Alanud on 40-päevane Kristuse kannatusaeg. Kui jõulude eel oli pühade saabumist kõikjalt näha, siis kannatusajas olemist meie linnade kujunduses märgata ei ole.
Välispidine ehtimine või leinamine ei olegi vajalik. Oluline on see, mis toimub inimeste südametes. Kas seal on kohta Kristuse kannatustele? Kas tunneme rõõmu, kui saabub võidukas ülestõusmishommik?
Kannatusaeg on olnud ja on paljudele tänapäevalgi paastuaeg. Paastulgi on oht muutuda väliseks kombetäitmiseks. Prohvet annab edasi Jumala tahte ja tõotuse: "Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest? Siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti." (Js 58,6-8).
Jälgigem siis teed, mida käime! Taavet palus: "Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!" (Ps 139,23-24).

EESTI VABARIIK SÄÄSTUHINNAGA

Toimetaja kommentaar

Nädal enne vabariigi aastapäeva pandi Säästumarketi kauplusteketis müügile soodushinnaga sinimustvalged lipud. Vähemalt Valgas osteti need kohe ära.

Väga meeldiv oli näha, kui Salt Lake City olümpiamängudel kerkis Andrus Veerpalu ja Jaak Mae auks mastidesse korraga kaks Eesti lippu. Seda tulemust ei saavutatud kerge vaevaga. Aastatepikkuse ränga harjutamise tulemusena tõusis Eesti teiste maade hulgas esile.

Salt Lake City vaatajatetribüünilt paistis mõnel hetkel lausa sinimustvalgete lippude meri. Neid inimesi ei sundinud keegi lippe lehvitama. Lausa võõrastav on see, et kodumaal käivad linnaametnikud pühade ajal kontrollimas, kas lipud on ikka majadel väljas ning määravad süüdlastele trahve! Kas nii saab tõesti kasvatada kodumaa-armastust või peaks midagi targemat välja mõtlema?

Andrus Veerpalu ja Jaak Mae tutvustasid Eestit hästi. Kolm taliolümpiamedalit on rohkem, kui eestlastel üldse seni oli võidetud. Samas ei tahaks ühtegi Eesti sportlast laita. Oleme väike rahvas ja olla maailmas näiteks viiekümnes pole ka häbiasi, kuigi tahaks paremat.

Eesti riigiisad ongi mures, et Eesti on laias ilmas vähe tuntud. See mõjub näiteks Eesti kaupade müügile välismaal. Eesti vajab mitmekülgset tutvustamist ja mitte ainult spordiga. Projektiga "Eesti tuntuks" töötas terve meeskond. Valitsus otsustas selle töö lõpetada. Otsus oli populaarne või koguni sunnitud, kuid riigi reklaamimine peab teiste meetoditega kindlasti jätkuma.

Muidugi ei vaja keegi skandaalset kuulsust. Läinud sügisel sai Eesti tuntuks salaviinaga. Teade paljude inimeste surmast metanoolimürgitusse ületas ka Läänes uudisekünnise. Varsti võttis maailma tähelepanu meilt ära veel halvem uudis - enesetapjatest terroristide rünnak New Yorgile. Nüüd on salaviin jälle ohvreid nõudmas. Uuele ringile on läinud koguni samad inimesed, kes sügisel arstide poolt elule tagasi võideti.

"Jääbki joodikuid vähemaks," on mõnigi välja öelnud. Mingil juhul ei ole selline arvamus kristlik. "Kas mul tõesti peaks olema hea meel õela surmast, ütleb Issand Jumal. Kas mitte sellest, et ta pöördub ära oma teedelt ja jääb elama?" (Hs 18,23). Sellepärast on kristlased läbi aegade aidanud patu ohvreid ja püüdnud neid tuua meeleparandusele. See on ränk töö ja sageli väga väikeste tulemustega, kuid teha seda tuleb.

Mitte kõik ei näe alkoholis probleemi. Õllereklaamides kasutatakse koguni olümpiamänge ja sinimustvalget lippu! Kui salaviina asemel kasutataks poeviina, kas siis oleks kõik korras? Päris kindlasti mitte!

Eesti Vabariik sai jälle aasta vanemaks. "Sellist Eesti Vabariiki me ei tahtnud!" on saanud nurisejate lööklauseks. Aga millist siis? 1940. aasta oma? Ka siis oli hädasid, mida nüüd enam ei mäletata. Ning 1940. aasta hea elu oli kahekümneaastase rahuliku arengu tulemus. Taastatud Eesti Vabariik on ainult kümme aastat vana. Kes pidi meile 1991. aastal hea elu kätte tooma? Ja kust ta pidi selle võtma? 1940. aasta oli ammu saanud ajalooks. Olid Nõukogude Liidu kokkukukkunud majanduse varemed ja peaaegu olematuks kahanenud väärtusega rubla, millele tuli uut elu ehitama hakata.

Kas me peaksime praeguse eluga rahul olema või edasi püüdlema? Vastus on teada. Ning need, kes ei vääri oma juhtivat kohta ja rahvast ei hooli, tuleb järgmistel valimistel teistega asendada. Kindlasti mitte kõik pole ju samasugused. Kahjuks ei saa igast heast inimesest head juhti. Võim on väga tublisid inimesi koguni ära rikkunud! Vist kehtib ka poliitikas Jaakobuse sõna "Ärgu püüdku paljud teie seast, mu vennad, saada õpetajaiks! Te teate ju, et meie osaks on teistest karmim kohtuotsus." (Jk 3,1).

Vabariigi aastapäeva tähistamine Tallinnas sisaldas ka presidendi vastuvõttu kutsutud külalistele. Seda üritust on ajakirjanduses hakatud "pingviinide paraadiks" nimetama. Iga riik tähistab oma tähtpäevi. Kõik riigipead peavad tegema ka väiksemaid ja suuremaid vastuvõtte. Kindlasti on palju lihtsam, odavam ja aegasäästvam teha kord aastas üks suur vastuvõtt sadadele inimestele kui kümneid väikeseid. Siiski - paljud peavad "pingviinide paraadi" kohatuks eputamiseks ja raharaiskamiseks. Võib-olla oleks mõistlik see millegi muuga asendada, mis oleks kasulikum ja rahvast ei ärrita. Aga millega?

Juba viiskümmend aastat korraldavad USA presidendid palvehommikusööke (loe "Palve ühendab"). Miks mitte sellest eeskuju võtta? Paraku - Eesti juhtivpoliitikute seas on teada vaid mõni üksik inimene, kes on alaline kirikuskäija ja palvetaja. Võib-olla peaks "altpoolt" peale hakkama? Mõni usklik volikogu esimees, ärimees või muu ühiskonnas kaalu omav inimene võiks algust teha. Ootama ei pea muidugi järgmist vabariigi aastapäeva, palvetamiseks ja ühiseks hommikusöögiks sobib ka mõni teine päev.

Riigilipu võib saada säästuhinnaga. Riiki odavalt üles ei ehita. Igaüks täitku oma kohta Jumala ja inimeste ees!

"SU ÜLE JUMAL VALVAKU, MU ARMAS ISAMAA!"

24. veebruaril 2002

PÄÄSTEST

"Me oleme päästetud lootuses." (Rooma 8,24)

"Ja mille läbi te ka pääsete." (1. Korintose 15,2)

"Meid päästetakse Tema kaudu viha eest." (Rooma 5,9)

Küsimus päästmisest hõlmab Piibli lehekülgedel olulise ala. Me teame Filipi vangivalvuri sõnu, millega ta pöördus apostel Pauluse ja tema kaastöölise Siilase poole: "Mis ma pean tegema, et pääseda?" Vastus sellele küsimusele kõlas nii: "Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!" (Ap 16,30-31).

Uues Testamendis on õpetusel päästmisest nii tähtis koht, et apostel Paulus nimetab evangeeliumi päästesõnumiks. Pisiidia Antiookias kõneles ta juutidele: "Mehed-vennad, Aabrahami soo lapsed, ja need teie seas, kes Jumalat kardavad: meile on läkitatud see päästesõna." Ro 1,16 nimetab apostel Paulus evangeeliumi Jumala väeks päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele.

Kolm kirjakohta, milliseid me Jumala Sõnast lugesime, räägivad kõigepealt juba teostatud päästmisest: "Me oleme päästetud" (Ro 8,24), kaasajal toimuvast päästmisest: "Ja mille läbi te ka pääsete" (1Ko 15,2) ja päästmisest, milline peab toimuma tulevikus: "Meid päästetakse Tema kaudu viha eest" (Ro 5,9). Niisiis: me oleme päästetud, meid päästetakse nüüd ja meid päästetakse ka tulevikus.

Kuidas seda kolmetahulist päästet mõista?

Pöörakem kõigepealt tähelepanu sõnadele "ME OLEME PÄÄSTETUD".

Nende sõnade puhul on meie pilk suunatud Kolgatale, kus ristilt kõlas meie Päästja sõna, kes suri maailma pattude eest: "See on lõpetatud!" Milles seisneb Kristuse poolt teostatud päästmine? See seisneb meie lunastamises, õigeksmõistmises ja Jumalaga lepitamises.

Mida tähendab "lunastus"? See tähendab väljaostmist teatava hinna eest kas orjusest või sõjavangist. Missugusest orjusest ja vangistusest? - Patuorjusest! Meie oma liha vangistusest! Käsuneedusest!

Mida kujutab endast patuorjus? See on Jumala tahte ja meile Pühakirjas antud käsusõnade pidev rikkumine.

Mida tähendab sõna "liha"? Jumala Sõnas on sellel kahesugune tähendus: liha kui inimese keha ja liha kui keha, mis on saanud patu tööriistaks. Liha kui keha ei ole midagi negatiivset või patust. Jumala Sõna räägib ju, et Kristus on Jumal, kes on ilmunud lihas: "Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ... täis armu ja tõde" (Jh 1,14). Kui aga meie kehast saab patu tööriist, siis mõiste "liha" omandab negatiivse patuse iseloomu. Apostel Paulus kirjutab selle kohta Ro 7,22-24: "Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle, oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes. Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?" Lunastus, mille Kristus teostas Kolgatal, vabastab lihaorjusest.

Aga mida tähendab "käsuneedus"? See on kättetasumine, karistus Jumala seaduse rikkumise eest. Kristus päästis meid kättemaksust meie pattude eest. Niisiis, lunastus on pääste patu orjusest, liha käes vangisolekust ja vabastamine karistusest patu eest. Selleks, et meid lunastada kõigest sellest, maksis Kristus kalli hinna - oma püha ilmsüüta vere.

Kuid mida tähendab õigeksmõistmine? See on Kristuse õigsuse omistamine meile. Selle läbi saame me õigeks Jumala ees. Selle Kristuse õigsuse võtame me vastu usukäega. Võttes Kristuse usu läbi vastu, võtame me vastu Tema õigsuse. Õigeksmõistmine on midagi enamat kui pattude andestus. Õigeksmõistmine on selline seisund, nagu me ei oleks kunagi patustanud ega kunagi milleski Jumala tahte vastu toiminud.

Aga milles seisneb lepitus? Lepitus (rahutegemine) on rahu Jumalaga. Lepitus - see on kadunud poja, kadunud tütre vastuvõtmine taevase Isa poolt. Lepitus - see on meie, patuste inimeste lapsendamine Jumala poolt.

Sellise pääste, mis tähendab lunastust, õigeksmõistmist ja lepitust, on Kristus Kolgatal juba teostanud. Kuid see lunastus, õigeksmõistmine ja lepitus peab saama meie omandiks. Tee nende kolme suure Kolgata aarde omandamiseks on üks - usukäega! Usu läbi, see tähendab tasuta, vastupidi ükskõik missugusele meiepoolsele teenele - nii nagu sellest selgelt kõneleb Ef 2,8-9: "Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt - mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda."

Pöörakem nüüd tähelepanu mõttele, et MEID PÄÄSTETAKSE PRAEGU.

Fi 2,12 kirjutab apostel Paulus: "Valmistage endile päästet kartuse ja värinaga!" Kuidas seda mõista? Kas me siis ei ole juba päästetud? Jah, oleme küll, kuid on olemas päästmine, mis toimub meie kristlikus elus päevast päeva. Ju 24-25 me loeme: "Temale, kes suudab teid hoida komistamast ... olgu kirkus ja üllus!" Pääste, mis toimub päevast päeva - see tähendab, et Kristus hoiab meid igal päeval langemast ühte või teise pattu. Kristus nimetab meid oma karjalammasteks ja räägib, et keegi ei kisu meid Tema käest (Jh 10,28). Päevast päeva toimub pääste - s.o. igapäevane päästmine kõigest sellest, mis võiks meid röövida Kristuse käest, mis võiks meid viia oma Päästja reetmisele ja Temast taganemisele. Jumala Sõna räägib, et meie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata (1Pe 5,8). Pääste, mis toimub meie kristlikus elus päevast päeva, on meie, Jumala laste, igapäevane päästmine selle ohtliku lõvi lõugade eest. Olles Kristuses, asume me päevast päeva kindlusetornis ja asudes selles, pääseme meie igast ähvardavast ohust (Õp 18,10). Just seda tähendab, et me ei ole ainult päästetud, kuid meid päästetakse ka kõigest, mis ähvardab meie usulaeva hukata.

Lõpuks pöörame tähelepanu Pühakirja mõttele, et ME SAAME PÄÄSTETUD TULEVIKUS. Mis see tulevane pääste on?

Jumala Sõna räägib, et Ta päästab meid vihast, õiglasest Jumala vihast, mis tuleb patu ja jumalatuse eest kogu maailma peale. 1Jh 3,2 me loeme: "Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui Tema saab avalikuks, siis me oleme Tema sarnased, sest siis me näeme Teda, nii nagu Ta on."

Millest kõnelevad need sõnad? Sellest, et me vabaneme kõigist meie puudustest, kõigest ebatäiuslikkusest ja oleme nii puhtad ja pühad, kui puhas ning püha on meie Issand. Milline õnnistatud pääste, mis tuleb ja saab meie omandiks! Me oleme juba kuulnud apostel Pauluse sõnu: "Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?" Jumala Sõna räägib, et me saame vabastatud sellest "surma ihust" ja et me peame "riietuma kadumatusega ja ... surematusega" (1Ko 15,53). Meie surelik ihu asendatakse uue aulise ihuga, mis on sarnane ülestõusnud Kristuse ihule (Fi 3,21). See uus auline ihu on vaba haigustest ja kõdunemisest, tähendab, on kadumatu ja surematu. Selline pääste ootab meid ja toimub tulevikus.

ALEKSANDER KAREV
(1894-1972)
Aleksander Karev oli Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide Üleliidulise Nõukogu peasekretär

PALVE ÜHENDAB

Palvehommikusöögid Washingtonis on leidnud järeletegijaid kogu maailmas

Ameerika poliitikud on maailmale õpetanud omapärase palvevormi: varahommikuti juurvilja, munaroa ja kohviga.

Selline palvehommik oli taas 7. veebruaril. Neli tuhat inimest enam kui 170 maalt istusid Washingtonis Hiltoni hotellis 50. rahvuslikul palvehommikusöögil koos president George W. Bushiga lauda. Kes ütleb, et usk on taganemas, sellele oleks siin mõistus pähe tulnud. Saksamaa delegatsioonis oli isegi üks ekskommunistist parlamendisaadik. "Loodetavasti õppis ta siit midagi," tögas üks samasse gruppi kuulunud tõsiusklik. Seda ootasid paljud ilmselt ka kolm aastat tagasi, kui tolleaegne USA president Clinton end koos palestiinlaste juhi Arafatiga palvehommikusöögil näitas. Mitte kõik ei olnud sellest vaimustatud.

Palvehommikusöökidega alustati president Eisenhoweri ajal ja need leidsid kiiresti järeletegijaid kõigis maailmaosades. Neid korraldavad kubernerid, linnapead, väejuhid, isegi kommunaalasutused ja motospordiühingud.

"Miks just hommikusöök?" küsiti Washingtoni religiooniinstituudi presidendilt Diane Knippersilt. "Noh, kõigepealt on päeva palvega alustamine protestantlik traditsioon. Teiseks - millisel teisel päevaajal õnnestuks nii palju inimesi kokku koguda? Ja olgem ausad - kui jumalateenistust peab ühendama söömaajaga, siis on hommikusöök igatahes kõige odavam."

Demokraatide saadik Esindajatekojas Bart Stupak ütles, et parim aeg on neljapäeva hommikuti kell 7.30-8.30. Stupak on 60 parlamendisaadikut ühendava palveringi esimees, kuhu kuulub mõlema partei esindajaid. "Neljapäeva hommikuti me palvetame ja laulame südame rinnust välja," teatas ta.

Kerkib küsimus, kas need demokraadid ja vabariiklased ei käitu nagu briti ja saksa rindesõdurid Esimese maailmasõja ajal: jõulude ajal laulsid ja palvetasid nad koos ning vahetasid oma toiduportse. Vaevalt oli püha mööda saanud, kui nad pöördusid oma kaitsekraavidesse tagasi ja avasid taas tule. "Ei, ei, nii see ei ole!" kinnitas Stupaki pressiesindaja. "Kui saadikud koos palvetavad, siis jäävad nad igatahes sõpradeks." Nagu näha, võib ühine pöördumine Jumala poole ka parlamendis üksmeelt luua.

UWE SIEMON-NETTO
idea Spektrum

AKTUAALNE TEEMA

Uus avastus seoses 1739. aasta Piibliga

Eesti Keele Instituudi teadur ja tõlkija, filoloogiakandidaat KRISTIINA ROSS kirjutas veebruarikuu ajakirjas Keel ja Kirjandus oma avastusest seoses 1739. aastal ilmunud esimese eestikeelse täispiibli tõlkimisega. Palusime tal sellest avastusest rääkida ka Kuulutaja lugejatele.

Milles seisneb Teie avastus?

Seni on 1739. aasta piiblitõlkest räägitud tuginedes selle trükiversioonile ja teisestele materjalidele nagu konsistooriumi protokollid ja ametikirjad.

Eelmisel sügisel avastasin Eesti Ajalooarhiivist, et säilinud on ka selle tõlke mustandkäsikiri ja puhtandkäsikiri toimetajate märkustega. Tõlkijad on oma tööle lisanud ka kuupäevad; kõige varasemaks on 18. september 1725.

Üllatav on see, et tõlkijaid oli nii palju - erinevate käekirjade järgi otsustades üle kümne.

Kas Teie avastus oli spetsiaalse otsingu tulemus?

See oli kõrvalsaadus, nagu niisugused leiud tavaliselt vist ikka kipuvad olema.

Paar aastat tagasi oli mul Eesti Teadusfondi uurimistoetus varasemate piiblitõlgete alal. Tegelesin 17. sajandi tõlgetega. Sellest ajast on säilinud kaks mahukat Vana Testamendi käsikirja, mis ei ole iialgi trükki jõudnud. Varasem pärineb sajandi keskelt ja selle autoriks on Johann Gutslaff, kelle tõlge on lõunaeestikeelne. Teine on sajandi lõpust ja selle autor ei ole täpselt teada. Käsikirja, milles sisaldub Vana Testamendi põhjaeestikeelne tõlge kuni Iiobi raamatuni, on peetud isa ja poeg Andreas ja Adrian Virginiuse omaks. Otsisingi arhiivist Virginiuste käekirjade näiteid.

Tuleme tagasi 1739. aasta Piibli juurde. Mida annab meile see, kui me teame tõlkijate nimesid või nende arvu?

See on lihtsalt kultuurilooliselt põnev ja oluline teadmine. Keeleteadlasena huvitab mind kõige rohkem tõlkimise ja toimetamise protsess - kuidas tõlge on oma lõpliku kuju saanud.

Tõlkijate nimed tuleb alles välja selgitada. Ainult üks autor on oma nime ka kirja pannud: Habakuki raamatu tõlkijaks oli Hageri pastor Joachim Nicolaus Wilcken.

Mis vajab veel selgitamist?

Edaspidi kavatsen tõlget analüüsida just tõlketehnika vaatenurgast. Huvitav oleks selgitada, missugune oli eri tõlkijate eesti keele oskus ja kui originaalitruult või vabalt keegi tõlkis. Ja muidugi ka seda, kuidas tõlget on toimetatud.

Ilmselt silusid toimetajad tõlkijate erinevused ära?

Erinevused ja kohmakused. Ilmselt oli toimetajatel oma arusaam eesti keelest. Võib-olla on kohati kohmakusi ka juurde tekkinud ja tekstist on toimetamise käigus mõni ilus väljend kaotsi läinud.

Vanast ajast on tuttav Jüri pastori Anton Thor Helle nimi. Kas ta oli tõlkija, toimetaja või tegi mõlemat?

Tundub, et tema käega on kirja pandud umbes kümnendik tekstist. Pole siiski kindel, kas see kõik on tema tõlgitud. Vähemalt osa tekstist on vist tema ümberkirjutus. Aga tundub, et paljud toimetamisparandused on tehtud tema käega. Teda võiks tänapäeva mõistes nimetada peatoimetajaks.

Kas 1739. aasta tõlke eesti keelest tänapäeva eestlane ka veel midagi aru saab?

Aru saab kindlasti. Tõlke keel oli küll suhteliselt saksapärane, võrreldes eestlaste tollase kõnekeelega, aga tänapäeva eesti keel ongi tekkinud selle piiblikeele ja eestlaste kõnekeele kokkusulandumise teel.

Kas tol ajal oli raske seda Piiblit lugeda?

Piibli tekst on ju sisuliselt üsna keeruline. Aga teisalt on selles tõlkes kasutatud väga palju mahlakaid eesti kõnekeelseid väljendeid, mis pidid tegema teksti eestlasele loetavaks. Saksapärasus avaldub eeskätt lauseehituses ja paaris grammatilises konstruktsioonis.

Millised selle tõlke jaoks loodud sõnad ja väljendid on jäänud tänapäeva eesti keelde?

See nõuab pikemat uurimist. Ilmselt on neid üsna palju. Ühelt poolt esinevad seal saksakeelsest Piiblist pärit väljendid, aga tõenäoliselt peaks seal olema ka otseseid heebrea laene, kuivõrd eesti Piibel oli üks väheseid, mis tõlgiti otse heebrea keelest.

Tuntud väljenditest püsib tänaseni näiteks "tühi töö ja vaimu närimine".

Kas tänapäevaste viimaste piiblitõlgete eesti keel on hea eesti keel?

Mis puutub Vanasse Testamenti, siis see ei ole hea eesti keel, kuid mingis mõttes on see küllalt originaalilähedane tõlge, ehkki seal on vigu. Seevastu näiteks soomekeelne kõige uuem tõlge on väga heas soome keeles, kuid julgeksin väita, et stilistiliselt ei vasta ta originaalile. Originaal on väga napp, soome tõlge paljusõnaline.

Kas tänapäevaste tõlgete kohta jääb arhiividesse piisav materjal tulevaste uurijate jaoks?

Paljude asjade kohta ilmselt ei jää, sest kogu tõlkimine ja toimetamine käib arvutis ja seal läheb töö protsess kaduma.

Täname ja loodame tulevikus kuulda mõndagi huvitavat eestikeelse Piibli ajaloost.

20. veebruaril 2002

OLULINE ON VÕTTA PIIBLIT TÕSISELT

1.- 2. veebruaril toimus Riias kristlik konverents, mille üheks peakõnelejaks oli STUART OLYOTT Suurbritanniast, kes on pastor ja usuteadusliku kolledþi õppejõud Walesis. Kuulutaja palus temalt intervjuu.

JUBA TEIE LAPSEPÕLV OLI KÜLLALTKI KIRJU.

Ma sündisin Pakistanis. Mu isa oli sõjaväeinsener ja Briti armee saatis ta sinna teid ja sildu ehitama. See oli aeg, kui seal taheti juba Suurbritanniast eralduda. Paljud eurooplased olid sealt juba lahkunud.

Kui ma sündisin, oli mu isa Birmas ja sõdis jaapanlastega. Seejärel elasime mõned aastad Britannias ja siis sõitsime Malaisiasse. Kui ma olin kümneaastane, tulime jälle Britanniasse. Pakistani mäletan ähmaselt, kuid Malaisiat mäletan päris hästi.

PAKISTANIS ON KOGU AEG OLNUD RAHUTU.

Ega neid rahulikke moslemimaid palju ei ole. Kolm neljandikku maailma põgenikest on pärit moslemimaadest. Pakistanis on ka sisemised rahutused, sest seal on väga palju erinevaid rahvusgruppe.

Viimase kuue kuu jooksul on tulnud ka teateid kristlaste tapmisest Pakistanis. Pakistanis on kristlasi küll väga vähe. Malaisias ja Indoneesias (need on ka moslemimaad) on neid üsna palju.

KUIDAS TE LEIDSITE JUMALA?

Minu vanemad olid veendunud kristlased. Õpetusest neil eriti aimu ei olnud, aga nende elu oli väärikas ja täis armastust Jumala vastu. Teismelisena ei tahtnud ma olla kristlikus kodus. See tähendas mulle teatud piiranguid, kuid mina tahtsin olla selline, nagu olid mu sõbrad. Mõtlesin, et kui ma enam kirikusse ei lähe, siis ma kristlastega rohkem kokku ei puutu. Läksin kodunt ära ja elasin vanaema juures.

Seal sattusin kirikusse, kus kuulutati evangeeliumi. See oli viimane koht, kus oleksin tahtnud olla, ometi tundsin, et pean seal olema. Jumalateenistuse ajal tunnetasin Jumalat, pattu ja hukkamõistmist. Need asjad, mida lapsena olin õppinud, muutusid selgeks. Selle jumalateenistuse lõpus palusin Jumalalt armu. Mul puudus mõni nädal viieteistkümnendast sünnipäevast.

Koju läksin juba mitte ainult noore kristlasena, vaid ka sooviga jutlustada. Mind ristiti ja hakkasin käima baptistikoguduses. Küsisin koguduse juhtkonnalt, kas ma võiksin jutlustada. Mulle öeldi, et olen selleks liiga noor.

Läksin kohaliku metodisti koguduse jutlustaja juurde ja küsisin sedasama. Ta vastas, et on palju väikesi kogudusi, kus on vaja jutlustajat. 17-aastaselt hakkasin metodisti koguduses jutlustama. Kui mu kodukoguduses kuuldi, et ma jutlustan metodistide juures, anti mulle ka seal jutlustamiseks luba. Nad uskusid, et Jumal tahab mind kasutada misjonärina.

Õppisin Londonis ülikoolis ja piiblikolledþis usuteadust. Juba enne õpingute lõpetamist kutsuti mind Ida-Londonisse baptistikoguduse pastoriks. Olin seal mitu aastat. Siis olin viisteist aastat Liverpoolis ja üheksa aastat õpetasin prantsuskeelses Ðveitsis jutlustajaid. Seejärel olin veel kaheksa aastat Liverpoolis.

Nüüd loen loenguid vaimulikus seminaris. Kirjutan ka raamatuid ja võimaluse korral sõidan ringi. Püüan tuua inimesi taas nende suurte tõdede juurde, mis said inimestele selgeks reformatsiooni ajal. Olen samades ülesannetes, milles oli Spurgeon. Olen baptist, kuid olen ka kalvinist. Mulle meeldib, kui evangeelium avab taas oma tõed nagu reformatsiooni ajal.

TEID TUTVUSTADES NIMETATI WALESI. KAS WALESIL JA INGLISMAAL ON USULIST VAHET?

Minu isa oli inglane ja ema uelslane. Minu jaoks ei ole kumbki rahvas probleem. Uelsi keeles ma vabalt ei kõnele.

Kõigepealt - inglased on anglosaksid ja uelslased on keldid. Kultuurilt ja temperamendilt on nad väga erinevad. Uelslasi on ainult kolm miljonit, inglasi aga viiskümmend miljonit. Inglismaal on juhtiv anglikaani kirik. Walesis riigikirikut ei ole. Walesis oli mitu vaimulikku ärkamist. Selle tulemusena käis 18. sajandil peaaegu kogu rahvas Walesis kas baptisti- või presbüterlikus kirikus. 18. sajandil oli Wales üks kristlikumaid maid maailmas. Nüüd see enam nii ei ole ja paljud kogudused on väga nõrgad, kuid on ka tugevaid. Kultuuriliselt on Walesis teatud austus kristlike asjade vastu. Inglismaa on kultuuriliselt mitmekesisem. Sinna on palju võõraid sisse rännanud.

KAS USUELU SUURBRITANNIAS EDENEB VÕI LÄHEB ALLA?

Peaaegu kõik sõltumatud evangeelsed kogudused ja karismaatilised kogudused kasvavad. Peaaegu kõik teised kogudused vähenevad. Erandiks on vaid mõned anglikaani evangeelsed kogudused. Liberaalsed kogudused vähenevad.

LIBERALISMI MÕISTE VAJAB VIST PALJUDELE MEIE LUGEJATELE SELGITAMIST.

Liberalism tuli kogudustesse 19. sajandi teisel poolel. Idee oli selles, et inimesed on nüüd liiga targad, et uskuda Piiblit. Kui mõistus on Piibli vastu, peab võitma mõistus. Enne 1900. aastat muutus enamus Suurbritannia uskkondadest liberaalseteks. Sellepärast need kristlased, kes uskusid, et Piibel on Jumala Sõna, lahkusid neist kogudustest. Paljud siiski jäid, et näidata kogudustele tagasiteed. Nüüdseks pole neid sinna peaaegu enam jäänud. Osa on veel jäänud anglikaani kirikusse.

LAHKULÖÖNUD MOODUSTASID SÕLTUMATUD KOGUDUSED?

Suurbritannias on tuhandeid sõltumatuid evangeelseid kogudusi. Nad on väga sarnased baptistikogudustele, aga neis on ka lapsena ristitud inimesi. Nad võeti kogudustesse, sest nad usuvad Piiblisse.

MIDA TEHA SELLEKS, ET KOGUDUS EI MUUTUKS LIBERAALSEKS?

Selleks peab koguduse õpetusel olema tugev teoloogiline põhi. Ja kui jutlustajad muutuvad liberaalseteks, peavad kogudused neil lihtsalt paluma lahkuda. 19. sajandi lõpu häda oli selles, et jutlused olid nõrgad. Kui jutlustajad muutusid liberaalseteks, siis kogudused kartsid neid minema saata.

MIKS TE ŠVEITSI LÄKSITE?

Seal oli üks väike prantsuskeelne kogudus, mis oli juba surma serval. Ma oskan prantsuse keelt ja mõned minu tuttavad pastorid palusid mind appi seda kogudust päästma. Ma läksin sinna õpetama juhte ja vaimulikke töötegijaid.

KAS TE PÄÄSTSITE SELLE KOGUDUSE?

Praegu see kogudus kasvab ja tal on tekkinud ka mõned filiaalid. Mina kogudust ei päästnud, kuid Jumal käskis mul seal üht-teist teha.

MEIL ON PALJU VÄIKESI KOGUDUSI. ANDKE MEILE RETSEPT, KUIDAS NEID ELAVAKS TEHA!

Ma arvan, et kogudustes tuleks tähelepanu pöörata vendadele ja eriti noortele vendadele. Nad peavad tundma Piiblit ja omama selget teoloogiat. Nad peavad olema õpetatud kristlikuks juhtimiseks. Siis saab nende peale panna vastutuse.

AGA KUI KOGUDUSES VENDI EI OLE?

Siis tuleb õpetada neid kristlasi, kes koguduses on. Õpetame neid, et nad paluksid, et Jumal annaks kogudusse mehi. Kui koguduses on kasvõi üks mees, võime õpetada teda. Me võime temaga omavahel kohtuda, lugeda koos raamatuid, anda talle mingi ülesande ja aidata tal seda täita.

TE OLETE ÕPPEJÕUD. MIS VAHE ON ÕPPEJÕU JA PASTORI TÖÖ EESMÄRGIL?

Ma olen kohalikus koguduses pastor edasi. Ka teoloogiatudengitel on hingehoiuprobleemid. Ma õpetan neile Jumala Sõna. Ma kuulan üliõpilaste jutlusi ja aitan neil paremini jutlustada. Nii olen ma ka õppejõuna pastor.

MEIL JÄÄB KOGUDUSTES JUTLUSI VÄHEMAKS, NAD LÄHEVAD LÜHEMAKS JA LIHTSAMAKS. NELJAKÜMNEMINUTILISI JUTLUSI PEETAKSE HARVA. KAS SEE ON HEA?

Me õpetame oma noori edasi andma Piibli sügavaid tõdesid, kuid tegema seda lihtsalt. Nad jutlustavad inimestele seda, mida Piiblis on kirjutatud. Oluline on Piiblit tõsiselt võtta.

Inimesed on võimelised kuulama ka nelikümmend minutit, kui jutlusel on hea struktuur ja seal on näiteid, kui räägitakse otse südamesse ja südametunnistusele. Kuid neljakümneminutilist loengut nad ei kuula. Loeng ja jutlus on erinevad asjad.

TE SÕIDATE PALJU RINGI.

Käin sageli Malaisias, Sri Lankal ja Lõuna-Aafrikas, Prantsusmaal ja Šveitsis. Olen käinud ka Poolas ja Valgevenes.

Ma kogun välismaal infot, et Briti kristlased teaksid palvetada. Tavaliselt kõnelen pastorite konverentsidel. Enamus minu ajast kulub inimeste õpetamisele. Lektori andi mul pole, ma jutlustan neile.

TÄNAME!
2. veebruaril 2002 Riias

SEESMISELT SURNUD

Ma olin inimene, kellel usu, Jumala, Jeesuse ja kõige muuga, mis sinna juurde kuulub, kunagi mingit tegemist ei olnud. Ma elasin sihitult päevast päeva. Ma ei mõelnud sellest, kes ma olin ja miks ma selles maailmas elasin. Elul ei olnud minu jaoks mingit mõtet. Teised inimesed ei tähendanud mulle midagi. Mul polnud sõpru. Olin täis ükskõiksust, vihkamist, tigedust ja agressiivsust ja mitte ainult teiste, vaid ka enda vastu.

Et mingit rahuldust tunda, tegelesin naiste ja autodega. Andsin ka lahkelt raha välja, kuigi mul tegelikult seda ei olnud. Ostsin asju, mida ma üldse ei vajanud. Algul tundsin neist tohutut rõõmu, aga paari nädala pärast läks rõõm üle. Pealeselle tegin kõvasti sporti. Tahtsin end vähemalt kehaliselt hästi tunda. Samas ei olnud ma võimeline ühtegi raamatut lugema ega ka lihtsalt lõõgastuma.

Ma istusin ainult lollilt teleri ees ja vaatasin igasuguseid märulifilme. Kuid ma ei osanud iseendaga midagi peale hakata. Paratamatult läksid minu suhted lõhki. See tegi mulle palju meelehärmi. Muutusin aastatega depressiivseks ja pidin mitu korda haiglaravil olema. Ometi olin ma elus - ma sõin, magasin ja töötasin ka - aga ma ei elanud. Ma olin seesmiselt surnud. Nii jõudsin ma 31. eluaastani.

Siis otsustasin ma oma elule lõpu peale teha. Hankisin tugevaid uinuteid ja pool pudelit konjakit, kirjutasin oma vanematele hüvastijätukirja ja heitsin selili voodisse, et oksendamise puhul sellesse ära lämbuda. Jäin kohe magama. See oli 21. jaanuaril 1998. aastal õhtul kell seitse.

Kakskümmend tundi hiljem olin ma jälle ärkvel. Lamasin ikka veel samamoodi nagu enne - selili. Niisiis olin ma ikka veel selles petlikus ilmas! Aga kui ma ringi vaatasin, siis ma kohkusin. Ma olin kohutavalt oksendanud, mu voodi oli kohalt ära nihutatud, voodipesu oli mööda tuba laiali. Toolid lebasid ümberlükatult, üks lillevaas oli katki. See kõik oli jube. Ma olin surma vastu kõvasti võidelnud ja kõikjal oli kohutav oksehais. Kuidagimoodi õnnestus mul joosta haiglasse, kus ma sel ajal tegelikult ise töötasin. Suudan seda vaevalt meenutada. Päris teadvusele tulin alles kliinikus, kus need sündmused ka aset leidsid.

Ma olin kinnises osakonnas, kus mind oli kergem jälgida. Hiljem paigutati mind ümber. Õppides tundma kliiniku ümbrust, mis järgmiseks kaheksaks nädalaks minu koduks sai, viis minu jalutuskäik mind mööda ühest raamatupoest. Ma ei tea, mis mind sinna sisse tõmbas. Selle ajani ei olnud raamatud mind üldse huvitanud. Seal ringi tuhnides sattus mulle kätte üks raamat, kus oli trükitud lugu "Jäljed liival". Ma lugesin seda ja hakkasin nutma. Ma olin poes täitsa üksi ja pisarad jooksid mul mööda põski alla. Jälle ja jälle lugesin seda lugu, mis lõppes sõnadega "kui ma sind kandsin".

Ma ostsin selle raamatu ja sellest sai hiljem minu igapäevane raamat. Järgmised päevad ma peaaegu et ainult nutsin, lugedes korduvalt seda lugu. Sellest hetkest peale juhtus minuga midagi imelist. Ma muutusin uudishimulikuks ja hakkasin Jumala vastu huvi tundma. Ma otsisin nõu ja abi meditsiiniõdedelt, kes kõik olid kogenud kristlased. Ma läksin koguni ühe hingehoidja juurde. Just mina, kes ma usu ja Jumalaga varem midagi ei osanud peale hakata. Kui sageli olin ma nalja heitnud inimeste üle, kes pidevalt kirikus käisid! Nüüd käis minus võitlus - Jumalale jah, Jumalale ei? Kas usus on midagi või on see kõik mõttetus?

Võttis aega ühe nädala, kuni ma andsin oma elu Jeesusele. Ma ootasin, et nüüd midagi juhtuks, aga ei juhtunud midagi. Ma tundsin ennast sama viletsalt nagu ennegi. Ka piiblitekstid, kus oli juttu jüngritest, apostlitest, prohvetitest või käskudest, ei ütelnud mulle midagi. Piibel oli minu jaoks ainult üks vana, paks, kaugete aastate tagant tulnud raamat. Ma lugesin seda ja ei saanud mitte millestki aru. Ma olin põhjalikult segaduses, kahetsesin oma otsust ja tahtsin vanale teele tagasi minna.

Rääkisin oma olukorrast ühele kaashaigele, kes oli juba kaua Jeesusega usuteed käinud. Varsti pärast seda kinkis see mees mulle raamatu "Esimesed 100 päeva Piibliga". See oli omapärane kasutamisõpetus, mis pidi looma veidi korda minu segaduses. Peale selle jutustas ta mulle pikkadel jalutuskäikudel piiblilugusid ja tegi seda selliselt, et ma sain neist aru. Need lood vaimustasid mind. Veel enam pani mind imestama mu vestluskaaslane. Ta paistis Piiblit peast teadvat.

Tulid veel paljud jalutuskäigud ja paljud küsimused said vastused. Ma lugesin Piiblit ja kõige ilusam oli, et järsku sain ma aru, mida ma lugesin. Mis siis juhtus, oli minu jaoks seletamatu. Ma muutusin päevast päeva. Ma ei lugenud mitte ainult Piiblit, vaid külastasin ka jumalateenistusi ja muretsesin endale kristlikku kirjandust. Mul läks üha paremini, ma muutusin üha rõõmsamaks ja teiste inimeste suhtes avatumaks. Nüüd olen ma sellise armastuse, lootuse ja tänulikkusega täidetud, et ma mõnel päeval vaevalt seda endale pidada saan. Jeesus Kristus sai minu elu kõige tähtsamaks isikuks. Mida Ta minu heaks teinud on, seda suudan ma vaevalt sõnadesse panna.

Ta tegi mulle kõige ilusama kingi, mida ühele inimesele teha saab. Ta andis mulle tagasi minu elu ja täitis mind oma Püha Vaimuga. Ta vahetas minu ükskõiksuse, tigeduse, agressiivsuse ja vihkamise armastuse, tänulikkuse, headuse ja halastuse vastu ja andis mulle ammu igatsetud rahu.

Täna ma tean, et Ta jäi alati minu juurde, ka sellel ööl, kui ma surra tahtsin - siis Ta kandis mind.

BERND VOLLBERG
Entscheidung

JÄLJED LIIVAL

Üks mees nägi und. Unenäos kõndis ta Jumalaga merekaldal. Üle taeva jooksid stseenid tema elust. Iga sündmuse puhul märkas mees, et selle juurde käisid kaks paari jalajälgi - ühed kuulusid talle ja teised Issandale.

Kui viimane lõik tema elusündmustest oli nähtud, vaatas mees tagasi jälgedele liival. Ta märkas, et paljudel kordadel oli tema elurada tähistamas vaid üks rida jälgi. Ta märkas veel, et see juhtus just neil aegadel tema elus, mis olid kõige raskemad.

See häiris teda ja ta küsitles Jumalat selle kohta. "Issand," ütles ta, "sa ütlesid, et kui ma kord olen otsustanud sind järgida, käid sina minu kõrval kogu mu tee. Kuid nüüd olen ma näinud, et minu elu kõige raskematel aegadel on liival vaid üks rida jalajälgi. Ma ei mõista, miks neil hetkedel, kus ma sind kõige enam vajasin, sa mu maha jätsid?"

Issand vastas: "Mu poeg, mu kallis laps, ma armastan sind ja ei jäta sind kunagi maha. Oma kannatuse ja raskuste perioodidel, kui sa nägid vaid üht jäljerida, olid need minu jäljed - see oli siis, kui ma sind kandsin."

ÜHE ARSTI TUNNISTUS

Kasvasin üles tavalises keskklassi perekonnas. Minu isa oli hea majandusmees ja meil ei olnud puudu millestki. Sain tavalise koolihariduse, millele järgnesid arvestamisväärsed lisaõpingud - algul bakalaureusekraad, siis arstiteaduse doktori kraad ja kuus aastat erialalist arstiteaduslikku õpingut, mille tagajärjeks oli rohkem tiitleid ja tähti mu nime taga. Kõige selle tõttu muutusin ma uhkeks, enesega rahulolevaks ja tähtsaks, arvates, et ma tean kõiki vastuseid. Ma tundsin, et ma olen enam haritud kui keskpärane inimene, mul on enam kogemusi, olen kõrgemal ühiskonnaastmel ja saan kindlasti varsti kõrgemale majanduslikule tasemele kui keskpärane kodanik. Ma olin parem kui teised inimesed. Mul polnud muret tuleviku pärast. Vaimulikud asjad olid minu jaoks sellepärast rumalus:

"Seepärast, et lihalik mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala Seadusele ega suudagi seda" (Ro 8,7).

Kuigi ma olin käinud kristlikes kirikutes ja külastanud neid korrapäraselt, polnud ma siiski kuulnud veel lihtsat evangeeliumi. Nagu Paulus kirjutab: "Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud?" (Ro 10,14).

Mu naise palvete ja juhtimise tõttu kuulsin ma umbes kaksteist aastat tagasi ühes koosolekuteseerias meie kirikus tõde. Seeme oli istutatud ja pärast teatud arenguaega - lugedes ning uurides Piiblit - järgnes pikk ja vaevane töö. Sel ajal ma sõna otseses mõttes istusin ja värisesin süütundest. Jumala armu läbi mõistsin aegamööda kaht asja: esiteks - ma olen patune; teiseks - ma vajan Päästjat. Ma sündisin uuesti nii tõeliselt nagu vastsündinud lapsuke. Uus elu oli nüüd olemas ja hakkas otsekohe arenema püsiva Piibli uurimise ja palve tagajärjel. Kogu seda arengut on raske täpselt kirjeldada, kuid Paulus tegi seda hästi, öeldes:

"Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud" (2Ko 5,17).

Mu iha asjade, raha ja võimu järele muutus. Mu arusaamine väärtustest muutus peaaegu täiesti vastupidiseks. Mul oli täiesti uus eesmärk elus. Ma olin tõeline tänapäeva ime. Ma loobusin teatud harjumustest - mõnest, nagu alkohol, otsekohe; teistest, nagu tubakas, aeglaselt. Ma arendasin välja uued harjumused - korrapärane palve ja Piibli uurimine ja leidsin tõelist rõõmu sõprusest teiste kristlastega. Ma kaotasin mõned vanad sõbrad, kuid sain uued nende asemele. Ma leidsin piiramatu tarkuse, tegevuse ja rahulolu allika - Jumala Sõna. Piibel sai minus tõelise ilmekuse. Mured ja kartused lahkusid. Ma ei taha öelda, et ma nüüd kunagi ei muretse, kuid alandliku palve läbi ma saavutan uue sügava tegevuse ja õnnelikkuse tunde, millest maailm ei tea midagi. Ma leidsin, et ravi unetaoleku vastu ei seisne mitte lammaste lugemises, vaid kõnelemises Karjasega. Avameelselt - ma ei muretse aatomipommide ega mandritevaheliste rakettide pärast:

"Sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et Tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani" (2Ti 1,12).

Mu julgeolek muutus vaimseks ja mitte ühiskondlikuks. Nagu meie Issand ise on ütelnud: "Aga kui te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid, siis vaadake, et te ei ehmu!" (Mt 24,6).

Nagu mu uus elu sai toitu Jumala Sõnast, nii ta kasvas ja kasvab jätkuvalt. Ma lõpetan Pauluse sõnadega: "Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses" (Fi 3,13-14).

ALBERT S.BRIGHT, M.D.
Usurändur

Uudised

Elva baptistikoguduses toimus 13. jaanuaril pidulik jumalateenistus, kus õnnistati diakoniks Peeter Liik ja Daniel Kangur. Diakonidele pidas jutluse Eesti EKB Liidu president Helari Puu. Õnnistamise palvest võtsid osa veel koguduse pastor Peeter Tamm ja abipastor Margo Meri.

* * *

2001. aasta sügistalvel andis Eesti Kirikute Nõukogu koostöös Eesti Televisiooniga eetrisse saatesarja "Ajalik ja ajatu", mille sisuks oli Eestimaa kirikute tutvustamine. Saatesarja 14 saadet käsitlesid konfessioonidevahelisi sarnasusi ja erinevusi ning tutvustasid ristiusu ajalugu ka laiemas plaanis. Eesti Kirikute Nõukogul on kavas välja anda saatesarjast videoõppematerjal koos metoodilise materjaliga õpetajatele. Planeeritav videokassettide kogumik on sobiv nii üldhariduslike koolide religiooniõpetajatele kui ka teoloogilistele õppeasutustele.

Välismaalt

MISJONÄRIDELT NÕUTAKSE USUST LAHTIÜTLEMIST

USA misjonäridest abielupaar Martin (42) ja Gracia (43) Burnham, kes möödunud aasta maikuust saadik on Filipiini islamiäärmusliku organisatsiooni Abu Sayyafi käes vangis, seisab kindlalt vastu pakkumisele osta endale islamiusku ülemineku hinnaga vabadus. Seda teatas üks Abu Sayyafi endine pantvang, 25-aastane Sheila Tabunyang, kes läks islamiusku üle ja sai vabaks. Pantvangi võtjad, kes on arvatavasti ühenduses Osama bin Ladeni terrorivõrgustikuga, lubasid kõigile vangidele vabaduse, kui nad islamiusku üle lähevad.

Kõiki pantvange sunnitakse koraani põhimõtteid õppima. Burnhamid keelduvad ristiusust lahtiütlemisest. Vastupidi, nad palvetavad enne iga söömaaega ja laulavad kristlikke laule. Nad on saanud teistele pantvangidele hingehoidjateks, kellele südant puistatakse. Nende tervislik olukord on aga halb. Martin Burnham on kõhnunud, tema naine nutab sagedasti. Naist sunnitakse kandma islami peakatet. Abu Sayyaf nõuab Burnhamite eest lunaraha.

Misjoniselts Floridas, kes Burnhamid välja läkitas, kutsub kogu maailma kristlasi üles selle abielupaari pärast eriti palvetama.

Abu Sayyaf võitleb islamiriigi kehtestamise eest Lõuna-Filipiinidel. Filipiinid on kunagise Hispaania kolooniana ainus kristlik maa Aasias.

idea Spektrum

TEMPLIMÄGI ON OHUS

Jeruusalemma arheoloog Elat Mazar kritiseerib Iisraeli võime, rahvusvahelist ajakirjandust ning UNESCOt. Heebrea ülikoolis õpetava teadlase arvates rikutakse süstemaatiliselt Jeruusalemma templimäge, ilma et see mingit avalikku protesti kaasa tooks.

Moslemid muudavad templimäge hiiglaslikuks moðeeks ning hävitavad seejuures juutide jälgi mäel. Ebaseaduslike ehitustööde käigus on siiamaani kontrollimatult eemaldatud 20 tuhat tonni kive ja pinnast, kuigi seal on arvukalt ajaloolisi mälestisi - tahvleid heebrea ja kreeka raidkirjadega esimese ja teise templi ajajärgust (kuni aastani 70 pärast Kristust). Antiiksed kivid saetakse puruks ja neid kasutatakse kümnele tuhandele inimesele mõeldud "avatud moðee" sillutiseks. See on moðeejuhtide ja linnavalitsuse kokkulepete silmaganähtav rikkumine. Kokkulepete kohaselt ei tohi templimäge muuta. Iisraeli politsei vaatab seda kriminaalset tegevust pealt ilma seda takistamata, sest Iisraeli valitsus ei taha rahutusi esile kutsuda.

Teadlase arvates on ka UNESCO protestidest loobunud. See maailma kultuuriorganisatsioon tegi suurt hädakisa, kui Afganistani Talibani võimud hävitasid möödunud aasta märtsis kultuuriajalooliselt olulised Buddha kujud. Vahelesegamisest templimäel on organisatsioon seni hoidunud, kuigi see mägi on paljude inimeste jaoks oluliselt suurema tähtsusega kui need kujud olid. Kui juudid purustaksid islami pühapaiku, oleks UNESCO kindlasti nii kõva häält teinud, et kõik kuuleksid.

idea Spektrum

PIIBEL VÕIDAB

Iisraeli haridusministeeriumi peadirektor Ronit Tirosh vallandas Beet-Semesi põhikooli direktori ja ühe sama kooli õpetaja. Õpetaja avastas ühel õpilasel Uue Testamendi, mille see oli saanud kingina ühelt misjonärilt. Pärast arupidamist direktoriga põletas õpetaja raamatu õpilaste ees ära. Tirosh nimetas seda vapustavaks, kui kasvataja laseb end kaasa haarata raamatupõletamisse, eriti kui sellel raamatul on religioosne sisu.

* * *

Veebruari alguses ründas Gruusias Tbilisis umbes 150 äärmusliku õigeusupreestri Vassili Mkalašvili pooldajat piibliseltsi keskladu. Hoone kuulub Gruusia baptistiliidule. Ründajad valasid Piiblid ja muud kristlikud raamatud bensiiniga üle ja panid nad põlema.

Pealtnägijate sõnade kohaselt tulid kurjategijad pühapäeva ennelõunal jumalateenistuse ajal kolme bussiga. Baptistide piiskopi Malhaz Songulašvili andmetel langesid kuriteo ohvriks armeenia ja teistes Kaukasuse keeltes trükitud tuhanded raamatud, sealhulgas Piiblid. SongulaŠvili murdis Tbilisi peakoguduses parajasti leiba, kui talle toodi üks poolenisti põlenud Piibel. "See oli veel soe. See oli väga valus vaatepilt."

Ründajad ütlesid, et nad hävitasid isa Vassili ülesandel "sektantlikku kirjandust". Songulašvili andmetel on viimastel aastatel Mkalašvili ja tema toetajad rünnanud üle saja korra usulisi vähemusi ja ajakirjanikke. Võimud ja politsei tema vastu midagi ette ei võta. Tema pooldajad segavad ka kohtuistungeid ja siis lükatakse need edasi.

Gruusia õigeusu kirik on Vassili Mkalašvili juba vallandanud, raamatute põletamise teravalt hukka mõistnud ning nõudnud kurjategijate kohest kinnivõtmist.

Gruusia viiest miljonist elanikust kuulub õigeusukirikusse 57 protsenti. Baptistiliit oma 5200 liikmega on maa suurim protestantlik kirik.

* * *

Kristlikul kirjandusel pole ammu olnud USAs nii suurt populaarsust nagu praegu. Pärast 11. septembrit on Piiblite müük suurenenud 40 protsenti. Kristlike kirjastuste aktsiakursid tõusevad, samal ajal kui kursid üldiselt langevad.

* * *

Piibel või mõni selle osa on Ühinenud Piibliseltside andmetel tõlgitud praeguseks 2287 keelde. Eelmisel aastal lisandus 24 keelt. Töös on praegu 672 tõlget.

Terve Piibel on tõlgitud 392 keelde. See on kaheksa võrra rohkem kui aasta tagasi. Uus Testament on olemas 1012 keeles. Kõige rohkem on tõlgitud Aafrika keeltesse, nimelt 641 korda. Ka Euroopa sai 2001. aastal ühe uue tõlke - umbes 53 tuhat laplast Soomes, Norras ja Rootsis said nüüd omakeelse Piibli.

Piibel on kõige enam levinud raamat maailma ajaloos.

idea Spektrum