Pärast väga kuuma ja kuiva suve jõudis järsku sügis kätte. Nüüd ei tule enam palavust kannatada, vaid soojad riided selga panna ja ruume kütta.

Aedades on tänavu tõeline õunauputus. Puud on kuumusest ja viljakandmisest kurnatud. Kuidas mõjub neile talv, kas nad suudavad sellele vastu panna?

Ees seisab pime ja külm aeg. Jumal on taimed-loomad nii loonud, et need suudavad talveaja üle elada ja sellest koguni kasu lõigata. Kultuurtaimed, mis inimese vahelesegamise tõttu oma tugevusest mõndagi on kaotanud, vajavad aasta ringi inimese hooldamist. Jumala hoidmist vajavad nad kindlasti ka.

Inimene oskab oma elamisse tuua soojust ja valgust. Enamik inimesi talve ei karda. Aga on ka neid, kellel pole oma sooja kodu, talvevarusid ega elamisraha. Teised peavad nende eest hoolitsema. Süüdistuste esitamine ei aita, vaja on sooja südant ja pealehakkamist.

Apostel Paulus kirjutas Timoteosele: “Neid, kes on nüüdsel ajal rikkad, käsi, et nad ei oleks ülbed ega loodaks ebakindlale rikkusele, vaid Jumalale, kes valmistab meile kõike rikkalikult maitsmiseks” (1Ti 6,17).

VALIMISÄREVUS HAARAB EESTIT

Toimetaja kommentaar

PRESIDENDI ESIMENE AASTA

Aasta tagasi sai Eesti Vabariigi presidendiks Arnold Rüütel. Kas keegi teine ei oleks parem president olnud, selle üle on mõttetu arutleda. President on seaduslikult ametis ja täidab oma kohustusi.

Mitmes presidendi esimese ametiaasta ülevaates on esile tõstetud Arnold Rüütli leplikkust ja lepitajarolli. Kui ajakirjandus on presidendi või tema kantselei tegevust kritiseerinud, on sellele enamasti järgnenud presidendi poolne viisakas tagasitõmbumine. Presidendi oskus inimestega läbi saada ongi ilmselt ta sellesse ametisse toonud ja aidanud tal jääda populaarseks.

Arnold Rüütel sai Eestis populaarseks laulva revolutsiooni ajal. Samal ajal, kui teised Eesti NSV tippjuhid üksteise järel avalikust elust tagasi pidid tõmbuma, kasvas lugupidamine Arnold Rüütli vastu. Ta oskas läbi saada nii võimult lahkujate kui ka sinna pürgijatega. Ta oskas olla sillaks nende vahel ja muutuda mõlemale vajalikuks. Kui lõpuks taheti minema pühkida ka teda kui viimast “endist”, oli ta nii populaarseks muutunud, et see enam ei õnnestunud. Valimisseadus, mis pidi takistama ja takistaski Arnold Rüütlil 1992. aastal presidendiks saada, tõi ta üheksa aastat hiljem võimule.

Osa avaliku elu tegelasi ja ajakirjandust ei ole Arnold Rüütli kui presidendiga suutnud siiski leppida. Vahepeal tundus, nagu oleks välja kuulutatud loosung “Tuld presidendi pihta!” Jälle arvustati tema minevikku, leiti vigu tema kõnedes ja praktilistes tegudes, tehti maha tema lähemaid kaastöölisi. Riigi arengu ja autoriteedi huvides peaks olema ametisoleva presidendi mõõdukas toetamine. Eriti välismaa ees ei ole riigipea mahategemine kuidagi sobiv. Muidugi ei tohi minna kõigi tema sammude tingimusteta heakskiitmiseni.

Uus Testament kutsub üles võimulolijaile alistuma (Ro 13,1-7; Tt 3,1-2; 1Pe 2,13-14). Tänapäeva demokraatia annab samas igaühele väikese võimaluse osaleda valitsejate valimises ja vahetamises, ilma et see oleks mäss nende vastu. Sellest on juttu allpool.

23. ja 24. septembril olid Valgamaal presidendi külaskäigu tõttu heisatud riigilipud.

KÕIGE TÄHTSAM KANDIDAAT

20. oktoobril on kohalike volikogude valimised. Kampaaniat jälgides võib tekkida mulje, et kõige tähtsam kandidaat on Tallinna linnapea Edgar Savisaar. Kuigi ta kandideerib Tallinna volikogusse, on tema näopildiga valimisplakatid jõudnud ka maakondadesse. Kas Keskerakonna valimisplakat riputatakse Tallinnas Vabaduse väljakul üles või ei ja kas sellel on Edgar Savisaare portree, tundus olevat mõned päevad Eesti elu tähtsaim küsimus. Kui see plakat üles riputamata jäeti, sai sellestki suursündmus.

Edgar Savisaare iga sõna ja liigutus politiseeritakse üle nii tema pooldajate kui ka vastaste poolt. Keskerakonna ja Edgar Savisaare vahele pannakse võrdusmärk. Miks pooldajad Edgar Savisaart reklaamivad, on arusaadav. Tema vastased ei taha millegipärast mõista, et ka negatiivne reklaam viib ta tähelepanu keskpunkti ja võib tuua soovitule vastupidise tagajärje. Vähe on Eestis avaliku elu tegelasi, kellel oleks nii pikk ja nii mitmekesine poliitikukogemus nagu Edgar Savisaarel. Ilmselt on Keskerakonnal õnnestunud moodustada ka reklaaminippe hästi tundev meeskond ja nii räägivad nad kõigist üle.

Uus joon nendel valimistel on see, et isegi Isamaaliit ei välistata tulevast koostööd Keskerakonnaga, vähemalt Tallinnas. Kas algamas on rahulikum poliitiline periood, seda näitab aeg. Senist praktikat arvestades võib karta, et tülideks leitakse lihtsalt teised põhjused ja uued vaenlased.

IGAÜKS VALIB ISE

Seekord valitakse kohalikke volikogusid, mitte üleriigilist juhtkonda. Eriti väiksemates omavalitsustes peaksid kandidaadid ilma valimisreklaamitagi olema rahvale igapäevaelust tuttavad. Neid, kellest keegi midagi kuulnud ei ole, valida ei tasu. Iga kandidaadi puhul peaks vaatama, kellega ta ühes nimekirjas kandideerib ehk kes on tema sõbrad, kellega koos ta valitseda tahab. Need valijad, kellel on oma lemmikerakond, peaksid vaatama, mida on väärt need tegelased, kelle abiga erakond kohapeal valitseda tahab. Nii peaks igaüks leidma sobiva kandidaadi, kelle poolt hääletada.

Kuulutaja ei ütle, kelle poolt või vastu hääletada. Usklik inimene peaks enne valiku tegemist Jumalaga nõu pidama. Valima peaks kindlasti minema. See on meie võimalus natuke kaasa rääkida oma kodukoha käekäigule. Võimalus, mille kasutamata jätmine oleks viga.

KRISTUSE KUJU

“Mu lapsed, kelle pärast ma olen jälle lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju!”

Galaatia 4,19

Maailmas on palju kõrge kunstilise väärtusega Kristuse kujusid, maale ja bareljeefe, aga ükski neist ei ilmuta tõelist Kristust, sest Kristus ei ole väljendatav kivis, puus ega lõuendil, vaid elavas inimeses, sinus ja minus.

Inimene, kes on usus vastu võtnud Jeesuse Kristuse, on oma südame avanud Jumala Vaimule, kes tuli tema südamesse (Jh 14,17) kui oma templisse (1Ko 3,16). See tõi hinge Jumala armastuse (Ro 5,5) ja kõik, mis sellega seotud, samas taandus sealt viha ja koos sellega kõik, mis sellega seotud. Toimus eluviiside põhjalik vahetus, õelus asendus headusega, sest need kaks koos eksisteerida ei saa.

Kristlaseks saamine on imelihtne ja usklikuna elada on imetore, kui hoiame piirid selged. Kristlus on muutunud problemaatiliseks siis, kui Jumala riigi ja maailma piirid on muutunud ebaselgeks või kui oleme need paigutanud valedesse kohtadesse. Piire on rajatud kommete, konfessioonide ja ideoloogia valdkonda, aga Kristuse kuju on jäänud ikka välja joonistamata, sest see kuulub MEELE piirkonda (1Ko 2,16).

Milline on Kristuse meel? Milline on Tema kuju, tegumood ja teguviis?

Nagu aastaringsesse sodiaaki kuulub 12 tähemärki, nii koosneb täiuslik Kristus kui Jumala armastuse kehastus (Jh 3,16) kaheteistkümnest märksõnast, mida esitab meile Piibel.

1. Armastus (Jh 13,35)
2. Tasadus (Mt 11,29)
3. Alandlikkus (Mt 11,29)
4. Kasinus (Ga 5,22-23)
5. Ustavus (Jh 17,12)
6. Heatahtlikkus (Lk 13,34)
7. Lahkus (Mt 8,7)
8. Pikameelsus (2Pe 3,9)
9. Rahu (Jh 14,27)
10. Rõõm (Jh 17,13)
11. Julgus (Jh 16,33)
12. Meelevald (Mt 28,18)

Selline on Jeesuse Kristuse, Jumala palge ja tõelise inimese, portree (Jh 15,9) kirjatähes. Kas kattub see sinuga? On muutunud ajad, inimesed ja olukorrad, aga see Jeesuse kuju on muutumatu (He 13,8), sest armastus on igavene (1Ko 13,8). Nagu valgus koosneb paljudest värvidest, nii särab Kristuse kuju täiuslikult siin loetletud väljenduste kaudu. Loomulikult ei või sellest ehtest ühtki osa kaotada ega asendada. Kristuse kuju paistab tervikuna või üldsegi mitte.

Need omadused ei saa eksisteerida eraldi üksikutena nii, et ühel on üks ja teisel on teine, vaid kõik on koos ühes isikus. Meelevald armastuseta võib muutuda jõhkruseks ja lahkus heatahtlikkuseta teeskluseks. Julgus ei suudaks teha head pikameelsuseta. Rõõm ei saaks olla rõõm, kui selles puuduks rahu. Tasadus võiks muutuda saamatuseks ilma ustavuse ja kasinuseta. Kuidas tuleks toime alandlikkus, kui seejuures kasinust ei oleks? Need kõik on sõltuvad kõikidest, sest kuuluvad ühte tervikusse.

Kes seda näevad? Mitte kõik ei näe, kuigi neil on silmad. Vihane inimene ei saa seda näha, sest viha on ta silmad pimestanud. Ka uskumatud ei näe, aga sinu Kristuse kuju paistab selgelt kurbadele, haigetele, vaestele, abitutele ja kõigile ausatele tõeotsijatele. Kristlane ei ole Kristuse pilt ega büst, vaid elav ja tegutsev isik, kes käitub ja toimib kõiges nii, nagu Jeesus Kristus, sest ta on Tema maapealne ihu ja vaim. Aga miks me märkame neid nii harva ja sageli mõistatades — kellega oleme kokku puutunud?

Paulus oli kord näinud galaatlaste kaunist pöördumist esivanematelt omandatud halbadest eluviisidest Kristuse kaunitesse eluviisidesse, aga nüüd oli ta jälle nende pärast nõutu ja mures nagu lapsevaevas, sest tõeline Kristuse kuju oli neis kaduma läinud ja asemele oli tulnud mingi dogma. Neid kauneid seesmisi väärtusi hakkas asendama vaidlus õpetuste pärast ja nende rahu, rõõm, lahkus ja tasadus olidki kadunud.

Kui sa oled kunagi vaadelnud vaikses vees kaunilt peegelduvat kaldapilti, siis tead, et ainsa kivi viskamine sinna vaiksesse vette paneb selle veepinna virvendama ning moonutab kalda selge peegelduse. Nii ka mingi sissemurre südame kristlikesse väärtustesse rikub ära selle selge kuju, sellepärast rõhutas Jeesus — mida ma ütlen, seda ütlen kõigile, valvake (Mk 13,37)! Eriti suurt ohtu nägi ja hoiatas selle eest Peetrus 1Pe 5,8.

Kas sina oled seda ohtu märganud? Mina olen. Sellepärast soovitan olla väga valvas piirivalvur, et mitte enam südamesse lasta tagasi tulla sellel, mis Kristuse tulles sealt lahkus (Ga 5,19-21), sest kui need uuesti südamesse pääsevad, läheb olukord väga raskeks (Mt 12,43-45).

Mõned vaatavad sellist Kristuse kuju ja rõõmustuvad — mul on niigi Kristusega sarnaseid jooni nagu lahkus, julgus, kohusetruudus ja armastus... Kõik teavad, kui suur edu pant on lahkus, isegi siis, kui selle taga on kurjad kavatsused. Julgus on ju pool võitu ja ustavaist peetakse kõikjal lugu. Või kes ei armastaks oma sõpru, lapsi, koera ja kassi?

Ega Jeesus asjatult noominud oma õpilasi, kui nad armastasid neid, kes neid armastasid ja lahkelt tervitasid vaid oma vendi (Mt 5,46-47).

Vaja oli südameheadust, siirust ja tõelist armastust (Mt 5,20).

Kui keegi mõtleb, et armastus on vaid mõnu, siis vaadaku korraks Piiblisse (1Ko 13,4-7). Sealt paistab selgelt, et armastus on valu, igas viieteistkümnes märksõnas on oma valu. Armastus, milles talutakse valu, ongi agape.

Paulus ütles, et ta on just selleks sündinud, et Jumal saaks oma Poega temas ilmutada (Ga 1,15-16). Mõtle, milleks sina oled sündinud? Keda sina tahad ilmutada endas? On see midagi väärt, mida senini endas oled kandnud?

Tunnen paljusid mehi ja naisi, kes võitlevad suurt võitlust, et Jeesus Kristus saaks end ilmutada neis ja Jumal saaks austatud. See võitlus on sageli ränk, aga võit on auline. Kui kord kreeklased tahtsid näha Jeesust, siis Jeesus näitas neile seda uut vilja, mis tõusis surnud nisuivast (Jh 12,20-26). Ja kui Paulus ütles, et Jeesus Kristus elab tema sees (Ga 2,20), siis ta rõhutas, et sellisel juhul ei ela enam tema isekas mina, vaid see on Vaimu läbi surmatud (Ro 8,13) ja uus elu on juba Kristuse elu, seega kogu tema elu ja tegevus on Kristuse tegevus.

Meile omaseks saanud maailma eluviisid surevad nagu umbrohi, kui seda enam ei kasteta ega väetata, vaid paljastatakse nende juured. Aga kui sa pidevalt lased neid endale meeldida, siis on parem, kui sa Kristust poleks tundnud. Aga need, kes tunnevad Kristust, kogevad suurt suutlikkust (Fi 4,13), usaldades Tema meelevalda (Jh 1,12) ja osalust (Fi 2,13).

Kuule, armas lugeja, paljud tahavad Jeesust näha, ära sina Teda kuidagi varja!

JAAN HANNI

12. oktoobril saab Valga Betaania ja Kohtla-Järve Saaroni koguduste endine presbüter (pastor) Jaan Hanni 75-aastaseks. Ta on tuntud ka palvelate ehitajana ja kirjamehena. Soovime Kuulutaja lugejate nimel talle südamest Jumala õnnistust.

LÜHIDALT

Juutide juurdekasv Iisraelis on väga väike

Juudi elanikkond Iisraelis kasvab aeglasemalt kui kristlastest ja moslemitest elanikkond. 2001. aastal kasvas juutide arv 1,4 protsenti. 1990. aastal oli see veel 3,5 protsenti. Kristlastest elanikkond kasvas 2001. aastal 2,1 protsenti ja moslemite arv 3,7 protsenti. Iisraelis elab veidi vähem kui 6,6 miljonit inimest.

Iraak toetab enesetaputerroriste

Iraak maksab abiraha Palestiina enesetaputerroristide peredele. Edaspidi saavad nende omaksed 25 tuhat eurot, siiani said nad kümme tuhat. Iisraeli võimude teatel on uus summa palestiinlase viie aasta keskmine sissetulek. Ühel solidaarsusüritusel Iraagi diktaatori Saddam Husseiniga jagati tšekke peredele, mille liikmed kokkupõrgetes Iisraeli armeega surma olid saanud. 36 peret said igaüks tšeki umbes kümnele tuhandele eurole.

Veresaun kristlikus lasteaias

Vaimuhaige 53-aastane mees korraldas veresauna Lõuna-Korea pealinna Seouli kiriku lasteaias. Einelauas, kus viibis 45 last ja õpetajat, torkas ta kahe kööginoaga valikuta igaühte, kes teele jäi. Kümme kuue- ja seitsmeaastast last, kes lõunasöögil olid, viidi kaela- ja peahaavadega haiglasse. Kolm neist olid raskelt vigastatud. Kurjategija pääses põgenema, kuid võeti politsei poolt hiljem kinni. Ta olevat öösel hääli kuulnud, mis käskisid tal lapsi rünnata.

Kristlaste vastastikune abi avaldas muljet

Üleujutus Hiina keskosas osutus ukse avajaks kristliku sõnumi kuulutamisele. Augusti keskpaigas pidid mitmed sajad tuhanded inimesed Jangtse jõe kaldapiirkonnast lahkuma. Üle 30 tuhande maja purunes.

Kirikud osalesid evakueeritute eest hoolitsemisel ja uputuse ohvrite aitamisel. Nende abi hättajäänud koguduseliikmetele, kes olid kaotanud kodud ja omandi, avaldas ülejäänud elanikele muljet. Usklikud kasutasid olukorda mittekristlastele ristiusust rääkimiseks.

idea Spektrum

Baptistide perekonnad pidid oma elu päästma

Viimase 30 aasta kõige rängemad vihmasajud on tabanud 750 tuhandet India Assami osariigi elanikku, kahte miljonit inimest Bangladeshis ja 500 tuhandet Nepaalis. Mõnedes Nepaali regioonides pole viimase 200 aasta jooksul nii tugevalt sadanud.

Baptistide Maailmaliidu abiorganisatsioon BWAid andis kümme tuhat dollarit erakorralist abi veeuputuse ohvrite heaks. Ühe baptistide abiorganisatsiooni esindaja Bangladeshis teatas, et kaks küla on täielikult uppunud. Mõlemas on ka baptistide pühakojad hävinud. Kogudustesse kuulunud 25 perekonda on pääsenud, kuid nad on kogu oma vara kaotanud. Nad paigutati ühte koolimajja, kuid neil ei ole toitu.

Kuigi BWAidi peasekretäri Paul Montecute’i arvates polevat maailma selles osas veeuputustes midagi ebaharilikku, ei tähendavat see seda, et ohvritesse võiks ükskõikselt suhtuda.

Veeuputuse eest õnnestus päästa väga vähe vara

Die Gemeinde

ALGAS UUS ÕPPEAASTA

Aktuaalne teema

Kuulutaja palvel rääkis Kõrgema Usuteadusliku Seminari õppeprorektor Kersti Türk uue õppeaasta uudistest.

Kuidas õnnestus uute seminaristide vastuvõtt?

Sel õppeaastal alustas Kõrgema Usuteadusliku Seminari päevaõppes õpinguid neli ning kaugõppes 13 uut tudengit.

Millised uuendused on õppekavas?

Alates käesolevast õppeaastast läks kogu Eesti kõrgharidussüsteem üle uuele 3+2 õppesüsteemile. See tähendab kolme aastat põhiõpet ning kahte aastat magistriõpet. Rakenduskõrgkoolidele, nagu ka seminar on, tuli lisanõudeks veel juurde 30 protsenti praktikat õppekava mahust. Seetõttu oli seminar sunnitud kevadel oma õppekavad üle vaatama ning kohandama need uuele haridusseadustikule.

Meie uus õppekava on kolmeaastane ning põhiõppe suunaks on usuteaduse eriala. Varasema nelja ainepunkti asemel on nüüd 37 ainepunkti praktikat. Usun, et suur praktika osakaal tuleb kasuks meie eesmärgi ja missiooni — koolitada vaimulikke töötegijaid — täitmisel. Lisaks suurepärastele teadmistele on tudengitel võimalus seminaris omandada oma vaimulikus töös vajalikke oskusi, näiteks jumalateenistuste ja vaimulike talituste läbiviimise, haigete ja vanade hooldamise, hingehoiu ja homileetika oskusi, evangelismi- ja kaplanipraktikat jne.

Nende suurte muutuste tugevaks küljeks õppija jaoks on võimalus (ka rakenduskõrgkooli lõpetajana) minna edasi õppima ülikooli magistriõppesse, ilma et oleks vaja seal omandada eelnevalt bakalaureusekraadi.

Uue õppekava väljatöötamisega loodi ka uus õppetool, milleks on oikumeenika ning missioloogia.

Arvan, et need muutused toetavad kooli arengut, on kasuks Eesti EKB Liidu töötegijate väljaõpetamisel ning annavad ka lõpetajale tööks vajaliku pädevuse.

Seminar korraldab ka täienduskoolitusi.

Elukestva õppe põhimõte toimib täiskasvanud õppijate elus järjest rohkem. Sellest sügisest käivitus seminaris kolm üheaastast täiendkoolitust, mis toimuvad kahel päeval kuus septembrist maikuuni. Taaselustasime meie hea piiblikooli Programm 7 nime all, mis pakub osalejatele võimalust vastata iseenda jaoks küsimustele kuidas elada kristlasena tänapäeva maailmas ja jagada oma tunnistust. See täiendkoolitus toimub kahes grupis Tallinnas ja Tartus, mõlemas grupis on üle 20 osavõtja.

Pastoritele ja koguduse tegevjuhtidele algas täiendkoolitus “Pastor kui koguduse juht ja arendaja”. Koolitus koosneb kolmest peateemast: pastori isik, pastor kui meeskonna juht ning koguduse kui organisatsiooni juhtimine. Kursusel osaleb 11 inimest, kes omandavad koguduse juhtimiseks vajalikke pädevusi, näiteks suhtlemis- ja ajajuhtimisoskusi, inimeste motiveerimise ja delegeerimise oskusi, väikegrupi juhtimise ning köitva piiblitunni läbiviimise oskusi.

Ja veel. Seminar pakub sel õppeaastal ka täiendkoolitust oikumeenika vallas. See on mõeldud vaimulikele, koguduste töötegijatele, pedagoogidele, kaplanitele, sotsiaaltöötajatele ja teistele erinevatest kirikutest ning nendevahelisest koostööst huvitunud inimestele. Koolituse käigus tutvustatakse erinevaid konfessioone, Eesti Kirikute Nõukogu tegevust ja oikumeenika rakenduslikke võimalusi.

Kuidas edeneb magistrikoolituse loa taotlemine?

Praegu kehtiva uue haridusseadustiku järgi on magistriõppe toimumine lubatud ainult ülikoolis. Samas tegeleme ka seminaris kui rakenduskõrgkoolis jätkuvalt edasi magistriõppekava väljatöötamisega ning selle korraldamiseks võimaluste otsimisega. Kevadel esitasime avalduse Euroopa Evangeelsele Alliansile akrediteeringu saamiseks oma õppekavadele ning selle kaudu tahame hakata pakkuma ka magistriõpet.

Kas on muutusi õppejõudude koosseisus?

Alates sellest sügisest töötab meil praktilise teoloogia ning oikumeenika ja missioloogia õppetoolide põhiõppejõu kohal Argo Buinevitš. Ta jätkab oma magistriõpinguid Austrias, tal on väga hea vaimuliku töö kogemus Kalju kogudusest, mida tudengitega jagada, ning ka õppejõu ameti kogemus Tallinna Meditsiinikoolis eetika õpetamisest.

Kas on veel midagi uut, mida varem tehtud pole?

Meil toimus esimene teoloogiline ümarlaud, mille viis läbi Peeter Roosimaa. Sellel kohtumisel uuriti Piiblist kirjakohta 1Pe 3,18-19. Lektori ettekanne vaheldus põnevate diskussioonidega ning osalejad said aktiivselt kaasa rääkida ja mõelda. Kõik jäid selle kohtumisega väga rahule ning jääme põnevusega ootama järgmist kohtumist. Teine teoloogiline ümarlaud toimub 14. novembril.

Oktoobrikuust alates hakkavad meie õppejõududele toimuma üks kord kuus hommikusöögid-palvused, kus saame koos olla vaimulikus osaduses.

Seminaris toimub tõesti palju. Loodame väga, et kõik, mis me ette võtame, tuleb kasuks nii tudengite kui õppejõudude akadeemilisele ja vaimulikule arengule.

Täname!

25. septembril

EESTI ON MULLE VÄGA ARMAS

Kuulutaja esindajal oli meeldiv võimalus Tallinnas kohtuda ERLI LEPIKuga, tuntud Kanada eestlasest ärimehe Paul Lepiku (1918-1997) lesega, kes oli oma järjekordsel kodumaareisil. Järgnev on lühike kokkuvõte meie vestlusest.

MIS MEENUB TEILE LAPSEPÕLVEST?

Ma olen sündinud Hiiumaal Emmaste vallas. Ema jäi raskelt haigeks, kui olin umbes kolme-nelja aastane. Selle tõttu ma läksin oma tädi, ema õe juurde elama. Tema võttis mind Harju palvelasse kaasa. Mul on sellest väga ilusad mälestused.

Ema pidas meie kodus pühapäevakooli ja minu vend rääkis, et see oli kõige toredam aeg. Ma ise seda ei mäleta.

Meid oli neli last ja meil oli ilus tore kodu. Isa oli meremees. Ema suri 33-aastaselt. Ma olin siis nelja-aastane. Isa abiellus uuesti ja meil oli hea võõrasema.

Tädi rääkis, kui ma olin juba täiskasvanu, et surivoodil oli ema soovinud, et ma jääksin tema juurde. Eestist ära läksin ka koos tädi ja tema abikaasaga. Me jõudsime Rootsi 17. mail 1944. Teised pereliikmed tulid hiljem. Isa oli ühe põgenikelaeva kapten. Rootsis saime jälle kõik kokku.

Jaanuaris 1951 läksime Kanadasse. Eestlased tahtsid venelastest natuke kaugemale minna.

MILLISED OLID ESIMESED PAGULASAASTAD?

Rootsi oli tore maa ja inimesed olid väga sõbralikud meie vastu. Põgenemine oli väga dramaatiline. Kui jõudsime ühele saarele, siis meid pandi turuplatsile ringi ja keegi korjas meie jaoks raha. Detaile mul meeles ei ole. See jõudis ka lapse hinge, et olen põgenik. Ma olin siis 11-aastane. Kui käisin koolis, siis lõunavaheajal, kui teised lapsed kilkasid ja olid õnnelikud, käisin mina tõsiselt ringi ja mu süda oli kurb. Ma olin kaotanud kodu.

Uppsalas eesti koguduses oli meil väike mängukoor ja mina mängisin seal kitarri. Pastoriks oli Artur Proos. Usklikuks sain umbes kümneaastaselt Harju palvelas. Mind ristiti Stockholmis.

TEIE ISESEISEV ELU ALGAS KANADAS?

Torontosse jõudes oli ka algul kõik võõras. Ma oskasin hästi inglise keelt ja pidin kohe tõlkima. Juba Rootsis käisin kaubanduskoolis. Minust pidi tulema hea sekretär. Kanadas käisin õhtukolledzis ja mind suunati ühena vähestest kontoritööle masinakirjutajaks. Läbisin erinevaid kursusi — õppisin äri, inglise keele kiirkirja ja raamatupidamist. Täiendasin end igal talvel kuni abiellumiseni.

Torontos astusin baptistikoguduse liikmeks. Olin seal laulukooris ja noortetöös. Meil oli hästi tore noortegrupp, mida juhtis Peeter Kaups. Ma olin lühemat aega pühapäevakooli õpetaja. Me olime siis vahvad eestlased.

MIDA TE TEADSITE SEL AJAL KODUMAAST?

Ma olin siis liiga noor selleks, et kõigest teadlik olla. Me teadsime, et Eestis on väga raske. Kuulsime, et minu kodumaja oli ära viidud Kärdlasse. Seal elasid Vene ohvitserid. Praegu on see maja väga ilus. Koduasemel käin iga kord, kui kodumaal olen ja seal on väga kurb.

Esimest korda käisin Eestis 1975. aastal. Abikaasa palus mul külastada tema vanemate haudu, aga mind Saaremaale ei lastud. Ka oma ema hauale Hiiumaale ma ei saanud.

Paul tuli kodumaale tunduvalt hiljem. Ta oli sõja ajal Soome mereväes ja sõitis umbes 40 korda Eesti ja Soome vahet 1943. aastal ning aitas inimesi, kelle elu oli hädaohus. See oli talle suur sündmus, kui ta esimest korda jälle Eestisse tuli. Ta käis siin hiljem palju kordi.

KUIDAS TE ABIKAASAGA TUTTAVAKS SAITE?

See oli päris põnev. Esimest korda nägime Uppsalas. Tema tuli jumalateenistusele ja mina mängisin kitarri. Kui ma olin Torontos, siis Paul tuli Torontosse ja rääkis kantslist, kui ilus on Vancouver. Me läksime laulukooriga sinna. Sõitsime rongiga kaks päeva ja kolm ööd. Ainult pastoril oli magamiskoht. Aga me olime noored ja meil oli lõbus.

Paul kutsus mind Kesk-Kanadasse Winnipegi linna ja tal oli minu jaoks kihlasõrmus. Varsti me abiellusime.

TEIE ABIKAASAL OLI SIIS JUBA FIRMA?

Paulil oli noorema vennaga ühine firma. Eestlased olid vahvad ja kõik said hakkama. Mõnel üksikul oli raskusi. Sel ajal oli Vancouveris umbes 50 eestlasest ehitusettevõtjat. Need mehed olid Eestis hoopis midagi muud teinud, kuid nüüd ehitasid ilusaid maju ning müüsid ära. Nad toetasid üksteist, andsid nõu.

Paul oli tegelikult juba Tallinnas ühes ehitusfirmas joonestajana töötanud. Tema vend lõpetas Stockholmis tehnikainstituudi.

Ma ei tea, kas neil siis, kui nad väiksemaid maju ehitasid, palgalisi oli. Kui me abiellusime, siis nad ehitasid kahe-kolmekordseid maju. Siis olid juba töömehed. Väga head puusepad olid soomlased, samuti eestlased.

Pauli mõte oli, et ta teeb kõik nii hästi, et võiks ise neis majades elada. Pauli firmadel oli väga hea maine, need püsivad praegugi. Kui pere suureks läks, siis anti nõu firmad pooleks jagada. Praegu me enam ei ehita, vaid üürime kortereid välja.

NÜÜD ON TEIE LASTEL JUBA OMA PERED?

Laste abikaasad ei ole eestlased. Tütrel on väike kolme-aastane poeg. Poeg Paul, kellel on kolm last, alustas uut firmat. Ta avas augustis riidepoe. Ta elas peaaegu pool aastat Eestis ja oleks hea meelega siia jäänudki, aga tema abikaasa tahtis Kanadasse tagasi.

MILLEGA TEIE ABIKAASA KOGUDUSES TEGELES?

Ta oli Vancouveri Ühendatud Eesti Baptisti Koguduse juhatuses juba enne meie abiellumist. Kui me abiellusime, oli ta noortejuht. Meie vanusevahe oli 14 aastat. Ta oli noorusliku hingega ja kunagi ei olnud niisugust tunnet, et ta oli minust vanem. Raske oli tema kohta öelda “vana inimene”, sest ta oli energiline kuni peaaegu lõpuni.

Paul oli koguduses kiriku ehitamise komitee esimees. Üldiselt tehti ehitusel kõik oma jõududega. Me abiellusime 1956. aasta oktoobris ja kiriku avamine oli detsembris. Me olime äsja abiellunud ja Paul oli kogu aeg kiriku juures. Kiriku ehitamine on suur töö. Hiljem oli ta tegev Kodukiriku raadiosaadetega.

SELLEST VÕIKS TÄPSEMALT RÄÄKIDA.

Ühendatud kogudus oli huvitatud evangeeliumi levitamisest. Raadiosaade oli mõeldud koguduse töö laiendamiseks. Esimene Kodukiriku saade läks eetrisse Eesti Vabariigi aastapäeval 1962. aastal. Siiamaani on igal pühapäeval pooletunnine saade. Käesolevaks ajaks on saated eetris olnud seega juba 40 aastat. Neid kuuleb Vancouveris, selle ümbruses ning Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis Kanada piiri ääres.

Esimestel aastatel valmistas saated ette Endel Meiusi. Pauli osaks oli stuudio ehitamise eest vastutamine. Sinna juurde sai tehtud ka kirikuruumid. Sinna tekkinud kogudust nimetati Eesti Evangeelseks Koguduseks ja raadiosaadet Kodukirikuks. Pastoriteks olid Heinrich Teichman, Erich Tõkke ja Walter Jääger, abipastoriks lühikest aega Wulfi Lige. Kui Walter Jääger suri, siis me ühinesime uuesti ühendatud kogudusega.

Kodukiriku saated olid spetsiaalselt koostatud, mitte jumalateenistuste salvestused. Kui Endel Meiusi läks Ameerika Ühendriikidesse tööle, siis Paul koos abilistega tegi umbes kümme aastat saateid. Ka Erich Tõkke tegi saateid.

Kui Paul jäi haigeks ja ei saanud enam saateid teha, siis aitasin ka mina lühemat aega neid teha. See oli väga põnev ja huvitav. Õhtul tegin programmi valmis ja siis läksin stuudiosse, lugesin linti ja panin laulud kokku. Nüüd kasutame ainult Eestist tulevaid pereraadio saateid. Need meeldivad rahvale väga.

KOGUDUS LAHKUS, KUID MIS SAI STUUDIOGA ÜHES MAJAS OLEVATEST KIRIKURUUMIDEST?

Kõigepealt oli seal meiega koos soome kogudus. Neil oli palju noori ja kirik oli rahvast täis ning nad ei mahtunud enam ära. Nad ehitasid oma kiriku ja kutsusid meid kaasa. Meil oli kahju lahkuda. Nad panid uuele kirikule nimeks Kotikirkko. Neil oli oma raadiosaade ja nad panid ka sellele nimeks Kotikirkko.

Praegu on meie majas üks hiina kogudus. Nüüd kuulub ainult kümme protsenti sellest hoonest veel Kodukirikule. Jumal on väga õnnistanud tööd selles pühakojas. Hiina koguduse inimesed on väga toredad ja selles majas on nad ristinud üle 500 inimese. Nad ei mahu enam sellesse hoonesse ja neil on tekkinud tütarkogudused.

TEIE ABIKAASA OLI ÜKS EESTI KRISTLIKU MINISTRI (ESTONIAN CHRISTIAN MINISTRIES) ASUTAJAID. MILLEKS SEE ORGANISATSIOON RAJATI?

Eesti usklikud välismaal on laiali pillatud. Kui ma õieti tean, siis esialgne mõte oli nende teenindamine ja neile kuulutamine. Asutajad olid peamiselt pastorid. See organisatsioon on põlvedel palves asutatud. Paul oli seal 1991-1995 presidendiks.

Kui Eestis hakkasid vabadustuuled puhuma, siis Endel Meiusil tuli südamesse, et saaks Eestis raadio teel evangeeliumi kuulutada. Praegu ongi kõige olulisem raadiotöö toetamine.

EESTIS TEATAKSE TEIE ABIKAASA MATERIAALSET ABI MITMELE MEIE EHITUSELE.

Paulil oli väga südames evangeeliumi kuulutamine. Kõige rohkem toetasime Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja Kuressaare Siioni kiriku ehitamist. Saatsime annetusi ka Tartu Salemi kiriku ja teiste kirikute jaoks.

MILLEGA TE PRAEGU TEGELETE?

Ma olen meie firma president. Olen ühendatud koguduses üks organistidest, naisringi abijuht ja laulan laulukooris.

TEIE KOGUDUSEL OLI ÄSJA 50. JUUBEL. MIKS KOGUDUSE PASTOR ANDRES REBANE ÄRA LÄKS?

See juubel oli Jumala armust hästi õnnestunud ja õnnistuseks. Toivo Pilli oli Eestist peakõneleja. Laulsid ühendkoorid ja solistid.

Andres Rebase lahkumine oli meile kõigile šokiks. Kuigi meil on palju vanemaid liikmeid ja tema on noor, ei tähendanud see midagi, ta võitis kõigi südame. Ta õppis Ameerikas ülikoolis kõrvalainena haiglakaplani tööd ja täiendas end sellel alal Vancouveris. Talle pakuti haigla peakaplani kohta. Sellist pakkumist juhtub võibolla üksainus kord elus. Tal oli väga raske otsustada.

Sel ajal, kui mina olin siin, tuli meile Eerik Rahkema Haapsalust üheks aastaks tööle ja ma ei ole teda seal veel näinud.

EESTI ON NÜÜD VABA.

Me oleme väga rõõmsad selle üle. Väliseestlased on palju võidelnud Eesti vabaduse eest. Meie südameigatsus on, et Eesti jääks püsima.

Sel päeval, kui Eesti vabaks sai, ei olnud ma uudiseid kuulnud. Minu abikaasa tuli koju ja ütles: “Erli, Eesti on vaba!” Ma ütlesin, et mina ei suuda süüa keeta, peame minema restorani sööma. Minu kasuema uskus ja rääkis kogu aeg, et Eesti saab vabaks. Pärast meie õhtusööki ostsin tordi ja lillekimbu ja läksin tema juurde.

Tundub, et areng on Eestis olnud väga kiire. Ma olen kuulnud küll ka tänavalastest ja sellest, et pensionid võiksid natuke kõrgemad olla.

Eesti on mulle väga armas. Olen palunud ja soovinud head kodumaale. Ma soovin palju jõudu ja tarkust Eestimaa juhtidele. Soovin rohket Jumala õnnistust ja armastust vaimuliku töö edasi viimiseks uuele põlvkonnale. Evangeeliumi tuleb edasi kuulutada teil siin ja meil välismaal.

TÄNAME!

20. septembril Tallinnas

JUBA ÜKS PALVE MUUDAB MAAILMA

Minu töö jaoks on olnud otsustavad palve ja alandlikkus Jumala ees. Kes kuulutab evangelistina Jumala head sõnumit, peab alati selgelt mõistma, et ta on täielikult sõltuv Pühast Vaimust. Muidu ei saa ta loota, et Jumal seda tööd õnnistaks, mille Ta talle teha on andnud.

Minult on sageli küsitud, miks nii paljud inimesed meie evangelisatsioonidele tulevad. Minu vastus sellele on alati olnud üks ja see on väga lihtne: palve, palve ja veelkord palve!

Apostel Paulus soovitas Tessaloonika kogudusel lakkamatult palvetada (1Te 5,17). Ma võtsin seda nõu südamesse. Jah, ma palvetan pidevalt — kui ma käin või kõnelen, kui ma laman, mida ma iganes teen. Sageli palvetan ma isegi sel ajal, kui ma inimestega kõnelen. Siis palvetan ma näiteks nii: “Issand, aita mind, et ma praegu õigeid sõnu ütleksin.” Või palun ma: “Kingi mulle, et ma end praegu õigesti väljendaksin, et see, mis ma öelda tahaksin, teisele julgust annaks sinusse uskuda.” Jah, on võimalik teise inimesega rääkida ja samal ajal vestluse hea käigu pärast palvetada.

Ma palun ka jutlustamise ajal: “Issand, lase minu sõnad kuulajate südametesse tungida. Lase neil seal nii mõjuda, nagu nad sinu tahte järgi mõjuma peaksid.”

Ma kasutan palvet ja vaikset osadust Jumalaga selleks, et oma “vaimulikke patareisid” laadida. Alati, kui ma märkan, et olen patustanud, tunnistan ma Jumalale kõik, mis mulle meelde tuleb. Selle “pihi” juures palun ma Teda, et Ta vaataks minu südamesse ja näitaks mulle, millised patud seal veel märkamatult seisavad. Seejuures avastan ma sageli asju, mille üle ma üldse mõtelnud ei ole.

Elame koos naisega Põhja-Carolina mägedes. Kui see mul veel tervise poolest võimalik oli, hulkusin meeleldi mööda pikki üksildasi teid ja loomulikult palvetasin sel ajal.

Minu isiklike palvete kõrval on ka sellised kindlad ajad, millal ma koos oma naisega palvetan. Igal õhtul loeme me koos Piiblit ja palvetame, enne kui magama läheme. Hommikuti pärast sööki vaatan ma telerist uudiseid ja pean selle järel “vaikse tunni”. Seejuures loen ma Piiblit või mõnda kommentaari ja avan oma palvesoovid Jumala ees. Sinna juurde kuuluvad ka paljud inimesed, kes minu eestpalvenimekirjas seisavad.

Piibel ütleb, et peaksime palvetama parajal või mitteparajal ajal (võrdle 2Ti 4,2). See tähendab, et me peaksime pidevalt palvetama, sest palve on meie igapäevane “tankla”. Me vajame seda elamiseks nagu sööki ja jooki või magamist ja ärkvelolekut.

Ma kuulsin kord liigutava loo ühe suure ettevõtte ärijuhist. Tema sekretäril oli ülesanne teatud kellaajal iga külastaja temast eemal hoida, sest tal on siis tähtsad läbirääkimised. Ühel päeval tuli ettevõtte endine omanik, vanem härra ja soovis ärijuhiga kohe rääkida. Sekretär seletas, et ta ei tohi oma ülemust mingil juhul segada, sest sellel on tähtis vestlus käsil. Vana mees sai vihaseks. Ta koputas otsustavalt uksele ja läks sisse. Seal nägi ta noort ärijuhti põlvili palvesse süvenenult. Ettevaatlikult sulges ta ukse ja küsis sekretärilt: “Kas ta teeb seda alati?” “Jah,” vastas see, “igal hommikul.” Vana mees ütles järelemõtlikult: “Siis pole midagi imestada, et ma temalt ikka ja jälle nõu pean küsima.”

Me elame ohtlikul ajal. Seda enam vajame me palvet! See ei ole mitte ainult jõuallikas, vaid pakub ka orientiiri olulistes asjades ja täiesti konkreetset abi. Miski ei pane nii palju paika kui palve. Kui me palvetame, siis palume Jumalalt täie usalduse ja alandlikkusega abi. Me teame, et Ta meid nii väga armastab, et Ta koguni oma Poja meie pärast ära andis.

Iga kord, kui ma inimeste ees jutlustan, soovin ma endale, et igaüks neist tungivalt Jumalalt oma pattudele andestust paluks ja usus end Jeesusele usaldaks. Me võime nii palju liigutada ja muuta, kui me end Tema võimusesse anname ja iga päev palves koos Temaga elame.

BILLY GRAHAM
Entscheidung

Billy Graham vestlemas paavst Johannes Paulus II-ga

ELU ÜMBERKORRALDAMINE EI OLE KUSKIL KERGE

Sel aastal avati Johannesburgis apartheidi-muuseum reklaamloosungiga “Rasside eraldamine on seal, kuhu see kuulub — muuseumis”. Üksteist aastat pärast Nelson Mandela vabastamist vanglast ja kaheksa aastat pärast tema valimist esimeseks mustanahaliseks Lõuna-Aafrika presidendiks võiks küsida — kas apartheid on muuseumi-küps?

Meie jaoks, kes me kolm aastat sellel maal töötame, tundub see esimesel hetkel nii. Meie elukvartali tänavatel ja kauplustes võib näha erinevate nahavärvidega inimeste ja erinevate kultuuride kirjut segu. Meie poja Felixi sünnipäevakülaliste nimekiri kajastab samuti seda värvikirevust. Need lapsed kasvavad tõesti “värvipimedateks”.

Kui sõbrad meie kogudusest Sowetost meid külastavad, meenutavad nad, et siin oli varem nende jaoks keelatud ala. Vaid häbematud mustad noorukid olid võibolla sellesse valgete piirkonda tulla julgenud. Kuid ka täna ei ole ma päris kindel, mida meie valged naabrid arvavad sellest, et nii paljud mustad meil külas käivad.

Ka teisel pool paistame me igal juhul silma. Sowetos kohtab väga harva valget inimest. Ja siis on ta tõenäolisemalt Euroopast või Ameerikast pärit turist kui lõuna-aafriklane. Kui ma seletan, et sõidan iga päev Sowetosse tööle, on valged alati väga imestunud. Rohkem kui ühe korra olen ma pidanud ärimeestelt kuulma, et nad ei saa kahjuks Sowetosse kaupa saata, sest see olevat liiga ohtlik.

Paljude valgete arvates on praegune olukord igal juhul halvem kui apartheidi ajal. Koolihariduse kvaliteet minevat pidevalt allapoole, see-eest tõuseb aga kuritegevus.Teadlik mustade eelistamine töölevõtmisel ning edutamisel on nende jaoks lihtsalt “teistpidi apartheid”. Paljud rändavad välja Austraaliasse, Kanadasse või ükskõik kuhu.

Apartheid oli süstemaatiline, poliitiline ja vägivaldne elanikkonna lahutamine nahavärvi või kultuuri järgi. See on tõesti möödas ja ajalugu. Kuskil ei näe enam varem tavalisi silte “Ainult valgetele”. Uues Lõuna-Aafrikas on tõesti igaühel õigus avalikku tualetti minna, oma maitse järgi restorani valida ja muidugi valimistest osa võtta. Enam ei ole eraldatud elurajoone valgetele, mustadele, indialastele ja värvilistele.

Lõuna-Aafrika valitsus on kogu elanikkonna poolt valitud ja koosneb valdavalt mustadest. On üksteist riigikeelt ja igaühel on õigus saada teenindatud oma keeles. Uus rahvushümn on neljast erikeelsest osast kokku pandud ja on liigutav vaadata, kuidas paadunud valge rägbimängija valjult “Jumal, õnnista Aafrikat” suulu keeles laulab.

Aga on märgata, kui raske on spordiliitudel ühte või kahte ettenähtud musta rahvusmeeskondadesse sulatada. Võim on ikka veel valgete käes. See kehtib jätkuvalt ka majanduse kohta. Nii kurdavad igatahes meie mustad sõbrad, et tegelikkuses ei olegi väga palju pärast apartheidiaega muutunud.

Suured linnarajoonid on ikka veel mustade elupiirkonnaks ja ikka veel suhteliselt vähe arenenud. Eelkõige maapiirkondades on mustade vaesus äärmuslik, paljud elavad viletsates plekkonnides ilma elektri ja veeta. Rasside järgi lahutamine on lõpetatud, kuid ainult see must, kes endale midagi lubada võib, leiab maja endises valgete eeslinnas. Sealt, kuhu palju musti sisse kolib, kolivad valged kohe minema, kuna elu on seal nende jaoks liiga lärmakas või ebakindel.

Aga ka kõige kallimates piirkondades leiab nüüd musti. Mõnedel on õnnestunud saada valitsusametitesse või kõrgele kohale majanduses. Eraldusjooned ühiskonnas jooksevad nüüd nagu igal pool mujalgi maailmas mööda rikaste-vaeste piiri. Seda võib võtta kui lõuna-aafrika ühiskonna rahustavat normaalsust või kui uue valitsuse rahutukstekitavat läbikukkumist. See lubas enne 1994. aasta valimisi kõigile reaalselt paremat elu koos elektrivoolu, vee, koolihariduse ja arstiabiga.

Sellepärast on täna paljud pettunud. Pastor Mhlophe ütleb, et vaid vähesed saavad lõigata uue vabaduse vilju ja apartheid jääb veel paljudeks aastateks meiega. Siiski on ta rõõmus, et ei pea enam vale ja alandusega endale isikutunnistust hankima. Ta elab nüüd oma perekonnaga endises valgete eeslinnas ja saadab oma noorima tütre peenesse katoliiklikku tütarlastekooli. Tema kogudus on praegugi Sowetos ja meie oleme ainsad valged koguduseliikmed. Meie elurajoonis on sellevastu mitmed valgete baptistikogudused, kuhu mustad parimal juhul erandina või külalistena satuvad.

Apartheid ei ole veel ajalugu, ka mitte kirikutes ja kogudustes. Enamasti on nad ametlikult liitunud ja ei ole mingit rasside eraldamist. Aga tegelikult segunevad must ja valge väga vaevaliselt. Selle jaoks on laulude, palve, jutluse ning koguduseelu stiilid ja vormid liiga erinevad. Üks meie lootusi ja visioone on ühinenud seminar — kolm baptistide teoloogilist õppeasutust Johannesburgis tahavad järgmisel aastal liituda. Ühised palved, elupiirkonnad, loengud ja kursused peaksid aitama olemasolevaid erinevusi ületada. Aga ka siin on probleemid detailides: afrikaansi keeles rääkivad kogudused nõuavad oma õppekeelt, palgad ja rahastamine on raskesti kokkusobitatavad.

Paljud suured ja väikesed probleemid igapäevaelus ei lase apartheidi siiski lõplikult muuseumi panna.

THOMAS KLAMMT
Die Gemeinde

KEILA VAESED SAAVAD TASUTA SUPPI

Ei teagi täpselt, kui kaua ma supiköögis olen töötanud. Vaatasin vanu ajalehti ja leidsin 1995. aastast pastor Jaan Puusaagi artikli, kus ta kirjutab selleaegse supiköögi tööst. Aga siis said vaesed linna sotsiaalosakonnast talongid. Nüüd on olukord muutunud. Linn enam supikööki ei toeta. Vahepeal supiköök ei töötanudki.

KÕIK ON TERETULNUD

Kaks ja pool aastat on saanud kõik soovijad jälle ühel päeval nädalas tasuta hernesuppi. Kõik saavad, kes uksest sisse tulevad. Meil ei küsita nime, elukohta ega põhjust, miks tuldi. Kes tuleb, see palutakse lauda. Laual on suur taldrikutäis leiba ja teine näkileiba. Suppi saab nii palju süüa, kui keegi tahab. Purgiga saab kaasa ka. Mõni sööb kolm taldrikutäit ära, mõni ei saa üldse algul süüa, palub klaasi vett, sest magu ei võta toitu vastu. Üks mees suri laua taga pärast supi söömist. Pani pea käte peale lauale ja kõik. Üldse on kahe ja poole aasta jooksul surnud meie klientidest 14 inimest. Panen siis küünlad lauale põlema, pastor Jaan Puusaag loeb ja palvetab. Kõik seisavad.

Korda hoiavad sööjad ise. Purjus inimesi sisse ei lasta. Kui tuleb mõni, kes keerab leivataldriku oma kotti tühjaks, siis on riid lahti: “Sa varastasid Jumala laualt!”

Külastajad on peaaegu kõik aastaid tuttavad. Teada on, kellel võib olla tuberkuloos, kellel täid, kellel haavandid, kellel kõht lahti, kellel ei ole sokke, kellel ei ole aluspesu, kellel on püksid lõhki, kes ei saa neelata, kellel käib langetõbi peal, kes on pime, kellel lapsed näljas. Teada on ka enam-vähem, kus keegi elab — keldrites, kuurides, hobusetallides, raudteejaamas platvormi all. Üks mees elab maa sees. Ütleb, et on parem elu kui teistel. Paneb oma ahju küdema ja keegi ei tülita.

NII SEE ALGAS

Kaks ja pool aastat tagasi sain unes käsu, et pean vaestele supiköögi käima panema. Rääkisin oma pastoriga, aga tema kehitas ainult õlgu ja mina mõtlesin ka, et ega see midagi tähenda. Läks kaks nädalat mööda, hommikul istusin laua taga, lugesin Piiblit ja jõin kohvi, kui üks meeldiv baritonihääl ütles mulle, et ma pean vaeseid toitma hakkama.

Siis hakkas mul kiire! Kõigepealt pastori jutule, et mis nüüd saab. Aga pastor, tark mees, ütles, et kui Jumal annab käsu, siis annab Ta ka võimaluse. Läksin siis jälle tööle elektriraudteele. Olen seal konduktor-kontrolör. Istusin oma kompostri juures ja sõitsin Tallinnast Keila poole.

Üks naine istus minu juurde ja hakkas oma elu kurtma. Mina ei kuulnudki, mida ta rääkis. Ütlesin, et minul on ka mure, kust saada suuri supipotte, sest vaestele on vaja suppi keeta. See naine ütles, et tema annab, tema on Keila haigla toidubloki juhataja. Neil olevat just alumiiniumpotid roostevabadega vahetatud. Läksime siis pastoriga järele ja saime ilusad kolmekümneliitrised potid, peale selle kulbid, vahukulbi, sõelad ja alumiiniumlusikad. Tänu Jumalale!

Hakkasin siis seda suppi keetma. Panin kuulutuse “Tasuta supp” välja. Mõtlesin, et kui minu palk ja pension on 4000 krooni, siis 400 on supi jaoks. Läksin turule, ostsin kanakoibi ja muud. Kohe tuli palju rahvast sööma. Sain keeta kaks korda, siis sõitis ukse ette valge mikrobuss. Minu juurde tuli kena noor mees ja küsis, et kas siin keedetakse vaestele suppi. Tema võib lihakraamiga aidata. Nüüd on ta kaks ja pool aastat toonud tasuta rasvaseid korralikke puhtaid seapäid ja lubas tuua niikaua, kuni ma suppi keedan. Tänu Jumalale!

Porgandeid toovad vaesed ise, kes käivad peremehe juures taludes tööl. Praaki võib kaasa võtta. Üks koguduse õde toob igal nädalal 12 liitrit piima. Siis hakati raha ka andma. Ka sellised inimesed annetavad, keda ma ei tunne ja ei ole näinudki. Ümbrikuga saadetakse kellegi kaudu. Kord läksin jälle poodi leiva järele. Seisin kassa juures ja juurde astus oma koguduse õde ja ütles, et talle anti praegu südamesse, ta maksab need 12 leiba ära. Abistajaid on palju. Aga ei tohi unustada, et see on Jumala töö.

Lihavõttepühade aegu ma mõtlesin, et ega ma muud ei tee kui ikka suppi. Omal ka nagu pühad. Aga rongis tööl olles tuli üks naine minu juurde ja andis raha. Ütles, et osta kaks pakki kohvi vaestele pühadeks. Küsisin, et kust ta teab. Naine vastas, et on kuulnud. Ise oli ta Tallinna Jaani luterlikust kogudusest. Siis oligi nii, et pidin kahel päeval sööki pakkuma. Ühel päeval suppi ja teisel kohvi võileibadega. Üks õde tõi seitse pakki koort. Kiitus Jumalale!

Kui Rummu vanglas vangid streikisid, siis toodi väga palju toitu. Jagasin tänava peal mitu päeva tatraputru, suppi, piima ja keedetud mune.

Ämari lennuväljalt on toodud sidemeid, vatti, rohtusid ja desinfitseerimisvahendeid.

Saue vabakogudusest on toodud kassette jõuluks ja söögikraami. Praegugi ootavad mõned inimesed Saue vabakogudusest ja Tallinna piimakombinaadist, millal ma saan aega nende järjekordsed annetused vastu võtta.

Keila baptistikoguduse supiköök

KÕIK TULEB JUMALALT

Tõesti oli õigus meie pastoril, et kui Jumal annab ülesande, siis annab Ta ka võimalused selle täitmiseks. Tänu ka meie pastorile igakülgse abi eest!

Tahaksin tsiteerida 1Aja 29,12-15: “Rikkus ja au tulevad sinult, sina valitsed kõike, sinu käes on jõud ja vägi, sinu käes on voli kõike teha suureks ja tugevaks. Ja nüüd, meie Jumal, me täname sind, ja me ülistame sinu aulist nime! Sest kes olen mina ja kes on mu rahvas, et meil on jõudu nõnda vabatahtlikult anda? Tõesti, kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme sulle andnud! Sest me oleme võõrad su ees ja majalised, nõnda nagu kõik meie vanemad. Meie päevad maa peal on otsekui vari ja lootust ei ole.”

Kõik meie materiaalsed väärtused on Jumala omad. Meie oleme ainult majapidajad. Olgem ustavad! Teenigem Jumalat nii, nagu kellelegi on antud. Jumal on ustav!

HELVE VALGESAAR
Keila baptistikogudus