8.-9. märtsil pidas Eesti Evangeelne Allianss Tallinnas Balti Misjonikeskuses konverentsi "Vaimne sõda", millest käesolevas Kuulutajas üsna palju lugeda on.
Konverentsi üheks ettevõtmiseks oli nõndanimetatud misjoniturg, kus erinevad kristlikud organisatsioonid end tutvustasid. Teiste hulgas tutvustas end ka Kuulutaja. Ülaltoodud pilt ongi sellest misjoniturust.
Turg on kauba pakkumise koht. Evangeelium pole kaup, kuid alaliseks probleemiks on see, kuidas seda inimestele pakkuda. Ilmalik elu tundub palju ahvatlevam ja tal oleks nagu parem "kaubanduslik välimus". Evangeeliumi ei tohi siiski häbeneda, sest "see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub" (Ro 1,16).
Märtsikuu lõpeb esimese ülestõusmispühaga. Sel päeval tähistame Jumala suurimat võitu. "Tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!" (1Ko 15,57). Ta annab selle kõigile, kes usuvad!

ELU SAMMASTEL

Toimetaja kommentaar

Selles kommentaaris on palju juttu majandusest.

Käimas on kampaania pensionikindlustuse ümber. Pension hakkab tulevikus koosnema kolmest "sambast", millest igal on oma kindel osa täita. Mida need "sambad" endast täpselt kujutavad, ei ole enamik inimesi endale veel selgeks teinud. Riik vajab pensionide maksmiseks raha ja tahab, et igaüks oma tulevase pensioni heaks teadlikult vaeva näeks ja makse maksaks. Muidugi ei ole ükski maksumaksja kunagi olnud vaimustatud uute maksude tulekust. Ning rahvas kardab raha odavnemist ja poliitilisi muutusi, mis võivad praegused sissemaksed ära nullida - kurvad kogemused on ju olemas. Noorematel inimestel on ennast tulevase vanainimesena ka väga raske ette kujutada.

Poliitilisi pöördeid on meie maal viimase saja aasta jooksul liiga palju olnud. Igaüks peaks nüüd olema huvitatud stabiilsest riiklusest ja vapustusteta majandusest - kas või selleks, et oma investeeringutest mitte ilma jääda. Eesti riigi püsimiseks on kindlasti vajalik eestluse püsimine ja patriotism. Rahva minevikule ja tulevikule pühendatud üritustel - näiteks küüditamist meenutamas ja ohvreid mälestamas - käivad põhiliselt ammu keskea ületanud inimesed. Noorte inimeste jaoks on ka mõnekümne aasta tagused sündmused nagu ürgaeg. Patriotismi vähenemist soodustab majanduslik ja poliitiline globaliseerumine. Selle vastu pole ükski vaba maa seni head rohtu leidnud. Seal, kus seda on püütud takistada suletud riigipiiride ja eraldatud majandusega, on ka lõpuks hätta jäädud. Eesti lähenev astumine Euroopa Liitu ja NATOsse sunnib mõtlema, kuidas säilitada oma rahva nägu.

1. aprilliks oli kavandatud suur elektrienergia hinna tõus. Käesoleva kommentaari kirjutamise ajal ei ole veel päris selge, kui palju seda tõusu õnnestub vähendada. Meie igaühe rahakotti mõjutav probleem laheneb väga vaevaliselt. Selge, et Eesti Energia ei taha oma tulust loobuda. Hinna suure tõusu väidetav peamine põhjustaja, elektrijaamu osta tahtnud firma NRG Energy, kelle lootustele Mart Laari valitsus kriipsu peale tõmbas, andis endast uuesti elumärki, soovides asuda taas läbi rääkima vanal teemal. Elektrijaamade müük on aga rahva seas nii ebapopulaarne teema, et ka Siim Kallase valitsus ütles NRG Energyle ära.

Kuna Narva elektrijaamad on juba vanad ja amortiseerunud, on vajadus nende ümberehitamiseks ilmne. Keegi kodu- või välismaal peab selle kinni maksma ja lõpuks kasseeritakse see raha ikka elektri hinna kaudu rahvalt sisse. Siiski on see parem variant kui mõnede ringkondade poolt propageeritav tuumaelektrijaama ehitamine. Praeguse tehnoloogia juures oleks see kindlasti ohtlik. Pealegi ei ehitata ka tuumajaamu ilma rahata.

Viimasel ajal on palju kära haigekassa ümber. Ilmselt ei ole süsteem päris hea, kui maksudeks kogutakse miljardeid, kuid arsti juurde pääsemiseks järjekorrad üha pikenevad. Poola loobus hiljuti haigekassade süsteemist. Meil see küsimus veel päevakorral ei ole. Lihtsat patsienti ei huvitagi, kuidas täpselt haiglate rahaasjad on korraldatud. Tema tahab kiiret ja efektiivset arstiabi ning odavaid rohtusid. Arstiabi rahastamise süsteem peaks olema võimalikult kasulik nii arstidele kui patsientidele, samas ei tohiks see süsteem iseenda peale palju raha kulutada. Tasuta arstiabi ei ole muidugi olemas. Tasuta ei olnud see ka nõukogude ajal, kuigi seda rahvale sellisena näidata püüti. Siis inimestele lihtsalt ei öeldud, kui palju nende palgad "tasuta" arstiabi tõttu väiksemad olid.

Tallinnas plahvatas hiljuti kaks pommi. Kes seda tegi ja miks, on seni selguseta. Hirmu ja segaduse külvamine ongi selliste kurjategijate eesmärk. Nende vastu ei aita ka äsja asutatud märulipolitsei. Niisugused eriüksused on vajalikud massirahutuste puhul. Õnneks pole midagi niisugust praegu ette näha, kui just jalgpallifanaatikud mõne mängu ajal liiga aktiivselt oma lemmikmeeskonnale kaasa elama ei hakka. Kas selle üksuse loomine oli valitsuse propagandatrikk, nagu opositsioon arvab, või on seda tõesti vaja, näitab tulevik.

Valimised lähenevad. Sügisel valitakse uued kohalikud volikogud ja järgmisel kevadel Riigikogu. Valimisliitude tõenäoline keelustamine tekitab kohalike volikogude valimistel varasemast hoopis erineva olukorra. Neid, kes ise poliitikaga ei tegele, see küsimus palju ei huvita. Neid huvitab majandus või õigemini see, palju enda rahakotis raha on. Raske on öelda, mida tehakse praegu rahvale meeldimiseks ja mida tõsistel tulevikku suunatud eesmärkidel. Muidugi ei ole näiteks pensionäridel või noortel peredel midagi selle vastu, kui keegi oma populaarsuse tõstmiseks neile raha juurde annab. Siiski võivad liiga suured lubadused ühel päeval viia selleni, et riigi rahakott on tühi ja järgmistel valitsejatel läheb raskeks. Praegune valitsus väidab, et ta järgmistele kahju teha ei plaanitse, sest kavatseb ise pärast valimisi edasi valitseda. See sõltub aga juba valijaist.

Kuulutaja on kristlik leht. Kõik eeltoodu tundub olevat väga ilmalik. Aga me elame ju ilmalikus ühiskonnas. Millised on need "sambad", millele meie võiksime selles ühiskonnas toetuda? Apostel Paulus kirjutab, et elava Jumala kogudus on tõe sammas ja alustugi (1Ti 3,15). Jumala rahvas saab välja ütelda ja peab välja ütlema oma seisukoha meie ühiskonnas toimuva suhtes. Veel suurem jõud kui avalik arvamusavaldus on aga Jumala Sõna kuulutus ja palve. Käesolevas Kuulutajas on juttu nende mõjust Ukrainale ja Suurbritanniale. Mõju Eestile on täiesti olemas, kuid võiks olla palju suurem. Jeesus ütles: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad!" (Mt 28,18-19).

26. märtsil 2002

JUMALA SÕJAVARUSTUS

"Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja Tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest ja minugi eest, et mulle antaks arukust, kui ma avan suu, julgelt teada anda evangeeliumi saladust, mille käskjalana ma olengi ahelais, et ma selles julgust saades hakkaksin rääkima nii, nagu ma pean."

Efesose 6,10-20

Üks vennastekoguduse tervitus oli: "Vend, kas sa võitled?" Kord tuleb meil hingamiseaeg, kuid täna oleme võitlusväljal.

Kui apostel Paulus rääkis võitlemisest, siis ta ütles, et seda tuleb teha arukalt, mitte nagu tuult pekstes. Võideldes võib palju energiat kulutada, aga sellega ei pruugi tulemust saavutada. Selleks on reeglid ja ettekirjutused, mida tuleb järgida.

SAAGE VÄGEVAKS ISSANDAS JA TEMA TUGEVUSE JÕUS!

Jumala tugevus avaldus Kolgata ristil ja see ei lähe meie mõtlemisega kokku. Me näeme valitsejate ja diktaatorite vägevust ning võidukust, aga see ei ole vägevus Issandas. Paljud ootasid ka Messialt samasugust selle maailma vägevust ja nad pettusid.

Arvatakse, et Juudas oli ehk kõige usklikum jünger. Tema uskus, et Jeesus on tõepoolest Messias. Miks Ta ainult oma vägevust ei ilmuta? Kui võiks vaenlased Jeesusega kokku viia, siis algaks lahing ja lõpuks rajatakse Jumalariik. Kui Jeesus võeti kinni, Teda teotati, naerdi, pilgati, sülitati Tema peale, Ta löödi ristile ja suri, siis suri ka paljude usk, sest nad olid uskunud Jumala vägevusse, aga nad ei näinud seda.

Naised, kes olid risti all, uskusid viimase hetkeni, et kaksteist leegioni ingleid tuleb ja sõdib Jeesuse eest ja kui Jeesus hüüdis: "Eloii, Eloii, lemaa sabahtani?", siis nad arvasid, et Jeesus kutsub Eelijat appi, kohe-kohe tuleb taevane sõjavägi ja kõik, kes ülekohut on teinud, tehakse pihuks ja põrmuks. Aga ei tulnud ingleid, Jeesuse huultelt kõlasid vaid sõnad: "See on lõpetatud! Isa, Sinu kätte annan ma oma vaimu."

Ülestõusmise hommikul selgus, et too kaotus oli suurem võit kui ükski Jeesusesse uskuja oleks suutnud aimata! Ristil oli avaldunud suurem vägevus, kui see inimmõtetesse suutis mahtuda.

Maarja ja Marta olid kogenud seda juba varem, kui nad saatsid sõnumi Jeesusele, et Jeesus tuleks ja aitaks, kui Laatsarus oli haige. Aga Jeesus ei tulnud ja kui Ta lõpuks jõudis, oli Laatsarus juba surnud.

Aga nüüd selgus, et Jumala mõtted olid kõrgemad kui Marta ja Maarja mõtted, Tema teed olid kõrgemad kui meie teed. Laatsaruse ülesäratamine oli ilmselt üks silmapaistvamaid ja kõige rohkem tähelepanu avaldanud ja ehk kõige rohkem ka varisere ja ülempreestreid ärritanud Jeesuse imetegu.

Jumala kaotus oli suurim võit. Saage siis vägevaks Issandas! Olgu see tugevus meie tugevus, mis oli Issanda tugevus. Olgu Tema võitlus meie võitlus.

ET TE SUUDAKSITE SEISTA KURADI SALANÕUDE VASTU

Võitluse puhul räägib Paulus seisma jäämisest, mitte ründamisest.

Püsima jäämises, ustavuses on meie tugevus. Me ei suuda kõiki selle maailma eksiõpetusi ümber lükata. Aga Jumala tugevus avaldub selles, et me jääme ustavaks.

Mäletan, et kord pidasime nõu, kuidas käituda nendes tagakiusamistes, mis nõukogude ajal olid. Üks noortest meestest ütles, et vaevalt Taaniel lõvide koopas lõvisid ninast näpistamas käis. Küllap ta istus vaikselt nurgas ja oli tänulik Jumalale, et teda ei olnud õhtusöögiks tarvitatud. Jumala vägevus ei pruugi olla mingisugustes kummalistes tegudes.

Jumala rahva üks suuri kiusatusi on see, et me tahame rohkem teha, kui Jumal meilt ootab või paremini, kui Jumal meilt ootab. Igas lahingus tuleb käituda juhtkonna reeglite järgi, mitte teha väga häid ja tublisid ettevõtmisi, millega tavaliselt ainult kaotatakse. Kui Jeesus rääkis oma surmast ja kannatamisest, siis ütles Peetrus: "Ärgu seda sulle sündigu!" Selle peale pidi Jeesus ütlema: "Tagane minust, saatan, sa ei mõtle, mis on Jumala, vaid mis on inimeste kohane."

Kui Jeesus sõi paasatalle enne kui Ta kannatas ja ristipuule läks, pesi Ta jüngrite jalgu. Peetrus ütles, et mitte jalgu, vaid üleni tuleks pesta. Jumala vägevus, Jumala meetodid on küllalt head, sinna ei ole vaja midagi juurde lisada. Me võime inimlikult vaimustuda ja igasuguseid tiritamme teha, aga see ei pruugi kõik vaimulikus võitluses kasuks tulla.

Selleks, et vaimulikus võitluses vastu pidada, TULEB PANNA ÜLLE JUMALA SÕJAVARUSTUS.

Meil tuleks võtta vastu Jumala võitlusvahendid, et püsima jääda. Kindral jagab välja sõjavarustuse ja ei ole sobilik, et igaüks läheb oma hangu või mõõga, kahvli või noaga. Nagu igas sõjaväes on tähtis kord, on ka vaimulikus elus ja vaimulikus võitluses korra küsimus oluline.

See oli aastal 1976, kui Leningradis ja Moskvas andis kontserte Cliff Richard ja mõned inimesed sõitsid tema kontserti kuulama ja temalt intervjuud saama. Mäletan, et seal oli küsimus, et mida ta soovitab Eestimaa kristlikele noortele (siis olime meie ka noored). Ta vastas, et kui te tahate olla usklikud, siis planeerige iga päeva sisse kirikus käimine, palvetamine, Pühakirja lugemine, samuti nagu hommikul tõusmine, pesemine ja söömine. Me peame oma vaimuliku elu korrastama, selleks aega võtma ja meil ei ole võimalik neid ülesandeid täita siis, kui muust aega üle jääb.

Ja nüüd tuleks võtta siis relvad, kogu Jumala sõjavarustus. Ei piisa sellest, et sina oled odaga ja sina oled kilbiga või sina oled kiivriga ja sina oled soomusrüüga, et igaühel nagu oma asi, vaid kästi võtta kõik varustus.

SEISKE NÜÜD JA TEIE NIUDED OLGU VÖÖTATUD TÕEGA!

Jumala tahte otsimine on esimene asi vaimulikus võitluses. Mitte oma tahte otsimine, mitte ka oma sõpruskonna tahtmise otsimine või oma uskkonna tahtmise otsimine, vaid Jumala tahte otsimine.

Me takerdume vaimulikus võitluses, kui meie oma huvid või oma tõekspidamised hakkavad esile tulema. Et olla üldse võitlusvalmis, tuleb kõigepealt ja kõiges otsida Jumala tahtmist, ka siis, kui me selle tõttu ise peaksime häbisse jääma või meid nõrkadeks, tagurlikeks, vanamoodsateks ja iganenuteks peetakse.

ÕIGUSE SOOMUSRÜÜ

Oma õiguses oleme me alati kuradi poolt haavatavad. Ainus seismajäämise võimalus on see, kui me ei toetu enda õigusele, vaid Kristuse õigusele, ei toetu enda tegudele, vaid Kristuse tegudele.

See oli reformatsiooni üks suur sõnum ja Zinzendorf laulis, et "Kristuse veri, õigus ka, on minu aukuub lõpmata". Vaid siis ei saa vaenlane meid kusagilt rünnata, kui meie kindluseks on Kristuse õigus, Kristuse teod, Tema lunastustöö.

Meie, inimesed, oleme kõik vigadega, ekslikud, meid kõiki võib süüdistada, meid kõiki võib haavata, meid kõiki võib rünnata, vaid Kristus kingib meile tolle kaitse, milles me võime püsima jääda.

TEIE JALGADES OLGU VALMIDUS MINNA KUULUTAMA RÕÕMUSÕNUMIT RAHUST

Jeesus ütles: "Minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse." Nii andis Ta misjonikäsu ja seda on täidetud, aga esimene osa selles ja kõige tähtsam on valmidus kuulutada.

Paulus kutsub kogudust enda eest palvetama, sest tema on käskjalg ahelais. Käskjalg peab vaba olema, aga tema oli seda hetke ootamas, millal ta saab oma sõnumi edasi anda. Meie jaoks on väga tähtis valmisolek.

25 aastat tagasi küsisime endalt - kui antakse võimalus Estonia kontserdisaalis kuulutada evangeeliumi - kas me oleme valmis? Jumal andis need võimalused. Mingil määral olime valmis, kuid täna siiski tunnistame, et kõigeks võib-olla ei olnud. Paljugi jäi puudu sellest, et neid võimalusi kasutada, mida Jumal avas ja andis. Ja eks me teame, et evangeeliumi kuulutamisega on mõnigi kord hea põllumaa üsnagi kõvaks trambitud ja raske on, et seal midagi idanema või kasvama hakkaks.

Tolle õige hetke ootamine või leidmine ei ole kerge. Me oma inimlikus agaruses ja innustuses võime hea asemel ka viletsaid tulemusi saavutada. Aga meil peaks olema alati valmidus - kui hetk tuleb, siis kõnelda.

VÕTKE KÄTTE USUKILP, MILLEGA TE VÕITE KUSTUTADA KÕIK KURJA PÕLEVAD NOOLED

Siinkohal räägitakse kilbist, mis on aluse peal, mille taha võib varjuda, mis on seismajäämise kilp ja ei ole ründerelv.

Uskumine on eelkõige püsimajäämine. See ei tähenda mingisugust tormakust või ülemeelikust, vaid see tähendab stabiilsust ja kindlust. Ajad muutuvad, olukorrad muutuvad, aga Jumala rahvas püsib ja selles avaldub tema jõud ja võimalus.

VÕTKE KA PÄÄSTEKIIVER JA VAIMUMÕÕK, SEE ON JUMALA SÕNA

Viimaks ütleb apostel, et selles võitluses tuleb võtta ka see relv, millega minna võitlusesse. Ja siin on jällegi räägitud lühikesest mõõgast. Jumalal on vägevust ka kõrgelt ja kaugelt meid puudutada, aga see relv, mis meie kätte antakse, peaks olema selline, millega me saame üsna lähedalt kellegi juures olla, et selle sõna mõju võiks esile tulla.

APOSTEL LÕPETAS KUTSEGA PALVELE

Selles võitluses ei tohi kunagi kaotada reaalsustaju, et meile jääks alandlik palvemeel Jumalalt vastu võtta, Jumala ande igatseda, Jumalalt kosutust ja tuge saav meel, alati oleks alles Jumalast sõltuvuse tunne, Tema lähedaloleku tahtmise tunne. Kui need ära kaovad, siis me oleme nagu võitlusest kusagile kaugele ette läinud. Me võime küll väga uljad olla, aga me ei suuda saavutada eesmärki.

Prohvet on öelnud, et kui te vaikseks jääksite, siis oleks teil jõudu.

Andku taevas meile tarkust Jumala tahtmise kohaselt võidelda võitlusi, mis meil tuleb võidelda. Ja me teame, et me oleme võitja poolel. Me saame olla rahulikud ja rõõmsad, sest me teame lõpptulemust. Kinkigu Jumal meile too õige meelsus ja rõõm kõiki neid rünnakuid vastu võttes, millega kurjus meid ründab.

JOEL LUHAMETS
EELK Tartu praostkonna praost
Jutlus Eesti Evangeelse Alliansi konverentsil 8. märtsil 2002
Avaldatud lühendatult

AKTUAALNE TEEMA

Vaimne sõda

Eesti Evangeelne Allianss korraldas 8.-9. märtsil Tallinnas Balti Misjonikeskuses konverentsi "Vaimne sõda". Palusime lühiintervjuu alliansi peasekretärilt MEEGO REMMELilt.

Miks oli konverentsil selline teema?

Teema otsingud olid meil pikad. Siis tuli 11. september ning meie mõte läks lahti.

Meie maailmas on teatud varjatud asju, mida me ei märka ja mis ometi on reaalsed. Läänemaailm ei ole märganud, et mingi hulk inimesi elab teises vaimses keskkonnas, on teistsuguse lähenemisega. Nad töötavad ja elavad sihikindlalt selle nimel, et see kord teostuks, mida nad usuvad. Piibel ütleb väga selgelt, et me elame varjatud vaimse sõja olukorras. Me ei maadle niivõrd inimlike kui saatanlike jõududega. Kuidas me toime tuleme, ellu jääme, saame kaitsta ennast ja võidukalt edasi liikuda - see on üks usuelu olulisemaid küsimusi.

Kuidas õnnestus see teema avada?

Konverentsi eel oli ümarlaud, kus erinevate kirikute teoloogid tõid välja oma nägemuse. Joosep Tammo üldistas selle väga heaks ettekandeks (vt. 8.-9. lk.).

Joel Luhamets vaatas oma ettekandes rohkem isikliku elu tasandit (vt. 3.-4. lk).

Mina püüdsin esile tuua seda, et vaimses sõjas võib olla võite, mis materiaalses ilmas võivad tunduda kaotustena. Kui maailm lunastatakse surma läbi, kui Jumal on võidukas Kristuse ristil, siis on see kõige suurem paradoks, mida me ei suudagi mõista. Vaimne sõda võidetaksegi lõpuks usu läbi. See on pigemini võiduteadvus kui nägemine, et meie võim jääb peale või meie tahe läheb ellu.

Vaimse sõja problemaatikat käsitlesid ka töörühmad.

Lapsed elavad, nagu Einike Pilli seda sõnastas, sekulaarse ja sakraalse pingeväljas. Ühel pool on igapäevane ilmalik kooli, meedia ja kõige muu surve ning tänavakaklused. Teisel pool on kirik ja pühapäevakool. Kuidas laps psühholoogiliselt sellega toime tuleb ja vaimulikult tasakaalu leiab?

Samuti noored. Kuidas nad saavad olla võidukad kiusatuse ja kurjuse üle ning seda hea võitu edasi anda ka teistele (Elari Tamm)?

Tõnu Lehtsaar rääkis psühholoogilisest sõjast ja keskendus konfliktolukordadele töökohal, koolis vms inimgrupis. Sageli toimub vaimne sõda kahe inimese vahel või inimgruppide vahel. Kuidas tulla toime koos Jumalaga ja võita kuri ära heaga?

Ma pööraksin eriliselt tähelepanu Jane Holloway töörühmale. Jane Holloway on Suurbritannia Evangeelse Alliansi palvetöö koordinaator. Ta oli ekstra kutsutud sellele konverentsile, ta külastas pärast Eesti linnu ja pidas palveseminare. Kui loeme Efesose kirja, siis näeme, et palve ongi see vahend, millega vaimses sõjas lõpuks võidetakse. Suurbritannias on viimasel ajal palju toimunud palve läbi. Kristlaskond on hakanud palvetama parlamendi pärast. Ka väga ilmalikus ühiskonnas võib häid suhteid arendada - näiteks politseijaoskonnaga. Ta rääkis politseinike "lapsendamisest" - kogudus võtab kohalikust jaoskonnast mõned politseinikud ja hakkab nende pärast nimeliselt palvetama. Palvetatakse teatud hulga majade pärast. Helistatakse selle piirkonna majadesse, pakutakse traktaate või kutsutakse inimesi kursustele. Nende majade elanikud, mille pärast on palvetatud, on avatumad ja tulevad kergemini kirikusse või on parema meelega valmis vastu võtma kursuse pakkumisi. Palve toimib.

Konverentsi esimesel päeval tutvustati osalevaid kirikuid.

Kõik kirikud, kes osalesid, ei ole ametlikult alliansi liikmed. Alliansis on mitmetasandiline liikmeskond - konfessioonid, üksikkogudused, misjoniorganisatsioonid ja üksikinimesed. Mitte kõik konfessioonid, kes teevad alliansiga koostööd ja kelle esindajad on alliansi eestseisuses, ei ole konfessioonina astunud alliansi liikmeks. Kutse selleks õhtuks oli antud kõigile Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutele, et nad oleksid koos meiega, kui me palvetame erinevate kirikute pärast, et evangeelne töö läheks edasi.

Kas alliansi tööd on plaanis laiendada?

Me oleme seadnud endale eesmärgiks, et igas asulas, kus on vähemalt kaks konfessiooni, oleks ka allianssläbikäimine. See tähendab evangeelselt suunitletud osadust. See algab palvest ja osadusepidamisest vaimulike vahel. Edasi võiksid kogudused üheskoos planeerida mingit evangeelset aktsiooni. Näiteks "Jeesus"-filmi projekt on üks niisugune võimalus. Kui on ühised sihid, siis tekib ka sõprus.

Mida see projekt endast kujutab ja kas on veel plaane?

Selle projekti mõte on levitada filmi ja luua kontakte inimestega. Kui inimesel ei ole videomakki, siis me võime talle filmi ikkagi anda, et ta selle edasi kingiks. Kutsume ta filmi vaatama ja ütleme, et pärast toimub järelkursus.

Koostöös Next Generation Alliance'iga kavandame sügiseks projekti, mille sisuks on evangelisatsioon teatud sihtrühmadele, näiteks õpetajad, arstid, poliitikud või ärimehed.

Me korraldame ka eestpalvetööd tagakiusatud kristlaste pärast. Püüame sondeerida veel pinda, milliseid projekte me võiksime üle Eesti teha.

Alliansi aastakoosolekul esitati rahaline aruanne. Käive on väga väike.

Kui meil oleks rohkem raha, siis me võiksime ka rohkem teha. Meie tööd on tehtud hea tahte ja innuga. Mina peasekretärina ei saa ühtegi senti selle töö eest, meie eestseisus töötab tasuta.

Raha tuleb liikmemaksudest ja ma ütlen südamest tänu neile, kes oma 50 krooni on maksnud. Teine allikas on korjandused uusaasta palvenädalal ja alliansskonverentsil. On ka üksikuid eriannetusi, mida oleme tänuga vastu võtnud. Äriga me ei tegele. Välissuhtlus käib peaaegu täielikult välissponsorite toel.

Täname!

15. märtsil 2002

PIME, KES AITAB TEISI

Praost ARI SUUTARLA Helsingist on Soome Evangeelse Luterliku Kiriku puuetega inimeste hingehoiu töö vastutav sekretär. Ta pidas veebruari lõpus loenguid EELK Tallinna Diakooniakoolis.

Pildil: Ari Suutarla Haldi Leinusele intervjuud andmas. Kena koer nende juures ei ole tavaline lemmikloom, vaid eriväljaõppe saanud pimeda juhtkoer.

PALUN RÄÄKIGE ISEENDAST LÄHEMALT.

Olen praegu 59-aastane. Olen hariduselt teoloog, aga samas olen ka ajalehe toimetaja. Mul on endal tugev eluline kogemus puuetega inimeste hingehoiu töö tegemiseks, nimelt olen ma ka ise puudega. Ma olen pime.

KUIDAS JA MILLAL TE PIMEDAKS JÄITE?

Kui ma olin kümneaastane poiss, juhtus minuga ränk õnnetus. Mulle sattus silma mürki ja selle tagajärjel jäin ma pimedaks. Minult on palju kordi hiljem küsitud, mida ma ise tundsin seoses selle traagilise õnnetusega. Minu vastus on alati selline: ma ei mäleta, ma ei mäleta sellest mitte midagi. Isegi olen imestanud, kuidas ma ei mäleta ja miks minu jaoks ei olnud selles midagi dramaatilist. Ilmselt mängis siin rolli see, et ma olin kümneaastane ja laps on laps, ta ei mõtle ega taju seda, mida toob selline õnnetus kaasa tuleviku jaoks, näiteks kahe, viie või kümne aasta pärast.

Aga vastupidiselt minule oli see väga ränk löök minu vanematele.

MILLINE OLI TEIE PERE SEL AJAL?

Mina olin meie pere lastest vanim. Esimene laps vanematele, kelle kaudu ema-isa õppisid lapsevanemaks olemist. Kui ma kaotasin nägemise, siis minu vanemad pidid palju väärtusi oma elus ümber hindama. Kõigepealt läksid nad minuga silmaarsti juurde, et teada saada, kas ja mida on võimalik teha, et nägemist taastada. Siis käisime kahe-kolme-nelja arsti juures erinevates Soome linnades. Samuti võtsid mu vanemad kontakte parimate silmaarstidega välismaal - Šveitsis, Tšehhis ja ka USAs.

KUIDAS OLI KÜMNEAASTASELT PIMEDAKS JÄÄNUD POISIL VÕIMALIK JÄTKATA OMA KOOLITEED?

Minu puhul tehti selline otsus, et ma jätkan samas koolis ja mulle püütakse anda integreeritud õpetust. Mind ei pandud pimedate kooli. Tuli leida uusi õppimise meetodeid. Kui ma siiani lugesin ise oma õppetükke ja jätsin meelde nägemismälu kaudu, siis nüüd hakkas isa mulle õppetükke häälega ette lugema ja ma pidin kõik meelde jätma kuulmise kaudu. Hiljem muretseti magnetofon ja isa luges kõik mu õppetükid linti, nii sain neid ise korduvalt üle kuulata ja meelde jätta. Siis õppisin ka kümne sõrmega masinakirja ja õpetajad kiitsid naljaga pooleks, et mul on klassis ja isegi koolis kõige korralikum ja selgem "käekiri".

Sama õppimise meetodit kasutasin ma hiljem ka Helsingi Ülikooli usuteaduskonnas õppides, ainult selle vahega, et siis lugesid kaastudengid mulle loenguid ette. Minu kooliaeg oli 1960. aastatel, siis ei olnud veel tänapäevaseid pimedatele mõeldud õppevahendeid ega materjale. Tänapäeval saavad pimedad riigilt kõik vajalikud abivahendid.

MILLINE OSA OLI USUL NII TEIE PERES KUI KA SELLES TRAAGILISES ÕNNETUSES?

Minu vanemad ei olnud vagad ega ka aktiivsed kiriku liikmed. Nad olid tavalised Soome kristlased, kes käisid kirikus ainult suurtel pühadel.

Peres oli traditsioon, et lapsed lugesid igal õhtul pähe õpitud õhtupalve. Pärast minu pimedaks jäämist lisasin oma õhtupalvele ka isikliku palvelause: "Armas Jumal, palun tee mind jälle nägijaks!"

Minu vanemad olid haritud ja toredad inimesed. Nad igatsesid kogu südamest tagasi kaotatud tervist, minu nägemist. Nad käisid kõikvõimalike imearstide ning sensitiivide* juures ja ka tervendusjumalateenistustel. Me kuulsime imesid tervendamistest ja uskusime Piiblis olevaid Jeesuse imetegusid, kes parandas haigeid, tegi pimedaid nägijateks ning isegi äratas surnuid üles.

Siis aga sattusin ma vaimulikku kriisi. Ma uskusin ka ise ja väga palusin nägemist tagasi, seda aga ei juhtunud. Ma ei süüdistanud ei Jumalat ega jutlustajaid, vaid hakkasin otsima viga enda juurest, enda usu juurest. Oli väga raske tunnistada end läbikukkunud usklikuks.

MIS SAI SIIS EDASI?

Ma sain aru, et Jumal ei ole selline, kes nagu kiirabiauto sõidab inimestele järele õnnetuskohale ja aina parandab ning et Ta ei ole ka jõuluvana, kes pidevalt jagab meeldivaid üllatuskingitusi.

Hakkasin mõistma, et haigus ja tervise puue kuulub inimeste elude juurde. See on sama loomulik kui siia maailma sündimine ja ühel päeval suremine.

Sünni ja surma vahelisse eluperioodi kuuluvad nii haigused kui ka erinevad puuded.

KAS OLI KERGE SELLEGA LEPPIDA, SEDA OMAKS VÕTTA?

Minu vanemad hakkasid viga ja süüd enda juurest otsima - mida nad on teinud valesti, et Jumal karistas neid nende poja traagilise õnnetuse kaudu. Samalaadne lugu on ju ka Piiblis - kui pime mees toodi Jeesuse juurde ja kirjatundjad küsisid Jeesuselt, mida selle mehe vanemad on valesti teinud. Paljud näevad juudi traditsiooni kohaselt ainult karistavat ja kohtumõistjat Jumalat. Meie peame aga meeles pidama seda, et karistus meie eest on juba kantud. Kogu inimkonna karistus oli ühe isiku - Jeesuse Kristuse - peal, et meil oleks pääsemine ja vabadus, mitte et me peaksime kandma karistust.

MILLINE ON TEIE PRAEGUNE TÖÖ?

Minu tööandja on Soome Evangeelse Luterliku Kiriku kirikuvalitsus. Ma vastutan puuetega inimestega tehtava hingehoiutöö eest. Organiseerin ning viin läbi puuetega inimestele erinevaid üritusi eri praostkondades ja valdades. Seetõttu ma reisin palju. Aastas umbes 120 päeva olen reisil ja nendest umbes 30-40 päeva välisriikides, sest ma vastutan ka rahvusvahelisel tasandil tehtava töö eest. Teen ettekandeid rahvusvahelistel konverentsidel. Osalen projektis, mis hõlmab kõiki endisi Nõukogude Liidu Kesk-Aasia liiduvabariike ning ka Balti riike, sealhulgas Eestit. Püüame kaasa aidata, et kõik puuetega inimesi puudutavad seadused ka praktilises elus toimima hakkaksid.

MIKS PRAOST JA KIRIKUÕPETAJA ARI SUUTARLA AJAB SELLISEID MITTEKRISTLIKKE SEADUSEASJU ERI MAADE VALITSUSTEGA?

Minu vastus on - kuigi seadused ja inimõigustega seotud asjaajamised on mittekristlikud, tuleb neid ajada kristlikult. Seda tuleb meeles pidada, et puue ei vähenda inimese väärtust Jumala silmis ega tohi seda teha ka inimeste silmis.

Namiibias on meil käsil suur projekt - ehitame sinna pimedatele ja ka kurtidele koole. Oli üllatav kuulda, kuidas üks Soome misjonär ütles, et Namiibias ja teistes arengumaades ei ole koole veel isegi tervetele lastele, miks siis alustada koolide rajamist puuetega lastele. Küsisin vastu, miks ei võiks alustada puuetega laste koolitamisest ja siis jätkata tervete laste koolitamisega?

KUIDAS TEILE TUNDUB OLEVAT PUUETEGA INIMESTE OLUKORD EESTIS?

Juba nõukogude ajal oli Eestis nii pimedate kui ka kurtide ühing ning neile oli tagatud töö ja teenistus. Teisi puudeid avalikult ei tunnistatud, puuetega inimesed olid koduseinte või kinniste hooldeasutuste seinte vahel peidus.

Nüüd on ka ratastoolides inimesed koduseinte vahelt välja tulnud, aga neile ei ole piisavalt tööd ja teenistust. Siin on Eesti Vabariigi valitsusel veel palju vaja ära teha. Kirikud peaksid riiki selles osas mõjutama.

Tähtis on ka, et erinevate puuetega inimesed saaksid omavahel kokku.

KUIDAS MEIE, KELLEL EI OLE PUUET, SAAKSIME MÕISTA JA AIDATA PUUETEGA INIMESI?

On ainult üks võimalus - elada nende lähedal, niiöelda mängida nendega ühes liivakastis. Ei tohi hirmu tunda puudega inimese ees, nii nagu puudega inimesed ei tunne hirmu puudeta inimeste ees.

Küsitles
HALDI LEINUS

Puue nimega "pimedus" on minu jaoks fakt. Samas ei ole see minu ainuke isikuomadus. Peale selle on minu elus palju muidki piiranguid ja kitsendusi, mis teevad elu keeruliseks ja raskeks. Mõnikord tülitsen oma lähedastega, mõnikord olen majanduslikus kitsikuses; mõnikord valutab pea, mõnikord olen väga väsinud.

Pärast seda, kui kaotasin nägemise, olen pidanud loobuma ühest tähtsast füüsilisest omadusest. Samas ei ole ma kaotanud kõiki oma muid omadusi. Võin kasutada tervet rida muid võimalusi ja oskusi nagu näiteks terved käed ja jalad, hea kuulmine, võime mõelda. Kuigi olen kaotanud ühe oma tähtsatest omadustest, võin aidata ennast ja isegi teisi inimesi nende oskuste ja annetega, mis mulle on antud ja hetkel veel alles. Nende oskuste ja annete teadvustamine ning arendamine on minu jaoks võimalus elada rikast, tasakaalukat ja täisväärtuslikku elu.

Soovin, et saaksin olla oma elu subjekt. Mul ei ole mingit põhjust või vajadust olla igasuguse aitamise ja hoolitsemise objektiks. Kuigi vajan abi teatud asjades, ei ole ma ometi abitu! Kui oleksin ainus inimene siin maailmas ja elaksin üksikul saarel, ei oleks ma inimene. Inimene saan ma olla vaid suhetes teiste inimestega. Elu väärtus ei põhine teatud kindlatel füüsilistel või vaimsetel omadustel. Elu on väärtuslik just oma mitmekesisuses. Selles inimeste mitmekesisuses saan minagi tunda end vajaliku ja väärtuslikuna. Teiste inimeste suhtumine minusse on otseses sõltuvuses sellest, kas ma endast ise lugu pean ja ennast austan. Kui olen vältimatu enesele, saan olla vajalik ka teistele inimestele.

ARI SUUTARLA
Vahendas Airi Võsandi

VAIMULIK SÕJAPIDAMINE

Vaimselt segastel ja rasketel aegadel on Jumal alati kutsunud oma rahvast vaprale ja kindlameelsele võitlusele (Jl 4,9-10). Kui oleme pikka aega harjunud kuulma sõnumeid kristlikust rahuliikumisest, mille embleemiks on mõõgad, mis taotakse sahkadeks (Js 2,4), siis võib selline pöördumine tekitada meis hämmeldust ja võõristust. Meid on harjutatud mõtlema, et kristlased on üksnes sellepärast õndsad, et nad on "rahutegijad". Nad lepivad kõigega ja on tolerantsed kõige suhtes. Need on küll Jumala Sõnast pärinevad motiivid, kuid sageli meie mugavuse, laiskuse ja patuelu kasuks tõlgendatud.

Jeesus tuli, et saatana valitsus hävitada. Ta õpetas meid Isa paluma: "Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal." Ta seisis rangelt vastu maise jõu kasutamisele oma eesmärkide saavutamisel (Mt 4,8-10). Tal polnud mingit sidet sõjaka selootlusega - usulis-poliitilise terrorismiga (Mt 26,52). Ta ei ehitanud oma õpilastest üles algkristlikku Talibani.

Nii lähtume ka meie kõigis järgnevates mõtisklustes prohveti sõnumist Sk 4,6: "See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand."

1. VÕIDETUD SÕDA

Sõda kurjuse vastu on juba võidetud (Kl 2,15). Evangeelium on rõõmusõnum: Jumala riik on tulnud! Kristus valitseb! Avage oma südamed! Astuge kurjuse, saatana ja surma Võitja poolele! Astuge surmast ellu, pimedusest valgusse!

2. JÄRELLAHINGUD

Kuigi otsustav lahing on löödud, kestavad järellahingud ja need on vahel eriti verised ja meeleheitlikud. Meie relvad ei ole lihalikud, vaid tugevad, vaimulikud Jumala relvad, mis hävitavad saatana kindlustused (2Ko 10,3-6). Ilmingud, millega kristlik kogudus on pidanud tegelema, on olnud erinevad, kuid tegelikud vaenlased evangeeliumile on olnud alati kristlikud ja mittekristlikud targutused, kristlik ja paganlik kõrkus ning sõnakuulmatus Kristuse vastu.

3. RELVASTUS

Apostel Paulus ütleb 1Te 5,8, et meie relvad on "usu ja armastuse kaitserüü ning päästelootuse kiiver". Ef 6,14-17 kõneleb ta kogu Jumala sõjavarustusest. Pauluse silme ees on kallilt ja hästi varustatud elukutseline Rooma sõdur.

Kuid see ei ole pilt üksikvõitlejast. Sellise varustusega sobib ta kõige paremini lahingurivisse - tsentuuria (100 meest) või selle allüksuse maniipuli (lad. "peotäis") koosseisu. Pilt kristlikust võitlejast on sageli väga individualistlik. Kõik ei ole simsonid. Me kõik oleme aga kohaliku koguduse liikmed. Olgu selleks koguduseks siis "peotäis" või sadakond või tuhatkond kristlast.

Ärgem unustagem, et sama tähtis on ka sõduri sõnakuulelikkus Kristusele ja vaimulikele juhtidele. Juhtide osaks on jälgida lahingu strateegiat ja taktikat!

4. ÕPPETUNDE VANA TESTAMENDI SÕJALISEST PRAKTIKAST

Esimesed sõjalised kogemused omandas Iisrael rännakul läbi Siinai kõrbe kokkupõrgetes endale sarnaste kõrbesuguharudega. Kuid Tõotatud Maa lõplik alistamine viibis. Takistuseks olid "kindlustatud linnad" (4Mo 13,28) ning vaenlase parem relvastus. Võitlus endast tugevama vaenlasega õpetab meid usaldama Jumalat ja Tema taktikat.

Esialgne võitlustaktika oli lihtne: ilma eriliste sõjaväeliste juhtideta astusid prohveteist, ingleist või otse Jumalast inspireeritud kangelased vaenlasega võitlusse. Seejuures suutsid nad endaga kaasa haarata ühe või vahel ka rohkem suguharusid. Need "pühad sõjad" nõudsid meestelt täielikku pühendumist, seksuaalsetest suhetest ja alkoholist loobumist (1Sa 21,6).

Kohtumõistjate ajal moodustas iga suguharu teistest sõltumatu sõjalise üksuse. Iga maaomanik, kes suutis iseennast või oma sulaseid varustada toidu ja relvadega, oli üksuse liige. Relvastuseks oli üldiselt pronksist pistoda või lühike mõõk. Kilp ja oda olid harvemini ettetulevad relvad. Küll aga tunti vibukütte. Jumal ootab nii vaimset kui majanduslikku pühendumist. Tõotatud Maal ei tunta odavaid võite.

Kuid siis tuli aeg, kus see "omariikluse" eelne "püha sõja" kontseptsioon enam ei toiminud. Vilistid kasutasid pidevalt reservis olevaid elukutselisi sõjaväeüksusi ja raskelt relvastatud võitlejaid, kes olid kaitstud soomusrüü, kiivri ja kilbiga ning vastava varustusega üksikkangelasi nagu Koljat. Peale selle valdasid nad rauasulatamise kunsti ja omasid seega rauast relvi. Uus vaenlane nõudis uut taktikat!

Just selles olukorras tõusis Iisraeli rahva hulgas nurin ja igatsus kuninga järele. Troonile tõusis esimene lahingukuningas Saul. Kuid temagi ei suutnud olukorda muuta. Formaalne struktuuriline muutus lahingu juhtimises ei too kaasa võitu. Nüüd ilmnesid ühe isikuga seotud vaimulikud probleemid, mis muutusid üsna pea terve rahva probleemideks.

Iisraeli sõjalise korralduse tõeline reform tehti ja poliitiline eksistents päästeti Taaveti poolt. Kõigepealt oli ta isiklikult vapper ja jumalakartlik, kuid peale selle omandas ta vilistite teenistuses olles nende sõjatehnika ja taktika saladused. Me vajame Jumalast võitud ja tarku juhte!

Kõigepealt ümbritses ta end 600 talle isiklikult väga ustava mehega. Suur osa neist meestest koondusid ta ümber talle isiklikult väga raskel põgenikuajal. Hiljem kuulusid sellesse üksusse arvatavasti ka kreedid ja pleedid ning Gatist pärit palgasõdurid. Otsustavatel tundidel moodustasid need mehed kuninga ihukaitse. Palgasõdurite ülemaks oli Benaja, suguharudel rajaneva maaväe kindraliks oli Joab (2Sa 8, 16.18). Katse maaväe jõudu hinnata kurikuulsa rahvaloenduse kaudu leidis Jumala poolt hukkamõistmist (2Sa 24).

Me vajame erinevate väeliikide koostööd! Edukaks võitluseks on vaja nii ilmikuid kui elukutselisi vaimulikke!

Saalomoni valitsusajal ei räägita meile ühestki sõjast. Rahvaväe roll kahanes miinimumini, selle asemel arendati välja palgaline sõjavägi sõjavankrite ja ratsanikega, selle väeliigi jaoks rajati garnisonilinnad strateegiliselt tähtsate lagendike servadel (1Ku 9,15;10,26). Ka järgneva kahe sajandi jooksul jäi rahvavägi tahaplaanile. Üksnes palgalistele professionaalidele lootmine uinutab ja ohustab Jumala rahvast!

Iisraeli iseloomustas eelkõige tugev sõjavankrivägi, mida sai hästi kasutada lähedastel tasandikel. Hiilgeperioodidel oli kuni 2000 vankrit. Juuda oli kaitstud kindluste ringiga mäestikes (1Ku 20,23; Ps 121,1). Samal ajal kui Samaaria hävines, suutis Jeruusalemm end vabaks osta (2Ku 18,9-14) ja hiljem tänu mägikindluste ringile veel kaua vastu panna.

VÕIME SAADA SIIT MÕNED ÕPPETUNNID

Languse esimeseks põhjuseks on alati patt ja lootmine mitte Jumalale, vaid ilmalikele liitlastele.

Languse teiseks põhjuseks on puudulik strateegia.

Tasandikel saavutatud võidud olid kiired tulema ja minema. Mägikindlustega ümbritsetud Jeruusalemm aga püsis ja pani vastu. Kogudused, mis rajavad end suurtele aktsioonidele, võidavad ja kaotavad rahvast. Kogudused, mis on ümbritsetud palvegruppide ringiga, püsivad ja panevad vaenlasele visalt vastu.

Prohvetid ei lakanud toonitamast, et üksnes Jumal on Iisraeli tugevus ja ei maksa toetuda sõjavankrite ja hobuste arvule (Ho 1,7; Js 30,16; Mi 5,9). Ajaraamatut kirjutav kroonik vaatas tagasi ja leidis, et ainult õiglased kaitsesõjad olid need, milles rahvas lootis Jumalale ja Jumal oli tõeline võitja.

Kuidas selline usaldus ja sellele järgnev võit praktiliselt välja nägid, loeme 2 Aja 20,1-30. Samal ajal, kui Jumala rahvas hakkas kiitma, tekkis vaenlase leeris tüli ja segadus ja nad hakkasid üksteist hävitama. Vaenlase häving oli nii suur, et juudalased kogusid kolm päeva mahajäänud sõjasaaki. Õppigem sellest! Vaenlane on löödud Kolgatal ja meie Issandal on meelevald taevas ja maa peal. Järellahingud meie isiklikus ja ühiskonna elus on võidetud lahingud neile, kes tegutsevad korrastatult.

Ärgem lootkem ainult palgalistele vaimulikele, massimeediale ja kiiretele võitudele, vaid otsigu kogu rahvas Issanda palet Teda ülistades. Nõnda me kisume maha hingevaenlase targutuste, kõrkuse ja Kristusele sõnakuulmatuse kindlustused.

Tehkem, nagu Jumala Sõna õpetab ja nõdergi öelgu: "Ma olen kangelane!"

JOOSEP TAMMO
Ettekanne Eesti Evangeelse Allianssi konverentsil 9. märtsil 2002
Avaldatud lühendatult

UUDISED

President Arnold Rüütel kuulutas 27. veebruaril välja Riigikogus 12. veebruaril vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse.

* * *

20. veebruaril kaitses Tartu Ülikooli usuteaduskonnas magistrikraadi Kõrgema Usuteadusliku Seminari õppejõud Ermo Jürma. Töö teemaks oli "Kättemaksuteema psalmides".

* * *

3. märtsil oli Valga Betaania Baptistikoguduse täiskogu koosolek. Koguduse pastoril Üllas Linderil ja juhatusel täitus põhikirjajärgne viieaastane tööperiood. Kuna Üllas Linder järgmiseks viieks aastaks ei kandideerinud, jäi pastori koht vakantseks.

Üllas Linder teatas, et Puka Vabakoguduse pastor Ago Rand on andnud nõusoleku täita kuus kuud ka Valga Betaania koguduse pastori kohuseid. Täiskogu andis selleks oma nõusoleku. Täiskogu otsustas pikendada juhatuse volitusi samuti kuueks kuuks. Juhatusse kuuluvad Üllas Linder (esimees), Johannes Lemats ja Elga Teesalu.

Koosolekust võttis osa Eesti EKB Liidu president Helari Puu.

* * *

17. märtsil ordineeriti Tallinna Allika Baptistikoguduse pastor Heldur Kajaste. Pidulikul jumalateenistusel pidas Toivo Pilli jutluse kogudusele ja Helari Puu karjasele. Ordineerimisel osales pastor emeeritus Ado Kaups Kärdlast.

Lauluga teenis kaasa koguduse kammerkoor Raili Vahermägi juhatusel. Tervitajate hulgas olid Allika sõpruskoguduse esindajad Rootsist Tierpist, Nõmme Baptistikogudusest, Nõmme Vabaduse Baptistikogudusest, Oleviste Kogudusest ja Kristiine Pensionäride Päevakeskusest.

PASTORIST KALAKAUPMEHEKS

Haiglasse sõites palvetasin oma sõbra pärast ja küsisin endalt, kuidas ma teda küll aidata saaksin. Ta oli autoõnnetuses rängalt vigastada saanud ning lebas nüüd mitmete luumurdude ja sisemiste vigastustega intensiivraviosakonnas.

Olin nelikümmend neli aastat pastorina töötanud ja äsja pensionile läinud. Nüüd olin hakanud haigeid külastama ning kogesin seejuures palju rõõmu. Kuni ma oma sõbra Charlesi eest palvetasin, mõtlesin, kuidas ma teda aidata saaksin. Charles oli minust palju noorem. Tal olid kooliealised lapsed ning perekond oli tema ülalpidamisel. Kui ma haigla parklasse jõudsin, teadsin, mida teha. Tahtsin teda praktiliselt aidata - muru pügada, sisseoste teha, lapsi kooli viia ja perele finantsprobleemide leevendamiseks regulaarselt teatud summa anda.

Charles töötas ühe supermarketi kalaosakonnas. Pärast õnnetust ei saa ta nüüd pikka aega leti taga seista.

Minu plaanid tundusid mulle väga mõistlikud olevat, kuid Jumalal oli minuga midagi muud kavas. Charlesi voodi ees seistes täitis mind kaastunne. Tema silmadest paistis valu. Pea oli tal sidemetes ja raskelt vigastatud vasak jalg rippus metalltoestuses voodi kohal. Peagi oli mul selge, et minu hoolikalt väljamõeldud plaanid on täiesti valed, sest Charles ütles:

"Ma kaotan oma töökoha kalaosakonnas!"

Vastasin kiirelt: "Aga nad ei tee seda ometi, nad ei tohi seda teha…"

Charles katkestas mind: "Veidi aega saavad nad minuta hakkama, kuid arstid ei suuda ennustada, kui palju operatsioonid ja taastumine aega võtavad. Siis peavad nad kellegi teise palkama."

Iseenda ja Charlesi üllatuseks kuulsin end vastavat: "Ma hakkan seal sinu asemel tööle, kuni sa jälle oma jalgadel seista suudad."

"Teeksid sa seda tõesti?" küsis ta ja ohkas kergendatult.

Kui ma haiglast ära tulin, ei suutnud ma mõista, millise pakkumise ma just olin teinud. Ma polnud veel kunagi müüjana töötanud ning minu teadmised kaladest piirdusid aeg-ajaliste restoranilõunatega. Minu rõõmuks oli supermarketi juht minu pakkumisega nõus. Ta ütles siiski, et kindla vastuse saab ta anda alles siis, kui ametiühing nõus on.

Kojusõidul katsusin oma mõtteid korrastada. Jumal oli mind kutsunud evangeeliumi kuulutama, olema "inimestepüüdja" (vt Matteuse 4,19). Kas Ta kutsus mind nüüd tõesti uude ametisse? Kalamüüjaks supermarketis? Ometi tahtsin ma kuuletuda. Kui Tema avab mulle uksed sellele ebaharilikule tööle, tahan mina valmis olla. Seejuures meenus mulle, et ikka ja jälle olin jutlustanud inimestest Piiblis, keda tundmatutele radadele kutsuti. Näiteks Aabrahamist, kellest öeldi: "Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb" (Heebrea 11,8).

Aegamisi täitis mind rõõm seikluslikust ettevõtmisest. Muidugi olin ma erutatud, kui esimest korda oma tööpostil seisin. Siiski avastasin üsna ruttu, kui väga mu uus olukord mulle meeldis. Ja ajapikku sain mitmete klientidega, kes sagedamini minu juures sisseoste tegid, isegi sõpradeks. Kui mul ei olnud tarvis teenindada, lugesin raamatuid kaladest ja nende serveerimisest, nii et ma võisin ka teatud asjatundlikkusega "oma toodetest" rääkida.

Sel perioodil meenutasin lauset, mille apostel Paulus koloslastele kirjutas ja mis nagu täpselt minu kohta kehtis: "Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele" (Koloslastele 3,23). Kui väga ma tahtsin, et minu suhtumine kalaleti taga aitaks kaasa minu usu tunnistamisele!

Sain kalaosakonnas olla veidi rohkem kui kaks kuud, kuni Charles osaliselt jälle töötada suutis. Supermarketi juht palus mul temaga veel veidi koos töötada, kuni on kindel, et Charles suudab terve päeva leti taga seista. Peagi selgus aga, et see ei olnud veel võimalik. Seepärast rõõmustas Charles väga, kui ülemus talle arvutitööd pakkus. See tähendas aga ka seda, et supermarketi juht tuli minu juurde ning palus: "Ärge meid veel maha jätke!" Nii ma siis jäingi veel mõneks ajaks, kuni nad uut müüjat otsisid. Kui uus töötaja leitud oli, palus ta mul teda veel osaliselt aidata.

Lõpuks hakkas tõeline elukutse evangeeliumi kuulutajana ka minu "teise karjääri" juures avalduma. Mitmed kaastöötajad pöördusid minu poole hingehoidlike küsimustega, siis laulatasin ma noore naise lihaosakonnast ja matsin ühes teises osakonnas töötava mehe väikese poja.

Täna võin ma ainult imestada, kui palju õnnistusi Jumal kinkis, kui ma Tema kutset järgisin ja oma sõpra aitasin. Veel tänulikum olen hindamatu õppetunni eest, kus mõistsin, kui tähtis on olla Jumalale kuulekas, isegi kui puudub täielik ettekujutus eesootavast. Ta aitab meid alati selles, milleks Ta meid kutsub. Otsustav on see, kas me tunneme ära, millised ülesanded Ta meile annab ja et me Talle kuuletume. Me ei pea hirmu tundma uue ees, sest "Jumala käes on kõik võimalik" (Markuse 10,27).

TOM BALLARD
Entscheidung
Kaja Hiiemaa tõlge

EESTI EKB LIIT PIDAS KONVERENTSI

22.-23. märtsil pidas Eesti EKB Liit Tallinnas Nõmme Baptistikoguduse palvelas aastakonverentsi, mille teemaks oli "Vaimust juhitud ja juhtimisest vaimustatud kogudus".

Konverentsi külaliseks oli Ukraina EKB Liidu asepresident Viktor Kulbitš, kes mitmes sõnavõtus rääkis Ukrainas toimuvast edukast vaimulikust tööst - kogudused kasvavad kiiresti, asutatakse palju uusi kogudusi. Eestlastest pidasid ettekandeid Tallinna Oleviste koguduse vanempastor Rein Uuemõis, Pärnu Immaanueli koguduse pastor Joosep Tammo ja Eesti EKB Liidu president Helari Puu. Lühidalt võttis sõna palju inimesi.

Konverents võttis Eesti EKB Liitu vastu Sillamäe Taassünni koguduse, Märjamaa Vabakoguduse ja Valga EKB Koguduse "Lootus". Koguduste arv liidus tõusis 87ni.

Kõrgema Usuteadusliku Seminari senine rektor Toivo Pilli siirdub õppejõutööle Prahasse Rahvusvahelisse Baptisti Teoloogilisse Seminari ja liidu vanematekogu valis uueks rektoriks Meego Remmeli. Sellega seoses loobus Meego Remmel liidu asepresidendi ametist ja konverents valis uueks asepresidendiks Elva Baptistikoguduse pastori Peeter Tamme.

Pildil: Vasakult paremale istuvad Helari Puu, Ermo Jürma, Ruudi Leinus ja Viktor Kulbitš.
Heldur Kajaste foto