Gustave Doré pilt

Kristuse kannatusaeg ja ülestõusmispühad on möödas. Küllap andsid need kõige olulisemad kristlikud pühad mõnelegi inimesele rohkem põhjust mõelda igavestele tõdedele.

Sel ajal, kui kristlik maailm pühi pidas, liikus sõda Iraagis lõpu poole. Nii vähemalt loodetakse. Peaks palvetama selle pärast, et kiire võit ei ahvatleks veel samasuguseid sõdu pidama.

Ikka ja jälle peaks rõhutama, et jõuga vahelesegamine teiste rahvaste ellu mõjutab ka evangeeliumi kuulutamist. Selle mõjuga arvestamist ei saa nõuda ilmalike riikide juhtidelt, küll aga peavad seda tegema usklikud inimesed.

Kaasaeg otsib turvalist ja mugavat elu, kuid seda on vaid paiguti ja lühikest aega. Jeesus ütles oma jüngritele: “Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind. Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle. Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid oma hingele kahju teeks? Või mis lunastushinda võib inimene anda oma hinge eest?” (Mt 16,24-26).

ÕNNIS ON INIMENE, KES LEIAB TARKUSE

Toimetaja kommentaar

KOHUSTUSLIKUST USUNDIÕPETUSEST

Mõnda aega on Eesti ajakirjandus vaielnud kohustusliku usundiõpetuse tuleku üle koolidesse. Enamasti avaldatakse eitavaid seisukohti. Kas on pooldajad laisemad kui vastased või avaldatakse teadlikult vastaste seisukohti rohkem, ei tea.

Ka vastne haridus- ja teadusminister Toivo Maimets asus vastaste kilda. Tema arvates jätaks kohustuslik usundiõpetus Eesti häbiväärsesse olukorda. Ministrile oponeeris Toomas Jürgenstein, Eesti üks tuntumaid gümnaasiumi religiooniõpetajaid. Praktiseerivate õpetajate, aga ka usundiõpetust pooldavate lastevanemate ja õpilaste arvamusi oleks rohkem vaja.

Minister Maimets arvas, et vabatahtlikuna võiks usundiõpetus koolides olla. Praktika näitab siiski, et kui kooliõpilastel on valida, kas minna tundi või koju, lähevad nad koju. Enamasti suudavad nad oma tahtmise kodus vanematele ka selgeks teha, nii et vanemate teadlikkusele loota ei maksa. Vabatahtlikkusega võidaksid vastased — usundiõpetus enamiku õpilasteni ei jõuaks.

Usundiõpetus ei ole usuõpetus. On loomulik, et Eestis õpetataks usundiõpetuses eelkõige kristlust. Ilmalikus koolis olev tund ei oleks siiski mõeldud laste juhatamiseks Jumala juurde, vaid teadmiste andmiseks. Nii ei saa see õppeaine asendada kogudustes tehtavat pühapäevakoolitööd.

Kohustusliku usundiõpetuse tulek koolidesse aitaks täita tohutut lünka, mis Eesti elanike religioonialastes teadmistes on. Paljude usundiõpetuse vastaste artiklitest paistab suur võhiklikkus. Kui nende autorid oleks koolis usundiõpetust saanud, võib-olla nad siis nii rumalalt ei kirjutaks.

EUROVASTASUSEST

President Arnold Rüütel ja välisminister Kristiina Ojuland andsid Ateenas allkirja Euroopa Liiduga ühinemise lepingule. Eesti saab nüüd osaleda euroliidu asutuste töös, omamata küll veel hääleõigust.

Teatud osa Eesti usklike hulgas on aga levimas eurovastasus. Üheks selle põhjuseks tundub olevat aktiivselt levitatav Thoralf Gilbranti raamat “Euroopa Liit — metsaline või päästja?”.

Raamatu läbilugemine tekitas selle kommentaari kirjutajas arvamuse, et otsuste tegemise aluseks see raamat küll ei sobi. Kuna käesoleva kommentaaari maht on süvaanalüüsiks liiga väike, tuleb piirduda vaid mõnede tähelepanekute väljatoomisega.

Kõigepealt — raamat on aegunud. Norrakeelne originaal ilmus aastal 1993, seega kümme aastat tagasi. Osa poliitikuid, keda tsiteeritakse, on juba surnud või pensionil. Aktuaalsuse on kaotanud ka nende seisukohad. Sellest raamatust lähtumine oleks sama hea, kui käsitleda Eesti praegust olukorda kümme aastat vanade ajalehtede järgi.

Mõnedki oletatavad arengud, mida raamatus käsitletakse, on vahepeal lahenduse leidnud. Üks silmatorkavamaid neist on Euroopa rahaliit. Euro ei ole ju enam plaanitsetav, vaid käibiv raha. Samuti ei ole enam tarvis oletada rahaliiduga seotud struktuuride üle. Vastav osa raamatus oleks tulnud ümber kirjutada või hoopis välja jätta.

Tundub, et raamatu autor ei orienteeru majanduses ja ei ole võimeline arvandmete analüüsiks. Rahvuslik koguprodukt Euroopa Liidus ja USAs olevat võrdselt kuus miljardit dollarit, mis olevat kaks korda suurem Jaapani omast. Aastatel 1982—1990 olevat aga vaesed riigid saanud rikastelt 900 miljardit dollarit arenguabi. Õigeid arve otsimatagi on näha, et siin on väga põhjalikult mööda pandud.

Üks euroskeptikute meelisteemasid ja ka selle raamatu küsimusi on väidetav riikliku sõltumatuse kaotamine Euroopa Liitu astumisel. Ei julge arvata, et Eesti on praegu sõltumatum kui näiteks Euroopa Liitu kuuluvad Soome, Rootsi või Iirimaa. Raamatu sellealaste argumentide hindamisel ei tohiks unustada, et teos räägib Norrast, mitte Eestist. Norra on tänu naftale majanduslikult ja tänu geograafilisele asendile sõjaliselt Eestist hoopis erinevas olukorras. Norralased ei oleks Euroopa Liidus saajad, vaid algusest peale vaesematele riikidele peale maksjad. Tegemist on vähemalt Euroopa ulatuses kaalu omava riigiga, millega arvestatakse tõsiselt ka siis, kui ta kunagi Euroopa Liitu astuma ei peaks. Saamise-mentaliteet on küll eraldi teema, mis eestlastele au ei tee.

Suur osa raamatust on pühendatud Euroopa Liidu seostamisele taastekkiva Rooma impeeriumiga, mille ühest riigist peaks Piibli prohvetlike raamatute tõlgenduste kohaselt tulema Antikristus. See oleks vägev argument Euroopa Liitu astumise vastu juhul, kui autor tõestaks, et liidust välja jäävad riigid pääsevad Antikristuse võimu alt. Sellist tõestust raamatus ei ole ja seega Rooma impeeriumi jutt eurovastasuse põhjenduseks ei sobi.

Muidugi on selles raamatus käsitletud tõelisi probleeme. Majanduse globaliseerumise, islami pealetungi ja mitme teisega puutume kokku igal juhul. Need ei ole aga ainult Euroopa Liidu probleemid.

Ei maksa Euroopa Liitu astumise ega ka sealt välja jäämise puhul loota maist paradiisi. Igaüks peaks ise enda jaoks asjad võimalikult selgeks tegema. Selleks on vaja kasutada asjatundlikke ja kaasaegseid materjale.

“Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse,” soovitas Jaakobus (1,5).

VAIM ELUSTUS TAAS

Meie konverentsi teemaks on “Kristuse sarnaseks”. Tahaksin teemale läheneda Piibli nelja pildi kaudu, rääkides südamest, suhtest Jumalaga, meelsusest ja usust.

SÜDA

1Mo 45,26 on Jumala sulase Jaakobi kohta öeldud: “Aga ta süda jäi külmaks.” Sellel on oma taust. Jaakob sai Jumalalt väga palju. Jumal ilmutas ennast talle nägemustes. Jumal õnnistas teda kõiges. Aga nüüd näeme Jaakobit vana uskliku mehena, kelle süda on jäänud külmaks.

Üks raskemaid kogemusi Jaakobi elus oli kindlasti see, kui pojad tõid talle teate Joosepi surmast. Joosep ja Benjamin olid tema silmaterad, kellesse isa süda oli kiindunud. Vennad müüsid seitsmeteistaastase Joosepi kadedusest egiptlastele. Nad valetasid isale, et kuri elajas on ta tapnud.

Sellest ajast oli juba 15 aastat möödas. Joosepist oli saanud Egiptuse valitseja. Huvitav, et Jumal ei olnud Jaakobile öelnud, et Joosep elab. Jaakob oli palju pettumusi üle elanud ja see mõjutas ka ta jumalasuhet. Selliselt elas ta aastast teise. Kui pojad tulid ja tõid talle maailma parima sõnumi, et Joosep elab, siis jäi ta süda külmaks. Pettumus ja kibedus olid nii valitsevad tema elus.

Ja siis 27. salmis öeldakse: “Kui ta nägi vankreid, mis Joosep oli läkitanud teda ära tooma, siis nende isa Jaakobi vaim elustus taas.” Talle oli vaja konkreetset, vägevat, imet tegevat puudutust. Ta ei uskunud oma poegi, need olid talle ikka valetanud. Aga kui ta vankreid nägi, siis hakkas midagi vana Jaakobi südames taas voolama. Ta mõtles, et neid ei ole pojad küll varastanud.

Jumal on imeline ja armastab meid. Tänagi võib mõni süda olla külmaks läinud. Ka Jumala riigi töös võib süda külmaks minna. Tulevad rutiinsed asjad, aastast aastasse ikka seesama. Tulevad pettumused, raskused, kõik ei lähe nii, nagu me oleme neid kavandanud. Tänu Jumalale, Ta ei jäta meid. Jumal läkitab vankrid, saadab Püha Vaimu. Need ütlevad, et istu peale.

Järgmine peatükk on väga põnev. Jumal ilmutas end Jaakobile. Märkate, kui süda elustub, hakatakse taas ka Jumalat mõistma. Jaakob ei olnud veel näinud Joosepit, aga Jumal kinnitas teda ilmutuse kaudu. 15-aastane vaikuseperiood oli lõppenud. “Mina lähen ühes sinuga Egiptusesse ja ma toon sind sealt tagasi, ja Joosep suleb oma käega su silmad!” ütles Jumal (1Mo 46,4).

Meil oli siin grupitöö, mille teemaks oli evangelisatsioon. Vastus asub 1Mo 46,3: “Mina olen Jumal, sinu isa Jumal, ära karda minna Egiptusesse, sest ma teen sind seal suureks rahvaks!”

Meie Egiptus on kõik, mis jääb väljapoole kodu ja palvelat. Ära karda sinna minna. Seal on meie põllud. Vaid 70 hinge läks Egiptusesse, aga 400 aastat hiljem oli neid juba poolteist miljonit.

SUHE JUMALAGA

Olen olnud oma koguduse teenistuses 26 aastat. Alustasin noortetöö tegijana, siis teise pastorina ja 15 aastat olen olnud koguduse juht. Neli aastat tagasi olin kohutavalt väsinud. Palvetasin ja ootasin suvepuhkust. Sain koguduselt pikema puhkuse. Mu süda kisendas Jumala järele. Tajusin, et pean nagu isiklikult Temaga kohtuma. Pikk teenimistöö, samad asjad ja jutlused. Koguduses oli ka häid aegu, oli ärkamist ja seda-teist. Minu süda igatses ja otsis Jumalat.

Ühel ööl Issand ilmutas end mulle ja näitas ühe põneva nägemuse. Ma nägin kolme eraldiasetsevat kasti. Esimese kasti peale oli kirjutatud “suhe”, teine oli “amet” ja kolmas “vägi”. Korraga hakkas Püha Vaim mulle seletama, mida need tähendavad. Jumal pani prioriteedid taas paika. Mul oli amet ja olin kogenud Püha Vaimu väge. Kõige tähtsam on armastussuhe Kristusega. Jumal tahtis mulle öelda, et minu amet oli läinud tähtsamaks suhtest. Ma sain aru, et kui mu suhe on korras, siis on amet ka. Püha Vaim hoiab seda elavana ja väelisena. Kui ma neid mõtteid mõtlesin, siis mu vaim elustus.

2Ku 4 on just sellest juttu. Jumalamees Eliisa ja tema teenija Geehasi töötasid koos. Nad nägid mõlemad Jumala suuri tegusid. Eliisal oli Jumalaga suhe, aga Geehasil oli ametiseisund ja seegi Eliisa suhtes. Suunemi naine tuli Eliisa juurde, sest ta poeg oli surnud. Geehasi püüdis naist tõrjuda. Nüüd tuli välja erinevus ameti ja suhte vahel. Eliisa saatis Geehasi, et ta teeks poisi terveks. Geehasi läks ja midagi ei juhtunud. Mida nüüd Eliisa tegi? Tal oli süda õigel kohal ja elav suhe Issandaga. Ta ei läinud sinna kui ametnik. Ta läks ja pani suu poisi suu peale ja kallistas surnud poissi. Kogu tema olemusest kiirgas armastust ja kaastunnet. Poiss ärkas ellu.

MEELSUS

73. psalmis on pilt ülistusjuht Aasafist. Ta oli templikoori juhataja. Ta oli Issandale väga ligi. Ta hoidis üleval kogu ülistust ja kiitust. Kõik pidasid temast lugu. Ta tegi palju laule ja muist neist on Piiblis ära toodud.

Ühe uurimuse järgi käib 80 protsenti võitlustest meie mõtetes. Piibli algsõnum on “Parandage meelt!” See tähendab, et muutuksime meelsuse poolest. Aasaf sattus kiusatusse. Ta hakkas kadestama jumalatuid. Ta nägi, et neil läks kõik hästi. Ta hakkas ümberringi vaatama ja vaenlane tegi tema meeltes tööd. 13. salmis jõudis Aasaf sinnani, et ütles: “Päris asjata ma olen hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi.”

Kui meil on rasked võitlused ja kehvad päevad, siis on väga kerge jääda vaenlast uskuma. Tänu Jumalale, meil on Issanda Sõna, Piibel. See päästab meid mitmest vaevast. 16. ja 17. salmis on öeldud: “Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev, kuni ma tungisin Jumala pühisse saladusisse ja mõistsin nende otsa!” Kuidas? Pühade kirjade kaudu. See psalm lõpeb sõnadega “Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi! Issanda Jehoova peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid!”

Issanda Sõna toob meile ka töönägemuse. Me saatsime 13—16-aastased noored suvelaagrisse. 200—300 noort olid nädal aega koos. Nad palvetasid, ülistasid ja said piibliõpet. Jumal andis neile Püha Vaimu. Nad tulid uuendatutena tagasi. Nad käisid palvetades ümber oma koolide, soovides neid võita Kristusele. Kui sügisel kool algas, läksid nad direktorite juurde ja küsisid, kas nad tohiksid vahetunni ajal korraldada palvegruppi. Nad said igal pool load. Meie koguduses on nüüd nii, et noored istuvad ees ning vanad istuvad taga ja kõigil on Piiblid kaasas.

Aasaf võitis ära oma kiusatused. Sina ja meie noored võidavad need ära. Loe Sõna ja kanna Piiblit endaga kaasas. Me ootame uut Piibli-ärkamist. Ära ütle, et sa oled Piiblit lugenud 30—40 aastat. Meil on koguduses inimesi, kes on lugenud 70 aastat Piiblit. Sellele vaatamata nad ütlevad, et on jõudnud alles eeskotta, mitte peasaali. Nende vaim elustub lausa.

USK

Jh 11 on Marta, Maarja ja nende venna Laatsaruse lugu. Me teame, kui kallid olid nad Jeesusele. Ta käis sageli nende kodus. Laatsarus jäi haigeks ja õed saatsid sõnumi Jeesusele. Aga Issand viivitas, nii et Laatsarus suri. Midagi juhtus Marta ja Maarja usuelus. Marta ütles: “Issand, kui sa oleksid siin olnud, mu vend ei oleks surnud!” Jeesus ütles temale: “Mina olen ülestõusmine ja elu!” Aga Marta ei näinud, et tema kõrval seisab ülestõusmine ja elu. Maarja oli nii pettunud, et ta ei tulnud isegi Jeesuse juurde ning Marta pidi salaja minema oma õde kutsuma.

Soomes räägitakse aastakümneid tagasi olnud ärkamistest. Marta ütles, et kui aeg täis saab, küll siis surnud üles ärkavad. Me mõtleme, et praegu on asjad nii. Kui need oleks teistmoodi, küll siis ärkamine tuleks. Me ei ela praeguse hetke peale. Jeesus on nüüd meie keskel. Samas peatükis on hea pilt Toomast. Ta ütles: “Lähme ka meie, et ühes Temaga surra!” Uskmatus ajab meid taga.

Jeesus teadis, mida Ta tegi. Ta käskis kivi haualt ära tõsta. Õed tulid jälle oma hädaldamisega — Laatsarus lehkab juba. Tänapäeva kogudustes on samad probleemid. Kui me mõne uue asjaga alustame, siis öeldakse, et seda me küll teha ei saa. Siin on omad Jaakobi maadlemised. Paljud rahulduvad sellega ja ei teegi midagi. Üks mees oli kodukoosolekul. Me küsisime temalt, kas ta täna ei tahaks oma elu Jeesusele anda. Ta ütles, et teeb seda siis, kui ilmad soojemaks lähevad. Aga Jeesus hüüdis majesteetlikud sõnad: “Laatsarus, tule välja!” Ta tahab täna sind aidata, uue alguse anda, sinuga töötada.

Ps 142,3 öeldakse: “Ma valan välja oma kaebuse Tema ette.” Ole endaga aus. Ütle, et sa oled pettunud ja läbi kukkunud. Keegi ütles, et vead teevad meist inimese. Peame teadma, et me ei ole veel sellised, nagu Jumal tahab. Me oleme protsessis, mitte veel kohal. Johannes ütles, kui ta oli 70 aastat usklik olnud: “Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed ega ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme; aga me teame, et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased” (1Jh 3,2). Oleme puudustega, kuid Jumal näeb seda. Oleme just sellised ja Jumal kasutab meid. Ära lase millelgi siduda ennast. Nagu Marta ja Maarja. Nad ei tõrjunud Jeesust nii, et Ta oleks pidanud jätma selle tegemata, mida Ta plaanis.

Hannu Räty (vasakul) ja Ülo Niinemägi

HANNU RÄTY
Seinäjoki Vabakoguduse pastor (Soome)
Jutlus 21. märtsil Eesti EKB Liidu konverentsil
Tõlkis Ülo Niinemägi

KOGUDUS KAOTAB PÜHAKOJA

Aktuaalne teema

1. maiks peab Mustvee Betaania kogudus välja kolima oma senisest kirikust. Kuulutaja palvel selgitas pastor EENOK PALM kodutuks jäämise põhjust.

Küsimus on Eesti omandireformi varjukülgedes.

1940. aastal kuulus meie pühakoda õigeusu kirikule. Kuna Eesti Apostlik Õigeusu Kirik (EAÕK) on selleaegse õigeusu kiriku õigusjärglane, siis on kõik õigused sellele kirikule kuulunud maadele ja hoonetele neile üle läinud.

2001. aasta detsembris tegi Jõgeva maavalitsuse juures tegutsev omandireformi komisjon otsuse tunnistada EAÕK meie kasutatava kiriku suhtes õigustatud subjektiks. 2002. aasta juulis andis Mustvee linnavalitsuse omandiõiguse neile üle. EAÕK asus omandiõigust teostama sellega, et tänavu 31. jaanuaril toodi meile paber nõudega, et me vabastaksime kirikuhoone 1. maiks.

Kirik antakse Mustvee Halastuse ja Püha Kolmainsuse Ainuusu Kogudusele, mis registreeriti alles 22. novembril 2000. aastal.

Palun räägi selle maja ajaloost!

See hoone on valminud 1877. aastal. Seal oli nn. ainuusuliste kogudus. Need olid vanausulised, kes andsid järele ametliku õigeusukiriku survele ja olid nõus nendega ühinema. Õigeusu kirikuna toimis hoone nende enda andmetel 1956. aastani. Pärast koguduse lahkumist oli seal leivakombinaadi jahuladu ja tarbijate kooperatiivi mööbliladu ning lõpuks jäi see maja lihtsalt tühjaks.

1972. aastal hakkas meie kogudus tagasi taotlema nõukogude võimu poolt ära võetud palvemaja Mustvees. Sellest keelduti ja me esitasime taotluse sellele kasutamata seisvale kirikule. Alguses keelduti ka sellest, aga 1978. aastal tegi Jõgeva rajooni täitevkomitee otsuse anda kirik meile. Meie kogudus remontis selle ja avas taas pühakojana 1980. aasta oktoobrikuus.

Millises seisus see maja oli?

Kirik oli küllaltki õnnetus seisus. Osa aknaid oli katki, värv oli sees maha koorunud. Kirik oli kõle ja jättis ebameeldiva mulje. Seal oli paar elektripirnikest ja neli amortiseerunud ahju. Katus oli kohati läbi roostetanud ja sõjast kuuliauke täis. Me tegime kiriku korda. Panime uue katuse, sealhulgas ka katte kõikidele tornidele ja tegime sees täieliku remondi. Ehitasime uue küttesüsteemi, vedasime uued elektrijuhtmed. Kuna ei olnud kõrvalruume, siis pidime tegema abihoone puukuuri, tualettruumide ja väikese toa jaoks, kus saab pühapäevakooli tunde ja palvetunde pidada.

Ka teie kogudusel oli enne sõda omand.

Kogudusel oli kaks palvelat. Raja külas (neli kilomeetrit Mustveest) oli teisest majast ümber ehitatud palvela, mis avati 1931. Mustvee kesklinnas avati 1937. aastal koguduse ehitatud palvela. Alguses võttis nõukogude võim mõlemad ära, kuid hiljem anti Raja küla palvela tagasi. Seal olime 1980. aastani. Praegu elab seal üks meie koguduse perekond ning me kasutame seda külaliste vastuvõtmiseks. Uus tee viib nüüd Raja külast mööda. Seal koguneda ei oleks enam võimalik.

Mustvee palvela saime 1996. aastal tagasi. Tegemist on püstpalkhoonega. Kuna seda oli halvasti hoitud ja see oli kinoks ümber ehitatud, on maja üsna kehvas seisus. Mõned ruumid on välja üüritud. Üks usklik abielupaar peab seal kasutatud kodumasinate poodi. Selle maja kasutamine palvelana on praktiliselt mõeldamatu. Saali ei saa soojaks ja kõik muu ei vasta ka vajadustele.

Kas teiega toimuv on ülekohus?

Siin on tugev osa ebaõiglust sees. Uus võlaõigusseadus on omaniku õigusi nii palju suurendanud, et heausksel valdajal on peaaegu võimatu midagi nõuda. Omanikule tulevad appi ka muud seadused. Oleme püüdnud oma soove esitada, kuid EAÕK seisukoht on, et kiriku eest ei maksa nad meile sentigi.

Kui me nõukogude ajal seda maja küsisime, oli küll teine aeg, aga neil inimestel, kes nüüd selle kiriku enda valdusesse saavad, oli samasugune võimalus seda tagasi taotleda. Jõgeva rajooni täitevkomitee sekretär küsis Eenok Haamerilt, kes juba siis Mustvees luteri kiriku pastor oli, et kas anname selle kiriku baptistidele või lammutame ära. Tema arvas, et on parem, kui kirik saaks baptistidele, sest siis see säilib ja hoitakse korras. Nii saime meie selle kiriku lammutuseelsest seisust ning nüüd tahetakse seda meilt lihtsalt aitäh eest ära võtta. Kõrvalhoone eest pakutakse minimaalset hinda, millega me nõus ei ole.

Kui kõrgel tasemel on kogudus läbirääkimisi pidanud?

Tegime Eesti EKB Liidu peasekretäri Tarmo Kähri vahendusel EAÕK kirikuvalitsusele (sinodile) taotluse vastuvõtuks. Kohtumine toimus ja läbirääkimised olid metropoliit Stefanose juuresolekul. Too läbirääkimine andis lootust, et on võimalik paindlikkus nii pikema tähtaja kui ka kompensatsioonide osas. Sellele järgnenud läbirääkimised kustutasid kõik need lootused.

Mida teeb kogudus edasi?

Kogudus läheb ajutiselt kiriku kõrval asuvasse muusikakooli saali. Hiljem peaksime oma endise palvela ehitusliku seisundi täpselt hindama ja kui ei ole võimalik seda maja remontida, siis tuleb see lammutada ja uus ehitada. Selle asukoht on parem kui praegusel kirikul.

Milline on koguduse meeleolu?

Valdavalt nukker. Käegalöömist ei ole. Vanemad inimesed küsivad, et kust me võtame raha, et uut kirikut ehitada. Ülekohtu tunne on väga tugev. Kui vaadata, mida me oleme teinud selle kiriku taastamiseks ja hoidmiseks, siis on meil sellele moraalne õigus. Juriidiline õigus on EAÕK poolel.

Kõigele vaatamata usume me õiglasesse Jumalasse.

11. aprillil Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

JUMALA RIIK VAJAB TÄIELIKKU TÖÖLEPÜHENDUMIST

11.—12. aprillil olid Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris igakevadised Eesti EKB Liidu pastorite õppe- ja osaduspäevad. Kõige kaugemalt tulnud lektoriks oli doktor RICH MASSEY (65) Ameerika Ühendriikidest Baptistide Generaalkonverentsist. Palusime tal rääkida oma tööst ka Kuulutajale.

Tõlgina oli abiks Leho Paldre.

MILLINE ON TEIE IGAPÄEVATÖÖ?

Viimased seitse ja pool aastat olen ma juhtinud hingehoidu Baptistide Generaalkonverentsis. Sellesse liitu kuulub 900—950 kogudust kogu Ameerika Ühendriikides. Meil on 130—135 misjonäri paljudes riikides välismaal. Üks misjonäripaar — Brian ja Stephanie Karlik töötavad Eestis.

MILLINE ON OLNUD TEIE TÖÖTEE?

Kui ma seminari lõpetasin, siis töötasin neli aastat ühe 400-liikmelise koguduse pastorina Iowas. 1968. aastal liikusime edasi Washingtoni osariiki. Olin seal ühe koguduse rajamise juures ja pärast peaaegu 28 aastat selle koguduse pastoriks. Sealt tulin liidu keskusesse tööle.

MIDA TEEB LIIDU HINGEHOIUTÖÖ JUHT?

Meie koguduste liidul on 13 geograafilist piirkonda. Igal piirkonnal on oma juht — täitevsekretär. Mina töötan koos nende piirkonnajuhtidega ja olen sisuliselt pastorite hingehoidja, pastorite pastor. Minu ülesanne on tähelepanu, hoolitsust ja hingehoidu pakkuda just neile.

MILLES SEISNEB PASTORITE HINGEHOID?

Palju sellest toimub telefoni teel. Kui ma kuulen mingist probleemist või murest pastori peres, näiteks mõne tema lähedase inimese surm, laste haigused ja probleemid, siis ma püüan aidata. Samuti juhin ma meie liidu toetusfondi. See on mõeldud pastorite, kaplanite ja misjonäride abistamiseks.

KAS FOND TOETAB MATERIAALSELT VÄIKESTE KOGUDUSTE TÖÖTEGIJAID?

See ei ole fondi mõte. Fond on rohkem kriisijuhtumiteks — nagu raske haigus või surm. Meil on väga piiratud ulatuses igakuine stipendium mõnedele pastorileskedele ja pensionil olevatele pastoritele. Kasutame seda fondi ka selleks, et toetada 17 tegutsevat madalama sissetulekuga pastorit.

KAS TEIE LIIDU PASTORID TÖÖTAVAD TÄISAJAGA?

Rõhuv enamus meie pastoritest on täisajaga kogudusetööl. Ma täpseid arve ei oska öelda, kuid väga vähesed töötavad ka kas ilmalikul tööl või hooldavad mitut kogudust korraga.

SEE TÄHENDAB, ET KOGUDUSED PEAVAD OLEMA PIISAVALT SUURED, ET PALKA MAKSTA?

Jah. Enamik meie pastoritest on lõpetanud nelja-aastase seminari või kolmeaastase piiblikooli. On loomulik, et nad pühenduvad vaimulikule tööle.

KUST TE SAATE HINGEHOIUTÖÖKS VAJALIKU INFO?

Ma saan infot väga erinevatest allikatest. Tavaliselt kontakteerub minuga keegi kolmas isik, kas piirkonna juht või pastori sõber. Pastoril võib olla kriisiaeg, ta vajab julgustust või seda teadmist, et keegi palvetab tema pärast.

KAS LIIDUL ON PASTORITE PUHKEKODU, KUS NEID JALULE AIDATAKSE?

Meie liidul niisugust puhkekodu ei ole, aga see on arenev suund Ameerika Ühendriikides. Kogu riigis on päris palju selliseid puhkekodusid, mis on mõeldud vaimulikele. Aeg-ajalt olen kasutanud meie toetusfondi rahasid, et suunata mõnda pastorit sinna.

Viimased seitse aastat on meil olnud kokkusaamine pealkirjaga “Elusta meid!” See on kõrgetasemeline nädalalõpp, mis tegeleb kriisi ületamisega. Seda viib läbi üks erapraksisega nõustaja. Paari nädala pärast tuleb 14. selline nädalalõpp. Tavaliselt kutsume sinna kümme pastoriabielupaari ja see on kingitus neile meie liidu poolt. Kokku on siiamaani 150 pastoripaari sellistel nädalalõppudel käinud.

KAS TEIE PASTORID SAAVAD KASUTADA SABATIAASTAT (PUHKE- JA ENESETÄIENDAMISE AASTA TEATUD TÖÖAJA JÄREL) NING KAS NAD VAHETAVAD REGULAARSELT TÖÖKOHTI?

Keskmiselt töötavad meie pastorid seitse aastat ühe koha peal, aga üha rohkem on neid, kes töötavad 10—20 aastat. Mina töötasin ühel kohal 28 aastat.

Sabatiaasta võtmine on alles hoogu kogumas, kuid järjest rohkem on neid, kes võtavad vaba aasta pärast viit või seitset aastat. Kohalik kogudus maksab ise kulud. Tavaliselt on sellised kogudused piisavalt suured, neil on oma tegus juhtkond ja keegi juhtkonnast jutlustab sellel aastal.

TE OLETE EESTIS MITU KORDA KÄINUD. MILLINE ON OLNUD TEIE SÕNUM EESTI USKLIKELE?

Meie liidul on partnerlussuhe Eesti EKB Liiduga. Minu jaoks oli eriliseks kogemuseks seekord jutlustada pastorite päevadel.

Käesoleval reisil olen rääkinud erinevatest kogudusevormidest Ameerika kogemuse põhjal. Otsime uusi võimalusi, kuidas aidata Eesti koguduste liitu. Oleme rajamas ka kogudustevahelisi sõprussidemeid Ameerika ja Eesti koguduste vahel. Üks meie Floridas asuv kogudus aitab Tallinnas oleval kogudusel rajada laste mänguväljakut.

KUI PALJU ON AMEERIKA KOGEMUSED EESTISSE ÜLE KANTAVAD?

Üllatav, aga seoses areneva tehnoloogiaga on eriti noorema põlvkonna hulgas palju sellest kogemusest ülekantav. Maikuus tuleb meie noortetöö juht siia, et kohtuda teie noortejuhtidega. Me loodame, et tulevikus mõned meie inimesed saavad siia tulla, et koolitada kohalikke vabatahtlikke noortejuhte. Tundub, et paljud Eesti pastorid on siiralt huvitatud koguduste rajamise kogemusest, mis meie liidul on.

KAS SÕPRUSKOGUDUSTE SUHTED EI JÄÄ ÜHEPOOLSETEKS — MEIL ON RASKE MIDAGI AMEERIKA KOGUDUSTELE ANDA.

Ma loodan, et Ameerika kogudused oskavad õppida ka Eesti kogudustelt. Siiamaani on asi käinud nii, et meie koguduste delegatsioonid on tulnud Eestisse ja aidanud kaasa siinsete koguduste töös. Meie sooviks oleks, et Eesti koguduse pastor külastaks kogudust Ameerika Ühendriikides. Mõned Eesti EKB Liidu juhid on külastanud meie aastakonverentsi.

TE RÄÄKISITE MEIE PASTORITELE TEADUSLIKEST UURINGUTEST. KUI PALJU AITAVAD NEED KOGUDUST SELLE TÖÖS JA KUI SUUR OSA PEAB JÄÄMA VAIMULIKULE TUNNETUSELE?

Ameerika Ühendriikide pastoreid huvitab väga siiralt see, mida Jumal teeb üle maailma erinevates kogudustes. Kust iganes nad kuulevad tõhusatest töömeetoditest või teenimisviisidest, on nad väga kiired neid üle võtma.

Meie kogudustes ei asenda teaduslikud uuringud kunagi Püha Vaimu isikut ja jõudu. Me usume, et on ainult üks tõeliselt inspireeritud allikas ja see on Piibel. Kui me räägime teaduslikest uuringutest, siis me näeme neis lihtsalt vahendit, et me võiksime oma tööd tulemusrikkamalt teha. Oleme väga avatud uutele meetoditele, kuid me ei muuda kunagi põhisõnumit Jeesusest Kristusest.

MILLES TE NÄETE EESTI KOGUDUSTE POTENTSIAALI JA MILLES KÕIGE SUUREMAT PROBLEEMI?

Kõige suuremat võimalust näen ma nooremapoolses põlvkonnas (noored perekonnad ja noored täiskasvanud). Nende huvi usu vastu on väike, aga nendeni tuleb jõuda.

Minu arvates on üks põhilisi valupunkte Eesti kogudustes praegu see, et paljud pastoritest on sunnitud töötama ka ilmalikul tööl. Nende aeg ja energia jaguneb kahe koha vahel. Poole kohaga pastoril on väga raske leida aega ja pühendumist, et kogudus võiks kasvada suuremaks ja võiks tulevikus täisajaga töötavat pastorit toetama hakata.

Ka uute koguduste rajamise juures kerkib küsimus, kuidas leida hooneid, kuidas maksta misjonäridele või tulevastele pastoritele palka.

KUST SEE RAHA PEAKS TULEMA?

Finantsid peavad tulema Jumala rahvalt, kes on head majapidajad ja annetavad. Ma olen veendunud, et põhiliselt peab see tulema kohalike inimeste käest, aga konkreetsete vajaduste jaoks võib toetust leida ka väljastpoolt.

TÄNAME.

12. aprillil Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

Kommentaar

RAIGO TAMMO
Tallinna Allika Baptistikoguduse juhatuse esimees

Allika kogudusel on uue kiriku detailplaneering praegu Tallinna linnavalitsuses kinnitamisel. Kiriku juurde kuuluks lahutamatu osana laste mänguväljak ja minigolf.

Meil on Floridas asuva Betheli baptistikogudusega sõprussidemed. Nemad on teinud korduvalt koostööd organisatsiooniga Kids Around The World, kes tegeleb laste mänguväljakute rajamisega ning on ehitanud neid mitmetesse maadesse — Hiinasse, Vietnami, Ukrainasse ja mujale. Nüüd on saavutatud kokkulepe, et järgmine ehitatakse Tallinna.

Laste mänguväljak kiriku kõrval on üks paremaid vahendeid, kuidas tuua inimesi ka füüsiliselt kirikule lähemale. Sellel väljakul oleks väga mitmesuguseid atraktsioone — mäed, kiiged jne. Kui lapsed tulevad mängima, siis tulevad sinna ka vanemad nendega kaasa.

Mänguväljaku detailid saadetakse merekonteineriga siia. Kristiine linnaosa on lubanud maatüki selleks ette valmistada. Ka paigaldus toimub ameeriklaste poolt.

Järgmise aasta sügisel on Allika kogudusel 100. aastapäev. Kirik ja mänguväljak tuleks mõlemad ehitada korraga järgmisel aastal.

PALVERÄNNAKU KONVERENTS PÄRNUS

Suurel neljapäeval viidi Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis läbi konverents “Palverännakud rahvusliku mõtte lätetele”. Osalejateks olid loodushuvilised, kultuuri- ja spordiametnikud, pastorid, usuteaduse üliõpilased, Eesti Piibliselts, Raadio 7 ja paljud teised.

Konverentsi kutsus kokku Pärnu muuseumi direktor arheoloog Aldur Vunk. Läbiviimist toetasid Pärnumaa kultuuriamet, Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, Pärnu muuseum ja Eesti Kirikute Nõukogu.

Palverännak on üks tõe otsimise vorme. Konverents avas mõtet, et peame oma tehismaailmast väljuma, et Jumalaga kohtuda. Palverännakul on kaks võimalikku suunda — pühad paigad, mis omavad meile tähendust, ja Jumala loodus.

Hommikupoolikul ja pealelõunal olid loengud. Sõnavõttudega esinesid mitmed oma ala asjatundjad, lahates palverännaku teemat erinevatest vaatenurkadest. Rahvuse ja looduskeskonna teemal esines Rein Ratas, ökoturismi arenguprobleeme ja võimalusi tutvustas Rein Kuresoo, keelest ja rahvuslikust elujõust (vaikusest keeles) rääkis professor Karl Pajusalu Tartu Ülikoolist. Loenguga palve tähendusest psühholoogilises perspektiivis esines Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan professor Tõnu Lehtsaar. Palverännakust kui otsimise vormist rääkis Aldur Vunk. Valdur Kolla kõneles ekstreemmatkade tähendusest raskesti kasvatatavate poiste elus.

Akadeemiline osa lõppes, kui ettekandjad said tänutäheks “Diariumi” — J.V.Jannseni Pärnu-aegse päeviku kaasaegse väljaande. Akadeemilise hõbedase palverännaku märgi sai professor Tõnu Lehtsaar.

Õhtupoolikul siirduti Vana-Pärnu, kust esimese toomkiriku mälestusmärgi juurest algas lühike rännak Koidula majamuuseumi. Sel teekonnal tehti jõekaldal vahepeatus, kus Aldur Vunk seletas huvitavaid seiku Pärnu vanemast ajaloost ja keskaegsetest palverännakutest Pärnus.

Koidula muuseumi aias lõppes rännak lühikese palvusega, mille pidas Pärnu Immaanueli koguduse pastor Joosep Tammo. Laulis Suigu Vabakoguduse naisansambel.

Suurel reedel oli Pärnu Eliisabeti kirikus oikumeeniline jumalateenistus, kus osalesid ka konverentsist osavõtjad. Jumalateenistusele järgnes ristikäik läbi linna.

VELJO KAPTEIN

ÜKS KÜSIMUS

Miks on vaja reklaamida mingeid karpe?

Eesti EKB Liidu misjonisekretär INDREK LUIDE:

“Need on kokkupandavad kroonikarbid. Neisse võib iga päev panna ühe krooni inimeste võitmiseks ja koguduste rajamiseks Eestis. Raha läheb Eesti EKB Liidu ühiseks misjonitööks misjonifondi kaudu.

Karpe saab hästivarustatud kogudustest ja misjonifondist. Karp tuleks panna kõige nähtavamale kohale, näiteks sinna, kus õhtusööki süüakse. Tavaliselt tekib õhtuks taskusse metallraha ja selle võib karpi panna. Kogutud raha tuleks ära saata läbi panga või isiklikult kohale tuua. Raha saatmiseks võib kasutada ka koguduste abi.

Kampaania kestab nii kaua, kuni inimestel on igatsust kroone korjata ja misjonitööd aidata. Annetada võivad kõik, kuid põhiliselt on üleskutse määratud koguduste liikmetele.”

ÕLIMÄGI JA KETSEMANI AED

Õlimäel kuulutas Jeesus ette Jeruusalemma hävitamist. Siin anus Ta Jumalat palvevõitluses, enne kui Ta ristiteele läks. Siit läks Jeesus taevasse. See on koht, millest räägib ajalugu.

Õlimägi kerkib majesteetlikult Kidroni oru üle. Tema tipp on 120 meetrit jõest kõrgemal ja pakub hingematvat väljavaadet. Läänes lebab igavene linn Jeruusalemm templimäe ja vanalinnaga. Idas silmame Iisraeli künkamaastikku. Selge ilmaga võib isegi Surnumerd ja selle taga Moabi mägesid näha.

Ketsemani aed

Vanal ajal oli suurem osa Õlimäest metsane. Kui Nehemja 445. aastal enne Kristust jälle lehtmajade püha sisse viis, käskis ta: “Minge mägedele ja tooge õlipuu või metsõlipuu oksi ja mürdi, palmi või muu leherikka puu oksi lehtmajade tegemiseks!” (Ne 8,15). Selle püha ajal elasid iisraellased onnides, et meenutada kõrbeteekonda. Oksi toodi ka Õlimäelt.

Juba Jeesuse ajal oli Õlimägi armastatud koht. Siin on kaljukoopad, kust Jeruusalemma elanikud kuumuse ja suurlinna kära eest varju leidsid.

Õlimäe jalamil asub Ketsemani aed. Kõrgete müüride taga on ruudukujuliselt piiratud ala kaheksa igivana oliivipuuga. Ketsemani nimi tähendab surutõrt ja seostub õlipressiga, mille jäänused leiti ühest koopast mõned meetrid lõuna poolt tänast Ketsemani aeda. Niisugused pressid pandi sel ajal meeleldi koobastesse, sest külmadel aastaaegadel kiirendas soojus õli tootmist. Külmadel öödel pakkusid sellised koopad pealegi sooja peavarju.

Ketsemani ei olnud aga ainult aed. See oli eelkõige suur tükk haritud maad, rajatis lillede ja viljapuudega. Maaomanik pidi Jeesusele hästi tuntud olema, sest Jeesus tuli sageli siia. Ainult jüngrid teadsid veel seda kohta.

Jeesuse-aegsest maaomandist ei ole peaaegu midagi säilinud. Selle asemel leiame me piirkonnast arvukalt kirikuid. Kõige tuntumate hulka kuulub Pater-Nosteri nime kandev kirik. Selle asukohas olevat Jeesus jüngritele Meie Isa palvet õpetanud. Kiriku ristikäik on kaunistatud Issanda palve tekstiga 60 keeles.

Kohas, kust Jeesus olevat taevasse läinud, seisab Taevaminemiskirik. Tänapäeval on see mošee. Siiski tohivad kristlikud konfessioonid taevaminemispühal kirikut kasutada.

“ISSAND NUTTIS”

Õlimäe nõlvaku keskel on Dominus-Fleviti nime kandev kirik. Nimi tähendab “Issand nuttis” ja selle tähenduse leiame Lk 19,41-44, kus Jeesus nuttis Jeruusalemma eesseisva hävitamise pärast. Väike frantsiskaani kirik on kuulus oma klaasakna pärast, kust avaneb vaade Jeruusalemmale. Sellest kirikust veidi kaugemal asub venelaste Maarja Magdaleena kirik seitsme kuldse sibulkupliga, mis on annetatud tsaar Aleksander II poolt. Kohe Õlimäe jalamil seisab Rahvaste kirik, mis ehitati lõpuni 1924. aastal kaheteistkümne maa toetusel. Esimene kirik, mis sinna ehitati, hävitati pärslaste poolt 614. aastal. Sama saatus tabas ka ristisõdijate ehitatud kirikut.

Õlimägi

Kes Õlimäe paiku külastab, mõtleb kindlasti Jeesuse palvele, mida Ta suures vaevas palus: “Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!” (Lk 22,42).

Kas me oleme valmis ennast ka selliselt Jumala tahtele allutama?

ALEXANDER SCHICK
idea Spektrum

SÕDA ÜLESTÕUSMISPÜHADE AJAL

“Mida oleks Jeesus Iraagis teinud?” Nii küsivad paljud usklikud inimesed, nende hulgas ka kristlastest sõdurid Iraagis. Artikkel püüab näidata, et nemadki järgivad Jeesust. Kindlasti ei ole kõik sellega nõus. Kas autori argumendid on veenvad, selgub pärast artikli läbilugemist.

Suurbritannias on enamik inimesi veendunud selles, et sõjaline aktsioon Iraagi diktaatori Saddam Husseini vastu on õigustatud ning et Briti väed suhtuvad suure vastutustundega tsiviilelanikkonna kaitsmisesse ja vastase sõdureid koheldakse väärikalt.

Saksamaal arvatakse teisiti. Enam kui 15 tuhat Saksamaal teenivat Briti sõjaväelast on praegu Iraagis. Münsteris sõimati tänaval avalikult Briti sõjaväelaste naisi, Paderbornis kutsuti sõdureid üles deserteeruma. Kuidas suhtuvad sellisesse survesse sõjaväelased ja nende lähedased, eelkõige paljud kristlased nende hulgas?

Ükski Briti kaplan ei ülista sõda ega palveta vastaste surma pärast. Saddam Husseini hingel on üle miljoni oma ja naabermaade inimese surm, kuid ükski Briti sõdur ei tunne võidurõõmu türanni kaitsjate tapmise üle. Kõik teavad, et iga mees, kes relvade läbi hukkub, oli kellegi poeg, abikaasa või isa, kelle Jumal oli loonud.

Aga kui nad said käsu sõjaks, siis kehtis nende jaoks apostel Pauluse sõna: “Ülemus ei kanna mõõka asjata; ta on Jumala teenija, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb” (Ro 13,4). Anglikaani kiriku seadus ütleb: “Kristlasele on seaduspärane ülemuse käsul relva kanda ja sõdades teenida.” Sellele on vastukaaluks Piibli mõte, et kes mõõka Jumala püha plaani vastu kasutavad, “saavad mõõga läbi hukka” (Mt 26,52). Nendes lausetes olevaid erinevaid mõtteid peavad võitlevad sõjaväelased arvestama siis, kui nad oma ürituse õigsuses veendunud on ja veel enam siis, kui nad kahtlevad.

Sõjaväelaste poolel seisavad kaplanid. Kohalike vaimulikena hoolitsevad nad garnisoni asukohas sõjaväelaste ja nende pereliikmete eest ning väeosa vaimulikena on nad koos vägedega sõjaväljal.

“VABASTADA, MITTE VALLUTADA”

Millist mõju see avaldab, sai hiljuti selgeks vanemleitnant Tim Collinsi sõnadest. Vahetult enne väeosa minekut Iraagi sõtta ütles ta: “Me tulime, et vabastada, mitte vallutama. Iraagil on ajaloos sügavad juured. See on Eedeni aia ja veeuputuse maa, siin sündis Aabraham. Iga teie samm peab olema kaalutletud. Raske on leida austusväärsemat, heldemat ja siiramat rahvast kui iraaklased. Te hakkate häbi tundma nende külalislahkuse pärast.

Ärge kohelge neid kui põgenikke, sest nad on oma kodumaal. Nende lapsed jäävad veel kauaks vaesteks, aga järgnevatel aasatel saavad nad aru, et teie tõite vabanemise valguse nende ellu. Kui sõjas keegi surma saab, siis mõelge sellele, et hommikul üles tõustes ja riidesse pannes ei plaanitsenud nad sellel päeval surra. Hoidke nende väärikust ka surmas. Matke nad, nagu kohane on, ja tähistage nende hauad.

Need inimesed põgenesid sõja eest Iraagis

Väga vastutusrikas on teiselt inimeselt elu võtta. Keegi ei tohi seda kergekäeliselt teha. Ma tean mehi, kes teistes konfliktides ilma vajaduseta tapsid. Ma kinnitan teile, et nad elavad Kaini märgiga otsa ees. Kui teie väeosa vaimustusega tapab või argpükslikult kahju tekitab, siis teadke, et teie pered saavad kannatama. Teid hakatakse põlgama, kui teie käitumine ei ole kõige kõrgemate mõõtude järgi õiglane, sest teie teod järgivad teid läbi ajaloo.”

OHVITSERIKRAADIGA VAIMULIKUD

Oma ülesandeid ei võta kaplanid mingil juhul kui ilmalikus, brutaalses ümbruses omaette nokitsejad. Vastupidi — ka kirikuga mitteseotud sõjaväelased otsivad nende nõu. Siin mängib võib-olla oma rolli see, et Briti kaplanid on ohvitserid ja kuuluvad lahutamatult sõjaväe juurde. Igapäevane suhtlemine sõjaväelastega, mis sellest tuleneb, ei lase tekkida niisugust võimalust, et sõjaväelastest saaks südametud mõrtsukad. Neist saavad inimesed, kes annavad oma elu inimväärikuse ja vabaduse teenistusse, et sõjaga, mis on halb, veel suuremat halba — massimõrvasid ja rõhumist — takistada.

Hiljemalt siin algavad aga ka hingehoidlikud küsimused. Kui kaugele ulatuvad mõjud, kui sõjaväelane inimese tapnud on? Iga kaplan teab raskeid vestlustunde südametunnistuse piinade pärast, mis ei taha mööduda. Miks ma seda tegin? Sest anti käsk? Tapmisrõõmust? Teise inimese elu päästmiseks?

Briti sõjaväelased on eranditult kõik elukutselised ja vabatahtlikud. Nad on ise otsustanud vajaduse korral ka sõtta minna. Iga sõda leiab aset langenud maailmas, mis ei ole kunagi ilma sõdadeta hakkama saanud ega saa kuni Kristuse taastulekuni.

Kristlased sõjaväelaste seas teavad, mida neilt oodatakse. Nad tunnevad Uut Testamenti ja teavad, et see oli ohvitser koos oma sõduritega, kes, relv käes, Pauluse elu päästis (Ap 21,31—36; 23,12—24). Nad teavad, et esimene Rooma kodanik, kes end koos kogu perega ristida lasi, oli väeülem Korneelius (Ap 10, 21—48). Ja nad teavad, et apostel Peetrus ei nõudnud neilt pärast ristimist ametist loobumist. Ka nende peale oli langenud Püha Vaim. Nad olid endalt juba ammu küsinud: “Mida oleks teinud Jeesus?”

JEESUS EI OLNUD KUNAGI SÕJA POOLT

Ei, Jeesus ei olnud kunagi sõja poolt. Sõjaväelased ei lähe võitlusse sellepärast, et nad sõda tahavad, vaid selle ärahoidmiseks. Kristlik sõjaajaloolane Vegetius Renatus sõnastas umbes 400 aastat pärast Kristust lause: “Kui tahad rahu, valmistu sõjaks.” Kui sõda vaatamata kõigile hoiatustele tuleb, siis on see halb. Teadmine, et see on väiksem pahe, mis peab suurema häda ära hoidma, ei muuda seda, et sõda jääb halvaks asjaks.

Kas võib veel ühe pilgu Jeesusele pöörata? Üks Tema varasemaid tervendamisimesid Galileas oli Kapernauma sõjapealiku teenri parandamine. Kas Jeesus heitis sellele mehele ette tema elukutset? Ta kiidab tema usku (Lk 7,9). Niipalju on siis vaieldamatu: ei Jeesus ega apostlid pöördunud sõduritest ära. Nad teadsid, et sõdurid ei istu ainult kasarmutes, vaid et nad võivad sattuda olukorda, kus nad tapavad — või neid tapetakse.

Briti sõjaväelased välijumalateenistusel Kuveidi kõrbes

Kolgatale vaadates näeme, et see oli sõjaväepealik, kes suurel reedel risti all kõigi teiste ees tunnistas ja välja ütles, kes Jeesus oli (Mk 15,39). Tänased sõjaväelased käivad tema jälgedes. Olles sageli raskelt määratavas hallis tsoonis hea ja kurja vahel, usaldavad nad seda, et ristlilöödud ja üles tõusnud Jumala Poeg neid hoiab.

Professor CARSTEN PETER THIEDE
Autor on anglikaani kiriku kaplan Briti sõjaväes
idea Spektrum