Selle pildi peal on Valaste juga 13. aprillil. Kõrgelt kaldalt langes alla vesi. Pankrannikule oli veel kinni jäänud palju lund, mida põhja poolt paistev päike polnud suutnud ära sulatada. See vaatepilt oli tõeline Jumala loodud ime!

Viimasel ajal on Kuulutajas palju juttu olnud misjonäridest. Evangeeliumi kuulutamine on Uue Testamendi üks keskseid mõtteid. Oluline on, et see oleks ka meie südames kesksel kohal. Kristuse ülestõusmise ja nelipühade vahel oli Tema jüngritel enesekogumise ja järelemõtlemise aeg. Nende ettekujutus maailmast ja Jumala riigist muutus oluliselt. Jumal vormis neid, et nad oleksid kõlbulikud peatselt saabuvaks tööks. Pärast nelipüha hakkas evangeelium hoogsalt levima.

Paljud inimesed kardavad muutusi. Enne Kristuse omaks saamist ei suuda nad ette kujutada, et peaksid elama Jumalale pühendatud elu. See ettekujutus oleks kindlasti ka väga puudulik! Aga kui Kristus saab elu valitsejaks, saab uuest elust rahuldust, lahendusi ja tulevikku pakkuv tegelikkus. See uus elu ei ole inimeste väljamõeldud ja rakendatud, vaid Issandalt eneselt pärit.

Maailm muutub paremaks ainult evangeeliumi kuulutamise ja ellurakendamise läbi. Sellele tööle asumine nõuab paljudelt usklikelt harjumuspärase elustiili muutmist. Aga Issand ootab seda meilt! Temale vastuhakkamine on ohtlik asi.

Kevad tuleb kindlalt ja lumi kaob ka kõige varjatumatest kohtadest. Sama kindlalt tegutseb Issand ka vaimumaailmas. Jeesus õpetas meid palvetama: "Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!" (Mt 6,10).

PALUGE RAHU JERUUSALEMMALE!

Toimetaja kommentaar

Iisraeli peaminister Ariel Sharon süüdistab palestiinlaste presidenti Yassir Arafatti selles, et ta ei peata terroristide tegevust ja hoiab kurjategijaid oma kaitsva tiiva all. Enesetaputerroriste on kahtlemata väga raske või isegi võimatu peatada. Samas on nende kätega hea ära teha seda, mida avaliku poliitika ja legaalsete relva- või politseijõududega teha ei saa. Kindlasti ei ole praeguse konflikti peapõhjus Sharoni ja Arafati vastastikuses vihkamises, nagu ajakirjandus on väitnud, kuigi teineteisest lugupidamises neid kaht meest ka kahtlustada ei saa.

Palestiinlased on küllaltki osavad maailma avaliku arvamuse enda kasuks pööramisel. Kui Iisrael terroristidele vastulöögi annab, süüdistatakse teda rahulike elanike ründamises. Ka Eesti ajakirjandusest paistab, et palestiinlastele tuntakse rohkem kaasa kui juutidele.

Kui meie kaldume juutide poolele, siis peame samas ütlema, et kõik, mida Iisrael teeb, ei tarvitse õige olla. Iisrael on ilmalik riik. Vana Testament on täis näiteid Iisraeli ebaõigest käitumisest Jumala ees. Kindlasti vajab ka tänapäeva Iisrael suuremal või vähemal määral Jumala korrigeerivat kätt. Me peaksime kõike hindama Uue Testamendi seisukohtadest lähtudes. Iga inimene on loodud Jumala näo järgi ja on väärtus Issanda silmis. Me peame hindama kaotusena nii juutide kui ka palestiinlaste elusid, mis verevalamise ohvriks langevad.

Moslemite ja juutide vaheline vastasseis on tegelikult lepitamatu. Poliitikud peavad püüdma muidugi olukorda leevendada, ajutiselt ja mingil määral on see aeg-ajalt ka õnnestunud. Kristlastena peame me otsima aga piibellikku lahendust ning see saab olla ainult Kristuses. Evangeelium ja Jumala armastus kuulub kõigile, ka juutidele ja moslemitele. Mõlematele on vaja päästmist. Ainult Kristuses tuleb kooskõla, nagu see tuli esimesel sajandil kristlaseks saanud juutidele ja paganatele: "Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest Tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina - see tähendab vaenu - oma ihu kaudu... Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu lähedalolijaile, sest Tema läbi on meil mõlemal ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde." (Ef 2,12-18).

Laulja ütles: "Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad!" (Ps 122,6).

* * *

Tuleme nüüd lühidalt Eestimaale.

17. aprillil registreeriti Moskva patriarhaadile alluv õigeusu kirik. Tegemist oli puhtpoliitilise, mitte usulise probleemiga. Nüüd loodetakse sellest sammust Eesti-Vene suhete paranemist. Selle vastu ei tohiks kellelgi midagi olla, aga kas see ka teoks saab, näitab tulevik.

Väga valusaks teemaks on tõusnud ravimite hinna kompenseerimine. Peaaegu kõik inimesed tarvitavad aeg-ajalt arstirohte. Mingi osa nende hinnast kaetakse riigi poolt. Kui suur see osa peaks olema? Kust alates peaks riik kõik kinni maksma või hoopis maksmisest loobuma? Raha on alati mingi kindel kogus. Kuidas seda jaotada erinevate haigete ja ravimite vahel?

Ilmselt vaatavad haiged sellele probleemile teise pilguga kui haigekassa. Haige, kellel ei ole raha arstimi ostmiseks, ei saa leppida oma olukorraga. Lootusetult haige soovib kätte saada ka väga kalli ravimi, kui see talle väikestki kergendust või elupikendust tuua tõotab.

Kristlased on alati olnud abivajajate poolel. Milleks hoolitseda vangide, lootusetult haigete või elu hammasrataste vahele jäänud inimeste eest? Pealegi - paljud haigused ja raskused on hädalise enda eluviiside (patu) tagajärg. Ometi on kristlased neid aidanud. Õiged kristlased teevad seda edaspidigi.

Praegusel kriisil on tugev poliitilise võitluse ja kampaanialikkuse maitse juures. Valimised on tulemas ja võib-olla toob vajadus näidata ennast rahva eest hoolitsejana kaasa ka selle probleemi parema lahenduse.

Sageli vaatavad lihtsad inimesed nende ümber toimuvatele sündmustele kui neisse mittepuutuvatele, mida nemad mitte kuidagi mõjutada ei saa. Kuid palvetajad on sündmuste aktiivsed mõjutajad. Igal juhul oleme me kaasvastutajad - kas oma aktiivse tegutsemise või passiivsuse tõttu.

24. aprillil 2002

KUSAGIL KÄRSSAB!

"Nõnda ütleb Issand Jumal: Pane pott tulele, pane, ja vala sisse ka vett! Kogu sellesse lihatükid, kõik head tükid: saps ja abaluu, täida see valitud kontidega! Võta valitud lammas ja lao selle alla ka puid; keeda vägevasti, hauta selle sees ta kontegi! Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Häda veresüüga linnale, roostetanud potile, mille küljest rooste ära ei lähe! Tühjenda see tükk tüki järel ilma liisku heitmata! … Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Häda veresüüga linnale! Minagi suurendan tuleriita. Lisa puid, süüta tuli, keeda liha pehmeks, keeda leent, nii et kondid hakkavad kõrbema! Pane siis pott tühjalt süte peale, et see kuumeneks ja vask hakkaks hõõguma, et selle mustus sulaks, rooste kaoks! Vaeva on nähtud, aga selle küljest ei ole läinud see rohke rooste - see ei kadunud tuleski! Oma häbiväärse mustuse tõttu - ma tahtsin sind küll puhastada, aga sina ei läinud puhtaks oma mustusest - sina ei saagi enam puhtaks, enne kui ma olen su kallal vaigistanud oma viha. Mina, Issand, olen rääkinud. See sünnib ja seda ma teen. Ma ei jäta seda unarusse ja ma ei kurvasta ega kahetse: su teede ja tegude järgi mõistetakse kohut su üle, ütleb Issand Jumal."

Hesekieli 24,3-14

Kõik me oleme mõnikord tundnud kõrbelõhna. Köögis oli miskit pliidile jäänud ja kogu maja tuli kõrbelõhna täis. Paremal juhul pidime keetma uue söögi, halvemal juhul pidime viskama ära ka panni.

Teinekord kasutame neidsamu sõnu ka iseenda või kellegi teise elu kohta: Kärssab! Elus on tunda kõrbelõhna…

Prohvet Hesekiel kasutab seda paralleeli igapäevasest elust, kui ta võrdleb Jumala rahva ja Jumala vahelist suhet. Ka Jumal tunneb mõnikord, et Tema rahvas kärssab.

KÄRSALÕHN ANNAB MÄRKU MUSTUSEST

Kõrbelõhn tuleb ikka ootamatult: siis kui sa parasjagu telefoniga kõige mõnusamat juttu räägid või oled süvenenud põnevasse artiklisse hommikuse lehe 5. leheküljel. Kui kõrbelõhna poleks, leiaksime me kahe tunni pärast eest lõpuni hävinud söögi või oleks õhtuks kogu meie maja maha põlenud. Ehkki kõrbelõhn on ebameeldiv, annab ta meile märku sellest, et kusagil on miski valesti läinud. Kui me õigel ajal seda märkame, siis saame asja veel suuremast õnnetusest päästa.

Hesekieli tähendamissõnas tähendab pott Jeruusalemma ja toit seal sees Jeruusalemma elanikke. Liha jm hea kraam on seal poti sees. Pada muudkui keeb, ja selgub, et pott on roostes. Kokk valab vedeliku välja ja jätab poti kuivalt tulele. Poti sisu lõpuks põleb ja pott ise sulab tulekuumuse käes. Healõhnalise koduse õhtusöögi asemel näeme me pettumust ja õnnetust.

Tähendamissõna esialgses sõnumis polnud kahtlust: Jumala linna Jeruusalemma, mis seni oli olnud kindlaks varjupaigaks, ootas hävitamine.

Meile ei lähe eriti korda ajaloolise Jeruusalemma saatus 2500 aastat tagasi. Küll aga võime me siit õppida seda, mis põhjustab Jumala pahameele. Hea on ju teada, mis tingimustel on meil oodata Jumala õnnistust ja millal Jumal saadab õnnistuste asemel karistuse. Ehk teisisõnu, millal tunneb Jumal meist head lõhna ja millal kõrbelõhna?

Iisraeli rahva seast levis vaimulikku kõrbelõhna kolmel põhjusel.

Liigne enesekindlus

Esimene põhjus on üleüldine. Piibel kinnitab, et Jumal on tõotanud kogudust hoida. Sellest teevad paljud inimesed kiire järelduse, et Jumal hoiab ka mind, kui ma hoian koguduse varju, st täidan korralikult kõik oma kohustused koguduse ees.

Seda võiks nimetada liigse enesekindluse kõrbelõhnaks. Ma ei tahakski siin noomida nn nimekirja-kristlasi. Nende juures pole tuld kunagi olnudki - pole ka karta, et sealt kõrbelõhna hakkaks tulema. Liigne enesekindlus puudutab meid, uskujaid, kui me arvame, et ainuüksi osalemine koguduse töövormides garanteerib meile Jumala heameele ja õnnistuse. Ega ikka ei anna küll!

Juuda elanikud arvasid, et kuna Jeruusalemm on Jumala valitud linn, siis senikaua, kuni nad asuvad selles linnas, on nad kaitstud ja hoitud. Kuid nad eksisid! Meie arvame, et senikaua, kuni usu välised märgid - kirikuskäimine, kooris laulmine, annetamine - on olemas, senikaua on põhjust uskuda, et Jumal peab meid enda omaks ja õnnistab meid. Mitte alati!

Seepärast kutsubki Peetrus sisemiselt veenduma oma päästes ja seda kindlustama: "Vennad, olge veelgi innukamad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist, sest kui te seda teete, ei väärata te iial" (2Pe 1,10). Ei saa olla suuremat möödalaskmist kui liigne enesekindlus, mis jätab kord taeva ukse taha.

Vastuoluline elu

Teine põhjus, mis põhjustab vaimulikku kõrbelõhna meie elus, on usu ja tegude vastuolu.

Jumala sõna kinnitab meile, et kui me oleme Jumala lapsed, siis elab Jumala Vaim meie sees. - Jällegi ütleb ennatlik järeldus:

No samahästi võime siis ju kogu ülejäänud elu muretult elada! Võrrelgem seda olukorraga, kus teie elumaja teise tiiba asub elama linnapea (või president). Võite olla kindlad, et maja hoitakse siis alati soojana, teed tehakse korda ja katus ei tilgu kunagi läbi. Endal pole enam vaja mingit muret tunda!

Ka Juuda rahvas pidas end Jumala tiiva all olevaks, ükskõik mis nad ka korda ei saatnud.

Jumala leping pidi nende kohta kehtima, ükskõik kui vähe nad omalt poolt lepingut pidasid.

Jumal aga hoiatab, et kunagi vastu võetud Jumala arm võib otsa saada, kui me sellega hooletult ringi käime.

Tahtmatus

Kolmas asi, mis põhjustas kõrbelõhna, oli tahtmatus: "Ma tahtsin sind küll puhastada, aga sina ei läinud puhtaks oma mustusest" (24,13). Nad tahtsid pattu teha. See oli mõnus, meeldiv, riskantne ja põnev. Nad ei tahtnudki enam teistmoodi.

Mind on mõtlema pannud tõik, et väga paljud rängad manitsused Piiblis ei ole kirjutatud uskmatutele, Jumala vaenlastele, paganatele - vaid usklikele, Jumala lastele, kristlastele! Heebrea kiri kirjutab ju pöördunud usklikele: "Kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest, vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis neelab vastased" (He 10,26-27). Ainult senikaua, kui me püsivusega jookseme meile määratud võidujooksu, võime me arvestada Jumala rahu ja õnnistusega.

Niisiis kolm kapitaalset kõrbemist! Küll on hea, et Jumal laseb meil kõrbelõhna tunda, kui meie usk ja elu ei käi käsikäes või kui me oleme muutunud liiga enesekindlaks või suisa tahtmatuks Jumala asjades. Jumal laseb meil tunda, kuidas meie vaimulik elu kärssab, kui me oleme lasknud prioriteedid käest ja Jumala riigist ettepoole on tulnud töö, pere, meelelahutus, laiskus… Küll me tunneme, kui meil miskit kärssab! Tavaliselt tähendab see seda, et pole enam aega Jumala, koguduse, kaaskristlaste jaoks.

Ilma sellise kõrbelõhnata me kiirustaksime hukatuse poole, ilma et meil endil sellest aimugi oleks! Jah, iga põhjakõrbenud eluetapp on ebameeldiv, aga see on ikkagi parem, kui et kogu elu põhja kõrbeb.

MIDA TEHA KÄRSSAVA NÕUGA?

Mõnikord on meie vaimulik nina nii kinni, et me ei tunne enam mingit kõrbelõhna, ehkki Jumalani jõuab juba paks sinine suits. Ei aita ka enam katsumustest, mille kaudu Jumal meid püüab õigele teele tagasi kutsuda. Jumal pidi kahetsusega nentima Jeruusalemma kohta: "Vaeva on nähtud, aga [sinu] küljest ei ole läinud see rohke rooste - see ei kadunud tuleski! … Sina ei saagi enam puhtaks, enne kui ma olen su kallal vaigistanud oma viha" (24,12-13).

Miks suhtub Jumal nii rangelt inimese möödapanekutesse? Miks soovib Ta, et liiga enesekindlad inimesed painutaksid end Tema risti alla? Miks ei ole Talle piisav, kui inimene usub, ent teod ei anna sellest tunnistust? Miks on Jumalale vaja, et inimene tahaks Tema tahet täita?

Küll Jumal suudaks selle kõige ära taluda! Aga Jumalal on oma eesmärk inimestega. Jumala eesmärk on tuua inimeste kaudu ilmsiks oma kirkust ja sära, puhtust. Panite tähele: Jumala eesmärk on, et Tema rahvas saaks puhtaks ja tooks esile Jumala sära!

Kujutage ette, mida tunneb Jumal, kui inimesed ümberringi näevad, et Tema keedunõud on mustad, roostetanud ega kõlba kuhugi. Jumala roostes rahvas on läbi sajandite toonud häbi Jumalale ja takistanud Jumala riigi levikut.

Kui rahvas enam ise ei märka või ei taha end puhastada, siis peab Jumal hakkama kasutama jõuvõtteid - kõik selle nimel, et mustusest lõpuks ometi lahti saada. Pidevalt kärssava nõu paneb Jumal kõrvale - aga mitte lõplikult, vaid kuni puhastamiseni.

Sealsamas Hesekieli raamatus ütleb Issand: "Mul on neist kahju oma püha nime pärast … Ma pühitsen oma suurt nime, … mida teie [paganate] keskel olete teotanud … Ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja ebajumalaist ma puhastan teid. Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid" (36,21-27).

PUHASTATUD NÕU - KEEDAB NORMAALSELT

Jumal puhastab meid, et me täidaksime Jumala eesmärki. Mitmete usklike inimeste juures olen viimasel ajal tähele pannud, kuidas Jumal on neid märkamatult ette valmistanud uute ülesannete jaoks - nii et kui need tulid, olid nad selleks valmis. Nad on end otsekui puhastanud, et olla valmis selleks, et Jumal neid millegi uuega täidaks.

Üks test oma puhtuse ja valmisoleku mõõtmiseks ongi see, kas Jumal on saanud viimastel aegadel sulle uusi talente anda, sinu teenimistööd Jumala riigis paljundada? Need, kes on ennast puhastanud, on valmis Jumala heaks tegutsema uutes valdkondades.

Need, kes arvestavad eelkõige ainult iseenda supipotiga, ehmatavad Jumala tegutsemise peale, sest neile tuleb Jumala otsus, kõrvalepaneku otsus, tõepoolest ootamatu üllatusena. Teistele tuleb Ta oodatud üllatusena.

Jumala jaoks on oluline, missugused me oleme täna. Jumal hindab meid praeguse järgi. Homme ei saa me enam teha täpselt samu otsuseid, mis täna, sest meie tänane otsustamatus mõjutab homset. Just täna sünnib midagi või jääb sündimata. Sellest, kui puhtaks me täna laseme end puhastada, sõltub meie endi, meie perekonna, meie koguduse, meie riigi tulevik.

LEHO PALDRE
Tartu Kolgata Baptistikoguduse pastor

AKTUAALNE TEEMA

Lapsed laulsid Tartus

13. aprillil toimus Tartu Salemi kirikus kolmas Eesti EKB Liidu koguduste lastekooride laulupäev. Esindatud oli 13 kogudust umbes 130 lapsega. Kuulutajale rääkis sellest päevast Tartu Kolgata koguduse koorijuht TÄHTI LEHTSAAR.

Mis on selliste laulupäevade mõte?

Tulla kokku erinevate koguduste laululastega ja harjutada ühiselt suvepäevade laule.*

Kas lastele on need laulud juba varem tuttavad?

Meie soov oli, et lapsed oleksid need laulud vähemalt paar korda enne kodukoguduses läbi laulnud. Oleme püüdnud noodid võimalikult vara kogudustesse laiali saata, et tekiks võimalus jumalateenistustel nende lauludega kaasa teenida ja laulud saaksid omasemaks.

Kas sellel laulupäeval iseseisvat väärtust ei olnudki?

Kahel esimesel korral oli see päev mõeldud harjutamispäevana. Sel korral lisasime lõppu ka kontserdi.

Kas suvepäevadele laulma pääsevad ainult laulupäevadel osalenud lapsed?

See ei ole eeltingimuseks, kuid soovitav on laulupäeval olla. Vaja on, et koorijuhid näeksid, kuidas neid laule õpetatakse, muidu igaüks interpreteerib laule erinevalt.

Kui palju on lastekooride töö Eesti EKB Liidus koordineeritud?

Suvepäevade repertuaar tegelikult seobki mingil määral lastekooride tööd. Muidu meil eraldi lastekooride repertuaari ei levitata, küll aga vahetatakse noote koorijuhtide isiklike kontaktide kaudu.

Kui palju on liidu kogudustes lastekoore?

Nende paari aasta jooksul, kui mina olen suvepäevadel ühendlastekoore koordineerinud, olen loonud isiklikud kontaktid umbes kahekümne kogudusega. Tänu nendele kontaktidele on mul ülevaade, mis nendes kogudustes toimub. Üldist statistikat lastekooride kohta liidust minuni jõudnud ei ole.

Kust alates on üldse tegemist kooriga?

See nimetus on suhteline. Enamikus kogudustes on tegemist laste ansamblitega, mõnes koguduses ainult paari-kolme lauljaga. Kui oma koguduses ei õnnestu lauljate vähesuse tõttu ansamblit või koori moodustada, siis neil paaril olemasoleval laululapsel tekib laulupäeval ja suvepäevadel vahva võimalus suures ühendkooris laulda.

Kas on võimalik, et kuskil koguduses on koor, kellest Sa ei ole teadlik?

Olen teinud listi kaudu üleskutseid nende leidmiseks. Tartusse jäid mõned koorid maakauguste tõttu tulemata, näiteks saarte pealt. Nendega on kontaktid olemas ja suvepäevadel loodame nendega kohtuda.

Kui on neid, kes alles suvepäevadeks kohale jõuavad, kas siis on hilja?

Enne oleks kasulik minuga kontakti võtta kas telefoni (07-381334) või e-posti (tahti.lehtsaar@mail.ee) teel. Ma jagaksin soovitusi, kuidas mingit laulu õpetada. Noodid on olemas Eesti EKB Liidu keskuses.

Pühapäevakoolides ju lauldakse ja pühapäevakoole on palju rohkem kui koore?

Lauldakse kindlasti ja mõned koorid ongi pühapäevakooli baasil. Paljudes kogudustes on aga siiski eraldi laulutöö lastega. Mõned kogudused on selle lahendanud nii, et õpetajad õpetavad laule tervele pühapäevakooli grupile. Aga suvepäevade laulud on natuke rasked üldlauluna laulmiseks. Nad vajaksid eraldi treenimist, mitte ainult ühe korra läbi laulmist pühapäevakooli tunnis. Enamik laule on kahehäälsed. Põhiliselt lauldakse küll ühehäälselt ja teist häält on suhteliselt vähe.

Potentsiaali uute kooride tekkimiseks siis oleks?

Eks asi jääb kohalike töötegijate taha - ei ole vastava koolitusega inimest. Aga reklaami tasub alati teha.

Kui homme peaks suvepäevadele minema, kas selle seltskonnaga võiks välja minna?

Võiks küll. Erinevad koorid olid kindlasti mõnda laulu rohkem, mõnda vähem õppinud. Ja paar kuud on veel aega neid laule lihvida. Kuid üldmulje oli hea.

Kas sellel laulupäeval anti lastele ka vaimulikku õpetust?

Iga korraga on see üritus natuke muutunud. Kuna oli kolmas kord, siis võiks rääkida juba traditsioonist. Oli väike tervitus ja alguspalve Salemi koguduse poolt. Kontserdi osas oli ka algus- ja lõpusõna pastorite poolt. Aga laste vaimulikku harimist sõnalise osaga sel päeval ei olnud. Päeva mõte oli selles, et innustada ühesuguse huviga lapsi kokku tulema, anda neile laulmisvõimalus, kontaktid tulevikuks, anda pinnast lastevaheliste ja kogudustevaheliste sõprussuhete loomiseks.

Õhtul läks osa lapsi veel Aura veeparki.

See oli Tallinna Oleviste laste privileeg. Nemad jäid ööseks Tartusse, et järgmisel hommikul osaleda Kolgata koguduse jumalateenistusel. Kui lapsi õhtul ära ei väsita, siis on neil magamajäämisega raskusi.

Täname ja soovime õnnistust lastekooride tööks.

19. aprillil 2002
*Tänavused Eesti EKB Liidu suvepäevad toimuvad 19.-21. juulil Raplas

SAUNALAVALT JÄÄ-AUKU

12.-13. aprillil olid Tartus järjekordsed Eesti EKB Liidu pastorite õppe- ja osaduspäevad. Lektoriteks oli grupp ameeriklasi misjoniorganisatsioonist "World Partners". Selle misjoniorganisatsiooni regionaaldirektor SAM BIRKEY rääkis ka Kuulutajale oma tööst. Tõlgiks oli Argo Buinevitš.

MEIE LUGEJATELE OLETE TE KAHJUKS SENI TUNDMATU.

Ma olen pärit maapiirkonnast. Õppisin Illinoisi osariigis põllumajanduskolledžis. Pärast seda, kui ma olin aastaid töötanud põllumajanduses, kutsus Issand mind misjonitööle. Ma läksin Haitisse aitama kogudusi ja läbi viima põllumajanduslikke projekte. Olin seal aastatel 1972-1995.

MIDA KUJUTAB ENDAST HAITI?

Haiti on läänepoolkeral üks kõige vaesemaid riike. Haitilased vajasid põhilisi elatusvahendeid, toitu jm.

Haitis puudus tegelikult infrastruktuur ja kõige tugevamalt ilmnes see transpordis. Ei olnud sõiduplaane. Pidid teadma, et sellel nädalal läheb buss sellesse asulasse ja järgmisel kuskile mujale. Pidid keelt oskama, et küsida, millal midagi toimub ja et sa saaksid bussi peale.

Haitis räägitakse kreooli keelt. Selle keele põhi on prantsuse keelest, millele on lisatud Aafrika ja India keelte ning hispaania keele sõnu. Seda segakeelt kasutas teatud osa USA sõjaväest Teise maailmasõja ajal salakeelena.

Haitis oli juba olemas kristlik kogudus, mis kasvas ja meie läksime sinna abiks. Ma tegin põllumajandustöid, aga andsin ka teoloogilist haridust. Kasutasin põhiliselt valmis õppematerjale.

KUI PALJU WORLD PARTNERSI MISJONÄRE HAITIS OLI?

1972. aastal oli 12 misjonäri. Arv suurenes kuni 1980. aastani, kui meid oli 25. Kuna poliitiline situatsioon läks Haitis keeruliseks, siis ka misjonäride arv kahanes. 1988. aastal oli 8 misjonäri. Siis me otsustasime, et järgmise kümne aasta jooksul me kahandame misjonäride arvu kuni oma töö lõpetamiseni, sest kohalik kristlaskond sai juba piisavalt tugevaks.

KAS TÖÖ KÄIS KOGU RIIGIS?

Töötasime umbes 40 miili raadiuses. Sisemaatransport on tänase päevani Haitis viletsas seisus ja seetõttu suuremad linnad on ainult mere ääres. Me võtsime eesmärgiks aidata Haiti sisemaa osa, sest seal oli vajadus abi järele kõige suurem.

MILLISE TULEMUSE SAAVUTAS MISJONITÖÖ HAITIS?

1972. aastal oli meil Haitis 13 kogudust. Seoses põllumajanduse arendamisega arenes kogu riigi majandus ja haridus. Kogu kogukond ja kristlaskond sai tugevamaks. 1993. aastal oli seal 65 kogudust. Ma ei ütle, et põllumajanduse areng tõi otseselt kaasa koguduste arvu suurenemise, aga siin me näeme seda, kuidas sõnad ja teod toimisid koos. Me aitasime vaimulikus töös ja ka igapäevase elu edendamises.

SIIS TULI TEIE ELLU MUUTUS?

1995. aastast alates töötasin ma vaheldumisi Venemaal ja Haitis - kaks kuud Venemaal ja kaks kuud Haitis. Venemaal töötasin ma Jaroslavlis, Kostromas ja Rõbinskis. Selline töö kestis kolm aastat.

SEE OLI JU NAGU SAUNALAVALT JÄÄ-AUKU HÜPPAMINE. HAITI JA VENEMAA ON VÄGA ERINEVAD MAAD.

Tihtipeale me läksime Haitist mõneks nädalaks Ameerika Ühendriikidesse ja alles sealt edasi Venemaale. Samuti ka tagasi minnes. Ameerika Ühendriigid olid meile nagu sillaks.

Meie jaoks suurim vahe oli tegelikult inimestes, mitte niivõrd kliimas. Venemaa osutus Haitiga võrreldes küllaltki organiseeritud maaks. Seal käis korrapärane rongiliiklus. Kui tahtsid kioskist apelsinimahla, siis näitasid näpuga ja said. Haitis oli elu palju kaootilisem.

MIDA TE VENEMAAL TEGITE?

Kreooli keelt oli lihtsam õppida kui vene keelt. Vene keelt ma ei oska. Venemaal ei olnud minu töö seotud põllumajandusega. Me tegime koostööd misjoniorganisatsiooniga CoMission. CoMissioni misjonäridel ei olnud ettevalmistust võõras kultuuris elamiseks. World Partners kui vanad tegijad aitas neil tuntavalt teistsuguses kultuuris hakkama saada.

Me õpetasime Vene kooliõpetajatele moraali ja eetikat. Niivõrd, kuivõrd õpetajad said ise enam aimu kristlusest ja selle mõjust moraalile ja eetikale, annavad nad seda nüüd õpetades õpilastele edasi.

TE TEGITE KINDLASTI KOOSTÖÖD KA KOHALIKE KOGUDUSTEGA?

Osa kohalikke kogudusi tegid koostööd CoMissioniga ja kutsus neid oma kirikutesse. Me kasutasime nende koguduste inimesi ka tõlkidena. Me tahtsime, et alati oleks kristlik tõlk, kellega koos me õppetööd tegime. Tema oli meie hääleks, sest keegi meist ei osanud vene keelt. Selle töö kaudu said tõlgid ise ka oma usuelus kinnitust.

CoMissioni inimesed kutsusid kohalikke oma korteritesse piibliõppele. Sinna tulid ka kohaliku koguduse inimesed tõlkima. Sellistes gruppides õppisid kutsutud tundma Piiblit ja Issandat. Nii kujunesid välja mitmed kodukirikud.

KUS TE NÜÜD TÖÖTATE?

1998. aastast hakkas World Partners valima regionaalseid juhte, kellest igaühel oleks teatud osa vastutada.

Minu vastutusalaks jäid Venemaa, Aasia, Aafrika ja Lähis-Ida.

KAS NENDES MAADES, MILLE EEST TE PRAEGU VASTUTATE, KÄIB SAMALAADNE TÖÖ NAGU HAITIS JA VENEMAAL?

Vastavalt maale ja sealsele olukorrale on töö ja teenimine väga erinev.

Kaug-Idas õpetavad meie inimesed inglise keelt ja töötavad tervishoiu alal.

Aafrikas me aitame igasuguses arenguabitöös. Näiteks Gineas on väga kuum muulaste küsimus ja me osutame seal oma abi. Sierra Leonest on paljud inimesed põgenenud Gineasse ja otsivad seal varjupaika. Sellistes põgenikelaagrites korraldab üks abielupaar piibliringe ja nad õpetavad inimesi, kuidas toetuda Jumalale siis, kui kõik elus kokku kukub.

Mitmetes maades tegeleme me Piibli tõlkimisega kohalikku keelde.

KAS TÖÖ TAGAMÕTTEKS ON IKKA EVANGEELIUMI KUULUTAMINE?

Meie soov on, et lõpuks saaksid rajatud uued kogudused. Järgmise viie aasta jooksul on meie eesmärgiks saata välja 50 misjonäri, näha 500 koguduse rajamist ja 5000 inimese tulekut Issanda juurde.

KAS JUMALA RIIGIS KÄIB ELU PLAANIMAJANDUSE JÄRGI?

Meie teeme plaane, võib-olla Jumal kasutab neid.

MUIDUGI ON ILMA PLAANITA RASKE NÄITEKS EELARVET KOOSTADA.

ME TEAME, ET OSA RIIKE EI TAHA MISJONÄRE.

Ma olin kaks nädalat tagasi ühel sellisel maal. Me töötasime seal koos ühe misjonäridest abielupaariga. Mees õpetab ühes ülikoolis inglise keelt. Ta valib välja oma kõige võimekamad üliõpilased, kutsub nad enda juurde ja räägib neile Kristusest. Tihtipeale on need üliõpilased väga huvitatud ja võtavad Kristuse vastu oma Päästjaks. Ta kohtub nendega regulaarselt ja õpetab neid. Ta sõidab nende kodukohtadesse nende perekondade juurde. Septembrist peale on ta neli inimest juhtinud Issanda juurde. Ta loodab, et järgmise kahe aasta jooksul võiks tal olla kaksteist jüngrit.

PALJUD KÜSIVAD, MILLEKS ON VAJA SAATA KRISTLIKU TAUSTAGA MAADELE MISJONÄRE?

Kuna Issanda Ihu on nii lai, see on rahvusvaheline, siis me saame teha koostööd, aidata ja toetada üksteist ja õppida ka üksteiselt.

MIDA TE OLETE ÕPPINUD TEISTE MAADE USKLIKELT?

Ma olen õppinud seda, kuidas usaldada Issandat oma vajadustes. Ameerika Ühendriikides me oleme nii materialistlikud, et arvame, et saame ise hakkama. Me tajume oma sõltuvust börsist ja ootame toetust oma riigilt ja valitsuselt, meil on sotsiaalprogrammid. Me teame, et kui saame vanaks, siis riik hoolitseb meie eest. Haitis aga sellist süsteemi ei ole. Nad sõltuvad üksteisest ja Jumalast. Mul tulevad Haitis pisarad silma, kui ma kuulen Jumala kiitmist. Nende eluolukord on palju raskem kui meil. Nad on tänulikud selle vähese eest, mis neil on.

Olen Haiti kristlastelt õppinud ka seda, kui tähtsad on inimsuhted. Nad võtavad aega oma lähedaste inimeste jaoks. Teised inimesed sinu kõrval on palju tähtsamad kui sinu tegevusplaan.

EESTIST SAADETAKSE KA VÄLJA MISJONÄRE. MÕNED INIMESED ÜTLEVAD, ET MEIL ON JU ENDAL VAIMULIKKU TÖÖD NII PALJU. TEHKU EESTIS ENNE KÕIK KORDA JA SIIS MINGU MUJALE.

Matteuse 28,19 ütleb Issand meile: "Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad!" Ja mitte üksteise järel, vaid kõigis kohtades paralleelselt.

Ma arvan, et me ei tohiks kristlikku tööd takistada sellega, et me toetume liiga palju oma ressurssidele ja inimestele. Me ei taha, et pastor kõike ise teeb. Pastor on motiveerija ja juhib teisi tööd tegema. Samamoodi ka misjonär ei ole see, kes läheb ja teeb teisel maal kõik töö ära, vaid ta on ka motiveerija. Ta õhutab kohalikke kristlasi tööle. Need võivad olla allasurutud seisus ja vajada julgustust.

NENDEL MAADEL EI OLE AEGA OODATA, KUNI MEIE ARVAME, ET MEIL ON TÖÖJÕUDU ÜLE JA VÕIME INIMESI NENDE JUURDE SAATA. NAD VAJAVAD MEID KOHE.

KAS TE OLETE RAHUL OMA ELUGA? TE OLEKS JU VÕINUD RAHULIKULT OLLA AMEERIKAS FARMER?

Olen väga-väga rahul selle elu ja teenimisega ja ma ei läheks tagasi Ameerika farmi. Ma olen näinud õdesid ja vendi ning Jumala riigi tööd - seda, mida Issand on teinud. Mõne aja pärast farmi enam ei eksisteeri. Kuid sellised sõbrad nagu meie, me oleme koos terve igaviku.

JEESUS ÜTLES OMA JÜNGRITELE: "LÕIKUST ON PALJU, TÖÖTEGIJAID AGA VÄHE. PALUGE SIIS LÕIKUSE ISSANDAT, ET TA SAADAKS TÖÖTEGIJAID VÄLJA OMA LÕIKUSELE!"

SOOVIME TEILE PALJU UUSI TÖÖKAASLASI JA ÕNNISTUST SELLEKS ISSANDA PÕLLU TÖÖKS!

Tänan!

12. aprillil
Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

MINU TEE USULE

"... ja kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul" (Js 64,5).

Niikaugele kui mäletan, olen alati teiste usku respekteerinud, kuid ise suutsin uskuda ainult kuidagi ebamääraselt mingisse kõrgemasse võimusse, kellelt hädas olles endale abi palusin. Jeesus kui Jumala Poeg oli mulle mõistmatu, seletamatu ja Ta lunastustöö oli mulle täiesti arusaamatuks jäänud nii koolis, leeris kui ka kirikus. Usutunnistust lugesin jumalateenistustel alati tühja südamega ja vastumeelselt, sest ma ei saanud uskuda, et Jeesus on mind lunastanud. Võib-olla teisi, aga mitte mind. Siiski kahtlesin, kas ka teised loevad usutunnistust kindlas veendumuses. Jumalateenistustelt sain vahel mõningaid ilusaid mõtteid, mõne filosoofilise mõlgutuse, mis tekitasid lühikeseks ajaks meeldiva üleva meeleolu, aga varsti ununesid. Kunagi ei tekkinud minus huvi nädala pärast jälle kirikusse minna. Enamasti venis vaheaeg üsna pikaks.

Kümme viimast aastat töötasin samas asutuses ühe tõsiusklikuga, kes nagu vaikselt põlev küünal valgustas oma ümbrust. Ta ei rääkinud just palju usust, aga ta olek tunnistas, et tal on nagu taevaga ühendus. Sain aru, et ta oli meist kõigist õnnelikum, kuigi ta töö oli kõige raskem ja vähetasuv. Kui ta mõnikord Jumalast ja usust kõneles, ütlesin: "Aga Jumal ei ole minust huvitatud. Talle ei ole mind tarvis." Ja ometi oli Ta mind mitmel korral hädast üle aidanud, kus mu oma võimetest mingit abi ei olnud. Aga kui raskused möödas olid, läksin jälle Temast kaugele ja ühendus katkes.

Hilissügisel 1961 tuli mul nädalaks ajaks maale minna. Võtsin Piibli kaasa, aga lugesin ainult Vana Testamenti - Õpetussõnu, Koguja raamatut ja mõningaid Taaveti laule. Nimelt tundsin, et mulle oli ülekohut tehtud ja nendes kohtades oli kõige rohkem juttu vaenlastest, kellele paluti Jehoova karistust. Algul tundus see mu südamele kosutavana, aga nädala lõpul hakkasin ka enda juures süüd ja vigu otsima. Linnas tööle asudes ununes Piibli lugemine jälle. Uue Testamendini ei olnud ma veel jõudnud.

Umbes kuu aega hiljem olin ühe naabri kirstupanekul ja järgmisel päeval matusel. See sündmus sai mulle suureks elamuseks, sest lahkunu oli usklik ja samuti ta ärasaatjad. Kuigi oli surnud armastatud inimene, ei olnud saatjate juures näha ahastust, meeleheidet ega masendavat leina, mida seni alati olin matustel näinud. Sel matusel veendusin, et uskliku inimese surmgi on ilusam, rõõmsam ja õnnelikum kui uskmatu inimese elu. See oli rahulik, rõõmus eesmärgile jõudmine, kindla lootusega Jumalat näha. Haua ääres seistes, kui kirst alla vajus, tundsin, et kui mul oleks niisugune kindel usk, siis oleksin meelsamini seal kirstus, kui elaksin uskmatuna edasi.

Hakkasin huvi tundma, mis jõud see on, mis annab neile inimestele sellise rahu ja meelekindluse, rõõmu ja lootuse, nii et see nende näost ja kogu olemusest välja paistab. Läksin mõnel korral nende kirikusse. Pastori jutlused olid südamlikud, aga siirad ja karged Jumala sõna kuulutused, ilma sentimentaalsete fraasideta. Kuuldes neid veendunud tunnistusi usust sain aru, kui paljust ma olin ilma jäänud elades ilma Kristuseta. Iga kokkupuude nüüd mõne uskliku inimesega tundus mulle ülendav, see tegi head nagu Peetruse vari, mis langes haige peale tee ääres.

Hakkasin Uut Testamenti lugema. Mind valdas igatsus ehtsa, muutumatu, tõelise järele, mis püsib ja jääb. Tahtsin alalist, püsivat ühendust Jumalaga. Ikka enam tundsin janu Jumala sõna ja evangeeliumi järele. Lugesin ka vaimulikke ajakirju ja raamatuid, uuesti ka neid, mida ammu oma töö tõttu olin lugenud, aga alles nüüd hakkasin paremini ja sügavamalt mõistma.

Ikka sagedamini hakkasin kirikus käima. Tundsin, et elu ilma Kristuseta on vaene ja haletsemisväärne ja võimatu on seda jätkata. Imestasin, mida oli siis varem mulle kirikus ja leeris räägitud, et ma just nagu nüüd alles kuulsin lunastusevangeeliumi. Ilmselt olin seda varem kinnise ja paadunud südamega kuulanud. Nüüd aga tundsin Jumala kutset ja ma ei tahtnud sellele enam vastu panna. "Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse" (Ro 10,13) andis mulle uut lootust, kordasin seda ikka ja jälle. Hakkasin südamest palvetama. Tundsin, et mu hinge lootusetusse oli viimaks hele kiir langenud. Kõik eelnenud elu oli nagu alaline otsimine kaoses, päevast päeva omal jõul ja lootes oma nõrkadele võimetele. Kuigi ma ei või ütelda, et oleksin kunagi suur materialist olnud, aga mu elul lasus alati raskuse vaim. Kui olid mõned rõõmuhetked, siis varsti langes jälle nagu vari kõige üle. Nüüd tundsin, et mu ellu hakkab tulema midagi tõelist, ehtsaid väärtusi. Kõik, mis seda seni takistas, hakkas minus nagu ära põlema.

Ühel päeval hakkasin südames kõigile andeks andma, kes mind kunagi olid pahandanud ja mida rohkem meelde tuletasin ja andestasin, seda õnnelikumaks muutusin. Viimaks ei jäänud ühtki vihameest järele ega vimma kellegi vastu.

Veidi hiljem avastasin aga, et mu oma süüd ja eksimused ja kõrkus lasusid ikka veel rängalt mu hingel ja just need lahutasid mind kõige enam Jumalast. See oli hirmus tunne, kui sellest teadlikuks sain, kui halb ja egoistlik ma olen ja et ma omal jõul paremaks ei saa. Sain aru, et mul ei ole mingit lootust Jumalat näha, sest Jh 3,36 seisab: "Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha." Kolm päeva pärast seda tunnetust ei suutnud ma oma hingeõnnistuse pärast paluda. Tundsin, et see on liiga raske ja käib mul üle jõu. Siis hakkasin paluma, et Jeesus mind aitaks, et Tema vere vägi ka minu hinge lunastaks ja Ta oleks ühendavaks sillaks minu ja Jumala vahel. Tundsin, kui palju head tegi ka teiste palvetamine minu eest. Ma uskusin, et Kristus on ka minu eest surnud ja Ta aitas mind. Kui ma Tema usu oma südamesse vastu võtsin, saavutasin imelise rahu. Surmas ei näinud ma enam midagi õudset, sest mul oli lootus Jumala armule ja halastusele.

Olin leidnud ühenduse Jumalaga, mida tahtsin säilitada alati, mitte ainult hädas abi vajades. Nägin nüüd maailma nagu teiste silmadega. Palju, mis enne oli tundunud tähtis, ei lugenud enam midagi. Tundsin, et ebaõnnestumised ei saa mind enam sellise teravusega puudutada nagu enne. Ma ei ole enam abitult üksi, pimedate juhuste võimuses, nende lükata ja tõugata. Minus endas ei ole küll midagi head, ainult siis võin head teha, kui lasen Jeesusel end juhtida.

Usk ei ole mulle enam midagi ebamäärast, üleloomulikku ja ebanormaalset, vaid kindel veendumus, isiklik elamus. Jeesus on ka minu Lunastaja. Nüüd küsin, kuidas ma võiksin Jeesust Kristust mitte uskuda, kui Ta mulle on oma rahu andnud?

Kuid miks sai mulle see õnn osaks? On ju nii palju häid inimesi, kes oleksid seda palju rohkem väärinud kui mina. See näitab nii selgesti, et inimene võib ainult armust, usu läbi õndsaks saada, mitte oma teenete läbi.

Nendele, kes inimmõistust ja teadust ülehindavad, tahaksin ütelda Spurgeoni sõnadega: "Kui päike ei paista, ei suuda kõik tuled kokku päikese valgust anda. Samuti on Kristusega. Kõik kunst, teadus ja hüved kokku ei suuda asendada Teda."

H.VESKIMÄE
Usurändur 1963

ÖÖSEL HELISES TELEFON

Kakskümmend aastat tagasi teenisin ma elatist taksojuhina. See oli nagu kauboi elu, ma olin vaba inimene ilma ülemusteta.

Üsna ruttu sai mulle selgeks, et seda tööd saab teha Kristusele. Ma sõitsin alati öösiti ja nii muutus minu takso sageli pihitooliks. Sõitjad istusid peale, ma ei tundnud neid, nad istusid mu selja taga ja rääkisid oma elust. Õppisin tundma inimesi, kes mind hämmastasid, naerma või nutma ajasid. Aga keegi ei puudutanud mind nii nagu üks vana naine, keda ma ükskord sõidutasin.

Väljakutse tuli linna ühest väikesest rahulikust elurajoonist. Ma oletasin, et see on mõni viimane peokülaline või tööline, kes peab varahommikuseks vahetuseks vabrikusse jõudma.

Kui ma kell pool kolm kohale jõudsin, oli kogu maja pime. Ainult alumisel korrusel põles üks üksik tuli. Sellises olukorras paljud juhid annavad paar korda signaali, ootavad siis minut aega ja sõidavad minema. Kuid mina olin liiga palju abivajajaid inimesi näinud, kelle jaoks takso oli ainuke sõiduvahend. Kui olukord just otse ohu järele ei lõhnanud, läksin ma alati ukse juurde, sest ma arvasin, et sõitja võib minu abi vajada. Nii tõusin ma ka seekord ja koputasin.

"PALUN LÄBI LINNA!"

"Üks hetk, palun!" ütles katkendlik vana hääl. Ma kuulsin, kuidas midagi tiriti mööda koridori edasi. Läks veel hulk aega, kuni uks lahti tehti. Minu ees seisis väike naine, nii umbes kaheksakümmend aastat vana. Tal oli lihtne kleit seljas ja ta kandis looriga kübarat. Ta nägi välja nagu inimene neljakümnendate aastate filmist. Tema kõrval oli väike nailonkohver.

Korterist jäi mulje, nagu poleks seal juba aastaid inimesi elanud. Kogu mööbel oli linaste rätikutega kaetud, seinad olid tühjad, polnud kella, pilte ega mitte midagi. Ainult nurgas nägin veel ühte fotosid täis topitud pappkasti.

"Kas te viiksite mu kohvri autosse?" palus sõitja.

Ma tegin seda ja läksin siis majja tagasi, et teda ennast aidata. Ta haaras minu käest kinni ja me läksime auto juurde. Mitu korda tänas ta mind sõbralikkuse eest.

"Aga see pole ometi kõnet väärt," ütlesin mina. "Ma püüan sõitjaid nii kohelda, nagu teeksin seda oma emale."

Ta vastas: "Te olete armas inimene."

Kui me sisse olime istunud, ütles ta aadressi ja küsis, kas ma ei saaks läbi linna sõita.

"Aga see ei ole mitte kõige lühem tee," arvasin mina.

"Pole oluline," vastas ta. "Mul on aega, sest ma olen teel vanadekodusse."

REIS MINEVIKKU

Ma vaatasin tahavaatepeeglisse ja nägin, kuidas tema silmad särasid. Ta lisas vaikselt juurde: "Mul ei ole enam perekonda ja arst ütleb, et mul ei olevat enam kaua elada."

Selle peale lülitasin ma kohe taksomeetri välja ja küsisin: "Kuhu ma pean sõitma?"

Järgmised kaks tundi tegime me tõelist ringsõitu. Ta näitas mulle maja, kus ta kunagi liftisaatjana töötanud oli. Siis sõitsime me kohta, kus ta oma mehega värskelt peale abiellumist elanud oli. Mitmeid kordi palus ta, kas ma võiksin mõne konkreetse hoone või tänavanurga juures aeglasemalt sõita. Siis vaatas ta tummalt pimedusse ja vaikis.

Lõpuks hakkas koitma hommik, läks valgemaks ja esimesed päikesekiired näitasid end. Äkki ütles ta: "Ma olen väsinud. Sõidame nüüd vanadekodusse."

Jätkasin aeglaselt sõitu. Kui me aadressi järgi kohale jõudsime, seisime me hoone ees, mis nägi välja nagu väike haigla. Korruseid ei olnud palju. Hoone ees oli kitsas sissesõidutee. Kui me seisma jäime, tuli välja kaks hooldajat. Nad olid tähelepanelikud ja abivalmis ning lausa ümmardasid minu sõidukaaslast. Nad olid pidanud teda ootama. Ma avasin pagasiruumi ja kandsin väikese kohvri ukse juurde.

Vana daam istus juba ratastoolis. Kui ta küsis, kui palju ta mulle võlgneb, vastasin talle: "Mitte midagi!"

"Aga te ju teenite selle tööga oma elamisraha!" ütles ta.

"Jah," vastasin ma, "aga teie sõidutamine oli minule lausa kingitus."

Äkilise impulsi ajel ma kummardusin ja kallistasin teda. Ta hoidis mind kinni ja ütles siis: "Te tegite vanainimesele suurt rõõmu. Palju tänu!" Ma surusin ta kätt ja läksin siis välja heledasse hommikusse. Uks langes minu järel lukku. Klõpsatus kõlas nagu elulõpp.

Sõitsin sihitult läbi tänavate ja pühendusin oma mõtetele. Võimatu oli uut sõitjat peale võtta. Terve päeva suutsin ma vaevalt kõnelda. Ma mõtlesin ikka ja jälle, mis oleks juhtunud siis, kui see naine oleks sattunud pahas tujus oleva taksojuhi peale või mõne sellise peale, kes oleks tahtnud kiiresti oma vahetust lõpetada. Mis oleks juhtunud, kui ma ei oleks tellimust vastu võtnud või oleksin maja eest minema sõitnud? Mida rohkem ma selle üle mõtlesin, seda enam oli mul mulje, et ma ei ole kogu oma elu jooksul midagi tähtsamat teinud.

Me kaldume tihti uskuma, et meie elu on määratud suurteks hetkedeks. Kuid tõeliselt otsustav ja väärtuslik tuleb enamasti täiesti ootamatult. Ja see on nii ilusti sisse pakitud, et teised mõtlevad sageli, et tegemist on ainult pisiasjaga.

KENT NERBURN
Entscheidung

PEETER SINK

100 aastat sünnist

Peeter Sink sündis Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Soomevere külas Hiie talus rentniku kuuelapselises perekonnas viimase lapsena 30. märtsil 1902. aastal.

Juba varakult tuli Peeter Singil kaasa töötada talutöödes. Olles tundeline ja hella hingega, istus ta õhtuti trepil ja vaatles kõrgeid haabu, mis talu ees kohasid. Ta kuulatas nende salapärast juttu ja hakkas luuletama. Samuti nägi ta silm kõikjal midagi ilusat, ka viltuvajunud katusega onnist leidis ta midagi oma silmale ja hakkas joonistama. Algul joonistas ta härmatunud aknaruudule, hiljem talle jõuluks kingitud esimeste vesivärvidega paberile. Järgnesid kooliaastad Soomeveres, Pilistveres ja Põltsamaa ministeeriumikoolis. Tema isa kokkupuuted professor Köleriga ja jutustused sellest suurest meistrist äratasid temas huvi maalikunsti vastu ja ta astus Tallinna Kunsttööstuskooli, mille lõpetas nii hästi, et teda taheti saata stipendiaadina välismaale edasi õppima. Selles koolis oli tema juhendajaks Nikolai Triik.

Kuid siis tuli korraga murrang Peeter Singi siseellu. Soome evangelistid vennad Eeli ja William Jokinen olid Tallinnas misjonireisil ja nii saabus ka Peeter Singile nende kaudu kõrgeim kutse tulla Kristuse järgijaks ja Jumala riigi töötegijaks. Olles Haapsalu gümnaasiumis joonistusõpetajaks, loobus ta sellest ja pani kõik oma anded ja tulevikuplaanid Issanda altarile. Algul töötas ta noorte C.E. (lühend inglise keele sõnadest Christian Endeavour - Kristlik Püüdlus) töös rändjutlustajana, siis õppis Helsingis misjonikoolis. Ta töötas täie pingega kaasa Jumala riigi töös allianssliidu pühapäevakoolide reisisekretärina, siis raudteelaste reisisekretärina, siis vennasteühingu Saalemi koguduse töös ja viimased aastad enne surma Elvas luterliku kiriku abiõpetajana.

Eriliselt tuleks Peeter Sinki iseloomustada põleva südamega äratusjutlustajana. Ta võttis endale kohustuseks iialgi mitte enne magama minna, kui on saanud kellelegi tunnistada Kristusest. Reisidel ei istunud ta kunagi passiivselt, vaid otsis ja leidis juhust kõikjal tunnistada oma Päästjast.

Peeter Sink mitte üksi ei kõnelnud, vaid töötas hoolsalt ka sulega. Ta on andnud välja luuletuskogud "Sügavuste helid", "Kõrveteel" ja "Varjude maal", poeemi "Juudas Iskariot" ja äratusartiklid "Elujäljed". Pärast Peeter Singi surma kirjastati Torontos luulevalimik "Rännutee laulud".

Peeter Sink tõlkis ja mugandas arvukaid vaimulikke autoreid ning vahendas eesti lugejale elulugusid. Ta andis välja noodikogud "Vaimulik kodumaa laulik" ja "Koduhelid". Hulk aastaid oli ta ajakirja Noorte Elu toimetaja. Kümme aastat andis ta välja jõulualbumit Jõuluõhtu ja traktaatlehte Võta ja loe!

Peeter Sink abiellus 1930. aastal Marje Gildemanniga, kes lõpetas Tallinna konservatooriumis kompositsiooni ning koorijuhtimise klassi ja on viisistanud palju Peeter Singi luuletusi ja pidanud koos temaga evangelisatsioonikoosolekuid. Sellest abielust sündis kaks poega: Tunne Kelam, kes on praegu Riigikogu asespiiker ja helilooja Kuldar Sink, kes on juba igavikus.

Peeter Sink haigestus 1952. aastal kopsutuberkuloosi. Mõne aasta pärast kopsuhaigus paranes ja haigestus süda. Ta viimased luuletused räägivad kõik sellest, et ta tunneb taevase kutse saabumist ja astub pea salapärase udu taha. Nii see päev saabuski 31. mail 1957.

Peeter Sink elab edasi nende paljude südametes, kes tema kaudu on usule äratatud, elab edasi oma luuletustes, mis on olnud mitmetele lohutuseks nende pimedatel tundidel, elab edasi lauludes, kuna mitmed heliloojad on ta luuletusi viisistanud, elab edasi tema poolt kirjastatud kirjanduse kaudu ja maalides, mis paljusid kodusid kaunistavad.

Peeter Singi sünniaastapäeva puhul korraldati Tallinnas tema maalide näitus ja kirjastus "Logos" andis välja tema luulekogu "Taeva vari".

Avaldatud ARPAD ARDERi koostatud eluloo põhjal