Meie ees oleval pildil lähevad usklikud rongkäigus läbi Elva tänavate. Selles linnas toimusid 7. kuni 9. juulini Eesti EKB Liidu suvepäevad.

Omal ajal sunniti meie maal inimesi mai- ja oktoobridemonstratsioonidel marssima. Nüüd käisid usklikud ühes rivis rõõmuga. Isegi vanemad inimesed, kes muidu jalavaeva igati vähendada püüavad, kõndisid selle paarikilomeetrise tee hea meelega läbi.

Mida on usklikel "demonstreerida"? Seda, et oleme olemas. Kindlasti sisaldus selles rongkäigus kutse - tulge meiega kaasa, saage meiega tuttavaks ja vaadake, mis meie suvepäevadel edasi juhtub! Usklikud ei peida end, vaid tulevad kõigi inimeste silmade ette. Mida rohkem see igapäevaelus tõeks saab, seda parem.

"Kui pühad koos kõik marsivad läbi taevalinna värava - oo Jumal, las mind olla nende hulgas, kui pühad koos kõik marsivad!" Kas ka sinu puhul kehtivad selle tuntud laulu sõnad?

Muljeid Eesti EKB Liidu suvepäevadest Elvas

Kohutav vihmahoog sundis Elva poole sõitva auto peaaegu seisma jätma. Mis saab nii suvepäevadest?

Elvas oli maa kergelt märg. Juba interneti kaudu varem teatavaks tehtud hea uudis, et rahvast on palju ette registreerunud, paistis tõsi olevat. Enne algusjumalateenistust võis juba Elva kesklinna püstitatud telgis filmi vaadata, kuid enamus vaatas veel raamatulette või vestles tuttavatega. Jumalateenistuse alguses paistis korraldajate esimene mure olevat toolide juurdetoomine telki - inimesi tuli üha juurde ja juurde. Ülistuslaulu korraldas "Con Forte Praise Band". Mõnede arvates oli hääl liiga vali, kuid kindlasti mitte kõigi arvates. Ning suvepäevadel tegid muusikat ka mees-, üld- ja lastekoorid ning Nõlvakute perekonna ansambel, mis rahuldasid ka nende maitset, kes bändidega harjunud ei ole. Võõramaa külalisi kutsuti ennast rahva ette näitama harjumatult palju ja seetõttu üldjumalateenistustel kõik oma tervitust öelda ei saanudki. Mitmel olid aga hiljem oma osad mujal täita. Helari Puu jutlus vaikselt ümber Jeeriko linna käivast Iisraeli rahvast andis veel pärastki kõneainet.

Esimese päeva õhtul oli igaühel küsimuseks, millisest üritusest veel osa võtta. Osa läks luterlikku kirikusse metsasarvede kontserti kuulama. Need, kes jälgisid palvelas seda, kuidas valmib Aapo Puki maal Joosep Tammost, leidsid, et sattusid kõige õigema koha peale. Samal arvamusel olid ka telgis noorte koosviibimist jälginud inimesed. Kindel on see, et iga inimene saab korraga olla vaid ühes kohas. Sellega tuli arvestada ka teisel päeval, kui tuli valida, millises õpikojas osaleda. Õnneks sai siis kahes kohas käia, sest iga teema võeti kaks korda läbi.

Teise päeva hommikusel jumalateenistusel rääkis Peeter Roosimaa evangeeliumi kristlaste ajaloost, sest need kogudused tähistavad tänavu oma töö alguse 95. aastapäeva. Ka osa väliskülalisi olid nende sõsarliikumistest - Soome Vabakirikust, Rootsi Misjonikirikust ja Saksa Vabakoguduste Liidust. Joosep Tammo jutlus andis kuulajatele vajaliku vaimuliku õpetuse.

Usklike rongkäigust oli juba esilehel juttu. Muidu oli kõik hea ja ilus, kuid kahjuks ei suutnud ainult kahe pillimehe ennastsalgav mäng pikas rongkäigus kuigi kaugele kosta. Võib-olla peaks Eesti EKB Liidu kogudustes hakkama rohkem tähelepanu pöörama puhkpillimuusikale. Küllap oleks sellele igas koguduses rakendust. Kord aastas suvekonverentsi rongkäigus kuluks aga kindlasti ära üks orkester rivi algusesse, teine keskpaika ja kolmas lõppu. Ja kui nende muusikale veel valjusti kaasa lauldaks - võib-olla oleks juba järgmisel suvekonverentsil rongkäigu mõju veel suurem.

Kui siiani tundus, et suvepäevad Elva kohalikke inimesi eriti ei huvitagi, siis ristimine tõi neid Arbi järve äärde hulganisti vaatama. Umbes 20 ristitavat, kes tulid Eestimaa erinevatest paikadest, andsid seal Issandale oma tõotuse. Tahaks loota, et ühine ristimine saab suvepäevadel traditsiooniks. See ühendab, julgustab, aktiviseerib ja äratab ka kohalikes inimestes huvi.

Ka lauluväljakul toimunud suurel kontsertjumalateenistusel oli ilmselt rohkesti Elva inimesi. Mõne arvates osales seal kokku 1500 inimest, aga kes neid lugeda jõudis. Meegomäe lahingukooli kaplani Veljo Kapteini tunnistus ja Toivo Pilli jutlus juba pimenevas õhtus panid paljude osalejate jaoks päevale punkti. Kuid kava järgi tuli selle punkti järel veel mõndagi, millest need, kes veel väsinud ei olnud, osa võtta võisid.

Pühapäeva hommikul oli lõpujumalateenistus. Kaugelt Ameerikast tulnud Gerald Sheveland pidas jutluse (vt. 3.-4. lk.), murti leiba ja lõpuks tänati suure vaeva nägijaid. Ärgu pahandagu ei lapsed ega need suured inimesed, kelle ettevõtmistest siin kirjutamata jäi - meie väikesesse lehte kõik ei mahu. Kui suvekonverentsi üldjuhi Kristiina Krabiga lühiintervjuu tehtud sai (vt. 4. lk.), võis koduteele asuda. Kümmekond kilomeetrit sõidetud, andis sadama hakanud vihm teada, et Jumal oli meid õnnistanud mitte ainult hea vaimuliku osaga, vaid ka täpselt õiges pikkuses püsinud kuiva ilmaga.

MITTE ÜKSNES KUULJAD

Jutlus Eesti EKB Liidu suvepäevade lõpujumalateenistusel

Meie teemaks on kasvav usk. Usk on nagu lihased. Usk saab ainult nii kasvada, nagu me harjutame. Jaakobus hoiatab meid surnud usu eest, mis ei ole Jumala sõna suhtes usaldav ja sõnakuulelik.

Jaakobus ütleb, et me tegutseme erinevalt Jumala sõna suhtes. Vahetevahel me salgame Jumala sõna ja petame sellega iseennast. Me uurime seda, kuid ei võta seda täielikult oma südametesse.

Pühapäeva hommikuti, kui ma olen lõpetanud oma jutluse, tulevad inimesed ja raputavad mu kätt. Vahetevahel nad ütlevad: "Palju tänu selle jutluse eest. Ma loodan, et mu abikaasa seda ka kuulis." või "Pastor, see oli väga hea tõesõnum. Ma loodan, et mu lapsed ka seda kuulsid." Piibel õpetab, et meie südamed on petlikud. Nii kerge on näha pindu teise silmas. Aga samal ajal me ei näe palki oma silmas.

Jeesus rääkis inimestest, kellel on kõrvad, aga kes ei kuule. Püha Vaim tuleb ja annab oma valgust pimedatesse nurkadesse. Tihtipeale me kipume sulgema uksi ja tõmbame ka kardinad ette. Me kujutleme end sellistena, nagu me soovime, et me oleksime. Üks teoloog ütles kunagi: "Kõige raskem asi, mida Jumal on mulle ülesandeks teinud, on see, et ma võiksin enda kohta iseendale tõtt rääkida." Sellepärast paljud inimesed jätavad Jumala sõna tähele panemata ja petavad sellega endid. Aga teised viivitavad selle järgi toimimisega. Nad ütlevad: "See on väga hea, see on tõde ja küll ma kunagi ka käitun selle järele." Jah, Issand, ma peaksin annetama. Aga mul on praegu nii väga-väga vähe raha ja kui mul kunagi on rohkem, küll ma siis annan. Jah, Issand, on väga vajalik, et minust saaks palvetaja. Aga mul on tõesti praegu väga palju tegemist. Kunagi siis, kui mul on rohkem aega. Jah, Issand, ma hakkan sind teenima kogu südamest, kui mu lapsed on suureks kasvanud ja tööasjad on ka korda seatud. Nagu mees, kes vaatab peeglist ja mõtleb, et tal oleks vaja juukseid kammida, hambaid pesta ja ennast korda teha ning siis läheb sealt minema ja unustab kõik.

Ma tundsin kunagi ühte meest, kelle nimi oli Bill. Tema abikaasa ja lapsed käisid meie kirikus. Ta ise ei tulnud mitte kunagi. Kui ta oli noor mees, siis ta andis oma elu Issandale. Aga siis oli tema elus nii palju ülesandeid ja tegemist, et ta läks ja unustas kõik. Ühel päeval juhtus tal väga tõsine autoavarii. Ta oleks võinud surra, aga Jumal andis talle veel elu. Ma külastasin teda. Kui ta nägi, et ma tulin uksest sisse, siis ta ütles: "Pastor, sa tead, et sul ei ole vaja mulle mitte midagi öelda. Niipea, kui ma siit haiglast välja saan, tulen ma ja istun kindlasti kirikus esimeses reas." Aga niipea, kui ta haiglast välja sai, oli tõotus ununenud. Mõned kuud hiljem oli tal teine raske õnnetus. Läksin teda jälle haiglasse külastama. Ta ütles: "Jah, ma andsin ühe tõotuse, mida ma ei pidanud. Aga seekord ma tulen tõesti niipea, kui ma siit haiglast välja saan." Aga ta ei tulnud. Viimane kord nägin ma teda siis, kui ma teda matsin. Kui ta puusärk hauda lasti, kiljatas ta ema ahastuses. Ta oli palunud oma poja pärast, et ta päästmisele tuleks, aga poeg oli liiga kaua viivitanud. Tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega. Mõned keelduvad vastu võtmast Issanda sõnumit ja teised viivitavad selle järgi toimimisega. Aga Jaakobus ütleb, et õndsus kuulub neile, kes tõesti toimivad selle järele. See ei kuulu mitte lihtsalt sellele inimesele, kes tuleb koosoleku lõpul pisaratega rahva ette. See ei kuulu mitte lihtsalt sellele inimesele, kes loeb hommikuti Piiblit, et päev paremini mööduks. See kuulub inimesele, kes Jumala Püha Vaimu abil tõuseb ja tõesti toimib selle järele.

Mispärast saab ainult see õnnistuse, kes toimib sõna järele? Jaakobus ütleb - sellepärast, et ta vaatab teraselt Jumala sõnasse. Ta jälgib ja ütleb: "Kallis Püha Vaim, tee mu silmad lahti! Näita mulle, milline ma tegelikult olen, nagu sina mind näed! Mul on väga kerge iseennast petta. Räägi minuga nii, et ma saaksin muudetud seestpoolt väljapoole." Jaakobus ütleb, et õnnistused kuuluvad tegijale sellepärast, et ta toimib selle järele, mida ta loeb Jumala sõnast. Toimijale on see täieliku vabaduse seadus. Kui ma olin noor mees, siis ma arvasin, et Jumala sõna hakkab mind kindlasti piirama ja tagasi hoidma. Aga nüüd ma mõistan, et tegelikult teeb see mind vabaks. Kui see aitab mind unustada ja andestada, siis see ei takista mind. Jumala sõna ütleb, et ma pean jagama seda, mida ma olen Temalt õppinud. See ei võta minult midagi ära. See teeb mind vabaks isekusest ja omakasu püüdmisest.

Kui Jumala sõna räägib orjusest, mis on seotud ebamoraalsusega - ka see ei võta meilt midagi ära, vaid annab meile puhtuse.

Lubage, et ma lõpetan ühe väikese lookesega.

Alan Redpath on kuulus Inglise jutlustaja. Kui ta oli noor mees, siis ta oli väga populaarne jalgpallur. Ta mängis elukutselises meeskonnas. Kui ta tuli oma kodukogudusse, siis kõik lapsed ja noored kogunesid ta ümber. Ta oli nende kangelane. Ühel päeval nende koguduse diakon, juhatuse vend, tuli ta juurde ja küsis, millal ta annab oma elu tõeliselt Issandale. Ta haavus sellest. Ta ütles: "Sa tunned mind, sa tead ju, et ma olen päästetud." See juhatuse vend ütles: "On võimalik, et su hing on päästetud, aga su elu on raisatud." See jäi Alanile südamesse: "Päästetud hing, aga raisatud elu." Kui ta sõitis rongiga taas jalgpalli mängima, tundus, nagu oleks rööbaste liitekohtades rongirattad öelnud: "Päästetud hing, raisatud elu. Päästetud hing, raisatud elu. Päästetud hing, raisatud elu." Kui ta jõudis jalgpalliväljakule, tundus, nagu oleksid pealtvaatajad üheskoos hüüdnud: "Päästetud hing, raisatud elu. Päästetud hing, raisatud elu." Pärast mängu oli suurem tantsupidu. Kui ta läks koos teiste noortega tantsupõrandale, tundus, nagu oleks orkester mänginud: "Päästetud hing, raisatud elu." Ta jooksis pidusaalist oma hotellituppa ja palvetas: "Kõik need aastad, Issand, oled sa olnud minu oma. Nüüd ma tahan, et sina saaksid tervelt ka minu. Ära oota! Ära oota! Ära oota!"

Nüüd on õige aeg. Täida täpselt sõnumit, mida Jumal on sulle rääkinud. Alusta täna, võttes Teda usus vastu.

GERALD SHEVELAND, Baptistide Generaalkonverentsi asepresident (USA)
Tõlkis Endel Meiusi

AKTUAALNE TEEMA

Suvepäevade üldjuhiks oli Eesti EKB Liidu täitevsekretär KRISTIINA KRABI.

Milline on Sinu üldmulje suvepäevadest?

Töine, mitmekesine, ülesehitav ja parima ilmaga.

Mis oli Sinu arvates suvepäevade emotsionaalne kõrghetk?

Minu jaoks oli asja tipp laupäeva õhtul. Rongkäik oli nii pikk, et tekkis tunne - meid on tõesti palju! Vapustav oli üle järve ristimist jälgida! Toimunu tõi kohale palju uudistavaid kohalikke, kes ahhetades kõike pealt vaatasid. Portreemaalimise vaikne mõtisklushetk tekitas tunde, et oled Taevaisa eelkoridoris. Ning loomulikult ühine leivamurdmine.

Mis oli vaimulik kõrghetk?

Ristimine ja leivamurdmine.

Mis oli ettevalmistuse kõige suurem rõõm ja kõige suurem häda?

Kõige suurem häda olid ootamatused, asjad, millega ei osanud arvestada. Kõige suurem rõõm oli, et meeskond oli väga hea, nad tegid oma tööd hästi ja hoolega. Elva kogudus on fantastiline! Pastor Peeter Tamm - ole väga õnnelik oma koguduse üle!

Ütle mõni ootamatus.

Kõige suurem ootamatus oli, et tuli nii palju inimesi. See oli rõõm, aga ka valu.

Sa oled mõtetes suvepäevades kinni, aga kui meenutada kaugemat ettevalmistamisaega?

Suvepäevade ettevalmistus algas möödunud suvel, kui istusime sekretariaadiga koos ning mõtlesime, kuidas edasi minna. Tegime juhatusele ettepaneku meeskonna moodustamiseks ning hakkasime pisitasa tegutsema. Elva positiivne vastus suvepäevade korraldamiseks tuli ka varsti ning aasta alguses panime programmi paika. Toivo Pilli tegi hea töö programmi läbimõtlemisel ning kogu meeskond aitas seda teostada.

Sa lahkud Eesti EKB Liidu täitevsekretäri ametist. Miks?

Olen väga suur liidu töö pooldaja ja mul on väga hea meel selle kursi üle, kuhu liit on viimase kahe aasta jooksul suundunud! Meil tasub enam otsida osadust ning üksteist julgustada. See on Issanda töö, kui kogudused hoolivad üksteisest ning kui armastus omavahel ja väljapoole kasvab. Seetõttu on mul kahju lahkuda, sest meie liidus on nii palju suurte eeldustega ja vaimustavaid töötegijaid. Teisalt tunnen, et minu töö sellel ametikohal on tehtud, uute asjade tegemine ei lähe alati valutult ning tunnen, et seda peaks jätkama järgmine inimene. Loodan, et järgmine on noor inimene, kelle südames on liidu huvid ja kes on valmis jätma paljut, et Issandat teenida.

Teine põhjus minu isiklikust elust on see, et õpin kahes koolis - pedagoogikaülikoolis ning Austrias TCMi instituudis. Esimeses ettenähtud õppeaeg lõpeb septembris ja mul ei ole veel magistrikraadiks sobivat uurimust esitada. See ametikoht on liiga pingeline, et kaht kooli lõpetada. Tahaksin kevadeks ülikooliga ühele poole saada.

Mis on Sinu teema?

Olen hariduselt algklasside õpetaja ja magistrikraadi teen täiskasvanukoolitusest. Minu teemaks on õpetaja kui õppija ja õpetaja kui mõtleja.

Tahaksin tänada kõiki, kel on suur süda! Olge ikka innukad Issanda teenimisel! Kui meile aega antakse, siis kohtume järgmisel aastal suvepäevadel Kärdlas!

ENNE JA NÜÜD

Äsja külastas Eestit endine Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide Üleliidulise Nõukogu peasekretär ALEKSEI BÕTŠKOV. Praegu on ta Moskva Evangeeliumi Kristlaste Seminari president ja Venemaa Piibliseltsi asepresident. Palusime temalt intervjuu.

Keskel Aleksei Bõtškov abikaasaga, vasakul külaliste ammune tuttav Igor Kalmet ja paremal Üllas Linder, Kuulutaja toimetaja. Pilt on tehtud Tartus Kõrgema Usuteadusliku Seminari õuel.

Milline on olnud Teie viimaste aastate elukäik?

Saan 15. juulil 72-aastaseks. Peasekretärina töötasin 1971. aastast 1990. aastani. Unistasin juba eluviisi muutumisest. Kuid Issandal on oma plaanid. Me asutasime minu elukoha lähedal uue koguduse. Kui mind valiti seminari presidendiks, siis sain selle koguduse pastori tööst vabaks. Seminaris käib töö juba seitse aastat. Meie seminar on avatud kõigile, kes tunnistavad Jeesust Kristust oma Issandaks ja Päästjaks. Meil on evangeeliumi kristlasi, nelipühilasi, baptiste, metodiste ja isegi kaks üliõpilast päästearmeest.

Selle koguduse ja seminari asutasite Teie?

Jah.

Moskvas on vist palju muutunud?

Kui vaadata linnaehituse seisukohalt, siis on muutus paremuse poole: uued ehitised, kauplused. Kreml ja Punane väljak on muidugi samasugused. Kremli ümber on kõik muutunud. Jälle särab kogu oma hiilguses 1931. aastal purustatud Päästja Kristuse kirik. Mõnede arvates on see veel ilusam kui oli enne...

Kas mujal areneb elu sama kiiresti?

Muidugi mitte. Isegi Peterburis on tunda, et sinna pannakse vähem raha. Provintsi veel vähem. Aga niisugust kohta, kus leiba ei ole, enam ei leia. Oleks ainult raha ostmiseks. Keegi ei tule enam Taškendist või Kaug-Idast lennukiga Moskvasse vorsti ostma.

Mis on saanud kunagisest üleliidulisest EKB vendlusest?

Kõigi liiduvabariikide esindajad kohtusid perestroika ajal ja rääkisid, et las ilmalikud võimud lähevad lahku, meie vendlus jääb ühtseks. Pärast läks muidugi kõik teisiti. Kõigil endistel vabariikidel on nüüd oma liit. Puhtformaalselt on veel säilinud Euro-Aasia EKB Liit, mis on katusorganisatsiooniks SRÜ riikide EKB liitudele.

Kuidas on lood lõunas? Seal on ju muhameedlikud maad.

Saksa päritoluga usklikke on väga suur protsent ära sõitnud, kuid saksa kogudusi on veel alles ka. Osa sakslasi on otsustanud jääda sinna, kus nende esivanemad on 200 aastat elanud. Kasahstanis on vaatamata ärasõitjatele kogudused ikka täienenud uute pöördujatega - venelaste, sakslaste ja kohalikega. On ka kasahhikeelseid kogudusi. Issanda poole on pöördunud ka tadžikke. On muidugi ka pingeid, sest tekib muhameedlik fundamentalism. Muhameedlus oli seal enne formaalne, kuid nüüd hakatakse sellega tõsiselt tegelema.

Kuidas on SRÜ maades usuvabadusega lugu?

Erinev. Näiteks Tadžikistanis võib kristliku koguduse registreerida siis, kui seal on vähemalt 100 inimest. Aga on kogudusi, mis tegutsevad juba 30 aastat, kuid neis on ainult 30 liiget. Seadusekuulekad vennad, ausad kodanikud läksid ja teatasid, et neil liikmeid ei jätku. Aga mõned võimumehed küsisid, miks registreerimisest loobuda? Kas teil on lapsi vähe või? Pange nad kõik kirja. "Aga nad pole ju veel liikmed?" - "See on teie asi. Töötage nii, et neist liikmed saaksid." Tuleb välja nii, et seadus on olemas, kuid võimud ise ei täida seda. Ka Baptistide Maailmaliit on oma taktikat muutnud. Varem arvestati ainult koguduste liikmeid. Nüüd hakatakse arvestama ka pereliikmeid nagu teistes kirikutes. Ja nii võidi jaanuaris maailmaliidu kongressil teatada, et kogu maailmas on 100 miljonit baptisti.

Venemaal anti õigeusu kirikule eeliseid?

Me protestisime ja tegime koguni manifestatsioone. Esimesel etapil pani Jeltsin seadusele veto. Kahjuks tehti mingi tehing õigeusu kiriku ja Jeltsini vahel ja seadus jäi selliseks, nagu oli. Rumal on juba sissejuhatus, kus on öeldud, et Venemaal on juhtivateks uskudeks õigeusk, muhameedlus ja vist ka budism. Peale selle on Venemaal kristlikud kirikud... Nagu õigeusk ei olekski kristlik kirik! Patriarh ise on tagasihoidlikum. Ta on korduvalt rõhutanud, et õigeusu kirik on niipalju halba pidanud kogema, olles enne revolutsiooni riigiusuks, et ei taha kunagi enam riigikirikuks saada. Riik ise tahaks aga riigikirikut, et omada mingit stabiliseerivat alust. Ja nii võite Moskvas leida loosungeid "Venemaa oli, on ja jääb õigeusklikuks".

Räägime nüüd teisest, registreerimata EKB liidust, EKB Kirikute Nõukogust. Millised on suhted nendega?

Minu jaoks on see alati olnud valus teema. 1990. aastal kongressil oma ettekandes rõhutasin ma väga seda, et me peame vendi mõistma ja vastu võtma, sest nemad võtsid raskel ajal enda peale suure koorma ja tõstsid häält südametunnistuse ja usuvabaduse kaitseks. Ma arvan, et muudatused tulevad ka nendes suhetes. Kahjuks sellele SRÜ kongressile, mis toimus tänavu aprillikuus, Kirikute Nõukogu esindajaid ei kutsutud. Kohtadel toimuvad lähenemised ja ühinemised. Liidu juhtkond kaotab kahjuks aega.

Kui Kirikute Nõukogu esindajaid oleks kutsutud, kas nad oleksid tulnud?

Keegi oleks tulnud. Kirikute Nõukogu ei ole enam ühtne. Eelmise aasta maikuus rääkisin ma oma kodus kümme tundi Pjotr Rumatšikuga. Tema oli neil kolmas isik. Oli avameelne vestlus. Ta analüüsis oma liitu. Tema oli selle poolt, et peaks taas ühinema. Samas ta ütles, et juhtkonnas on Krjutškov ja Puzanov vastu.

Kas lõhenemist oleks saanud omal ajal vältida?

Minu arvates küll. 1953. aastal suri Stalin. Usklikud vabanesid vanglatest. Paljud endised liidu juhid tulid tagasi. Nad sõitsid läbi Moskva ja tulid liidu kantseleisse. Kui nemad vanglas tundsid vabaduse tulekut, siis liidu juhtkonna juures nägid nad ainult hirmu. Ei, seda ja seda ei saa! Need mehed nägid, et midagi peab ette võtma. Liidu juhid ei võtnud Stalini surma signaalina, et nüüd on paras aeg häält tõsta. Muidugi ka võimud ei tahtnud, et usk taas esile kerkib. Ja nii see registreerimata liikumine tekkis. Muidugi kohtasid nad kohe võimude ja ka meie juhtkonna vastuseisu. Nii lasti see hingetõmbeaeg tugevnemiseks ja edasiminekuks mööda minna. Tegelikult nõudsid liidust eraldunud ainult Nõukogude Liidu konstitutsiooni täitmist. Andke meile see, mis seal kirjas on - õigus uskuda ja kuulutada, rohkem ei tahagi! Siis oli veel loosung "taastada leninlikud põhimõtted" - Lenin oli nimelt üht-teist rohkem lubanud kui tegelikult võimaldati. Hiljem juba, kui eraldunud organiseerusid liiduna ja tundsid Lääne suurt toetust, jäid nad kindlalt sellele teele.

Kuid olud muutusid jälle ja tuli perestroika-aeg. Mul on üks Krjutškovi esinemine kuskilt 1990.-1991. aastast. Seal ta ütleb, et nemad perestroikat ei usu. See on saatanlik mäng. Vabadust ei ole ega tule. Vabadus tuleb siis, kui neid tunnustatakse ja lastakse kogudusi juhtima. See oli lihtsalt selline naiivne katse kuidagi hoida oma väikest armeed, et see laiali ei jookseks. Ometi läksid paljud inimesed nende kogudustest ära ja moodustasid autonoomse koguduse või tulid meile. Kuid mind hirmutab see, et paljud läksid Ameerikasse elama ja seal see lõhe jätkub. On nii hämmastav, et hingevaenlane nendes teistes oludes ikka seda vana asja kasutada saab.

Küsimus on vist liidrite isiklikus võimus ja ka selles, et pika vastasseisu ajal on inimeste omavahelised suhted rikutud.

Vahetame teemat. Mis oli parim Teie peasekretäriks oleku ajal?

Meie loosungiks oli kogu aeg evangelism, haridus ja ühtsus. Vaatamata või isegi tänu rasketele oludele läks Jumala töö edasi, kogudused kasvasid. 1969. aastal, kommunismi õitsengu ajal, saime äkki võimaluse avada piiblikooli. See oli Jumala suur ime. Kümne aastaga valmistati ette tuhat töötegijat. Vaatamata kõigele olime 40 aastat koos. Ma arvan, et Jumal sai meid kasutada.

Minu unistuseks oli alati saada Piibleid meie kodumaale. 1974. aasta kongressil tegin avalduse, et me astusime kontakti Ühinenud Piibliseltsidega. Asi oli selles, et meid hoiatati - piibliseltsidega me teile koostööks luba ei anna! Nemad on Ameerika luure agendid. Nemad toovad siia nõukogudevastast kirjandust. Ja siis piibliseltsid andsid meie palvel täieliku ametliku ülevaate oma tööst. Nemad ei sekku ühegi riigi asjadesse ilma selle riigi nõusolekuta. Kui ma selle ülevaate sain, siis viisin selle Usuasjade Nõukogusse. Jumal lubas mul 1974. aastal Lääne-Berliinis kohtuda piibliseltside Lääne-Euroopa osakonna sekretäri Sverre Smådahliga. Kutsusin ta järgmiseks aastaks Moskvasse. Ta tuli maikuus. Helistasin Moskva patriarhaati. Kedagi polnud kohal. Lõpuks pöördusin ise Usuasjade Nõukogusse. Ütlesin, et külaline on kohal. Sealne asjamees oli kindral ja parajasti oli 8. mai. Tema ütles, et mis te nüüd, homme on võidupüha, mul on munder seljas ja medalid rinnas ning varsti algab koosolek. Mina palusin, et võtke ta siiski vastu, ta peab homme ära sõitma. Lubati 15 minutit. Sverre Smådahl osutus heaks diplomaadiks. Ta õnnitles kindralit võidupüha puhul ja kiitis Nõukogude Liidu osa võidus Hitleri üle. "Aga teie ise, mis te sõja ajal tegite?" - "Olin veel noor, 17-aastane, kuid ma osalesin vastupanuliikumises." - "Ja mida te siis tegite?" - "Sõitsin viis korda Oslost läbi sõdiva Euroopa ja viisin ettekandeid Londoni pagulasvalitsusele." Kindral tõusis püsti ja hüüdis: "Te olete kangelane! Te osalesite võidu saavutamisel!" Siis läks jutt Piiblitele. Kindral ütles, et meil on ju tobe riik. Meil on isegi Puškinit keelatud. Kindrali jaoks olevat Piibel käsiraamat, ajalooline tarkuseraamat! Ta lugevat seda! Saime 1976. aastal sisse tuua 30 000 Piiblit. See oli algus. Ütlesin pärast, et vennad-õed, paluge miljoni Piibli pärast. See oli ilus periood minu töös.

Oli ju ka väga raskeid aegu?

Mõned ütlevad, et Jumal jättis Venemaa maha. Inimesed läksid Siberisse ja sunnitööle, paljud surid. Kuid väga palju inimesi pöördus vangistuses Issanda poole Tema saadikute kaudu. On üks nelipühilane, kellega mul on head suhted. Ta oli 17 aastat laagrites. Sai mõneks ajaks vabaks ja pandi jälle evangeeliumi kuulutamise eest kinni. Ta saatis vabanenuid Moskvasse minu juurde, et ma aitaksin neid kirjandusega. Tulid ja ütlesid, et on Ivan Fedotovi juurest. "Leiba" oleks vaja. Andsin hea meelega neile, kes just seal Kristuse leidsid. Üks rääkis, millised hullud ajad olid. Neid viidi ühest vanglast teise. 500 inimest aeti mingisse külma saali. Ikka oli keegi mandoliini või balalaikaga. Järsku hakkas kuskilt nurgast laul kostma ja nii kogunesid vennad kokku ja sellel prügimäel tekkis kogudus. Nad ütlesid, et mitte kunagi ei olnud Issand nii lähedal kui neis rasketes oludes. Paulus kirjutas: "Olge ikka rõõmsad Issandas!" (Fi 4,4). See on reaalne elupilt.

Me kohtasime võimumeeste hulgas ka häid inimesi. Näiteks käisin ma Brestis ja tegin viisakusvisiidi usuasjade volinikule. Ta küsis, kas võiks minuga omaette rääkida. Leppisime aja kokku. Ta tuli hotelli, vaatas ringi ja ütles, et äkki läheks parki. Läksime parki. Ta vaatas mulle otsa ja küsis: "Kas te olete usklik või teil on tarvis olla usklik?" Rääkisin talle oma usust. Minu vanaisa sai usklikuks Esimese maailmasõja ajal vangilaagris. Temalt päris usu minu isa ja isalt mina. Ja siis hakkas volinik mulle pihtima. Tema isa lasti 1938. aastal maha. Ta pidi "rahvavaenlase pojana" palju häbi ja mõnitamist kannatama. Kui Stalin suri, siis isa rehabiliteeriti. Ta lõpetas ülikooli ajakirjanikuna ja hakkas võitlema "leninlike põhimõtete" eest. Ta tegi seda nii aktiivselt, et pärast mõnda hoiatust lasti ametist lahti ning viidi "rahulikumale" tööle - usuasjade volinikuks. Kui sinna sattus, siis nägi, et asi on väga halb. Mõnitatakse rahvast, irvitatakse "leninlike põhimõtete" üle. Teda muudkui kutsuti oblastikomiteesse välja - mis liini ta ajab? Ta sai maohaavad ja pandi haiglasse. Hiljem sain teada, et ta viidi veel "rahulikumale" tööle, oblasti kinoasjandust juhtima, sest ta lubas usklikel kuskil maja suuremaks ehitada ja veel midagi.

Tulime Tšernovtsõsse. Seal ehitati pärast paljusid vaenamisi kirikut. Pandi juba katust. Käisime linnavalitsuses ja seal üks naisterahvas ütles meile äkki: "Pühitsege oma palvela juba rutem ära!" Meie ütlesime, et vara veel, pole uksi ega aknaid ees. Tema ütles, et on selle palvela kaitseks pidanud juba 20 kirja kirjutama. Tahetakse ära lammutada. Mina küsisin, et kas pühitsemine aitab. Oblastikomitee sekretär öelnud, et kui on pühitsetud, siis ei tohi enam midagi teha. Vanaema olevat teda õpetanud, et siis on tegemist püha asjaga. Nädala pärast pühitsesime ära ja ilus maja seisab tänase päevani. Ka Krivoi Rogis küsis volinik, miks me palvelaga venitame ja ära ei pühitse. Hakkasimegi pärast seda oma hooneid ruttu ära pühitsema. Pärast tegime valmis.

Me tegime sel ajal, mida võisime. Me kutsusime üles isiklikule evangelismile. Ma kutsun praegugi. Kui mõni ütleb, et kirikus ei käi, vaatab televiisorit, sealt näeb nüüd häid jutlustajaid, siis ma ütlen, et külm teleekraan ei asenda kunagi isiklikke suhteid. Tavaliselt selleks, et inimene pöörduks, on ikka vaja mingit isiklikku kontakti. Sel ajal oli imeline, et inimesed teadsid, et ei pea ootama Billy Grahamit, millal ta tuleb ja õpetab, vaid see, mis endal oli olemas - lihtne evangeelium - päästis. Täname Jumalat ka raadioprogrammide eest. Segajad olid peal. Leidus vendi insenere, kes tegid mingi seadmekese ja kõik oli kuulda. Jumal oli alati meie poolel. Nagu Ta oli Taanieli sõpradega tulises ahjus, ei saanud Ta ka meid jätta.

Täname ja soovime Teile Jumala õnnistusi.

4. juulil Tartus

Kristlased osalevad aktiivselt maailmanäitusel EXPO 2000

Eesti meedias on üsna palju juttu olnud Saksamaal Hannoveris toimuvast maailmanäitusest EXPO 2000. Üsna loomulik on see, et räägitakse Eesti paviljonist. Samuti on mitmeid artikleid kirjutatud sellest, et EXPO jääb liiga väikese külastatavuse tõttu suurde kahjumisse (vt. näiteks 17. juuli "Postimeest").

Samas on EXPO sümboliks saanud efektne vaala-kujuline "Lootuse paviljon". Selle paviljoni tööd kannavad Saksamaa Evangeelne Allianss, abiorganisatsioon World Vision ja Noorte Inimeste Kristlik Ühing. Paviljoni direktoriks on viimatinimetatud ühingu peasekretär, Saksamaal hästi tuntud evangelist Ulrich Parzany. Tema sõnul peaks ehitise ebatavaline arhitektuur sümboliseerima inimeste igatsust elu ja vabaduse järele. Mõeldud on ka prohvet Joona loole, kelle vaal tormisest merest päästis.

On ka teine kristlik paviljon, mida peavad ühiselt katoliku ja luterlik kirik. Seda paviljoni nimetataksegi "Kristuse paviljoniks".

Mõlemad kristlikud paviljonid on külastajate hulgas populaarsed. Alates näituse avamisest 1. juunil on umbes 200 000 inimest külastanud "Kristuse paviljoni" ja 175 000 inimest "Lootuse paviljoni". Küsitluste järgi on nende muljed positiivsed. 92 protsenti "Kristuse paviljoni" külastajatest tahtsid soovitada ka oma sõpradel ja tuttavatel seda paviljoni külastada. 78 protsenti külastajaist jäid paviljoni kauemaks kui pooleks tunniks. "Lootuse paviljonis" kestab keskmine külaskäik vähemalt tund aega. Kolmest külastajast kaks vaatavad seal filmi, tutvuvad sotsiaalsete ja misjoniprojektidega ja käivad bistroos. Suurt kasutamist on leidnud ka "lootuse ruum", kus tegeldakse hingehoiuprobleemidega. Samas ei ole umbes 80 protsendil 15-25-aastastest külalistest peaaegu üldse kontakte kirikuga. Külalisraamatus kiidavad nad külalislahket õhkkonda ja väidavad, et neile teeksid rõõmu ka edasised kohtumised kristlastega.

Mõlemas kristlikus paviljonis töötavad kaasa ka Saksa baptistid. Seega võib loota, et maailmanäituse üheks tulemuseks on ka usklike parem omavaheline mõistmine.

Ühest ammusest maailmanäitusest jäi maailmale selle sümbol Eiffeli torn Pariisis. Kui Hannoveri näitusest jääks osalegi külastajatele teadmine, et neil on lootust Jumalas, siis poleks näituse miljarditesse Eesti kroonidesse ulatuv rahaline kahjum ilmaasjata raisatud raha. Eesti kristlased, kellest enamus tõenäoliselt EXPOle ei saa, peaksid aga kindlasti selle näituse pärast palvetama.

Info on pärit internetist ning ajakirjadest "idea Spektrum" ja "Die Gemeinde"

LIFTIS KINNI

Äkki katkestas kiirlift oma meeletu ülessööstu 24. korrusele ja jäi seisma.

Arengunõustaja Gerhard Bergerile tundus aeg alt hallist kuni vaateplatvormini, kust ta Elevandiluuranniku pealinna Abidjani ilusat vaadet kõrgelt vaadata tahtis, kuidagi liiga lühike olevat. Aga veel ei arvanud ta sellest midagi erilist ja püüdis kabiini ust väljapoole lahti lükata. Uks ei avanenud. See oli millegi taga kinni. Ja alles nüüd märkas Gerhard Berger, et koos ootamatu vaikuse saabumisega oli kabiinis ka tuli kustunud. Ta raputas täie jõuga kabiiniust. Ei mingit mõju. Kabiinis oli surmvaikne. Siis sai talle äkitselt selgeks, et lift ripub kuskil maa ja 24. korruse vahel. Miks? Mis võis juhtuda? Tõenäoliselt lühike voolukatkestus, kaitsmete ülekoormus?

Gerhard Berger oli Lääne-Aafrikas äpardustega harjunud ja võttis algul asja rahulikult. Ta ei olnud suitsetaja ja seetõttu polnud tal ei välgumihklit ega tikke kaasas. Ta kobas pimedas mööda kabiiniseina. Talle tuli meelde, et kabiinis peaks telefon olema. Küllalt pika aja pärast leidis ta kuuldetoru ja tõstis selle kõrva äärde. Mitte midagi! Ühendust ei olnud. Ikka enam hakkas ta taipama olukorra tõsidust. Mis siis, kui kabiin on kinni kiilunud? Oli laupäeva pärastlõuna. Koristaja tuleb vist alles esmaspäeval kiirlifti puhastama, sest see oli hotelli tavalistest liftidest eemal ja tal oli hallist eraldi sissepääs.

Seega oli võimalik, et hotelli liftid töötasid ja kellelgi ei tule pähegi, et vaateplatvormi oma on kinni kiilunud ja keegi istub seal sees, valgusest, õhust ja liikumisvabadusest ilma? Gerhard Berger mõtles järele. Peab rahulikuks jääma! Ootama. Kannatlikkust koguma. Aafrika tähendab kannatlikkust ja üleelamisvõimet. Seda oli ta nõustajana piisavalt tundma õppinud. Ta kükitas pimedasse kabiininurka maha ja ootas. Kunagi pidi keegi märkama, et kiirlift ei tööta. Ja siis kutsutakse tehnikud välja.

Lõpuks oli ta liftinurgas kükitades magama jäänud. Kui ta ärkas, tuli kõik silmapilk uuesti meelde. Tal polnud aimugi, kaua ta maganud oli, aga pea valutas nürilt ja ta tundis, et õhku on vähemaks jäänud. Loomulikult oli ka elektriline õhutussüsteem üles ütelnud. Gerhard Berger kargas uimaselt püsti. Kas ta oli maganud mõne tunni, mõne minuti või terve päeva? Kabiinis oli pime nagu öösel ja orienteerumine oli võimatu. Tema kvartskäekellal ei olnud valgustust ka.

Ta kobas mööda kabiiniseina. Väikeses ruumis oli lämmatavalt kuum ja ängistav. Ilmselt ei olnud keegi veel märganud voolukatkestust kiirliftis. Mis kell võiks olla? - Õhku! Gerhard Berger ahmis õhku. Esialgse tasakaalukuse asemele oli tulnud paaniline hirm. Õudne kartus, et ta lämbub siin liftis ära. Ta tormas vastu kinnikiilunud ust ja kloppis seda rusikatega, karjus appi, ikka ja jälle valjusti kriiskavalt appi. Kuni ta märkas ja mõistis, et kulutab sellise paanikaga õhku veel rohkem.

Lõpuks kompas ta kätega ülespoole, kuni tema sõrmeotsad puutusid kabiini lage ja leidsid lambikupli. Ta surus, kraapis, lõi. Lõpuks kukkus kuppel alla ja lakke tekkinud augu kaudu tungis kabiini värske õhk. Soe ja niiske, aga siiski hingamiseks ja ellujäämiseks vajalik õhk. Gerhard Berger mõtles järele. Imelik, kogu tema senine elu käis nagu film tema silme eest läbi, ikka ja jälle katkedes teadmisest, et ta on praegu kõigest eemal, abitu, võimetu midagi ette võtma.

Äkki meenus talle ühe naiskolleegi märkus. Tookord ütles džunglis kitsal liivarajal maastikuauto mootor üles ja ei reageerinud enam ühelegi katsele seda uuesti käima panna. Selle peale ütles see noor ja aktiivne naine, kes uskus ainult edu ja arengut, irooniliselt: "Siin aitab ainult palvetamine!" Kakskümmend tundi olid nad paigal, kuni üks pärismaalane neid "juhuslikult" leidis ja abi kohale tõi. Tookord oli Gerhard Berger tõesti palvetanud. Ta oli selle ammu ära unustanud ja peast välja visanud. Nüüd tuli see talle jälle meelde. Palvetada - see on idee! Selle järel tundis ta end esmakordselt pärast neid paljusid tunde rahuliku ja tasakaalukana. Aga ikka ei juhtunud veel midagi, kaua, tundidekaupa, kuni ta jälle sügavalt ja roidunult magama jäi.

Selle loo lõpu, mis toimus seal Abidjanis Elevandiluurannikul ja mis järgmisel päeval ka lehes oli, saab ruttu ära rääkida. Pühapäevane portjee, kellele hotelli "Continental" valvelauas töö üle anti, tundis lõunaajal ebamääraselt, et peaks kontrollkäigu ette võtma. Külastajad sõid restoranis lõunat ja kolleeg sai teda asendada. Ta läks läbi halli ja risti läbi ilusasti kujundatud hotelliaia, vaatas keldris veevärgiseadmed üle, sõitis liftiga jälle üles halli ja lonkis kiirlifti eesruumi ukseni. Seal märkas ta vilkuvat avariisignaali -vaateplatvormi kiirliftiga oli midagi lahti! Portjee helistas elektrikule. See tegi lühikese ajaga kindlaks, et kaitselüliti oli millegipärast välja hüpanud. See kaasaegne elektroonika, mida tema maal veel kaugeltki ei jagatud, mida paljud millekski džungli vana nõiduse sarnaseks pidasid, oli ilmselt jälle mingi vembu mänginud.

Elektrik vajutas mõlemad magnetlülitid keldrikorrusel jälle sisse. Samal hetkel hakkas liftikabiinis valgus särama ja lift Gerhard Bergeriga kihutas ülespoole. Surnukahvatult ja väsinult lahkus mees oma "vanglast". Sügaval enda all nägi ta Abidjani imelist panoraami. Veel imelisem oli tema jaoks aga avastus, et ta on oma palvega Jumalale jälle lähemale saanud.

HELMUT LUDWIG, "Entscheidung"

ÄKKI EI SAANUD MA ENAM TREPIST ÜLES

Haigus hiilis lähemale pikkamööda: tekkisid valud liigestes, iiveldus ja kurnatus.

1974. aasta mais, kui ma olin 27-aastane, kolisin oma inglasest mehega Saksamaalt Inglismaale. Selle ajani töötasin juhtiva sekretärina suures firmas. Minu elu tundus probleemivaba, eduka ja kütkestavana. Kolimine Inglismaale oli nagu uus põnev algus. Ma eeldasin, et selline saab minu elu olema ka edaspidi.

Haiguse esimesi tundemärke, mis ilmnesid 1975. aasta lõpus, pidasin ma kohanemisraskusteks. Ma olin uhke oma huvitavale, aga ka pingutusi nõudvale konsultandikohale kohalikus politseiametis ega pööranud oma haiglasele seisundile nii kaua tähelepanu, kuni ma enam oma büroo trepist üles ei saanud.

Minu külaskäik perearsti juurde oli alguseks tervele reale uuringutele. Kui olin haiglas, tuli sealne arst minu juurde ja selgitas külmalt ning asjalikult: "Teil on väga tõsine ja harvaesinev haigus, millele ei ole kahjuks ravi, parimal juhul on võimalik haigust vaid leevendada... Kas te olete kunagi sklerodermiast kuulnud?" Minu pisarad ja küsimused jättis ta noore Kanada raviarsti hooleks, kes istus minu juurde ja hoidis mu kätt.

Sellest ajast alates valitses minu elu sõna "sklerodermia". Ma lugesin sellest haigusest kõike, mida vaid leida suutsin. Sõnad ja laused nagu "elukardetav", "elulootust 5 kuni 10 aastat" mõjutasid nüüd kõike, mida ma tegin ja mõtlesin. Kui ma palusin perearstil tõtt rääkida, kinnitas ta, et oma 40. sünnipäeva ma päris kindlasti ei näe.

Minu senine elu ei olnud mind selliseks kriisiks ette valmistanud. Ma kasvasin kristlikus kodus, uskusin ka Jumalat, aga Ta paistis lõpmatult kaugena.

Ma püüdsin lihtsalt kõike maha suruda. Aga see ei olnud võimalik, sest ma pidin samal ajal haiguse sümptomitega hakkama saama. Need läksid üha hullemaks: raskused käimisel, neelamisel ja hingamisel, käte suurenev kängumine ja kõige hirmsamana ka näo aeglane muutumine.

Ma võtsin väga kiiresti 12 kilo alla ja kaalusin äkki ainult 42 kilo. Iga liigutus tegi vaeva, ihu ja hing valutasid mitte kunagi järele andvast kurnatusest ja südamepööritusest. Söögitoru ahenemine tegi söömise piinaks. Ma vältisin peeglisse vaatamist. Ma ei tundnud enam ära nägu, mis mulle sealt kahvatuna vastu jõllitas - sügavalasuvad silmad, terav nina, sisselangenud põsed ja kreeka pähkli suuruseks kokku kortsunud suu.

Kui ma enam väljapääsu ei näinud, varisesin kokku. Ma langesin pimeduse, hirmu ja kahtluse auku ja andsin hingeliselt ja kehaliselt alla.

Nagu säravad tähed pimedas taevas paistsid sellel ajal mu mees Roger, vanemad, sõbranna ja perearst. Nad püüdsid mind väsimatult aidata. Nad olid minu jaoks kohal, nad kuulasid mind ja rääkisid minuga.

Ühel pühapäeva pärastlõunal üllatas Roger mind ettepanekuga minna õhtul ühele jumalateenistusele, kus eriti haigete eest palvetatakse. Minu mees, kes juhib helikopterifirmat ja kes on äriasjus tihti sõidus, leidis ikka ja jälle aega, et otsida uusi teid minu vaevade kergendamiseks. See jumalateenistus paistis meile mõlemale kui teenäitaja. Pastori sõnad, et sisemine paranemine on sama vajalik kui ihulik, täitsid meid lootusega.

Mõned nädalad hiljem, ühel ilusal suvepäeval 1986. aasta juulis, tegi perearsti asemel tavalise koduvisiidi üks tundmatu arst. Äkki küsis ta, osutades ristile minu kaelaketi otsas: "Kas te olete kristlane?" Kui olin üllatunult ja veidi kõheldes jaatanud, pidin oma vana Piibli välja otsima ja ta seletas mulle kirjakohta 1. Peetruse 1,5-7: "Keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma. Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse."

Sügava veendumusega selgitas see noor arst mulle, et Jumal tahab mind aidata. Aga ma pidavat ise esimese sammu astuma ja Jumalale oma usalduse kinkima.

Järgmisel päeval tõi ta mulle raamatu "Joni", mis on kirjutatud ameeriklanna Joni Eareckson Tada poolt. See raamat, milles Joni räägib, kuidas ta pärast traagilist õnnetust Jumalat otsis ja Tema leidis, sai koos minu jaoks nüüd elavaks saanud Piibliga uute avastuste alguseks.

Minu silmad avanesid üha enam Jumalat nägema. Ma hakkasin oma elu taas üles ehitama. Mul oli jälle jõudu veidi majapidamistöid teha. Äkki suutsin ma jälle üksi oma autoga lühikesi otsi sõita - milline taasleitud vabaduse tunne! Ma hakkasin taas igapäevasest elust osa võtma, kuigi mitte nii aktiivselt nagu varem. Seejuures juhtis mind Psalm 32,8: "Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides." Iga väike ja väikseimgi tegevus tekitas minus rõõmutunde.

Minu 40. sünnipäevaks detsembris 1986, päevaks, mida ma vaevalt näha lootsin, kinkis mu mees mulle väikese messingtahvli, kuhu oli graveeritud salm "Sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu" (Lk 1,37).

Jälle ja jälle asendasid valgusesära ja elujulgus pimedust, mis nii kaua mind valitsenud oli. Pikkamööda võtsin jälle ka kaalus juurde. Minu nägu muutus elavamaks ja valud ning südamepööritus vähenesid.

Nüüd on Jumal minu elu nurgakiviks. Tunnustan Teda ja ka kõiki oma probleeme tõelise rõõmuga. Haigus ähvardab küll edasigi minu elu, kuid ilma selleta ei oleks ma Jumala täiuslikku teed leidnud.

Olen nüüd 54 aastat vana ja tänan Jumalat kogu südamest iga uue päeva eest.

MARIANNE GRIFFITHS, "Entscheidung"