|
See pilt on tehtud pimedas saalis, valguseks ainult tordivulkaanid ja fotoaparaadi välk. Sündmus ise oli ilus – 25. oktoobril tähistati Tõrva misjonimajas hoone välisremondi lõppemist ning avaldati tänu peamisele vaevanägijale pastor Enn Palmikule ja tema abilistele. Uhke tort kujutaski misjonimaja. Pastorile oli kogu üritus üllatuseks.
Paljud kogudused ehitavad uusi või remondivad oma vanu hooneid. See on loomulik, sest kaasaeg esitab ka pühakodadele oma nõuded. On iseenesestmõistetav, et neis hoonetes on lisaks palvesaalidele veel muud tööks vajalikud ruumid ja nüüdisaegsed sanitaartingimused.
Ikka veel avaldavad oma mõju nõukogude ajal tegemata jäänud tööd. Paljud pühakojad olid kogudustelt koguni ära võetud ja neid kasutati muuks otstarbeks. Nii oli ka Tõrva misjonimajaga.
Jumal ütles vanale Iisraelile: “Jah, su laastatud ja paljaks tehtud paigad ning su hävitatud maa – tõesti jääd sa nüüd elanikele kitsaks, ja kaugele põgenevad su laastajad” (Js 49,19). Kas see võiks veel teoks saada pühakodade kohta, mis taas hakkaksid täituma rahvaga? Küllap oleneb see koguduste usu suurusest.
 EESTI ÄRATAS RAHVUSVAHELIST TÄHELEPANU
Toimetaja kommentaar
Nüüd on Eesti uus president Toomas Hendrik Ilves ametis. Ta on juba jõudnud teha esimesed välisvisiidid ja vastu võtta külalisi. Ka eelmine riigipea Arnold Rüütel ei ole avalikkuse silma eest kadunud, ta osales kuninganna Elizabeth II auks korraldatud pidulikul õhtusöögil.
ELIZABETH II EESTIS
Suurbritannia kuninganna on maailma kroonitud peade seas ilmselt kõige tähelepanuväärsem ja mõjukam. Äsja käis ta Tallinnas. Kroon oli tal Mustpeade Majas õhtusöögil tõesti peas ning see sädelev peaehe ei olnud päris kindlasti klaashelmestest tehtud.
Niisugustel visiitidel on eelkõige sümboolne tähendus – Suurbritannia on Eestiga rahul. Kuninganna ei tegele päevapoliitikaga, ta esindab valitsuse väljatöötatud seisukohti. Visiidi tseremoniaalne osa oli täpselt paika pandud ja kooskõlastatud. Nii kuninganna kui ka president Toomas Hendrik Ilves lugesid Mustpeade Majas oma sõnavõtud paberilt maha ja pähe kerkis kiuslik küsimus – mis tähtsus oli sel hetkel üldse sellel, kes on Eesti president? Sõnad Arnold Rüütli suus oleksid vist olnud täpselt samad.
Kuninganna visiidi puhul kehtisid ranged turvameetmed. Kuigi Briti sõjalaeva viibimist Tallinnas ja Briti lennukite ülelendu linnast käsitleti tseremoniaalsetena, oli neil tõenäoliselt ka kuninganna julgeoleku kindlustamise ülesanne. Eesti sõjaväelased on Iraagis ja Afganistanis, aga üheainsa olulise isiku kaitsmist meie oma pealinnas ei usaldata ainult meie hooleks. Ehk lohutab meid teadmine, et ka palju suuremates riikides tehakse samamoodi.
Tavalisele kristlasele on Issand andnud Jumala lapse kõrge positsiooni ja paras aeg oleks ühte salmi meelde tuletada: “Ma tulen nobedasti; pea kinni, mis sul on, et ükski sinu krooni ei võtaks!” (Ilm 3,11; 1968. aasta tõlge).
VÕÕRAS MÜRK EESTISSE
Eestis käis mürgilaev Probo Koala. Laev on registreeritud Panamal, omanikfirma asub Kreekas, rentnik Londonis, kapten on Vene kodanik ja 22-liikmeline meeskond rahvusvaheline. Laev oli tekitanud Elevandiluurannikul suure reostuse, mille tõttu mitu inimest suri ja tuhanded said kahjustusi. Sellepärast käis Eestis ka Elevandiluuranniku delegatsioon.
Nüüdseks on laev lahkunud, sest tal õnnestus oma mürgine last ametlikult Eestisse jätta ja enam polnud hirmu, et ta selle salaja kuskile maha või merre poetada saaks. Ida-Virumaal on ettevõte, mis jäätmed hea raha eest ümber töötleb. Mis puhas, sellega pole probleemi, mürgised jäägid ladustatakse vastavasse hoidlasse.
Jäätmemajandus on tänapäeval suur äri. Kas Eesti peaks ka võõraste jäätmete töötlemise pealt teenima ja mingid jäägid siia jätma? Eks see oleneb jäätmetest, aga parem, kui neid siia ei tuleks. Meil on prahti endalgi.
Muidugi, laevad peavad oma musta vee sadamates ära andma ja ka Eesti peab seda võimaldama. Aga Probo Koala mürk ei olnud tavaline laevavesi. Seekord meil vist erilist valikut ei olnud, aga ise niisuguseid laevu oma sadamatesse kutsuda ei tasuks.
Loodus on Jumala looming ja Piibel ei luba seda põhjendamatult reostada. “Olgu su leer püha, et Ta ei näeks su juures mitte midagi sündsusevastast ega pöörduks sinust ära,” kõlas nõue Iisraelile (5Mo 23,15).
KAKS KANGET VÕISTLEVAD OMAVAHEL
Ajakirjanduse teatel kandideerivad märtsikuistel Riigikogu valimistel Mart Laar ja Edgar Savisaar ühes valimisringkonnas. Karta on, et tuleb Eesti kõigi aegade suurim vastasseis.
Ühest küljest oleks tõesti aeg, et need mehed omavahel häälte pärast jõudu prooviksid, aga teisest küljest võivad kasutatavad argumendid ja võtted Eesti mainet tugevasti kahjustada. Ehk peaks juba nüüd Jumalat paluma, et kõik viisakuse piiridesse jääks. Vaatamata sellele, mida keegi neist meestest arvab, kehtib ikka Jumala Sõna: “Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!” (Ro 12,18).
HOLOKAUST JA EESTI
Mihkel Mutt arutles Postimehe arvamusloos, kas Eestis peaks muutma holokausti eitamise karistatavaks. Ta arvas, et eitajaid on vähe, aga keeld tekitaks neid juurde. Üks huvitav tsitaat: “Veendunud antisemiiti ei ole võimalik ümber kasvatada. Ta ei allu ravile. Aga kuni ta peab puhtust, oskab lihtsamaid töid teha ja saab üldse endaga hakkama, las ta olla. Seda nõuab meilt ligimesearmastus.”
Holokaust on ülemaailmselt tundlik teema. Teame Piiblist, et kes puudutab Iisraeli, see puudutab Jumala silmatera (Sk 2,12). Siiski tekib Eestis keeluseaduse kehtestamisel huvitav olukord, kus juutide hävitamist peavad kõik kohustuslikus korras tunnistama, aga Eesti okupeerimise kohta võib öelda mida tahes. Miski läheb nagu paigast ära.
Sel kuul võeti Tallinnas pronkssõduri juurest politseivalve ära,
kuid monument on ikka pingekoldeks.
LAHUTA END PATUST!
“Mis me nüüd ütleme? Kas peame jääma patusse, et arm suureneks? Ei milgi kombel! Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?”
Roomlastele 6,1–2
“Ükski, kes on Jumalast sündinud, ei tee pattu.”
1. Johannese 3,9
Kui me peame kellestki lahkuma, midagi maha jätma või millestki loobuma, siis peame enne selgusele jõudma, kas see on loobumist väärt või päästab meid mingisugusest ohust. Vastasel korral osutub see meile võimatuks.
Kui Jumala püha Sõna meid pidevalt manitseb lahkuma otsustavalt kõigest kurjast ja patust, siis tõuseb küsimus, kas see tõesti on nii vajalik? Ehk on veel mõni teine sobivam lahendus?
Alguses peatume mõne üldmõtte juures patust ja seejärel vaatleme põhjusi, miks peame patust loobuma ning tegema seda otsustavalt ja täielikult.
MÕNI ÜLDMÕTE PATUST
Kuidas üldiselt suhtutakse patusse ja kuidas meie peaksime sellesse suhtuma?
1. Paljud inimesed kehitavad õlgu ja teevad imestunud näo, kui neid palutakse patust loobuda ja pöörduda Jumala poole, sest nad ei näe patus midagi kardetavat. Pattudes elamine tundub paratamatusena käivat tavalise inimese elu ja olemise juurde nagu söömine ja joomine, millest vabanetakse ainult surres. Nii nad siis elavad pattudes ja surevad pattudes. Pealegi kõik tegevat nii ja mida üldsus teeb, seda tulevat ka meil teha.
On selge, et seesugused inimesed patust ja kurjast loobuda ei taha ega suuda, sest nad ei mõista või ei taha mõista, kust pärineb patt ja kuhu ta meid viimaks viib.
2. Jumala suhtumine patusse on tõsine ja kindlapiiriline ning õiglane iga inimese suhtes. Ta on selle meile teatavaks teinud oma Sõnas: “Sest patu palk on surm” (Ro 6,23). See tähendab, et patu süü on nii suur, et ta tõmbab surma endaga kaasa.
Piibel mõistab surma all kolme olukorda: ihulik hävimine ja surm, vaimulik kängumine, hääbumine või suremine ning igavene surm ja hukkaminek ehk lahutatud olek Jumalast, igavesest elust ja õndsusest. See on siis patu palk – kolmekordne surm.
3. On vaja sügavalt pilku heita enda ja inimkonna ellu, et jõuda selgusele, et patt on tõesti surmav jõud. Vaadeldes näeme, kuidas meis on nürinenud õrn tunnetus ja kadumas olemise sügavus. See, mis kunagi tõi puna meie palgeile, on täna päris kodune ja endastmõistetav. Patt surmab meie hinge parimad võimed ja õilsaimad püüded, viies meid vastu vaimsele surmale. Mida enam nürineb meie hingeilm, seda vähem reageerime heale ja jumalikule ning koos sellega muutuvad meie vaated ja hinnangud. Mis varem näis meile pahana ja põlgusväärsena, muutub nüüd meie silmis vabandatavaks ning viimaks isegi ihaldatavaks.
Kes vähegi avatud silmadega asju, olukordi ja elu vaatleb, peab ehmuma kurjuse ja patu suurvõimu üle ning hirmuga jälgima nende hävitavaid tagajärgi. Peame ütlema, et kurjus ja patt ei ole mitte väikesed kasvatusvead ega soovimatud harjumused, vaid nad tulevad ühisest surma, kurjust ja kadu toovast ürgallikast – saatanast.
Sellest peaks jätkuma, et iga vähegi mõtlevat inimest tuua selgele arusaamisele: patust peab lahkuma, et pääseda tema hukutavast mõjust. Peame pöördumise kaudu jõudma uutele tõelise elu ja õnne allikatele – Jumala juurde, et saada Tema õnnelikuks lapseks. Koos sellega pääseme patust ja tema hävitavast mõjust ning igavesest hukatusest.
PATUST LOOBUMISE PÕHJUSED
1. Jumal nõuab seda!
Et Jumala käsud ja keelud on inimese elu ja olemisega lähemas seoses kui kõrgemad loodusseadused, peaks igale inimesele selge olema. Kui Jumal meid tungivalt käsib loobuda igasugusest patust, siis on sellel küllalt kaaluv põhjus ning Ta teeb seda meie huvides.
Mõnelegi lapsele jäävad vahel arusaamatuks tema isa käsud ja keelud, kuid õige armastus ja usaldus isa vastu kohustavad neid kuulekalt täitma. Ja enamasti ei möödugi kuigipalju aega, kui isa käsk ja keeld saab lapselegi täiesti mõistetavaks ja põhjendatuks. See süvendab veel rohkem lapse armastust ja usaldust isa korralduste suhtes.
Kui meile ka igakord küllalt selge ei ole, miks meie taevane Isa nõuab meilt patust loobumist, siis peaksime sellest ikkagi loobuma armastuses ja usalduses oma Isa, oma Jumala vastu. Kui Isa seda nõuab, siis on see kindlasti vajalik ja kasulik.
2. Tee seda oma hinge ning igavese elu ja õndsuse pärast!
Eelpool öeldust peaks meile selge olema, millisesse õnnetusse patt meid viib. Ta rikub meie ihu, mürgitab hinge ning lahutab igavesest õndsusest ja Jumalast. Et meil on igavene, surematu hing, kes tõelise elu, puhtuse ja õnne järele januneb, siis ära riku ega rüveta oma hinge patuteenistuses! Patt viib meid kõige paha ja kurja orjusesse, milles hävivad meie tõelise õnne alused ja kõrgemale arenemise võimalused. Patt viib kõiki väärteele, väärhinnangutele, viib leinavalusse ja pisarateöösse.
Astu tahtlikult ja teadlikult patu pinnalt Jumala päästva armu, sisemise õnne ja rahu pinnale, siis su tee muutub õnneteeks ja elu viljakaks!
3. Tee seda oma vaimuliku töö pärast!
Sellest kirjutas apostel Paulus noorele Timoteosele järgmist: “Püüa hoolega osutuda kõlbavaks Jumalale kui töötegija, kellel pole tarvis häbeneda” (2Ti 2,15).
Mis küll on suurim takistus jumalariigi töös? Mitte ainult uskmatus ja maailmameel, vaid ka usklike puudused, vead ja patud. Kui edukalt võiks levida Issanda töö, kui usklikud ei eksiks ega patustaks!
Ahnus, väiklus, riiakus, leppimatus, inimlikkus ja auotsimine usklikkonnas sulgevad paljude inimeste kõrvad evangeeliumi sõnumile. Ära püüa vabandada kurja ja paha enda juures, vaid too palves Jeesuse ristile “vana inimene” kõigi ta ihaldamiste ja tahtmistega, muidu takistad Issanda tööd nii kodus kui ka mujal!
Ja sina, kes sa veel elad pöördumatus elus ja andud rahulikul meelel patule, mõtle, kuidas su tõeline elutöö jääb teostamata, see, mida Jumal sinult ootab. Meie ei pea ainult õndsaks saama, vaid ka teostama Jumala programmi oma elu kohta. Mõtle, et patt takistab sind saamast selleks, kelleks sa peaksid saama Jumala kava kohaselt, seepärast lahku patust oma elutöö pärast!
4. Tee seda oma kaasvendade ja -õdede pärast!
“Siis läheb ju sinu tunnetuse läbi hukka nõder vend, kelle pärast Kristus on surnud. Aga kui te nõnda teete pattu vendade vastu ja haavate nende nõrka südametunnistust, siis te teete pattu Kristuse vastu.” (1Ko 8,11–12). Nõnda kirjutas apostel Paulus korintlastele, et keegi ei saaks komistuseks teistele.
Kui palju noort ja lootusrikast usuelu hävib vanemate usklike vigade, rumaluste ja pattude pärast, nende pühitsemata usuelu pärast! Kui palju lapsi jääb Jumala riiki tulemata oma vanemate puuduliku usuelu, nende vigade ja kurjuse pärast. Sinu kergemeelsus, ilmalikkus ja pinnapealsus saavad su vendadele komistuseks ja halvemal juhul isegi hukatuse põhjuseks.
5. Tee seda oma koguduse pärast!
Kogudus kujuneb selliseks, millised on selle liikmed. Sinu kogudust hinnatakse kõrvalseisjate poolt sinu järgi ja milline oled sina, selline hinnang antakse ka kogudusele, kuhu sa kuulud. Kui sageli võib kuulda inimesi ütlevat: “Ah, see kogudus ei ole kuigi palju väärt. Ma tunnen üht selle koguduse liiget ja see ei ole küll tõsine usklik, sest temal on need ja need vead.” Nii laidetakse sinu halva elu pärast Issanda kogudust ja kõiki neid, kes sinna kuuluvad. Tea seda, et patustades ja pühitsematult elades ei ole sa oma kogudusele mitte iluks, vaid häbiks.
Kui sul on tõesti Issanda töö südamel ning tähtis selle koguduse edu ja au, kuhu kuulud, siis loobu patustamast nii sõnas kui teos, nii kodus kui ka väljaspool kodu! Mõtle sellele, et parimadki Issanda sulased ei suuda seda üles ehitada ja parandada, mida üks halb koguduse liige jõuab maha kiskuda.
6. Tee seda Issanda, oma Lunastaja au pärast!
Kui sa nimetad end kristlaseks ning tahad olla usklik ja saada õndsaks, ära siis talla oma pühitsemata eluga oma Lunastaja au porisse! On hirmus, kui sinu pärast laidetakse ja pilgatakse Jumala ja Tema Poja Jeesuse nime, nagu kirjutas apostel Paulus roomlastele: “Pilgatakse (vanas tõlkes – laidetakse) ju Jumala nime teie pärast paganate seas…” (Ro 2,24).
Valusalt kostub kellegi suurmehe hüüe meie kõrvu: “Lunastatud peaksid rohkem lunastatumad välja nägema!” Selles lauses on palju tõtt. On kurb, kui keegi meist põhjustab sellise väljenduse. Mida peaksid eemalseisjad ja uskmatud arvama Jeesusest ja taevasest Isast, kui sina, Tema laps, esindad Teda nii armetult?
7. Tee seda Jeesuse Kristuse kannatamise ja surma pärast!
Kui Jeesus minu ja sinu eest Kolgatal ristipuul oma elu ja vere ohverdas, siis selleks, et meid vabaks teha kõigest patust ja puudustest. Et Tema lunastus ja päästmine on täiuslikud, siis peaks see meie juures avalduma täielikus vabanemises patust. Iga viga ja patt meie juures heidab inimsilmades nagu tumeda varju ristile ja seal teostatud lunastusele.
Et igavene ja täielik lunastus ning päästmine on Kolgatal teostatud, miks siis mina või sina peaksime veel kauem orjama pattu ja kurjust? Jeesuse täielik päästmistöö Kolgatal annab igale inimesele võimaluse elada puhast, patust vaba elu. Loeme, mida sellest kirjutas apostel Johannes: “…Jeesuse Kristuse, Tema Poja veri puhastab meid kõigest patust” (1Jh 1,7), “Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!” (Jh 8,36).
Austa oma Lunastajat Jeesust sellega, et usud Tema täielikku lõpetatud lunastust ja päästmist Kolgata ristipuul ja võtad usus vastu vabanemist igast patust. Tee seda just nüüd! Õnnistagu Jumal seda sõna!
KARL LEOPOLD MARLEY
1890–1981
Eesti Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduse juht
Lühendatult Elmar Palumäe koostatud kogumikust
EESTI JA ROOTSI KOGUDUSED PIDASID NÕU
Tallinna Nõmme Baptistikoguduse palvelas oli 6.–8. oktoobrini Rootsi Misjonikiriku ja Eesti EKB Koguduste Liidu sõpruskoguduste konverents. Loksa Baptistikoguduse esindajana võttis sellest osa MERIT LASSMANN, meie seekordne vestluskaaslane.
Kui paljude koguduste esindajad olid kohal?
Konverentsile tuli umbes 30 inimest. Eestist olid esindatud Elva, Loksa, Kärdla, Tartu Salemi ja Nõmme Vabaduse kogudused. Esimesel kolmel neist on sõprussidemed Rootsi Misjonikiriku kogudustega umbes 15 aastat, Tartu Salemil on need hiljem tekkinud ja Nõmme Vabaduse kogudus alles otsib endale Rootsis sõpru.
Sõpruskogudusi peaks ju olema palju rohkem?
Rootslased olevat algul isegi kahelnud, kas konverents toimub, aga siis nad leidsid, et väikese osavõtuga ettevõtmine võib olla sama viljakas kui suurearvuline. Tegelikult nii oligi. See oli õnnistatud ja tore üritus. Kasuks tuli ka see, et sõpruskoguduste teemal said seal suhelda ka eestlased omavahel ja rootslased omavahel.
Ega me ei tea, palju on Eesti kogudustel välismaal suhteid. Suheldakse ka teistega, mitte ainult Rootsi Misjonikirikuga. Ma ei arva, et kvantiteet peaks väga suur olema, pigem olgu kvaliteet. Tundub, et need sõprussuhted, mis on jäänud, on tõesti kvaliteetsed ja toimivad.
Mõnel Eesti kogudusel on suhted sõpruskogudusega lõppenud?
Sellest oli juttu. Kõige raskem on keeleprobleem. Algul ei olnud meil rootsi keele oskajaid, ka inglise keele rääkijaid oli vähe. Ka rootslased ütlevad, et nende noorem põlvkond räägib inglise keelt, aga vanemad inimesed mitte.
Mida on kogudused koostööst saanud?
Läbivaks lauseks konverentsil oli “ühepoolsest abijagamisest ühise misjonini”. Oleme muutunud võrdväärseteks partneriteks. Meil on ühine üritus, saame koos taevast asja ajada.
Me saame nii võtta kui ka jagada. Saame üksteist julgustada ja toetada, vahetada ideid. Kõige olulisem on evangelisatsioon, koguduse kasvatamine ja hoidmine. Rootslased suudavad näha selliseid nüansse meie juures, mida meie peame igapäevasteks ja ei oska tähele panna. Ei ole vaja keskenduda sellele, mida meil ei ole, vaid püüda ära kasutada seda, mis on.
Rootslased tahavad meilt sedasama, mida meie neilt – toetust, eestpalvet. Geograafiliselt oleme lähedal, temperamendilt sarnased, kristlikus kultuuriruumis samuti sarnased. Nõukogude aeg on meid erinevateks teinud.
Mida tõstsid rootslased esile?
Rootsis on probleemiks sekulariseerumine. Palju on uusi liikumisi. Inimestele pakutakse rohkelt erinevat infot. Väsitavad diskussioonid homoseksuaalsuse teemal, vabaabielu, perede ebamäärasus ja lagunemine. 20 aastat on kestnud koguduseliikmete arvu vähenemine, aga inimesed hakkavad kirikusse vaikselt tagasi tulema. Neid on kõige muuga ajuloputatud ja nad igatsevad jälle vaimuliku elu järele.
Misjonikirik tahab teha koostööd teiste uskkondadega – luterlaste ja baptistidega. Töötatakse sisserändajatega – Stockholmis on korea pastor ja otsitakse araabia oma. Püütakse minna ühiskonna keskele, osaleda arvamusvahetustes. Tehakse välismisjonit.
Mida Eestist räägiti?
Probleemid kahel maal on paljuski samad. Autoriteetide puudumine, negatiivse populariseerimine ühiskonnas, julgus mässata. Elatustaseme kasvuga tõuseb ka individualism. Inimestes on ootus sisemise tühjuse täitmiseks. Alfa-kursused ja kodugrupid on populaarsed just sellepärast, et seal on osadus, üksteise ärakuulamine, hoolimine vastandina võõrandumisele maailmas. Peetakse oluliseks oikumeenilist koostööd.
Vaja on vist julgustust?
Kogudustena peaksime uskuma, et meist midagi ühiskonnas sõltub. Tuleks julgelt seista kristlike väärtuste eest, ka meedias. Kogudus võib mõjutada oma kooli, omavalitsust, lasteaeda või haiglat. Võib-olla töötab neis inimesi kogudusest ja juba see viib vaikselt misjoni väljapoole. Kõige olulisem on palve ja isiklik osadus Jumalaga.
Kuidas edenevad Loksa koguduse sõprussuhted?
Meil on sõpruskogudus Skattkärris ja nendega on väga toredad ja õnnistatud suhted. Iga sõprussuhet tuleb arendada ja hoida, et see säiliks. Järgmiseks aastaks plaanime, et meie koguduse vene pool saaks minna neile külla. Vene usklikud on teise kultuuritaustaga ja minevikuga, see reis võiks mõlemale huvitav olla.
Kuhu tahame välja jõuda oma sõpruskoguduste tööga?
Taevasse.
Täname!
17. oktoobril 2006 telefoni teel
PEASEKRETÄR HINDAB EESTLASI KÕRGELT
Äsja külastas Eestit Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) peasekretär ANTHONY PECK (51). Tema intervjuu Kuulutajale tõlkis EBFi president Helari Puu.
Teie isa oli pastor. Mis toob pastori poja usule?
Tihti midagi sellist, mis tuleb väljastpoolt perekonda. Ma olin 14-aastane, kui mind ristiti. Meil tegutses koolis Avatud Piibli Ühing, mis korraldas poistelaagreid. Pühendusin Jeesusele, olles eemal kodust, ühes niisuguses laagris.
Muidugi oli minu vanematel suur mõju minu usklikuks saamisele. Aga ma näen tihti, et pastorite lapsed peavad kuskile mujale minema, et leida isiklik suhe Jumalaga.
Teismelisena pöördunutel on igasuguseid ohtusid. Kuidas Teil õnnestus need ületada?
Ma hästi ei mäletagi. See on tõsi, et kui oled teinud oma otsuse enne täiskasvanuks saamist, siis võib see vajada kinnitamist. On olnud aegu, kus ma olen teadlikult teinud uusi otsuseid, et ma tahan jääda kristlaseks. Aga ma olen siiani tänulik, et see väga selge kogemus teismelisena minu elus oli.
Kas Te pastori pojana unistasite pastoriametist?
Ma teadsin mingil viisil alati, et minust saab pastor. Mulle anti väga head nõu, kui olin muusikaüliõpilane. Kohtusin ühe baptistikolledži direktoriga. Ta ütles, et mine ja õpeta mõned aastad muusikat ning siis tule tagasi ja seda ma ka tegin. Need aastad, kui ma õpetasin muusikat, olid mulle väga head. Seejärel läksin Oxfordi baptistikolledžisse.
Millist muusikat Te tegite?
Olin pianist, tšellist ja laulja. Ma olen õnnelik, et minu kodukogudus Bristolis palub mul saata jumalateenistustel üldlaule. Satun sinna kord kuue-seitsme nädala jooksul.
Vanal ajal olid Briti saared vaga kristluse levitamise paigaks. Kuidas tänapäeval on?
See pilt tundub mulle ka ajalooliselt liiga optimistlik. Aga on tõsi, et 19. sajandil ja 20. sajandi alguses külastas kirikuid palju rohkem inimesi. Nagu terve Lääne-Euroopa, oleme meiegi mõjutatud sekularismist. Elame postkristlikul ajastul.
Samas ma arvan, et kuigi meie kogudused on väiksemad, on inimesed rohkem pühendunud. Ühiskonnas või kogukonnas ei ole enam iseenesestmõistetav olla kristlane. Kui sa teed otsuse järgida Kristust, siis see ka tähendab sulle midagi.
Meil on muidugi praegugi misjonäre. Aga misjonäridel on tänapäeval erinev roll. Nad töötavad käsikäes kohalikega, mitte ainult ei lähe neid õpetama.
Mis ameteid Te olete pidanud?
Esimene kogudus, mida pastorina teenisin, oli ühes Põhja-Inglismaa linnas. Viiendik elanikkonnast olid muhameedlased Pakistanist. Selles linnaosas, kus oli kirik, olid 80% elanikest moslemid. Õppisin, kuidas jagada usku inimestele, kes on teistest religioonidest.
Siis sai minust vanempastor Yorkshire’i piirkonnas. Meil oli 120 kogudust ja umbes seitse tuhat liiget. Seal õppisin, kuidas aidata kogudusi, nii et nad võiksid kasvada. Samuti, kuidas väikesed kogudused saaksid jagu suurte ehitistega seotud probleemidest.
Seejärel läksin õpetama maailma vanimasse baptistiseminari, Bristoli kolledžisse, mis alustas tööd 1679. aastal. Õpetasin misjoniala ja pastoraalteoloogiat. Arendasin uusi meetodeid, kuidas õpetada töötegijaid.
1990. aastal, kui olin veel Yorkshire’is, alustasime partnerlust Läti baptistidega ja see koostöö on tänaseni tugev. See tõi mind Euroopa töö keskele. Sain meie liidu rahvusvahelise komisjoni juhiks. Hakkasin külastama EBFi üritusi. Ikkagi oli üllatus, kui mind kutsuti peasekretäri kohale, aga ma tundsin, et see on Jumala kutse minu jaoks. Alustasin peasekretärina kaks aastat tagasi. Minu ja mu pere jaoks oli muidugi väga palju asju, mille pärast paluda ja mõtelda. Mul on kolm peaaegu täiskasvanud last.
Moslemeid on Euroopas palju. Kas julgeme neile Kristust kuulutada?
Neile saab seda teha ainult läbi isikliku suhte, mis on enne üles ehitatud. Mõne aja pärast saab nendega jagada oma südame sügavama sopi sisu. Peame alati arvestama seda hinda, mida moslem peab maksma, kui temast saab kristlane, eriti Euroopas, kus nad on väljaspool kodumaad. Tõenäoliselt peavad nad isegi oma elu pärast hirmu tundma. See ei ole kerge misjonipind, aga me ei tohiks loobuda evangeeliumi kuulutamisest mitte kellelegi.
Miks oli vaja EBFi keskus Prahasse viia?
Pikka aega oli keskus seal, kus elas peasekretär. Enne, kui mind sellesse ametisse valiti, tehti otsus, et kontor kolib alaliselt Prahasse, sest meil oli seal juba seminar. Tundus, et kogu EBFi tegevus oleks mõttekas viia kokku Euroopa südamesse. Mina olin kogu südamest selle otsuse poolt, teadmata, et olen ise järgmine peasekretär. Aga ma pooldan seda otsust tänase päevani. See on vastastikku kasulik nii seminarile kui ka EBFile. Seminaris ma ju kohtun meie tulevaste juhtidega ja õpin neid tundma ning nemad saavad rohkem teada EBFist.
Kuidas Teile mõjus Ida-Euroopasse tööle asumine?
Ma ei arva, et Balti riigid ja Tšehhi Vabariik on tõeliselt Ida-Euroopa, nad on rohkem Kesk-Euroopa. Prahas ma ei näe suuri erinevusi Briti linnadega.
Tihti on asjad, mida me kirikus teeme, seotud kultuuriga samapalju kui vaimulikkusega. Mõnikord on vaja teada ajalugu, et mõista, miks tehakse neid asju, mida tehakse. Kõigil neil liitudel, mis on tulnud välja kommunistlikust ajast, on läänest väga erinev traditsioon. Ma arvan, et need küsimused, millega ida ja lääs silmitsi seisavad, muutuvad järjest sarnasemaks. Näiteks sekularism mõjutab ja võib-olla ei saa me varsti enam rääkida suurtest erinevustest ida ja lääne vahel.
Te olete Prahas ühe nädala kuus. Kuidas mööduvad ülejäänud kolm nädalat?
Umbes kümme päeva kuus olen reisidel ja ülejäänud aja töötan oma kodukontoris Bristolis. Moodsate sidevahendite – e-maili ja Skype’i puhul – ei tähenda see midagi, kus ma füüsiliselt olen. Saan Prahaga iga hetk kontakti võtta. Seni, kuni odavlennufirma EasyJet lendab Bristoli ja Praha vahet, ei ole mingit probleemi. Lend sinna on odavam kui rongisõit Bristolist Londonisse ning võtab aega tund ja 40 minutit.
Kas Tšehhi ühiskonnas on huvi äratanud, et EBFi keskus ja seminar on nende pealinnas?
Hea on nii mõelda. Meil on rahvusvaheline üliõpilaskond ja töötajad. Näiteks olid mingil hetkel pooled Praha eestlastest seotud meie seminariga. Eesti suursaadik oli väga hästi informeeritud baptistide kohalolekust. Viimasel seminari lõpupäeval, kui anti kätte kraadidiplomid, oli Briti suursaadik kohal.
Võib-olla kõige tähtsam on see, et meie seminar on nüüd Tšehhi valitsuse poolt tunnustatud. Me võime anda magistrikraade, meie rektor kuulub Tšehhi ülikoolide rektorite assotsiatsiooni. Me saame ennast teadvustada.
Milline mõju on EBFi keskusel tšehhi baptismile?
Tšehhi Vabariik on Eesti järel sekulaarsuselt teisel kohal Euroopas. Sealne baptistiliit on palju väiksem kui Eesti oma – neid on kaks tuhat liiget kümnest miljonist elanikust. Prahas on ainult kaks tšehhi baptistikogudust. On kolm ingliskeelset, üks venekeelne ja üks koreakeelne kogudus. Me oleme püüdnud üles ehitada häid suhteid Tšehhi liiduga, aga meil ei ole igapäevast kontakti nendega. Isiklikult on mul head suhted nende liidu presidendi ja peasekretäriga.
Mis on praegu EBFi kõige suurem rõõm?
Üks suurematest rõõmudest on meie misjoniprojekt kohalike misjonäride kohta. Meil on kaks misjonäri ka Eestis. See projekt sai alguse neli aastat tagasi nelja misjonäriga Moldovas. Praegu on meil 60 misjonäri 20 riigis. Partnerid on USAs ja Lääne-Euroopas, kes aitavad finantseerida.
Rõõm on kuulda lugusid inimeste muudetud eludest ja uute koguduste rajamisest misjonäride poolt, kes kuuluvad kohalike rahvaste hulka.
Ja kõige suurem mure?
Ühtsus. Kasahstani ja Kõrgõzstani liidud lahkusid EBFist, mille üle oleme väga kurvad. See võib mõjutada ka mõningaid teisi liite, nii et me peame keskenduma sellele, mis meid ühendab – Kristus muidugi, aga ka meie baptistlik identiteet.
On mõningaid asju, millest me ei mõtle ühtemoodi, aga need ei tohiks meid lahutada. Näiteks naispastorite küsimus. Mõned liidud ütlevad “jah”, mõned “ei”. Kõrgõzstani liit astus välja, sest nad ei aktsepteerinud naisjuhte.
Minu mure on, et me suudaksime hoida koos Euroopa baptistiperet. Me oleme peaaegu kõigis Euroopa riikides, see on tohutu rikkus. See on olnud Jumala armu ime, et me 1950. aastast alates oleme koos. Ma palun selle pärast Jumalat, et nii võiks jätkuda.
Kui oleks võimalik paluda kaitseks 12 leegioni ingleid (Mt 26,53), kuhu Te need saadaksite?
Ma arvan, et need tuleks gruppideks jagada. Lääne-Euroopas on mitmed väikesed liidud ja nende elu on väga raske, eriti Hispaanias ja Portugalis. Ida pool on mõned kohad, kus elu on raske, näiteks Tšetšeenia, mis on tõelise hävingu läbi teinud. Baptistikogudus Groznõis püüab kuidagi ennast taastada. Kolmanda kolmandiku inglitest ma saadaksin Lähis-Itta, eriti väikese Süüria liidu juurde ja Egiptusesse ning ka mujale, sest seal on kõik grupid väikesed.
Kuidas eestlased Prahas hakkama saavad?
Meil on EBFis paar väikest liitu, kellel on suur mõju. Kindlasti kehtib see Eesti kohta. Te andsite Einike ja Toivo Pilli, kelle tegevus Praha seminaris oli väga suure tähendusega. Siis on meie president Helari Puu. Ta on mulle julgustuseks olnud, ma olen alles uus inimene oma ametis. Ja minu assistent Helle Liht. Ta on olnud tõeline kingitus, aga muidugi tahab ta ühel päeval Eestisse tagasi tulla. Te olete andnud ka üliõpilasi seminari. Eestit tuntakse EBFis hästi just headel põhjustel.
Rõõm kuulda! Täname!
13. oktoobril 2006 Suigus
ISSAND EI LUBA VIIVITADA
Kui olin Ningpos, sain tuttavaks John Jonesiga, kes koos dr Parkeriga esindas selles linnas Hiina misjoniühingut. Kuna ma ei saanud pöörduda tagasi Swatowisse, otsustasin liituda nende vendade tööga Ningpos ja asusin kohe koos nendega reisile.
Teise päeva õhtul, kui olime juba 30 miili kaugusel Shanghaist, lähenesime koos John Jonesiga suurele ja tähtsale Suangkingi linnale. Ma panin ette, et võiksime maale minna, et rahvahulgale, mis kaldal linnaväravate ees tungles, evangeeliumi kuulutada.
HIINLANE PETER
Meie paadi reisijate hulgas oli ka üks mees, kes oma arvutute reiside ajal juba korduvalt välismaal käinud oli. Ta oli koguni Inglismaad külastanud ja seal hakati teda Peteriks hüüdma. Kindlasti oli ta kuulnud ka evangeeliumist, aga Jeesuse lunastavat jõudu ta kogenud ei olnud.
Eelmisel õhtul oli mul Peteriga tõsine jutuajamine tema hinge lunastamisest. Ta kuulas tähelepanelikult ja oli koguni nii puudutatud, et tal tulid pisarad silma. Kuid seda ei olnud veel märgata, et ta tahaks lõplikult Kristuse kasuks otsustada. Sellepärast oli mul väga hea meel, kui ta mulle ütles, et tahaks minuga koos maale tulla ja minu jutlust kuulata.
Ma läksin kajutisse traktaate ja raamatuid võtma, et neid maalemineku järel laiali jagada, kui äkki väljast kostva sulpsatuse ja kisa peale üles kargasin. Tormasin ruttu tekile ja mõistsin olukorda ühe silmapilguga. Peter oli üle parda kukkunud!
MEES ÜLE PARDA!
Teised mehed seisid kõik pardal, abitult seda kohta jõllitades, kus Peter vee alla kadunud oli. Keegi ei võtnud midagi ette, et teda päästa. Tugev tuul lükkas meie džonkit vastuvoolule vaatamata kiiresti edasi. Madalal, ilma puudeta kaldal ei olnud ühtegi maamärki, mille abiga oleks võinud kindlaks teha, kui kaugele me uppuvast mehest juba olime jõudnud.
Vinnasin kähku purje üles ja hüppasin üle parda, lootes Peterit leida. Edutult vaatasin ma piinarikkas pingutuses enda ümber, kui nägin äkki enda lähedal väikest kalapaati, millel oli tavaline konksudega varustatud võrk. Ma teadsin, et selle võrguga võiks Peteri välja tõmmata.
ELU VÕI RAHA
“Tulge siia,” hüüdsin uue lootusega. “Tulge oma võrguga ja tõmmake täpselt üle selle koha. Siin kadus üks mees vee alla!”
“Pole meie mure,” tuli südametu vastus.
“Ärge rääkige, et see ei huvita teid!” hüüdsin ma neile piinatult. “Ma ju ütlesin teile, et üks mees upub siin!”
“Meil on praegu kaladegagi tegemist,” tuli vastuseks. “Me ei saa tulla.”
“Ärge muretsege oma kalade pärast,” vastasin ma. “Ma annan teile rohkem raha, kui te mitmepäevase kalapüügiga teenida võiksite. Tulge ainult lõppude lõpuks siia!”
“Kui palju raha sa meile annad?”
“Praegu pole aega kaubelda. Tulge, muidu on juba hilja. Ma annan teile viis dollarit.” Tol ajal oli see märkimisväärne summa.
“Selle eest me küll ei tule,” vastasid mehed. “Anna 20 dollarit ja me viskame võrgu välja.”
“Ma ei ole rikas. Aga tulge juba ometi ja ma annan teile kõik, mis mul kaasas on.”
“Ja kui palju seda on?”
“Ma täpselt ei tea, aga umbes 15 dollarit.”
Lõpuks, kuigi väga aeglaselt, sõitsid nad oma paadiga minu poole ja lasksid võrgu alla. Võttis veel mõne minuti, kuni kadunud mehe keha välja tõmmati. Kalurid reageerisid valjult ja nördinult, kuna ma ei saanud nende häbitut soovi kohe täita, sest me nägime vaeva Peteri elustamisega. Aga kõik püüdlused olid asjatud – tema elu oli kustunud.
SÜÜDI!
Ma olin sellest sündmusest sügavalt kurb ja see omandas minu jaoks suure vaimuliku tähenduse, vaadates üldisele traagilisele reaalsusele. Kas need kalurid ei olnud otseselt süüdi selle õnnetu hiinlase surmas, sest neil oli võimalus teda kohe päästa, aga nad ei kasutanud seda? Jah, nad olid süüdi.
Siiski peaksime hetkeks peatuma, enne kui me nende üle kohut mõistame, et keegi Naatanist suurem ei ütleks meile: “See mees oled sina!” (2Sa 12,7). Kui juba ihu päästmata jätmine on kõvasüdameline ja kuri tegu, siis kui palju enam väärib karistust see, kes teise hinge hukatusse jätab nagu Kain, kes küsis: “Kas ma olen oma venna hoidja?” (1Mo 4,9).
Issand Jeesus annab ülesande mulle ja sulle, armas vend, ja sulle, armas õde. “Minge,” ütleb Ta. “Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!” (Mk 16,15). Kas peaksime siis Talle ütlema: “Ei, mul pole praegu aega!”? Kas peaksime Talle ütlema, et me oleme liiga hoolega praegu kaladega tegelemas ja ei saa minna? Et me oleme põllu ostnud ja ei saa minna? Et oleme viis paari härgi ostnud või naise võtnud või millegi muu ja palju tähtsamaga tegelemas ning ei saa minna (Lk 14,15–24)?
“Sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud” (2Ko 5,10). Me ei tohi kadunud inimesi unustada. Me peame järele mõtlema, KES ütleb: “Päästa need, keda viiakse surma, ja peata, kes vanguvad tapmisele! Kui sa ütled: “Vaata, me ei teadnud seda”, kas siis südamete läbikatsuja ei saa sellest aru? Su hinge hoidja teab seda ja tasub inimesele ta tegu mööda.” (Õp 24,11–12).
HUDSON TAYLOR
1832–1905
Misjonär Hiinas
Herold
EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST
28. septembrist 1. oktoobrini toimus Prantsusmaal Lyonis Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) aastakoosolek, millest võtsid osa rohkem kui 30 riigi esindajad, mitmete misjoniorganisatsioonide ja Baptistide Maailmaliidu (BWA) juhtivad töötajad. Eesti EKB Koguduste Liitu esindas peasekretär Ruudi Leinus.
Aastakoosolekut juhatas EBFi president Helari Puu ja teda assisteeris asepresident Toma Magda Horvaatiast. Kuulati ära EBFi presidendi, peasekretäri ja töövaldkondade juhtide aruanded ning kinnitati eelarved. Humanitaarabiorganisatsioonide juhid tutvustasid abiprojekte. Pikema ettekande teoloogilise hariduse teemal pidas Otniel Bunaciu Rumeeniast. Võeti vastu pöördumine Kasahstani ja Kõrgõzstani baptistiliitude poole edasise koostöö küsimuses ning resolutsioon olukorrast Lähis-Idas.
Helari Puu külastas oma ametiaja esimesel aastal kuut riiki ja võttis kahel korral osa EBFi ja BWA juhatuste koosolekutest ning osales kolmel konverentsil.
Loe ka intervjuud siin!
* * *
3.–8. oktoobrini toimus Tais Evangeelsete Vabakirikute Maailmaliidu (IFFEC, evangeeliumi kristlaste maailmaliit) peakoosolek, millest Eesti EKB Koguduste Liidu esindajana võttis osa asepresident Ermo Jürma.
IFFEC moodustati 1948. aastal ja sinna kuulub 32 rahvuslikku liitu. Aastast 2002 oli Eesti EKB Koguduste Liit seal vaatlejaliige ning võeti nüüd täisliikmeks. Eesti EKB Koguduste Liit kuulub jätkuvalt ka BWAsse.
Päevade vaimuliku moto “Jeesus Kristus on Issand – kõigis valdkondades, kõigi võimude üle, oma koguduses, minu elus” avas neljal päeval dr Ramesh Richard Indiast. Töökoosolekutel tehti mõned täiendused IFFECi põhikirja ja valiti neljaks aastaks uus juhtkond. Presidendiks sai William J. Hamel (USA) ja peasekretäriks Bertil Svensson (Rootsi Misjonikirik).
* * *
7. oktoobril alustas neljandat õppeaastat Kõrgema Usuteadusliku Seminari Oleviste Piiblikool. Piiblikooli uueks juhiks on Nete Ungru, kes kuulub Kuressaare Siioni Kogudusse ja õpib EELK Usuteaduse Instituudi magistrantuuris religioonipedagoogikat. Seminari rektor Toivo Pilli palus koos teiste pastoritega uuele piiblikooli juhile Jumala õnnistust.
* * *
Jõgeva tänavuseks Aasta Õpetajaks sai Jõgeva muusikakooli õpetaja Margus Kask, kes on ka kohaliku baptistikoguduse pastor.
Margus Kask õpetab muusikakoolis klaverit, saksofoni, solfedžot ja muusikalugu. Kaks aastat tagasi asutas ta muusikakooli puhkpilliorkestri. Ta juhatab Jõgeva kammerkoori ja Jõgeva meeskoori Mehis.
Kolleegide ja õpilaste arvamuse kohaselt on Margus Kask mitmekülgne muusikaõpetaja, kellest kiirgab soojust ja hoolivust, kes ei sunni midagi peale, vaid laseb oma arvamust avaldada. Tunnis seletab ta kõik lihtsalt ja arusaadavalt ära ning hoiab naljadega tuju üleval. Samas oskab ta muresid ära kuulata ja püüab neile lahendusi leida.
Jõgeva Aasta Õpetaja 2006 sai linnavalitsuselt 30 tuhat krooni preemiat.
* * *
15. oktoobril kogunes Harju EKB Koguduse palvelasse sadakond inimest, et tuua Jumalale tänu kogudusliku tegevuse saja aasta eest selles paigas. Meenutati möödunud sajandil toimunud kolme suurt ärkamist. Mälestati koguduse aktiivseid tegelasi ja karjaseid. Põhjaliku ülevaate andis oma vanaisa Rudolf Veevo tegevusest karjasena pojapoeg, Palade Priikoguduse pastor Enn Veevo. Diakoniks õnnistati Tarmo Kütt, talle palusid õnnistust koguduse pastor Väino Kaev, Kärdla Baptistikoguduse pastor Tarmo Kähr ja liidu president Joosep Tammo. Jutlustas Joosep Tammo, kelle isa Albert Tammo usuletuleku paigaks oli Harju kogudus.
Pärast tänujumalateenistust siirduti vana palvela platsile, kus Joosep Tammo pühitses palvela mälestuskivi. Sõnumi ütlesid Väino Kaev ja Enn Veevo.
* * *
20. ja 21. oktoobril toimusid Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris vaimulike töötegijate õppepäevad. Teemaks oli jumalateenistuste läbiviimine ja vaimulikud talitused, millest tegid ettekanded seminari rektor Toivo Pilli ja liidu president Joosep Tammo. Prahas asuva Rahvusvahelise Baptistide Teoloogilise Seminari õppejõud Lina Andronoviene pidas ettekande “Mõtestades Jumala teenimist jumalateenistusel”, rõhutades laulude kui usutunnistuslike tekstide valiku tähtsust.
* * *
8. oktoobril toimus Puka Vabakoguduses uue pastori Taavi Palmi ametisseseadmine.
Uuele pastorile ja tema perele palusid õnnistust liidu president
Joosep Tammo (paremal) ja lõuna piirkonna esindaja liidu vanematekogus
Enn Palmik. Viimase aasta jooksul täitis ajutiselt Puka koguduse
pastori kohustusi Üllas Linder.
“PALVETAGE, SÕBRAD, TÄNA EI OLE VEEL REEDE!”
Operatsiooni kuupäevaks on määratud reede, 26. märts 2004. Kurt Kammermanni reielt saab vähki kõrvaldada ainult jala amputeerimisega. 21. märtsil ütleb Kammermann oma kodukogudusele: “Armsad sõbrad, palvetage, täna ei ole veel reede.” Ta ei tea isegi, miks ta selle üleskutse teeb. Jumal ei ole ju kahe aasta jooksul loodetud imet teinud, kuigi Teda on palutud. Miks peaks nüüd veel midagi juhtuma?
REIELUUS ON VÄHK
Kunagine kirglik jalgpallur ja vahekohtunik Kurt Kammermann tegeleb oma töös 350 rohukauplusega kogu Ida-Šveitsis ja sõidab aastas 60 tuhat kilomeetrit läbi. Juba kaua aega tunneb ta, et midagi tema reiel kasvab. Ta võtab seda naljana: “Teised käivad jõusaalis, aga minu lihased lähevad autos istudes suuremaks.”
Aga naine käib peale, et ta peaks end arstile näitama. Lõpuks Kammermann lähebki ja kuuleb diagnoosi: väga aeglaselt kasvav, pahaloomuline luuvähk, aga siirdeid veel ei ole. Väga kogenud ortopeed näeb ainsa ravimeetodina jala amputeerimist.
Teine haigla kinnitab diagnoosi. Kurt Kammermann ei suuda sellist otsust uskuda. Arstid pakuvad välja veel väga täpset, ainult sellele vähile mõjuvat keemiaravi, mis 2003. aasta detsembris ka ära tehakse.
Ometi jääb loodetav edu tulemata ning Kammermann ja tema naine Marie-Louise peavad tõele näkku vaatama – ees on amputeerimine. “Uskumatult paljud inimesed palvetasid minu pärast ja lootsid koos minuga, aga kui päev oli juba kindlaks määratud, olime lõpuks täitsa rahulikud ja valmis olukorraga leppima,” meenutab Kammermann praegu. “Me pidasime plaani, mida majas ümber ehitada, et ma seal ühe jalaga hakkama saaksin.”
Kammermann informeeris ka oma tööandjat ja andis koha vabaks, et sinna saaks uue inimese otsida. Firma reaktsioon oli üllatav: “Me hakkame alles siis otsima, kui sa jalast ilma oled.”
“ME PEAME KOHTUMA”
Esmaspäeval enne operatsiooni helistab Kammermannile üks töökaaslane, kellega ta eriti hästi ei klappinud: “Kurt, me peame kohtuma. Ma läksin eile koeraga jalutama ja teel jäi pilk ühele palvelale pidama. Siis teadsin ma äkki väga selgelt, et pean sulle midagi ütlema.”
Nad lepivad kokku. “Sa ei tohi lasta oma jalga ära lõigata, sa pead veel konsulteerima. Kurt, ma olen selles täiesti kindel,” ütleb kolleeg. See sõnum paiskab Kammermannid rööbastelt maha. Mõlemal oli lootmistest ja kartustest juba küllalt. Mida peavad nad nüüd tegema?
Kammermann jätab operatsioonile minemata. Tänu ühele kristlasest sõbrale pääseb ta kohe väga hõivatud spetsialisti juurde, kelle vastuvõtuajad on mitmeks kuuks ette kinni pandud. Tulemus: Kammermannil eemaldatakse ainult üks suur lõik reieluust ja selle asemele pannakse protees. On küll oht, et vähki ei saada täielikult kätte, aga operatsioon õnnestub.
JUMALA IMELISED TEED
Kurt Kammermann seisab täna, kaks aastat pärast operatsiooni, oma mõlemal jalal ja tema tulevikuväljavaated on head. Ta ei mängi küll enam jalgpalli, aga elab ometi normaalselt ja valudeta. Väliselt ei ole tema jalal midagi viga.
Nad on naisega täis tänu ja on sellest kogemusest õppinud enam Jumala häält tähele panema. “Jumala teed on mõnikord niisugused, et me ei saa neist aru ja need üllatavad meid. Ta kasutab inimesi, kes näivad Temast väga kaugel olevat.”
ESTHER REUTIMANN
idea Spektrum
MEESTE PALVEÖÖ SUIGU PALVELAS
13.–14. oktoobril 2006
1. Tõrvikutega ristikäik suundub kohe Pärnu koguduste ristimispaika Suigu jõel. Kaplan ja Pärnu Immaanueli koguduse teine pastor Eduard Kakko asub ristiga kõigi ette.
2. Euroopa Baptistiföderatsiooni president Helari Puu süütab Pärnu Sool ja Valgus koguduse pastori Alari Allika tõrviku. Keskel Suigu koguduse pastor Endel Lohu.
3. Jumala Sõna loeb Viljandi Baptistikoguduse pastor Aamo Remmel.
4. Ristimiskohas jäid pildile seal ristitud mehed.
5. Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo (vasakul) ja Tallinna Oleviste koguduse noortepastor Veljo Kaptein puhuvad Iisraelist toodud sarvpasunaid.
6. Vestlevad Mustvee Betaania koguduse pastor Paul Gill (vasakul), liidu peasekretär Ruudi Leinus, poliitikud Rein Ratas ja Aldo Vinkel.
|
