Soojus paneb vastu külmale. Vaid korraks ja vaid mõnes Eesti paigas läks novembrikuus maa valgeks. Elu võitleb surmaga. Metsa alt on leitud kevadlilli ja puude-põõsaste pungad on paisunud.
Aga talv ei jää taevasse. Võib-olla tuleb soe talv, kuid suvi ei ole see ikkagi. Taimedele oleks külmem talv paremgi. Igal asjal on oma aeg ja koht.
Novembrikuu lõpus on surnute mälestamispüha. See päev ei ole ainult lahkunutele mõtlemiseks. Oskar Lutsu loomingust on tuntud elu jaotamine aastaaegade järgi. "Sügis" võib üsna pikaks kujuneda, kuid "talv" tuleb ükskord ikka inimesele kätte. Kõik elav sureb kord. Kõik inimesed astuvad Jumala palge ette.
Käesolevast lehest loeme, et Jumalal on meile midagi head pakkuda ja me võime Tema heas töös osalised olla. Vaadates elule igaviku perspektiivist koos Jeesuse Kristusega, saame julgust ja muutume optimistlikeks.

Evangelisti kaastundlik süda

Me töötame sõjategevuse ja näljahädade piirkondades üle terve maailma. Ma usun, et kui keegi on elutee ääres kraavis ja sa peatud ja aitad teda, paneb ta tähele, mida sa talle ütled. Oluline pole see, mis konkreetselt juhtus. Kui sa peatud inimese pärast, siis pole mitte ainult tema sinu tänulik kuulaja pärast seda, kui sa oled teda abistanud, vaid sa oled ära teeninud õiguse kõnelda tervele tema perele ja nad panevad seda hoolega tähele. Terve pere on huvitatud sellest, miks sa peatusid ja aitasid.

Nii otsin ma mingisse kogukonda või mingile maale minnes võimalusi, kuidas me seal elavaid inimesi aidata saaksime. Kui me vaatame meie Issanda maapealsele teenimisele, ei saatnud Ta ära ühtegi inimest, kes Tema poole pöördus abi saamiseks. Seal olid pimedad, kes soovisid saada nägijateks. Näiteks Bartimeus Jeerikosse mineva tee ääres. Ta hüüdis: "Taaveti Poeg, halasta minu peale!" Ja Jeesus, kes oli läbimas Jeerikot teel Jeruusalemma ja ristile, peatus pimeda Bartimeuse pärast ja ütles: "Kutsuge ta siia." Meie kõik teame seda lugu (Mk 10,46-52).

Jeesus ei saatnud kedagi ära. Jeesus halastas haigetele, surijatele, näljastele. Aga Jeesus ei tulnud maa peale meile paremat elu võimaldama. Ta tuli selleks, et anda igavest elu. Ta tuli ristil surema meie pattude eest. See oli Kristuse tuleku eesmärk. Kuid Ta oli kaastundlik.

Ma usun, et kui me mõtleme oma vaimulikule teenimistööle ja evangelistidena soovime minna maailma kuulutama evangeeliumi sõnumit, tuleb meil seda teha armastuses ja otsida võimalusi nende inimeste aitamiseks, kellele me sõnumit jagame. Samaarlase Kukru organisatsiooni vahendusel oleme püüdnud jagada abi ja evangeliseerida. Rohkem kui kahekümne ühe aasta jooksul on meil olnud võimalus tegutseda erakordsetes piirkondades.

Kesk-Ameerikas Nikaraaguas toimunud kodusõja ajal helistas mulle "kontrate" armee kindral. See oli sissisõdalaste armee, mis sõdis kommunistliku sandinistide valitsuse vastu. Mees ütles, et ta on "kontrate" armees ja soovib teada, kas me oleme nõus saatma arste nende sõdurite jaoks. Ma ei tahtnud sinna minna, ma ei tahtnud sekkuda sõjategevusse. See oli kõige ebasoovitavam koht, kuhu minna. Kes seda mäletavad - tegemist oli väga keerulise olukorraga.

Nii ma ütlesin kindralile, et me oleme kristlased ning et ma pole kindel, kas nad soovivad kristlastest arste. "Sellest pole midagi," vastas ta, "meil oleks hea meel ka kristlastest arstide üle." Ma mõtlesin, et pean asja pisut tugevamalt esitama. Nii ütlesin: "Meie arstid on evangelikaalid. Nad tahavad jutlustada ja teie sõduritele oma usku tunnistada ning ma pole kindel, kas te sellega nõustute." "See oleks tore," kõlas vastuseks, "meil on hea meel, kui need arstid meie haiglates jutlustavad ja oma usku tunnistavad." Siis sain aru, et ka sellest polnud abi. Ütlesin: "Me ei suundu kusagile ega saada oma arste haiglasse, eriti veel sõjategevuse piirkonda, enne kui ma ise pole kõigepealt piirkonnaga tutvunud. Ma ei toimiks õigesti, saates arsti sõjategevuse piirkonda, kui ma ise pole seal käinud ning ma kardan, et ma ei saa tulla enne paari kuu möödumist." "Hästi, me ootame teie saabumist," vastas ta. Siis ütlesin: "Olgu, mul läheb aega umbes kolm kuud ja seejärel ma tulen." Ma lootsin, et ta asja unustab, kuid iga kahe nädala tagant helistas ta mulle ja teatas: "Me ikka veel ootame teie saabumist."

Ma mõistsin siis, et mul tuleb sinna minna. Ja ma läksin. Me käisime džunglites ja nägime vajadust abi järele. Me saatsime sinna arste. Nad võisid kuulutada evangeeliumi. Kuid üks probleeme minu jaoks oli see, et ma vajasin kedagi, kes oskaks jutlustada hispaania keeles. Nii ma palvetasin: "Issand, kui Sa soovid, et ma sinna lähen, siis pead Sa mulle saatma kellegi, kes suudab jutlustada hispaania keeles." Kui ma Honduurasesse jõudsin ja me valmistusime džunglisse minemiseks, tuli meie juurde seesama kindral. Tema kõrval oli veel üks mees, kes end tutvustas ja keda ma kätlesin. Kindral rääkis mulle sõjast ja sellega seotud probleemidest ja me vestlesime umbes kaks tundi. Kuid pika autosõidu jooksul meie vestlusteemad ammendusid. Siis pöördusin tema saatja poole.

Kogu aja olin endamisi palvetanud: "Jumal, palun saada mulle keegi, kes oskaks hispaania keeles jutlustada." Pöördudes tema poole, küsisin tema nime. Ta vastas: "Minu nimi on Ruben." Küsisin seejärel: "Ruben, kust sa pärit oled?" Arvasin, et ta on pärit Honduurasest või Nikaraaguast. Ta vastas: "Olen pärit Dallasest, Texasest, USAst." Pärisin: "Mida sa siin teed?" "Ma jutlustan džunglis sõduritele," kõlas vastuseks.

Ma võisin lihtsalt tänada Issandat palve kuulmise eest. Nii juhtuski, et kui meie arstid läksid haiglasse, tõlkis Ruben neid. Ta kuulutas evangeeliumi ja me võisime näha, kuidas mitmed sõdurid hakkasid uskuma Jeesusesse Kristusesse.

Mõni nädal hiljem helistas seesama kindral. Ta ütles: "Suur tänu arstide eest. Ent ma vajan jälle teie abi." Mina ohkasin endamisi, et mis siis seekord vaja on. "Me vajame kaplaneid," teatas ta. Ta lisas: "Meie mehed surevad lahinguväljal. Me sooviksime kaplaneid, kes oskavad neile rääkida usust Jumalasse." Ma vastasin: "Hästi, aga meie valmistame ette ainult selliseid kaplaneid, kes on evangeelsed kristlased. Kas see tekitab probleeme?" "Sugugi mitte. Meil oleks väga hea meel kaplanite üle, kes on evangelikaalid," teatas ta.

Seega läksime džunglitesse ja õpetasime välja 115 meest. Need olid sõdurid, džunglisõdalased. Komandör tuli nende ette ja ütles üksteise järel meestele osutades: "Nii, sinust tuleb kaplan ja sinust ja sinust..." Need 115 valvelseisangus meest olid automaatidega ja käsigranaatidega varustatud sõdurid. Ma jõudsin mõelda: "Kas nemad ongi siis meie kaplanid? Oleme paraja supi sisse sattunud." Need mehed oskasid tappa ja sõdida. Nad ei teadnud midagi Jumalast ega Tema Pojast Jeesusest Kristusest. Esimese kolme kuu jooksul me kuulutasime neile evangeeliumi iga kord, kui me nendega kohtusime. Ning iga kord, kui me esitasime kutse eestpalvele, tõusis kaks või rohkem meest püsti, et anda oma elu Jeesusele Kristusele kui Issandale ja Päästjale. Viie kuu möödudes olid kõik 115 meest saanud usklikuks.

Kui sõda sai läbi, läksid need mehed tagasi oma kodumaale ja täna on enamik neist seal pastorid. Mõned neist kogudustest on suurimad oma maal. Au olgu Jumala nimele!

FRANKLIN GRAHAM
Katkend jutlusest konverentsil Amsterdam 2000
© BGEA
Tõlkis Peeter Tamm

MIKS ISA OOTAB?

Aeg-ajalt olen mõttes jäänud peatuma maailma kõige kaunima lühijutu, Jeesuse tähendamissõna juurde kadunud pojast.

Kolm tähendamissõna Luuka evangeeliumi 15. peatükis räägivad meile kadunutest ja nende jälleleidmisest. Keegi ei saanud neist kadumaminekutest kasu ega õnnistust, aga muret tõid need palju. Ent siiski, kui need väärtused olid jälle leitud, oli nendel nagu uus hind.

Kahes esimeses tähendamissõnas on juttu kadunu otsimisest. Kui aga tuleme kolmanda ja kõige ilusama tähendamissõna juurde, kus on otseselt tegemist inimesega, puudub siin järsku otsimise moment. Isa ei lähe poega kaugele maale otsima, ei saada ka oma sulaseid talle järele, vaid ootab vaikselt. Jeesus ütles, et Tema on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud. Neid kolme tähendamissõna tuleb muidugi võtta koos.

Miks Jumal sageli nagu ootaks? Meile tundub, et Ta peaks midagi rohkem tegema nende kadunute päästmiseks, keda on kogu maailm täis. Tema aga seisab nagu vait ja meie püüame teha tööd, millel on ka vähe tagajärgi. Kohe tõuseb ju küsimus: kas isa ei oma natuke kättemaksulist hoiakut oma äraläinud poja suhtes? Oled läinud, siis mine! Pole sulle isakodu ega isa olnud kallis, eks otsi siis nüüd paremat! Sellise hoiakuga olid variserid. Õieti nendele Jeesus need tähendamissõnad rääkiski ja just selleks, et äratada neis kaastunnet kadunute vastu. Poja tagasipöördumisel ei leia me aga isa juures mingisugust etteheidet või parastamist. Mitmed tunnevad, nagu oleks Jumal nende vastu niiviisi häälestatud. Nähakse vahel igal sammul Jumala karistust. Me teame aga, et meil on tegemist armastava Jumalaga. Kui Tema iga meie pattu meile kätte maksaks, siis ei jääks keegi seisma Ta ees.

Teiseks võib meil tekkida mõte, et isa jäi poja suhtes ükskõikseks. Teine poeg oli ju veel kodus. Temale võib kogu vara pärandada ja tema viib majapidamist edasi. Midagi ei ole eriliselt katki. 18. sajandil tekkis õpetus, mis kannab teismi nime. Selle järgi on Jumal loonud maailma, on asetanud siia oma seadused ja siis ise kõrvale tõmbunud. Kõik universumis kulgeb nüüd kord kehtestatud seaduste kohaselt ja Jumal asjade käiku enam vahele ei sega. Kas Jumal on aga sellises tagasitõmbunud olukorras, kus Ta maailma saatusest ei hooli? Eelmised tähendamissõnad näitavad just vastupidist: Jumal tegeleb inimeste päästmisega ja Ta tegeleb sellega ka siis, kui inimesed on Temast kaugele läinud. Kui isa jäi ootama ja ei võtnud kohe midagi aktiivset ette, siis olid sellel oma põhjused.

Kõigepealt soovis isa, et POJALE SAAKSID PATU LOOMULIKUD TAGAJÄRJED SELGEKS. Patul on väga meelitav iseloom, suur mõju. Ta lubadused on ahvatlevad. Kui poeg hakkas kodunt minema, siis pakkus maailm talle väga palju. Sellepärast ta ju ära läkski. Kui nüüd isa oleks poolel teel pojale järele saatnud, ta kinni võtnud ja koju tagasi toonud, siis oleks pojale ikka jäänud see illusioon, et maailmas väljaspool tema kodu on õnn valitsemas. Ta ei oleks saanud rahuliku südamega koju jääda, vaid oleks esimesel võimalusel uuesti läinud. Kui isa oleks teda kuskilt Aleksandria kõrtsist välja toonud, oleks pojale jäänud kujutlus, et ta kõike õnne pole veel kätte saanud. Jeesus rääkis ühe tähendamissõna, kus olid nisu ja umbrohi segamini. Sulased ütlesid: "Lähme, kisume umbrohu välja!" Peremees aga vastas: "Laske mõlemad valmida lõikuseks!" Patuõied on sageli väga ilusad, viljad aga äärmiselt vihad ja mürgised. Nüüd pidi poeg ka neid vilju maitsma. Ateism on andnud inimestele ka suuri lootusi eluküsimuste lahendamiseks, kenasid õisi, aga elu näitab, et vili on kibe. Olgu meil siis tegemist teoreetilise või praktilise materialismiga, viljad on ühesugused. Nii pidi ka nooremale pojale selgeks saama, et ei ole õnne ilma Jumalata, väljaspool Jumalat. Jumal laseb paljudel seda tõde õppida, aga see võtab aega ja hulgad nagu ei tulegi sellele tunnetusele.

OLI TARVIS, ET NOOREM POEG LEIAKS ÕIGE VABADUSE MÕISTE. Vabadust ta ju otsima läks. Tal oli tunne, et isamajas on väga kitsad piirid. Siin kehtivad veel Moosese iganenud seadused ja neist peetakse kinni, aga maailmas on vabadus! Tema kujutles vabadust sellisena, kus inimene võib teha, mida tahab. Võõrsil ta koges aga, et ka teised võisid teha, mida nemad tahtsid. Seal oli suur vabadus murdjatel ja ta sattus nende ohvriks. Ma ei tea, kas võiksime kolme päevagi elada sellises maailmas, kus igaüks teeb, mida tema tahab. Mõni ehk tahaks meid maha lüüa, mõni meie maja ära põletada või midagi muud ja tal oleks vabadus seda teha. Keegi ei saaks teda takistada. Niisugune vabadus ei kanna head vilja, sest kurjal on maailmas suur meelevald. Seda pidi nüüd ka noorem poeg kogema. Vabadus tähendas elada isamaja piirides, nende korralduste ja käskude piirides, mis seal valitsesid. Nii nagu ütles Jeesus: "Keda Poeg vabaks teeb, see on õieti vaba!" Moosese käsk oli antud ju selleks, et inimesed õigesti võiksid vabadust kasutada. Käsuõpetuses oli keelatud varastamine, valetamine, abielurikkumine, võõra vara himustamine ja see määras vabadusele õiged piirid.

Isa ootas ka sellepärast, ET POEG TEEKS ÜMBERHINNANGU OMA KODU JA SELLE VÄÄRTUSTE SUHTES. Seakarjas lesti süües hakkas poeg mõtlema kodu leivale. See oli väga konkreetne võrdlus, mida tal nüüd oli võimalik teha. Lestad, jaanikaunad, olid üsna maitsvad ja neid võis süüa, aga nendel on see puudus, et nad inimest ei toida. Sigadele oli see paras toit, mitte aga inimesele. Poeg oli vaadanud oma kodule kui mingile mahajäänule, igandite võrgus olevale kohale, ta vaatas vanematele ülevalt alla. Nüüd pidi ta tegema ümberhinnanguid, nagu loeme: "Ja kui tema keskenes endasse, ütles ta: palju palgalisi on mu isamajas?" Midagi on liikumas inimeste hinges. Jumal ootab, millal inimesed need ümberhinnangud teostavad ja näevad väärtusi, mis on meil Jumala juures ja elus Temaga. Aga see võtab kõik aega.

ISA OOTAB, AGA SEE EI OLE ÜKSKÕIKNE OOTUS, VAID OOTUS TÄIS KANNATUST. Ta ei lähe pojale järele, aga ISAMAJA UKS ON AVATUD. On küsitud, kuidas võib siin olla mõeldud pöördumisele, ilma et Jeesus räägiks lunastuse mõttest? Ent siin peitubki lunastuse mõte, nimelt Jumal kannatas selle maailma pärast.

"Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud." Isa elas siin läbi Kolgata päevi ja see oligi lunastus. Mõelgem Jeesusele kohtu ees! Mõelgem Temale ristil! Ta vaikis seal. See oli Isa vaikimine, mida Jeesus väljendas, aga see oli kannatus maailma eest, suur ootamine, suur ettevalmistus igale kadunud pojale, kes pöördub tagasi koju. Seal ei oota teda vitsakimbud ega etteheited, vaid armastus. Seda väljendab ootav ja kannatav isa.

Isa ootab, et ta POEG TULEKS VABATAHTLIKU ARMASTUSEGA TEMA JUURDE. Nagu ütlesime, oleksid sulased võinud tuua poja jõuga koju tagasi. Kuid siis oleks ta muudetud orjaks, aga mitte pojaks. Oleks ta siis veel kord või paar ära jooksnud, oleks tulnud teda juba ahelaisse ja valve alla panna. Kas oleks isal rõõmu sellisest pojast, kes küll on tema kodus, kuid kogu aeg vaatab temale mornilt, heidab talle ette: "Ah, sina ei luba mind minna õnne maitsma!" See oleks vägagi kurb olukord. Sellepärast isa ootab. Ta ootab niikaua, kui poeg tuleb, haarab isal ümber kaela, palub tema käest andeks ja jääb siis koju. Jumal oleks võinud inimese kohe luua sellisena, et poleks olnud võimalik tema juurest lahkuda. Kuid juba esimestele inimestele andis Jumal vabaduse ja vabadus tähendab armastust. Armastus saab olla ainult seal, kus on vabadus. Niisiis tuli poeg koju, koges isa armastust ja ka tema südames ärkas armastus. Isa soovis, et poeg jääks koju. Kui ta oleks tulnud enne, kui ta veel maailma ja selle patuelu polnud näinud ega ümberhinnangut teinud, oleks tulnud nii-ütelda poolelt teelt, siis oleks ta kodus kosunud, pisut jälle vara kogunud ja ehk uuesti ära läinud. Isa ootas nii kaua seepärast, et poeg siis tõesti jääks ka koju. Mitte et ta seal korraks käiks, tunneks koduse leiva magusust ning headust ja siis, kui on end täis söönud, läheks jälle uuesti ära.

On neid, kes tulevad Jumala juurde ja lähevad siiski ära. Olen neid nagu vaimus analüüsinud ja leidnud, et nende kojutulek oli kuidagi poolik. Neil jäi ikka tunne, et maailmas on veel väärtusi ja nad on uuesti läinud. Sellepärast lükkas Jeesus need tagasi, kes tulid tema juurde pooliku valmidusastmega või tulid otsima mugavusi. Keegi tuli ja küsis: "Õpetaja, kus sa asud?" Jeesus ütles: "Rebastel on augud, lindudel on pesad, aga Inimese Pojal pole aset." "No hea küll, siis jumalaga!" Tema juurde tuli 70 jüngrit. See oli suur rõõm! Jeesus polnud neid eriti kutsunud ega valinud, aga nad tulid, sest neid vaimustas see, mida nad nägid ja kuulsid. Nad läksid isegi tööle, kuulutasid evangeeliumi, olid rõõmsad, aga - ühel päeval nad pahandasid ning ütlesid: "Me ei kõnni enam sinuga!" ja läksid ära. Issandal ei ole rõõmu nendest, kes tulevad ja lähevad, vaid Ta ootab, et nad tuleksid ja jääksid. Ja sellepärast peab Ta vahel kaua ootama, et inimene oleks põhjalikult läbi mõtelnud, otsustanud, selguse saanud ja selle järgi siis toiminud.

Kui poeg koju tuli, siis valmistati talle rõõmupidu. Aga ega igal päeval ei tapetud nuumvasikat ja rõõmustatud ning peetud pidu, vaid ka selles kodus tulid katsumused ja raskused, tulid mured ja väga mitmesugused kitsad olukorrad. Poeg pidi niivõrd olema kodu eelistes veendunud, et ta oleks valmis isaga jagama kõiki raskusi. Nii nagu Moosese kohta öeldakse, et tema nägi ennem Jumala rahvaga vaeva, kui et ta üürikest aega patuelu oleks elanud. See oli kindel otsus ja selgus. Jeesus ütles: "Kes oma risti enese peale ei võta ja minu järel ei käi, see ei ole mind väärt!" Meil peab Kristuse järel käimise väärtus olema niivõrd selge, et me igasuguse risti all oleme valmis siiski Tema järel käima. Jeesus ütles ühel päeval neile kaheteistkümnele, kes Ta juurde jäid: "Teie olete need, kes minu juurde on jäänud minu kitsikustes." Aga veel viimasel silmapilgul, kui olukord läks väga kriitiliseks ja raskeks, pöördus üks neist kaheteistkümnest ära, et otsida õnne kuskilt mujalt, aga leidis endale ränga õnnetuse.

On öeldud, et see, kelle käes on igavikud, ei tarvitse kiirustada. Meile jääb vahel mulje, nagu jääks Jumal hiljaks, nagu Ta laseks minna asju liiga kaugele. Tundub, et Ta peaks juba varem vahele segama! Tema laseb asjadel minna oma loomuliku lõpuni. Kui inimesed olid täis vaenu, üksteise vihkamist, kui nad valmistasid relvi ja neil olid suured plaanid, siis Jumal laskis seda minna. Tuli hirmus sõda, mis laastas kuus aastat ja Jumal lubas seda kõike juhtuda, et inimesed tunnetaksid, et nii ei saa me üksteise kõrval elada. Kuid paistab, et see tunnetus ei ole veel täielikult inimestel käes. Kui Esimene maailmasõda lõppes, siis öeldi: ei enam iialgi sõda! Sõjas ei ole võitjat ega kaotajat, vaid on ainult kaotajad, eriti kaasaegses sõjas. Aga ei möödunud õieti täit inimpõlvegi, kui uuesti prooviti vana teed. Sellepärast peab inimkond vahel väga palju, väga kaua ja väga raskete viletsustega õppima, et siiski kõige targem ja parem on Jumala seadmiste ja Tema nõuande järgi käia.

Võib-olla on Jumal sinu suhtes kaua oodanud ja kannatanud. Ta on olnud väga kannatlik. Aga olgu siis sulle teada see, et Isa on valmis sind vastu võtma. Koduvärav on avatud. Meie mure on ainult see, et me oma armuaega ei laseks mööda minna ega jääks hiljaks. Jumal ei jää hiljaks, aga meiega võib see juhtuda. Sellepärast kasutagem aega, mis on meie käes! Ja kui meie ka vahel oma usuelus kuidagi kaotame kannatlikkuse, kui tundub, et Jumal peaks nüüd midagi ette võtma, Ta peaks oma abiga tulema ja vahele segama, siis teadkem, et Tal on ka meie juures oma töö teha. Ta laseb asjadel minna just sellisesse kaugusesse, kui nad olema peavad. Kui Laatsarus oli surnud, ruttas üks õdedest Jeesusele vastu, öeldes: "Issand, kui sina oleksid siin olnud, siis poleks meie vend surnud!" Ometi ei olnud Issand hilinenud, vaid Ta teadis, mis ajal Ta tuleb ja mida Ta teeb. Prohvet Habakuk pidi kisendama: "Ma kisendan sinu poole ööd ja päevad ja sina ei kuulegi mind! Ei pane tähele!" Aga kui ta oli Jumala teid lähemalt tundma õppinud, siis ta lõpetas oma raamatu tänuga ja rõõmuga Jumala suhtes. Võib-olla mõnigi asi jääb meile siin maa peal mõistmata, aga ükskord näeme selgesti seda, mis siin on veel segane.

Sellepärast tahame oma Issandat usaldada, teades, et Tal on alati armastav süda meie vastu ja et Ta ei jää kunagi hiljaks. Ta ei ole kunagi ükskõikne, Ta ei maksa meie eksimusi kurjaga kätte. TA ARMASTAV SÜDA ON ALATI MEIE POOLE PÖÖRATUD!

ROBERT VÕSU
Robert Võsu (1914-1994) oli Tallinna Kalju Baptistikoguduse pastor ja Eesti EKB koguduste vanempresbüter (president)

AKTUAALNE TEEMA

Juba mõned kuud saab Kuulutajat lugeda ka internetist. See sai võimalikuks tänu ALLAND PARMANi tööle. Temal palusimegi selgitada, millega on tegemist.

Milleks oli vaja Kuulutaja internetti panna?

Peaaegu kõik Eesti ajalehed-ajakirjad avaldavad midagi internetis. Enamik avaldavad seal kogu oma paberil ilmunud sisu. Internetti pannakse leht selleks, et teha see võimalikult paljudele lugejatele kättesaadavaks. Kui paberleht levib ainult tellijatele või ostjatele ja enamasti Eesti piires, siis interneti-leht on kättesaadav kogu maailmas igale soovijale. See on kõige odavam ja efektiivsem viis info levitamiseks.

Kes on interneti-lehe lugejad?

Ilma uuringuteta on seda raske öelda. Kehra koguduse kodulehekülje küsitluselt võtsin kõige värskemad andmed: selle lehekülje külastajatest 62% on vanuses 18-35 aastat ja 65% ütlevad enda kohta, et nad ei käi kirikus või teevad seda väga harva.

Vanasti läks ametnik tööle, ostis putkast lehed ja hakkas tööl lugema. Kas nüüd võtab ta selle asemel tööl interneti lahti ja vaatab, millised lehed ta sealt leiab?

Üsna paljud inimesed kasutavad oma tööl olevat interneti-ühendust, eriti kui seal on püsiühendus, nii et eraldi iga internetiskäigu eest ei tule maksta. Paberlehtede kõrval on ju ka täisvirtuaalsed lehed (portaalid) nagu Delfi, kus ilmuvad regulaarselt uudised. Sinna saab lugeja lisada ka oma kommentaare - see on põnev moment, mis paberlehtede juures ei ole võimalik. Kommenteerimas on sageli just inimesed, kelle tööaeg ei ole nii täpselt reguleeritud. Vahel mõni ütlebki, et tööpäev läheb untsu, nii huvitav teema võeti portaalis üles. Mõnigi ametnik kulutab oma kohvipausi nüüd arvuti taga.

Kas internet on siis lihtsalt uus misjoni-võimalus? Paneme kristliku lehe internetti ja inimene, kes muidu seda ei loeks, leiab selle internetist ja hakkab lugema?

Selle misjonivõimaluse avastasin ma enda jaoks paar-kolm aastat tagasi, kui Kehra koguduse kodulehekülg oli umbes aasta vana ja hakkas tekkima tunne, et ma pean teadlikult pühendama aega, et seda üleval hoida. Ma panin koduleheküljele jälgija, et teada saada, millised inimesed meie kodulehekülge külastavad ja kuidas nad sinna satuvad ning küsitluse, kus nad saavad jätta endast märgi maha, kes nad on. Tublisti üle poole pidas end mittekristlasteks. Mul tekkis tunne, et see on eraldi misjonipõld, milleks mul tuleb aega võtta, kuna ma oskan seda tööd teha. Tulemus on selline, et saan nädalas paar-kolm kirja, mis on alguse saanud nendelt kodulehekülgedelt, kuhu ma olen jätnud mingi küsimuse ja e-posti aadressi. Külalisteraamatust leian tunnistusi, et inimesed on leidnud elava Jumala või leidnud vastuse mõnele vaimulikule küsimusele. Sellepärast olen veendunud, et Jumala Sõna tasub internetis levitada. Sealt loevad seda ka inimesed, kes muidu võib-olla vaimulikku kirjandust ei tihkaks osta ja lugeda. Internetis saavad nad seda teha anonüümselt. Inimesed, kel pole asjagi kristlikele lehekülgedele, võivad sattuda sinna ka otsingumehhanismide kaudu.

Suur osa inimestest ei tule meie kodulehekülgedele mitte otsides näiteks Kuulutajat, Kehra kogudust või Eesti EKB Liitu, vaid otsides näiteks sõnu "Jumal", "Jeesus", "kirik", "kogudus", "usk" - satuvad sinna ja loevad ning avastavad, et seal on veel midagi. See julgustas mind sellele rohkem ja rohkem aega pühendama.

Kas need, kes seni Kuulutajat tellisid, kuid omavad internetti, peaksid nüüd lehe tellimisest loobuma?

Oma isiklikust seisukohast ütlen, et mina kui interneti üsna rohke lugeja ja ka Kuulutaja internetiversiooni tegija, ei lõpeta Kuulutaja tellimist. Ma hindan ka seda, mida paber pakub. Leht jääb mulle riiulisse ja ma saan seda lugeda näiteks õhtul voodis. Mul on ka rõõm postkastist lehte leida. Ma arvan, et paberlehed lähemal ajal veel kuhugi ei kao. Ega inimene seda arvuti taga istumist väga kaua välja ei kannata.

Kas interneti-lehe lugeja leiab ka tavalisest lehest midagi juurde ja vastupidi?

Inteneti-lehel on mõningaid võimalusi, mida paberlehel ei ole. Rikkamad lehed esitavad internetis ka online-uudiseid ja lasevad neid lugejatel kommenteerida. Samal ajal on paberlehes mõndagi, mida internetti ei panda - näiteks ristsõnad või kuulutused. Interneti-lehes avaldatud infot on võimalik otsingumehhanismidega otsida. Mul võib olla meeles, et Kuulutajas kuskil midagi kirjutati - ma võin otsingusüsteemil lasta selle uuesti üles otsida.

Kas Kuulutajal on siis ka oma otsingusüsteem juba olemas?

Kuulutaja jaoks saab kasutada Eesti EKB Liidu kodulehekülje www.ekklesia.ee otsingusüsteemi. Mitmed liidu koduleheküljed (ka Kuulutaja oma) on selle kodulehekülje osad, isegi kui seda kohe ei märka. Kuulutajas avaldatu on tehtud leitavaks ka tervele maailmale teiste otsingusüsteemide kaudu. Kuulutajat indekseerivad tuntud Eesti ja ka mõned välismaa otsingusüsteemid. See võib võtta aega mõne kuu või isegi pool aastat, kuni lehed läbi kammitakse ja indekseeritakse, aga seejärel võivad leheküljele sattuda inimesed kõikvõimalikest põnevatest kohtadest.

Millega tegeleb praegu Alland Parman?

Olen praegu füüsilisest isikust ettevõtja. Ma teeningi leiba sellega, et panen kristlikku materjali internetti. Peale selle tegelen veel tõlkimise ja toimetamisega. Olen pereisa. Teenin Kehra koguduses kaasa ühena ekspastoritest. Meil ei olegi praegu pärispastorit.

Kellel on võimalus internetti pääseda, neid kutsun ma üles otsima sealt kristlikku materjali. Seda on väga palju. Kui keegi võib aidata kaasa kristliku materjali internetti panemisel - tal on midagi öelda või võimet seda internetti panna - olge selles osas aktiivsed. Internet on täis kõikvõimalikku rämpsu, me ei saa seda sealt ära võtta või keelata, aga me saame sinna viia Jumala Sõna.

Täname!

Toimetus soovitab nendel lugejatel, kes internetiga ei tegele, sellest mitte kurvaks minna, vaid paluda Jumalat nende uute võimaluste pärast, mida kasutavad teised.

VIIVE ja KALLE MEDRI
külastasid kodumaad

Tallinna misjonikonverentsil 14. oktoobril olid teiste hulgas külalisteks Viive ja Kalle Medri Torontost. Nad on Toronto Eesti Baptisti Koguduse misjonitoimkonna liikmed, Kalle on toimkonna president. Meie intervjuus on peamiseks vastajaks Kalle, kuid ka Viive ütles sõna sekka.

KALLE, KES SA OLED?

Olen sõjapõgenike laps, kes kasvas üles Rootsis ja Kanadas. Kanadasse kolisime 1951. aastal. Hariduse sain Torontos. Seal oli suurim eesti pagulasühiskond välismaailmas - kuni 15000 eestlast! Ülikoolis õppisin filosoofiat. Elavale usule tulin noore poisina. Toronto Eesti Baptisti Koguduses olen olnud kogu aeg, ainult lühikese aja olin mujal, kui elasin kaks aastat Vancouveris.

Me abiellusime Viivega 1965. aastal. Meil on kaks tütart - Desiree ja Vivien. Nad mõlemad on abielus ja meil on Desireelt 4 lapselast, kolm poissi ja üks tüdruk.

KUIDAS SA ISE OLED MISJONIGA SEOTUD?

Minu esmatutvus misjoniga algas ühes piiblikoolis, mis asub Calgarys Alberta provintsis, kuhu ma läksin õieti täienduskeskkooli. Seal oli tuhat õpilast, neist viissada olid misjonäride lapsed. Selle kooli juhataja oli suur misjonitöö edendaja. Koolis peeti suuri misjonikonverentse paljude misjonäride osavõtul.

Teine mõjutaja oli Oswald Smith* - misjonikuulsus kogu maailmas. Ta on annetanud miljoneid misjoni jaoks ja välja saatnud sadu misjonäre.

Sealt see kõik arenema hakkas. Ise ei ole ma misjonärina praktiseerinud. Koguduse misjonitoimkonna töös olen osalenud kümme aastat pärast seda, kui mu abikaasa isa Gottfried Hillar Palias ja minu isa Aston Medri lahkusid igavikku. Isa andis misjonitöö mulle üle. Kogudus kinnitas seda ja me oleme püüdnud teha misjonitööd Toronto kogudustes alliansspinnal.

MIDA SA MÕTLED, KUI KUULED SÕNA "MISJON"?

Sõna "misjon" kasutatakse väga laialdaselt, aga jaotaksin selle mõiste kaheks: välismisjon ja evangelisatsioon. Välismisjon on see, kui kedagi saadetakse konkreetse ülesandega mittekristlikule maale ja võõra kultuuri keskele. Sõna "misjon" on väga populaarne, kuid sageli kasutatakse seda ka palju väiksemate ettevõtmistega seoses, mis ei nõua nii suuri ohvreid nagu jätta maha oma sõbrad ja minna võõrasse ja vaenulikku kultuuri. "Evangelisatsioon" on vast õigem oma rahva seas ja oma oludes tegutsedes.

KAS IGAL KOGUDUSEL PEAKS OLEMA OMA VÄLISMISJONÄR?

See on kristlaste esimene käsk, minna välja kogu maailma. Sellega seoses räägime sõõridest. Esimene sõõr on oma ümbruskond ja siis kaugemale, kuni maailma otsteni. Püüame konkreetselt järgida Jumala jälgi. Inimesed, kes on läinud jumalariigi tööle, on saanud kutse. Oleme olnud neile toeks nii eestpalvetes kui ka rahaliselt, samuti saatnud pakke. Kui kristlus hakkas levima, oli kaksteist meest. Nad ei olnud selle aja jõukamast kihist. Aga misjonil on ka nähtamatud õnnistused, mida me ratsionaalselt ei oska mõista. Just selle tõttu, et me täidame Jumala tahet, on Jumala õnnistus alati mitmekordistuv.

EESTLASED ALUSTASID MISJONITÖÖGA JUBA AMMU.

Me oleme Torontos selles mõttes õnnelikus olukorras, et oleme tundnud nii Richard kui Karl Kaupsi, samuti Karl Leopold Marleyd. Ka paljud teised pagulasvennad on käinud Torontost läbi ja me oleme neid tundma õppinud. Lugesin ajalugu enne 1935. aastat albumist "50 aastat apostlite radadel". Meie keskel on olnud õde Ester Sirotkin, kes tuli meie kogudusse ja õpetas Piiblit meie noortele ja vanematele. Doktor Melita Marley oli aastaid Torontos ja rääkis meile ka Aleksandra Liblikust, kes oli misjonäriks Egiptuses. Eva Wühneri õed olid Torontos. Ta ise läks välja Egiptusesse ja suri seal aasta pärast. Väliselt tundub, nagu oleks see olnud raisatud aeg, aga me ei saa kõiki oma samme planeerida. 1911. aastal otsustas Eesti Baptisti Liit hakata toetama üht musta misjonäri, kelle nimi oli Seth Ebonij...

RÄÄGI PALUN VÄLISEESTI MISJONITÖÖST!

Nimetama peaks Karl Karpat, Jaapani misjonäri ja Bill Viekmani, kes on mõlemad Kaupside perekonnast. Linda Vanaselja oli misjonäriks Indias. Vend Teksel, kes on pärit Narvast, rajas kolm lastekodu Lõuna-Ameerikas. See oli tohutult vaene piirkond, seal olid suured alkoholismiprobleemid. Sageli anti sealsete perede lapsed lihtsalt lastekodudesse. Töö seal on olnud väga viljakas. Paljud lastekodust väljaläinud lapsed on tulnud tagasi ja aidanud teisi vaeseid lapsi, kes vajavad abi. Nad on tegutsenud paljudel aladel edukalt. Ühe nendest lastekodudest on riik üle võtnud, aga see on ikkagi kristlik lastekodu. Koolis räägitakse neile Jeesusest. Riik toetab neid, kuid ei ole piiranud nende õpetust. Valitsus on näinud, et see on nii hea töö ja riik majandab seda.

Sama misjoniseltsi juhendamisel töötavad lastekodud Paraguais ja Argentiinas. Selle tööga on olnud seotud ka Alfred Turve, kes oli pikki aastaid selle misjoni laekur.

MILLINE ON TEIE SIDE KODUEESTI MISJONIGA?

Meie peamine side on olnud Indrek Luidega, kellega meil on siin rõõm koos olla. Meie soov on, et huvi välismisjoni vastu kasvaks ja et ka evangelisatsioon kasvaks. Esimene, keda oleme toetanud, oli Külvi Unger (Kähr). Nemad abikaasaga on teinud väga tähelepanuväärset tööd ning tõlkinud esimesi evangeeliume esimestena teatud rahvale. Nüüd on meil uus kontakt Jael Puusaagiga, keda oleme otsustanud toetada. Kontakti oleme loomas Aili ja Tõnis Roosimaaga.

MIS ON "MISJONIPÕLLUD"?

"Misjonipõllud" on meie ajakiri, mis algul kandis nime "Valged põllud". Mina olen sinna kirjutanud ja andnud edasi need misjoniteated, mis on meil käepärast ja päevakohased. Viimasel ajal oleme püüdnud anda väikese ülevaate nendest misjonäridest, keda oleme toetanud ja kes on Issanda viinamäel.

Oleme laia haardega ja igaühele, kes seda soovib, oleme nõus ajakirja saatma. Trükime seda praegu 500-600 vahel, aga lugejaskond välismaal vananeb ja trükiarv jääb tõenäoliselt väiksemaks. "Misjonipõlde" saadame Austraaliasse, Rootsi, Inglismaale, Kanadasse, Ameerikasse ja nüüd ka Eestisse.

MIDA KUJUTAB ENDAST MISJONITOIMKOND?

See on meie koguduse üks allharusid. Toimkonnal on kuus liiget: Edgar Krabi, Anna Kosk, Erika Kattai, Maire Polashek ja Viive ning mina.

MILLEGA MISJONITOIMKOND TEGELEB?

Küsimusele vastab Viive: Meid koguneb umbes viisteist inimest ja seda mitte ainult baptistikogudusest, vaid ka vabakogudusest ja nelipühist, see tähendab - kogu välismisjon on alliansspinnal. Me tuleme kokku ja saadame pakke, tikime tekke, mida müüme jõuluväljamüükidel novembri lõpul. Sellel aastal kahjuks jääb see ära, sest tegijad on nii vanad, et ei jõua tekke teha. Mina olen jõulumüügiga tegelenud viimased kaheksa aastat, enne mind on sellega tegeletud umbes kolmkümmend aastat. Sealt saime raha pakkide saatmiseks. Meil on suur rõõm teatada, et aitavad ka inimesed väljastpoolt usklike ringkonda, toovad meile väga häid riideid. Vahel helistavad ja annavad annetusi ning küsivad, milline protsent rahast jõuab sihtpunkti. Me teatame, et sada protsenti jõuab pärale. Me kõik töötame vabatahtlikult.

Saadame pakke Aafrikasse piiblikoolile, mille asutajaks oli Valter Kimberg. Ta läks Rootsist sinna ja nägi, et elu on kaduv. Aafrikasse sõitis ta omal käel. Imekombel jõudis kohale. Laeval möllas tüüfus, aga tema jäi puutumata. See oli Jumala ime. Ta on Aafrikas ehitanud 16 kirikut, töötades seal viiskümmend aastat. Valter Kimberg lahkus igavikku 1998. aasta oktoobris. Toetasime teda väga tõhusalt. Nüüd aga saadame koolile ainult riidepakke, kuna ei ole, kes raha vastu võtaks. Me ei pea õigeks pärismaalastele seda raha saata. Piiblikool töötab hoogsalt.

Lisaks saadame pakke ühele rootslaste asutatud piiblikoolile. Õpilased käivad seal koolis neli aastat ja riided on väga kallid. Ka saatmine on väga kallis, aga me saame ühte pakki panna ka palju riideid. Nad on selle eest väga tänulikud. Kui mustanahaline tuleb Jumala juurde, siis ta soovib väga hästi riides käia. Sellel aastal lõpetasid piiblikooli üheksateist noort. Saime nende pildid. Neil kõigil olid valged särgid seljas ja lips ees, mis me olime saatnud. Olgugi, et meil jäi jõulumüük ära, soovime ikka pakke saata.

Lastekodul Lõuna-Ameerikas on tähtis abi saada, kuna need lapsed leitakse tänavalt ja vanglast. Brasiilias lasti lapsed lihtsalt maha, sest seal on palju perekondlikke probleeme. Lastekodu teeb head tööd. Saadame neile linu, köögitarbeid ja kõike, mis ei kaalu liiga palju.

RÄÄGI NEIST TEKKIDEST, MEIE JAOKS ON SEE UUS ASI.

Küsimusele vastab Viive: Kaheksa aastat käisime peale suvevaheaega iga neljapäev koos ja siis oli ka jõulumüük. Meie kõige vanem tekitikkija Hilja Karus on 89 aastat vana. Tema on tekikunstnik.

Lisaks küpsetasime ka piparkooke. Nendega teenisime tuhat dollarit. Vanemad inimesed tõid oma asju, mida nad soovisid likvideerida: hõbedat jne. Nendega tegime loteriid. Luteri kogudusest loevad paljud meie ajakirja ja saadavad rahalisi toetusi. Me hindame seda väga.

Meie peasissetulek olid tikitud tekid. Meil oli kaksteist eri mustriga riiet samas värvigammas. Need lähevad väga maitsekalt kokku. Tekid maksavad 300 dollarit. Jõulumüügil osteti neid tohutult. Me olime juba kuulsad kui tekkidemüüjate misjonitoimkond. See oli väga originaalne leiutis meie misjonitoimkonnalt. Vanemad prouad olid kõik enne tegevuses, kui meie alustasime. Tekid olid väga populaarsed. Tegelikult nad maksavad 900 dollarit, meie aga müüme neid 300 dollariga. Oleksime hea meelega neid siia toonud. Nad on tõesti ilusad. Materjal on puuvill. Vooder on puuvillast ja vatt vahel. Nad on tõeline kunstiteos. Aastas valmistati nii 10-15 tekki. Saime ligi 3500 dollarit oma tegevuseks.

OLITE TALLINNA MISJONIKONVERENTSIL.

Tulime informatsiooni saama ja selle tundega, et midagi hakkab lõkkele lööma. See on varajane algus, aga kuna me oleme vananev ühiskond, st eestlus paguluses sureb, siis loodame, et saame enam rõhuda välismisjonile. Vajadused on reaalsed ja on vaja leida neid, kes toetavad seda kutset. On hea, kui saame teha trükiteel ja raadioteel misjonitööd. Aga isiklik kontakt nendega, kes otseselt on valmis inimesi juhendama ja juhatama neid Jumala juurde, on ka väga oluline.

TÄNAME INTERVJUU EEST JA SOOVIME TEIE MISJONITOIMKONNALE ÕNNISTUST JA EDU.

INDREK LUIDE
18. oktoobril Viimsis
Pildil: Viive ja Kalle Medri laulmas Tallinna misjonikonverentsil

Kuidas Jumal mind annetama õpetas

Ma räägin teile, kuidas Jumal mind annetama õpetas. See õppetund on mulle tänaseni meelde jäänud. Seda ei unusta ma kunagi.

Ma olin olnud jutlustajaks ühes suures presbüterlaste kirikus Torontos. Ühel päeval ma loobusin sellest kohast ja sain jutlustajaks koguduses, kes tundis niisugust annetamise viisi, mida mina enne ei tundnud.

Alustasin seal oma hingekarjasetööd jaanuari esimesel pühapäeval, kui nad pidasid oma iga-aastast misjonikonverentsi. Mina ei teadnud sellest konverentsist midagi. Ma ei olnud oma elus ühelgi konverentsil olnud. Ma ei teadnud, mida peaks kõigepealt tegema. Nii ma siis istusin vaid platvormil ja vaatlesin.

Kohanäitajad käisid pingiridade vahel edasi-tagasi ja jagasid ümbrikke välja. Peagi oli minu imestuseks ühel kohanäitajal julgust astuda pingiridade vahelt üles ja ulatada ka minule, pastorile, üks ümbrikest. Ma istusin ja hoidsin ümbrikku käes. Seda hetke ei unusta ma iialgi. Ma mäletan seda nõnda, nagu oleks see olnud eile.

Hoidsin ümbrikku käes ja lugesin sellelt: "Jumalat usaldades püüan anda koguduse misjonitöö jaoks algaval aastal ... dollarit." Sellist lauset ei olnud ma kunagi varem lugenud. Olin esimest korda oma elus misjonikonverentsil. Ma ei teadnud sel hommikul, et Jumal tegeleb minuga ja õpetab mulle midagi, mida ma kunagi ei unusta ja et ma õpetan eelolevatel aastatel seda õppetundi paljudele teistele kogudustele üle terve maa.

Kõigepealt ma hakkasin paluma. Ma ütlesin:

"Issand Jumal, mina ei saa midagi teha. Sa tead, et mul ei ole midagi. Mul ei ole pangas mitte sentigi. Mul ei ole taskus midagi. See kogudus maksab mulle ainult kakskümmend viis dollarit nädalas. Mul on naine ja laps ülal pidada. Me pingutame, et osta omale kodu ja kõik on väga kallis." Kõik see oli õige. Oli Esimese maailmasõja aeg.

"Ma tean seda," ütles Issand. "Ma tean, et sa saad ainult kakskümmend viis dollarit nädalas. Ma tean, et sul ei ole midagi taskus ega midagi pangas."

"Hästi siis," jätkasin ma, "see asi on siis lahendatud. Mul ei ole midagi anda ja nii ma ei annagi midagi."

Kuid Issand rääkis edasi. Ja seda ei unusta ma kunagi. Ta ütles:

"Ma ei küsi sult seda, mis sul on."

"Sa ei küsi mult seda, mis mul on, Issand? Mida sa siis küsid?" vastasin ma.

"Ma küsin sult usus annetamist. Kui palju sa mind usaldad?"

"Oh Issand," hüüdsin ma, "see on teine asi. Kui suure summa peale ma võin kindel olla?"

Ma ei teadnud usus annetamisest muidugi midagi. Ma ei olnud oma elus sellist annetust teinud. Aga ma teadsin, et Issand rääkis. Ma arvasin, et Ta võiks öelda viis dollarit või isegi kümme dollarit. Kord oma elus olin ma andnud viis dollarit misjonile. Ja teine kord andsin kolm dollarit. Aga mitte kunagi rohkem. Ma peaaegu värisesin, kui ma Issandalt vastust ootasin.

Varsti see tuli. Sul ei ole tarvis arvata, et Jumal rääkis minuga kuuldava häälega, kuigi Ta oleks võinud ka seda teha. Ma vaevalt märkasin kogudust, kui ma seal suletud silmadega istusin, kuulates Jumala häält. Jumal tegutses sel hommikul minu juures, kuigi ma ise seda siis ei mõistnud.

"Palju ma võin anda?" küsisin ma.
"Viiskümmend dollarit."
"Viiskümmend dollarit!" hüüdsin ma. "Aga Issand, see on kahe nädala palk! Kuidas ma üldse saangi viiskümmend dollarit?"

Aga Issand rääkis jälle ja see oli seesama summa. See oli mulle nii selge nagu oleks Ta kuuldava häälega rääkinud.

Ma mäletan nüüdki, kuidas mu käsi värises, kui ma võtsin pliiatsi ja kirjutasin oma nime ja aadressi ning ka summa "viiskümmend".

Kuidas ma selle ära maksin, seda ei tea ma tänapäevani. Ma tean, et igas kuus pidin ma maksma neli dollarit ja igas kuus Jumal saatis mulle imeliselt selle raha. Aasta lõpuks maksin ma ära kogu summa - viiskümmend dollarit.

Aga seda tahan ma teile selgeks teha. Ma sain sellise õnnistuse, mu südamesse tuli selline Vaimu täius, see haaras mind nii, et kui ma maksin lõpliku summa, siis ma mõistsin, et see oli olnud üks kõige suurematest elamustest mu elus.

Mulle tuli nii suur vaimulik õnnistus selle läbi, et ma olin usus annetanud ja Jumalat usaldanud ning olin annetanud Pühakirja kohaselt, et järgmise aasta konverentsil ma kahekordistasin seda summat ja andsin sada dollarit.

Ja sellest päevast alates kuni tänaseni ma olen saatnud tuhandeid dollareid taeva panka. Kui ma oleksin oodanud, kuni mul see raha on, siis ma ei oleks kunagi seda andnud, sellepärast, et ma ei oleks kunagi seda saanud. Aga ma andsin seda siis, kui mul seda ei olnud. Ma annetasin usus ja Jumal õnnistas seda.

Kuidas sina teed? Oled sa andnud usus tõotatud annetusi? Kui mitte, anna, ja Jumal õnnistab seda.

OSWALD J.SMITH
Usurändur 1985

MEESTEPÄEV HAAPSALUS

Novembrikuu 4. päeval toimus Haapsalu Baptistikoguduse palvelas meestepäev, kuhu kogunes paarkümmend meest Lääne-, Harju-, Viljandi- ning Pärnumaalt. Teema, mille ümber meeste mõtted liikusid, oli "Kristlase töö ja tervis". Kristlase töö nii koguduses kui ka väljaspool sai mitmekülgse käsitluse osaliseks Johannes Saardi, Jaan Puusaagi ja Aare Tamme sõnavõttudes. Kristlase vaimulikust tervisest jagasid mõtteid Joosep Tammo, Esko Vainio ning Eerik Rahkema. Kuna ettekannetele kulus aega kavandatust tunduvalt enam, nii et sõnavõttudele seda palju ei jagunudki, siis kasutasid mitmed lõunalauas viimast võimalust sõna sekka öelda. Ja vendadel oligi jumalariigi töö kohta olulist öelda. Päev näitas, et meestel on tarvis oma mõtteid koondada ning välja öelda.

EERIK RAHKEMA

UUS PASTOR SILLAMÄEL

Venekeelne Sillamäe kogudus tähistas 26. novembril oma 11. aastapäeva. Oli väga õnnistatud koosolek - laulis kohalik segakoor, loeti luuletus ja üks õde andis elava tunnistuse oma usuletulekust, kolm lühikõnet olid Nikolai Orehhovilt, Ruudi Leinuselt ja Aleksander Kabajevilt. Meeldiva üllatusena luges üks osa kogudusest ka eestikeelse Meie Isa palve.

Järgnes pastori valimine, mis möödus heas vaimulikus õhkkonnas. Koguduses on 100 liiget, kohal oli 72. Kogudus oli võtnud eelnevalt paastu- ja palveaja. Seati üles üks kandidaat, kuna teine taandas ennast ise.

Sillamäe koguduse pastoriks valiti Aleksander Kabajev. Uus pastor on suure pere isa, tema peres kasvab viis poissi.

Jumal õnnistagu venda, ta peret ja tervet Sillamäe kogudust! Olgu see kogudus valguseks sellele linnale!

RUUDI LEINUS

PEAKÜTID

Kui Yae mööda viinapuuväätidega kaetud redelit alla laskus, hakkas tema naine hädaldama: "Miks sa nii tihti haenamide juures käid? Kas sa ei karda seal?" Yae ei kuulanud oma naist ja jätkas teed. Lõuna paiku jõudis ta oma kanuuga kitsa jõeni, mis viis haenamide valdustesse.

Tema silmad uitasid üle kaldapõõsaste. Seal see rippus - õnnetu sõjamehe kolp. Tema silmakoopad olid täidetud kiiskavpunaste seemnetega, mis olid musta kummiseguga kokku kleebitud. See oli hoiatuseks haenamide vaenlastele. Yae naeratas mõeldes sellele, kuidas see vaatepilt tema juuksed püsti tõstis, kui ta seitse kuud tagasi esimest korda haename külastas.

Yae kutsus külla Kauwan haenamide hõimust. Kauwan seletas, et nad vajavad liitlasi oma piirkonnast lääne pool pärast seda, kui üks teine hõim nende idapiirid ebakindlaks muutis. Yae hõimul - maurodel - oli samuti piiriprobleeme. Yae taipas kiiresti, et sõprus haenamidega võimaldaks kahe küla vahel kasvavatelt puudelt rahus saagopalmisaaki koristada. Haenamid ja maurod võiksid võib-olla isegi ühiseid väesalkasid teiste külade vastu moodustada.

Nüüd läks Yae üheteistkümnendat korda haenamide juurde. Ta ei olnud üldse umbusklik. Ta teadis enamikku haenamide mehi nimepidi ja usaldas neid nagu enda hõimukaaslasi. Kindlasti võtavad nad tema küllakutse vastu ja osalevad maurode öö läbi kestval tantsupeol. Ja siis teevad nad plaane, kuidas ühiseid vaenlasi röövima minna.

REETMINE

Nagu ikka, tervitas Kauwan Yaed jõe kaldal ja juhatas ta üles meestemajja. Mehed istusid ringi ümber tema. Vestlus oli sõbralik nagu eelmistelgi külaskäikudel. Pärast ühist söömaaega esitas Yae oma küllakutse.

Kaksteist meest võtsid küllakutse vastu. Nad andsid talle tüki nööri ja palusid sinna teha niipalju sõlmi, kuipalju päevi oli veel peoni jäänud. Nemad pidid siis selle järgi arvet pidama. Kui Yae ettepoole kummardus, et sõlmi teha, anti signaal. Üks mees lükkas oma käe aeglaselt rohumati alla, millel ta istus, ja tõmbas välja luust pistoda. Kolm meest tõusid püsti, nagu tahaks nad end sirutada ja tõmbasid oma pea kohalt peidukohast odad välja. Üksteise poole irvitades sihtisid nad mürgitatud nooled pahaaimamatu Yae poole. See ei märganud veel midagi. Kauwan ei olnud relvastatud. Tema oli istuma jäänud ja jätkas Yaega vestlust.

Äkki märkas Yae, et tema ümber läheb üha pimedamaks ja vaiksemaks. Ta ehmus ja nägi nüüd relvi. Kuid veel enam kohutasid teda tema võõrustajate silmad. Need mehed olid kuude kaupa oodanud, et näha Yae näoilme muutumist. Nad nautisid seda, kuidas usaldus Yae pilgus asendus kirjeldamatu ehmatusega. Nad jälgisid saatanliku rõõmuga tema kasvavat ahastust. Järgnevatel kuudel hakkavad nad üksteist üle trumpama kirjeldustega sellest, kuidas Yae silmad avanesid, kuidas tema huuled võbisesid ja tema keha külma higiga kattus. Kui Yae kivistunult oma kohal istus, kuulis ta, kuidas üks ebainimlik hääl talle kõrva sisistas: "Tuwi asonai makaerin!" - "Me lollitasime su sõprusega ära, enne kui su maha lööme!"

Need kolm sõna kirjeldasid savide eluhoiakut. Need iseloomustasid savide ellusuhtumist - nad idealiseerisid võõraste reetmist. Yae taipas, et need mehed olid esimesest hetkest peale selle peal väljas olnud, et teda tappa. Kuna nad aga olid kindlad, et ta tuleb alati tagasi, olid nad hukkamisega viivitanud. Oleksid nad ta kohe tapnud, oleks see olnud ainult päris tavaline mõrv. Sellega oleks igaüks hakkama saanud, kes reetmiseharjutustes väljaõppimata oli. Aga kuude kaupa sõprust teeselda ja siis mõrv lõpule viia, see oli kõrge kunst. Sellisest reetmisest rääkisid paljud savide legendid.

Miks tuli Yae haenamide juurde? Sest ta usaldas Kauwanit. Yae karjatas: "Kauwan, kaitse mind!" Kuid Kauwan vastas aeglaselt ja pilkavalt: "Ma ütlesin neile alati, et see on paha, aga Maum lubas mulle oma tütre naiseks. Sinuga läks muidugi tobedasti, mu sõber."

Ja siis nad tapsid ta. Aeglaselt ja sadistlikult. Seda peab teadma, et mõista, kuidas savid elavad ja mõtlevad.

PEAKÜTID

Juhtus, et Don Richardson ja tema naine Carol, kaks noort Kanada misjonäri, valisid kogu maailma metsikute rahvaste seast välja just haenamide hõimu savide seast, et minna oma esimesele tööle teise kultuurikeskkonda. Väsitava reisi järel mootorpaadil ja kanuuga jõudsid nad kõrvalistele Uus-Guinea džungli äärealadele. Don oli juba savidest palju kuulnud. Ta teadis, et nad olid peakütid, et nad oma vaenlasi sõid ja et valitsusinspektorid ja naftafirmade inimesed vältisid teed läbi selle piirkonna. Kuid isegi need hirmulood ei olnud selle hõimu julmust suutnud tõeselt kirjeldada.

SÕDA KUI SPORT

Savide jaoks ei olnud julmus üleastumine, vaid vastupidi, kujutas endast nende kultuuri kõrgpunkti, ideaali, mille järele nad püüdlesid. Richardson teatas: "Savide juures algab sõjaks treenimine juba lapsepõlves. Last kasvatatakse selliselt, et ta pidevalt kätte maksaks, kui teda haavatakse või solvatakse. Vanemad näitavad eeskuju, vastates igale rünnakule vägivaldse kättemaksuga. Sealt tulevadki lood ja legendid, mis ülistavad reetmist."

Esimeste ebakindlate nädalate järel veendus Don, et tema ja Carol võisid end siiski julgelt tunda. Savid vaatasid neid kui väärtuslikke kõrvalseisjaid, kes hoolitsesid žiletiterade, kirveste ja peeglite alalise varu eest. Richardsonid muutusid tegelikult nii populaarseiks, et kolm vaenulikku küla, mis olid täis sõjakaid hõimlasi, lõid oma laagrid üles Richardsonide maja ümber. Sellest algasid aga probleemid. Esimese kahe kuu jooksul luges Don kokku neliteist verist lahingut, mis tema maja vaatekauguses maha peeti. Sõjameeste read seisid silm silma vastu. Nad olid odaviskamises spetsialistid. Ütles keegi külaelanikest vaid ühe ebasõbraliku sõna teise küla sõjamehe kohta, kui juba oli olemas põhjus omavaheliseks võitluseks.

Viie kuu pärast tegi Don Richardson inventuuri. Ta oli ravinud kümneid ebamugavaid haavu, teinud sadu penitsilliinisüste, oli kisendanud rahu järele, kuni tema hääl ära läks. Ta oli palvetanud hilise ööni ja oli koguni odaviskajate vahelt ilma relvata läbi jooksnud ja neid anunud ära leppima. Aga miski ei suutnud mõjutada nende mõtlemist ja elu. See oli aastasadu olnud kujundatud sõdade poolt.

Kui Don apelleeris nende südametunnistusele, vaatasid nad talle imestunult otsa. Nad lihtsalt ei mõistnud seda, kui ta neile julmuse halbust mõistetavaks püüdis teha. See just moodustaski nende elu kõige kõrgema väärtuse.

Richardson proovis savidele kristlikku sõnumit kuulutada. Ta rääkis neile Jumala imelisest loomistööst ja selgitas, kuidas kurjus maailma tuli. Ja ühel õhtul, kui ta nendega koos täissuitsetatud meestemajas istus, jutustas ta neile Lunastajast Jeesusest Kristusest. Kuidas Jumal juba Vanas Testamendis oli tõotanud, et Jeesus sünnib ja sellest, kuidas Ta oli elanud. Ta kirjeldas, milline imepärane inimene oli Jeesus, ainuke, kes kunagi täiuslik oli olnud. Ja et Ta oli Jumala Poeg. Tavalise rahuliku tähelepanelikkuse asemel näitasid mehed selle sõnumi peale lihtsalt oma igavust välja.

Öö öö järel üritas Richardson oma savikeelset sõnavara edasi arendada, et neid inimesi Jeesusest vaimustuma panna. Aga Tema paistis neile nii mittemidagiütlev olevat. Kuidas võis pidada lugu mittevägivaldsest kangelasest!

Vaid ühel korral koges Richardson oma jutustuse puhul üllatavat reaktsiooni. Kui ta kirjeldas neile, kuidas Juudas Iskariot Jeesuse reetis, kuulasid kõik sõjamehed äkki teda nagu võlutult, oma kükkasendis ettepoole kummardudes. Richardson imestas - kas oli sõnum Jeesuse surmast läbi murdnud? Virgutatuna nende huvist, kirjeldas ta täpselt, kuidas Juudas Jeesuse jüngrina kolm aastat järjest koos Temaga ringi oli rännanud ja kuidas ta Tema lõpuks ära oli andnud. Keegi ei aimanud sel ajal, et reetur tuleb Jeesuse jüngrite sõpruskonnast. Ja ometi planeeris Juudas külmalt ja süümepiinadeta oma reetmist.

Maum ei suutnud end enam valitseda. Ta paiskas välja metsiku linnukisa, et oma vaimustust väljendada. Teised puudutasid aukartusest oma rinnakorvi - nii imetlesid nad seda tegu. Mõned laksutasid ärritusest keelt. Richardson istus vaikselt, olles nendest reaktsioonidest segaduses. Äkki ta taipas ja ehmus südame põhjani: nad pidasid Juudast ajaloo suurimaks kangelaseks. Nad ei olnud õiget asja üleüldse mõistnud. Nende jaoks oli Juudas nagu mingi super-savi, kes isegi Jumala Poja kavalusega üle oli trumbanud.

(Lõpp järgmises Kuulutajas)
PHILIPP YANCEY
Entscheidung