|
Imeline mererand, soe suvi,
pastor ristitavatega minemas läbi vee… Mida
võiks kristlase süda veel tahta?
See pilt on tehtud Eesti EKB
Liidu suvepäevade ajal Kärdla mererannas.
Kolm ilusat päeva teemal “Armastus, mis võidab”
sisaldasid jumalateenistusi, kontserte, vestlusringe,
oksjonit taastatava Kärdla palvela heaks, ristimisteenistust,
kohtumisi ja tutvumisi ning palju muudki. Käesolevast
Kuulutajast võib leida mõndagi nende suvepäevade
kohta, kuid kõigest kirjutamine ei ole muidugi
võimalik.
Suvel toimub palju teisigi
üritusi — laagreid, telgikoosolekuid, pikemaid
sõite. Ameerika muusikud, kes samuti suvekonverentsil
esinesid, ütlesid intervjuus Kuulutajale: “Ükski
meist ei ole päris endine pärast seda reisi.”
Me võime otsida vaheldust, puhkust, uusi häid
mõtteid – seda kõike me kindlasti
ka saame. Kõige suurema kasu saavad aga need,
kes otsivad Jumalat ja annavad end mõjutamiseks
ja muutmiseks Tema kätte.
Jeesus ütles: “Paluge,
siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage,
siis avatakse teile. Sest igaüks, kes palub, see
saab ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele
avatakse.” (Matteuse 7,7-8).
 AKTUAALNE
TEEMA
Suvepäevad Kärdlas
 6.-8.
juulini toimusid Kärdlas Eesti EKB Liidu suvepäevad.
Rääkisime neist päevade üldjuhi
Kärdla baptistikoguduse pastori ERKI TAMMega.
Kui suureks sündmuseks
olid suvepäevad Hiiumaa jaoks?
Hiiumaa jaoks oli see rekordiline sündmus.
Nii suure hulga külalistega väljastpoolt Hiiumaad
ei ole siin ühtegi üritust toimunud. Oli üheksasada
registreerunud osavõtjat, ameeriklaste muusikali
kuulas üle tuhande inimese.
Mis oli suvepäevade
naelaks?
Erinevate inimeste jaoks võisid
need olla erinevad sündmused. Kindlasti üks
mõjuvamaid oli kahekümne kolme inimese ristimine
Kärdla rannas. See pikk rännak vees, et jõuda
paraja sügavuseni, meenutas tõelist ristikäiku
(pildil). Ka Ameerika koori muusikal oli ääretult
muljetavaldav. Kolmandaks tõstaksin esile rongkäiku
läbi Kärdla linna tänavate. Minu arvates
oli see ääretult vahva ettevõtmine.
Kas midagi ebaõnnestus
ka?
Ühegi ürituse kohta tervikuna
ei saa öelda, et see oleks läbi kukkunud.
Väiksemaid viperusi juhtus tehnikaga ja kõik
ei mahtunud täpselt programmi. Sellise rahvahulgaga
üritustel on pooled neist viperustest möödapääsmatud
ja teise poole põhjuseks on see, et korraldajad
ei osanud neid ette näha.
Kõige õigem hindaja oleks
suvepäevadel käija. Ma ootaksin inimestelt
tagasisidet, millega jäädi rahule ja mis oleks
võinud teistmoodi olla.
Sa oled ka Kärdla
linnavolikogu esimees ja Palade põhikooli direktor.
Kas Sinu teised ametid tulid suvepäevade organiseerimisele
kasuks?
Midagi läbi suruda ei olnud vaja,
kuid inimestega oli lihtne kontakti saada, kuna ma neid
kõiki tunnen. Samas minu amet volikogu esimehena
kohustab mind täitma kõiki kohapealseid
reegleid, sest volikogu on ise need reeglid kehtestanud,
kasvõi näiteks öörahust kinnipidamine
või tänavate sulgemiseks politseist loa
võtmine.
Kas öörahuga
oli probleeme?
Mõned kaebused tulid. Kärdla
linna korra järgi võivad üritused suvel
kesta südaööni. Meie laupäevaõhtune
kontsert-oksjon Kärdla rannas lõppes mõned
minutid pärast seda. Need kaebused võib
panna ka selle arvele, et igale inimesele lihtsalt suvepäevade
toimumine siin ei meeldinud.
Hiiumaa on ju vana usulise
traditsiooniga ala. Kas siin on ka neid, kellele niisugused
üritused on vastukarva?
See usuline traditsioon on tegelikult
paljuski kaotsi läinud ja osaliselt muutunud legendiks.
Mulle endale meeldib ka mõelda, et Hiiumaa on
baptistide saar, aga baptiste on siin natuke üle
kolmesaja ja elanikke üle kümne tuhande. Seda
on rohkem kui keskmiselt mujal Eestis, aga ei saa öelda,
et usuline traditsioon siin eriti tugev oleks.
Hiiumaa esimesest ärkamisest
on möödas 120 aastat.
Vaimulikke ärkamisi on toimunud ka
järgnevate aastakümnete jooksul. Suurim neist
oli 1943. aastal. Siis liitus kogudustega umbes sada
inimest. Täna on vaimulik töö küllalt
kuiv ja raske ning vilju on üksikuid, kuid usuelu
läheb edasi.
Vaimulik töö
on raske, kuid Sina pead kolme ametit. Kuidas Sa kõigi
nendega hakkama saad?
Mida rohkem ma neid teen, seda rohkem
ma näen, kui palju ühist neis on. Kaugem eesmärk
kõigis neis on küllalt sarnane — me
püüame mõjutada inimesi positiivse
poole. See töö, mida kogudus teeb, on kõige
sisemisem, puudutab inimese kõige sügavamat
olemust. Kõik muu on nagu pealisehitus. Need
tööd on üksteist täiendanud ja minule
isiklikult maailma nägemiseks ja inimeste mõistmiseks
kasuks tulnud.
Kes olid teised suvepäevade
juhid?
Meego Remmel (programmi juht), Tarmo Kähr,
Elari Tamm, Pille Havakats, Urve Pihlak, Koit Lääts.
Olulist tööd tegid Kristjan Vaks majandusküsimustes
ja Timo Lige muusika poole pealt. Väino ja Galja
Kaev oma firmaga “Viiger” olid suvepäevaliste
toitlustajad.
Ma tahaksin tänada kõiki suvepäevalisi.
Ma olen saanud tagasisidet keskkoolist, kus ööbis
üle kahesaja inimese, giidide käest ja veel
mõnelt, et küll olid toredad inimesed. Tahaksin
tänada selle meeldiva mulje eest, mida suvepäevalised
hiidlastele jätsid.
Täname Sind ja kõiki
korraldajaid!
9. juulil
”MA
OLEN HEAD VÕITLEMIST VÕIDELNUD”
”Sest mind juba ohverdatakse
ja minu lahkumiseaeg on jõudnud ligi. Ma olen
head võitlemist võidelnud, ma olen oma
jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud!
Nüüd on minule tallele pandud õiguse
pärg, mille Issand, õige kohtumõistja,
mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule,
vaid ka kõigile, kes armastavad Ta ilmumist.”
2. Timoteose 4,6-8
On kummaline kontrast apostel Pauluse nime ja tema
isiku suuruse vahel. Apostel ise ütles: “Jumala
armust olen mina, mis ma olen.” Nimi “Paulus”
tähendab “väike, nõrk, tühine”.
Kui ta sündis, siis andsid vanemad talle Iisraeli
esimese kuninga Sauli nime lootuses, et sellest poisist
kasvab mees, kes ulatub peajagu teistest kõrgemale,
nii nagu Saul oli peajagu pikem teistest inimestest.
Need uhked lootused purunesid Damaskuse teel, kus toimus
Kristuse ja Sauluse kohtumine. See oli protsessi algus,
mida võiksime nimetada ”Saulusest sai Paulus”.
Kõik need, kes on uurinud apostel Pauluse elulugu,
ütlevad, et tegemist oli erakordsete võimetega
isiksusega. See aga, et ta andis kõik need võimed
Kristuse teenistusse, võimaldas neil vaimuannetel
täielikult välja areneda. See tegi ta suure
mõjuga ja õnnistatud inimeseks Jumala
riigi töös. Pauluse kohta on kirjutatud, et
ta oli suuremaid kuningaid inimeste südamete valitsemises.
Ta oli inimajaloo suuremaid õpetajaid ja kristluse
ülempreestreid, kes oma püha elu tänu-
ja kiituseohvrid viis Jumala altarile. Üheksateistkümne
sajandi jooksul pärast Paulust on selles maailmas
elanud palju suuri ja võimsaid isikuid, kuid
keda võiksime asetada selle mehe kõrvale?
Pauluse mõju ulatus ja kuulsus ületab kõiki.
Ei ühtegi kardinali ega paavsti, ei ühtegi
reformaatorit ega õpetlast, keisrit ega kindralit
saaks me asetada Pauluse kõrvale. Pauluse kirjutatud
Kristuse evangeeliumi ideed levivad tänapäevani
Piibli kaudu, mis on meie päevil ikka kõige
levinum raamat maailmas. Vaevalt, et need inimesed Damaskuses,
kes ühel pimedal ööl vastpöördunud
noormehe korvi sees köiega üle linnamüüri
alla lasksid ja aitasid tal põgeneda vihaste
juutide käest, aimasid, kellega neil oli tegemist.
Nende meelest oli seal üks noor vend, kes äsja
oli leidnud Kristuse, aga nad ei aimanud, milline rikkus
oli seal köie otsas korvis!
Loetud kirjakoht on apostli viimaseid sõnu,
mis sobiksid tema hauakivile. Siin on mitu pilti kõrvuti.
Üks neist viib meid võitlustandrile, teine
jooksurajale ja kolmas palvekambrisse. Tahaksin puudutada
seda esimest kokkuvõtet Pauluse elust: “Ma
olen head võitlemist võidelnud.”
Need sõnad viivad meid karmidesse tingimustesse.
Usk tähendas apostlile ennekõike võitlust.
Kui lugeda Pauluse kirju, siis torkab silma, kui sageli
ta kasutas võrdlusi, pilte ja sõnastust,
mis on võetud militaristlikust terminoloogiast.
Ef 6 rõivastab ta kristlase niisuguse sõjavarustusega,
millest võib ära tunda Rooma leegionäri.
Sama mõte on ka 1Te 5, neid pilte on Filipi kirjas
ja mujal. Mõnede arvates on need pildid ja mõtted
tingitud sellest, et Paulus oma viimased aastad elas
väga lähestikku Rooma sõduriga. Arvatakse,
et ta oli aheldatud Rooma sõduri külge,
kes teda valvas. Ent Paulusele polnud need pildid lähedased
mitte ainult tema elu lõpuaastatel, vaid kogu
ta usuelu osutus algusest peale teravaks ja raskeks
võitluseks.
Mida tähendab võitlus? See on kahe vastaspoole
otsene kokkupõrge. Selles raskes võitluses,
mis toimub maailmas headuse ja kurjuse vahel, ei kasutanud
apostel möödahiilimise taktikat. Ta ei pakkunud
rahulikku kooseksisteerimise võimalust öeldes,
et peaasi, kui meie päevil oleks rahu ja pärast
meid tulgu kasvõi veeuputus. Paulus oli üks
neid, kes söandas oma usu viia kokkupõrkesse
kõigi nende jõududega, mis on usu, puhtuse,
armastuse ja lootuse vastased.
Täna võime me tänada Jumalat selle
mehe eest, kelle usus oli niisugust julgust. Võidelda
tähendabki kõigepealt kartmatust. Vaimulikke
lahinguid ei võidelda ja ei lööda argusega
südames ega argade sõduritega. Kristus võib
arast inimesest teha julge inimese. Kui me täna
seisame võitlustandril, siis sooviksin südamest,
et me saaksime julgustust apostel Pauluse eeskujust
ja virgutustest, kus ta ütles: “Jumal ei ole
meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse
ja mõistliku meele vaimu.”
Võitlus nõuab vastupidavust, moraalset
sitkust. On neid, kes on alustanud vaimulikku võitlust
lausa tormijooksuga, esimese vaimustusega, aga hiljem
on nad taganenud. Mõelgem Paulusele, kes võis
ütelda: “Ma pürin seatud eesmärgi
poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses
Jeesuses.” Selles on midagi järeleandmatut.
Hea võitlus nõuab, et meil oleks väga
tugev tahe võitlust võita. Stanley Jones
olevat oma usku defineerinud kolme sõnaga ja
ütelnud, et usk tähendab talle võitu,
võitu, võitu! See tähendab võitu
iseenese üle, maailma ja patukiusatuste ning ka
kõige kurja üle. Me vajame väga tugevat
tahet selleks, et võita. Jumal pühitsegu
meie tahtemaailma! Mõnes inimeses on see väga
ära rikutud, ta tahtejõud on muutunud äärmiselt
nõrgaks.
Vaimulik võitlus nõuab suurt keskendumist.
Apostel Paulus võis kogu oma energia siduda nagu
ühte kimpu. Ta ütles, et ta taotleb üht.
On neid inimesi, kes tegelevad korraga mitme asjaga.
Paulus võis samuti tegelda tuhande asjaga, aga
ta võis teatud hetkedel kogu oma tähelepanu
koondada ühte punkti. Teame, et päikesekiired,
mis läbi suurendusklaasi on koondatud ühte
punkti, võivad süüdata tule ja teha
veel palju muudki.
Hea võitlus nõuab ka allumist väga
kindlale distsipliinile. “Ma talitsen oma ihu ja
teen selle oma orjaks.” Paulus teadis, mis tähendab
ennast sundida ja pidurdada. Kui soovime võidelda
head võitlust, siis vajame neid mõlemaid,
peame suutma ennast sundida headele tegudele, aga ka
olema võimelised ennast talitsema. Hea võitlus
tähendab asjade võtmist surmtõsiselt.
Paulus ei võidelnud üksinda. Ta ei toiminud
nii, nagu Vana Testamendi suur vägilane Simson,
kes üksipäini vehkis toore eeslilõualuuga
ja oli lõpuks nii väsinud, et tundis lausa
surma lähenevat. Paulus suutis koondada enda ümber
terve võitlejate armee. Kõik kogudused
palvetasid temaga koos, toetasid teda tema vaimulikes
ülesannetes. Ta soovis kogu ristikoguduse mobiliseerida
sellesse võitlusse, olles ise nendega osaduses.
Pauluse võitlus oli hea võitlus. See
ei tähendanud ainult seda, et ta oleks hästi
võidelnud ja võtnud oma ülesannet
truuduse ning kohusetundega, vaid tema võitluse
sisuks oli headuse võit kurjuse üle. Ta
kirjutas Timoteosele: “Ära lase kurjal võitu
saada enese üle, vaid võida sina kuri ära
heaga!” Pole ükskõik, mis domineerib
meie kodudes ja meie ühiskonnas, kas seal võimutseb
kurjus või headus. Ei ole ükskõik,
kas seal on Kristuse käed seotud ja Barabase käed
lahti päästetud või vastupidi. Pole
ükskõik, kas siin maailmas on kurjale antud
tegevusvabadus ja Jumala riigi töö on takistatud
või on uksed avatud Jumala riigile ja kurjuse
jõud pidurdatud. Ei ole ükskõik,
kas meie ühiskonnas valitseb vennaarmastuse või
vennatapmise vaim, kas seal on esikohal vihkamise ja
kahtlustamise või armastuse ning usalduse printsiibid.
Paulus ei lasknud asjadel kujuneda nii, nagu need maailmas
lähevad, vaid astus lahingusse headuse nimel.
Seda võitlust ei võidelda lihalike relvadega.
Paulus ei öelnud, et tema võitlus oleks
olnud kerge. See nõudis väga palju. See
oli raske, kuid see oli hea võitlus.
Selles võitluses muutume me ise paremaks. Kes
on teinud head, see ei tee kohe selle järel nii
kergesti halba ega kurja. Me ei tee mitte ainult teisele
head, vaid oleme ka ise õnnistatud. Samaarlane,
kes aitas haavatut tee ääres, tegi sellele
õnnetule inimesele head, aga kahtlemata kirjutas
ta oma südame mälestusraamatusse ühe
hea teo, mille üle ta ise ka pärast võis
rahuldust ja rõõmu tunda. Kui Kristus
avas pimeda silmad, siis oli see suur hetk mehele, kes
oli kogu aeg viibinud öös ja nüüd
korraga nägi valgust, aga see oli midagi ka Jeesusele
endale. Ta oli õnnelik, et Ta võis teha
Isa tegusid siin maailmas.
Hea võitlus on soojuse võitlus külmusega.
See on armastuse sissemurd väiklasse ja vihkavasse
maailma, see on koidutund maailmale, kus päikesetõus
lööb julget lahingut pimedusvägedega.
See on midagi niisugust, nagu prohvet ütles: “Vaata,
pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid, aga sinu
kohal koidab Jehoova!” Juba tõuseb valgus,
juba tõuseb koit. Kuigi meie ei saa ühe
hetkega seda maailma muuta päevvalgeks, võime
me minna kandma uusi piirivaiu pimeduse ja valguse,
päeva ja öö piirile. Jumal tahab, et
me võiksime tõsta maailmas seda koidulippu
üles! Meie ootame seda hetke, kus viha on kõigist
põlatud, kus võitlus on hävitanud
pilved ja, nagu üks luuletaja ütles, kus valgusekiir
on armastus, mis võidab maailma.
Apostel Paulus oli üks neid uue koidu kuulutajaid.
Ta teadis, et ta oli puutunud kokku Kristuse evangeeliumi
päästva väega ja ta tundis otsekui võlakohustust
kõikide vastu, käsku viia Kristuse päästev
evangeelium kõigi inimesteni. “Ma olen kõikide
inimeste võlglane,” ütles ta. Evangeelium
on Jumala päästev vägi igaühele!
Me hindame tuletõrjujaid, kes tungisid süttinud
majja ja päästsid mõne inimelu. Me
hindame vetelpäästjaid, kes kiskusid surmaküünte
vahelt välja mõne inimese. Nendele avaldatakse
üldist tunnustust ja tänu.
Täna mõtleme apostlile, kelle käes
oli ülesanne tuua inimesi välja selle maailma
vingust, halvast, elu tapvast ja hävitavast õhkkonnast
värske õhu kätte. Nüüd on
see koguduse ja iga kristlase ülesanne! Juba vanasti
oli Õpetussõnades antud see tarkus: “Päästa
need, keda viiakse surma!” Apostel tundis seda,
et tema ülesandeks on inimeste päästmine.
Selletõttu võis ta ütelda, et ta
võitles head võitlust. See tähendas
viia iseenda elu karmidesse ja rasketesse tingimustesse,
minna sülitsi kokku selle vingu ja suitsuga, mida
endast kujutab see maailm.
See peab olema ka meie peaülesanne. Vähe
on sellest, et oleme ise päästetud, tuleb
hoolitseda ka selle eest, et me omaksed võiksid
saada päästetud. Kui sa ise oled tulnud välja
pimedusest, siis su peamine mure on otsida neid, kes
on alles seal!
Vend August Ruusna jutustas, et kui laev, millel tema
oli mobiliseerituna teel Leningradi poole, sai pommitabamuse
ja hakkas vajuma, siis inimesed selles segaduses hüppasid
merre, et end päästa. Tema oli üks nendest,
kes siis jäid lainetele saatuse hooleks. Lõpuks
tuli üks kaater, millele hakati koguma mehi, kes
võitlesid vees elu ja surma piiril. Tema oli
üks neist seitsmeteistkümnest, keda välja
tõmmati. Kui aga pimedaks läks, anti laevakaravanist
korraldus, et kaater peab ära tulema, aga palju
eesti mehi oli veel lainetes heitlemas. Need, keda veest
oli välja tõmmatud, hakkasid siis nutma
ja ütlesid: “Kas siis teised jäävad
maha?” Kui oleme ise päästetud, siis
olgu meie suurim mure hoolitseda teiste päästmise
eest! See ei ole kerge töö, aga see toob meie
ellu õnnistuse.
Apostel ütles lõpuks: “Nüüd
on minule tallele pandud õiguse pärg.”
Andku Jumal, et niisugune pärg võiks ühel
päeval ehtida ka meie päid!
KALJO RAID
Kaljo Raid (1918-1995) oli Kohila baptistikoguduse pastor
AKTUAALNE
TEEMA
Patriotismist ja muust
 Eesti
EKB Liidu suvepäevadest Kärdlas võttis
osa ka TARMO TOOM (39) oma perega. Enamiku osalejate
määratlemisega ei tekkinud raskusi —
olid kodu- ja väliseestlased, kuid tema puhul ei
olnud kõik nii üheselt selge.
Kas Sa oled ameeriklane?
Mul on Eesti pass ja Eesti autojuhiload. Ameerika load
on ka. Olen Ameerikas elanud seitse aastat. Nimi on
siiani Oleviste koguduses kirjas.
Hiiumaa on Sinu vanaisa Osvald Tärgi
sünnikoht.
Ma käisin oma vanavanaisa talus, enne kui Kärdlasse
jõudsime. Siis vaatasime oma juured üle.
Pojad ei olnud neid üldse näinud.
Kas Su lapsed on ameeriklased?
Eks neil on nüüd identiteedikriis —
Eesti pass ja inglise keel.
Neil oleks ju nii hea Hiiumaal esivanemate
keelt harjutada.
Nad harjutavad ka. Olime nädal aega Eestis olnud
ja siis esimest korda märkasin, et nad rääkisid
omavahel eesti keeles, kuigi meid ei olnud juures ja
keegi ei surunud eesti keelt peale.
Kas Sa Ameerikas surud neile eesti
keelt peale?
Alguses nad pidid töövihikuid täitma,
aga see oli rohkem minu enda närvide krussi keeramine.
Kodus me räägime eesti keeles, kuid poisid
vastavad inglise keeles. Vahel tuleb mõni lause
eesti keeles ka hulka.
Mida Sa Ameerikas teed?
Olen ajaloolise teoloogia abiprofessor John Leland
Center for Theological Studies Washingtonis. See on
uus baptistiseminar.
Doktorikraadi Sa ei saanud baptistlikust
õppeasutusest?
Selle sain ma katoliiklaste käest. Töö
teemaks oli “Augustinuse kristoloogiline hermeneutika”.
Sisuks oli Piibli tõlgendamine.
Sa oled vist “igavene üliõpilane”?
Olen umbes 24 aastat õppinud. Vahepeal töötasin
ka kaheksa aastat. Oma õpingud lõpetasin
sel kevadel ja augustikuust asun täiskohaga tööle.
Sellele kohale planeerin jääda kaheks aastaks.
Pikemaid plaane ei julge teha, sest elu on näidanud,
et need ei pea paika.
Sa lõpetasid Tallinnas konservatooriumi.
Kas Sa muusikaga ka veel tegeled?
Ma kuulan muusikat, kuid ise ei mängi. Nüüd
olen ma hea kuulaja.
Kas Su abikaasa käib ka tööl?
Kahjuks on tema staatus väga vilets — ta
on minuga kaasas olev isik ja ei tohigi töötada.
Kas Sul on kontakti Ameerika eestlastega?
Washingtonis on neid väga vähe. Paar korda
aastas oleme käinud Torontos.
Kas Sa teed ka kogudusetööd?
Aktiivselt mitte. Aga minu jaoks on see, mis ma klassiruumis
teen, ka kogudusetöö.
Sa juhtisid siin vestlusringi teemal
“Armastus riigi vastu: varakristlikud mööndused
ja kahtlused”. Miks Sa sellise teema valisid?
Mu oma mõttes on väga suured paralleelid
Eesti praeguse olukorra ja neljanda sajandi kristluse
vahel. Kuidas olla kultuuriliselt ja sotsiaalselt täiesti
uutes oludes kristlane? Me olime harjunud vastandama
end riigile, kes meid tagakiusas. Siis olid suhted lihtsamad.
Nüüd ei peaks end sugugi kõigele vastandama.
Peaks toetama neid asju, mis on head. Aga kõigega
ei peaks kaasa minema. Väike prohvetlik hääl
peaks igas kristlases olema oma ühiskonna suhtes.
Kas ameeriklased on oma riigi patrioodid?
Ameeriklased on äärmiselt suured patrioodid.
Mulle seostub see “suure kodumaaga”. Igal
hommikul on koolis lipuvanne käsi südamel.
Isegi jalgpallivõistlusel lauldakse hümni.
Meie lapsed teevad seda ka. Mulle on see vastunäidustatud.
Eestis määratakse trahv,
kui õigel ajal lippu üles ei tõmba.
Kas eestlaste patriotismiga on kõik korras?
Eks me ole natuke haavatud. Kõik need tunded
kodumaa vastu on aastaid nii segased olnud, et kui oma
maa lõpuks käes on, siis inimene ei tea,
kas armastada teda või mitte. Ma soovitaksin
Jumalat eelkõige armastada ja siis kodumaad ka.
Täname! Loodame, et tuled ükskord
kogu perega päriselt Eestisse tagasi.
7. juulil Kärdlas
MA
POLE ENAM KUNAGI SAMA
5.-16. juulini esitas Whittieri koguduse
(Whittier Area Community Church) koor Ameerikast Eestis
üheksas eri paigas gospelmuusikali “Jumala
lähedal”. Turnee ajal said 66 ameeriklast
Otepääl kaks päeva puhkust. Kuulutajale
andsid seal intervjuu koguduse muusikatöö
juht DAVID WALTERMAN ja klaverimängija MATT SEGAWA.
Intervjuu tõlkis turnee projektijuht Kristiina
Krabi.
Kus asub Whittier?
Whittier on Los Angelese eeslinn, mis asub poole tunni
tee kaugusel Disneylandist, Hollywoodist ja Los Angelese
kesklinnast.
Kas teil on suur kogudus?
Igal pühapäeval koguneb 1700 inimest. Meil
on kolm jumalateenistust. Esimene on traditsiooniline,
teine ja kolmas on kaasaegse ülistusmuusikaga.
Igal teenistusel esineb koguduse koor, lisaks ühineb
kord kuus meiega 25-liikmeline orkester.
Meie kogudus kuulub ühe protsendi Ameerika kõige
suuremate koguduste hulka. Muidugi on Ameerikas väga
palju meist suuremaid kogudusi.
Meie liit Baptist General Conference on Rootsi taustaga.
Meil endal Rootsi tausta ei ole, Davidil on Norra taust.
Meie koguduse pastor on rootslane.
Teil peab suur kirikuhoone olema?
Istuma mahub 750 inimest. Kiriku juurde kuulub administratiivhoone,
kus on meie tööruumid ja pühapäevakooli
ruumid. Lisaks on spordihall.
Meie kiriku krunt on umbes nelja-hektariline. Kiriku
ümber on väga ilusad murumäed.
Kas teie piirkonnas on palju kogudusi?
Nagu mujalgi meie lähedal, on igal tänavanurgal
kirik. Presbüterlased, luterlased, nelipühilased,
katoliiklased — väga palju erinevaid kogudusi.
Meil mõni inimene kurdab, et ei tea, kuhu minna,
erinevaid kogudusi on liiga palju.
Teenistuslaad erineb kogudustes tohutult. Osa inimesi
käib kirikuid mööda nagu kaubareisil
— ühest kohast teise ja otsivad paremat. Meie
oleme kindlalt ühe koha peal.
Mis teid muusikalis “Jumala lähedal”
köidab?
Meie koguduses oli selle muusikali selgeks õppimine
inimestele elu muutev kogemus. Sellel oli suurem mõju
kui ühelgi teisel muusikateosel, mida me oleme
ette kandnud. Muusikal avas meie silmad, kuidas me saame
osaleda Jumala riigi töös, kuidas Jumal tahab
töötada meie kaudu igal päeval meie elus.
Meie kogudus õppis Jabese palvest: “Ja
Jabes hüüdis Iisraeli Jumala poole, öeldes:
“Oh, õnnista mind rohkesti ja laienda mu
rajasid! Olgu su käsi minuga ja päästa
mind kurjast, et mul vaeva ei oleks!” Ja Jumal
saatis, mis ta palus.” (1 Aja 4,10). Me nägime,
et Jumal avas ukse misjonitööks ja andis võimaluse
tulla ka Eestisse.
Mis on selle muusikali sisu?
Muusikali keskne sõnum on, et Jumal kujundab
meie elu. Vaata enda ümber, mida Jumal teeb ja
ühine Temaga selles töös. Olulised ei
ole meie ideed, mida me võiksime Jumala heaks
teha, vaid kuidas üksikisik sobitub Jumala suurde
plaani.
Muusikal põhineb Henry Blackaby menuraamatul
“Jumala lähedal”*. Enamik sellest muusikalist
on juba olemasolevast muusikast kokku pandud. Võeti
erinevad vanad kirikulaulud ja kaasaegsed laulud ning
ühendati tekstiga.
Kui levinud on see muusikal Ameerikas?
Me saame üks kord aastas California kirikumuusikutega
kokku ja erinevad kirjastused pakuvad meile oma muusikat.
Igal aastal pakutakse välja 50-60 erinevat muusikali.
Valik on väga suur ja sellepärast ei saa öelda,
et see oleks üle Ameerika levinud muusika. Aga
kõigist muusikalidest puudutas just see eriti
meie südameid.
Kas te olete selle muusikaliga palju
rännanud?
Oleme käinud ainult San Diegos kodust kahe tunni
tee kaugusel. Esitasime selle muusikali koos ühe
suure nelja tuhande liikmelise koguduse kooriga. Meie
koori jaoks on see esimene ringreis. Eestis on kaasas
ainult meie oma koguduse lauljad.
Kas siinsed kontserdid on õigustanud
teie lootusi?
See muusikal on puudutanud siinsete kuulajate südameid,
samuti nagu see puudutas meie kogudust ja meid endid.
Huvitav on näha, kuidas Jumal töötab
inimestega muusika kaudu üle keelebarjääride.
Me oleme näinud nii palju pisaraid ja kallistusi
ning naervaid nägusid. Oleme kohtunud väga
toredate inimestega. Meil on tekkinud uusi sidemeid.
Lasksime Viljandis teha endale massaaži ja kutsusime
massööri kontserdile. Ta tuli ja sai väga
õnnistatud. Ta oli täiesti ilmalik inimene.
Viljandi luteri koguduse noorterühm tuli meie juurde
ja õpetas meile vaimulikke laule. Me viime koju
kaasa tohutult palju häid mälestusi.
Kuidas üldse tekkis mõte
tulla selle muusikaliga Eestisse?
Baptist General Conference hakkas endale Eestist partnerkirikuid
otsima. Ka Whittieri kogudusel tekkis huvi Eesti vastu
ja kaks aastat tagasi käis meie delegatsioon siin
vaatamas. Me kutsusime endale Helari Puu perega külla.
Tema meil olles küsisime, et kuidas oleks, kui
tooksime ühe väikese muusikute rühma
Eestisse. Meie pastoril ja misjonitöö juhil
tekkis idee, et me võiksime tuua terve koori
ja orkestri siia. See idee kasvas väga väikesest
väga suureks.
Kas teie koor on kutseline?
Kõik on vabatahtlikud, kuid meie hulgas on
õppinud muusikuid. Enamik bändist on elukutselised
muusikud — rütmipillid, basskitarr ja klaver.
Kes maksis koori reisikulud?
Igaüks maksis ise oma sõidu- ja majutuskulud.
Suurem osa meie orkestrist ei saanud tulla, sest neil
ei olnud see majanduslikult võimalik.
Kas selleks reisiks tuli muusikutel
võtta puhkus?
Ameerikas on puhkus enamasti kahenädalane ja
inimesed tulid siia oma puhkuse ajast.
Kus on parem esineda, kas vabas õhus
või katuse all?
Vabaõhuesinemised on olnud kõige paremad,
sest seal saab anda endast kõik. Kirikus tuleb
ennast tagasi hoida, sest muusika võib minna
liiga valjuks. Algul me arvasime, et akustiliselt kujunevad
vabaõhuteenistused raskemateks. Tegelikult on
kirikus palju raskem heli paika saada. Kõige
võimsam kogemus seni on Viljandi lossimägedest.
Eriti kui laulsime “Ma vaatan risti”, siis
oli tohutu kogemus näha võimsat loodust
enda ümber ja kummardada Jumalat selle laulu ajal.
Kuidas meie ilmastik teile meeldib?
Meile öeldi, et Eestis on väga külm
ja sajab. Me võtsime kaasa kampsunid ja joped,
suveriietus kästi koju jätta. Kuumus ei ole
meie jaoks harjumatu, kuid kuumus koos niiskusega on
talumatu. Meie kooriliikmed on aidanud kaasa Eesti majandusele,
ostes siit endale suveriideid. Rahvas on oma soojad
riided siin ära annetanud.
Mis mulje on teile jäänud
Eestist?
Enamiku jaoks oli üllatuseks, et Eesti on oma
tehnika poolest nii kaasaegne. Toit on olnud liigagi
hea. Isegi ei mõtle selle peale, et tahaks koju
ja oma toitu süüa. Meie jaoks on toit siin
ka tohutult odav.
Kas teie seltskonnale on Euroopa tuttav?
Võib-olla kolmandik on Euroopas olnud. Ida-Euroopas
on käinud väga vähesed.
Mis on teie koguduse järgmine
projekt Eestis?
Me tahame jätkata seminari toetamist. Tõime
kaasa annetuse Osvald Tärgi nimelisse stipendiumifondi.
Töötame koos liidu ja presidendi Helari Puuga,
et selgitada välja Eesti koguduste vajadusi. Jätkame
majanduslikku toetamist, kuid võib-olla toome
tulevikus ka mõne meeskonna siia.
Meil on hea meel, et siia tulime. Meie arvates on
see võimas kogemus, et võisime siin “käe
mulda pista”. Igal inimesel peaks elus selline
kogemus olema. Kerge on lihtsalt annetada ja palvetada,
et keegi teine midagi ära teeks. Selles muusikalis
on üks rida, mis ütleb, et ma ei ole kunagi
sama. Väga paljude lauljate jaoks on see fraas
omandanud uue tähenduse. Ükski meist ei ole
päris endine pärast seda reisi. Täname
selle eest, et Eesti rahvas on olnud nii külalislahke.
Me täname selle eest, et te siia
tulite ja meie väike rahvas ei jäänud
teil kahe silma vahele.
Alati oleks hea meel tagasi tulla.
Soovime õnnistust teie tööle
ja seda, et kirikutes “kaubareisidel” käivad
inimesed leiaksid endale vaimuliku kodu.
12. juulil Otepääl
Kristiina Krabi kommentaar: “Muusikal
on olnud tähenduslik seetõttu, et lisaks
muusikale on selle taga vapustavalt toredad inimesed,
kes elavad usus. Muusikali lõpus lavale tõlkima
minnes on uskumatu näha, et kirikuga mittekokkupuutuvad
noored — edukad naised ja mehed — nutavad,
sest sõnum läbi muusika ja teksti on neid
südame põhjani puudutanud. Kõik meie
saalid on olnud täis, 80% kuulajaskonnast Viljandis
ja Tartus oli väljastpoolt usuringkondi. Olen olnud
nähtavalt Jumala töö keskel ning see
on tõesti vapustav, kui elud muutuvad.”
David Walterman (vasakul) ja Matt Segawa
* Lõik ülistusjuhi
tekstist muusikalis: “Jumal võib meie vastu
rääkida nii heades kui halbades olukordades.
Kuid peame olema hoolsad, et ei mõistaks Tema
üle raskustes kohut. Henry Blackaby koges seda
oma poja puhul, kel diagnoositi kuueteistaastaselt vähk.
“Kannatasime, vaadates haigust, mida ravitakse
kemoteraapia ja kiiritusega,” ütles Blackaby.
“Mõned inimesed hakkavad sellises olukorras
Jumalat süüdistama ja küsimusi esitama
— miks Ta mind enam ei armasta? Kuid Ta armastas.
Kas Tema armastus oli muutunud? Ei! Kui sina puutud
kokku taoliste olukordadega, võid küsida
ja paluda, et Jumal näitaks toimuva tähendust.
Meie tegime seda. Pidime Temalt küsima, mida teha.
Kuid ma ei öelnud kunagi: “Jumal, ma arvan,
et Sa ei armasta mind.” Taevase Isa ette minnes
nägin oma lapse taga Kristuse risti ja ütlesin:
“Isa, ära lase mul vaadata olukordadele ja
kahelda Sinu armastuses. Sinu armastus minu vastu ilmnes
ristil. See pole muutunud ja ei muutu kunagi.””
ÄRKAMISEST
HIIUMAA NÄITEL
MÕTESTADES MÕISTET “ÄRKAMINE”
Läbi ristikiriku ajaloo on Jumala rahvas otsinud
ja kogenud ärkamisi. Aga mis on usuline ärkamine?
Pakun hästi lihtsa selgituse. Ärkamine on
vaimulik uuenemine, mis algab jumalarahvast ja mõjutab
ühiskonda. Ärkamine tähendab uuenenud
usukogemust, see on teadlikumaks saamine jumalasuhtest
ja kristliku elu väärtustest. Kuid see tähendab
ühtlasi muutust — meeleparandust. Samuti ei
saa mööda kollektiivsuse mõõtmest;
ärkamine on ühiskogemus, mitte lihtsalt individuaalne
elamus. Ja viimaks: orienteeritus ümbritsevale
maailmale, evangeelne innukus.
Vahest aitab ka sõna poeetilis-sümboolne
vaatlus. Ärkamine tähendab ju otseses tähenduses
unest ärkamist. Vaimulik ärkamine tähendab
une- või pooluneseisundist tõusmist, silmade
avamist, teadlikuks saamist tegelikkusest, millega oleme
end seni juhuslikult või ebateadlikult suhtestanud.
TSÜKLILINE JA PIDEV UUENEMINE
Näib, et Eesti vabakogudustes räägitakse
ärkamisest kui lühiajalisest koguduse misjonitöö
tulemuslikkuse tõusulainest. Levinud on arusaam,
et tegemist on Jumala otsese sekkumisega hingede päästmiseks,
mis läheb igasugustest inimlikest püüdlustest
mööda. Selliselt mõistetuna on ärkamine
ühtlasi lõpuaegu ettevalmistav usuline puhang.
Ilmselt aga on usuline uuenemine hoopis mitmepalgelisem.
See sisaldab nii struktuuride muutusi (näiteks
vabakogudusliku mudeli jõudmine Eestisse 19.
sajandi lõpuveerandil), õpetuslike rõhuasetuste
kontrastsemat ja dramaatilisemat väljajoonistumist
(meeleparanduse ja uuekssünni rõhutamine
Läänemaa ärkamises), kristliku elu ja
misjonitegevuse motivatsiooni uuenemist (“hingedekahju”,
valmidus oma vaimulikku veendumust teistega jagada —
näiteks kasvõi esimeste prii- ja baptistivendade
jalgsimatkad evangeeliumi kuulutamisel), aga kindlasti
ka ühiskondlikke soodumusi (näiteks 1980ndate
lõpu ja 1990ndate alguse ühiskondlik ja
vaimne situatsioon Eestis).
Ka ärkamise tsükliline ja pidev iseloom
ei ole teineteisega lepitamatus vastuolus, vaid on pigem
sama nähtuse erinevateks tahkudeks. Mõlema
kohta leiame näited. Usulised tõusu- ja
mõõnaperioodid vahelduvad selgelt Vanas
Testamendis, eriti näiteks Kohtumõistjate
raamatus. Sotsioloogiliselt ja statistiliselt võib
ajaloos samuti näha teatud usulise huvi tõusuaegu.
Kuid Kristuse kogudus on samas kutsutud pidevale uuenemisele,
elule Vaimus, ehk nagu mitmed pietistliku liikumise
tegelased seda sõnastasid — ecclesia reformata
semper reformanda (uuendatud kirik, mis alati uueneb).
HIIUMAA ÄRKAMISKOGEMUSEST
Kuid Hiiumaa ja Hiiumaa ärkamise juurde. Räägime
siinkohal ärkamisest, mis jõudis Hiiumaale
1881. aastal Vormsist. Neli Hansu-nimelist ärganut
olevat suundunud Hiiumaale oma rahvuskaaslasi evangeliseerima.
Et neid aga rootsi külas vastu ei võetud,
said nad öömaja Kärdlas, kus Ellerite
perekonnas nende sõnum hea pinnase leidis. Samal
aastal läksid juba hiidlased ise Vormsisse, et
sealseid sündmusi oma silmaga näha ja kuulda.
Teiste hulgas oli ka noormees Peeter Kaups, kes ilmselt
Lars Österblomi otsesel mõjul usulise päästekogemuse
läbi elas.
Täienduseks tuleb nimetada vähemalt kaht
asja. Esiteks on Hiiumaa ärkamine 19. sajandi lõpul
nn. Läänemaa ärkamise osa. Palju sellest,
mis iseloomustab Läänemaa ärkamist üldiselt,
on tunnuslik ka Hiiumaal. Samuti on vennastekoguduse
vagaduslaad Hiiumaalgi meeleparandussõnumi vastuvõtmiseks
maad valmistanud. Teiseks tuleb meeles pidada, et 19.
sajandi lõpuveerandi sündmused ei ole Hiiumaal
kaugeltki ainsaks usulise äratuse ajaks. 1920ndate
ja 1930ndate aastate kestel võib täheldada
rohkem või vähem lokaalseid äratuslaineid,
samuti hiljem. Koguni nõukogude perioodil on
Hiiumaa usuliselt kohati “elavam” ja “ärksam”
kui mõnigi paik mandril.
BAPTISTID JA PRIILASED
Ärkamine levis 1882. aastal Hiiumaa kirdealadel
laialdaselt. Kuid uuel liikumisel puudus võimude
luba tegutsemiseks. Kuuldi aga, et Haapsalus on sarnaste
põhimõtetega kogudus, kellel luba olemas.
1884. aastal sõitsid kaheksa inimest Hiiumaalt
Haapsalusse, ristiti seal A.Schiewe poolt ja astusid
baptistikogudusse. Nii pandi alus Kärdla baptistikogudusele.
Ka Käinas, Emmastes ja Harjul kujunevad ärkamiskeskused
ja arenevad välja koguduslikud tööpunktid.
Kärdla palvela valmis krahv Unger-Sternbergilt
kingituseks saadud puitmaterjalist 1895. aastal ja avati
suure pidulikkusega. Aastaks 1934 oli kogudusel 534
täisõiguslikku liiget.
Hiiumaa ärkamise- ja vabakogudusliku liikumise
ajaloos ei puudu ka oma arusaamatused. Üheks niisuguseks
oli arusaamatus baptistide ja priilaste vahel. Näib,
et eelkõige oli see küll arusaamatus saksa
baptistliku vaimulaadi ja kohaliku emotsionaalse usukogemuse
vahel. Aastal 1886 otsustas A.Schiewe panna piiri käteplaksutamisele
ja hüppamisele, mida koguduse koosolekutel esines.
Osa rahvast aga ei olnud nõus neist ilmingutest
loobuma. Üks kohalviibinuist olevat öelnud:
“Ma lähen lõhki, kui ma hüpata
ei saa.” Lühidalt: tulemuseks oli samast usulisest
liikumisest sündinud ärganute jagunemine.
Ja täna tundub, et see jagunemine toimus ikkagi
vist teisejärguliste tunnuste alusel. Neid sündmusi
täna hinnata polegi nii lihtne. Priipõhimõtteid
jaatav grupp rajas aluse Palade priikogudusele. Uue
koguduse sünd on kahtlemata hea asi. Samas aga
tehti vastastikku mitte eriti läbimõeldud
kriitikat, mis jättis valusaid haavu ega toonud
kindlasti au Kristuse nimele. Ja siis said komistuskiviks
väikesed asjad: kellele ei meeldinud Schiewe valge
maniskkrae kui asjatu uhkuseasi, kellele aga tundus
hõiskamine kohatu. Tuleb siiski tõdeda,
et Hiiumaa baptisti- ja priikoguduste vaimulaad säilis
läbi aastakümnete üsna sarnasena ja näiteid
koostööst võib leida palju rohkem kui
erimeelsustest.
MIDA ÕPPIDA TÄNA?
Äsjaste Eesti EKB Liidu suvepäevade töögrupis,
kus käsitleti Hiiumaa ärkamise teemat, kerkis
küsimus: mida õppida meie vendluse ühe
vanema ärkamispiirkonna kogemusest täna? Pakuti
välja mitmeid asju. Olgu siinkohal nimetatud vaid
mõned. Meil on meie eelkäijatelt õppida
misjoniinnukust. Pastor Aare Lige mainis, et Hiiumaalt
pärit misjonär Valter Kimberg, külastades
kõrges eas veel Hiiumaad, kirjutas Ligema koguduse
külalisraamatusse: ma pole kusagil maailmas näinud
niisugust misjonimeelsust, nagu ärkamisaegadel
Ligema koguduses. Kindlasti on meil õppida sedagi,
et usulist uuenemist taotledes peame olema valvel hingevaenlase
tegevuse vastu: usuline uhkus, teisejärgulistest
asjadest eraldusmüüride ehitamine, teiste
mahategemine — need on hingevaenlase külvatud
lusteseemned, mis head vilja tahavad lämmatada.
Ehk positiivselt öeldes: just ärkamist taotledes
tuleb taotleda avatud südant ja alandlikku meelt,
koostöövalmidust ja Jumala erinevate töömeetodite
tunnustamist. Ning viimaks, Läänemaa ärkamise
levik, mis ka Hiiu saart puudutas, annab tunnistust
hariduse tähtsusest: need olid Thoreni ja Österblomi
õpetajate seminari vaimulikku ja hingeharidust
saanud õpilased, kes koolist tööle
siirdudes kandsid edasi omandatud väärtusi
ning süütasid uusi ärkamistulesid Läänemaa
eri paigus, kust usuline valgus omakorda edasi levis.
TOIVO PILLI
Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor
Suvepäevade lõppkontsert Kärdla lauluväljakul.
Ärkamisaegadel oleks selle väljaku võinud
täita Hiiumaa usklikega
VÄLISMAALT
USA USUJUHID PEAVAD MASSIMÕRVARI HUKKAMIST
ÕIGUSTATUKS
33-aastase massimõrvari Timothy McVeigh’
hukkamine 11. juunil mürgisüsti abil leidis
USA usuliste juhtide seas heakskiitu. McVeigh’
plahvatama pandud pomm tappis 1995. aastal Oklahoma
Citys 168 inimest.
Misjoniorganisatsiooni “Prison Fellowship”
juhi Chuck Colsoni arvates nõuavad erakorralised
kuriteod erakorralisi karistusi. “Kui keegi on
üldse ära teeninud surmanuhtluse, siis on
see Timothy McVeigh.” Colson ütles, et on
enamuse aja oma elust olnud surmanuhtluse vastane, sest
iga kohtusüsteem võib teha valesid otsuseid
ja uurimuste kohaselt surmanuhtlus kurjategijaid ei
hirmuta. Teisest küljest kuulub vastutus oma tegude
eest inimväärikuse juurde ja raskete kuritegude
puhul peab inimene olema valmis vastutama ka oma eluga.
See on täiesti kooskõlas Piibliga. McVeigh’
kuriteo jaoks ei olnud mingit õigustust. Ka Billy
Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni juhi Franklin Grahami
arvates on McVeigh’ hukkamine kooskõlas
ristiusuga. “Minu arvates ütleb Piibel väga
selgelt, kuidas tuleb käituda nendega, kes teisi
mõrvavad.” Ka ei olnud McVeigh’ puhul
kunagi märkigi kahetsusest.
Indianapolise katoliku peapiiskopi Daniel M.Buechleini
sõnade kohaselt ei sea katoliiklased riigi õigust
raskete kuritegude sooritanuid hukata kahtluse alla.
Ometi ei peeta surmanuhtlust kaasajal enam õigustatuks.
Los Angelese juudi raadiojutlustaja Dennis Prageri sõnade
kohaselt on juudid alati tunnustanud ühiskonna
õigust võtta mõrtsukatelt elu.
“Mõrtsukate hukkamine on ainus käsk,
mida kõigis viies Moosese raamatus korratakse.”
Et mõned inimesed surmanuhtlust ei poolda, põhinevat
käsu valel tõlkimisel. Heebrea originaalis
ei olevat mitte “Sa ei tohi tappa”, vaid “Sa
ei tohi mõrvata”. Surmanuhtluse kasutamisel
aga ei mõrvata.
Viimase Gallupi instituudi arvamusküsitluse kohaselt
pooldab 67% ameeriklasi surmanuhtlust mõrvaritele.
ideaSpektrum
ROHKEM PIIBLIT LUGEDA, PALVETADA JA EVANGELISEERIDA
Mida teeks maailmakuulus evangelist Billy Graham, kui
ta elu uuesti alustada saaks? Ta loeks intensiivsemalt
Piiblit, palvetaks rohkem ja kuulutaks veel suurematele
hulkadele evangeeliumi. Seda ütleks 82-aastane
evangelist sissejuhatuseks evangelisatsioonile Louisville’is
Kentucky osariigis USAs.
Billy Grahami tervis on tugevasti halvenenud. Tal on
parkinsoni tõbi ja tema ajust tuleb eemaldada
sinna kogunevat vedelikku. Louisville’i evangelisatsioonile
eelnes vahetult haiglasviibimine. Jutuajamises ajakirjanikega
palus Billy Graham mõista, et ta ei suuda enam
kõigis poliitilistes ja sotsiaalsetes küsimustes
seisukohta võtta. “Ma tulin siia ainult
selleks, et evangeeliumi kuulutada. Jumala abiga suudan
ma seda veel teha,” ütles ta.
Selleks aastaks on Billy Grahamil planeeritud veel
üks evangelisatsioon Fresnos Californias. Oma elu
jooksul on Billy Graham kuulutanud evangeeliumi üle
maailma 250 miljonile inimesele.
idea Spektrum
“SEST
SINA ÕPETAD MIND…”
Psalm 119,102
“Mu süda, ärka üles ja kiida Loojat
lauldes, kes kõik head sulle annab ja muret ikka
kannab,” laulis vanaema Maria hommikuti. Päeval
õpetas ta mulle: “Olen Jeesu talleke, rõõmus
sest mu hingeke. Jeesus karjaseks mul saanud, heldelt
hinge kosutanud. Mind Ta tunneb, armastab, nimepidi
nimetab.” Ka söögipalve oli: “Kas
on linnukesel muret, kust ta saab, mis ta sööb
või ta nälga sureb. Tema loodab Looja pääle,
hüppab sääl oksa pääl; rõõmsalt
tõstab hääle.” Aga õhtuti
lugesin: “Ma olen väike lapsuke ja heidan
voodi unele, nüüd Taevaisa valva Sa mu üle
oma armuga!”
Minu vanaema Maria oli ühel jõululaupäeval
möödunud sajandi alguses olnud suures pettumusvalus
ja palju nutnud. Siis oli ta korraga kuulnud häält:
“Maria, miks sa nutad? Sulle on sündinud Jeesus.”
Siis oli kõlanud nagu inglilaul ja äkki
sai ta väga rõõmsaks. Järgmisel
hommikul läinud ta lipates lähedal asuvasse
kirikusse, nagu poleks ta jalad maad puudutanud.
Mu ema oli leeritatud inimene, uskus Jumalat, aga armastas
maailma ja selle lõbu. Kui ta ema teda manitses,
vastas ta suureliselt: “Kui su Jumal nii vägev
on, küll Ta siis mind pöörab.” Ja
Jumal pööraski. Tuli abielukriis, tuli lahkuminek.
Jäin ilma isata. Seejärel hakkas mu ema käima
koos vanaemaga palvemajades. Ta tuli elavale usule 5.
juulil 1928 Tallinna Päästearmee esimeses
korpuses Sadama tänaval. Algul ei tahtnud ta selle
organisatsiooniga liituda, aga näinud töö
juures krohvitud seinal nägemust Jeesusest okaskroonis,
silmad vaatamas kurvalt temale, otsustas ta: “Jumal,
kui see on Sinu tee, siis ma lähen!” Ta oli
ustav päästearmeelane kuni Punaarmee tulekuni,
mil Päästearmee suleti.
Nii oli minu pühapäevakooliks Päästearmee
pühapäevakool, kus alustasin “liivakastirühmas”.
Tõelises liivakastis kujutati Moosest Iisraeli
rahvaga kõrbes rändamas. Eriliselt on meelde
jäänud käsulaudade purustamine pärast
seda, kui iisraellased olid teinud endale kummardamiseks
kuldvasika. Käsulauad olid nimelt šokolaadist
ja me sõime need pärast ära.
Mu ema võttis mind igal võimalikul juhul
kaasa. Vanaemaga aga käisin kodu lähedal karskusseltsi
“Sinine Rist” palvelas Luise tänaval.
Pühapäevahommikuti ja argipäeva õhtuti
peeti seal vaimulikke koosolekuid, aga tööpäevadel
töötas seal lasteaed, kus minagi käisin
vanaema ja ema tööl olles. Kui olin seal palvelas
suhteliselt vaikselt istunud ega liiga palju oma jalgu,
mis põrandale ei ulatanud, kõigutanud,
siis silitas üks vana onu — “papi Marley”
— mu pead ja andis kommigi. Praegu on samad toolid
Oleviste kiriku altariruumis ja tuletavad mu lapsepõlve
meelde.
Hakanud kandma progümnaasiumi vormimütsi,
ei tahtnud ma enam emaga kaasa minna. Ema kandis päästearmeelase
mundrit ja tal oli kitarr kaenlas. Meile tuli vastu
kõrtsikülastajaid, kes hüüdsid:
“Halleluuja!” Trammis hakkasid noorukid laulma:
“Las päästevanker veereb!” —
see oli Päästearmee ühe laulu refrään.
Nimelt käisid Päästearmee sõdurid
kõrtsides laulmas, tunnistamas ja oma ajalehte
Sõjahüüd levitamas.
Mulle oli tellitud lasteajakiri Väikesed Tähed.
Selles oli järjejutt “Jaanuse sõber”,
kus jutustati Jeesusest. Lugesime seda kooliõega
üks ühes, teine teises toas. Et lugu südamesse
läks, võis järeldada ohtrast ninanuuskamisest.
Kui ma siis enam ei tahtnud koos emaga minna, tuli
vanaema teatega: ““Sinises Ristis” hakatakse
esmaspäeviti tütarlastele piiblitundi pidama.
Kas te ei tahaks ka minna?” Läksimegi koos
kooliõega. Küll me olime algul ninatargad,
küll oli meil palju igasuguseid küsimusi!
1936. aasta hilissuvel, veidi enne kooliaasta algust,
haigestusin raskesti sarlakitesse. Arvati, et suren.
Nakkushaigla palatiaknast oli näha kõrvalhoone,
mille sügisööl avatud aknail lehvisid
suured valged kardinad. Küsisin palatiõelt:
“Mis haiged seal on?” Vastus oli: “Need
on surijate palatid!” Kui ma siis vähe paranenult
võisin minna koridori kõndima, paistis
sealt kalmistu haudade ja ristidega. Elasin oma teismeliseeas
üle suure valu elu kaduvuse pärast.
10. jaanuaril 1937 oli Luise tänava palvelas
pidulik päev: seal koos käinud usklikest moodustati
iseseisev Karmeli kogudus. Olin ka kohal. Õhtuse
teejoomise eel hakkas minuga jutlema vana vend Karl
Eduard Marley — “papi Marley”. Ta küsis:
“Millal siis sinu aeg ka tuleb?” Midagi pitsitas
südames ja kurgus, pisarad tungisid silma. Sellel
õhtul põlvitades ahjunurgas tütarlaste
piibliringi juhataja kooliõpetaja Olga Weske
ja Linda Aguraiujaga tegin oma tõotuse Issandale.
Kui põlvedelt tõusime, kinnitas Olga Weske
mulle: “Ära vaata kunagi oma tunnetele, usu
vaid! Kui on ilus ilm, võid olla heas tujus,
kui vihmane — nukras meeleolus. Usu vaid Jeesusesse
ja tunnista Teda!”
Muidugi oli see alles mu teadliku usutee algus. Hiljemgi
tuli meelt parandada, andestust paluda, avastada ja
omandada Pühakirja tõdesid.
Aga sellest õhtust peale oli saanud mulle Jumal
Isaks, Jeesus vennaks ja Püha Vaim Õpetajaks
ning Lohutajaks.
VERONIKA ARDER
WILLIAM
KNIBB
Briti kolooniate orjadel tuleb oma vabaduse eest kõige
enam tänulik olla William Knibbile. Kui ta oli
kahekümne ühe aastane, töötas ta
Inglismaal Bristolis trükikojas ladujana. Ta sai
oma vanema venna surmasõnumi, kes mõne
kuu eest oli läinud Jamaicasse misjonäriks.
Surmasõnumit saades hüüdis William:
“Kui misjoniselts mind vastu võtab, lähen
oma venna asemele.” Tal oli juba varem olnud igatsus
misjonäriks minna, aga ta oli loobunud sellest
mõttest, sest niihästi ta ise kui ka misjoni
sekretär arvasid, et temast ei saa kunagi avalikku
kõnelejat ja ta ei suuda kunagi ära õppida
mingit võõrkeelt.
Nüüd oli baptistide misjoniselts valmis
teda välja saatma kooliõpetajana. Nii saabus
Knibb 1825. aastal Lääne-Indiasse.
Noor misjonär tegi kiiresti edusamme. Juba mõne
kuu pärast tegutses ta jutlustajana. Ta oli orjade
olukorrast põrutatud. Mitmed nendest olid baptistikoguduste
liikmed. “Mida enam ma orjust näen, seda enam
ma seda põlastan ja vihkan,” kirjutas ta
varsti pärast Jamaicasse jõudmist. Ta piitsutas
pidevalt jälki orjapidamist. Kättemaksuks
põletasid orjakaupmehed ta kiriku maha. Nad lootsid
teda vangistada ja kinni panna lasta.
Kaastööliste soovitusel sõitis Knibb
Inglismaale, et misjoniseltsile orjapidamise koledusest
ette kanda ja alarmeerida avalikku arvamust. Inglismaale
jõudes ütles ta: “Nüüd ma
häbistan orjapidamist. Ma ei taha puhata ei ööl
ega päeval, kuni orjapidamine juurteni välja
on kistud.”
Mõned misjoniseltsi liikmed protesteerisid
Knibbi tegevuse vastu. Nad nõudsid tema kõrvaldamist
misjonitegevusest. Knibb ütles aga ühele mõjukale
jutlustajale: “Ma ei ole üksnes valmis kaotama
oma kohta misjoniseltsis. Olen valmis igal juhul läbi
suruma orjapidamise lõpetamise, kui see ka maksaks
mu elu.” Misjoniselts püüdis saavutada
mingit kompromissi või kokkulepet. Knibb oli
paindumatu. Ta seletas: “Mina, mu naine ja lapsed
oleneme täiesti misjoniseltsist. Meil ei olnud
misjonipõllule asudes mitte üht šillingit
taskus. Iga silmapilk võime me sattuda kõige
kibedamasse vaesusesse ja hädasse, aga kui vaja,
tahame me oma perega paljajalu Inglise kuningriigi läbi
käia, siin ringi liikuda ja jutustada siinsetele
kristlastele, mida kannatavad meie vennad Jamaicas.”
Knibb oli veel päris noor mees, mitte üle
kolmekümne. Ta võitis misjoniseltsi enda
poole. Ta reisis läbi Inglismaa ja Šotimaa.
Mees, kellest veel hiljuti arvati, et temast ei saa
kunagi avalikku kõnelejat, rääkis nüüd
niisuguse jõu ja veenvusega, et ta võitis
üldise tähelepanu ja poolehoiu.
Sel aastal toimusid parlamendivalimised. Selle peamiseks
käsitlus- ja vaidlusaineks oli orjapidamise küsimus.
Knibbi kõnede mõjul valiti parlamenti
vabameelsed mehed, kes kokku astudes kohe panid maksma
seaduse, millega orjapidamine kogu Briti impeeriumis
seadusevastaseks tunnistati.
Ei ole raske ette kujutada, millise vastuvõtu
osaliseks sai Knibb kaheksasaja tuhande neegri poolt,
kui ta Jamaicasse tagasi tuli.
Knibb jätkas oma tegevust baptisti misjonärina.
Kartmatult seisis ta neegrite õiguste eest. Ta
valvas, et seadusest selles asjas kinni peetaks.
Usurändur
LÜHIDALT
Vabariigi president ei kuulutanud välja Riigikogus
13. juunil vastu võetud “Kirikute ja koguduste
seadust”, kuna seaduses on ebaproportsionaalsed
piirangud usuvabaduse teostamisele usuliste ühenduste
kaudu.
* * *
Alates 4. juulist töötab Tallinna Oleviste
koguduse noortepastorina Tõnis Roosimaa.
|
