Märts oli konverentside kuu. Ülaltoodud pildid on tehtud alliansskonverentsil "Evangelism 21. sajandil". Näeme osavõtjaid ettekannet kuulamas ja koori laulmas, töörühma oma teemat arutamas ning sedagi, et kuigi inimene ei ela ükspäinis leivast (Matteuse 4,4), ei jäetud konverentsil ka sellest ilma.

Teine konverents, millest meie leht kirjutab, on Eesti EKB Liidu aastakonverents.

Iisraeli rahva ellu kuulusid kindlalt usupühad, millega seoses peeti "pühalikke kokkutulekuid" (näiteks 4. Moosese 28,18.25). Kuigi ajad ja kombed on teised, vajavad usklikud inimesed erilisi pühendumisaegu. Keset kiireid asjatoimetamisi korraks paariks päevaks kokku tulla, mitte tegelda argipäevatöödega, mõelda oma hingele, evangeeliumi kuulutamisele ja koguduste arengule - see on kindlasti vajalik ja kasulik. Neile, kes ise kohal olid, võib siinavaldatu heaks meeldetuletuseks olla, teistele aga teadmiseks, mis on toimunud. Ja mõtlemisaineks - millisele konverentsile võiksin ise kohale minna?

Jeesus ütles: "Mitte teie ei ole mind valinud, vaid mina olen teid valinud ja olen teid seadnud, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks ja Isa teile annaks, mida te iganes palute minu nimel" (Johannese 15,16).

EVANGELISM 21. SAJANDIL

9. ja 10. märtsil korraldas Eesti Evangeelne Allianss Tallinnas konverentsi "Evangelism 21. sajandil".

Metodisti kirikule kuuluvas uues ja ilusas Balti Misjonikeskuses peetud konverents tõi kokku inimesi paljudest erinevatest uskkondadest. Ametlikult registreeris end osavõtjaks 363 inimest, tegelikult käis kohal rohkem inimesi. Evangeeliumi kuulutamine liidab kristlasi, ühiskonna üha suurem ilmalikustumine tingib kristlaste jõudude ühendamist.

Meego Remmel on Eesti Evangeelse Alliansi peasekretär ning alates 24. märtsist 2001. ka Eesti EKB Liidu asepresident.

Ühiseid püüdlusi demonstreeris juba avajumalateenistus, kus ühispalves osalesid alliansi peasekretär Meego Remmel (Eesti EKB Liit), roomakatoliku kiriku peavikaar Philippe Jourdan, Eesti Kristliku Nelipühikiriku juhtide nõukogu esimees Allan Laur, EELK peapiiskop Jaan Kiivit, Eesti EKB Liidu president Helari Puu, Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku dekaan Heigo Ritsbek, Eesti Metodisti Kiriku pastor Taavi Hollman ja EELK pastor Ove Sander.

Selle jumalateenistuse peaettekanne oli dr. Heigo Ritsbekilt. Teemaks oli "Mis on evangeelium". Ettekandja tõi näiteid nii usukaugete kooliõpilaste arvamustest kui ka ülipühadusse kalduvatest kogudusenimedest Ameerikas. Tuleb välja, et teemas esitatud näiliselt lihtsale küsimusele ei olegi lihtne vastata. Mida tähendab ja tähistab sõna "evangeelium", mida see endas sisaldab? Evangeelium on päästmine ja lunastus - aga millest, milleks ja millele? Kuidas seda arusaadavas keeles kuulutada, nii et see jõuaks iga inimeseni isiklikult?

Esimene päev jõudis lõpuni üsna hilja õhtul. "Avatud südame õhtuks" nimetatud koosviibimisel musitseeris ja jutlustas Jim Gilbert Ameerikast (loe tema intervjuud lk. 6-7).

Teine päev algas Eesti Evangeelse Alliansi aastakoosolekuga. Ülevaate tööst andis peasekretär Meego Remmel. Koosolek valis alliansi asepresidentideks Heigo Ritsbeki ja Ove Sanderi (presidendiks on Eesti Metodisti Kiriku superintendent Olav Pärnamets).

Hommikusel jumalateenistusel pidas ettekande EELK peapiiskop Jaan Kiivit. See ettekanne äratas ka Eesti ilmaliku pressi tähelepanu - neid huvitas eelkõige peapiiskopi rünnak nn. "uue sallivuse" pihta. Kuulutaja lugejad saavad seda ettekannet lugeda 3.-5. leheküljelt.

Keskpäevastes töörühmades räägiti evangeelsest teoloogiast ja teoloogilisest haridusest, meediast, misjoniorganisatsioonidest, noorte evangeliseerimisest, palvest, ühiskonna eetilistest probleemidest ja kodugruppidest.

Lõpujumalateenistusel rääkis Alland Parman evangelismi eesmärkidest ja vahenditest kaasaja Eestis. Evangelism on Jumala ja koguduse koostegevus. Me ei saa viia Jumala tundmisel teisi kaugemale, kui me ise oleme. On vajalik isiklik ja süvenev osadus Jumalaga. Inimestel on probleeme niigi küllalt ja evangeelium peab nende probleeme lahendama, mitte neid juurde tekitama. Peavastutus on kuulutajal, mitte kuulajal. Evangeeliumi kuulutamine on protsess, mitte sündmus. Evangeeliumi kuulutamine ei ole tingimata "lõikamise" koht. Vaja on kive koristada, harida, külvata, kasta, lõigata ja aitadesse panna. Evangeelium on kutse, mitte sund. Iga vahend, mis tahab evangeeliumi kuulutamisel olla efektiivne, peab andma inimesele valikuvabaduse. Inimeste meelitamine või hirmutamine on nende tahtega manipuleerimine, mis pikemas perspektiivis ei ole tõhus. Evangeeliumi kuulutamise käigus peab kasvama inimestes tahe Jumalaga asjad korda saada. Tahte kujundamine on eelkõige Püha Vaimu töö, kus meie saame kaasa aidata Jumala juhtimisele kuuleka käitumisega ja palvega. Kõneleja kiitis Alfa kursust, mis toob inimesed kohale kümneks nädalaks, samas kui mõned "klassikalised" meetodid on rahul, kui inimene satub "Sõna kuuldepiirkonda" ka tunniks ajaks.

Samal jumalateenistusel rääkis Markku Happonen ühise evangeeliumikuulutuse võimalikkusest Eestis. Jumal on austatud, kui kristlased üksteist armastavad. Armastus ja ühtsus on Jumala tahe. See on vastus Jeesuse ülempreesterlikule palvele ja võimas tunnistus maailmale. Armastus ja ühtsus on Püha Vaimuga täitumise märgiks, väeks muuta inimesi ja olukordi.

Tänu Jumalale selle konverentsi eest! Hea oli kuulda ettekandeid ja ilusat muusikat erinevate kirikute kooridelt. Aga nüüd on paraad möödas ja tuleb minna lahingusse, kus asfaltplatsil marssimise asemel tuleb tungida läbi padrikute, sumbata soodes ja tormata vastase kuulirahe all üle lageda välja. Jeesus ütles: "Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Mt 28,20).

Heigo Ritsbeki ja Alland Parmani ettekannetega võid tutvuda Eesti Evangeelse Alliansi koduleheküljel internetis aadressil www.allianss.ee

Evangeelium antievangeelses maailmas

Ettekanne alliansskonverentsil "Evangelism 21. sajandil"

Kristliku kiriku põhiülesanne on läbi aegade olnud selge: Teha kõik rahvad ristilöödud ja ülendatud Issanda õpilasteks või järelkäijaiks, ristida nad Kolmainu Jumala nimesse (st liita nad Kristuse ihuga) ning õpetada neid arvestama Jumala seatud elukorraga (st õpetada neid Issanda tahet tundma ja täitma).

Kristuse misjonikäsk (Mt 28,18-20) on meil peas: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni."

Kiriku ülesanne ja Kristuse misjonikäsk on selge. Ebaselgus ja meie omavahelised erinevused algavad sellest, kuidas keegi seda ülesannet mõistab ja täidab. Ehk teisisõnu, kuidas keegi meist selle käsu enese jaoks lahti seletab. Nelipühade vaimust jääb meil ikka puudu. Me elame pattulangenud maailmas ja oleme patused inimesed. Me vajame kasvamist täisealisemateks Kristuse inimsuse mõõtu mööda.

Kirikute Maailmanõukogu peasekretär (1985-92) uruguailane Emilio Castro on määratlenud evangelismi mõistet järgmiselt: "Kaasaegse oikumeenilise liikumise üht põhijuurt tuleb otsida pühendumuses evangeliseerida maailm, mis kulmineerus maailma misjonikonverentsis Edinburghis 1910. Jumala Vaimu sellest ja teistest manifestatsioonidest arenes välja ühtsuse kutse, mis oma piibelliku aluse ja inspiratsiooni on leidnud meie Issanda palves "et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks" (Jh 17,21)."

Ma tsiteerin veel tema eelkäijat Philipp Potterit (1972-84): "Evangelism on kristliku ühtekuuluvuse, oikumeenia katsekivi." Selle juurde kuulub teadlikkus, et oleme osa Jumala enda missioonist, kes aegade täis saades saatis Poja meid lunastama ja Püha Vaimu koguma inimesi ühte, et nad oleksid Jumala vabastava tahte ilmutuse kandjad Jeesuses Kristuses.

Nii tahangi liikuda nende kahe pooluse vahel.

Ühelt poolt Jumalalt Kristuse kaudu saadud ülesanne olla Tema riigi kuulutajad ja tunnistajad siin maailmas ning teiselt poolt nägemus tervikust, milles "kõik püsib koos Temas", st. Kristuses (Kl 1,17), ja kelles "võetakse kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal" (Ef 1,10).

Meego Remmel on näinud mõistetes "evangelism" ja "antievangeelne" eelkõige teatud suundumusi. Minu järelepärimisele vastas ta: "Evangelism võiks tähendada sihikindlat tegevust Hea Sõnumi kuulutamiseks, evangeeliumi levikuks, evangeliseerimiseks. Antievangeelne aga võiks antud kontekstis viidata kristlikule sõnumile vastanduvale või sellele isegi vastuseisu osutavale hoiakule."

Evangeeliumi sihikindla edasiandmise ja vahendamise puhul me võiksime kõnelda ka kirikule omasest elujõust ja tervisest. Küsime - kui selgelt ja tugevalt avaldub kiriku kasvamis- ja levimispürgimus, tahe täita Jumalalt saadud ülesannet?

Elu, selle kasvamist ja arenemist ei saa küll vangistada skeemidesse - Jumalast ja Tema tegevusest rääkimata - kuid ülevaatlikuma pildi saamiseks leiame kahtlemata abi katsetest süstematiseerida kiriku erinevaid tegevusvälju, mis on seotud tema kasvu ja levimisega, oma põhiülesande täitmisega.

Esimene neist tegevusväljadest on misjon. See on niisama vana nagu Jeesuse käsk, millega Ta läkitas oma jüngrid Iisraeli linnadesse kuulutama evangeeliumi. Kiriku elus avaldub see pidevalt. Millal ja kus iganes aktiivsed, teadlikult oma usku tunnistavad kristlased puutuvad lähemalt kokku nendega, kes seisavad väljaspool kirikut, saavad nad tahestahtmata misjonärideks. Iseküsimus on, kui headeks või kui halbadeks. Pietistliku misjoni eesmärk seisnes küll inimeste päästmises igavesest hukatusest, nende pööramises. Kuid arvestades, et kohtumõistmine on Jumala käes, siis me peaksime tänapäeval pigem rõhutama, et misjoni olemuslikuks eesmärgiks on eelkõige vaimuosaduse tõeks elamine konkreetses kirikus või koguduses. Paul Tillichi eeskujul kasutaksin ma seejuures selliseid märksõnu nagu Jumala uus loomine, uus elu, Vaimu kohalolek ja vägi, ühendus Jumalaga Kristuses ja omavahel. Heigo Ritsbek kasutas eile mõistet "sanktifikatsioon", pühitsemine või pühitsuselu.

Kiriku kasvujõu teine väljendusvorm ja tegevusväli on usuline kasvatamine ja harimine, kiriku tahe anda ja kanda antud kultuurikontekstis edasi oma usku ja elu ühest sugupõlvest teise. See hõlmab perekonda ja kodu, kooli ning usuõpetust kirikus ja väljaspool seda. Kiriku kogu kultuurilist ja ka sotsiaalset tegevust võib näha usuliste tõdede ja väärtuste vahendamise laiema raamina. Vältimatu eeltingimus, mida ei tohi unustada, on seejuures tõsiasi, et usulise elu mõistmist ei ole väljaspool selles osalemist ja selle praktiseerimist. Õiget teoloogiat ja usku ei ole väljaspool konkreetse kiriku ja koguduse osadust.

Kolmandaks tuleme evangelisatsiooni juurde, mis on suunatud kirikust võõrdunud, eemaldunud või ükskõiksetele inimestele. Selle kaks põhisuundumust on apologeetika ja evangelistlik kuulutus.

Miks me vajame laia silmaringiga, haritud kristlasi? Apostel paneb meile südamele (1Pe 3,15): "Pühitsege Issandat Kristust oma südames, olles alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on." Kristlikku elu, usku ja tunnistamist silmas pidades tähendab apologeetika püüdu mõista inimesi paremini, kui nad ise seda suudavad, ja tahet avada neile nende oma maailma mõistete ja keele abil evangeeliumi sisu.

Apologeetika ülesanne on keset elu valet ja maailma illusoorsust avada inimeste silmi nägema ilmutuse valgusel tõde. Jeesuse sõnadega öeldes, et tuua "maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta" (Jh 16,8).

Kiriku paradoksaalse iseloomu tõttu (Jh 17: küll maailmas ja maailma läkitatud, kuid mitte maailmast) esitatakse pidevalt küsimusi kiriku enda ja kristliku usu olemuse kohta, millele tuleb vastata. Vastamise võime, oskus või kunst ongi apologeetika. Kõige tõhusam vastus on muidugi uue olemise tõelisus vaimuosaduses ja kiriku elus, tõeks elatud usk. Sel korral veenab küsijaid usu- ja armastuseosaduse sõnatu tunnistus, et sa ei ole ega ela selle maailma reeglite järgi (Ro 12,2: "Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel"). Kuid ka argumendid on vajalikud, et murda hämmastava teadmatuse, sügava vaimupimeduse, juurdunud eelarvamuste, hirmude müüre. Seda ilmselt kõigepealt nende teadvuses ja hinges, kelle kätte on usaldatud võim korraldada ühiskonna elu. Samasugune pilt on 2Ko 10,4-5: "Meie võitluse relvad on Jumalas vägevad kindluste mahalõhkumiseks. Me kummutame targutused ja purustame iga kõrkuse, mis tõstab end jumalatunnetuse vastu."

Evangelisatsioon kuulutuse näol peab samuti silmas inimesi, kes elavad kristliku kultuuri piires, kuid ei kuulu kirikusse ning suhtuvad ristiusku ükskõikselt või vaenulikult. Evangelistlik kuulutus või jutlus on enam karismaatiline kui apologeetiline ja seletav. See sõltub sellest, kas kirikus leidub või kerkib esile inimesi, kes on võimelised vaimuosaduse nimel ja väega kõnetama eemalseisjaid, tehes seda teisiti kui traditsiooniliselt tavaks: arusaadavalt, selles keeles, mida kõnetatud on oma kultuurikontekstis võimelised mõistma.

Suurele Reedele vastu minnes mõtleme ainsa püha ja ilma patuta inim- ja jumalalapse Jeesuse peale, kes on Kristus. Mõtleme Jumala Poja kannatamisele selles meiesuguste poolt sisseseatud maailmas. Ja me vaatame ristile, millele naelutasid Ta surema meiesuguste patuste ülekohtused käed. Paulus peab silmas Kristusega alanud uut loomist (võrdle Thornton Wilderi "Eight Day", "Kaheksas loomispäev"), kui ta teeb kokkuvõtliku järelduse: "(Kristuse risti) läbi on maailm minule risti löödud ja mina maailmale" (Ga 6,14).

Aga siinkohal ei ole vist vajadust kõnelda Jumala imelisest loomistööst ja inimese pattulangemisest, ennast Jumalast lahtiöelnud inimese üldisest hädast ja needusest. Kui Meego Remmel mõtestas minu jaoks lahti teemat "Evangelism antievangeelses maailmas", siis võttis ta arvesse käesolevale maailmahetkele iseloomulikke evangeeliumivastaseid jooni ning viitas konkreetsemalt meie nn postmodernsel ajajärgul levivale ja levitatavale kõikesallivusele.

Mu oma mõtted on viimastel aastatel liikunud samu radu. Kuigi me näeme selle maailma muudatusi oma madala mätta otsast, tundub siiski, et elame läbi inimkonna senise ajaloo kõige kiiremat, kõige saatustiinemat kultuurilist pööret, mille tagajärjed on ettearvamatud. Sellised mõisted nagu infotehnoloogia ja globaliseerumine on igaühe keelel. Kuid küsimus on selles, kas me näeme asju läbi. Kui me peame silmas kõikesallivust, siis tundub mulle, et suurem osa kristlastest ei paista üldse aru saavat, mis on tungimas meie argipäevaelu igasse valdkonda. Ja tundub, et kirikud ja rahvusvahelised kiriklikud organisatsioonid samuti mitte. Annaks Jumal, et ma eksin.

Küsimus on nn uues sallivuses või uues tolerantsuses. Vanas mõttes tähendas sallivus, et teise inimese usku, tõekspidamisi, käitumist jne tuleb respekteerida. Inimest tuleb austada inimesena, ilma et peaks tema veendumusi jagama. See on olnud kristlik seisukoht. Uus sallivus esindab aga kõige täielikku suhtelisust: tõde ei ole olemas, on olemas ainult suur hulk erinevaid, võrdväärseid tõdesid. Ja häda sulle, kui sa ei võta samasugust hoiakut ja sellest lähtuvat käitumist omaks. Sest siis sa oled süüdi selle uue moraalikoodeksi kõige hullemas pahes sallimatuses. Sa diskrimineerid teisi. Kes peab näiteks homoseksuaalsust vääraks, on langetanud hukkamõistva otsuse ning tema vastu tuleb võidelda.

Tegelikult on uus sallivus agressiivne ideoloogia, mis võitleb kristluse vastu ja võtab oma kaitse alla ebajumalateenistuse. Seda ideoloogiat levitatakse massimeedia kõigi vahenditega, sellel on kaugeleulatuv negatiivne mõju hariduskorraldusele ja kultuurile. Alexander Seibel kirjutab retsensioonis Josh McDowelli ja Bob Hostetleri raamatule "Uus tolerantsus": "Uus sallivus alavääristab õppimissaavutusi, teeb tühjaks hariduse sisu, kirjutab ajalugu ümber, eirab elu põhiantusi, räägib musta valgeks, kitsendab inimeste vabadusi ja eitab vanemate õigusi."

Ma saan peatuda sellel vähkkasvajal üksnes lühidalt, kuigi see vääriks suuremat tähelepanu, et me mõistaksime, mis meie ümber on toimumas. Tahan osutada ainuvõimalikule teele, kuidas seda läbi näha ja sellele kristlasena reageerida. Mõtleme Jeesuse suhtumisele. Ta on inimesi tingimusteta armastanud, st neid täielikult sallinud ja omaks võtnud. Kuid Ta ei ole nende käitumist heaks kiitnud, nagu uus sallivus nõuab. Ta nimetas pattu patuks ja sellepärast löödi Ta risti.

Veel eelviimane mõte seoses evangeeliumi, kristliku sõnumi kuulutamise ja edasiandmisega evangeeliumivastases, kristlusevaenulikus maailmas. Lähtun eelkõige Pauluse ja teiste apostlite nägemusest, et me elame lapsikus, alaealiseks jäänud maailmas ja kristlase kutsumus peaks olema inimesena kasvada ja küpseda täisealiseks Jumala silmis. Me ei ole ilmselt pööranud vajalikku tähelepanu kristlaste usulise, vaimse ja kõlbelise kasvamise ülesandele ja hädavajalikkusele.

Kui apostel kõneleb Kristuse ihu ülesehitamisest ja meie osast selles, siis lisab ta eesmärgina: "kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea - Kristus" (Ef 4,13-15).

Lapsiku ühiskonna mõiste olen ma laenanud Ameerika autorilt Robert Bly'lt, kes kirjeldab samanimelises teoses üldist tendentsi "noorenemise" suunas elu paljudes valdkondades. Lühidalt: lapsikus ühiskonnas ei taha keegi olla täiskasvanud ja vanemate klassikalised ülesanded jäetakse täitmata. Ei võeta endale vastutust laste kasvatamise ja traditsioonide hoidmise eest, ei tunnistata ühishuvisid ja -kohustusi, naudinguprintsiip astub reaalsustunde asemele jne. Tahtmatus saada täiskasvanuks avaldub kõiges.

Paastuaja eelõhtu tunnuslause kõlas (He 3:15): "Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!" Meditatsioonis selle pühakirja teksti üle tõdeb Sachsen-Anhalti liidumaa peaminister Reinhard Höppner, kirikuinimene, kellega mul on olnud au kohtuda, et see kutse ei jõua pärale ühiskonnas, mis igatseb tagasi minevikku või jumaldab rikkust. Egiptuse lihapottide taganutmine ja tants kuldvasika ümber on kehvad suunaviidad teel tulevikku, mida Jumal meie jaoks valmis hoiab. Ta ütleb: "Me kuuleme ikka lauset: "Ega Saksa DVs ei olnudki kõik nii vilets." Tarbimisühiskonna tants kuldvasika ümber on täies hoos. Seejuures kasvab keset tohutuid muudatusi, mille käes me oleme, igatsus suuna järele. Kuid isegi ikka ja jälle kostuv kutse kaotsiläinud väärtuste järele kõlab pigem igatseva kutsena kadumaläinud näiliselt terve maailma järele. Tulevikukutset, Jumala häält ei ole selles kuulda. Võib-olla ei sõltugi see nii väga kõvadest südametest, vaid palju enam sellest, et puuduvad need, kes sellele kuuldavalt oma hääle annavad. Ma otsin - ka kiriku töötajate hulgas - selliseid inimesi, kes tõesti on selles veendunud, et Piibli kuulutusega on neil asendamatu sõnum inimeste jaoks. Kus on need, kes tõeliselt selle all kannatavad, et sõnum ei jõua pärale? Kas ei ole liiga paljud kaotanud juba usu sellesse, et see sõnum on maailma jaoks tõeliselt tähtis? Kas asi on tõesti teiste kõvades südametes või hoopis käskjalgade, sõnumiviijate ebaselges, ammugi sügavalt ebakindlaks muutunud hääles?"

Selle küsimusega ma lõpetan. See on küsimus meie enda usu selguse ja tugevuse järele.

JAAN KIIVIT
EELK peapiiskop
Avaldatud lühendatult

UUDISEID EESTIST

4. märtsil valiti Tartu Salemi Baptistikoguduse uueks pastoriks Meego Remmel. Meego Remmeli ametisseseadmine leiab aset 10. juunil kell 16 Tartu Salemi kirikus. Seni täidab pastori kohuseid koguduse kauaaegne karjane Jüri Jürgenson.

* * *

16. märtsil kaitses Tarmo Toom doktorikraadi (phD). Töö teemaks oli "Mõte rüütatud heliga: Augustinuse kristoloogiline hermeneutika De doctrina Christiana's" ("Thought Clothed With Sound: Augustine's Christological Hermeneutics in De doctrina Christiana").

* * *

20. märtsil toimus Eesti Kirikute Nõukogu järjekordne koosolek, kus tähtsaimaks päevakorrapunktiks oli nõukogu juhtide valimine.
Järgnevaks kolmeks aastaks valiti Eesti Kirikute Nõukogu presidendiks Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop Einar Soone ja asepresidentideks pastor Joosep Tammo Eesti EKB Liidust ning Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku juhtide nõukogu esimees pastor Allan Laur. Revidendiks valiti Paul Rästa Eesti Kristlikust Nelipühi Kirikust.
Otsustati korraldada 3. juunil oikumeeniline nelipühijumalateenistus Eesti Metodisti Kiriku Balti Misjonikeskuses, samuti korraldatakse leinapäeval 14. juunil, mil möödub 60 aastat 1941. aasta küüditamisest, oikumeeniline mälestuspalvus Tallinna Toomkirikus. Seda päeva on otsustatud tähistada kõigi massirepressioonide mälestuspäevana mitte ainult Eestis, vaid kogu Baltikumis.

Tehke seda, mida Jumala sõna ütleb

Alliansskonverentsil "Evangelism 21. sajandil" tegi muusikat ja pidas pika jutluse JIM GILBERT Ameerika Ühendriikidest. Meie palvel jagas ta oma mõtteid ka Kuulutajale. Tõlgina aitas kaasa Elva Baptistikoguduse pastor Peeter Tamm.

MEIE LUGEJATE ENAMUS TEID EI TUNNE. PALUN TUTVUSTAGE ENNAST!

Mu isa oli pastor. Hakkasin kirikus laulma, kui olin veel väga väike. 18-aastaselt hakkasin õppima kristlikus kõrgkoolis. Liitusin misjonigrupiga, kus evangeeliumi vahendati muusika kaudu. Grupi nimi on "Living Sound"*.

Ma olen praegu 50-aastane. Minu põhiline töö on misjon. Olen oma koguduses üks vanematest, kuid mul võimaldatakse misjonitöö huvides palju reisida. Kogudus asub Florida osariigis Gainsville'i linnas ja see on iseseisev, liitudesse mittekuuluv nelipühikogudus.

MIS SEOB TEID EESTIGA?

Üks "Living Soundi" rühm käis 1978. aastal Tallinnas. Mina selle esimese rühmaga kaasas ei olnud. Meie koos abikaasaga olime teatud määral neist muusikarühmadest sõltumatud, sest mina laulsin soolot ja saatsin end ise klaveril.

Ma tulin esimest korda Eestisse 1980. aastal. Püüdsime tol ajal siin põrandaalust stuudiot kokku panna. Tulin ka järgmistel aastatel ja käin siiamaani. Esimestel kordadel tõin ma kaasa elektroonikadetaile selle stuudio jaoks. Aga juba 80ndate aastate esimesel poolel jõudsin ma veendumusele, et Nõukogude Liit sellisena ei püsi ja Eesti saab vabaks. Ma hakkasin sellest rääkima ja julgustama inimesi sõnumiga, et olukord ei jää samaks.

Meie töö iseloom on muidugi aastate jooksul muutunud. Olen siin käinud umbes kakskümmend viis korda. Vahel olen Lätti minnes Eestist lihtsalt läbi sõitnud, siin pikemalt peatumata. Olen tulnud ka selleks, et julgustada Eesti kristlasi täitma oma osa nii Eesti poliitikas kui ka äris.

KAS STUUDIO HAKKAS TÖÖLE?

Hakkas küll. Me tahtsime seda kasutada muusika jaoks ja üht-teist ka lindistati. Aga me kasutasime seda rohkem selleks, et piibliteksti lindistada. Kassetiga oli Piiblit lihtsam levitada. Suure trükikoja kokku panemine oleks olnud palju raskem. Eestist läks piiblitekstiga linte üle terve Nõukogude Liidu.

KAS TE NÕUKOGUDE AJAL SIIN KÄIES TOETUSITE MINGILE KINDLALE KOGUDUSELE?

Ma sain siin sõpradeks paljude kogudustega. Ma arvan, et ajaliselt kõige varasem sõprussuhe sai loodud metodisti kiriku ja selle superintendendi Olav Pärnametsaga.

KELLENA TE END KÕIGE ROHKEM TUNNETE - PASTORINA, ÄRIMEHENA, POLIITIKUNA VÕI LAULJANA?

Seda küsimust on aastate jooksul palju esitatud. Ma ise pean ennast sõnumi edastajaks. Ma kasutan selleks nii muusikat kui ka jutlustamist. Ma räägin elust. Kui elu puutub kokku poliitikaga, tuleb rääkida poliitikast, kui elu puutub kokku äritegevusega, siis ma räägin sellest.

KAS TEIE LAULUD ON ENDA LOODUD VÕI ON NEED TEISTE OMAD?

On laule, mis ma olen ise loonud ja on laule, mis on mulle väga meeldima hakanud ja ma kasutan neid.

KUST TULEB INSPIRATSIOON?

Muusikalises mõttes on mind inspireerinud Ameerika poplaulja Billy Joe ja biitlid. Aga mulle meeldib ja mind inspireerib väga erinev muusika.

KAS TEIL ON KA MINGI SAATEANSAMBEL VÕI LAULATE JA MÄNGITE ALATI ÜKSI?

Ma olen ansambliga töötanud mitmeid aastaid, aga kõige lihtsam on ikka ise end saata. Ansambliga on väga raske reisida.

OMA JUTLUSES TE ÜTLESITE, ET PRAEGUNE AEG MEELDIB TEILE ROHKEM KUI SEE, MIS OLI KAKSKÜMMEND AASTAT TAGASI.

Muidugi meeldib rohkem. Nüüd ma ei pea enam muretsema selle pärast, et mind jälgitakse ja iga mu sammu pannakse tähele, KGB on mu selja taga. Palju lihtsam on!

PALJUSID TEIE SÕPRU KIUSATI TAGA, KUID SIISKI TEKKIS TEIS VEENDUMUS, ET NÕUKOGUDE LIIT KUKUB KOKKU. KUIDAS SEDA SÕNUMIT VASTU VÕETI?

Ameerikas arvati, et ma olen omadega segi. Osaliselt oli see seotud Piibli prohveteeringute mõistmisega Ameerika kogudustes. Arvati, et maailma lõpuaja sündmustes on Nõukogude Liidul täita väga tähtis roll. Kui Nõukogude Liit hoopis ära laguneb, siis see tekitab suure teoloogilise küsimuse. Kuidas siis viimsete päevadega jääb?

Õpetussõnades on öeldud, et õige ei kõigu iialgi, aga õelad ei jää maale elama (Õp 2,21-22;10,30). Jeesus ütles, et õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa (Mt 5,5). Nii mõistsin, et Nõukogude Liit ei saa püsima jääda, nagu ei saa jääda ka ükski teine süsteem, mis vastandab end Jumalale. Võtta omaks ateism on ohtlik ja väga rumal. Issand ütles, et kõik, kes vihkavad Teda, armastavad surma (Õp 8,36). Tegelikult on ateism leping surmaga.

Solženitsõnil oli õigus. Ta tuli Ameerikasse ja ütles: "Kommunism kukub kokku. Aga mitte selle tõttu, et Lääs on temast tugevam, sest Lääs on liiga mandunud, vaid kommunism kukub kokku omaenese mäda ja lagunemise raskuse all." Selles olin ka mina veendunud ja nii ma rääkisin ka teistele.

TEIE JUTLUSEST OLI MÄRGATA, ET SOTSIALISM ON TEILE PÕHIMÕTTELISELT VASTUKARVA.

Ma olen sotsialismi kui õpetuse, mitte sotsialistide kui inimeste vastu. Sotsialism on ersatsreligioon. Ta on täiesti kokkusobimatu piibelliku vaatega maailmast ja inimesest. Sotsialism ründab Jumala loodud seaduspärasusi. Jumal seadis perekonna kui institutsiooni, mida mees peab perekonnapeana juhtima. Riigist räägitakse Piiblis palju hiljem. Riigi ülesandeks oli teha elu perekonnale võimalikuks ja lihtsamaks, mitte valitseda perekonna üle. Piibli järgi on riigi ülesanne kurjust piirata ja tagada sotsiaalset korda. Ei räägita sellest, et riik haldaks tootmisvahendeid, seda tegi perekond.

Kui ma räägin Ameerikas, siis ma räägin sellest, kuidas kapitalism on lagunenud ja korrumpeerunud. Minu jaoks on Piibel väärtushinnangute mõõdupuu, standard. Piibli standard on piibellik kapitalism. See on süsteem, mis põhineb ausal ja tõsisel tööl, mida motiveerib jõukuse kasv, kuid mitte ahnus.

Ma rääkisin oma jutluses väga tugevalt sotsialismi vastu, sest see oli minu tunnetuse järgi minu ülesanne. Mul paluti rääkida perekonnast, perekonnaisast ja perekonnapeast. Eestis on sotsialism perekonnastruktuuri kõige rohkem kahjustanud. Sellepärast ma rääkisin sotsialismi vastu. Kuid vastus patust rikutud sotsialismile ei peitu patust rikutud kapitalismis. Eestile on kahjulik vahetada Ida patud Lääne pattude vastu. Oluline on võtta omaks piibellik arusaam.

MEIL ON INIMESI, KES IGATSEVAD TAGASI AEGA, MIS OLI KAKSKÜMMEND AASTAT TAGASI.

Kui Iisrael oli kõrberännakul, siis oli inimesi, kes tahtsid Egiptusesse tagasi minna. Ilmselt ei olnud see olukorrale hea lahendus. Kui tekib ajaline vahe, siis me kipume oma minevikust meenutama ainult seda, mis oli hea ja meeldiv. Kujutage ette, et keegi on olnud vanglas. Seal tegi keegi talle süüa, keegi andis talle kongi, kus elada, keegi pani tuled hommikul põlema ja kustutas õhtul ära. Talle öeldi, millal tuleb puhata ja millal tööd teha ja ta ei pidanud ühtegi neist otsustest ise tegema. On hetki, kus ta võib vaadata tagasi oma vanglaelule ja õhates öelda, et elu oli seal lihtne. Vabaduses peab ise endale toitu hankima ja ise otsuseid tegema. On tõesti inimesi, kes eelistaksid vangla poolt pakutud turvalisust vabaduse poolt pakutavale ebakindlusele ja vastutusele.

ME KRISTLASTENA PEAME KA INDIVIDUAALSELT JUMALA EES VASTUTAMA. ME EI SAA HULGAKAUPA EI TAEVASSE EGA PÕRGUSSE MINNA.

Individuaalne vastutus on aluseks kõigile teistele vastutusliikidele. Piibel õpetab enese valitsemist Jumala valitsemise all. Ilma enese valitsemiseta ei ole perekonna, riigi ega kiriku valitsemist. Seega on ainuke võimalus alustada isikliku elu korrastatud valitsemisest.

NÕUKOGUDE LIITU ENAM EI OLE. MILLISED ON TEIE PRAEGUSED ÜLESANDED?

Nüüd on mul ülesehitamise ülesanne. Minu kangelane Piiblis on Nehemja. Me tunneme Nehemjat Jeruusalemma müüride taastajana. Tegelikult oli tema panus Iisraeli ajaloos palju suurem. Nehemja oli riigimees. Ta töötas koos Esraga, kes oli vaimulik juht. See on näide kiriku ja riigi koostööst. Kuigi nad tunnustasid, et nende tegevusalad olid erinevad, tegid nad siiski koostööd. Koos õpetasid nad inimestele Jumala Sõna kui ühiskonna alust. Ma näen oma ülesannet Nehemja jäljendamises. Minu taotlus on see, et Ida-Euroopa erinevad rahvad võiksid teha taastamistööd, kuid teha seda Jumala Sõna alusel.

MILLISELE MAALE ON PRAEGU TEIE TEGEVUS SUUNATUD?

Eesti, Läti, Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Kolumbia - üldse kuus-seitse riiki.

SEE NÕUAB JU PIDEVAT ENESE ÜMBERLÜLITAMIST. KUIDAS ON TÖÖTADA NIIVÕRD ERINEVATE RIIKIDEGA?

Olukorrad on erinevad, kuid vastused on samad. Näengi oma ülesannet selles, et anda neid samu vastuseid. Jumala riiki tasub taotleda. Jumala riik on õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus (Ro 14,17). See riik on seotud Püha Vaimu viljaga. Ga 5,22-23: "Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus." Kogu Vaimu viljaga, mida vajatakse ja mille järgi janunetakse iga rahva seas, olenemata olukorrast. Probleemid on muidugi väga erinevad. Lahenduseks on see, et vastused tuleb esitada selgelt Piiblist lähtuvalt, mitte Ameerikast lähtuvalt.

KUIDAS NIISUGUNE RÄNDAMINE ISIKLIKULE ELULE MÕJUB?

Mulle meeldib erinevates kohtades käia. Aga mulle meeldib kodus ka olla. Ma loodan, et ma saan ühel päeval ulmefilmist "Star Trek" pärit kohamuutja, mis viib mu ühest kohast teise ilma lennureisita (külaline naerab). Reisimine põhjustab muidugi kannatusi. Aga rõõm on ka suur, kui inimestega kohtun.

ON TEIL MEIE LUGEJATELE MÕNI SOOV?

Ma tahaksin midagi öelda Eesti meestele.

Te olete oma rahva tuleviku võti. Jumal on andnud teile juhtrolli teie peredes. Eesti turvaline tulevik sõltub palju rohkem teist kui valitsusest, pankadest ja muudest asutustest. Ärge oodake lahendusi rikastelt ärimeestelt või poliitikutelt, vaid vaadake Piiblisse ja võtke selle väärtused, mis võivad probleemid lahendada. Tehke seda, mida Jumala Sõna ütleb: "Mehed, armastage oma naisi, nõnda nagu ka Kristus on armastanud kogudust ja on andnud iseenese tema eest" (Ef 5,25). Looge võimalused oma lastele areneda ja kasvada. Palvetage oma peaministri ja juhtide eest. Olge ülesandeid täitmas oma kogudustes. Toetage vendi ja toetuge neile, teistele meestele. Siis võite te näha tõelist tulevikku.

TÄNAME JA SOOVIME TEILE ÕNNISTUST SELLEKS MITMEKESISEKS JA PALJU RÄNDAMIST NÕUDVAKS TÖÖKS. TERE TULEMAST JÄLLE EESTISSE!

10. märtsil Balti Misjonikeskuses Tallinnas

EESTI EKB LIIDUL ON UUED JUHID

23. ja 24. märtsil peeti Tallinnas Nõmme Baptistikoguduse ruumides Eesti EKB Liidu aastakonverents. Kuna senise juhtkonna kolmeaastane ametiaeg sai täis, oli konverentsi peaküsimuseks uute juhtide valimine.

Konverents muutis ka põhikirja. Uue redaktsiooni järgi valiti uue organina vanematekogu, kes omakorda valib juhatuse ja peasekretäri. Liidu vaimulikuks juhiks on president, peasekretär tegeleb liidu igapäevase juhtimisega.

Liidu presidendiks esitati kaks kandidaati - senine president Helari Puu ja Ruudi Leinus. Konverents valis presidendiks Helari Puu. Uueks asepresidendiks valiti Meego Remmel.

Vanematekogu valiti kahes järgus. Eesti EKB Liidu kogudused on jaotatud üheksaks piirkonnaks, kust igaühest valiti üks esindaja. Lisaks neile valiti veel kuus vanematekogu liiget. Vanematekogu esimeheks on liidu president ja aseesimeheks asepresident.

Vanematekogusse valiti Meelis Etti, Heldur Kajaste, Ingmar Kurg, Ruudi Leinus, Viljar Liht, Herman Mäemets, Ülo Meriloo, Nikolai Orehhov, Eenok Palm, Aamo Remmel, Peeter Roosimaa, Aare Tamm, Erki Tamm, Peeter Tamm ja Joosep Tammo.

Liidu ordineerimiskomisjoni valiti Ülo Meriloo, Herman Mäemets, Toivo Pilli, Helari Puu ja Joosep Tammo.

Liidu revisjonikomisjoni liikmeteks valiti Tarmo Lige, Johannes Rahkema ja Madis Valk.

Konverentsi külalisteks olid Euroopa Baptistiföderatsiooni peasekretär Theo Angelov ja Rootsi Misjonilepingu Kiriku Euroopa ja Lähis-Ida töö koordinaator Emanuel Furbacken.

Eesti EKB Liidus on praegu 84 kogudust, kuhu kuulub 5977 liiget.

Me armastame, sest Tema on meid enne armastanud

1.Johannese 4,19

Minu kodumaal Bulgaarias arreteeriti 1948. aastal kõik pastorid. Minu koguduse pastor veetis palju aastaid koonduslaagris. Kui ta sai taas pastoriks, palus üks koguduseliige, et ta aitaks leida ravimi ühele tema pimedale sugulasele. Pastor sai oma sõprade kaudu selle ravimi Saksamaalt. Ta läks rohtu viima. Kui ta seda pimedat nägi, siis ta kohkus. Ta tundis ära mehe, kes oli teda koonduslaagris kuus kuud piinanud. Esimene reaktsioon oli pöörata ringi ja lahkuda sõna lausumata majast. Aga ta ei teinud seda. Ta pani rohu lauale ja ütles: "See on teile!" Siis ta pöördus ja lahkus. Ta ütles: "Kõik õudusunenäod ja mälestused, mis minuga käisid nendest piinamisaegadest kaasas, kadusid korraga. Kuskilt väljast tuli rahu minu südamesse ja kättemaksuiha oli kadunud." Me armastame, sest Tema armastas meid enne. Rahu südames, tahame andestada neile, kes meid on taga kiusanud.

Ma tean oma kodumaal ühte joodikut. Ühel õhtul tuli ta koju ja peksis oma pere läbi. Naine viidi haiglasse. Järgmisel päeval, ikka veel viina järele lehates, läks ta naist haiglasse vaatama. Ta hakkas mõtlema, mis siis juhtub, kui naine sureb. Ta pannakse tõenäoliselt vangi. Aga kuidas ta saab oma lastele silma vaadata? Teel kohtas ta ühte oma naabrit, kellega ta hästi läbi sai. Naaber rääkis joodikule Jumala armastusest, mis suudab ka teda aidata. Joodik võttis seda sõnumit tõsiselt. Tema süda sai Kristuse armastuse läbi muudetud. Mees andis kogu oma elu ja vara Jeesuse kätesse. Praegu koguneb tema kodus baptistikogudus. Me teame viha ja vaenu, mis suudavad inimese südame hävitada. Aga teha joodikust uus inimene, seda suudab ainult armastus, mis tuleb ülalt. Jumal armastas meid kõigepealt. Ta annab meie elule uue sisu, uue ülesande ja läkitab meid.

Tðetðeenias on väike misjon, mille nimi on "Vera" (vene k. "usk"). Ühel päeval tulid ühe misjonäri majja kolm maskides meest ja leidsid eest ainult misjonäri ema. Nad peksid teda ja küsisid raha: "Me teame, et te toote põgenikelaagritesse abi. Näidake, kus raha on!" Hiljem lasti ta küll vabaks, kuid öeldi, et miilitsale ei tohi teatada, sest nad tulevad siis tagasi ja teevad nende eludele lõpu. Me soovitasime neil tulla sellest ohtlikust piirkonnast ära ja minna paari kuu pärast tagasi. Aga meile vastati: "Ei, me jääme siia. See on meie kohus ja ülesanne. Meid on siia keerulisse paika saadetud."

Eurooplased läksid, mõõgad käes, Ameerikat vallutama. Ristisõdijad käisid Jeruusalemmas, et see türklaste käest ära võtta. Oma mõõkadega tapsid nad hulga inimesi. Kas sellised vallutajad tegid inimestest kristlased? Kus on ristiusu tõeline vägi?

Me tunneme tihti seda, et vajame lepitust. Vajame seda seal, kus on sõda ja konfliktid. Sageli vajame lepitust ka baptistikogudustes ja peredes. Aga kust leida väge, mis lepitaks? Kohtasin Bosnias ühte meest. Selles piirkonnas on kolm rahvusgruppi, mis kolm aastat olid omavahel sõdinud. Sellel mehel õnnestus rindejoonest üle teisele poole põgeneda, aga tema vanem poeg jäi maha. Ühel päeval sai ta ühe suure koti. Sellest leidis ta oma poja ilma peata keha. Kuu aega hiljem sai ta teise koti oma poja peaga. Kas selle maailma vihkamisel on üldse piire? Mõned kristlased ta ümber püüdsid teda aidata ja rääkida talle Kristusest, aga ta ei tahtnud, et teda aidatakse. Nad andsid talle Piibli, aga ta viskas selle maha ja ei tahtnud midagi kuulda. Aga mõni aeg hiljem õnnestus ühel usklikul luua selle mehega kontakt. Ta hakkas talle rääkima Jumala Pojast ja Tema armastusest. Ja Jumala armastuse sõnum jõudis lõpuks selle mehe südamesse. Temast sai uus inimene. Praegu on ta ühe väikese baptistikoguduse juht. Ta jutlustab teistele Jumala armastusest, selle väest ja lepitusest.

On ainult üks vägi, mis suudab tuua lepitust. See on Jumala armastus. Kes me oleme? Kirikuskäijad, head, normaalse eetikaga inimesed? Või oleme me inimesed, keda Kristuse armastus on võitnud, muutnud ja välja saatnud?

THEO ANGELOV
Euroopa Baptistiföderatsiooni peasekretär
Katkendid jutlusest 23. märtsil Eesti EKB Liidu aastakonverentsil

AKTUAALNE TEEMA

Kiirintervjuu presidendiga

Eesti EKB Liidu president HELARI PUU, soovime Sulle Jumala õnnistusi presidendiametisse tagasivalimise puhul.

Tänan.

Esmakordselt Eesti EKB Liidu ajaloos kandideeris presidendiks kaks inimest.

Ma arvan,see on normaalne areng, kuhu me oleme jõudnud. Kui meie ümber on demokraatia (või me vähemalt taotleme seda), siis miks mitte ka meie liidus.

Viimased kolm aastat oli liidu asepresidendiks Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Toivo Pilli. Miks valiti nüüd uus asepresident?

Küsimus ei ole minu ja Toivo Pilli koostöövõimes. Toivo Pilli on mulle mitu korda öelnud, et tema töökoormus on piisavalt suur ka ilma asepresidendiametita. Ka on ta oma doktoritöö kirjutamisega jõudnud niisugusesse järku, et see tuleb võimalikult kiiresti lõpule viia.

Minu arusaamise järgi peaks Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor kindlasti kuuluma ka liidu juhatusse (juhatuse valib vanematekogu).

Liidu juhtimisstruktuur muutus. Miks?

Ma ei ütleks, et muudatus oli kardinaalne. Pigem püüdsime seadustada seda, mis on juba eluõigust võitnud.

Liidu eelmise juhatuse töö iseloom oli mõnes mõttes vanematekogule sarnane. Tööharude tegevjuhid, kes igapäevast vastutust kandsid, täitsid uue juhatuse rolli. Muidugi ei pea uus juhatus oma koosseisult kattuma tegevjuhtidega, aga üks osa neist läheb sinna kindlasti.

Uue süsteemi tugevaks küljeks on see, et ühelt poolt on põhimõtteliste vaimulike küsimuste arutamiseks vastava kvalifikatsiooniga inimesed vanematekogu näol olemas ja teiselt poolt saavad ka igapäevased asjad paremini aetud (seda teeb juhatus). President kujuneb selleks, kes ta meie arvamise järgi peaks olema - vaimulikuks juhiks.

Kui liidu senise juhatuse liige tuli üks kord kuus Tallinna ja püüdis asjadesse süveneda, siis alati see ei õnnestunud. Teistel inimestel oli rohkem infot jooksvate otsuste tegemiseks. Ma arvan, et uus süsteem hakkab tööle.

Üks kuulujutt räägib, et Sinust saab jälle ka tegevpastor.

See on tõesti kuulujutt. Teoreetiliselt pole see võimatu, kuid mul ei ole kohta valmis vaadatud.

Sul ei ole presidendiametis tööpuudust?

Mitte mingil juhul. See ei tähenda, et töökorralduses ei võiks uuel tööperioodil midagi muutuda.

Mida Sul eelmisest kolmest aastast head on öelda?

Mul on hea meel olnud meie liidu suurüritustest, mis on suunatud neile inimestele, keda me tahame teenida. Meil on suvepäevad, mis on mõeldud tervetele peredele, noorte piiblipäevad ja lastepäevad. Olevistes jätkuvad meeste laulupäevad. Need on toonud rahvast kokku. See on üks võimalus osadust kasvatada ja tunda venna-õe tunnet.

Kolm möödunud aastat tõid esile mitmeid uusi töötegijaid. Eesmärgiks on, et võimalikult paljud inimesed oleksid aktiivselt tegutsemas. See laiendab kandepinda ja potentsiaali igas mõttes. Toimusid vahetused sotsiaaltöö ja noorsootöö juhtkonnas, rajatud majandusüksus tõi uut potentsiaali juurde. See on kordaminek

Samas võiks töötegijaid veel rohkem olla. Näiteks kümmekond kogudust otsib endale uut pastorit. See on eriti just väikeste maakoguduste jaoks keeruline.

Mul on olnud hea meel osaleda pühakodade sissepühitsemistel. Need pühakojad on küll kohalike koguduste teene, aga teatud mõttes on see ka meie ühise toetusega saavutatud. Meie liidu ajaloos annab otsida niisugust aastat nagu eelmine, kus pühitseti neli pühakoda - Tartu Salem, Viimsi, Antsla ja Pärnu Peetel.

Mida Sa uuelt tööperioodilt ootad?

Loodan, et suudame liidu juhatuse ja vanematekoguga kogudustele rohkem reaalset toetust pakkuda. Liidu üks peamine funktsioon ongi koguduste toetamine - vaimulike materjalide, koolituse ja nõustamise näol.

Ma igatsen ja loodan, et ka töö pastoritega paraneb, et vanematekogu ja president suudavad olla neile reaalseks toeks ja innustada neid veel paremini oma tööd tegema.

Üldiselt - ega koguduste töös ei tehtagi kunagi kardinaalseid muudatusi. Jätkub evangeeliumi kuulutamine.

Täname!
24. märtsil Tallinnas

Lõuna-Aafrikale antud elu

Šotlasi peetakse väga ihnsaiks ja nende ihnsuse arvel tehakse palju nalja. Kuid kindlasti ei ole olnud ühtegi rahvast, kes oleks olnud valmis ohverdama oma paremaid poegi ja tütreid misjonile sel määral, kui seda on nõudnud Issand. Šotlane seisab helde andjana misjonialtari ees. Vaevalt on kuskil misjonipõldu, kus ðotlased ei oleks sammunud esirinnas.

Üks seesuguseid esirinnamehi misjonipõllul oli ka ROBERT MOFFAT või Suur Moffat, nagu teda pärastpoole tema teenete tõttu nimetati. Ta sündis Šoti pealinna Edinburghi lähedal Ormistoni külas 21. detsembril 1795 vaeste tööliste lapsena. Selle kodu rikkuseks oli jumalakartus, vanemate ja seitsme lapse vastastikune kokkuhoidmine ning armastus. Ema, südamlik kristlane, pani ka poisid talveõhtutel sukki kuduma ja õmblema, mille vastutasuks ta jutustas siis neile huvitavatest sündmustest vennastekoguduse vaprate misjonäride elust Gröönimaal ja Indias. Need olid ilusad õhtud kodutule ümber. Moffati kooliharidus oli äärmiselt vähene ja imestama peab, kuidas see mees sellest hoolimata on sooritanud nii võrratu elutöö, mida tänapäeva mitmekordsed doktorid ei suuda järele teha. Olles elava loomuga, vallutas teda kümneaastaselt seikluskirg ja ühel ilusal päeval jooksis ta vanemate teadmata kodust minema, et minna "jäädavalt" meresid mööda purjetama. Kuid küllastunud meremeheelust, tuli ta vanemate rõõmuks mõne aja pärast koju tagasi.

Algas ametiõppimine ühe aedniku juures Polmontis, kus noor poiss pidi talvelgi kell neli hommikul tööleminekuks üles tõusma ja pakasega võitlema. See oli raske, kuid karastav ettevalmistus, sest ees ootasid suured ja rasked ülesanded misjonipõllul. Tööraskusest ja -rohkusest hoolimata püüdis ta leida võimalust õhtukoolis käimiseks, et seal ladina keelt ja maamõõtmist õppida. Kõik, mis ta teele sattus, äratas huvi ja ta tahtis kohe seda ära õppida.

Kui õppeaeg möödas, sai ta koha Inglismaale Manchesteri lähedale - kaugele isamajast. Suure liigutusega jäeti jumalaga, kuid ema läks poega veel sadamasse saatma. Kui nad olid sadama lähedusse jõudnud, aeglustas ema samme ja ütles:

"Robert, mu poeg, peatume siin, sest tahaksin sult midagi paluda, enne kui lahkume. Tean, et sa ei keeldu tegemast, mida ema sult palub."

"Ja mida sa siis tahad, ema?" küsis poeg.

"Luba mulle enne, et sa teed seda, mida ma sult palun, siis ma ütlen," palus ema.

"Ei, ema, ma ei või lubada enne, kui tean, milles on küsimus."

"Kuid Robert, kas sa võid silmapilgukski kahelda, et paluksin oma poega teha midagi, mis poleks õige? Kas sa ei tea, et armastan sind?"

"Seda ma tean küll, ema. Aga siiski," püüdis poeg vastu seista, "ei tahaks ma hea meelega lubada sellist asja, mida ma äkki ei jaksa pidada."

Ta seisis ning kõhkles, vaatas maha ja püüdis kiuslikke pisaraid tagasi tõrjuda.

Siis kuulis ta sügavat ohet ema rinnast. Ta vaatas üles ja nägi, kuidas suured pisarad veeresid üle ema pehmete põskede. Nüüd murdus ta vastuseis ja ta vajus veel kord nagu väike nuuksuv laps ema rinnale.

"Ema, palu minult, mida tahad ja mina teen seda!" ütles ta, kui oli saanud end jälle koguda.

"Tahaksin sind vaid paluda," vastas ema, "et loeksid tükikese Piiblist igal hommikul ja õhtul."

"Kuid ema, ma loen ju Piiblit, seda sa ju vist tead?" hüüatas poeg.

"Jah, seda ma tean, kuid sa ei loe seda järjekindlalt ega tee seda kohustusena Jumala ees, kelle Sõna see on. Kuid nüüd olen õnnelik, nüüd lähen jälle rõõmsalt koju, sest sa oled lubanud lugeda iga päev Piiblit. Loe palju, eriti Uut Testamenti, neid õnnistatud evangeeliumeid, siis ei satu sa maailmas eksiteele. Ja kui palud, annab Issand sulle ise kõiges nõu."

Ja nii nad lahkusid.

Uues paigas saavutas Robert peagi oma usinusega peremehe lugupidamise. Selles tööpaigas puutus ta kokku hoopis teistlaadi usklikega. Paar isiklikku sõpra viisid ta metodistide koosolekuile, kus kuulutati selget meeleparandamist ja uut elu. Noormehe hinges tekkis võitlus. Ta püüdis ise oma elu uuendada, kuigi oli väliselt elanud laitmatult. Kuid kõik see ei aidanud. Ta tahtis tunda oma pöördumist, kuid ei saanud. Viimaks otsustas ta tormata nii sügavale maailma ja pattudesse, kui iganes võimalik, et siis pöördumisel võiks tunda selget vahet endise ja uue elu vahel. Jumal hoidis teda siiski, nii et ta ei saanud seda teostada. Uuesti haaras ta Piibli ja Rooma kirja lugemisel tungis ta segaduses südamesse valgus, ilmutades talle Jeesust kui isiklikku Päästjat. Nii sai ta endale päästmise kindluse ja rahu. Tagajärg oli õnnelik uus elu.

Ühel ilusal suvepäeval 1815. aastal läks ta pärast lõunat Warringtoni linna, hing täis tänutunnet Päästja vastu. Südames tõusis küsimus: kui palju oma elust oled sa tarvitanud selle teenistuseks, kes sinu eest suri? Ta tegi otsuse senisest ustavamalt Issandat teenida. Warringtoni sillast üle sammudes nägi ta ühte kuulutust, milles teatati misjonikoosolekust, kus pidi kõnelema pastor Roby. Kuulutus oli küll juba aegunud, koosolek oli juba peetud, kuid Moffat oli kui kinni naelutatud, luges ja luges. Ärkasid lapsepõlves kuuldud lood vennastekoguduse misjonäride elust ja ta tundis Issanda kutset. Kõik tulevikuplaanid purunesid ja asemele astus võitvana küsimus: kuidas võiks minust misjonär saada?

Varsti pärast seda peeti Manchesteris metodistide konverentsi ja seal esines ka pastor Roby. Moffat läks ka sinna mõttega, et ehk saaks Robyga kokku ja võib-olla avaneks niimoodi võimalus pääseda oma eluülesannet täitma. Viis korda käis ta pastor Roby ukse taga, enne kui usaldas koputada ja seejärel ta kahetses ning oleks olnud valmis andma miljoneid, kui oleks saanud seda olematuks teha. Kui Moffat sisse läks, võttis sõbralik misjonär ta vastu ja see pühkis igasuguse kartuse noormehe südamest ning ta julges avaldada oma südamemõtet. Et Londoni misjoniseltsil polnud sel korral võimalik rohkem kandidaate vastu võtta, pidi Robert Moffat veel ootama jääma. Pastor Roby soovitusel asus ta rikka aedniku Smithi juurde tööle. Selle tagajärg oli, et noore ðotlase ja peremehe ainukese tütre Mary vahel süttis vanemate meelehärmiks armastus. Vanemad ei võinud lubada, et nende silmatera oleks pidanud minema kaugele paganate hulka misjonäri abikaasaks. Noortel tuli verd tilkuva südamega alistuda. Teistsugune oli Roberti isa otsus poja kirjaliku teate puhul misjonipõllule minekust:

"Millised ongi minu ja su oma tundmused, me siiski ei taha ega julge selle plaani vastu astuda, et me sellega ei satuks Jumalaga sõjajalale."

Viimaks tuli Londoni misjoniseltsilt nõusolek ja ainult kaks kuud kestnud ettevalmistuse järel saadeti Moffat Aafrikasse.

"Oo, kui mul oleks tuhat hinge ja tuhat ihu - ohverdaksin nad kõik üheainsa ülesande teenistusse: kuulutada evangeeliumi paganaile. Ma ei ole kahetsenud, et andusin misjonikutsele ja kui sureksin juba teel ega pääsekski tööpõllule, siiski oleks see nii kaunis ja auline," kirjutas ta koju.

Üle kahe kuu kestnud meresõidu järel saabus ta 1817. aastal Kaplinnas Aafrika pinnale.

Tema esimene tööpõld oli Jager Aafriklase röövjõugu keskel. Selle röövjõugu pealik hotentott Jager Aafriklane oli ärakaranud ori, kes kogus enda ümber omataolisi ja käis röövretkedel, põletades, tappes ja rüüstates külasid ning farme. Eriti vihane oli ta buuridele, kes olid julmalt kohelnud ta venna lapsi. Paljas hüüd "Jager Aafriklane tuleb!" pani kogu külarahva põgenema. Kaplinna valitsus määras ta pea eest sada naela tasu.

Misjonäride meelest oli siiski parim viis selle mehe hädaohutuks tegemiseks evangeelium. Nii läks misjonär Christian Albrecht 1805. aastal Jageri lähedale elama ja misjoneerima. Esimene katse ebaõnnestus. Jager hävitas vihahoos misjonijaama ja misjonärid pääsesid hädavaevu eluga. Teistkordne katse sündis juba Jageri enda nõusolekul ja seekord misjonär Ebner isegi ristis ta 1815. aastal. Ebneri abiks Moffat saadetigi.

Kuigi Jager oli ristitud, olid ta süda ja meel alles endised. Keegi ei tahtnud uskuda, et sellest "kõrbelõvist" asja saab. Nii hoiatasid kõik Moffatit, et ta sinna ei läheks, sest see oleks lihtsalt surmaminek. Buurid ennustasid, et Jager oma meestega kasutab teda lihtsalt laskevõistlustel märklauana, nülib naha ta pealt ja teeb sellest endale tantsutrummi, pealuust aga joogikarika, kuid miski ei kohutanud Moffatit ja nii saabus ta Jageri kraali* jaanuaris 1818.

See töö oli raske, kuid kandis siiski vilja. Jagerist sai uus inimene. Elu muutus. Lõvist sai tall.

"Mis kasu on kõigist mu sõdadest ja röövitud karjast?! Ei midagi muud, kui südametunnistuse piin ja häbi," tunnistas ta kord. Erilise südamlikkusega armastas ta Moffatit ja viimase jumalik mõju avaldus ka Jageri sõduritele.

1818. aasta jõulude ajal sai Moffat Kapi misjoninõukogult kutse sõita Kaplinna nõupidamisele. Talle tuli mõte ka Jager kaasa võtta. See oleks parim argument Kaplinna valitsusele, kes ei uskunud eriti misjonäride töösse.

Raske oli aga Jagerit kaasa saada. "Kas sa tahad mind nii väga võllas rippumas näha?" küsis ta Moffatilt. Kui see lubas kõik vastutuse endale võtta, läks ta viimaks kaasa.

Ühe farmeri juures, kelle külalislahkust Moffat oli juba Jageri juurde minnes nautinud, kavatsesid nad nüüd teel ööbida. Sõbralik buur tuli aga seekord talle värisedes vastu, sirutas tõrjudes käed välja ja hüüatas:

"Moffati vaim! Ära tule lähemale!"

"Mis te õige mõtlete?" küsis Moffat. "Mina olengi Moffat!"

"Ei, ei!" tuli vastus. "Moffati on Aafriklane juba ammu tapnud."

"Kust te seda teate?"

"Seda teavad kõik. Keegi mees on peale selle mulle veel jutustanud, et ta on näinud Moffati pleekinud luid kõrbeliivas."

"Kuid, armas sõber, see ei ole tõsi! Mina kinnitan teile, et olen päris tõesti Robert Moffat. Noh, andke mulle nüüd oma käsi!" ütles Moffat naeratades.

Buur pidi lõpuks ikkagi uskuma, ehkki ta käsi värises, kui ta selle Moffatile ulatas ja ta küsis kaheldes: "Noh, millal te siis surnuist üles tõusite?" Veel suuremaks kasvas aga buuri hirm ning jahmatus siis, kui ta kuulis, et Moffati kaaslane pole keegi muu, kui see kuulus "kõrbelõvi" ise. Oli peaaegu võimatu uskuda, et see rahulik buur oleks pidanud võtma oma majja ööbima säärase metslase. Kuid mida enam ta vaatas, seda enam ta imestus kasvas. See arglik, vaikne mees! Kuidas võis see mees olla nii hirmsasti kardetud verejanuline koletis?

"See on tõepooles maailma kaheksas ime," seletas siis buur.

(Lõpp järgmises Kuulutajas)
Kirjutise autor on toimetusele teadmata