Surnute mälestuspühal, 24. novembril, paindusid puuoksad Tallinna Rahumäe kalmistul paksu lumekoorma all nagu leinates haudade kohale. Inimesed käisid omaste kalmudel ja süütasid küünlaid. Surnuaed oli hele ja valge. Värvifoto asemel tekkis peaaegu mustvalge.
Jumal on inimesele andnud võime armastada ja mäletada. Aastakümned lähevad, kuid ikka minnakse omaste haudadele. Apostel Paulus tsiteeris käsku: ““Austa oma isa ja ema,” see on esimene käsusõna tõotusega, “et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!”” (Efesose 6,2-3). Nii tuleneb suhtumisest varasematesse põlvkondadesse ka uute põlvkondade heaolu.
Heebrea 13,7 kutsub üles lugu pidama ka neist, kes on olnud meile vaimulikeks vanemateks: “Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna; pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk!” Kaasajal tehakse palju asju teisiti kui varem. Elu peabki edasi arenema, välised kombed võivad muutuda. Püha sisu, mis oli varasemate põlvkondade usus, peab aga jääma.
Jeesus ütles: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks” (Johannese 11,25-26). Usklikud ei ela lootusetuses, neil on tulevikku. Seda sümboliseerib ka algav advendiaeg.

“VAADAKE SIIS HOOLEGA, KUIDAS TE ELATE” (Ef 5,15)

Toimetaja kommentaar

EESTI VALIS ENDALE JUBA AMMU TEE

Novembrikuus sai Eesti kutse NATOsse ja varsti otsustatakse Euroopa Liitu pääsemine. Kas see tähendab meie iseseisvuse vähenemist?

Kõigepealt — Eesti ei ole veel NATOs. Enne sinna saamist tuleb pikalt läbirääkimisi pidada. Palju tingida ilmselt ei ole võimalik, kuid läbirääkimiste pidamine tähendab seda, et mingisugused nüansid on veel lahtised. Siit tuleneb, et kristlastena saame me neid protsesse veel oma palvetega mõjutada.

Väikese riigina vajame me liitlasi. Isegi Ameerika otsib neid. Nemad võivad muidugi vaadata, kes tuleb nendega. Meie peame mõtlema, kellega kaasa minna. Nõukogude Liidust lahkudes valis Eesti, kummale poole kuuluda.

Me ei saa ennast isoleerida keset avatud maailma. Absoluutset sõltumatust ei ole olemas. Mõne iseseisva riigi kohta öeldakse, et ta on nii sõltumatu, et temast ei sõltu üldse mitte midagi. Vaevalt selline seisus meid rahuldaks.

Iiobi sõber Eliifas nostalgitses vanemate ajast, “kellele üksi oli antud maa ja kelle seas veel võõras ei olnud käinud” (Ii 15,19). Eesti on ikka olnud keset suurt poliitikat. Meiega suhelnud, meie maal sõdinud ja meid valitsenud venelased, sakslased, rootslased ja poolakad on igaüks meile mingi jälje jätnud. Meedia, kaubavahetus, kultuuriline suhtlemine, turism ja migratsioon teevad meid tänapäeval osaks ülemaailmsest süsteemist.

Loomulikult toovad NATOsse ja Euroopa Liitu astumine meile kohustusi. Kui me tahame midagi saada, siis peame ka ise midagi andma. NATO puhul aitab meid teatud määral meie väiksus. Me ei saa suurt väeosa kuskile kriisikoldesse saata, sest meil on väike sõjavägi. Ilmselt läheb väike grupike elukutselisi sõjaväelasi, kes juba ametit valides on arvestanud võimalusega sõtta sattuda. Muidugi võib meie territooriumile tulla võõraid sõjaväelasi.

Täielikku iseseisvuse- ja julgeolekugarantiid NATO Eestile ei anna. Oleme väikeriik ja NATO ääremaa. Et ellu jääda, võib sisalik jätta oma saba. See on muidugi valus, aga sisalikule paratamatu. Saba arvamust ei küsita, kui mingi elukas selle ära sööb.

Ei ole mõtet hõisata ega nutta. Astumine NATOsse ja ka Euroopa Liitu on iseseisva Eesti seniste valikute loomulik jätk. Ärgem unistagem suletud Eestist, vaid õppigem elama reaalses maailmas ja siiski jääma iseendaks. Nii nagu teised iseseisvad riigid seda teha püüavad.

RAHA EI JÄTKU KÕIGILE

Eesti üliõpilaste seas on muutunud väga ebapopulaarseks sotsiaalminister Siiri Oviir. Riigi poolt jagatavate sotsiaaltoetuste vähenemine muudab tudengite elu raskemaks. Oma nooruse ja energia tõttu on üliõpilased üks protestimeelsemaid ühiskonnakihte. Nendega vastuollu sattumine toob alati sekeldusi.

Raha on ikka liiga vähe. Levinud arusaam, et selle saamiseks tuleks kõrgametnike palka vähendada, tegelikult asja ei lahendaks. Väga kõrge palgaga ametnikke on üsna vähe. Enamik ametnikkonnast saab küllalt kesist palka ning nende arv on viimaste aastate koondamislainete tulemusena vähenenud. Kuna tegemist on haridust nõudvate ametikohtadega, tähendab selliste töökohtade kadu ohtu praeguste tudengite tulevikule.

Ka haigekassa raha jagamine kerkib ikka ja jälle tähelepanu keskpunkti. Kas anda rohkem raha levinud haiguste ravimite kompenseerimiseks ning lasta mõned üksikud ülikalleid ravimeid vajavad inimesed ära surra? Eriti on seda probleemi üles kergitanud Marge Valdmanni juhtum. See inimene vajab enda raviks 40 tuhat krooni kuus ja sellist summat on enamikul tervetelgi inimestel võimatu teenida.

Selliste küsimuste taustal kerkib kummalisena üles mõnede poliitikute soov anda tasuta abi prostituutidele, kelle tervislik seisukord olevat ühiskonnale kõrgendatud ohu allikas. Normaalsete eluviisidega inimestele ei tohiks nad küll mingit ohtu kujutada. Arstiabi peaksid nad saama üldises korras. Prostituutide ja nende klientide nakatumise oht on nende poolt endale võetud teadlik risk.

Põhiliselt seksuaalsel teel levib maailmas HI-viirus. 2001. aasta lõpul oli ÜRO raporti kohaselt maailmas 40 miljonit täiskasvanud viirusekandjat ja 13,4 miljonit last, kes olid oma vanemad kaotanud aidsi tõttu. Eelmisel aastal nakatus aidsi 3,4 miljonit inimest ja lisandus 28 miljonit viirusekandjat. Üle 95 protsendi neist elab arengumaades.

Raportis öeldakse, et 70 protsenti Somaalia noortest naistest ja neidudest pole kunagi oma elus ei aidsist ega HIVist midagi kuulnud ja Botswanas elavatest rasedatest naistest on ligi pooled HIV-positiivsed. Need ei ole siiski ainult Aafrika probleemid. Eestis on 2756 HIV-positiivset ja 11 neist on nakatunud aidsi.

Nii oleme tudengite rahaprobleemide juurest jõudnud evangeeliumi kuulutamise tähtsuse juurde. Keeruliste sotsiaalprobleemide lahendamiseks oleks vaja kristlikku meelsust. Ning ainult Kristus suudab inimesed patustest eluviisidest ja nende tagajärgedest vabastada.

SAA JUMALAGA SÕBRAKS!

“Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti. Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid, ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid. Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha. Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Ja ta hüüdis: “Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!” Aga Aabraham ütles: “Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu. Ja pealegi on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde.” Aga tema ütles: “Ma palun siis sind, isa, et sa saadaksid Laatsaruse mu isakotta, sest mul on viis venda, et ta hoiataks neid, et nemadki ei satuks siia piinapaika!” Kuid Aabraham ütles: “Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!” Ent tema ütles: “Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!” Aabraham aga ütles talle: “Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!””

Luuka 16,19-31

Ainus kindel asi elus on surm! Kõlaks nagu võllanali, midagi ebasündsat või hoopiski jumalateotusena, ometi on see tõsi. Milleski muus ei saa me kindlamad olla: ei eluaastate pikkuses, tervises, elukohas, hariduskäigus ega töökohas. Surma vastu on püütud astuda küll kirurginoaga, küll rohupudeliga, ka nõudva palvega, ent ometi ta tuleb. Me ei tea, millal ta kätte jõuab, aga ta jõuab.

Sünnipäeva liginedes inimesed tavaliselt valmistuvad selleks: mõeldakse läbi, keda kutsuda, mida lauale ja selga panna, millises paigas pidu korraldada.

Surm on kindel! Ta on tulekul! Kas sa valmistud selleks? Kui laps sünnib siia maailma, siis hakkab ta iga päevaga surma poole liikuma.

Tundub grotesksena alustada elu surmaks valmistumisega. Kauem viivitada poleks aga kuigi tark. Meie riik ei ole sellest maailmast. Usklike (Sõna järgi elavate inimeste) ühiskond on taevas.

Victor Hugo on öelnud: “Kui ma lähen alla hauda, võin öelda, et olen lõpetanud oma päevatöö. Kuid ma ei saa öelda, et olen lõpetanud oma elu. Minu päevatöö algab jälle järgmisel hommikul. Haud ei ole mulle umbtänav, vaid maantee... Ma tunnen endas tulevast elu.”

Kas sina tunned endas tulevast elu? Saab see olema taevas või põrgus? Valik on sinu! Luba meenutada, et taevas ja põrgus on vaid vabatahtlikud. Millises nendest paikadest kavatsed sina veeta oma igaviku?

Tähendamissõnad annavad edasi ühte kindlat mõtet. See lugu siin erineb mõistujutust, kuna tegemist on kahe konkreetse ja Jeesuse ajal tuntud isikuga. Lugu on ühtne kirjanduslik tervik kahest kerjusest: Laatsarus oli kerjus selles elus, rikas mees surmale järgnenud olukorras.

Sellest loost leiame kuus õppetundi, mis kõik veenavad meid saama Jumalaga sõbraks. Kümnest käsust ühe mõte on — pane Jumal esikohale oma elus! See tekst asub peatükis, milles räägitakse rahast. Rikas mees pani oma elus esikohale raha. See, kes on sinu südames esikohal, on sinu sõber. Saa Jumalaga sõbraks!

1. NEED KAKS MEEST SURID, AGA ELASID EDASI

Koheselt! Ei olnud teadvuseta olekut. Nad rääkisid omavahel, tundsid piina või kergendust. Haud pole lõppjaam, vaid vahejaam. Põrgu valitseja, saatan, on selle teksti vastu kõvasti võidelnud, kuna see toob esile põrgu reaalsuse.

Ka tänapäeval püütakse seda kirjakohta taandada lookeseks juutidest ja paganatest. Seda mõtet tekstis ei ole, see on saatanlik eksitus. Et siin avaldub põrgu reaalsus liiga selgelt, siis on mõistetav saatana aktiivne eksitamine: jätta inimteadvusest välja igavese põrgu ja karistuse reaalsus.

2. ON KAKS ERINEVAT PAIKA JA ÜLETAMATU KURISTIK NENDE VAHEL

Sillad ühendavad jõekaldaid, kaht südant ühendab armastus, lennates üle ookeani ütleme, et erinevaid mandreid seob õhusild. Taeva ja põrgu vahel pole silda, see kuristik on igavene.

Kes lähevad põrgusse? Otsustaja ja kohtumõistja on Jumal.

See tekst annab meile kaks vihjet: väga rikkad (nende jumal on raha) ja väga tuntud (Jeesus ei nimetanud nime, ometi teadis kuulajaskond, kellest on jutt) — piineldes kahetsuses, valus, janus ja kuumuses. Need on näited, illustreerimaks inimestele arusaadaval viisil igavest surma, igavest lahutatust Jumalast.

Mingi rääkimisvõimalus tundub neil olevat. Siin on Piibli ainus näide palvetamisest surnud pühade poole. Palvetamine kõikide teiste poole peale Jumala on täpselt sama kasutu nagu selles loos palvetamine Aabrahami poole — see on mõttetu!

3. SURMA HETKEL MUUTUB KÕIK SELLE ELU RÕÕM JA VALU TÄHTSUSETUKS

Kujutage ette olukorda, kui meil poleks haiglaid. Kõik haiged oleksid meie kodudes põetada. Paljudel neist puuduks siis lootus kunagi terveneda. Enamik inimesi pole ju kirurgid, kes operatsiooni teel suudavad inimesi aidata. Kõik naha- ja nakkushaigused on siis kodudes ravil, ka lahtist tuberkuloosi põdejad. Kujutlegem veel edasi, et puuduksid lastekodud. Kõik kodutud oleksid meie tänavatel, lagunevates majades. Keegi ei annaks neile süüa ega arstiabi. Nad kerjaksid ja varastaksid.

Kui poleks vanadekodusid, kes siis kütaks vanadele ahju? Kui neil poleks kodu, kus nad siis üldse ööbiksid? Neil pole ju enam eriti liikumisvõimet, et teha tööd ja osta süüa. Nad oleksid sunnitud istuma tänaval ja kerjama. Neil poleks haigekassa kaarti ja puuduks igasugune arstiabi. Kui kõik need inimesed oleksid tänavatel (eriti vanad ja tõbised), kas te arvate, et nad saaksid kusagil kasutada WCsid? Kõik mustus, haigus, vaesus ja viletsus oleks näha meie tänavatel.

Just nii oli tänaval vaene Laatsarus. “Täis paiseid” on kreeka keeles meditsiiniline termin, mis viitab konkreetsele haigusele. Kes lakkusid Laatsaruse paiseid? Millisena te kujutate ette koera “lakkumist”, kes näeb veritsevat inimliha ja on ise näljane? Need koeradki ootasid vaese Laatsaruse surma, et ta siis nahka pista. Nüüd oli ta veel elus ja suutis koeri käega eemale ajada. Aga siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle (see väljend oli juutide keskel tuntud paradiisi tähendusena). Kogu eelnenud viletsus, piin ja nälg olid unustatud.

Rikkal mehel oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti. Surres avastas ta, et rikkus polnud surmas tema saatja.

Kallis lugeja! Tõsta oma silmad üles Jumala poole enne, kui sa piinled põrgus. See pole hirmutamiseks, see on igavene reaalsus. Kogu eelnenust omas väärtust vaid jumalik. Kui see puudub, järgneb piin. Saa Jumalaga sõbraks! Rikas suri ja oli koheselt suures valus. Kadus rikkuse ja heaolu eelis. Ta soovis, et ta oleks elanud teisiti.

4. NENDE MEESTE SIHTPUNKTIL OLI PÕHJUS

Me ei tea, miks vaene läks taevasse, aga me teame, miks rikas läks põrgusse. Luukas räägib 16. peatükis rahast. Ühe mehe hukutas tema jumal — raha. Pannes raha esikohale oma elus, oleme kaotajad igavikus. Pannes Jumala esikohale oma elus, saame olema Aabrahami süles.

Jumala esikohale panemine võrdub Tema armupakkumise vastuvõtmisega Jeesuses Kristuses ja elamisega Temas.

5. KUIDAS PAISTAVAD ASJAD PÕRGU POOLT VAADATUNA?

Rikkale mehele lähedased sugulased olid korraga nii kaugel. Esimest korda näis ta hoolivat kellestki teisest peale iseenda.

Põrgu on piinapaik, mitte normaalse elu keskkond! Nüüd tundus ka paisetes kerjuse lubamine peenesse koju võimalik, enamgi veel: tal oleks rikastele koguni elamiseks juhiseid anda. Rikas mees otsis veel meeleheitlikult võimalusi oma vendi päästa, aga talle sobis vaid tema enda plaan.

6. SA VÕID TÄNA ÄRA HOIDA RIKKA MEHE KOHUTAVA SAATUSE

Neil oli Vana Testament, meil on Uus Testament — see on Jumala kirjalik sõnum inimkonnale. Siin sisaldub Tema päästeplaan — läbi Kristuse.

Võib-olla sa mõtled: teeks Jumal mõne loodusseadusi eirava imeteo, taastaks minu purunenud perekonna, ärataks ellu kellegi surnud perekonnaliikmetest. Mitte midagi sellist! Neil olid Mooses ja Prohvetid. Neil oli Jumala Sõna. Ka meil on Jumala Sõna! Võta seda tõsiselt! Usu evangeeliumisse! Jeesus kaitseb põrgut minu ja sinu eest. Ära trügi sinna vabatahtlikult! Saa Jumalaga sõbraks!

Kui oma aja kuulsaim filmitäht Marilyn Monroe lõpetas oma elu enesetapuga, siis ei leidunud kedagi, kes oleks nõudnud tema keha matmiseks Los Angelese surnukuurist. Seda ei teinud tema ema ega isa, ei ükski tema kolmest endisest abikaasast. Kui üksi võib olla jäetud see, keda imetlevad ja kadestavad miljonid. Kui üksi jätab lõpuks see maailm oma ustavaimad teenijad!

Ära jäta end üksi! Maailm jätab su viimaks üksi. Saa Jumalaga sõbraks!

ALLAR SAARD
Kõrgema Usuteadusliku Seminari kaugõppe üliõpilane

KOGUDUSED VAJAVAD MITMEKESIST TÖÖD

Aktuaalne teema

Veidi üle 20 inimesega Tõrva Immaanueli koguduses käib üllatavalt mitmeharuline töö. Kuulutaja palvel rääkis sellest koguduse pastor ENN PALMIK.

Immaanueli kogudus on küllaltki väike.

Olenevalt koosviibimise sisust käib meil 15—100 inimest.

Kogudusel on kaks hoonet majandada.

Palvela ei vaja erilist majandamist. Praeguse misjonimaja, endine baptistikoguduse palvela, tagastati kogudusele 1997. aasta sügisel. Seal oli nõukogude ajal kultuurimaja ja meie saime selle tagasi üsna õnnetus seisus. Seestpoolt on maja nüüd korras ja järgmisena oleks vaja vahetada katus. Majas on lisaks suurele saalile umbes 20 inimese jaoks ööbimiskohad, raamatukogu, kaminasaal, kohvikuruum, köök ja kasutatud riiete kauplus. Viimane kuulub osaühingule Hektali, kuid selle ettevõtte eesmärk on koguduse toetamine.

Selles majas käib väga mitmeharuline töö.

Kõige väiksemad, kellega tegeleme, on beebid emadega. Nemad käivad laulmas.

Pühapäevakool koguneb reedeti. Lastel on koolist tulles parem kokku tulla ja ka õpetajatel on reedeti rohkem aega. Lapsed laulavad meil pühapäeviti jumalateenistustel ja pärast seda lähevad omaette ruumi, kus on veel üks väike pühapäevakooli tund.

Natuke suurematele poistele on poisteklubi. Pööningul on veel üks vaba koht ja poisid ehitavad sinna endale lauatennise mängimise ruumi.

Noored käivad väikese grupiga laulmas. Paar korda kuus esinevad nad jumalateenistustel.

Inglise keele klubi kasvas välja suvisest linnalaagrist. Käiakse koos kord kuus ja appi tulevad Pärnust ja Tartust Ameerika misjonärid. Sellest on omakorda välja kasvanud inglise keele kursus täiskasvanutele. Nemad käivad koos kord nädalas.

Eakate koosviibimised on kohvikus reedel päevasel ajal. Nendel on oma vaimulik osa, siis nad laulavad meie laulikutest ja pühapäeviti esinevad jumalateenistustel.

Eelmisel sügisel kutsusime kokku kõik need, kes olid Alfa-kursustel käinud ja tegime neile pool aastat täienduskursust. Tänavu olid meil osadusõhtud ja väike hulk koguduse inimesi käis seal koos. Võtsime lisaks osa endisi Alfa-kursuste inimesi ja uusi ning alustasime jälle Alfa-kursusega. See on hea, et kursusel osalevad koguduse liikmed, see paneb ka nende õlgadele osa vastutust. Koguduse töö ei ole ainult pastori eralõbu.

Kuidas nii palju erinevaid harusid saab olla?

Meil on hea maja sobivas kohas, kuhu inimesed ei karda tulla. Selleks, et midagi teha, on vaja väga palju inimestega kontakti hoida. Üheks sobivaks kohaks on pood. Inimesed tulevad poodi, loevad koguduse infot ja neid kutsutakse edasi.

Immaanueli kogudusel käib palju külalisi.

Tänu ööbimiskohtadele käiakse siin Alfa-kursuste väljasõitudel ja mitmetel erinevatel koosviibimistel. Me saame neid inimesi ka oma jumalateenistustel kasutada. Muidugi tullakse ka spetsiaalselt kogudusele külla.

Kust tuleb tööks vajalik raha?

Misjonimaja remondi jaoks oleme põhitoetuse saanud maja ehitaja Viktor Konsa tütardelt Hulda Eistratilt Kanadast ja Ester Kaupsilt abikaasa Taaviga USAst. Ekspluatatsiooni ja ürituste kulud kannab pood.

Üksi Sa kindlasti kõike ära ei tee.

Kõige suurem aitaja on mu oma perekond. Pool tööd on abikaasa Riina õlgadel — eakad, pühapäevakool, kaupluse töös hoidmine. Püüame kasutada ka neid inimesi, kes on valmis midagi tegema.

Kas sellel tööl on märgata häid tulemusi?

Põhiline eesmärk on, et lõpuks võiksid inimesed jõuda Jumalani. Et nad evangeeliumi kuuleksid, on vaja nad sõnumi juurde tuua. Selleks ongi need erinevad tööharud.

On aegu, kus inimesed tulevad suuremate või väiksemate hulkadena Jumala juurde, parandavad meelt ja liituvad kogudusega. Ilmselt praegu ei ole Eestimaal selline aeg. See tähendab, et tuleb ühel või teisel viisil teha ettevalmistusi ja inimesi erinevate meetoditega meelitada Jumala ligi.

Protsess toimub kuidagi vaikselt ja pikkamööda. Üks ja teine inimene hakkab Jumalat tunnetama. Teinekord inimestega vesteldes üllatud, et paljud vaimulikud tõed on neile ajapikku selgeks saanud.

Milline osa on Immaanueli kogudusel Tõrva linnas?

Tõrvas on aktiivne ilmalik kultuuritöö. Siin on noorte laulustuudiod, kirik-kammersaalis ja kultuurimajas toimuvad mitmesugused üritused. Tõrvas on kino, üks väheseid, mis Eesti väikelinnades alles on jäänud.

Tähelepanu meie kogudusele on kasvanud vaikselt. Me oleme jaganud jõulude ajal lastele pakke, samuti hoolitsenud ümberkaudsete pensionäride eest. Võib-olla on see ka mingi näitaja, et enne valimisi käis enamik valimisliite mind häältekogujaks kauplemas. Ma leidsin, et minu osa on inimestega tegelda läbi koguduse, mitte erakonna või valimisliidu kaudu.

Täname ja soovime Sulle ning Immaanueli kogudusele Jumala õnnistust.

VAIMULIKUD RAADIOSAATED VIIVAD USUSÕNUMI MITTEKRISTLASTENI

MEELIS SÜLD (23) teeb Eesti Raadios vaimulikke saateid. Ta on töötanud poolteist aastat vastutava toimetajana Vikerraadios ja õpib ühtlasi veel Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Loomulikult on seekordse intervjuu teemaks raadiotöö.

KUIDAS SATTUS NII NOOR MEES TEGEMA VAIMULIKKE SAATEID?

Olen kristlane, kuulun Eesti Evangeelse Luterliku kiriku Põltsamaa kogudusse. Töötasin õpingute kõrvalt neli aastat Tartu Pereraadios.

MILLISED VAIMULIKUD SAATED ON EESTI RAADIOS?

Hommikupalvused on Vikerraadios argipäeviti kell 6.32 ja pühapäeviti kell 7.35. Klassikaraadio kordab neid kell 8.15. Pühapäeviti kell 17.05 on Vikerraadios “Kirikuelu” saade.

Lisaks minule teeb Vikerraadios vaimulikke saateid veel Eesti Luterliku Tunni Teenistus. Neid saab kuulata Vikerraadios neljapäeva õhtuti kell 21.05 ja Klassikaraadios pühapäeviti kell 18.15. Nii nagu nimigi ütleb, on Luterliku Tunni saated pigem luterlikud. “Kirikuelu” saate toimetajana olen oikumeenilise töö tegija. Meil on Luterliku Tunniga hea koostöö.

Vikerraadios teen lisaks vaimulikele saadetele kord nädalas “Spektrit”, mis räägib teisipäeviti tervisest, kolmapäeviti haridusest, neljapäeviti loodusest ja reedeti on pereteema.

KES OTSUSTAB EESTI RAADIO VAIMULIKE SAADETE SISU ÜLE?

Hommikupalvused on jaotatud nädalate kaupa uskkondade vahel. Kui palju mingi uskkond saab nädalaid ja milline konfessioon konkreetsel nädalal palvused peab, see on mulle ette antud Eesti Kirikute Nõukogu poolt aasta alguses. Esineja nime otsustab uskkond ise. Mina saan selle teada veidi enne, kui tema nädal kätte jõuab. Siis lepin jutlustajaga salvestamise aja kokku.

“Kirikuelu” saate sisu on minu kui toimetaja otsustada. Püüan jälgida, mis parajasti kirikutes toimub. Tahan, et saates oleks mitu teemat. Minna kuhugi kohale ja uurida, mis toimub kiriku elus, on ajakirjaniku jaoks põnevam kui etteantud plaani järgi tegutsemine.

KAS ON JUHTUNUD TÕRKEID JA ON TULNUD VÕTTA ARHIIVIST MÕNI VANA SAADE?

Uuem vaimulike saadete arhiiv puudub. Säilinud on mõned nõukogudeaegsed välissaated, milles olid ka usulised teemad lubatud ja valik Raadio 7 saateid kunagises stereoraadio programmis.

MIKS SAATEID EI SÄILITATUD?

Ma ei oska täpselt öelda, sest ma ei töötanud siis siin. Säilitamine on toimetaja otsus, aga see on seotud ka vahenditega. Vaimulikud saated algasid nõukogude aja lõpus. Siis ei jätkunud linti ja need kirjutati üle.

KAS NÜÜD SÄILITATAKSE KÕIK SAATED?

Ei. Arhiivi töötajate aeg on piiratud ja arvuti kõvaketta maht pole ka lõputu. Kõike ilmselt ei peagi säilitama. Ma olen püüdnud välja valida paremad palvused ja panna need arhiivi.

Mul on idee, et “Kirikuelu” saated ja palvused võiksid olla internetis üleval. See on aja küsimus ja ühel hetkel võime selleni jõuda.

KAS SAADETE ETTEVALMISTAMINE KÄIB NÜÜD TÄIELIKULT ARVUTIS?

Suures osas küll. Meil on veel vanu toimetajaid, kes lõikavad ja kleebivad linti. See on neil käe sees.

Varem salvestasime palvused minidiskile ja alates sellest suvest arvutisse. Klassikaraadios ei olnud varem arvutisüsteemi ja kuna palvus käis nii Vikerraadios kui ka Klassikaraadios, siis oli minidiskil seda väga lihtne ühest stuudiost teise viia. Stuudiod on samal korrusel. Nüüd on ühtne arvutisüsteem ja nii on veel mugavam.

MILLISED PROBLEEMID KERKIVAD ÜLES TOIMETAJAL, KUI JUTLUSTAJA TULEB JA HAKKAB OMA PALVUST SALVESTAMA?

Sageli on esimene probleem see, et jutlustaja arvab, et ta on kantslis. Tegelikult räägib ta ühe inimesega. Raadio ongi selles suhtes omapärane, et iga inimene kuulab kodus saadet omaette, kuigi kuulajaid on kokku kümneid tuhandeid. Kuulaja kohtub jutlustajaga isiklikult. Sellepärast tulekski olla raadios sina-suhte peal.

Stuudios näeb jutlustaja ainult kahte inimest — operaatorit ja mind. Ta võibki operaatorile otsa vaadata ja mõelda, et räägib temale.

SAATEKS ON MINUTITE ARV ETTE ANTUD. KAS SELLEGA OSATAKSE ARVESTADA?

Ei osata. Kui lühemaks jääb, siis selle vastu ei ole raadios kellelgi midagi. Saab panna rohkem muusikat. Aga pikemaks minemisega on probleeme. Hommikuprogramm on kokku pandud paljudest lühikestest lõikudest ja aeg ei või lõhki minna. Kui jutlustajal läheb üle viie minuti, siis ma mõnikord luban tal lõpuni lugeda, kuid vahel ka katkestan. Üheskoos vaatame, mida saame välja võtta. Montaaži teeme tema juuresolekul. Jutlustaja läheb koju selle teadmisega, et tema saade on valmis.

KAS JUTLUSTAJATEL ON PALVUSED SÕNA-SÕNALT KIRJA PANDUD?

Enamikul on palvused valmis ja nad loevad teksti maha. Siin tekib muidugi probleem, et mõni loeb liiga monotoonselt. Ma väga palju nõu ei anna, sest inimene on niigi natuke pinges. Kui hakkan talle enne salvestamist sõnu peale lugema, siis pole sellest suurt abi. Ta ei ole neid niikuinii võimeline kohe vastu võtma. Sellepärast me korraldamegi jutlustajatele õppepäevi.

KUI PALJU VAREM ENNE EETRISSEMINEKUT PALVUSED VALMIS TEHAKSE?

Me teeme kahe nädala palvused ühel päeval. Tavaliselt on salvestamispäev reede ja me teeme valmis järgmise ning ülejärgmise nädala. Suvel oli erand, ma püüdsin enne puhkust salvestada ette terve kuu palvused.

AGA SEE EI VÕIMALDA REAGEERIDA OOTAMATUTELE SÜNDMUSTELE?

Jutlustaja teab oma saadete kuupäevi ja saab tavaliste tähtpäevadega arvestada. Pärast rünnakut maailma kaubanduskeskusele tekkis küsimus, et sellest võiks ju hommikupalvuses rääkida. Aga ei ole reaalne, et jutlustaja tuleb igal hommikul kell pool seitse stuudiosse, isegi siis mitte, kui ta on Tallinna inimene.

KAS SELLIST PROBLEEMI EI TEKI, ET KEEGI HAKKAB HOMMIKUPALVUSES LIIGA PALJU OMA USKKONNA ÕPETUSEST RÄÄKIMA?

See on lubatud. Iga uskkond lähtub oma põhimõtetest ja võib neid rahvani viia, aga samas ta ei tohi sellega halvustada teisi. See on isegi hea, kui rahvas saab teada, mida üks või teine uskkond õpetab.

KAS “KIRIKUELU” SAATES ON USKKONDADE VAHEL TASAKAAL?

Ma ei arvesta sellega, et tasakaal oleks igas saates olemas. Ajakirjanikuna püüan lähtuda sündmustest ja nende kaalust. Kui luterlik kirik teeb sellel nädalal väga palju asju, siis ma ei hakka mõtlema sellele, et ta saab liiga palju sõna. Või kui nelipühi kirik teeb midagi väga suurt ja põnevat, mingi suurürituse, millest saaks teha terve saate, siis ma ei jäta seda kajastamata sellepärast, et teised sellest saatest kõrvale jäävad. Aga kui mitu saadet järjest tuleb ühe uskkonna sündmusi, siis hakkan mõtlema küll, mida teistest rääkida.

KUST TULEB VAJALIK INFO?

Kõige lihtsam on, kui uskkonnad saadavad raadiole oma pressiteated. Luterlikul kirikul on kuukava, mis on nende koduleheküljel. Eesti EKB Liidul oli kunagi “ajajoon”. Nüüd enam ei ole, millest mul on väga kahju. Nüüd tuleb sellest liidust mulle teateid vähem. Väga hästi annab infot Eesti Kirikute Nõukogu. On ka neid inimesi, kes teavad, et ma teen siin saateid ja saadavad isiklikult infot, kui midagi toimub. Postiga käivad mul Eesti Kirik, Eesti Kristlik Nädalaleht, Teekäija ja Meie Aeg ning ma jälgin ise ka, mida kirjutatakse.

NÜÜD HAKKAB TULEMA KA KUULUTAJA. KAS KIRIKUTEL PEAKS OLEMA PRESSIESINDAJAD?

Kindlasti. See on miinus, kui ei ole. Luterlikul kirikul on.

MILLISED SIDEMED ON SÄILINUD PERERAADIOGA?

Iga kord, kui ma Tartusse lähen, siis astun sealt läbi. Mõnikord saan sealt infot, teinekord nõu. Pereraadiol on rohkem kontakte kogudustega kui minul siin ilmalikus raadios üksi töötades saab olla. Loomulikult jõuab avalik info ka minuni, aga seda, mis toimub mõnes väikeses koguduses näiteks kuskil Tartumaal, mina ei tea, kuid Tartu Pereraadio võib seda teada.

KAS KURESSAARE JA TALLINNA PERERAADIOTEGA ON KA SIDEMEID?

Jah. Eesti Raadiol ei ole Saaremaal stuudiot. Kui ma suvel käisin ühes laagris Saaremaal, millest ma tahtsin saadet teha, siis palusin luba monteerida materjali Kuressaare Pereraadios. Saime direktoriga loomulikult kokkuleppele ja ta kutsus mind ka otsesaatesse kõnelema. Üks Tallinna Pereraadio toimetaja on mind mõnikord Vikerraadios asendanud ja olen aeg-ajalt sealsest fonoteegist vaimulikku muusikat laenanud.

MIS OSA ON KRISTLIKEL RAADIOTEL JA AVALIK-ÕIGUSLIKU RAADIO VAIMULIKEL SAADETEL?

Ma olen üsna kindel, et pereraadioid kuulavad enamasti need inimesed, kellel on oma usukogemus, kes on kristlased või aktiivsed otsijad. Avalik-õiguslikku raadiot kuulavad enamasti mittekristlased. Ma loodan, et neil saadetel on neile midagi pakkuda ja nad ei keera selleks ajaks raadiot kinni.

Uuringud näitavad, et hommikupalvusi kuulab Vikerraadiost umbes 60-70 tuhat inimest. “Kirikuelu” saate kuulajaskond on üle 20 tuhande. Klassikaraadios kuulab hommikupalvust paar tuhat inimest. Auditoorium on Eesti Raadiol kindlasti suurem kui vaimulikel raadiotel.

Kui me räägime kristlastena oma missioonist, siis on see ju viia oma sõnum mittekristlasteni. Meie saated on suunatud keskmisele Vikerraadio kuulajale, kes on oma igapäeva toimetustega seotud ja ei mõtle ehk üldse kiriku peale. Hommikupalvus võiks anda tema alanud päevale mõtte.

TÄNAME JA SOOVIME SELLELE TÖÖLE JUMALA ÕNNISTUST.

PANE TÄHELE JUMALA KUTSET!

Ma ei tea, kas minu isa Jüri Tuulik sai päästetud Kehra palvelas enne minu sündimist või pärast minu sündimist. Minu sünniaeg oli 8. novembril 1913. Aasta pärast minu sündimist võeti isa Vene kroonusse. Ees oli sõjatee. Ema jäi tütre ja pojaga üksi. Oli alanud Esimene maailmasõda. Isa langes Saksa poolele vangi ja sealt ta tagasi enam ei tulnud.

Emal tuli kasvatada üksi kolme last, sest pärast isa äraminekut sündis peagi ka kolmas laps. Ema elu oli raske. Ema oli luteri kiriku inimene. Sageli külastas meid Eva Anni, kes oli usklik. Alati oli tal kitarr kaasas, millega ta oma laule saatis. Meile emaga meeldis tema laul ja mäng väga.

Kui olin viieaastane, tuli emale isalt Saksa vangist kiri, kus ta ütles, et palvetab igal päeval oma pere, aga eriti laste eest, et need usklikuks saaksid. Vanas vene sinelis vang palvetab Jumala ees iga päev oma pere eest! Milline pilt!

Isa sõttaminek oli nii kiire, et teda ei jõutud Kehras ei ristida ega ka kogudusse õnnistada, aga päästmise kindlus jäi südames elama. Järgmine kiri tuli juba isa sõbralt, kus kirjas isa surm ja matmine. Ema oli jäänud koos oma kolme lapsega leseks.

Mäletan, et aastatel 1930—1932 olin eriti haaratud koroonamängust. Mul oli selles mängus üsna mitu head sõpra. Olin hea mängija. Selleks kulusid laupäevad-pühapäevad ja tihti läks mäng poole ööni välja.

Mu lapsepõlvesõber ja mängukaaslane Arnold Rebane oli saanud usklikuks ja laulis juba Kehra koguduse kooris. Harjutusele oli tal oma kuus kilomeetrit käia. 17. jaanuaril 1932 anti talle südamesse, et ta teeks harjutusele minnes veel paarikilomeetrise ringi ja läheks oma sõbra Heino Tuuliku juurest läbi ning kutsuks teda ka koori laulma. Arno tegi oma südame hääle järgi ja tuli. Olen nii tänulik, et ta ei hakanud Jumalaga vaidlema, et kauge ja hilja, vaid tuli meile Soodlasse.

Arno koputas uksele ja ema läks talle uksele vastu. Ta küsis: “Kus Heino on?”

“Mängib töötoas koroonat.”

“Kutsu Heino kohe kööki!”

Ema kutsus mind koroonalaua tagant ära. Mäng jäi pooleli. Panin kepi lauale ja läksin kööki, kus Arno mind ootas. Ta ütles mulle: “Lähme täna Kiiska laulma!” Kiisa talu oli Kehra ligidal, vend Johannes Lepa kodu, kus toimusid lauluharjutused.

Sellel õhtul, 17. jaanuaril 1932, hakkas minu isa palve vägi, palutud seal kaugel Saksamaal, mõjuma tema pojale! Vastasin Arnole: “Lähme!” ja panin pintsaku selga. Tunni aja pärast olime Kiisa talus kooriharjutusel.

Koorist tundsin nelja-viit inimest. Kõigi koorilauljate tervitus ja naeratus – selles oli suur jõud! Poole tunni pärast olin koorilaulja. Sellest ajast jäid minust maha nii halvad teod kui sõnad. Need lihtsalt ei sobinud enam.

Päästmisest ei teadnud ma midagi. Aga laulmine meeldis mulle väga, olgugi, et ma ise eriti hästi viisi ei pidanud. Mind pandi Johannes Toominga kõrvale laulma, sest tema pidas jälle hästi viisi. Pikkamisi hakkasid bassinoodid mulle sõbraks saama ja viisipidamine paranes.

Koroona ja koroonasõbrad jäid maha. Neljandal pühapäeval tuli juba palvelasse laulma minna. Viletsalt küll, aga siiski rahva ees.

Samal talvel toimus Kehra palvelas evangeeliumi kuulutuse nädal. Teenimas olid vennad Orest Saar ja Filip Gildemann. Nendel vendadel oli minule suur mõju. Tundsin, et midagi peab minu hinges muutuma, aga päris selgust ma ei saanud.

Laulsin kooris peaaegu aasta. Iga nädal ja kuu andsid midagi juurde. Vana-aasta eelsel harjutusel märkas vend Märtma mind ja kutsus teise tuppa. Ta küsis: “Kas Jumal kutsub sind?”

“Jah kutsub, aga ma ei julge ennast avaldada.”

Selle peale vastas vend Märtma, et argade koht on tule ja väävli järves! See vastus oli liig mis liig, sest oma arust ei olnud ma mitte halb inimene. Vend Märtma palvetas minu eest ja me läksime lauluharjutusele.

Laulsin koos kooriga kolmekuningapäeval. Ma ei mäleta, kes külalistest oli Kehras kõnelemas, kuid see kõne oli mulle. Kui pärast koosolekut kutsuti inimesi eestpalvele, olin mina esimene minemas. Põlvedelt tõustes olid kõik inimesed, palvela ja loodus nii ilusad – ma olin päästetud!.

Kogudusse vastuvõtmine oli terve saalitäie inimeste ees. Olime mitmekesi kõrvaltoas. Ükshaaval kutsuti meid saali rahva ette ja seal tuli anda vastust, et miks me kogudusega ühineda tahame.

Varakevadel ristiti Kehras 17 inimest ja juunikuus veel 13 inimest, mina kaasa arvatud. Ristimine toimus Jägala jões üsna Kehra lähedal. Samal päeval oli ka kogudusse õnnistamine. Minust sai Kehra koguduse liige.

Jaanipäeva eel, nädal pärast kogudusse õnnistamist, läksin Eesti sõjaväkke Nõmmele pioneerpataljoni. Jägala laagris sain kaks nädalat õppust, siis haigestus pöial. Olin Tallinnas kaks kuud sõjaväe haiglas. Kui tagasi tulin, oli noorteaeg läbi.

Ühel hommikul küsis meie kompanii ülem, kapten, et kes oskab puutööd? Astusin ette. Tarvis oli teha sportpüssile alus, et see sihtimisel paigal püsiks. Kapten jäi tööga väga rahule ja mind saadeti pataljoni õppetöökotta. Seal sain vabaks rividrillist ja minule anti hõlpsasti linnaluba. Läksin Nõmme palvelasse laulukooriga tutvust tegema. Õde Hermiine Ruusna pani mind kohe koori laulma. Jumal oli nii imeliselt asja korraldanud, et noor jumalalaps sai õiges keskkonnas kasvama ja arenema. Seda oli mulle vaja. Olin väga õnnelik.

Mu soov kahtlejaile on: ära jäta kunagi oma hinges tähele panemata seda, kui Jumal sind kutsub! Ka teiste inimeste head soovid ja tähelepanu on vajalikud.

Parimate õnnistussoovidega

HEINO TUULIK
Kehra kogudusest

See tunnistus ilmub peatselt kirjastuse Logos poolt välja antavas kogumikus “Teel allikale II”

Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile.
Sest igaüks, kes palub, see saab ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse.
Või missugune inimene on teie seast, kellelt tema poeg palub leiba ja ta annaks temale kivi?
Või kui ta palub kala ja ta annaks temale mao?
Kui nüüd teie, kes olete kurjad, mõistate anda häid ande oma lastele, eks palju enam teie Isa taevas anna häid ande neile, kes Teda paluvad.
Matteuse 7,7-11

PRANTSUSE TEADLANE LEIDIS “JEŠUA VENNA” KIRSTU

Kas on arheoloogilist tõestust ajaloolise Jeesuse eksisteerimise kohta? Prantsuse teadlase André Lemaire arvates kinnitab seda luudekastikese leidmine raidkirjaga “Jaakob, Joosepi poeg, Ješua vend”. Lemaire on Pariisi ülikooli aramea kirjade ekspert. Ta dešifreeris teksti urnil, mille palestiinlased umbes 15 aastat tagasi avastasid ja ühele araabia antiigikaupmehele Jeruusalemmas maha müüsid. Hiljem läks see ühe tundmatuks jääda sooviva kollektsionääri omandusse.

Kaks tuhat aastat tagasi maeti surnud koopasse. Aasta pärast koguti surnu luud ja pandi kastikesse, mis jäi koopasse. Tavaliselt kirjutati sellele lahkunu nimi ja vahetevahel ka isanimi. Perekonnaliikme nimetamine tähendavat, et see oli tähtis isik. Tol ajal oli Jaakobuse-nimelisi mehi palju. Aga vaid ühest on teada, et tal oli Jeesuse-nimeline vend. Mõeldud on Matteuse 13,55 nimetatud Jaakobust, kes pärast Jeesuse ristilöömist algristikogudust juhtis ja aastal 62 ülempreester Ananuse käsul kividega surnuks visati. Ameerika erialaajakiri Biblical Archeology Review loeb seda leidu “tõenäoliselt kõige vanemaks Jeesuse tõestatud nimetamiseks”.

TÕSISELTVÕETAV TEADLANE

Lemaire on saksa teoloogiaprofessori Rainer Riesneri (Dortmund) arvates tõsiseltvõetav teadlane. Küll aga peaks uusi arheoloogilisi uuringuid ära ootama, et graveeritud teksti vanust lõplikult kinnitada. Kastike ise pärinevat kindlasti esimese aastasaja esimesest poolest. Ainuüksi Jeruusalemma antiigiametkonna valduses olevat umbes tuhat sellist kastikest. Ajalooprofessor Peter Thiede (Basel ja Beer-Seba) osutab omapäradele. Nende hulka kuuluvat raidkirja täpsus, mis erineb “Joosepi, Kaifase poja” urni pealekraabitud kirjast (Kaifas oli ülempreester, kes laskis Jeesuse hukata). Selle kastikese ehtsuses asjatundjatel kahtlust ei olevat. Imestamapandav olevat ka see, et ühelegi varasemale kastikese omanikule pole palja silmaga eristatav tekst silma hakanud.

VANIMA TÕENDI AU ON KAHTLUSE ALL

Kui raidkiri pärineb tõesti aastast 63, on see Thiede sõnul siiski alles järjekorras teine arheoloogiline tõend Jeesusest. Vanim olevat Roomas säilitatav puutahvel Jeesuse ristilt pealkirjaga “Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas” (lühendatult INRI) 7. aprillist 30. Riesneri sõnul on aga selle tahvli vanus teadlaste seas äärmiselt vaieldav.

Luudekastike pealdisega "Jaakob, Joosepi poeg, Ješua vend" leiti lõunapool Jeruusalemma.

idea Spektrum

LÜHIDALT

Eesti Evangeelse Alliansi peasekretär Meego Remmel juhatas 21. oktoobril Eesti palvushommikusööki Tallinnas Estonia talveaias. Nimetatud üritus toimus alliansi eestvõttel esmakordselt Eesti Vabariigis.

Osalesid Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel abikaasa Ingridiga, Riigikogu aseesimees Tunne Kelam abikaasa Mari-Anniga, kümned Riigikogu liikmed, ministrid Siiri Oviir ja Ain Seppik ning teised ametlikud isikud, samuti Eesti Kirikute Nõukogu president Einar Soone ning liikmeskirikute esindajad eesotsas peapiiskop Jaan Kiiviti ja Eesti EKB Liidu presidendi Helari Puuga.

Tervituskõnega esinesid Riigikogu poolt Tunne Kelam ja Ameerika Ühend-riikide palvushommikusöökide korraldajate poolt Chris Jensen. Jutlustas Jose Zayas. Eestpalves teenisid Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute esindajad. Üheskoos loeti Meie Isa palve ning lauldi Eesti hümni.

Mitmed riigitegelased avaldasid palvushommikusöögi korraldajatele tunnustust ja tänu ning avaldasid soovi muuta taoline kokkusaamine traditsiooniks.

* * *

27. oktoobril ordineeriti Selise koguduse diakoniks koguduse juhatuse esimees JOHANNES UURIMÄE, kes täidab ühtlasi ka koguduse karjase kohuseid.

* * *

3. ja 4. novembril toimus Nuutsakul kohtumine Eesti EKB Liidu vanematekogu ja töötegijate ning Kõrgema Usuteadusliku Seminari tudengite ja õppejõudude vahel. Kokku oli tulnud 30 inimest, nendest 12 tudengit.

Esimese ettekande “Jumalast kutsutud ja läkitatud — seitse aastat pastorina” pidas Antsla EKB Koguduse pastor Peeter Lemats. “Mida peaks andma seminari haridus?” oli Tallinna Kalju Baptistikoguduse pastori ja seminari õppejõu Argo Buinevitši ettekande teema. Mõlemad ettekandjad on seminari vilistlased.

* * *

17. novembril ordineeriti Tartu Kolgata Baptistikoguduses pastoriks LEHO PALDRE. Jutlustasid Eesti EKB Liidu asepresident Peeter Tamm ja Tallinna Oleviste koguduse pastor Ülo Meriloo. Ordineerimispalve pidasid Peeter Tamm, Ülo Meriloo ja Ermo Jürma. Laulis Haapsalu baptistikoguduse meesansambel. Esindajaid oli veel Tartu Salemist ja Annelinnast, Elvast, Seliselt, Jõgevalt, Paidest, Tallinna Valguse Tee kogudusest ja mujalt.
Karjase kiri