Valga kesklinn jõuluehtes

“Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest Temal on hea meel,” laulsid taeva sõjaväe hulgad Petlemma karjastele (Lk 2,14). Kas see sõnum sobiks ka tänasesse päeva ning põhjamaa külma ja pimedasse jõuluöösse?

Jumala sõnum maailmale ei ole muutunud. Kus sellele on toetutud, seal on kogetud Jumala imelist abi. Sellepärast peaks tõsiselt võtma nii jõulusõnumit kui ka kõike muud, mida Piibel kirjutab.

Varsti on jälle üks aasta läbi. Aastavahetusel vaadatakse lootusega tulevikku ja hinnatakse senitehtut. Mida andis 2002. aasta, millised võimalused said kasutatud ja millised kadusid käest? Mida tuleks uuel aastal jätkata, mida teisiti teha?

Tegelikult ei pea ootama uue aasta tulekut, et midagi paremini teha. Apostel Paulus kirjutas: “Sest Ta ütleb: “Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud päästepäeval!” Näe, nüüd on hästi soodus aeg, vaata, nüüd on päästepäev!” (2Ko 6,2).

VAADAKEM JEESUSELE, USU ALUSTAJALE JA TÄIDESAATJALE

Toimetaja kommentaar

EESTI KUTSUTI EUROOPA LIITU

Novembrikuu uudiseks oli see, et Eesti sai kutse NATOsse. Nagu arvata võiski, tuli nüüd teade Eesti kutsumisest Euroopa Liitu. Kuna otsustajad on põhiliselt samad või on nad omavahel seotud, siis on ka lahendused ühesugused.

Euroopa Liitu sisse saamisele eelneb veel mitu sammu. Järgmise aasta 16. aprillil kirjutatakse alla liitumisleping ja 14. septembriks on planeeritud referendum, kus igaüks saab liitumise kohta oma “jah” või “ei” öelda. Küllap algab varsti äge propagandakampaania. Rahva hulgas on euroskeptikute osakaal üsna suur, Riigikogus esindatud erakonnad on aga enamasti Euroopa Liidu poolt. Needki erakonnad, kes avalikult oma eelistust ei ole veel teatanud, on tegelikult töötanud selle nimel, et Eesti Euroopa Liitu pääseks.

Ilmselt ei tule referendumi otsus kuigi üksmeelne. Kuna Euroopa Liit haarab nii poliitilist kui majanduselu kogu ulatuses, on ilmne, et erinevad huvid panevad inimesed erinevalt hääletama. Ei saa olla ka mingit kõikide kristlaste ühist seisukohta, sest ka kristlaste hulgas on erinevaid majanduslikke ja poliitilisi huvigruppe.

Referendumi tulemus on pettumuseks niikuinii, ükskõik kummale otsusele jõutakse. Kõigepealt on see pettumuseks neile, kes teistmoodi hääletasid ja siis ka neile, kes võidu saavutasid. Nii Euroopa Liitu kuulumisel kui ka väljajäämisel on mõlemal oma varjuküljed, mida ajakirjandus pärast suureks puhuma hakkab. Ja siis hakatakse vana viisi uute sõnadega laulma: “Kas me sellist Euroopa Liitu ootasime?” või “Kas me selleks üksi jääda tahtsime?”

Kristlastena peame järjekordselt rõhutama palve tähtsust. Ka päris poliitikakaugetele usklikele peaks selge olema, et Euroopa Liitu astumist tuleb tõsiselt võtta. Siit tuleneb ka Jumala tahte otsimise vajalikkus selles küsimuses.

MAKSUPOPULISM

Peatselt saabuvate Riigikogu valimiste üheks võtmesõnaks näib saavat astmelise tulumaksu kehtestamine. Praeguse valitsuskoalitsiooni parteid on selles küsimuses risti vastupidisel seisukohal. Kui valitsuse moodustamise ajal otsustati maksustamisküsimused ajutiselt päevakorrast maha võtta, siis valimistel tõuseb see küsimus teravalt esile.

Eelmistel Riigikogu valimistel oli üheks Reformierakonna pealoosungiks ettevõtete tulumaksu kaotamine. See loosung tõi edu, kuigi ka vastaseid oli palju. Reformierakond pääses valitsuskoalitsiooni ja ettevõtete tulumaks kaotati. Praegu on Reformierakonna käes peaministri koht. Läbirääkimistel Euroopa Liiduga saavutati, et Eestit maksupoliitikat muutma ei sunnita ja seega ettevõtetelt tulumaksu võtma ei hakata.

Astmeline tulumaks on Keskerakonna üheks pealoosungiks. Seda on täpselt raske kommenteerida, sest erakond ei ole esitanud astmete planeeritavaid vahemikke. Kui riik tahab tulumaksu saada vähemalt samas ulatuses, tuleb ühtedele tehtud soodustus teistel kinni maksta. Kes saab soodustust ja kes maksab, ei ole praegu veel selge.

Maksude suurus mõjutab ainult nende rahakotti, kes makse maksavad. Järelikult ei aita astmeline tulumaks pensionäre, töötuid, lastega kodus olevaid emasid ja mitmeid teisi tõelisi abivajajaid, kelle õiglustundele rõhudes hääli püütakse. Veel enam, kui vähem saadud maksusumma kätte saamiseks tõstetakse mingeid teisi makse, võib see hakata kohe kõikide inimeste rahakotile halvasti mõjuma.

Õiglustundele rõhuvad ka need, kes soovivad laste arvu järgi vähendada vanematelt võetavat tulumaksu. Tavaliselt on see opositsioonierakondade loosungiks, võimule tulles eelistavad samad parteid otseseid lastetoetusi. Põhjus on lihtne – tulumaksusoodustusest jäävad ilma need, kes tulumaksu üldse ei maksa või kes väikese palga tõttu liiga vähe maksavad. Valitsus peab hoolitsema, et kõik süüa saaksid. Otsene lastetoetus jõuab kõigi lasteni. Muidugi võiks kaks ideed ühendada – maksta nendele, kes tulumaksusoodustusest ilma jäävad, otsest lastetoetust selles ulatuses, mis nad vastavat palka saades tulumaksult kokku oleks hoidnud. Niisugust ettepanekut pole aga kuulda olnud.

Sellel tulumaksusoodustusel on küll üks hea külg – selle saamiseks peab inimene pingutama tööd teha. Aga kas suure pere vanemad on võimelised nii suurt palka saama, et nad kõikide laste pealt soodustuse kätte saaksid, on kahtlane. Paljulapselised vanemad on sageli päris tööta ja ei oska üldse mingit väljapääsu leida.

Enne, kui mingi ilusa loosungi peale valimistel oma hääl anda, peaks igaüks läbi mõtlema, mida see loosung tegelikult annab või andmata jätab ning kas tema sellega nõus on.

* * *

Loodame, et uuel aastal leidub kommentaarideks rohkem häid kui halbu teemasid. Alaku see aasta koos Issandaga ja käigem koos Temaga kõik selle päevad!

Talle polnud ruumi

“Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud Tema läbi, ja maailm ei tundnud Teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu. Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad Tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.”

Johannese 1, 9-14

Kristlastena räägime me Jumala Poja inimeseks saamisest jõuluööl. Jumal pole inimene, aga sai selleks. Nii pole ka suurim, mida inimesest öelda saab, pärit meie endi keskelt, vaid on antud siia ülevalt. Jumal astus meie poole, Ta sai üheks meist. Seega oleme me võitja poolel, jõuluime on seda teinud.

Jumal sai inimeseks koos kõigi sellest tulenevate järeldustega. Teame, et sisuliselt võttis Jeesus osa kõigest, mis inimesi puudutab ja ahistab. Ta vanemad olid kuulekad maistele ülemustele. Ka Jeesus ise ei tulnud siinseid võime ja valitsusi kukutama. Rooma keiser Augustus ja Juuda kuningas Heroodes — samuti nagu ka kõik nende hilisemad järeltulijad üle maailma — oleksid pidanud oma positsioonide pärast muretud olema. Tookordne maailmavalitseja Augustus (nimi tähendab “kummardusväärne”) esitles endki päästjana, jumalapojana, temagi kuulutas rahu. Tegelikult aga valas paljude kaugete rahvaste verd ja kõikjal dikteeris tema leegionäride mõõk, mida teistel rahu all mõista tuleb. Suur oli tema erinevus Jeesusega võrreldes.

IGAÜKS OTSIS OMAKASU

Meil oli mõni aasta tagasi rahvaloendus, mille eesmärgiks oli teada saada, palju ja mis rahvusest, milliste huvidega ja kui suure jõukusega inimesi meie maal elab. Pärast seda viidi läbi põllumajandusloendus, kus lehmad ja lambad üle loeti. Ajalugu on aga ka teistsuguseid loendusi näinud. Üks neist oli käimas just sellel ajal, mil Kristus siia ilma sündis. Sellel loendusel polnud nii avaraid eesmärke kui tänapäeval. “Kogu maailma üleskirjutust” oli keisril vaja selleks, et täita riigikassat. Vaja oli teada, palju on alamaid, kellelt maksu koguda ning leida sõdimiskõlbulikke mehi. Aeg ise oli lihtrahvale raske ja kannatusterohke. Maksude suurus oli 50 protsenti sellestki piskust, mis neil õnnestus enda jaoks korjata. Pealegi vältas rahva üleskirjutus 40 aastat ja viis lõpuks suurele mässule Rooma riigis.

Just sellel ajal aga pidi sündima Petlemmas Jeesus, sest nii oli prohvetite kaudu tõotatud ja ette kuulutatud: nimelt “aeg oli täis saanud”. Ja Piibel kirjutab meile, et kui aeg täis sai, siis läkitas Jumal oma Poja. Jumal ei hoolinud sellest, mis oli rahva maistel valitsejatel parasjagu kavas, sest Tema tõotus pidi täituma. Joosep viis Maarja neile väliselt nii ebasobival ajal Petlemma. Oli ju selline Rooma korraldus. Parata polnud aga midagi, sest käsk oli karm ja sellele pidi kuuletuma ning Joosep truu alamana seda ka tegi.

Luukas oma jõuluevangeeliumis ütleb Petlemma saabunud paari kohta, et “neil polnud muud aset majas” ja vastsündinud Jeesus asetati sõime. Palju on polemiseeritud selle üle, et asi polnud tegelikult ruumipuuduses, vaid hoopis selles, et kihlatuna last ootavat noorikut ei tahtnud keegi enese juurde võtta ning oli muidki põhjuseid. Mina arvan nii, et tolles väikelinnas oli kõik rahvaloenduse ajal parasjagu segamini ning kellelgi polnud lihtsalt mahti juhtida tähelepanu ühele sünnitajale. Minu pojal on kogus raamat “Mini Mikk Uues Testamendis”, kus seda sündmust on joonistatud ja seal on minu arvates väga hästi Petlemmas valitsevat olukorda tabatud. Täielik tohuvabohu… Igaüks oli ligimene vaid iseendale, et jalatäitki ruumi enesele võita ja vaadata, et varbaid ära ei tallataks, sest olid ju sinna kokku tulnud mitmendat põlve Petlemmast pärinevad inimesed koos oma peredega.

Nii nagu tol ajal jäi jõulusõnum peaaegu märkamata linnaelanike poolt, nii saame paralleele tuua ka tänapäeva: avades arvukad päevalehed ja kuulates raadiot ning jälgides uudiseid, jääb mulje, et maailm tahaks öelda: “Jõululaps — Sa tuled meie sekka nii ebasobival ajal. Sina ise ja kogu Su Püha Sõnum, sest meil on nii mitmed asjad pooleli ja meil pole aega praegu teisejärgulisteks asjadeks.” Vahest ehk ainult kaupmehed ja ärimehed on Jõululapse tulekut oma huvides ära kasutamas. Jumala Poja tulekuks polnud maailm siis ja pole ka praegu väärikalt valmistunud. Veel enam, mida suuremaks Jeesus kasvas ja hakkas kuulutama, tervendas haigeid, aitas hulkasid ning täitis oma Isa tahte lõpuni, seda suuremaks kasvas ka vaen ja viha surve Tema vastu.

JUMAL SAI INIMESEKS

Evangeelium kuulutab, et inimhinge poolt nii igatsetud ja otsitud ilu, hiilgus, sära, pühadus ja kõik, mis selles maailmas nii harva esile tuleb, on Jumala juures täiuslikult olemas — seda kõike hakkaski taevas jõuluööl pakkuma. Petlemmas oli suur algus. Jumala au sisselöök tabas karjaseid ootamatult väljal nagu kõue müristus. See oli taeva nägemus ja selge sõnum, mis asja juures väga tähtis on, sest muidu oleks Jumala Poja sissetulek sellesse maailma jäänud märkamatusse pimedusse. Inimesele on Jumala tulek põhimõtteliselt märkamatu, sest Jumala nägemiseks-äratundmiseks on loomulik inimene pime. Jumala Poeg astus inimeste sekka väikese väeti lapsena ja ta oleks ju täiesti tähelepanuta jäänud seal sõimes mähituna, kui taevas poleks andnud selget märki ja nägemust asja kohta. Nüüd oli aga ingel kuulutanud ja karjased teadsid, mis on juhtunud. “Te leiate lapse mähituna ja sõimes magamas!” oli ingli kuulutus. Kuigi Ta oli seal sõimes magades ilmselt täiesti tavalise väikese lapse moodi, on kunstnikud harduses ja armastuses Tema pea ümber valgusepaistust joonistanud. Piibel sellest aga ei räägi ja pole siin imestada midagi, et suured hulgad meie ümber Jeesuses midagi märkimisväärset ei leia. Ometi aga arvutatakse aegagi Tema sünni järgi.

Jumal on saanud inimeseks! Seda oli Jumal juba aastasadu prohvetite kaudu kõnelenud. Jeesus, Jumala Poeg on tulnud. Nüüd on maailma pühitsemas Tema kohalolek. Veelgi enam — Ta sai osaks sellest maailmast, kuhu tuli — Ta sai inimeseks.

Karjaste elamust pärast ingli kuulutust kirjeldades ütles Luukas, et “nad kartsid üliväga”. Kas on tänapäeval inimesi, kes kardavad jõuluööl? Toona ilmnes imeline valguse-pimeduse kontrast, inglid laulsid ja kõnelesid. Vana Testament tunnistab, et inimesed on ennegi Jumala saadikutega kohtudes surmahirmus olnud. Tuletame siinkohal meelde kasvõi Joosuat, Maanoahi või Gideoni. Usun, et see elamus on tänapäeval natukenegi võrreldav inimese kogemusega, kes ootamatult peab hiigelsuures saalis prožektorite koondvalguses seisma ja tuhandetele kuulajatele mikrofoni kaudu oma elust ja tegemistest kostma. Jõuluöö oli üks inimkonna ajaloo tugipunkte, mille tähendus ületas kaugelt vapraimategi meeste võimed. Valgus haaras ingleid ja karjaseid. Issanda auhiilgus tunnistas jumaliku ilmutuse uut ja võimsat sissetungi siia maailma. Inglite kuulutuses jäävad helisema kaugeleulatuvad sõnad, nagu “suur rõõm”, “Õnnistegija”, “rahu” — need on üle aegade ja ajastute elavad suurte lootuste ja kordaminekute märksõnad. Jumal oli kuulutanud Päästja sündi.

Jumala silmis oli selle maailma olukord nii lootusetult troostitu, et enam ei aidanud ajutine remont eksiilisaatmise näol ega ilustamine ettekuulutuste läbi. Aidata võis veel vaid päästmine. See ongi jõulude tuum — Päästja on tulnud! Selles on Jumal eriliselt austatud, et Jumala Poja maa peale astumisega sai Jumal üheks meie seast ja maailm tõusis uuel viisil Jumala omaks. Jumal sai austatud ja Tema au säras kõikjal võimsalt üle maa.

Jumala au ja inimeste rõõm kuuluvad kokku ja seda väga lihtsal viisil: nimelt kui inimesed usuvad Jõululapsesse, tuleb rahu Jumala ja inimeste vahele. “Maa peal rahu!” See on suur ja võimas pakkumine. Kelle kohta see aga kehtib? Piibel kirjutab, et “maa peal rahu inimeste seas, kelledest Temal on hea meel”. Kas on see piiritlemine või ehk väheste väljavalitute eelistamine? Ei! Jumal mõtleb siin väga avalalt: “Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale!” Jõululaps Jeesuse sünnist alates kuulub Jumala hea meel nendele inimestele, kes Tema sõnumi vastu võtavad. “Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad Tema nimesse!”

Jõuluevangeeliumi esimene pool nii Johannese kui ka Luuka suu läbi jutustab meile sellest, et Jeesus tuli maailma surutusse, kus Teda ei oodatud. “Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu.”

Jõuluevangeeliumi teine pool aga ilmutab Jumala au maailmas: “Me nägime Tema kirkust, nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõtt.” Nüüd on pakutud sellele maailmale võimalus, et igaüks, kes usu kaudu võtab vastu taevase sõnumi, saab astuda Jumala aust täidetud avarasse ellu! Ütle lahti sellest piskust, mis sul siin maa peal kogutud on ja anna end Jõululapsele, kellel on ülikülluslikud varaaidad, kust jätkub kõigile. Kahte korraga ei saa. Tuleb valida. Veelgi enam on muidugi kaalul: maine ja taevane pole meile tuntud mõistetega lõpuni võrreldavad.

Vaheta nüüd Sinagi oma maisusesse surutud olek taevase avaruse vastu!

TÕNU PALTS
Tallinna Allika Baptistikoguduse diakon

ME LÄKSIME NARVA EVANGEELIUMI KUULUTAMA

Aktuaalne teema

13 aastat on Narva lastele kuulutatud eesti keeles evangeeliumi. Kuulutajale rääkisid sellest TAIMI KALDARU (vasakul) ja SIIRI RATAS, kes käivad Tallinnast Narva pühapäevakooli pidamas.

Kuidas algas pühapäevakoolitöö Narvas?

Taimi: Me elasime Narvas 1938—1944 ja meie kodus oli tavaks palvetada selle piirkonna elanike eest.

Enne viimast sõda elas Narvas 90 protsenti eestlasi ja 10 protsenti muulasi. Praegu on see suhe vastupidine. Nii oli eestikeelne elanikkond aastaid nurka surutud, julgemata tänaval eesti keeltki rääkida. Pärast Eesti taasiseseisvumist lootsid Narva ja selle ümbruse eestlased mõistmist ja arusaamist, kuid sageli seda ei olnud.

1988. aastal kutsuti mind Eesti Televisiooni jõulude teemal esinema. Ilmselt jäin ma mõnele meelde ja nii sain 1989. aastal Narva Eesti Seltsilt kirjaliku kutse tulla rääkima emadepäeva tähendusest. Samal aastal hakkasime saatma Narva Eesti Gümnaasiumi raamatukogule ajakirja Päikesekiir, hiljem lisasime “Laste Piibleid”. Saatsin kooli kirjaliku avalduse, et lubataks alustada pühapäevakooli tööga. Algul oli vastus eitav, kuid 1990. aastal kutsuti mind viimase klassi õpilastele rääkima jõulude tähendusest. Palusin appi oma venna, Viljandi koguduse pastori Aamo Remmeli. Alates 1991. aastast saime loa alustada koolimaja ruumides pühapäevakooli tööga.

Kui sageli tuleb Narvas käia?

Taimi: Käisin algul üksi. 1993. aastal liitus minu õde Siiri Ratas. Kaasa on aidanud ka meie õde Asta Zautin koos abikaasaga.

Siiri: Narvas oleme käinud regulaarselt kaks korda kuus, vahel ka rohkem. Suvel regulaarset tööd ei ole olnud. Tavaliselt sõitsime neljapäeva õhtul Tallinnast Narva. Reede hommikul sõitsime Sillamäele ja pidasime lasteaias ja koolis pühapäevakooli. Õhtul läksime Narva tagasi, olime Narva lasteaias ja selle järel tulid kokku Narva lastevanemad, kellele pidasime teelaua ääres vaimuliku koosviibimise. Laupäeval oli meil koolis neli pühapäevakooli gruppi.

Taimi: Oleme korraldanud Narvas ka ülelinnalisi evangeelseid koosolekuid nii koolimajas kui ka Hermani kindluse saalis. Kõnelejateks on olnud Ülo Meriloo, Joosep Tammo, Helari Puu, Toivo Pilli, Aamo ja Meego Remmel, Leho Paldre ja paljud teised. Keda me iganes palusime, olid kõik kohe valmis abistama. 2000. aastal korraldasime ka Alfa-kursuse, kus osales 86 inimest.

Töötasime 1998. aastani nii Narvas kui ka Sillamäel. Kuna töökoormus oli liiga suur, andsime Sillamäe töö üle Kohtla-Järve kogudusele ja loobusime Narva lasteaias tegutsemisest. Sillamäel alustasime uuesti 2000. aastal.

Siiri: Kui võimalus on, läheme reedel Narva, et koos palvetada selle piirkonna inimeste pärast ja et ka endal oleks kergem, sest samal päeval edasi-tagasi sõita on piisavalt väsitav.

Kas Narvas on ka teisi eestikeelseid töötegijaid?

Taimi: Narvas tegutsevad veel Urmo Reitav ja Kadri Leinuste. Mõlemad on toredad noored inimesed. Möödunul aastal saadeti Eesti EKB Liidu keskuse poolt Narva töö koordinaatoriks Mustvee koguduse pastor Eenok Palm, sel aastal lisandus veel Kiviõli koguduse pastor Allan Lilleorg, kes töötab nii vene kui ka eesti keeles.

Siiri: Narvas töötab luteri kiriku pastor Villu Jürjo abikaasaga. Mõlemad on ka Narva Eesti Gümnaasiumis õpetajad. Luteri kogudusel ei ole pühapäevakooli.

Narva Eesti Gümnaasiumis õpib praegu ligi 400 last. Mõned aastad tagasi käis pühapäevakoolis umbes 150 last, praegu umbes 50. Meile teeb enam muret Sillamäe. Sealses eestikeelses koolis õpib üle saja lapse. Peaaegu terve kool osaleb pühapäevakoolis, kuid seal ei ole praegu kellelegi tööd üle anda.

Millised on teie töö tulemused?

Taimi: Selle otsustaja on Taevaisa. Oleme teinud seda, mida oskasime. Ühte ma tean, et seda, mida tegime, ei saanud me tegemata jätta.

Siiri: Ühinen Taimi sõnadega. Tegime seda, mida oskasime.

Mis edasi saab?

Taimi: Oleme Jumalale tänulikud, et on, kellele töö Narvas üle anda. Sillamäel tuleb meil ilmselt edasi käia. Loodame, et kord tuleb ka see aeg, et nii Narvas kui ka Sillamäel on eestlastel oma kogudus ja ruumid.

Siiri: Meie häda on selles, et me ei ela kohapeal. Oleme üsna elatanud ja jõuvarud on kesised. Kuid vaimulik töö selles piirkonnas on meil südamel. Võib-olla on põhjus selles, et meie isa töötas enne Teist maailmasõda selles piirkonnas. Vahel on selline tunne, et tema jalajäljed on ees.

Jõulud on ees. Mida soovite?

Siiri: Kutsun kõiki üles Narva töö pärast palvetama.

Taimi: Tahan tänada kõiki, kes on Narva ja Sillamäe tööd toetanud nii palves kui ka rahaliselt. Tänu neile oleme suutnud oma osa täita. Oleme tänulikud Narva ja Sillamäe koolide direktoritele, kes siiani on igati toetanud meie tööd, andnud tasuta kasutada ruumid ja jõudumööda ka toetanud majanduslikult. Olgu selle paiga üle jätkuvalt Jumala õnnistus!

Täname!

SINU KÄES ON KÕIK MU AJAD

(Psalm 31,16)

Ühel advendiaja õhtul oli Kuulutaja vestluskaaslaseks AIME JÄRV Tartu Salemi kogudusest. Tema abiga heidame pilgu kiirelt kaduvale ajale.

Aime Järvele meeldivad lapsed.
Piret Jürgensoni foto.

MILLAL SA USKLIKUKS SAID?

Sain päästetud 18-aastaselt Tallinnas Oleviste koguduse aastapäeval. See oli 46 aastat tagasi.

Peipsi ääres oli pisike ärkamine. Helmi Ainsalu (Palm) kogus noored kokku ja tegi väikese laulukoori. Tema võttis meid kaasa ka Olevistesse.

Lõuna ajal tuli minu juurde Siiri Ratas ja küsis, kas ma olen päästetud. Mina vastasin, et ei ole. Tema ütles: “Kuidas sa julged niiviisi elada?” Mina mõtlesin, et ma nii noor inimene, praegu ma küll elu Jumalale ei anna. Las ma saan enne vanaks ja ükskord niikuinii annan. Olin ju usklikust perest pärit.

Pärast õhtust koosolekut ümbritsesid meid Pärnu noored. Tuli Evald Timmas (Viimsi koguduse pastor) ja küsis, kas mina ei taha Jumala lapseks saada. Ma ei tahtnud, aga ütlesin kogemata “jah”. Olime siis palves Pärnu noorte ja Helmiga. Palusime ja palusime, aga mingit vastust ei tulnud.

Ma ei ole üldse nägemuste nägija, aga äkki nägin, et olen suur hall maakivi, täiesti kõva. Järsku tekkis Oleviste torni avaus ja päikesekiired tulid ja langesid kivi peale. Kivi hakkas sulama ja äkki ei olnudki seda enam. Tundsin, et midagi nagu läks Oleviste tornist välja. Ütlesin teistele, et lõpetage palve, päike paistab Oleviste tornist sisse. Oli pime septembriõhtu. Siis nad ütlesid, et nii rasket palvevõitlust pole varem olnudki.

RÄÄGI PALUN NATUKE MUSTVEE KOGUDUSEST!

Kui mina sain usklikuks, siis oli Mustvees pastoriks Ilmar Kurg. Palvelas käis palju noori. Sel ajal elas ja tegutses veel Rootsi misjonär Emilie Bertelson. Ta oli väga tõsine ja püha inimene. Ta käis koos Ilmar Kurega evangeeliumi kuulutamas. Lapsena kartsime Emilie Bertelsoni, sest ta hakkas meid kohe pöörama. Ükskord juba usklikuna läksin oma probleemidega Ilmar Kure juurde. Emilie Bertelson palvetas kogu selle vestluse aja kõrvaltoas. Ta oli väga austatud ja matustel oli teda saatmas peaaegu terve Raja küla, kus palvela asus.

See oli tore aeg. Peipsi ääres käisid kuulutamas Peeter Sink, Paul Himma, Imant Ridaliste ja teised. Paul Himmale pandi parajasti hambaid ja ta ütles: “Kaš ša tahad limušiiniga taeva väravašt šišše minna?” See oli tal üks lemmikväljendeid, kui ta rääkis sellest, et taevatee ei ole kerge. Me olime keskkoolilapsed, ta meeldis meile ja me ootasime teda alati.

Peeter Sink oli huvitav selle poolest, et kohe, kui ta inimest nägi, hakkas talle rääkima hingeõnnistusest. Me kartsime teda selle pärast. Ometi sai enamik neist noortest usklikeks.

Mustvee kogudus oli tol ajal küllalt suur. Meil oli segakoor ja meeskoor. Paljud noored läksid sealt laiali — Tartusse ja Tallinnasse.

MIKS SINA TARTUSSE TULID?

Ma tahtsin ülikooli minna. See oli väga kuri aeg. Enamikul usklikel ei lastud siis ülikooli lõpetada ja õnneks ma ei saanud sisse. Siis läksin pedagoogilisse kooli. Sealt visati mind enne lõpueksameid välja. Minust sai lihtne arveametnik ja hiljem raamatupidaja. Tegin eluaeg niisugust tööd, mis pole iialgi mu kutsumus olnud.

Mulle meeldis matemaatika. Tahtsin õppida astronoomiat. Väga meeldib mulle kirjandus. Just oli selgunud, et ma ülikooli sisse ei saa. Siis ma vaatasin, et võiksin algklasside õpetajaks õppida. Ma teadsin, et lõpetada ma ei saa. Aga kes kuulutab kooliõpetajatele evangeeliumi? Koolides oli halvustav suhtumine usklikesse. Mõtlesin, et äkki tuleb nende klassidesse usklikest kodudest pärit lapsi ja neil on nii tugev eelarvamus. Ma lähen nende hulka ja kuulutan. Otsustasin, et sisseastumiseksamiteks ei valmistu. Kui sisse saan, siis pean sinna õppima minema. Ja saingi sisse.

Algul saadeti meid kursusega kolhoosi. Hakkasin kohe lahtiste kaartidega kuulutama. Võtsin kaasa Osvald Tärgi “Jumala”. Üks kursusekaaslane luges seda ja ütles: “Hakka või uskuma!” Algusest peale teati, kes ma olen ja mitte ükski ei ütelnud õpetajatele. Kutsusin neid palvelasse ja püüdsin neile head teha. Õppeaeg oli kaks aastat. Ma vahepeal juba mõtlesin, et saangi õpetajaks ja mulle hakkas see töö meeldima. Mul oli praktika ka tehtud ja praktikapäevikus oli hinnang “Väga sobiv õpetajaks”. Töökoht määrati mulle Keilasse. Juba nutsin, et pean Tartu Salemi koguduse maha jätma.

Siis äkki tõstis üks paralleelkursuse õpilane üles küsimuse, kas usklik inimene tohib olla kooliõpetaja. Nii said õpetajad sellest teada. Üks õpetaja, noor mees, ütles: “Andke mulle tool, ma minestan!” Kui oleks öeldud, et ma olen mõrtsukas, oleks umbes sama reaktsioon olnud. Selline suhtumine oli ususse. Üle päeva kutsuti mind vestlustele.

Ükskord pandi mind kursuse ette ja õpetaja küsis: “Mida usk on sulle andnud?” Mina vastasin, et usk on õpetanud mind inimesi armastama. Terve kursus hüüdis: “Õigus!”

Mulle öeldi, et uksed on avatud ja võin alati tagasi tulla — muidugi siis, kui ma enam usklik ei ole. Ma ei süüdista oma õpetajaid, nad pidid seda tegema.

MIDA KUJUTAS ENDAST SELLEAEGNE TARTU SALEMI KOGUDUS?

Perekonda. Perekonnas on ema, isa, vanaisa, vanaema ja lapsed — kõik koos. Meid kasvatati perekonnavaimus.

Minuga ühel ajal tuli palju usklikke noori Tartusse õppima, kuid enamasti nad ülikooli lõpetada ei saanud. Nende hulgas olid tulevased pastorid Aamo Remmel, Jüri Jürgenson, Tiit Niilo ja Johannes Kähr. Minu puhul võis veel väljaviskamise põhjusest aru saada, ma olin tulevane õpetaja, aga Jüri Jürgenson õppis loomaarstiks.

Rahvast käis siis palvelas palju. Neljapäevane piiblitund oli nii rahvast täis, et poodium oli ka hõivatud. Üks üliõpilane ütles, et kui ta tuli maailma möllust ja Paul Himma kõne ära kuulis, siis oli ta toidetud. Ühiselamus öeldi talle, et kui sa sealt tuled, siis sa särad...

Koguduse juhtidele oli see väga raske aeg. Meid säästeti ja me saime paljudest asjadest alles hiljem teada.

PALUN RÄÄGI NENDEST INIMESTEST, KES SIND VAIMULIKULT KASVATASID.

Räägin ainult neist, keda enam ei ole.

Paul Himma pani aluse. Ta ütles tõe läbi huumori välja ja see on eluaeg meeles. Ma austan teda sellepärast, et ta kasvatas põhimõttekindla koguduse.

Alfred Liin oli väga tõsine palveinimene. Ta ütles, et kui ta hommikul kolm tundi palvetab, siis peab kiiruga palvetama. Aga kui ta neli tundi palvetab, siis saab kõige pärast paluda. Ta palvetas iga päev kõikide koguduseliikmete eest, nende olukordade pärast. Koguduses oli umbes 200 liiget ja ta tundis kõiki. Paljud lõikavad võib-olla senini seda vilja, mida tema nähtamatult külvas. Ta oli üks tugevamaid vaimulikke isiksusi. Inimesed käisid oma probleemidega tema kodus. Ta oli lihtne inimene, aga teda usaldati. Ja kui talle midagi räägiti, siis ta palus selle pärast. Väga rasked probleemid lahenesid nende palvete peale.

KAS SA NUTAD VANU AEGU TAGA?

Ei nuta. Ajad on Jumalast määratud. Tollel ajal oli ka palju head. Usk oli tõsisem. Olla kristlane tähendas sageli haridustee sulgumist või töökoha kaotust. Usku tuli tõsiselt võtta — kas olid või ei olnud kristlane. Praegune aeg on ka Jumalast — see suur usuvabadus. Elame lõpuajal ja üks Kristuse taastuleku märke on see, et evangeeliumi peab kuulutatama kogu rahvale tunnistuseks. Kas see kõigile tuleb õnnistuseks, see oleneb inimesest endast.

Usuvabadus on väärtus, mis ületab kõik. Võib vabalt uskuda ja keegi ei naeruväärista sind avalikult ega kiusa taga. Ma oleks tahtnud õppida. Aga minu tee läks nii ja ma olen sellega rahul.

KAS USK ON PRAEGU POPULAARNE?

Ei ole. Ja kui tähelepanelikult vaadata, siis on tuha all näha hõõgumas usuvastaseid tendentse. Me ei ole siit maailmast.

SALEMI UUS KIRIK ON JU TARTU LINNAS POPULAARNE.

Mul on hea meel, et Salemis käib palju inimesi ja et on tõsiseid otsijaid.

MIDA SA PRAEGU KOGUDUSES TEED?

Mul on nii hea töö, et ma olen oma eluga väga rahul. Ma müün kirikus pühapäeva hommikul enne ja pärast jumalateenistust vaimulikku kirjandust. Mulle meeldib inimestega suhelda. Ütlesin pastor Meego Remmelile, et ma olen nii tänulik, et ta mulle nii hea ameti andis. Ma olen püüdnud kõik raamatud läbi lugeda, mis tulevad ja siis ma oskan neid soovitada.

Lapsed ja vanad inimesed on mulle alati meeldinud. Nende hulgas tunnen ma end koduselt. Käin lapsi hoidmas ning tegelen vanurite ja puudustkannatajate aitamisega. Kirikus käib palju näljaseid. Ühel pühapäeva hommikul tuli üks mees ning ütles, et tal on külm ja ta magab kanalisatsioonis. “Sõbra käe” kuivikuid saame neile anda.

JÕULUD ON TULEMAS. PALUN MEENUTA VARASEMAID JÕULE!

Minu vanaisal Mart Järvel oli 13 last. Kõik nad on nüüd igavikus ja kõik said päästetud. Üks onu ja üks tädi said enne surma usklikuks. Me elasime suures majas. Seal oli vahepeal neli perekonda, kõik sellest suguvõsast. Üle tee elasid ka sugulased. Jumalateenistusel me talvel lapsena ei saanud käia, sest palvela oli seitsme kilomeetri kaugusel ja meil ei olnud hobust. Sellepärast on minu lapsepõlve jõulumälestused kodused. Lapsi ja lärmi oli palju. Isa laulis väga hästi ja mängis kitarri. Lapsed laulsid, isa õde tegi luuletusi. Kui ärkamisaeg tuli, siis hakkasime ise palvelas käima, olime juba inimesed.

Meelde on jäänud üks jõuluõhtu ühe Salemi koguduse liikme kodus. Keegi tegi ettepaneku, et räägime, kuidas keegi usu juurde tuli. Kui hakkasime rääkima, siis oli huvitav kuulda, millist teed pidi Jumal kutsus ja see oli üks eredamaid jõuluõhtuid.

MIDA SOOVIKSID SAABUVATEKS JÕULUDEKS?

Soovin tõelisi jõule, mis algavad südamest, püha vaikust ja rahu sügaval hinge sees.

TÄNAME!

13. detsembril Tartu Salemi kirikus

ERIÜKSUSE JA JÕULURAHU VAHEL

Jõulud peaksid kinnipidamisasutustes olema pidupäevadeks nii vangidele kui ka personalile. Jeesuse sõnade kohaselt tuleks vange vaatama minna (Matteuse 25). Ametnikele on jõulude ja uue aasta vaheline aeg ebamugav. Jõulurahu unistus võib mõnikord kiiresti püssipaukude raginas puruneda.

Ernst on suure vangla direktor. Ta ei otsi kuulsust ei endale ega oma vanglale. Dramaatiline pantvangikriis, mille ta koos kaastöötajatega kolm aastat tagasi läbi elama pidi, kuulub õnneks haruldaste elamuste kilda.

Nagu ikka, helises ka 23. detsembril 1999 kell 5.30 äratuskell. Päev oli Ernstil silme ees: jõululaupäeva-eelne tormamine. Siis peaks tulema mõni päev rahu ja lõõgastumist. Ta ei võinud ju veel aimata, et sel õhtul ta koju ei saa...

Ennelõuna oli täidetud hädavajalike igapäevaste ülesannetega. Kella ühe ajal otsustas Ernst ruttu veel midagi jõuludeks osta. Eelmistel päevadel ei olnud tal töö tõttu õhtuti aega ja jõululaupäeval ei tahtnud ta küll ennast täiskiilutud poodides vaevata. Parem juba praegu korraks ära käia. Kuid teel väravahoonesse teatati talle, et julgeolekuametnikud otsivad teda taga. Põhjuseks oli pantvangivõtmine teises korpuses!

Ernst ruttas viivitamatult sündmuskohta: esimeses osakonnas seisis pantvangivõtja põrandal lebavate teenistujate kohal. Järgnes lühike jutuajamine kohalolevate ametnikega. Ernstile sai ruttu selgeks, et ta ei saa siin enam midagi teha. Tema kui direktor pidi kohe alarmeerima sellisteks juhtumiteks moodustatud eriüksuse komandöri. Kuid esimesel korral tehakse vigu ja tema jaoks oli see esimene kord – erinevalt vangist, kes juba teises vanglas pantvangivõtmist proovinud oli. Tookord lõppes see politsei eriüksuse rünnakuga.

TUSK

Niisiis tagasi väravahoonesse. Eriüksuse liikmed tulid samuti rutates. Varsti sai selgeks, et vangla üksi selle asjaga toime ei tule. Ernst helistas politsei juhtkonnale ja palus ametlikult abi. Teatati justiitsministeeriumile. Vanglas kehtis nüüd häireolukord. Küsimus oli selles, kuidas teised vangid reageerivad. Telefonid olid helistamisest punased. Politsei kriisistaap võttis juhtimise üle. Kaitsepolitsei piiras vangla sisse. Kriminaalpolitsei ja läbirääkimistegrupp ilmusid kohale. Tuli spetsiaalne rünnakrühm ja võttis kohad sisse. Täpsuslaskurid asusid positsioonidele. Kõike seda tehti pantvangide päästmiseks. Kuid ei nii ega naa pääsenud pantvangivõtjale lähedale. Tusk hakkas maad võtma.

VIHA JA TASAKAALUKUSE VAHEL

Aeg läks. Ernstile tähendas see nüüd ainult ootamist ja heale lõpule lootmist. Sai selgeks, et vanglas on tehtud vigu, mis sellist juhtumit soodustasid. See tegi direktorile muidugi eriti valu. Saabus südaöö ja jõululaupäev. Olukord oli kõike muud kui pühale päevale kohane. Mõtted ohus olevatest kolleegidest segunesid vihaga pantvangivõtja vastu. Milleks kõigeks inimesed võimelised on! Ja sellele vaatamata oli kogu välise ärevuse juures sügaval seespool rahu. Rahu, mis tulenes usaldusest Jumala vastu.

VABASTAMISAKTSIOON

Ühel hetkel sai selgeks, et ainult rünnakrühm võib olukorra lahendada. Mehed tõmbasid mustad maskid näo ette ja harjutasid esimeses korpuses pantvangide vabastamist. Edukas peaproov äratas lootust ja mindi teise korpusesse.

Kell 5.18 hommikul kostis eeskojast rünnakrühma komandöri hääl: “Viis, neli, kolm, kaks, üks, null!” Ernst ja tema kaastöölised tormasid akende juurde: plahvatused kaikusid läbi öö, kollakasvalged suitsupilved tõusid tumedasse taevasse. Kahe lõputuna näiva minuti järel tuli rõõmustav teade: pantvangivõtjast saadi jagu, pantvangid on vigastamata. Seda hetke olid kõik oodanud. Ernst läks teise korpusesse ja tänas rünnakrühma võitlejaid. Need pakkisid juba oma asju kokku.

Vangla direktori jaoks ei olnud töö veel lõppenud. Kell seitse pidi ta kriminaalpolitsei hoones koos prokuröri ja politseidirektoriga pressikonverentsi andma. Alles selle järel võis ta minna oma sisseoste tegema ja magama heita.

“PÜHA ÖÖ, ÕNNISTUD ÖÖ”

Kell viis õhtul oli linna peakirikus jumalateenistus ja Ernst istus koos teistega pingis. Kõlas “Püha öö, õnnistud öö”. Ernst laulis mehhaaniliselt kaasa. Tuntud sõnad ja südamelähedane meloodia kõlasid talle esialgu nagu teisest maailmast. Aga samal ajal tundusid need sõnad just täna eriti lähedased olevat:

“Püha öö, õnnistud öö, kõik on maas rahu sees. Joosep valvab ja Marial seal hingab lapsuke põlvede peal. Maga, patuste rõõm!

Püha öö, õnnistud öö. Ingli hääl välja peal laulab rõõmsasti: Halleluuja! Annab teada ka karjastele: Kristus sündinud teil.”

JÕULURAHU VÄGIVALLAMAAILMAS

Vaimulik oli temal ja veel kahel teisel koguduseliikmel palunud jõululaupäeval mõned isiklikud mõtted ütelda. Mida öelda pärast sellist läbielamist?

“Püha öö, õnnistud öö,” alustas ta. “See kõlab nagu headele inimestele, sõbralikult, rahulikult, harmooniliselt, romantiliselt, mõnusalt uinutavalt. Aga maailm ei ole selline. Sõda, võimuvõitlused, intriigid, kiirustamine, riid, rahutus... Ka viimane öö ei olnud rahulik ja püha. Siis püüdsid siit kilomeetri kaugusel sada politseinikku ja justiitsametnikku pantvange päästa. Öö ei olnud küll vaikne ja sõbralik, aga ometi võisime me lõpuks midagi muud kogeda. Pärast kella 5.18 vaibusid pinge ja rahutus, pantvangide vabastamine oli nagu lunastus. Vaikus ja rahu võtsid maad.

Ka sellesse maailma, ka meisse endasse võivad tulla vaikus ja rahu. Jeesus Kristus sündis, et meid Jumalaga lepitada. Sellest teadmisest “püha ja õnnistatud öö” kohta tuleneb lootus ja rahu kogu maailmale. See lootus kehtib meile, pantvangidele ja isegi pantvangivõtjale. Jõulud ei ole härdameelsuse, vaid uue tulevikulootuse pühad.”

HARALD KRILLE
idea Spektrum Spezial

TÄHT, TARGAD JA TARKADE TEEKOND

“Kuidas navigeerib laev suurel merel kompassita või muu taolise instrumendita?” küsisin kord ühelt vanalt merekarult. Vastus: “Põhja pool ekvaatorit Põhjanaela järgi ja lõunas Lõunaristi abil.”

Matteuse evangeeliumi teises peatükis kirjeldatud targad hommikumaalt olid samuti navigaatorid, kes vajasid tähe abi. Ent nende teenäitajaks polnud ei Põhjanael ega Lõunarist, vaid liikuv täht, mida evangelist lihtsalt “Tema täheks”, see tähendab Jeesuse täheks hüüdis.

Täht, targad ning tarkade teekond — need kolm on lahutamatud osad jõululoost ja moodustavad kolmekuningapäeva sündmustiku. Jumal nagu ei leppinud Luuka evangeeliumis esineva Jeesuse sünni imekauni jutustusega. Maarjast ja Joosepist, lapsukesest sõimes, karjastest, Issanda auhiilgusest, inglist ja taeva sõjaväe hulgast ei jätkunud, neile lisati täht, targad ja tarkade teekond. Kui imeline, ilus ja auline! Tänu Jumalale selle eest! Rõõmustagem, tänagem ja kiitkem! Ja siiski, ärgem unustagem, need kolm — täht, targad ja tarkade teekond esitavad ka senilahendamatuid küsimusi.

Näiteks:

1. Kes olid targad — kuningad, kunstimehed, astronoomid-astroloogid?
2. Kust nad tulid — Paabelist, hommikumaalt, idast või veelgi kaugemalt?
3. Kui palju neid oli — kas kolm või rohkem?
4. Millal nad teele asusid ja kui kaua nende rännak kestis — kas Jeesus oli siis 40-päevane või kaheaastane?
5. Miks ja milline oli too salapärane “Tema täht” või tähtede konstellatsioon, mis tarkadele teed juhatas — Jupiter, Saturn, mõni põlev täht või üleloomulik valguskeha?

Küsimuste nimekirja saaksime kindlasti veelgi pikendada, ent vast aitab sellest.

Kui esimesed astronaudid, kes maandusid Kuul, tõid sealt meile, maapealsetele, kuukive, pinnast ja tuhka, siis lausus neid uurinud teadlane paljutähendavalt: “Need kivid lahendavad küll mõningaid tähtsaid küsimusi, aga ühtlasi tõstatavad nad suurel hulgal uusi probleeme ja universumi müsteerium aina laieneb.”

Mulle on räägitud, et väidetu maksab peaaegu iga teadusliku avastuse kohta. Nn teaduslike võitude puhul leitakse küll mõnele põlevale probleemile lahendus, ent sellega avatakse ka uks uutele raskematele probleemidele. Kas teadus sellepärast loobub tööst, katsetest, uurimustest? Ei, teadus jätkab oma tegevust hoolikamalt, innukamalt, järjekindlamalt, väljudes sellest ja ehitades sellele, mida ta juba teab.

Kasutagem sama teaduslikku meelsust ning menetlust ka kolmekuningapäeva sündmuste juurde astudes, tuginegem ja ehitagem sellele, mida me kindlasti Pühakirjast teame. Loetleme sellepärast kolm sellist fakti:

1. Targad tulid Jeesuse juurde.
2. Nad tervitasid Teda (mitte tähte) alandliku kummardamisega.
3. Nad tõid Talle ande — kulda, viirukit ja mürri.

Seepärast kutsun sindki, kallis lugeja, Jõululapse Jeesuse sõime juurde. Me oleme Jumala poolt nii imeliselt valmistatud, et oleme võimelised vaimus koos tarkadega rändama, tähte järgima ja Õnnistegijat kohtama. Tervitagem Teda, kummardagem Päästja ette oma vajaduste, murede ja soovidega, kuid ärgem unustagem kinkepakke avamast. Toogem Jõululapsele oma siiras usk, armastus ja andumus (tavaliselt pakkide avamisel me otse imestame, kui palju meil on anda). Jeesus aktsepteerib tänuga nii kallist nardisalvi kui ka valusaid pisaraid.

Kaunid ja lahutamatud osad jõululoost — täht, targad ja tarkade teekond, tõstavad palju küsimusi, siiski esitavad nad vaid poolikut tõde, mis sageli ei vii eesmärgile. Puuduva leiame jõulude ja kolmekuningapäeva teises osas, pealegi vastustega varustatud vajalikus osas: tarkade tulek, tervitus ja andide toomine. Need ei ole kõrvalise tähtsusega, sest neid hüljates satume kurja kuninga Heroodese kotta, kus kaotame peatselt ka esimese osa — seal röövitakse meilt halastamatu järjekindlusega täht, targad ja tarkade teekond. Kaovad elu põhilisemad ning sügavamad sihid, teejuhised ning mõtestus.

Petlemma täht

Pärast kummardamist ja kinkide jagamist pöördusid targad tagasi omale maale, aga nad läksid teist teed kui tulles. Meiegi kõnnime teist teed — taeva teed ning õnnistuste teed, olles oma Lunastajat isiklikult kohanud-kummardanud. “Tema täht” juhib meid selleski auliselt.

KALJO RAID (Toronto)
Usurändur 1978

KRISTLASI KIUSATAKSE TAGA

ASERBAIDŽAANIS SULETI KOGUDUS

Vaid kuu aega pärast seda, kui Baptistide Maailmaliidu (BWA) delegatsioon käis Aserbaidžaanis taotlemas inimõigustest ja usuvabadusest kinnipidamist, sulgesid võimud riigi pealinnas Bakuus koguduse ja panid pastor Sari Mizrojevi koduaresti. Väidetavalt olevat ta ühes jutluses kasutanud islamivaenulikke väljendeid, kuid ta ise eitab seda.

Aserbaidžaanis on baptiste kohtuotsuses iseloomustatud kui “usu reetureid” ja “islami, valitsuse ja rahva vaenlasi”. BWA peasekretär Denton Lotz kutsus USA ja Suurbritannia valitsusi üles kõike ette võtma, et pastor Mizrojev taas vabaks saaks. “Seda küsimust tuleb vaadelda kui esmatähtsat,” ütles Lotz.

Suletud koguduses on umbes 200 liiget. Umbes 90 protsenti Aserbaidžaani kaheksast miljonist elanikust on moslemid. Kristlikku vähemusse kuulub 1100 baptisti 20 koguduses.

Die Gemeinde

LIIBANONIS TAPETI NAISMISJONÄR

21. novembril lasti Lõuna-Liibanoni sadamalinnas Siidonis maha Ameerika naismisjonär.

31-aastane meditsiiniõde Bonnie Weatherall töötas abiorganisatsiooni “Operation Mercy” kliinikus. Kell kaheksa koputas tundmatu kurjategija haigla uksele. Kui Bonnie Weatherall avas, tõmbas mees püstoli välja ja laskis talle kolm kuuli pähe.

Bonnie Weatherall oli töötanud selles kliinikus kaks aastat. Haigla hooldab eelkõige lähedalasuva palestiinlaste põgenikelaagri Ain al-Hilweh elanikke. Hukkunud misjonär hoolitses rasedate ja sünnitajate eest. Tema abikaasa Brite Gary Weatherall (36) ütles: “Minu naine suri armastuse pärast Jeesuse koguduse vastu ja sellepärast, et ta aitas Siidoni ja Liibanoni inimesi.”

See oli esimene surmaga lõppenud rünnak USA kodanike vastu pärast Liibanoni kodusõja lõppu kaksteist aastat tagasi. Politsei ei soovinud vastata küsimusele, kas see oli Ameerika-vastane terroriakt. Kliinik oli juba umbes kolm kuud saanud korduvaid ähvardusi islami ekstremistidelt. Siidoni ümbruses, mis on umbes 45 kilomeetrit lõuna pool pealinna Beirutit, on palju Hamasi ja “islami püha sõja” grupeeringuid. Levinud on viha USA vastu Iisraeli toetamise ja võimaliku kallaletungi tõttu Iraagile. Alates maikuust on rünnatud ameeriklaste kiirrestoranide kette Liibanonis.

INDIAS PEKSID HINDUD MISJONÄRE

Edela-Indias rünnati kaks korda ja peksti läbi misjoniorganisatsiooni “Operation Mobilisation” (OM) misjonärid. Goa liiduterritooriumi ühes väikelinnas läksid kolm indialasest OMi kaastöötajat koos kohaliku pastoriga ühele perele külla, et nende soovil näidata filmi Jeesusest. Pärast filmi lõppu tungis umbes 30 inimest majja, vedasid pastori välja ja peksid teda. Kui OMi kaastöölised proovisid pastorile appi minna, said ka nemad peksa. Rahvahulk proovis misjonäride autot põlema panna, kui politsei vahele astus.

Sarnane lugu oli kaks päeva varem naaberosariigis Karnatakas, kus relvastatud hindud ründasid ja peksid kahte OMi kaastöölist. Politsei ei seganud vahele ja keeldus kannatanute avaldust vastu võtmast.

India OM kutsub üles sealsete kristlaste pärast palvetama, sest neid rünnatakse pidevalt.

idea Spektrum

KESK-AAFRIKAS ON RAHUTU

Äsjastes rahutustes Kesk-Aafrika Vabariigis rüüstati ja hävitati baptistide toetatud teoloogiline õppeasutus Banguis. Kahjustada sai ka baptistiliidu hoone. Üks baptistide naistöö juhte sai laskehaava ja suri. Seda teatas kohaliku baptistiliidu president Paul Changé faksi teel levitatud eestpalvesoovis Euroopa Baptistlikule Misjonile (EBM).

Kesk-Aafrika Vabariigis võitlevad Kongo Rahvavabariigi (endise Sairi) mässajad valitsuse vastu. Selle tõttu on igal pool marodööride bandesid. EBMi peasekretär Hans Guderian ütles: “Me peame Jumalalt paluma rahu sellele maale ja ei tohi unustada oma sealseid kannatavaid vendi ja õdesid.”

Pastorinaised õppeasutuse ees Banguis

Kesk-Aafrika Vabariigis on 3,5 miljonit elanikku, neist 35 protsenti on kristlased. Baptistiliitu kuulub umbes 46 tuhat liiget ja 152 kogudust.

Die Gemeinde

EESTI KIRIKUTE NÕUKOGU PREEMIAD

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) oikumeenilise aastapreemia laureaatideks on Katrin Seppel ja Aile Ellmann (Eesti Televisiooni saatesarja “Ajalik ja ajatu” eest) ning Raadio 7.

EKNi aastapreemia laureaadid usuõpetuse valdkonnas on Toomas Jürgenstein (Tartu Treffneri gümnaasiumi usuõpetuse õpetaja ja õpikute autor) ja Pille Talvar (Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi usuõpetaja ja Eesti Usuõpetajate Liidu esimees) ning Eesti Usuõpetajate Liit.