristlasi ja panid kiriku põlema. Pastor Pabitra Bistras sai haavata ja tuli haiglasse toimetada. Rünnaku tagapõhi pole veel selge. Minevikus on Nadia kristlased langenud korduvalt sõjakate hindude ohvriks.

idea Spektrum

LÜHIDALT

15. detsembril oli Kilingi-Nõmme koguduses pastor Peeter Lige ordineerimine. Jutlustasid Eesti EKB Liidu president Helari Puu ja Pärnu Immaanueli koguduse pastor Joosep Tammo. Ordineerimistalitusest võttis lisaks nendele osa Tallinna Nõmme baptistikoguduse pastor Taavo Lige.

* * *

15. detsembril tähistas Tallinna Kalju baptistikogudus oma kirikuhoone 100. aastapäeva. Jutlustas Tartu Salemi koguduse pastor Meego Remmel. Tervitasid Kuressaare Siioni koguduse pastor Herman Mäemets ja Eesti EKB Liidu peasekretär Tarmo Kähr.

* * *

5. jaanuaril oli Jõgeva baptistikoguduses pastor Margus Kase ametisseseadmine. Jutlustasid Helari Puu ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari õppejõud Ermo Jürma, ametisse õnnistamisel osales pastor emeeritus Johannes Kähr.

In memoriam - UDO VEEVO

Udo Veevo sündis 17. veebruaril 1939. aastal Hiiumaal Muda külas Harju baptistikoguduse pastori Rudolf Veevo ja tema abikaasa Leida esimese pojana. Kokku oli peres viis poega ja kaks tütart.

Pärast põhikooli lõpetamist jätkas Udo Veevo õpinguid Tallinna Polütehnikumis. 1954. aastal sai ta vastremonditud Oleviste kirikus päästetud. Järgmisel suvel ta ristiti ja õnnistati Harju kogudusse. Ta liitus Oleviste noortegrupiga ning käis koos teiste noortega laulmas ja tunnistamas erinevates Eestimaa kogudustes. Hiiumaal olles töötas ta kaasa kodukoguduses.

Peale õpingute lõppu asus Udo Veevo tööle Hiiumaa Telefonivõrku, kus töötas kuni pensionile jäämiseni, pidades aastate jooksul ameteid telefoni liiniseadmete tehnikust osakonnajuhatajani. Viimasel eluaastal töötas ta Kärdla lennujaamas.

1963. aastal abiellus Udo Veevo Pilvi Kibuspuuga, nende perre sündis kolm last ja neil on viis lapselast.

Udo Veevo töötas aktiivselt koos isaga kodukoguduses Harjul, kuid teenis sageli ka teisi Hiiumaa kogudusi. 1967. aastal kutsuti ta Palade priikoguduse pastoriks. Jumala ees seistes sai ta selguse, et see on õige koht tema jaoks.

Pärast Palade palvemaja hävimist tulekahjus 1975. aasta suvel oli Udo Veevo palvela taastamise eestvedaja. Selle töö jooksul koges ta pidevalt Jumala abi asjade korraldamisel. Hoolimata tolleaegse riigivõimu tugevast vastuseisust valmis uus palvekoda vähem kui aastaga.

Effataa ärkamise puhkedes 1970. aastatel Tallinna Oleviste kirikus tundis Udo Veevo südames selget kutset sellele tööle kaasa aidata. Mitmete aastate jooksul sõitis ta kaks korda kuus Tallinna, naastes pühapäeva hommikuks kodukogudusse. Samal ajal lisandus evangeelne töö tolleaegse Nõukogude Liidu eri paikades, mis nõudis sageli kogu tema suvepuhkuse. Pärast piiride avanemist kutsuti teda jutlustama ka Soome. Jätkus teenimine Hiiu- ja Saaremaa ning Mandri-Eesti erinevates kogudustes. Samuti oli ta piibliõpetajaks paljudele Hiiumaa noortele.

Udo Veevo aitas aktiivselt kaasa pereraadio tööle ja oli Piiblivõtme üks kaasautoritest. Viimastel aastatel teenis ta lisaks Palade kogudusele ka Jausa kogudust.

Issand kutsus oma ustava sulase koju 25. detsembril 2002. aastal.

Apostel Paulus kirjutas: “Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud. Nüüd on mulle tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval.” (2Ti 4,7-8).

See nekroloog loeti ette Udo Veevo matustel

IRAAGI SÕDA PUUDUTAB KA NAABREID

Jordaania valitsus ei taha lasta Iraagi sõjapõgenikke oma maale. Lahesõja ajal neid takistada ei õnnestunud. Kui nädala jooksul tungib üle piiri poolteist miljonit inimest, siis jutuga neid peatada ei saa.

“Tookord tegime me oma kirikust suure köögi. Valmistasime iga päev tuhandeid võileibu ja jagasime laiali,” meenutas Jordaania baptistiliidu president Fawaz Ameish, kes on riigi pealinnas Ammanis ka ühe koguduse pastoriks.

Uskudevaheline teoloogiline seminar, mille töös baptistid aktiivselt osalevad, kohandati põgenikelaagriks. “Kui veel keegi ministeeriumist helistas ja abi palus, viisime lennujaama juurde isetegevuslikus korras tekkinud laagrisse toitu. Sajad põgenikud Iraagist ja Kuveidist olid seal koos. Nad ei olnud kaks päeva vett ega toitu saanud. Kui me oma autodega abi tõime, võtsid ametnikud meist eeskuju ja andsid toidupakid edasi kommentaariga “Söö ja ära unusta — Jeesus armastab sind!”

Pastor Fawaz Ameish (paremal)

Abi ei tulnud mitte ainult oma rahva käest. Ka misjoniseltsid ja Baptistide Maailmaliit aitasid, viimane koguni terve lennukitäie arstimitega. Fawaz Ameish avaldas lootust, et kui peaks jälle sõda tulema, siis on ka põgenike toetajaid.

KRISTLASTENA MOSLEMITE SEAS

Jordaanias kui islamimaal on pühapäev tööpäev. Sellepärast ei saa paljud pühapäeva hommikul jumalateenistusele tulla. Vaid 60 inimest 250 koguduseliikmest, peamiselt pensionärid ja koduperenaised, tulevad pühapäeva hommikul kohale. Õhtune külastatavus on suurem. “Ikka ja jälle tehakse meile ettepanekuid jumalateenistus reedele üle viia, kui kõik on vabad,” rääkis pastor Fawaz Ameish. “Meie oleme selle alati tagasi lükanud. Pühapäevahommikune jumalateenistus on oluline märk sellest, et me ei mõtlegi moslemiteks hakata.”

Die Gemeinde