Nutumüür Jeruusalemmas

Jõulukuu on ilus. Kellelegi meie maal ei jää jõulupühad enam märkamata, kuigi kõik ei seosta neid enda jaoks usu ja Jeesuse sünniga.
Jõulud on õrnade tunnete pühad. Jumal tuli meie keskele väikese lapsena. Ta oli nõus loomasõime ja lihtsate inimeste eluviisiga. Miski inimlik ei jäänud kasvavale Jeesusele võõraks. See võimaldas Tal inimesi mõista ja nende patud lunastada.
Vaatamata sellele, et Jeesus sündis siia maailma abitu lapsena, oli tegemist Jumala võimsa teoga. Algas aegade algusest ettevalmistatud inimkonna päästmise aktsioon. Millise tähtsuse taevas Jeesuse tulekule andis, sellest said veidi aimu karjased väljal, hommikumaa targad ja veel mõned valitud inimesed. Suurtele hulkadele kuulutamiseni oli veel palju aega.
Tänapäeva inimesel on võimalus maitsta Jeesuse tegevuse kogu vilja — mitte ainult tundelisi pühi tähistada, vaid saada andeks oma patud ja asuda Jumala lapsena Tema omade hulka. Kasutagem seda suurepärast võimalust!

Õnnistatud jõulupühi ning head vana aasta lõppu!

ESINDUSLIK KONVERENTS TARTUS

22. novembril peeti Tartus rahvusvaheline konverents “Ühiskond, kirik ja religioonisotsioloogilised uuringud”. Konverentsi korraldasid Eesti Kirikute Nõukogu, Tartu Ülikooli usuteaduskond, siseministeeriumi usuasjade osakond, Eesti Evangeelne Allianss ja Eesti Piibliselts.

Konverents oli väga esinduslikult korraldatud — plenaaristungid toimusid Tartu Ülikooli aulas ja Tartu Salemi uues kirikus, osavõtjate hulgas olid ülikooli rektor Jaak Aaviksoo ja siseminister Tarmo Loodus ning Eesti peamiste kirikute ja koguduste liitude juhtivad isikud. Enamik ettekandeid või nende teesid avaldati kogumikus, mis jagati osavõtjatele välja juba registreerumisel. Lõunasöögil oli arvestatud isegi erinevate toitumisharjumustega — saada võis näiteks ka taimetoitu.

Konverentsi plenaaristungite teemadeks olid “Ühiskond ja kirik aastatuhandete vahetusel” ning “Avaliku arvamuse uuringutest”. Sektsioonide teemad olid “Kirik ja ühiskond”, “Usklikkuse ja eetiliste vaadete seostest”, “Usklik ja uskmatu”, “Piibel meie elus” ning “Usuõpetus kodus ja koolis”. Kolmandal plenaaristungil tehti kokkuvõte kõikide sektsioonide tööst ning EELK peapiiskop Jaan Kiivit esines ettekandega “Kirik ja riik: vastasseisust koostööni”. Päeva lõpetas ühispalve, kus rahva ees palvetasid erinevate kirikute ja koguduste liitude juhid.

Järgnevalt mõned nopped ettekannetest, mis loomulikult ei haara ettekannete kogu sisu.

“On oluline meeles pidada, et just kirik on meiegi ühiskonnas see, kelle uksed on valla neile, kes eksinud, kes segaduses või õnnes on. Riigi ja kiriku vahelises koostöös on võimalik palju ära teha, et meil neid lapsi, neid inimesi, kes üksi teleri hooleks, üksi iseenda hooleks jäetud on, oleks aina vähem. Riigil ja kirikul koos on inimese heaks ilmselt palju rohkem võimalik ära teha, kui me seda täna teeme.”

Siseminister Tarmo Loodus

“Pidevalt korduvad stereotüübid minevikust, et “preestrid on niigi rikkad”, samuti massimeedia poolt levitatav materiaalsete väärtuste kultus ärritavad sotsiaalset teadvust ja õhutavad umbusaldust. Preestritele ja pastoritele annetuste tegemist näidatakse kui tohutult suurt koormat. Protestantlikes kirikutes on see olnud ja on pastorite ning nende perekondade tõsiste tragöödiate peamiseks põhjuseks.”

Julius Norvila (Leedu Kirikute Nõukogu)

“Heaolumaades tuleb välja, et inimene ei pea palvet enam nii oluliseks, sest inimene on ju ise palju saavutanud. Samas on kindlasti neid inimesi, kes ei pea end usklikuks, kuid Meie Isa palvet või ka söögipalvet loevad. Sageli palvetajate poolest on Eesti (21%) Soome (27%) järel teisel kohal. Eriti vähe palvetavad inimesed Rootsis – 10% vastanutest. Taanis ja Norras on vastavad arvud 13% ja 18%. Nende inimeste arv, kes üldse ei palveta, on üllatavalt väike Soomes — 17% ja suurim Rootsis — 48%, meil Eestis 33%.”

Ruudi Leinus (Eesti Kirikute Nõukogu)

Kommentaar uuringutulemusele, et kirikut usaldab täielikult 31% vasakpoolse mõttelaadiga inimestest, 20% tsentriste ja 14% parempoolseid: “Sellele korralikku seletust ei oskagi välja pakkuda, sest teiste institutsioonidega võrreldes usaldavad vasakpoolsed kõrgelt vaid ametiühinguid. Võib-olla tuleks põhjust otsida põhimõtteliselt sarnases tegevuses. Nii vasakpoolsed erakonnad, ametiühingud kui ka kirik on oma eesmärgiks seadnud nende inimeste kaitse, kes seda kaitset ka vajavad, kellel on oht sattuda elu hammasrataste vahele.”

Rein Toomla (Tartu Ülikool)

“Me ei saa kasvatada lapsi kristliku kodu kaitsvate seinte vahel ja ignoreerida kõiki neid mõjutegureid, mis ühiskonnast tulevad. Mitmed kristlikud kodud on püüdnud seda teha erineval moel: mitte lubades oma koju televiisorit ja internetiühendust, mitte saates lapsi lasteaeda, kooli saatmise asemel õpetades neid kodus jne.

Sellist ülikaitsvat tegevust võib pidada isegi ohtlikuks. Varem või hiljem väljuvad lapsed kaitsva kodu seinte vahelt ja kokkupuude tegeliku eluga võib saada peadpööritavaks ja kontrolli alt väljuvaks “seikluseks”. Lisaks toob see kaasa väga sügava kriisi, milles vastanduvad kristlikus kodus hoolikalt lapsesse “istutatud” väärtushinnangud ja kogu ümbritseva sekulaarse maailma kaos. Suureks kasvanud lapsel jääb valida, kas distantseeruda oma vanemate väärtustest ja usust või võõranduda kogu ülejäänud elust ja varjuda kodu seinte vahele. Kumbki ei ole hea lahendus.”

Einike Pilli (Tartu Ülikool)

“Paljud eetilised ja moraalsed probleemid on õiteks, aga mitte juurteks. Kui me näiteks kõneleme homoseksualistide ordinatsioonist või millestki taolisest, siis tuleks hoopis taoliste inimeste teoloogilisi arusaamu laiemas kontekstis vaadelda. USA Uus-Inglismaa ühe väga suure protestantliku kiriku iga-aastasel kokkutulekul pühendati sellele nn. homoteemale vaat et kolmandik konverentsi ajast. Tegelikkuses selgus hiljem, et selle kiriku mainitud piirkonna 600 pastorist uskus Kristuse neitsistsündi, Kristuse ülestõusmist ja Kristuse taevaminekut alla 10%. Seega ei peaks me imestama siis diskussioonide üle homopaaride laulatustest või praktiseerivate homoseksualistide ordinatsioonist. Paljude eetiliste probleemide juured on varakirikliku apostelliku õpetuse täielikus kõrvaleheitmises.”

Heigo Ritsbek (Eesti Evangeelne Allianss)

TARKADE LUGU

Jõuluaeg on üks imeline aeg. See on täis põnevust, ootust ja seletamatut rõõmu. Lapsed ootavad jõulupidusid ja ka suured püüavad sel ajal rõõmsamad olla kui muidu. Püütakse teha üksteisele head ja rõõmustada oma lähedasi tähelepanuavaldustega, lastele aga pakkuda igal hommikul üllatusi. See on igati tore aeg.

Ka Juuda rahvas ootas üle kahe tuhande aasta tagasi kedagi. Sellele rahvale oli kuulutatud Päästja tulekust ja nüüd ootasid nad aega, mil see lõpuks ometi teoks saab. Me loeme jõuluevangeeliumist, kuidas Joosep ja Maarja said esimestena teada, et see aeg on kätte jõudnud. Ka karjased rõõmustasid inglikoori kuulutuse üle ja teatasid kõigile imelise lapse sünnist. Aga oli veel inimesi, kes ootasid seda sündmust. Neist võime lugeda Matteuse evangeeliumi teisest peatükist:

“Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: “Kus on see juutide vastsündinud Kuningas? Me nägime Tema tähte tõusmas ja oleme tulnud Teda kummardama.” Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga. Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning päris nende käest, kus Messias pidi sündima. Need ütlesid talle: “Petlemmas Juudamaal; sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi: Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole Juuda vürstkondadest hoopiski kõige pisem, sest sinust lähtub Valitseja, kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane!” Seepeale laskis Heroodes tähetargad salaja enda juurde kutsuda, päris nendelt täpset aega, millal täht oli paistma hakanud, ja saatis nad Petlemma, öeldes: “Minge ja uurige täpselt välja, kes see laps on! Ja kui te olete Ta leidnud, teatage mulle, et ka mina saaksin minna Teda kummardama.” Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, Tema emaga, ja kummardasid Tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid Talle kinke: kulda, viirukit ja mürri. Ja kui neid unenäos hoiatati, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale.”

Usun, et me kõik valmistume jõuludeks hoolega. Oleme seda aega ju väga oodanud. Kui kõik poed ja ärid said kaunima väljanägemise, siis tundsime, et tõesti, jälle on aasta möödunud ja jõuluaeg on peatselt käes. Muidugi, meil on ju olemas ka kalender, me võime sealt alati vaadata, kui palju aega on veel detsembri lõpupäevadeni jäänud. Nii ei pea me kunagi aimama, millal küll jõulud tulevad, vaid võime ikka täpselt päevade arvu ära lugeda.

Kuid ajal, mil targad taevast uurisid, polnud selliseid kalendreid veel olemas. Ja mis veel raskem — see, mida oodati, oli alles ees. Kellelgi polnud teada, millal Päästja ja Kuningas sünnib. Nii olid juudid ootuses, teadmata täpselt, kuidas ja kuna peaks tulema Jumala pääste. Kuid omamoodi püüdsid nemadki valmistuda selleks päevaks, kes kuidas oskas.

Need Idamaa targad, kellest evangeelium kõneleb, olid oma aja teadlased. Nemadki olid kuulnud, et kunagi peab Juuda rahvale sündima eriline kuningas. Kui palju nemad selleks aga valmistusid või kas nad seda tegid, seda me ei tea. Nemad lihtsalt vaatlesid õhtuti tähistaevast. Seal oli palju tähti, kõik need olid aga juba ammu tuttavad. Kuid korraga, ühel õhtul, oli taevas midagi erilist. Seal oli üks täht, mida varem polnud. Ja see polnud mingi märkamatu täht, vaid hele ja särav. Mida see küll peaks tähendama?

Targad võtsid appi oma raamatud ja uurisid uue ilmunud tähe saladust. Sealt leidsid nad oma ülestähendusi lehitsedes, et see uus täht peaks viitama Juuda rahva uue kuninga sünnile. Ahhaa, nüüd ongi siis see aeg käes, millest on varem kuulutatud! Nüüd ongi sündinud see eriline kuningas. Kuidas küll jõuda selle kuningani, et Talle oma austust avaldada? Kus sünnivad kuningad? Muidugi peab minema Jeruusalemma, see on ju juutide kuningalinn. Nii asusid targad teele, et leida sündinud Messiat.

Tänagi on palju neid, kes on teel, et otsida oma lootuste täitumist. Lapsed saadavad jõulude eel jõuluvanale kirju: palun suuski, palun kelku, palun veel midagi. Ja nii mõnigi laps ootab põnevusega oma lootuse täitumist. Ma ei tea, millest Sina jõulude eel unistanud oled. Võibolla oled käinud perega uut külmkappi vaatamas. Või tänapäeva uut kodumasinat — arvutit — uurimas. Igal aastal on enne jõule kaupluste müüginumbrid suuremad. Võib-olla oled aga enne jõule seisatunud järele mõeldes — mida ma üldse ootan sellelt elult? Mida mul üldse vaja on? Ma ei tea, kuhu Sa oled teel nende jõulude ajal. Igaühel on oma arusaam sellest, kus võiks olla see paik, kust leitakse vastus oma küsimustele. Targad olid teel Jeruusalemma. Tänapäeval on inimesed teel teaduse saladuste poole. On neid, kes otsivad endeid, mis aitaks elada. On neid, kes otsivad rikkust, mis kindlustaks tuleviku. Kuhu oled Sina teel vastuseid otsides?

Palju on püütud mõistatada, kes need salapärased targad küll olid. Neist pole ju palju juttu, vaid niipalju, et nad olid hommikumaalt. Mida nad tegid, kes nad olid? Usun, et siin on meie ees hommikumaa kuninga õukonna õpetlased, kes kasutasid salajasi kunste sündmuste seletamiseks. See oli nende raamatute tarkus, mis juhtis neid Juudamaale kuningat otsima. Rohkem ei osanud need mehed selgitada.

Jõudnud Jeruusalemma, küsisid targad otse loomulikult kuningalt, kus uus kuningapoeg on. Võib-olla oli ka Heroodes seda aega juba oodanud. Sel juhul küll hoopis teisiti kui targad. Kuuldes, et see päev ongi käes, ehmus ta ära. Mis nüüd saab? Ta oli oodanud ja kartnud: “Minu troon on ohus! Mida teha? Oo, ma tean. Tuleb kutsuda rahva õpetlased. Nemad ütleksid ju kohe, kus see kuningas on sündinud. Nemad peavad ju ometi teadma. Siis saan ma teada lapse asupaiga ning Teda kõrvaldades säilitan oma trooni. Veel parem, küsin tarkadelt täpselt järgi, millal täht ilmus, siis on ka lapse vanus teada.”

Nii pöördutigi taas raamatute poole, aga nüüd juba Jumala Sõna poole, et teada saada Päästja sünnipaika. Kuuldes, et tuleb minna hoopis teise linna, asusid targad taas teele. Ja nad said ootamatu kinnituse oma teekonna õigsusele: nad nägid uuesti sama tähte, mis ka enne neile oli ilmunud. Ning nõnda, järgides tähte, oma raamatuid ja Jumala Sõna, jõudsid targad Jeesuseni. Siin andsid nad üle selle, mis nad olid kaugelt kodumaalt kaasa toonud, tolle aja kalleimad annid: kulla, viiruki ja mürri. Ja kui nad veel ka ise Jumalalt kinnituse said, et nad on olnud õiges kohas, juhatati targad teistkaudu tagasi oma maale.

Armas lugeja, usun, et oled huviga oodanud jõulude saabumist. Sa oled palju asju sel ajal ette võtnud. Oled pingutanud, et need päevad oleks täis rõõmu ja rahu. Oled võib-olla kõik teinud, et miski ei puuduks. Olen jõulude ajal koos lastega vaadanud jõulusaateid. Siin on olemas kõik, et jõulud oleks üks rõõmus aeg: küll haldjad ja inglid, küll päkapikud ja pahategijad, kes ikka kaotavad, on jõuluvana ja kingitusedki. Kuid kellest ma paljudes saadetes puudust olen tundnud, see on jõululaps Jeesus ise. Kõikidele püüetele vaatamata ei ole jõutud selle põhiliseni. Ka targad kasutasid kõiki neile tuntud vahendeid, kuid Jeesuseni jõudmiseks läks vaja veel midagi — Jumala Sõna. Karjastele kuulutati ingli suu läbi: sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Issand Kristus! Ja kui nad Temaga olid kohtunud, oli nende südames suur rahu ja rõõm: nad olid saavutanud oma eesmärgi. Kui Sina soovid jõuludest tõelist rõõmu tunda, kui tahad täit rahu kogeda, siis ei saa Sinagi teisiti läbi, kui pead appi võtma Jumal Sõna, et jõuda tähtsaimani jõulude ajal — Jeesuseni. Ja usun kindlasti, et kui oled tarkade kombel Temaga kohtunud ja Talle kalleima kingituse — oma südame — toonud, võid kogeda rahu ja rõõmu, mis pole ainult jõulude ajal, vaid alati Sinuga.

Soovin Sulle südamest õnnistatud jõulupühi!

TARMO KÄHR
Eesti EKB Liidu peasekretär

LÜHIDALT

14 nädalat pidid surmale silma vaatama 24 Afganistanis vahistatud saksa abiorganisatsiooni “Shelter Now” humanitaarabitöötajat, neist 8 välismaalast ja 16 kohalikku. Nad ei misjoneerinud, vaid hoolitsesid sellel islamimaal kodutute eest, õpetasid lapsi ja toitsid kõige vaesemaid. Ainult siis, kui neilt küsiti nende usu kohta, nad vastasid. Sellele vaatamata arreteeriti nad süüdistatuna misjonitegevuses ja neid ähvardas surmanuhtlus. Kohtuprotsessi lükati üha edasi, kuni nad 13. novembril sõjategevusele jalgu jäädes vabaks said.

* * *

Üks siberi katku ohvritest Ameerikas oli baptist. Thomas L.Morris (55) Marylandi osariigist oli postitöötaja ning suri siberi katku kopsuvormi, mille ta sai postipakiga tulnud valgest pulbrist. Morris kuulus Lõunapoolsesse Baptistiliitu. Tema koguduse pastori Lamont Jonesi sõnul on Morrise lesk Mary elav näide sellest jõust, mida usk Kristusesse annab. Kui pastor läks haiglasse, et Maryga koos palvetada, seletas naine parajasti kahele arstile, kui oluline on usaldada Kristust. Mary Jones ütles ajakirjanikele, et tema mehe surmal on ainult siis mõtet, kui see annab võimaluse usust Kristusesse avalikult kuulutada.

* * *

12. novembril New Yorgis alla kukkunud lennukis hukkunud 265 inimese seas oli ka Dominikaani Vabariigis tegutseva Haiti Baptistide Misjonikoguduste Ühenduse juht Jean Luc Phanord (49), kes oli selle ühenduse üks loojaid 1987. aastal. Phanordist jäid maha naine ja kolm last. Ta ütles sageli, et Jumal ei kutsu teda ära mitte ühte minutitki enne õiget aega.

Andmed ajakirjadest Die Gemeinde ja idea Spektrum

Ärkamisest Ukrainas

Eestit külastas Ukraina Zaporožje oblasti EKB koguduste vanempresbüter PAVEL METLENKO. Palusime külaliselt lühiintervjuu.

Kuuldavasti on Ukrainas ärkamine?

Ukrainas on praegu tõesti õnnistatud aeg. Paljud tulevad Jumala juurde. Meil on täielik vabadus rääkida inimestele Jumalast, jagada neile Piibleid, juhatada neid. Ukrainas ristiti eelmisel aastal 10010 inimest. EKB liidus on kogudusi üle kahe tuhande, liikmeid 136 tuhat. Ida- ja Lõuna-Ukrainas läheb töö paremini kui läänes.

Kas Zaporožje oblast on kõige edukam?

Ei julge öelda, et kõige edukam, kuid see on üks neist õnnistatud piirkondadest, kus Jumal tõesti töötab. Möödunud aastal ristiti oblastis 634 inimest, sel aastal veidi vähem — 553. Oblastis elab veidi üle kahe miljoni inimese.

Palun võrdle praegust olukorda 1990. aastaga, millal Sa praegusesse ametisse asusid!

Siis oli oblastis 32 EKB kogudust, kuhu kuulus 3900 liiget. Nüüd on 112 kogudust 7200 liikmega.

Oblastis on asutatud palju uusi kogudusi. Miks?

Me ei poolda niisugust joont, et suure linna keskuses on üks kogudus ja inimesed peavad linna igast servast sinna kokku tulema. Zaporožje linnas elab 900 tuhat inimest. Enne oli linnas kolm kogudust, nüüd on viisteist. Peaaegu kõik linna suured mikrorajoonid on nüüd hõivatud. See on ennast õigustanud, sest paljud inimesed, kes elavad mikrorajoonides, ei sõidaks läbi terve linna jumalateenistusele. Kui kogudus töötab oma mikrorajoonis, siis inimesed tulevad ja kogudused kasvavad. Igas külas ja linna igas mikrorajoonis peaks olema kogudus.

Kuidas uued kogudused tekivad?

Meil on spetsiaalsed inimesed, kes sellega tegelevad, kuid see pole ainult nende mure. Me tahame, et igal kogudusel oleks misjonlik nägemus. Kui naaberkülas ei ole kogudust, peavad nad välja panema kõik jõud ja ka seal koguduse looma.

Kõigepealt teeme suure evangelisatsiooni. Selleks üürime klubi, suvel võime seda teha ka vabas õhus või telgis. Ja siis me küsime osalejailt, kas nad tahavad, et nende külas regulaarselt õpetataks Piiblit. Ikka on inimesi, kes seda soovivad. Enne tuleb muidugi otsustada, kus koguneda. Vahel on raskusi. On juhuseid, kus külanõukogu esimees, teada saades, et kohta ei ole, on andnud oma kabineti koosoleku pidamiseks.

Uute koguduste juhtideks ei saa vastpöördunud?

Me pöörame koguduste töötajate valikule väga suurt tähelepanu. Kui inimene saab usklikuks, siis on ta veel vaimulik imik. Hoolitseme selle eest, et ametisse saaks küpsed inimesed, kes on suutelised vastutust kandma ning hoolitsema vaimuliku arengu ja kasvu eest. Hädad ilmnevad eelkõige seal, kus pastoritel endal on vaimulikud probleemid.

Paljud meie inimesed õpivad. Algul asutati piibliinstituut, aga see ei lahendanud probleemi. Instituudis õpib grupp neli aastat kaugõppes. Esimeses grupis oli 60 inimest, praeguses on 57. Nüüd on meil Ukraina suurim piiblikolledž, kus päevases vormis õpib 120 inimest. Me arvame, et nad saavad hea usuteadusliku ettevalmistuse kogudustes töötamiseks. See ei tähenda muidugi seda, et kui inimene on kolledži lõpetanud, siis on ta ka küps vaimulikuks tööks. Diplom diplomiks, inimese vaimulik areng ja kasv omavad otsustavat rolli.

Millist tööharu Sa veel esile tõstaksid?

Meil on oblastis Ukraina tugevaim kristlike meedikute organisatsioon. Peaaegu igal laupäeval sõidavad usklikud arstid küladesse ja annavad heategevas korras abi. Paljud inimesed ei saa elementaarset arstiabi, sest neil pole linna sõitmiseks raha ja külas ei ole vastavaid spetsialiste. Küladesse sõidavad hambaarstid, sisearstid, südamearstid, naistearstid ja teised. Nad jagavad ka tasuta ravimeid.

Zaporožje on kasakate oblast. Kuidas sobib sõjaväeliste harjumustega inimestele vaimulik töö?

Kasakluse vaim hõljub veel õhus. Aga kasakatel oli ka teatud jumalakartus. Paljud kasakad, kes pöördusid, teevad nüüd evangeelset tööd. Me külastame vanglaid, avasime narkomaanide keskuse ja vanadekodu. Nüüd avame maja tööks kodututega. Meile anti suur lasteaed. Nii et meie kasakatel on võimalus saada Kristuse sõduriteks ja võita hingi.

Milline on üldine elatustase Ukrainas?

Mul on hea meel, et Eesti olukord on palju parem. Ukrainas oli kaua aega majanduslik langus, alles viimased poolteist aastat saame rääkida majanduse kasvust. Paljud olid languse ajal töötud või kui töötasid, siis ei saanud palka. Või kui said palka, siis ei jätkunud sellest isegi üüriks ja elementaarsete toiduainete jaoks. Selline olukord mõjus inimeste tervisele. Meil on suureks probleemiks tuberkuloos. Nüüd olukord paraneb. Inimesed saavad tööd ja palka ning pensioni makstakse regulaarselt.

Täname intervjuu eest ja soovime Jumala õnnistust Sulle ja Sinu tööle.

7. detsembril Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

MISJONÄRINA BOSNIAS

Seekordne intervjuu on tehtud interneti abiga. Kuulutaja esitatud küsimustele vastas e-posti kasutades Bosnias misjonärina töötav JAEL PUUSAAG.

Ehk paar sõnagi aitab natuke. Paremal Jael Puusaag

Kuidas Sinust usklik sai?

Kasvasin kristlikus kodus, Keila Baptistikoguduse pastori Jaan Puusaagi vanima tütrena. Käisin igal pühapäeval kirikus juba sellest ajast alates, kui ma vaid poolenisti olemas olin ja oma ilmaletulekut ootasin. Kuid oma otsuse tegin 1985. aasta maikuus 8-aastaselt. Läksin ühel õhtul magama, panin korraks oma silmad kinni ja siis nägin inglit, kes minult küsis: “Jael, miks sa oma elu veel Jeesusele ei anna?” Siis mõistsin, et Jumal armastab mind nii väga, et Ta isegi teab mu nime ja teab, millises voodis ma magan ning Ta ei taha enam kauem oodata, vaid saatis oma ingli minu juurde mind kutsuma. Avastasin ka, et see ingel oli nii säravalt valge ja puhas — kui ainult sellised inimesed Jumala juures on, siis mina olen väga must! Palvetasin sealsamas, üksi oma voodis — ning kohe tuli pähe salm Jh 1,12: “Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks.” Tormasin kohe kõigile oma uudist teatama, sain ka kohe isalt esimese Piibli — ning kuni siiani tean kindlalt, et see oli mu elu kõige väärtuslikum otsus.

Nüüd oled Sa misjonär. Kas see ei ole noore inimese elu matmine?

Ei, kindlasti pole misjonärielu mu noore elu matmine. Ma ütleksin vastupidist — see on midagi kõige paremat, mida üks noor inimene oma eluga teha saab. Ei ole midagi põnevamat kui näha, mida Jumal teeb minu elus ja läbi minu teistele.

Esimest korda hakkasin ma misjonitööst mõtlema Eesti EKB Liidu esimesel misjonikonverentsil 1993 Tartus, kus ma koos paljude teistega andsin tõotuse, et tahan pühendada oma elu Jumala teenimisele. Pärast seda sain esimese kontakti OMiga (läbi Indrek Luide ja Jyrki Raitila) ning järgneval kuuel suvel töötasin Love Europe lühiajaliste misjonigruppidega erinevates paikades — Kiviõlis, Keilas, Peterburis ja lõpuks ka Bosnias.

Kuid otsuse Bosnia kasuks tegin ma 1997. aasta veebruaris, kui ühe väga erakordse kogemuse ajal Jumal rääkis minuga otse ning ma olin Jumalaga nagu dialoogis. Jumala vastused tulid väga selgete ja konkreetsete lausetena, täpselt nagu keegi inimene oleks minuga rääkinud. Mina vastasin, siis tuli uus lause — nii kokku kaks lehekülge A4 teksti. Sain seal mitmeid tõotusi nii oma isikliku elu kui ka Jumala varustava väe kohta ning siis Ta ütles: “Ma tahan, et sa aitaksid inimesi, kelle maal on sõda.” Ma vastasin: “Jumal, kui Sina tahad, et ma aitan inimesi, kelle maal on sõda, aita mul kuuletuda. Ma tean, Sa annad mulle siis sel hetkel kõik, mida mul on vaja.” Ja siis Jumal ütles: “Ma tahan, et sa aitaksid inimesi Bosnias.” Minu vastus oli (ma polnud iialgi mõtelnud Bosniast): “Jumal, kui Sina tahad, et ma lähen Bosniasse, anna mulle armastust nende inimeste vastu.” Jumal vastas: “Ma olen sulle juba andnud ja annan veel.” Sellest päevast alates olen ma teadnud, et ühel päeval pean tulema Bosniasse — ja nüüd ma siis lõpuks olen siin. Jumal ei valeta.

Kus Sa oled õppinud?

Lõpetasin Tallinna Pedagoogikaülikooli psühholoogia eriala bakalaureusekursuse. Leidsin, et pole veel valmis täisajaga misjonitööks ning nii veetsin ühe aasta Rootsis, Holsbybrunni Tõrvikukandjate piiblikoolis. Kohe selle järel tulin Bosniasse.

Milliseid keeli Sa valdad?

Olen võimeline vabalt rääkima inglise ja nüüd ka bosnia keeles, saan aru ühtteist soome, rootsi ja vene keelest.

Endise Jugoslaavia ajal räägiti serbohorvaadi keelest, mida kirjutatakse Serbias kirillitsas ja Horvaatias ladina tähtedega. Hiljem on ühist keelt eitatud.

Serbia, horvaadi ja serbohorvaadi (see on ametlik nimetus bosnia keelele) keeled on põhimõtteliselt kõik üks keel. Erinevad on mõned sõnad, aktsendid jne. Minu keeletundideski oli mul horvaadi keele õpik, serblannast õpetaja — aga mina õppisin bosnia keelt. Ma võin minna igale poole Serbias, Horvaatias, Bosnias ja vist ka Montenegros, rääkida sama keelt ning kõik saavad minust aru.

Uudistes Bosniast räägitakse moslemeist kui rahvusest.

Bosnias on moslem passis olevaks rahvuseks. Siinne islam on märksa liberaalsem ning eelkõige etniliste traditsioonidega seotud. Moslemiks olemine ei eelda siin veel tegelikult islamiusu järgimist.

Kus Sa Bosnias töötad?

Ma töötan Bihacis, Bosnia-Hertsegoviina loodenurgas olevas linnas. Kuid kuna OM on rahvusvaheline organisatsioon, tuleb meil ka palju reisida — osaleda erinevatel konverentsidel, koolitustel, juhtkonna koosolekutel jne. Kõige tihedamad sidemed on meil Austrias asuva OM Greater Europe rühmaga, kelle alla praegu OM Bosnia kuulub (nagu OM Eesti on OM Soome koosseisus).

Kes on Sinu kaaslased?

Hetkel oleme Bihacis OMi rühmana kolmekesi — Carolien USAst, Annelea Lõuna-Aafrikast ja mina, kõik vallalised. Meiega teeb koostööd veel üks mees Makedooniast, Vance. Temagi on vallaline. Kevadel alustasime ka teise OM Bosnia rühmaga — Travis ja Stacy (noor abielupaar USAst) töötavad nüüd Sarajevos.

Kui kauaks Sa Bosniasse jääd?

Seda teab Jumal üksi. Mina olen valmis jääma siia kogu eluks, kuid kui mu Kuningas mulle uue käsu annab, siis on minu kohus kuuletuda ja minna kuhu iganes. Eestist lahkudes pühendasin end kaheks aastaks — mis iganes ei juhtuks, kui raske ka ei oleks. Nüüd aga olen andnud Jumala ees tõotuse, et jään siia nii kauaks kui Ta tahab — olgu see siis 3, 5, 20 või 50 aastat — teades, et Tema hoolitseb mu vajaduste eest tulevikus samamoodi, nagu Ta seda siiani on teinud.

Täisajaga Jumala riigi tööl olemine on niivõrd täis üllatusi, et ma olen lõpetanud Jumalale oma piiride ja plaanide etteseadmise ning selle asemel lasen Tal teha, mida Ta iganes tahab. Nagu Ema Teresa on ütelnud: “Mina olen pliiats, Jumal kirjutab. Ja mida Kirjanik kirjutada tahab, seda pliiats ei dikteeri.”

Kas Sul misjonärina on ka mingid sotsiaalsed garantiid — elu- ja haiguskindlustus ning pensionistaaž?

Bosnias olles on mul reisikindlustus. See katab kõik mu kindlustusperioodil juhtunud kriitiliste raviteenuste ning õnnetusjuhtumite kulud. Eestis tasub mu sotsiaalmaksu ning haigekassa kulud Eesti EKB Liit, kes on ametlikult vormistanud mu oma palgaliseks välismisjonäriks. Selle kaudu tuleb ka mu tööstaaži arvestus.

Milline on kohalike inimeste igapäevane elu Bosnias?

See küsimus nõuab rohkem ruumi, kui mul vastamiseks on. Väga üldiselt öeldes, majanduslikult on Bosnia ikka veel väga vaene. Paljud inimesed ei oma mingit sissetulekut. Seega, paljudel on väga palju aega — pole tööd, pole ka kiiret kusagile. Mis iganes programme või kursusi (näiteks inglise keele klassid vm) me korraldame, paljud tulevad lihtsalt sellepärast, et neil pole midagi muud teha. Käiakse üksteisel külas, juuakse koos kohvi, jalutatakse linnas. Kaks sõna, mis kõige paremini võtavad kokku elu Bosnias, on “polako” — “aeglane” ja “teško” – “raske”.

Kas Bosnias on võimalik rahu? Kas rahuvalvajate lahkumisel algab kohe jälle sõda?

Usun, et enam pole olukord Bosnias nii pingeline. Kevadel oli ühes Bosnia linnas suurem konflikt serblaste ja moslemite vahel ning paljud arvasid, et see tekitab konfliktide laine igal pool mujalgi. Kuid inimeste reaktsioon oli: “Mida need hullud teevad?! Meil on rohkem kui küllalt sõdadest ja verevalamistest!” Paaris linnas küll tekkisid väiksemad kokkupõrked, kuid üldiselt vaibus kogu see juhtum üsna kiiresti.

Arvan, et rahuvalvajate kohalolek on siiski vajalik — meeldetuletuseks, et rahvusvahelised üksused jälgivad ja kontrollivad olukorda Bosnias. Rahuvalvajatesse suhtutakse austusega, kuid isiklikke kontakte nad kohalikega luua ei tohi (professionaalse neutraalsuse säilitamiseks). Seega võib neid küll tänavatel liikumas näha, kuid nende elust ei tea rahvas suurt midagi.

Kas kohalikud rahvad suhtlevad omavahel?

Kohalikud inimesed rõhutavad omavahel suheldes pidevalt, et “pole tähtis etniline päritolu, tähtis on, et sa oled inimene”. Tegelikult on erinevate rahvaste omavaheline läbikäimine siiski üsna piiratud, enamasti on serblaste sõbrad serblased ja moslemid lähevad kohvi jooma moslemite juurde. Ka jututeemadena tuleb siiski veel küllalt sageli välja negatiivne suhtumine teise grupi esindajatesse, kuid üldiselt on õhkkond rahulik.

Milline on misjonitöö vorm Bosnias?

Siin me ei saa minna päris tänavatele — tegu on ikkagi moslemite linnaga. Meie põhiline töövorm on “1-1 sõprusevangelism”, milleks Bosnias on piiramatud võimalused inimeste tohutu külalislahkuse tõttu. Korraldame ka lasteprogramme kord nädalas, viime läbi jumalateenistusi, jagame humanitaarabi. Ma teadsin, mis mind Bosnias ees ootab, kuna olen siinse rühma esimestest kuudest peale olnud nendega tihedas kirjavahetuses ning lugenud palju raamatuid olukorra kohta Bosnias.

Kuna Bosnias on väga kerge saada sõpru, on mul kohalikke sõpru juba rohkem kui ma külastada jõuan. Mu sõprade hulgas on vanureid, lapsi, noori ja peresid — nii et üksildust ma siin ei tunne.

Milline on Sinu kogudus? Kas on vaja eestpalveid?

Me alles rajame Bihacis kogudust. Töötame koos Bosnia-Hertsegoviina nelipühi kirikuga ning hetkel on meil neli ristitut, kes järjekindlalt kohal käivad, kaks tulevad aeg-ajalt ning kuni kümme on neid, kes veel otsivad lõplikku tõde oma elus või on kord oma otsuse teinud ning nüüd aeg-ajalt tulevad kirikusse.

Jumala riigi töös on tulemusi raske hinnata, kuna Jumala mõõduskaalad on nii erinevad meie omadest. Üks naine palvetas koos minuga ning tegi otsuse võtta Jeesus oma ellu vastu. See oli kümme päeva enne tema surma. Ning ma tean, et ta suri rahuga südames ja on nüüd taevas Jeesuse juures.

Eestpalvete väärtus on hindamatu — ilma “tagala” toeta palvetes ei suuda ka meie “eesrindel” võideldes mitte midagi.

Kas Su sõbrad Eestist on Sul külas käinud?

Siiamaani on mu kontaktid eestlastega piirdunud kirjavahetusega, keegi mul veel külas käinud ei ole. Kui kellelgi on tahtmist tulla, tere tulemast. Eestlased vajavad veel viisat Bosniasse tulekuks ning selle saamiseks on teil vaja meie käest kutset. Minul on aastane elamisluba, mis võimaldab mul siin elada ja töötada (ilma palgata), samuti Bosniast lahkuda ja tagasi tulla kui tahes palju kordi.

Kui vabalt pääseb Bosniast naabermaadesse ja vastupidi?

Meil välismaalastena on see päris lihtne, kuid bosnialastel on alati palju probleeme viisade saamisega.

Väga paljud on töötud ning otsivad võimalusi Bosniast ärasaamiseks — seetõttu on viisa saamiseks vaja igasuguseid tõendeid, et nad ikka tulevad Bosniasse tagasi (näiteks abielutunnistus, tõend, et Bosnias oleva abikaasaga elatakse endiselt koos, koopia tööraamatust, tõendid kinnisvara kohta Bosnias jne).

Kui sageli pääsed Sa Eestisse?

Esimese kahe aasta jooksul ei saa ma kordagi Eestisse tulla — see on OMi reegel igal maal. Selle järel hakkan iga aasta-kahe tagant tulema kaheks-kolmeks kuuks koju. Muidugi, kui midagi väga ootamatut juhtub, lastakse mind ka koju. Mu esimesed kaks aastat saavad täis järgmise aasta augustis ning ma jõuan koju täpselt misjonikonverentsi ajaks 17. augustil ning siis jään Eestisse kolmeks kuuks — kui Jumal lubab. Seega, kui te mind “eriti sooja saiana Bosniast” näha tahate, tulge misjonikonverentsile!

Millised on jõulud Bosnias?

Jõulud on Bosnias vaiksed. Moslemid jõulusid ei tähista, horvaatide (katoliku) jõulud on nagu meilgi 25. detsembril, kuid serblaste jõulud on 7. jaanuaril õigeusu kalendri järgi. Põhiline pidustus on uus aasta — seda tähistavad kõik. Linna hakatakse kaunistama detsembri algusest, kuid kristliku sisuga kaunistusi pole kuskil, kasutatakse lumehelveste, kuuskede, tähtede ja muid neutraalse sisuga motiive.

Eelmiste jõulude ajal oli meie koguduses jõuluteenistus ning pärast seda ühine mängudeõhtu koos söögiosadusega, pärast seda veetsin õhtu vaikselt koos oma rühmakaaslasega. Ilmselt kujunevad needki jõulud millekski samalaadseks. Eelmisel aastal avastasin, et kuigi kõik väline, millega ma harjunud olin, puudus, võisin ometi tunda tõelist jõulurõõmu, mõteldes jõulude tõelise tähenduse üle. Sooviksin seda ka kõigile Kuulutaja lugejatele — ärge laske kingitustel, küünaldel, orelimuusikal ja muidu hardal meeleolul saada tähtsamaks Jõululapsest Jeesusest! Küünlad kustuvad ära, koogid saavad otsa, kingitustest tüdineme kiiresti — aga rõõm Jeesuse lähedalolust jääb igavesti!

Täname ja soovime Sulle õnnistust jõuludeks ning argipäevadeks.

“SURNUD MEES”

Kui valvur mind läbi vangla peakoridori juhatas, vaatasin ma ühtelugu põrandale. Ma ei julgenud ümberringi vaadata, sest kartsin kogemata näha mõne tuttava vangi vihast nägu, kelle ma kunagi olin vahistanud.

Kuni 1989. aastani olin ma politseinik. Siis ütlesin oma koha üles, et midagi hoopis muud tegema hakata. Ma olin otsustanud hakata täisajaga vangide eest hoolitsema. Mulle anti ülesanne neile inglise keelt õpetada.

Rässakas vangivalvur lükkas mu väikesesse, steriilsena mõjuvasse klassiruumi ja ütles, et ma vajutaksin punast nuppu ukse kõrval, kui mulle abi peaks tarvis minema. Kui ma küsisin, mis laadi abi ta mõtleb, naeratas ta lõbusalt ja ütles: “Te ju teate isegi. Te olete ju enne politseis töötanud.” Siis keeras ta lukuaugus võtit ja riiv libises ettepoole oma avasse. Nüüd ei jäänud mul muud üle, kui oma õpilaste poole pöörduda.

Valvur oli neile rääkinud, et ma olin varem politseinik. Mõned vangid tundsid mu ilmselt ära, sest mina tundsin neid ka. Lõpuks olin ju mina nad tookord vahistanud. Kõik vahtisid mulle külmade, vaenulike silmadega otsa.

“Minu nimi on Winship,” hakkasin ma peale.

“Pea lõuad!” oli vastus.

Haarasin instinktiivselt käega selle koha järele, kust varem minu teenistusrelva võis leida. Mõned mehed naersid selle peale ja üks hüüdis pilkavalt: “Teil ei ole relva, härra õpetaja, ja te olete täiesti üksi!”

Pingelises vaikuses, mis sellele järgnes, pöördusin ma mõttes lühikese tungiva palvega Jumala poole: “Issand, palun kasuta mind, palun, Issand!”

“Laske tal rääkida,” ütles äkki üks võõramaise aktsendiga hääl ruumi tagaosast. Vaatasin imestunult sinnapoole. Mees, kes rääkis, oli tõmmu nahaga ja tal oli ilmselt raske oma sõnu välja öelda. Jäi mulje, et ta on purjus. Kui ta minu imestust märkas, ütles ta: “See tuleb ainetest, mida nad mulle sisse annavad. Nad tahavad mind maha rahustada. Kui ma neid ei võtaks, lööksin ma võib-olla kellegi maha — võib-olla teid!”

Ta oli küll ähvardaval toonil rääkinud, kuid ometi oli tema sõnadel rahustav mõju teistele vangidele.

“Mis teie nimi on?” küsisin kähku, et juttu mitte raamidest välja lasta.

“Surnud Mees,” vastas ta. Ta üritas oma kuivanud huuli niisutada, kuid näis, et see ei olnud võimalik. Tema keel oli paistes. See tuli ilmselt tugevatest rahustitest. Ta proovis uuesti rääkida ja hoidis siis jälle omaette. Mõne minuti pärast kordas ta veelkord oma nime: “Surnud Mees!”

Õppetunni ülejäänud aja jooksul ei rääkinud keegi enam midagi. Ma võisin kuipalju tahes pingutada, et juttu jätkata, kuid vangid jäid tummaks.

Kui vangivalvur uuesti välja ilmus, et neid tagasi kongidesse viia, olin ma peaaegu meeleheitel.

“Noh, te elasite selle ju üle,” naeris ta sel ajal, kui vangid ruumist lahkusid.

“Mitte päris,” vastasin ma kurvalt.

“Aga mis siis sellega seal lahti on?” küsis valvur jahmunult.

Ma pöördusin ümber. “Surnud Mees” oli taga oma kohale istuma jäänud ja pomises: “Ma tahaksin veel siia jääda ja õpetajaga rääkida.”

“Kas ta võib seda?” küsisin ma valvurilt paluvalt. See vaatas mehele kontrollivalt otsa ja ütles siis: “Ta on rahusteid nii täis topitud, et ta ei tee teile mingeid raskusi. Ma annan teile kakskümmend minutit.”

“Issand, kasuta mind,” ütlesin ma uuesti kirglikus, sõnatus palves, sel ajal kui ma mehele tooli lähemale tõmbasin.

“Nad tegid mu tümaks ja tapsid ära,” paiskus temast välja. “Ma olen surnud ja põrgus.” Ja siis hakkas ta nutma. Asjatult püüdsin ma teda trööstida. Oma paljude teenistusaastate jooksul olin ma sarnaseid asju korduvalt üle elanud. Ma teadsin, et kui keegi sellises uimastatud olukorras on, siis ei saa ta aru millestki, mida talle öelda tahetakse.

Aga isegi siis, kui minu kõne siin asjatu on, mõtlesin ma, pean ma talle ometi midagi andma. Ma tõmbasin oma kuue sellest taskust, kuhu enne oli torgatud mu politseimärk, Johannese evangeeliumi ja surusin selle nutvale mehele kätte.

Kui ma ruumist lahkusin, rõhusid mind vaid kaks kurba mõtet: Jumal ei olnud minu palvet kuulnud ja “Surnud Mees” oli tõesti surnud.

Järgmisel teisipäeval sõitsin ma jälle vanglasse. Seekord oli mul väga vähe entusiasmi.

Ma olin möödunud nädala jooksul palju mõelnud, kas oli hea, et ma politseist ära tulin ja kas minu uus ülesanne on ikka see õige?

“Nad on seal sees ja ootavad teid,” urises valvur, kui ma temast mööda õpperuumi läksin. Masendunult üritasin ennast uueks vaikimise ja läbikukkumise tunniks häälestada. Veelkord palusin ma Jumalat mind kasutada. Siis sundisin ma ennast ruumi minema.

Aga selsamal silmapilgul, kui ma sisse astusin, tundsin ma, et miski on täiesti muutunud. Vangid istusid kirjutusvalmilt paberi ja pliiatsiga oma laudade taga ja “Surnud Mees” istus kõige keskel esimeses reas. Tähelepanelikult ja põnevil vaatas ta mulle otsa. “Ma tahaksin, et te midagi sellest evangeeliumist räägiksite,” pani ta pealetükkivalt asjad paika. Seejuures lehvitas ta Johannese evangeeliumiga oma pea kohal ja jätkas: “Poisid kuulavad, kuni te räägite.”

Rabatult hakkasin ma seletama, et ma töötan täiskasvanute väljaõppeprogrammiga ja pean andma inglise keele, mitte usuõpetuse tundi ja et usk Jumalasse on minu jaoks täiesti isiklik kogemus.

“Mõttetus!” hüüdis “Surnud Mees”. “Ma räägin juba inglise ja pärsia keelt, peale selle heebrea, araabia ja bulgaaria keelt. Keeled ei ole minu elus kunagi palju tähendanud, aga see raamat haaras mind. Rääkige meile midagi sellest. Selgitage meile, kuidas Jeesus inimestele andestada sai.”

Kuna kõik noogutasid, panin ma oma inglise keele grammatika kõrvale ja tõmbasin taskust Piibli. Järgnevad tunnid olid alguseks kolmeaastasele piibliõppele “Surnud Mehe” jaoks. Lõpuks jätsin ma töö täiskasvanute haridusprogrammiga maha, sest seal ei vaadatud just väga meelsasti, et ma õppetundides usust rääkisin, “evangeliseerisin”. Kuid ma pühendusin edaspidi palgata vanglatööle.

Ma sain teada, et ebatavalise vangi nimi oli Anoush. Ta oli kõrgetasemeline Iraani diplomaat. Anoush oli kodumaalt põgenenud, kui talle selgeks sai, kui väga uus režiim Läänt vihkas. Kui ta USAs poliitilist varjupaika ootas, ründas teda ühel päeval mitu meest ja nad lõid ta julmalt põrandale. Ilmselt saadeti nad talle Iraanist järele. Varsti pärast seda pandi ta maja põlema ja see põles täielikult maha. Sel õhtul, kui naine talle ütles, et ta koos kahe tütrega tema juurest lahkub, oli ta enesevalitsuse kaotanud ja tulistanud meest, keda naine kuuldavasti armastas.

Kui mina Anoushi vanglas tundma õppisin, oli ta juba kaks aastat seal olnud ja veendumusele jõudnud, et ta on surnud.

“Öelge mulle, kuidas ma Jeesust tundma õppida saan,” küsis ta minult sellel teisipäevaõhtul. “Öelge mulle, kuidas ma saan andestamisvõimeliseks.”

Nädal hiljem andis ta oma elu Jeesusele.

Täna on Anoush vaba mees. Mitte ainult taevane Isa, vaid ka selle osariigi kuberner, kus Anoush vangis istus, on talle andestanud. Vahepeal on ta juba mitu muhameedlast Jeesuse juurde juhatanud.

Tema kaudu õppisin ma tundma ka tema mõlemat tütart, kes olid tol ajal kuusteist ja seitseteist aastat vanad ja elasid oma isa korteris. Ma külastasin neid regulaarselt, aitasin neid koolitöödes, ostsin neile toiduaineid ja otsisin neile õppimiskoha. Nad said mulle nagu oma tütardeks. Vahepeal on vanem neist lõpetanud piiblikooli ja loodab, et saab misjonärina Iraani tagasi pöörduda. Noorem tütar on just oma ülikooliõpingud lõpetanud.

Pärast seda, kui ma teises kohas veel pikemat aega olin inglise keelt õpetanud, otsustasin ma oma naise ja kolme pojaga kolida Indoneesiasse, et seal rahvusvahelises koolis õpetajaamet vastu võtta.

Alati, kui ma Anoushiga telefoni teel räägin, täidavad kaks mõtet mu südame suure juubeldamisega: Jumal kuuleb omade palveid ja Anoush on tõesti elus.

JAMIE WINSHIP
Entscheidung

KUULUTUSKIRIKU KÕRVALE NAATSARETIS EHITATAKSE MOŠEE

Kuigi Iisraeli valitsus on vastu mošee ehitamisele Kuulutuskiriku kõrvale Naatsaretis, alustasid islamistid 12. novembril mullatöödega. Linnavalitsus andis küll märku, et on põhimõtteliselt ehitamisega nõus, kuid ei ole andnud ehitamisluba. Islamistid lubasid jätkata ehitust ka ilma loata. Nende arvates asub selles kohas ühe moslemi pühaku haud ja see õigustab mošee ehitamist.

Mošee ehitamise pärast vaidlevad kristlased ja moslemid 1998. aastast alates. 1999 viis see veriste tänavalahinguteni, mis muutsid mõneks ajaks küsitavaks paavsti külaskäigu Iisraeli märtsis 2000. Vatikani arvates on mošee ehitamine ühele kõige tähtsamale kristlikule pühapaigale provokatsioon. Katoliikliku traditsiooni kohaselt kuulutas peaingel Gabriel selles kohas neitsi Maarjale Jeesuse sünnist.

Palestiina kristlased heidavad Iisraeli võimudele ette, et nõusolekuga mošee ehitamiseks püütakse araabia elanikke lõhestada, et nende üle kergemini kontrolli saavutada. Ametlikust protestist on nad ometi hoidunud. Tahetakse ära oodata, mida läbirääkimised linnavalitsusega annavad, tsiteeris katoliiklik uudisteagentuur peapiiskop Pietro Sambit.

Ka moslemite prominendid olid vastu mošee ehitamisele. Palestiinlaste juht Arafat nõudis 1999. aastal ehituse edasilükkamist. Samal aastal pakkus Saudi Araabia kroonprints Abdallah, et “muhameedlaste ja kristlaste vendluse edendamiseks” on ta nõus finantseerima mošee ehitamist Naatsaretti, kui seda ei ehitata vaidlusalusele platsile katoliku kiriku kõrvale. Kuid islamistid ei võtnud seda ettepanekut vastu.

Umbes 65 protsenti 60 tuhandest Naatsareti elanikust on araabia moslemid, ülejäänud on enamasti kristlased. Linna, kus Jeesus suurema osa oma noorusest veetis, on peetud kaua aega heaks näiteks religioossest sallivusest.

idea Spektrum

Rahu ei ole ka Jeesuse sünnilinnas Petlemmas

In memoriam - Robert Rebane

4. mai 1918 Petrograd – 5. september 2001 Eksjö, Rootsi

Robert Rebane oli Valga Betaania Baptistikoguduse asutaja Hans Rebase poeg. Viimased üksteist aastat olid tal taas sidemed isa asutatud kogudusega.

Robert Rebane toetas usklikke Eesti mitmes paigas. Valgas aitas ta ka väikelastekodu, mis töötas ennesõjaaegsete aktiivsete koguduseliikmete Morelite majas (paar aastat tagasi kohandati lastekodu jaoks teine maja). Robert Rebane toetas suurte summadega ka Kuulutaja väljaandmist.

Pildil: Robert Rebane (vasakul) koos noorpõlvesõbra Igor Kalmetiga kunagise kodumaja ees Valgas

“Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: “Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” Ja ma ütlesin: “Vaata, siin ma olen, läkita mind!””
Jesaja 6,8

LÜHIDALT

7. ja 8. detsembril oli Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris kursus maailma usunditest. Kursuse viis läbi Pärnu Immaanueli koguduse pastor ja Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpetaja Joosep Tammo.

Kursus oli mõeldud eriti koolide usuõpetuse õpetajatele, kuid kasu said sellest kõik osalejad, kellel on kokkupuudet erinevate usunditega.

“Õppejõud andis väga süstemaatilise ülevaate suurematest maailma usunditest võrdluses kristlusega. Ma sain unustamatu kaasamõtlemise kogemuse tänu rühmatöödele ja diskussioonidele,” kirjeldas üks osavõtjatest kursusel omandatut ja lisas: “Joosep Tammolt pole õppida ainult teadmisi usundite kohta, vaid ka õpetajaksolemist.”

Osalejad hindasid kõrgelt kursuse avatud õhkkonda ja seoste loomist tegeliku eluga: arutati nii sügiseste terrorirünnakute usulise tausta kui ka idamaiste võitluskunstidega kaasneva vaimulaadi üle.

Huvi korral organiseerib Kõrgem Usuteaduslik Seminar lühikursuseid ka kohalikes kogudustes.

* * *

9. detsembril toimus Tallinnas Nõmme Baptistikoguduses pastor Taavo Lige ordineerimise jumalateenistus. Kogudusele jutlustas Pärnu Immaanueli koguduse pastor Joosep Tammo ja karjasele Eesti EKB Liidu president Helari Puu. Ordineerimise palves osales lisaks eelpool nimetatutele veel Tallinna Oleviste koguduse pastor Ülo Meriloo.

Abipastori ametisse seati Urmas Roosimaa.

Info on pärit internetist