Jälle on üks aasta lõppemas. Ja nagu ikka, on aasta lõpus jõulud. Üks verstapost jääb jälle seljataha. Mõni inimene vaatab möödunule rõõmuga, sest aasta läks korda. Teisel on süda kurb, sest võimalused jäid kasutamata või läks midagi halvasti. Aga kõigil on uue alguse võimalus, vaadates ettepoole.
    Uut algust pakub inimestele ka Kristus. Selleks ei pea ootama mingit tähtpäeva või aastalõppu. Selleks kõlbab iga päev. Täna on sobivaim päev kuulda Tema kutset ja asuda Tema rahva ridadesse. Homsest päevast ei tea keegi veel midagi. Kes jätab kasutamata tänase päeva, loob eelduse ka homse raiskamiseks.
    Kuulutaja jaoks on tulemas kaheteistkümnes aastalõpp. Astume uuele aastale vastu tänuga Jumalale, kes on meie lehe kaudu oma püha evangeeliumi kuulutada lubanud. Täname Teda kõigi kirjutajate, palvetajate, lugejate ja annetajate eest. Kui Jumal on meiega, siis on meil kõigil tulevikku.

Kronos ja kairos

Mõtisklusi aasta lõpul

Vanadel kreeklastel oli aja mõiste märkimiseks kaks sõna: "kronos" ja "kairos". Rääkides ajast, mida saab mõõta minutitega, tundidega ja päevadega, tarvitasid nad sõna "kronos". Selliselt vaadatuna oli aeg vaid mingi kronoloogiline mõiste. Nagu voolav jõgi libises see edasi, kandes oma pinnal kosmilist tolmu, inimesi. Keegi ei suutnud seda pidurdada ega selle suunda muuta. See oli paratamatu nagu igavik.

Sõna "kairos" tähendas ka aega, aga seda tarvitades tekkis hoopis erinevaid kujutlusi. Kunstis kujutati seda noore tormaka jooksjana, kel juuksed eest pikad, aga kukla tagant madalaks pöetud. See, kes tahtis teda kinni püüda, pidi haarama teda enne möödumist tukkapidi. Olles aga kord mööda libisenud, ei suutnud teda keegi enam takistada. Selline ajamõiste oli tulvil võimalusi, erutavaid episoode ja heroilist heitlust.

Aastat lõpetades meenuvad meile taas need kaks sõna. Sest inimesele on antud kaks võimalust aja suhtes. Ta võib ajale alistuda nagu tahtetu mängukann, aga ta võib seda ka kasutada. Ta võib lasta ajal end vormida, mõjutada ja loksutades endaga kaasas kanda või ta võib aega sundida, alistada ja ennast teenima panna.

Kristlik maailmavaade võtab iga hetke aheldatud võimalusena. Kristlane vaatab ajale nagu kujur marmorile. Rangena, kohmakana ja jäigana seisab marmorpank ta ees, kuid juba viirastub looja kujutluses õilis kunstiteos, mille graatsilised jooned erutavad ta kunstimeelt. Ent praegu on see veel kütkes. Suur kunstnik peab ta kivise vangla maha raiuma ja vangistatud ilu vabastama. Alles siis, kui viimne kivikild on pudenenud ateljee põrandale, võib kunstnik saata teda maailma, kuulutama suure loomingu sõnumit.

Nagu marmor kunstnikule, nõnda on aeg inimesele täis suuri võimalusi. Iga uus päev, iga uus aasta on loomata kunstiteosed. Iga tunniga me lööme rangelt ajamassilt killukese maha, andes sellele uue kuju. Mooses istus kõrbes lambakarja juures ja aeg libises tast mööda. Nelikümmend pikka pettumuseaastat pidid tunduma igavikuna mehele, kelle ainus soov oli oma orjastatud rahvas kord vabastada. Kuid ühel päeval kirgastus aeg nägemuseks. Nagu põlev põõsas seisis võimalus ta ees ja Mooses haaras sellest kinni. Jumal ütles: "Mine, Mooses!" ja Mooses ütles: "Jah, ma lähen" ning vabanenud orjade telgid panid kõrbe õitsema nagu Saaroni oru.

Piibel ei tunne sõna "homme". Ikka on see "täna". "Täna, kui sa Tema häält kuuled, ära tee oma südant kõvaks!" "Sakkeus, tule usinasti maha, sest täna pean ma sinu kotta jääma!"

Aja õigesti kasutamiseks on vaja julgust, kujutlusvõimet ja usku. Usku endasse, oma kaasinimestesse ja usku Jumalasse. Kui sageli olen ma istunud oma töötoas kahe noore inimesega, kes on tulnud mu juurde sooviga abiellu astuda. Noored, ujedad ja siirad, istuvad nad seal, armastus südames, kuid terve tundmatu tulevik ootab neid ees. Kuidas nad julgevad alustada oma perekonna loomist? Millise garantii annab neile elu, et ees ootab õnn ja mitte pettumused? Ei mingisugust. Usk on ainus lambike nende käes, heites pisut valgust pimedale teele. "Me usume, et saame õnnelikuks," lausuvad nad.

Seda usku vajame meie igaüks uude aastasse astudes. Sest elu lükkab täna jälle uue lehekülje meie ette ja lausub: "Kirjuta! Kirjuta oma eluraamat! Loo oma eepos." Ateljee uks avaneb taas ja range marmorkamp seisab meie ees. Päevad on peitlid, tunnid on terad. Elukatsumused on haamrid meie käes. Ja keegi lausub: "Kunstnik, asu tööle!"

Rooma linna lähistel oli vanasti üks orulohk, kus leidus palju raisatud marmorit. Seal oli kujusid, mis jäänud lõpetamata, ja teisi, mis olid läinud looja käes rikki. Kuid vahel tuli mõni noor kunstnik, kes ei suutnud osta vajalikku materjali ja võttis teiste poolt ära visatud raiskuläinud marmori, viis selle koju ja tegi sellest uue, kasinamamõõdulise kunstiteose.

Kristus on inimeste suhtes selline kunstnik. Tema otsib neid, kes on ära kadunud. Ta tuleb elu poolt armastatud ja rikutud isiksusi otsima. Teda ei heiduta ka see, kui meie ise oleme oma elu patuga ja rumalusega rikkunud. Kui meie alistume Tema mõjule, teeb Ta rikutust uue ja õilsa kunstiteose.

EVALD MÄND
Usurändur

VALGUS TULEB

"Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Jehoova auhiilgus koidab su kohal! Sest vaata, pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid, aga sinu kohal koidab Jehoova ja sinu kohal nähakse Tema auhiilgust!"
Jesaja 60,1-2

Kui küsida - milline valgus on kõige südamelähedasem, mälestusterikkam, armsam, hubasem ja kaunim, siis küllap paljud vastaksid ühe sõnaga - jõuluvalgus. Kui palju tegelikult mahub sellesse valgusesse - küünalde sära, laste rõõmsate silmade helk, headuse ja armastuse kiirgus. Minu lapsepõlve jõulud langesid rasketele sõja-aastatele. Kodu oli meil vaene ja väike. Polnud ruumi isegi kuusekesele, kuid vaasis oli kuuseoks ja sellel mõni küünlake. Puudusid jõuluroad, ka kingitusi peaaegu polnudki. Siiski oli jõuluvalgus põlevates küünaldes, mille valgel väike vaeslapseks jäänud poiss kuulas surematut jõuluevangeeliumi.

Mis valgus see on - jõulude imepärane, seletamatu, nii südantsoojendav, surematu ja pimedusest vallutamatu valgus? Sellel valgusel on oma ajalugu ja eelajalugu, sellel on kõige püham päritolu ja sellepärast ongi ta nii imeline ja südamesse tungiv, südantvalgustav.

Selle valguse koitu kuulutasid prohvetid juba vanasti ette. Ja ühe prohveti - Jesaja - sõnu me äsja lugesime. Ta andis teada, et valgus tuleb ja Jehoova auhiilgus koidab! Seda valgust oodati ja see oli hädavajalik maal, mida kattis pilkane pimedus, maal, mida nimetati surmavarjumaaks ja kus terved rahvad käisid pimeduses!

Mis oli esile kutsunud sellise suure pimeduse? Piibel ütleb vastuse üheainsa sõnaga - patt, Jumala korraldustest ja tahtest üleastumine, Jumala seatud elueesmärgist möödaelamine. Tulemuseks oli elu pimeduses, surmavarjumaal ilma Jumalata, ilma lootuseta, ilma valguseta. Patupilved varjutasid taeva ja lahutasid inimese valguseallikast - Jumalast! Ja nüüd korraga seitsesada aastat enne Kristuse sündi kuulutas prohvet Jesaja koidu saabumist surmavarjumaa pimeduses viibijaile: "Jehoova auhiilgus koidab su kohal!" See tuletas tolleaegsele heebrealasele meelde väga kauget minevikku, mil kõrbes laskus kogudusetelgile pilv ja see oli tunnistuseks Jumala kohalolekust. Nüüd Jesaja andis Jumalalt endalt edasi just sellise teate. Suursõnum pimeduses viibijatele! Head uudised Jumala oodatavast ja igatsetavast lähedalolekust!

Jõuluevangeeliumi kaudu on meile elustunud Ristija Johannese isa Sakariase sõnad - jõulude kätte jõudes tuli inimkonda "katsuma päevatõus kõrgest" (Lk 1,78). Oleme kuulnud karjastest, kelle ümber Petlemma väljal paistis Issanda auhiilgus. Jumal tuli neile väga lähedale selles imelises esimese jõuluöö auhiilguses ja valguses ning ingli sõnumi ja taevakooride laulu kaudu.

Aga see ei ole veel jõuluõhtu kulminatsioon! Karjased tulid Petlemma ja "leidsid lapsukese, kes magas sõimes" (Lk 2,16). Nad leidsid selles lapsukeses valguse kehastuse, kelles oli jumalik elu ja kellest sai inimeste valgus - nii mõtestab selle lahti Johannese evangeeliumi esimene peatükk.

Mind liigutas väga ühe minu sõbra saadetud jõulukaart. Seal olid sõnad: "Me õnn ei hargne lapsepõlvest, ei koosne maiseist väärtustest, vaid selle algus särab sõimest ja armastusest ääretust!"

Karjaseid tuli katsuma päevatõus kõrgest, kui nad kohtusid jõuluvalguse kehastuse jõululapse Jeesusega. Jeesus ise, kui Ta oma tegevust alustas, ütles: "Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!" (Jh 8,12).

See päevatõus kõrgest jõudis maailmale kätte, kuid oh häda, inimesed armastasid pimedust enam kui valgust (Jh 3,19) ja seda sellepärast, et nende teod olid kurjad, valgust kartvad! Pimedus ei võtnud ega võtagi valgust omaks. Ent oli neid, kes Jeesust valguse ja Päästjana, tee, tõe ja eluna oma usu kaudu vastu võtsid ja neile andis ning annab Issand meelevalla saada Jumala lasteks; oli neid ja on neid, kes ikka näevad Jeesuse au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde; on neid, kes ka käesolevate jõulude ajal tunnetavad jõuluvalguse sügavaimas olemuses Piibli kuldsalmi - "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" Kas sina oled selliste Jeesuse sünnipühade tähistajate hulgas? Päevatõus kõrgest on tulnud käesolevate jõuludena ka sind läbi katsuma - see on tõeline valguse proov sinu üle!

Indias austatakse beebisid. Emad kogunevad kokku, kõikidel beebid käevartel. Beebist poeglast kutsutakse sel puhul "väikeseks kuningaks". Ja kuigi neid beebisid tegelikult ei kummardata, osutatakse neile ometi sellist tähelepanu, et pole ime, kui nad nimetavad seda ise "beebi kummardamiseks".

Kas meis pole täna erilist soovi jõululast Jeesust kummardada, seda valguse kehastust? Ta on täna valmis ka sinus kehastuma ja sündima ja su pimeduse tõeliseks valguseks muutma! Veelkord kriipsutaksin alla - kui armas, leebe, perekonda kuuluv ja pühalik on jõuluvalgus selles faktis, et Jumal sai lapseks, sündis meie keskele inimesest, tulles meile üliarmsal viisil väga lähedale ja just nii valgustades iga inimest! Ja millise valgusjõu veel omandas Issand, surres meie üleastumiste ja pattude eest Kolgata ristil - tõeline päevatõus kõrgest!

Jesaja kuulutuses on veel midagi, see algab sõnadega "tõuse, paista!" - see tähendab, olles valgustatud, levita valgust! Tõuse madalseisust, otse siit masendusest, milles elu olukorrad sind hoiavad, tõuse uude ellu! Tõuse riietuma valgusega, kiirga välja Issanda au ja armsust! See on jõulude üleskutse Issanda kogudusele, tänapäeva usklikele ja Jumala lastele!

Issanda auhiilgus pani karjased astuma Petlemma ja pärast Jeesusega kohtumist saadud valgust levitama - nii jutustab meile jõuluevangeelium. Ja tänu karjaste aktiivsusele valguse levitajatena on meil nii kaunis jõuluevangeelium. Jõuluvalgus on pannud tuhandeid liikuma jõuluõhtul kirikute ja palvekodade poole, kuid ära peatu enne, kui sa Jeesuse endaga kohtud, kui Jumal hakkab paistma su südames ja on tekkinud "tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala aust" (2Ko 4,6) ning koidutäht ise tõuseb sinu südames (2Pe 1,19).

Walter Scott jutustab, kuidas ta väikese poisina jälgis vana gaasilampide süütajat. Väike Walter jooksis ema juurde ja hüüdis: "Ema, ema! Tule ja vaata meest, kes teeb auke pimedusse!" See on Jumala laste ülesanne igal ajastul - teha auke maailma moraalsesse, vaimulikku, sotsiaalsesse ja poliitilisse pimedusse, et evangeeliumi valgus saaks inimesi parandada ja suunata.

1985. aastal oli Los Angeleses Baptistide Maailmaliidu kongress. Selle motoks oli "Pimedusest Kristuse imelise valguse juurde" (1Pe 2,9). See moto jäeti viieks aastaks inimeste südametele. "Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb!" Nii hüüab Jesaja meile ka täna. Valgus sümboliseerib osadust Jumalaga Ta Poja Jeesuse Kristuse kaudu, pimedus aga lahusolekut Jumalast. Elame pimedas maailmas selle tõttu, et inimesed on pimedad maailma valgusele. Issand ütles meile: "Teie olete maailma valgus!" (Mt 5,14-16) ja meie ülesanne on juhatada inimesi tõelise valguse juurde. "Me tahame minna ühes teiega, sest me oleme kuulnud, et Jumal on teiega" (Sk 8,23).

Lõpetan näitega. Väike tüdruk vaeste linnaosast haigestus ja paigutati just jõuludeks haiglasse. Lebades seal voodis, kuulis ta lauldavat jõululaule. Ta kuulas süvenenult, kuidas räägiti Kristusest, kes tuli lunastama ja päästma kadunud maailma. Lapseliku usuga võttis ta päästmise kingituse vastu, usaldades Jeesust. Veidi hiljem ütles ta meditsiiniõele: "Mul on nii hea olla. Ma tean, ma lähen koju niipea, kui saan, aga ma võtan Jeesuse kaasa. Kas see pole ime, miks Jeesus sündis? Ta tuli meid päästma!" Õde ütles aga väsinult: "Jah, see on vana jutt!" "Kas teie ka tunnete Teda? Te ei näe nii välja, et te Teda tunnete!" "Miks ma siis sellisena välja ei näe?" küsis õde. "Te olete nii sünge. Ma arvan, et kui te mõistaksite, et Jeesus tuli meid taevasse viima, siis te peaksite rõõmus olema!"

Pühakiri ütleb: "Kes Tema poole vaatavad, need kiirgavad rõõmust!" (Ps 34,6). Keegi on ütelnud, et parimaks jõuludekoratsiooniks on kristlane, kellel on naeratusest pärjatud nägu.

"Tõuse, paista, su valgus tuleb!" See on tulnud käesolevate jõuludena ja tuleb kord taas Kristuse taastulekus!

ARVO KAJASTE
Arvo Kajaste (1936-1990) oli Tallinna Nõmme baptistikoguduse pastor

AKTUAALNE TEEMA

Eesti Piibliseltsil sai valmis uus piibliväljaanne. Sellega seoses esitasime mõne küsimuse seltsi peasekretärile JAAN BÄRENSONile.

Mida kujutab endast uus piibliväljaanne?

See on juba tuntuks saanud viimase tõlke uues formaadis väljaanne. Väike taskuformaadis Piibel ilmus 1997. aasta jõuludeks. Eelmise aasta jõuludeks sai valmis suures formaadis pere- või altari- või kantslipiibel koos apokrüüfidega. Nüüd lõpuks saime keskmise formaadi, mida nimetatakse laua- või pastori- või jutlustajapiibliks. Uus piibliväljaanne on nii tavalises köites kui ka Epp-Maria Kokamäe kujundatud kalingurköites ümbrispaberiga variandis, nagu oli ka perepiiblil ja väikesel formaadil.

Uus piibliväljaanne on kahes mahus - kanooniline Piibel ja oikumeeniline Piibel (st apokrüüfidega Piibel). Eestikeelse Piibli ajaloos on apokrüüfid olnud sees alates esimesest trükist 1739. aastal. See traditsioon katkes Teise maailmasõja eel ja järel, kuna Briti ja Välismaa Piibliseltsi üheks põhimõtteks oli, et antakse välja ainult kanoonilist piibliteksti ilma kommentaarideta.

Nüüd on meil kõik vajalikud formaadid olemas ja ootame arvutiversioonis Piiblit.

Sellest arvutiversioonist on juba ammu juttu olnud.

Meie partnerid Saksamaal ei saanud oma tööga nii kiiresti hakkama, kui nad algul planeerisid. Praegu on raske öelda, millal see töö valmib. Selge on see, et mitte sel aastal. Meil on praegu koostöös soomlastega tegemisel teine variant, kus on CD-plaadi peal soomekeelne vana ja uus tõlge, rootsikeelne vana ja uus tõlge, inglise- ja saksakeelsed tõlked, Piibli algkeeled ja eesti keel. Me loodame, et see peaks jõuludeks valmis saama.*

Piibliseltsis on praegu Piiblite soodusmüük.

Jõulude ajal tehakse ikka kingitusi ja meie leidsime, et meiepoolseks kingituseks oleks Piiblite ja Piibliga seotud kirjanduse soodushinnaga müük, mis kestab aasta lõpuni.

Aga selts ju aasta lõpus ei tööta?

Kui mõni kogudus soovib pärast jõule suuremas koguses Piibleid saada, siis on alati võimalik kokkuleppele jõuda. Üksikostja peab muidugi arvestama, et tal on aega jõuludeni.

Kui suur see soodustus on?

Me ei ole lähtunud konkreetsest protsendist. Iga artikli puhul on protsent erinev - mõnel 10%, mõnel 30% - nii, kuidas meil on võimalik teha, sest soodustus tuleb ikkagi millegi arvel.

Inimesed küsivad, miks peab Piibli eest maksma - vanasti sai ilma.

Meie võisime ju ilma saada, aga keegi ikkagi maksis nende eest. Igal piiblitõlkijal, trükikojal, paberivabrikul ja transpordifirmal on oma kulud. Võib-olla, et Eesti inimesed on humanitaarabist ära rikutud - kõik peab olema tasuta või võimalikult odav. Siiani on teiste maade kristlased meie Piiblid kinni maksnud. Me oleme selle abi saanud teiste maade piibliseltside kaudu paljudelt maailma kristlastelt ja see raha ei ole tulnud mitte ainult rikastelt Ameerika onudelt, Inglismaalt või Saksamaalt, vaid väga tihti ka kuskilt Ladina-Ameerikast, Aafrikast või Indoneesiast. Julgen öelda, et mõned aitajad on ise elanud palju viletsamates tingimustes kui meie kõige viletsamalt elav inimene. See pisku, mida meie Eesti ostja kinni maksab, ei kata üldjuhul isegi kõiki Piibli trükikulusid, rääkimata ettevalmistuskuludest. Ka uue piiblitõlke ettevalmistamisel tegi piiblikomisjon neli aastat tööd. Neid koolitati, käisid konsultandid jne - see kõik läks maksma nii mõnegi miljoni. Me peame ükskord nii kaugele jõudma, et me suudame oma kulud ise kanda.

Sinu vanaisa, piiblimüüja Karl Kibuspuu olevat Piibleid ka ilma rahata jaganud.

Ega ta seda alati teha ei saanud. Tema suur pere tahtis süüa ka saada. Aga nii mõnigi kord, kui ta piiblikott seljas mööda maad ringi rändas, leidus inimesi, kes ei suutnud maksta. Siis ta andis tasuta selle lootusega, et Jumal hoolitseb selle inimese eest, kes Jumala Sõna saab, et see võiks ta elu muuta. Samas uskus ta ka seda, et Jumal õnnistab ta oma peret. Ja täna võib öelda, et kõik ta üheksa last kasvasid suureks ja keegi pole näljas olnud.

Mida arvas Sinu vanaema sellest tasuta Piiblite jagamisest?

Ega vanaemagi misjonitöö vastu olnud. Mõlemad olid Hiiumaa esimestest usklikest peredest pärit. Vanaema pidi sageli üksi kodus olema. Kui raha ei olnud, oli väga raske midagi lauale panna. Igapäevaste vajaduste ja misjonitöö vahelised "käärid" on alati olemas.

Kui siit Piibli hinna juurde tagasi minna, siis - kui me ostame endale Piibli, siis me ühelt poolt teeme endale heateo, sest me saame endale Jumala Sõna. Teiselt poolt me toetame seda tööd, et ka mõni teine võiks endale Piibli saada, ka need, kellel on tõesti väga vähe raha. Me oleme siis selles protsessis, kus me võime toetada ka mõnda teist rahvast. See aeg, kus me ainult saanud oleme, peaks olema möödas. Me peaksime olema juba nii palju õppinud, ka vaimulikult, et me oleksime valmis kasvõi oma piskust teisi aitama. Jumal õnnistab siis meid ja vahendid tulevad ka sealt, kust me ei oska üldse oodata. Mõnigi pastor on olnud mures, et kui koguduseliikmed toetavad mõnda piibliseltsi projekti, siis koguduse kassa jääb tühjaks. Paljude koguduste karjaste tunnistus on olnud siiski see, et nende koguduse osa pole jäänud vähemaks ega ka mitte samaks, vaid on suurenenud. Kui me kristlastena oskame näha ja hinnata misjonitööd, siis tuleb õnnistus ka kohalikule kogudusele.

Täname!

5. detsembril Tallinnas

MA POLE JÕULUVANA

Seekordseks Kuulutaja vestluskaaslaseks on Sotsiaaltöö Keskuse "Sõbra Käsi" tegevdirektor KOIT LÄÄTS.

Meie lugejaid huvitab kindlasti Sinu isik.

Olen sündinud Kuressaares 1955. aastal. Minu vanemad ei olnud kristlased, kuid mitmed sugulased olid ja palvetasid meie pere pärast. Mina olin esimene, kes meie perest usule tuli. Lõpetasin TPI elektroonikainsenerina. Viimased kolmteist aastat olen asjaolude kokkusattumise tõttu tegelnud ehitusega. Sotsiaaltöö on minule täiesti uus valdkond. "Sõbra Käe" asutaja Evald Timmas tegi käesoleva aasta märtsis mulle ettepaneku sellele tööle asuda. Nüüd töötan "Sõbra Käes" ja ühtlasi olen Viimsi Vabakoguduse juhatuse esimees. Teen praegu ainult sotsiaal- ja vaimulikku tööd.

Mul on abikaasa Maire ning kaks last - poeg (14) ja tütar (19).

Sa juhtisid Kuressaare Siioni kiriku ehitamist?

Nii see oli. Seal oli hädasti tarvis eestvedajat ja nii ma sinna sattusin. Tegelikult alustasin ehitusvallas kooperatiivis "Sõnajalg". Tookord töötas seal suur hulk usklikke noori mehi.

Sind peetakse ka ärimeheks.

Ka see haakub Siioni kiriku ehitusega. Me asutasime Kuressaares väikese ehitusfirma, mille liikmed olid usklikud ja tookord olid meil palju laiemad mõtted, mis puudutasid eriti jumalariigi tööle kaasaaitamist. Elu läks teisiti ja pärast Siioni kiriku ehituse lõppu kujunes sellest päris tavaline ehitusfirma. Likvideerisime selle 1997. aastal. Pärast seda olin kolm aastat Viimsi Vabakoguduse kirikuehituse eestvedaja.

Kunagi mõtlesime, et kui tuleb Eesti Vabariik, siis on meil lahe elu. Milleks on siin mingit sotsiaaltööd vaja teha?

Jeesus ütles: "Vaeseid on teie juures alati" (Mt 26,11). On elu hammasrataste vahele jäänuid, vaeslapsi ja ka muid sotsiaaltöö valdkonda puutuvaid inimeste rühmi, nagu puuetega inimesed, kroonilised haiged jne.

Milliste valdkondadega tegeleb "Sõbra Käsi"?

Oma asutamisest peale üle üheksa aasta tagasi on see vahendanud välismaalt tulnud humanitaarabi - toidu-, riide- ja meditsiiniabi - ja püüdnud leevendada vaeste inimeste puudust. Vahendame seda abi esmajoones koguduste ja mitmesuguste organisatsioonide kaudu nagu lastekodud, lasteaiad, koolid, hooldekodud, invaühingud, haiglad jne. Värskeim suund on tänavalaste ja hoolitsuseta jäänud laste projekt.

Kuidas selle elluviimine läheb?

Üle poole aasta tagasi alustasime supiköögiga hoolitsuseta jäänud lastele. Üheks mureks oli sobivate ruumide leidmine, kus seda suppi jagada ja nende lastega tegelda. Tänu paljudele palvetele ja läbi mitmete takistuste leidsime Koplis ühe lasteaia, kust saime osa ruume rentida. Seal on nüüd kolmandat nädalat supiköök vaestest peredest pärit lastele koolidest saadud nimekirjade järgi. Ja ka tänavalastele supi jagamine.

Suvaline tänavalt sissetulnud lapsuke, kes ütleb, et tal on kõht tühi, süüa ei saa?

Nii julmalt me ei käitu, kuid iga lapse puhul püüame võimalikult ruttu uurida tema tausta ja saada temaga tuttavaks.

Kas kõhu täis söötmise juurde käib ka mingi vaimulik töö?

Mõne kuu pärast peaks see supiköök kujunema päevakeskuseks, kuhu tänavalapsed, kes ei käi koolis ja kellel ei ole kodu, võivad juba hommikul tulla, saada haritud nii ihu kui ka vaimu poolest. Selle sisse tahaksime hakata poetama ka vaimulike teadmiste andmist, nagu seda pühapäevakoolides tehakse.

Kas siis usklikkus saab tingimuseks, et suppi saada?

Ei ja veelkord ei.

Kas mõni ei taha nii jäädagi elukutseliseks tänavalapseks? Tuled hommikul päevakeskusse, sööd kõhu täis, siis mängitakse ja tehakse tunde, kõik on soe ja puhas...

Seda oleks õigem edaspidi nende laste endi käest küsida. Need, kes on seni teistes varjupaikades abi leidnud, ei ole minu teada tahtnud enam tänavale tagasi minna. Ja supiköök jätkab ka siis, kui päevakeskus jalad alla saab. Sellest asutusest peaks edaspidi kujunema normidele vastav lastekodu.

Võib-olla mõni lugeja ütleb, et näe - selliste eest hoolitsetakse, aga korraliku inimese peale ei mõtle keegi.

Eks seda mõtet on paljudki mõtelnud, et korralikes peredes väga vaeselt kasvanud lapsed ei saa nii palju hüvesid kui lastekodulapsed. Mitmes lastekodus on tehtud eurotasemel remont, on televiisorid, arvutimängud ja vaba aja veetmiseks väga head võimalused. See on asja üks külg. Aga kui plusse ja miinuseid kaaluda, jõuame järeldusele, et emaarmastus on kõige suurem väärtus ja kui lapsel ei ole vanemaid, kelle poole pöörduda - siis peaksid kodus elavad vaesed lapsed olema siiski õnnelikumad kui lastekodulapsed.

Kas "Sõbra Käsi" koondab nüüd oma jõu ühele kitsale alale?

Me säilitame ka algse suuna - vahendada abi selle vajajatele. Kuid abi saajate ring tõmbub koomale. Me püüame selgitada välja rohkem neid gruppe, kellele seda abi suunata. Sellist jagamist, et kõik saavad võrdselt, ühe kulbiga, me enam ei tee. Kuna ühiskond on nende aastatega muutunud, siis paljud inimesed seda abi enam ei vajagi. Samas on ühiskond rohkem kihistunud ja meie püüame jõuda vaesemate kihtideni.

"Sõbra Käel" on ka kriisiabiprojekt.

See on suunatud ootamatusse hätta sattunud inimestele. Osaliselt on see kõik need aastad juba praktikas toiminud. Oleme alati andnud abi tulekahjus kannatanutele. Kuna tänapäeval on kahjuks väga palju petiseid, siis me püüame uurida igal juhtumil ka inimese tausta. Tahame, et miski tõestaks abi vajadust.

"Sõbra Käe" juhatuse koosolekul käis läbi ka niisugune mõte, et võiks vaeste üliõpilaste peale mõelda (nn tudengi ellujäämise pakett).

Kas kihistumine meie ühiskonnas jätkub?

Raske ennustada. Lähiaastatel kindlasti jätkub. Mingil ajal lõpeb kindlasti abi saatmine välismaalt. Eesti normaalse sissetulekuga inimesed peaksid rohkem saama teadlikuks heategevuse vajadusest, annetamisest vaesemate inimeste heaks. Ka firmad peaksid rohkem hakkama heategevusega tegelema.

Teatavasti ei annetatud 50 aastat meil kellelegi muule kui kirikule. Metseenlus, sponsorlus, mänedžerlus jne - sellest ei saa inimesed meil suurt midagi aru. Kas peaks seda ühiskonnas kuidagi kasvatama?

Peaks loomulikult ja selle propageerija ei peaks olema ainult kirik, vaid siin peaks ka riigi struktuurid oma sõna kaasa ütlema. Kahjuks on eeskuju näitajaid vähe.

Riik siiski ju mingil määral soodustab annetamist - mittetulundusühingutele (ka kirikutele ja kogudustele) tehtud annetused annavad tulumaksusoodustust.

Kui võrrelda mõne arenenud lääneriigiga, siis ei ole meil äriettevõtetel suurt huvi tegelda heategevusega. Siin peaks seadusandlus sellele veel kaasa aitama.

Kes praegu finantseerib "Sõbra Kätt"?

Otseselt rahalist abi oma kulude katteks "Sõbra Käsi" välispartneritelt ei saa. Oleme pidanud ise oma kuludega toime tulema ja selleks teostame kasutatud esemete annetusmüüki. See on ka sponsoritega kokku lepitud, et võime annetatud esemeid müüa rendi ja töötasu kulude katteks. On lootust, et kui tänavalaste projekt läheb edasi, siis leiame sellele rohkem sponsoreid.

Abi saatjatest võiks nimetada kolme organisatsiooni Rootsist: Nordmarkskyrkornas Hjälpverksamhet, mis hõlmab 14 kiriku ühendust, kasutatud esemete müügiga tegelev organisatsioon Vinden ja organisatsioon Läkarmissionen.

Kas Eesti elanikud võiksid anda "Sõbra Käele" esemeid või raha?

Väiksemas koguses oleme me seda vastu võtnud. Üle-Eestiline abi vastuvõtmise süsteem võiks tulla kõne alla, kuid see vajab teatud struktuurimuudatusi. Ning meie Eestimaa on praegu veel liialt vaene, et siit hakata koguma mööblit või riideid. Need asjad osutuvad Lääne omadest niivõrd palju kvaliteedi poolest madalamaks, et õigem on praegu olnud jätkata Rootsi sponsorite käest abi vastu võtmist. Seejuures nemad tasuvad ka transpordikulud. Meil ei ole vähemalt selle abi saabumiseni Eestisse midagi vaja peale maksta.

Annetused on kõik teretulnud ja selleks on meil pangaarve number 1120030506 Hansapangas.

Jõulud on tulemas. Kui keegi tuleb Sinu juurde ja ütleb: "Tere, jõuluvana!", kas ta saab midagi?

Valitud seltskond saab. Toetame siiski vaeseid ja midagi meil on neile ikka anda. Tahame ka sel aastal aidata koguduste kaudu lapsi jõulupakkidega ja peale selle on meie sponsorid organiseerinud Rootsist koolilaste valmistatud kindlatele vanusegruppidele määratud lastepakid. Tegelik jaotamine jääb kohalike inimeste hooleks.

Kes on praegu "Sõbra Käe" juhatuse liikmed?

Juhatuse esinaine on Eesti Õdede Ühingu president Teisi Remmel; aseesimees on Sutlepa baptistikoguduse pastor Toomas Vallimäe; sekretär on Inge Ojala, kes töötab tänavalastega EELK Tallinna Peeteli koguduses; Tallinna venekeelse EKB koguduse sotsiaaltöötaja Aleksandra Popova esindab venekeelseid kogudusi ja Folke Andersson Rootsi-poolseid partnereid.

On Sul mõni soov meie lugejatele?

Kõik lähtub südamest. Olgu meie kõigi süda õiges kohas, et seal jätkuks ruumi ligimese vajaduste nägemisele. See on eeldus ja alus sotsiaaltöö tegemisele.

Täname ja soovime Sulle ning "Sõbra Käele" Jumala õnnistust teie vastutusrikka töö tegemiseks.

5. detsembril Tallinnas

JUMAL TULI SEALPOOLSUSEST SIINPOOLSUSESSE

Kuulutus päevalehe korterite vahetamise rubriigis: "Kõigi mugavustega heas korras luksusvilla vahetada laudputka vastu Iisraelis, võimaluse korral vaestekvartalis. Kõige parem oleks sõjategevuse piirkond." Kes sellist kuulutust loeks, ütleks endale: "Kui see ei ole nali, siis on see hullumeelsus. Mehel, kes niisugust korterivahetust otsib, on arvatavasti mõni kruvi lahti. Ükski normaalne inimene ei koliks vabatahtlikult oma ujumisbasseini ja kiiktooliga unistuste majast mingisse vee ja elektrita osmikusse. See ei ole võimalik."

Ometi juhtus selline lugu. Aga ajalehed sellest ei kirjuta, seda pean ma tunnistama. Sellest võib lugeda Jumala uudistekirjast, Piiblist, jõululoost Luuka evangeeliumi teises peatükis. Asi on selles, et jõululugu ei ole mitte plaanitava korterivahetuse kuulutus, vaid räägib selle teostumisest. Kolimine on juba toimunud! Jumal, kes oli inimestele kauge ja kättesaamatu nagu multimiljonär oma luksusvillas, seesama nähtamatu, haaramatu ja suur Jumal kolis ümber. Ta tuli sealpoolsusest siinpoolsusesse, taevast maa peale, rikkusest vaesusesse. Ja isegi mitte laudosmikusse, mis inimeste ulualuseks siiski kõlvata võib. Ei, ta majutas ennast lauta loomade juurde, sai maa elanikuks, inimeseks. Milleks see kõik?

SEE EI OLE PIPARKOOGIPIDU!

Jutt ei ole süütust piparkoogipeost, vaid päästeaktsioonist. Kristus, Päästja, on siin!

Kui jutt on Päästjast, siis peab rääkima ka sellest, millest Ta päästab. Muidugi: "Nende pattudest." Mõned jõuluaegsed tervituskõned sarnanevad esinemistega Punase Risti koosolekul, kus kiidetakse armsate aitajate häid tegusid, kuid vaikitakse piinlikult sellest, et inimeste süül juhtub õnnetusi ja katastroofe ning peetakse sõdu. Paljud küsivad: "Kas siis vähemalt jõulude ajal ei võiks sellest pattude-jutust loobuda? Kas siis vähemalt sellel armastuse pühal ei võiks kirikus seda ebameeldivat patuteemat rahule jätta?"

Just ei või! Jõulud just patu pärast aset leidsidki. Kui pattu poleks, ei oleks ka jõule. Aga patt, vastuseis Jumalale, on olemas juba Aadamast peale. Sellest ajast oli paradiisi uks lukus ja valve all. Ja Jumal mõtles, kuidas Ta saaks sissepääsu paradiisi meile uuesti lahti teha. Ta tegi seda Jeesuse kaudu, kes pärast ise enda kohta ütles: "Mina olen uks" (Jh 10,9). Tema kaudu pääseb Jumala riiki!

ARMAS NAGU KAISUKARU?

Selleks, et see teoks saaks, pidi Jeesus kõigepealt meie sarnaseks saama: "Sõna sai lihaks" (Jh 1,14). Jumal sai inimeseks.

Hiljuti rääkis mulle keegi, et ta olevat religioonipedagoogilisel väljaõppel Luuka evangeeliumi teisest peatükist kuulnud, et kõik olevat mütoloogia ja legend. Ainus kindel asi olevat see, et keiser Augustus oli tõesti olemas.

Tõsi on see, et terved põlvkonnad teolooge on vaeva näinud, et kõike jumalikku jõululoost maha tõmmata, kuni jääb järele ainult ilus halearmas lastejutt, mis ei huvita kedagi, ei kohusta millekski ega anna midagi. Ja teiseks on tõsi ka see, et meie usk seisab ja langeb koos lausega "Sõna sai lihaks". See tähendab: Jumal sai inimeseks. Ja see tähendab edasi - inimene Jeesus oli Jumal. Tõeline Jumal! Kõik muu on mittekristlik tühijutt. Kui Jeesus hiljem oma jüngritelt küsis, kelleks inimesed Teda peavad, siis tulid lausa valed vastused. Lõpuks tõdes Peetrus: "Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!" (Mt 16,16). See oli õige, ainuõige vastus.

LOEVAD AINULT JUMALA MÕÕDUD

Nüüd jääb veel küsimus, miks Jumal seda tegi? Lapsena, inimesena, ristilööduna? Kas kuidagi teisiti ei oleks saanud? Vähem vaeselt, vähem veriselt, vähem šokeerivalt? Sest esimene mõistetamatu tegu, et suur Jumal väikeseks inimeseks sai, et selle tunnuseks ainult mähkmetesse mähitud last nimetati, leidis järje uutes suurtes kummalistes sündmustes: Jeesuse oma perekond arvas, et Ta on arust ära, usuteadlased arvasid, et Temas on Peeltsebul, kohtunikud kuulutasid Ta Jumala pilkajaks. Ta lõpetas kurjategijana Jeruusalemma prügimäel risti lööduna. Ainult kui nad Jeesuse surnuks kuulutasid, ei läinud see täppi, sest kolme päeva pärast oli Ta jälle kohal ja tegi teatavaks oma valitsemisdeklaratsiooni: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal" (Mt 28,18).

Kui suurel Jumalal, kes lõi universumi ja juhib seda, ei olnud ühtegi teist ideed inimsoo lunastamiseks kui ise inimesena kannatuseteele ja ristile asuda, siis on veel vähem mõtet, kui meie, väikesed olevused, pead vaevame, kuidas Jumal oleks võinud teisiti (seega paremini) teha. Kõik sai tehtud nii, nagu Jumal seda mõtles ja otsustas ning sellest on küll. Ja kõige parem on alati Jumala Sõna selliselt uskuda, nagu see on. See võib meie jaoks olla arusaamatu, liiga võimas, haaramatu, aga mis ajast on meie usuline ettekujutusjõud ja meie tunnetemaht mõõduks Jumala tegudele ja nende tõelisusele? Loobugem lõpuks oma pisikeste tollipulkadega Jumala mõõtmisest ja ärgem üritagem Tema tegusid oma nõndanimetatud mõistliku tunnetuse joonestuslauale naelutada.

MIS ON "MÕISTLIK"

Meie kui kadunud patuste seisukohalt on "mõistlik" vaid üks: olla suurele Jumalale imetledes tänulik. Sest siin, jõuludega seoses, ei ole asi milleski muus kui armastuses, seega milleski, millel on mõistusega vaevalt midagi pistmist või mida sellega kirjeldada või haarata saab. Sest kui oleks ükski mõeldav põhjus, millega seda meeletust seletada, miks Jumal inimeseks sai ja kogu pinge sünnist kuni surmani enda peale võttis, siis on sellele ainult üks vastus: armastus. "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" (Jh 3,16).

Armastust ei pea põhjendama ega saagi põhjendada. Ta lihtsalt on olemas. Kui noor mees ütleb noorele tüdrukule: "Ma armastan sind," siis tüdruk ei küsi: "Miks?" Rõõmustagem niisiis imetlevas tänus selle üle, et universumi valitseja meid armastab, et Tema armastus on siin, et sellel on suur mõte ja et see on meie ajalugu mõjutanud.

VAGADUS JUMALATUS RAAMATUS

Ida-Saksamaal oli nõndanimetatud teaduslik raamatusari "Teejuht ateismi". Üks köide selles sarjas kandis pealkirja "Sealpoolsusest siinpoolsusesse". Ma olen alati imestanud, kuidas nii vaga pealkiri nii jumalatule raamatule sattus. Sest seesama pealkiri - "Sealpoolsusest siinpoolsusesse" - on sellel lool, kuidas Jumal inimeseks sai.

KUI HULL ON MEIE OLUKORD?

Aastate eest olin ma nädal enne jõule Berliinis konverentsil. Kell 17 sõitsin ma koos teistega kiirtee poole välja. Siis sõitis meist mööda siniste vilkurite ja sireeniga politseiauto. Varsti selle järel tuli järgmine, siis kiirabi, tuletõrje ja üha uusi päästeautosid, terved kolonnid. Me pidime tee serva sõitma ja päästemeeskonnad mööda laskma. Meil polnud aimugi, mis oli juhtunud meist eespool. Aga me järeldasime suurest autode hulgast, et midagi eriti halba on juhtunud. Hiiglaslikust päästeaktsioonist võisime me mõista, et tegemist peab olema eriti raske õnnetusega. Alles hiljem, öösel, saime teada, et Schönefeldi lennuväljal oli lennuk alla kukkunud.

Kui me ka mõnikord ei mõista, milles seisneb meie patt Jumala ees, võime me Jumala hiiglaslikust päästeaktsioonist taibata, kui hull meie lugu tegelikult on. Et meid päästa, pidi Jumal, maailma Looja, lapseks saama. Sellepärast tuli Jumal, maailma Issand, risti lüüa. Jumal, maailma Lunastaja, pidi verest tühjaks jooksma.

Selle päästeaktsiooni suurusega võime me mõõta oma patu suurust ja Jumala armastust. Jumal armastab meid. Ta pani meie päästmiseks kõik välja, mis Tal oli - oma ainsa Poja.

Jeesuses tuli Jumala päästeteenistus oma siniste vilkuritega õnnetuses olevale maailmale appi.

Dr. THEO LEHMANN
idea Spektrum

PEAKÜTID

(Algus eelmises Kuulutajas)

RAHULAPS

Mida enam Richardson selle üle mõtles, seda enam sai talle selgeks: tema missioon savide hulgas oli ebaõnnestunud. Ta ei suutnud oma ülesannet täita. Ja nii pidas ta haenami ja kamuri hõimu meestele eraldi kõne:

"Kuna see ei ole ilmselt võimalik, et te vastastikku rahus elate, peame mina ja minu naine teid maha jätma. Kui me siia jääksime, oleks see ainult aja küsimus, millal veel rohkem mehi maha tapetaks. Ja siis mässitakse teid verivaenu, mis veel enam elusid maksma läheb."

Tema sõnad põhjustasid ägedaid vaidlusi. Kuni hilise ööni kuulsid tema ja Carol ärritunud läbirääkimisi. Keset ööd palus hõimupealike delegatsioon teda välja. "Ärge jätke meid maha," palusid nad teda, "homme teeme me rahu." Selles mitte veendunud, läks Richardson majja tagasi. Aga järgmisel hommikul elas ta läbi dramaatilise tseremoonia, mis avas uue külje savide kultuurist. Richardson kirjeldab:

"Kui hommik koitis ja heitis oma valguse majade, džungli ja helkiva jõe üle, oli kõikjal surmvaikne. Nii vaikne nagu tavaliselt ainult enne võitlust. Oli kuulda vaid üksikuid loomahääli. Siis nägime me, kuidas sõjamees Mahaen ja tema naine haenamide seast oma pikkmajast alla ronisid ja kamurite külla läksid. Ka teised tulid sinna ja jäid vaikselt seisma. Mahaen kandis ühte oma poegadest seljas. Tema naine Syado nuuksus ägedalt. Samuti tulid kamuri inimesed oma pikkmajadest välja. Sajad silmad jälgisid Mahaeni ja tema nutva naise edasiliikumist. Kui Syado nägi kamuri elanikke, hakkas ta värisema, rebis äkki oma väikese poja oma mehe õlgadelt ja tormas temaga koos tagasi haenamide juurde. Seejuures karjus ta valjusti."

Ka teised haenami naised surusid oma imikud vastu rinda ja karjusid hirmust. Mehed hakkasid siia-sinna jooksma. Küla oli ärevuses. Don kirjeldab edasi: "Äkitselt nägin ma, kuidas üks tugev mees kamurite seast nimega Kaiyo oma pikkmajja ronis ja kohe seejärel jälle imikuga kätel välja tuli. See oli tema kuuekuune poeg. Ema ei märganud seda esialgu, aga kui ta selle avastas, karjatas ta ja tormas talle järele. Imik oli tema ainus laps. Aga Kaiyo ei vaadanud enda ümber. Varsti jõudis ta ootava rahvahulgani haenamide pikkmajade vahel. Südantlõhestava kisaga kukkus tema naine kokku. Ma pöördusin Caroli poole ja nägin, kuidas ta meie poega Stephenit tugevalt oma kätel hoidis."

Kaiyo rind tõusis ja vajus ärritusest. Ta armastas oma last. Haenamide juhtivad mehed seisid tema ees ja vaatlesid ootusärevalt imikut. Kaiyo silmitses kontrollivalt oma vastaste ridu ja karjus siis: "Mahaen! Kas sa esindad kamurite tõotust oma inimeste seas?" "Jah," vastas Mahaen, "ma teen seda."

"Siis annan ma sulle oma poja ja koos temaga oma nime," ütles Kaiyo. Ja ta ulatas talle imiku. Mahaen võttis selle ettevaatlikult kätele. Rahvahulga ärevus oli piiritu. Mahaen kadus. Siis tuli ta jälle tagasi ja hoidis kõrgel ühte teist oma lastest, kah väikest poissi ja karjus: "Kaiyo! Kas sina esindad haenamide tõotust oma rahva hulgas?" "Jah," vastas Kaiyo ja võttis lapse. "Siis annan ma sulle oma poja ja temaga koos oma nime."

Kui Kaiyo imiku ära viis, kutsus Mahaen haenami elanikke üles: "Need, kes seda last kui rahu alust tunnustavad, peavad tulema ja oma käed talle asetama!"

Noored ja vanad asusid usinasti Mahaeni taha ja asetasid üksteise järel käed Kaiyo pojale. Nii otsustasid nad kinnitada rahu kamuritega. Samasugune tseremoonia toimus ka kamurite juures, niipea kui Kaiyo Mahaeni lapsega tagasi tuli.

Mõlemad lapsed kanti siis meestemajadesse ja ehiti rahupidustusteks.

Don Richardson mõistis, et kumbki mees oli oma poja rahulapseks andnud. Üks noor savi seletas talle ka, milleks see vajalik oli: "Te ju kutsusite meid üles rahu tegema. Kas te siis ei tea, et see on võimatu ilma rahulapseta? Kui teil seal väljaspool kunagi sõdu ei ole, siis ei ole teil vist ka rahulapsi vaja. Aga meie, savid, võitleme kogu aeg. Meil peab olema rahulaps."

Ja Don jätkas: "Kui ma oleksin teadnud, et minu üleskutse rahu teha sunnib isasid oma lapsi ära andma, tõukab emasid kurbusesse ja ahastusse ja kisub beebid välja nende kodudest - mille ma oleksin valinud? Ma ei teadnud vastust, aga kolmsada savit panid oma käed rahulapsele ja nad laulsid ja naersid. Ja minu alateadvuses hakkas midagi koitma."

Võttis veel veidi aega, kuni Richardson tseremoonia kogu tähendust mõistis. Rahulastele ei tehtud mingit kahju ja mõlemad külad pidid rahu tunnustama, kuni need lapsed elasid. Ja Richardson mõistis savi-kultuuri teist poolt - vägivalla kõrval sõprust, kui mees rahu heaks omaenda poja annab. Seda meest võis usaldada.

LAPS MAAILMA HEAKS

Kaks kuud pärast seda sündmust pidas ta mõlema küla inimestele jälle kõnet. Ta selgitas neile, et nad ei ole ainsad, kes leidsid, et rahuks on vaja rahulast. "Kui Jumal tahtis, et inimestel oleks rahu Temaga ja omavahel, otsustas Ta üheainsa rahulapse välja valida, kes paneks aluse alalisele rahule. Aga keda Ta pidi välja valima? Milline laps inimlaste seast oleks selleks piisavalt tugev?"

"Millise lapse Ta siis valis?" küsis Mahaen, sel ajal kui ta oma keedutule kohal ora otsa aetud sitikatõuke praadis. Don küsis: "Kas sina ja Kaiyo andsite oma pojad või kellegi teise omad?" "Me andsime enda omad," vastas Mahaen. "Täpselt nii tegi ka Jumal!" hüüdis Don. Siis avas ta oma Piibli ja tõlkis Johannese evangeeliumist savi keelde: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" (Jh 3,16).

Mahaen küsis, kas see oli seesama Jeesus, kellest Don jutustanud oli. Kui Don jaatas, oli Mahaen sügavalt nördinud selle pärast, et Juudas selle rahulapse reetis. Seda ei tohi ju teha! Don hingas kergendatult: nüüd lõpuks ei olnud Juudas enam nende jaoks kangelane. Ja ta seletas neile, kuidas Jumal selle rahulapse kogu inimkonna jaoks andis. "Teie jaoks ja meie kõigi jaoks. Asetage usus oma käed Tema peale ja Tema Vaim tuleb teie südametesse ja hoiab teid rahuteel. Kui teie rahulapsed, kes on nõdrad, võivad teile rahu tuua, kuipalju suurem on siis see rahu, mille Jumala rahulaps toob?"

Richardson oli leidnud võtme. Savid hakkasid mõistma, et neile on Jeesust vaja. Kuigi seni ei olnud nad kristlikust sõnumist midagi teadnud, olid nad suurepäraselt ette valmistatud tänu sellele kokkulangevusele nende oma kultuuriga.

Järgmistel kuudel rääkis Richardson savi külades rahulapsest. Esimesed savid usaldasid oma elud Jeesusele. Nad teadsid, et tunnistades end Jeesuse omaks, katkestavad nad oma sidemed senise savi-traditsiooniga. Richardsonid jäid sinna ja nägid üha suuremat pöördunute hulka, kes võtsid vastu Jeesuse andestava armastuse.

Jõuluõhtul, oma esimese savide keskel veedetud aasta lõpus, korraldasid Richardsonid suure peo. Nad kutsusid sinna savisid kõigist küladest. Jõekallas oli üle külvatud särava maalinguga sõjameestest, kes olid raskelt relvastatud ja jälgisid iga teist närviliselt. Vastandina neile tervitasid savi kristlased oma endisi vaenlasi naeratades ja rõõmuga ning kinkisid neile sitikatõuke ja toorest liha.

Ning õhtul tõusis üks savi-jutlustaja ja esitas üllatunud ja segaduses külalistele jõululoo: "Sest meile sündis laps: meile anti rahulaps."

PHILIPP YANCEY
Entscheidung