Kui puid ees ei oleks, avaneks ilus vaade linnale. Kunagi see oligi nii, kuid aeg on teinud oma töö ja puud on kõrgeks kasvanud.

Mida seal kivises linnas ikka vaadata? Ehk on puud hoopis huvitavamad? Aga linnas elab palju inimesi, nende vajadustest ei tohiks mööda ega üle vaadata.

Kõrgematest ehitistest paistavad veetorn-elamu, elevaator, korsten ja kirik. Kuskil peab ju elama, vaja on ka toitu ja vett. Maju juba enamasti köetakse, sest sügisilmad nõuavad seda. Mõne arvates saaks hakkama ilma kirikuta, kuid me ei jaga seda asjatundmatut vaadet.

“Kena sügise algust! Kevadeni vaid pool aastat aega,” ilmus arvutiekraanile optimistlik sõnum. Ükski aastaaeg pole kunagi tulemata jäänud. Samas ei looda me sellele, et elu iseenesest korraldub.

Uskliku inimese optimismi põhjuseks on Jeesus. Me teame tulevikku – Jeesusele on antud kõik meelevald taevas ja maa peal (Mt 28,18).

KOMPROMISSIDE RASKE TEE

Toimetaja kommentaar

PANTVANGID SAID VABAKS

Pantvangide vabaks saamise viisis on aga ohumärke. Lõuna-Korea valitsus sõlmis pantvangivõtjatega kokkuleppe, et misjonäre rohkem Afganistani ei lasta. Ma ei oleks mingil juhul tahtnud pantvangide surma, kuid niisuguseid avalikke misjonivastaseid liite ei saa ka heaks kiita.

Teine ohumärk on see, et Afganistani valitsusvastased tehti tunnustatud läbirääkimispartneriteks. Muidugi hingasid ka Afganistani võimud kergendatult, kui korealased koju pääsesid, kuid halb on see, et võõras maa sõlmis valitsusvastastega kokkuleppe, millega ka valitsus peab arvestama. Kuidas eestlastele meeldiks, kui keegi peaks läbirääkimisi näiteks Lasnamäe pommipanijaga ja Eesti valitsus oleks kohustatud tulemusi tunnustama? Saan aru, et siin on tegemist kaaluvahega, sest õnneks ei ole meil arvestatava jõuga riigivastaseid grupeeringuid.

Muidugi on kristlik misjon läbi aegade tegutsenud nii põranda all kui ka üle valitsuste peade. Ega korea kristlased seegi kord valitsuse tahtel Afganistani läinud, aga otsene misjoni keelamine on ohtlik. Kristus võidab niikuinii, aga paljud võivad jääda niisuguste kokkulepete tõttu kaotajaks.

EESTI ÜTLES “EI”

Teisalt oli suurim valitsuspartei Reformierakond viimase hetkeni uuringute poolt. Uuringute vastu oli selgelt Isamaa ja Res Publica Liit. Otsus oligi valitsusliitu hoidev. Vastu oli ju ka Keskerakond ja mõne kommenteerija vaimusilma ees oli juba nende kahe erakonna ühisvalitsus.

Me ei tea, kas niisugune liit oleks tekkinud. Seda oleks võinud pidada nii suure vastasseisu lõpetamiseks (lõpuks ometi!) kui ka kogu vabas Eestis peetud poliitilise võitluse silmakirjalikkuse pitseriga märgistamiseks.

Muidugi ei jää gaasijuhe ehitamata või kui jääb, siis pole otsustavaks Eesti eitav seisukoht, vaid mingid suuremad poliitilised või majanduslikud põhjused. Uuringu keelamine tähendab teatud ohtudest hoidumist, aga ka seda, et edaspidi otsustatakse torustiku asju üle eestlaste peade. Ka oleks Eestil raskusi gaasijuhtmega liitumiseks (praegu me ei tahtvatki seda) – kuidas Eesti ütleks, et tulge ikka meile, meile hakkas nüüd see toru meeldima?

Tegemist oli poliitilise otsusega. Mis selles head või halba, näitab kaugem tulevik. Valitsejad on selleks valitud, et nad otsustaksid ja vastutaksid. Teatud määral on paratamatus, et nad vastutavad ainult valimiskaotusega, valeotsused jäävad valijate ehk kogu rahva kanda. Sellepärast peabki valitsejate pärast palvetama, sest Jumal teab kõike ja armastab kõiki inimesi ning Tema antud lahendused on õiged.

20 AASTAT HILJEM

Kindlasti oli tegemist ühe Eesti ajalugu oluliselt mõjutanud dokumendiga. Ridade vahel, ettevaatlikus vormis ja nõukoguliku sõnavaraga oli tegelikult püstitatud iseseisva Eesti idee. Kui praegu tundub, et küsiti liiga vähe, siis samamoodi alustasid sada aastat tagasi ka Eesti Vabariigi loojad, minnes samm-sammult väiksematelt nõudmistelt suurematele. Kas lõppeesmärki kohe silme ees nähti, seda on raske nüüd tagantjärele kindlaks teha.

Nelja mehe ettepaneku suurimat mõju avaldas ehk mõte, et lähtuda võib kohalikest huvidest, mitte ainult üleliidulistest. Ainult Eesti huvidest tulenevad ettepanekud ei olnud teistele liiduvabariikidele sobivad, sest nende tingimused olid teised, aga oma huvid olid igaühel olemas. Nii hakkas suur riik lagunema, sest selle sisepiiridele tekkisid mõrad.

Praegu me räägime palju euronõuetest. Euroopa Liidul on pooldajaid ja vastaseid, aga kindel on see, et Eesti ei tohiks unustada ka oma erihuvisid selles liidus.

“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju” (Jk 1,17).

ISSAND OTSIB JA LÄKITAB

Olin kaks aastat tagasi oma isa kalmul. Mind rabas, et sinna oli kogunenud nii palju inimesi, keda ma ei tundnud – tema töökaaslased ja ülikoolikaaslased Tartust. Nad ütlesid, et ta oli mees, kellelt võis õppida. Nad ei nimetanud palju tema saavutusi, aga tema elu olnud neile eeskujuks. Ja nad tundsid, et ei saa oma kiirele elurütmile vaatamata matustele tulemata jätta.

MEID MATKITAKSE

Mul on kolm väikest last ja nad ootavad mind kangesti meie Hiina-koju. Mind puudutab, kui ma näen oma lastes midagi endast. Mitte sellepärast, et ma olen nii ilus ja tore – minus on väga palju ebameeldivat ja isekat. On asju, mille üle ma ei tunne uhkust, kui mu poeg on minu sarnane.

Aga mõni asi puudutab mind väga. Me käisime ühel väikesel Hiina saarel, kui anti taifuunihoiatus. Olime väikesel laevakesel, mis on umbes nagu Hiiumaa praam. Küll ta loksus! Mu vanem tütar kartis ja see oli loomulik. Mu poeg läks tema juurde ja ütles: “Ära karda, Jumal on meiega selles laevas!” Siis ta läks ja ütles seda hiina keeles tädidele, kes ka kartsid. Mina ei ole talle seda õpetanud, ma ei ole nii julge inimene, aga Jumalast on midagi temas kuju võtmas.

Mind innustab väga, kui ma näen, et minu töö ja tavalise elu tulemusel inimesed võivad muutuda Kristusele sarnasemaks. See on misjon. See on kutse, mis on täna sinu ja minu elus. Sa ei pea minema Hiinasse, sa ei pea õppima teoloogiat või ei tea, kes olema, et olla eeskujuks oma eluga, Jumala teenimisega ja julgusega Jumala abiga mõjutada teiste inimeste elusid.

AABRAHAMI EESKUJU

Nad nägid Aabrahami kui teenivat Jumala sulast. Kui Aabrahami ja tema vennapoja Loti karjased läksid tülli ning maal oli kitsas, siis Aabraham oli suuremeelne ja alandlik. Hiinas ei ole nii, et noored trügivad ja õiendavad, vaid vanematel on eesõigus ja neid austatakse. Aga Aabraham, kuigi ta oli vanem ja Jumala poolt kutsutud, laskis Lotil valida.

Me teame, et Lott valis oma agaruses Soodoma ja Gomorra – see oli patupesa. Kui Jumal tahtis seda hävitada, siis Aabraham alandus, palus Jumalat, võitles nende pärast. Kui ükskord varem tulid vaenlased ja röövisid Loti varandusi, siis Aabraham, kelle asi see ei oleks pidanud olema, võttis oma mehed kaasa, riskis oma eluga, ajas vaenlasi taga ja päästis Loti.

Aabraham teenis ja näitas eeskuju. Ka tema sulased olid samasugused. Nagu see sulane, kes läks Iisakile naist otsima – milline teenija! Aabraham oli teenija ja sellepärast hakkasid inimesed hüüdma Jumalat “Aabrahami Jumalaks”. Nad nägid tema elus elavat Jumalat.

Kui Jumala sulased tulid Aabrahami juurde, et anda tema poja suhtes tõotust, siis esimene asi, kui ta neid nägi – me ei saagi aru, olid nad inglid või inimesed – ta ütles: “Issand, kui ma sinu silmis armu leian, siis ära mine oma sulasest mööda! Toodagu nüüd pisut vett, peske jalgu ja nõjatuge puu alla! Ma toon palukese leiba, kinnitage südant, enne kui edasi lähete, kui juba kord olete oma sulase kaudu käimas!” (1Mo 18,3–5).

Kui mul üldse midagi on anda, siis seda, et ma olen kättesaadav. Hiinas tööd tehes tahame olla kättesaadavad Jumalale oma tühjuses ja oskamatuses. Ma ei ole suur õpetaja või jutlustaja, ma tahan olla see, kes ma olen.

Ma tahan teenida ja tihti on see väga praktiline – pesemine, grupipildi tegemine, autoga sõitmine või söögi korraldamine. Aga see mõjub. Võib-olla sa mõtled, et ei oska võõrkeeli, pole nii head haridust, ei oska ja ei saa. Ära kunagi võrdle ennast rikaste ja ilusatega või auliste ja pühadega, vaid võrdle ennast Jeesusega, kes on sind kutsunud: “Tule ja järgne mulle!” Tule ja teeni, see kannab vilja.

Üks noor mees tuli ja küsis, kas ta võib mu kotti kanda. Ma ütlesin, et minu kotti ei pea keegi kandma. Ta nägi, et mina kandsin teiste kotte. Ta nägi, et ma tõusin öösel üles, kui lennuk hiljaks jäi ja läksin vendadele vastu, et nad ei peaks taksojärjekorras seisma. See mees otsib võimalusi teenimiseks. See teenimine on meie koguduste töötajate vahel, nad jõuavad üksteisest teenides ette. Sinu ja minu teenimise kaudu saavad inimesed ilmutuse Issandast. Jumal tahab sind kasutada ja välja läkitada. Jumal tahab oma magusat lõhna sinu kaudu levitada.

MOOSESE ARENG

Mooses sai oma aja kõige parema hariduse. Ta oli kõige rikkamast perest, väga võimekas ja tahtis midagi teha. Kui sa ikka oled vaarao perest ja sul on kõik võimalused, siis sa oled tegija. Paljud tahavad olla tegijad – neist kirjutavad klantsajakirjad. Ma tean, et on kiusatus saada tegijaks, saavutada midagi. Mooses lõi egiptlase maha, ta tegi midagi Jumala nimel. Aga see ei maksnud Jumala ees, Mooses kukkus läbi.

Mooses oli nelikümmend aastat tegija ja Jumal ei saanud teda kasutada. Teine nelikümmend aastat oli Mooses põgeneja. Ta oli kõrbeelanik, kellel midagi ei olnud – tal polnud raha, ta ei saanud oma haridust kasutada. Ta ei saavutanud midagi, ta hoidis kuskil kõrbes karja. Ta sai seal küll perekonna, aga ikkagi oli see aeg nagu tühjus. Kui Jumal kutsus Moosest põleva põõsa loos, siis ta ütles, et ei suuda. Ma ei ole mitte keegi, ma kokutan. Läkita, keda tahes, aga mitte mind!

Jumal kutsub meid sellest protsessist läbi. Ka mina alustasin “tegijana”. Ma tahtsin midagi teha Jumala riigis, organiseerida ja korraldada. Vaatasin, kuidas teised teevad ja õppisin nendelt. Ma olen oma elus jõudnud sinna faasi, kus tunnen, et tegelikult ei suuda ma mitte midagi. Mul on häbi näidata pilte sellest, mida Jumal teeb, sest inimesed seostavad seda minuga. Ma tean, et ma ei suuda midagi, ma suudan ainult egiptlase maha lüüa ja midagi kokku keerata. Ma suudan ainult häda saavutada.

Neid inimesi on palju, kes tunnevad, et ei suuda midagi ja nende jõud on piiratud. Tervis ei ole enam korras, ei ole piisavalt haridust. Mida saaks Jumal minu elus teha või kasutada?

Mooses oli kaheksakümmend aastat vana, kui Jumal teda kutsus. Ta oli nelikümmend aastat elanud kõrbes ja näinud enda piiratust, võimetust. Jumal ei saanud teda varem kutsuda, kui olid veel “mina”, “minu võime”. Iisraeli rahvas oli ikka alles orjuses ja palvetas. Vajadus oli varem, aga Jumalal ei olnud, keda läkitada, kes läheks.

Kui sa oled täitsa surnud, siis Jumal ütleb: “Nüüd ma läkitan sind!” Mooses sai õppetunni, et tema ei suuda, aga Jumal suudab. Ükskõik, kus sa oled, ükskõik, millised on su võimed või millist tööd sa teed, ükskõik, kuidas sinu ümber inimesed suhtuvad Jumalasse, sina ei suuda neid muuta ega parandada, sina ei suuda neile evangeeliumi viia, aga Jumal suudab ja tahab. Ta kutsub sind täna ning tahab sind läkitada ja kasutada.

Minu abikaasa suguvõsa ei ole usklik. Mu äi on teadusemees. Oleme olnud üksteist aastat abielus ja mu abikaasa on ainsana nende hulgas usklik. Me oleme tahtnud, evangeeliumi kuulutanud, Alfa-kursusele kutsunud. Kõik on tühja jooksnud. Kuidas ma saan teistele evangeeliumi viia, kui mu oma lähedased ei tunne Jumalat? Sellel aastal on hakanud veed liikuma, on hakatud küsimusi esitama. Nad tulid Hiinasse, nägid meie tööd ja nad toetavad meid veel enam. Seda ei ole meie suutnud teha. Jumal meie suutmatuses ja läbikukkumises hakkas tegutsema.

Jumal viib meid läbi surma ning ma loodan ja palun, et see ei peaks olema nelikümmend aastat meie elus. See võiks lühem olla, kus me alandume, sureme ja kummardume Jumala ette. Siis Jumal ütleb, et Tema suudab ja läkitab, ära sina karda ega muretse. Sina kasvõi kokuta, ela lihtsalt seal, kus sa oled, aga mina tahan sind kasutada.

Mooses läks tagasi Egiptusse. Iisrael oli telliskivide valmistaja, orjarahvas. Nüüd, kolm tuhat aastat hiljem, leiti Hiinas orje – olid telliskivitehased, kus olid orjad, 470 inimest. 50 last, kellel ei olnud ei palka, piisavalt riideid ega toidust. Nad pidid tegema telliseid, et nende ülemus, korrumpeerunud valitsuse kontaktidega mees, võiks rohkem raha saada. Kogu Hiina ei ole selline, ärge saage valesti aru.

See on samasugune orjus, nagu on minu ja sinu ning meie naabri südames. Orjusevaim on see, et me oleme valmis teistest üle minema, ronima, trügima; ette, paremaks, rohkem saama. Aga Jeesus nutab. Ta näeb meie südameid. Me oleme patuorjad, enese orjad, staatuse orjad, raha orjad.

Jeesus nutab. Ta otsib ja Ta silmad käivad üle maa. Keda saaks kasutada ja läkitada? Kes tooks nad sealt orjusest välja? Ta ei otsi jutlustajaid, evangeliste, piibliteadlasi, võimsaid sponsoreid. Ta vajab südant, mis on murdunud, kes tõstab käed üles: “Issand, siin ma olen, läkita mind!”

TÕNIS ROOSIMAA
Jutlus Eesti EKB Koguduste Liidu misjonikonverentsi
lõpujumala­teenistusel 16. septembril 2007 Tartu Salemi kirikus
Avaldatud lühendatult

VANGLAKAPLANID TUTVUSID UUE TÖÖHARUGA

24.–26. septembrini korraldas justiitsministeerium Haapsalus kogukonna kaplanaadi koolituse. Peaesinejaks oli anglikaani kiriku preester BOB PAYNE Suurbritanniast, kes on olnud 36 aastat vanglakaplan. Intervjuu temaga tõlkis Külliki Lillemäe.

Mis on kogukonna kaplanaat?

Kogukonna kaplanid üritavad hoolt, mida kinnipeetavad on vanglakaplanitelt kogenud, pikendada sellesse aega, kui inimesed on tagasi ühiskonnas. Tihti on vanglast vabanemisel probleemid suuremad kui sinna sattumisel. Kogukonna kaplanid on neist probleemidest teadlikud ja annavad oma panuse, et aidata vabanenutel elada kuritegudest vaba elu ja olla täisväärtuslikud inimesed sellistena, nagu Jumal neid näha tahab.

Kui paljudes riikides selline süsteem toimib?

Minu teada Kanadas, kust see alguse sai, Inglismaal ja Walesis ning USA Oregoni osariigis. On veel riike, kes selle teemaga tutvuvad.

Kelle alluvuses kogukonna kaplan töötab?

Kogukonna kaplanid peavad saama oma tegevuseks heakskiidu oma kirikult või usuringkonnalt. Kaplanite tööd juhib juhatus, kuhu kuuluvad nii kirikute kui ka erinevate justiitsinstitutsioonide esindajad.

Arendamisel on kogukonna kaplanite assotsiatsioon. Tegutseme selle nimel, et välja töötada üleriigilised kokkulepped ja standardid. Samas on väga oluline lähtuda kohalikust olukorrast. Põhimõte on igal pool ühesugune, kuid selle rakendus võib erinevates piirkondades erineda.

Kaplan ei ole pärit vabanenu perekonna ega sõprade hulgast. Ta ei ole ametnik, ta on sõltumatu.

Mis on kinnipeetaval kogukonna kaplanaadist kasu?

Kogukonnas on keegi, kes tema vastu huvi tunneb. Kaplan kohtub kinnipeetavaga juba siis, kui ta on veel vangis ja aitab tal teha plaane vabaduse ajaks. Ta kohtub kinnipeetavaga vabanemispäeval ja viib ta kodukanti. Ta ei saada vabanenut erinevate ametnike juurde, vaid läheb temaga kaasa ja toetab, julgustab, aitab probleemidega toime tulla. Vabanenul on sõber, kes on talle pühendunud, kes aitab tal ligi pääseda ühiskonna ressurssidele, toime tulla raskustega.

Kas kogukonna kaplanaadi tekkimises pole süüdi riikliku sotsiaalsüsteemi puudulikkus?

Riik toetab vabanenuid suurel määral, aga küsimus on kõige kooshoidmises. Keegi on öelnud, et kogukonna kaplan on õli, mis hoiab masinavärki töös või on ta liim, mis aitab asjadel koos püsida. Kaplanid tegelevad kogu inimesega, mitte ainult konkreetsete probleemidega. Need erinevad probleemid saavad ju kuskil kokku ja mõjutavad vastastikku üksteist.

Mida on kaplanaadist kasu inimesel, kes pole vangis istunud?

Kui inimene ei satu vanglasse tagasi, siis on see kogu ühiskonnale kasulik. Me ei näe kaplani rolli mitte ainult vanglast vabanemise juures abistajana, vaid me aitame vältida uute kuriteoohvrite tekkimist tulevikus.

Kas kaplan toob probleemsed inimesed seaduskuulekaid segama?

Ta ei tee seda. Majutusteenus, mida me osutame, ei seisne selles, et me ehitame suure maja, kuhu kõik endised kurjategijad kokku toome. Vabanenud ise ka ei soovi seda. Me püüame neid jagada ühe-kahe kaupa. Need inimesed on olemas niikuinii. Ei ole niisugust inimgruppi, kes on ja jäävad vangideks. Nad on kunagi ühiskonnas olnud ja lähevad sinna tagasi.

Ühes kogukonnas inimesed kurtsid – me ei taha, et need pahad inimesed meie kodu juurde tulevad. Kaplan vastas, et me hoolime teist ja sellepärast tahame, et need inimesed suudaksid elada kuritegevusest vaba elu. Me ei taha teile probleeme kaela tuua. Üks virisejatest ütles: “See pole üldse aus! Kui mina vanglast vabanesin, siis minu jaoks ei olnud mitte midagi!”

Milleks kirikutele veel uut tööd lisaks vaja?

Jeesus ütles: “Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti” (Jh 10,10). Vanglast vabanenud inimesed on Jumala jaoks täpselt sama olulised nagu suured kirikujuhid. Nende inimestega peab tegelema, sest Jumal armastab neid. See on oluline kogukonnale, sest kogukond ise on äärmiselt oluline. Piibel ütleb, et Jumal on maailma armastanud (Jh 3,16). Armastust tuleb inimestega tingimusi esitamata jagada.

Kuidas peaks kogukonna kaplanaat Eestis kujunema?

Seda otsustavad eestlased. Kirikud on juba haaratud vanglakaplanite tegevusse ja on töötanud ka vanglast vabanenutega. Ma loodan, et inimesed teadvustavad seda vajadust veel rohkem. Aastate jooksul olen vanglates kohtunud väga paljude inimestega, kes on õitsema läinud, kasvanud, küpsenud. Kui nad vabanevad, kes neid ootab? Kas ainult kuritegelik maailm on valmis neid enda juurde tagasi kutsuma?

Täname!

25. septembril 2007 Haapsalus

JEESUS MUUTUS KÕIGE TÄHTSAMAKS

EGON SARV (36) on Kuulutaja ilmudes juba Indoneesiasse misjonäriks läinud. Eesti EKB Koguduste Liidu misjonikonverentsil saime temalt veel intervjuu.

Kuidas Sa usklikuks said?

Põhimõtteliselt oli mul kõik olemas. Mul olid sõbrad ning armastavad ema ja isa. Isa oli nõukogude ajal meremees, ta käis lääneriikides ja tõi meile häid riideid. Ma õppisin päris hästi. Keskkoolist peale käisin spordilaagrites. Mul oli oma tüdruk. Mul ei olnud alaväärsuskompleksi. Aga elumõtet ei olnud.

Käisin oma tüdrukuga pidudel ja õppimisega eriti ei pingutanud. Olin algul Tallinna Tehnikaülikoolis, kukkusin sealt välja ja läksin Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonda. Langesin jälle välja ja astusin uuesti ülikooli, aga õppida ei viitsinud.

Et mitte järjekordselt välja kukkuda, jäin suveks ülikooli raamatukokku õppima. Kevadel ilmusid sinna Lõuna-Korea misjonärid. Nad tulid ja istusid mu kõrvale: “Kas sa tahad Piiblit õppida?” Muidugi ma ei tahtnud, polnud minu asi, ei huvitanud. Ometi saime sõpradeks.

Ma hakkasin neile eesti keelt õpetama. Ükskord nad ütlesid, et Ameerikas tuleb üks konverents ja võtaks mu kaasa, aga ma pean selleks Piiblit õppima. Ma tahtsin Ameerikasse minna ja sain paar kuud intensiivkursust. Siis hakkas Jumal minuga rääkima. Ameerikasse ma ei saanud, sest ei antud viisat. Augusti lõpus oli konverents Moskvas ja sinna me saime viisad ning seal andsin oma elu Jumalale. See oli 1993. aastal.

Miks Sul ülikoolis õppimine siiski jälle pooleli jäi?

Süsteem, kuhu ma sattusin, oli küll kristlik, aga hästi autoritaarne. Esimesed kolm aastat olin korealastega ja vaimulik tamp oli väga tugev – hommikul kell viis üles ja välja palvetama, ükskõik milline ilm oli, pärast olid koosolekud. Nendel pastor ütleb, kellega peab abielluma, aga mina ei tahtnud alluda. Ma sain tõeliselt päästetud, aga nad maalisid mulle ka vale pildi Jumalast – kui sa ei ole sõnakuulelik, ei abiellu, siis Jumal ei saa sind kasutada. Põgenesin nende juurest ära ja tulin Tartu nelipühi­kogudusse. Seal öeldi, et niisugune abielluma sundimine ei ole piibellik. Kui ma korealaste juurest suure kriisiga ära tulin, siis jäigi õppimine pooleli.

Sinust sai uues koguduses koguni abipastor?

Panin oma südame kogudusse ning seal vaadati, et mees on innukas ja eks kogudused vajavad alati töötegijaid. Ma võtsin vastutust ning hiljem lausa elasin koguduse kantseleis ja nii saingi abipastoriks.

Vahepeal oli koguduses segane aeg – mina olin abipastor, aga pastor ise enam eriti ei juhtinud ja jäme ots jäi minu kätte. Praegune EKNK piiskop Ago Lilleorg lõpetas tol ajal Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja et ma saaks ülikooli lõpetada, võttis tema pastoriameti üle. Läksin algul Suurupi piiblikooli, aga neli aastat tagasi lõpetasin ka ülikooli.

Praegu oled Sa hoopis Tartu Kodugrupi Koguduse pastor.

Tartu pastorid hakkasid kord kuus kokku saama. Seal räägiti, et mingid misjonärid on rajanud Tartus uue koguduse. Kutsusime nad meie hulka ja nad tutvustasid rakukoguduse mudelit. Mulle tundus niisugune koguduse struktuur väga põnev. Tasapisi tõmbas selle poole ja nii käisin poolteist aastat mõlemas koguduses. Samas Kodugrupi koguduse juht oli Soome tagasi kolimas ja paluti Jumalalt uut töötegijat. Kui mina tulin, oli see nende jaoks palvevastus. Mul oli koguduse juhtimise ja piiblikooli kogemus, kogudus võttis mind kähku omaks. Ka nelipühikogudusega on kõik suhted korras.

Nüüd Sa tahad jälle ära minna?

Küsimus on Jumala kutsumises. 14 aastat on misjonärikutse minus olnud ja pole kuskile kadunud.

Olen aastaid tahtnud ja püüdnud ise minna ning olen selle eest ka kallist hinda maksnud. Pidin jõudma tasemele, et Jeesus on tähtsam, kui see kutse – nagu Aabrahamile sai Jumal tähtsamaks kui tõotusepoeg Iisak. Mooses läks Iisraeli ise vabastama, mina olen püüdnud ise misjonäriks minna. Lõpuks olin ninali maas, uksed olid kinni ja jõudsin selleni, et vajasin ainult Jeesust ennast. Ma ei tahtnud enam minna – mul on siin kogudus, ma ei saa seda jätta, ma olen õnnelik ka siis, kui elan Jeesuses elu lõpuni Tartus.

Olen 1999. aastast abielus. Küsisin Agnelt enne abiellumist, kas ta tahab misjonäriks tulla. Pärast abiellumist ei tahtnud ta sellest enam midagi kuulda. Ta ütles, et kui Jumal tahab, et peab misjonäriks minema, siis Ta ütleb seda talle ka, ma ei saa seda talle peale suruda. Mõnikord mõtlesin, et lähen üksi.

Kui ma enam neid plaane ei heietanud, siis 2006. aasta alguses tundsin vaimus, et Jumal on tee avanud. Ja nüüd oli ka Agne kaasas. Huvitav, eks! Kogudusel on kahju, aga ta teab 2006. aasta algusest, et nüüd on aeg käes.

Kuidas Sinu misjonimõte konkreetse sihtpunkti sai?

Kuna tulin aasialaste kaudu usule, siis on mulle armastus Aasia vastu sisse süstitud. Olen kaks korda Koreas käinud, ühe korra koos perega. Leppisin korealastega ära, praegu saame väga hästi läbi. Nende organisatsioon läks lõhki, need asjad, mille vastu mina 1996. aastal võitlesin, jõudsid neile 2000. aastal kohale.

Minu kutse ei ole minna rikkasse lääne ühiskonda, kuigi ka seal on misjonitööd. Minu südames on nn 10/40 akna Aasia osa – põhjapoolkeral 10. ja 40. laiuskraadi vahel. Selles aknas elab kaks kolmandikku maailma rahvastikust, 95 protsenti neist on evangeliseerimata.

Läksin eelmise aasta sügisel kolmeks nädalaks koos vanema tütrega maad kuulama. Ma ei näinud järgmist sammu. Kui tagasi sain, küsis üks tuttav kohe põnevusega: “Noh, kuna sa pikemaks ajaks lähed?” Aga kust mina tean. Läksin tööle, sõitsin autoga mööda Lõuna-Eestit ja tundsin vaimus, et õige aeg on järgmisel sügisel, seega nüüd.

Meil oli laenuga korter ostetud. Kui on pangalaen, on raske kuhugi minna. Müüsime korteri maha ja läksime üürikorterisse. Oleme laenuvabad ja palju parem on elada. Augustis on Tartus väga raske üürikorterit saada. Komistasime ühe odava korteri otsa – suurte üheksakorruseliste majade vahel, vaatad aknast välja, teine üheksakorruseline vastas. Remont oli tegemata. Tulime oma ilusast korterist ja mõtlesime – kuhu me tuleme, kas aru ka peas on? Sõbrad ei saanud aru – lihtsam on ju pangalaenu maksta kui teisele inimesele üüri. Agnel oli seal raske, aga see muutis tema mõttemaailma. Nagu Piibel ütleb – me oleme võõrad ja majalised maa peal.

Mis Sind ees ootab?

Sõitsime Sumatra saarele Singapuri kaudu. See hostel, mille mina Eestis internetist hinna järgi valisin ja broneerisin, ei osutunudki juhuseks. Naine, kes seal töötab, on olnud aastaid Indoneesias misjonär. Ta tegeleb mitmetes maades misjonivõrgustiku koordineerimisega. Mina valisin Eestis hosteli, läksin sinna ja koperdasin selle inimese otsa! Sumatral Padangi linnas, kus oli maavärin, on ühel tema kaastöölisel kool. Minul on matemaatika- ja arvutialane haridus, saan sinna õpetajaks minna. Tõsi, selleks on vaja Indoneesia valitsuselt tööluba, aga kui Jumal läkitab, siis Ta lubab ka.

Olen õppinud indoneesia keelt. Oskan umbes 700 sõna, kahe tuhandega saab rääkida. Ka matemaatika terminoloogia on õpitav.

Kuidas Sa seal misjoneerima hakkad?

Mulle meeldib, mida ema Teresa ütles: “Mind ei ole kutsutud tegema suuri asju, vaid väikeseid, aga suure armastusega.” Meil on kaks last igavikku läinud ja see on väga palju minu elu mõjutanud. Ma ei lähe Jumalale midagi suurt tegema. Mul on armastust nende laste vastu; ka nende, kes kannatasid tsunami tõttu.

Seal on mitmes paigas kogudused, ma ei pea neis jutlustamas käima, aga saan teenida. Suur puudus on töötegijatest ja mitte ainult meil.

Kas Sa hakkad koolist palka saama?

Meie kogudus maksab mulle ja Agnele kummalegi pool miinimumpalka. Indoneesiast tuleb tõenäoliselt ka midagi. Aga mis seal salata – me läheme paljuski usus.

Mida rohkem on inimlikult asjad ära organiseeritud, seda vähem on usku vaja. Kui Hudson Taylor läks Inglismaalt Hiinasse, siis ta otsustas, et ei pöördu ühegi materiaalse vajadusega ühegi inimese või organisatsiooni poole, vaid esitab kõik oma palved Jumalale. Igal inimesel on oma tee. Ma ei saa öelda, et tehke kõik nagu Hudson Taylor või nagu mina, aga ma pean järgima oma südame kutset. Ma ilmselt praegu ei ole võimeline elama sellises vaesuses nagu ema Teresa – mul on pere ja lapsed – aga ma tahan elada lihtsalt, sõltudes Jumalast ja usaldades Jumalat. Võib-olla ma kukun läbi, võib-olla mu usk ei kanna välja, aga Jumal on ustav.

Kas nii väikesest rahast saab seal elada?

Seal ei kulu raha riiete ega kütte peale ning toit on odavam. Kui sul on püksid, T-särk ja varbavahe-plätud, siis rohkem riideid vaja ei ole. Külas on inimese köögiks lõkkease. Võib-olla ma ei lähe sellisesse olukorda, aga mu igatsus on minna ka kuhugi džungli­küladesse ja elada seal – seal ei ole kristlasi.

Indoneesia on moslemimaa.

Kui ma läksin Indoneesiasse, siis arvestasin täiesti tõsiselt võimalusega, et võin surma saada. Sumatra põhjaotsas Acehis, mida tsunami kõige rängemalt tabas, on vastuseis kristlusele kõige suurem. Seal on kodusõda ja sinna saamiseks on vaja Indoneesia valitsuse eriluba. Padangi linn on Lääne-Sumatras. Me käisime džungli­külades, giid teadis, et olen kristlane, aga me olime sõbrad. Ta naeris, et valged mõtlevad, et kui ta on moslem, siis ta on kohe terrorist. Tegelikult on nad toredad inimesed.

Teine küsimus on muidugi see, kui ma ütlen, et tulen sinna elama, et mis siis? Ma muidugi ei kuuluta, et olen misjonär – nii ei saa. Aga saab jagada armastust ja abivalmidust. Ja siis ka evangeeliumi.

Kui kauaks Sa lähed?

Nagu konverentsil öeldi – tahaks panna küsimärkide asemele kuupäeva või vähemalt aasta, aga ma ei tea, Jumal pole näidanud. Mulle tohutult meeldiks, kui Jumal näitaks mulle mõne sammu kaugemale, aga kui Ta ei näita, siis on see Tema õigus.

Täname!

15. septembril 2007 Tartu Salemi kirikus

KUI MA TRUULT KÜMNIST MAKSAN…

Usklik ärimees Helmut Kreutz Saksamaalt peab oma edu põhjuseks just sellest sõnast lähtumist. Mees on sündinud 1924. aastal ja asus pärast kooli kaupmehetööle. Kolm aastat oli ta sõdur, sai haavata ja elas nii üle Teise maailmasõja viletsused. Pärast sõda töötas ta raudteel.

AINULT TUHANDIK MILLIMEETRIST

Abielus on Helmut Kreutz olnud 54 aastat. Juba kodust päris ta kristliku mõtteviisi. Eriti on tal südame peal aidata vaeseid ja puuetega inimesi, seda isegi Iisraelis. Seepärast ilmus näiteks tema 65. sünnipäevale ka Iisraeli suursaadik.

VALE DIAGNOOS JA SELLE TAGAJÄRJED

Tänulikuna selle eest, et ta terveks osutus, on ta sellest ajast eriti tegelenud pimedate ja niisuguste inimestega, kellel veel halvemini läheb, sest nad ei saa ka kuulda – pimekurtidega. Nii tehti 2005. aastal tema kulul üks moodsamaid maju Wernigerodes pimedate ja pimekurtide puhkekoduks. Tänu ühele tema asutatud ühingule on viibimine sealses “Helmut Kreutzi majas” väga madala hinnaga. Samal ajal laskis ta Dresdeni lähedale ehitada viis spetsiaalse sisustusega korterit pimekurtidele abielupaaridele.

PEAMINE PÕHIMÕTE – MITTE KUNAGI EI TOHI VALETADA

See ei ole talle toonud usaldust mitte ainult klientide, vaid ka kõrgete kirikutegelaste hulgas. Üks vaimulik küsis talt näiteks, kas ta peaks oma kandidatuuri kõrgesse kirikuametisse üles seadma. Helmut Kreutz vastas: “Mis on teile meeldivam – kas te tahaksite mõnele haigele naisele edaspidigi midagi Jeesusest rääkida või saja teoloogiga vaielda?” Vaimulik ei kandideerinud.

HELMUT MATTHIES
idea Spektrum

MAA JA TAEVA VAHEL

ILUS SUVEPÄEV

Meil oli lõbus seltskond. Ja nii me sattusimegi hasarti: roomasime vees ja loopisime suureteralist liiva, pekstes seda sahmakatena oma paljaste taldadega üles.

Keegi lastest tõi täispuhutava paadi. Kuigi selle põhjas oli auk, käisid kõik järgemööda sellega järvel sõitmas. Lõpuks saime paadi sõbrannaga enda kätte. Heitsime selle põhja pikali ja otsustasime mitte sõuda, vaid püsida paigal varjatud kohas – tahtsime olla omaette.

Hele Kalifornia päike kõrvetas. Veest tuli värsket jahedust. Olime väikeses paadis nagu Pöial-Liisi vesiroosil. Järve ääristasid lamedad mäed. Vesi oli nii läbipaistev, et liivane põhi oli selgelt näha. Siin ta on, kuldne järvepõhi, nii lähedal!

TÕSISES HÄDAS

Selline pööre ei läinud kokku jaheda vaikse järve ega minu meeleoluga. Naersin muretult. Kuid vaadanud sõbranna tõsisesse näkku, hakkasin kalda poole sõudma.

Ometi ei andnud ma tema sõnadele suuremat tähendust. Ka mina tahtsin vette hüpata. Lihtsalt niisama. Kui ma sügavikust üles kerkisin, oli paat kaugemale läinud.

Sõbranna paadist kinni ei hoidnud ja see ujus eemale. Põhja ei olnud. Ma rabelesin vees. Ujuda millegipärast ei õnnestunud. Paat oli kaugel.

Peas välgatas mõte, et nüüd ongi kõik. Hakkasin karjuma, aga hääl oli liiga vaikne, keegi ei kuulnud mind. Kui jõudu karjumiseks enam ei jätkunud, hakkasin palvetama. Aga sõbranna jätkas appihüüdmist.

JUMAL KUULIS MIND

Äkki nägin tagant lähenemas täispuhutavat madratsit. Üks noor mees oli selle kõrval vees. Üsna lähedal ujus teine madrats, millest hoidis kinni mu sõbranna…

Me ei leidnud kaldal omasid kohe üles. Võtsime istet kõrge männi all ja istusime vaikides.

SAIME TARGEMAKS

Juhtub, et patt tirib meid endasse, näib, et selles pole midagi ohtlikku – ma suudan jääda ujuma, ainult proovin, kuidas seal tumedas sügavikus on. Aga piisab ühest sellisest katsest, et hukutada oma hing, kui abi ei jõua õigeaegselt kohale.

Sel päeval me istusime kaua, praadisime end mahedate päikesekiirte all ja nagu esimest korda elus nautisime looduse ilu.

Kui hea on, kui oled elus! “Tänan Sind, Issand, sest Sa olid lähedal!” mõtlesin ma, vaadates sõbranna sinakaks tõmbuvaid huuli.

VEERA VOLTŠANSKAJA
Junost

JA JUMAL LÕI INIMESE OMA NÄO JÄRGI...

1. Moosese 1,27

Inimese soov osaduse järgi on loomulik, sest see on Jumala poolt nii loodud. On otsene osadus inimeste vahel, otse inimeselt inimesele. Usklikul inimesel on isiklik osadus ka Jumalaga. Kuid ometi on elus nii, et väga sageli tunneme puudust nii inimlikust osadusest kui ka osadusest Issandaga.

Mida rohkem on inimisiksus arenenud, mida parem on tema haridus, laiem silmaring ja suuremad valikuvõimalused, seda kõrgemad on nõudmised elule üldse ja ka kaasinimestele. Kui olid rasked ajad ja usklikke taga kiusati, siis piisas sellest, kui üldse saadi kokku tulla – nii armas oli üksteist näha ja osadus oli suur. Vabaduse ja heaolu tingimustes on võimalusi palju. Ühele meeldib üks asi ja teisele teine. Ühelt poolt on see hea, aga teiselt poolt on see väga keeruline olukord.

Koguduses on alati üsna erinevaid inimesi. On vähese kooliharidusega vanake ja noor haritlane. On väga emotsionaalse ja rahutu hingelaadiga inimesi, kes kogu aeg vajavad midagi uut ning on neid, kes tahavad rahu ja stabiilsust. Meil pole sinna midagi parata, sest Jumal paneb erinevaid inimesi koguduse juurde, Tema on koguduse peremees. Kõik need erinevad inimesed vajavad sõprust, osadust ja armastust.

Seesugune inimkooslus, kogudus, toimib hästi vaid siis, kui inimestevahelised suhted toimivad skeemi järgi inimene – Jumal – inimene. Kui Jumal on kesksel kohal, siis piltlikult öeldes igaüks räägib küll oma keeles, aga Jumal tõlgib ja tõlgendab selle nii, et kõik mõistavad üksteist. See on loomulik osadus ja siin kaob ära vajadus kuidagi seda kunstlikult tekitada ja igasuguseid abivahendeid välja mõelda. Maailmas on väga mitmesugused abivahendeid alates viinast ja lõpetades kõrgetasemeliste intellektuaalsete harrastustega. Kui Jumal, Jeesus, on meie elus kesksel kohal, siis me ei vaja neid ja meie osadus toimib.

Maailmas kardetakse alati tugevamat. Ja nii arvatakse ka Jumalast, et küllap Ta kasutab oma positsiooni ära – Ta tuleb meie ellu, piirab, keelab ja võtab inimeselt sellegi natukese, mis tal on! Selle maailma vägevad teevad tõesti nii. Aga Jumalaga on hoopis teine olukord. Kaupmees ja advokaat tahavad meie raha. Jumalal pole aga vaja mitte midagi, kogu maailm ja selle täius on nagunii Tema omad.

Aga Jumal siiski piirab ja võtab inimeselt midagi ära. Üks näide sellest, millist laadi on Jumala piirangud. Paljudele meeldib loomaaias vaadata suuri kaslasi – tiigreid, lõvisid ja pantreid. Hea meelega tahaks lõvi lakka patsutada või tiigri nina silitada. Aga ei saa! Meie vahel on puur või mingi tõke. Päris väiksele lapsele võib tunduda, et keegi paha on selle tema kiusamiseks teinud. Suuremaks saades mõistame, et see on tegelikult meie kaitseks, et me oma elu ei kaotaks. Mõned tungid ja soovid on inimeses nagu võimsad kiskjad, mida tuleb ümbritseda tugeva teraspuuriga (näiteks vastassoo ahvatlused).

Meil tuleb leppida sellega, et kõike ei tohi teha ega proovida, see oleks meile liiga ohtlik ja hävitaks meid. Jumal, meie Looja, teab kõige paremini, kus on meie piirid ja mida me võime ning suudame.

Maailmas valitseb tõelise osaduse järgi ülisuur defitsiit. Paljudel on see alguse saanud juba kodust, lapsepõlvest, kui vanematel polnud küllalt aega laste jaoks. Sageli jätkub see abielus või selles, et abielu polegi.

Siin on suurepärane võimalus inimestega manipuleerimiseks, pakkudes neile vaid tõelise osaduse aseainet. Osutub võimalikuks müüa odavat ja alaväärtuslikku kultuuri ning meelelahutust. Kõigesse sellesse, mida pakutakse välja osaduse sildi all, tuleb suhtuda väga ettevaatlikult ja tähelepanelikult. Enne, kui midagi vastu võtta, peame seda kontrollima nii Pühakirja valgel kui ka palves Issanda ees. Hea oleks ka veel kollektiivne koguduslik kontroll ja elukogenud inimeste tähelepanekud.

Tõeline sügav osadus inimeste vahel saab puhtalt, ohutult ja ülesehitavalt toimida ainult läbi Jumala. Tema ees oleme kõik võrdsed, seal pole tähtis, kas oleme noored või vanad, pärjatud kõrgete tiitlitega või lihtsad inimesed. Jumal on kui filter, kuhu sisse jäävad pidama kõik meie erinevused ning ka halvad ja patused soovid, mis rikuksid meie osadust.

Jumala kogudusena moodustame ühtse terviku, ühtse organismi, kus paljude inimeste erinevused muutuvad jõuks, mis ehitab üles ega kisu maha. Üksikult võttes on inimesed raskesti kokku sobivad, sageli ka nõrgad ja viletsad. Kuid kui nad moodustavad koguduse, kus Jumal on kõige keskpunktis, siis leiab seal parimal viisil lahenduse inimese suur igatsus osaduse, sõpruse ja armastuse järele.

ERMO RIPS

Eesti EKB Koguduste Liidu misjonikonverents “JUMAL KUTSUB”

14.–16. septembrini 2007 Tartu Salemi kirikus

1. Tartu Salemi Baptistikoguduse pastor Meego Remmel avajumalateenistusel. Tema taga on Tartu Kolgata Baptistikoguduse kammerkoor.
2. Liidu misjonikeskus sai Allika kirjastuselt kingituseks paki misjonär Valter Kimbergi meenutuste järgi kirjutatud raamatutega “Usalda ja järgi”. Pildil praegune liidu misjonisekretär Agnes Böning ja endine misjonisekretär Indrek Luide.
3. Väikseid lapsi konverentsil palju ei olnud, kuid Tartu Kolgata koguduse pastori Leho Paldre pere tuli kohale täies koosseisus.
4. Rootsi Misjonikiriku tervitused andis edasi Hans Olsson (paremal), tõlkis Lennart Kohala.
5. Lätis misjonitööd tegev Evelyn Apinis jäi pildile koos Euroopa Baptistiföderatsiooni presidendi Helari Puuga.
6. Mustvee Betaania Koguduse uue palvela ehituse toetamise teema kerkis üles nii kantslis kui ka omavahelistes vestlustes. Pildil koguduse praegune pastor Paul Gill (vasakul) ja eelmine pastor, Kehra Koguduse pastor Eenok Palm.