Telli Kuulutaja
Kuulutaja

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

NR. 3 (173) Märts 2004 XVI AASTAKÄIK

Sisukord

Minevik mõjutab tulevikku. Toimetaja kommentaar * Unustamine. Jutlus * Aktuaalne teema: Religiooniõpetus kütab kirgi * Usklikud peavad oma õiguste eest seisma. Intervjuu * Vali parim osa * Kristlasi kiusatakse taga * Araablased asutavad kogudusi * Tõlgid töötavad aktiivselt * Oskar Olvik - 90 aastat sünnist * Andres Tetermann - 150 aastat sünnist * Kadunud poja lugu Tartus *Lühidalt

Eelmises Kuulutajas kirjutasime, et ajakiri Teekäija on saanud saja-aastaseks. Käesoleval kuul tähistas 80-aastast juubelit ajaleht Eesti Kirik. Märtsikuus on väike tähtpäev ka Kuulutajal - esimese numbri ilmumisest on nüüd möödunud viisteist aastat.

1989. aastal oli Eesti veel Nõukogude Liidus. Endine karm kord oli hakanud murenema. Vabadustuulte puhumise üheks ilminguks oli ka kirikulehtedele ilmumislubade andmine. Et tuleb aeg, millal usulistele trükistele üldse mingeid piiranguid ei ole, oli siis veel unistus.

Viisteist aastat hiljem oleme täiesti teises riiklikus, majanduslikus ja usulises olukorras. Paljud ettevõtmised on selle aja jooksul jäänud minevikku kas aegumise või võimaluste lõppemise tõttu. Täname Jumalat, kes läbi aastate on andnud Kuulutajale lugejaid, kirjutajaid, palvetajaid ja annetajaid. Ilma nendeta ei oleks leht püsinud ega püsi ka tulevikus.

"Kuuluta sõna, astu esile," kirjutas apostel Paulus Timoteosele (2Ti 4,2). Sama ülesanne oli ja on Kuulutajal.

 

MINEVIK MÕJUTAB TULEVIKKU

Toimetaja kommentaar

Alanud kevad paistab juba kõikjalt välja. Kõrgelt käiv päike näitab sooja aja tulekut.

Poliitikas on peaaegu kogu aeg kuum. Ajakirjandus toob meieni eelkõige skandaalid ja õnnetused. Niisuguse info tulv on paljud ära tüüdanud või muutnud ükskõikseks. Ükskõiksus ja hoolimatus pole aga kunagi head kaasa toonud.

KURVAD AASTAPÄEVAD

Käesoleval kuul möödus 60 aastat Tallinna ja Narva pommitamisest Nõukogude lennuväe poolt. Vanast Narvast ei ole peaaegu midagi järele jäänud, oma osa mängis siin ka sõjajärgne poliitika. Tallinnas hävis 40 protsenti elamispinnast, varemetes olid Niguliste kirik, Estonia teater ja paljud teised väärtuslikud hooned. Sõjalised ja tööstusobjektid jäid peaaegu puutumata.

Praegu on väga aktuaalne terrorismivastane võitlus. Terrorist ründab rahulikke elanikke, et tekitada hirmu ja selle läbi mõjutada sõjaväelasi ning poliitilisi otsustajaid. Äsja Hispaanias valimiste eel toimunud rongiplahvatused on selle mõju kohta hea näide - võitis opositsioon. Hirmutamine oli Eesti linnu purustades ka Nõukogude väejuhatuse eesmärgiks.

Kuidas sõda Eesti pinnal edasi kulges, teame kõik. Mis jäi rahva mällu ja milline oli eestlaste suhtumine Nõukogude võimu, on ka teada. Muidugi ei olnud rahva negatiivse hoiaku ainus põhjus Tallinna ja Narva pommitamine. Märtsis oli ju veel üks kurb aastapäev - küüditamise oma. Ka see oli osa meie rahva vastasest terrorist. Kurbi mälestusi on teisigi.

Terrorism võib tuua ajutise edu, aga võib jätta rahvaste vahele pinged aastakümneteks ja aastasadadeks. Kahjuks heateod inimeste meeles nii kaua ei püsi. Jumala jaoks need aga ei aegu: "Aga Issanda heldus on igavesest igavesti nendele, kes Teda kardavad, ja Tema õigus jääb laste lastele, neile, kes peavad Tema lepingut ja mõtlevad Tema korraldustele, et teha nende järgi" ( Ps 103,17-18).

VALIMISED TULEKUL

Ajakirjanduse tähelepanu keskpunkti tõusis mõneks ajaks modell Carmen Kass. Põhjuseks oli tema tulevane kandideerimine europarlamenti Res Publica nimekirjas. Juba mõnda aega varem teatavaks saanud kümnevõistleja Erki Noole kandideerimine Isamaaliidu nimekirjas sai ka uuesti ajalehtede jututeemaks.

Europarlamendi valimistele tõmbas veel tähelepanu presidendi otsus mitte välja kuulutada valimisseaduse parandust. Nüüdseks on president selle küll välja kuulutanud. Kumb valimisviis õiglasem ja parem on, kas Riigikogu eelmise koosseisu poolt vastuvõetud kinniste nimekirjadega või nüüd parandatud seaduse järgi avatud nimekirjadega, selles osas lähevad asjatundjate arvamused lahku. Mõni ütleb, et tegelikult vahet polegi.

Peamine häda on selles, et meil tehakse oma erakonna võidu nimel kõik näitemänguks. Europarlamendis tuleb ju tööd teha. Kumb saab sellega paremini hakkama, kas modell või sportlane? Kui peame nende vahel valima, siis mille alusel? Kumbki pole esitanud oma poliitilisi vaateid ja keegi pole neid õieti küsinudki. Aga peaks kindlasti küsima. Ei hakata ju europarlamendis otsuseid vastu võtma sportlike tulemuste ega riidemoodide järgi.

"Taibukas teeb kõike teadlikult, aga alp näitab oma rumalust. Õel käskjalg toob õnnetuse, aga ustav saadik toob tervise" (Õp 13,16-17). Missuguse sõnumi viivad Eesti esindajad Brüsselisse ja toovad sealt koju? Keda me selleks usaldame? See ei ole tühine küsimus.


Kaduma on läinud umbes kolmandik riigi julgeolekuvarusse kuulunud
vilja. Niisugust häbematust ei oskagi kommenteerida.

MIDAGI HEAD

Kõigi muude sõnumite hulgast tegi üks tõesti rõõmu. Inglismaalt Eestisse lennanud tohtrid vabastasid Tallinna loomaaia elevandi Carli kuu aega vaevanud hambavalust. Vägevad puurid ja muud tööriistad, mida nad kasutasid, meenutasid ehitustööliste omi. Hambaplommi läbimõõt oli neli sentimeetrit. Õp 12,10 on kirjas: "Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm."

Kirikukalender näitab, et oleme Kristuse kannatusajas. Teenimatu kannatus, mis Issandale osaks sai, vabastas iga uskliku patukoormast. "Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli Tema peal, et meil oleks rahu, ja Tema vermete läbi on meile tervis tulnud" (Js 53,5). Usk Jeesusesse on tõelise optimismi alus, mis püsib ka siis, kui sõnumid kogu maailmast meid hirmutavad.

 

UNUSTAMINE

"Sest Jumal ei ole ülekohtune, et Ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud Tema nimele, kui te pühadele abiks olite ja veelgi olete.

Ärge unustage head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on Jumala meele järgi."

Heebrealastele 6,10;13,16

Õigusega võib öelda, et unustamine on inimeste üldtuntud nõrkusi. Suur osa õnnetusi ja hädasid on järgnenud unustamisele.

Kuskil unustas ennast ema ja tulemuseks oli õnnetus lapsega. Unustusse jäetud tulekolde tagajärjeks on mõnelgi korral olnud kurb mälestus ja varemed endisest kodust. Mõnigi korralik autojuht unustas enese ja liiklusolukorra vaid hetkeks ja kohe järgnes sellele õnnetus, vahel isegi surm. Õpilane unustas eksamiks valmistuda ning tulemused olid väga kurvad. Mõnegi unustamise tulemuseks on olnud pisarad, südamevalu, sõprussuhete katkemine ja raskused perekonnaelus.

Kahjuks esineb ka usklike juures unustamise pahet. Sageli kuuleme ütlust: "Andestage, ma unustasin!" Nõnda jääb mõndagi head, vajalikku ja mitmeid Jumala tahtmisi täitmata. Neid kurbi tagajärgi mõistame vahel ka siinses elus, kuid täies ulatuses näeme neid igavikus ja seal tuleb meil nende eest aru anda. Sellele tõsiasjale peaksime tõsiselt mõtlema.

MIS PÕHJUSTAB UNUSTAMIST?

Neid põhjusi on üsna palju, peatume ainult mõne olulisema juures.

Kiire elutempo on üheks unustamist soodustavaks teguriks. Puudub aeg möödunud elamuste juures peatumiseks, järelemõtlemiseks, mis oli õigesti või valesti tehtud ja mida olime unustanud tegemata. Mineviku elamuste rahulik läbitöötamine võimaldab vahel unustamise vigu parandada ja on ravimiks uute unustamiste vastu. Kuid kahjuks meie ei leia selleks vajalikku aega ja põeme ikka unustamistõbe kui kroonilist ja isegi süvenevat pahet.

Sama kordub ka palveelus, Piibli lugemisel ja kõige kuulduga koosolekuil, sest elukiirus viib mõtted mujale ja nii ununeb kõik loetu ja kuuldu, mille tulemuseks on usuelu kängumine.

Tänapäeval esinev närvilisus põhjustab üsna sageli unustamist peaaegu igal elualal. Närvilisust ei peeta enam mingisuguseks haiguseks, millest püütakse lahti saada, vaid see on kujunenud paratamatuks elunähteks, endastmõistetavaks olukorraks käesoleval ajastul. Aga kui palju unustamist põhjustab närvilisus, sellele ei mõeldagi, ja mis on nende unustamiste tagajärjeks, ka sellest pole keegi huvitatud, sest kõik närvitsevad ja unustavad. Elu läheb oma rada ja mida siin ikka teha saab. Vabandatakse sellega: "Kui teised unustavad, siis võin mina ka unustada."

Ükskõikne suhtumine unustamisse süvendab unustamist. Me peame igasuguste pahede ja iseloomuvigade, ka unustamise vastu võitlema ja mida tõsisemalt seda teeme, seda rutem ja kindlamini nendest vabaneme. Ükskõiksus on sooja pesa andmine pahedele, samuti ka unustamisele. Ja sellepärast paljud ei vabanegi unustamisest, et nad selle vastu tõsiselt ei võitle ega Jumala abi selleks ei kasuta.

Omaette nähtus on vanadusest või teatud haigustest tulenev unustamine ja mälu kaotamine. Seda häda saab parandada ainult Jumal oma väes, inimene ise siin midagi teha ei saa.

MIDA EI TOHI UNUSTADA?

Ära unusta, mis Jumal sulle head on teinud, nagu Taavet laulis: "Kiida, mu hing, Jehoovat, ja ära unusta kõiki Tema heategusid!" (Ps 103,2).

Mõnikord on inimesel raske unustada talle osaks saanud paha ja ülekohut, kuid ta unustab kergesti Jumala heateod, kus Jumal otse või kellegi läbi teda on aidanud, rõõmustanud, head teinud ning mõnegi häda ja õnnetuse eest hoidnud ja varjanud.

Jumala armu ja headust oleme palju rohkem kogenud kui suudame mõista ja aimata, seda igal päeval ja ajal, alates meie sündimisest kuni tänase päevani. Kiitku ka meie hing Issandat Tema heategude eest!

Jumala Sõna on mõnigi kord meiega rääkinud, kuid natukese aja möödudes on see ununenud ja selle õnnistus on kadunud. Ka koosolekuis oleme kogenud Sõna õnnistusi ja saanud mõneski küsimuses uut selgust ja valgust. Ka selle osa kattis unustamise tume vari ja südamesse jäi kurb tühjus ja vaimulik vaesus. Jumala ilmutused Sõna kaudu, isiklikud elamused Jumalaga ja Tema Poja Jeesusega ning selgunud tõed - ära unusta neid!

Ärgem unustagem inimesi, kes meile kunagi on head teinud, meid kuidagi aidanud või rõõmustanud. Need inimesed on Jumala truud ja sõnakuulelikud teenijad, on inglid meie heaks. Selliseid inimesi on vähe ja neid unustada oleks suurim tänamatus ja ülekohus nende vastu. Ja võib juhtuda, et Jumal ei saadagi neid enam meie juurde, kui meie neid kunagi vajame ja ootame. Ärgem unustagem, et tänulikkus valmistab teed uutele õnnistustele!

Kuid ärgem unustagem kunagi ka abivajajaid ja kaasvõitlejaid, vendi ja õdesid, nagu lugesime: "Ärge unustage head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on Jumala meele järgi" (He 13, 16). Oleme rõõmsad, kui meid meeles peetakse ja aidatakse, kuid sageli unustame oma võimete kohaselt teisi abivajajaid aidata.

Ärgem unustagem, et kellegi aitamine kas ajalikult või vaimulikult rõõmustab ka Jumalat ja on nagu Jeesusele tehtud. Kui me selle tegemata jätame, siis rõõmustab saatan, aga Jumal kurvastab. Ning arutegemise päeval võidakse meid saata igavesse karistusse, nagu Jeesus seda ütles: "Siis Ta vastab neile nõnda: "Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes ei ole teinud ühele nende vähemate seast, seda te ei ole minulegi teinud." Ja need lähevad igavesse karistusse, aga õiged igavesse elusse!" (Mt 25,45-46).

Seepärast ärgem unustagem head teha ja ligimesi aidata!

Me ei tohi unustada tõsiasja, et Jeesus tuleb, kas ajaliku surma läbi meid siit ära viima või ilmub Ta pilvedel, aga Ta tuleb, võib-olla isegi varem kui oleme oodanud. "Vaata, ma tulen pea, ja mu palk on minuga tasuda kätte igaühele nõnda nagu tema tegu on!" (Ilm 22,12).

Kui Jeesus tuleb meid surma läbi siit ära viima, siis on lõpp kõigil selle elu raskustel ja hädadel, tööl ja võitlustel. Kuid siis on lõpp ka kõigil armuvõimalustel nii enese puhtamaks ja pühamaks saamiseks kui ka teiste heaks midagi tegemiseks. Kui oleme milleski võlgu Jumalale, kogudusele või kaasinimestele, siis lahkume siit ka võlglastena.

Ilmub Jeesus aga pilvedel, siis on kas õnnis vastuminek või kurb ja õnnetu mahajäämine. Seepärast ära unusta Jeesuse tulemist ega ennast Talle vastuminekuks valmistamast.

Nüüd veel üks osa unustamisest.

ON ASJU JA SÜNDMUSI, MIDA PEAME UNUSTAMA

Apostel Paulus kirjutas filiplastele: "Ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees" (Fi 3,13).

Paulus ei olnud unustaja. Ta kirjad tõendavad seda. Ikka ta tervitab, tänab, teeb eestpalveid. Üksikasju tuletab ta meelde aastate möödudes, vanglas olles, uute ülesannete ja isikute keskel viibides. Ka ei unustanud ta oma kohustusi ega oma pöördumiseelses elus tehtud vigu ja pahategusid.

Ta unustas selle, mis kunagi ta elus tundus ja oli nii tähtis ja suur, teistest kõrgemal olev, unustas enese tähtsuse ning inimeste austuse ja lugupidamise ning paljutõotava tuleviku. Kui Kristus sai tema elu sisuks, siis toimus kiire ja täielik endiste asjade väljakolimine südamest ja mälust, et neid jäädavalt unustada.

Ka meie peame selles osas järgima apostel Paulust. Kui Jeesus, Õnnistegija, on saanud meie südames eluaseme, siis unustagem kõik endise elu naudingud, meelitav maailm oma ihade ja pattudega ning petlike lubadustega. Ärgem laskem neid enam oma uut elu segada ega meid Jeesuse järgimisest kõrvale meelitada. Nende mitteunustamine võib meile saada kiusatuseks nendega uuesti tegelema hakata, mis kujuneks traagiliseks hukatuseks, nagu see mõnegi Jumala lapsega on juhtunud.

Jeesus ütles: "Mõtelge Loti naisele!" (Lk 17,32). See on tõsiseks hoiatuseks neile, kellel on kiusatus tagasi vaadata vana elu Soodomale, kust neid Jumala inglid välja tõid.

Peame ka unustama meile osaks saanud halva - laimu ja valestimõistmise, vaenu ja ülekohtu, teravad ütlused ja häbistava kohtlemise, ka meie armastuse ja heategude jalgadega tallamise ja hülgamise jne.

Kõike seda ei ole kerge andestada ega unustada. Kuid siiski peame seda tegema, sest Jumal on andestanud ja unustanud meie vead, patud ja rumalused. Aga nüüd, olles Tema lapsed, andestab Jumal meile selliselt, kuidas me teisteleJAAN TREUFELDT andeks anname ja unustame. Nõnda me ju loeme Meie Isa palves: "Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele" (Mt 6,12).

Tähendab: tahad sa andestust, andesta ka, ja tahad sa oma vigade unustamist, siis unusta ise ka. Selliselt peab toimima iga usklik, kes tahab olla tõeline Jumala laps.

Aidaku Jumal meid seda kõike unustada, mida peame unustama ning meeles pidada kõike, mida ei tohi unustada.

Olgu ja saagu see meie püüdeks ja palveks!

JAAN TREUFELDT
23.08.1892-8.03.1970
Pärnu Saalemi, Pärnu Immaanueli ja Viljandi EKB koguduse pastor

 

RELIGIOONIÕPETUS KÜTAB KIRGI

Pille ValkAktuaalne teema

Religiooniõpetusest koolides on viimastel nädalatel ilmalikus ajakirjanduses suhteliselt palju juttu olnud. Kuulutajale selgitas seda teemat Tartu Ülikooli religioonipedagoogika dotsent PILLE VALK, kelle doktoritöö teemaks oli "Eesti kooli religiooniõpetuse kontseptsioon".

Sa ei ole ainult teoreetik, vaid Sul on praktiline koolikogemus.

1983-1990 olin ajaloo, kunstiajaloo ja kultuuriajaloo õpetaja. Üle kümne aasta olen olnud pühapäevakooli õpetaja. Praegu annan Tartu kristlikus noortekodus kirikutundi.

13 aastat olen koolitanud õpetajaid Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas ja õpetanud teoloogidele kiriku ajalugu. Pärast magistrikraadi kaitsmist 1996 pakuti mõlemasse teaduskonda täiskohta. Ajalooõpetajate koolitamine on pensionini ilus selge amet. Keegi ei küsi, kas ajalugu peab koolis õpetama. Teisel pool oli usuteaduskond, kus üle pika aja tuli luua õpetajakoolituse õppekava. See saigi minu tööks.

Religiooniõpetus Eesti koolides on läbi teinud mitu järku.

Esimene usuõpetuse ainekava töötati välja 1991. aastal. Iseküsimus, palju sellest juhinduti.

Oma doktoritöös pakkusin välja ilmalikule üldhariduskoolile sobiva religiooniõpetuse alused. Koostöös religiooniõpetuse ainenõukoguga olen välja töötanud ainekava tööversiooni.

Kuna religiooniõpetus kuulub valikainete hulka ja valikainete ainekavad ei ole reglementeeritud, siis on igal õpetajal võimalus õpetada oma ainekava järgi. Kui tahame vältida probleeme, siis tuleks ainekavad ja õppematerjalid ametlikult kinnitada ning tagada õpetajakoolituse raamnõuetele vastav õpetajate väljaõpe.

Miks tõstetakse religiooniõpetuse teema puhul kohe esile inkvisitsioon ja teised väärnähtused?

Sest muud ei teata. Meie rahva teadmised usu kohta on äärmiselt lünklikud. Need ei olegi alati teadmised, vaid pigem hoiakud ja eelarvamused, mida väga tugevalt on kujundanud ka meie lähiminevik. Tihti on seal taga ka isiklikud ebameeldivad kogemused.

Haridus- ja teadusminister Toivo Maimets on esinenud väga negatiivselt kohustusliku religiooniõpetuse kohta.

See on ajakirjanduse poolt tugevasti ülevõimendatud seisukoht. Meie koostööle ministeeriumiga pole midagi ette heita.

Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo ütles, et usuõpetust on väga vaja.

Siin ei maksa kahte asja segi ajada. Üks asi on see, kas me räägime usuõpetuse kohustuslikkusest või vabatahtlikkusest või konstateerime, et sellealaseid teadmisi on vaja. Jaak Aaviksoo arvates on tegemist nii olulise ainega, et ühe tunni nädalas peaks kõigis klassides selleks aega leidma.

Kas Sinu arvates peaks religiooniõpetus olema kohustuslik?

Religiooniõpetuse õppimine peab olema tagatud kõigis Eesti koolides. Oma ainekava kontseptsiooni kokkupanemisel olen lähtunud sellest, et see peaks sobima kõigile õpilastele sõltumata nende maailmavaatelisest taustast.

Kas Sa eeldad, et kõik õpilased õpivad religiooniõpetust 12 aastat?

Praegu õpetatakse religiooniõpetust või sellele analoogilisi aineid kas algklassides või gümnaasiumis. Neid koole, kus see oleks läbi 12 aasta, võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda.

Seetõttu ei ole mõeldav välja tulla niisuguse ainekavaga, mis eeldab järjepidevust läbi 12 aasta. Oleme välja töötanud iga kooliastme kohta tuumkursuse. Lisaks saab käsitletavaid teemasid laiendada valikkursuste kaudu. Nende süsteem on veel välja töötamata. Seal saaks arvestada õpilaste huvisid ja paikkondlikke eripärasid.

Miks ei või religiooniõpetuse temaatikat ära peita teistesse ainetesse - kunstiõpetusse, kirjandusse jne?

Niisugune mudel ei ole ennast Euroopa koolipraktikas õigustanud. Materjali on nii palju, et see lihtsalt ei mahu teiste ainete sisse. Oluliseks tuleb pidada süsteemsete teadmiste tekkimist. Õpetajad ei ole saanud vastavat ettevalmistust. Kas peame täiendkoolitama 20 tuhat õpetajat või koolitame 500-600 eriala asjatundjat?

Kuidas siis on lood õpetajate kaadriga?

Eestis on umbes 600 üldhariduskooli. Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) andmetel oleks valmis koolis õpetama veidi alla 200 inimese. Kui homme peaksime hakkama kõigis koolides õpetama, siis vastava ettevalmistusega spetsialiste napib.

Kaadriküsimus on valdkond, kus igasugused läbikukkumised tohutult võimenduvad. Ilma õpetajakoolitust läbi tegemata ei laseks ma ühtegi inimest kooli tööle.

Millises seisus on õppematerjalid?

Tänu EKNile on meil põhikooli osas tuumkursuste materjalid olemas. Gümnaasiumi jaoks on kaks põhiõpikut, mille autoriks on Toomas Jürgenstein - piibliõpik ja kiriku ajaloo õpik. Valikkursustele on need suurepärased. Uuele ainekavale on vaja natuke teistsuguseid õpikuid.

Õppematerjalid peaksid olema võimalikult kaasaegsed ja paindlikud, seda võimaldab nende ülespanek internetti. Sealt võib koostada materjalid, mis arvestavad konkreetset kooli ja klassi. Mitmel pool maailmas kasutatakse paljude ainete õpetamiseks sama süsteemi.

Täname!

6. märtsil 2004 Tartus

 

USKLIKUD PEAVAD OMA ÕIGUSTE EEST SEISMA

HELLE AANEuroopa Evangeelse Alliansi Brüsselis töötav grupp kutsus 16.-18. veebruarini külla Euroopa Liiduga (EL) ühinevate maade kirikute esindajad. Kutse oli kohalike alliansside eestseisuste liikmetele. Eestist käisid ainult ajakirjanikud - Raadio 7 programmijuht-direktor, ajakirja Valgus tegevtoimetaja HELLE AAN, kes Kuulutajale sellest reisist rääkis, ja Eesti Kristliku Televisiooni direktor Peeter Võsu.

MIKS TEID BRÜSSELISSE KUTSUTI?

Eesmärk oli näidata, kuidas kirikud võiksid näha Euroopa Liidus võimalust kaastööks ja koostööks. Meil on millegipärast tekkinud arvamus, et seal midagi niisugust võimalik ei ole.

KAS SA OLED EUROPESSIMIST VÕI EUROOPTIMIST?

Oleneb küsimusest. Kuna ma olen ajakirjanduslikul tööl, siis ma ei püüa kajastada isiklikke seisukohti, vaid näidata probleemide lahendusi. Püüan innustada inimesi, et nad saaksid julgustatud neis probleemides, mida nad ainult ühekülgselt näevad.

MIS SIND BRÜSSELIS ÜLLATAS?

Me oleme kuulnud, et kui läheme ELi, siis saab kirikutel olema väga raske. Sinna juurde on räägitud, et Euroopas kirikud tühjenevad ja väga paljudes maades on kaotatud riigikiriku staatus.

Külastasin 1997 ja nüüd Brüsseli Püha Miikaeli ja Püha Gudule kirikut. See on suurim katedraal Brüsselis. Tollal käis kirikus kapitaalremont, nüüdseks on põhirestaureerimine lõpetatud. Vaatasin, kas kirik on muuseum või töötav kogudus. On mõlemat. Hetkel, kui ma kirikusse astusin, oli tütarlastekoori kontsert. Missad toimuvad kaks korda päevas. Ka evangeelsed kogudused tegutsevad aktiivselt.

Brüsselis käisime läbi kõik tähtsamad ELi hooned, tutvusime töö korraldusega. Mind üllatas, et seal on nii palju inimesi, kes tunnevad isiklikult Jeesust. Kristlasest saadik valib oma meeskonda kristlastest ametnikud. Siin on, millest meil valijatena õppida. Ametnikud on keskeltläbi 30-aastased. Nad teevad kõvasti tööd, tööpäevad on väga pikad. Eestis räägitakse ainult sellest, et neile makstakse palju raha.

Mind huvitas, et kui inimene on usklik, kui palju ta sellest rääkida võib. Selgus, et nad ei häbene oma usklikkust. Usklikel ametnikel on oma võrgustik ja osadusgrupid. Nende kaudu võivad nad mõjutada otsuseid, mille kohta meie kodus ütleme, et ah, sellest ei tule midagi.

Peeter Võsu võttis osa ühest koduosadusgrupist. Kõik olid 28-30-aastased eri rahvustest inimesed. Nad palvetasid koos, lugesid Piiblit ja arutasid oma probleeme.

Kui palju osadusgruppe Eestis samal tasemel tegutseb? Täna on meie Riigikogus kümmekond inimest, kes küll tunnistavad oma seotust kirikuga, aga kahjuks ühiseks palveosaduseks neil üksmeelt ei jätku.

AGA BRÜSSELIS PROBLEEME JU JÄTKUB?

Rääkisime Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodi ühe nõuandjaga, kes on katoliiklane, väga tõsiselt uuest põhiseaduslikust lepingust. Üldiselt on teada, et selle sissejuhatuses puudub viide kristlusele. Aga kas keegi on lugenud läbi kogu selle dokumendi?

ÜTLE, MITU EESTLAST ON LÄBI LUGENUD EESTI PÕHISEADUSE?

Selles asi ongi. Ainult räägitakse, aga ise pole lugenud. Tuleb välja, et tegelikult on kõik kristlikud väärtused ELi põhiseaduslikus lepingus sees.

KAS KRISTLUS EI VÕIKS SIISKI OLLA SELGELT NIMETATUD?

Oli kaks vastandlikku seisukohta. Ühed arvasid, et peaks kindlasti olema, teised jälle, et võib jääda ka nii, nagu on. Siiski tehakse väga tõsist lobitööd, et sõna "kristlik" põhiseaduslikku lepingusse tuleks.

Loomulikult võiks seal olla nimetatud ka kümme käsku ja muud head põhimõtted. Kuidas saavutada olukorras, kus Euroopas on nii palju erinevaid uske, traditsioone ja rahvusi, et kirik jääks keset küla - on enam kui kompromisside kunst.

Vahetevahel on isegi tark mitte nimetada asju nende õigete nimedega, vaid mõelda, miks vanarahvas targu hundi asemel ütles susi. Kui vaadata, millele tuginevad need väärtused, mis selles hästi paksus põhiseaduslikus lepingus kirjas on, siis need on kristlikud. Ei ole öeldud, et siin on see ja too käsk, aga tegelikult on lepingus kümme käsku sees.

SINU JUTUS OLI SÕNA "LOBITÖÖ".

Inimestele on antud võrdsed õigused. Küsimus on selles, kuidas oma õiguste eest võidelda. Peeter Võsu ütles, et tema õppis ära, kui suur tähtsus lobitööl on. Meie Eesti kristlastena ei ole seda üldse väärtustanud. Kui midagi tahad, tuleb selleks palju tööd teha. Mitte nii, et lähed lööd rusika lauale - nüüd olgu olla. Teine tuleb ja lööb kõvemini. Mõlemal on võimalus oma õigust nõuda.

Inglismaal on vastu võetud seadus samasooliste ühenduste kohta, kus on öeldud, et see on leping, mitte abielu. Evangeelne allianss tegi kõvasti tööd selleks, et see nii jääks. Brüsselis oli Rootsi alliansi esindaja väga mures sellesama probleemi pärast. Mina tegin meie grupile ettepaneku, et me võiksime toetada sealset evangeelset allianssi. Eesti Evangeelse Alliansi president Meego Remmel saatiski pärast juhatuse pooldavat otsust vastava toetuskirja.

Nägin Brüsselis, et näiteks homode lobitöö käib palju paremini kui meie kristlaste oma. Me tõmbume nurka ja nutame - näe, maailm teeb meile liiga! - aga nemad on teinud nii aktiivset tööd, et vaadatakse üle ka varem vastuvõetud seadused. Ei tohi olla nii, et ainukesed, kes enda eest seisavad, on homod. Me peame oma väärtuste eest seisma. Me ei kasuta neid võimalusi, mis meil on.

MIS PÕHISEADUSLIKUS LEPPES SULLE MEELDIS?

Artikkel 51 ütleb, et "liit austab ega piira liikmesriikide kirikute ja usuühenduste ega usklike kogukondade staatust riigi õiguse kohaselt". Meie Eestis arvame, et kui oleme ELis, siis Eesti kirikute staatus ja saatus oleneb sellest, mida Brüsselis öeldakse. Tegelikult see nii ei ole. Kuivõrd nüüd keegi seal teeb lobitööd selleks, et Eestis midagi muutuks või meie teeme lobitööd selleks, et ei muutuks Brüsselis või siin, see on iseküsimus.

"Liit austab samavõrra ka filosoofiliste ja mitteusuliste organisatsioonide staatust." See käib mittetulundusühingute kohta ja meie kirikud on ka mittetulundusühingud.

Eestis ei ole räägitud, et "tunnustades nende identiteeti ja konkreetset panust, peab liit nende kirikute ja organisatsioonidega avatud, läbipaistvat ja regulaarset dialoogi". See tähendab, et sind võetakse partnerina. Meie ei oska tihti veel oma koduski partnerina käituda.

Sageli räägitakse, kui palju pahesid EL meile toob. Enamik pahesid on ju Eestis juba olemas. Võiksime imestada, et meid ikka ELi tahetakse - oleme ju prostitutsiooni, abordi, enesetappude ja HIV-epideemia maa. Miks me ei taha küsida, mida meie, kirikuinimesed, saaksime nende olukordade muutmiseks teha?

NÄHA ON, ET SA SAID BRÜSSELIST JULGUST.

Läksin sellele konverentsile eelarvamusega, et mida seal siis ikka räägitakse. Brüsselis nägin, mida ma võin ajakirjanikuna teha ja kuidas ma saan aidata Eestimaa inimest, kes arvab, et "see rong on meie jaoks nüüd läinud".

Kohe on tulemas europarlamendi saadikute valimised. Kristlastena oleme ühiskonna osa ja sõltume neist, kes teevad otsuseid. Me peaksime vaatama mitte ainult valitavate nina pikkust ja silmavärvi. Ma sain Brüsselist julgustuse küsida kandideerivatelt inimestelt, missugustele väärtustele nad oma otsuseid tehes tuginevad. Meil on ka pärast valimisi võimalus uurida, mida meie esindajad Brüsselis teevad, mille poolt nad hääletavad ja millele tuginevad, kui hääletavad. Hea on, kui saadikud teavad, et me oleme nende tegemistest huvitatud.

Me kohtusime Brüsselis paljude kristlik-demokraatlike parteide esindajatega. Nad olid tõsised usklikud, mitte lihtsalt mingi maailmavaate pooldajad. Meie käest küsiti, kes Eestist on tulemas ja kuivõrd oleks nendega kohe võimalik alustada koostööd. Isegi kui tulija ei ole kristlane, kas on temaga võimalik alustada avatud dialoogi, mis võib ka palju aidata.

PEALE SAADIKUTE ON VEEL AMETNIKUD.

Nendega on sama lugu. Kõige huvitavam kohtumine Brüsselis oli mul lätlasega, kes on seal töötanud ametnikuna viimased neli aastat. Noor mees ja väga tõsine kristlane. Tema jutust õhkus otsusekindlust, mida annab kristlike väärtuste tundmine ja nende järgimine.

Osaliselt maksis meie sõidu euroopa allianss. Nad kirjutasid selleks projekti. Kui oleks pidanud ise kogu sõidu maksma, poleks ma saanud minna. Meid majutati usklike ametnike juurde. Igal hommikul kell üheksa algasid kohtumised, hommikust sõime 7.45. Laud oli kaetud ja igaüks luges piiblisalmi, me palvetasime koos. Imeline osadus. Kõik see oli tehtud spetsiaalselt meie jaoks. See hool liigutas mind väga - olin neile ju lihtsalt üks külalistest, võõras. Aga ma ei tundnud end nende kodus võõrana.

SEALSED KRISTLASED MEELDISID SULLE.

Meil on kujunenud arvamus, et kristlaste mõju on justkui olematu. Brüsselis kogesin vastupidist. Euroopas on 370 miljonit inimest. Vaid kümme miljonit on evangeelseid kristlasi. Igaühele jääb 37 inimest, kelle eest võiks palvetada. Mitme eest me tegelikult palvetame? Siin on võti. Ka meie evangeelne allianss võiks pöörata sellele tähelepanu, sest palve kaudu muutub nii palju.

Kõige kurvem oli minu jaoks kohtuda rumeenlastega, kes võtsid samuti sellest kohtumisest osa, kuigi Rumeenia veel 1. maist ELi liikmeks ei saa. Sotsialismi ajal tähendas kristlaseks olemine neil valitseva võimu vastu olemist. Nüüd, vabas riigis elades on inimesed väga pettunud, sest pole enam kellegi vastu olla. Milleks veel pidada oma põhimõtteid?

Ka Eestis otsitakse vaenlast: "Kas me sellist Eesti Vabariiki tahtsime!" Samas ütleme, et Jumal on meile vabaduse kinkinud. Kui sellest lähtume, kas me käitume kaotajatena või võitjatena? Nüüd oleme kõrvalseisjad. Kui midagi muud teha ei saa, siis saame palvetada. Paljusid asju, mida kätega muuta ei saa, saab muuta läbi palve.

TÄNAME!

6. märtsil 2004 Tartus

 

VALI PARIM OSA!

Hirmus epideemia on haaranud maad. Keegi ei ole sellest tõvest hoitud. Väikesed lapsed kannatavad selle tagajärjel samamoodi nagu vanem põlvkond ja vahepealsed vanused. Ei ole kiiret ravimeetodit ja paljud inimesed ei saa sellest hädast kunagi lahti. See lõhub perekondi, teeb inimesed võimetuks edukalt töötama ja toob kaasa palju teisi haigusi. Päris kindlasti laastas see haigus juba 20. sajandil ja paistab, et 21. sajandil on see veel surmavam. Tõve nimi on rahmeldamine.

Me elame tegusas ühiskonnas. Kunagi varem pole olnud nii palju võimalusi valida, mida kõike võib teha. Aga pole olnud ka nii palju pealepressimist, mis meie ajaplaanides kajastub. Isegi kõige nooremad pole sellest hoitud. Üks Ameerika meedia viimase paari aasta muredest on laste äärmuseni pingeline päevaplaan. Vanemad on nad nii paljudeks koolivälisteks ettevõtmisteks ja üritusteks kirja pannud, et lapsepõlv paistab kaotsi minevat.

AINULT KURTMINE

Nancy Leigh DeMoss küsis ühel naiste nädalalõpukonverentsil osavõtjatelt: "Millisena leiab Jumal teid sellel nädalalõpul?"

Siin on mõned vastused:

"Mul on tunne, et igalt poolt tulev surve on mind täiesti rööpast välja viinud."

"Mul on nii palju stressi ja vastutust."

"Olen mõnikord liiga seotud ja päeva lõpus selgub, et ma ei olegi neid asju teinud, mida ma kõige rohkem teha oleksin tahtnud."

"Minust jäi koju maha kohutav segadus ja ma vajan uut vaimu, et kõigele sellele vastu minna, mis mind järgmisel nädalal ootab."

"Ma valiksin hea meelega aeglasema tempo. Mul on tunne, nagu oleksin orav üha kiiremini keerlevas rattas. Kui ma prooviksin maha hüpata, siis komistaksin ja lendaksin uppi."

"Rahmeldamine on mult kogu rõõmu röövinud."

Kuigi meie põlvkonna rahmeldamine paistab olevat jõudnud äärmuseni, ei ole see ainult meie ajastu probleem. Ameerika kirikureformaator Alexander Campbell kirjutas 150 aastat tagasi: "Praegune ajastu ei ole niisugune, mil andumus tähtsat rolli mängiks. Meestel ei ole aega mõtete mõlgutamiseks, palvetamiseks, enda kallal juurdlemiseks. Neil on liiga palju ajalehti lugeda, liiga palju poliitilisi küsimusi läbi arutada, liiga palju äri teha."

Kristlik kirjanik Philip Patterson kirjutas: "Ajaloolane Will Durant märkas kunagi, et "kes kiirustab, ei ole päris tsiviliseeritud". Et selle ütlusega nõustuda, pole vaja muud, kui jälgida inimeste käitumist tipptunnil autoteel või metroojaamas. Minu meeli täidab päris tugevalt küsimus: kuidas viia tasakaalu kristliku elu vajadused ja üleskutse olla tasane?"


Kiirustamisajastul on ilma kellata raske hakkama saada

VÄLJAPÄÄSU OTSIMAS

Seda tahaksin selgitada. Kuidas saavad kristlased ajal, mida iseloomustab väsimatu tegutsemine, teistmoodi elada? Kas me võime keset palavikulist elustiili õppida Issanda peale toetuma?

Kas on võimalik, et sel ajal, kui me Issandat teenime, kaotame Kristuse läheduse rõõmu? Kas me oleme muutunud sellisteks nagu Marta, kes valmistas köögis Jeesusele süüa ja jäi ilma Jeesuse jalge ees istumise rõõmust?

"Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis Ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas Tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: "Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!" Aga Issand vastas talle: "Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära" (Lk 10,38-42).

Enamik meist on rohkem Marta kui Maarja sarnased. Parema meelega teeksime midagi Jeesuse heaks kui lihtsalt istuksime Tema jalgade ees. Selline aktiivne elustiil viib sageli kurnatusse ja läbipõlemisse.

Palun ärge mõistke mind valesti - elu Jeesuse teenistusse andmine on hea, soovitav, see tasub ennast. Aga teenimine peab olema tasakaalustatud Jeesuse jalgade ees istumisega. Me peame leidma aega ka Issandaga meeldivaks kahekesiolemiseks ja Teda kuulama.


Tahaks juba kiiremini edasi sõita

TARVIS ON ÜHT

Kas te olete kuulnud Jeesuse sõnu, mida Ta Martale vastas, kui see oma õe abivalmiduse puudumise üle kaebas? Ta ütles Martale ja meile, et Maarja on valinud hea osa. Kas te suudate seda ette kujutada? Meie tegusas maailmas tuleb täna keegi ja ütleb meile, et ainult üks asi on oluline ja peab saama tehtud. Seda on tõesti raske mõista. Ja ometi, kui vabastav see on, kui tunnetame, et siin räägib meie Issand ja Õpetaja oma täiuslikus tarkuses. Ta ütleb meile: "Tarvis on vaid üht." Ja see üks on Tema jalgade ees istumine, Tema juuresoleku nautimine, Tema hääle kuulamine.

Lahendus liigsele rahmeldamisele ei ole laiskus. See ei ole vastutuse eest põgenemine või andumine puhkamisele. Esimesele kohale tuleb panna see, mis Jeesuse arvates esimesele kohale kuulub. See on prioriteetide uus järjestamine, mille juures me ühe asja, mis oluline on, oma elu keskmesse asetame ja võimaldame kõigel muul sealt lahkuda.

Kui me õpime Jeesuse jalge juurde istuma, siis avastame, et päev möödub korrapärasemalt ja vähem kurnavalt. Selle asemel, et proovida kõike teha, millest me arvame, et peaksime selle päeva jooksul ära tegema, paneme tähele Tema rahulikku vaikset häält, mis meid juhatab seda tegema, mis Temalt pärineb.

Jeesus jättis meile eeskujuks oma elustiili. Ta ütles: "Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan Tema töö" (Jh 4,34). Ta asus oma Isa tahtmise täitmisele visa otsustavusega, aga mitte kunagi närviliselt, puhkamata või kontrollimatult. Me ei näe Jeesust kunagi kiirustamas. Ja oma märkimisväärse elu lõpus, veidi üle kolmeaastase teenistuse järel võis Ta öelda: "See on lõpetatud!" (Jh 19,30).

Jeesus annab meile Jh 14,10 võtme kõige selle teostamiseks, mille Isa Talle ülesandeks tegi: "Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid."

Jeesus elas sisemises ühenduses Isaga ja oli nii võimeline ainult sellele kontsentreeruma, mis vajalik oli.

Meie unustame selle ja soovides aidata ja teenida, asume iga probleemi ja situatsiooni kallale, ilma selgeks tegemata, kas see on midagi sellist, mida Jumal meilt ootab. Jeesus õpetab meile, et peame esimesed asjad esimesele kohale asetama. Kui te kõige esmalt Tema jalgade ette istute, siis olete valmis teenima.

Ravimi rahmeldamise vastu leiame me siis, kui veedame oma elu seesmises ühenduses Kristusega.

Herold

KRISTLASI KIUSATAKSE TAGA

USA Kongressi poolt 1998. aastal moodustatud usuvabaduse jälgimise komisjoni hinnangul on eriti rasked ja püsivad usuvabaduse rikkumised üheteistkümnes riigis: Birmas, Põhja-Koreas, Eritreas, Indias, Iraanis, Pakistanis, Hiinas, Saudi Araabias, Sudaanis, Turkmenistanis ja Vietnamis. Kõigis neis riikides kiusatakse kristlasi taga vähemalt riigiorganite teadmisel, kui isegi mitte osalusel.

Komisjon kutsus välisminister Colin Powelli üles neid panema "eriti murettekitavate riikide" nimekirja. See kohustaks USA valitsust nendelt riikidelt usuvabadust nõudma kasvõi sanktsioonide abil. Eritrea, India, Pakistan, Saudi Araabia, Turkmenistan ja Vietnam praegu selles nimekirjas ei ole, kuigi komisjon nimetab näiteks Saudi Araabiat juba neljandat korda.

Saudi Araabias ei ole komisjoni arvates üldse mingit usuvabadust. Valitsus on keelanud igasuguse muu usuga tegelemise peale valitseva sunniitliku islami. Peale selle peaks USA valitsus arvestama tõsiste signaalidega selle kohta, et saudid finantseerivad üle maailma niisuguse religioosse ideoloogia levitamist, mis propageerib viha, sallimatust ja teisi inimõiguste rikkumisi mittemoslemite suhtes.

Erinevate religioonide esindajatest koosnev komisjon sunnib USA valitsust võtma teravamaid meetmeid "eriti murettekitavate riikide" suhtes. Eritähelepanu on peale nende riikide ära teeninud veel Valgevene, Kuuba, Egiptus, Gruusia, Indoneesia, Laos, Nigeeria ja Usbekistan. Iraak kustutati sellest nimekirjast pärast Saddam Husseini kukutamist.

idea Spektrum

Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.
Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.
Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi.

Matteuse 10,29-31

 

ARAABLASED ASUTAVAD KOGUDUSI

Euroopa Baptistiföderatsioon soovib senisest aktiivsemalt asutada ja toetada baptistikogudusi araabiakeelsetes maades. Seda näeb ette kohalike misjonäride kasutamise projekt.

Projekti koordinaator Daniel Truciewicz Wroclawist (Poola) ütles, et juba praegu on paljudes Lähis-Ida maades kasvavad baptistikogudused. Liibanonis on baptistikoguduste arv 1945. aasta kolmelt kasvanud tänaseks 29ni. Kogudustesse kuulub seal kaks tuhat inimest. Kogudustel on kaks üldhariduskooli ja 50 üliõpilasega teoloogiline seminar.

Jordaanias on 20 baptistikogudust, üks baptistide haigla ning pealinnas Ammanis 1500 õpilasega baptistide kool ja teoloogiline seminar. Süürias on kuus baptistikogudust umbes kahesaja liikmega. Üks baptist töötab misjonärina beduiinide juures. Nelja aastaga on koguduseliikmete arv ristitute arvel kasvanud 23 võrra. Baptistikogudusi ja aktiivset misjonitööd on ka Iisraelis, Palestiina aladel, Egiptuses, Sudaanis, Tuneesias ja nüüd ka Iraagis.

Enamikus araabiakeelsetes maades lähtub baptistikoguduste loomise initsiatiiv kohalikelt usklikelt. Alles hiljem lähevad välismaalased neile appi.

Eelkõige Liibanoni baptistid loodavad peatset vaimulikku ärkamist araabia rahvaste hulgas. Juba nüüd avaldab Liibanoni ja Jordaania baptistide koostöö kogu regioonile positiivset mõju.

Die Gemeinde

 

TÕLGID TÖÖTAVAD AKTIIVSELT

Üha enam inimesi saavad Piiblit lugeda oma emakeeles. Möödunud aastal tõusis Piibli või selle osade tõlgete arv 52 võrra ja jõudis 2355ni.

Hinnanguliselt on maailmas 6500 elavat keelt. Seega on Piibel jätkuvalt kõige laiemalt levinud raamat maailma ajaloos. Piibliseltsidel on käsil umbes 720 tõlkimisprojekti enam kui 600 keelde. Vana ja Uus Testament on tõlgitud 414 keelde, see on üheksa võrra rohkem kui aasta tagasi. Terve Uus Testament on olemas 1068 keeles.

Kõige rohkem on Piiblit tõlgitud Aafrika keeltesse - 665 korda. Aasias on tõlgete arvuks 585, Austraalias ja Okeaanias 414. Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere saartel on 404 tõlget, Euroopas 209 ja Põhja-Ameerikas 75 tõlget. Kunstkeeltesse nagu esperanto on kolm tõlget.

Ühinenud Piibliseltsid

 

MEENUTAME TÖÖMEHI

OSKAR OLVIK

Oskar Olvik90 aastat sünnist

Oskar Olvik sündis 24. veebruaril 1914 Kadrina kirikumõisa rentniku jumalakartlikus perekonnas. Järgmisel aastal isa haigestus raskelt ja suri. Poja kasvatas üles ema. Pidevalt tuli võidelda majandusraskustega.

1922 alustas Oskar Olvik õpinguid Kihlevere neljaklassilises algkoolis. Kadrina algkooli eduka lõpetamise eest sai ta pastorilt kingituseks Uue Testamendi.

1934 lõpetas Oskar Olvik Rakvere poeglaste gümnaasiumi ja teenis 12 kuud kaitseväes Tallinna sidepataljonis. Selle järel asus ta tööle Rakvere kindlustusseltsi.

1936 astus Oskar Olvik Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Mitteusklikuna usuteadust õppides puudus tal südamerahu. 27. aprillil 1938 andis ta oma elu Jumalale. Sügisel astus ta esimest korda usklikuna üles oma koduküla rahva ees. Tartus hakkas ta evangeeliumi kristlaste vabakoguduses pidama piiblitunde. Esimese jutluse kirikukantslist pidas ta 1. jaanuaril 1939 Haljala kirikus.

1940 augustikuus õnnestus Oskar Olvikul kiirendatud korras sooritada Tartu Ülikoolis lõpueksamid. Septembris usuteaduskond likvideeriti.

17. mail 1941 abiellus Oskar Olvik Tartu Pauluse kirikus meditsiiniõe Valli Saadega. Laulatas õpetaja Harri Haamer.

Oskar Olvik asus tööle kindlustuse alal Võrus. Veebruaris 1941 lasti ta usu pärast töölt lahti.

7. novembril 1941 valis Tallinna Karmeli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus Oskar Olviku ühel häälel pastoriks. Töö oli õnnistusrikas. Kogudusega liitus palju noori. Neist said hiljem pastoriteks Osvald Talts, Karl Tutsu, Dimitri Lipping ja Rein Uuemõis. Koguduste ühendamise ajal Olevistesse 1950 oli Karmeli koguduses ligi 200 liiget.

Oskar Olvik teenis koos Osvald Tärgiga Oleviste koguduse pastorina. Ta oli ka koguduse nõukogu esimees. Eriti hinnatud olid pastorite neljapäevased piiblitunnid. Oskar Olviku jutlused olid väga südamlikud.

Oskar Olvik oli õppejõuks 1956-1960 korraldatud usuteaduslikel kursustel. Ta koostas nende jaoks konspektid "Vana Testamendi sissejuhatus", "Homileetika", "Iisraeli rahva ajalugu", "Genesis", "Psalmid", "1. Korintose kiri" ja "Kristlik eetika".

Oskar Olviku südamel oli eriliselt ärkamise ootus, selle eest palvetamine ja kaastööliste innustamine. 1968 alustati tema initsiatiivil Olevistes nn. ansambliõhtutega, millest kasvas välja Effataa-ärkamine.

Oskar Olvik suri jõululaupäeval, 24. detsembril 1977, kui ta pidi jutlustama. Jutlus oli ette valmistatud, kuid jäi pidamata.

HENNO HUNT

 

ANDRES TETERMANN

ANDRES TETERMANN150 aastat sünnist

Andres Tetermann sündis 16. märtsil 1854 Pärnumaal Tammiste vallas Võlla külas Mätiku talu saunikuperes.

Esimese vaimuliku äratuse sai Andres Tetermann 12-aastasena. Pöördumine tuli täismeheeas. 1880 jõudis ärkamine Pärnumaale ning taluperedes hakati koosolekuid pidama. Ühel niisugusel koosolekul sai Andres Tetermann usklikuks. Koos Jüri Milliga hakkas ta uurima saksakeelset baptistlikku kirjandust.

1884 mais läks Andres Tetermann koos Jüri Milliga jalgsi Pärnust Tallinna, sealt Haapsallu ja tagasi Pärnusse, et baptistide kohta selgust saada. 18. augusti öösel 1884 ristis Riia saksakeelse baptistikoguduse pastor Julius Herrmann Tammiste küla lähedal ojas kaheksa inimest, kelle hulgas oli ka Andres Tetermann. Sellega tekkis Pärnu baptistikogudus.

1886-1887 oli Andres Tetermann rändraamatukaupmees ja käis Piibleid ning muud vaimulikku kirjandust müües Eestimaa läbi. Sellest said tõenäoliselt nime ajakiri Teekäija ning Andres Tetermanni välja antud lauluraamatud "Siioni teekäija evangeeliumi laulud" ja "Teekäija kandle hääled".

1888 abiellus Andres Tetermann Minna Westenbergiga.

1890-1920 oli Andres Tetermann Tallinna esimese (Kalju) baptistikoguduse pastor ja 1890-1895 ka Rummu-Valkla baptistikoguduse pastor. Sellesse aega (1902) jääb Kalju koguduse uue kiriku avamine.

1904-1919 oli Andres Tetermann ajakirja Teekäija toimetaja.

1907-1912 omas Andres Tetermann koos Johannes Felsbergiga trükikoda, mille eesmärgiks oli edendada usulise kirjanduse trükkimist ja levitamist Eestis.

1908-1920 juhtis Andres Tetermann Eesti baptistikoguduste ühendust.

1920 siirdus Andres Tetermann USAsse. 1921-1923 oli ta ajakirja Amerika Teekäija toimetaja ja 1922-1925 juhtis New Yorgi eestikeelset baptistikogudust.

Oma külakooli haridust täiendas Andres Tetermann iseõppijana nii usuteaduses kui ka keeltes. Ta valdas saksa keelt ja vaatas vaidlusaluseid piiblikohti kreekakeelsest Piiblist. Ameerikasse asudes ei tundnud ta hirmu ka inglise keele ees.

Andres Tetermann oli aktiivne kooritöö edendaja, viljakas luuletaja ja tõlkija. Praegu Eesti EKB Koguduste Liidus kasutatavas lauluraamatus "Vaimulikud laulud" on 66 tema tõlgitud laulu ja neli tema sõnadega laulu.

Andres Tetermann suri 20. mail 1925 Ameerikas.

 

KADUNUD POJA LUGU TARTUS

5.-7. märtsini korraldas pastor Jürgen Nitschke (Berliin) Tartu Salemi koguduses seminari, kus tõlgendas hollandlase Henri Nouweni raamatut "Olgu Tema pilt sinu südames" ja Rembrandti maali "Kadunud poja tagasitulek".

Kohal oli 80-100 inimest. Jürgen Nitschke sõnul ei olnud eesmärgiks teadmiste jagamine, vaid kadunud poja loo, raamatu sisu ja maalil kujutatu läbielamine Jumala ees. Arutati kolme küsimust - milleks on Jumal inimese kutsunud, kui kaugele ta võib Jumalast eemalduda ja kus on õieti tema kodu.

Jürgen Nitscke ütles, et ta tuli Tartusse, sest talle meeldivad vennad-õed Eestis. Teine põhjus oli see, et raamat ja Rembrandti pilt on teda väga liigutanud. Ise on ta analoogilist seminari Berliinis kaks korda kuulanud.

LÜHIDALT

28. veebruaril oli Tallinnas Balti Misjonikeskuses pühapäevakooli õpetajate päev teemal "Lapse tee Jumala juurde". Päev sisaldas ettekandeid ja praktilisi õpikodasid. Osales enam kui 130 inimest üle Eesti.

Oma tööd tutvustasid Eesti EKB Koguduste Liidu laste- ja noortetöö keskus, Avatud Piibli Ühing ja Eesti Lastemisjon. Avatud olid Logose kirjastuse raamatupood ja erinevate organisatsioonide õppematerjalide müügiletid.

* * *

ERMO JÜRMA29. veebruaril ordineeriti Tartu Annelinna koguduses diakoniks ILMAR ROOSIMAA. Teenistust juhatas koguduse pastor Kalmer Marimaa, jutluse pidas Eesti EKB Koguduste Liidu asepresident Peeter Tamm. Ordineerimispalve pidasid Kalmer Marimaa, ordineeritava isa pastor Peeter Roosimaa ja Peeter Tamm.

7. märtsil toimus Mooste koguduses täiskogu koosolek, kus valiti koguduse uueks pastoriks ERMO JÜRMA (pildil).

Koguduse eelmine pastor Tarmo Õun asus möödunud aastal tööle Valga Betaania kogudusse. Pärast seda aitasid Mooste koguduse töös kaasa Ermo Jürma ja koguduse kunagine pastor Feliks Viira.

* * *

JOOSEP TAMMO18. märtsil valisid liikmeskirikute esindajad Eesti Kirikute Nõukogule järgmiseks kolmeaastaseks perioodiks presidendi ning asepresidendid.

Presidendiks valiti tagasi 1993. aastast kirikute nõukogu tööd juhtinud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop EINAR SOONE. Ühe asepresidendina jätkab Pärnu Immaanueli koguduse pastor JOOSEP TAMMO (pildil). Teiseks asepresidendiks valiti katoliku kiriku peavikaar Eestis PHILIPPE JOURDAN.

 

kuulutaja@hotmali.com