Telli Kuulutaja
Kuulutaja

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

NR. 7 (141) Juuli 2001 XIII AASTAKÄIK

Sisukord

Aktuaalne teema: Suvepäevad Kärdlas * Ma olen head võitlemist võidelnud. Jutlus * Aktuaalne teema: Intervjuu Tarmo Toomiga * Ma pole enam kunagi sama. Intervjuu * Ärkamisest Hiiumaa näitel * Välismaalt * Sest sina õpetad mind. Tunnistus * William Knibb * Lühidalt


Imeline mererand, soe suvi, pastor ristitavatega minemas läbi vee… Mida võiks kristlase süda veel tahta?

See pilt on tehtud Eesti EKB Liidu suvepäevade ajal Kärdla mererannas. Kolm ilusat päeva teemal “Armastus, mis võidab” sisaldasid jumalateenistusi, kontserte, vestlusringe, oksjonit taastatava Kärdla palvela heaks, ristimisteenistust, kohtumisi ja tutvumisi ning palju muudki. Käesolevast Kuulutajast võib leida mõndagi nende suvepäevade kohta, kuid kõigest kirjutamine ei ole muidugi võimalik.

Suvel toimub palju teisigi üritusi — laagreid, telgikoosolekuid, pikemaid sõite. Ameerika muusikud, kes samuti suvekonverentsil esinesid, ütlesid intervjuus Kuulutajale: “Ükski meist ei ole päris endine pärast seda reisi.” Me võime otsida vaheldust, puhkust, uusi häid mõtteid – seda kõike me kindlasti ka saame. Kõige suurema kasu saavad aga need, kes otsivad Jumalat ja annavad end mõjutamiseks ja muutmiseks Tema kätte.

Jeesus ütles: “Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile. Sest igaüks, kes palub, see saab ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse.” (Matteuse 7,7-8).

 

AKTUAALNE TEEMA

Suvepäevad Kärdlas

Erki Tamm6.-8. juulini toimusid Kärdlas Eesti EKB Liidu suvepäevad. Rääkisime neist päevade üldjuhi Kärdla baptistikoguduse pastori ERKI TAMMega.

Kui suureks sündmuseks olid suvepäevad Hiiumaa jaoks?

Hiiumaa jaoks oli see rekordiline sündmus. Nii suure hulga külalistega väljastpoolt Hiiumaad ei ole siin ühtegi üritust toimunud. Oli üheksasada registreerunud osavõtjat, ameeriklaste muusikali kuulas üle tuhande inimese.

Mis oli suvepäevade naelaks?

Erinevate inimeste jaoks võisid need olla erinevad sündmused. Kindlasti üks mõjuvamaid oli kahekümne kolme inimese ristimine Kärdla rannas. See pikk rännak vees, et jõuda paraja sügavuseni, meenutas tõelist ristikäiku (pildil). Ka Ameerika koori muusikal oli ääretult muljetavaldav. Kolmandaks tõstaksin esile rongkäiku läbi Kärdla linna tänavate. Minu arvates oli see ääretult vahva ettevõtmine.

Kas midagi ebaõnnestus ka?

Ühegi ürituse kohta tervikuna ei saa öelda, et see oleks läbi kukkunud. Väiksemaid viperusi juhtus tehnikaga ja kõik ei mahtunud täpselt programmi. Sellise rahvahulgaga üritustel on pooled neist viperustest möödapääsmatud ja teise poole põhjuseks on see, et korraldajad ei osanud neid ette näha.

Kõige õigem hindaja oleks suvepäevadel käija. Ma ootaksin inimestelt tagasisidet, millega jäädi rahule ja mis oleks võinud teistmoodi olla.

Sa oled ka Kärdla linnavolikogu esimees ja Palade põhikooli direktor. Kas Sinu teised ametid tulid suvepäevade organiseerimisele kasuks?

Midagi läbi suruda ei olnud vaja, kuid inimestega oli lihtne kontakti saada, kuna ma neid kõiki tunnen. Samas minu amet volikogu esimehena kohustab mind täitma kõiki kohapealseid reegleid, sest volikogu on ise need reeglid kehtestanud, kasvõi näiteks öörahust kinnipidamine või tänavate sulgemiseks politseist loa võtmine.

Kas öörahuga oli probleeme?

Mõned kaebused tulid. Kärdla linna korra järgi võivad üritused suvel kesta südaööni. Meie laupäevaõhtune kontsert-oksjon Kärdla rannas lõppes mõned minutid pärast seda. Need kaebused võib panna ka selle arvele, et igale inimesele lihtsalt suvepäevade toimumine siin ei meeldinud.

Hiiumaa on ju vana usulise traditsiooniga ala. Kas siin on ka neid, kellele niisugused üritused on vastukarva?

See usuline traditsioon on tegelikult paljuski kaotsi läinud ja osaliselt muutunud legendiks. Mulle endale meeldib ka mõelda, et Hiiumaa on baptistide saar, aga baptiste on siin natuke üle kolmesaja ja elanikke üle kümne tuhande. Seda on rohkem kui keskmiselt mujal Eestis, aga ei saa öelda, et usuline traditsioon siin eriti tugev oleks.

Hiiumaa esimesest ärkamisest on möödas 120 aastat.

Vaimulikke ärkamisi on toimunud ka järgnevate aastakümnete jooksul. Suurim neist oli 1943. aastal. Siis liitus kogudustega umbes sada inimest. Täna on vaimulik töö küllalt kuiv ja raske ning vilju on üksikuid, kuid usuelu läheb edasi.

Vaimulik töö on raske, kuid Sina pead kolme ametit. Kuidas Sa kõigi nendega hakkama saad?

Mida rohkem ma neid teen, seda rohkem ma näen, kui palju ühist neis on. Kaugem eesmärk kõigis neis on küllalt sarnane — me püüame mõjutada inimesi positiivse poole. See töö, mida kogudus teeb, on kõige sisemisem, puudutab inimese kõige sügavamat olemust. Kõik muu on nagu pealisehitus. Need tööd on üksteist täiendanud ja minule isiklikult maailma nägemiseks ja inimeste mõistmiseks kasuks tulnud.

Kes olid teised suvepäevade juhid?

Meego Remmel (programmi juht), Tarmo Kähr, Elari Tamm, Pille Havakats, Urve Pihlak, Koit Lääts. Olulist tööd tegid Kristjan Vaks majandusküsimustes ja Timo Lige muusika poole pealt. Väino ja Galja Kaev oma firmaga “Viiger” olid suvepäevaliste toitlustajad.

Ma tahaksin tänada kõiki suvepäevalisi. Ma olen saanud tagasisidet keskkoolist, kus ööbis üle kahesaja inimese, giidide käest ja veel mõnelt, et küll olid toredad inimesed. Tahaksin tänada selle meeldiva mulje eest, mida suvepäevalised hiidlastele jätsid.

Täname Sind ja kõiki korraldajaid!

9. juulil

 

”MA OLEN HEAD VÕITLEMIST VÕIDELNUD”

”Sest mind juba ohverdatakse ja minu lahkumiseaeg on jõudnud ligi. Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad Ta ilmumist.”
2. Timoteose 4,6-8

On kummaline kontrast apostel Pauluse nime ja tema isiku suuruse vahel. Apostel ise ütles: “Jumala armust olen mina, mis ma olen.” Nimi “Paulus” tähendab “väike, nõrk, tühine”. Kui ta sündis, siis andsid vanemad talle Iisraeli esimese kuninga Sauli nime lootuses, et sellest poisist kasvab mees, kes ulatub peajagu teistest kõrgemale, nii nagu Saul oli peajagu pikem teistest inimestest.

Need uhked lootused purunesid Damaskuse teel, kus toimus Kristuse ja Sauluse kohtumine. See oli protsessi algus, mida võiksime nimetada ”Saulusest sai Paulus”. Kõik need, kes on uurinud apostel Pauluse elulugu, ütlevad, et tegemist oli erakordsete võimetega isiksusega. See aga, et ta andis kõik need võimed Kristuse teenistusse, võimaldas neil vaimuannetel täielikult välja areneda. See tegi ta suure mõjuga ja õnnistatud inimeseks Jumala riigi töös. Pauluse kohta on kirjutatud, et ta oli suuremaid kuningaid inimeste südamete valitsemises. Ta oli inimajaloo suuremaid õpetajaid ja kristluse ülempreestreid, kes oma püha elu tänu- ja kiituseohvrid viis Jumala altarile. Üheksateistkümne sajandi jooksul pärast Paulust on selles maailmas elanud palju suuri ja võimsaid isikuid, kuid keda võiksime asetada selle mehe kõrvale? Pauluse mõju ulatus ja kuulsus ületab kõiki. Ei ühtegi kardinali ega paavsti, ei ühtegi reformaatorit ega õpetlast, keisrit ega kindralit saaks me asetada Pauluse kõrvale. Pauluse kirjutatud Kristuse evangeeliumi ideed levivad tänapäevani Piibli kaudu, mis on meie päevil ikka kõige levinum raamat maailmas. Vaevalt, et need inimesed Damaskuses, kes ühel pimedal ööl vastpöördunud noormehe korvi sees köiega üle linnamüüri alla lasksid ja aitasid tal põgeneda vihaste juutide käest, aimasid, kellega neil oli tegemist. Nende meelest oli seal üks noor vend, kes äsja oli leidnud Kristuse, aga nad ei aimanud, milline rikkus oli seal köie otsas korvis!

Loetud kirjakoht on apostli viimaseid sõnu, mis sobiksid tema hauakivile. Siin on mitu pilti kõrvuti. Üks neist viib meid võitlustandrile, teine jooksurajale ja kolmas palvekambrisse. Tahaksin puudutada seda esimest kokkuvõtet Pauluse elust: “Ma olen head võitlemist võidelnud.” Need sõnad viivad meid karmidesse tingimustesse. Usk tähendas apostlile ennekõike võitlust. Kui lugeda Pauluse kirju, siis torkab silma, kui sageli ta kasutas võrdlusi, pilte ja sõnastust, mis on võetud militaristlikust terminoloogiast. Ef 6 rõivastab ta kristlase niisuguse sõjavarustusega, millest võib ära tunda Rooma leegionäri. Sama mõte on ka 1Te 5, neid pilte on Filipi kirjas ja mujal. Mõnede arvates on need pildid ja mõtted tingitud sellest, et Paulus oma viimased aastad elas väga lähestikku Rooma sõduriga. Arvatakse, et ta oli aheldatud Rooma sõduri külge, kes teda valvas. Ent Paulusele polnud need pildid lähedased mitte ainult tema elu lõpuaastatel, vaid kogu ta usuelu osutus algusest peale teravaks ja raskeks võitluseks.

Mida tähendab võitlus? See on kahe vastaspoole otsene kokkupõrge. Selles raskes võitluses, mis toimub maailmas headuse ja kurjuse vahel, ei kasutanud apostel möödahiilimise taktikat. Ta ei pakkunud rahulikku kooseksisteerimise võimalust öeldes, et peaasi, kui meie päevil oleks rahu ja pärast meid tulgu kasvõi veeuputus. Paulus oli üks neid, kes söandas oma usu viia kokkupõrkesse kõigi nende jõududega, mis on usu, puhtuse, armastuse ja lootuse vastased.

Täna võime me tänada Jumalat selle mehe eest, kelle usus oli niisugust julgust. Võidelda tähendabki kõigepealt kartmatust. Vaimulikke lahinguid ei võidelda ja ei lööda argusega südames ega argade sõduritega. Kristus võib arast inimesest teha julge inimese. Kui me täna seisame võitlustandril, siis sooviksin südamest, et me saaksime julgustust apostel Pauluse eeskujust ja virgutustest, kus ta ütles: “Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu.”

Võitlus nõuab vastupidavust, moraalset sitkust. On neid, kes on alustanud vaimulikku võitlust lausa tormijooksuga, esimese vaimustusega, aga hiljem on nad taganenud. Mõelgem Paulusele, kes võis ütelda: “Ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.” Selles on midagi järeleandmatut.

Hea võitlus nõuab, et meil oleks väga tugev tahe võitlust võita. Stanley Jones olevat oma usku defineerinud kolme sõnaga ja ütelnud, et usk tähendab talle võitu, võitu, võitu! See tähendab võitu iseenese üle, maailma ja patukiusatuste ning ka kõige kurja üle. Me vajame väga tugevat tahet selleks, et võita. Jumal pühitsegu meie tahtemaailma! Mõnes inimeses on see väga ära rikutud, ta tahtejõud on muutunud äärmiselt nõrgaks.

Vaimulik võitlus nõuab suurt keskendumist. Apostel Paulus võis kogu oma energia siduda nagu ühte kimpu. Ta ütles, et ta taotleb üht. On neid inimesi, kes tegelevad korraga mitme asjaga. Paulus võis samuti tegelda tuhande asjaga, aga ta võis teatud hetkedel kogu oma tähelepanu koondada ühte punkti. Teame, et päikesekiired, mis läbi suurendusklaasi on koondatud ühte punkti, võivad süüdata tule ja teha veel palju muudki.

Hea võitlus nõuab ka allumist väga kindlale distsipliinile. “Ma talitsen oma ihu ja teen selle oma orjaks.” Paulus teadis, mis tähendab ennast sundida ja pidurdada. Kui soovime võidelda head võitlust, siis vajame neid mõlemaid, peame suutma ennast sundida headele tegudele, aga ka olema võimelised ennast talitsema. Hea võitlus tähendab asjade võtmist surmtõsiselt.

Paulus ei võidelnud üksinda. Ta ei toiminud nii, nagu Vana Testamendi suur vägilane Simson, kes üksipäini vehkis toore eeslilõualuuga ja oli lõpuks nii väsinud, et tundis lausa surma lähenevat. Paulus suutis koondada enda ümber terve võitlejate armee. Kõik kogudused palvetasid temaga koos, toetasid teda tema vaimulikes ülesannetes. Ta soovis kogu ristikoguduse mobiliseerida sellesse võitlusse, olles ise nendega osaduses.

Pauluse võitlus oli hea võitlus. See ei tähendanud ainult seda, et ta oleks hästi võidelnud ja võtnud oma ülesannet truuduse ning kohusetundega, vaid tema võitluse sisuks oli headuse võit kurjuse üle. Ta kirjutas Timoteosele: “Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!” Pole ükskõik, mis domineerib meie kodudes ja meie ühiskonnas, kas seal võimutseb kurjus või headus. Ei ole ükskõik, kas seal on Kristuse käed seotud ja Barabase käed lahti päästetud või vastupidi. Pole ükskõik, kas siin maailmas on kurjale antud tegevusvabadus ja Jumala riigi töö on takistatud või on uksed avatud Jumala riigile ja kurjuse jõud pidurdatud. Ei ole ükskõik, kas meie ühiskonnas valitseb vennaarmastuse või vennatapmise vaim, kas seal on esikohal vihkamise ja kahtlustamise või armastuse ning usalduse printsiibid. Paulus ei lasknud asjadel kujuneda nii, nagu need maailmas lähevad, vaid astus lahingusse headuse nimel.

Seda võitlust ei võidelda lihalike relvadega. Paulus ei öelnud, et tema võitlus oleks olnud kerge. See nõudis väga palju. See oli raske, kuid see oli hea võitlus.

Selles võitluses muutume me ise paremaks. Kes on teinud head, see ei tee kohe selle järel nii kergesti halba ega kurja. Me ei tee mitte ainult teisele head, vaid oleme ka ise õnnistatud. Samaarlane, kes aitas haavatut tee ääres, tegi sellele õnnetule inimesele head, aga kahtlemata kirjutas ta oma südame mälestusraamatusse ühe hea teo, mille üle ta ise ka pärast võis rahuldust ja rõõmu tunda. Kui Kristus avas pimeda silmad, siis oli see suur hetk mehele, kes oli kogu aeg viibinud öös ja nüüd korraga nägi valgust, aga see oli midagi ka Jeesusele endale. Ta oli õnnelik, et Ta võis teha Isa tegusid siin maailmas.

Hea võitlus on soojuse võitlus külmusega. See on armastuse sissemurd väiklasse ja vihkavasse maailma, see on koidutund maailmale, kus päikesetõus lööb julget lahingut pimedusvägedega. See on midagi niisugust, nagu prohvet ütles: “Vaata, pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid, aga sinu kohal koidab Jehoova!” Juba tõuseb valgus, juba tõuseb koit. Kuigi meie ei saa ühe hetkega seda maailma muuta päevvalgeks, võime me minna kandma uusi piirivaiu pimeduse ja valguse, päeva ja öö piirile. Jumal tahab, et me võiksime tõsta maailmas seda koidulippu üles! Meie ootame seda hetke, kus viha on kõigist põlatud, kus võitlus on hävitanud pilved ja, nagu üks luuletaja ütles, kus valgusekiir on armastus, mis võidab maailma.

Apostel Paulus oli üks neid uue koidu kuulutajaid. Ta teadis, et ta oli puutunud kokku Kristuse evangeeliumi päästva väega ja ta tundis otsekui võlakohustust kõikide vastu, käsku viia Kristuse päästev evangeelium kõigi inimesteni. “Ma olen kõikide inimeste võlglane,” ütles ta. Evangeelium on Jumala päästev vägi igaühele!

Me hindame tuletõrjujaid, kes tungisid süttinud majja ja päästsid mõne inimelu. Me hindame vetelpäästjaid, kes kiskusid surmaküünte vahelt välja mõne inimese. Nendele avaldatakse üldist tunnustust ja tänu.

Täna mõtleme apostlile, kelle käes oli ülesanne tuua inimesi välja selle maailma vingust, halvast, elu tapvast ja hävitavast õhkkonnast värske õhu kätte. Nüüd on see koguduse ja iga kristlase ülesanne! Juba vanasti oli Õpetussõnades antud see tarkus: “Päästa need, keda viiakse surma!” Apostel tundis seda, et tema ülesandeks on inimeste päästmine. Selletõttu võis ta ütelda, et ta võitles head võitlust. See tähendas viia iseenda elu karmidesse ja rasketesse tingimustesse, minna sülitsi kokku selle vingu ja suitsuga, mida endast kujutab see maailm.

See peab olema ka meie peaülesanne. Vähe on sellest, et oleme ise päästetud, tuleb hoolitseda ka selle eest, et me omaksed võiksid saada päästetud. Kui sa ise oled tulnud välja pimedusest, siis su peamine mure on otsida neid, kes on alles seal!

Vend August Ruusna jutustas, et kui laev, millel tema oli mobiliseerituna teel Leningradi poole, sai pommitabamuse ja hakkas vajuma, siis inimesed selles segaduses hüppasid merre, et end päästa. Tema oli üks nendest, kes siis jäid lainetele saatuse hooleks. Lõpuks tuli üks kaater, millele hakati koguma mehi, kes võitlesid vees elu ja surma piiril. Tema oli üks neist seitsmeteistkümnest, keda välja tõmmati. Kui aga pimedaks läks, anti laevakaravanist korraldus, et kaater peab ära tulema, aga palju eesti mehi oli veel lainetes heitlemas. Need, keda veest oli välja tõmmatud, hakkasid siis nutma ja ütlesid: “Kas siis teised jäävad maha?” Kui oleme ise päästetud, siis olgu meie suurim mure hoolitseda teiste päästmise eest! See ei ole kerge töö, aga see toob meie ellu õnnistuse.

Apostel ütles lõpuks: “Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg.” Andku Jumal, et niisugune pärg võiks ühel päeval ehtida ka meie päid!

KALJO RAID
Kaljo Raid (1918-1995) oli Kohila baptistikoguduse pastor

 

AKTUAALNE TEEMA

Patriotismist ja muust

Tarmo ToomEesti EKB Liidu suvepäevadest Kärdlas võttis osa ka TARMO TOOM (39) oma perega. Enamiku osalejate määratlemisega ei tekkinud raskusi — olid kodu- ja väliseestlased, kuid tema puhul ei olnud kõik nii üheselt selge.

Kas Sa oled ameeriklane?

Mul on Eesti pass ja Eesti autojuhiload. Ameerika load on ka. Olen Ameerikas elanud seitse aastat. Nimi on siiani Oleviste koguduses kirjas.

Hiiumaa on Sinu vanaisa Osvald Tärgi sünnikoht.

Ma käisin oma vanavanaisa talus, enne kui Kärdlasse jõudsime. Siis vaatasime oma juured üle. Pojad ei olnud neid üldse näinud.

Kas Su lapsed on ameeriklased?

Eks neil on nüüd identiteedikriis — Eesti pass ja inglise keel.

Neil oleks ju nii hea Hiiumaal esivanemate keelt harjutada.

Nad harjutavad ka. Olime nädal aega Eestis olnud ja siis esimest korda märkasin, et nad rääkisid omavahel eesti keeles, kuigi meid ei olnud juures ja keegi ei surunud eesti keelt peale.

Kas Sa Ameerikas surud neile eesti keelt peale?

Alguses nad pidid töövihikuid täitma, aga see oli rohkem minu enda närvide krussi keeramine. Kodus me räägime eesti keeles, kuid poisid vastavad inglise keeles. Vahel tuleb mõni lause eesti keeles ka hulka.

Mida Sa Ameerikas teed?

Olen ajaloolise teoloogia abiprofessor John Leland Center for Theological Studies Washingtonis. See on uus baptistiseminar.

Doktorikraadi Sa ei saanud baptistlikust õppeasutusest?

Selle sain ma katoliiklaste käest. Töö teemaks oli “Augustinuse kristoloogiline hermeneutika”. Sisuks oli Piibli tõlgendamine.

Sa oled vist “igavene üliõpilane”?

Olen umbes 24 aastat õppinud. Vahepeal töötasin ka kaheksa aastat. Oma õpingud lõpetasin sel kevadel ja augustikuust asun täiskohaga tööle. Sellele kohale planeerin jääda kaheks aastaks. Pikemaid plaane ei julge teha, sest elu on näidanud, et need ei pea paika.

Sa lõpetasid Tallinnas konservatooriumi. Kas Sa muusikaga ka veel tegeled?

Ma kuulan muusikat, kuid ise ei mängi. Nüüd olen ma hea kuulaja.

Kas Su abikaasa käib ka tööl?

Kahjuks on tema staatus väga vilets — ta on minuga kaasas olev isik ja ei tohigi töötada.

Kas Sul on kontakti Ameerika eestlastega?

Washingtonis on neid väga vähe. Paar korda aastas oleme käinud Torontos.

Kas Sa teed ka kogudusetööd?

Aktiivselt mitte. Aga minu jaoks on see, mis ma klassiruumis teen, ka kogudusetöö.

Sa juhtisid siin vestlusringi teemal “Armastus riigi vastu: varakristlikud mööndused ja kahtlused”. Miks Sa sellise teema valisid?

Mu oma mõttes on väga suured paralleelid Eesti praeguse olukorra ja neljanda sajandi kristluse vahel. Kuidas olla kultuuriliselt ja sotsiaalselt täiesti uutes oludes kristlane? Me olime harjunud vastandama end riigile, kes meid tagakiusas. Siis olid suhted lihtsamad. Nüüd ei peaks end sugugi kõigele vastandama. Peaks toetama neid asju, mis on head. Aga kõigega ei peaks kaasa minema. Väike prohvetlik hääl peaks igas kristlases olema oma ühiskonna suhtes.

Kas ameeriklased on oma riigi patrioodid?

Ameeriklased on äärmiselt suured patrioodid. Mulle seostub see “suure kodumaaga”. Igal hommikul on koolis lipuvanne käsi südamel. Isegi jalgpallivõistlusel lauldakse hümni. Meie lapsed teevad seda ka. Mulle on see vastunäidustatud.

Eestis määratakse trahv, kui õigel ajal lippu üles ei tõmba. Kas eestlaste patriotismiga on kõik korras?

Eks me ole natuke haavatud. Kõik need tunded kodumaa vastu on aastaid nii segased olnud, et kui oma maa lõpuks käes on, siis inimene ei tea, kas armastada teda või mitte. Ma soovitaksin Jumalat eelkõige armastada ja siis kodumaad ka.

Täname! Loodame, et tuled ükskord kogu perega päriselt Eestisse tagasi.

7. juulil Kärdlas

 

MA POLE ENAM KUNAGI SAMA

5.-16. juulini esitas Whittieri koguduse (Whittier Area Community Church) koor Ameerikast Eestis üheksas eri paigas gospelmuusikali “Jumala lähedal”. Turnee ajal said 66 ameeriklast Otepääl kaks päeva puhkust. Kuulutajale andsid seal intervjuu koguduse muusikatöö juht DAVID WALTERMAN ja klaverimängija MATT SEGAWA. Intervjuu tõlkis turnee projektijuht Kristiina Krabi.

Kus asub Whittier?

Whittier on Los Angelese eeslinn, mis asub poole tunni tee kaugusel Disneylandist, Hollywoodist ja Los Angelese kesklinnast.

Kas teil on suur kogudus?

Igal pühapäeval koguneb 1700 inimest. Meil on kolm jumalateenistust. Esimene on traditsiooniline, teine ja kolmas on kaasaegse ülistusmuusikaga. Igal teenistusel esineb koguduse koor, lisaks ühineb kord kuus meiega 25-liikmeline orkester.

Meie kogudus kuulub ühe protsendi Ameerika kõige suuremate koguduste hulka. Muidugi on Ameerikas väga palju meist suuremaid kogudusi.

Meie liit Baptist General Conference on Rootsi taustaga. Meil endal Rootsi tausta ei ole, Davidil on Norra taust. Meie koguduse pastor on rootslane.

Teil peab suur kirikuhoone olema?

Istuma mahub 750 inimest. Kiriku juurde kuulub administratiivhoone, kus on meie tööruumid ja pühapäevakooli ruumid. Lisaks on spordihall.

Meie kiriku krunt on umbes nelja-hektariline. Kiriku ümber on väga ilusad murumäed.

Kas teie piirkonnas on palju kogudusi?

Nagu mujalgi meie lähedal, on igal tänavanurgal kirik. Presbüterlased, luterlased, nelipühilased, katoliiklased — väga palju erinevaid kogudusi.

Meil mõni inimene kurdab, et ei tea, kuhu minna, erinevaid kogudusi on liiga palju.

Teenistuslaad erineb kogudustes tohutult. Osa inimesi käib kirikuid mööda nagu kaubareisil — ühest kohast teise ja otsivad paremat. Meie oleme kindlalt ühe koha peal.

Mis teid muusikalis “Jumala lähedal” köidab?

Meie koguduses oli selle muusikali selgeks õppimine inimestele elu muutev kogemus. Sellel oli suurem mõju kui ühelgi teisel muusikateosel, mida me oleme ette kandnud. Muusikal avas meie silmad, kuidas me saame osaleda Jumala riigi töös, kuidas Jumal tahab töötada meie kaudu igal päeval meie elus.

Meie kogudus õppis Jabese palvest: “Ja Jabes hüüdis Iisraeli Jumala poole, öeldes: “Oh, õnnista mind rohkesti ja laienda mu rajasid! Olgu su käsi minuga ja päästa mind kurjast, et mul vaeva ei oleks!” Ja Jumal saatis, mis ta palus.” (1 Aja 4,10). Me nägime, et Jumal avas ukse misjonitööks ja andis võimaluse tulla ka Eestisse.

Mis on selle muusikali sisu?

Muusikali keskne sõnum on, et Jumal kujundab meie elu. Vaata enda ümber, mida Jumal teeb ja ühine Temaga selles töös. Olulised ei ole meie ideed, mida me võiksime Jumala heaks teha, vaid kuidas üksikisik sobitub Jumala suurde plaani.

Muusikal põhineb Henry Blackaby menuraamatul “Jumala lähedal”*. Enamik sellest muusikalist on juba olemasolevast muusikast kokku pandud. Võeti erinevad vanad kirikulaulud ja kaasaegsed laulud ning ühendati tekstiga.

Kui levinud on see muusikal Ameerikas?

Me saame üks kord aastas California kirikumuusikutega kokku ja erinevad kirjastused pakuvad meile oma muusikat. Igal aastal pakutakse välja 50-60 erinevat muusikali. Valik on väga suur ja sellepärast ei saa öelda, et see oleks üle Ameerika levinud muusika. Aga kõigist muusikalidest puudutas just see eriti meie südameid.

Kas te olete selle muusikaliga palju rännanud?

Oleme käinud ainult San Diegos kodust kahe tunni tee kaugusel. Esitasime selle muusikali koos ühe suure nelja tuhande liikmelise koguduse kooriga. Meie koori jaoks on see esimene ringreis. Eestis on kaasas ainult meie oma koguduse lauljad.

Kas siinsed kontserdid on õigustanud teie lootusi?

See muusikal on puudutanud siinsete kuulajate südameid, samuti nagu see puudutas meie kogudust ja meid endid. Huvitav on näha, kuidas Jumal töötab inimestega muusika kaudu üle keelebarjääride. Me oleme näinud nii palju pisaraid ja kallistusi ning naervaid nägusid. Oleme kohtunud väga toredate inimestega. Meil on tekkinud uusi sidemeid. Lasksime Viljandis teha endale massaaži ja kutsusime massööri kontserdile. Ta tuli ja sai väga õnnistatud. Ta oli täiesti ilmalik inimene. Viljandi luteri koguduse noorterühm tuli meie juurde ja õpetas meile vaimulikke laule. Me viime koju kaasa tohutult palju häid mälestusi.

Kuidas üldse tekkis mõte tulla selle muusikaliga Eestisse?

Baptist General Conference hakkas endale Eestist partnerkirikuid otsima. Ka Whittieri kogudusel tekkis huvi Eesti vastu ja kaks aastat tagasi käis meie delegatsioon siin vaatamas. Me kutsusime endale Helari Puu perega külla. Tema meil olles küsisime, et kuidas oleks, kui tooksime ühe väikese muusikute rühma Eestisse. Meie pastoril ja misjonitöö juhil tekkis idee, et me võiksime tuua terve koori ja orkestri siia. See idee kasvas väga väikesest väga suureks.

Kas teie koor on kutseline?

Kõik on vabatahtlikud, kuid meie hulgas on õppinud muusikuid. Enamik bändist on elukutselised muusikud — rütmipillid, basskitarr ja klaver.

Kes maksis koori reisikulud?

Igaüks maksis ise oma sõidu- ja majutuskulud. Suurem osa meie orkestrist ei saanud tulla, sest neil ei olnud see majanduslikult võimalik.

Kas selleks reisiks tuli muusikutel võtta puhkus?

Ameerikas on puhkus enamasti kahenädalane ja inimesed tulid siia oma puhkuse ajast.

Kus on parem esineda, kas vabas õhus või katuse all?

Vabaõhuesinemised on olnud kõige paremad, sest seal saab anda endast kõik. Kirikus tuleb ennast tagasi hoida, sest muusika võib minna liiga valjuks. Algul me arvasime, et akustiliselt kujunevad vabaõhuteenistused raskemateks. Tegelikult on kirikus palju raskem heli paika saada. Kõige võimsam kogemus seni on Viljandi lossimägedest. Eriti kui laulsime “Ma vaatan risti”, siis oli tohutu kogemus näha võimsat loodust enda ümber ja kummardada Jumalat selle laulu ajal.

Kuidas meie ilmastik teile meeldib?

Meile öeldi, et Eestis on väga külm ja sajab. Me võtsime kaasa kampsunid ja joped, suveriietus kästi koju jätta. Kuumus ei ole meie jaoks harjumatu, kuid kuumus koos niiskusega on talumatu. Meie kooriliikmed on aidanud kaasa Eesti majandusele, ostes siit endale suveriideid. Rahvas on oma soojad riided siin ära annetanud.

Mis mulje on teile jäänud Eestist?

Enamiku jaoks oli üllatuseks, et Eesti on oma tehnika poolest nii kaasaegne. Toit on olnud liigagi hea. Isegi ei mõtle selle peale, et tahaks koju ja oma toitu süüa. Meie jaoks on toit siin ka tohutult odav.

Kas teie seltskonnale on Euroopa tuttav?

Võib-olla kolmandik on Euroopas olnud. Ida-Euroopas on käinud väga vähesed.

Mis on teie koguduse järgmine projekt Eestis?

Me tahame jätkata seminari toetamist. Tõime kaasa annetuse Osvald Tärgi nimelisse stipendiumifondi. Töötame koos liidu ja presidendi Helari Puuga, et selgitada välja Eesti koguduste vajadusi. Jätkame majanduslikku toetamist, kuid võib-olla toome tulevikus ka mõne meeskonna siia.

Meil on hea meel, et siia tulime. Meie arvates on see võimas kogemus, et võisime siin “käe mulda pista”. Igal inimesel peaks elus selline kogemus olema. Kerge on lihtsalt annetada ja palvetada, et keegi teine midagi ära teeks. Selles muusikalis on üks rida, mis ütleb, et ma ei ole kunagi sama. Väga paljude lauljate jaoks on see fraas omandanud uue tähenduse. Ükski meist ei ole päris endine pärast seda reisi. Täname selle eest, et Eesti rahvas on olnud nii külalislahke.

Me täname selle eest, et te siia tulite ja meie väike rahvas ei jäänud teil kahe silma vahele.

Alati oleks hea meel tagasi tulla.

Soovime õnnistust teie tööle ja seda, et kirikutes “kaubareisidel” käivad inimesed leiaksid endale vaimuliku kodu.

12. juulil Otepääl

Kristiina Krabi kommentaar: “Muusikal on olnud tähenduslik seetõttu, et lisaks muusikale on selle taga vapustavalt toredad inimesed, kes elavad usus. Muusikali lõpus lavale tõlkima minnes on uskumatu näha, et kirikuga mittekokkupuutuvad noored — edukad naised ja mehed — nutavad, sest sõnum läbi muusika ja teksti on neid südame põhjani puudutanud. Kõik meie saalid on olnud täis, 80% kuulajaskonnast Viljandis ja Tartus oli väljastpoolt usuringkondi. Olen olnud nähtavalt Jumala töö keskel ning see on tõesti vapustav, kui elud muutuvad.”


David Walterman (vasakul) ja Matt Segawa

* Lõik ülistusjuhi tekstist muusikalis: “Jumal võib meie vastu rääkida nii heades kui halbades olukordades. Kuid peame olema hoolsad, et ei mõistaks Tema üle raskustes kohut. Henry Blackaby koges seda oma poja puhul, kel diagnoositi kuueteistaastaselt vähk. “Kannatasime, vaadates haigust, mida ravitakse kemoteraapia ja kiiritusega,” ütles Blackaby. “Mõned inimesed hakkavad sellises olukorras Jumalat süüdistama ja küsimusi esitama — miks Ta mind enam ei armasta? Kuid Ta armastas. Kas Tema armastus oli muutunud? Ei! Kui sina puutud kokku taoliste olukordadega, võid küsida ja paluda, et Jumal näitaks toimuva tähendust. Meie tegime seda. Pidime Temalt küsima, mida teha. Kuid ma ei öelnud kunagi: “Jumal, ma arvan, et Sa ei armasta mind.” Taevase Isa ette minnes nägin oma lapse taga Kristuse risti ja ütlesin: “Isa, ära lase mul vaadata olukordadele ja kahelda Sinu armastuses. Sinu armastus minu vastu ilmnes ristil. See pole muutunud ja ei muutu kunagi.””

 

ÄRKAMISEST HIIUMAA NÄITEL

MÕTESTADES MÕISTET “ÄRKAMINE”

Läbi ristikiriku ajaloo on Jumala rahvas otsinud ja kogenud ärkamisi. Aga mis on usuline ärkamine? Pakun hästi lihtsa selgituse. Ärkamine on vaimulik uuenemine, mis algab jumalarahvast ja mõjutab ühiskonda. Ärkamine tähendab uuenenud usukogemust, see on teadlikumaks saamine jumalasuhtest ja kristliku elu väärtustest. Kuid see tähendab ühtlasi muutust — meeleparandust. Samuti ei saa mööda kollektiivsuse mõõtmest; ärkamine on ühiskogemus, mitte lihtsalt individuaalne elamus. Ja viimaks: orienteeritus ümbritsevale maailmale, evangeelne innukus.

Vahest aitab ka sõna poeetilis-sümboolne vaatlus. Ärkamine tähendab ju otseses tähenduses unest ärkamist. Vaimulik ärkamine tähendab une- või pooluneseisundist tõusmist, silmade avamist, teadlikuks saamist tegelikkusest, millega oleme end seni juhuslikult või ebateadlikult suhtestanud.

TSÜKLILINE JA PIDEV UUENEMINE

Näib, et Eesti vabakogudustes räägitakse ärkamisest kui lühiajalisest koguduse misjonitöö tulemuslikkuse tõusulainest. Levinud on arusaam, et tegemist on Jumala otsese sekkumisega hingede päästmiseks, mis läheb igasugustest inimlikest püüdlustest mööda. Selliselt mõistetuna on ärkamine ühtlasi lõpuaegu ettevalmistav usuline puhang.

Ilmselt aga on usuline uuenemine hoopis mitmepalgelisem. See sisaldab nii struktuuride muutusi (näiteks vabakogudusliku mudeli jõudmine Eestisse 19. sajandi lõpuveerandil), õpetuslike rõhuasetuste kontrastsemat ja dramaatilisemat väljajoonistumist (meeleparanduse ja uuekssünni rõhutamine Läänemaa ärkamises), kristliku elu ja misjonitegevuse motivatsiooni uuenemist (“hingedekahju”, valmidus oma vaimulikku veendumust teistega jagada — näiteks kasvõi esimeste prii- ja baptistivendade jalgsimatkad evangeeliumi kuulutamisel), aga kindlasti ka ühiskondlikke soodumusi (näiteks 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse ühiskondlik ja vaimne situatsioon Eestis).

Ka ärkamise tsükliline ja pidev iseloom ei ole teineteisega lepitamatus vastuolus, vaid on pigem sama nähtuse erinevateks tahkudeks. Mõlema kohta leiame näited. Usulised tõusu- ja mõõnaperioodid vahelduvad selgelt Vanas Testamendis, eriti näiteks Kohtumõistjate raamatus. Sotsioloogiliselt ja statistiliselt võib ajaloos samuti näha teatud usulise huvi tõusuaegu. Kuid Kristuse kogudus on samas kutsutud pidevale uuenemisele, elule Vaimus, ehk nagu mitmed pietistliku liikumise tegelased seda sõnastasid — ecclesia reformata semper reformanda (uuendatud kirik, mis alati uueneb).

HIIUMAA ÄRKAMISKOGEMUSEST

Kuid Hiiumaa ja Hiiumaa ärkamise juurde. Räägime siinkohal ärkamisest, mis jõudis Hiiumaale 1881. aastal Vormsist. Neli Hansu-nimelist ärganut olevat suundunud Hiiumaale oma rahvuskaaslasi evangeliseerima. Et neid aga rootsi külas vastu ei võetud, said nad öömaja Kärdlas, kus Ellerite perekonnas nende sõnum hea pinnase leidis. Samal aastal läksid juba hiidlased ise Vormsisse, et sealseid sündmusi oma silmaga näha ja kuulda. Teiste hulgas oli ka noormees Peeter Kaups, kes ilmselt Lars Österblomi otsesel mõjul usulise päästekogemuse läbi elas.

Täienduseks tuleb nimetada vähemalt kaht asja. Esiteks on Hiiumaa ärkamine 19. sajandi lõpul nn. Läänemaa ärkamise osa. Palju sellest, mis iseloomustab Läänemaa ärkamist üldiselt, on tunnuslik ka Hiiumaal. Samuti on vennastekoguduse vagaduslaad Hiiumaalgi meeleparandussõnumi vastuvõtmiseks maad valmistanud. Teiseks tuleb meeles pidada, et 19. sajandi lõpuveerandi sündmused ei ole Hiiumaal kaugeltki ainsaks usulise äratuse ajaks. 1920ndate ja 1930ndate aastate kestel võib täheldada rohkem või vähem lokaalseid äratuslaineid, samuti hiljem. Koguni nõukogude perioodil on Hiiumaa usuliselt kohati “elavam” ja “ärksam” kui mõnigi paik mandril.

BAPTISTID JA PRIILASED

Ärkamine levis 1882. aastal Hiiumaa kirdealadel laialdaselt. Kuid uuel liikumisel puudus võimude luba tegutsemiseks. Kuuldi aga, et Haapsalus on sarnaste põhimõtetega kogudus, kellel luba olemas. 1884. aastal sõitsid kaheksa inimest Hiiumaalt Haapsalusse, ristiti seal A.Schiewe poolt ja astusid baptistikogudusse. Nii pandi alus Kärdla baptistikogudusele. Ka Käinas, Emmastes ja Harjul kujunevad ärkamiskeskused ja arenevad välja koguduslikud tööpunktid. Kärdla palvela valmis krahv Unger-Sternbergilt kingituseks saadud puitmaterjalist 1895. aastal ja avati suure pidulikkusega. Aastaks 1934 oli kogudusel 534 täisõiguslikku liiget.

Hiiumaa ärkamise- ja vabakogudusliku liikumise ajaloos ei puudu ka oma arusaamatused. Üheks niisuguseks oli arusaamatus baptistide ja priilaste vahel. Näib, et eelkõige oli see küll arusaamatus saksa baptistliku vaimulaadi ja kohaliku emotsionaalse usukogemuse vahel. Aastal 1886 otsustas A.Schiewe panna piiri käteplaksutamisele ja hüppamisele, mida koguduse koosolekutel esines. Osa rahvast aga ei olnud nõus neist ilmingutest loobuma. Üks kohalviibinuist olevat öelnud: “Ma lähen lõhki, kui ma hüpata ei saa.” Lühidalt: tulemuseks oli samast usulisest liikumisest sündinud ärganute jagunemine. Ja täna tundub, et see jagunemine toimus ikkagi vist teisejärguliste tunnuste alusel. Neid sündmusi täna hinnata polegi nii lihtne. Priipõhimõtteid jaatav grupp rajas aluse Palade priikogudusele. Uue koguduse sünd on kahtlemata hea asi. Samas aga tehti vastastikku mitte eriti läbimõeldud kriitikat, mis jättis valusaid haavu ega toonud kindlasti au Kristuse nimele. Ja siis said komistuskiviks väikesed asjad: kellele ei meeldinud Schiewe valge maniskkrae kui asjatu uhkuseasi, kellele aga tundus hõiskamine kohatu. Tuleb siiski tõdeda, et Hiiumaa baptisti- ja priikoguduste vaimulaad säilis läbi aastakümnete üsna sarnasena ja näiteid koostööst võib leida palju rohkem kui erimeelsustest.

MIDA ÕPPIDA TÄNA?

Äsjaste Eesti EKB Liidu suvepäevade töögrupis, kus käsitleti Hiiumaa ärkamise teemat, kerkis küsimus: mida õppida meie vendluse ühe vanema ärkamispiirkonna kogemusest täna? Pakuti välja mitmeid asju. Olgu siinkohal nimetatud vaid mõned. Meil on meie eelkäijatelt õppida misjoniinnukust. Pastor Aare Lige mainis, et Hiiumaalt pärit misjonär Valter Kimberg, külastades kõrges eas veel Hiiumaad, kirjutas Ligema koguduse külalisraamatusse: ma pole kusagil maailmas näinud niisugust misjonimeelsust, nagu ärkamisaegadel Ligema koguduses. Kindlasti on meil õppida sedagi, et usulist uuenemist taotledes peame olema valvel hingevaenlase tegevuse vastu: usuline uhkus, teisejärgulistest asjadest eraldusmüüride ehitamine, teiste mahategemine — need on hingevaenlase külvatud lusteseemned, mis head vilja tahavad lämmatada. Ehk positiivselt öeldes: just ärkamist taotledes tuleb taotleda avatud südant ja alandlikku meelt, koostöövalmidust ja Jumala erinevate töömeetodite tunnustamist. Ning viimaks, Läänemaa ärkamise levik, mis ka Hiiu saart puudutas, annab tunnistust hariduse tähtsusest: need olid Thoreni ja Österblomi õpetajate seminari vaimulikku ja hingeharidust saanud õpilased, kes koolist tööle siirdudes kandsid edasi omandatud väärtusi ning süütasid uusi ärkamistulesid Läänemaa eri paigus, kust usuline valgus omakorda edasi levis.

TOIVO PILLI
Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor


Suvepäevade lõppkontsert Kärdla lauluväljakul. Ärkamisaegadel oleks selle väljaku võinud täita Hiiumaa usklikega

 

VÄLISMAALT

USA USUJUHID PEAVAD MASSIMÕRVARI HUKKAMIST ÕIGUSTATUKS

33-aastase massimõrvari Timothy McVeigh’ hukkamine 11. juunil mürgisüsti abil leidis USA usuliste juhtide seas heakskiitu. McVeigh’ plahvatama pandud pomm tappis 1995. aastal Oklahoma Citys 168 inimest.

Misjoniorganisatsiooni “Prison Fellowship” juhi Chuck Colsoni arvates nõuavad erakorralised kuriteod erakorralisi karistusi. “Kui keegi on üldse ära teeninud surmanuhtluse, siis on see Timothy McVeigh.” Colson ütles, et on enamuse aja oma elust olnud surmanuhtluse vastane, sest iga kohtusüsteem võib teha valesid otsuseid ja uurimuste kohaselt surmanuhtlus kurjategijaid ei hirmuta. Teisest küljest kuulub vastutus oma tegude eest inimväärikuse juurde ja raskete kuritegude puhul peab inimene olema valmis vastutama ka oma eluga. See on täiesti kooskõlas Piibliga. McVeigh’ kuriteo jaoks ei olnud mingit õigustust. Ka Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni juhi Franklin Grahami arvates on McVeigh’ hukkamine kooskõlas ristiusuga. “Minu arvates ütleb Piibel väga selgelt, kuidas tuleb käituda nendega, kes teisi mõrvavad.” Ka ei olnud McVeigh’ puhul kunagi märkigi kahetsusest.

Indianapolise katoliku peapiiskopi Daniel M.Buechleini sõnade kohaselt ei sea katoliiklased riigi õigust raskete kuritegude sooritanuid hukata kahtluse alla. Ometi ei peeta surmanuhtlust kaasajal enam õigustatuks. Los Angelese juudi raadiojutlustaja Dennis Prageri sõnade kohaselt on juudid alati tunnustanud ühiskonna õigust võtta mõrtsukatelt elu. “Mõrtsukate hukkamine on ainus käsk, mida kõigis viies Moosese raamatus korratakse.” Et mõned inimesed surmanuhtlust ei poolda, põhinevat käsu valel tõlkimisel. Heebrea originaalis ei olevat mitte “Sa ei tohi tappa”, vaid “Sa ei tohi mõrvata”. Surmanuhtluse kasutamisel aga ei mõrvata.

Viimase Gallupi instituudi arvamusküsitluse kohaselt pooldab 67% ameeriklasi surmanuhtlust mõrvaritele.

ideaSpektrum

ROHKEM PIIBLIT LUGEDA, PALVETADA JA EVANGELISEERIDA

Mida teeks maailmakuulus evangelist Billy Graham, kui ta elu uuesti alustada saaks? Ta loeks intensiivsemalt Piiblit, palvetaks rohkem ja kuulutaks veel suurematele hulkadele evangeeliumi. Seda ütleks 82-aastane evangelist sissejuhatuseks evangelisatsioonile Louisville’is Kentucky osariigis USAs.

Billy Grahami tervis on tugevasti halvenenud. Tal on parkinsoni tõbi ja tema ajust tuleb eemaldada sinna kogunevat vedelikku. Louisville’i evangelisatsioonile eelnes vahetult haiglasviibimine. Jutuajamises ajakirjanikega palus Billy Graham mõista, et ta ei suuda enam kõigis poliitilistes ja sotsiaalsetes küsimustes seisukohta võtta. “Ma tulin siia ainult selleks, et evangeeliumi kuulutada. Jumala abiga suudan ma seda veel teha,” ütles ta.

Selleks aastaks on Billy Grahamil planeeritud veel üks evangelisatsioon Fresnos Californias. Oma elu jooksul on Billy Graham kuulutanud evangeeliumi üle maailma 250 miljonile inimesele.

idea Spektrum

 

“SEST SINA ÕPETAD MIND…”

Psalm 119,102

“Mu süda, ärka üles ja kiida Loojat lauldes, kes kõik head sulle annab ja muret ikka kannab,” laulis vanaema Maria hommikuti. Päeval õpetas ta mulle: “Olen Jeesu talleke, rõõmus sest mu hingeke. Jeesus karjaseks mul saanud, heldelt hinge kosutanud. Mind Ta tunneb, armastab, nimepidi nimetab.” Ka söögipalve oli: “Kas on linnukesel muret, kust ta saab, mis ta sööb või ta nälga sureb. Tema loodab Looja pääle, hüppab sääl oksa pääl; rõõmsalt tõstab hääle.” Aga õhtuti lugesin: “Ma olen väike lapsuke ja heidan voodi unele, nüüd Taevaisa valva Sa mu üle oma armuga!”

Minu vanaema Maria oli ühel jõululaupäeval möödunud sajandi alguses olnud suures pettumusvalus ja palju nutnud. Siis oli ta korraga kuulnud häält: “Maria, miks sa nutad? Sulle on sündinud Jeesus.” Siis oli kõlanud nagu inglilaul ja äkki sai ta väga rõõmsaks. Järgmisel hommikul läinud ta lipates lähedal asuvasse kirikusse, nagu poleks ta jalad maad puudutanud.

Mu ema oli leeritatud inimene, uskus Jumalat, aga armastas maailma ja selle lõbu. Kui ta ema teda manitses, vastas ta suureliselt: “Kui su Jumal nii vägev on, küll Ta siis mind pöörab.” Ja Jumal pööraski. Tuli abielukriis, tuli lahkuminek. Jäin ilma isata. Seejärel hakkas mu ema käima koos vanaemaga palvemajades. Ta tuli elavale usule 5. juulil 1928 Tallinna Päästearmee esimeses korpuses Sadama tänaval. Algul ei tahtnud ta selle organisatsiooniga liituda, aga näinud töö juures krohvitud seinal nägemust Jeesusest okaskroonis, silmad vaatamas kurvalt temale, otsustas ta: “Jumal, kui see on Sinu tee, siis ma lähen!” Ta oli ustav päästearmeelane kuni Punaarmee tulekuni, mil Päästearmee suleti.

Nii oli minu pühapäevakooliks Päästearmee pühapäevakool, kus alustasin “liivakastirühmas”. Tõelises liivakastis kujutati Moosest Iisraeli rahvaga kõrbes rändamas. Eriliselt on meelde jäänud käsulaudade purustamine pärast seda, kui iisraellased olid teinud endale kummardamiseks kuldvasika. Käsulauad olid nimelt šokolaadist ja me sõime need pärast ära.

Mu ema võttis mind igal võimalikul juhul kaasa. Vanaemaga aga käisin kodu lähedal karskusseltsi “Sinine Rist” palvelas Luise tänaval. Pühapäevahommikuti ja argipäeva õhtuti peeti seal vaimulikke koosolekuid, aga tööpäevadel töötas seal lasteaed, kus minagi käisin vanaema ja ema tööl olles. Kui olin seal palvelas suhteliselt vaikselt istunud ega liiga palju oma jalgu, mis põrandale ei ulatanud, kõigutanud, siis silitas üks vana onu — “papi Marley” — mu pead ja andis kommigi. Praegu on samad toolid Oleviste kiriku altariruumis ja tuletavad mu lapsepõlve meelde.

Hakanud kandma progümnaasiumi vormimütsi, ei tahtnud ma enam emaga kaasa minna. Ema kandis päästearmeelase mundrit ja tal oli kitarr kaenlas. Meile tuli vastu kõrtsikülastajaid, kes hüüdsid: “Halleluuja!” Trammis hakkasid noorukid laulma: “Las päästevanker veereb!” — see oli Päästearmee ühe laulu refrään. Nimelt käisid Päästearmee sõdurid kõrtsides laulmas, tunnistamas ja oma ajalehte Sõjahüüd levitamas.

Mulle oli tellitud lasteajakiri Väikesed Tähed. Selles oli järjejutt “Jaanuse sõber”, kus jutustati Jeesusest. Lugesime seda kooliõega üks ühes, teine teises toas. Et lugu südamesse läks, võis järeldada ohtrast ninanuuskamisest.

Kui ma siis enam ei tahtnud koos emaga minna, tuli vanaema teatega: ““Sinises Ristis” hakatakse esmaspäeviti tütarlastele piiblitundi pidama. Kas te ei tahaks ka minna?” Läksimegi koos kooliõega. Küll me olime algul ninatargad, küll oli meil palju igasuguseid küsimusi!

1936. aasta hilissuvel, veidi enne kooliaasta algust, haigestusin raskesti sarlakitesse. Arvati, et suren. Nakkushaigla palatiaknast oli näha kõrvalhoone, mille sügisööl avatud aknail lehvisid suured valged kardinad. Küsisin palatiõelt: “Mis haiged seal on?” Vastus oli: “Need on surijate palatid!” Kui ma siis vähe paranenult võisin minna koridori kõndima, paistis sealt kalmistu haudade ja ristidega. Elasin oma teismeliseeas üle suure valu elu kaduvuse pärast.

10. jaanuaril 1937 oli Luise tänava palvelas pidulik päev: seal koos käinud usklikest moodustati iseseisev Karmeli kogudus. Olin ka kohal. Õhtuse teejoomise eel hakkas minuga jutlema vana vend Karl Eduard Marley — “papi Marley”. Ta küsis: “Millal siis sinu aeg ka tuleb?” Midagi pitsitas südames ja kurgus, pisarad tungisid silma. Sellel õhtul põlvitades ahjunurgas tütarlaste piibliringi juhataja kooliõpetaja Olga Weske ja Linda Aguraiujaga tegin oma tõotuse Issandale. Kui põlvedelt tõusime, kinnitas Olga Weske mulle: “Ära vaata kunagi oma tunnetele, usu vaid! Kui on ilus ilm, võid olla heas tujus, kui vihmane — nukras meeleolus. Usu vaid Jeesusesse ja tunnista Teda!”

Muidugi oli see alles mu teadliku usutee algus. Hiljemgi tuli meelt parandada, andestust paluda, avastada ja omandada Pühakirja tõdesid.

Aga sellest õhtust peale oli saanud mulle Jumal Isaks, Jeesus vennaks ja Püha Vaim Õpetajaks ning Lohutajaks.

VERONIKA ARDER

 

WILLIAM KNIBB

Briti kolooniate orjadel tuleb oma vabaduse eest kõige enam tänulik olla William Knibbile. Kui ta oli kahekümne ühe aastane, töötas ta Inglismaal Bristolis trükikojas ladujana. Ta sai oma vanema venna surmasõnumi, kes mõne kuu eest oli läinud Jamaicasse misjonäriks. Surmasõnumit saades hüüdis William: “Kui misjoniselts mind vastu võtab, lähen oma venna asemele.” Tal oli juba varem olnud igatsus misjonäriks minna, aga ta oli loobunud sellest mõttest, sest niihästi ta ise kui ka misjoni sekretär arvasid, et temast ei saa kunagi avalikku kõnelejat ja ta ei suuda kunagi ära õppida mingit võõrkeelt.

Nüüd oli baptistide misjoniselts valmis teda välja saatma kooliõpetajana. Nii saabus Knibb 1825. aastal Lääne-Indiasse.

Noor misjonär tegi kiiresti edusamme. Juba mõne kuu pärast tegutses ta jutlustajana. Ta oli orjade olukorrast põrutatud. Mitmed nendest olid baptistikoguduste liikmed. “Mida enam ma orjust näen, seda enam ma seda põlastan ja vihkan,” kirjutas ta varsti pärast Jamaicasse jõudmist. Ta piitsutas pidevalt jälki orjapidamist. Kättemaksuks põletasid orjakaupmehed ta kiriku maha. Nad lootsid teda vangistada ja kinni panna lasta.

Kaastööliste soovitusel sõitis Knibb Inglismaale, et misjoniseltsile orjapidamise koledusest ette kanda ja alarmeerida avalikku arvamust. Inglismaale jõudes ütles ta: “Nüüd ma häbistan orjapidamist. Ma ei taha puhata ei ööl ega päeval, kuni orjapidamine juurteni välja on kistud.”

Mõned misjoniseltsi liikmed protesteerisid Knibbi tegevuse vastu. Nad nõudsid tema kõrvaldamist misjonitegevusest. Knibb ütles aga ühele mõjukale jutlustajale: “Ma ei ole üksnes valmis kaotama oma kohta misjoniseltsis. Olen valmis igal juhul läbi suruma orjapidamise lõpetamise, kui see ka maksaks mu elu.” Misjoniselts püüdis saavutada mingit kompromissi või kokkulepet. Knibb oli paindumatu. Ta seletas: “Mina, mu naine ja lapsed oleneme täiesti misjoniseltsist. Meil ei olnud misjonipõllule asudes mitte üht šillingit taskus. Iga silmapilk võime me sattuda kõige kibedamasse vaesusesse ja hädasse, aga kui vaja, tahame me oma perega paljajalu Inglise kuningriigi läbi käia, siin ringi liikuda ja jutustada siinsetele kristlastele, mida kannatavad meie vennad Jamaicas.”

Knibb oli veel päris noor mees, mitte üle kolmekümne. Ta võitis misjoniseltsi enda poole. Ta reisis läbi Inglismaa ja Šotimaa. Mees, kellest veel hiljuti arvati, et temast ei saa kunagi avalikku kõnelejat, rääkis nüüd niisuguse jõu ja veenvusega, et ta võitis üldise tähelepanu ja poolehoiu.

Sel aastal toimusid parlamendivalimised. Selle peamiseks käsitlus- ja vaidlusaineks oli orjapidamise küsimus. Knibbi kõnede mõjul valiti parlamenti vabameelsed mehed, kes kokku astudes kohe panid maksma seaduse, millega orjapidamine kogu Briti impeeriumis seadusevastaseks tunnistati.

Ei ole raske ette kujutada, millise vastuvõtu osaliseks sai Knibb kaheksasaja tuhande neegri poolt, kui ta Jamaicasse tagasi tuli.

Knibb jätkas oma tegevust baptisti misjonärina. Kartmatult seisis ta neegrite õiguste eest. Ta valvas, et seadusest selles asjas kinni peetaks.

Usurändur

 

LÜHIDALT

Vabariigi president ei kuulutanud välja Riigikogus 13. juunil vastu võetud “Kirikute ja koguduste seadust”, kuna seaduses on ebaproportsionaalsed piirangud usuvabaduse teostamisele usuliste ühenduste kaudu.

* * *

Alates 4. juulist töötab Tallinna Oleviste koguduse noortepastorina Tõnis Roosimaa.

kuulutaja@hotmali.com