Kus niisugust lund näha saaks? Kuigi lumi on sel aastal mitu korda maha sadanud, ei ole see seni püsima jäänud. Laenasime pildi eelmisest aastast, sest oleme harjunud lumiste jõuludega.

Paljud inimesed elavad mälestustes ja mälestustest. Seda muidugi siis, kui möödanik oli kaasajast meeldivam. Ka 2003. aasta on peatselt minevikku vajumas. Kas see oli aasta, mida tulevikus meenutada? Ilmselt ei saa kõigi inimeste arvamus lõppevast aastast olla ühesugune, sest üks koges rohkem õnne, teine äpardusi.

Ingel kuulutas Petlemma väljal kõigile rõõmu. See sõnum ei olnud ainult edukatele. Kristus aitab ületada ebaõnnestumised ja valu. Kristuse abiga võib teha uue alguse ja jätta mineviku.

Apostel Paulus kirjutas: “Ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses” (Fi 3,13-14).

KAUGE JA LÄHEDANE AVALDAVAD MÕJU

Käesolev kommentaar ei ole 2003. aasta kokkuvõte, vaid pilk jooksvasse kuusse. Jõulud on lehe ilmumise ajal veel ees, aastavahetuse mõteteni on rohkemgi aega.

Kaugete maade sündmused on üha enam mõjutamas eestlaste igapäevast elu. Maailm on väikeseks jäänud ja muutub veel väiksemaks. Näiteks kauge kuuma Iraagi sündmused muutuvad meile tähtsamaks seal viibivate Eesti sõjaväelaste tõttu.

TABATI SADDAM HUSSEIN

Iraagi endise presidendi Saddam Husseini arreteerimine tõusis kohe teiste uudiste hulgast esiplaanile. Ameeriklaste sõjaline võit ilma eksdiktaatori tabamiseta oli ju poolik. Kuna kardetud massihävitusrelvi pole Iraagist leitud, hakkas võidu väärtus üha väiksemana tunduma.

Ajakirjas idea Spektrum avaldati ühe assüüria kiriku vaimuliku andmed kristlaste olukorra kohta Iraagis Saddam Husseini ajal. Tema võimul olles hävitati 145 kristlaste küla, 52 kooli ja 67 kirikut, enam kui pooled kristlased põgenesid välismaale. Saddami hirmuvalitsuse kukutamine on andnud kristlastele veidigi lootust. Mitte julgeolekutunnet, sest tegemist on valdavalt muhameedliku maaga.

Saddam Hussein ei teinud kurja mitte ainult kristlastele, vaid ka oma usukaaslastele. Just nendele tuleb tõestada eksdiktaatori süü, et ta ei jääks nende silmis märtriks. Kuidas kohtupidamine toimuma hakkab, ei ole praegu veel teada.

Saddam Husseini tabamise tegelikku mõju on praegu raske ennustada. Ameeriklastele Iraagis vastupanu osutavad jõud vajavad nüüd uut liidrit ja paleust. Saddami vastased ei pea enam kartma, et ta kunagi võimule tuleb. Küll võivad aktiviseeruda terroristid, kes väljendavad oma meeleheidet või hakkavad välja pressima eksdiktaatori vabastamist.

IISRAELI TURVATARA

End terrori eest kaitsta püüdes tahab Iisrael lahutada palestiinlaste ja juutide alasid turvataraga. See 365 kilomeetri pikkune ja mitmeosaline keeruline rajatis peaks takistama terroristidel juutide asualale pääsemist.

Iisrael püüab end muidugi kõigi vahenditega kaitsta. Palestiinlastelt on õigusega nõutud, et nad teeksid terrorile lõpu. Ilmselt saaks poliitiliste läbirääkimistega peatada või vähendada organiseeritud terrorit, kuid mitte omaalgatuslikku, üksiku fanaatilise enesetapja plaanide elluviimist.

Mõnikord on Iisraeli turvatara võrreldud Berliini müüriga. Nendel kahel rajatisel on siiski suur vahe. Berliini müür lahutas võõra võimu käsul ühe rahva kahte ossa. Iisraeli turvatara eraldab rahvaid, kes on kogu oma eksisteerimise aja teineteisega sõdinud. Sellepärast ei ole palestiinlaste ega ka paljude riikide juhtide protestid suutnud juute veenda ehitust katkestama ja valmisehitatud tara lammutama.

Juuresoleval 1990. aastal tehtud pildil müüakse Berliini müüri tükke. Kas kunagi saabub aeg, kus Iisraeli turvatara enam vaja ei ole? Ilmselt siis, kui juudid ja palestiinlased mõlemad tunnustavad Kristust: “Sest Tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina — see tähendab vaenu — oma ihu kaudu” (Ef 2,14).

EESTLASED JA ALKOHOL

Käesoleva Kuulutaja intervjuu teemaks on misjoni- ja sotsiaaltöö alkoholi küüsis olevate inimeste seas. Ka ilmalik ajakirjandus on häiret tõstnud eestlaste alkoholilembuse pärast.

Keskmine eestlane tarvitas 2000. aastal 7,6 ja 2002. aastal 10,3 liitrit absoluutalkoholi (15. detsembri Postimees). Kasv on märgatav. Ühes raadiosaates avaldati arvamust, et küllap on kasv tulnud soomlaste arvel. See on ilmselt pea liiva alla peitmine.

Väga halvad on andmed noorte kohta. 15-aastastest poistest-tüdrukutest on peaaegu pooled olnud vähemalt kaks korda purjus. Iga kümnes laps jääb esimest korda purju 13-aastaselt, teist sama palju 14-aastaselt (13. detsembri Arter).

“Alkoholist on saanud Eesti arengu pidurdaja,” nendib esimesena tsiteeritud artikkel. Teine toob välja, miks salakaval alkoholireklaam nii mõjus on: “Reklaam ei müü näiliselt ju viina, vaid mõnusat õhtut sõprade seltsis.”

Karta on, et varsti on alkoholivastased artiklid meediast jälle kadunud. Leitakse uus teema ja juuakse edasi. Aga miski häirib veel.

Varasematel aegadel peeti Eestis loomulikuks, et tõsiusklik on täiskarsklane. Enamik peab seda ka nüüd normaalseks, aga mitte enam kõik. Mida sellega võidetakse? Kindlasti mitte midagi. Kaotus on küll väga suur.

Lõpuks Vana Testamendi kaks tarka mõtet:

“Ära vaata veini, kuidas see punetab, kuidas see karikas sädeleb, hõlpsasti sisse läheb: see salvab viimaks maona ja mürgitab otsekui rästik!” (Õp 23,31—32).

“Kes müüri maha kisub, seda salvab madu” (Kg 10,8).

USKUGE VALGUSESSE!

Taas on aeg mõtelda jõuluingli kuulutusele, mis algas üleskutsega rõõmustada: “Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale” (Lk 2,10).

Sisenedes küünlasäras kirikusse, me otsekui sulgeme hetkeks ukse enda ja argiaskelduste vahel. On endasse vaatamise aeg, aeg vabaneda murede koormast ja ammutada endasse salapärast jõulurõõmu ja rahu.

Jõuluajal on meie asine ja argine maailm korraga teist nägu. Kõikjal on kaunistused. Tulukesed ja vanikud ehivad puid ja maju. Kodude akendest paistavad kaunistatud jõulukuused.

Inimesedki on lahkemate nägudega ja ütlevad naeratuste saatel üksteisele häid soove, püüavad olla viisakad ja tähelepanelikud. Jagatakse ja saadakse kingitusi, lauldakse ilusaid ja südamlikke laule. Isegi sõjamürin maailma pingekolletes jääb vaiksemaks. Kas viimaks ometi on saabunud rahuriik, millest Piibel jutustab?

JUMALA PÄÄSTETÖÖ VAIKNE ALGUS

Lugesin kunagi ajalehest sõnumit laste joonistusvõistlusest, mille pealkirjaks oli “Laps ja vägivald”. Selle võistluse võitjaks kuulutati kuueaastase Brita töö pealkirjaga “Valu paistab läbi käte”. Seda pilti polnud lehes ära trükitud, aga kirjeldusest võis aru saada, et joonistusel oli kujutatud nutvat last käsi silmade ees hoidmas. Selgituseks ütles väike tüdruk: “Sa võid käed näo ette panna, kui on paha või kui nutad, aga valu sellest ära ei kao.”

See väikese tüdruku poolt välja öeldud tõde tuletas mulle halastamatu selgusega meelde, et rikkalikud jõulukaunistused ei võta meie maailmast ära valu ja halba, mida siin on rohkem, kui me sooviksime. Me oleme selle ainult korraks püüdnud kinni katta, aga ta paistab ka läbi käte.

Ometi on jõulude tähendus just selles, et Jumal tahtis ära võtta inimeste valu ja saatis selleks maailma oma Poja, kes sündis Petlemma laudas. Jõule pühitsedes tähistame me Tema sünnipäeva.

Sündmused, mis on seotud Jeesuse Kristuse sündimisega siia maailma, olid küll salapärased ja ülevad, aga jäid ülemaailmse tähelepanuta. Selle tunnistajaks olid vaid karjased ja ilmselt veel väike hulk inimesi, keda karjaste jutt ja ärevus kaasa haaras. Enamikule jäi see sündmus märkamatuks ja mõistetamatuks.

Seda väljendab evangelist Johannes, öeldes: “Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas ja maailm on tekkinud Tema läbi, ja maailm ei tundnud Teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu.” (Jh 1,9—11).

Paljud sündmused jäävad tähelepanuta, ka siis, kui nad on tegelikult suured ja ainult tunduvad olevat tähtsusetud. Tihti on suurtel ja olulistel asjadel väike algus. Väike tikk võib süüdata suure metsa ja kahe mehe vaheline tüli viia riikidevahelise sõjani.

Sageli algavad vaikselt ja märkamatult ka need asjad meie elus, mis hiljem põhjustavad nii suurt valu ja tuska, et seda ei saa enam maha suruda ega kinni katta, see paistab isegi läbi käte.

Ka Jumala suurel päästeplaanil oli väike algus, aga kes suudaks loendada neid inimhulki, kes kahe aastatuhande jooksul on leidnud lahenduse oma probleemidele just jõululapse kaudu?

ABI TULEB VASTU VÕTTA

Pühalik jõuluaeg paneb siiski küsima, miks väikesed lapsed joonistavad pilte suurest valust, kui juba kaks tuhat aastat tagasi tuli Jeesus seda ära võtma? Miks me peame ikka uksi lukustama ja aknaid trellitama, kui Jumala armastus on tulnud maailma? Miks perekonnad ei püsi ja sõjad ei lõpe, kui kurjusejõud on Jeesuse poolt võidetud?

Kõige lihtsam on selles kõiges näha Jumala jõuetust — öelda, et ka Tema ei tulnud toime inimkonna probleemidega. Aga võib-olla on põhjus hoopis meis endis?

Kunagi kirjutati ajalehes Postimees ühest vanapaarist, kes elavad Tartust paarikümne kilomeetri kaugusel Laeva vallas, üsna Tallinna—Tartu maantee lähedal. Nende väike majapidamine oli eriline selle poolest, et seal polnud elektrit. Elu käis õlilambi valgel. Ühtegi kodumasinat ega aparaati polnud võimalik kasutada.

See vanapaar elas seal nõnda juba kolm aastat. Enne neid seisis maja mõned aastad tühjana, aga elektrit polnud ka eelmiste elanike ajal. Elekter oli küll avastatud, elektrijaamad ehitatud, liinid veetud, ometi elati pimeduses, sest need traadid, mis elektri liinist tuppa toovad, olid panemata.

Sellise olukorra põhjuseks oli lihtsalt ametnike hoolimatus ja elanike endi vähene aktiivsus. Kui lugu oli ajalehes ilmunud, hakkas asi liikuma ja mõned päevad enne jõule süttisid ka selles kodus elektrilambid.

Selle vanapaari lugu on nagu inimkonna suure probleemi väike mudel. Mõnikord hoolime me liiga vähe sellest, et meie elus on puudu midagi head, mis sinna peaks kuuluma. Mõnikord oleme liiga leplikud halva suhtes, mis meie elu ära rikub. Vahest jätame kasutamata võimaluse tõusta kõrgemale sellelt tasemelt, kuhu oleme peatuma jäänud.

Maailma rahvad tunnevad puudust elu valgusest, mis tuli maailma juba kaks tuhat aastat tagasi, aga seda ei tuntud ära. Ei tunta ka tänapäeval. Jeesuse õpetust uuritakse ja hinnatakse kui huvitavat muistendit kaugetest aegadest, milles on palju häid mõtteid. Vähestel tuleb pähe seda oma isiklikus elus proovida. Kes seda siiski söandab teha, see avastab — oh imet, see toimib!

Jõulud toovad rõõmu väikestele ja suurtele

VÕIDU SAAVUTAMISEKS ON VAJA USKU

“Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks,” ütles Jeesus (Jh 12,36).

Aastaid tagasi lamas Tartu onkoloogiahaiglas üks murelik mees. Ta polnud väga vana, ainult natuke üle kuuekümne. Ta oli kahvatu ja nõrk. Söögiisu oli kadunud, kõndides kippusid jalad värisema. Iga päev tehti talle mõni uuring, sest tema haiguse põhjus polnud veel selge. Mees ise oli kindel, et tal on vähk ja talle lihtsalt ei taheta seda öelda.

Pärast põhjalikku uurimist sai selgeks, et pahaloomulist kasvajat siiski ei ole. Mees seda juttu ei uskunud, oli solvunud, et teda petetakse ja jäi suurest murest veelgi nõrgemaks. Tema lootus ja elujõud olid kustunud. Küllap olekski ta oma mure kätte surnud, kui poleks olnud hea veenmisoskusega õetütart, kes suutis mehe uskuma panna, et tema haigus on ravitav. See hetk tõi pöörde, haige hakkas paranema. Ta muutus päev-päevalt tugevamaks. Temas oli tärganud lootus, mis aitas haigusest võitu saada.

See lugu ei ole väga erakordne, võib-olla on ka sinu tutvusringkonnas midagi taolist juhtunud. Aga see tuletab meelde ühte olulist tõsiasja, et raskuste ja eluvõitluste võitmiseks on vaja usku!

Armastatakse öelda, et jõulud on iseendasse vaatamise aeg. Küllap see ongi nii. Aga mida peaksime siis enesele hinge vaadates otsima? Millele tähelepanu pöörama?

Ma arvan, et peaksime otsima usku. Usku sellesse, et ebakõlad meie elus on parandatavad, et valu, mis vahest meie hinge pigistab ja pisarad silmi toob, pole vaja kinni katta, vaid sellest on võimalik vabaneda. Usku sellesse, et on keegi, kes meie hädasid ravida oskab. Usku sellesse, et headus ja armastus on kurjusest tugevamad ja need pole maailmast kadunud. Usku sellesse, et jõuluevangeelium pole pelgalt ilus muinasjutt, vaid see on tõepoolest Jumala hea sõnum meile.

Kui sa ei leia täna oma südamest mitte ainsat kübetki seda usku, ka siis on veel lootust. Sa võid paluda, et Jumal sulle seda annaks. Jõuluaeg on lootuste aeg, lootus annab jõudu.

Kõige rohkem on meile vaja, et kui kaunistatud maailma ja lahkete inimestega jõuluaeg jälle mööda saab ning dekoratsioonid maha võetakse, siis me ei laskuks tagasi endisele tasemele, vaid oleksime seesmiselt rikkamad. Et meis oleks indu ja julgust elada Jeesuse õpetuse järgi, kanda endas armastust kaasinimeste vastu, andestada neile, kes on meid solvanud.

Mida rohkem on jõulukuusel küünlaid, seda valgem on ruum. Mida rohkem on maailmas Jeesuse järgijaid, seda kaunimaks see muutub. Aga seda me ju soovimegi.

Soovin teile kõigile jõulurõõmu, mis kestaks läbi aasta!

ENDEL LOHU
Suigu koguduse pastor

KIRIKUTE ESINDAJAD PALVETASID POLIITIKUTEGA

1. detsembril korraldasid Eesti Evangeelne Allianss (EEA) ja Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) Tallinna Kadrioru lossi muuseumipoolel palvushommikusöögi poliitikutele. Millega oli tegemist, annab selgitust EEA president MEEGO REMMEL.

Kuidas palvushommikusöökide traditsioon tekkis?

Kuningate ametissepanekud kirikute osalusel ja palvused riigivalitsejate eest on käinud läbi ajaloo. Apostel Paulus kutsus üles palvetama “kuningate ja kõigi ülemate eest, et võiksime vaikset ja rahulikku elu elada kõiges jumalakartuses ja aususes” (1Ti 2,2).

Ameerika Ühendriikides viidi riik ja kirik lahku ning palvushommikusöökide traditsioon kaasaegsel kujul tekkiski seal – kirik tuleb ja teenib, on valmis palvetama riigi eest. President Dwight Eisenhower võttis 1953. aastal osa esimesest palvushommikusöögist ja sellest ajast on presidendid igal aastal neil osalenud.

Milline oli algus Eestis?

Möödunud aastal toimusid mitmel pool Eestis evangeelsed üritused pealkirjaga “Keegi hoolib”, kus korraldati hommiku- ja lõunasööke teatud gruppidele, näiteks ärimeestele, pedagoogidele või naistele. EEAl, kes aitas neid üritusi korraldada, läks mõte Ameerika palvushommikusöökidele. Asusime läbi rääkima ja kui president Arnold Rüütel andis nõusoleku, oli meil juba julgus kutsuda ministreid ja Riigikogu liikmeid.

Möödunud aasta oktoobrikuus toimuski esimene palvushommikusöök “Keegi hoolib” ürituste raames. Kuna see meeldis, siis paluti Riigikogu liikmete poolt meil jätkata ja me tegime sel aastal uuesti.

Kuidas käesoleval aastal palvushommikusöök õnnestus?

Meie käsutuses oli kaks saali, kuhu mahub kokku umbes sada inimest. Kõik lauad olid täis. Osalesid vabariigi president abikaasaga, peaminister Juhan Parts ja ministrid, Riigikogu, Tallinna ja Tartu linnavalitsuse ning volikogude liikmeid ja kultuuritegelasi, väliskülalisi.

President andis meediale intervjuu ja ütles, et hommikusöök oli talle väga südame järgi. Samuti kiitis selle heaks peaminister.

Istusime pärastlõunal Riigikogus nendega koos, kes aitasid üritust korraldada. Välisosalejad ja Riigikogu liige Tunne Kelam leidsid, et hommikusöök on sada protsenti õnnestunud. Ameerika palvushommikusöökide üks korraldajaid Chris Jensen ütles, et see on täielik Jumala ime, et midagi niisugust saab korraldada nii väikeste vahenditega.

Kui suur osa oli söömisel, jutlusel ja palvel?

Üritus kestis umbes tund aega. Sõime kaerahelbeputru maasikamoosiga, olid võileivad ja kohv sinna juurde. Söömisele kulus umbes 20 minutit.

Riigikogu liige vaimulik Avo Üprus luges Pühakirja ja palvetas. EKNi president piiskop Einar Soone tervitas kirikute nõukogu poolt. Tunne Kelam tutvustas Chris Jensenit kui oma perekonnatuttavat ja sõpra. Kõne oli Chris Jensenilt. Palve oli erinevate kirikute esindajate poolt. Minu ülesandeks oli üritust juhatada.

Kas osalejad on muidu ka palvetajad?

Ma julgeks öelda, et on. Kui palveosa Meie Isa palvega lõppes, siis kõlas nii, nagu kõik palvetaksid. Ma kuulasin ja mõtlesin, et meie riigijuhid siiski teavad, mis on palve.

Kas oli võimalus luua kontakte poliitikutega?

Igas lauas oli üks kirikute esindaja ja poliitikud. Mul isiklikult oli väga meeldiv taas kohtuda Juhan Partsiga, kellega elasime poisikestena ühel tänaval ja mängisime jalgpalli. Me pole aastaid näinud. Kuna istusime kõrvuti, siis meenutasime lapsepõlve.

Kas palvushommikusöögid peaksid jõudma Tallinnast väljapoole?

Muu maailm on näidanud, et on hea, kui need jõuavad provintsi. Kõik vajavad eestpalvet ja kristlikku sõnumit. Kui lokaalsel tasandil on kirikute koostöö hea, siis on suur tõenäosus õnnestumiseks. EEAlt saab nõu ja abi.

Kas hommikusöögist ei või välja kujuneda järjekordne “pingviinide paraad”?

Mulle tundub, et Eesti ühiskond on usuküsimustes tagasihoidlik. Ta ei ole kunagi sidunud usku renomeega. Kui ma vaatasin neid inimesi, kuidas nad jutlust kuulasid ja palvetasid, siis nägin selles pigem teatud usulist igatsust. See tänu, mida nad ütlesid ja kuidas nad kätt pigistasid, soovisid Jumala rahu — selles oli ehe sisu. Kui me teeksime selle prestiižiürituseks, siis ta kaotaks oma tähenduse.

Palvushommikusöök nõuab ka kulusid?

EKN otsustas seda toetada liikmeannetustest. EEA kogus rahalisi vahendeid oma initsiatiivil, Raadio 7 tegi reklaami ning oli üksikuid annetajaid ja sponsoreid. Suure summa annetas Miguel Zayas, kes möödunud aastal oli idee algatajate hulgas. Suur tänu neile!

Tänan kõiki, kes palvetasid selle ürituse pärast. Oli tunda, et need palved olid kuuldud ja vastatud. Kutsungi üles palvetama meie juhtide pärast, et evangeelium teeks nende juures oma head tööd.

Täname!
10. detsembril 2003
Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel abikaasaga võttis osa
palvushommikusöögist. Neid tervitas uksel Eesti Evangeelse Alliansi
president Meego Remmel.
Patty Donaldi foto.

SAMAARIA MISJON ANNAB ABI

Eestis on palju erinevaid kogudusi ja usulisi organisatsioone. Üks omapärastest on Samaaria Eesti Misjon, mis teeb kristlikku sotsiaaltööd. Selles organisatsioonis on algusest peale tegutsenud TOOMAS NÕLVAK (54) Haapsalust. Tema abiga püüame saada Samaaria misjonist väikese ülevaate.

PALUN RÄÄGI KÕIGEPEALT OMA LAPSEPÕLVEKODUST!

Olen üles kasvanud usklikus perekonnas ja vanemate eeskuju on olnud mulle määrav. Isa Gustav Ferdinand Nõlvak oli Haapsalu baptistikoguduse pastor. Ema oli kõiges tema abiline. Tal oli ka sotsiaaltöö ülesandeid — tuli aidata viletsaid, toita külalisi. Niisugune ellusuhtumine sai ka mulle loomulikuks.

KUIDAS SA USKLIKUKS SAID?

See oli mulle endalegi ootamatu. Meil olid noorte omavahelised koosviibimised. Väga paljud hakkasid tunnetama, et midagi on puudu – teadmine isiklikust päästmisest. Ühel koosolekul said mitmed noored usklikuks, nende hulgas ka minu õde. Minule jättis see enneolematu mulje, aga sellel momendil ma otsust ei teinud.

Süda ei andnud rahu. Rääkisin oma murest isale ja tema sai kohe aru, milles küsimus. Palvetasime koos ja saingi selguse, et kõik mu patud on andeks antud. Kõik muutus hoopis teiseks. Olin siis kuueteistaastane. Olen püüdnud seda teerada jätkata iga eluhetke võimalusi kasutades.

MIKS HAKKASID TEGEMA SOTSIAALTÖÖD?

Olen üles kasvanud keskkonnas, kus pidevalt tuli välja anda oma isiklikku aega ja raha, ka siis, kui endale ei jätkunud. Ometi ei tundunud millestki puudu olevat.

Prioriteediks ei olnud omakasu, vaid kaasinimeste aitamine. Seda ei saa õppida ega ennast selleks sundida, vaid see on eriline tahe ja kutsumus Jumala poolt.

MILLINE ON HAAPSALU JA SELLE ÜMBRUSE SOTSIAALNE SEISUND?

Arvan, et meie kant ei erine oluliselt muust Eestimaast, kui mitte arvestada Ida-Virumaad. Maarahval on tublisti lootusetum olukord – tööpuudus ja intellektuaalne nüristumine, mille tagajärjeks on reeglina alkoholism. Haapsalu linnas on seis pisut parem, kuigi probleemid mõneti kattuvad.

Läänemaa on ääremaa, elatustaseme poolest tublisti alla Eesti keskmise, kuid oleme töökas rahvas ja saame hakkama.

KAS EVANGEELIUMI VASTUVÕTMINE MUUDAB SOTSIAALSET OLUKORDA?

Muudab kindlasti. Inimesel tekib eesmärk, motivatsioon, ta hakkab elu nägema uues valguses, tekib vajadus korrastada oma vahekordi purunenud perekonnaga või teiste kaasinimestega. Kui muutub sisemine inimene, muutub ka välimine.

MILLINE OSA ON SOTSIAALTÖÖL RISTIUSUS?

Usk ilma tegudeta pole eriti midagi väärt. Kui oleme tõelised usklikud, tahame ka midagi teha oma ligimeste heaks. Mõne heateo läbi suudame ka inimesi suunata usu juurde.

Jumala armastus suunab meid selles töös ja seepärast sobib sotsiaaltöö märksa paremini kristlastele kui ilmalikele. Ühiskonnal on küll selleks märksa rohkem raha, kuid puudub armastav süda.

KUIDAS TEKKIS SAMAARIA?

Samaaria asutati selleks, et paremini aidata eluprobleemidesse sattunud inimesi, kes tihti tulid koguduse keskele abi otsima. See abi oli väga lühiajaline, oli vaja midagi enamat — öömaja, toitu, riideid ja peale selle Jumala sõna.

See oli aeg, kui kogudusel hakkasid tekkima välissuhted. Meile tulid külla soomerootslased. Nendel oli Samaaria-nimeline misjon mitukümmend aastat tegutsenud. Vaatasime, et see sobiks meile. Võtsime eeskuju nende põhikirjast ja printsiipidest. Samaaria Eesti Misjoni põhikiri kinnitati 20. augustil 1991. aastal, Eesti taasiseseisvumise päeval.

MILLISED ON SAMAARIA PÕHILISED TÖÖHARUD?

Abi saavad meilt põhiliselt inimesed, kes alkoholi tarbimise tõttu on sattunud erinevatesse probleemidesse. Püüame neid motiveerida läbi Jumala abi ja pöördumise tulema jälle normaalse elu juurde.

Tegutseme peale Haapsalu veel ka Pärnus, Hiiumaal ja Viljandis. Haapsalus on kaks turvakodu, Pärnus ja Hiiumaal üks. Viljandis oleme tegutsenud lühikest aega ja seal turvakodu veel ei ole.

Samaarial on välja kujunenud odavate kaupluste võrgustik, mis on tõesti odavaimad omataoliste seas. Inimesed on tänulikud iga odava ostu eest, nad saavad raha kokku hoida ja osta muud vajalikku.

MISSUGUSEID NÕUDEID ESITAB SAMAARIA OMA HOOLEALUSTELE?

Oleme vastu võtnud neid inimesi, kes soovivad vabaneda oma probleemist kristlike põhimõtete läbi. Haapsalu linnast väljas on kaks maja, kus nad saavad elada. Toitu teevad nad endale ise. Meie käest saavad nad riided ja toiduained. Jõudumööda otsime neile ka tööd.

Igal hommikul teeme neile piiblitunni. Püüame analüüsida nende elu ja leida lahendusi.

KUST ON PÄRIT RAHA SELLE JAOKS?

Selleks meil ongi poed, et saaksime turvakodusid üleval pidada.

KAS SAMAARIA TEEB KOOSTÖÖD KOGUDUSTEGA?

Samaaria töötajad on kõik koguduste liikmed ja seetõttu on see ühine tööpõld erinevate koguduste vahel. Suurem osakaal on küll baptistikogudustel, kuid teeme koostööd ka teistega.

Pühapäeva hommikul peavad kõik hoolealused tulema jumalateenistusele. Meil on nendega selle kohta leping ja nad on vabatahtlikult sellega nõustunud.

KAS SAMAARIA TEEB KOOSTÖÖD KA ILMALIKE SOTSIAALTÖÖTAJATEGA?

Teeme küll. Vaja on vahetada infot. Meie hoolealuste hulka satub neid, kes on vanglast tulnud. Kui saame infot, et keegi võiks meile suuri probleeme tekitada, siis me teda turvakodusse ei võta. Meil on olnud kurbi kogemusi. Võtame inimesi enda juurde katseajaga.

MILLISEID POSITIIVSEID TULEMUSI ON ANDNUD SAMAARIA TÖÖ?

Anname tööd ligi neljakümnele inimesele, sellega oleme leevendanud tööpuudust.

Meie juurest on 13 aasta jooksul läbi käinud palju inimesi. Muist on vangi tagasi läinud, muist iseseisvalt elama hakanud. On neid, kes on võtnud Jumala vastu oma südamesse, lahti saanud joomisest, kuid neid vilju, mida me väga näha sooviksime, on siiski olnud vähe.

Tegelikult on raske anda hinnangut sellele tööle. Meie oleme teinud oma osa ja inimesed on läinud selle mõjuga oma teed.

KUIDAS SUHTUD INIMESTESSE, KES VAATAMATA AITAMISELE JA EVANGEELIUMI KUULUTAMISELE ÜHTEGI SAMMU PARANEMISE SUUNAS EI TEE?

Ei saa kedagi ära tõugata ega öelda: “Sa oled lootusetu.” Meie ülesanne on külvata soodsal ja ebasoodsal ajal. Peab olema andestav meel nagu Kristusel. Samas peame vaatama ka seda, et pärleid sigade ette ei viskaks. Kõik on suhteline ning sõltub inimesest ja olukorrast.

MISSUGUST SOTSIAALABI ORGANISATSIOONI OLEKS HAAPSALLU VEEL VAJA?

Võiks tegeleda veel inimestega, kes ei suuda üksi toime tulla, kuid kellel ei ole alkoholiprobleemi. Koguduse vanurid ning tänavalapsed vajaksid abi.

Lastega töötamiseks lõime uue Tabiita-nimelise misjoni. Kui me hättajäänud lastega praegu ei tegele, saame neist hiljem Samaariale hoolealuseid.

KUIDAS SUHTUVAD INIMESED SAMAARIA TEGEVUSSE?

Ma arvan, et ilmalikud inimesed jälgivad meid ja vahel vangutavad ka arusaamatuses päid — miks me seda teeme? Arvatakse, et töötame omakasu nimel, sest nad ei mõista Kristuse armastuse käsku.

On ka inimesi, kes pakuvad abi, sest nad mõistavad probleemi, eriti, kui see puudutab nende lähedasi. Ka riiklikul tasandil on meiega arvestatud.

Usklike suhtumine heategevusse on olnud läbi aegade positiivne, see on olnud üks Jumala teenimise osa. Me oleme Kristuse saadikud ja hea on tõdeda, et ühiskonnas on ka hakatud sellest aru saama. Hea eeskuju on nakkav. Näeme ja kuuleme mitmetest heategevusüritustest. Eriti lööb tahe midagi head teha välja just jõulude eel ja ajal, ja see on loomulik, see on Kristuse eeskuju.

KUIDAS MISJON JÕULE TÄHISTAB?

Teeme lastele jõulupakid. Turvakodude hoolealustele anname kõvasti süüa ja toome nad jõulujumalateenistusele.

SA OLED HAAPSALU BAPTISTIKOGUDUSE JUHATUSE ESIMEES, SAMAARIA JUHATUSE LIIGE, REGIOONIJUHATAJA, TURVAKODU JUHATAJA. KAS TEED VEEL MIDAGI?

Olen üle kahekümne aasta olnud kalur. See on mulle südamelähedane töö ja elukutse. Teen seda kuigipalju praegugi, kuigi põhitöö on Samaarias.

Kaluritöö on mulle muutunud mõnes mõttes puhkuseks. Merel saan ennast natuke teistmoodi tunda.

SOOVIME SULLE JA SAMAARIALE ÕNNISTUST JÕULUDEKS JA KOGU AASTARINGSEKS TEGEVUSEKS!

15. detsembril 2003

MA LEIDSIN OTSEÜHENDUSE TAEVAGA

Ühel 1956. aasta juunipäeval andsin ma oma elu Jeesusele Kristusele. Sellest päevast alates oli mulle selge, et palve – vestlus Jumalaga – on väga tähtis. Aga ma olin veel nagu imik, usus algaja, tegin palvevaldkonnas alles esimesi kobavaid samme.

Meie koguduses koguneti enne jumalateenistust palvele ja vahetevahel tehti seda ka nädala sees. Mind tõmbas nendele palvekoosolekutele, aga seal oli tihti väga vähe inimesi ja koosolekud tundusid leigetena. Puudus värskus ja elavus. Sedasama märkasin tihti ka enda vaiksest palveajast.

Teoloogiat õppides oli mul aeg-ajalt isikliku palve elavnemise perioode. Ma kogesin imelisi palvekuulmisi ja tunnetasin nende kaudu uuesti palve õiget väärtust.

Seejärel läksin ma kogudusse tööle. Paljude erinevate asjadega üheaegne tegelemine kurnas isiklikku usku. Ülepaisutatud kalenderplaan vähendas palveaega. Üha rohkem ja rohkem muutusin koguduse töö korraldajaks ja tulemustest oli näha, et palvetan liiga vähe.

UUED MÕTTED

Ühel päeval saatis üks vanem kolleeg mulle postiga ilma kaaskirjata taskuformaadis raamatu “Jõud palve läbi”. Ma ei oska öelda, kaua see mu kirjutuslaual seisis, ilma et oleksin seda puudutanud. Aga ükskord võtsin raamatu kätte ja see paelus mind. See haaras mind nii tugevalt, et muutusin rahutuks. Raamatu tabavad ütlemised haakusid minu südametunnistusega ja seadsid kogu minu teenimise kahtluse alla.

Siin mõned tsitaadid, mis mind haarasid:

“Issanda kogudus ei vaja täna uusi organisatsioone või veel rohkem meetodeid, vaid Püha Vaimu poolt võitud inimesi, kes on relvastatud Tema jõuga – palveinimesi. Püha Vaim ei liigu mööda meetodeid, vaid läbi inimeste. Ta ei võia juhtimissüsteeme ega anna neile jõudu. Ta ei pühitse plaane, vaid palveinimesi. Palve on jutlustaja kõige võimsam relv.”

“Jutlustaja, kes ei tee palvet oma isikliku elu ja teenimise kõige võimsamaks vahendiks, on Jumala riigi töö nõrk koht.”

“Jutlustajad, kelle kõige võimsam töö käib palvekambris Jumala ees, on kõige võimsamad ka kantslis rahva ees.”

“Ilma palveta toodab jutlustaja surma ja mitte elu. Jutlustaja, kes on vilets palvetaja, on vilets ka oma ülesandes näidata elu andvaid jõude teistele.”

Kui olin raamatu läbi lugenud, siis teadsin, et pean ennast palve valdkonnas ja ka kogudusetöös põhjalikult muutma. Nii tõusin ma tund aega varem üles, sest tahtsin palveks rohkem aega võtta. Aga miski takistas mind. Tinaraske väsimus langes mu peale. Mul ei olnud palveks sõnu. Minu mõtted uitasid ringi. See ajas meeleheitele. Ma aimasin, ma isegi teadsin, et siin on meelevalla saladus, aga minule oli see tüütus.

OTSELIIN TAEVASSE

Just sel palveheitluse ajal tuli grupp noori inimesi piiblikoolist meie kogudusse. Plaanis olid evangeelsed õhtud. Ma kujutasin asjade käiku päris normaalselt ette — kuulutused ajalehes, kutsekaardid, plakatid. Aga need noored inimesed jutlustasid tänaval ning otsisid vestluspartnereid koolihoovist ja klassitubadest.

Ja siis – see oli tõeline avastus – nägin ma nende palvet. Nägin neid põlvedel väga vara hommikul ja ka öösel. See ei olnud traditsiooniline palve, see oli uskumatult elav ja kaasakiskuv, läbi ja läbi usust mõjutatud. Jumal tundus haaravalt lähedane olevat. Ajal ei olnud mingit tähtsust. See oli kuum ühendusliin Jumala trooniga, mida ma nii ihkasin.

Ma ei unusta iialgi seda hommikut, kui ma oma viletsust tundes Jumala ees kokku varisesin. See oli kella viie ja kuue vahel hommikul, kui ma lamasin nuttes põrandal. Selles sisemises kokkuvarisemises, lootusetu vaimuliku vaesuse tunnetamises, kinkis Jumal mulle palvevaimu. See oli nagu jõgi. Ma sain täis sügavat rõõmu, tänu ja juubeldust. Välkkiirelt sai mulle selgeks, et olin avastanud jõu saladuse. Nüüd ei olnud mulle midagi enam võimatut.

Järgnevatel nädalatel ei suutnud ma mõnikord selle avastuse rõõmust peaaegu magadagi. Juba õhtul tundsin rõõmu hommikul eesootavast kohtumisest Jumalaga. Ma kasutasin iga võimalust, mis mul oli, et olla palves osaduses Jumalaga. Vestlus Jumalaga sai mulle vajalikumaks kui kõik muu ja nii muutus palve minu elu ja teenimise kõige tähtsamaks osaks.

Ma nägin Piiblit uue pilguga. Ka minu teenimine muutus elavamaks – see oli enam mõjutatud Jumala ligiolust. Palvetuli haaras ka teisi. Tekkisid palvekoosolekud, korraldati palveöid ja palvepäevi. See oli imeline aeg, haarav, täis põnevat. Siis mõistsin ma palvelaulu sõnu:

“Oh kui palju kordi saame
vaeva tunda asjata,
armu abist ilma jääme,
unustades paluda.”

Sellepärast ei ole minu jaoks teema number üks mitte evangelisatsioon, kuigi olen kirglik evangelist, vaid kõige tähtsamaks on palve. Iga kogudusega, kus ma evangeeliumi tahan kuulutada, viin ma kõigepealt läbi palveõhtu. Olen kogenud, et see aeg, mis kogudus veedab palves – Jumalat austades, ülistades, eestpalves ja tänus – on parim valmistumine evangeeliumi kuulutamiseks.

F. VOGEL
Herold

UUDISEID

30. novembril andis Tallinna Oleviste koguduse vanempastor Rein Uuemõis ameti üle Siim Teekelile. Jutlustasid Eesti EKB Koguduste Liidu president Helari Puu ja Pärnu Immaanueli koguduse pastor Joosep Tammo. Ametisseseadmise palves osalesid lisaks nendele Rein Uuemõis ja Oleviste koguduse pastor Ülo Meriloo.

Samal jumalateenistusel õnnistati ametisse kaks uut diakonit ja kolm diakonissi: Ranno Tingas, Teet Uuemõis, Kerli Hendrikson, Urve Pihlak ja Kersti Vellend.

* * *

Eesti EKB Koguduste Liidu juhatus otsustas 10. detsembril, et seminari õppeprorektori ametist lahkuva Kersti Türgi asemel asub jaanuarikuust tööle Daily Valk. Daily Valk on lõpetanud seminari teoloogina ja pedagoogina ning töötas seni seal raamatukoguhoidjana.

* * *

Kehra koguduse üldkogu koosolekul 14. detsembril valiti koguduse pastoriks Eenok Palm, kes seni on teeninud Mustvee Betaania kogudust. Eenok Palm asub Kehra kogudust teenima 2004. aasta esimesel poolaastal.

* * *

Eesti Kirikute Nõukogu andis välja kaks preemiat. Oikumeeniline aastapreemia läheb jagamisele kirjastusseltsi Logos ja siseministeeriumi usuasjade osakonna peaspetsialisti Ringo Ringvee vahel. Lokaal-oikumeenilise aastapreemia saab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku misjonikoor.

VALEVIISAKUS TEEB SUURT KAHJU

Oma usust tunnistada ei ole lihtne. Ma tean seda, sest noore mehena olin veendunud, et mul ei ole evangelistitalenti. See oli ilmne. Mitte kunagi, kui ma üritasin, ei saanud keegi usklikuks. Mind paelus, mida ma Billy Grahami mõjukast evangeeliumikuulutusest lugesin ja kuulsin, aga ma teadsin, et mul seda võimet ei ole.

MA SEADSIN TÄHTAJA

Ma räägin teile, kuidas ma Jumalale tähtaja seadsin – kui ma enne aasta lõppu ühtegi pöördumist ei näe, siis lõpetan oma töö. Aasta lõpp tuli ja keegi ei pöördunud. Mul oli selge, et nüüd võin kindel olla – minul evangelistitalenti ei ole.

Uus aasta oli ainult neli päeva vana, kui külastasin Argentiinas ühte meie väikese koguduse kodugruppi. Mul polnud õieti tuju, aga läksin ikkagi, kuuletudes koguduse juhtidele. Mees, kes pidi selleks korraks ette valmistama, ei ilmunud kohale. Ja nii ütles pereisa mulle: “Luis, sul tuleb midagi öelda.”

Ma ei olnud üldse ette valmistunud. Tegelesin parajasti Billy Grahami raamatuga õndsakskiitmistest ning sellepärast lugesin Matteuse 5,1–12 ja kordasin lihtsalt, mis mulle Grahami raamatust meelde oli jäänud. Kui seletasin sõna “Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat”, tõusis järsku üks naine püsti. Ta hakkas nutma: “Minu süda ei ole puhas! Kuidas saan ma Jumalat näha? Seleta mulle ometi, kuidas ma puhta südame võiksin saada!”

Ma ei mäleta enam naise nime, aga tema sõnu ei unusta ma kunagi: “Seleta mulle ometi, kuidas ma puhta südame võiksin saada!” Lugesime koos Piiblist, et Jeesuse, Jumala Poja veri puhastab meid kogu patust (1Jh 1,7). Enne, kui õhtu lõppes, leidis see naine rahu Jumalaga.

EI OLE MIDAGI ERUTAVAMAT

Kõige erutavam, mida sa iial teha võid, on kedagi Kristusele võita. Tänapäeval on paljud kristlased loobunud teiste inimeste veenmisest Kristuse järelkäijaks saada. Nad püüavad kultuursed ja ajakohased olla.

Meie ühiskonnas on kummaline ettekujutus, et kenad inimesed lihtsalt ei käi ringi ja ei püüa teisi inimesi veenda midagi tegema. Me ei taha kedagi haavata ega äärmuslastena näida. Niisiis ei tee me üldse midagi.

MA TEGIN PATTU

Ma olen samuti selles suhtes patustanud. Kui elasin Mexico linnas, oli mul naaber, kes töötas televisioonis. Vahetevahel ajasime juttu ja ta mainis isegi, et kuulab aeg-ajalt meie kristlikku raadioprogrammi. Ma ei rääkinud temaga evangeeliumist. Mulle tundus ta eluprobleemidest täiesti vaba olevat.

Aga viimaks minu naaber muutus. Elurõõm paistis tema näost kadunud olevat. Tema ja ta naine hakkasid eraldi tööle sõitma. Ma nägin, kuidas nende abielu alla käis ja leidsin vajaliku olevat mehega rääkida. Samas ei tahtnud ma tema ellu sekkuda. Tegelesin oma tööga ja ei pööranud tema probleemidele tähelepanu, pühendudes Peruu-evangelisatsiooni ettevalmistamisele. Olen ju lõppude lõpuks viisakas inimene.

Kui ma Peruust tagasi tulin, sain teada, et naaber oli ennast ära tapnud. Minu süda murdus. Ma teadsin, et oleksin pidanud tema juurde minema ja teda veenma, et ta peab pöörduma ja Kristust järgima. Aga valeviisakusest, sotsiaalsete normide järgimise soovist lähtudes jätsin selle tegemata.

Väga mugav on leida vabandusi, et teist inimest mitte veenda Kristust järgima. Võib-olla me ütleme, et ei taha olla üleolevad ja ründavad. Võib-olla kardame, et me ei saa teisele tunnistada, sest ta muutub siis agressiivseks. Aastate jooksul olen ometi õppinud, et mõned inimesed, keda ma olen evangeeliumile kõige suletumateks pidanud, olid tegelikult kõige avatumad. Kuigi nad väljastpoolt nagu kardaksid seda, on nad südames tervitanud kristlikku sõnumit.

Evangeeliumi ei tohi häbeneda kellegi ees. Pildil on Keila baptistikoguduse
supiköök.

JUMALAL ON ALATI PLAAN

Miks me häbeneme evangeeliumi? See on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub (Ro 1,16). Evangeelium muudab elu siin ja kohe ning igaveseks! Hollandi evangelist Corrie ten Boom omas Jumalalt saadud igatsust teiste inimeste Kristusele võitmise järele. Ühes oma luuletuses ütleb ta: “Kui ma sellesse ilusasse linna saan ja kõik pühad on minu ümber, siis loodan ma, et üks neist ütleb mulle: “Sina olid see, kes mu siia kutsus.””

Ükskõik, milline on meie koht kristlikus koguduses, olgem aktiivsed teiste inimeste Jumala riiki kutsujad. Tehkem seda palvetades. Tegelikult ei ole Jumalal plaani A, B või C, et maailma evangeliseerida. Tal on ainult üks plaan – sina ja mina.

LUIS PALAU
idea Spektrum

KOHTUMINE SIBERI RAUDTEEL

Kui imelikke kohtumisi võib juhtuda meie elus! On see laeval, rongis, lennukis või siis bussis harilikul argipäeval, kui sõidame linna ostusid tegema. Sealsamas on ühekorraga võhivõõra inimesega ühendus loodud, vestleme mõne hetke või tunni, saame kuulda või jutustame ise lugusid elust, millest iialgi varem pole rääkinud. Sõiduk peatub, hüüame head aega ja lahkume. Läheme kumbki oma teed, aga miski sidus meid hetkeks ühte ja me ei unusta seda kohtumist iialgi.

Ühest sellisest kohtumisest, imelikust ja peaaegu endelisest, mis juhtus Trans-Siberi raudtee vagunis, jutustas mu isa Hendrik Kokamägi. Leidsin isa jutustuse käsikirjas ta paberite vahelt.

Oli aasta 1911. Isa oli just lõpetanud Helsingis Soome misjoniseltsi misjonikooli ja oli teel Hiinasse rongil, mis viis Peterburist Vladivostokki.

Ja nii jutustas isa järgmise loo.

“Nüüd oli see siis saabunud – mu unelmate eesmärk. Seisin suure Venemaa pealinna jaamas, et asuda Kaug-Itta viivale rongile, mis pidi mind kandma läbi Sarmaatia ja Siberi lagendike Hiinamaale, salapärase Siinimimaa misjonipõldudele (Js 49,12). Mul oli miljonitele hukkuvatele hiinlastele viia suur sõnum, püha jõulukuulutus: “Teile (jah, teilegi, hiinlased!) on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija.”

Ma arvan, et iga noor süda mõistab, missugused tunded siis rinda täidavad, kui peame kodumaast võib-olla jäädavalt loobuma. See esimene õhtu Vene vagunis oli võrdlemisi kurvavõitu. Kokkuhoiu mõttes sõitsime kolmandas klassis, kuid see oli väga kurnav. Järgmisel hommikul tervitasid meid juba Venemaa lumised väljad ning neid valendavaid lagendikke jätkus läbi Siberi steppidegi ja veel edasi. Kuna oli jõulueelne aeg, siis oli lumigi reisijaile teretulnud.

Imelik on reisidel kohata võhivõõraid inimesi, kes ometi jätavad meile kustumatu mälestuse terveks eluajaks. Nii sündis mullegi sellel pikal raudteesõidul. See oli juba Siberi pool, kui ühel päeval astus meie vagunisse keegi reisija oma kandamitega. Meil arenes sõbralik jutt. Ta oli venelane ja rääkis nõnda:

“Olen piiblimüüja. Lähen Siberisse Pühakirja levitama. See töö sai mulle kalliks imelikul viisil.

Olin nooremana kord oma korteris puhkamas. Korraga astus tuppa keegi võõras ja pakkus raamatuid. Ma neist eriti ei hoolinud, aga kui võõras ütles, et need on nii imeodavad, ainult kolm kopikat eksemplar, siis mõtlesin: “Noh, kellel kolme kopikat ei ole!” ja ütlesin müüjale: “Andke siis mulle üks.” Võõras küsis: “Missugust evangeeliumi te soovite – ühesugused head on nad kõik?” Vastasin: “Andke esimene!” Nõnda andis võõras mees mulle Matteuse evangeeliumi.

Muide, see piiblimüüja oli eestlane. Ta levitas Venemaal Pühakirja raamatuid. Nõnda siis juhtus kord, kui oli jälle aega, et võtsin ajaviiteks selle raamatukese kätte ja hakkasin lugema. Esiti ei huvitanud see suuremat, olid ainult nimed, kuid lugesin siiski edasi. Mida enam lugesin, seda huvitavamaks läks. Olin kord läbi lugenud, hakkasin uuesti otsast peale. Ja nii lugesin mitmel korral seda imelikku raamatut, kuni viimaks tõusis südames soov seda ka teistele pakkuda.”

Nõnda rääkis see mees ja siis ta lahkus kuskil Siberi jaamas. Ta väljus valendavale Siberi maastikule, läks oma kalli koormaga – Jumala Sõnaga Siberi hukkuvate hingede hulka.

Kuid kaua mäletasin seda imelikku meest tema raskete piiblikottidega, veel praegugi mäletan teda. Mitte ainult tema enese pärast, vaid ka seepärast, et see mees sai esimese tõuke kellegi vana tundmatu eesti piiblimüüja kaudu. Milline salapärane Jumala riigi töötegijate rida hargneb siin meie ees! Millise tähtsuse annab see meie igale teole, liigutusele ja tervele elule! Mitte ainult alaline ühes elamine inimestega ei ole tähtis, vaid võib-olla juhuslikud kokkupuutumised on seda veelgi enam.”

Iial ei tea, kus kohtad kummalist võõrast, kes sulle meelde jääb

Nii jutustas mu isa kohtumisest piiblimüüjaga Siberi raudtee vagunis ja see meenus talle kindlasti erilisel viisil, kui ta ise sai kutse 1924. aastal asuda Briti ja Välismaa Piibliseltsi esindajana tööle Tallinnas, et juhtida piibliladu ja Piiblite levitamise tööd eesti rahva keskel. Palju aastaid võis isa olla selles töös, töötada käsikäes eesti piiblimüüjatega, täita nende rasked seljakotid ja kohvrid Piiblitega ning saata neid palvega teele.

Ja kui mehed nii oma kandamitega kadusid lumesajusse, vaatas isa neile järele ja nägi uuesti oma silme ees piiblimüüjat, kes astus ta vagunisse Siberi raudteel, jutustas oma haarava loo ja kadus jälle järgmises jaamas lõputule talveteele.

TAIMI PROOS
Usurändur 1981