|
Lõikustänupüha
kaunistused Puka Vabakoguduse kirikus
Äsja möödunud lõikuspühal
tõid usklikud Jumalale tänu kogutud saagi
eest. Värskelt on meeles ka üllatus —
ootamatult tuli külm ja lumi kattis puude lehed
ning hooletute aiapidajate puu otsa jäetud õunad.
Jeesus kasutas võrdlusi põllutööst
taevariigi tõdede selgitamiseks: “Lõikust
on palju, aga vähe töötegijaid. Paluge
siis lõikuse Issandat, et Ta läkitaks töötegijaid
välja oma lõikusele” (Mt 9,37-38).
Paljud kogudused otsivad karjast. Selleks
ei kõlba teistes kogudustes “ülejäävad”
mehed, vaid aktiivsed töötegijad, kelle äraandmine
on kogudusele valus. “See mees, kes ühes
koguduses auku järele ei jäta, seda teises
kohas ei täida ka,” ütles aastate eest
tolleaegne vanempresbüter Robert Võsu.
Püha Vaim ütles Antiookia kogudusele:
“Eraldage mulle Barnabas ja Saulus tööle,
milleks mina nad olen kutsunud!” Kogudus tegi
seda: “Siis nad paastusid ja palusid Jumalat ja
panid oma käed nende peale ja saatsid nad teele”
(Ap 13,2-3). Töötegija, kes jääb
välja läkitamata, on vales kohas ja ei suuda
töötada õnnistusega. Kogudus, kes läkitab
töötegija välja, kogeb kaotusele vaatamata
õnnistust: “Hing, kes jagab õnnistust,
kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse!”
(Õp 11,25).
“Mina olen teid valinud ja olen teid
seadnud, et te läheksite ja kannaksite vilja ja
et teie vili jääks ja Isa teile annaks, mida
te iganes palute minu nimel,” ütles Jeesus
(Jh 15,16).
 NAGU
LAMBAD HUNTIDE KESKEL
Toimetaja kommentaar
KOHALIKUD VALIMISED
Oktoober oli Eestis valimistekuu. Eesti EKB Liidu
koguduste pastoritest ja töötegijatest valiti
mitmed kohalikesse volikogudesse.
Mõned pastorid peavad poliitikas osalemist
oma kohuseks või võimaluseks kaasa rääkida
oluliste otsuste tegemisel, teised ei pea osalemist
vajalikuks. On paiku, kus kogudused ja nende vaimulikud
on populaarsed ja teisi, kus see nii ei ole. Mitte alati
ei too vaimuliku osalemine poliitikas talle tunnustust.
Otsused, mis tuleb poliitikutel vastu võtta,
ei ole sageli populaarsed, kuigi on vajalikud.
Varsti tulevad Riigikogu valimised. Iga vaimulik peab
ise otsustama, kuivõrd ja millisel tasemel ta
poliitilises elus kaasa lööb. Kõige
olulisem on vaimuliku jaoks kindlasti kogudusetöö,
mida ei tohi kahjustada.
MOSKVA PANTVANGIKRIIS
Oktoobrikuu kõige vapustavamad sündmused
toimusid kuu lõpus Moskvas. Tšetšeenid
võtsid ühes teatris pantvangi umbes 800
inimest ja nõudsid Venemaalt nende vabastamise
tingimusena vägede väljaviimist Tšetšeeniast.
Vastasel korral ähvardati teater koos pantvangidega
õhku lasta. Pantvangid vabastati jõuga,
kui terroristid hakkasid neid ükshaaval tapma.
Üle saja pantvangi ja peaaegu kõik terroristid
said surma.
Kas oli tegemist terroristide või vabadusvõitlejatega?
Nende kodumaa vastu käib ju sõda. Aga “tsiviliseeritud”
sõjapidamise puhul püütakse säästa
rahulike elanike elusid. Moskvas võeti pantvangi
inimesed, kellel polnud selle sõjaga kõige
vähematki pistmist. Kas oma kodumaa hädade
teadvustamise nimel tohib tappa 800 süütut
inimest?
Suurel enamusel rahvastest ei ole oma iseseisvat rahvusriiki.
Selline riik on järelikult rohkem erand kui reegel.
Oma riik on Jumala arm. Eestlastele on see arm osaks
saanud. Kas oskame seda hinnata? Tšetšeenias
kasutati paari rahulikku iseseisvusaastat relvastatud
mägilastele omasel moel arveteklaarimiseks ja isiklikuks
rikastumiseks, mitte riigi ülesehitamiseks. Meie
inimeste iseloom, temperament ja kristlikus ajaloos
väljakujunenud käitumispõhimõtted
on teised. Aga isikliku kasu otsimine on siingi tuttav.
Poliitik peaks rahva ees vastutust tundma, et ta omakasu
taga ajades riigi tulevikku ohtu ei seaks.
Tšetšeenide pantvangid on vabad. Osa on
haiglates, osa surnukuurides. Nüüd on tähelepanu
all vabastajate meetodid ning kannatanute ja nende omaste
kohtlemine. Raske on otsustada, mida tehti õigesti
või mida valesti. Milline soov oli suurem, kas
terroristide hävitamine ja riigi au taastamine
või pantvangide säästmine? Teod on
tehtud ja loodetavasti õpitakse nii õnnestumistest
kui ka vigadest.
Pantvangide võtmine ei tulnud kindlasti Tšetšeeniale
kasuks. Venelaste ja ülejäänud maailma
silmis loodi kogu tšetšeeni rahvale terroristide
maine. Ebaõnnestunud terroriakt võib kibestunud
tšetšeenide hulgas tekitada tahtmist uuesti
proovida. Paljude venelaste silmis annab see terroriakt
õigustuse sõjale Tšetšeenia
vastu. Nii lükati rahu saabumise võimalus
veelgi kaugemasse tulevikku.
NOBELI RAHUPREEMIA JIMMY CARTERILE
 10.
detsembril antakse Oslos Nobeli rahupreemia USA endisele
presidendile Jimmy Carterile. Umbes
17 miljoni Eesti krooni suurune preemia antakse 78-aastasele
ekspresidendile tema rahuvahendaja tegevuse eest, panuse
eest demokraatia ja inimõiguste edendamisse ja
arengumaade abistamisse.
Jimmy Carter oli USA presidendiks aastatel 1977-1981.
Tema üleskutsed relvastuse piiramisele ja inimõiguste
järgimisele kuulutati Nõukogude Liidu poolt
silmakirjalikeks. 1978. aastal oli ta vahendajaks Camp
Davidi rahuleppele Iisraeli ja Egiptuse vahel, mida
peetakse tema presidendiaja kõige suuremaks eduks.
Jimmy Carteri lootuse saada teiseks ametiajaks presidendiks
nullis 14 kuud kestnud kriis Teheranis, kus Iraani üliõpilased
hoidsid pantvangis USA saatkonna töötajaid.
Katse neid jõuga vabastada ebaõnnestus.
Jimmy Carter kaotas presidendivalimised ja Iraan vabastas
pantvangid Ronald Reagani ametisseastumise päeval,
kartes uue presidendi karmi kätt.
Jimmy Carteri presidendiaega on hinnatud mitmeti.
Võib-olla valitses ta valel ajal — lepituse
ja rahutaotluste asemel mõjus palju efektiivsemalt
Ronald Reagani tähesõdade programm, mis
kurnas Nõukogude Liidu majanduse. Need, kes pidasid
Jimmy Carterit liiga pehmekäeliseks presidendiks,
on teda hinnanud ideaalseks ekspresidendiks. Kunagise
ameti autoriteet on tal võimaldanud tegutseda
eduka rahusobitajana maailma paljudes piirkondades.
Jimmy Carter on oma kodulinnas Plainsis Georgia osariigis
baptistikoguduse diakon ja peab regulaarselt piiblitunde.
Uskliku inimese loomus ei sobinud vist ilmaliku valitseja
karmide ülesannete täitmiseks. Rahusaadikule
on sellist loomust aga just tarvis. Võime vend
Jimmy Carterile paluda Jumala õnnistust.
Jeesus ütles: “Vaata, ma läkitan teid
nagu lambaid huntide keskele. Olge siis arukad nagu
maod ja tasased nagu tuvid!” (Mt 10,16).
SINAGI
OLED NENDE SEAST
““Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga
püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga
mina olen sinu eest palunud, et su usk ära ei lõpeks,
ja kui sa pärast pöördud, siis kinnita
oma vendi!” Aga tema ütles Talle: “Issand,
ma olen valmis sinuga minema niihästi vangi kui
surma.” Kuid Ta ütles: “Ma ütlen
sulle, Peetrus: kukk ei laula täna mitte enne,
kui sina oled kolm korda salanud, et sa mind tunned!”
Aga nad võtsid Ta kinni ja viisid ning tõid
Tema ülempreestri kotta. Aga Peetrus järgis
Teda kaugelt. Ja kui nad keset õue süütasid
tule ja üheskoos maha istusid, istus ka Peetrus
nende keskele. Siis nägi üks ümmardaja
Teda tule ääres istuvat ning jäi Temale
otsa vaatama ja ütles: “Ka see oli ühes
Temaga!” Aga tema salgas ning ütles: “Naine,
mina Teda ei tunne!” Üürikese aja pärast
nägi teda teine, keegi mees, ning ütles: “Sinagi
oled nende seast!” Kuid Peetrus ütles: “Inimene,
mina ei ole mitte!” Ja umbes tund aega hiljem
kinnitas seda keegi teine ning ütles: “Tõepoolest,
see oli Temaga, sest ta on ju galilealane.” Aga
Peetrus ütles: “Inimene, ma ei mõista,
mida sa räägid!” Ja sedamaid laulis
kukk! Ja Issand pöördus ja vaatas Peetrusele;
ja Peetrusele tuli meelde Issanda sõna, kuidas
Ta temale oli öelnud: “Enne, kui kukk täna
laulab, salgad sa mind kolm korda!” Ja ta läks
välja ja nuttis kibedasti.”
Luuka 22,31-34.54-62
Head lugejad! Seekordne jutlus on salgamisest —
sellest, kuidas inimene eitab oma sügavamaid veendumusi
ja käitub vastupidiselt oma tõekspidamistele.
Olukord, mis on ilmselt meie kõigiga juhtunud.
Ka Piiblis räägitakse juhtumitest, kus inimesed
teevad seda, millega nad lähevad oma parimate arusaamade
ja igatsustega vastuollu. Üks niisuguseid kirjeldusi
on lugu, kus Peetrus salgas Jeesuse.
JUMALA RIIGIS ON ERINEVAST MEELEOLUST KANTUD AEGU
Jüngrid olid kogenud Jeesust järgides erilist
innustust ja osadust. Jeesus oli tulnud Jeruusalemma
kui kuningas. Oli toimunud paasatalle söömine,
milles Jeesus seadis oma surma mälestamise ehk
püha õhtusöömaaja. Seega, nii
avalik kui ka osaduslik entusiasm.
Selle kõige juures rääkis Jeesus
aga pillutamisest ja sõelumisest — olukorrast,
kus kõik paisatakse segi, kus senine innukus
ei toimi enam, kus paljud lähevad ära, kahtlevad
ja salgavad. Võime seda nimetada kiusatuste ajaks.
On märkimisväärne, et usuelu kõrghetkedel
käsitles Jeesus väga tõsiseid teemasid
— küsimusi, mis on kõike muud kui
päevakajalised. Inimesed võivad elada hetkes
ja nautida käesolevat päeva, Jumal näeb
aga elusündmuste ahelat kui tervikut.
JUMAL SUHTLEB INIMESTEGA KIUSATUSTE AJAL INDIVIDUAALSELT
Jeesuse pöördumine “Siimon, Siimon”
väljendas isiklikku muret ja osavõtlikkust.
TEID sõelutakse, aga SINU eest olen ma palunud,
et su usk ära ei lõpeks.
Kõik jätsid Jeesuse maha. Üldise
segaduse hakul sai aga Peetrus ülesande pärast
oma pöördumist teisi kinnitada. Seekord ei
antud julgustamise ülesannet tugeva ja vankumatu,
vaid enesekindla ja nõrga kätte. Tegelikult
polnud kedagi unustatud. Jeesus palus ühe eest,
et selle ühe (Peetruse) usk ei lõpeks ja
andis Peetrusele ülesande pärast teisi kinnitada.
Kõik olid jumaliku troosti osalised.
KAS PEETRUS VALETAS ÖELDES, ET TA ON NÕUS
MINEMA NII VANGI KUI KA SURMA?
Arvan, et Peetrus ei valetanud, vaid väljendas
oma siirast poolehoidu Jeesusele. Muutuvates oludes
tegi Peetrus siiski midagi muud, käitus teisiti.
Osadusehetkel antud lubadused ei teostunud segaduse
ja kaotuse tunnil.
Samas Jeesus usaldas Peetruse usku — seda, mis
oli jüngri südames.
Olen mõelnud, kui näiteks keegi minu sõpradest
mind salgaks — ütleks, et ta ei tunnegi mind,
pole näinud, pole kuulnud, ei tea midagi. Arvan,
et seesugune asi tähendaks suhete purunemist.
Jeesus aga ei arvestanud mitte niivõrd ühekordse
teoga kui südame hoiakuga. Ülestõusnud
Jeesus küsis hiljem Peetruselt: “Kas sa armastad
mind?” ja Peetrus vastas: “Issand, sina
tead kõik. Sina tunned, et oled mulle armas.”
Enesekindlus oli purunenud, polnud illusioone, katteta
lubadusi. Oli vaid südame põhjast tulev
tunnistus ... Sina tead, sina tunned ...
MIKS PEETRUS SALGAS?
Pühakiri ei sõnasta otsest põhjust.
On öeldud, et ta jälgis vahistatud Jeesuse
ülempreestri juurde viimist eemalt. Öö
oli jahe ning ta läks ülempreestri õuele
vahistajate juurde, kes end sütetule ääres
soojendasid.
Peetrus oli vaenulike inimeste seas osa saamas nende
sütetule soojusest. Sellel hetkel end Jeesuse poole
tunnistada tähendanuks halvemal juhul arreteerimist,
kergema variandi puhul pilget või üksinda
külma öösse tagasiminekut.
Selles hetkes sündis kolm salgamist. Ei mitte
kuningate ees või ülekuulamisel, vaid vestluses
teenijatüdruku ja juhuslike kohalolijatega. Lähedus
vaenlasega, tema sütetule soojus kujundas Peetruse
jaoks salgamissoodsa olukorra, milles valmidus vangi
ja surma minna läks meelest.
Suured kiusatused pakuvad tegu lihtsais asjus, hetke
vajadusis, olukorra surves.
SALGAMISLUGU ON KA HOIDUMISLUGU
Jeesus õpetas Meie Isa palves: “Ära
saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära
kurjast.” Vanas Testamendis on mõte, et
õige palub armuajal, siis tõusuvee lained
ei ulatu temani.
Psühholoogia õpetab, et inimene teeb seda,
milleks on kõige vahetum käitumuslik võimalus.
Kui tõekspidamised ja olukorra nõudlus
lähevad vastuollu, siis inimesel on kalduvus tegutseda
vastavalt situatsioonile. Kiusatuse vältimise parim
tee on kiusatuslike olukordade vältimine.
Meenub portreefilm ühest nimekast kirurgist.
Tohtrihärra kogus asju, mida inimesed olid alla
neelanud. Kollektsioonis oli münte, sõrmuseid,
pärleid, teelusikas ja isegi üks siksakiline
medal. Arst ei süüdistanud inimesi selle pärast,
et nad asju alla neelasid. Tema etteheide oli, et nad
topivad suhu asju, mida võib alla neelata.
Midagi sarnast on ka kiusatusega. Olles vaenlaste
seas tema sütetule soojas, on kerge öelda
sõnu ja teha tegusid, mida pärast tuleb
kahetseda. Vaenlase sütetule soojus on küll
vaenlase oma, aga siiski külmas öös nii
kutsuv.
Olen kuulnud üht jutustust mõisahärrast,
kes otsis kutsarit. Vestluses võimalike kandidaatidega
nende sõiduoskusest sai ta erinevaid vastuseid.
Üks talumees lubas, et sõidab kraavi kaldast
kämbla laiuselt mööda, aga kraavi ei
aja. Teine leidis, et kui vankriratta ja kraavi vahele
jääb püksirihma laiune riba, siis tema
on ikka tee peal. Kolmas väitis, et laseb täies
traavis mööda kraavikallast nagu juuksekarva
pidi, aga kraavi sisse ei sõida. Kutsari koha
sai aga mees, kes ütles, et tema hoiab kraavist
nii kaugele kui võimalik.
Mitte osav balansseerimine keelatu ja lubatu vahel,
mitte oma suutlikkuse demonstreerimine võimaliku
õnnetuse piirimail, vaid patust kaugele hoidumine
muudab sulase usaldusväärseks.
MILLES ON SALGAMISLOO LAHENDUS?
Kukk laulis ning Jeesus vaatas Peetrusele ja jüngrile
tulid meelde Issanda sõnad. Ja ta läks välja
ja nuttis kibedasti.
Jumala arm võib saada suureks inimese elus
erinevatel viisidel.
See on suur arm, kui Jumal päästab meid
ära kurjast ja ei saada meid kiusatusse. Palve,
mida tohime paluda iseeneste, oma laste, oma maa ja
rahva eest.
Jumal võib hoida kiusatuses. Õnnis on
mees, kes ära kannatab kiusatuse, sest kui ta on
läbi katsutud, saab ta elukrooni...
Kuid Jumal võib armu anda ka pärast langemist.
Sellel on aga üks lisatingimus: oma patt ja süü
tuleb tunnistada — Jumalale ja kui tarvis, ka
kaasinimestele.
Öeldakse, et sageli inimesed ei tee seda, mida
nad õigeks peavad; küll aga nad õigustavad
seda, mida nad teevad. Ka Peetrusel olnuks põhjusi
salgamise õigustamiseks.
Jeesus ise ütles, et ta salgab, külm oli,
ühestki põhimõttest ju ei öeldud
lahti — on ju arukas öelda, et ma ei tunne
arreteeritut jne.
Välja minekust ja kibedasti nutmisest nähtub,
et toimunu puudutas Peetrust väga sügavalt.
Talle tulid meelde Jeesuse sõnad: “Enne,
kui kukk laulab, sa salgad kolm korda.”
See on Jumala arm, kui pärast tehtud vigu meile
meenub esmalt Jumala sõna. Võib-olla kujunenud
kaoses pole meil millestki kinni hoida, kõik
jüngrid on laiali, Jeesus pole populaarne, vaid
arreteeritud, keegi ei tea, mis saab.
Usun, et oma langemise tegelikkuse tunnetamises, kibedas
valus toimunu pärast, purunenud enesekindluses
ja teadmatuses tuleviku suhtes meenusid Peetrusele ka
need Jeesuse sõnad:
“Aga mina olen sinu eest palunud, et su usk
ära ei lõpeks, ja kui sa pärast pöördud,
siis kinnita oma vendi!"
TÕNU LEHTSAAR
Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan
KIRIKUD
JA RIIK KIRJUTASID ALLA ÜHISHUVIDE PROTOKOLLILE
Aktuaalne teema
 17.
oktoobril kirjutasid Eesti Vabariigi peaminister Siim
Kallas ja Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) president
piiskop Einar Soone alla ühishuvide protokollile.
Palusime selgitust EKNi täitevsekretäri assistendilt
RUUDI LEINUSelt.
Milles seisnevad riigi ja kirikute
ühised huvid?
Protokoll on koostatud tulenevalt vajadusest määratleda
need põhimõtted ning tegevusvaldkonnad,
milles valitsus ja EKN omavad ühiseid huvisid ning
tunnetavad ühist vastutust.
Näiteid võiks esmalt tuua kaplanaadi alalt,
kus on juba pikemaajaline koostöö ilma selle
protokollitagi. Kaitseväes on palju aastaid olnud
teenistuses kaplanid, kes esindavad erinevaid kirikuid.
Peakaplan on ametisse nimetatud EKNi heakskiidul. Teine
kaplanaadi teenistus on kinnipidamisasutustes, kus peakaplan
on samuti EKNi soovitatud. Hea koostöö samuti
ilma protokollita on meedia valdkonnas.
Milleks oli siis vaja veel ühishuvide
protokolli?
Protokoll annab kindlustunde, et riik on edaspidigi
huvitatud koostööst teatud töölõikudes,
kus temal ei ole asjatundjaid ja kus on just kirikute
pärusmaa. Praegu on käivitamisel meremisjon.
Haiglates ei ole veel kaplaneid või töötavad
nad vabatahtlikena. Koolides ei ole veel piisavalt käivitunud
usuõpetus või nagu protokollis on kirjutatud
— usundite õpetamine. Nüüd on
ära mainitud ministeeriumid, kellega sõlmitakse
koostööleping või protokoll. See annab
lootust mõne niisuguse ministeeriumi suhtes,
mis pole seni olnud vaateväljas.
Kes oli selle protokolli koostamise
algataja?
EKN ja selle täitevsekretär Eerik Jõks.
Esialgne variant töötati välja EKNi poolt,
kuid seda täiendas väga asjalikult siseministeeriumi
usuasjade osakond. Eks selline dokument pidigi ühiselt
valmima.
Milline jõud sellel protokollil
on?
See on põhimõtteliselt hea tahte näitaja.
On oluline, et Eesti Vabariigis tunnustataks kirikuid
ja nende rolli ühiskonnas. Kui sõlmitakse
konkreetse ministeeriumiga leping, siis sellega kaasneb
juba kohustus.
Protokollis on öeldud, et vähemalt üks
kord aastas kohtub peaminister kas EKNi presidendi või
esindajatega. Rohkem kohustusi seal kirjas ei ole, kuid
protokoll on alusdokument, millega saab edasi töötada.
Poole aasta pärast on Riigikogu
valimised. Kas need ei või kaasa tuua riigi ja
kirikute vaheliste suhete muutumisi?
Mis poole aasta pärast juhtub, seda me ei tea.
Kui võimule jäävad samad erakonnad,
on asi selge. Teoreetiliselt võib uus valitsus
ütelda, et eelmise valitsuse sõlmitud ühishuvide
protokoll ei ole talle kohustuslik ja siis nii ongi.
Loodame, et meie valitsuste poliitika nii palju ei kõigu.
Kas sõlmitud protokolli tekst
on ka tavalistele inimestele kättesaadav?
Protokolli võib lugeda internetist valitsuse
koduleheküljelt. Seda on levitatud ka EKNi liikmeskirikute
kaudu. Protokollis ei ole midagi varjata.
Kunagi oli riigil plaan sõlmida
lepinguid üksikute kirikutega eraldi.
Palju aastaid on töötanud valitsuse ja EELK
vaheline ühiskomisjon. Praegune valitsus pidas
vajalikuks sõlmida ühishuvide protokolli
EKNiga, mis ühendab nüüdseks kümmet
erinevat kirikut. Kuna Eestis ei ole enamuskirikut,
siis on üsna loogiline, et leping sõlmiti
EKNiga.
Kas see protokoll seab mingeid ootamatuid
kohustusi liikmeskirikutele?
Liikmeskirikute heakskiit sellele dokumendile oli
enne allakirjutamist olemas. Kui mõni liikmeskirik
ei taha osaleda näiteks kaplanaadi töös,
siis see vabadus tal on. Või kui mõnel
kirikul ei ole kooli saata vastava ettevalmistusega
usuõpetajaid, siis ta neid sinna saata ei saa.
Kas selline protokoll ei vähenda
mitteliikmeskirikute võimalusi?
Nende võimalused on väiksemad, kuid EKNi
uksed ei ole kellelegi suletud. Põhimõte
on, et EKN ühendab kristlikke kirikuid.
EKN võttiski äsja vastu
uusi liikmeid.
24. oktoobril oli ajalooline päev, mil võeti
vastu kaks uut liiget. Täisliikmeks võeti
Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik. See
oli oluline, sest see kirik on küllalt suure liikmeskonnaga.
Vaatlejaliikmeks saamise avalduse esitas Eesti Karismaatiline
Episkopaalkirik ja see avaldus rahuldati.
Kas Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu
Kiriku vastuvõtmisele avaldas mõju ka
see, et piiskop Einar Soone kohtus hiljuti Moskva ja
kogu Venemaa patriarhi Aleksius II-ga?
Juba enne nende kohtumist oli teada, et see kirik
tahab tagasi tulla EKNi liikmeks, kus ta oli 1993. aastani
ja pärast selle kiriku ametlikku registreerimist
osutus see võimalikuks. Praegune patriarh oli
EKNi üks asutajatest.
Soovime head koostööd ja
õnnistust kõigile liikmeskirikutele.
25. oktoobril 2002
VIIS LEIBA JA KAKS KALA
 Tartus
Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris korraldatud
Eesti EKB Liidu pastorite päevadel oli üheks
loengupidajaks HUGH WALKER Kanadast. Palusime sellel
76-aastasel Jumala riigi töötajal jagada oma
kogemusi Kuulutaja lugejatele.
Tõlkidena aitasid intervjuud teha Peeter Lige
ja Vincent Price.
SA OLED EESTIS KÄINUD PALJU KORDI.
MIKS?
Mind kutsuti siia Eesti EKB Liidu poolt. Mind rõõmustab
siinsete kristlaste osadus ja olen alati õnnelik
siia tulles. Siin on inimesed, kes tunnevad vastutust
Jumala Sõna tõdede kuulutamise eest ja
noored tahavad väga tundma õppida neid tõdesid.
KANADA EI OLE SINU SÜNNIMAA?
Emigreerusin Põhja-Iirimaalt Kanadasse juba
ammu, et seal Issandat teenida. Põhja-Iirimaa
on teile päevauudistest tuttav. Seal kuulutatakse
aga ka väga edukalt evangeeliumi.
PAAR AASTAT TAGASI TEKKIS SUL KANADA
PASSIGA VALGA PIIRIPUNKTIS PROBLEEME.
Mul on kaks kodakondsust. Eestisse on Briti passiga
lihtsam tulla, sest siis ei ole viisat vaja. Enamikus
maailma osades reisin Kanada passiga.
KAS SA OLED JUBA NOORUSEST PEALE JUMALA
RIIGI TÖÖL?
Sain päästetud 17-aastaselt. Käisin
ennegi kirikus. Ühel päeval rääkis
keegi minuga nagu mees mehega. Seni ei tähendanud
kirikupingis istumine mulle midagi erilist. Olla kristlane
tähendab seda, et oled isiklikult kohtunud Jeesuse
Kristusega. Kuulusin presbüterlaste kogudusse.
20-aastaselt lõpetasin kolledži ja läksin
tööle Šotimaale. Ma elasin seal, jutlustasin
neile ja siis kutsuti mind Glasgow’sse poolteiseks
aastaks kahe väikese kiriku pastoriks. Ühes
oli jumalateenistus hommikul ja teises õhtul.
Need kogudused kasvasid väga kiiresti. Seejärel
kutsus Kanada presbüterlaste kirik Iiri kirikust
noori mehi appi ja ma läksin Kanadasse.
Ma julgustan noori mehi minema Jumalat teenima, aga
ka olema kristlased seal, kus nad on, olgu nad õpetajad,
kaevurid või kes iganes.
KAS KANADA OLUKORD ERINES PÕHJA-IIRIMAA
OMAST?
Elu ei olnud parem, kuid seal oli rohkem võimalusi
evangeeliumi kuulutamiseks. Paljudes kogudustes ei olnud
pastoreid, ainult suvel tulid kolledžite üliõpilased
appi. Alustasin seal 23-aastaselt koguduste rajajana.
Olin igas koguduses poolteist-kaks aastat ja töötasin
kokku kaheksa aastat.
MIDA SA TEGID, ET NEED KOGUDUSED KASVAMA
HAKKASID?
Esiteks tuleb evangeeliumi kuulutada väga selgelt.
Sa pead olema ise läbi elanud selle, mida sa kuulutad.
Teine osa on selle paiga külastamine. Käisin
ukselt uksele, koputasin, rääkisin neile kirikust,
küsisin, kas neil on lapsi, rääkisin
pühapäevakoolist ja noorteprogrammist. Läksin
nende juurde jälle tagasi. Igal pärastlõunal
käisin ja koputasin ustele. Igal hommikul õppisin
Jumala Sõna. See on olnud sellest ajast minu
põhimõte.
SINU ELU VÕIB VIST VÄGA
KIRJUKS NIMETADA?
Läksin täisajaga Youth for Christ noortetööle.
Selles alustas kunagi ka Billy Graham. Nendel olid suured
evangelisatsioonid igal laupäeval. Neli aastat
olin sellel tööl. Siis läksin tagasi
Suurbritanniasse ja kuulutasin seal neli aastat evangeeliumi.
Kõige rohkem olin Walesis, Lõuna-Inglismaal
ja Lõuna-Šotimaal. Seejärel olin Vancouveris
evangeelses vabakoguduses kaheksa aastat pastoriks.
1962. aastal asutasime kümne mehega Vancouveri
lähedal kaheaastase kolledži. Hiljem arenes
sellest ülikool. Nüüd on seal üle
kolme tuhande üliõpilase ja viis erinevate
uskkondade seminari. Seal ei õpetata mitte ainult
teoloogiat, vaid ka ilmalikke erialasid.
PAISTAB, ET SINU KÄES LÄHEB
IGA ASI HÄSTI.
Mul on alati olnud ka läbikukkumisi koos eduga,
kuid mitte kunagi suuri. Minu viimane kogudus oli uus
kogudus. Inimesed ei olnud orienteeritud evangeelsele
tööle. Mul oli raskusi selle koguduse ümberkasvatamisega.
Vaja oli uusi inimesi. Nüüd läheb seal
hästi. Olin pastoriks kuni pensionile jäämiseni.
TARTUS RÄÄGID SA EESTI PASTORITELE
RAHAASJADEST.
Piibel on majanduslikes asjades väga sirgjooneline.
Jumal austab neid, kes austavad Teda.
Üks asi, millega me saame Jumalat austada, on
kümnise maksmine. Kümnist ei maksta selleks,
et saada, vaid selleks, et anda. Kümnis on põhimõte,
mida tuleb praktiseerida. Jumal on selle kirjutanud
oma Sõnasse.
Fonde tuleb kasutada ausalt ja kohusetundlikult. Ma
ei küsi raha enda jaoks. Ma olen Jumala laps, Ta
teab minu vajadusi, Ta teab, mida ma teen. Minu ülesanne
on Jumalat usaldada.
KAS KANADAS ON KÜMNISE MAKSMINE
ÜLDINE?
Kümnist õpetatakse, kuid ei praktiseerita
palju. Kõige rohkem praktiseerivad seda nelipühilased
ja kodugrupikogudused. Baptistidel ei ole asi nii hea.
Nende pastorid ei õpeta seda, sest paljud pastorid
ise ei maksa kümnist ja imestavad siis, miks on
neil alati probleemid.
KAS SA OLED ISE MAJANDUSLIKUS KITSIKUSES
OLNUD?
Ma ei ole kunagi rikas olnud, kuid mul on alati olnud
see, mida vaja. Et mõista piibellikke põhimõtteid,
ei pea tingimata näljas olema.
Kui ma läksin oma perekonnaga tagasi Suurbritanniasse,
võttis kuus kuud aega, enne kui minu tööd
tunnustati. Mul oli naine ja neli tütart. Oli väga
kitsas aeg. Aga me jäime Jumalale ustavaks. Õppisime
tundma, kuidas tunnevad end vaesed inimesed.
PALUN TOO ÜKS HEA NÄIDE
MAJANDUSE VALLAST!
Mind kutsuti appi ühele Kanada baptistiliidule.
Seal oli 140 kogudust ja kogudustes oli 18 tuhat liiget.
Aitasin neil koguda 1,2 miljonit dollarit. See oli puhtalt
koguduste sisene asi ja raha ei kogutud väljaspool
kogudusi. Summa oli mõeldud uute koguduste rajamiseks.
Algul sai see viga tehtud, et räägiti miljonist
dollarist. Kõik väikesed kogudused ütlesid,
et see on liiga suur raha.
Kuidas peaks sööma elevanti? Ikka üks
suutäis korraga. Kui te inimestelt raha küsite,
siis tuleb neile kõigepealt näidata, et
selle summa kogumine on reaalne. Näitasin liidu
juhtkonnale, kuidas seda raha võiks koguda. Paljud
neist olid usklikud ärimehed.
On võimalik, et kahe aasta jooksul sureb kaks
tuhat liiget. Jääb 16 tuhat liiget. Neist
neli tuhat teenivad regulaarselt raha. Igaühelt
oleks vaja 250 dollarit. Kogudes kolm aastat, tähendab
see üle 80 dollari aastas. Iga päev tuleks
kokku hoida ühe tassi kohvi raha. Ja sellega oldi
nõus. Ma ütlesin, et iga päev pole
vajagi, aitab viiest päevast nädalas. Piiblis
kirjutatakse, et viie tuhande mehe söötmiseks
piisas viiest leivast ja kahest kalast.
Miljon on suur raha, aga kui kõik kaasa mängivad,
võib selle kokku saada. Ja mitte ainult ühe
miljoni.
Ei tohi minna lapse juurde ja öelda, et anna
oma jäätis mulle. Laps ütleb “ei”.
Aga kui küsida: “Anna ampsu!” siis
võib selle saada. Nii on ka Jumala riigis. Küsitava
asja peab tegema inimeste jaoks väikeseks ja saavutatavaks.
Muidu on ainult probleemid.
KAS SEE PÕHIMÕTE KEHTIB
AINULT RAHA KOHTA?
Mõni inimene ütleb, et ta ei suuda terve
linna haigeid külastada. Mina ütlen, et olgu,
aga suudaksid sa kord nädalas ühte inimest
külastada? Peab küsima seda, mis on lihtne
ja saavutatav.
EESTI EI OLE AINUS MAA, KUS SA ÕPETAMAS
KÄID.
Eestist lähen Ukrainasse Zaporožjesse. Õpetan
seal kaks nädalat kolledžis viis-kuus tundi
iga päev. Sealt lähen Siberisse Omskisse.
Eelmisel aastal avasime seal uue kolledži. Omskis
olen kolm päeva. Aitan neid finantsiliselt. Käin
Moskvas ja seejärel lähen Ufaasse, kus on
konverents 200 pastoriga. Räägime neile Vincent
Price’iga neli päeva juhtimisest. Kodust
olen eemal 26 päeva.
SUL ON SINU EA KOHTA MEELETULT ENERGIAT.
Tegelikult olen praegu väsinud.
VIST SELLEPÄRAST, ET ON HILINE
ÕHTU. TÄNAME JA SOOVIME JUMALA ÕNNISTUST
SINU VIIE LEIVA JA KAHE KALA KASUTAMISEKS.
18.-19. oktoobril Tartus
JUMAL
ON AUMEES
 “Kuidas
võis Jumal midagi niisugust lubada?”
Teleshow “Ja nüüd — tõde”
intervjueeris Billy Grahami tütart. Silmas pidades
2001. aasta 11. septembri sündmusi küsiti
temalt: “Kuidas võis Jumal midagi niisugust
lubada?” Anne Graham Lotz andis
väga põhjendatud ja õpetliku vastuse.
Ta ütles:
“Ma usun, et Jumal, nagu meiegi, on selle üle
sügavalt kurb. Aga me peame ühte asja selgelt
nägema: juba aastaid ajame me Jumalat oma koolidest,
valitsusest ja elust välja ja kuna Ta on aumees,
usun ma, on Ta vaikselt tagasi tõmbunud. Kuidas
võime me oodata, et Jumal meid õnnistab
ja kaitseb, kui me ometi Temalt nõuame, et Ta
meid rahule jätaks?”
Palju e-posti sõnumeid on ümber maailma
tiirelnud ja üksikasjalikult käsitlenud 11.
septembri sündmusi, aga see lause peaks meid tähelepanelikuks
tegema: “Kuidas võime me oodata, et Jumal
meid õnnistab ja kaitseb, kui me ometi nõuame,
et Ta meid rahule jätaks?” Meenutage vaid
viimaseid sündmusi, terrorirünnakuid ja tulistamisi
koolides ning mõtelgem koos võimalike
põhjuste üle.
Minu arvates algas kõik sellest, kui Madeline
Murray O’Hare (ta mõrvati ja tema laip
leiti hiljuti) kurtis, et ta ei taha, et meie koolides
palvetataks — ja me olime temaga nõus.
Üks teine jälle ütles, et ei peaks koolides
Piiblit lugema — Piiblit, mis ütleb: sa ei
tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa pead oma ligimest
armastama nagu iseennast. Me andsime oma nõusoleku.
Dr. Benjamin Spock astus üles ja ütles,
et me ei tohiks oma lapsi mingil juhul karistada, kui
nad halvasti käituvad. Nende väike isiksus
saaks selle läbi kiiva käänatud ja me
võiksime nende eneseteadvust kahjustada (dr.
Spocki poeg tappis ennast). Me ütlesime, et selline
ekspert nagu tema peaks juba teadma, millest ta räägib
ja olime nõus. Siis nõudis keegi, et õpetajad
ja koolijuhid ei tohi meie lapsi mitte mingil juhul
vastutusele võtta, kui nad distsipliini rikuvad
ja koolivalitsus kehtestas, et ükski kooli juhtiv
tegelane ei tohi lapsi karistada, sest keegi ei taha
ju sattuda ajakirjanduses halba valgusesse või
koguni kohtu alla. (Seejuures on suur vahe “vastutusele
võtmise” ja karistamise, löömise,
kõrvakiilu andmise, alandamise, jalge alla tallamise
jne vahel.) Nii me olime nõus.
Keegi astus energiliselt selle eest välja, et
meie tütred võiksid rahulikult aborti teha,
kui nad tahavad ja nad ei peaks seda isegi oma vanematele
ütlema. Ka selleks andsime me oma “jah”-sõna.
Siis seletasid mõned targad koolijuhid, et poisid
on ju ometi poisid ja teevad “seda” niikuinii.
Niisiis peaksid õpilased saama kondoome, kui
nad tahavad, et nad saaksid endale niipalju mõnu
tekitada kui nad tahavad ja me ei hakka vanematele jutustama,
et need neile koolis kingiti. Kõik olid päri.
Mõningad meie tipp-poliitikud astusid selle
eest välja, et igaühel oleks eraelus õigus
teha, mis ta tahab, niikaua kui ta oma tööd
korralikult teeb. Meie olime nõus ning ütlesime,
et on ükskõik, mida keegi (kasvõi
president) eraelus teeb, niikaua kui ta oma kohustused
täidab ja majandusel hästi läheb.
Keegi ütles: trükkigem ajakirju alasti naiste
piltidega ja seletagem, et see on normaalne ja elulähedane.
Nii saaks kõige paremini väljendada naise
keha ilu. Kõik ütlesid “jah”.
Mõned läksid veel ühe sammu edasi
selle ilu väärtustamisega ja avaldasid alasti
laste pilte ja panid need internetti üles. Ka sellele
ütlesime me “jah”. Konstateerisime,
et igaühel on ju lõpuks õigus oma
arvamust vabalt väljendada.
Meelelahutustööstus ütles: laske meil
teleshowsid ja filme teha, mis selle maailma rikutud
palet, vägivalda ja keelatud seksi propageeriks.
Ja siis lubage meil muusikat lindistada, mis vägistamisele,
uimastite juurde, mõrvama, ennast tapma ja saatanlikele
mõttearendustele üles kutsub. Meie seletasime,
et siin on tegemist ju ainult meelelahutusega. Meid
mõjutama ei hakka see üldse. Keegi ei saa
seda tõsiselt võtta. Niisiis võime
me seda rahulikult edasi teha.
Nüüd küsime me enda käest, miks
meie lastel südametunnistust ei ole, miks nad head
ja kurja eristada ei oska ja miks nad ei kohku tagasi
võõraid inimesi, oma klassikaaslasi või
ka ise ennast tapmast. Võib-olla me leiaksime
põhjuse, kui me piisavalt kaua järele mõtleksime.
Ma arvan aga, et siin lõigatakse seda, mida külvatakse.
“Armas Jumal, miks sa ei päästnud
tüdrukut, kes tapeti tema oma klassi ruumis?
Sõbralike tervitustega — murelik õpilane.”
Ja vastus:
“Armas murelik õpilane,
mul on keelatud koolidesse tulla.
Sõbralike tervitustega —
Jumal.”
Kummaline, kui lihtne on inimestel Jumal prügikasti
visata ja siis küsida, miks maailm põrgu
poole tüürib.
Kummaline, et me usume ajalehti, aga seame küsimärgi
alla selle, mida Piibel ütleb.
Kummaline, et igaüks tahab küll taevasse
saada, aga ei taha mingil juhul uskuda, mõtelda,
öelda ega teha seda, mis Piiblis kirjas on.
Kummaline, et keegi võib öelda: “Ma
usun Jumalat,” aga sellele vaatamata järgida
saatanat, kes, muuseas öeldes, kah Jumalat “usub”.
Kummaline, et me nii kiiresti kohut mõistame,
aga enda üle otsustada ei luba.
Kummaline, et võite tuhat nalja e-postiga laiali
saata ja nad levivad nagu kulutuli. Aga kui te hakkate
sõnumit Jeesusest Kristusest levitama, kõhklevad
inimesed selle edasiandmisel.
Kummaline, et himur, maitsetu, vulgaarne ja rõve
esitatakse kõikjal ilma takistusteta, aga avalik
vestlus Jumalast surutakse koolides ja töökohtades
tavaliselt maha.
Kummaline, et mõni on pühapäeviti
nii vaimustatud Jumalast, aga ülejäänud
nädala veedab kui nähtamatu kristlane.
Kummaline, et me palju enam oleme mures selle pärast,
mida teised inimesed meist mõtlevad kui sellest,
mida Jumal meist mõtleb.
Ja siis juhtub midagi, mis maailma hingedelt tõstab
ja me oleme pettunud, et Jumal vahele ei sega. Ta on
ju selleks kohustatud?
Entscheidung
JUMALA
JUHTIMINE
Mida tähendab mulle Jumala juhtimine?
Kui ma olin alles noor, siis võisin loota oma
vanematele ja õpetajatele koguduses, et nad juhataksid
mind Jumala teedel.
Aga kui ma kasvasin suureks, siis ma hakkasin tõsiselt
otsima Jumala juhtimist oma elus. Ma proovisin Jumala
tahet mitut moodi leida. Ma palusin, et Jumal mind juhataks,
et Ta avaks ühtesid uksi ja paneks teisi kinni,
et Ta räägiks minuga häälega või
Piibli salmide kaudu. Ma proovisin Gideoni meetodit
ja isegi avasin Piibli, panin sõrme juhusliku
salmi peale ja lootsin, et Jumal selliselt minuga räägib.
Nüüd ma vaatan tagasi ja näen, et Jumala
juhtimine on olnud hoopis teistsugune, kui ma aimasin
ja lootsin.
Mu Jumal, kes on mu ISIKLIK Päästja, juhib
mind ISIKLIKULT. Kui Ta hoolitseb linnukeste eest ja
iga mu juuksekarva eest, siis Ta hoolitseb KINDLASTI
mu elu eest.
Ma räägin lühidalt kahest juhtumist
oma elus, kus ma nägin Jumala juhtimist.
Ühel vihmasel päeval, kui sõitsin
isa autoga linnas, olin just pööranud suurelt
maanteelt ära ja ootasin punase tule taga, et saaksin
edasi rutata. Rääkisin palves Jumalaga ja
mu palve puudutas tihti suurt probleemi mu elus. Mu
südames oli küsimus: “MIKS?” Miks
Jumal mind just sellisesse olukorda oli pannud?
Kui tuli muutus roheliseks, sõitsin ilma mõtlemata
kiiresti edasi. Mulle ei tulnud pähegi, et oli
vihmane ilm ja tee oli libe. Teised autod oleksid võinud
teeristil libiseda. Võib-olla teised ei oleks
mind udu tõttu näinud. Nad oleksid võinud
olla lohakad sõitjad, kes ei hooli punasest tulest.
Ma ehmusin, kui märkasin, kui palju usaldust
mul oli nende tulede vastu ning mida nad tähendavad
ja ütlevad autojuhtidele. Valgusfoor on ju ainult
masin.
Mul oli häbi, kui ma aru sain, et olin usaldanud
rohkem tulesid kui oma taevast Isa oma elus ja probleemides.
Selle näitega tahan ma öelda, et usaldus,
täielik lapselik usaldus on esimene aste Jumala
tahte leidmiseks meie elus. Meie usaldus peab olema
sama automaatne kui minu usaldus valgusfoori vastu.
Toon veel teise näite oma elust. Hakkasin tundma
rahutust oma töö suhtes. Olin töötanud
natuke üle aasta poes müüjana.
Sellest saadik, kui ma selle töö sain, ei
olnud ma eriti rõõmus selle üle,
sest ma otsisin teistsugust tööd.
Aga Jumal sai mind sellel töökohal oma tunnistajana
tarvitada. Kui ma hakkasin aru saama, et Jumalal oli
oma põhjus selleks, et ma pidin käima sellel
tööl, siis see rõõmustas mind
ja ma käisin tööl hea meelega.
Aga rahutustunne, mis tekkis, pani mind paluma ja
Jumala imelise juhtimise läbi sain ma uue töö,
mis on rohkem minu isiklikele huvidele vastav. Ma olen
kindel, et see rahutustunne mu hinges oli Jumalast.
Jumal ei rääkinud minuga pasunatega ega
valju häälega.
Jumal räägib inimestega vaikse liigutuse
või vaikse häälega. Kui sa otsid Jumala
juhtimist oma elus, ära otsi pasunahääli,
kuigi Jumal mõnikord räägib inimestega
imelistel viisidel, nagu inglite või nägemuste
või unenägude kaudu.
Piibel ei õpeta, et me paluksime ja otsiksime
sellist juhtimist, vaid Piibel juhatab meid otsima Jumala
juhtimist Tema Sõnas ja palves ja ootava hingega.
Ära otsi pasunaid, vaid otsi vaikust. Otsi aega
vaikselt olla Jumala ees ja oodata, et Ta vastaks su
palvele.
“Jätke järele ja teadke, et mina olen
Jumal!” (Psalm 46,11). Jumal räägib
meiega vaikusetundidel.
Mu Jumal on õrn ja armas Isa.
Ta ei jäta mind maha ja Ta ei jäta ka sind.
“Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus,
mu Jumal, kelle peale ma loodan! Oma tiivasulgedega
kaitseb Ta sind ja Tema tiibade all sa leiad varju.
Tema tõde on kilp ja kaitseriist!” (Psalm
91,2.4).
ESTHER WILBIKS
Usurändur 1984
OLEVISTE
KIRIKU TORN AVATI KÜLASTAJATELE
16. oktoobril avati külastajatele Tallinna Oleviste
kiriku torni vaateplatvorm. Kogudus lubas linnarahval
kuni oktoobri lõpuni torni tasuta külastada
ja see tõi kiriku ukse taha pika järjekorra.
Aprillikuust läheb tornis käimine tasuliseks.
Praegu maksab kogudus valvuritele palka ise. “Teeme
seda tänutäheks linnale,” ütles
koguduse vanematekogu esimees Siim Teekel.
Kirik on muinsuskaitse all. Torn remonditi ja vaateplatvorm
rajati linna raha eest. Ühtteist on veel pooleli.
Tööde maksumuseks on neli miljonit krooni.
Torni kiviosa on nüüd elevandiluu värvi.
Siim Teekeli sõnul olid keskajal linnamüür,
Pikk Hermann ja kõik paekiviehitused krohvitud
ning lubi andis niisuguse tooni.
Järgmisel aastal kiriku remont jätkub —
parandatakse katus ja krohvitakse lõunalööv.
Tallinna aselinnapea Rein Lang
(paremal) ja Siim Teekel Oleviste kiriku torni avamisel
VALIMISED
OLID EDUKAD
20. oktoobril valiti kohalikesse volikogudesse Eesti
EKB Liidu koguduste pastoritest ja töötegijatest
Isamaaliidu kandidaatidena Paul Gill (Lihula vald),
Tiit Niilo (Kuusalu vald), Aare Tamm (Ridala vald),
Erki Tamm (Kärdla linn) ja Toomas Tippi (Paide
linn). Teiste erakondade ja valimisliitude nimekirjades
pääsesid volikogudesse Ago Rand (Puka vald,
Rahvaliit ja Eesti Kristlik Rahvapartei), Toivo Teekel
(Võru linn, Reformierakond ja Eesti Kristlik
Rahvapartei), Heldur Väljamäe (Kohila vald,
Res Publica) ja Toomas Vallimäe (Ridala vald, valimisliit
Koduhoidjad).
|
