|
Paljud peavad novembrikuud
süngeks ajaks. Õhtud lähevad üha
pimedamaks, püsivat lund veel maas ei ole. Ilm
on niiske. Ees on pikk külm aeg.
Mõnele meeldibki see aeg - kui just torm puid
ja elektriliine ei murra ning katuseid ära ei vii.
Inimesed on ju nii erineva mõttelaadi ja emotsioonidega.
Igaüks teab, et meil on neli aastaaega. Suvel naudime
ilusat ilma selle teadmisega, et varsti tuleb külm
sügis. Sügisel ja talvel võime toetada
selja vastu kuuma ahju ja mõelda sellele, et
mõne aja pärast on väljas jälle
valge ja soe. Ikka leiame midagi positiivset kas minevikust,
olevikust või tulevikust, kui vaid tahame.
Pildile on jäänud taeva linnud, kes ei oska
muret tunda ja keda meie taevane Isa toidab (Matteuse
6,26). Nemad tunnevad rõõmu novembripäikesest
ja vesi ei ole nende jaoks külm ega märg.
Neid ei häiri, et selle jõe taga on surnuaed.
Inimesele on Jumal andnud mõtlemisvõime.
Inimene oskab vahet teha hea ja kurja vahel. Sellega
kaasneb ka kohustus nende vahel valida. "Otsige
seda, mis on ülal, kus Kristus on istumas Jumala
paremal käel," soovitas meile apostel Paulus
(Koloslastele 3,1).
 MIKS
MA USUN?
Ma olen vana mees. Jumal andis mulle selle armu, et
ma noorena võisin Ta kutset kuulda. Ta andis
andeks mulle mu patud, Ta sünnitas mind uuesti,
kui ma olin 14-aastane.
Mul on sisemine vajadus uskuda, lausa igatsus, nälg
ja janu seda teha. Jumal on andnud mulle uskumise võime
nagu sullegi. Ma kasutan seda võimet nagu kopse
hingamiseks või silmi vaatamiseks.
MIKS MA USUN? Uskumine annab mulle sügava hingerahu,
mida miski muu ei anna. Tõsi, armastan tõsist
muusikat, armastan kaunist loodust, ilusat ehituskunsti,
kuid hinge see ei rahulda. Kujutlus Jumalast ei rahulda,
vaid usus vastuvõtmine rahuldab. Jeesus - maailma
kõigi aegade suurim ja kõige kõlbelisem
isik ning autoriteet - käsib uskuda. Tema huultelt
ei ole tulnud ühtegi sõna, mis ei ole õige.
Ei ole mõistlik hüljata Jeesuse nõuannet
ja uskuda Temast kõlbeliselt palju väiksemaid,
madalamaid olevusi - inimesi. Ka Jeesuse apostlid nõudsid,
et inimene usuks.
MIKS MA USUN? Arvestan tohutu paljude inimeste kogemustega,
kes on uskudes saanud elamuse Jumalast. Neist kogemustest
võiksid kuhjuda mäed. Neid kogemusi omavad
lihtsad inimesed, nagu seda oleme meie. Kuid neid omavad
ka kõrge kraadiga teadlased, suured kunstnikud,
geniaalsed inimesed. Inimestel on suur ja sügav
igatsus surematuse järele ning sellel peab olema
rahuldav vaste. Surm ei saa olla elu, mõistuse
ja kogu eksisteeriva viimane sõna. Elu on kõrgem
surmast. Ainult usk lahendab lõplikult inimeseksolemise
küsimused ja tõstab inimese kõrgemale
loomariigist ning annab sügavalt kvalitatiivse
elu mõtte.
MIKS MA USUN? Usk on lugemata palju inimesi muutnud
kõlbeliselt paremaks, loonud lausa uuteks inimesteks.
Selle uuestisünnitav jõud ei saa toimuda
ilma reaalse, kõlbelise teostajata. Tähendab:
usus ilmub meile Jumala aitav vägi. Usk on teinud
inimesi õnnelikuks ja see õnn on jäänud
püsima ka kõige rängemais raskustes
ja katsumustes, mis inimesi on tabanud, isegi surmas.
Usu väärtus on eriti heledalt särama
löönud surmahetkil. Need surijad on rõõmsate
ja õnnelikena siit lahkunud. Nad lähevad
nagu lapsed võõrsilt isakoju, südames
kohtumisrõõm ja ootus. Ma olen isiklikult
olnud mitme lahkuja, õndsalt lahkunud surija
juures.
MIKS MA USUN? Usk on inimestes äratanud suuri
ja kauneid loomingulisi jõude. Usk on neid pühitsenud,
inspireerinud ja sügavale jumalatunnetusele juhtinud.
Näiteks Johann Sebastian Bach kirjutas oma teoste
tiitellehtedele ikka "Jumala auks". Kui maailma
kunstivaradest ära võtta see, mis on seotud
usu ja Jumalaga, jääks sinna järele tühine
vähemus. See on kogetud tõsiasi, et usu
taga on vaimulik realiteet.
MIKS MA USUN? Universum on ratsionaalne, mõistusepärane.
Ratsionaalsuse sai talle anda ainult mõistus.
Isetekkimise hüpotees on täiesti irratsionaalne.
Loomingu taga on ikka ja alati seisnud isiksus, kes
teab, tahab, mõtleb, tunnetab, otsustab ja siis
teostab. Põhjuste põhjus ja algallikas
on Jumal. Usku peab olema, sest sellega võime
haarata kogemuslikult ja tunnetada nähtamatuid
reaalsusi.
MIKS MA USUN? Kas inimene oma viimses olemuses on
iseenese autoriteet? Ja kui ta seda tahab olla, kes
päästab siis teda tema enese egoismi käest?
Kogu südamest ühinen Dostojevskiga, kes ütles:
"Ei ole midagi ilusamat, sügavamat, sümpaatsemat,
mõistuslikumat, mehisemat ja täiuslikumat
kui on Jeesus Kristus." Samas, Jeesus Kristus ongi
inimese Päästja, Tema on abi väljaspool
meid. Päästetute hulgad on päästmise
elamuse tunnistajad, mina koos nendega. Usun Teda, kes
on suurem kui inimene.
MIKS MA USUN? Piibli prohvetlikud ennustused, mis
on täpselt täitunud, võtavad minult
õiguse ja aluse olla uskmatu. Jeesus ütles:
"Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad
ei hävi mitte." Kuidas ma saaksin mitte uskuda
Teda, kes suri minu eest ja kes on tõde?
UUDU RIPS
Tartu Kolgata Baptistikogudus
Tartu Kolgata palvela
KOGUDUSE
PÄRAND
"Stefanos aga, täis Püha
Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust
ning Jeesust seismas Jumala paremal käel ja ütles:
"Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese
Poja seisvat Jumala paremal käel!" Selle peale
nad karjusid valju häälega ja oma kõrvu
kinni hoides sööstsid nagu üks mees tema
kallale ja kihutasid ta linnast välja ning viskasid
teda kividega. Ja tunnistajad panid oma rõivad
maha ühe noormehe jalgade ette, keda kutsuti Sauluseks,
ja nad viskasid kividega Stefanost, kes valjusti hüüdis:
"Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!"
Ja ta laskus põlvili ning hüüdis suure
häälega: "Issand, ära pane seda
neile patuks!" Ja kui ta seda oli öelnud,
uinus ta."
Apostlite teod 7,55-60
21. sajandi alguses tulevikku vaatava kogudusena peame
teadma seda, mis on püsiv ja kindel. Maailmas toimub
palju üllatavat ja imestamisväärset.
Üleüldised poliitilised muudatused, igasugused
arengukavad ja võimalused kutsuvad meid kaasa,
me seisame valikute ees. Kuskil plahvatavad tänagi
pommid, kuskil surevad inimesed. Kuskil tegutsevad rahuvalvajate
hulgas ka Eestimaa pojad ning aitavad lahendada probleeme,
mis on meist kaugel, kuid samas ikkagi meid puudutavad.
Kogudusena peame küsima: "Issand, mida sa
ootad meilt? Issand, mille peale 21. sajandi kogudus
võib olla kindel, millele rajada tulevik?"
Siin on lugu Stefanosest ja algkogudusest. See ei
räägi meile mugavast elust, aga ometi räägib
see lootusest ja tulevikust. See kõneleb katsumustest,
mis tõid suure julguse. Oma olemasolu algusest
peale on Kristuse kogudus elanud alalistes võitlustes.
See ei ole võõras ka meile. Üllatusena
näeme siiski, et läbi nende katsumuste, läbi
elu tõsiste hetkede Jumal kasvatab meid, et anda
meile julgust ja lootust.
Üks osa kristliku koguduse pärandist ongi
välja kasvanud olukorrast, kuhu Stefanos oli sattunud
ja kus ta sai erilist jõudu püsima jäämiseks.
Stefanose kõne nendele, kes teda kuulasid, oli
Jumala rahva juurtest. Stefanos kirjeldas katsumusi
ja kuidas Jumala rahvas oli jõudnud kaasaega.
Olulisim moment kõikide nende raskuste juures
oli see, et Jumal oli olnud oma rahva keskel. Ka Stefanose
julguse allikaks oli ainult see, et Jumal oma Püha
Vaimu läbi elas temas, elas tolle aja koguduse
keskel.
See, mis kord Iisraeli rahva jaoks oli nii oluline
- pilvesammas päeval ja tulesammas öösel
- kas see ei peaks olema see, millele meie tänase
kogudusena uute aegade ootel ja juba nendes aegades
olles loodame? Ka meie kodumaal oli möödunud
aegadel neid, kes pidid läbima katsumusi oma usu
pärast. Mõned on istunud kartsas, teised
pole saanud töötada oma erialal jne. Võib-olla
kõige piltlikum näide sellest, mida taheti
ette võtta kristlike kogudustega, oli Tallinnas,
kus sõjas räsitud ja purustatud akendega
Oleviste kirikusse pandi kokku seitse erinevat kogudust
selle eesmärgiga, et las nad surevad seal. Aga
Jumal liitis selle rahva kokku ja viis selle koguduse
rasketest aegadest läbi.
Head sõbrad! Ma tahaksin esitada küsimuse
- kui kogudus Jumala armust tähistab oma tulevasi
juubeleid, siis mida on tulevastel põlvkondadel
rääkida meist ja meie pärandist? Kui
meie toetume täna oma eelkäijatele, siis meie
lapsed ja lapselapsed vaatavad meie elule, meie tehtud
otsustele, meie antud tunnistusele. Sellepärast
suunaku see julgustus minevikust meid täna vaatama
tulevikku, astuma ise suure julgusega Issanda käekõrval.
Me ei leia Pühakirjast märki sellest, et
Stefanos oleks raskuste eest tagasi põrganud.
Ta ei öelnud: "Kui ma vaid oleksin teadnud
kõike, mis mind ees ootab ja seda raskust, küllap
ma oleksin loobunud; ma ei oleks lasknud ennast valida
koguduse töösse." Stefanose surma põhjustas
tema ustavus. Sarnaselt prohvet Miikale Vanast Testamendist
mõistis ta, et kogudus peab olema Jumala hääl.
21. sajandi kogudus peab olema Jumala hääl
käesoleval ajal; juhtima tähelepanu asjadele,
mis ei ole Jumala meele järgi ja eelkõige
ise elama Pühakirja kohaselt. Kuningas Ahabi ajal
oli prohvet Miika ainus õukonna prohvet, kes
söandas rääkida tõtt. Ja mis oli
selle tagajärg? Sellepärast sai ta peksa,
teda heideti vangikongi. Aga tema prohveteering, et
lahingus Süüria vastu kuningas Ahab saab surma
ja sõjavägi saab lüüa, täitus.
Kuigi see sõnum oli ebapopulaarne, seda ei tahetud
kuulata ega vastu võtta, siis ometigi see täitus.
Miika teadis, et ta ei saa toimida teisiti.
Kas meie teame, mida ootab meilt koguduse Issand?
Stefanose julge surma tulemus oli tegelikult väga
märkimisväärne. Apostlite tegude raamatu
8. peatüki algusest võime lugeda sellest,
kuidas kõiki peale apostlite hajutati Juuda-
ja Samaariamaad mööda laiali. Ja need, kes
hajutati, käisid mööda maad ja kuulutasid
evangeeliumi. Kuni selleni oli kogudus jäänud
Jeruusalemma ja ei olnud veel lõpuni täitnud
Issanda korraldust välja minna. Aga nüüd,
raskuste tulemusena paisati nad laiali ja igaüks
neist täitis ustavalt seda tunnistajarolli, mille
Kristus neile oli andnud. On huvitav, et just traagilised
sündmused on motiveerinud kogudust olema tõeliselt
see, kes ta peab olema. Võime küsida - kas
see peabki nii olema?
Koguduse lugu on läbi ajaloo tegelikult üks
imeliste ja lausa võimatute asjade tulek üksteise
järel. Algkogudust tabas Rooma impeeriumi tagakius,
juhtusid kohutavad asjad, aga kogudus püsis. Ja
sealsamas, üsna lühikese aja järel, sai
neist valitsev usund. Nad said positsiooni, millest
nood lihtsad kalurid Galilea kallastel kunagi ei osanud
mõtelda ega unistada. Ma usun, et sarnaseid lugusid
on juhtunud kõikide koguduste ajaloos.
Nii kaua, kui kogudus püsib sellel jumalikul lainel,
võib öelda, et Kristus elab ja tegutseb
oma rahva keskel. Mõelgem koguduse pärandile!
Mõelgem sellele julgusele, mis on raskustest
välja kasvanud! Täitugem selle julgusega Issanda
armu läbi!
See olukord, milles kogudus seisis, kui Stefanos,
üks nende juhtidest, oli surma saanud, oli tõsine.
Kui ükskõik kes meie hulgast oleks kuulunud
nende hulka, kes pidid kogudusele uut juhti otsima,
oleks ta olnud keerulise ülesande ees. Kas märtri
jälgedesse oleks heal meelel astutud? Oli teada,
et koguduse teenimistöö ei olnud kerge. Kust
leida niisugune juht?
Kes oleks võinud arvata, et Stefanose surm
toob esile sellise juhi nagu apostel Paulus? Kindlasti
mitte keegi. Vastupidi - Saulus oli aktiivselt osalenud
Stefanose surmamisel ja edasi loeme, kuidas Saulus hakkas
laastama kogudust. Ta tegi kõik selleks, et Kristuse
kogudus maa pealt hävitada. Aga Jumala plaanid
on imelised ja targad. Ta kutsus sellesama Sauluse ja
tegi temast Pauluse.
Koguduse ajalooga on ikka kaasas käinud küsimus:
kes astuks ees, kes oleks meie juht? Mõned päevad
tagasi sirvisin meie koguduste liidu juhatuse vanu protokolle
ja juhuslikult sattus mu silmade ette punkt, mis ütleb,
et pastor Ermo Jürma on andnud nõusoleku
asuda Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektori
kohale ja seoses sellega otsib Tartu Kolgata Baptistikogudus
endale uut karjast. Seal oli märkus, et see on
tõsine mure ja vajadus. Kogudus seisab jätkuvalt
niisuguste olukordadega silmitsi. Tänu Jumalale,
et Ta ustavalt aitab ja kingib uusi juhte. Jumala pärand
kogudusele on ka juhid, keda Ta üles tõstab.
Kui Jumal tahtis näidata maailmale, kuidas kristlane
peaks surema, siis Ta valis Stefanose. Kui Ta vajas
meest, kes "pööraks maailma pea peale",
kutsus Ta Sauluse ja tegi temast paganate apostli. Et
kirikut tagasi tuua usust õndsaks saamise tõe
ja tee juurde, valis Jumal rooma-katoliku munga Martin
Lutheri. Veelgi hilisemal ajal näitas Jumal maailmale
oma südamevalu misjonitöö pärast
ja kutsus kingsepp William Carey.
Jumal kutsub erinevaid inimesi väga erinevatest
oludest. Ma ei räägi juhtidest mitte sellepärast,
et nad oleksid kuidagi tähtsad iseeneses, vaid
Jumal on andnud nendele eriülesanded. Meil kõikidel
on oma ülesanne, me oleme kõik ühe
ihu liikmed, meil on kõigil oma funktsioonid.
Aga Jumal on kutsunud ja valinud mõned kogudusest,
kellel on juhtimise ja teiste varustamise ülesanne.
Juhid on Jumala kingitus kogudusele. Seepärast
pidagem oma juhte kalliks, hinnakem neid, palugem nende
eest ja järgigem neid!
See Pühakirja lõik räägib veel
millestki. Issand kõnetab meid ja ütleb,
et Tema hoolitsus meie eest ja Tema pärand ulatub
märksa kaugemale, kui me seda näha võime
ja vahel ka aru saame. Koguduse pärand toimib vastavalt
jumalikule kalendrile. Stefanosele, kui ta oma silmad
üles tõstis, paistis see pärand. Seal
oli tema Issand, seal oli Kuningate Kuninga autroon,
sinna tahtis ta jõuda. Selles maailmas rajatakse
uusi ettevõtteid ja äriühinguid, kuid
üsna peatselt võivad nad kaduda ajaloo lehekülgede
hämarusse ja mitte keegi ei meenuta neid kunagi.
Ka riigid tekivad ja lagunevad üksteise järel.
Kui kõik teised institutsioonid varisevad põrmu,
siis alles jõuab kätte suurim moment koguduse
jaoks. Stefanos elas ju küllalt lühikese elu
ja tema teeniminegi jäi lühikeseks. Kuid Jumala
ajakavas tema vaimulik mõju jätkub ja saab
jätkuma kuni aegade lõpuni.
Koguduse ajalugu ja pärand pole antud meie kätte
mitte ainult selleks, et sellega ennast trööstida
ning oma mugavuses seda nautida. See on antud meile
selleks, et tegutseda, seistes kindlalt seal, kuhu Issand
meid on pannud. Kujutle seda kauget, ainult Jumala kalendris
kirjas olevat päeva, kui sina ükskord seisad
autrooni ees. Ja kujutle, et seal on Stefanos, kusagil
sinu lähedal ja sa kuuled, et ta räägib
oma lugu. Ta jutustab sellest, et ta elu oli ohus ja
ta teadis seda. Ta teadis seda, kui ta läks sünagoogi
ja kui ta rääkis Kristusest. Aga ta räägib
sellest, et ei saanud teisiti toimida. Ta pidi olema
see, kelle Kristus temast oli teinud. Ja nüüd,
kujutle, et ta pöördub sinu poole ja küsib:
"Räägi mulle, mida sina oled teinud Kristuse
pärast? Missuguseid ohvreid sina oled toonud?"
Ja võib-olla sa ütled: "Oo, Stefanos,
reeglina ma käisin igal pühapäeval ikka
üks kord kirikus. Püüdsin vahel isegi
midagi ohvrikarpi panna. Ka kooris olen laulnud mõnikord
ja korra käisin isegi koos teiste koguduse liikmetega
kirikuaeda koristamas."
Need on head asjad, mu sõbrad. Aga ma usun,
et Jumal ootab meid tervikuna, ootab kogu meie elu.
Ainult nõnda võime kord seisma jääda
Tema palge ette.
Jumalik pärand juhib meie mõtted kaugele
tulevikku - igavestesse aegadesse. Meie eelkäijad
on laulnud ja mõelnud ja elanud rohkem tulevikus,
rohkem juba nagu sealpoolsuses. Ma mäletan oma
vanavanaisa Haapsalust, kes ikka laulis inglitest, tulevasest
riigist ja nendest aukroonidest, mis ootavad meid eel.
Kas see on midagi, mis meie keskelt on kaduma läinud?
Koguduse juubelipäev ja meie pärand tuletab
meelde, et me tõstaksime oma pilgud üles
igavese Kuningriigi poole ja meie Issanda poole. Olgem
julged, võitkem see maa ja saagem osa igavesest
pärandist!
HELARI PUU
Eesti EKB Liidu president
Jutlus Tartu Kolgata Baptistikoguduse 100. juubeli jumalateenistusel
11. novembril 2001
AKTUAALNE
TEEMA
Tartu Kolgata Baptistikogudus 100
 Eelmises
Kuulutajas ilmus Tartu Kolgata koguduse juubelinädala
väga mitmekesine kava. Nüüd on juubel
peetud ja koguduse pastor LEHO PALDRE jagas meiega oma
muljeid.
Sa oled noor mees ning kogudus on
saja-aastane. Kuidas Sa end tunned?
Koguduse liikmed ei ole saja-aastased. Kõige
arvukam vanusegrupp on 20-30aastased. Ma leian, et kuna
Jumal on mind kutsunud, siis olen õigel ajal
õiges kohas, hoolimata oma noorusest. Koguduses
on kaks eelmist pastorit (Ermo Jürma ja Toivo Pilli)
aktiivselt kaasa töötamas, on ka teisi töötegijaid
ning me tegutseme ühtse meeskonnana. Ma tunnen
end hästi.
Ükski kogudus ei ole oma juubelit
nii suurejooneliselt pidanud. Kust selline mõte
tuli?
Kogudused on seoses juubelitega traditsiooniliselt
pidanud "nädalaid". Tavaliselt on selle
all mõeldud evangeelseid õhtuid koguduse
palvelas. Kui planeerisime oma juubelit, siis mõtlesime,
et sajas juubel on selline sündmus, mille puhul
on põhjust avalikult linna peale välja minna
- ka linnarahvas mõistab, et seda tuleb tähistada.
Juubelinädala eesmärgiks oli teha Kristus
Tartus tuntumaks erilaadsete ürituste kaudu.
Võib-olla peaks ära märkima, et kui
Eesti EKB Liidu kõige vanemad kogudused said
saja-aastaseks 1984. aastal, siis ei olnud võimalik
nii vägevat juubelit korraldada, sest oli veel
nõukogude aeg. Aga "nädalaid"
peeti siis vast suurema hoogagi kui tänapäeval,
ehkki oma palvelates.
Mis oli Kolgata koguduse juubeli nael?
Nädalavahetus. Laupäeval oli ajaloo- ja
juubelikonverents ülikooli aulas ja pühapäeval
pidulik jumalateenistus Kolgatal. Eriti suure elamuse
pakkus praeguste ja kunagiste lauljate võimas
ja muusikaliselt heal tasemel ühendkoor.
Kui suurt tähelepanu juubel äratas?
Kokkuvõtted on veel tegemata. Lootsime, et
linnarahva osavõtt on aktiivsem. Usklikke ja
ka koguduse sõpru oli kohal palju. Nendega on
kontaktid olemas ja nendel on huvi ka olemas. Väga
meeldiv oli näha paljusid n.ö. Kolgata vilistlasi,
kes olid mitmelt poolt Eestist kohale sõitnud.
Vilistlaste all mõtlen ma neid, kes on kunagi
tudengipõlves või muudel põhjustel
Tartus olnud, kuid nüüd teenivad kaasa teistes
kogudustes.
Mida tooksid esile koguduse sajast
aastast?
Kaugemast ajaloost on huvitav see seik, et Tartu baptistikoguduste
teke on seotud osalt Venemaa eestlastega. Läänemaa
ärkamine levis üle Tallinna Peterburi ja tuli
Peipsi-taguste eesti asunduste kaudu lõpuks Tartusse.
Hilisemal ajal on Tartu kogudused, eriti Immaanueli
kogudus, olnud aktiivsed misjonipunktide rajajad. Karl
Kaupsi eestvedamisel oli Immaanueli kogudusel kunagi
13 osakonda. Mõned neist (Võnnu, Rakke)
on iseseisvate kogudustena praegugi tegutsemas, Piirissaares
lakkas töö nõukogude ajal. Ka Kavastus,
kus Tartu Salemi kogudus alustas sel aastal täiesti
uue tööga, oli kunagi Immaanueli tööpunkt.
Sa mainisid Immaanueli kogudust. Kolgata
kogudus koosneb siis mitmest kunagisest kogudusest?
Kolgata kogudusega ühinesid ka kunagised Immaanueli
ja Peeteli kogudused. Immaanueli palvela põles
sõja ajal maha. Peeteli kogudus tegutses üüriruumides
ja sai sõja ajal kõvasti räsida.
Nõukogude ajal ei lubatud enam üüriruumides
tegutseda ja nad olid sunnitud Kolgata kogudusega ühinema.
Keda tooksid esile koguduse sajast
aastast?
Kõige markantsem kuju oli Karl Kaups. Kui ta
oli Immaanueli koguduse vanem, siis liikmeid oli neljasaja
ringis, kuid üle tuhande inimese mahutav saal oli
igal pühapäeval täis. Ja loomulikult
oli tähelepanuväärne ka tema misjonitegevus.
Kuni nõukogude aja lõpuni oli Kolgata
eakamaid liikmeid mitmel pool maakonnas kuni Peipsini
välja.
Nõukogude aja alguses oli pastoriks Artur Eiman,
kes tegi suurt tööd selle nimel, et kolmest
kogudusest võiks üks kogudus saada. Paljud
vanema põlve inimesed on tugeva vaimuliku põhja
saanud just tema ajal.
On huvitav, et Tartu koguduste algus on seotud ühe
mõisaprouaga. See oli Margarita von Brasch, kes
kutsus mitmeid jutlustajaid eri aegadel Tartusse koosolekuid
pidama. Tema innukusest said mõjutatud kõik
need kolm kogudust.
Kolgata kogudusel on akadeemiliselt kõige tugevam
liikmeskond Eesti EKB Liidus. Kogudusse kuulub Tartu
Ülikooli usuteaduskonna dekaan, Kõrgema
Usuteadusliku Seminari praegune ja endine rektor ning
mitmeid teadusliku kraadiga inimesi.
Eks ülikoolilinna seisus mõjutab meid.
Kraadiga inimesed on ju enamasti koondunud ülikoolilinnadesse
Tartusse ja Tallinna. Ma ei ütleks, et meil on
tegemist akadeemilise kogudusega. Akadeemilise kontsentratsiooni
poolest ületab meid arvatavasti väike Annelinna
kogudus. Kolgatal on palju tublisid tööinimesi
väga erinevatelt aladelt. Näiteks kui me septembri
alguses palusime Jumala õnnistust kooliõpetajatele,
siis tuli neid ette kümmekond. Tartu puidurestaureerimise
monopol on Kolgata koguduse liikmete käes. Kahest
töökojast üks on meie meeste oma ja teises
on meil ka käsi sees. Vaimulikus töös
teenivad aga kaasa paljud inimesed sõltumata
kraadist. Jumala Vaim annab ülesandeid südame
hoiaku, mitte tiitlite järgi.
Koguduse töö ei lõpe
sajanda juubeliga.
Loodame, et Kristuse sõnum avaldab rohkemat
ja tegelikumat mõju Tartu linnas. Soovime, et
need, kes on kogudusega liitunud, võiksid vaimulikult
tugevaks kasvada.
Täname ja soovime Jumala õnnistust
Sulle ja Kolgata kogudusele.
17. novembril 2001
MEIE
KÜLALISEKS ON DR. DUANE BEALS
KES SA OLED?
Ma olen professor USA Indiana osariigis Michauwaukees,
mis asub umbes 150 kilomeetrit Chicagost idas. Ma õpetan
Betheli kristlikus kunstide kolledþis, kus õpib
1700 tudengit.
Ma olen õpetanud 24 aastat, olen olnud lühiajaliselt
ühe seminari dekaan ning teise president nelja
aasta jooksul. Õpetamise kõrval olen ma
ka pastor, sest süstemaatilist ja praktilist teoloogiat
õpetades on minu püüe praktiseerida
elus seda, mida oma õpilastele õpetan.
KUI SUUR ON SU PRAEGUNE KOGUDUS?
Kogudus on küll väike, umbes 70 inimest,
kuid väga hooliv ja misjonimeelne. Ma olen olnud
pastoriks ka 400-500-liikmelistele kogudustele. Kuna
ma olen koguduses osalise ajaga pastor, ei pea kogudus
maksma mulle täispalka. Meie koguduse aastaeelarve
on vaid 75000 dollarit ja sellest annetame me kolmandiku,
s.o. 25000 dollarit erinevatele misjoniorganisatsioonidele
üle maailma.
MIKS OLED SA EESTIS?
Mind kutsuti siia koos misjonäridega, kes tulid
õpetama nii erinevatele pastorite konverentsidele
kui ka koolidesse ja kirikutesse. See on mul kolmas
kord Eestis olla ning seekord pidasin kaks loengut pastorite
päevadel Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus
Seminaris.
Ma reisin hea meelega ja just neis paikades, kus töötavad
misjonärid. Olen käinud kokku 43 maal ja igal
pool olen külastanud kirikuid, misjonäre,
pastoreid ja võin öelda, et põhiliselt
on inimesed sarnased üle kogu maailma. Need, kes
armastavad Jeesust, tahavad Teda teenida; need, kes
Teda ei tunne, on huvitatud materiaalsetest asjadest.
MILLINE ON SINU LEMMIKÕPPEAINE?
Mul on tegelikult kaks lemmikteemat. Üks neist
on süstemaatiline teoloogia. Mulle meeldib õpetada
teooriat ja seda, mida me teame Jumalast Pühakirja
kaudu, õieti seda, kui vähe me Temast teame,
kuna Tema on lõpmatu ja meie piiratud. Samas
on Jumal meile end ilmutanud oma Sõna kaudu ja
me võime seda tõlgendada ja süstemaatiliselt
õppida. Mulle meeldib õpetada ka jutlustamise
kursust.
SA ÕPETASID TARTUS JUHTIMIST.
MIKS JUST SEDA?
Juhtimist õpetan ma ka Betheli kolledþis.
Paljud inimesed, kes lähevad vaimulikule tööle,
on juhirollis, kuigi nad pole ilmtingimata pastorid.
Seepärast me uurime üldise juhtimise printsiipe
ja ammutame neid Pühakirjast, inimestest nagu Mooses,
Aabraham, Paulus, Nehemja ning samas uurime ka juhtimise
printsiipe meid ümbritsevas maailmas. Me püüame
õpetada seda eesmärgiga aidata pastoritel
ja juhtidel oma töös ja teenimises efektiivsem
olla.
KUIDAS PEAKS TÖÖTAMA PASTOR,
KEL ON VÄGA VÄHE KAASTÖÖLISI VÕI
POLE NEID ÜLDSE?
Ma olen seda kogenud. Esimene kogudus, kus ma 35 aastat
tagasi pastorina alustasin, oli väike ja asus uues
paigas. Mul oli väike ilmikliikmetest koosnev juhatus,
kuid tegelikult tuli mul kõike ise teha - kirjavahetust
pidada, jutlustada, täiskasvanute pühapäevakoolis
õpetada, liikmeid külastada nii kodus kui
haiglas ja teinekord ka koristada ning muru niita. Paljud
väikesed kogudused Ameerikas on taolised. Ideaalselt
peaksid väikeses koguduses just lihtliikmed mõningaid
neist asjadest toimetama ja pastor peaks olema vaba
täitmaks oma pastorlikke kohustusi nagu jutlustamine
ja õpetamine.
Mõned inimesed mõtlevad, et pastor on
tööle võetud, meie maksame temale ja
seepärast on tema kohus kõik asjad ära
toimetada. Meil tuleb oma inimesi harida selles, mis
tähendab olla koguduses, Kristuse ihus. Seda võiks
õpetada Efesose kirja 6. peatüki, Rooma
kirja 12. peatüki ja 1. Korintose kirja 12. peatüki
põhjal, kus räägitakse vaimuandidest
ja võiks aidata inimestel avastada oma ande.
Ma ei mõtle siinjuures mitte taolisi erilisi
ande nagu tervendamis- või keeltega rääkimise
annid, vaid abistamine ja administratiivtöö
ning muud sellised, mis võimaldaksid inimestel
funktsioneerida oma kogudustes kui õpetajad,
juhid, juhatuseliikmed, diakonid ja seda selleks, et
pastoril võiks olla enam aega Sõna uurimiseks
ja hea jutluse ettevalmistamiseks.
TUNDUB, ET PALJUD INIMESED ON HÕIVATUD
OMA IGAPÄEVASTE ÜLESANNETE JA PROBLEEMIDEGA
NING NEID ON ÄÄRMISELT RASKE KOGUDUSES TÖÖLE
KAASATA.
Igal pool on sama mure - Indias, Austraalias, Ecuadoris
ja Euroopa kogudustes, kus ma olnud olen. See on raske,
aga pastori ülesanne on oma inimesi õpetada.
Paulus õpetas Timoteost ja Tiitust, et nad peavad
olema oma koguduste inimestele eeskujuks. Üks võimalus
on õpetada inimesi neid kaasa võttes,
näiteks haiglakülastuse puhul või kristlikust
hariduse- või juhtimiskonverentsist osa võttes.
Teinekord peab pastor aga lihtsalt inimesi üles
kutsuma oma õpetamise ja jutlustamise läbi,
tuletades neile meelde, et nad kõik on Jumala
poolt kutsutud teenima ning aitama neil avastada teenimisvaldkondi.
Kogudus, kus liikmed kaasa teenivad ja oma vaimuande
kasutavad Kristuse ihu ühiseks kasuks, on palju
efektiivsem ning selle pastoril on enam aega end pühendada
jutlustamisele ja õpetamisele.
VÄIKESE KÜLAKOGUDUSE JA
LINNAKOGUDUSE JUHTIMISEL ON SUUR VAHE.
Suure linna koguduses ei näe liikmed üksteist
nädala kestel töö juures, samas kui külas
kohtavad inimesed üksteist pea iga päev. Seega
võib väikeses kogukonnas olla suurem lähedus
või sõprus. Samas, külakogudus ei
kasva kunagi 1000- või 2000-liikmeliseks ja see
tähendab, et neil ei pruugi olla raha kasvõi
elektrooniliste seadmete muretsemiseks. Ometi peab pastor
neid teenima ja õpetama neidki oma ülesandeid
täitma ühise kasu huvides.
SA TARVITAD AEG-AJALT ABIVAHENDEID
OMA HINGAMISE KERGENDAMISEKS. KAS SA POLE KUULNUD TERVENDAMISÕPETUSEST?
Mul on juba üle 25 aasta astma ja ma võtan
selle tõttu nelja erinevat rohtu. Samal ajal
peame me oma koguduses vahetevahel tervendamiskoosolekuid,
nii nagu Jaakobus õpetab meid oma kirja 5. peatükis.
Mõnikord inimesed tervenevad, mõnikord
mitte. Me teame kindlalt, et igaüks, kes usus Jeesuse
Kristuse juurde tuleb ja Teda oma Päästjaks
tunnistab, saab päästetud. Kuid mitte igaüks,
kes on vaene, ei saa rikkaks ja mitte igaüks, kes
haige, terveks. Teinekord puudutab Jumal inimesi eriliselt,
teinekord Ta seda ei tee - me ei tea alati põhjusi,
kuid me jätame selle Jumala hooleks. Me teame aga
seda, et kogu universum on needuse all ja seetõttu
on meie maailmas pattu, haigusi ja surma seni, kuni
Kristus omad taevasesse kuningriiki viib. Meile on öeldud,
et seal saab lombakas kõndima, kurt kuulma, pime
saab nägema ja mina saan hingama ilma astmarohtusid
kasutamata ja ma ootan igatsusega seda päeva.
MILLINE ON SINU KOGUDUSE ÜLDINE
ÕPETUS?
Meid on Ameerikas väike grupp ja meid kutsutakse
misjonikirikuks. Meil on umbes 400 kohalikku kogudust
umbes 40000 liikmega ja pühapäevakoolitöö
ning teiste vormidega haarab see veel oma 20000-30000
inimest. Ajaloolised juured ulatuvad meil anabaptistide
ja mennoniitide juurde, kes asustasid Ühendriikide
idaosa ning Kanada. Nad hakkasid kuulutama evangeeliumi
nõnda, nagu olid seda teinud Euroopas ja paljud
said usklikuks. Meil on väga palju ühist evangeelsete
kristlaste ja baptistide liikumisega siin Eestis. Me
usume Kolmainsusesse, isikliku pöördumise
tähtsusesse, Pühakirja autoriteeti, täiskasvanute
ristimist, kõigi usklike preesterlust ja koguduse
ühtsust, mõnede meeste ja naiste erilist
kutsumist, ordineerimist teenimisse, fakti, et meil
kõigil on kohustus õpetada oma lapsi Issandas
ja et mõnedel meist on kutse teenida Issandat
töötegijate või misjonäridena
või ametis, kuhu Issand meid on kutsunud.
MILLISENA NÄED SA AMEERIKAT PÄRAST
KÄESOLEVA AASTA 11. SEPTEMBRIT?
11. september oli suur tragöödia, kuid Jumal
on seda kasutanud meenutamaks nii ameeriklastele kui
ka teiste maade rahvastele, et Tema on lõplikult
valitsemas ja et neil tuleb just Tema poole pöörduda,
leidmaks elu tähendust ja mõtet. Muidugi
on see tragöödia olnud äärmiselt
raske perekondadele, kes kaotasid selles oma lähedasi.
Teisalt on ameeriklased saanud korraga palju enam teadlikuks
Jumalast. Koos sellega on märgata ka patriotismi
tõusu ja lippude lehvitamist. Ma loodan, et meie
inimesed ei arva, et Ameerika oleks Jumala poolt enam
õnnistatud kui teised maad. Kuid viimase paari
kuu jooksul on vähemalt Ameerikas näha tagasipöördumist
vaimulike väärtuste poole. Jumalateenistustest
osavõtt on mõningais paigus 20% kõrgem
kui enne 11. septembrit. Inimesed palvetavad avalikes
paigus, poliitikud palvetavad ja räägivad
Jumalast nii nagu ei kunagi enne.
MIS ON SINU ARVATES EESTI KOGUDUSTE
SUURIM VAJADUS?
Suurim vajadus on visioon sellest, mis tähendab
olla põlev kogudus Jeesuse jaoks - kogudus, kes
tahab võita esmalt eestlasi Issandale ja teiseks,
ümberkaudsete kogukondade teenimine kuni misjonäritööni
teistes maades. Ma mõistan, et Eesti on olnud
vaba vaid kümmekond aastat ja olen teadlik, et
mõned vanematest töötegijatest olid
oma tegevuses varemal ajal piiratud - nad ei saanud
välja minna ja evangeeliumi kuulutada kõikjal,
kus nad seda oleksid tahtnud ja nad harjusid sellega
ära. Muutuse saabudes on neil raske olnud kohaneda
uute võimalustega. Mõned on seda suutnud
ja ma kiidan neid selle eest. Aga uuem põlvkond
peab omandama visiooni sellest, mida tähendab olla
Jeesuse Kristuse pühendunud sulane ja elada oma
elu Temale, kuulutada evangeeliumi ning rääkida
teistele Jeesusest. Vastasel juhul kardan ma, et kogudused
võivad muutuda sellisteks, nagu ma olen neid
näinud Rootsis, Soomes, Ameerikas, Kanadas, Austraalias,
kus usklikud võivad sattuda asjade ihaldamise
võrkudesse, unustades, et kõik need asjad
mööduvad ja et ainult see, mis on tehtud Kristusele,
kestab igavesti.
MA OLEN SINUGA KOOS VIIBIDES KOGENUD,
ET SA OLED RÕÕMUS INIMENE JA SEE RÕÕM
ON OLNUD NAKKAV.
Ma arvan, et kristlased peaksidki rõõmsad
olema, sest nemad teavad, mida elu tegelikult endast
kujutab ja kes lõplikult seda elu valitseb. Elul
on tähendus ja see on austada Jumalat. Jah, vahel
oleme me valudes, vahel me kannatame ja seda ei peaks
me mitte välja naerma, kuid samas peaksime me rõõmustuma
sellest, mida Jumal on teinud isiklikult meie jaoks
Kristuses ja mida Jumal teeb oma koguduses. Üldiselt
tuntakse mind ülikoolis kui kedagi, kes alati naeratab
ja alati rõõmus on ning teiste inimeste
ellu rõõmu lisab. Ma arvan, et kristlased
peaksidki seda tegema, sest meie rõõmu
põhjuseks on see, et meie patud on andeks antud
Jeesuses Kristuses.
Küsitles HELDUR KAJASTE
11. novembril 2001
Duane Beals (paremal) ja Heldur Kajaste
ELUMÄRK
 Sellel
aastal oli mu puhkus kesksuvel ja ma jõudsin
Fåröle pärast jaani. Ilmad olid põuased,
täis päikest ja soojust ning kõike
seda, mida olin igatsenud kogu talve. Siis olin pidanud
hommikupimeduses kodunt välja sõitma, et
jõuda kella seitsmeks Karolinska haiglasse tööle.
Sukeldusin kohe röntgenilaboratooriumi pimedusse,
kust vabanesin alles hilisel pärastlõunal.
Lühike talvepäev oli harilikult juba jõudnud
pimeneda õhtuks, kui viimaks sain koduteele asuda.
Pole siis ime, et igatsesin valgust ja päikest,
meretuult ja õhku, mida võisin saada sellel
Läänemere saarel.
Mõned päevad olin juba meie võrgumajas
veetnud, kui ühel varasel hommikul läksin
pererahva tallu mune ja piima ostma.
"Meil on täna lambaniidu päev,"
ütles perenaine Elsa, kui istusime köögilaua
ääres ja rüüpasime kuuma kohvi.
"Sõidame kodunt kella kümne paiku kiriku
karjamaale ja võtame leivakoti ja kohvi kaasa.
Kui tahad, tule kaasa."
Võtsin kutse tänuga vastu.
Kell kümme algas sõit. Peremees Victor
ja naabri Otto istusid traktori pingil, naised-lapsed
kõik laial päravankril. Sõit läks
piki põlist, helendavat külateed, läbi
lepavõsade ja kasemetsade, siis jälle üsna
ranna äärt pidi, kuhu viimane torm oli kuhjanud
suuri meremudavalle. Paiguti oli looklev tee surutud
põikaedade või paekivimüüride
vahele, mille tagant kerkisid igivanad lubjatud kivihooned
oma telliskivi- või soorohukatustega. Aedades
olid sirelid lõpetanud õitsemise, aga
jasmiinipõõsad olid täies õiteehtes
ja lõhnasid hurmavalt.
Tunni aja pärast jõudsime Fårö
kiriku juurde, kus kadakane karjamaa oli jaotatud talude
vahel kiviaedadega piiratud osadeks. Keskel asus kitsas
tänav, mis viis lambaniidutarasse. Sinna aetigi
nüüd pererahva lambad ja niitmine algas.
Osava võttega tõmbas Victor lamba selili,
Otto sidus lamba jalad kokku ja siplev loom anti naistele
üle. Vilunult ja kiiresti lõksusid lambaniidu
käärid, suured villahunnikud kuhjusid mahalaotatud
puldanile ja varsti oli lammas niidetud. Imelikult kõhn
ja alasti nägi ta välja, kui lipsas kiiresti
tagasi oma karja hulka.
Töö läks nobedasti ja lõbusalt
juttu ajades ning laste kilkamise ja naeru saatel. Kohviaeg
oli käes. Mehed panid kohvikatla tulele ja naised
hakkasid toitusid valgele linale laduma.
Päike paistis pilvitust taevast ja eemal sinetas
meri. Seisin lambaniidu tara juures ja vaatasin lambaid,
kes villakoormast vabanenult hingasid nagu kergemini.
Seal nad olid - mustad, hallid ja valged. Aga korraga
torkas mulle midagi silma! Umbes pooled lammastest olid
teistmoodi: selja keskele oli neile jäetud kasvama
villatutt.
"Elsa, mida see tähendab?" hüüdsin
perenaisele, "miks on pooltel lammastel tutt seljal?"
"Ah jaa," vastas Elsa, "see on elututt.
Lammas, kellel on see tutt seljal, jäetakse elama,
kui teised lambad viiakse sügisel tapamajja. Niiviisi
on Fåröl igivanast ajast saadik märgitud
elulambaid."
Kohv oli joodud ja võileivad söödud.
Istusime jälle kõik naised-lapsed traktori
päravankrile ja sõitsime kodu poole. Lambad
olid lastud niidutarast lahti ja jäid jälle
rahulikult kadakate vahele sööma, aga nüüd
olid nad märgitud. Just nagu inimesedki, mõtlesin
- elame siin koos, kõnnime ja õiendame,
sööme ja joome elu kadakasel karjamaal. Ja
ka meie elame märgituna.
Ühel päeval sai osa meist elumärgi
- Igavese Elu märgi.
TAIMI PROOS
Usurändur
JUMAL
TÄIDAB OMA TÕOTUSED
 Georg
Müller (1805-1898) töötas alates 1829.
aastast evangelisti ja piiblilevitajana peamiselt Bristolis
Inglismaal. 1834. aastal asutas ta seal haridusasutuse,
mis pidas tema surmani ülal 75 kooli. 1835. aastast
tegutses kahetuhandekohaline orbudekodu.
Kust sai Georg Müller selleks kõigeks
raha? Seda saame teada ajakirjast idea Spektrum võetud
artiklist.
1897. aasta varasuvel külastas Charles Parsons
oma sõpra Georg Müllerit tema töötoas
ja rääkis temaga Mülleri usulistest kogemustest.
"Kas te olete kogu aeg kogenud, et Issand oma
tõotusi peab?"
"Alati," vastas Müller. "Ta ei
ole mind kunagi hätta jätnud! Peaaegu seitsekümmend
aastat on Jumal pidevalt kõige eest hoolitsenud,
mis selle tööga seotud on. Orvud, keda on
olnud kokku 9500, ei ole kunagi tühja taldriku
ees istunud. Mitte kunagi! Sadu kordi oleme alustanud
päeva ilma ühegi pennita, aga meie taevane
Isa on meile vahendid saatnud täpselt selleks silmapilguks,
kui nad meile vajalikud olid. Ei ole olnud ühtegi
korda, millal tervislik söök kohal poleks
olnud. Läbi kõikide aastate usaldasin ma
Jumalat, uskusin elavasse Jumalasse ja ainuüksi
Temasse. Palvevastusena anti mulle 1 400 000 naela raha.
Me vajasime hiiglaslikke summasid - 50 tuhat naela aastas
ja need kõik tulid selleks ajaks, kui neid tegelikult
vajati.
Ma ei ole kunagi ühtegi penni kerjanud
Ükski inimene maa peal ei saa öelda, et
ma oleksin kunagi ühtegi penni kerjamas käinud.
Meil pole komiteed ega annetuste korjajaid, aktsiaid
ega algkapitali. Kõik tuli vastusena usupalvele.
Minu usaldus oli suunatud ainuüksi Jumalale. Temal
on palju teid, kuidas inimeste südameid liigutada
ja meile kogu maailmast abi saata. Sel ajal, kui mina
palvetan, räägib Tema selle või teisega
sellel või teisel kontinendil, et meid abistada."
"Ma oletan, et te ei ole kunagi mõelnud
reservfondist?"
"See oleks olnud kõige suurem rumalus.
Kuidas oleksin ma saanud palvetada, kui mul oleksid
olnud reservid? Jumal oleks öelnud: "Pane
oma reservid välja, Georg Müller." Oh
ei, millestki sellisest pole ma kunagi mõelnud!
Meie reservfond on taevas. Ma olen Jumalat ühe
naela pärast usaldanud. Ma olen Teda tuhande pärast
usaldanud ja ma ei ole Teda kunagi ilma asjata usaldanud.
"Õnnis on inimene, kes Sinu peale loodab"
(Ps 84,13)."
"Siis ei ole te ka kunagi sellest mõelnud,
et võiksite midagi enda jaoks kõrvale
panna?"
Pausi järel, mille ajal tema nägu oli jutlus
ja tema selged silmad sädelesid, nööpis
Müller oma jaki lahti ja võttis taskust
vanamoodsa rahakoti ning andis selle Parsonsile.
"Kõik, iga penn, mis mul on, on selles
rahakotis! Enda jaoks kokku hoida! Mitte iialgi! Kui
mulle saadetakse raha minu enda vajaduste katteks, annan
ma selle Jumalale edasi. Ükskord anti mulle minu
enda jaoks tuhat naela. Aga ma ei pea neid annetusi
isiklikult enda omadeks. Need kuuluvad Jumalale, kelle
oma ma olen ja keda ma teenin! Enda jaoks kokku hoida!
Ma ei julge midagi kokku hoida. See oleks minu armastavat,
armulist, kõikeomavat Isa häbistanud."
"Kui palju aega te kulutate põlvedel?"
"Ühel päeval rohkem, teisel vähem.
Aga ma elan palve vaimus. Ma palvetan, kui ma käin,
kui ma magama heidan ja kui ma üles tõusen.
Ja palvekuulmised tulevad alati. Tuhandeid ja kümneid
tuhandeid kordi on minu palveid kuuldud. Kui ma olen
veendunud selles, et asi on õige ja Jumala auks,
palvetan ma selle eest püsivalt, kuni vastus tuleb.
Georg Müller ei anna iialgi alla! Tuhanded hinged
on päästetud Georg Mülleri palvete peale.
Kõige olulisem on mitte kunagi järele jätta,
kuni vastus tuleb. Ma olen 52 aastat iga päev palvetanud
oma noorpõlvesõbra kahe poja pärast.
Nad ei ole siiamaani pöördunud, aga nad pöörduvad!
Kuidas võiks see teisiti olla? On olemas Issanda
muutumatu tõotus ja mina usaldan seda.
Jumalalaste suur viga on see, et nad ei palveta püsivalt
edasi
Jumalalaste suur viga on see, et nad ei palveta püsivalt
edasi. Neil ei ole visadust. Kui nad midagi soovivad
Jumala auks, peaksid nad palvetama, kuni nad selle saavad.
Oh kui hea, sõbralik, armuline ja meid mõistev
on Tema, kellega me asju ajame! Tema on mulle, nii vääritu
kui ma olen, mõõtmatult rohkem andnud
kui ma palusin või mõtlesin! Ma olen vaid
vaene, habras, nõrk, patune inimene, aga Tema
on minu palveid kümneid tuhandeid kordi kuulnud."
EESTI
KIRIKUTE NÕUKOGU PÖÖRDUMINE EESTI RAHVA
POOLE
Iga inimese elu on ainulaadne ja püha. Inimelu
puutumatus on kogu jumaliku ja üldinimliku eluseadustiku
aluseks. Emaüsas kasvava lapse elu on esimeses,
kõige kiirema arengu faasis ülimalt haavatav.
Inimelu vajab ja väärib igakülgset kaitset
alates eostumise hetkest. Seepärast tuleb aborti
ehk raseduse katkestamist, mis teadlikult põhjustab
lapse surma, pidada kõige kaitsetumas seisundis
oleva inimelu sünnieelseks tapmiseks.
Kirik on oma algusaegadest peale pidanud lubamatuks
meelevaldset, eriti aga süütute ja kaitsetute
tapmist ning hinnanud sellist tegu raske patuna Jumala
ja ligimese vastu. Ometi, võttes eeskuju Kristusest,
ei tõuka Ta patustajat endast eemale. Sõltumata
eksituse raskusest ja kasutades talle antud vaba tahet,
saab inimene tunnistada oma eksimusi, kahetseda tehtud
kurja ja pöörduda hea poole, et Jumala armu
abiga rajada oma elu tõele ja armastusele. Eksimuse
teadvustamine võib olla valuline kogemus. Samuti
ei pruugi eksinu puuduliku informeerituse ning ühiskonnas
laialt levinud väärideoloogia tõttu
sageli oma tegude olemust mõista. Seetõttu
kutsub Kirik iga inimest osutama tuge ja armastust neile,
kes peavad oma patu tõttu kannatama, samuti neile,
kes alles võitlevad hirmuga omi eksimusi enesele
teadvustada. Väärikas ja vaenuta suhtumine
peab säilima ka nendesse inimestesse, kes ei tunnista
oma eksimusi. Igasugune vägivald on taunitav.
Probleem ei ole ainult üksikisiku eksimustes,
vaid ühiskonnas tervikuna aset leidnud moraalses
nihkes. Eesti ühiskonna tervenemiseks on vajalik
üldisem suhtumise muutumine aborti. Eesti Kirikute
Nõukogu kutsub üles rahva võimu esindajaid
ja täideviijaid tunnustama ning kaitsma iga inimese
loomupärast õigust elule eostumise hetkest
alates. Me kutsume arste ja meditsiinitöötajaid
toetama inimelu nimelt siis, kui ta kõige enam
tähelepanu ja hoolitsust vajab. Me kutsume teadlasi
ja kõiki mõtlejaid selgitama ja väljendama
tõde inimelu alguse ja sellega seotud vastutuse
suhtes. Me kutsume kõiki mehi ja naisi suhtuma
aukartuse ja vastutustundega ühekssaamisel edasipäranduva
inimelu andi. Meie palve on, et kõik inimesed
loobuksid ideoloogiast, mis muudab inimeselt elu võtmise
argiselt märkamatuks.
Eesti ühiskonnas tuleks otsida võimalusi
hoolekeskuste rajamiseks last kandvatele emadele, kes
neile avaldatava surve tõttu või mis tahes
muul põhjusel seisavad silmitsi kiusatusega katkestada
juba alanud rasedus. Sealt saaksid nad tõest
teavet neis areneva inimelu kohta, vaimulikku, moraalset
ja materiaalset toetust lapse ilmalekandmiseks, turvatunnet
pakkuva ajutise eluaseme ning vajaduse korral ka abi
sündinud lapsele kasuvanemate leidmisel.
Soovime kõikidele inimestele tarka ja mõistlikku
meelt elu hoidmisel.
EESTI KIRIKUTE NÕUKOGU
Tallinnas, 15. novembril 2001. Issanda aastal
Lühidalt
Eesti EKB Liidust
 Eesti
EKB Liidu suurima, Tallinna Oleviste koguduse vanemapstor
REIN UUEMÕIS - 70
Sest nõnda ütleb kõrge
ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha:
Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute
ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike
vaimu ja elustada rõhutute südameid. Jesaja
57:15
***
4. novembril valiti Kehra Koguduse üldkogu koosolekul
koguduse pastoriks ELARI TAMM.
* * *
18. novembril õnnistati Tallinna Kalju Baptistikoguduses
diakoniks RAIDO ORAS, kes asus täitma koguduse
noortepastori ülesandeid. Õnnistamispalve
pidasid koguduse pastor Argo Buinevitš, Tartu Salemi
koguduse pastor Meego Remmel (Kalju koguduse endine
pastor) ja Tartu Kolgata koguduse pastor Leho Paldre.
TA
KÕNDIS TEED KOOS JEESUSEGA
Järelehüüdeks Evald Männile
 15.
novembri varasel hommikutunnil lahkus igavikku Evald
Mänd (kirjanikunimega Ain Kalmus). Ta lahkumine
oli rahulik ja vaikne. Ta suikus magama mändide
all asuvas kodus Amherstis Massachusettsi osariigis
USAs. Need männid tuletasid talle meelde kodumaad
- Hiiumaad, Eestimaad. Kuid nüüd astus ta
veelgi kaunimale, veelgi igatsetumale kodumaale. Kas
selle maa puud, elupuud, pisutki sarnanevad eestimaistele
mändidele, seda me ei tea. Praegu veel mitte.
Evald Mänd sündis 8. juunil 1906 Emmaste
vallas Hiiumaal. Lapse- ja noorukieas jättis uskliku
ema eeskuju ta hinge kustumatu mõju. Ka lugemishuvi
avaldus varakult: nooruk käis kohalikult kirikuõpetajalt
lugemiseks kirjandust laenamas. Evald Mänd õppis
Kuriste apostlik-õigeusu koolis, hiljem teisteski
maakoolides.
Evald Männi usuline pöördumine jäi
1923. aasta talveaega. Harju külas lihtsas talutoas
peetud jumalateenistusel leidis ta vastuse süü-
ja andestuse küsimustele. Ta kirjutas ise: "Kui
viimaks mu palvetele vastus anti, tundsin nii suurt
vabanemist, mida ma varem pole kogenud. Mu südamelt
eraldati koorem. Olin isegi pisut üllatunud, et
midagi suuremat ega üleloomulikumat ei saabunud.
Kuid samal hetkel tundsin, et sellest on küllalt."
Järgnesid õpingud Eesti Baptisti Jutlustajate
Seminaris Keilas ja Andover Newtoni teoloogilises kõrgkoolis
USAs. Naasnud Eestisse, abiellus Evald Mänd Pärnust
pärit Elli Jamsiga. Aastal 1937 ordineeriti Evald
Mänd Tallinna Esimese (praeguse Kalju) Baptistikoguduse
jutlustajaks.
"Mu elu kuulus nüüd täiesti sõnatunnistamisele,"
tõdes ta seda sündmust oma mälestustes
kirjeldades. Temast sai hinnatud jutlustaja, vaimulike
ajakirjade kaastööline, vaimuliku seminari
õppejõud ja Eesti Baptisti Usuühingute
Liidu juhatuse liige.
Kuid sõja-aeg muutis Evald Männi ja tema
perekonna elus paljugi. Nagu paljusid teisi, viis elutee
ka Mändide pere 1944. aastal Rootsi, sealt mõni
aasta hiljem USAsse. Ameerikas oleks Evald Männi
ees avanenud teoloogiaõppejõu tee, ta
isegi õpetas mõnda aega Andover Newtonis,
samas koolis, kus ta ise omal ajal oli õppinud.
Kuid ta tundis siiski eelkõige pastorikutsumust.
Vaimulikutöö oli ta teadlik valik - ja Jumal
õnnistas seda valikut: Evald Mänd töötas
heade tulemustega ingliskeelsetes kogudustes - Rockportis
ja Amherstis. Ta oli samal ajal oodatud kõneleja
ja lektor võõrsil elavate eestlaste hulgas.
Just võõrsil on sündinud põhiosa
Evald Männi kirjanduslikust loomingust. On tähelepanuväärne,
et Evald Mänd kirjutas oma piibliteemalised ja
ristiusu ajaloo ainelised romaanid vaimulikutöö
kõrvalt ("Jumalad lahkuvad maalt",
"Toone tuuled üle maa", "Koju enne
õhtut", "Juudas", "Tulised
vankrid" jt.). Võiks öelda, et need
romaanid sündisid osalt ka vaimulikutöö
kogemuste mõjul. Kui rõhutatakse, et Ain
Kalmus on oma raamatuis "jõudnud inimese
elu kõige keerukamate probleemide läbitunnetatud
käsitlemiseni" ja kui tema romaanide kesksed
tegelased on usuliste otsingutega inimesed, siis aimub
meile, et vaimulik ja kirjanik, Evald Mänd ja Ain
Kalmus, olid ühes inimeses, ühes kutsumuses
lahutamatult seotud. Ja seda mitte ainult romaanides,
vaid ka Evald Männi mälestusraamatutes ja
jutlusekogudes.
Lubatagu mul lõpetada kujundiga, millele on
üles ehitatud Evald Männi jutlus "Inimene
ja ta vari". Jutluseks on ta inspiratsiooni saanud
Ap 5,15 tekstist, mis räägib, kuidas inimesed
tõid haigeid tänavatele lootuses, et Peetruse
vari langeks mõne peale neist ja nad terveneksid.
Evald Mänd kirjutas: "Ent Peetrus pole ainus,
kes kõndides varju tänavale heidab. Meil
kõigil on oma vari. Eluteed kõndides saadab
see meid. Kunagi ei jää see meist maha. Too
vari on meie isiklik mõju. See ulatub meist kaugemale,
puudutab meie kaasinimesi ja jätab neile oma jäljed.
... Meie vari liigub meie kõrval, libiseb üle
teiste inimeste ja muudab need kas paremaks või
halvemaks."
Oleme Jumalale tänulikud Evald Männi elutöö
mõju, tema varju eest, mis ikka veel meie peale
langeb, kuigi Evald Mänd ise on meist ette kiirustanud.
See on õnnistav vari, terviklikkust ja tervendust
kinkiv mõju, mis meieni ulatub. Ja selle hea
mõju saladustki mõistame: kes oma teed
kõnnib Jeesusega, kellele iganes langeb Jeesuse
risti elu uuendav vari, see muutub ka ise võimeliseks
elu uuendavat mõju jagama.
TOIVO
PILLI
|
