Heino Käose foto

Sügis on võimu üle võtnud. Mõnel pool juba sadanud esimene lumi näitab, et ka külm talv pole enam mägede taga.

Kaugel Afganistanis langevad lennukipommid. Üle maailma tunnevad inimesed ümbrikke avades hirmu, kas seal ei ole valget pulbrit siberi katkuga. Leidub pahatahtlikke, kes saadavad ümbrikus pesupulbrit või jahu, et paanikat külvata. Hirmutavaid sõnumeid tuleb teisigi.

Jeesus ütles lõpuaegade kohta: "Inimesed lähevad rammetuks kartuse ja sündmuste ootamise pärast, mis maailma peale on tulemas." Uskujatele annab Ta aga juhtnööri: "Vaadake üles ja tõstke oma pead, sest teie lunastus läheneb!" (Luuka 21,26.28). Meie asi ei ole norutada, viriseda ega karta, vaid olla julge lootuses Jumalale.

Tervele maailmale huvi pakkuvate sündmuste varjus astus Eestis ametisse uus president Arnold Rüütel. Ka Eesti kohta kehtib see, mis kehtis Paabeli kohta: "Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle ja annab selle, kellele Ta tahab" (Taanieli 4,14). Vaatame liiga sageli maiste otsustajate peale ning ei mõtle sellele, mida ootab meilt Issand, kes tegelikult valitseb nii taevast kui ka maad. Palugem Temalt õnnistust meie maale ning selle valitsejatele!

"KA KUI MA KÕNNIKSIN PIMEDAS ORUS…"

Mida peaks tegema kristlane, kui enesetaputerroristid ta röövivad?

Mida peaks tegema kristlane, kui ta istub lennukis, mille on röövinud islami enesetaputerroristid ja mis on määratud alla kukkuma sümboolset tähendust omavale hoonele? Terroristide mõistuspärane veenmine ei ole selliste meeskondade puhul seni tulemusi andnud. Kas võib siis vägivalda kasutada? Aga Jeesus Kristus ütles ju: "Kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!" Kristlane peaks niisiis enesekaitsest loobuma. Kuid kas Jeesus ei nõudnud armastuse kõrval Jumala vastu kõrgeima käsuna armastust ligimese vastu? Kui nüüd aga minu ligimesi ähvardatakse surmaga, kas siis ei käsi just seesama käsuõpetus teist inimest kaitsta - hädakorral vägivallaga, kui teda teisiti aidata ei saa?

Need ei ole teoreetilised mõttemängud. Nagu lindistatud telefonikõned tunnistavad, sai see kõik kuulsal 11. septembril reaalsuseks. Pennsylvanias allakukkunud lennuki helisalvestuste töötlemine näitas, et viimastel minutitel enne lennuki allakukkumist käis seal metsik võitlus inglis- ja araabiakeelsete karjete saatel. Ameerika ekspertide arvates on kõige tõenäolisem, et vaprad reisijad nurjasid plaanitud rünnaku presidendi residentsile Camp Davidis. Tänu võitlusele lennuki pardal purunes lennuk enneaegselt ühel põllul.

VAPPER KRISTLANE

Kes hoidis ära selle, et Ameerika ei langenud veel sügavamasse meeleheitesse?

Juba umbes pool tundi pärast rünnakut maailma kaubanduskeskusele New Yorgis kell 8.45 kuulsid United Airlinesi lennu nr. 93 reisijad enesetaputerroristidest oma mobiiltelefonide kaudu. Nad võisid nüüd üsna suure kindlusega oletada, et ka nende röövimisel on sümboolne eesmärk - kas Kapitoolium, Camp David või Valge Maja. Samal ajal nägid nad, kuidas terroristid hakkasid reisijaid pussitama.

Mida peab kristlane tegema sellises olukorras? Ühe kristlase tegudest me teame tänu USA lennukite istmetes olevatele hädaabitelefonidele.

Selle mehe nimi oli TODD BEAMER, ta oli 31-aastane juhtiv ametnik New Jerseyst. Kell 9.45 helistas ta hädaabisse. Ta kirjeldas väljapääsmatut olukorda ja selgitas ühemõtteliselt, et ta teab, et nad sealt enam elusalt välja ei tule. Ja siis tegi see noor kristlane midagi ebatavalist. Ta ei karjunud: "Jumal, kus Sa oled?" Ta ei hüüdnud: "Issand, aita meid ometi!" Ta jäi täiesti rahulikuks ja luges mõrvavaid terroriste ja enda surma silmas pidades koos telefoni vastuvõtnud naisega Meie Isa palve: "Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu… Aamen." Siis palusid nad koos 23. psalmi: "Issand on mu karjane… Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga." Seejärel palus ta veel tervitada oma rasedat naist ja mõlemat poega. Siis tõusis see kristlane püsti ja kutsus veel nelja reisijat üles proovima terroristidele vastu astuda, et ära hoida hullemat kui alla kukkumine - kukkumist maja peale, kus on inimesed.

Viis julget meest kirjutasid ajalugu, kui nende lennuk kell 10.00 põllule langes.

HELMUT MATTHIES
idea Spektrum

JUMAL MUUDAB

"Juuda patt on kirjutatud raudsulega, uurendatud teemanditeravikuga nende südamelauasse ja nende altarisarvede peale! Nõnda nagu nende lapsed, nõnda mäletavad seda ka nende altarid ja viljakustulbad haljaste puude juures, kõrgetel küngastel, mägedel väljal!"
(Jeremija 17,1-2)

"...leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Jehoova, on niisugune: ma panen nende sisse oma käsuõpetuse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks!"
(Jeremija 31,33)

Me kohtume asjadega, mille muutmiseks kulutatud vaev on asjatu. Kes ei tahaks anda õpetust oma tülikale töökaaslasele või naabrile? Eks abieluski taha pooled teineteist kasvatada. Siis aga selgub, et sellel pole suurt edu. Aga võtame lihtsama ülesande. Kui teise inimese muutmine kohtab tema tugevat vastuseisu, siis püüame parem iseennast muuta, et end teistega paremini kohandada. Peagi leiame, et meis on midagi, mis ei lase end mitte kuidagi muuta.

INIMESE SÜDA JA MEEL ON RIKUTUD

Inimese süda võib sarnaneda kõvale kivile. Kivile kirjutamiseks on vaja tugevaid lõikavaid kirjutusvahendeid. Vastasel korral ei saa sinna midagi talletada. Kui inimese südame kohta öeldakse, et sinna on kirjutatud raudsulega või teemanditeravikuga, siis tähendab see, et kirjutis on jäädvustatud "igaveseks ajaks" (Ii 19,24) ehk väga püsivalt.

Mis on siis see püsiv uskmatu inimese hinges, mis ei lase tema südant enam ümber kujundada või mõjutada?

Südamesse on kirjutatud patt. Jumalatul inimesel on loomupärane tõrge Jumala suhtes ning samas tugev tõmme iidolite poole, paganlusse. Aga usklikkugi, kes Kristusest ja kogudusest eemaldub, võib sama oht tabada. Inimesel on midagi, millele ta meelsasti tähelepanu ja aega kulutab, millest heal meelel räägib. Teatud tinglikkusega võiksime pidada seda ebajumalateenimiseks. Tänapäeval ei seisne see küll mitte kujude kummardamises, vaid esmase tähelepanu pööramises materiaalsele, meelelisele, inimsaavutustele. Pereliikmed või teised lähedased inimesed ning inimese poolt kasutatavad esemed - kõik tunnistavad seda, kuidas inimene oma aega, vaimuenergiat, ihurammu ning materiaalseid võimalusi kasutab. Nad võivad jutustada, mis on inimesele kõige enam südame järgi.

Võiks väljendada ka nõnda, et jumalatu armastab oma iidoleid ja hellitab neid nii nagu oma lapsigi - vanemad tunnevad uhkust oma laste üle, neile mõtlevad nad sagedasti, nende saavutustest tahavad nad rääkida. Samavõrd on patt kirjutatud inimese hinge.

Isegi siis, kui inimene ka tahaks end muuta ning patu asemel head teha, leiab ta, et patu jõud on ületamatu. "...sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen," kirjutas Paulus (Ro 7,19).

Patuteod ei aegu ega kustu. Mis on tehtud ja toimunud, see püsib. Inimese elu on talletatud Jumala juures, kes meie käest kord aru pärib. Ilmutuseraamat kirjutab eesseisvast kohtust: "Ja surnutele mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi" (Ilm 20,12). Kaasinimesed mäletavad neid. Aga patune ise ka mäletab oma elu. Kord tehtu talletub tema sisemaailma ja tuleb vahetevahel jälle meelde. Kord Jumala kohtus polegi vaja teisi tunnistajaid, inimesele endale tuleb tehtu meelde. Eks see ebamugavus inimese hinges sunnibki teda oma meelt lahutama, et vabaneda oma mõttemaailma häirivast häälest.

JUMAL TOOB MUUTUSE

Jeremija raamatu kõrgpunkt on kirjalõik 31,31-34, kus Vanas Testamendis ainsana on nimetatud uut lepingut. See lõik on pikim Uues Testamendis tervikuna tsiteeritutest. Sellest selgub, et Jumal võib teha ja teeb suurima muutuse inimese elus - Jumal muudab inimese siseilma, tema südant ja meelt.

Jumal muudab inimese sügavaimat olemust. "Ja ma annan neile südame mõistmiseks, et mina olen Jehoova!" (Jr 24,7). Jumal muudab inimese arusaamist kõige tähtsamas asjas - Jumala tundmises. Hesekiel kirjutas: "Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu! Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame! Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu seadluste järele ja peate mu kohtuseadusi ning täidate neid!" (Hs 36,26-27). Jumala toodud muutus on ülisuur: inimese süda on kujundatav uueks, tema hinge tuleb Jumala Vaim, inimene hakkab järgima Jumala seadusi.

Kasutades teistsugust väljendust: "Ja Jehoova, su Jumal, lõikab ümber sinu südame ja sinu järglaste südamed, et sa armastaksid Jehoovat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, et sa võiksid elada" (5Mo 30,6). See muutus on inimesele eluks.

Uues Testamendis on kirjas Kristuse kohta, et "Temas te olete ka ümber lõigatud ümberlõikamisega, mida ei toimetata kätega, vaid lihaliku ihu äraheitmise teel, Kristuse ümberlõikamisega" (Kl 2,11). Meie jaoks on suurim muutus seotud Kristusega.

SAAVUTATAKSE SUURIM EESMÄRK

Inimese süda saab Jumala tundmise paigaks. Varem oli Jumala seadus inimesest väljaspool asuvatel kivilaudadel ning inimese südamesse oli kirjutatud patt. Kui aga inimene annab oma elu Kristuse kätte, eemaldab Kristus ta südamest patu ja kirjutab sinna Jumala seaduse, mida inimene heal meelel järgib. Seal, inimese elu keskmes, mis enne pani teda Jumalast eemale hoidma ja kalduma iidolite poole, elab nüüd hoopis teine vaim - Jumala Vaim. Jeesus ütles selle Vaimu kohta: "Aga kui Tema, tõe Vaim, tuleb, siis Ta juhatab teid kõigesse tõtte" (Jh 16,13). Seepärast on mõistetav, miks prohvet võis kuulutada: "Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, üteldes: "Tunne Jehoovat!", sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisukesed kui suured, ütleb Jehoova; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu!" (Jr 31,34). Seejärel ei piirdu inimese igatsus elu lihtsalt veidi spirituaalsemaks muutmisega, sest ta on selle etapi ületanud ning jõudnud hoopis kaugemale. Tema südamesse senini muutumatult kirjutatud patt on Kristuse ohvri tõttu andestatud ning ta on õppinud Jumalat lähemalt tundma. Jumal on suutnud kustutada inimese südamest ja meelest patu, millega on suurim tõke Jumala tundmiselt langenud.

Jumal ja inimene saavad ühendatud. See, mis Vana Seaduse ajal, st enne Kristust, polnud saavutatav, on nüüd toimunud. "...siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks!" (Jr 31,33). Inimene pole Jumala suhtes enam võõras, eemalolev ja tõrjuv, vaid ta kuulub Temale ning järgib Teda heal meelel. Seevastu jumalatu ilmalik elu ja kultuur jäävad talle võõramaks. See ei suuda teda rahuldada. Inimene on leidnud Kristuses võrratult enam kui oleks julgenud loota.

Jumalaga ühendatud inimene on vaba patust ning vaba teenima oma Vabastajat: "Ärge ka mitte andke oma liikmeid ülekohtu relviks patule, vaid andke iseendid Jumalale kui need, kes surnuist on saanud elavaks, ja oma liikmed õiguse relviks Jumalale" (Ro 6,13).

Jumalaga ühendatud inimese oluliseks tunnuseks on, et ta liitub selle rahvaga, kes on Jumala oma, st Kristuse kogudusega. Kes on koguduse suhtes võõras ja tõrjuv, on seda ka koguduse Pea, st Kristuse suhtes.

Kuidas jõuda selle suurima eesmärgini? Tuleks loobuda isetegemisest, st püüetest ise muuta end Jumalale meelepäraseks. Seda püüet on võimatu ellu viia, kuna patt on püsivalt inimese südamesse kirjutatud. Ka püüe ise oma elu parandada võib olla väljenduseks Jumalale vastupanemisest. Kiri ütleb: "Ma panen nende sisse oma käsuõpetuse ja kirjutan selle neile südamesse." Seda teeb Jumal, mitte inimene ise. Jeesus ütles: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!" (Mt 11,28). Meie osa on minna Jeesuse juurde, Tema osa on teha, mida Ta on lubanud. Jeesus Kristus muudab meie sees oleva südame ja meele.

EERIK RAHKEMA
Kogudusevanem, Haapsalu Baptistikogudus

ELMAR SUIGUSSAAR 100

8. oktoobril sai saja-aastaseks Valga Betaania Baptistikoguduse juhatuse auliige Elmar Suigussaar.

Elmar Suigussaar kuulub Valga Betaania kogudusse 1940. aastast. Ta oli aktiivne jutlustaja, diakon, koguduse juhatuse liige ja pikka aega ka juhatuse esimees. Alles päris viimased aastad on ta pidanud kodus veetma, kuid ta elab südamega kaasa kõigele, mis koguduses toimub. Usk Jumalasse on tema elu kõige olulisem osa.

Elmar Suigussaart käis õnnitlemas Valga linnapea Margus Lepik. Kuna juubilar teenis nooruses mõned aastad piirivalvurina Eesti Vabariigi piiril, siis külastas teda ka piirivalvurite delegatsioon. Omaksed, koguduseliikmed, naabrid, tuttavad - külalisi jätkus mitmeks päevaks. Jumal on vanale vennale andnud suhteliselt hea tervise ja selge mõistuse, mis lubas tal ka juubelist täit rõõmu tunda.

Soovime Kuulutaja lugejate nimel juubilarile rohket Jumala õnnistust laulja sõnadega: "Õnnis on inimene, kelle tugevus on Sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad! Nutu orust läbi käies teevad nad selle allikate maaks; ka varajane vihm katab neid õnnistusega! Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis!" (Psalm 84,6-8).

TÄNA, MITTE HOMME

Doktor Helen Roseveare kutsuti ühel õhtul sünnitusabi andma. Hoolimata kõigest, mida tema ja õed tegid, ema suri, jättes maha pisikese enneaegse beebi ja väikese kaheaastase tütre. Kaugel olevas väikeses haiglas Kongos tundis misjoniarst oma abitust.

Ta rääkis ämmaemandatele: "Meie probleemiks on hoida see beebi elus, hoida teda ühesuguses temperatuuris."

Ei olnud soojendusaparaati ega elektrit. Õde läks kasti tooma, kuhu beebi panna ja ka vatti lapse mähkimiseks. Ämmaemand läks täitma kuumaveepudelit. Keegi teine kohendas tuld.

"Mul on väga kahju, doktor," ütles soojaveepudeli tooja. "Ma keetsin vett ja valasin selle sisse ning pudel lõhkes. Ja see oli meie viimane soojaveepudel."

Seal ei olnud apteeki, kust nad oleksid võinud osta teise soojaveepudeli. Siis doktor ütles: "Pane imik nii tule lähedale kui võimalik ja maga ise beebi ja ukse vahel. Sinu ülesanne on selle eest hoolitseda, et laps ei saaks tuuletõmbust."

Järgmise päeva keskpäeval kogus doktor Roseveare oma vaeslaste grupi enese ümber palvele, nagu ta seda iga päev tegi. Ta andis neile mitmeid palveteemasid ja rääkis sellest enneaegsest beebist ja kui raske on seda väikest last elus hoida. Ta nimetas lõhkenud kuumaveepudelit ja rääkis neile sellest kaheaastasest, kes nuttis, sest ta ema oli surnud.

Palve ajal üks lastest, kümneaastane Nammy, palus selle asja pärast harilikul väga otsekohesel viisil, nagu Aafrika noored seda teevad. "Palun, Jumal, saada meile kuumaveepudel. Sellest pole homme kasu, Jumal, siis on beebi surnud. Palun, saada see täna pärastlõunal." Siis lisas ta juurde: "Ja kuna sa seda teed, Jumal, kas sa saadaksid sellele väikesele tüdrukule nuku, et ta teaks, et sa veelgi teda armastad."

Kas misjonär võis tõeliselt öelda "aamen"? Ta ei uskunud ausalt, et Jumal võis seda teha. Oh, muidugi ta teadis, et Jumal võis kõike teha. Kas ta ei olnud sellest palju kordi laulnud ja kas ta ei olnud kuulnud sellest jutlustatavat? Aga kas ei ole igal asjal oma piir? Kas oli võimalik, et Jumal pidi sellega hakkama saama?

Kolmel aastal, mil tema oli seal olnud, ei olnud ta kunagi pakki saanud. Neid lihtsalt ei tulnud. Posti sai ainult aeg-ajalt, kui mõni juhtus reisima selles suunas. Ja kui keegi tema kodumaalt Suurbritanniast peakski paki saatma, kes paneks sellesse kuumaveepudeli? Ta elas ju ekvaatoril!

"Umbes pärastlõunal," jutustas ta, "kui ma olin õdedekoolis õpetamas, tuli keegi ja ütles: "Teie maja ees on auto, doktor." Ma läksin üle tee, aga kui ma sinna jõudsin, oli auto läinud. Aga verandal oli suur kahekümne kahe naelane pakk, nööriga kinni seotud ja Suurbritannia templitega. Ma arvan, et ma tundsin siis juba pisaraid silmi valguvat. Tundsin, et ma ei võinud pakki üksinda avada. Ma saatsin vaeslaste järele ja me avasime selle üheskoos.

Kõige peal oli hulk heledaid kootud veste, mida nad armastavad ja nende silmad lõid särama, kui ma neid välja loopisin, ise paludes: "Palun, Jumal, olgu neid küllalt, et jätkuks igaühele." Siis olid seal kootud sidemed pidalitõbistele, mis lapsi ei huvitanud. Siis oli seal suur seebikang ja lastel oli veel vähem huvi selle vastu. Siis oli pakk puuviljasegu ja laste silmad lõid uuesti särama. Sellest võis saada ahjutäie väikesi kooke nädalalõpuks. Ja siis ma tõmbasin välja tuliuue kummist kuumaveepudeli… Siis ma ainult nutsin."

Nammy oli laste esimeses reas. Ta sööstis ette, üteldes: "Kui Jumal saatis pudeli, siis Ta peab olema saatnud ka nuku." Pistes mõlemad käed sügavale pakki, tõmbas ta välja nukukese. Doktor Roseveare'i otsa vaadates ta küsis: "Palun luba mind sinuga kaasa minna emade osakonda ja anda see nukk sellele väikesele tüdrukule, et ta teaks, et Jeesus tõesti armastab teda!"

Pakk oli teel viis kuud. Viis kuud varem oli Jumal pannud ühe pühapäevakooli rühma pakki tegema, kuhu pühapäevakooliõpetaja pidi panema kuumaveepudeli, kuigi ekvaatori jaoks. Keegi laps Inglismaal pidi panema nuku väikesele tüdrukule Aafrikas ja kõike seda sellepärast, et Jumal tahtis vastata ühe lapse palvele sel pärastlõunal.

Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: "Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumala riik!"

WENTWORTH PIKE
Usurändur

Arstiabi jõuab tänapäeval peaaegu kõikideni. Aga Jumala Sõna?

KAS JUMAL RÄÄGIB KÕIKI KEELI?

12. septembril tutvustas Tartu Kolgata koguduses piiblitõlkijate organisatsiooni Wycliffe International tööd selle Euroopa piirkonna direktor BURKHARD SCHÖTTELNDREYER. Külaline leidis aega ka Kuulutaja küsimustele vastamiseks.

KAS TEIE ORGANISATSIOONI EESMÄRK ON MISJON VÕI KEELETÖÖ?

Mõlemad. Me peame end misjoniorganisatsiooniks maailmamisjoni kontekstis. Meie liikmed on välja läkitatud kristlike koguduste poolt, mis tegutsevad evangeelse alliansi raamides. Me allume Issanda antud misjonikäsule. Seega oleme me misjoniselts.

Aga me oleme väga spetsiifiline misjoniselts. Meie kaastöölised on enamasti keelteala asjatundjad. Umbes kolmsada neist on doktorikraadiga. Töötades keeltega, mida pole varem uuritud, peame need kõigepealt endale selgeks tegema. Selleks on vaja häid lingvistilisi teadmisi.

KUIDAS TEIE MISJON ASUTATI?

See asutati ameeriklase William Cameron Townsendi poolt, kes oli Esimese maailmasõja ajal Guatemalas misjonäriks. Ta levitas hispaaniakeelseid Piibleid, kuid märkas, et neil polnud indiaanlaste hulgas minekut. Üks indiaanlane ütles, et sinu Jumal oskab ainult hispaania keelt ja meie keelt Ta ei oska. See oli põhjuseks, miks Townsend hakkas seda indiaani keelt õppima ja Uut Testamenti sellesse tõlkima.

See oli alles algus. Townsend palus Jumalalt endale kaastöölisi. Jumal andis talle neid ja saatis ta tööle Mehhikosse. Sel ajal ei olnud Mehhikos välismaalastest misjonäre. Townsend kaastöölistega sai sissesõiduloa tänu sellele, et nad tahtsid uurida indiaani keeli. Pärast Teist maailmasõda laienes töö oluliselt.

KAS TE OLETE KA ISE MISJONÄRINA TÖÖTANUD?

Me alustasime abikaasaga 1969. aastal Nepaalis. Pidime uurima riigi põhjaosas šerpade keelt. Töötasime seal üle kuue aasta ja tegime proovitõlke Markuse evangeeliumist. Siis pidime me sellelt maalt lahkuma, sest meie viisat ei pikendatud enam. Seejärel olime veel neli aastat Kolumbias. Minu õde töötas seal ühe indiaani keele tõlgina ning mina koos abikaasaga aitasime teda.

Praegu on minu ülesandeks Wycliffe'i piiblitõlkijate töö koordineerimine Euroopas. Meil on 22 bürood. Püüame inimesi välja õpetada, kus see vajalik on. Keelealast abi peame vähem andma kui administratiivset abi.

EESTIKEELNE PIIBEL ON OLEMAS JUBA 262 AASTAT. MIS TEID EESTIS HUVITAB?

Me ei tahaks piibliseltsile konkurentsi pakkuda. Nad teevad siin suurepärast tööd. Me otsime siin kaastöölisi, keda võiksime teistesse maadesse piiblitõlkijateks ja keeleuurijateks läkitada.

KAS TEIE OTSINGUD ON EDUKAD?

Meil on üks kaastöötaja siitsamast kogudusest, kes juba mitmeid aastaid on abielus ühe saksa piiblitõlkijaga. Oleksin väga rõõmus, kui leiaksin Eestist uusi kandidaate.

KUI SUUR ON TÄNAPÄEVAL VAJADUS UUTE PIIBLITÕLGETE JÄRELE?

Üle maailma on umbes 6800 keelt. Neist 800 on välja suremas või on nende rääkijad kakskeelsed ja nendesse ei tasu tõlkida. Terve Piibel on tõlgitud 383 keelde ning Uus Testament 987 keelde. 891 keelde on tõlgitud üksikuid Piibli osasid. See on kõikide piiblitõlkijate töö kokku, mitte ainult meie oma. Jääb umbes 3500 keelt, kuhu veel tuleks tõlkida.

SUURTES KEELTES ON PIIBEL OLEMAS. VÄIKESTE KEELTE RÄÄKIJAD ÕPIVAD SUURI KEELI. KAS TEIE TÖÖL ON PERSPEKTIIVI?

Me saame paljudelt rahvagruppidelt taotlusi tõlkimiseks. Vahel tulevad need kristlikelt juhtidelt, vahel üksikisikutelt, kes ise ei olegi kristlased. Need inimesed soovivad oma keeles Jumala Sõna lugeda. Rahvad Aafrikas ja Ida-Aasias, kes on juba sada aastat tagasi misjoneeritud, kuid kellel pole kunagi olnud oma keeles piiblitõlget, ütlevad, et see ei rahulda neid. Nad on omaette rahvad ja neil on oma keel ja nad ütlevad, et vajavad evangelisatsiooniks, koguduse ülesehitamiseks ja isiklikuks vaimulikuks kasvuks Jumala Sõna oma keeles.

Me teame ise ka rahvaid, kellel piiblitõlget ei ole. Vahel meid kutsutakse, vahel läheme ise kohale.

TOOGE PALUN MÕNI NÄIDE!

India keskosas on suhteliselt väike kondadora-nimeline rahvas, kümme-viisteist tuhat kõnelejat. Selle rahva seas ei olnud ühtegi kristlast. Üks India kristlastest abielupaar palus luba nende keskel elada. Neil lubati seda. See abielupaar õppis nende keele ära ja alustas piiblitõlget. Ma käisin seal kaks aastat tagasi. Olin pühapäevasel jumalateenistusel suures koguduses suhteliselt väikeses külas. Peaaegu terve küla osales jumalateenistusel. See oli rõõmsameelne jumalateenistus ja inimesed võtsid usku tõsiselt. Kuigi initsiatiiv tuli väljastpoolt, järgnes sellele ebatavaliselt positiivne tulemus.

Alati ei lähe nii hästi. Mehhikos tõlgiti ühte keelde Uus Testament ja mitte ükski inimene polnud sellest huvitatud! Võttis paar aastat, kuni jõudis inimeste teadvusse, et nende keeles on üks raamat. Millest see õieti räägib? Nad muutusid uudishimulikeks ja hakkasid seda lugema.

TAVALISELT, KUI INIMENE TAHAB VÕÕRKEELT ÕPPIDA, VÕIB TA SEDA ÜLIKOOLIS TEHA. PIIBLITÕLKIJATEL SEE VÕIMALUS PUUDUB.

Ülikoolidele on need keeled ju tundmatud. Sellepärast on meie inimestel vajalik nii teoloogiline kui lingvistiline ettevalmistus. Teoloogilise ettevalmistuse võib saada mõnes usuteaduslikus seminaris. Lingvistilise ettevalmistuse võib muidugi ülikoolidest saada. Me ise viime ka Inglismaal, Saksamaal ja Prantsusmaal kursusi läbi, et õpetada inimestele hädavajalikud keeleteaduslikud võtted selgeks - kuidas moodustada tähestik, uurida grammatikat, koostada sõnastikku, tõlkimise põhimõtted ja praktika. Samuti seda, kuidas käituda võõras kultuuris ja mida tuleb arvesse võtta, kandes Uut Testamenti vanast Lähis-Ida kultuurist üle Aafrika, Ladina-Ameerika või Aasia kultuuri.

Oma tööks tulevikus sooviksime me rohkem kohalikku tööjõudu, kes oleks pärit juba sellest sihtgrupist, kellele tõlge on määratud. Aga loomulikult vajavad ka nemad väljaõpet.

PIIBEL TÕLGITAKSE ÄRA, LUUAKSE SÕNARAAMATUD JA GRAMMATIKAD, AGA RAHVAS ON OMA KEELES KIRJAOSKAMATU.

Kirjaoskuse levitamine on loomulikult suur ülesanne, sest ka parimast piiblitõlkest pole abi, kui keegi seda lugema ei hakka. Piiblitõlkija ülesanne on üheaegselt tõlkimisega luua koostöös kohalikega lugemismaterjal ja õppeklassid, koolitada välja õpetajad, et inimesed õpiksid lugema.

KAS ON JUHTUNUD, ET TÄNU PIIBLITÕLKELE JÄÄB MÕNI KEEL VÕI RAHVAS VÄLJA SUREMATA?

Boliivias oli üks selline näide, vist viiekümnendatest aastatest. Valitsus tundis siis muret ühe väljasureva rahvagrupi pärast, kus oli minu mäletamise järgi umbes 250 keeleoskajat. Kõik katsed neid aidata ebaõnnestusid ja ei teatud, mida peale hakata. Sel ajal läks Boliiviasse üks meie kaastööline ja valitsus ütles, et kui te meid aidata tahate, siis tegelge selle rahvagrupiga. Me saatsime ühe abielupaari nende hulka ja nad õppisid keele ära ning üritasid Jumala Sõna tõlkida. Tulemus oli vapustav. Seni kuulus see rahvas nende hulka, kelle keelt ei saanud kirjutada, võõrad ei osanud seda rääkida - nad olid väga viletsas seisus. Nüüd sai nende keelest kirjakeel. Inimesed võisid üksteisele kirju kirjutada, nad võisid trükkida ajalehte. Neil tekkis hoopis uus eneseteadvus - me oleme nüüd samasugused nagu need, kes hispaania keelt räägivad! Sellega kaasnes ka kristliku sõnumi kuulutus, mis küll ei olnud eriti edukas, ainult mõned üksikud võtsid sõnumi vastu. Efekt oli teine - me ei ole enam ainult veekandjad või eesliajajad, me võime kirjutada nagu kontoriametnikud. See rahvagrupp on praegu veel alles ja nende arv on suurenenud vähemalt kaks korda. Paar aastat tagasi kuulsin, et ka kristliku sõnumi kuulutust on nüüd saatnud edu, kuigi ei saa öelda, et kogu rahvast oleks kristlased saanud.

KAS MÕNI TÕLGE ON JÄÄNUD KA KASUTAMATA?

Ma tean ühte Uue Testamendi tõlget Lääne-Aafrikas, mis oli valmis ja trükitud ning seisis kasutamata. Kui me sellest kuulsime, siis kerkis küsimus, miks see nii on. Selgus, et see tõlkija, eurooplane, ei käinud kahjuks kohalikega läbi. Ta tegi oma tõlke kirjutuslaua taga koos kahe kohalikuga ära. Kohalikud ütlesid, et ta oli siin ja tegi midagi, aga mida, seda me ei tea. Ta ei olnud suhtleja. Ta oli keeleliselt hästi ette valmistatud, kuid ei saanud inimestega kontakti. See sundis meid sinna saatma kirjaõpetajate meeskonna ja nüüd seda tõlget juba loetakse.

KAS MÕNI RAHVAS ON PIIBLITÕLKELE VAATAMATA VÄLJA SURNUD?

Ma ei tea ühtegi näidet. Enne töö alustamist uurime me olukorda kohapeal. Kas keelt kasutatakse ja kus kasutatakse - kodus, turul, koolis? Me uurime, kas sellesse keelde tõlkimisel on mõtet.

KAS EUROOPAS ON KEELI, KUHU VEEL PIIBLIT TÕLKIDA?

Mitte eriti palju. Erinevad mustlaskeeled, mõned soome-ugri keeled, ka Kaukasuses on veel tööd. Ungari ja Tšehhi piibliseltsides kulutavad mustlased uksi ja küsivad, millal tulevad nende tõlked.

MILLEST UNISTATE?

Me tahaksime, et aastaks 2025 oleks igasse keelde, millest me teame, et piiblitõlge on selles vajalik, tõlkimist alustatud. Kui praegust tempot arvestada, kuluks järgmise 3000 keele jaoks 120-150 aastat. Nii palju meil aega pole ja ainult meie seda üksi teha ei suuda. See ülesanne on üle meie võimete, aga me usaldame Issandat. Näiteks üks rahvas Vaikse ookeani saartelt kutsus - tulge, me anname teile 30 inimest appi. Me ei saa öelda, et oodake veel paar-kolm põlvkonda. Sellepärast tuleb ühendada kõigi nende jõud, kes Piibli tõlkimisega tegelevad.

SOOVIME TEILE JUMALA ÕNNISTUST SELLEKS TÖÖKS.

Burkhard Schöttelndreyer abikaasaga Tartu Kolgata palvelas

"MIS SINUST SIIS SAAB, KUI SA ÄRA SURED?"

Ma kasvasin üles vagas religioosses perekonnas Ranchis India Bihari osariigis. Kuigi mind kasvatati meie kommete ja harjumuste kohaselt, ei tähendanud minu perekonna usk mulle midagi. Juba väikese poisina leidsin ma sõpru, kes pahandust tegid ja mina tegin neid suure rõõmuga järele. Lõpuks saatsid vanemad mind mu vanema venna juurde Patnasse, et mind sõprade halbadest mõjudest kaugemale viia. Patnas hakkasin ma kommunistlikku kirjandust lugema ja huvi tundma kommunistliku ideoloogia vastu. Ei võtnud kaua aega, kui ma olin veendunud, et Jumalat ei olegi olemas. Minust sai ateist.

Siis tuli aasta 1977. Ranchis toimus üks üritus ja ma sõitsin oma kodulinna. Seal nägin ma, kuidas üks noor naine traktaate jagas. Need olid väikesed vihikukesed kristlike tekstidega. Kui ma hämmastunult korraks tema kõrvale seisma jäin, pöördus ta minu poole ja küsis: "Kas sa tead midagi Jeesusest Kristusest?" ning andis mulle ühe oma traktaatidest.

Ma olin vihane ja vastasin: "Teie, kristlased, olete meie vaenlased. Te lõhute meie kultuuri ja kõik selle, mis meid suureks on teinud."

Naine vastas sõbralikult: "Ma ei jutlusta siin mingit religiooni, vaid ma jutustan sulle Jeesusest Kristusest. Tema on maailma Päästja." Ta rääkis mulle, et ainult Jeesus üksi võib meile meie patud andestada. On olemas taevas ja põrgu, igavik koos Jumalaga ning igavene kaduvus ja lahutatus Temast. Inimesed, kes Jeesuse oma ellu kutsuvad ja Temalt andestust paluvad, vabanevad oma pattudest ja saavad Jumala lasteks.

Ma ei saanud sellest mitte midagi aru, mida ta rääkis. Lõpuks käratasin talle: "Kui sul veel midagi ütelda on, tee ruttu, sest ma pean edasi minema."

Ta ütles sellepeale: "Ma tahaksin sinult midagi küsida. Kui ma peaksin täna surema, siis ma tean, et saan Jeesuse juurde, sest Tema on minu patud andestanud. Aga kui sina sureksid, kuhu siis sina läheksid?"

Ma polnud sellest kunagi mõelnud, et ma pärast surma veel kuskile minema peaksin. Nii ma vastasingi: "Siis läheksin ma sellesse põrgusse, millest sa rääkisid. Ära vaeva oma pead minu pärast." Ja ma läksin minema.

Järgmisel päeval pidin ma Patnasse tagasi sõitma. Ma läksin bussipeatusesse ja ostsin endale pileti. Üks buss tuli, kuid ma mõtlesin, et see ei ole veel minu oma ja jäin seisma. Aeg läks edasi. Lõpuks tuli järgmine buss. Ma läksin peale ja istusin ning juht kontrollis minu piletit. Ta tegi kindlaks, et istun vales bussis - minu pilet oli bussile, mis oli varem ära sõitnud. Ta saatis mind ülemuse juurde, kes lubas mul siiski selle bussiga sõita.

Kui olime mõned kilomeetrid sõitnud, kuulsime, et esimene buss oli teinud avarii. Avariikohal läksime kõik bussist välja.

Kaheksa inimest olid surnud ja paljud vigastatud. Oma suureks üllatuseks leidsin ma surnute hulgast ka noore naise, kes mulle päev varem Jeesusest rääkinud oli. Mind hämmastas tema Jumala käitumine. Miks Ta teda ei päästnud?

Siis tuli mulle meelde, mida naine mulle eelmisel päeval ütles: "Kui ma peaksin täna surema, oleksin ma Jeesuse juures. Kuhu läheksid sina?"

Need sõnad ajasid mind segadusse. Ma mõtlesin: "Tegelikult oleksin ka mina pidanud selles bussis istuma. Kui mul on õigus ja Jumalat pole olemas, siis pole see mingi probleem. Aga kui tal oli õigus ning on olemas Jumal, taevas ja põrgu, siis olen ma omadega läbi. Kui Jumal on olemas, siis on olemas ka kohus ja mis siis minust saab?"

Mind haaras surmahirm. Kui ma surema peaksin, kuhu ma siis läheksin? Sel päeval otsustasin ma hakata ausat ja korralikku elu elama.

Ma jõudsin ilma probleemideta Patnasse tagasi. Järgmisel päeval liitusin ma ühe grupiga, kus viljeldi minu perekonna religiooni. Kui ma hiljem Delhis elasin, hakkasin ma paljusid "õigeid" asju tegema. Ma tõusin hommikuti kella nelja ajal üles, et teatud rituaale läbi viia ja pühasid raamatuid lugeda. Ma pingutasin kõvasti, et korralikku elu elada. Aga oma südames jäin ma lõhestatuks ja närviliseks. Mul ei olnud rahu.

1980. aastal tegin ma ärireisi Bombaysse. Seal sattusin ma ühe grupi peale, mis kuulutas India väravate lähedal evangeeliumi. Üks neist meestest oli enne kuulunud minu perekonna religiooni pooldajate hulka. Nüüd ütles ka tema: "Jeesus on ainus tee. Ilma Temata ei saa keegi päästetud."

Ma sain jälle tigedaks ja küsisin temalt: "Miks te siin niisugust juttu ajate? Te peaksite ütlema, et kõik religioonid on võrdsed, sest nad kõik juhatavad taevasse."

"Ei," ütles tema. "Paljud religioonid võivad võrdsed olla, aga Jeesus Kristus on midagi muud. Tema ei tulnud selleks, et religiooni asutada. Jeesus tuli, et meile elu anda."

Me rääkisime teineteisega umbes kaks tundi. Siis küsis ta: "Kas sa usud, et sa oled patune?"

Ma vastasin: "Seda ma küll ei usu!"

Tema ütles: "Aga Piibel ütleb, et me kõik oleme patused."

Mina vastasin selle peale: "Kui teie Piibel ütleb, et ma olen patune, siis tõesta seda!"

"Hästi," ütles ta, "ma selgitan seda sulle. Sa tead, et valetamine on patt, aga sa valetad ikkagi. Sa saad teiste peale tigedaks ja oled neile kade. Sa teed asju, millest sa tead, et sa ei peaks neid tegema." Ma ei teadnud, mida ma selle peale ütlema peaksin, sest kõik, mida ta ütles, oli õige.

"Sa ei ole mitte sellepärast patune, et sa patustanud oled," selgitas ta edasi. "Sa teed pattu, sest sa oled patune." Ta lõi Piibli lahti ja luges Jeremija 17,9: "Süda on kavalam kõigist ja ravimatu - kes seda mõistab?" Lõpuks mõistsin ma, et olin juba patusena sündinud, et patt on minu loomuses.

Siis ta ütles: "Aga Jeesus võib sulle andestada. Ta võib sulle uue südame anda." Ja ta kutsus mind järgmiseks päevaks jumalateenistusele.

Ma ei tea miks, aga ma ütlesin: "Jah, ma tulen. Kui Jeesus saab mind muuta, siis tahan ma Tema jüngriks saada."

Järgmisel päeval läksin ma tõesti sinna. Mul oli hirm. Ma teadsin, et kristlased söövad loomaliha ja teevad muid asju, mis mulle kummalised näisid. Aga nad ei teinud midagi imelikku.

Sõnum, mida ma kuulsin, paistis olevat õige ja minu kohta käiv. Pastor ütles: "Religioon ütleb teile: "See on vale ja too on vale." Traditsioon püüab teile näidata paljusid pääseteid. Aga on ainult üks tee - Jeesus Kristus on pääsetee. Tema ütles: "Mina olen tee. Mina olen tõde. Mina olen elu."" (Jh 14,6).

Esimest korda oma elus mõistsin ma, kes on õige Jumal. Ma õppisin tundma Jumala armastust. Pisarad jooksid minu põski mööda alla ja ma tunnistasin: "Issand, ole mulle, patusele, armuline. Ma annan oma elu täna sulle."

Kirjeldamatu rahu täitis mind ja rõõm, mida ma ei suuda väljendada, voolas minust üle. Minu pisaratest said rõõmupisarad. 5. juuli 1980 oli minu jaoks suur päev. See oli päev, millal minu elu muutus täielikult.

Juba varsti mõistsin ma, et Jumal kutsub mind jutlustajaametisse. Viieaastase stuudiumi järel Bombays saadeti mind minu koduosariiki Bihari. Ma pidin seal kogudusi asutama. Jumal on seda tööd tänase päevani tohutult õnnistanud. Minu naine ja meie mõlemad lapsed toetavad mind selles. Ka nemad armastavad Jeesust. Me oleme asutanud üksteist kogudust. Ma jutlustan ja laulan kahes raadioprogrammis: üks on minu emakeeles magahis ja teine bhojpuri keeles. Magahi keelt räägib 15 miljonit inimest, kuid ainult väike osa neist on kristlased. Pärast saateid saan ma alati hulga kirju. Nende hulgas on ka palju kuulajaid, kes kirjutavad, et nad tahaksid Jeesust järgida.

Magahi keeles ei olnud kristlikku kirjandust, sellepärast kirjutasin ma kristliku sõnumiga traktaadi. Peale selle tõlkisin ma Luuka evangeeliumi ja Apostlite tegude raamatu. Ilmtingimata vajame me aga terve Piibli tõlkimist magahi keelde. Jumala abiga loodan ma 2005. aastaks tõlkida Uue Testamendi.

Ma olen nii rõõmus, et ma taevasse saan. Seal näen ma jälle ka noort naist, kes mult küsis, kuhu ma pärast surma lähen.

RAMBALI SINGH
Entscheidung

EBFil ON UUS PRESIDENT

26.-30. septembrini toimus Prahas Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) aastakoosolek.

Kuna taanlase Ole Jørgenseni kaheaastane ametiaeg EBFi presidendina sai täis, astus ametisse uus president Grigori Komendant.

55-aastane Grigori Komendant on alates 1994. aastast Ukraina EKB Liidu president. Ta on õppinud teoloogiat Moskvas ja Hamburgi seminaris. Uuele presidendile ja tema abikaasale palusid teiste hulgas Jumala õnnistust Ole Jørgensen, Baptistide Maailmaliidu peasekretär Denton Lotz ja EBFi peasekretär Theo Angelov (vt. fotot).

Ukraina EKB Liit on üks kiiremini kasvavaid liite Euroopas. Igal aastal lisandub tänu aktiivsele misjonitegevusele liiduga 150-200 uut kogudust.

Uueks EBFi asepresidendiks valiti Norra baptistiliidu peasekretär Billy Taranger, kellest saab kahe aasta pärast järgmine president.

Andmed ja foto on pärit ajakirjast Die Gemeinde