Varemed on nii maalilised, aga samas ka kurvad. Need näitavad inimkätega tehtud töö paratamatut kadu. Nende asemele tulevad uued hooned, mis kaovad samuti ühel päeval.
Jeesus ütles: "Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest" (Jh 15,13). Jeesus jättis oma elu ja Tema armastuse vili jääb püsima igavesti. Vaimulik töö, mis on tehtud Jeesuse armastuse mõjul ja Teda armastades, kannab igavest vilja.
Veebruaris on Eesti baptismi 117. aastapäev. Ammu-ammu alanud töö ei ole muutunud muuseumieksponaadiks ega hävinud. Tänagi pakub huvi, miks tolleaegsed lihtsad eesti talumehed hakkasid otsima Jumalat ja millistele järeldustele jõudsid nad Piiblit lugedes. Nende asutatud kogudused püsivad ja teevad hoolega tööd.
"Koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta" (Mt 6,20).

ÜKS ELUKOGEMUS

UUS TÖÖKOHT

Olin noor (34), kui sain kutse uuele töökohale, mis näis mulle olemasolevast kohasem. Ruumis, kus mu töölaud asus, olid koos selle asutuse mitme osakonna raamatu- ja arvepidajad (16-17 inimest). Minu töölaud oli kõrvuti minuealise naise omaga.

Mina olin juba 23-aastaselt leidnud armu Jumala juures ja otsustanud jäägitult kuuluda Issandale ning järgida Teda, olgu hind mis tahes. Ehmatav oli "mäss" Jumala vastu, mis siin toimus. Igapäevased pilkesõnad usu ja usklike aadressil. Koguni nimeliselt puudutati solvavate sõnadega üht väga lugupeetud kogudusevanemat ja seda tegi just seesama minu kõrval istuv raamatupidaja. Imestasin haritud inimeste laskumist nii madalale. See kõik tegi mulle väga haiget. Olin ehmunud, kui mitte öelda, et ahastuses. Olin ju Jumala pilkamist põlanud juba siis, kui ma ise ei olnud veel usklikuks saanudki, rääkimata siis nüüd, kui Jeesus oli mulle hingevaraks saanud.

Otsisin üksindust ajal, mil kolleegid tööpause tegid. Ma hüüdsin appi justkui jüngrid tormisel merel: "Issand, kas sa ei hooli, et ma ei suuda seda välja kannatada, kuidas sinu lapsi ja sinu püha nime teotatakse?" Küsisin ahastavalt: "Kas pean sellelt töölt lahkuma?" Palusin ikka, ehkki kahe nädala jooksul ei toimunud mingit muudatust. Sain ka aru, et selline asi ei toimunud mitte minu isikliku usu pilkamiseks, sest nemad ei teadnud minu olukorrast veel midagi. Kaks nädalat tundus ülipika ajana. Ma jätkasin abi ja Jumala juhtimise otsimiseks oma palveid.

OOTAMATU VESTLUS

Istusin usinalt töötades oma kohal. Kõikidel laudadel klõbisesid arvelauad ja ragisesid korrutustöid tehes "Felixid" (oli ju alles 1967. aasta, mistõttu sellised primitiivsed töövahendid).

Minu kõrvalistuv kolleeg alustas minuga vaikselt vestlust. Ta oli valinud usualuse teema oma lapsepõlvest. Tal oli olnud üks usklikust perest klassikaaslane. Too tüdrukuke kannatas koolis oma vanemate usu pärast - teda narriti. Siis järgnes nende vanemate iseloomustus. Vestluskaaslane tõi esile konkreetseid näiteid selle tüdruku vanemate usklikele mittesobivatest eluviisidest.

Seda kuulates mõistsin, et minu tunnistuse hetk on saabunud. Soovisin, et mu mõtted oleksid selged ja õiged Jumala ja vestluskaaslase ees. Ma ütlesin: "Kui see kõik on tõsi, mis te rääkisite sellest perest, siis too pere ju ei olnudki usklik Piibli mõistes. Mina ise olen ka kasvanud usklikus kodus ja olen kogenud hoopis vastupidist sellele, mis teie rääkisite. Minu kodus valitses armastus, ausus ja üksteisest lugupidamine. Ja ma olen ka ise usutee leidnud."

Nüüd märkasin ma oma töökaaslases ehmatust ning ta ütles erutatult, ent lahkelt: "No vaat! Sellised need tõelised usklikud peavadki olema nagu teie olete."

Nii lõppeski meie vestlus, siiski ei mõistnud ma veel, kas see saab kuidagiviisi lahenduseks minu olukorrale või mitte.

IMELINE PÄEV

Järgmisel hommikul tulin tööle mureliku südamega - milline sõnavara küll nüüd kasutusele võetakse, kui teatakse, et ma olen usklik? Olin kindel, et kõik olid teadlikud minu isiklikust tunnistusest, sest sellised asjad ei jää kunagi varjule ja seda avalikuks tulemist olingi ma ju oodanud.

Tööle tulid justkui teised inimesed. Kõikide sõnavara oli väljapeetult viisakas. Ei ainsatki ülearust sõna hommikutervituste juurde, rääkimata siis veel inetutest ja labastest sõnadest, nagu see oli olnud iga päev eelneva kahe nädala jooksul. Kogu päev möödus imepärases meeldivas töises õhkkonnas. Ei kostnud kõrvu isegi tavapärane Jumala nime suhuvõtmine jutuajamistes. Samuti ka tavalist kurjavandumist ei olnud kuulda.

"Kas ainult see üks päev kujunes selliseks tõeliselt mõistlike inimeste koosluseks?" mõtlesin õhtul endamisi.

UUS OLUKORD JÄI KESTMA

Jumal oli mulle oma erilist armastust ilmutanud ja vastanud abipalvetele erakordse armuga. Kolleegide käitumine jäigi mõistlikuks. Ja kui kellelgi harjumuslikult kuri sõna üle huulte lipsas, siis enamasti järgnes kiire vabandus. Nõnda kujunes see üheks mu meeldivamaks töökohaks.

LEEK LUHALEPP

JUMALA SÕBER

"Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!"
Iiobi 22,21

Kui mind kord selle salmiga õnnitleti, siis - häbi öelda - tundus see mulle solvanguna. See seadis mu ette küsimuse, kes ma siis olen, kas olen Jumala sõber või mitte? Oma viieteistkümnendast eluaastast teenin ma Teda kogu südamega, aga kas ma olen Jumala sõber? Kui Jumalaga sõpruse tulemuseks on õnn, kas olen siis õnnelik ja kui olen, kas see on õige õnn? Aga milline on see õige õnn?

Vastuseid neile küsimustele saame siis, kui pühendame tähelepanu mehele, kellele seda öeldi. Seda öeldi Iiobile, maailma kõige silmapaistvamale õilsale mehele, kes oli sattunud raskustesse. Öelda Iiobile, saa Jumala sõbraks, on sama, mis öelda eestlasele, saa eestlaseks, siis saavutad eestluse! Kõlab naljakalt, eks ole?

Veel mõistatuslikum on see, kes seda ütles. Seda öeldi Iiobile ta esimese sõbra Eliifase suu kaudu, kes oleks pidanud Iiobit väga hästi tundma ja teadma, kui kaunist elu ta elas koos oma Jumalaga. Meiegi teame, et Iiob koos oma perega oli olnud Jumala rõõmuks maa peal. Jumal oli uhke sellise sõbra üle. Jumal oli täiesti kindel Iiobi ustavuses, millepärast ta raskustesse sattuski. Kahtlemata oli Iiob Jumala pingsa tähelepanu all igal hetkel, kuigi oma vaevade tõttu ei suutnud ta seda tunnetada.

Just Iiobile öeldi "Saa Jumala sõbraks," nagu oleks tegemist purusalaliku, uskumatu ja õela inimesega. Eliifasele tulid appi Iiobit trööstima veel Bildad, Soofar ja noormees Eliihu, kes kõik olid kindlad oma arvamuses, et kui Iiobit on tabanud selline täiuslik õnnetus, siis peab selle põhjuseks olema patt. Hoolimata kaunist ja pühast elust pidi kuskil varjul olema patt, mida just nemad on kutsutud välja õngitsema.

Kas ei tule tuttav ette? On keegi haigestunud või raskustesse sattunud, siis leidub ikka kaasatundjaid, kes soovitavad patust loobuda, kõik üles tunnistada, kahetseda ja meelt parandada. Mõned on valmis isegi appi tulema ja olematud deemonid meelevallaga välja ajama. Oh neid tüütavaid trööstijaid (Ii 16,2)!

Vaadake, milline oli Eliifase õnnekontseptsioon (Ii 22,22-30)! Sisuliselt on see väga sarnane meie aja suurtele pakkujatele - kui sa teed nii ja nii, siis on kõik õnneväravad lahti! Aga kus on need, kes ütleksid, et ma tegin nii ja nii ja nüüd olen õnnelik?! Kõik on pungil teooriatest, aga tegelikkuses ollakse nagu kalad kuival.

Kas Iiob oli õnnelik? Kahtlemata oli, tema raamatu 29. peatükk kinnitab seda ja on Piibli kauneim kirjeldus reaalsest pühast elust ja selle õnnest. Iiob oli mees, kes võis öelda, et ta süda ei laida teda ühegi elupäeva pärast (Ii 27,6). Ta oli oma aja tõeline tarkuse, pühaduse ja õndsuse prototüüp. Kelle kõrv temast kuulis, see kiitis teda õnnelikuks. Ta oli pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks, vaeslapse aitajaks, lese südame rõõmuks ja talle sai osaks hukkuja õnnistus (Ii 29,11-15).

Aga nüüd? Iiob, kus on nüüd sinu õnn? Kas see kadus koos kaamelite, laste peosaalide ja tervisega, nagu see on kadunud paljudel teistel? Iiobi õnn ei olnud sõltuv maistest asjadest ja ei kadunud koos nende kadumisega. Tema õndsus oli Jumalas ja ta deklareeris: "Jehoova on andnud ja Jehoova on võtnud: Jehoova nimi olgu kiidetud!" (Ii 1,21).

Seda õnne ei saanud miski temalt riisuda, isegi Jumala vaikimine ega Iiobi nelja sõbra üheksa võimsat süüdistuskõnet, mis ilmselt olid inspireeritud sama vastase poolt (Ii 4,14-21). Ei tea, mis Iiobile rohkem valu valmistas, kas paisetes mädanev ihu või armastatud sõprade süüdistused? Kui ängistav on see, kui loodetud mõistmise ja troosti asemel pead kuulma tühist troosti, mille sisuks on vaid vale (Ii 21,34).

Aga Iiob ei kahelnud hetkekski oma lootuse ehtsuses ega selles, et tema Lunastaja elab. Ja kuigi tema nahka nüliti, lootis ta ilma ihutagi näha Jumalat (Ii 19,25-26). Aasaf tegi sellest laulu: "Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti. Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi!" (Ps 73,26.28).

Huvitav - kas Jumal on minu ligi või mitte, aga mina olen Jumala ligidal. Iiob tundis, et Jumal ei ole tema ligi sellel ajal, aga endas oli ta sellel pimedusehetkel raudselt kindel, sest tõeline sõber armastab igal ajal (Õp 17,17). Kord lõi ka minu elus ühel pimedamal hetkel õnnepäike särama. Olin pikka aega haige olnud, töölt vallandatud, perekond raskustes. Saatan oli mulle suutnud tõestada, et Jumal on mind hüljanud. Ütlesin: "Olgu nii, kui Jumal on minu maha jätnud, siis saatan, sind ma ka ei teeni!" Ma ei ütle, et inglid tulid mind teenima, aga järgmisel pühapäeval külastas mind haiglas rohkem kui kakskümmend ususõpra Tartu Salemi kogudusest ja varsti toimus mu elus radikaalne muutus.

Me küsime, kuidas võis see paisetes vaevlev Iiob olla õnnis? Ometi oli ta seda. Meil pole põhjust kahelda, sest tema ise ei kahelnud selles. Oli ta tõesti Jumala sõber? Oli, sest Jumal usaldas teda enne õnnetust (Ii 1,8) ja pärast katastroofi (Ii 42,8).

Sõprus Jumalaga on erinev sõprusest maailmas, nagu õndsus on erinev õnnest, mis on sama vähe sarnased nagu päike ja kuu. Jeesus ütles oma jüngritele: "Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida mina teid käsin. Ma ei ütle teid enam orjad olevat; sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Vaid ma olen teid nimetanud sõpradeks, sest ma olen teile teada andnud kõik" (Jh 15,14-15). Orja ja sõbra töö vahel on see vahe, et üks teeb käsu järgi, aga teine teeb seda teadlikult, olles samal tasemel Issandaga. Iiob teadis, mida ta oli teinud ja mida tegi. Ta jäi ka siis selles kindlaks, kui täitus ta igatsus, et ta saaks oma asjad Jumalaga silmast silma selgeks rääkida (Ii 13,3).

Kui sõprade sõnad olid otsas, valega võõpajad ebaarstid vaikisid (Ii 13,4), hakkas Jumal ise Iiobiga rääkima (Ii 38-41). See viis Iiobi nii lähedasse kontakti Jumalaga, et ta võis öelda: "Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud" (Ii 42,5). See oli tõeliste sõprade tõeline osadus.

Selline on siis sõprus Jumalaga.

Kui loed Heebrea kirja 11. peatükki usukangelastest, tõelistest Jumala sõpradest, siis millisesse ossa paigutad sa iseennast? Kas nende ritta, kes lõvide lõuad sulgesid, tule väe kustutasid ja ajasid pakku võõraste sõjahulgad, või teiste hulka, keda visati kividega, saeti lõhki ja kes elasid põgenikena koobastes, ilma et nad loodetud tõotusi oleks kätte saanud? Muidugi sooviksime olla esimeses grupis, aga sõprus paneb meid sinna, kuhu meid on vaja Jumala auks. Ja Jumalal on nende jaoks varuks üks eriline jõud, et nad suudavad isegi rõõmsalt oma raskusi kanda nagu Habakuk (Ha 3,17-19). Kas julgeme kasutada selliseid sõnapaare nagu õnnis valu, õnnis ahastus ja õnnis viletsus? Oli see õnnis ahastus, kui Õnnistegija hüüdis: "Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid?" (Mk 15,34)? Aga ometi andis Ta Isa kätte, kelle armas Poeg Ta oli (Mt 3,17), oma vaimu (Lk 23,46).

Sa tead, et Jeesuse võit tegi Temast universumi Issanda (Mt 28,18). Iiobi ustavus tegi ta kõigi aegade Jumala sõprade eeskujuks (Jk 5,11). Pealegi korvati ta kaotused mitmekordselt (Ii 42,12). See, mis toimus Iiobiga umbes kaks tuhat aastat enne Kristust, on toimunud veelgi täiuslikumalt kahe tuhande aasta jooksul koos Kristusega (Kl 1,27). Ära pea end sellest väljaarvatuks!

Ei või märkimata jätta seda pöördepunkti Iiobi elus, mis määras nii tema kui ta sõprade edaspidise saatuse. Ei ole teada, et keegi oleks palvetanud Iiobi tervekssaamise pärast, ei tema ise, ei ta naine ega sõbrad hoopiski mitte.

Kolm sõpra pidid tooma eneste eest lepitusohvri, aga seejuures ei võetud nende palveid kuulda, aga Jumal pööras Iiobi saatuse, kui see palus oma sõprade eest (Ii 42,8.10). Tõesti, eestpalvetaja käed olgu puhtad ja pühad käed (1Ti 2,8), sest Jumala sõbra palve suudab palju, kuigi ta on samasugune nõder inimene nagu kõik teisedki (Jk 5,16-18).

Jää siis Jumala sõbraks, ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!

JAAN HANNI
Pastor emeeritus Jaan Hanni on teeninud Valga Betaania ja Kohtla-Järve Saaroni kogudusi

Riigikogu saadikud osalesid iga-aastasel palvus-hommikusöögil Washingtonis

USA Kongressi kutsel külastasid 29. jaanuarist 2. veebruarini Washingtoni Riigikogu aseesimees Tunne Kelam, Riigikogu USA sõprusrühma esimees Mari-Ann Kelam ja sama rühma aseesimees Sergei Ivanov. Sõidu peasündmus oli iga-aastane üleriiklik palvus-hommikusöök (National Prayer Breakfast) 31. jaanuaril ja 1. veebruaril, millest võttis osa üle 4000 poliitiku, ühiskonnategelase ja ärimehe üle Ameerika ning 700 väliskülalist, kelle hulgas olid kolme riigi presidendid.

Neljapäeva, 1. veebruari hommikul kell 7.30 kogunes hotell Hiltoni konverentsisaali ümmarguste söögilaudade ümber üle 2000 inimese, ülejäänud elasid sündmusele kaasa kõrvalsaalides teleekraanide vahendusel. Poodiumil olid USA Kongressi kui palvus-hommikusöögi korraldaja aukülalistena USA president George Bush abikaasaga, asepresident Dick Cheney, riigisekretär Colin Powell ja Kongressi mõlema koja liidrid.

Palvus-hommikusöökide traditsioon sai alguse aastal 1952, mil nii Senatis kui Esindajatekojas tehti algust parlamendiliikmete mitteametlike iganädalaste kohtumistega. Nendel kohtumistel arutati mitte poliitikat, vaid üldinimlikke teemasid ja vajadusi, kuid jagati ka isiklikke muresid. Ühiselt palvetades avanesid poliitiliselt vastandlikud isiksused üksteisele täiesti uudse inimliku mõistmise ja koostöö tasandil, mille võimalikkusest enamik polnud osanud unistadagi. Huvitav oli ka äsjase palvus-hommikusöögi kohtumistel kuulda silmapaistvate poliitikute jutustusi sellest, kuidas ühispalvused olid tervendanud nende perekonnaelu ning aidanud uue siiruse ja veendumusega teenida oma rahvast.

Palvus-hommikusöökide ainulaadne tunnus on see, et ei tehta mingisuguseid vahesid eri kirikute ega ka kirikuisse mittekuulujate vahel. Ainus keskpunkt on Jeesuse Kristuse isik ja Tema eeskuju: armastada ligimest nagu iseennast, olla valmis avama end kaasinimesele ja tema teenimisele. Nõnda on aastate vältel kujunenud tuhandete hea tahte inimeste - seejuures mõjukate inimeste - rahvusvaheline sõpruskond, mis on võimaldanud lepitada väliselt lootusetuid poliitilisi vastasseise, abistada hädasolijaid, edendada vastutustundelist ja ausat suhtlemist ühiskonnaga. Viimase tervenemine algab poliitikute isiklikust moraalsest uuenemisest - selline võiks olla palvus-hommikusöökide sõnum.

Palvus-hommikusöökidest võtsid Mari-Ann ja Tunne Kelam esimest korda osa aastal 1997. Nende kohtumiste veteran on Mart Laar, samuti on seal käinud Lauri Vahtre, Jüri Adams jt. Tunne Kelami eredaim kogemus oli Esindajatekoja autoriteetse demokraadi Tony Halli jutustus sellest, kuidas paar päeva varem oli uus president talle ametliku kohtumise lõpul pakkunud küüti oma limusiinis. 20-minutilise sõidu vältel ei kõneldud poliitikast, mille kibe valimisjärgne mõju kahe erakonna vahel oli ikka veel tuntav. Bush kõneles palvete tähendusest, siis spordist ja jälle palvus-hommikusöökidest. Sõidu lõpul oli vastaspartei liider isiklikult veendunud, et Bush on mitte üksnes tore ja aus inimene, vaid et temast saab ka suurepärane president. Seda ei häbenenud Hall rääkimast väliskülalistelegi.

Eesti parlamendiliikmed pühendasid oma viis päeva kestnud poliitilised kohtumised NATO laienemise teemale. Kohtuti tosina Esindajatekoja liikmega. Külastati välisministeeriumi Põhjamaade ja Balti osakonna juhatajat, esineti neljas uurimisinstituudis, kohtuti Marylandi osariigi rahvuskaardi ülema ja osariigi parlamendi liikmetega, osaleti Raadio Vaba Euroopa pressikonverentsil ning oldi aukülalised Eesti saatkonna rahvarohkel vastuvõtul Riigikogu delegatsiooni USA külaskäigu kui ka Tartu rahu aastapäeva puhul. Tunne Kelam andis Eesti skautide ühingu aukirja väliseestlasele Agu Ambrele. Mari-Ann ja Tunne Kelam kohtusid ka värske senaatori Hillary Clintoniga, keda kutsusid taas Eestit külastama.

Riigikogu aseesimehe kantselei pressiteatest

VALMISTUGE EDASIMINEKUKS!

Tulevikule mõeldes köitis mind palvetades ja Piiblit lugedes Jumala võimas visioon, mille keskmes oli Joosua-aegne valitud rahvas murranguaastail.

"PÜHITSEGE ENDID, SEST HOMME TEEB ISSAND TEIE KESKEL IMETEGUSID!" (Jo 3,5).

Jumala sõrm suunas iisraellasi edasiminekule, Kaanani vallutamisele. "Ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed! Teadke, et elav Jumal on teie keskel - et te teaksite teed, mida teil tuleb käia, sest varem ei ole te seda teed käinud" (Jo 1,9;3,4).

1. Valmistage endid homseks!

Milline särav visioon rahva jaoks. Tean, et Joosua kaaslastel oli küllalt meenutada Jumala eilseid õnnistusi Egiptuse orjusest Tõotatud Maa piirini. Tänu eilsete õnnistuste eest! Tänualtari juures kõlab Jumala hääl: "Minge edasi, valmistuge homseks!" Joosual nõudis ettevalmistus kolm aktiivset päeva, mil tema ja preestrid-ülevaatajad liikusid leeri keskel. Nüüdisaeg ei nõua meilt vähem kui eelmistelt põlvkondadelt, vaid veel enam. Kristlane, nüüd anna terve mõõt - anna kõik Jeesusele, siis suudame ka meie oma intellektuaalselt arenenud, Jumalast eemalduvat ja usuleiget kristlaskonda äratada elavale usule ning kogudust ette valmistada kohtumiseks Kristusega. Iisraellased ammutasid edasiminekuks jõudu Jumala käsuõpetusest ning värskendasid osadust Jumalaga palvevõitluse kaudu. Nad kogusid uut vaimulikku jõudu, usku, armastust, värskust ja lootust - see kõik oli nende võiduka usuelu tagatiseks. Siin otsustati juba lõplik võit.

Helisegu Oskar Olviku laul "Võta aega olla püha". Ära pilla oma aega tarbetult, kasuta iga minutit, et valmistuda võiduks.

2. Pühitsege endid homseks!

Ettevalmistumisel kiinduti Jumala sõna tõotusele ja palvele ning mõisteti, et Jumal tahab nende edasiminekut. Rahvas oli Tõotatud Maale jõudmisest nii innustunud, et ütles: "Me teeme kõik, mida sa meid käsid, ja läheme igale poole, kuhu sa meid läkitad" (Jo 1,16).

Jumala homse päeva ülesannete täitmine nõuab pühitsetud kaastööliste kaadrit. Pühitsemise nõue jääb võiduka koguduse töös peamiseks.

Meie armsad vaimulikud juhid on lahkunud juba igavikku ja tööle on asunud uus põlvkond, kellelt Jumal ootab samuti pühitsust ja puhast elu. Tean, et uus põlvkond arvestab seda nõuet.

"Issand kasvatagu teie armastust ja tehku see rohkeks üksteise ja kõikide vastu, et kinnitada teie südameid olema pühaduses laitmatud" (1Te 3,12-13).

Kui Jumala pühitsetud rahvas läks teele ja võitlustesse, oli Jumala homne päev võidukas. Palugem meiegi uuele teele astudes oma eelkäijate kombel: Jumal, pühitse ka mind uueks teenimiseks! "Te saate Püha Vaimu väe ja peate olema minu tunnistajad" (Ap 1,8), siis läheb evangeelium ka läbi südamete.

3. Usaldage Jumala homset abi!

Joosua-aegne pühitsetud ja valitud rahvas usaldas Jumalat jäägitult ning ei pettunud. Rahvas sõlmis palvetades, Jumala sõna kuuldes ja end pühitsedes tugeva liidu kõikvõimsa Jumalaga.

Ja milline ime! Seaduselaeka kandjad ja rahvas ületasid Jordani kuiva jalaga: veevool nende ees oli peatunud. Nende jalad astusid peatselt Tõotatud Maale. Pärast 40-aastast kõrberännakut olid nad nüüd maal, mis jookseb piima ja mett, nagu Issand oli nende vanemaile vandega tõotanud. Jumala laste suur peopäev toimus Jeeriko lähedal Gilgalis, kus esimest korda söödi maa viljast, sest manna sadu lõppes.

Tõotatud Maal algas kiire edasiminek. Siin kohtus Joosua Issanda sõjaväe vürstiga, kes ütles: "Vaata, ma annan su kätte Jeeriko" (Jo 6,2). Seitsme päevaga oli Jeeriko vallutatud, selle müürid langenud - Jumala rahvale suur ime ja võit. Peatselt allutati Ai linn ja kogu Kaananimaa.

Veel vanas eas, ammu pärast Kaananimaa vallutamist ütles Joosua rahvale: "Aga mina ja minu pere, meie teenime Issandat" (Jo 24,15) ja rahvas vastas: "Meie tahame teenida Issandat, oma Jumalat, ja võtta kuulda Tema häält" (Jo 24,24).

Issanda homne päev on ka meie võitude ja imede päev, kui oleme kuulekad Tema korraldustele. Astume usukindlal, julgel sammul edasi, vaadates Jeesusele Kristusele, meie Ülemsaatjale, kes on seesama eile, täna ja igavesti (He 13,8).

Pühitsege endid homseks - viljakaks tööks tulevikuaastaiks ja kohtumiseks oma kuningate Kuninga ja Issandaga.

"Vii Sina mind, mu Õnnistegija. Mind saada, kuhu iial arvad Sa. Ma tahan rõõmsalt teenida Sind kõiges" ("Vaimulikud Laulud" 421).

ÜLO MERILOO

13. veebruaril sai Eesti EKB Liidu president emeeritus ja Tallinna Oleviste koguduse pastor Ülo Meriloo 75-aastaseks. Käesolev kirjutis on väljavõte juubilari artiklist kogumikust "Oleviste 50".

Pildil: Ülo Meriloo koos abikaasaga 1950. aastal Pühajärve ääres. See foto on juubilari mälestusteraamatu "Ränduri päevik" kaanepildiks.

Kuulutaja toimetus soovib kõigi lugejate nimel juubilarile Jumala rohket õnnistust. Jeesus ütles: "Kes võidab, selle ma teen sambaks oma Jumala templis, ja tema ei lähe sealt enam välja" (Ilmutuse 3,12).

AAPO PUKK oma kogudusest, elust ja kunstist

Istun kunstnik Aapo Puki õhtuses ja õdusas ateljees, mille seinal ja põrandal on kümneid maale. Aapo Pukk räägib oma kogudusest, elust ja kunstist. Jutuajamise vaheajal viimistleb ta ühe mehe portreed. Pildil mehest paremal võib näha Eesti lippu ja vasakul öökullitopist, millel kunstniku sõnade kohaselt pidi olema mingi sümboolne tähendus. Vestluse lõpuks on mehe pilt päris valmis saanud.

KUIDAS JUHTUS, ET VALISID OMA KOGUDUSEKS JUST TALLINNA KALJU BAPTISTIKOGUDUSE?

Olin viimased kaheksa aastat enne Kalju kogudusse tulekut hõiganud: "Jumal, kus sa oled?" Võisin hääle lausa kähedaks hüüda. Tean, et see tuli Jumalalt. Ei lähe meelest pastor Meego Remmeli esimene soe käepigistus. See oli see, mille pärast tegin oma teadliku valiku. Kasutan seda täna ise, kui keegi võõras kirikuuksest sisse astub, siis ma küll ei jäta oma kätt taskusse ega naeratust paremate hetkede jaoks. Siis olen mina "koguduse nägu".

Üks isiklik tee, mis oli - usun - Jumala juhitud, oli mu abielutee. Võib-olla olin liig rikutud ideaali otsimisest. Täna ma tean - ideaal tuleb Jumalalt ja siis ta lahustub inimestesse. Aga siis ma otsisin seda muinasjuttu, mis lapsepõlvega lõppes ja purunes. Otsisin ainult ideaali, aga mitte seda, kes teeb ideaali. Ja siis ilma Jumalata puntrasse jõudnuna kohtusin perekonnaga, kelle juures, kelle sees, kellega ja kellena ma praegu elan.

Algas see nii, et sattusin Rootsimaale Bankerydi ühe väliseestlase juurde, kes tahtis päris Eesti kunstnikku oma koduõue ja oma majja, et tema kunstihuvilisena saaks kätt proovida ja eesti keelt rääkida. Bankerydi Baptistikogudus on aga Kalju koguduse sõpruskogudus. Kui ma hakkasin Eestisse tagasi tulema, siis üks hea pildiraamija pani mulle kaasa vanu paspartuusid, et ehk läheb mul tarvis. Aga kuna nad osutusid üpris suurteks, siis ta saatis need eraldi pakiga teele ja mulle öeldi aadress, kuhu see pakk Tallinnas pidi tulema. Oli möödunud üle kuu, kui helistasin siia majja, kus me praegu oleme, et ma tuleksin sellele pakile järele. Tulin ühel hilisõhtul siia. Mind võttis vastu hoogne pereema Ülle Käärik ja tema tagasihoidlik tütar Helge. Siis näidati mulle maja. Ja seinal oli üks pilt. See oli minu maalitud pilt Helgest 1992. aastast, kui korraldasin oma esimese suure isikunäituse. Kutsusin rahvast - tulge minu näitusele, ma teen teist portree. Ja seal, paljude inimeste hulgas kõndis ka väike 12-aastane Helge oma isaga ringi. Tõusin ühe modelli juurest püsti ja jooksin umbes 20 meetrit üle saali tema juurde, et väga huvitava näoga tüdruk, kas ma saaksin temast portree teha. Tookord vilksatas peast läbi - nii ideaalne, nii ilus tüdruk. Üks vallatu mõte käis läbi, et kui mina ja tema! Aga see ei ole võimalik, sest mu ees istus tegelikult laps. Mina olen kunstnik, kes ajab oma karjääri taga - ja ma raputasin oma pea sellest mõttest tühjaks. Aga siin oli see pilt seinal. Ütlesin, et paneme sellele parema raami. Sain pildi kaasa. Ja kui ma uue raamiga tagasi tulin, siis olid Helge ja tema ema juba välja mõelnud, et tahaksid veel mõne pildi seina peale saada.

Ja nii ma seda vahet käima hakkasingi. Lõpuks nad küsisid, mida ma pühapäeval teen, et tulgu ma nende kirikusse. Sinna ma siis läksin ja sinna ma jäin. Esimese hooga ehmusin ära, sest kuna olin kiires ristida tahtmises lasknud end õigeusukirikus ristida, olin ma kirikut näinud ikka niisuguse kullakarvalisena ja ikoonidega - ka heade ikoonidega. Kogu kirik oli minu jaoks kunstiajaloost mõnevõrra läbi imbunud - seal oli palju kunstiajaloo meistriteoseid. Ehmusin sellest tühjusest või sellest vaikusest, mis Kalju kirikus mulle vastu vaatas. Miks need nelgid kantslil nii hõredalt ja nii üksi on ja rist on nii tühi? Kantsli peal ristil on Jeesus. Altarimaali pole. Aga see kõik tekitas minus ikkagi huvi, et kas või sedasama küsimust eneses lahendama hakata, et miks siis nii hõre ja miks siis nii tühi. Ja kus on minul see hetk, mis ei ole enam tühi ega hõre. Kas see on võimalik siin, selles koguduses? See oli võimalik. Kasvamine on tulnud tasapisi. Kui ma olen kevadel vahel endale ütelnud, et olen ikkagi kunstnik ja ei võta endale enam ühtegi noortegruppi juhendada, siis sügisel juhtub nii, et tegelikult olen veel rohkem kunstnik kui kunagi varem ja ühele noortegrupile on veel kaks gruppi lisaks. Nii on Jumal sättinud minu eluteed.

UMBES AASTA TAGASI OLI SUL TALLINNA ÄRIKESKUSE AATRIUMIS AINULAADSE NIMEGA NÄITUS "MINU KOGUDUS". MIKS SELLINE NIMI? POLNUD JU NÄITUSE VIIETEISTKÜMNEST PORTREEMAALI MODELLIST MITTE KÕIK KALJU KOGUDUSE LIIKMED?

Selle näituse korraldamise aeg oli niisugune otsingute aeg. Sellepärast ma julgesingi seda näitust selliselt nimetada. Võib-olla ma tahtsin, et kogudus oma mõistega, oma kohalolekuga piltidel kaitseks mind kunstimaailmas. See oli minu esimene teadlik väljaastumine eelkõige küpsenud kristlasena ja alles siis kunstnikuna. Ma olin juba õppinud tasahilju ja argsi kõiges Jumalale lootma. Koguduses viibimine on Jumalale lootmine kõiges ja koguduse taga on KOGU JUMAL. Mõnes mõttes oli see võib-olla kristlase ja kunstniku identiteedi otsing eneses, et kumba minus rohkem on. See oli natuke kartlik aeg minu jaoks. Kunstnik ja kristlane minus olid võrdselt arad - isegi võib öelda, et kunstnikumina muutus mingiteks hetkedeks tagasihoidlikumaks, võttes eeskuju tärkavalt kristlaselt minus.

Täna saan ma jälle aru, et ma olen elujõuline ja koos Jumalaga veel eriti ning kunstnik pulbitseb minus vägevalt. Samasugune tahaksin ma ka koguduses olla - pulbitsev ja täis energiat. Seetõttu oli nagu käsikäes minek - mina koguduse käekõrval. Oli nagu halli hämarasse ruumi minek ja tõeotsimine pimedusest või hämarusest välja.

Selle näituse pildid olid eksponeeritud paekivist seinal, mis huvitava paralleelina tuletas meelde Kalju paekivist kirikut ja selle kaudu meie kogudust. Näituse nimetus "Minu kogudus" oli selline ilmutusraamatulik - keegi ei jää Jumala sõnumist ilma.

NÄITUSEL "MINU KOGUDUS" EKSPONEERITUD PORTREEMAALE VAADATES VÕIS TÄHELDADA, ET OLED ERILISE KAASAELAMISEGA MAALINUD VANU JA VÄETEID. MIKS SELLINE VALIK?

Kunagi küsis keegi minult, miks ma ühe mehe oma pildil nii kurvaks olen teinud. Vana, väeti, kurb - see on lihtne, materiaalne osa sellest vaimsest inimesest, kes mind huvitab ja kes ei ole sugugi nii vana. Ta on ikkagi väga rikas. Ma pigem näen siin seda teed, kuidas maalimise abil jõuda pildiga selleni, et vana ja väeti ei ole vana ja väeti. Võiks ka üldistada - et see on kristlik, see on ilus, see on rikas.

Mulle on alati meeldinud rohkem maalida vanu inimesi. Mulle tuleb meelde, et kui tulin Tallinnasse õppima, elasin praeguses Wismari tänavas eestiaegse tšellomängija Olga Mülleri juures. Tegin temast portree. Ta oli tollal 20-21-aastase Aapo Puki jaoks vanim inimene, keda ma olin üldse oma elus joonistanud või maalinud. Ja siis tuli mulle meelde Juhan Liivi "Üks suu, nii vana kui mullake" ja ma paningi selle pildi pealkirjaks "Üks suu, nii vana". Tegin sellest hiljem ofordi. Mu ema, kes on mind eluaeg graafikuks pidanud ja ootab, millal ma maali juurest uuesti graafika juurde tagasi pöördun, peab seda üheks minu paremaks pildiks.

Kortsudest rääkides võib öelda, et need on küntud elu jooksul kui lihaks saanud põrmu elutee vaod, mis kannavad vilja või ei kanna, mis on sügavamad või pindsemad, mis on eilsed või mitmekümne aasta tagused. Minu ülesanne kunstnikuna on nende vagude vahel vahet teha ja vähemtähtsamad ähmastada. See kõik on minu käes, sest portreekunst eksisteerib olevikus, haarates kaasa nii palju portreteeritava olemusest kui vähegi võimalik. Kõik kortsud tulevad kaasa. Siis on üks pindmine võrgustik nagu pits valgel pluusil ja teine on sügav, varjupüüdev nagu vana vammuse kaenlaauk, mis iialgi kohta ei vaheta või läheb aina sügavamaks. Ma pean olulise välja tooma. See on nii suur ülesanne, mida ei suuda üksinda ära teha - seda tuleb teha koos Loojaga. Et kõik see, mida sa näed, tunned, tajud - kõik see, mida sa armastad, panna sellisesse tasakaalu, mille nimi on SELLE INIMESE NÄGU. Sellisesse tasakaalu, kus on pigem rohkem positiivsust kui tuultest tallatud tühermaa poole kallutatut.

Kortsud ei ole inimese näkku juhuslikult laiali visatud, vaid nad valmivad sinna. Selline on olukord vanade ja väetitega. Selle aja poole oleme me ise teel.

KAS SINU PARIM MAAL ON JUBA VALMIS?

Ma ei tea, aga üks parimatest on kindlasti juba olemas. Ma tahaksin olla see, kes oleks valmis ka täna õhtul ÄRA MINEMA. Sellisel juhul peaksid kõik suhted inimeste vahel korraldatud olema. Sellisel puhul on ka kõik suhted minu kunstimaailmas korraldatud. Küllap ma siis need pildid üles leiaksin. Noh, esimesed viis või siis kolm, siis kaks, siis üks - kui see peaks minu määrata olema. Aga ma usun, et antakse veel aega ja veel midagi on tulemas. Vahel on küll nii olnud, et mingi viie pildi puhul - umbes paarituhandest pildist - olen tundnud - sellest tuleb, see jääb ja sellest saab. Ja ma olen seda juba esimesest pintslitõmbest tundnud.

Mul on viimase kümne aasta looming fotodel olemas. Ja aeg-ajalt teen pingerida, et seda siis tellijatele või tuttavatele näidata. Ja siis uue läbilappamisega tuleb mõni kõrvale jäänud pilt rohkem esile.

Väga palju muutusi enam ei toimu, sest ma olen oma loomingu suhtes väga kriitiline. Kui ma seda ei oleks, siis ma ei suudaks teostada pooleliolevat või uut pilti, mille hea lõpptulemus on saavutatav liigse ärajätmisega. Sama on ka selle kõige parema pildiga. Pildi sõelalejäämisega on nii, et kui tal on kas või väikegi viga küljes, langeb ta järgmisesse sõela. Ja nii tirib see välja lõpptulemuse. Selleks peab Piibel olema kõrval ja pead kõike seda tegema, mida sinult kui Jumala kaastööliselt oodatakse. Muidu ei saavuta ma seda tasakaalu, mille abil ma suudan otsustada, milline joon on vale, milline õige, milline joon vajab ähmastamist, milline esile toomist. Mina ei suuda seda otsustada, kuigi võin rääkida mingist ülemeelelisest alateadvustundest.

Igaüks meist on erakordne. Ja kui tegutseme Jumala plaani kohaselt, siis saame veel ühe hea pildi teiste kõrvale.

TÕNU KALLAS

Uus pastor ja uued ruumid Märjamaal

Allan Helde, Helari puu ja Indrek Luide paluvad Jaanus Niinemetsale Jumala õnnistusi. Joel Schelejevi foto.

18. veebruaril avati piduliku jumalateenistusega Märjamaa koguduse uued ruumid. Samas seati pastoriametisse JAANUS NIINEMETS, kes siiani elab ja töötab Nõval.

Täna ametlikult veel Rapla Vabakoguduse osakonnana tegutseval Märjamaa kogudusel on plaanis käesoleval aastal iseseisvalt registreeruda. Uued ruumid osteti möödunud aastal. Varem peeti nendes ruumides baari. Kogudus eesotsas Jaanus Niinemetsaga on näinud palju vaeva ning kõik on tundmatuseni muutunud - praktiliselt nagu uus. Ilus väike saal, mis mahutab umbes 50 inimest, oli avapäeval täidetud märjamaalastest ja sõpradest, kes olid tulnud rõõmupäevale kaasa elama.

Jumalateenistust juhtis ja jutluse pidas Eesti EKB Liidu president Helari Puu. Ruumide sissepühitsemise ja pastori ametisseseadmise talituse viisid läbi Rapla endine pastor Indrek Luide, praegune pastor Allan Helde ning Helari Puu. Muusikalises osas teenis kaasa Rapla koguduse ansambel.

Rohkete tervitajate hulgas oli ka Märjamaa alevivanem, kes avaldas kogudusele tunnustust meeldiva koostöö eest omavalitsusega - siiani on jumalateenistused ja piibli- ning palvetunnid toimunud alevivalitsuse ruumides. EELK Märjamaa koguduse tervituse andis edasi õpetaja-emeeritus Priit Rannut. Tartust oli kohale sõitnud Kevin Mason, Tartu Kodukiriku juht. Kuna Kodukirik on Eesti EKB Liidu palvevõrgustikus just see, kes palvetab Märjamaa koguduse eest, leidis ta, et oluline on olla kohal ja sõlmida selliselt tugevad sidemed kahe koguduse vahel. Tervitusi toodi samuti Lähtru, Kuimetsa ja Tartu Annelinna koguduse poolt.

Saagu Jumal austatud meie ühise teenimistöö läbi!

HELARI PUU

KRISTLASTE OLUKORRAST KOGU MAAILMAS

Kristlus on endiselt suurim religioon, kuid muhameedlaste ja ateistide arv kasvas 20. sajandil

Järgijate arvult kasvas ka hinduism, kuid budism ja judaism kaotasid järgijaid. Kõige rohkem aga vähenes traditsiooniliste rahvususkude järgijate arv ning seda eriti Hiinas ja Aafrikas. Nii kirjeldati muutusi maailma suuremates religioonides Oxfordi ülikooli välja antud "Maailma Kristlikus Entsüklopeedias". Entsüklopeedia kohaselt on "kristlus kõige universaalsem religioon ajaloos, kuhu kuulub enamik elanikest kahes kolmandikus maailma 238st riigist. Kristlus on lisaks sellele saanud tunnustatud religiooniks kolmanda maailma arengumaades." Sellegipoolest poleks keegi osanud sajand tagasi ette kuulutada kristluse taandumist Lääne-Euroopas, Venemaal ja Ameerikas. Protsentuaalselt aga on kristlaste arv 20. sajandi jooksul vähenenud 32,2 protsendilt 31 protsendile. Kristlased jagunevad 33 820 denominatsiooni ja usulisse rühmitusse. 386 miljonit kristlast on "sõltumatud" ning ei kuulu ajaloolistesse katoliku, õigeusu, anglikaani ega ka traditsioonilistesse protestantlikesse kirikutesse. Viimase kolmekümne aastaga on suuresti kasvanud nelipühi ja karismaatiliste kirikute osakaal.

Islam kasvas viimase saja aastaga 12,3 protsendilt 19,6 protsendini. Uskmatute arv on tohutult kasvanud - 1900. aastal oli nende arvuks 3 miljonit, praeguses maailmas on neid 768 miljonit. Hinduiste on maailmas 811 miljonit, budiste 360 miljonit, sikhe 23 miljonit ja judaismi järgijaid 14 miljonit.

OLUKORRAST KRIISIPIIRKONDADES

Indoneesia

Indoneesia on maailma suurim muhameedlik maa. 13 500 saarel elab kokku üle 200 miljoni inimese, kellest enamik on muhameedlased. 1965. aastal püüdsid kommunistid võimule tulla, kuid vastasseisus muhameedlastega jäid peale muhameedlased. Tapeti rohkem kui pool miljonit kommunistide pooldajat. 1998. aastal tõukas tudengite juhitud protestilaine võimult president Suharto. 1999. aasta oktoobris valis Indoneesia parlament presidendiks muhameedlase Abdurahman Wahidi. Esimesel Wahidi valitsemisaastal hävitati rohkem kui 150 kristlikku kirikut. Valitsus on kehtestanud korra, mille kohaselt peavad inimesed kandma kaasas isikutunnistust, kuhu on märgitud ka inimese usuline kuuluvus. Valitsus kuulutab, et kõik võivad vabalt järgida kristlust, islamit, budismi või hinduismi, kuid tegelikult on eelisseisus muhameedlased. Islami poliitilist tugevust kasutatakse selleks, et piirata evangelismi ja kristlaste mõju avalikus elus. Eelmisel aastal ägenesid konfliktid Indoneesia idapoolsetel saartel.

Iraan

Šahhi võimult kukutamine ja ·iiitliku valitsuse võimuletulek 1979. aastal lõpetas Iraani sõbralikud suhted Läänega. Valitsus otsustas peatada kõik normatiivsest usust kõrvalekalduvad usud Iraanis. Tänasel päeval jätkub usuline tagakius hoolimata sellest, et Iraani konstitutsioon garanteerib usuvabaduse. Iraani kristlaste elu ei ole kerge - avalik usu tunnistamine muhameedlastele on keelatud ning valitsus kontrollib kristlike gruppide tegevust. Usklikke diskrimineeritakse ka hariduses, tööhõives ja eraomanduses. Viimase viie aasta jooksul on tapetud mitmeid kristlikke pastoreid. Välismaistel misjonitel ei lubata siseneda Iraani, kuid on võimalus evangeliseerida miljoneid iraanlasi, kes elavad välismaal, nendest kaks miljonit elab USAs. Järjest enam Iraanis elavaid iraanlasi on pöördunud kristlusesse.

Iraak

Iraagi ajalugu on olnud keeruline juba piibliaegadest alates. See on maa, kuhu juudid viidi eksiili ning kus prohvet Taaniel teenis Paabeli kuningat. Peale Saddam Husseini võimuletulekut 1979. aastal on Iraagis olnud palju rahutusi. 1980. aastatel sõdis Iraak Iraaniga Shatt-al-Arabi veetee pärast Pärsia lahte. Järgnenud Lahesõjas toimus väiksemate etniliste gruppide genotsiid, kus kümneid tuhandeid, nende seas ka kristlasi, hukati. Religioonid Iraagis on lubatud vaid sel määral, kui need on lojaalsed Saddami reziimile ning kristliku kirjanduse maaletoomine on piiratud.

Kuveit

Kuveit on ainus Pärsia lahe riik, kus peetakse valimisi, kuid tegelikkuses on rohkem kui kaks sajandit riigis valitsenud al-Sabathi perekond. Kuigi Lahesõja tagajärjel muutusid usulised seadused liberaalsemateks, ei ole täielik usuvabadus veel reaalsus. Ainult muhameedlased võivad olla Kuveidi kodanikud. Kristlastel on vabadus elada ja töötada Kuveidis, kuid nende jumalateenistus peab aset leidma kindlas piirkonnas. Evangelism on keelatud. Kristlik kogukond Kuveidis koosneb 27 kogudusest, mis peavad kirikuteenistusi mitmes keeles.

Malediivid

Umbes 800 kilomeetri pikkusel alal 1200 India ookeani saarel asuv riik on maailmas kõige vähem evangeliseeritud maa. Malediivide president peab konstitutsiooni kohaselt olema muhameedlane (sunniit), kes määratakse parlamendi poolt. Mitte-muhameedlastele ei kehti kõnevabadus. 1998. aastal saadeti maalt välja kõik kristlastest välismaalased ning kõik teadaolevad Malediivide kristlased arreteeriti. Muhameedlik valitsus on pühendunud islami tugevdamisele Malediividel, et säilitada rahvuslikku ühtsust.

Allikas: Kompass

RICHARD WURMBRAND on surnud

"Märtrite Hääle" misjoni rajaja pastor Richard Wurmbrand läks 17. veebruaril Kalifornias pärast pikaajalist haigust Issanda juurde.

Richard Wurmbrand sündis 24. märtsil 1909 Bukarestis Rumeenias. Ta abiellus Sabina Osteriga 26. oktoobril 1936. Noored juudid said usklikeks Kristusesse ja ristiti.

Teise maailmasõja ajal alustas Richard Wurmbrand põrandaalust tööd vene sõdurite seas, kes olid fašistide käes sõjavangis. Natsid arreteerisid Richardi ja Sabina mitmel korral. Pärast augustit 1944 jätkas Richard Wurmbrand seda tööd Nõukogude okupatsioonivägede seas.

Rumeenia valitsus arreteeris Richard Wurmbrandi 1948. aastal ning ta pandi maa-alusesse kongi siseministeeriumi vanglas. Teda piinati nii füüsiliselt kui ka vaimselt. 1950. aastal vangistati ka Sabina, kes saadeti sunnitööle Doonau kanali ehitusele. Sabina vabastati 1953. aastal. Talle öeldi, et Richard suri vanglas. Kolm aastat hiljem Richard vabastati. Töö tõttu põrandaaluses koguduses ja kommunistliku õpetuse vastase jutlustamise eest arreteeriti ta taas 1959. aastal ning mõisteti 25 aastaks vangi. Richard vabanes vanglast 1964. aastal.

1965. aasta detsembris maksid Norra Juudi Misjon ja Heebrea Kristlik Liit Rumeenia kommunistlikule valitsusele kümme tuhat dollarit lunarahaks, et Wurmbrandi perekond võiks lahkuda Rumeeniast. Rumeenia põrandaaluse koguduse juhid veensid Richardit lahkuma ja saama põrandaaluse koguduse "hääleks" maailmas. Richard, Sabina ja nende poeg Mihai lahkusid Rumeeniast.

Richard Wurmbrand tunnistas USA Senati sisejulgeoleku alamkomitee ees oma kogemustest vanglas. 1967. aastal andis ta välja esimese numbri kuukirja "Märtrite Hääl" ning asus rajama rahvusvahelisi kontoreid, mis aitaksid informeerida vaba maailma kristlasi kristlaste tagakiusust. 1980. aastate lõpuks oli "Märtrite Hääle" misjon tegev 80 maal.

1990. aastal pöördusid Richard ja Sabina pärast 25 aastast eksiilisolekut tagasi Rumeeniasse. Richard lõpetas igapäevase töö "Märtrite Hääles" 1992. aastal, kuid jäi juhatuse liikmeks ja konsultandiks surmani. Ta naine Sabina suri 11. augustil 2000. aastal.

Oma teenistuse jooksul kirjutas Richard Wurmbrand inglise keeles 18 raamatut. Neid on tõlgitud 38 keelde. Kõige tuntum raamat "Piinatud Kristuse pärast" räägib tema vanglakogemustest. See raamat on olemas ka eesti keeles.

Richard Wurmbrandi mõtisklusi eestikeelses tõlkes ja informatsiooni "Märtrite Hääle" tegevuse kohta on võimalik lugeda internetist aadressil http://www.pereraadio.ee/wurmbrand

See ei saanud olla juhus!

Kaasaegse India riigi looja Mahatma Gandhi purunenud mälestussammas Gandhidhamis.

India tähtsaimal pidupäeval, mis on samal ajal ka hindu püha, tabas seda hiiglaslikku maad tugev maavärin. Gujarati osariigis võis hinnangute järgi surma saada umbes sada tuhat inimest, teine sada tuhat jäi teadmata kadunuks. Laastavad maa-alused tõuked tabasid piirkonda, kus hindu ekstremistid olid lähiminevikus korduvalt rünnanud kristlasi. Karnataka osariigi minister K.T. John ütles, et see oli Jumala reageering kristlaste tagakiusamisele ja pidi oma ütluse tõttu lahkuma valitsusest.

Maavärina ajal oli Ahmenabadi linnas saksa evangelist Alexander Seibel. Selles linnas hukkus umbes tuhat inimest. Järgnev on evangelisti jutustus, mis on võetud ajakirjast "idea Spektrum".

Maavärina ajal koges kristliku koguduse juht David Benjamin Christian midagi sellist, mida vaevalt juhuseks nimetada saab. 26. jaanuaril, "vabariigi päeval", olid tema ja 28 juhtivat töötajat erinevatest evangelikaalsetest kirikutest kogunenud maavärinapiirkonna Gujarati osariigi eri paikadest Gandhidhami "Shree Maruti" hotelli. Nad tahtsid nõu pidada, kuidas kõige tulemusrikkamalt kutchi madu rahvale, ühele Gujarati rahvagrupile, kuulutada evangeeliumi. Kell 8.40 jõid nad hotelli neljandal korrusel hommikuteed. Äkki kuulsid nad valjusid kärgatusi ja arvasid esialgu, et mõni reaktiivlennuk tuleb madallennul hotelli suunas. Hotell oli maavärina epitsentrile veel lähemal kui Bhuj linn, mis pühiti maa pealt praktiliselt ära. Hoone hakkas värisema. Maavärin läks üha suuremaks, nii et suure tolmu tõttu ei olnud juuresolijaid enam võimalik näha. Marmor- ja kiviplaadid kukkusid alla, kuid keegi ei saanud pihta ega vigastada. Christian kaotas tasakaalu ja lendas trepist alla. Ta tormas tagasi ja hakkas koos teistega palvetama: "Jeesus, päästa meid!" Kui rohkem enam midagi ei juhtunud ja keegi ei olnud saanud ka viga, hakkasid kristlased Jumalat tänama. Keegi ei karjunud ega nutnud. Laastavate värinate tagajärjel kukkusid kaks esimest hotellikorrust kokku. Kogu hoone oleks kergesti võinud muutuda rusuhunnikuks. Ometi vajus see alla ja jäi püsti. Hoone põhikonstruktsioon jäi seisma nagu hiiglaslik liftišaht.

KÕIK KRISTLASED OLEKSID VÕINUD SURMA SAADA

Pärast maavärinat läksid kõik 29 delegaati alla kolmandale korrusele, millest nüüd oli saanud esimene korrus. Seal vaatasid nad akendest välja. Nähtu talletus sügavalt nende kristlaste südametesse. Inimlike arusaamade järgi oleks kõik pidanud saama surma ja ühe hetkega oleksid praktiliselt kõik kristlased, kes kutchi madu rahvaga töötasid, olnud kadunud. Aga Jumal oli hoidnud oma kaitsvat kätt nende kristlaste kohal.

VAESTE ONNID

Rabi Tarphon oli rabi Akiba sõber ja õpetaja. Ta oli kõrgemast seisusest ja rikas, tark, jumalakartlik ning suursuguse vaimuga, kuid ta ei tegelnud heategevusega. Ta istus oma raamatute taga ega teadnud vaestest midagi. Ta suurendas oma vara ega mõtelnud abivajajatele. See plekk sõbra hingel tegi rabi Akibale sügavat valu, sest ta ise tegeles palju heategevusega, söötis vaeseid õpilasi, hoolitses leskede ja orbude eest, laskis küpsetada hädalistele leiba ja andis vaestele pruutidele kaasavara. Ta teadis hästi, kuidas teeb puudus valu, sest ta oli oma nooruse kibedaimas vaesuses mööda saatnud. Rabi Tarphon oli aga rikkas ja suursuguses majas üles kasvanud ja polnud kunagi tundnud puudust.

Ühel päeval ütles rabi Akiba temale:

"Mul oleks praegu võimalik osta hästi odavalt väga ilus mõis. Tahad, ma ostan selle sulle?"

Rabi Tarphon vastas: "Jah, osta see mulle, mul on suurem summa raha seismas, mida ma tahaks investeerida kasulikult."

Ja ta andis talle raha. Rabi Akiba aga läks ja jagas kõik vaestele.

Mõne aja pärast küsis rabi Tarphon: "Ma tahaksin juba seda mõisa näha saada, mis sa mulle ostsid."

Siis viis rabi Akiba ta pühakotta, lõi lahti Psalmide raamatu ja luges talle ette: "Ta jagab välja rikkalikult ja annab vaestele; tema õigus püsib ikka, tema sarv on kõrgel au sees!" (Ps 112,9) ja ütles talle: "Vaata, selle mõisa ma ostsin sulle. Ma jagasin kogu raha vaestele."

Rabi Tarphon ehmus. Tal oli kahju kadumaläinud rahast, kuid ta oli liiga peenetundeline selleks, et hakata tegema sõbrale etteheiteid. Rabi Akiba ütles rõõmsalt:

"Tule kaasa, lähme koos vaatama sinu mõisa."

Nii juhtis rabi Akiba kaaslase hellitatud jalad vaesuse radadele, mida sõber iial ei olnud näinud. Ta seisis imestunult majade ees, mis olid pimedad ja küüru vajunud nagu leinajad, üksteise vastu surutud nagu külmetajad, kokku kukkunud nagu surijad. Nad astusid läbi madala ukse valgustamata tuppa, kus läppunud õhuga ruumis tühjad seinad neid jõllitasid, naised tule juures istusid ja tahmases potis keetsid. Rabi Tarphon küsis:

"Sõber, miks sa siia ei annetanud, siin on nii kohutav vaesus?"

Rabi Akiba vastas: "Ma andsin siia. Sest enne kui mina tulin, oli ahi külm ja pada tühi ning inimestel ei olnud mitte midagi, et katta oma ihuliikmeid."

Nad tulid ühte hurtsikusse. Seal istus õpilane kambrikeses küünlavalgel ja uuris raamaturulli. Tema näost säras tarkust ja tema kõhnadest kätest paistis küünlavalgus läbi.

Rabi Tarphon küsis jälle: "Sõber, miks sa ei toonud siia abi? Vaata ometi, kui tark ta on. Kas ta poleks seda väärt, et pühenduda toidumureta oma õpingutele?"

Ja jälle vastas rabi Akiba: "Ma andsin talle ka. Enne kui ma tulin, ei olnud tal ei raamatut ega valgust, vaid ta teenis päevilisena oma kasinat leiba."

Nad tulid ühe haige elamisse. Haige lamas oma õlevoodis ja kuum palavikukuma tema unetutes, sügavates silmakoobastes võistles lootusetult lambikese valgusega.

Seal küsis rabi Tarphon jälle: "Sõber, miks sa siia ei annetanud?"

Ning jällegi vastas rabi Akiba: "Ma andsin ka siia, sest enne, kui mina tulin, lamas haige paljal põrandal riidekaltsudega kaetuna ja kogu öö puurisid tema unetud silmad õudsesse pimedusse."

Nii käisid nad läbi kõik osmikud. Rabi Tarphoni pea vajus longu ja tema otsaesine tõmbus kulmude kohal kipra, sest tema süda ehmus vaesuse palge ees, millest tal varem aimugi polnud ja sügav häbi voolas üle tema hinge. Kui nad oma valusa ringkäigu lõpetasid ja tagasi tänavale öösse astusid, ütles rabi Tarphon:

"Sõber, ma küsin sult ainult üht: miks sa rohkem ei annetanud?"

Selle peale ütles rabi Akiba: "Sinu antud rahast rohkemaks ei jätkunud."

Ja nad läksid vaikides läbi öö, kuni jõudsid rabi Tarphoni maja juurde. See oli suur ja ilusasti ehitatud. Selle lambivalguse kindel müür kaitses öö pealetungiva pimeduse eest. Rabi Akiba küsis:

"Kuidas sulle see mõis meeldis, mis ma sulle ostsin?"

Rabi Tarphon hakkas valjusti nutma, kaelustas sõpra ja hüüdis: "Sa pesid hirmsa pleki minu hingelt - kuidas pean ma sind tänama?"

Ja ta läks sisse ning avas oma varandused ega unustanud enam kunagi vaeste osmikuid.

ELSE SCHUBERT-CHRISTALLER
Entscheidung