Eesti EKB Liit korraldas 16.-18. augustil Viimsi vabakoguduse kirikus välismisjonikonverentsi. Pildil paluvad liidu misjonisekretär Indrek Luide, asepresident Peeter Tamm ja Keila baptistikoguduse pastor Jaan Puusaag õnnistust liidu poolt välja saadetud misjonäridele.

Misjonitöö on Kristuse käsk. Tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas (Lk 24,47). Kui selle käsu pidev kordamine jutlustes ja mitmesugustes üleskutsetes mõnda inimest tüütab, siis on selle inimese usul midagi viga.

Välismaale tööle minevad misjonärid ja kodumaal tegutsevad evangelistid peaksid olema ainult jäämäe tipp. Kõik kristlased kuuluvad valitud soo hulka, nad on kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, kes peab kuulutama Issanda kiidetavust (1Pe 2,9).

Miks segada rahvaid, kes Kristust ei tunne, kuid kellel on oma kultuur ja usk? Kas sellest ei piisa, kui inimene lihtsalt millessegi usub, mis tema mõtteid suunab ja eluviisi kujundab? Piibel ütleb selgelt, et pääste on ainult Kristuses, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks (Ap 4,12).

Nii tuleb meil kristlastena oma ülesanne täita. Evangeeliumi kuulutamine on hea töö, sest iga meelt parandanud patune tekitab rõõmu Jumala inglite ees (Lk 15,10).

PÕHIPROBLEEMIKS ON JA JÄÄB PATT

Toimetaja kommentaar

Kas selle pildi peal on kurjuse pesa või Jumala imeline looming? Igatahes eelistas nende ridade autor foto kähku ära teha ja kaugemale minna — neid elukaid on pildi pealt palju ohutum imetleda kui looduses.

Meie hinnangud asjadele ja nähtustele sõltuvad positsioonist, millel asume. Tänavune kuum suvi teeb rõõmu puhkajale, põllumees või aiapidaja on aga üsna murelik. Sama kehtib poliitikas. Need, keda ühed nimetavad vabadusvõitlejateks, on teiste silmis bandiidid, separatistid, natsionalistid või midagi muud sellist. Raske on võtta “kristlikku” positsiooni — kristlaste hulgas on nii põllumehi kui ka puhkajaid, vabadusvõitlejaid kui ka rahuliku elu nautijaid.

Jeesuse õpetatud palvelause “Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal” tundub panevat vastutuse ja otsustusõiguse taevale, kuid sageli tuleb meil endal ka oma seisukoht välja öelda.

Kogu maailmas on usklikud teatud määral hädas nõndanimetatud kristlike erakondadega. Mida näitab sõna “kristlik” nende nimedes? Kas need erakonnad saaksid ühendada kõiki kristlasi? Kas kristlasest ärimehel on kõiges samasugused huvid nagu vaesel kristlasel? Võib-olla peaks kumbki astuma kristliku erakonna asemel tavalisse, mis vastaks tema poliitilistele ja majanduslikele huvidele ja ajama seal kristlasena oma asju?

Ka Eesti Kristlik Rahvapartei on käitumas tavalise erakonnana, luues enne valimisi liite teiste erakondadega. See tähendab poliitilis-majanduslike seisukohtade kohandamist võimu nimel. Kas sellest järeldub, et tulles võimule, hakatakse asju ajama tavalisest “reaalpoliitikast” lähtudes?

Kõiki kristlasi saab ühendada vaid Kristus ja Jumala kogudus, mitte poliitika ja erakond.

KULTUURIMINISTER ASTUS TAGASI

Eesti poliitilist elu vapustas Kultuurkapitali juhi Avo Viioli tegu — ta mängis kasiinos maha miljoneid oma organisatsiooni raha. Kultuuriminister Signe Kivi astus juhtunu pärast tagasi.

Avo Viioli puhul ei ole ilmselt tegemist rumala inimesega. Esimesed reaktsioonid teatele tema kuriteost olidki imestavad — teda tundvad inimesed ei suutnud seda uskuda. Tõenäoliselt andis Avo Viiol endale aru, mida tegi, kuid ei suutnud ahvatlusele vastu seista. Jumal ütles Kainile: “Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind! Kuid sina pead tema üle valitsema!” (1Mo 4,7).

Patu üle valitsemine on läbi kõigi aegade inimestele raskeks osutunud. Jeesus ütles: “Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et igaüks, kes teeb pattu, on patu ori!” (Jh 8,34). Patt on meie ühiskonna kõrgkihtides päris kindlasti valitsemas. Kahjuks ei näe kõrgkihte kiruv lihtrahvas, et sama viga on neil endal ka küljes.

Kultuuriministri tagasiastumine oli väärikas tegu. Ilmselt ei ole ta isiklikult seotud Avo Viioli kuriteoga. Tagasi astudes näitas minister oma suhtumist sellesse loosse, mis leidis ju aset tema valitsemisalas. Ükski minister ei jõua kontrollida isiklikult oma valitsemisala, kuid vastutus on tema peal ometi. Minister tõmbas tule enda peale, vabastas valitsuse kriitikast ja tuleb tõenäoliselt ühel päeval poliitikasse tagasi. Tema tagasiastumist hinnatakse siis suure plussina.

EUROOPAS UPUTAS

Eesti asub klimaatiliselt heas kohas. Ainult vahetevahel uputab veidi, aeg-ajalt tormab mõnes kohas ringi tuulispea. Hirmsad pildid Saksamaa ja Tšehhi linnadest, kus vesi sundis inimesi oma kodusid maha jätma ja põgenema, meid vist ei ähvarda.

Aga ka meie maal kostab hoiatusi, et kliima on muutunud. Hooned tuleks ehitada vee- ja tuulekindlamad. Ei tasuks oma maja ehitada väga mere või jõe lähedale.

Me ei tea täpselt, miks kliima muutub. Ta on seda alati teinud. On olnud jää- ja soojemad ajad. Praeguses kliima muutumises võib vähemalt osaliselt olla süüdi ka inimeste tegevus. Õhku paisatud heitgaasid, suured tehisveekogud elektrijaamade toitmiseks, vee loomulike äravooluteede sulgemine ehitistega — sellel kõigel on oma mõju.

Jumal andis pärast loomistööd inimesele korralduse valitseda Tema loomingu üle. Kahjuks varjutab mõistust sageli kasuahnus, mis on patt. Patt ongi see probleem, mis kõigepealt vajab lahendamist.

27. augustil 2002

UKSED ON AVATUD — KES MEIST LÄHEB?

“Naine ütles Temale: “Ma tean, et tuleb Messias, keda nimetatakse Kristuseks. Kui Tema tuleb, siis Ta kuulutab meile kõik.” Jeesus ütles talle: “Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see.” Ja sel hetkel tulid Ta jüngrid tagasi ja panid imeks, et Jeesus kõneles naisega. Ometi ei öelnud keegi: “Mis sa temalt tahad?” või “Mida sa temaga räägid?” Siis jättis naine oma veekannu sinna ning läks tagasi külla ja ütles inimestele: “Tulge vaadake inimest, kes ütles mulle kõik, mis ma olen teinud! Kas mitte Tema pole Messias?” Ja nad tulid külast välja Jeesuse juurde. Vahepeal palusid jüngrid Teda: “Rabi, söö!” Aga Tema ütles neile: “Minul on süüa rooga, mida teie ei tea.” Siis arutasid jüngrid omavahel: “Kas keegi on Talle süüa toonud?” Jeesus ütles neile: “Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan Tema töö. Eks te ise ütle, et veel on neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, mina ütlen teile: Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks! Nüüd saab lõikaja palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmustada. Jah, siin on tõsi see ütlus: “Üks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab.” Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama.” Aga palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõnade tõttu, kes tunnistas: “Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud.””

Johannese 4,25—39

Sellest tekstist lugesime Jeesuse vaatest misjonipõldudele.

Meie teema esitab küsimuse: “Uksed on avatud — kes meist läheb?” Kes on need, kes lähevad misjonitööle? Mis neid iseloomustab, milliste inimestega on tegu?

NAINE, KES LÄKS

Samaaria naine oli sisemiselt muudetud inimene. Ta oli äsja kohtunud Jeesusega, oli olnud avatud Tema sõnadele. Naine oli lasknud end Jeesuse sõnadest kujundada ja suunata ning ta uskus ja usaldas isikut, kes temaga rääkis.

Korraga oli ta avatud oma külarahvale, kelle pilkude ja juttude eest enne varju otsis. Korraga oli tal neile midagi edasi anda ja tema endine kehv reputatsioon ei takistanud teda selle juures.

Ta oli Jeesuse mõjust puudutatud inimene. Ta ei häbenenud teiste poole pöörduda, ta kutsus neid Jeesuse juurde: “Tulge ja vaadake inimest, kes mind on läbi näinud!” Ta ütles, et on leidnud prohveti, kes annab elava vee, kes ütles talle kõik, mis ta on teinud. See ongi tunnistamise sisu — tulge ja kuulake, mida Jumal Jeesuse kaudu on minu elus teinud. Tunnistamiseks pole vaja eriharidust, selleks on vaja osadust Jeesusega, et oleks, millest ja kellest rääkida.

Tõsi, Samaaria naine ei läinud kuskile kaugele võõrasse kultuuri. Aga kes meist julgeks öelda, et ta ei pidanud ületama barjääre iseendas, kui ta ruttas tagasi oma koduküla poole? Lugejal jääb mulje, et ta oli oma küla rahvast võõrdunud, ent nüüd korraga oli ta saanud jõu seda ületada.

MIDA NÄGID TOIMUNUS JÜNGRID?

Jüngrid imestasid, et Jeesus kõneles Samaaria naisega. Juudid õpetasid sellel ajal, et juudi mehel, veel vähem rabil ei sobi üldse avalikus kohas naisterahvaga rääkida, sest see viib mõtted Tooralt ära ja see pole hea. Jüngrid märkasid vaid imestada, et selline vestlus üldse aset leidis.

Mida jüngrid veel nägid? Nad nägid Samaaria küla ja selle elanikke. Kord olid nad valmis paluma tuld taevast, et see ühe teise samaarlaste küla hävitaks (Lk 9,52—54). Jeesuse jüngrid nagu ülejäänud juudidki pidasid Samaariat ilmselt väga tänamatuks tööpõlluks misjoni mõttes. Alustuseks olid sealsed elanikud üldse üks kahtlane selts, niiöelda kõva pinnas, kuna neil oli puudulik tunnetus Jumala tahtest. Samaarlased tunnistasid Pühakirjast vaid viit Moosese raamatut. Lisaks veel eluviisid, millele antud loos on viide, ja Jumala kummardamine mujal kui Jeruusalemmas.

MIDA NÄGI JEESUS?

Jeesusel oli prohvetlik vaade inimestele. Jeesus ilmutas naisele tema olukorra — et ta on otsija ja eksija. Jeesus ilmutas tõelise jumalakummardamise sisu ning seda, milline on Jumal. On vajalik, et me mõistame, et Jumal ei ole seotud ühegi paiga või ajaga, ent Jumal tahab end siduda meie olemusega, sellega, millised me oleme ja millisteks me tahame muutuda.

Jumal otsib neid, kes Teda vaimus ja tões kummardavad, see tähendab vastavuses tõega, Jumala eneseilmutusega ja mitte inimlike spekulatsioonidega. Siin ei ole juttu inimlike religioossete püüete siirusest. Teisiti kui vastavuses Jumala eneseilmutusega ei saagi Jumalat kummardada, teisiti on kõik inimesed nagu samaarlased, kes kummardavad, mida nad ei tea.

Jeesuse vaade samaarlastele kui misjonipõllule šokeeris mind tõsiselt. Jeesus rääkis oma roast, milleks oli Jumala tahte täitmine. Tal oli prohvetlik vaade olukorrale — Jeesus teadis, mida tähendab see üks muudetud inimene, üks naine, kes oli kohtunud Jumala armu ja halastusega Tema kaudu.

Jeesus teadis kõiki neid samaarlaste jumalatunnetuse ja jumalateenistuse puudusi, mida jüngridki teadsid. Ent prohvetliku pilgu läbi ja Jumala ilmutatud tahte valguses said needsamad andmed korraga täiesti teise tähenduse! Jeesus teadis ja nägi ette, mida tähendab üks muudetud inimene, kes kõneleb oma kohtumisest Temaga sealsamas külas. Jeesus ütles: “Tõstke silmad ja vaadake põlde — need inimesed on potentsiaalselt teie inimesed, nad on otsijad, kes ei oska lõpuni seletada, mida nad otsivad. Põllud on juba valged lõikuseks.”

MILLINE ON OLUKORD SISE- JA VÄLISMISJONI PÕLDUDEL?

Mida näeme meie sise- ja välismisjoni põldudel? Näeme sekulariseerunud inimesi, kes ei tea täpselt, kas ristil kujutatud isik on “ämblikmees” või keegi teine kaasaja kangelane (Denton Lotzi näide Prantsusmaalt). Näeme eri kultuuride, eri tsivilisatsioonide, eri religioonide kokkupõrkeid, pühendunud fanaatikuid, kes on kõigeks valmis. Näeme aastakümneid hõõguvat toorest viha, mis otsib väljendust erilises kurjuses. Näeme materialismile ja oma ego rahuldamisele pühendunud inimeste hulki, kes ei tunnista ühtegi teist ebajumalat iseendi kõrval. Samas vohavad kultused, järgijaid jagub igat masti nõidadele ja selgeltnägijatele.

Kas nende inimestega on üldse mõtet vaeva näha? Kus on siin need evangeeliumile vastuvõtlikud südamed? Meie näeme, et pinnas on kõva, töö on raske, ohud on suured, tulemusi on kasinalt — ja me leiame, et midagi head polegi oodata.

Mida näeb ja ütleb Jeesus Jumala tahte valguses ja prohvetliku pilgu läbi meie olukorra hinnanguks, meie ajastu kogudusele? Lähteandmed on Tal ju enam-vähem samad.

Ta ütleb: “Vaata, mina ütlen teile: Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks!” Jeesus vaatab neidsamu inimesi meie kaasajas ja ütleb — põllud on valged lõikuseks Eestimaa linnades ja külades, Venemaal, Bosnias, Indias ja Hiinas, kurdide ning hantide ja manside aladel. Jeesus näeb otsijaid, segadusse viidud ja sisemises janus inimesi, kes on rahuldamatud oma seniste jumalate teenimises.

JEESUS ON MEID LÄKITANUD

Jeesus esitas Leevile kutse: “Järgne mulle!” (Lk 5,27—28). Kui kaugele oleme meie valmis järgima Jeesust? Kas esimese takistuseni, esimese pilkeni, esimese halvustava suhtumiseni?

Scott Wesley Brownil on üks vahva laul “Palun ära saada mind Aafrikasse!” Selles on sõnad: “Ma teenin sind siin linnaelus, ma annetan 11 protsenti, ma tegelen noorte ja lastega, teen kõike, mida vaja, ent palun ära saada mind Aafrikasse, sest ma pole valmis selleks sammuks.”

Selleks, et minna Jeesust järgides teiste rahvaste juurde, tuleb kõigepealt väljuda “mugavusetsoonist”. Kõigi muude järgnevate raskuste (keeleline, kultuuriline jt barjäärid) kaudu tuleb ületada päris lai “ebamugavusetsoon”. Siiski võis Taavet tunnistada: “Oma Jumalaga ma hüppan üle müüri” (Ps 18,30).

Kui kaugele oleme valmis minema? Sel suvel ilmus raamat, mille pealkirjaks on “Jeesus-friigid”. Kes need on? Veidrikud maailma ja karta on, et ka mitmete kaaskristlaste silmis. Need on inimesed, kes Jeesust järgides ja Jeesuse järgimise pärast on pidanud väga palju kannatama ja astuma vastu oma vägivaldsele surmale. Nii mõnigi on leidnud — elu on ju ainulaadne ja kordumatu, tahaksin siin endale üht-teist ka lubada. Nii võime osutuda Jeesuse järgijateks vaid meie endi “mugavusetsooni” ohututes ja turvalistes piirides.

Ent Issand Jeesus ütles oma järgijatele: “Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks!” Misjon, nii sise- kui välismisjon on Issanda ettevõtmine, Tema projekt. Issand Jeesus pakub sulle ja mulle kaasosalust selles.

Jeesusel on prohveti meelevald ja läbinägelikkus inimeste vaimuliku olukorra hindamisel, Ta vaatab kõike Jumala ilmutatud tahte valguses. Jeesusel on prohvetlik meelevald ka meie olukorra üle. Kõige tähtsam on kuulata Teda.

Issand Jeesus on andnud oma hinnangu ja oma läkituse — kui kaugele järgime meie Jeesust?

PEETER TAMM
Eesti EKB Liidu asepresident, Elva baptistikoguduse pastor
Jutlus Eesti EKB Liidu teisel välismisjonikonverentsil 17. augustil 2002 Viimsi vabakoguduse kirikus

UUS KIRIKUID TUTVUSTAV VIDEOÕPPEMATERJAL

Aktuaalne teema

19. augustil esitles Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) Tallinnas EELK konsistooriumi saalis uut Eesti kirikuid tutvustavat õppematerjali. Palusime sellest rääkida EKNi täitevsekretäril EERIK JÕKSil.

Mida see õppematerjal endast kujutab?

See on üheksast videokassetist koosnev kohver, mis sisaldab 15 pooletunnist televisioonisaadet. Saated on sarjast “Ajalik ja ajatu”, mis on tehtud 2001. aastal Eesti Televisiooni ja EKNi koostöös. Need saated tutvustavad EKNi ja tema liikmeskirikuid. Juurde on lisatud üks saade, mis räägib usuõpetusest koolides.

Kogu materjali kommenteerib ja selgitab metoodikajuhend. See sisaldab andmeid liikmeskirikute kohta — nende õpetuste aluseid, liikmete arvu ja muud, mis neid iseloomustab. Samuti on selles juhendis teemad klassis arutamiseks ja viited kirjandusele, mida võib huvi korral juurde lugeda.

Kas õppematerjali loomise mõte tekkis saate tegemise käigus või oli kohe selline plaan?

Saatesarja “Ajalik ja ajatu” on tehtud juba mitmeid aastaid. Kuni eelmise aasta sügiseni oli saate formaadiks kümme minutit igal pühapäeval. See oli stuudiojutluse vormis, seda viisid läbi EKNi liikmeskirikute vaimulikud.

Alates sügisest 2001 muutus saate formaat pooletunniseks. Saateid tehes arvestati juba ette, et võiks sündida videoõppematerjal. Pool tundi on väga sobiv formaat akadeemilise tunni jaoks — jätab veel 15 minutit aruteluks ja küsimuste esitamiseks. Samuti võib kasutada tundides lõike saadetest.

Meil on plaanis ka tulevastest saadetest võimaluse korral videokassette välja anda.

Kas tegemist on lihtsalt saate lindistusega või on tehtud ka mingeid muudatusi?

Need on täiesti puhtalt televisioonisaated. Polnud vaja midagi muuta, formaat on äärmiselt sobiv ja informatiivne.

Kas lindil on valmis koolitund või jääb õpetajale ka midagi teha?

Kindlasti ei ole seal valmis koolitunnid. Suurematele kirikutele on pühendatud rohkem kui pool tundi.

Õpetajal tuleb lugeda metoodikajuhendit ja endale sobivad lõigud välja otsida. Pooletunniseid saateid saab muidugi kasutada ühe koolitunni materjalina.

Milliseid uskkondi õppematerjal tutvustab?

See videoõppematerjal tutvustab ainult kristlust. Saated on erinevatest konfessioonidest. Need on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, Eesti Metodisti Kirik, Rooma-katoliku Kirik, Eesti Kristlik Nelipühi Kirik, Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liit, Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse Kogudus, Eesti Apostlik Õigeusu Kirik.

Kes olid peamised tegijad?

Saatesarja produtsent ja toimetaja on Katrin Seppel, režissöör ja toimetaja Aile Elmann, saatejuht Ringo Ringvee. Metoodikajuhendi koostas Toomas Jürgenstein.

Kui palju õppematerjal maksab?

Komplekt maksab 400 krooni ja seda saab osta Eesti Kirikute Nõukogust, Tehnika 115, Tallinn. Täiendavat teavet saab telefonidel (0) 6461028 ja 051 22564, e-post ekn@ekn.ee ja kodulehelt www.ekn.ee.

Kas on võimalik saada ka ühte ainsat konfessiooni tutvustavat kassetti või tuleb osta terve komplekt?

Ühe kasseti ostmise võimalust ei ole. Meie eesmärk ei ole tutvustada ainult ühte kirikut, vaid tervet kristlikku perekonda.

Milline on koolide huvi asja vastu?

Praegu on realiseeritud umbes 20 komplekti. Mul ei ole üldse kahjuks infot, kes need on ostnud.

Me reklaamime seda komplekti veel ja loodame, et nii usuõpetuse õpetajad kui ka koolide raamatukogud tunnevad selle vastu huvi.

See õppematerjal ei ole kindlasti mõeldud ainult koolidele. Tegemist on ju omalaadse kultuuriloolise dokumendiga. Seda on huvitav vaadata ka muudel sihtgruppidel — näiteks koguduste leeriõpetuse või pühapäevakooli tunnid, kus oleks õpetlik näidata, millised kirikud Eestis tegutsevad, kes on need meie õed ja vennad Kristuses.

Kui suur on tiraaž?

Praegu on tehtud kolmsada komplekti. Kui tekib vajadus, siis teeme kindlasti juurde.

Täname!

23. augustil 2002

INIMESELE SAAB KÜLLALT JUMALA ARMUST

Läti baptistiliidu ajakirja Baptistu Vestnesis (Baptistide Teataja) toimetab energiline 65-aastane ENOKS BIKIS. Riias liidu keskuse majas asuvas ajakirja toimetuseruumis rääkis ta oma töödest Kuulutajale.

KUI VANALT TE USKLIKUKS SAITE?

Minu isa oli baptistikoguduse pastoriks Lõuna-Lätis. Sõja ajal oli koguduse majas nõukogude ohvitseride kool. Hoone anti kohe pärast sõda kogudusele tagasi. Kõik oli laudadega kinni löödud. Kui lauad ära võeti, siis selgus, et ristimisbassein oli säilinud. Isa ristis mind esimesel ristimisel pärast sõda 1946. aastal. Olin siis kaheksa-aastane.

TE EI OLE ELUKUTSELINE AJAKIRJANIK?

Elukutselt olen lastearst. Olen Läti Ülikooli arstiteaduskonna professor. 30 aastat olen töötanud lastereanimatsioonis. Olen Lätimaad palju õhust näinud, tuues helikopteriga haigeid lapsi erinevatest Läti piirkondadest Riiga.

KAS TE NÕUKOGUDE AJAL SAITE VABALT ARSTITÖÖD JA VAIMULIKKU TÖÖD TEHA?

Pärast Riia ülikooli lõpetamist 1960. aastal olin kümme aastat praktiline arst Jekabpilsi kandis ühes külas 140 kilomeetri kaugusel Riiast. Mul ei lubatud oma linnas jumalateenistustel käia. Kaks korda kuus sõitsin Riiga.

Tegelikult tahtsin töötada samas rajoonis, kus mu isa sel ajal pastorina töötas — Talsis. Aga keelati — kui isa on pastor, ei või poeg seal arstina töötada. Mul ei lubatud ka üliõpilasi õpetada — järsku rikun nad ära. Õppejõuna hakkasin tööle alles 1990. aastal. Oma kandidaaditööd kaitsesin ma mitte Riias, vaid Moskvas 1980. aastal, et ei oleks konflikte.

JEKABPILSIST LÄKSITE TE TAGASI RIIGA?

1970. aastast töötasin Riias lastereanimatsioonis. Olid öövalved, laste äratoomised teistest piirkondadest. Töö oli raske ja sellepärast on mul praegu olnud tervisehäireid — südame ja ajuvereringega.

Oli ka omapäraseid lugusid. 1970. aastatel tuli ükskord katoliku preester salaja öösel haiglasse last enne surma ristima. Ma ei teadnud sellest midagi, aga kõik hakkasid süüdistama mind, et mina kutsusin preestri. Kõik teadsid, et ma olen usklik, kuid mul lasti töötada.

Riias mul kogudusetööd ei takistatud. Mängisin Matteuse koguduses orelit. Ma ei jutlustanud, kuid tunnistasin koguduses.

KUIDAS SAI ARSTIST AJAKIRJANIK?

Ma ei ole ajakirjandust õppinud. Mulle lihtsalt meeldib kirjutada. Selle ande olen pärinud vist oma isalt. Tema kirjutas nooruses poeeme ja artikleid. Ta oli 1925. aastast jutlustaja. Leian vanadest baptistide ajakirjadest tema artikleid.

Esimene ajakirja Baptistu Vestnesis number ilmus 1991. aastal. Ma kartsin, et olen arst ja õppejõud, kuidas ma kõike jõuan. Kuid piiskop Janis Eisans veenis mind. Ta kirjutas mulle kaks kirja. Kartsin, kuid võtsin toimetajatöö enda peale. Aga ma armastan seda tööd südamest ja see annab mulle positiivseid emotsioone.

KUIDAS TE ISELOOMUSTAKSITE OMA AJAKIRJA?

Meie ajakiri on kogudustele infoallikaks, ta on suunatud usklikele inimestele. Algul ilmus ajakiri üle kuu, 1995. aastast iga kuu. Ajakirjal on 40 lehekülge. Lehekülgede numeratsioon käib aasta algusest, et köidetud ajakirjadest oleks lihtsam artikleid leida. Iga numbri lõpus on kokkuvõte inglise keeles. Meie lugejad Ameerikas, Kanadas, Austraalias ja Brasiilias on seal integreerunud ja assimileerunud. Noored ei oska enam läti keelt. Nad võivad vähemalt kokkuvõtet inglise keeles lugeda.

Mul on hea meel, kui saame kirjutada ristimistest ja ordineerimistest. On juttu eelmistelt generatsioonidelt pärit väärtustest. Me peame neid hoidma.

Ajakirjas on ka palvekalender. Iga päev palutakse kas mõne koguduse, väljaannete, noorte, juhtide või teiste riikide pärast. Janis Šmits, meie uus piiskop, tõi selle mõtte Kanadast.

Ajakirja väljaandmisel töötame ainult kahekesi. Teine inimene töötab arvutil ja küljendab ajakirja. Kirjutavad muidugi paljud. Lood tuleb arvutisse sisestada ja redigeerida. Viimasel ajal tulevad artiklid sageli e-postiga. Pildid skaneerime. Ajakirja tegemine annab suure koormuse. Palk on sümboolne. Meie väljaandel on rahalised raskused. Ma loen seda tööd oma kutsumuseks, kuid ma ei tea, kaua saan ma seda veel teha.

LÄTI BAPTISTIDEL ON JU VEEL VÄLJAANDEID?

Baptistidel on kaks kuukirja. Peale meie ajakirja on ka Laba Vests (Hea Sõnum), mis ilmub 1990. aastast. See on mõeldud evangelisatsiooniks ja laiale lugejaskonnale. Muidugi ka kogudustele. Selle ajakirja trükikvaliteet on palju parem. Seda ajakirja teevad teised inimesed. Algul oligi meil ainult üks ajakiri. Jagunemine toimus 1991. aastal.

Igal aastal ilmub baptistiliidul aastaraamat. Olen ka selle toimetaja.

Ka meie majas töötav kristlik raadio annab oma ajakirja välja. See on kõigile uskkondadele ja trükitehniliselt väga heal tasemel. Raadio president on baptist. Baptistina ma kõigega selles ajakirjas ei nõustu.

Baptistidel peaks ka edaspidi olema oma ajakiri.

MIDA LOETE OMA PÕHITÖÖKS?

Olen veel Läti lastearstide ühingu president ja selle ühingu ajakirja toimetaja.

Kõige enam armastan tööd baptistide ajakirja toimetuses. Kui lähen lastearstide ühingusse, siis ma ennast nii hästi ei tunne.

Armastan väga ka orelimängu. Mulle meeldib, kui kogudus laulab ja ma saan seda saata. Mu ema oli klaverimängija, mu noorem vend oli muusikaakadeemias professoriks, kahjuks viis raske haigus ta 48-aastaselt ära. Mina olen asjaarmastaja klaverimängija. Mul on sel alal väga väike haridus, kuid Matteuse koguduses mängin ma juba peaaegu 50 aastat. Meil on ka liidu meeskoor ja ma saadan seda orelil. Laulda on mul juba raske, aga mängida ma saan.

Jumal on andnud mulle ka pere. Naine on ka arst, nüüd juba pensionil. Ka tütar on ajakirjanik Läti lastearstide ajakirja juures.

ARSTITÖÖ ANNAB TEILE VIST VÄGA PALJU VÕIMALUSI SUHTLEMISEKS?

Olen käinud lastearstide konverentsidel Iisraelis ja Hiinas ning Euroopa erinevates linnades — Brüsselis, Oslos, Münchenis, Berliinis ja Edinburghis. Olin neil nõupidamistel Läti esindaja. Kõigis neis kohtades võtsin ühendust ka baptistidega. Kirjutan oma reisidest ka baptistide ajakirjas. Õpetan inglise keeles Sri Lankast, Pakistanist ja Liibanonist pärit üliõpilasi.

MILLISEID KEELI TE RÄÄGITE?

Vene keelt räägin vabalt, inglise keelt raskustega, koolis õppisin saksa keelt. Nüüd olen saksa keelest palju unustanud, sest vaja on inglise keelt.

Minu jaoks on küllalt raske töötada välisüliõpilastega inglise keeles. Õnneks on neil head teadmised läti keelest. Sri Lankast pärit üliõpilane helistas mulle läti keeles! Mõned pakistanlased oskavad veidi ka vene keelt. Nad õpivad meil, sest siin on odavam kui Euroopa teistes kõrgkoolides. Nad oskavad läti keelt paremini kui venelased, kes siin ammu elavad.

KAS TEIL ON ÜLIÕPILASTEGA KA USUST JUTTU OLNUD?

Kui võetakse vastu, siis ma kingin neile Uue Testamendi. Olen töötanud ka gideonidega.

Mul oli sel aastal kolm diplomandi Sri Lankast. Küsisin ühelt tamililt, mis usku ta on. Ütles, et on hindu. Kaks tüdrukut on kristlased. Nad käivad Riias anglikaani jumalateenistustel.

Pakistanlased on moslemid. Ka nendega oleme arutanud maailma probleeme, näiteks Iisraeli asju. Nad on normaalsed intelligentsed inimesed, mitte terroristid. Austavad meie traditsioone, kuid reedeti ei taha midagi teha...

Minu jaoks on see huvitav, aga raske. Olen juba pensionieas.

KUI PALJU TEIL EESTIGA SIDEMEID ON OLNUD?

Üliõpilasena käisin Mazsalaca lähedal kolhoosis ja siis me sõitsime sealt Eestisse. See oli meile väga huvitav. Siis ei olnud mingit riigipiiri.

Mul on sidemeid Eesti lastearstidega.

Kunagi olid mul head suhted ka Valgaga ja pastor Jaan Hanniga. Olin siis veel üliõpilane ja hiljem noor arst. Minu isa suhtles Valgas ühe vennaga. Kunagi oli ju Valkas lätikeelne baptistikogudus.

Kui olin noor, siis sõitsime appi palvela ehitusele Kohtla-Järvel. Mina ise elasin rohkem kaasa ja toetasin ehitust. Käisin ka avamisel.

Kõige meeldejäävam oli, kui me Matteuse koguduse kooriga käisime Tallinnas Olevistes. Minu jaoks oli sealsel suurel orelil mängimine tõeline elamus. Käisime Tallinnas kuulamas ka Billy Grahamit, sest Riiga ta ei tulnud.

Meil olid kontaktid ka ajakirjaga Teekäija. Viimastel aastatel on need millegipärast katkenud.

Eestiga seovad mind südamlikud ja sügavad tunded. Ma arvan, et need kontaktid peavad jätkuma.

KUST TEIE ENERGIA JA TÖÖVÕIME PÄRIT ON?

Kõik on Jumala armust. Ainult Tema aitab.

Mulle pandi Piiblist võetud nimi — “Eenok kõndis koos Jumalaga, ja siis ei olnud teda enam, sest Jumal võttis tema ära” (1Mo 5,24). Tervis nõuab juba koormuse vähendamist. Ennast ei tohi ju ka kahjustada.

SOOVIME TEILE SÜDAMEST JUMALA ÕNNISTUST!

9. augustil 2002 Riias

NOORTETÖÖ TEGIJATE RAHVUSVAHELINE SUVEKONVERENTS SUURUPIS

20.—28. juulil toimus Suurupis Euroopa Kristliku Misjoni Põhja-Ameerika haru korraldatud noortetöö tegijate rahvusvaheline laager.

Euroopa Kristlik Misjon (ECM) sai alguse 1904. aastal Eestis. Organisatsiooni asutaja ja esimene misjonär oli Hans Raud, kes sai vastava läkituse palves Jumalalt. Misjonitöö oli suunatud alguses Venemaa poole, siis suunduti Euroopasse ja hiljem läks ECMi üks haru ka Ameerika mandrile. Täna on ECMi selle haru peakontor Vancouveris Kanadas ja direktoriks on evangelist Vincent Price.

Suurupi konverentsil oli üle 90 osavõtja Lätist, Leedust, Eestist, Ukrainast, Inglismaalt, Rumeeniast, Kanadast ja USAst. Konverentsi eesmärk oli julgustada, kinnitada ja ergutada noori, anda neile uusi süvendatud teadmisi Piiblist, samas anda ka võimalus end väljendada ja esitada küsimusi ning diskuteerida. Lisaks teadmiste hankimisele oli erakordne võimalus vahetada noortetöö kogemusi teiste riikide esindajatega.

Konverentsi teemaks oli apostel Pauluse sõnum “Püüa hoolega osutuda Jumala ees kõlblikuks töötegijana, kel pole tarvis häbeneda, kes tõe sõna kuulutab õigesti” (2Ti 2,15). Kuue päeva jooksul toimus Piibli süvendatud uurimine Johannese evangeeliumi 13. ja 14. peatükkide alusel. Igal päeval oli kuni üheksa küsimust iga teema kohta. Koos püüti grupijuhi abiga leida ühine arusaamine Piiblist ja selle praktilisest väljundist noortejuhtidele.

Meeldiv oli kogeda, et eri riikidest noored peavad väga oluliseks isiklikku osadust Jumalaga uussünni kaudu Jeesuse Kristuse lunastustöö läbi, igapäevast Piibli uurimist, aktiivset palveelu. Ka pühitsuselu osas oldi väga üksmeelsed. Samuti on oluline, et maailm kogeks meie tunnistuse läbi valgust, mitte et meie maailma arusaamade alusel (disko, tants jne) püüame inimesi võita Kristusele.

Kogu laagri rahvas oli jagatud kaheksasse rühma. Päevad algasid hommikupalvega rühmades. Pärast hommikusööki oli piibliuurimine rühmades. Teemad koos konkreetsete kirjakohtade ning küsimustega olid juba varakult saadetud kõikidele osavõtjatele. Kohale tuli tulla ettevalmistatult, et grupitöös selgitada oma seisukohti vähemalt kahe küsimuse osas ja seda igal päeval. Edasi järgnes ühine piiblitund. Seda viisid läbi igal päeval erinevad rühmajuhid — Vincent Price külalisena esimesel õhtul, edasi Dwight Stone, Maciek Stolarski, Paul MacKnight, Mindaugas Diksaitis, Remigijus Bingelis, Vladimir Gorbijenko, Ruudi Leinus ja Andrei Katzuba.

Pärast lõunat olid eraldi meeste ja naiste osadustund, kus oli võimalus esitada aktuaalseid ja huvipakkuvaid küsimusi.

Ka vaba aega oli piisavalt — sai suhelda, nautida kaunist loodust, ujuda, sportida, osa võtta võistlustest.

Konverentsist osavõtjatel oli võimalus osaleda Tallinnas Nõmme Vabaduse Baptistikoguduse uue kiriku krundil vabaõhujumalateenistusel, kus jutlustas ECMi direktor Vincent Price, muusikaga teenisid Urve ja Riho Pihlak ning laulis leedulaste koor.

Unustamatu muusikaelamuse said konverentsist osavõtjad Tallinna Rootsi Mihkli kirikus klassikamuusika kontserdil — esines kolme koguduse ühendatud segakoor (EELK Hageri koguduse koor, Tallinna metodisti kiriku koor “Credo” ja Tallinna Allika baptistikoguduse kammerkoor) ning orkester, dirigent oli Lehari Kaustel.

Ühel päeval käidi Tallinnas ekskursioonil — vanalinnas, botaanikaaias, Kadrioru lossiaias jm.

Iga õhtu oli ühe maa sisustada. Eesti õhtuid oli mitu — eestikeelsete koguduste oma Viimsi vabakoguduse gospelkooriga ning venekeelsete koguduste õhtud. Oma õhtud olid ka Lätil (läti- ja venekeelsed kogudused), Leedul ning Ukrainal. Igal õhtul oli ka üllatusmoment — Maciek Stolarski oli püüdnud pildistada huvitavaid ja meeleolukaid hetki ning vürtsitas neid teravmeelsete ja vaimukate pealkirjadega. Paljud osavõtjatest võisid ennast üllatusena näha videoekraanil.

Suur tänu Eesti Kristliku Nelipühikiriku Suurupi piiblikooli juhtkonnale ja kokkadele, tänu kellele see suurepärane ning rikkalikult õnnistatud laager toimuda sai. Samuti eriline tänu ECMile, kes sponsoreeris üritust ja isiklikult Vincent Price’ile ja Dwight Stone’ile, kes on selliseid suvekonverentse väga oluliseks pidanud.

Suur tänu kõikidele osavõtjatele. Te olite erilised!

Ja lõpetuseks — kõige suurem au ja tänu kuulub meie Issandale selle õnnistatud konverentsi eest.

HALDI ja RUUDI LEINUS

AMETISSE SEADMISE JA ORDINATSIOONI TALITUSE VÄLISEST VAHEST

Viimasel ajal on mõned küsinud: “Miks uute töötegijate õnnistamisel pannakse vahel käed õnnistatava õlgadele, vahel tema pea peale?” Selle kirjutise tingis Kuulutaja toimetusele tulnud samalaadne küsimus Torontost.

Vastus on väga lihtne: selleks, et teha vahet ametisse seadmise ja ordineerimise vahel. Ordineerimine on õnnistamise talitus. Me õnnistame koguduse liikmeks, diakoniks ja pastoriks käte pea peale panemisega. Saades koguduse liikmeks, oleme nüüdsest “valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas” (1Pe 2,9). Diakoniks ordineerimisel saame erilised teenimisülesanded vastavalt Püha Vaimu andidele ja pastoriks ordineerimisel Jumalast antud karjase seisuse. Kõigil kolmel juhul on tegemist uue seisundiga — vt. Ap 13,3;14,23; 1Ti 4,14; 2Ti 1,6; Tt 1,5.

Kui aga diakoni ordinatsiooniga vend seatakse koguduse pastori kohusetäitjaks, siis me asetame ta õlgadele uue vastutuse. “Ja ma panen Taaveti koja võtme temale õlale: tema avab ja ükski ei sule, tema suleb ja ükski ei ava” (Js 22,22). Ametisse seatu saab uue ülesande ja ikke. “Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele” (Mt 11,29). Me palume, et tal oleks jõudu ja tarkust seda ametit kanda. Ikke endale võtmine tähendab ka piibelliku õpetuse omaks võtmist ja selles püsimist. Ühtlasi tuletab see meelde iga pastori evangeelset ülesannet leida kadunud lambad ja kanda nad oma õlgadel taas karja hulka nagu hea karjane (Lk 15,5).

Aasta või paari pärast, kui ta ordineeritakse koguduse pastoriks, siis asetavad orineerijad käed ta pea peale. Aastate möödumisel võib-olla asub ta tööle teise kogudusse. Siis me ei anna talle uut ordinatsiooni, vaid seame käte õlgadele panemisega ja palvega ta uue koguduse pastoriks. Tavaliselt ametisse seadmist juhtiv isik – enamasti liidu president – ka selgitab, miks nii talitatakse.

Muidugi palutakse õnnistust vennale ja tema tööle mõlemal juhul, kuid see väike vahe käte asetuses näitab vahet ametisse seadmise ja ordinatsiooni tähenduses, tõstes viimase erakordsust.

JOOSEP TAMMO
Eesti EKB Liidu ordineerimiskomisjoni liige

LÜHIDALT

Pühapäeval, 25. augustil ordineeriti Pärnu Peeteli koguduses teiseks pastoriks VITALI VETŠERKOVSKI. Ordineerimispalve pidasid Eesti EKB Liidu president Helari Puu, liidu venekeelsete koguduste vanempresbüter Nikolai Orehhov ja koguduse pastor Valeri Vetšerkovski.

MIDA VÄIKSEM KOGUDUS, SEDA ROHKEM RISTIMISI

Kes lasevad end ristida? Briti baptistiliidu uurimus tõi kaasa suuri üllatusi.

Tulemuseks oli, et enamus inimesi ristitakse väikestes kogudustes, kus on vähem kui 25 liiget. Keskmiselt ristitakse kuni 25-liikmelistes kogudustes aastas 1,4 inimest. Kogudustes, kus on 100 kuni 150 liiget, ristitakse 25 liikme kohta vaid 0,4 inimest.

Uuringu kohaselt ristitakse kõige rohkem inimesi kogudustes, kus pastor on töötanud kuus-seitse aastat.

Statistika kohaselt ristitakse Briti baptistiliidus iga nädal umbes 78 inimest. Oma 145 tuhande liikmega ja üle 2100 kogudusega on Briti baptistiliit Euroopa suurim.

Küsimusele, mis on avaldanud kõige suuremat mõju kristlaseks saamisel ja ristida laskmisel, vastati 1159 juhul, et kristlastest sõbrad. Sellega on nende evangeelne mõju kõige suurem. Sellepärast ei või evangeelset tööd jätta ainult vastavalt koolitatud evangelistide hooleks. Uuring kriipsutas alla, et mittekristlasi mõjutab usklike elustiil palju rohkem kui nende õpetuslikud veendumused.

Umbes kolmandik uuringus osalenutest olid nooremad kui 21-aastased.

Ainus evangeelne meetod, mis uuringu kohaselt erilist tähendust omab, on alfa-kursus. Tegemist on uskkondade vahelise põhikursusega, mille juurde kuulub ka ühine söömaaeg. Üle 30-aastased nimetasid alfa-kursust kaks korda rohkem kui kõiki teisi evangeelseid programme kokku.

idea Spektrum

KRISTLASTE ELU ON PALJUDES MAADES OHUS

Vaatamata ähvardavatele vaenuavaldustele on ligimesearmastus ikka ajanud misjonäre, õpetajaid, arste, meditsiiniõdesid ja humanitaarabitöötajaid vaestesse või mittekristlikesse maadesse appi. 11. septembri aastapäeva eel suureneb rünnakute oht kristlaste vastu. “Ühegi kristlase elu ei ole enam kindel,” tundub olevat islami terroristide verine sõnum Pakistanis. Ilmselt otsivad terroristid niisuguseid sihtmärke, kus tabatakse välismaiseid kristlasi ja nende lapsi.

Vägivald ei piirdu Pakistaniga. Filipiinidel hoidis terrorigrupp “Abu Sayyaf” üle aasta kinni ameeriklastest misjonäripaari. Mees sai vabastamiskatsel surma (vt. juunikuu Kuulutajat). Väga ohtlik on Sudaanis, kus kodusõjas võitlevad omavahel põhjaosa araabia-islami ning lõunaosa kristlikud ja loodususundilised rahvad. Misjonärid võivad langeda ka lihtsalt röövlite ohvriks.

PAKISTANIS ON VÄGA OHTLIK

Sellest ajast, kui valdavalt islamlik Pakistan haarati USA juhitud võitlusse rahvusvahelise terrorismi vastu, on sellel maal rünnatud nelja kristlikku asutust. Tõenäolisteks ründajateks olid islami ekstremistid.

Oktoobris hukkus 16 inimest rünnakul Bahawalpuri katoliku kirikule. Märtsis sai 15 inimest surma, kui Islamabadi diplomaatide kvartalis olevas protestantlikus kirikus heideti jumalateenistuse ajal rahva sekka käsigranaat. 45 inimest sai haavata.

9. augustil korraldasid relvastatud mehed kristlikus haiglas Taxila linnas veresauna. Hommikupalve järel tormasid nad Pakistani presbüterliku kiriku ja USA poolt toetatud silmakliiniku kirikusse. Nad tulistasid jumalateenistusel osalejaid ja loopisid käsigranaate. Neli meditsiiniõde ja üks ründaja said surma. Üle 20 inimese sai haavata. Üks meditsiiniõde on kriitilises seisundis. Haigla teenindas eelkõige vaeseid pakistanlasi.

Piltidel Taxila (Pakistan) haiglale tehtud rünnaku ohver
ja purustatud haiglakirik

Neli päeva varem rünnati Muree linnas kristlikku kooli. Kuus pakistanlasest kooliteenijat sai surma. Kolm viiest mõrtsukast tapsid end põgenedes. Ükski 150 koolilapsest viga ei saanud. Kool asutati 1956. aastal välismaiste kristlike organisatsioonide töötajate laste õpetamiseks. Pärast 11. septembrit kool ajutiselt suleti ja avati veebruaris taas. Kooli direktori austraallase Russel Mortoni sõnul ei olnud kooli keegi varem ähvardanud.

Misjonär Carola Keil oli šokeeritud ja samas oli tal hea meel, et veresaun suuremaks ei kujunenud. Tema kolm last käisid Muree koolis. “Seal juhtus ime,” ütles ta. Terroristid tormasid klassist, kus lapsed istusid, lihtsalt mööda. “Ükski laps ei karjunud, paanikat ei puhkenud — see oleks tähendanud surma.” Jumal sulges terroristide silmad. Pärast rünnakut toetasid misjonärid hukkunud valvurite perekondi. Samas ei tea misjonär, mis edasi saab: “Kui kooli enam ei avata, peame koju tagasi sõitma.”

Pakistani vähemuste minister S.K. Tressler kutsus üles terrorismi hukka mõistma: “On selge, et terroristid on võtnud kristliku kogukonna Pakistanis oma märklauaks.” Piiskop Samuel Azariah ütles, et islami äärmuslased püüavad sel viisil USA juhitavat võitlust terrorismiga õõnestada.

KESET KODUSÕDA SUDAANIS

Lõuna-Sudaanis sai vaenutsevate poolte tulevahetuses surma kristliku abiorganisatsiooni World Vision keenialasest töötaja Charles Kibbe. Sellest 46-aastasest mehest jäi järele naine ja kolm last.

Mässajad vabastasid ööl vastu 29. juulit Lõuna-Sudaanis Waati vanglast 14 vangi ja ründasid siis lähedalasuvat World Visioni laagrit. Rööviti kolm organisatsiooni töötajat. Kuue päeva pärast vabastati sakslane Ekkehard Forberg (31) ja keenialane Andrew Omwenga (45). Kaks päeva varem õnnestus teises kohas vabaneda Steffen Horstmeieril (30).

Mässajate grupp sundis World Visioni töötajaid 60-kilomeetrisele jalgsimarsile, mille nad suuremas osas paljajalu läbi tegema pidid. Horstmeier lahutati kahest ülejäänust. Ta tahab Lõuna-Sudaani tagasi pöörduda, et vaeseid inimesi aidata. Forberg oli alles 21. juulil Keeniasse ja Lõuna-Sudaani läinud, kus ta pidi tegelema vägivalla ennetamise ja rahutaotluste kavadega. Omwenga juhtis World Visioni programmi Waatis.

Saksa saadik Keenias Jürgen Weerth ütles, et lunaraha röövitute eest ei küsitud ja mässajatele mingit raha ka ei makstud.

Steffen Horstmeier tema hoole all olevate lastega 

World Vision tegutseb Lõuna-Sudaanis 1972. aastast alates. Abiorganisatsioon tegeleb põuast, üleujutustest ja kodusõjast nuheldud regioonis projektidega vaesuse vastu, toitlustuse ja tervishoiuga. Umbes 30 protsenti alla viieaastastest lastest kannatab seal alatoitluse all. Röövimise järel peatas organisatsioon ajutiselt oma töö Lõuna-Sudaanis.

World Visionil on umbes 14 tuhat kaastöölist peaaegu sajal maal.

LIHTSALT RÖÖVLID

Ööl vastu 9. augusti lasti maha 41-aastane World Visioni organisatsiooni juht Haitis Evincs Theogene. Ta oli teel õhtusöögile oma ema majja Haiti pealinnas Port au Prince’is. Tema auto on seni leidmata. Theogenest jäid maha naine ja 14-aastane tütar. Politsei uurib asja, aga ei ole suutnud leida ühtegi kahtlusalust ega pealtnägijat.

World Visioni asepresident Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonna alal Manfred Grellert avaldas omastele kaastunnet ja palus surnu lähedaste pärast palvetada.

idea Spektrum

VÄLISMAALT

Brasiilias on ikka veel inimsööjaid

Maailma ühes suuremas riigis Brasiilias elab ikka veel umbes 75 indiaanihõimu vaenus ümbritseva maailmaga. Osa neist on koguni inimsööjad. Seda teatas Saksa misjonär Andreas Totz. Tema andmetel on paljude hõimude meditsiinilised ja sotsiaalsed elamistingimused katastroofilised. Kõige hullem on aga suur hirm deemonite ja vaimude ees. Ristiusk võiks neile väga vabastavalt mõjuda.

Asjatundjate arvates elab Brasiilia ürgmetsades umbes 200 indiaanihõimu, milles on kokku 200 tuhat inimest. Totzi andmetel ei ole misjonärid enam kui sadat hõimu kunagi külastanud. Indiaanlastele on vaja abi nii kehale kui hingele, et pealetungiva tsivilisatsiooni ees püsima jääda.

idea Spektrum

Misjonäri oletatav tapja pääses kohtu käest

Baptistimisjonäri Graham Stainesi ja tema kahe poja oletatava tapja kohtuprotsessil Indias toimus ootamatu pööre. Peamine kahtlusalune Dara Singh lasti ühe oma kaasosalise tunnistuse peale vabaks.

Staines ööbis koos oma poegadega autos. Kõik kolm põletati elusalt autos jaanuaris 1999.

Mahendra Hembram ütles, et tema üksi pani misjonäri auto põlema. Tunnistuse kohaselt ei suuda Hembram neid 20 inimest, kes rünnaku juures olid, meenutada.

Indias on avaldatud arvamust, et Hembramile avaldati kõrgemalt poolt survet. Dara Singh kandideeris kohe pärast vabanemist ühte valitsevasse ametisse.

Die Gemeinde

Märkus. Graham Stainesi tapmisest oli juttu Kuulutajates nr. 113 (märts 1999) ja 125 (märts 2000).