Piret Jürgensoni foto

26. mail peeti Tartu Salemi kirikus meeskooride laulupäeva. Ilus oli kuulata suure meesteväe kiitust Jumalale. Nagu ütles pastor Meego Remmel, teeb Jumal mehest jumalamehe.

Piiblis on väga "mehelikke" kirjakohti. Näiteks "Valvake, seiske usus, olge mehised, saage tugevaks!" (1Ko 16,13). Miks on aga tavalisel jumalateenistusel mehi vähem kui naisi? Miks on juba pühapäevakoolis tüdrukuid rohkem kui poisse? Kui gümnaasiumis põhjendatakse vahel tüdrukute rohkust sellega, et enamik kooliõpetajaid on naised, siis vaimulikul tööl on enamasti mehed.

Mitmel Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni konverentsil on rõhutatud - suunake oma töö meestele, naised tulevad ise neile järele. Venekeelsetes kogudustes praktiseeritakse vendade koosolekute pidamist ja vendi on nendes kogudustes suhteliselt rohkem kui eestikeelsetes kogudustes.

Kuidas teha meestetööd, kui jumalateenistustel istuvad põhiliselt naised ja mehed joovad samal ajal kuskil õlut? Ilmselt peab meestetööd rohkem väljaspool pühakodasid tegema. Kuigi oma majas on tööd teha kodune ja turvaline, on seal evangeeliumi kuulamas enamasti usklikud inimesed. Need, kes vajavad päästmist, nii mehed kui naised, on väljaspool ja sõnum peab jõudma ka nendeni.

Jeesuse käsk "Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!" (Mk 16,15) ei tähenda ainult kaugeid eksootilisi maid, vaid ka oma pühakoja uksetagust.

VÕRDSETEST ÕIGUSTEST

Toimetaja kommentaar

Eesti on kiiresti omaks võtmas Lääne mõttemalle. Kõik need ei ole veel meieni jõudnud, kõige üle veel ei arutleta, kuid miski ei lähe meist päriselt mööda.

Eesti Vabariigi välisminister Kristiina Ojuland kirjutas alla inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokollile surmanuhtluse igas olukorras kaotamise kohta. Surmanuhtlus on sellega keelatud ka sõja ajal ja muudes eriolukordades. See tähendab, et isegi oma rahva hukule viinud sõjahulludel pole enam vaja karta uue Nürnbergi protsessi karmi kohtuotsust. Nende kodumaa maksumaksjad maksavad nende elu lõpuni selle eest, et kurjategijad kuskil eurovanglas oma elu üle järele mõtelda saaksid. Ausad inimesed peavad oma elutingimused tööga välja teenima, kurjategijatele antakse need pahategude eest.

Päris elukindlustust kurjategijatel siiski veel ei ole. Nimelt võib praegu politsei nad veel tulevahetuses maha lasta. Nii lasti Läti-Valkas maha üks kahest end "kiskjaks" nimetanud mõrtsukast. Tema kaaslane ootab Poola vanglas, millisele riigile ta välja antakse. Surmanuhtlust ei ole tal vaja karta, kuigi nad Eestis poemüüjaid ja teisi süütuid inimesi oma lõbuks tapsid.

Kas kõik inimesed on võrdsed? Kui ei ole, siis millistel tingimustel peaks toimuma võrdsustamine? Sellel teemal on kirjutatud pakse raamatuid ja meie ei suuda ühel leheküljel kõigest rääkida. Mõnest asjast siiski.

Võrdsuse teemat on ka Piiblis käsitletud. Näiteks "Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses" (Ga 3,28). Kuid võrdsus ei võta ära soorolle, neile vastavaid õigusi ja kohustusi: "Mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea, olles ise ihu päästja. Nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised meestele kõigis asjus. Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest." (Ef 5,23-25).

Tundub, et ilmalikus elus eelistatakse sageli võrdsustamist patu tasandil. Naisel peab olema samasugune õigus ebamoraalseks eluks nagu mehel. Vabaabielu peab andma samasugused õigused nagu abielu. Homoseksualistide suhted peavad olema samasuguse positiivse hinnangu all nagu abieluinimeste suhted. See nimekiri ei ole täielik.

"Võrdseks tehtute" õigusi kaitstakse erilise hoolega. Näiteks võib normaalset abielu kritiseerida, kuid homode kritiseerimine on ebademokraatlik. Valitavasse poliitilisse ametisse kandideerija peab olema oma sõnadega väga ettevaatlik, et vältida "võrdsesse seisusesse" tõstetud inimrühmadega vastuollu minemist.

Võrdsustamisega kaasneb ühiskonna hoiakute kujundamine. Kui patused suhted kuulutatakse normaalseks, siis tekib inimesel hirm päris normaalse ees. Imelik on abielluda, kui kõikjal kiidetakse vabaabielu ja vallasema saab toetusi, mida abielus emale ei maksta. Imelik on olla normaalne inimene, kui moes on homod, oma sugu vahetanud inimesed ja muud sellised. Kartes olla "vanamoeline", lähevad eriti noored patuga kaasa.

Selline "demokraatia" tungib ka kirikutesse. Mõneski Lääne kirikus pannakse juba homosid paari. Üks kirikutegelane ütles, et me ju õnnistame maju, miks me ei või siis õnnistada inimesi? Need asjad tuleb endale selgeks teha ja mitte maise "demokraatia" tasandil, vaid Piibli alusel.

Jumal ei salli pattu, kuigi Ta armastab patust inimest. Issand "ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele" (2Pe 3,9). Kui keegi õnnistab Jumala nimel pattu, siis on see vähemalt Jumala nime ilmaasjata kasutamine. Käsk ütleb: "Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes Tema nime asjata suhu võtab!" (2Mo 20,7). Homosuhteid on Piiblis selgelt nimetatud jäleduseks (3Mo 18,22). Mitte mingi tõlgendusega ei saa sellest mööda. Kui enne oli juttu majade õnnistamisest, siis homosuhete õnnistamine on võrreldav bordelli kirikliku pühitsemisega.

Homode küsimus võib olla äärmuslik ja enamikul inimestel on siin eitav seisukoht olemas. Aga on ka neid küsimusi, kus asi ei ole nii selge. Kirik peab andma ühiskonnale Jumala tahtest õige pildi. Kirik peab olema Jumala seisukohtade, mitte nende inimeste arvamuste kajastaja, kellel pole Jumala, usu ega Piibliga mingit pistmist. Kirik peab olema hoiakute kujundaja Piibli vaimus mitte ainult enda sees, vaid terves ühiskonnas. Ta peab olema tõe sammas ja alustugi (1Ti 3,15), mitte ühiskondlikule arvamusele järele sörkija.

Muidugi ei saa pattu lihtsalt ära keelata. Jeesus ütles selgelt: "Seest, inimese südamest, tuleb välja halbu arutlusi, hooramist, vargust, tapmist, abielurikkumist, ahnitsemist, kurjust, kavalust, liiderlikkust, kadedust, pühaduseteotust, kõrkust, rumalust" (Mk 7,21-22). Kirik peab tegelema inimeste kutsumisega Jeesuse juurde, et nende süda võiks muutuda.

Ei tohi karta välja astuda patu vastu. Jumala abi on Tema omade üle: "Ta kiskus hukatusest välja õige mehe Loti, keda kõlvatud inimesed vaevasid oma liiderliku eluviisiga, sest nende seas elades ning kõike seda nähes ja kuuldes oli see õige piinanud oma õiglast hinge päevast päeva ülekohtuste tegude pärast. Nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda, ülekohtusi aga nuhtlemiseks kinni pidada kohtupäevani." (2Pe 2,7-9).

Mooses ütles Iisraelile: "Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates Tema häält ja hoidudes Tema poole! Sest see on su elu ja su päevade pikkus." (5Mo 30,19-20). Jeesus ütles: "Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad." (Mt 7,13-14).

27. mail 2002

ÜHISEKS KASUKS

"Mis puutub vaimuannetesse, vennad, ei taha ma teid jätta teadmatusse. Armuanded on küll mitmesugused, aga Vaim on sama; ja ametid on mitmesugused, aga Issand on sama. Ja väeavaldused on mitmesugused, aga sama on Jumal, kes teeb kõike kõikide sees. Aga igaühele antakse Vaimu ilmutus ühiseks kasuks. Nii antakse ühele Vaimu läbi tarkuse sõna, teisele aga tunnetuse sõna sama Vaimu kaudu; teisele antakse usku samas Vaimus, teisele andeid terveks teha samas Vaimus; teisele vägevaid tegusid, teisele prohvetlikku kuulutamist, teisele vaimude äratundmist, teisele mõnesuguste keelte kõnelemist, teisele keelte tõlgitsemist. Ent kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriti, nõnda nagu Tema tahab."

1. Korintose 12,1.4-11

Lugesin kunagi ühest vaimulikust raamatust sellise mõtte: kuna telegraaf on leiutatud, siis vaimuandeid enam vaja ei ole. Kui on olemas sidepidamisvahendid, on internet, inimesed surfavad ringi ja kõike võib kätte saada, mida on siis veel vaja? Ma usun, et need inimesed, kes on pisutki kokku puutunud internetiga ja sealt midagi otsinud, on saanud kogemuse, et tegelikkuses saab sealt tohutu palju vastuseid, aga tõde peab ikka ise otsima, vaadates siit ja vaadates sealt.

Täna võime rõõmu ja tänutundega öelda, et Jumalal on asjad paremini korraldatud. Tema tunneb meist igaühte ja tahab meid aidata täpselt nii, nagu meile vaja on. Tema annab kohe õige vastuse ja juhib meid õigele teele.

Nelipühapäev tuletab meile meelde, et Isa tõotus on täitunud. Ta läkitas meile oma Püha Vaimu, kes juhatab meid kõigesse tõesse (Jh 16,13).

Apostel Paulus ütles, et ta ei taha, et me oleksime vaimuannete koha pealt teadmatuses. Meenuvad Jeesuse sõnad Samaaria naisele: "Kui sa teaksid Jumala andi, siis sa paluksid" (Jh 4,10). Ka Issand ei taha, et me oleksime Tema annete suhtes teadmatuses. Ta tahab neid meile jagada jagaja õiguses, oma tahtmise järgi.

Meile inimestena võib-olla meeldiks, et asi oleks kindlalt meie käes, siis oleks hea tarvitada. Mis oma, see oma ja tarvita siis, kui tarvis on. Aga Jumala Vaimu annetega ei ole see nõnda. Tema jagab igaühele nõnda, nagu Tema tahab. Meie eesõiguseks on, et Jumal saab meid kasutada ja tarvitada.

Jumala eesmärk on ehitada kogudust. Kui ehitatakse, siis on see alati näha. See tõmbab tähelepanu. Ma usun, et kogudustel on selliseid kogemusi, et kui kogudusehoone juures midagi ehitatakse, siis toob see õnnistuse kaasa. Lihtsalt töö käib ja sellele pööratakse tähelepanu. Inimesed mõtlevad, et mis nüüd siin toimuma hakkab?

Üsna nõukogude aja lõpus olid meil Võru palvela juures tööd käimas. Kui lõime oma palvekojale uut voodrit, siis üks inimene küsis, mis siia tuleb, kas kauplus või? Kus iganes tollel ajal maja tehti natuke korda, siis tehti sinna ikka pood.

Kui tahame, et kogu aeg oleks koguduses uuendus, siis tegelikult peab toimuma kogu aeg vaimulik ehitus. Me võime tõsta silmad taeva poole, vaadata vanu suuri hooneid ja küsida, millal need ehitati? Kiitus Jumalale, Issand ehitab oma kogudust ka praegusel hetkel. See uueneb päev-päevalt ja ma tahan sind julgustada, et Jumal suudab seda teha.

Hea meel on näha koguduse liiget, kes järjest ilusamaks saab. Käisin vaatamas ühte inimest, kes on 89-aastane. Ma tunnen südamest rõõmu, sest ma näen, et Jumal viib tema juures oma head tööd edasi. Tal on väga selged seisukohad ja tänu Jumalale, on ka jõudu. "Aga õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud!" (Õp 4,18). See on Jumala plaan ja tahtmine.

Tulen tagasi vaimuannete mõtte juurde.

Ma tooksin ühe praktilise näite, kuidas Jumal oma lapsi aitab. See oli aastaid tagasi, kui läksin Tallinnast Nõmme kogudusest ära tööle Võrru. Mul oli Mustamäel korter ja ma vahetasin seda Võrru. Pakkumisi oli palju. Juhtusin kokku ühe sellise inimesega, kes tahtis mind üsna tublisti petta. Mina seda muidugi ei teadnud. Mu isa elas veel ja me sõitsime koos temaga seda pakkumist vaatama.

Lisaks korterile pidin saama ka talumaja ja see näis üsna ahvatlev. Kui me sõitsime selle talumaja juurde, siis omanik rääkis autos sellest majast, et see on ikka väga vana. Ühel hetkel mu isa lihtsalt ütles, et see on siis nagu muuseum. Mees võpatas ja ütles: "Jah, saigi ära müüdud vabaõhumuuseumile." Eks ta Rocca al Mares on, ma ei ole vaatamas käinud. Mees tahtis kauba peale pakkuda äramüüdud maja, mis oli veel ära vedamata. Mina ütleksin, et see oli tol hetkel tarkusesõna, mis toimis. Üks sõna sai välja öeldud ja pettus tuli päevavalgele.

Me olime rõõmsad ja tänulikud. See vahetus muidugi ei toimunud. Jumalal oli paremaid variante.

Need Jumala Vaimu anded, mida Tema meile annab, on üsna praktilised. Apostel Paulus kirjutab, et kui inimene tuleb koguduse keskele, siis tema teod saavad avalikuks selles heas mõttes, et ta võiks meelt parandada ja otsida Jumalat, tunnistada, et Jumal on tõesti usklike keskel (1Ko 14,24-25). Neid asju ei saa meie korraldada. Jumal jagab ja annab ande siis, kui neid on vaja ja see tuleb meile suureks õnnistuseks ja abiks. Need asjad on alati värsked. Sa võid rõõmustada, et Jumal tegutseb antud ajas ja hetkel.

"Taotlege armastust ja olge agarad taotlema vaimuandeid, aga kõige enam prohvetlikku kõnelemist!... Samuti teiegi, olles agarad taotlema vaimuandeid, püüdke saada neid rohkesti koguduse ehitamiseks." (1Ko 14,1.12). Mu südames on öelda, et me otsiksime kõike seda alandlikult.

Sefanja 2,3 on kirjutatud: "Otsige Jehoovat, kõik alandlikud maal, kes teostate Tema õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust, vahest leiate varju Jehoova vihapäeval!" Teisel moel ei saa. Issand ütles: "Õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik" (Mt 11,29).

Meie Issanda elus toimisid Vaimu anded. Ta ütles Samaaria naisele: "Mine kutsu oma mees!" (Jh 4,16), teisele Ta ütles: "Müü ära kõik, mis sul on ja jaga vaestele" (Lk 18,22). Ta andis täpseid hinnanguid mitte sellepärast, et Ta oli kõik enne välja uurinud, vaid Jumala Vaim andis ütelda. Seesama Vaim on praegu toimimas siin maailmas, aitamas oma rahvast, aitamas kogudust ehitada ja see tuleb õnnistuseks.

Tuletan meelde meie usuisa Aabrahami. Kui ta läks Tõotatud Maale, siis ta ehitas seal altari ja elas telkides. Altari ehitamine oli tegelikult väga oluline. Jumal ütles Aabrahamile, et vaata ringi, kogu see maa, mida sa näed, saab sulle igaveseks ajaks (1Mo 17,8). Me teame, et selle maa pärast on praegu väga suur kauplemine. "Ärge andke maad kuradile!" ütles apostel Paulus (Ef 4,27). Ta mõtles muidugi eelkõige meie südamemaad. Aga kus iganes maa kellelegi kuulub, meie südames või selles maailmas, seal saatan ründab. Sellepärast on väga tähtis, et meie hoiak oleks Jumalale andev ja me oleksime Tema käes tarvitatavad, sest Tema tahab seda.

Kui meie elame siin maa peal usus nagu telkides, siis igavestest aegadest on kirjutatud, et meile antakse igavene hoone taevas (2Ko 5,1). Samas Ilmutuseraamat ütleb: "Vaata, Jumala telk on inimeste juures!" (Ilm 21,3). See on mulle tundunud nagu pea peale pööratud. Jumal, kas sina oled telgis ja meie igavestes hoonetes? Aga need on Jumala mõtted. Sealt paistab Tema armastus, see on Tema suurus.

Olgem alandliku südamega otsimas oma Jumalat, armuandeid taotlemas, et need oleksid ühiseks kasuks õele-vennale, kogudusele, meie maale ja rahvale ning Issand suudab selle kaudu väga palju.

TOIVO TEEKEL
Võru Baptistikoguduse pastor
Jutlus Eesti EKB Liidu palve- ja paastupäeval "Vaata, Jumal teeb uut!"
11. mail 2002 Tallinnas Oleviste kirikus

Pildil: Toivo Teekel (vasakul) oma venna, Oleviste koguduse vanematekogu esimehe Siim Teekeliga Olevistes
Heldur Kajaste foto

AKTUAALNE TEEMA

21. sajandi ekspert

Tuntud evangelisti Billy Grahami lähedane kaastööline Viktor Hamm, kes tegeleb evangeeliumi kuulutamisega endise Nõukogude Liidu aladel, ütles tänavu aprillikuus Kiievis toimunud kristlikul konverentsil meeldejäävad sõnad: "Iga kristlane peaks olema 21. sajandi ekspert."

Tahaksin alljärgnevalt tutvustada Kuulutaja lugejaile üht kõrgtasemel eksperti - meest, kes 14.-17. mail pidas Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris loenguid postmodernismist*.

Selle mehe nimi on WARREN KAY ja ta on pärit Ameerika Ühendriikidest. Ta on lõpetanud Villanova ülikooli USAs ja baptistiseminari Šveitsis Rüschlikonis ning omandanud teoloogiadoktori kraadi Zürichi ülikooli juures.

Ta on õpetanud mitmetes õppeasutustes ja esinenud paljude ettekannetega konverentsidel. Tema uurimisvaldkonnad hõlmavad ajaloolist ja süstemaatilist teoloogiat, Uue Testamendi uuringuid ja hermeneutikat. Ta on organiseerinud üliõpilastele suviseid haridusreise. Peale õppejõu töö tegeleb dr. Kay jooksmisega ja juhendab Merrimacki kolledþi võistkondi.

Lisaks neile andmetele, mis pärinevad dr. Kayd tutvustavatest trükimaterjalidest, oli allakirjutanul võimalus pärast loengute lõppu esitada külalisele mõned küsimused.

Loengute alguses ennast tutvustades Te ütlesite, et töötate katoliiklikus Merrimacki kolledžis. Kuidas on võimalik, et üks baptist õpetab katoliiklikus õppeasutuses?

See ei ole rangelt katoliiklik kool, pigem ajalooliselt. Mulle pakuti seda kohta ja ma haarasin sellest kinni.

Teie enda haridusteel on üks huvitav käik: pärast ülikooli lõpetamist Ameerikas Te tulite õppima Euroopasse. Miks?

Ülikoolis, kus ma õppisin, oli üks professor, kes soovitas, et minu natuuriga see sobib.

Kas Te kohtasite Rüschlikonis ka Eestist pärit vendi?

Jah. Ants Rebane õppis seal samal ajal. Kohtasin ka Tarmo Toomi, kui doktoritööd tegin.

Te olete töötanud ka Iisraelis.

Alguses sattusin sinna Gordoni kolledþi üliõpilaste grupiga. Seal sai kristlikele üliõpilastele ajaloolistes kohtades loenguid pidada. Hiljem olin seal seoses oma uurimistööga.

Kas Iisraeli minek oli seotud Teie doktoritööga?

Ei, see oli seotud kursusega, mida Merrimacki kolledžis õpetan.

Mida Te õpetate?

Minu peahuvi on olnud teoloogia ja loodusteaduste seosed.

See on üsna uus uurimisvaldkond. Väidan, et neil kahel on teineteisele hea mõju ja on võimalik leida palju seoseid.

Pidasite siin Eestis loenguid postmodernismi kohta. Kas postmodernism on kristlusele ohtlikum kui modernism**?

Me ei pea kumbagi kartma. Modernismi puhul kristlased algul kartsid, aga pärast harjusid ära. Postmodernismi puhul on pigem oluline see, kuidas evangeeliumi uues olukorras arusaadavalt kuulutada.

Siinkohal sobib vahele veel üks tsitaat evangelist Viktor Hammilt eelpoolnimetatud konverentsilt: "Paljud kogudused võitlevad selle vastu, et modernsed asjad kogudusse sisse ei pääseks. Samal ajal on postmodernism juba ammu sisse tulnud."

Mida tahaksite rääkida oma kodust?

Ma olen pärit usklikust kodust. Minu ema suri kaks aastat tagasi. Isa elab Lõuna-Carolinas. Mul on kolm venda ja kaks õde. Nad on kõik usklikud.

Mul on naine, kelle nimi on Nancy ja ta teeb praegu doktoritööd kunstiajaloost. Meil on 20-aastane poeg Alexander, kes õpib Merrimacki kolledžis matemaatikat ja arvuteid.

Kas need jooksjate võistkonnad, keda juhendate, tegelevad orienteerumisega?

Ei, see on pigem rahvajooks, kus distantsi pikkuseks on umbes kümme kilomeetrit ja rada asub meie kooli lähedal.

Kui palju Te ise jooksete?

Püüan joosta kuuel päeval nädalas. Ühel päeval pikemalt, umbes kakskümmend viis kilomeetrit. Kokku nädalas umbes kuuskümmend viis kilomeetrit.

Ja Eestist lähete otse Praha maratonile?

Jah, homme hommikul (18. mail) lendan Tallinnast lennukiga Prahasse, et ülehomme osa võtta Praha maratonijooksust. Ma kardan natuke ka, sest nelikümmend kaks kilomeetrit joosta on üsna pikk maa, aga ma lähen.

Soovin Teile palju jõudu ja vastupidavust. Mida tahaksite lõpuks soovida Kuulutaja lugejale?

Olen eestlasi juba varem tundma õppinud. Sel nädalal õppisin tundma natuke ka teie kaunist maad. Soovin, et te Jeesust kui kõikvõimsat ja armastavat Jumalat enam tundma õpiksite.

*Postmodernism on maailmavaade, mis tuli esile 20. sajandi lõpul ja seda iseloomustab kahtlemine peaaegu kõiges, mida seni on kindlaks peetud.
**Modernism on üldmõiste maailmavaadete kohta, mis pärast reformatsiooni mõjule pääsesid. Neid iseloomustab usk teaduse ja mõistuse edusse.

Dr. Warren Kay loenguid kuulas ja teda küsitles
EENOK PALM

ME OLEME SELLEKS, ET AIDATA

Seekordseks Kuulutaja külaliseks on Eesti EKB Liidu peasekretär ja Kohtla-Järve Saaroni koguduse pastor TARMO KÄHR (37).

KAS SA UNISTASID JUBA LAPSENA VAIMULIKULE TÖÖLE ASUMISEST?

Lõpetasin 1982. aastal Tartus keskkooli eesti keele ja kirjanduse eriklassi. Viimasel aastal oli meil koolis huvitav keemiaõpetaja, kes ilmselt osaliselt aitas kaasa sellele, et astusin Tartu Ülikooli keemiat õppima. Mu unistus kogu kooliaja jooksul oli bioloogia, kuid kartsin, et konkursi tõttu ei saa ülikooli sisse ja siis tuleb sõjaväkke minna...

Ei pääsenud: pärast esimest kursust, 1983. aasta kevadel, kutsuti kõik terved poisid teenima Nõukogude Armeesse. Mina olin kaks aastat Siberis ja mõtlesin, mis siis saab, kui tagasi lähen. Otsustasin paluda üleviimist bioloogiasse. Kahjuks seda mulle ei võimaldatud ja nii küpseski otsus ülikoolist hoopis lahkuda. Keerasin kuus aastat Tartus bussirooli, enne kui seminari õppima läksin. 1991-1995 õppisin Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris.

Juba seminari ajal asusin ka praktilisele vaimulikule tööle. Esialgu Sadala koguduses, kus oli vaja asendada pastor Felix Viirat. Tema paranedes asusin tööle Kohtla-Järve Saaroni koguduses, kus teenin tänaseni.

Kui ma ise koolipõlves oma tulevikule mõtlesin, siis arvasin, et iialgi ei saa minust pastorit, sest lootsin oma lastele majanduslikult enam võimaldada kui ise pastori pojana sain. Kuid täna võin kinnitada, et Jumal on ustav ning midagi olulist meie elus puudunud ei ole.

NÜÜD OLED SA OLNUD AASTA JA KAKS KUUD PEASEKRETÄR. KAS OLED RAHUL SELLE AMETIGA?

Ma küsiks teistpidi: kas minuga sellel ametikohal võib rahul olla?

Olen olnud elus mitmete erinevate ametite peal ja kõik nad on olnud omast kohast toredad. Kindlasti on mu praegune amet kõigist eelnevaist teistsugune. Kui läksin Kohtla-Järvele ja asusin tööle tegevpastorina, siis tuli nii mõndagi asja õppida töö käigus. Loomulikult oli meid seminaris selleks tööks ette valmistatud, aga ikkagi on elu mitmekesisem, kui seda õpingute käigus selgeks saada suudetakse.

On oluline osata õppida jätkuvalt, töö käigus. Usun, et mul on palju õppimist veel ees, et saada heaks peasekretäriks.

KAS PÄRAST KOHTLA-JÄRVELE UUE PASTORI LEIDMIST ON SINUL PASTORITÖÖGA LÕPP?

Mingiks ajaks kindlasti. Selle aasta jooksul olen püüdnud kahte tööd ühitada, kuid nii suure vahemaa tagant on siiski raske seda teha. Samuti on peasekretäri töö piisavalt pingeline ja selle kõrvalt täiskohaga pastori tööd teha ei ole lihtne.

Olen peasekretäri kohale valitud kolmeks aastaks, millest üks on juba möödas. Praegu arvan, et olen valmis jätkama ka pärast seda, kuid kui Jumal läkitab mujale, siis olen valmis seda tegema.

Koguduses kaasa töötama olen ma alati valmis.

EESTI EKB LIIDUS ON SUUR PASTORITE PUUDUS.

Liidu konverentsil tõstsime esile kaksteist kogudust, kus ei ole pastorit. Lisaks on muidugi veel neid paiku, kus samuti peatselt (mõne aasta pärast) vajatakse uut meest. Nii on reaalne pastorite puudus suurem kui vaid kaksteist inimest.

Isiklikult usun, et sõnades, mida seminari päevil meile ütles Ants Rebane, on omajagu tõtt. Ma ei mäleta küll täpset sõnastust, aga mõte oli selles, et pastoriks tasub minna siis, kui kuidagi teisiti ei saa - kui kutse Issandalt on selge. Muidugi tuleb seda kutset Issandalt otsida, mõistes ka vastutust, mis lasub igal kristlasel. Kindlasti tasub aga usaldada Jumalat - kui valid Tema tahte tee, siis Ta hoolitseb ka muude eluks vajalike asjade eest.

MILLES SEISNEB ÕIETI LIIDU KESKUSE TÖÖ?

Liit koosneb kohalikest kogudustest ja liidu töö on eelkõige kõik see, mida teevad kohalikud kogudused. Liidu kui terviku tööl on parimad tulemused siis, kui kogudustes on innukust evangeeliumi kuulutamiseks, kui liidu liikmete seas valitseb armastav ja üksteist toetav õhkkond. Siis tunneb maailm, et me oleme Jumala lapsed.

Meie praegune aeg võimaldab kogudustel arendada väga erinevat laadi tööd. Vahel on kogudustel raske, kuna napib vahendeid kõigi võimaluste realiseerimiseks. Näen liidu juhtide ülesannet eelkõige selles, et luua kogudustele soodsad tingimused kasvuks. Oleme valmis vahendama kontakte õdede-vendadega mujal maailmas, samuti abistama koolituses ja korralduslikus töös. Konkreetsete projektide korral on olnud võimalik kogudusi toetada ka materiaalselt.

Kui meie poole pöördutakse, siis just selleks me olemegi, et aidata. Samas usun, et väga palju on võimalik kogudustel endal ära teha.

MILLISED ON LIIDU KÕIGE OLULISEMAD PROBLEEMID?

Nagu enne juba kõneldud, on paljud kogudused ilma karjaseta. Puudus on noortejuhtidest. Küllalt on kogudusi, kus tuntakse puudust vendadest. Tööjõu vähesuse taga on osaliselt ka majanduslikud probleemid.

Siiski usun, et paljud majanduslikud probleemid on lahendatavad, kui suudame usaldada Jumalat ja teha tööd selle nimel, et iga Eestimaal elav inimene võiks kuulda evangeeliumi, seda mõista ja tunnistada Jeesust Kristust oma isiklikuks Päästjaks.

ENAMIK LIIDU PASTOREID PEAB VAIMULIKU TÖÖ KÕRVALT KA ILMALIKKU AMETIT, SEST MUIDU EI ELA ÄRA. KAS ON LOOTUST PARANEMISELE?

Vastus sellele on suures osas meie koguduste kätes. Kunagi ma rakendasin matemaatikat ja leidsin, et koguduste annetused võiksid vähemalt kaks korda suuremad olla. Eks iga koguduse liige võib ise oma eelarve kohta matemaatikat rakendada ja oma osa üle järele mõelda.

Ometi tuleb endale aru anda ka sellest, et näiteks 20-liikmelisel kogudusel on väga raske maksta pastorile täispalka. Kindlasti on suurematel kogudustel võimalik siin midagi ära teha väiksemate koguduste heaks. Mõni suurem kogudus võiks konkreetselt ette võtta väiksema venna toetamise. Liidu pastorite fond on koht, kuhu annetatud raha läheb otseselt raskes olukorras töötegijate toetuseks.

SA OLED ARVUTIFÄNN.

Ma ei pea ennast fänniks. Tõsised fännid unustavad kõik muu... Arvuti on siiski vaid abivahend, masin, mis võimaldab tööd teha. Võiks ehk öelda, et olen nn. arenenud kasutaja.

Olude sunnil pidin natuke rohkem õppima arvuteid tundma, mistõttu töötasin koolis ka mõne aasta arvutiõpetajana. Nende aastate jooksul käisin mõnedel koolitustel, sain ka arvutivõrgu administreerimise kogemuse. Side Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumiga päris katkenud veel ei ole, aeg-ajalt tuleb vastata mõnele küsimusele. Kooliajast on jäänud veel leping, mille alusel tuleb teha veel mõni koolitus teistele õpetajatele. Need kohustused lõpevad peagi.

Olen siiski niipalju pidanud arvutitega tegelema ning huvi nende vastu on jätkuv, nii et jälgin infotehnoloogia valdkonnas toimuvat huviga edaspidigi.

LIIT JA KOGUDUSED PEAVAD TEGELEMA KA MITTEVAIMULIKE KÜSIMUSTEGA. MILLISED VÕIMALUSED ON LIIDU KESKUS LOONUD NIISUGUSTE ASJADEGA TOIMETULEKUKS?

4. mail toimus liidu keskuse ruumides hea majapidaja kursus. Osavõtjaid kogunes üle kahekümne inimese. Lektoriteks olid jurist Ranno Tingas, liidu raamatupidaja Eli Kõllo ja mina. Teemadering, mida käsitleti, oli seotud koguduse asjaajamisega ja finants-majanduslike küsimustega: kirjavahetus, dokumentide registreerimise ja säilitamise kord, maksuküsimused, raamatupidamise problemaatika.

Koguduste majandusinimestele on loodud suhtluskanal listi näol: majandus@ekklesia.ee. Kui kellelgi on soovi sellest suhtluskanalist osa saada, siis võib oma soovist teada anda aadressile sekretar@ekklesia.ee ning kirja panna oma kogudus ja nimi. See on koht, kus võib küsida kõiki koguduse majandusellu puutuvaid küsimusi ja saada vastuseid oma ala spetsialistidelt. Siinkohal tahaks julgustada kõiki aktiivsemalt olemasolevaid võimalusi kasutama. Üsna tõenäoliselt on mitmetel kogudustel sarnaseid probleeme ja nõnda võime õppida üksteise käest.

NÜÜD TULEB KOGUDUSTEL JA LIIDUL TAAS HAKATA TEGELEMA KA OMA PÕHIKIRJADEGA.

Riigikogu poolt võeti vastu uus kirikute ja koguduste seadus. Vastavalt sellele tuleb kahe aasta jooksul uuesti registreerida kõik kogudused. Samuti tuleb igal kogudusel üle vaadata oma põhikiri ja viia see vastavusse uue seadusega. Uues seaduses on mõned punktid, mis nõuavad ka meilt mõnede asjade põhikirjalist fikseerimist, millele kogudustes seni suurt tähelepanu pole pööratud. Liidu vanematekogu poolt on moodustatud töörühm kogudustele uue näidispõhikirja koostamiseks.

Liitu kuuluvate koguduste põhikirjad saadame ümberregistreerimisele paketina - iga kogudus ei pea ise eraldi seda tegema.

SA KÜLASTAD KA KOGUDUSI.

Eelmisel aastal külastasin mitmeid kogudusi, samuti osalesin piirkondlikel töötegijate kohtumistel.

Koostöös piirkonnajuhtidega oleme liidu keskuse töötajatega külastanud kogudusi Lõuna-Eestis ja Harjumaal. Kuna ma ise siiski veel koordineerin ka Kohtla-Järve Saaroni koguduse tööd, siis pole mul olnud nii palju vabadust olla mujal, kui vaja oleks olnud.

Tahame olla nende külastuste kaudu kogudustele abiks ja toeks. Üheskoos on ehk kergem leida üles need kohad, mille kaudu kohalik kogudus saaks oma ressursse efektiivsemalt kuulutustöös rakendada. Samuti on hea meel paremini tundma õppida mitte ainult koguduste juhte, vaid kõiki töötegijaid, üksteise eest palvetada ning olla osaduses.

Oleme rõõmuga valmis tulema külla igale kogudusele, kuhu meid kutsutakse. Ja heal meelel teeks seda mitte pidupäeval, vaid just tavalisel pühapäeval. Oleme kogenud, et sellistel külastustel on meie rõõm ikka olnud vastastikune.

TÄNAME JA SOOVIME ÕNNISTUST SINU TÖÖKS!

25. mail 2002

KOHTUMISPAIK - AAFRIKA!

Vaid mõni nädal tagasi oli mul erakordne võimalus viibida elus esimest korda Aafrikas. 13.-22. aprillini toimus kahes Kongo vabariigis Rootsi Misjonilepingu Kiriku (edaspidi MLK) ja tema sõprusliitude juhtide traditsiooniline kohtumine. Iga kolme või nelja aasta tagant kohtutakse erineva sõprusliidu kodumaal, et kuulda lähemalt vaimulikust, poliitilisest ja sotsiaalsest olukorrast erinevates maades ning vaagida võimalusi edasiseks koostööks. Kuna Eesti EKB Liit kirjutas möödunud suvel alla koostöölepingu rootslastega, siis olime sellesse ringi esimest korda kutsutud ka meie. Teiste riikide kirikud - Hiinast, Indiast, Ecuadorist, Jaapanist, Kongo Demokraatlikust Vabariigist ja Kongo Vabariigist - on kõik MLK endised misjonipõllud, kellega on samuti sõlmitud koostöölepingud.

Aafrika on täis kõikvõimalikke üllatusi! Kohtudes Stockholmis MLK presidendi Krister Anderssoniga, olid tema esimesed sõnad mulle: "Meie sõit võib kujuneda erinevaks sellest, mis on planeeritud! Brazzaville'is on tekkinud rahutused. Mitmesajameheline relvastatud rühmitus, kes pole rahul pärast viimast kodusõda (1997-1998) võimule pandud valitsejatega, on tulnud dþunglist ning rünnanud reisirongi ja tekitanud ohtliku olukorra riigi pealinna mitmes rajoonis. Homme Pariisis selgub, kas meie lennuk väljub!" Lennuk väljus, kuid vahetult enne lennukisse asumist saadud telefonikõne peale meie lennukisse ei läinud. Paar päeva ootamist ning alustasime oma reisi sealt, kus pidime selle lõpetama - Kongo Demokraatliku Vabariigi pealinnast Kinshasast.

Rohkem kui seitse tundi lendu Pariisist lõunasse ning me maandusime väga kiiresti pimeneva Aafrika õhtu palavuses. Suur kuumus, emotsionaalsed aafriklased ja prantsuse keel tegid olukorra keeruliseks ja pärast pikka lendu tundsime kõik end piisavalt väsinutena. Meie piiriületamise tegi siiski kergemaks asjaolu, et passe kontrollinud mees oli samuti kristlane ning lisaks sellele oli üks piirivalve ohvitser, kohaliku koguduse liige, saanud ülesandeks meid probleemideta riiki aidata. Pikaks veninud päev lõppes vastuvõtva Kongo Evangeelse Kiriku külalistemajas (kikongo keeles Nzo Binati), kus mulle sai osaks õnn magada toas, kus oli olemas ka spetsiaalselt õhku jahutav masin - konditsioneer.

Nagu eelpool öeldud, olime kogunenud erinevatest maadest ja kirikutest, et olla üksteisega osaduses ja jagada mitmesugust infot. Meie päevad algasid tavaliselt ühise piibliuurimise ja palvega. Piiblitundides käsitlesime teemasid "Kes me oleme Kristuses?", "Kuidas ületada traditsioonilisi barjääre ühiskonnas ehk Kristuse armastuse mõistmine" ja "Meie missioon - inimeste võitmine Kristusele". Pärastlõunased tunnid kulusid koguduste külastamisele, kelle jaoks olime väga eksootilised kauged külalised. Ega juhtu ju Euroopaski tihti, et nii erinevate maade vaimuliku töö tegijad selliselt kohtuvad.

Aafrika üllatas mind väga elujõuliste ja suurte kogudustega, kellel väheste eranditega olid ka tublid juhid ja oma hooned. Eriti torkas see silma just kirikuid ümbritseva vaesuse ning korratuse taustal. Iga uskliku jaoks oli loomulik, et korjanduse ajal kõik tingimata midagi ohvrikarpi panevad (õigemini korvi või ka väga suurde kaussi!). Aastakümneid tagasi sai üks misjonär ilmutuse, et kogudustes tuleb ohvri korjamise viisi muuta. Selle asemel, et karp liigub pingiridades, hakkasid jumalateenistusest osavõtjad tulema pinkidest välja altari ette, kus nad rõõmsa muusika ja lausa tantsusammude saatel oma annetuse Jumalale tõid. Kusjuures mehed ja naised pidi raha panema erinevatesse korvidesse ja võisteldi, kelle korv enne täis saab. Kuna ka Mustal mandril on kogudustes mehi vähem kui naisi, siis tahtes olla võitjad, pidid mehed lihtsalt rohkem raha korvi panema! Julgustav oli näha seda rõõmsameelsust, millega kogudus annetuse kokkupanemist läbi viis. Loomulikult võttis selline toiming ka vähemalt 30 minutit aega. Samas ei jätku siiski sellest rahast igakülgse kogudusliku elu arendamiseks.

Mõlema külastatud riigi evangeelsed kogudused on väga aktiivsed lastele hariduse andmisel ja samuti rajatakse iga suurema kiriku juurde arstiabikeskus koos väikese apteegiga. Kuna riik on kodusõdadest räsitud ning jõuetu ja vaene neid asju lahendama, antakse kogudustele toetust õpetajate ja meedikute palgaraha näol ja usaldatakse neid hariduselu ja arstiabi korraldamisel kaasa aitama. Ühe koguduse üsna algelises sünnitustoas tuli näiteks nädalas ilmale vähemalt 24 poissi ja tüdrukut. Niisuguste ettevõtmistega on kristlased võitnud rahva poolehoiu. Külastatud riikides valitseb ärkamise olukord. Aastas ristitakse keskmiselt 5000 inimest. Inimesed kogevad, et kristlaste Jumal on elav ja tõeline!

Kohtumisel Kinshasa ühe koguduse töötegijatega esines kristlik rahvamuusika koor
Helari Puu foto

Reisi teisel poolel läksime lõpuks ka üle suure Kongo jõe Brazzaville'i. Kongo Vabariigi pealinn näitas meile selgesti veel mälestusi neli aastat tagasi lõppenud sõjast. Varemetes hooned, kõikvõimalikud kaitsetõkked vaenlase sõjatehnika liikumise vastu ja muu sõjale iseloomulik oli ikka veel linnapildis säilinud.

Minevikus on Kongol olnud eriti tihedad sidemed Hiinaga. Meile näidati mitmed suuri ehitisi, mis on püstitatud hiina ehitajate poolt. Suurim neist oli 50 000 inimest mahutav jalgpallistaadion. Staadioni nähes kommenteerisid me hiina sõbrad: "Muidugi jalgpallistaadion! Tuleb tuttav ette! Staadionil ei pea inimene ju mõtlema!" Sellega pidasid nad silmas asjaolu, et igapäevase elu viletsus ja valitsuse tegematajätmised kompenseeritakse sageli just meelelahutuspaikade rajamisega!

Kongo suhtles aktiivselt ka endise Nõukogude Liiduga. Paljud tänased juhid on saanud hariduse Moskvas ja Kiievis ning räägivad seetõttu veel vene keelt!

"Kristus on Aafrika ainus lootus!" Need sõnad kuuluvad pastorile Point Noire linnast Atlandi ookeani kaldalt. See mees pidi kodusõja ajal ühe päeva jooksul neli korda põlvili püssitoru ees iseenda ja oma perekonnaliikmete elu pärast paluma. Tegelikult on ta oma praeguses kodulinnas põgenikuna. Tema ja mitmed teised, keda Jumal ime läbi päästis, teavad, missugune on elu hind. Et veelgi paremini mõista sealse rahva läbielamisi, tuleb öelda, et sealne sõda tähendab tavaliselt linnast linna ja külast külla liikuvaid relvastatud mehi, kes tapavad kõik inimesed alates imikutest ja lõpetades raukadega. Loomulik on põletamine, hävitamine, vägistamine ja igasugune muu vägivald. Sõdadest tulenev vaesus ja teised sotsiaalsed probleemid, millele lisandub AIDSi kiire levik, panevadki meie vendi teisel pool ekvaatorit tunnistama, et see paikkond vajab Kristust enam kui midagi muud!

Helari Puu (vasakul) koos Kongo pastoritega

Seda lühikest reisikildu lõpetades panen kõikidele südamele hakata tõsiselt palvetama Aafrika ja konkreetselt Kongo inimeste ning olukordade pärast! Ja veel: väga julgustav on teada, et kõikide nende tuhandete usklike eestpalvenimekirjas, kellega me kohtusime, on nüüd ka Eesti ja meie kogudused!

HELARI PUU
Eesti EKB Liidu president

KEVADKONTSERT

Mõnikord, kui istun kirikus ja kuulen koori laulmas, meenub mulle kevadkontsert Koreas ja Kim Song.

Töötasin röntgeniarstina Rootsi Punase Risti välihaiglas Pusani linnas Koreas. Sõda oli lõppenud ja vaherahu tehtud sügisel 1953. Ühinenud Rahvaste sõjaväed olid suurelt osalt Koreast lahkunud ja haavatudki edasi viidud meie haiglast Tokiosse. Töö haiglas läks aga täie hooga edasi. Tuhanded põgenikud olid valgunud linna ning meie palatid ja barakid olid täitunud korealastega.

Mitmed Korea üliõpilased töötasid meie haiglas abilistena ja üks nendest oli Kim Song, meie osakonna tõlk. Kim oli keskmist kasvu, süsimustade juustega ja laia mongoli näoga. Harva pehmendas naeratus ta jämedaid näojooni. Ta hallpruunides silmades aga oli eriline küsiv erksus, nagu oleks ta oodanud vastust või lahendust mõnele probleemile. Algul arvasin, et see olenes keelelisest raskusest ja katsusin täpsemalt seletada, mida ta pidi haigetele ütlema. Aja jooksul selgus aga, et ta inglise keel oli küllaltki hea ja meie koostöö edenes hästi.

Kim Song oli napisõnaline, aga vahetevahel jutustas ta siiski endast ja oma elust. Tavaliselt juhtus see siis, kui pärastlõunastel kohvitundidel istusime personaliga haigla õuel puude vilus ja rüüpasime lahjat kohvi jämedatest pruunidest sõdurikruusidest. Kim Song võis siis hakata jutustama oma õpingutest, raamatutest ja elust. Ta hääl sai erilise kõla, kui ta kirjeldas oma väikest kodu ja müürist piiratud jaapani aeda maja taga. Seal jooksis väike oja, mille kaldal kasvas kääbusmänd. Seal õitses magnoolia, mille varjus pingil oli hea istuda ja mediteerida, lugeda hiina klassikuid, Piiblit ja teaduslikke raamatuid. Nii palju oli elus rikkusi ja vaimuvara! Seal aias elas Kim Song raamatute maailmas - õhtust sai öö, oja vulises ja kuu tõusis üle mägede.

Kim Song oli usklik ja kuulus ühte korea baptistikogudusse. Olin kord varem käinud seal pühapäevakoolilastele kõnelemas. Ühel päeval, kui olin töö lõpetanud, seisis Kim Song osakonna uksel ja ootas.

"Kim Song," pöördusin ta poole, "kas sul on midagi küsida?" Ta kummardas sügavalt ja ütles: "Doktor, mul on teile suur palve. Kas te tuleksite minuga meie kiriku kevadkontserdile, see on laupäeva õhtul kell kaheksa?" Nägin ta silmis ja kogu olemises suurt ootust ja vastasin, et tänan kutse eest ja lähen rõõmuga.

"Ma olen väga tänulik," vastas Kim Song ja kummardas jälle. Haaras siis oma mütsi varnast ja jooksis korea personali söögibarakki.

Tellisin aegsasti transpordiohvitserilt sõiduki ja juhi laupäeva õhtuks. Määruste kohaselt ei tohtinud me üksinda minna väljapoole haigla maa-ala, mida piiras mitmekordne okastraataed. Laupäeva õhtul, määruste kohaselt esinduslikult riietatuna Rootsi Punase Risti vormiriietesse, seisin haigla õuel ja ootasin sõidukit. Täpselt pool kaheksa sõitis dþiip ette, istusin juhi kõrvale ja sõitsime läbi haigla väravate pimenevasse linna. Õhk oli mahe, sest kevad oli saabunud. Lahtiste kloaagikraavide vastik lehk, mis oli nii omane Koreale, levis aga üle linna ja häiris veel enam meeli kui külmal talveajal. Dþiip sõitis kiiresti läbi kitsaste tänavate, kus põgenike viletsad elumajad, plekist ja lauaotstest kokkulöödud kuurid ja putkad pikkades ridades poolviltu vajunult üksteisele toetusid.

Jõudnud kiriku juurde, jätsin juhi ootama ja astusin kirikusse. Läbisin esiku, kus sajad jalanõud olid ritta laotud ja avasin suure ukse. Suur saal oli hämaralt valgustatud. Kõrgel asuvatest katusetaladest rippusid üksikud kupliteta elektripirnid. Ja siis nägin inimesi. Pikkades ridades, tihedalt üksteise kõrval istusid nad põrandal, süsimustad pead rida realt, paljudel seljas kirevavärvilised pühapäevariided, vanad mehed valgetes mantlites, kooli- ja üliõpilased mustas vormiriietuses. Ja üle kõige täielik vaikus.

Keegi tõusis esimestest ridadest ja hakkas pikkamööda nihutama end seina äärde ja sealt ukse juurde: Kim Song! Viimaks jõudis ta minuni, kummardas ja ütles:

"Doktor, tere tulemast! Olen varunud teile koha ja padja, palun järgnege mulle."

Ilmselt uhkena oma tähtsusest, tegi Kim Song mulle teed, kuni jõudsime varutud kohtadele.

"Palun istuge!" ütles Kim Song vaikselt ja viitas siidiga kaetud suurele padjale põrandal. Istudes märkasin, et temal endal padi puudus.

Ja siis avanes taamal kõrvaluks ja koor tuli sisse. Vaikne imetlev sosin kostis kirikus. Naislauljad olid riietatud korea piduriidesse: maaniulatuvasse helerohelisse siidseelikusse ja heleroosasse siidpluusi, mehed olid kõik mustades ülikondades.

Pärast lühikest palvet algas laul. On olukordi elus, mida on raske kirjeldada ja sõnadesse panna. Sõnad nagu neelaksid endasse selle lummuse, pühaduse ja tänu. Ma ei proovigi kirjeldada seda kevadkontserti seal hämaras baptistipalvelas, ei oskagi analüüsida lauljate hääli ja viimistletud ettekannet. Tean ainult, et see oli üks ilusamaid kontserte, mida olen elus kuulnud.

Juba kuude viisi eemal kodust, armsatest, usklikest, sõjast purustatud maal, erakorralistes elutingimustes - nii olin ma elanud. Ja nüüd ühekorraga seal võõra rahva keskel kuulamas oma armsakssaanud laulusid, mis lapsest saadik saatnud mind kirikutes ja palvelates, kodus ja mida ise laulnud. See laul pani jälle mu hinges helisema tänulaulu Jumalale - kõik oli jällegi uus!

Laul lõppes ja märkasin, et rahvas tõusis maast ja hakkas nihkuma ukse suunas.

"Teile meeldis meie laul, jah, doktor?" ütles Kim Song.

"Jah, Kim Song, mulle meeldis teie laul väga!"

"Mul on hea meel," ütles Kim Song ja ta nägu läks rõõmu täis.

Pikkamööda liikusime rahvamurrus kirikust välja ja väravale, kus ootas mu dþiip. Surusin Kim Songi kätt ja istusin sõidukisse. Juht oli juba kaua käivitanud mootorit ja dþiip sukeldus inimeste vahelt teele.

Tänavanurgal vaatasin tagasi. Kiriku uksest paistvas hämaras valgusjoas seisis must siluett - Kim Song siidipadjaga kaenla all.

* * *

Mõne aja pärast lõppes mu tööperiood Koreas ja lendasin Tokiosse ja sealt edasi üle Ameerika mandri koju Rootsi. Ma ei tea, mis sai Kim Songist. Olen palunud, et Jumal oleks temaga ja õnnistaks teda, sest see oli tema, kes kutsus mind kaugel Koreas ühele kevadkontserdile.

TAIMI PROOS
Usurändur 1983

LÜHITEATED

Ukraina president Leonid Kutšma tahab baptistide tööd oma maal toetada. Sellise lubaduse andis president kohtumisel kirikujuhtidega Kiievis. Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) peasekretäri Theo Angelovi teatel vabandas president kristlaste tagakiusamise pärast kommunistlikus Ukrainas. President teatas, et Ukraina hoiab kinni kiriku ja riigi lahusoleku põhimõttest.

Sellel kohtumisel viibisid lisaks Theo Angelovile ka Baptistide Maailmaliidu (BWA) president Billy Kim, BWA peasekretär Denton Lotz ja Ukraina EKB Liidu president Grigori Komendant, kes on praegu ka EBFi president. Kohtumisel informeeriti president Kutðmad Ukraina koguduste kasvu tagamaadest. Möödunud aastal asutasid baptistid Ukrainas 160 uut kogudust, liikmete arv kasvas 6,5 protsenti - 141 tuhande inimeseni. Ukrainas on Euroopa kõige kiiremini kasvav baptistiliit.

Billy Kimi arvates on selle kasvu taga palvete mõju. Kõige kiiremini kasvavad need kogudused, kus peetakse vähem nõupidamisi ja rohkem palvetatakse. Ta tõi näiteks oma koguduse Lõuna-Koreas. Seal kogunevad paljud koguduseliikmed hommikul kell viis ühisele palvele. Väikesest kogudusest on saanud kümne tuhande liikmega megakogudus. Ukraina usklikele andis ta soovituse: "Ükskõik, kui pikalt te seni palvetasite - tehke see aeg kahekordseks!"

* * *

Hiinas on plahvatuslik koguduste arvu kasv. 1979. aastast alates on riiklikult registreeritud üle 15 tuhande koguduse, 30-40 tuhat on registreerimisel. Lisaks on suur hulk kodugruppe, kes registreerimist ei taotle. Väljaõppinud pastorite puuduse tõttu on aga valeõpetustel kerge kogudustesse pääseda. Praegu on Hiinas 23 teoloogilist õppeasutust, kus õpib 1400 üliõpilast 250 õppejõu käe all. Nende õppeasutuste tase vajab samuti parandamist, sest ainult kolmandik õppejõududest omab akadeemilist kraadi.

* * *

Kolmanda Maailma riigid läkitavad aktiivselt misjonäre teistesse riikidesse. Üks Tðiili misjoniorganisatsioon on viimase viie aastaga saatnud 23 misjonäri Kuubasse, Hispaaniasse, Etioopiasse ja Ida-Euroopasse. Misjonärid Etioopiast töötavad Pakistanis, misjonärid Brasiiliast töötavad Aafrikas. Saksamaal tegutseb 200 Koreast pärit misjonäri.

* * *

Kasahstani baptistid protesteerivad uue religiooniseaduse eelnõu vastu. Plaanitsetav seadus sunnib kõiki usuorganisatsioone end uuesti registreerima. Tunnustatakse ainult üle 50-liikmelisi kogudusi. Väljaspool koguduse ruume on keelatud igasugune misjoneerimine ja usulised üritused.

EBFi peasekretäri Theo Angelovi hinnangul on sarnaseid seadusi paljudes postkommunistlikes maades. Paljud baptistikogudused on väiksemad kui 50 liiget ja muutuksid sellise seaduse läbi illegaalseteks. Sellega ei saa nõustuda. Ta kutsus üles Kasahstani olukorra pärast palvetama.

* * *

Briti baptistikogudustes ristitutest on veerand üle 50 aasta vanad. Ligi kolmandik on 21-aastased ja nooremad, umbes 45% 22-50 aastat vanad. Iga ristitud mehe kohta tuleb kaks ristitud naist.

* * *

Indoneesiale kuuluvatel Maluku saartel tapeti vähemalt kaksteist kristlast. Provintsi pealinna Amboni pastori arvates olid mõrtsukad islamiäärmuslased. Relvastatud kurjategijad ründasid kristlaste küla ning põletasid kümme maja ja kiriku maha. Kaks päeva varem tühistas "Laskar Jihadi" nimeline sõjaline grupeering veebruaris kristlaste ja moslemite vahel sõlmitud rahulepingu ja kutsus Maluku moslemeid pühasse sõtta kristlastest elanike vastu. Rahulepe pidi lõpetama kolm aastat kestnud kodusõja, mis on viinud hauda umbes üheksa tuhat inimest. Pool miljonit inimest on põgenenud naabersaartele.

Ametlikel andmetel on 87% Indoneesia 200 miljonist elanikust moslemid, 6,5% protestandid ja 3% katoliiklased. Kirikustatistika järgi on aga 20% indoneeslastest kristlased. Maluku saartel on pool elanikkonnast kristlased.

* * *

Lääne rahvusi ähvardab USA poliitiku Patrick Buchanani arvates allakäik. Kristlike väärtuste unustamisega kaasneb ka drastiline rahvastiku vähenemine. Buchanani värske raamatu "Lääne surm" andmetel on alates 1960. aastast Lääne osa maailma rahvastikus vähenenud 25lt 16 protsendile. Usu ja kristluse surm rikub meie kultuuri, rahvused ja tsivilisatsiooni. Kus aga usk ja religioon tugevad on, seal rahvad kasvavad. Selles ületavad moslemid Läänt. Moslemite massilise sisserännu tõttu muutuvad lääneriigid üha muhameedlikumateks. USAs asendab samal ajal ateistlik humanism religioonina kristluse. Selle humanismi jaoks ei ole olemas ei Jumalat, elu pärast surma ega surematut hinge. Lubatud on igasugune seksuaalsus. Sellise "uue religiooniga" ei ole aga ükski rahvas elujõuline, vaid kõduneb seesmiselt nagu narkouimas.

Buchanan oli USA presidendi Ronald Reagani valitsuse avalike suhete juht ja on kaks korda üritanud saada vabariiklaste presidendikandidaadiks.

* * *

USA president George W.Bush tähistas 2. mail koos umbes 200 külalisega Valges Majas rahvuslikku palvepäeva. President ütles, et Ameerika on usumaa ja palve on loendamatute ameeriklaste elu loomulik osa. Ameeriklased palvetavad nii kriisi- kui rahuaegadel. See käivat ka tema enda ja tema abikaasa Laura kohta. Esimene leedi tsiteeris kogunemisel Ps 46: "Jumal on meie varjupaik ja tugevus." Tema ja tema abikaasa saavat jõudu Jumala Sõnast ja palve mängivat nende elus suurt rolli.

Info on pärit ajakirjadest idea Spektrum ja Die Gemeinde